Toeta
Otsi

antropoloogia

  • Sõjaveteran kinolinal

    JAMES THURLOW

    Mängufilm „Kaardimängur“ (USA 2021, 111 min), režissöör-stsenarist Paul Schrader, operaator Alexander Dynan, heliloojad Robert Levon Been ja Giancarlo Vulcano. Osades Oscar Isaac, Tiffany Haddish, Tye Sheridan, Willem Dafoe jt.

    Praegu Ameerikas päevakorral üleskutse „Teeme Ameerika jälle suureks!“ ei sisalda täpsustust, millal Ameerika kunagi „suur“ oli, kuid võib ju kokku leppida, et sõjajärgne aeg aastatel 1945–1965 oli sealse jõukuse, kultuuri ja võimutäiuse kõrgpunkt. Ameeriklased olid üle elanud majanduskriisi ja Teise maailmasõja ning tulnud neist välja jõukaima, samuti tehnoloogiliselt arenenuima ühiskonnana maailmas. Praeguseks on juba unustatud, et pärast sõda suurenesid seal aga pretsedenditult alkoholism, vaimuhaigused ja enesetappude arv. Veelgi vähem on teada, et samal ajal kasvas märgatavalt ka alaealiste kuritegevus ja üldse jõhkrate kuritegude hulk.

    Sõjajärgse Ameerika sotsiaalsete suhete möll peegeldub ometi ilmekalt neil aastail valminud krimifilmides. Prantsuse kriitikud nimetaksid seda stiili film noir’iks: karm detektiivilugu on neis serveeritud saksa ekspressionismist, nii maali- kui ka filmikunstist, pärit kalgivõitu vormikeeles. Hoolimata tsenseerimisest, aga võib-olla kaudselt just selle tõttu, võivad need filmid oma brutaalsusega šokeerida isegi tänapäeval.

    Sõjaveteranidele oli vaja küpset ja realistlikku meelelahutust. Nii kujunes just nendest kõnealuste filmide püsipublik, kuid samasuguste meeste seast oli tihtipeale pärit ka film noir’i peategelane. Edward Dmytryki filmis „Risttules“1 on näiteks mõrvar demobiliseeritud sõdur. Uurimise käigus näeme, et sõduri on viinud mõttetu tapmiseni pessimism, vimm ja eelkõige tüdimus. Fred Zinnemani „Vägivallaaktis“2 otsib sõjainvaliid võimalust maksta kätte teisele veteranile, kes reetis oma kaaslased Saksa sõjavangide laagris.

    Teist maailmasõda mäletatakse Ameerikas muide kui „head sõda“ ja austatakse sellest osa võtnud veterane kui kangelasi. Hilisemad sõjad läbi teinud mehed ei ole kahjuks pälvinud sama suurt lugupidamist.

    Samuel Fulleri „Hiina värav“3 käsitleb Korea sõja veterane. Pärast Korea sõja lõppu värbasid prantslased nende seast palgasõdureid Vietnami võitlema. Kuigi „Hiina värav“ klassifitseerub sõjafilmiks, meenutavad tüüpilised mustvalged film noir’i jooned Fulleri varasemaid krimifilme. Poliitiliselt ja stilistiliselt tähistab see ühe ajastu lõppu, olles üks väheseid Ameerika filme, kus tegelikult julgustatakse Ameerikat sõjaga liituma. Värvifilmid hakkasid siis juba normiks kujunema, isegi väikese eelarvega ex­ploitation-filmide puhul.

    „Kaardimänguri“ peategelane, endine sõjaväelane William Tillich (Oscar Isaac) oskab arvestada Blackjackis järgnevad käigud nii täpselt välja, et võidab alati.

    Viimase tüüpiline näide on „Mürisev äike“4, kus mängivad peaosi, kaht Vietnami sõja veterani, William Devane ja Tommy Lee Jones. Rane (Devane) naaseb Ameerikasse pärast vangilangemist ja sõjavangide laagris oldud aega. Kuigi temas nähakse kodumaal enamasti kangelast, on ometi selge, et sõjavastastel on temasuguste pärast piinlik. Vahepeal on abikaasa ühe ta sõbra juurde läinud ning poeg tunneb vaevalt isa ära. Rane otsustab saatusega stoiliselt leppida, süüdistamata milleski naist või ka sõpra. Ta võtab oma väärikuse ja sisemised jõuvarud kokku – need aitasid ellu jääda ka sõjavangis – ning püüab lapsega uuesti normaalselt suhtlema hakata. Katsetele ehitada elu uuesti üles tõmbavad kriipsu peale vargad, kes tungivad ta koju selleks, et varastada raha, mille kodulinn eraldas väljendamaks lugupidamist isamaa teenimise eest. Röövimise käigus purustatakse Rane’i käsi prügihundis ja ta naine ning poeg saavad surma. Rane läheb ühe sõbra, kaasveteran Vohdeni (Jones) juurde, et too aitaks kätte maksta. Vohden on kohe nõus – hoolimata sellest, et temalgi on perekond. On tunda, et pärast armeest lahkumist pole ka tema elul enam eesmärki. Film lõpeb üsna tüüpilise verise vägivallastseeniga.

    Kuigi eelkõige exploitation’ina tehtud, leidis „Mürisev äike“ omal ajal tunnustust sõjakoleduste ja nende lohutamatu taagaga koju naasnud veteranide julge portreteerimise eest. „Müriseva äikese“ stsenarist Paul Schrader on olnud muuhulgas tegev ka Martin Scorsese ühe hoopis teistsuguse linateose „Taksojuht“5 juures, mis kõneleb siiski ka Vietnami sõja veteranist.

    Scorsese varaseid krimifilme „Nurjatud tänavad“6 ja „Taksojuht“ on vahel ekslikult iseloomustatud kui neo-noir’i. Kuigi on sellega sarnaseid jooni (süngevõitu linnamiljöö, karm tundetoon ja saatuslikud tegelaskujud), on Scorsese eesmärk olnud portreteerida tegelasi hästi realistlikult. Ta lähtus neid tehes omaenese kogemusest. Scorsese ja Schra­deri ühistöös on valminud mõlema kõige paremad filmid: „Taksojuht“, „Raevunud härg“ ja „Kaardimängur“.7

    Paul Schrader kasvas üles kalvinistlikus perekonnas. Kalvinism on protestantluse selline vorm, kus peetakse kõige tähtsamaks distsiplineeritust ja alistumist jumalikule ettenägevusele. Ettemääratust mõistetakse nii, et kuigi inimesel on vaba tahe, on tema valikud jumalale juba ette teada ja kooskõlas tema plaanidega. Kuna inimene on olemuslikult patune, siis elab vaga mees pidevas ärevuses, teadmata, kas jumal on ta välja valinud ja teda oma armuga õnnistamas.

    Schrederi mäss kalvinistliku lastetoa vastu peegeldub ka tema loomingus: tegelased kahtlevad jumalas, ent ometi on neile jäetud lunastuse lootus.

    Schraderi viimases filmis „Kaardimängur“ on peategelaseks William Tillich (Oscar Isaac), kes nimetab ennast William Telliks. Ta oskab arvestada Blackjackis järgnevad käigud nii täpselt välja, et võidab alati. Tell on terrorismivastase sõja veteran ja ohver. Iraagi kurikuulsas Abu Ghraibi vanglas avastas ta ülekuulajana oma ülemuse John Gordo (Willem Dafoe) juhatusel endas sadisti. Kuna tema piinamisvõtted olid jäädvustatud fotodel, mõisteti ta sõjakurjategijana kaheksaks aastaks vangi. Kõrgemalseisvatel isikutel, nagu Gordo, õnnestus aga ennast süüst puhtaks pesta.

    Vanglas näris Telli süütunne. Ühel hetkel provotseeris ta kaasvangiga riiu, arvatavasti eesmärgiga see mees tappa. Kavatsus kukkus läbi. Siis hakkas ta palju lugema ja õppis kaarte ära arvama. Pärast vabanemist avastas ta, et mängides saab kasiinos endale elatist teenida. Kuni panused on väiksed, talutakse kasiinodes niisugust mängurit. Tell elab maailmast tagasitõmbunult, isegi hotellitoas mässib ta kogu mööbli valgesse kangasse. See sümboliseerib ilmselt hoidumist „maiste hüvede“ ahvatlustest.

    Ühel saatuslikul päeval kuuleb ta kasiino lähedal asuvas politseijaoskonnas toimuvast Gordo loengust ülekuulamistehnikate teemal. Ta astub sinna sisse ja üks noormees tunneb ta ära – inimene, keda Gordo ja Abu Ghraibi kuriteod näivad kummitavat. Ta ulatab Tellile oma telefoninumbri ja palub ühendust võtta.

    Tolle noormehe isa oli samuti üks Gordo instrueeritud alluvaid, seega ka tema juhtimise ohvreid. Cirk (Tyler Sheridan) räägib Tellile, et Abu Ghraibis läbielatu hävitas ta isa elu, kuni too lõpuks enesetapu sooritas. Cirk peab Gordot selles kõiges süüdlaseks ja avaldab Tellile, et kavatseb vanglaülemuse ära röövida, teda piinata ning ta tappa.

    Tellil pole mingit tahtmist ennast Cirki plaaniga siduda, aga ta otsustab kaasa minna finantsisti La Linda (Tiffany Haddish) plaaniga võita erakordselt suur rahasumma, riskida selleks, et anda raha Cirkile ja talle seeläbi sisuliselt uus elu osta.

    Pokkeris astub Nemesis Telli ellu mr USA näol, kes on häälekas ja jultunud „Ameerika patrioot“. Ta on Telli vastand: tegelikult pole ta üldse Ameerikas sündinud ja tema patriotism on niisama tühine kui lärmakas. Erinevalt Tellist ei ole ta Ameerika nimel midagi ohvriks pidanud tooma, kuigi ülistab riiki valjuhäälselt. Mr USA on omamoodi Gordo teisik, niinimetatud patrioot, kes pole millegagi riskinud, kuid võitnud – kõik.

    Filmi tegelased seisavad ristteel mitme valiku ees. Kas Cirk võtab Telli pakkumise vastu? Viimane palub tal vastutasuks otsida üles oma ema ja minna tagasi kolledžisse? Kas Tell võtab vastu La Linda armastuse ja mängib pokkeriturniiri viimasel ringil mr USA vastu? Tegelaste nimetamine filmis – William Tell, mitte William Tillich ja Poiss (The Kid), mitte Cirk – näib viitavat, et nende saatus on tihedalt seotud nagu Wilhelm Telli legendis, kus isa osavus peab päästma nii isa kui ka poja.

    Cirk näib kalvinistlikus käsitluses esindavat äraneetut, kes on teinud oma südame jumala armu suhtes kõvaks. Tema elul ei ole mingit sihti, mida võiks käsitleda kui märki jumala armust, mis seoks teda jumala suurema plaaniga selles maailmas. Iga kord, kui Tell pakub talle mingi variandi (õppida selgeks kaardimäng, kas või rääkida Telli endiste kaasvangidega), vastab ta eitavalt. Alles siis, kui Tell lubab talle suure rahasumma, mis võiks muuta tema elu, otsustab Cirk ema üles otsida.

    Schrader annab oma tegelastele sageli võimaluse saada õnnelikuks armastuse läbi, tavaliselt tänu naise armastusele ja andestusele. Iseasi, kas nood võtavad selle pakkumise vastu. Vahel peibutab nad kõrvalteele raha, seks, võim või kuulsus, sagedamini aga viha ja kättemaksuhimu, mis viib allakäigutrepini.

    Filmis leiab vihjeid, kuid mitte vastust küsimusele, kas terrorismivastane sõda on ka kogu Ameerika allakäiguteele viinud.

    See, et Schraderi filmides saabub lunastus sageli tänu naisele, on vastupidine varastes krimifilmides nähtule: seal esinevad nad femme fatale’idena. Kõigis neis lugudes on naised siiski pigem meesosatäitjaid toetavad rekvisiidid kui kõnekate, iseseisvate rollide täitjad.

    Kõige kuulsam Ameerika film, kus käsitletakse sõjaveteranide raskusi tsiviilühiskonnaga kohanemisel, on William Tyleri „Elu parimad aastad“8. Ebatavaline on selle problemaatika juures, et kõige suurem staar (filmi tiitrites esikohal) on Myrna Loy, kes mängib ühe sõjast naasnud mehe naist. Kuigi film lõpeb lootusrikka noodiga, on endiste sõdurite heitlused kõike muud kui kergete killast. Üks tegelastest on kaotanud sõjas käed. Teda mängib veteran Harold Russell (temalgi on käte asemel proteesid), kes ei ole küll professionaalne näitleja, kuid sai selle osatäitmise eest parima kõrvalosa Oscari. Endisi sõjamehi ootavad tsiviilelus töötus, alkoholism, abielurikkumised jne. Naisi – peamiselt on nad abikaasad – ei ole portreteeritud stereotüüpselt. Mõned neist käituvad pigem kangelaslikult, teised jälle mitte. Loy mängitud tegelane on värskendavalt elulähedane: ta püüab raskes olukorras toime tulla ja olla toeks abikaasale, kes peab uues olukorras ellu jääma. See on realistlik roll, mis muudab filmi pealkirja irooniavabaks, viidates raskelt kätte võidetud lootusele.

    Hal Ashby filmi „Kojutulek“9 võiks pidada „Elu parimate aastate“ versiooniks Vietnami sõja teemal. Hoopis teistsugune tegelikkus ja tagajärjed teevad sellest siiski väga erineva filmi. Sõjast naasnud Luke Martinil (Jon Voight) on mõlemapoolne halvatus. Taastusravil tutvub ta Sally Hyde’iga (Jane Fonda), kes töötab vabatahtliku õena ja on abielus ohvitser Bob Hyde’iga (Bruce Dern). Luke’iga suhtlemise tõttu saab Sallyst kirglik sõjavastane, nende vahel tekib armusuhe. Lõpuks näidatakse, et ohvitser Hyde, kes saab abielurikkumisest teada ja näeb neid rannal, tormab lainetesse – arvatavasti selleks, et end uputada.

    „Kojutulekus“, niisamuti nagu ka „Elu parimais aastates“, otsitakse kaotus­valu lepitust lootuses – mööndes siiski, et igaühele pole selline lahendus võimalik.

    Kuigi terrorivastase sõja teemal pole tehtud niisuguseid filme, nagu „Koju­tulek“ ja „Elu parimad aastad“, leidub siiski selliseid, kus on veterane nähtud naiste vaatenurgast. Eelkõige tuleb mainida Kathryn Bigelow’ filme „Piina­kamber“ ja „00.30“.10

    „Piinakambris“ on sõdur William Jamesi (Jeremy Renner) ülesandeks Iraagis miinide ja teiste, sageli improviseeritud lõhkekehade kahjutukstegemine. Töö on juba iseenesest erakordselt ohtlik, ent ta ei suuda ka sageli eristada sõpru vaenlastest, seda nii iraaklaste kui ka oma kaassõdurite seas – nii mõnigi näeks teda meelsasti hukkununa. Pärast teenistusaastate pingelist elu õnnestub tal lõpuks siiski minna tagasi koju oma naise ja väikese lapse juurde. Tsiviilelus ei lähe tal aga korda oma sisemist rahutust valitseda ning ta naaseb väeteenistusse.

    Kui „Piinakambri“ ainsal nais­tegelasel ei paista olevat sündmuste käigule mitte mingit mõju, siis Bigelow’ järgmises filmis „00.30“ on just naispeategelane see, kes võtab vastu kõige tähtsamad otsused ja kellest saab tähtsuselt teine isik (Barack Obama järel) Osama bin Ladeni kättesaamise loos. Maya Harris (Jessica Chastain) on CIA salaagent, kes otsustab pärast 11. septembri rünnakuid liituda bin Ladeni otsingutega. Nende käigus on temal ja ta kolleegidel tegemist nii pettuse, altkäemaksu kui ka piinamisega. Lõpuks avastatakse bin Ladeni asukoht ja Ameerika sõjaväelaste rühmitus tapab ta.

    Film peaks põhinema reaalsetel sündmustel – mõnede detailide tõepärasus on siiski küsitav –, kuid toimib väga hästi ka allegooriana. Maya teekond on mitmes mõttes nagu kogu Ameerika oma. Näiteks, kui ta sõidab saatkonnast välja uue kalli maasturiga, ründavad teda mingid mehed, kel istumise all mingi autoloks. Et põgenema pääseda, vajutab Maya liiga kiiresti sidurile. Kui ei tunta alistatud territooriumi, võivad Ameerika suurus, jõukus ja tehnoloogia osutuda kartmatute vastaste ees ebaefektiivseks. Nii jääbki ta ohtlikus olukorras lõksu, suutmata liikuda edasi või tagasi.

    Kui bin Laden on tapetud, astub Maya transpordilennuki pardale. Kuna ta on ainus reisija, küsib piloot, kuhu ta soovib sõita. Maya ei oska sellele küsimusele vastata. Nagu paljudel Ameerika veteranidel, ei ole tal enam kuhugi minna. See küsimus puudutab Ameerikat ennastki, sest pärast kümmet aastat valesid, mõrvu ja piinamisi on eesmärk käest kadunud.

    Tõlkinud Vappu Thurlow

    1 „Crossfire“, Edward Dmytryk, 1947.

    2 „Act of Violence“, Fred Zinnemann, 1948.

    3 „China Gate“, Samuel Fuller, 1957.

    4 „Rolling Thunder“, John Flynn, 1977.

    5 „Taxi Driver“, Martin Scorsese, 1976.

    6 „Mean Streets“, Martin Scorsese, 1973.

    7 „Raging Bull“, Martin Scorsese, 1980; „The Card Counter“, Paul Schrader, 2021.

    8 „The Best Years of Our Lives“, William Wyler, 1946.

    9 „Coming Home“, Hal Ashby, 1978.

    10 „The Hurt Locker“, Kathryn Bigelow, 2008; „Zero Dark Thirty“, Kathryn Bigelow, 2012.

  • Kultuuri põhi ja seadus:

    ÜLO KRIGUL

    Pärast lugemist on tunne, nagu oleksin tarbinud mingit kontsentraati. Eks ta mingis mõttes nii ongi. Sellest dokumendist peaks järgmistel aastatel olema võimalik nõrutada ja kääritada kõike kõrvujoovastavat, mida kuulda tahetakse. Tekst on aga niivõrd laetud kantseliitpoeesiaga, et paneb esiotsa pea ringi käima ja teisel läbilugemisel ka pisut õlgu kehitama. Sõnu on palju, aga sõelale jääb nagu üsna vähe. Arusaadavalt ei olegi selline alusdokument selleks, et detailides väga konkreetseks minna. Ometi, näiteks eelmises samalaadses dokumendis kirjas olnud pillifond tehtigi ära. Ühtlasi oli see hea näide erakapitali kaasamisest riigi kultuuri­poliitikasse. Nii et mõne konkreetse eesmärgi oleks vahest võinud ridade vahele püstitada. (Muidugi on võimalik, et ma ei leidnud neid sealt üles). Võrreldes näiteks kirjanduse, kunsti ja filmiga torkas silma, et jõuliselt rahvus­vahelise areeni poole rühkides pole helikunstis aru saada, et kultuurivahetus toimib alati vastastikku. Niisiis tuleks siinsetele kollektiividele ja festivalidele luua konkreetsem võimalus rahastada rahvusvahelisi ühistellimusi ja ühisüritusi, mille tähtsus ületab kohaliku tasandi. Ka juba aastaid ringluses olnud loovisikute tervisekindlustuse teema võiks saada konkreetsema plaani kui sedastus, et „riik … tõhustab loovisikutele pakutavaid sotsiaalseid garantiisid“.

    See on hea ja turvaline dokument nii kultuuritegijale (näpuga järge ajades peaks leidma pügala igasuguste helikunstialaste vajaduste rahuldamise rõhutamiseks) kui ka riigile (niisuguses üldsõnalisuses ongi justkui kõik tehtud, kõigi eest hoolt kantud). Nagu riigi põhiseaduses. Seda enam on tähtis koostöös valdkonnaga võimalikult kiiresti vastu võtta ka nn rakendusaktid, et reaalpoliitika ja inimeste­vahelised isiklikud tõmbumised-tõukumised head seadust ära ei väänaks, et dokument ei jääks lihtsalt indulgentsiks.

    Loe veel „Kultuuri arengukavast 2021–2030“:

    Jan Kaus, „Teavikutest ja teavitusest“

    Elin Kard, „Meie ühine visioon“

    Intervjuu kultuuriministeeriumi kunstide valdkonna asekantsleri Taaniel Raudsepaga

    Merle Karro-Kalberg, „A nagu arhitektuur“

  • A nagu arhitektuur

    MERLE KARRO-KALBERG

    „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõus on teiste hulgas markeeritud ka arhitektuurivaldkonna peamised arengujooned. Välja toodud põhimõtted on laiahaardelised ja neis on püütud hõlmata kõike paljudel tasanditel. Üheksa eesmärgina sõnastatud punktis käsitletakse mainekujundust, arhitektuuri õpetamist põhikoolist ülikoolini ja sealt veel edasigi, kvaliteedipõhiseid riigihankeid ning palju muudki. See kõik näitab, kui kõikehõlmav on ruumiloome.

    Ehitamine on üks suurema CO2 jalajäljega tegevusi ja visalt, kuid kindlalt levib mõte, et parim maja on ehitamata jäänud maja. Hoolimata sellest, et „Kultuur 2030“ astub ühe jalaga rohepöörde taktis ning ütleb, et oluline on soodustada väärtuslike ehitiste kasutuselevõttu ja restaureerimist, oleks ikkagi vaja ka teada, kuidas teha nii, et ehitama peaks vähem.

    Ehitatud keskkonna tulevikusuundade mudimine ja nügimine riiklike arengudokumentidega on kahtlemata vajalik, sest eesmärk, kuhu liikuda, peab olema kokku lepitud. Arhitektuur on aga üks nurjatu valdkond: tänapäeval ei sünni hea kvaliteetne keskkond vaid arhitektide loomingust. Seda kujundavad veel samaväärsel määral linna- (või valla- või küla)elanikud, ametnikud, poliitikud, kinnisvaraarendajad, tellijad, ühismeedia ja palju muud. Sellise ühest küljest justkui konkreetse, teiselt poolt paljudele kuuluva, kõigeülese valdkonna suunamine nõuab kõigilt head tahet ning arusaamist, et arhitektuur ja ruum on igapäevaelu a ja o.

    Peale arengukava oleks hädasti vaja ka rakenduskava ja seejärel tuleks kõigi mõtetega jõuda omavalituste ametnikeni, kes ruumiloomega otse või kaudselt tegelevad. Dokumendis „Kultuur 2030“ on küll seatud sihiks, et arengukavade koostamise eesmärk on hea elukeskkond, aga arusaam sellest võib omavalituseti ja ametnikku pidi varieeruda. Nii kaua, kuni lõppotsuse langetav ametnik ei usu kliimamuutusi, ei soovi teha teistmoodi kui seni ega soovi autoteede arvelt rattateedele ruumi anda, pole kasu ka lausetest nagu „Kvaliteetne ruumiloome on teadmistepõhine ja kasutab antud hetkel teadaolevat ja sobivamat parimat teadmist ning kujundab uusi teadmisi ja oskusi“.

    Loe veel „Kultuuri arengukavast 2021–2030“:

    Jan Kaus, „Teavikutest ja teavitusest“

    Elin Kard, „Meie ühine visioon“

    Ülo Krigul, „Kultuuri põhi ja seadus“

    Intervjuu kultuuriministeeriumi kunstide valdkonna asekantsleri Taaniel Raudsepaga

  • Loe Sirpi!

    Imbi Neeme romaan „Kokkupõrked“

    dokumentaalfilm „Ivanna elu“

    Tanel Mällo, „Nutikas veepudel I“

    Janek Kraavi, „Post-sõnastik LVII.  Keskmiselaubaline kirjandus“

    näitus: „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“

    XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal

    Anu Kannike, „Elu võimalikkusest kolhoosimajas“

    dokumentaalooper „Russia: Today“

    Äli-Ann Klooren, „Mihklikuu audiospaa“ 

    Tallinn Music Week’i muusikaprogramm

    kogumik „Teatrielu 2020“

    nullteatri „Ma tahaksin olla kui lill“

    Mathura, „Pühapaikadest looduse pühaduseni“

  • Teatriaasta raamatukaante embuses

    JAAK ALLIK

    Aastaraamatu „Teatrielu 2020“ juhatab sisse koostajate Anneli Saro ja Oliver Issaku dialoog „Teater ja elu aastal 2020“, kus nad annavad ülevaate aasta teatripildist ja selgitavad kogumiku koostamispõhimõtteid. Konstateeritakse, et kolm kuud kestnud koroonapaus ei toonud teatrielus kaasa pööret, vaid oli pigem väike kõrvalekalle harjumuspäraselt rajalt. Saro ennustus, et pandeemia ja teatritegevuse peatumise tõttu võivad mõned väiketeatrid minna pankrotti ja mõned teatritegijad võtta suuna teistele valdkondadele, pole õnneks täitunud. Nüüd oleme juba tunnistajaks ka sellele, et pärast teist koroonapausi esietendus lõppenud suvel lavastusi rohkem kui kunagi varem.

    Aasta tähtsündmusi loetledes on autorid meeldiva üllatusena lähtunud Eesti Teatriliidu aastaauhindadest. See otsus on kontrastiks vahepeal mõnede kriitikute levitatud auhindu alavääristanud ja kahtluse alla pannud mentaliteediga. Oliver Issakul jätkub isegi julgust otsesõnu öelda, et auhinnad on tähtsad ning võiksid anda alust intensiivsemalt süüvida nomineeritud kunstnike töödesse. Mingil (kuigi kaugeltki mitte piisaval) kujul on seda kogumikku koostades püütud ka teha. Samast andis tunnistust ka tänavune „Draama“ festival, mille loomenõukogu ei lähtunud repertuaari valides küll auhindadest, ent Tartusse sõitsid lõpuks siiski kokku peaaegu kõik tänavu auhinnatud lavastused.

    Von Krahli teater ja Kristjan Suits. Sageli on tõusnud vaidlus, kas „Teatrielu“ peab olema aastaraamat või lihtsalt sel aastal kirjutatud teatriteemaliste artiklite kogumik. Mina olen selle teose puhul alati hinnanud just teatriaastast ülevaadet andvat aspekti. Oivaline näide, kui hästi saab teatriloolise käsitluse ühendada ka konkreetsete lavastuste analüüsiga, on aga Luule Epneri artikkel „Von Krahli teatri uus tulemine“.

    Ühelt poolt võitsid just Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Pigem ei“ ning „Sa oled täna ilusam kui homme“ kolmes kategoorias viis aastaauhinda ning nendest rääkimine täidab suurepäraselt teose aastaraamatu-funktsiooni, teiselt poolt on aga Epner võtnud vaatluse alla kogu Von Krahli teatri ajaloo ning leidnud sealt õige mitu uut tulemist ja otsast algamist.

    Epner orienteerub ajaloos kadestamisväärse vabaduse ja kindlakäelisusega ning, jõudnud lõpuks viimaste hoo­aegade uuslavastuste kirjeldamiseni, teeb seda sellise professionaalsusega, milleks ainult tema on meie kriitikutest võimeline. Teatavasti pole Juhan Ulfsaki ega eriti Lauri Lagle lavastuste koodi kerge lahti muukida. Kirjeldades ja analüüsides lavastusi „Pigem ei“, „Paratamatus elada ühel ajal“ ja „Sa oled täna ilusam kui homme“, aga ka nn tärnilavastust („*******“), on Epner avanud need nauditava enesestmõistetavusega, mis äratab paratamatult soovi lavastused üle vaadata.

    Tunnustust väärib, et Epner analüüsib ja hindab ka Von Krahli teatrit kui omalaadset ja näiteks teatrist NO99 suuresti erinevat teatriinstitutsiooni, ning seda ajal, kui püsivatest institutsioonidest häbenetakse üldise projektihulluse ajel üldse kõnelda. Kas Epneri lõpp­järeldus, et Von Krahli teatri fenomen ei seisne mitte ainult kunstilises, vaid ka institutsioonilises avangardsuses, tõeks osutub, seda peab muidugi näitama aeg, nagu ka seda, kas praegu seal seinte vahel toimuv tähendab Von Krahli teatri viiendat või hoopis NO99 teist tulekut.

    Teine artikkel, mille üle kogumik ja selle koostajad uhkust võivad tunda, on Madli Pesti ülevaade Kristjan Suitsu loomingust. Vaid seitse aastat tagasi lavakunstniku erihariduseta meie stsenograafiasse tulnud Suits on selle aja jooksul jõudnud kujundada 70 teost, saanud alaliseks loomepartneriks mitmetele võimekatele noortele lavastajatele, tõusnud kahel korral Tallinna Linna­teatri peakunstnikuks ning saanud lava­kujunduse eest 2019. aasta riikliku kultuuripreemia ja 2020. aasta Eesti Teatriliidu aastaauhinna.

    Pesti on mingi ainult talle teada ime läbi suutnud meenutada olulisemaid nendest, lausa detailideni. Ta kõneleb mitte ainult kujunduslikust üldmuljest ja selle kooskõlast lavastajamõttega, vaid ka Suitsu värvimaailmast, lavaõhustikust, valgus-ja videolahendusest. Ma ei mäletagi, et teatrikriitik (mitte kunstiteadlane!) oleks kunagi nii põhjalikult süüvinud stsenograafiasse ning leidnud selle kirjeldamiseks nauditavalt täpse ja rikka keele, mis tõstab ka lugeja silme ette kunagi laval nähtud pildid, teeb need uuesti n-ö maitstavaks. Samuti on hindamatu väärtusega Pesti oskus ja teadmised näha Suitsu loomingus praeguse maailmateatri lavakujunduse suundumusi, eriti just Saksa teatri kontekstis.

    Ugala ja Rakvere teater. Traditsiooniliselt on koostajad tellinud kogumikku ka mõne teatri tegevuse aastaülevaate. Sel korral on vaatluse alla võetud Rakveres ja Viljandis tehtav „provintsiteater“, kusjuures Anneli Saro rõhutab üsna häbenemata ka selle mõiste esteetilist tähendust: see tähistab „korralikul professionaalsel tasemel esitatud meele­lahutuslikke või üheplaaniliselt realistlikke lavastusi, mis püüavad tabada võimalikult laia publiku maitset“. Ta teeb küll möönduse, et „kõigil Eesti väikelinna­teatritel peaks olema nii palju eneseuhkust, et selle sõna ja käsitluse vastu võidelda, kas või ühe lavastusega aastas“.

    Karin Allik on võtnud oma Ugala teatrist rääkiva artikli „Kas teater päästab ääremaa? Aga Viljandimaa?“ lähtekohaks Ugala enda arengukavas sõnastatud missiooni pakkuda ainukese professionaalse teatrina piirkonnas mitmekesist ja kunstiliselt kõrgel tasemel repertuaari ning luua ja hoida seeläbi elamisväärset keskkonda väljaspool suuremaid tõmbekeskusi. Ja kuigi peale kõnealuste ridade salapärase autori ning ministeeriumiametniku, kelle tarvis need on välja mõeldud, pole muidugi keegi Ugalas ega ka väljaspool teatrit ei sellest arengukavast ega missioonist midagi kuulnud, õnnestub Allikul Ugala viimaste aastate repertuaari analüüsides kenasti tõestada, et teater on oma missioonist ka edukalt lähtunud.

    Kui artiklile midagi ette heita, siis on see komplementaarsus: teatris toimuva kriitilise analüüsini pole autor pidanud vajalikuks laskuda. Ka on pisut imelik lugeda pikemat lugu konkreetsest teatrist, kui pole mainitud mitte ühegi näitleja nime. Ja kuigi autor pole eesmärgiks seadnud süveneda ekstra just 2020. aastal Ugalas toimunusse, on siiski kummastav, et repertuaarivalikust kõneldes on pilgu alt välja jäänud just teatri selle aasta kaks kõige tõsisemate kunsti­ambitsioonidega lavastust: „Katkuhaud“ ja „Peer Gynt“.

    Rakvere teatrit puudutavas loos „Mitme mänguväljaga Rakvere teater“ on Heidi Aadma saanud äratõuke 2021. aasta jaanuaris korraldatud teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse väljasõidust Rakverre. Ta on võtnud terasema vaatluse alla just 2020. aastal sündinud uuslavastused, kusjuures üsna põhjalikult on peatutud nii lavastaja- kui ka näitlejatöödel. Paraku pole ka selles artiklis tehtud katset analüüsida kriitiliselt lavastuste kunstitaset, nii et jääb tulevase lugeja mõistatada, kumb teater, kas Rakvere või Ugala, oli 2020. aastal kunstilises mõttes Eesti kõige probleemitum ja täiuslikum. Mulle tundub siiski, et just pealinlik allahindlus on viimane, mida provintsiteatrid oma loomingu käsitlemisel vajavad. Peale isiklike muljete on Aadma artiklis kurnavalt palju tsitaate vestlusest Rakvere teatrijuhtidega ning väljavõtteid ka teiste kriitikute ja teatriteadlaste arvamustest. Artiklisse mahutatud festivali „Baltoscandal“ kirjeldus on nagu omaette lugu, millel võinuks ehk raamatus olla eraldi koht. Tõsi, Rakvere teater sai selle ekstreemseis oludes korraldatud festivali läbiviimise eest Eesti Teatriliidu juhatuse aastaauhinna, mis on leidnud artiklis ka kenasti äramärkimist.

    Ja veel üks üldisem märkus artiklite kohta, kus analüüsitakse teatrite repertuaarivalikut. Oleks hea, kui seejuures võetaks vaatluse alla ka ühe või teise lavastuse publikuedu. Näiteks lavastust „Alibi“, mis pälvib Aadmalt positiivse iseloomustuse, aasta hiljem enam Rakvere teatri mängukavas pole. Tahaks teada, miks? Või muidu hakkagi puhta tõena võtma artiklis toodud laval toimunu iseloomustust Peeter Rästa suust: „Mulle meeldib, kui „Alibi“ vaatajad tunnistavad, et ei saanud midagi aru, aga mõnus oli.“

    Kogumikku „Teatrielu 2020“ esitleti Tartus festivalil „Draama“.

    Etenduskunst. Kokkupuudet eelmise teatriaastaga omab kaheldamatult ka Ott Karulini teatriteoreetiline artikkel „Etenduskunst kui võimusuhete ümbermäng“. Karulin on juba pikemat aega otsinud etenduskunsti spetsiifilist määratlust ja on püüdnud seda nüüd teha möödunud aasta lavastustest ammutatud empiirilise materjali najal. Tema sihiks on purustada teatrikunsti traditsiooniline opositsioon etendajate ja vaatajate vahel. Seekord on ta võtnud kasutusele kolmiksuhte kogeja-ruum-etendaja ning uurinud oma sõnade kohaselt etenduskunsti võimusuhete ümbermängu selles kolmikruumis.

    Tunnistan, et Karulinile ja teistele etenduskunsti sõpradele võib kindlasti pakkuda huvi vaatajate ja etendajate rolli täielik segipaiskamine mingi ühistegevuse käigus, sest kes siis poleks igatsenud näitleja olla. Ma pole aga kunagi aru saanud, miks seda püütakse katta mõistega „teater“, sest selline tegevus tähendab ilmselgelt teatrikunsti kui ühiskondliku tööjaotuse vormi hägustumist, kuna sellest on lahutatud teatrikunsti tugisammas – näitlejameisterlikkusel põhinev rolliloome. Mingi inimgrupi nööri otsas mööda linna talutamine või vaatajaile ruumis paiknemise harjutuste korraldamine, aga ka vineertahvlite publikuridade vahel tarimine ei nõua ju etendajalt erialast väljaõpet.

    Karulini artikkel on toestatud paljude tsitaatidega ilmakuulsustelt ja pakub kindlasti lugemishuvi. Olen talle tänulik aga selle eest, et kuna ta on toonud empiirilisi näiteid lavastustest, millest ka mina olen kahte näinud, sai mulle seekord eriti selgeks minu ja Karulini teatrile lähenemise põhierinevus. Kirjeldades lavastust „Inimesed ja numbrid“, räägib Karulin põhjalikult, kuidas tolles lavastuses on lava ja saal korduvalt segi paisatud ning vaatajad pandud küsimuse ette, kas ruumid, millest nad läbi käivad, on päris ruumid või lavastatud ruumid ning seal olevad tegelased päris inimesed või näitlejad.

    „Võimusuhete vaatest annab „Inimesed ja numbrid“ justkui kontrolli lava üle ära kogejatele ja „elanikele,““ kirjutab Karulin. Pean tunnistama, et vaadanud seda lavastust kahel korral – Tallinnas ja Narvas –, ei tulnud ma nende küsimuste peale, mis vaevavad Karulini, vaid mõtlesin pingsalt selle üle, millest mulle nii bussis kui ka läbi käidud korterites räägiti ja mida näidati.

    Kirjeldades Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere teost „supersocial“, väidab Karulin, et selles „tegeleti ruumi aktuaalsete suhetega ning subjektidega, mis nendele suhetele elu annavad“. Ja jällegi pean tunnistama, et millegi selletaolise peale ma ei tulnudki, vaid vaatasin Toomepere ja Tõniste juhitud tegevust kui huvitavat sotsiaal-psühholoogilist eksperimenti saali kogunenud inimeste väärtushoiakute n-ö tegevuslikuks mõõtmiseks, kindlasti pigem teadusakti kui kunstiaktina. Vanadel aegadel oleks ühte neist teatrilähenemistest nimetatud vist sisuliseks ja teist vormiliseks (hoidun siin kurja sõna „formaalne“ kasutamisest).

    Huviliste tähelepanu tahan juhtida ka sellele, et Karulini artikkel sisaldab väga huvitava analüüsi lavastusele „Kas te olete oma kohaga rahul?“, mis erineb tublisti selle lavastuse senisest meediapildist.

    Voogteater. Aasta keskseks ja moodsaimaks märksõnaks kujunes muidugi „voogteater“, millele on kogumikus pühendatud kaks artiklit. Anneli Saro leiab koguni, et voogteater pole lavastusi vahendav meedium, vaid uus kunstivorm, kuid tõdeb ometi, et on saanud voogteatrist vähe elamusi. Ta lõpetab kindlasõnalise nentimisega, et teatris naudib ta ikkagi just jagatud aegruumi: võimalust olla koos etendajate ja vaatajatega ühes reaalses ja samal ajal ka mängulis-kujutluslikes ruumides. Tunnistan, et ka mina pole voogteatrist tema mis tahes vormides erilist elamust saanud. Kui aga näen nüüd ekraane ja kaameraid tavateatris, siis tekitab see minus palju suurema tõrke kui eales varem. Seetõttu pole ma ka sobilik isik analüüsima Saara Liis Jõeranna pikemat artiklit „Kontaktiotsingud, seekord distantsilt“, kus ta annab põhjaliku ülevaate eelmisel aastal Eestis kasutusel olnud kontaktita teatri võimalustest.

    Küll aga üllatusin rõõmsalt, lugedes platvormi e-lektron loojate Taavet Janseni ja Andrus Laansalu artiklit „Kohaloleku vormid: e-lektroni aasta!“, kus nad on suutnud isegi minusugusele tehnoloogiakaugele inimesele lõpuks selgeks teha, mis asi on ikkagi platvorm e-lektron. Autorid kirjutavad: „Voogteatri etendusel kantakse toimuvat üle interneti vahendusel. Ainult et see etendus pole teleteatri tüüpi jäädvustus, tervik luuakse reaalajas ja see sisaldab komponente teatri- ja filmikunsti arsenalist, live-muusikast, videokunstist, net-art’ist jne, kusjuures suurim erinevus teatrikunstist on, et kogemuses osalevad vaatajad hoopis teistes ruumides kui esinejad. Ka esinejad ei pruugi olla kõik samas ruumis. Ühise ruumi kontseptsioon on teatrikogemuse kaardilt kadunud. Võib isegi öelda, et teater, mis on tegelenud kujuteldava ruumi loomisega, on voogteatris jõudnud faasi, kus füüsilist ruumi polegi enam vaja. Piisabki kujuteldavast ruumist.“

    Sellest võin siiski järeldada, et autorid ei pretendeeri sellele , et e-lektron ise on mingi uus kunstivorm või teatrikeel, veel vähem mingi omaette teater, kuigi nad kinnitavad, et nende loodud uue žanri motivaatoriks oli vajadus paigutada etenduskunstid samale joonele suurte muutustega ühiskonnas, tehnoloogias ja teaduses. See nõuab uut vormi ka etenduskunstidelt. Õnneks on traditsiooniline etendaja ning vaataja siin-ja-praegu-kontaktile rajatud teater aastatuhandete jooksul üle elanud kõik muutused ühiskonnas, tehnoloogias ja teaduses ning küllap elab ka praegused. Mina sain Janseni ja Laansalu artiklist siiski aru, et e-lektron on programm või platvorm, mille abil saab ühte aegruumi, esialgu ekraanile, koondada maailma eri paigus online’is toimuva tegevuse ning näidata ka vaatajaid eri paigus, s.t anda etendajaile ka mõningat vahetut tagasisidet.

    Seega on e-lektron ikkagi seniste traditsiooniliste etenduskunsti-vahenditega loodud sisu edastamise vorm. Ilmselt saaks selle abil luua ka just ülekandmiseks mõeldud uut originaalsisu, ning mõningaid seesuguseid lühikatsetusi oleme ka näinud, kuid tõsisema tulemuseni jõudmiseks oleks vaja üsna universaalsete võimetega lavastajat ning loomulikult ka ekstra selleks loodud stsenaariumi. Soovin e-lektroni inimestele nende valitud teel edu, seda enam et nad räägivad praegu juba kolmemõõtmelise pildi edastamise võimalustest.

    Muusika- ja tantsuteater. Muusika- ja tantsuteater on kogumikus pälvinud kahjuks vaid kaks lugu. Esimene on Heili Einasto artikkel „Lammutada või mitte – selles on küsimus. Kombinaatteater versus projektiteater tantsukunsti poolt vaadatuna“. Ajaloolises tagapõhjas laitmatult orienteeruvas ja hoogsalt kirjutatud ning kindlasti poleemikat tekitavas loos on autor võtnud vaatluse alla meie kõige pikaealisema tantsuteatri Fine5 arenguraskused, aga ka ZUGA, Golts­man Balleti ja Renate Keerdi kompanii tegevuse ning võrdleb seda nüüdistantsukunsti võimalustega Estonia ja Vanemuise n-ö kaitsva hõlma all (Murdmaa, Vilimaa, Tommingas, Kesler).

    Autor juhib meid järeldusele, et institutsionaalse teatri raames on nüüdistantsul olnud siiski kindlam tegutsemispinnas kui projektist projekti elades, ning rõhutab, et suurte institutsioonide lammutamine paindlikeks väiketruppideks toob pikas perspektiivis kaasa peale suure inimkao ka koreograafiamaastiku vaesumise.

    Marta-Liisa Talveti artikli „Mõtteid nüüdisaegsest ooperist. Lõngata labürint“ sattumine kogumikku tekitab aga mõningase nõutuse, kuna lugu pole seotud ei 2020. aasta ega ka laiemalt Eesti teatriga. Autor kirjeldab mõningaid Euroopas nähtud oopereid (kahtlen, kas suurel osal lugejaist on nendega kokkupuudet olnud) ja tsiteerib muusikateoreetilisi uurimusi. Artikli lõpus tuleb ta ainsa Eesti näite, 2018. aastal esietendunud ooperi „Ehmatusest sündinud rahvas“ juurde ja on solidaarne Kerri Kotta hinnanguga, et „see on esimene kord, kui XXI sajand on end mõtteviisina Estonia lavalaudadel tõesti suveräänselt ilmutanud“. Kui aluseks on võetud juba niivõrd eesti heliloojaid eitav kategooriline mõtteviis, olnuks vist palju oodata, et autor võinuks oma loos käsitleda vähemasti Jüri Reinvere oopereid.

    Kaks mäluartiklit. Kogumiku „Mälu“ rubriigis saab lugeda Kerttu Männiste kunstiajaloolist käsitlust, kus ta heidab huvitavat valgust Tallinna Töölisteatri ja Hommikteatri lavakujunduste saamisloole ning saladustele nende autorsuse ümber. Sven Karja on aga arhiivist leidnud kaks Vanemuise kunstinõukogu koosoleku protokolli aastast 1960, kus arutati Voldemar Panso lavastatud Juhan Smuuli „Lead“.

    Karja on teinud tänuväärse töö selgitamaks lugejaile nii tolleaegseid ideoloogilisi vaidlusi seoses „Lea“ retseptsiooniga kui ka kunstinõukogu rolli omapära nõukogude teatrisüsteemis ja Vanemuises eriti. Ja kuigi „Lea“ aru­teludes pole midagi skandaalset ega ärakeelavat, pakub mõtlemisainet, millise avameelsuse ja nõudlikkusega rääkisid tol ajal kolleegid oma tähelepanekutest seoses uuslavastusega, andsid näpunäiteid ning tegid ka parandusettepanekuid, ilma et oleks kardetud isiklike suhete halvenemist. Praegu võib selletaolist juttu kuulda vaid teatri taga­soppides, kui ollakse kindlad, et lavastaja või kolleegid avameelitsemist pealt ei kuule. Kas see on nüüd hea või halb, jätan lugeja otsustada, aga lugeda tasub neid protokolle küll.

    Raamatu teine pool toob lugejani 2020. aasta teatristatistika ja kroonika, mille on nagu alati üsna hoolikalt koostanud Tiia Sippol ja Katarina Tomps.

  • Heini Paas  6. X 1918 – 28. IX 2021

    Lahkunud on kunstiajaloolane, pikaaegne Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja ja Eesti Kunstnike Liidu vanim ja ka auliige Heini Paas.

    Heini Rosilda Paas sündis 6. oktoobril 1918. aastal Mõniste vallas Tämbelse talus. Ta õppis Mõniste algkoolis ja Valga ühisgümnaasiumis. 1938. aastal astus ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda, kus valis peaaineteks kunstiajaloo ja inglise keele. Ta lõpetas ülikooli 1945. aastal ja tema diplomile oli märgitud ka bibliograafikutse. 1939. aastal astus Heini Paas korp! Indlasse. Tema õpetajad olid kunstiajaloolased Sten Karling, Armin Tuulse ja Voldemar Vaga.

    Aastatel 1945–1948 töötas Heini Paas kunstiajaloo kateedri laborandina ning 1950. aastani assistendi ja lääne kunsti lektorina. Nõukogude võimu karmistudes pidi Heini Paas Tallinna kolima, kus ta töötas kaheksa aastat Tallinna keskraamatukogu bibliograafina. 1958. aastast oli ta Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja ning aastatel 1978–1985 skulptuurikogu juhataja.

    1969. aastal kaitses ta kandidaadidissertatsiooni skulptor Ferdi Sannamehe loomingu kohta ning astus Eesti Kunstnike Liitu. Eesti Kunstimuuseumis täiendas ta skulptuurikogu, mis tähendas suhtlemist kunstnike ja nende perekondadega, ning ühtlasi uuris kogudesse koondatud teoseid.

    Tema pühendunud töö tulemuseks oli Eesti skulptuuri tutvustamine näitustel ning hulk uurimuslikke monograafiaid, isikukatalooge, näitusetutvustusi August Weizenbergi (1976, 1987, 1999), Amandus Adamsoni (2006), Albert Eskeli (1988), Ferdi Sannamehe (1961, 1964, 1972, 1974), Jaan Koorti (1983), Edgar Viiese (1979), Herman Halliste (1959, 1985), Enn Roosi (1969), Ernst Jõesaare (1980), Lydia Laasi (1983) ja Juhan Raudsepa (1996) loomingust.

    Heini Paasi elutöö pakub omakorda ainest kunstiajaloo historiograafia uurimiseks, näidates, kuidas muutus XX ja XXI sajandi alguses kunstiajalookirjutuse fookus, teisenesid sõnavara ja võimalused kunsti ja kunstnike käsitlemisel.

    Heini Paas kirjutas 2013. aastal oma lühieluloo, kus ta märgib, et eriti huvitas teda August Weizenbergi elukäik ning põhjalikult sai ta selle uurimisele keskenduda alles pensionipõlves. Tagasivaates märgib ta, et just otsene kokkupuude kunstiga, mida võimaldas muuseumitöö ja suhtlemine kunstiringkondadega, aitas süvendada kunstimõistmist ning tegi töö eriti köitvaks. Väga oluline pidepunkt oli talle ka kodutalu, mille saatus oli XX sajandile omaselt muutlik. Kui 1949. aastal küüditatud talunikest vanemad naasid 1956. aastal Mõnistesse, saadi talu tagasi ning see koht jäi Heini Paasile elu lõpuni helgeks puhkusepaigaks. Perekonnas hoiti au sees käsitööd, aga ka rahvalaule ja -jutte, mida käisid kogumas kirjandusteadlasedki.

    1983. aastal pälvis Heini Paas Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia Jaan Koorti monograafia eest ning 2009. aastal nimetati ta kunstiteadlaste ühingu auliikmeks. Peaaegu 103aastaseks elanud Heini Paas oli ja jääb Eesti Kunstimuuseumis armastatud kolleegiks.

     

    Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kunstimuuseum

    Kultuuriministeerium

  • „Neetud õnnetuse terviseks!“

    KARMEN MAAT

    2017. aastal lõi rahvusvahelise kirjastuse Penguin Random House Austraalia haru sooviga elavdada sealset kirjanduselu ja leida uusi autoreid Penguini kirjandusauhinna (The Penguin Literary Prize). Võitjat premeeritakse 20 000 dollariga ja tema teos avaldatakse. Igal aastal on kirjastusele konkursil osalemiseks laekunud ligikaudu 400 käsikirja. 2019. aastal võitis Penguini auhinna Imbi Neeme käsikirja „The Spill“ eest, romaan ilmus trükis aasta hiljem.1 Eesti päritolu autori debüütteos on nüüd pealkirja „Kokkupõrked“ all tõlgitud eesti keelde.

    Kirjastus Penguin reklaamib Imbi Neemet kui „lootustandvat romaanikirjanikku“ ja seda kinnitab kirjaniku tugev debüütteos.

    „Kokkupõrgetes“ hargneb lahti kahe õe Nicole’i ja Samantha lugu. Näeme sündmustikku mõlema vaatenurgast, kuid mitte kronoloogilises järjekorras: ajaliselt toimub tegevus aastate 1982–2018 vahel. 1982. aastal sattusid õed Lääne-Austraalias Perthis ema juhitud autoga avariisse, jäid küll terveks, ent mis ei ole neil ligikaudu 40 aastat hiljem meelest läinud. Pärast seda, kui ema on surnud ägedasse maksapuudulikkusse, ujuvad pinnale Cooperite perekonna saladused, mida ükski tegelane ei saa enam varjata. Pidevalt mineviku ja oleviku vahel pendeldav teos näitlikustab, missugune mõju võib olla möödaniku sündmustel.

    Samantha ja Nicole on kasvanud üles keerulistes oludes. Nende ema Tina maadles alkoholisõltuvusega, mis oli üks peamisi vanemate tülide põhjuseid. Ka pärast lahutust ei saavutatud omavahel head läbisaamist. Keset tühje pudeleid ja ema-isa karjumist toetusid lapsed teineteisele. Täiskasvanuna pole õed enam nii lähedased: kui pisikese tüdrukuna mõtles Samantha, et kurb oleks suureks saades õest lahus elada, siis täiskasvanuna ei jäta ta kasutamata juhust öelda Nicole’ile midagi halvustavat.

    Peategelaste elud on kulgenud üpriski erinevaid radu. Väliselt tundub Samanthal olevat läinud ideaalselt: tal on abikaasa, tütar ja stabiilne töökoht, seevastu kui Nicole on teinud kehvi valikuid nii karjääris kui ka armusuhetes. Sündmuste hargnedes saab selgeks, et õed on kohad vahetanud: Nicole’i elu on lõpuks hakanud paika loksuma ja Samantha on varjanud suurt saladust. Teoses põrkuvad peategelaste iseloomud, nad on harva ühte meelt. Kõige suuremaks tüliõunaks on 1982. aastal toimunud autoõnnetus, millest hakkavad lahti hargnema järgnevad sündmused. Esmapilgul jääb segaseks, miks on see avarii niivõrd tähtis, kuna ohvreid ju ei olnud ja see juhtus väga ammu. Juhtum ilmestab aga õdede võimetust jõuda milleski ühisele arusaamisele: nad vaidlevad pidevalt õnnetuse detailide üle, nii nagu neil on mitmest muustki sündmustest lahknevad versioonid. „Kokkupõrked“ näitab, kuidas sama olukorda kogenud inimesed võivad seda täiesti erinevalt mäletada. Mälu ebausaldusväärsuse ilmestamiseks on romaanis toimunut kirjeldatud nii, nagu see juhtus, tagantjärele kõneledes aga lisanduvad sellele ajapikku valed detailid või räägitakse endast parema mulje jätmiseks valikuliselt.

    Nicole’i ja Samantha ema Tina ei olnud tavapärane joodik, kes hoolis ainult pudelipõhja vaatamisest. Õed kasvasid küll üles boheemlikus kodus, kus üks toidukord võis sisaldada juustukrõpse koos õunaviiludega ja alati ei pruukinud koolipäevaks puhtaid sokke leiduda, kuid sellest hoolimata kandis Tina hoolt oma laste heaolu eest – teoses paljastub, et rohkemgi, kui nad seda uskusid. Kodune olukord mõjus õdedele erinevalt: Samantha tundis vajadust stabiilsema elukeskkonna järele, mida talle lõpuks pakkus elu isa ja tolle uue abikaasa juures, Nicole’i see aga nii raskelt ei mõjutanud.

    „„Ja kuule,“ jätkas Samantha, „isegi kui ta oli seal ja isegi kui ma oleksin kõnet pidanud, ei oleks ema seda mäletanud, sel ajal oli ta peaaegu iga päev silmini täis.“ – „Tegelikult on nii, Sam, et ta mäletas alati kõike,“ vastasin ma ja tundsin, kuidas viha mu kurku kraapis. Mind pahandas, kuidas õde ema alkoholilembusega alati liialdas, justkui joomine oleks olnud ainus asi, mida ta oma elus tegi. „Ta mäletas rohkem kui isa, kelle tähelepanu keskmes olid ta abikaasad““ (lk 21). Nii vaidlevad õed Tina peietel. Nicole on alati üritanud kaitsta ema au, mida Samantha ründab. Samantha leiab, et ema ei armastanud tütreid, vaid valis nende asemel joomise. Nicole aga teab, et kõigi oma vigade kiuste ema armastas neid. Minevikukildudest ilmneb, et Tina mõistis, et tal on alkoholiga tõsine probleem, ning püüdis lastele selgeks teha, et nood tema viga ei kordaks.

    Paraku ei ole Tina Cooperite perekonnas ainus, kes saab viinakuradiga hästi läbi. Ebaterve suhe alkoholiga on ka tema tütrel Samanthal, kes on suutnud kõigile jätta täiskarsklase mulje. Raske öelda, miks ühel õel õnnestus säilitada tervislik suhe alkoholiga ja teisel mitte – Samantha ise arvab, et tal on nõrk iseloom nagu emalgi, kuid näib, et pigem on alkohol talle olnud lihtne ja kiiretoimeline abivahend murede unustamiseks ning rahu säilitamiseks pingetaluvust pidevalt kompiva tütre kõrval. Ajapikku kogused suurenesid ja kujunes välja sõltuvus. Sattunud purjuspäi avariisse, ei saa ta oma probleemi enam varjata. Kui Samantha abikaasa ja tütar tunnevad ta valede pärast suurt pahameelt, siis õe Nicole’iga saab ta pärast autoõnnetust ootamatul kombel taas lähedaseks. Õde on sõltuvusravi teekonnal Samantha suurim toetaja, kellega saab jagada ka kõige valgustkartvamaid saladusi. Nicole omakorda pihib talle nurisünnitusest ja valust, et talt on võetud võimalus kunagi emaks saada. Õed mõistavad, et on aastaid vaielnud tühiste asjade üle, selmet teineteiselt tuge otsida.

    Romaanis „Kokkupõrked“ on õdede suhte dünaamikat hästi kujutatud. Pere ainsa lapsena on mul raske mõista õdede-vendade sidet, mille puhul isegi täiesti erineva iseloomuga inimesed, nagu Nicole ja Samantha, ei suuda teineteise elust täielikult lahkuda ka pärast valusaid sõnu ja inetuid tegusid. Imbi Neeme tugines romaani kirjutades omaenda suhtele kahe õega ning kogus ka sõprade lugusid. Teda paelus, kuidas õdede vahel võib olla valestimõistmisi, vimma ja kadedust, aga siiski jäädakse üksteisele ustavaks.2

    Nicole ja Samantha õesuhte kõrval on romaanis marginaalsem teine õdede läbisaamine – Tina ja Megi. Pärast oma õe surma tunnistab Meg tema lastele, et magas nende isaga. Kumbki osaline ei teadnud, et Tina oli aru saanud, kellega abikaasa teda pettis. Nicole’i ja Samantha mälestustest ilmneb, et hoolimata reetmisest oma kahe kõige lähedasema inimese poolt, püüdis Tina õega ühendust hoida, kuid tema püüdlused luhtusid, kuna Meg tundis suurt häbi. Jällegi saab selgeks kahe õe sideme tugevus. Tina ja Megi teed enam ei ristunud, kuid vähemalt Nicole ja Samantha jõuavad arusaamisele, et õe toetus on mõlemale tähtis ning pereliikmete suhted on tervislikumad, kui jäädakse üksteise vastu ausaks.

    Kirjastus Penguin reklaamib Imbi Neemet kui „lootustandvat romaanikirjanikku“ ja seda kinnitab kirjaniku tugev debüütteos. Sõnaseadja mängib osavalt tegevusaegadega, süžee on hõlpsasti jälgitav: näiteks kui keegi vihjab põgusalt millelegi juhtunule ja rohkem lugejale ei selgitata, aitab järgmises peatükis sama seiga kirjeldus loo terviku kokku panna. Samuti on Neemel korda läinud jutustamine kahe peategelase vaatevinklist. Raamatut lugema hakates jälgisin pingsalt peatüki algusesse märgitud õe nime, kuid teose arenedes see enam vajalik ei olnud, kuna jutustamisviisi järgi saab aru, kumb parasjagu kõneleb: Samantha enesekeskne mõtteviis vs. Nicole’i isetu suhtumine. Romaani seesugune ülesehitus mõjub keskse teema väljajoonistamisel õnnestunud lahendusena, seda lugu poleks saanud rääkida ainult üks õdedest. Samuti näitab kahe peategelase mälestuste kõrvutus, kuidas mäletamine ajas muutub.

    Kõik ei ole nii, nagu tundub – see võiks olla „Kokkupõrgete“ lugemisel juhtlauseks. Teoses ei paljastu ainult õdede saladused, vaid ka nende lähedaste omad. Kogu Cooperite perekond on teinud vigu, mis mõjutab ümbritsevaid ja mille ilmsiks tulemine näitab neid kõiki uues valguses. Minevikku ei saa enam muuta, jääb vaid võimalus tehtud eksimustest õppida – sellega alustamiseks pole kunagi liiga hilja.

    1 https://www.penguin.com.au/news/2912-penguin-literary-prize-2021

    2 https://www.youtube.com/watch?v=XGSNT_t5brE&t=1078s

  • Nutikas veepudel I

    TANEL MÄLLO

    Hans von Risbieter: Ega me laulatusele hiljaks ei jää?

    Ivo Schenkenberg: [Raputab pead.]

    Hans: Kas preili Agnes on ikka tervise juures?

    Ivo: [Noogutab.]

    Hans: Kas me oleme ikka õigel teel?

    Ivo: [Lükkab tõllaukse lahti.] Te oletegi kohal.

    Hans: Aga see? Mis?! Õõh aah. Pea kinni, oota, pea kinni! [Lask.] Aah-õõ-ooh … [Sureb.]1

    Kas me oleme ikka õigel teel?

    Kodumaine pahalane Ivo Schenkenberg ei olnud labane teeröövel pimedal keskajal, vaid ajastule omane tööriist püha risti teenistuses, mille mõju küündis tippajal tänapäeva rahvusvaheliste organisatsioonide, ettevõtete ja muu sellelaadse omani. Keskajaga võrreldes on meid õnnistatud suurusjärgu võrra enamate võimukate institutsioonidega, kelle käsutuses on eesmärkide saavutamiseks kosmiliselt vägevamad ja kirurgiliselt täpsemad vahendid. Tänapäeva väärtuslikuks reliikviaks on lihtne pidada isikuandmeid ja privaatsust,2 kuid iroonilise analoogiaga jätkates võime pealtnäha jõuka ja õnneliku Hans von Risbieterina privaatsuse mõttes täiusliku kadreeringuga vannistseeni järel kaotada midagi veel kallimat.

    Arutlemaks, millisel teel oleme, võiks alustada praegust igapäevareaalsust üldistavalt kirjeldavast kolmest suurest komponendist (joonis): (1) üha ulatuslikumalt võimu koondavad institutsioonid, (2) eksponentsiaalne tehnoloogia koos eksikäsitlusega sellest kui millestki evolutsiooniliselt arenevast ja neutraalsest ning (3) ahvid. Üheskoos loovad need reaalsuse, milles privilegeeritud vähemuse – ise ei pruugitagi seda nõnda tajuda – teadlikud ja teadmata valikud, ihad ja hirmud määravad miljardite teiste elu, heaolu ja saatuse. Mitte alati nii, nagu ise sooviks või hea oleks. Seda reaalsust võiks kujutada nutika veepudelina, mis ütleb, millal ja kui palju vett on vaja juua. Võib olla palju põhjuseid, miks (arvame, et) keha bioloogilised mehhanismid sellest vajadusest märku ei anna. Näiteks kui oled ebainimliku töökoormusega heitlev Amazoni laotöötaja.3 Või kui nutika veepudeli reklaam on väga veenev ja pudel ise kauni, esteetilise väljanägemisega tehnikavidin. Reaalsuse teises otsas olemegi rumala enamusena tehnoloogiast ja institutsioonidest küllastunud maailmas kimbatuses, millele karvadeta ahvil on selle uudsuse tõttu keeruline pihta saada. Pidevalt tuntakse ängistust, et midagi väga suurt on väga valesti ja et keegi peaks midagi tegema, aga meil puudub tunnetuslik ja intellektuaalne võime probleemi käsitlemiseks ja oma käitumise kohandamiseks. Selle kimbatuse komponentidele on ka Sirp palju veerge pühendanud.4 On tähtis, et neid ja nende omavahelisi seoseid hakataks rohkem teadvustama ja märkama, et püüda selle kainenemise pinnalt meeldivamat tasakaalupunkti saavutada.

    Deus ex machina

    Pole pääsu tõdemusest, et praegu seisnevad hästi paljud ühiskondlikud muutused reaalsuse ja üha vägevamate institutsioonide digitaliseerumises ja andmestumises ning sellest tulenevate uute võimalustega eksperimenteerimises. Elame tehnoloogiliselt võimendatud institutsioonide eksperimentaalajastul, mille kõnekad näited on tehis­intellekt ja täiustatud inimene (enhanced human5), aga miks mitte ka Facebooki hiljutise internetist kadumise kaudu kogetud selle teenuste mitmekesisus ja samaaegne haprus.6 Ei saa salata, et selle suure hüppega ei olda veel üldse kohanenud, ei indiviidide ega ühiskonnana.

    Joonis. Valik olulisemaid komponente tänapäeva maailmakorralduses.

    Kohanematuse pingega kaasnevad häiringud ühiskonnakangas: see läheb kortsu või lausa rebeneb. Ning mitte alati igaühe jaoks ühtemoodi, vaid pigem ikka sedasi, et seal, kus ühel – näiteks valgel tasuva (IT-)tööga noormehel – tundub kõik olevat korras, on teisel – näiteks üsna samasugusel mustanahalisel noormehel linnaosas, kus politsei tehisintellekt7 on viimase 70 aasta andmete põhjal sätestanud kõrgema kuritegevustaseme – olukord juba düstoopiliselt keeruline.

    Kuidas on juhtunud, et meie tsivilisatsioonis on loodud nii palju tehnoloogiaid, mis kahjustavad meid, ehkki tuuma­relvana momentaalselt aurustamata, väga sügavalt ja mitmel moel? Põhjuseid võib otsida vastutuse jaotumisest, mis ajapikku on üksikisikult üha enam nihkunud elututele institutsioonidele, kelle valitsetavas maailmas treenivad meid juba põlvkondade kaupa istuma, astuma ja suud pidama sõim, lasteaed ja kool.8 Nii saab meist kuulekas, usaldav või lihtsalt manipuleeritav mass, kel nutikas veepudel ega nähtamatute riigiteenuste vastuolulised tooted küsimusi ei tekita. Või kohustus ainukese liiklejana öötunnil jalakäijate rohelist foorituld oodata. Miks see nii läheb? Ons asja taga tõepoolest lihtsalt karjaloomana autoriteedile alistumine?

    Praegu olulisemad ja mõjukamad autori­teedid on kahtlemata mitte üksikisikud, vaid institutsioonid, kes, loomulikult neid esindavate inimeste kaudu, kalduvad aga reaalsust käsitlema eelkõige oma formaalsete põhieesmärkide parima saavutamise instrumendina ja inimest mitte enam subjekti, vaid pigem projektina.9 Reaalsuse väänaja suurusest ja mõjuulatusest tingituna on need käsitlused väga veenvad ka eestkostetutele: nende omavahelised või elementaarse loogikaga vastuolud on üksikisiku tunnetuskategooriatele hoomamatud. Näiteks kuidas saaksime ülal pidada sõjatööstust uskumata sõja- ja vaenuratta veeremise kestlikusse?10

    Ühiskonnas, kus etteantud mõtlemise ja tunnetuslike raamide hulk ja/või kombinatsioon on tervisliku piiri ületanud, võib juhtuda, et omandatakse niivõrd determineeritud maailmapilt, et võimekust objekti ja taustsüsteemi eristada ei taga isegi doktorikraad. Kuidas teisiti seletada ühiskonnateadlasi, kelle arvates saavad inimesed ühiskonnast irduda, mitte vastupidi, mida raviks aga see, kui kõik vaatavad õhtul „Aktuaalset kaamerat“?11

    See hea ja mõistlik käitumise suunamine

    Mida suuremad institutsioonid, seda ulatuslikumad on nende tegutsemise ja maailmavaate puudused ja tagajärjed. See ei tähenda, et väiksemate vigade hulk sel tasemel proportsionaalselt kahaneks, kuna süsteem on ulatuslik ja nüansirikas. Süsteemsete vigade eiramist paistab praegu tasandavat institutsioonide ja neid toetava tehnoloogia vastastikune kinnitamine, et inimese käitumise teatav suunamine on mõistlik ja hea, olgu eesmärgiks seatud maksu- või maksekäitumise aktiveerimine. „Mõistlikkuse ja headuse“ kriteeriumi määratlemine kaldub aga arusaadaval põhjusel iga sellise organisatsiooni põhikirjalistest eesmärkidest tingitud instrumentaalsusesse. See on maailm, kus eraõiguslikel institutsioonidel on igasuguse avaliku aruteluta peaaegu piiramatu vabadus oma ärihuvist lähtuvalt ning inimese madalamatele instinktidele mängides luua uusi vajadusi ja (käitumis)norme. See on maailm, kus riik teeb poliitiliselt motiveeritud epidemioloogilisi otsuseid kujuteldava avaliku arvamuse põhjal.12 See on nutika veepudeli maailm, kus ei ole tegelikult teada, mida ja kust juuakse.

    Tehnoloogiline paratamatus

    Tehnoloogiasõbrad armastavad kirjeldada, justkui oleksime oma olukorda „sattunud“ mingite evolutsiooniliste protsesside tulemusel. Selline „tehnoloogiline paratamatus“13 tingivat, et tehnoloogiad ja teenused lihtsalt arenevad niisugusel trajektooril, millel kõige hea, kasuliku ja lõbusa kõrval on ka inimesi, nende tervist ja heaolu ning ühiskonda kahjustav mõju. Ent pime progressiusk ning alateadlik veendumus, et iga probleemi saab lahendada mõne uue vidinaga14 ei tee olematuks meie tänapäeva dikteerivate tehnoloogiate, disainivalikute ja ärimudelite vahetut mõju. Need kõik on kujunenud üüratuteks institutsionaalseteks teguriteks, mille mõju pole suutnud kahandada senised monopole, andmekaitset ja tehisintellekti reguleerida püüdvad algatused. Vähemalt mitte senikaua, kui nii riigi- kui erasektoris tegutsevad hoogsalt peamiselt need, kel huvi lajatada nii igipõlistele kui ka uudsetele probleemidele parajasti käes oleva haamriga, mille nimi on praegu tehnoloogia. Tehnoloogiliste lahenduste realiseerimise vääramatuse regilaulus kõlab põhirefräänina väide, nagu oskaks maarahvas ilma kiirelt liikuvate ja asju purustavate innovaatoriteta unistada vaid väledamatest hobustest. Nõnda on õigustatud isegi selliste „lahenduste“ rakendamine, mille toimimismehhanisme ei mõista enam päev pärast end ise täiendava masinõppeprogrammi käivitamist isegi selle leiutaja.

    Tõhususpõhine mõtlemine

    „Musta kastina“ toimivate tehis­intellektilahenduste ülim eesmärk on ennustada võimalikult tõhusalt näiteks veebipoe külastaja käitumist. Selles peegeldub üleüldine pandeemselt levinud usk tõhususpõhisesse mõtlemisse, mis iseenesest on inimese argielus kõike muud kui loomupärane.15 Halvimad tagajärjed saavutatakse, kui tõhususpõhisus möllab nendes organisatsioonides, mille eesmärk ei ole ega tohiks olla (ainult) äriline – nagu oma riik (eriti, kui see on väike ja kallis) või suure ühiskonna polariseerimise potentsiaaliga ühismeediaplatvormid. Tehnoloogiate ja ärimudelite leiutajate tõhususejaht kahjustab nii üksikisikuid kui ka ühis- ja keskkonda ning hea, mis sellega sageli samuti kaasneb, ei õigusta kirjeldatud kitsaskohtadega leppimist ega passiivset tunnistajapositsiooni veel sürreaalsemas tulevikus.

    Täiustatud inimene

    Nagu on viidatud ka „Eesti digikultuuri manifestis“,16 olemegi selles suhteliselt uues „digitaalses olukorras“ tasapisi jõudmas faasi, kus peale paljulubava potentsiaali saavad ilmsiks ka sellega seotud riskid. Rakendatud tehnoloogiad on iseenesest küll vaid neutraalsed vahendid, ent kui teha nende abil täiesti enneolematuid asju või siis panna tavapäraseid asju enneolematult tõhusamalt toimuma, võimendab inimene ka oma pahupoolt – suundumusi, mis ei toeta meie individuaalset ega kogukondlikku heaolu või sisemist ja välist vabadust. Olgu siis asi lihtsalt ülemääraselt kleepuvale ekraanile pühendatud elupäevades, ebausaldusväärse teabe võimendumises ühismeedias või rassismi hälbivates tehistaibuotsustes. Inimene lihtsalt on niisugune tüüp, et meie hulgas – sh nende hulgas, kes kujundavad tehnoloogiaid – on palju neid, keda inspireerivad pahatihti pigem mugavus või kui tahes fantastilised võimalused (näiteks ükssarvikuna uuesti sündida või isikliku raketiga kosmosse põrutada) kui nende fantaasiate realiseerumisega otseselt või lateraalselt kaasuvad riskid ning laiem ühiskondlik mõju.17 Ent sellest nutipudelist juues jäädakse õige kähku kuivale.

    Edward von Lõngus. Virtuaalne relatiivsus. Budapest 2018.

    Digitaalne ökoloogia

    Selliste suboptimaalsete tingimuste kuhjumine maailma digitaalses ja tehno­loogilises sfääris on – kumbagi võimendada või pisendada soovimata – võrreldav meid samal ajal hõlmava füüsilise keskkonna kriisiga, mille komponendid on samuti inimtekkelised. Seepärast on paralleelselt vajadusega toetada ökokriisi ajastul uusi keskkonna­hoidlikke hoiakuid ja väärtusi18 jõutud aega, mil läheb järjest raskemaks edasi minna ühiskonnana, kel puudub ühine arusaam ja tunnetus näiteks ühisel märgi­süsteemil põhineva digitaalse ökoloogia suhtes. Mida see tänapäeval tähendada võiks?

    Kõige üldisemas mõttes on vaja tõsta juba nimetatud uued suured teemad aktiivselt igapäevateadvusse, et endalt ja teistelt küsida, kas me oleme ikka õigel teel. Kui jabur siis ometi saab olla soov aru saada teenustest ja toodetest, mida igapäevaselt tarbitakse ja millel on vahetu mõju meie endi ja meie keskkondade vaimsele ja füüsilisele tervisele? Et need oleksid niipalju tuntud ja läbitunnetatud, et suudaksime üksikisiku ja kogukonnana otsustada, kas soovime neid kasutada vaid vastutustundlikult või siiski ka arutult? Selle asemel usaldatakse pimesi neid, kel juba praegu on võimu „inimese nüridest ja rutiinsetest tegevustest vabastamise“ mantrat korrates pakkuda „nähtamatuid ja ennetavaid“ teenuseid ja disainida (ainu)võimalikke reaalsusi.

    Digitaalne autonoomia

    Mida selline otsustamisvõime hõlmab? Veidi isiklikumalt võtmist küsimustes, mis on tegelikult juba veidi tüdimuseni tuttavad. Kas ma tean, kuidas telefoni avamiseks rakendatud näotuvastus­tehnoloogia toimib ja kuidas töödeldakse selleks toiminguks minu unikaalset biomeetrilist informatsiooni? Kus see toimub: kas seadmes või pilves? Missugune info iga toimingu puhul salvestub? Millisel otstarbel seda veel tarvitatakse? Kas mind huvitaks, et telefon hindab näoilmete, hääletooni ja tekstisisestuse põhjal jooksvalt ka mu depressiooni või dementsuse taset?19 Kas on aktsepteeritav, kui eriolukorras vaid veebi kaudu teenindav riik jätab inimese töötutoetusest ilma, kuna näotuvastus leiab, et tema nägu pole sama, mis dokumendil?20 Või on veel halvem see, kui näotuvastus töötab nii täiuslikult, et selle eest pole pääsu näiteks valitsusvastasel demonstratsioonil? Juttu jätkuks kauemakski, sest küsimusi on lapse­suiselt palju, ent praegu on oluliste küsimuste nimekirja terviklikkusest ning „vanemate“ ammendavatest vastustest tähtsam küsimuste tekkimine ise. Tegelemaks kripeldusega, et „midagi suurt on väga valesti“, pole tarvis saada kõiketeadjaks. Alustuseks piisab, kui avastada mõni võib-olla väga isiklik küsimus mingisuguse tänapäeva maailmakorra väga spetsiifilise aspekti kohta, mis aitab kogu pilti näha uues valguses. Põhiteema ei ole enam ekspertide usaldamine, vaid see, et ikka teadvustaksime väärtusi, millele toetudes loome ühise tuleviku.

    Sest neutraalne tehnoloogia ei jää neutraalseks, kui seda rakendatakse ühiskonnas, mis on oma olemuselt sügavalt ebavõrdne. Kumba reaalsust eelistame, kui neist üks on nagu praegune – eri institutsioonide korraldusel ülimalt ahtaks määratud –, ent teises oleme tänu mingile ilmsele imele (tegelikult küll tänu teadlikele otsustele ja disainivalikutele) targemad, adekvaatsemad ja seetõttu oma potentsiaalsete institutsionaalsete suurte vendade suhtes võrdsemal ja autonoomsemal positsioonil? Kas elame üle, kui meie suurema isikliku vabaduse hind on see, et mõni uuendus, näiteks sündmus­põhine suguhaiguste tuvastamine koos automaatse arstiaja broneerimise ja tööandjalt karantiinimineku taotlemisega ei toimu nii kähku, kui sooviksid leiutamis-, äri- või võimuhuviga innovaatorid?

    Sellist adekvaatsust ei too paanitsevad uudisnupud andmeleketest ega manitsevad küberturvalisuse kampaaniad. Tarvis on üksikisikute ja ühiskonnana süsteemselt mõista, missuguseks on kujunenud ja kuidas areneb edasi meie ühiskonna struktuur ja „operatsioonisüsteem“. Sest nagu viitab saksa digiühiskonna filosoof Richard David Precht: hoolimata pidevast ennustamisest „tulevik ei saabu, vaid seda teeme meie“.21 On väga vaja, et saaksime ja oskaksime tuleviku kujundamises üksikisikutena aktiivselt osaleda. Selleks vajame nimetatud fundamentaalsete teadmiste ja arusaamise pinnale ka uusi praktilisi oskusi, mis aitaksid tehnoloogiliselt võimendatud institutsioonide maailmas mõjuka üksikisikuna otsustusprotsessides osaleda ning oma õiguste ja soovitud maailma eest seista. Millised oskused need võiksid olla?

    Suhe oma andmetega, andmepõhised suhted

    Tänapäeva digikultuuri vundamendiks on kujunenud praktiliselt iga liigutuse talletamine andmetena suure hulga teada ja teadmata eraõiguslike ja avalike teenusepakkujate kätte. Andmete käitlemine toob kaasa privaatsuse murenemise, aga ka tarbijate eelistuste suunamise teenusepakkuja äritulu või muid (nt poliitilisi eesmärke) maksimeerivate kanalite ja sisu juurde ning tolle sisu üheülbastumise üleilmsete monopolide ärimudeleis.22 (Isiku)andmed on eluvesi või tuumakütus, mis käitab paljusid tänapäeval kriitilise tähtsusega ja meelelahutuslikke süsteeme. Samal ajal on isiklikud andmed ka midagi tõepoolest väga isiklikku ja nahalähedast. Eriti lihtne on seda seost tajuda biomeetria puhul. Nii mõneski käsitluses peetakse isiklikke andmeid samaväärselt võõrandamatuks nagu bioloogilisi organeid. Natukene järgitakse seda loogikat ka praeguses Euroopa andmekaitseõiguses, kus on määratletud isiklike andmete kuulumine inimesele. Ometigi on meie individuaalne arusaam meie kohta leiduvatest andmetest ja nende kasutamisest üldjuhul väga nigel ning piirdub tunnetuslikult olulise rolliga eelmainitud ängis, et midagi väga suurt on väga valesti.

    Seetõttu on üksikisikul tänapäeval vaja omandada oskused, et kujundada oma andmetega – oma digitaalse minaga – teadlik ja adekvaatne suhe. See aitab luua psühholoogilise ja digitaalse terviklikkuse ning seeläbi saavutada ja säilitada autonoomsuse. Vaid siis on võimalik luua ja hallata tähendusrikkaid ja võrdseid andmepõhiseid suhteid igasuguste teiste eri tüüpi isikutega. Ei saa muidugi luua illusiooni, et tegemist on kuidagipidi vähem idealistliku plaaniga kui motiveerida inimpopulatsioone oma tervise eest hoolitsema (nt mitte alkoholi tarbima ja suitsetama või hoopis vaktsineerima). Kuidas liikuda sinnapoole punktist, kus meie senine suhe oma andmetega on piirdunud erikujuliste jah-nuppude vajutamisega, et need kõrvaldada ja jõuda ihaldatud teenusteni?

    Digitaalne tundekasvatus

    Probleem ehk tunnetatud vastuolu võib tekkida vaid inimese teadvuses ja vaid siis, kui meid olemuslikult mõjutaval teemal õnnestub teadvusesse tõusta, et siis iseenda jaoks hinnata, kas tegemist on meie arvates probleemiga või mitte, ütleb Ülo Vooglaid.23 Kui selline tunnetus on informeeritud ja kõrvalmõjudest vaba (versus manipuleeritud ja kallutatult hinnanguline), võib juhtuda, et vastutatakse isiklikus elus ja tarbimisvalikutes mõistlikumalt nii keskkonnahoiu kui ka tehnoloogiate soovimatute mõjude neutraliseerimise eest.

    Võib-olla tekib oma isiklikke andmeid ja nende kasutust lähemalt uurides senise ükskõiksuse kõrvale hirm, trots, ebaõiglus­tunne, vajadus, motivatsioon, mis kihutab meid arutellu üksikisiku – igaühe – positsiooni, võimete ja võimaluste üle tänapäeva ühiskonna kõigi osaliste ja huvigruppide hulgas.

    Selleks on oluline sõnastada, põhjendada ja uurida küsimusi, mida peaksime täieõiguslike ühiskonnaliikmetena pidevalt teadvustama ja esitama.24 Selleks on vaja kogeda alternatiivseid tegelikkusi, näiteks tehagi andme­päringuid ja uurida, kuidas meid profileeritakse. Selleks on vaja teadvustada motivatsiooni, mis paneb meid oma õiglase koha nimel niimoodi uuel moel pingutama, isegi kui esialgu on tulemus nõrk. Nõnda ehk suudame hoiduda olemast tehnoloogilise institutsionaalse masinavärgi objekt (õigemini tuhanded killustunud objektid) ning säilitada või taastada oma terviklikkuse ja sellele toetuva inimväärikuse, toimevõimekuse ja vaba tahte ka praegustes vähesoodsates tingimustes.

    Kuidas seda teha, sellest edaspidi.

    Artiklisarja järgmises osas kirjeldab psühholoogiadoktor Tanel Mällo, milliseid küsimusi tekitab meile (mõneti) kõige (hinge)lähedasem tehiskeskkond – e-Eesti.

    1 Transkriptsiooni allikas: http://uisu50.blogspot.com/2017/08/13.html

    2 Isikuandmete ja privaatsuse teemal soovitan aastatel 2019–2020 ilmunud New York Times’i artiklisarja „The Privacy Project“.

    3 Christopher Mims, The Way Amazon Uses Tech to Squeeze Performance Out of Workers Deserves Its Own Name: Bezosism. – Wall Street Journal 11. IX 2021.

    4 Viimati nt Angela Hollo, Digimugavus või digiautonoomia? – Sirp 7. V 2021; Urmas Hõbepappel, Tehnodüstoopia. – Sirp 3. IX 2021.

    5 The Enhanced Human: Risks and Opportunities. – The New York Academy of Sciences 21. V 2018. Livelink: https://livestream.com/newyorkacademyofsciences/enhancedhuman/videos/175292124

    6 Tom Bateman, AP, Facebook, Instagram, Whatsapp down: How the social giant disappeared from the internet. – Euronews.next 5. I 2021.

    7 AI in Police Work. – Appen 17. V 2021.

    David Berreby, Can We Make Our Robots Less Biased Than We Are? – New York Times 22. XI 2020.

    8 Signe Mällo, Tanel Mällo, Inimese ja ühiskonna koolikahjustused vajavad leevendamist. – Postimees, 15. VI 2021.

    9 Hasso Krull, Imelihtne tulevik. Kaheksa kannaga manifest. – Sirp 11. V 2018.

    10 Anon., Veerand Milrem Roboticsist kuulub nüüd sakslastele, suurtehingu summa jääb saladuseks. – Geenius 31. V 2021.

    11 Doktorikraad ei taga immuunsust vandenõuteooriate vastu. Intervjuu Andero Uusbergiga. – Müürileht oktoober 2021 (111).

    12 Hannes Sarv, Madise: valitsuse otsustes peegeldub kujuteldav avalik arvamus. – ERR 24. VIII 2021.

    13 Vt nt Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism. – Profile Books, lk 15.

    14 Mikael Raihhelgauz, Vaimsusvidin – etüüd mediteerimispeavõrust. – Müürileht 15. I 2020.

    15 Richard David Precht, Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 21.

    16 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020, lk 10; edaspidi EDM.

    17 Nt Riho Paramonov, Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu Elon Musk enam nii sümpaatne? – Sirp 8. V 2020.

    18 Juhani Hellermaa, Kasvatusteadlane: ökokriisi ajal on hariduse roll luua uusi väärtusi. – ERR 27. VII 2021.

    19 Rolfie Winkler, Apple Is Working on iPhone Features to Help Detect Depression, Cognitive Decline. – Wall Street Journal, 21. IX 2021.

    20 Mia Sato, The pandemic is testing the limits of face recognition. – MIT Technology Review 28. IX 2021.

    21 Richard David Precht, Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 17.

    22 EDM, lk 11.

    23 Ülo Vooglaid, Elanikust kodanikuks. Ülo Vooglaiu Kirjastus OÜ 2019, lk 10–13. Vooglaid juhib tähelepanu, et „[…] meil on praegu üsna vähe võimalusi süvenemiseks suurte kandvate mõistete – nagu riik ja rahvas, võim, selle kandmine ja vastutus – sisusse ja seostesse. See on lihtne tõde, mis vajab üha meeldetuletamist: vajame teadmisi ja oskust neid ja teisi ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks vajalikke sõnu kasutada selge ja kindla tähendusega mõistetena. Sel eesmärgil on haridusotstarve ühiskonna kõigil institutsioonidel, sealhulgas ka koolil (haridusvõrgul).“

    24 Informeeritud isikud. Küsimused. https://pangks.ee/ii-1/kysimused

  • Peeter Aas 14. VII 1950 – 28. IX 2021

    Meie hulgast on lahkunud kultuuritegelane, ajakirjanik ning regionaalse kultuuri eluõiguse ja vaimsuse eest seisja Peeter Aas.

    Virumaalt pärit Peeter Aas omandas agronoomiaalase kõrghariduse Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA, praegu Eesti Maaülikool). Suurem osa tema eluteest oli aga seotud humanitaariaga. EPA päevil tegi Peeter kaastööd kõrgkooli ajalehele ja avaldas lühiproosat almanahhis. 1987. aastal sai Peeter Aasast Põlva rajoonilehe Koit peatoimetaja. Sealsete kolleegidega tuldi läbi keerulistest aegadest. Peeter kuulus Eesti Ajakirjanike Liitu.

    Aastatel 1992–2015 töötas Peeter Aas Põlva Maavalitsuses, kus ta tegeles kultuuri, spordi, hariduse ja sotsiaaltööga. Eri valdkondadega aitasid Peetril toime tulla hea analüüsivõime, üldistamisoskus, koostöövalmidus ja elutarkus. Peeter Aas polnud elukauge ametnik. Ta tundis põhjalikult Põlva maakonna kultuurielu. Peetri kanda oli Põlva maakonna kultuuritöötajate täienduskoolituse korraldamine, tema eestvedamisel tutvuti teiste maakondade ja regioonide kultuurikorraldusega, toimusid Eesti ja välismaa õppereisid. Peeter aitas märgatavalt parandada Põlvamaa raamatukogude ruumiolusid.

    Peeter Aas ütles kaaluka sõna ka kolmandas sektoris. Ta osales Jakob Hurda nimelise Põlva Rahvahariduse Seltsi (1995) ja Eesti Kultuuriseltside Ühenduse (1997) asutamises ning oli aastaid nende juhatuse liige. Peeter tegi kaasa Eesti Kultuurkapitali taasloomisel. Ta oli Põlvamaa ekspertgrupi esimene kontaktisik ja mitmel korral esimees. Eesti regionaalse kultuuripoliitika nõukoja aktiivse liikmena osales ta kultuuripoliitika aluste väljatöötamises. Peeter Aas oli kaua Eesti Rahvakultuuri Keskuse nõukogu esimees.

    Peeter Aas andis eesti kultuuri arengusse panuse mitmel tasandil. Ta mõtestas kultuuri sügavalt ja isikupäraselt ning võttis ajakirjanduses sõna ka pensionipõlves. Peeter Aas muutus murelikuks, kui kultuur taandati pelgalt meelelahutuseks. Kultuuril on asendamatu roll väärtuste loojana, oli tema sõnum.

    Inimesena oli Peeter soe ja sõbralik. Temas elasid kõrvuti teoreetik ja praktik, mis väljendus ka sõnaseadmises: vajadusel puistas ta keerulisi termineid, sageli oli aga vaimukas ja rahvalikult humoorikas. Üks tema südameasju oli tulevaste põlvkondade väärtuskasvatus pärimuskultuuri kaudu, oskuste ja teadmiste edasi andmine. Ta rõhutas sageli, et väärtuste edasi viimise vastutus on meil kõikidel, mitte vaid ametkondadel.

    Põlvamaa Omavalitsuste Liit

    Põlvamaa Arenduskeskus

    Eesti Rahvakultuuri Keskus

    Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupp

    Põlva Vallavalitsus

  • Uus menüü

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Tallinn Music Week’i muusikaprogramm 30. IX – 2. X.

    TMW programmiga tutvudes hakkas silma tohutu stiilikirjusus – klassikalisest muusikast death metal’i ja pungini – ning samal ajal kontserdirohkus. Mulle tuttavaid nimesid esinejate hulgas palju ei olnud, küll aga olid kontserdipaigad temaatiliselt ära jaotatud ja see kergendas valiku tegemist. Üheks oluliseks faktoriks osutus ka esinemiskohtade paiknemine vanalinnas või Telliskivis. Et mitte tekitada endale ühest kohast teise tormamisega liigset stressi, tundus mugav keskenduda õhtu jooksul ühe piirkonna üritustele. Kui kavas oligi muusikuid, keda oleksin kindlasti soovinud kuulata, aga kes jäid minu liikumistrajektoorist välja, siis leppisin sellega. Nii kujunes lõpuks välja tõeline stiililine segapuder, mis andis aga hea ülevaate muusikas toimuvast, ka selliste skeenede puhul, millega ma ise pidevalt kokku ei puutu.

    Nagu nii kirju valikuga festivali puhul arvata võibki, oli kohal esinejaid äärmiselt lihvitud kavaga professionaalidest esimesi kitarriakorde õppivate muusikuteni. Ometigi võis minna ka nii, et mõni esmapilgul isegi kerge muige suule toonud tundmatu bänd naelutas kohale, korduvalt oma headust tõestanud grupp aga niivõrd ei köitnudki. Nii juhtus teisel õhtul, kui mu kindel soov oli kuulata džässikontserte Fotografiskas, aga peagi leidsin end hoopis kaasa elamas Kanada pungile F-hoones. Fotomuuseumis esinenud Estonian Voices oli oma tuntud headuses, nende tehnilised oskused ja koosmusitseerimine on hämmastavad, aga midagi jäi minu kõrvale puudu. Kõik oli liiga tehniline ja korralikult välja timmitud, peale selle on seda tüüpi muusikat liiga palju elu jooksul kuuldud (The Manhattan Transfer, The Swingles) ja see on end ammendanud. Tegemist on siiski maitseküsimusega ja ma ei sea üldse kahtluse alla ansambli Estonian Voices meisterlikkust. Igal juhul lahkusin pärast paari lugu, et otsida midagi põnevamat.

    Nii sattusingi F-hoonesse Kanada muusika õhtule, kus just alustas esinemist kaheliikmeline punkbänd Miesha And The Spanks. Esialgu ei uskunud, et üle paari loo seal vastu pean, aga bändi naisvokalist ja kitarrist Miesha Louie oskas publiku nii hästi kaasa haarata, et lahkumismõte kadus peagi ja oleksin neid kuulanud kauemgi. Tegemist on punkbändiga, kelle arsenalis on rohkem kui kaks akordi, peale selle solisti võimas hääl. Teistmoodi, klassikalisemat punki pakkus Von Krahlis üles astunud ansambel Witch And Daddy – lihtsamat sorti kitarrimäng ja arusaamatud sõnad. Täielik mõistatus oli bassimängijast tütarlaps: küll ma üritasin aru saada, kuidas saab bassi mängida nii, et sõrmed kitarrikaelal kogu aeg liiguvad, aga kõlab ainult üks noot. Aga nagu ansambli tutvustuses kirjas, on tegemist väga hea vokaaliga muusikuga, nii et ega olegi õiglane nuriseda tema pillimängu üle. Vokaali sellel kontserdil kahjuks siiski kuulda ei saanud. Bändi tõeline pärl oli aga korralike mänguoskustega trummitüdruk: tänu tema pidevale taldriku­plärinale tekkis tõeline pungisaund.

    Tulen tagasi Kanada muusika õhtu juurde: pungi järel sai kuulda üsna raju kõlaga indie-bändi Slow Down Molasses ja seejärel popi ja roki piiril tegutsevat St. Arnaud’d, kes küttis publiku üles, nii et käiku läksid isegi lisalood. Peab ütlema, et viimase ansambli õhin ja ambitsioonid ületasid nende mängulised ja vokaalsed oskused, aga see ei paistnud kuulajaid segavat. Popi ja roki kategooriasse võib paigutada ka Kinomajas esinenud eesti poistebändi Around The Sun, kus astus paariks looks lavale ka naissolist. Sümpaatne grupp, millele annavad tugevuse head pillimehed. Solistil jääb veel vajaka vastupidavusest: mida lugu edasi, seda mustemaks ja väsinumaks laulmine läks. Igal juhul on ansamblil oma stiilis potentsiaali.

    Ungarikeelse nimega Eesti ansambel Nagy Bögö haaras hetkega oma metsiku loitsu ja rokkiva torupillisaundiga täielikult kaasa.

    Erinevate Tubade Klubis toimus TMW-l hõimupäev, mille kontsertidest õnnestus tervikuna kuulata vaid üht. Ungarikeelse nimega Eesti ansambli Nagy Bögö esinemisele jõudsin siis, kui kontsert oli juba täistuurid üles võtnud ja kõlas viimane laul „Mari oli maasikas“. Aga isegi selle lühikese hetkega jõudis bänd oma metsiku loitsu ja rokkiva torupillisaundiga täielikult kaasa haarata. Meenutas küll natuke Trad.Attacki!, aga on siiski midagi värskendavat praegusel õrna häälega, mõnikord ka kergelt veretute naisrahvalaulikute buumi ajal. Hõimupäeva lõpetas soome proge­rokiansambel (mõnikord ka etnopungiks nimetatud) Vimma, kelle muusikas on mõjutusi ka folgist, funk’ist ja džässist, mille varal nad oma protestisõnumi edasi annavad. Olemuselt, aga kohati ka helikeelelt meenutasid nad 1970. aastatel tegutsenud soome bändi Agit Prop, mille liikmed, nagu nimest võib järeldada, olid kommunistlike vaadetega, sealjuures aga väga heade muusikaliste võimetega.

    Kommunism on nüüdseks unustuse hõlma vajunud, aga asemele on tulnud uued teemad, mille eest võidelda. Nii puudutavad Vimma tekstid kõiki praegusi põletavaid küsimusi, nagu kliima soojenemine, poliitikute ükskõiksus ja omakasu jne. Bänd ei piirdu siiski ainult laulusõnadega, vaid osaleb aktiivselt ka Elokapina (rahvusvahelise liikumise Extinction Rebellion Soome haru) meele­avaldustel. Eelmisel nädalal sai liikumine palju tähelepanu Helsingi pea­tänava Mannerheimi tee blokeerimisega, mistõttu nii mõnedki meeleavaldajad pidid öö veetma vanglas – ning seda ei jätnud ansambli solist Eeva Raja­kangas uhkusega märkimata. Ka kontserdil kõlasid sellised löök­laused nagu „California is burning, Australia is burning, but we do nothing“, mis jättis natuke naiivse mulje. Kui aga järele mõelda, siis kes veel peaksid protestima, kui mitte noored. Sisetunne küll ütleb, et ükskord jõuavad ka nemad tõdemuseni, et ega maailmas suurt midagi muutu: metsad põlevad edasi ja poliiti­kud on ikka ükskõiksed ja omakasu peal väljas. Selle bändi tohutu pluss on aga nende laulu- ja mänguoskus ning äärmiselt vaba esinemine. Ansambli solist on näitlejaharidusega ja see tuleb ilmselgelt tema esinemisele kasuks – ta haarab publiku oma karismaga kaasa. Kuna klassikalisele rokkbändi koosseisule on lisatud kaks viiulit, annab see bändi muusikale omapärase kõla.

    Võitleva olemusega muusikat teeb ka Poola päritolu, aga Eestis tegutsev Natalia Wójcik, artistinimega Fremen, kelle väljendusvahendid erinevad soomlaste omadest sootuks. Teksti asemel võib tal olla hoopis sõnadeta vokaal, muusika on puhtalt elektrooniline ning tähtis on ka lava-show, kuhu on kaasatud tants, valgus ja video (viimane jäi küll Von Krahlis tehniliste võimaluste puudumise tõttu ära). Nagu ta ise on öelnud, on tema muusika ja lavaesinemine vaimsuse avastamise teekond väljaspool peale­surutud dogmasid. Talle on tähtis taastada naise naiselik roll, kuid tema õigusi alla surumata. Fremeni muusika on üsna agressiivne, palju on müraefekte, aga kõige mõjuvam on siiski tema hääl, millel on tohutu ulatus ja mida ta ka osavasti kasutab. Kokku moodustub sellest kõigest väga efektne ja muljetavaldav lavatervik.

    Kultuurikeskus Winkel oli valitud kõige eksperimentaalsema ja alternatiivsema muusika kontsertide paigaks. Nii näiteks sai seal kuulata Aleksandr Aleksandrovi vokaalimprovisatsioone kitarri saatel. Tema hääle kasutusviis – kõri peal laulmine – meenutab ürgset põhjarahvaste laulustiili, elektrikitarri mängib ta peale tavapäraste mänguvõtete poognaga. Itaallaste eeviaci ja Johann Merrichi duo L’Impero della luce (Valguse Impeerium) tõi publiku ette reaalajas loodud müramuusika, millele lisandus valgusmäng. Oma n-ö muusikat tekitavad nad igasuguste vedelema jäänud elektrividinate ja -seadeldiste peal ning selle tulemusena sünnib hulganisti põnevaid helisid. Sellise müra kuulamine on siiski üsna väsitav ja see pool tundi, mis nende kontsert kestis, oli ka taluvuse piir.

    Veel tahan ära märkida dream country stiili viljeleva bändi Holy Motors (kontserdil jäi kõrvu spagetivesternide muusika ja surfkitarri mõjutusi), kes hakkas silma kõrge professionaalse tasemega. Sellest veel olulisem on aga nende isikupärane saund, kus on kindel roll solisti Eliann Tulve sensuaalsel laulmisstiilil. Samuti on nende juures meeldiv laulude teatud ühtlus. Mitme bändi puhul häiris see, et katsetati igasuguses stiilis ja žanris paladega, justkui lootes, et ehk midagi läheb täppi.

    Lõpuks siis ka Kultuurikatlas toimunud TMW avakontserdist, millele eelnes festivali pidulik avamine. Sõna sai ka peagi ametist lahkuv president Kersti Kaljulaid, kelle kõne läks mulle tõeliselt südamesse. Ilmselt oskas ta tähelepanu pöörata õigetele asjadele, tehes seda taktitundeliselt ja rõhudes ka raskete teemade puhul just helgele küljele (ei saanud temagi mööda vaktsineerimisest), nii et kõne lõppedes oli nii mõnelgi kuulajal pisar silmanurgas ja presidenti tervitati püsti aplodeerides, mis ei ole Eestis just tavapärane vaatepilt.

    Avakõnede järel kõlasid TMW ainsad n-ö klassikalise muusika teosed: esimesena selle ürituse jaoks loodud Liisa Hõbepapli „Sina armas oled manner“ ja seejärel Tõnu Kõrvitsa 2006. aastast pärit „Unesulased“, mille kandis ette Trio 95 koosseisus Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide. Kahe teose loomise vahele jääb päris pikk aeg, aga helikeelelt olid need nii sarnased, et korraks tekkis Kõrvitsa lugu kuulates kummaline tunne – ega esinejad ometigi esimest pala korda? Kõrvitsa varem loodud teos on siiski dünaamiliselt mitmekesisem ning jõuab erinevalt Hõbepapli suhteliselt tasasest loost kulminatsioonides ka forte’ni. Väga oleksin tahtnud samal õhtul kuulata ka Sander Möldri uue plaadi esitlust, kuid kuna vahepealsele üritusele kõik soovijad ei pääsenud (mina nende hulgas), pidasin paremaks mitte aega raisata ja minna mujale kontserte kuulama. Enne soetasin aga endale müügi­letist Möldri vanema plaadi ja seegi on hea kuulamine.

    TMW on äärmiselt hea võimalus tutvuda ka sellise muusikaga, mis igapäevasesse muusikamenüüsse ei kuulu, ning iseennastki tundma õppida. Näiteks poleks ma arvanud, et eelistan punki džässile või sulan täielikult naiivsevõitu sõnumiga progeroki ees. Kindlasti tahan mitmete kuuldud esinejate tegemistega edaspidigi kursis olla (Holy Motors, Vimma, Fremen, Nagy Bögö), kuid tänapäeva infokülluses võib info leidmine mõnikord osutuda üsna tülikaks. Kuigi infokanalite vähesuse ajastul oli vähestel võimalik läbi lüüa, siis need, kes seda tegid, olid oma tegemistega pidevalt tähelepanu all. Praegu on küll võimalusi tunduvalt rohkem, kuid see tähendab huvilisele palju suuremat otsimist ja pühendumist, kui just ei ole tegemist suurte peavooluartistidega. On suur oht, et korraks vaimustutakse, aga peagi ka unustatakse, sest lihtsalt ei jõuta kõike jälgida.

    Põnevat muusikat oli palju, aga midagi täiesti uut ja vapustavat siiski vähe. Mäletan filmikriitik Jaan Ruusi rääkivat vananemise murekohast: järjest raskem on filme vaadata, sest heade filmide rohkusele vaatamata jääb üllatusi järjest vähemaks ja tundub, justkui oleks kõike juba varem näinud. Nii on ka muusikaga: vähe oli TMW-l neid esinejaid, kelle puhul ei tekkinud seost mõne varasema artisti või bändiga. Muusika on natuke paigale tammuma jäänud: selliseid järske pöördeid, nagu nähti 1950ndatest kuni 1980ndateni, ei ole enam olnud. See aga ei tähenda, et ei tehtaks head muusikat. Naudime siis seda ja las need seosed olla.

Sirp