Toeta

antropoloogia

  • Paeluv ebamugav ilu

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Tatjana Kozlova-Johannese autorikontsert (EMTA doktorikontsert) 21. V Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Muba nüüdismuusikaansambel (juhendajad Iris Oja ja Tarmo Johannes), duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe, ansambel U: (Tarmo Johannes – flööt, Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Vambola Krigul – löökpillid ja Taavi Kerikmäe – klaver), kunstnik Angela Soop ja helirežissöör Ekke Västrik. Kavas Tatjana Kozlova-Johannese muusika, sh uudisteose „Hääled“ esiettekanne.

    Doktorikontsert algas visuaali ja heli sümbioosiga. Nimelt said kuulajad saalis ringi kõndides tutvuda Tatjana Kozlova-­Johannese ja kustnik Angela Soobi koostööga „Kasv“, mis koosnes kuuest maalist ja sama paljudest helisalvestistest. Igale pildile lähenedes kõlasid uued helikihid häälele (Iris Oja) ja flöödile (Tarmo Johannes) ning autorite sõnul peegeldavad need traumast, haavast paranemist.

    Mina mõtlesin Tatjana Kozlova-Johannese doktorikontserdil kõigepealt usaldusele. Helilooja oli lavale toonud praegused professionaalsed interpreedid, aga loodetavasti ka tulevased. Nii avas kontserdi teos „Hääled“ (2024, esiettekanne), mille esitas Muba nüüdismuusika­ansambel – noored, kes alles õpivad, kusjuures mõni hoopis komponistiks. Avatud partituuriga teos, nagu ütles helilooja, on osaliselt loodud pedagoogilistel eesmärkidel, et tudengid saaksid tutvuda nii nüüdismuusika reeglite kui ka loomingulise poolega.

    Oli tänuväärne, et „Hääled“ oli kontserdi alguspunkt, sest kuigi noored muusikud olid väga tublid, olnuks neil raske konkureerida interpreetidega, kes kuuluvad nüüdismuusikaesitajate tipuklassi. Ometi, viivuks mõtlesin: päris hästi mängivad, aga pisut rohkem võiks olla plastilisust, sest Kozlova-Johannese muusikat iseloomustab ülim nüansseeritus. Ilmselt oli tegu esimese ehmatusega, sest kui sisenesid klaver ja hääl, lisandus teosele vajalik nõtkus. Ja kild killu, kiht kihi haaval moodustub instrumentidest hoomatav (vormiline) tervik.

    Tatjana Kozlova-Johannes ei häbene oma muusikas tumedust, isegi valu, ning selle mõistmiseks ei pea olema tema õpilane – piisab lihtsalt kontserdile minekust.

    Vist oli hea, et pärast õppurite heli­tihedat ansamblit läks lavale märksa väiksem koosseis. „A Place Not Found“ ehk „Kaotsi läinud koht“ kandlele ja klaverile (2023) mõjus just sobiliku diskreetse väljajuhatusena, ilma et muusikute professionaalse taseme kontrast olnuks liialt terav. Samal ajal pääses lugu koosseisude arvulise kontrasti tõttu selle­võrra teravamalt esile. Etteruttavalt: seda laadi kontrastses vaimus jätkus ka ülejäänud kava. Kontseptuaalselt räägib teos universaalsest kogemusest – naasmisest sinna, kuhu enam naasta ei saa. Või kui saab, siis ei oota seal see, mida arvatakse ootavat. See lugu on leinast, teadvustamisest ja paranemisest. Muusikaliselt on teoses ka palju sellist, mida senise kuulamiskogemuse põhjal Kozlova-Johannesega seostan: väikesed sekundid, klastrid ja glissando’d, justkui juhuslikult õhku visatud helid, ometi omavahel selges struktuuris ja ühtses seisundis. Ja palju ebamugavat, voogavat, kriipivat ilu, mis mõjub metafoorina isegi kurnavale kergusele.

    Paralleelselt tundus, et teose üha tiheneva tekstuuri ja ekspressiivsuse poolest on helilooja oma mugavus­tsoonist väljunud, hüljanud askeetlikkuse, mis tema vahendite valikut on siiamaani iseloomustanud. Pinge kasvab märkamatult, nappus asendub küllusega – viivuks, et maabuda taas hillitsetusse. Ometi on teos Kozlova-Johannese kohta ebatavaliselt jõuline, sest senise loomingu põhjal tundub mulle, et helilooja suudab säilitada ette­vaatuse isegi siis, kui kirjutab suuremale koosseisule. Siinkohal meenub huvitav fakt helilooja lapsepõlvest. Nimelt on ta kunagi intervjuus meenutanud, et elas noorena Ivangorodis, ent koolis käis Narvas, mis tähendas iga päev mitut piiriületust. Kahtlustan, et ka noore venekeelse tüdrukuna Tallinna maandumine pidi tähendama omamoodi piiride ületamist. Ja piirid meenuvad mulle ka Kozlova-Johannese muusikat kuulates, eriti selle teose puhul – täpsemalt piiridel balansseerimine ja vahepeal nende piiride ületamine.

    Kui eelmises teoses on loobunud autor – mõnevõrra üllatavalt – talle nii omasest delikaatsusest, siis ühes vanemas teoses „Lovesong“ (2010) on see jälle kohal ning mõjub kontrastis eelnevaga eriti tugevalt. Üldse jäi kontserdil mulje, et mida aeg edasi, seda rohkem taandub helilooja ettevaatlikkus. „Lovesong“ on helilooja sõnul armastuslaul üksikhelidele: Kozlova-Johannes näitab kuulajale piltlikult, et ka ühe helikõrgusega mängides võib nüansse olla loendamatu hulk. Paistabki, et helilooja teostes ei puudu tehnilisus – selle reedavad nüanssidest tulvil partituurid. Ent kuulaja kõrv seda tingimata ei taba, teosed ei mõju teadlike konstruktsioonidena –­ iseenesest ei oleks selles midagi halba, see lihtsalt ei ole Kozlova-Johannese stiil. Kuulates jätavad kompositsioonid mulje, nagu oleks helilooja need endast välja hinganud. Iga heli mõjub pingestatult, mõtestatult, eelmisega selges seoses.

    Teost „Ainult õhk“ (2023) iseloomustavad taas tundlikus sümbioosis helid, mis jätavad kuulajale otsatult aega mõelda, mida ta just kuulis. See lugu oli ses kavas minu lemmik: ei liialt napp, ei midagi liiga palju, kõike täpselt parajalt. Mängud pianissimo ja piano vahel, sekka mõni üksik, napilt mezzo forte’na mõjuv heli, vibraatovaba hillitsetud viiul. Ja otsatu ettevaatlikkus, mille Kozlova-Johannes on unustanud vaid teisena kõlanud teoses „A Place Not Found“. Ei miskit tehislikku ning aeglane, ent kindel kasv – nii märkamatu, et ei pane tähelegi, kuidas oled kuulajana sellesse mähkunud.

    Mis oli minu suurim õppetund? Pean tunnistama, et mul oli ka võimalik Mubas kolm aastat Kozlova-Johannese käe all kompositsiooni õppida. Käsitööoskuse kõrval õpetas Kozlova-Johannes mind esimese asjana vaatama silma iseenda tumedusele ja püüdma seda helidesse transformeerida. Kozlova-Johannes ei häbene ka oma muusikas tumedust, isegi valu, ning selle mõistmiseks ei pea olema tema õpilane – piisab lihtsalt kontserdile minekust. Mulle tundub, et praegust aega iseloomustab juba mõnda aega soov kõigist neist tunnetest eemale hoida, neid iga hinnaga vältida – ja see on loomulik. Ent Kozlova-Johannes seisab silmitsi kõige ebamugavamate seisunditega ja laseb kuulajalgi neile otsa vaadata. Nii oligi julgustav sattuda kontserdil vastakuti kõigi nende ebamugavate tunnetega – küllap nii saame ka tumedusega hakkama. Võib-olla isegi õpime sellest midagi ning hakkame uskuma traumadest tervenemise võimalikkusse.

  • Ilm on sant ja meri on kuri, aga arm südames kummaline ja naljakas

    PILLE-RIIN PURJE

    Rakvere teatri „Karge meri“, autor August Gailit, dramatiseerija ja laulusõnade autor Sven Karja, lavastaja Elar Vahter, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks, valguskujundaja Roomet Villau, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Silja Miks, Tuuli Maarja Möller, Madis Mäeorg, Laura Niils, Peeter Rästas ja Hans Kristian Õis. Esietendus 15. III Rakvere teatri väikeses majas.

    Kõigepealt: lavastus August Gailiti romaanist „Karge meri“ on Rakvere teatri mängukavas vajalik ja õigeaegne valik. Mitmel põhjusel. Eesti dramaturgia kipub viimasel ajal unarusse jääma, ehkki teinegi Gailiti-mäng kulgeb selsamal väikese maja laval, Urmas Lennuki „Nipernaaditalv“ (2022).

    Gailiti 1938. aasta romaan „Karge meri“ on teatrilavale jõudnud harva, meenub üksnes Margus Kasterpalu dramatiseering ja lavastus Pärnu Endlas seitseteist aastat tagasi. Festivalil „Draama 2007“ noppis see teatritükk koguni neli auhinda, üks neist kuulus Märt Avandi ja Piret Laurimaa partnerlusele, nende Eerik Lammi ja Kelli Lundi rollid nimetas žürii võluvaimateks armastajateks.

    Arvo Kruusemendi Tallinnfilmi mängufilm aastast 1981 ei kujunenud sündmuslikuks ja mälupildid filmist on üsna hajusad. Kõige selgemini meenub mulle Raine Loo Epp Loona helge pilk ja häälekõla, aga ka Ita Everi tundmatuseni grimeeritud vanaema Lööne saatuslik pobin „kiired pulmad, kiired lõpud“.

    Nõnda pääseb Sven Karja dramatiseering ja Elar Vahteri lavastus eelarvamuste ning segavate võrdluste taagast, mis „Toomas Nipernaadi“ või ka „Ekke Moori“ puhul oleksid vältimatud. „Karge meri“ paelub publikut kui tõsiseltvõetav ja inimlik lugu, mitme armastusliini ning suure vallutava peategelase – merega. Stiihiaga, mille vastu ja ilma milleta surelik inimlaps ei saa, iseäranis saarel.

    Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine. Kuigi algtekstile on tehtud ka uljaid ja ulakaid täiendusi, loo põhiolemus sellest ei teisene. Terviku korrastamiseks ja liigendamiseks ning sündmuste edastamiseks on lisatud paar võtet, mis omavahel ehk terake konkureerima kipuvad. Võluv leid on koor, mille-kelle nimeks Karja dramatiseeringus Kogukonna Kaja. Jaanus Laagrikülli kujunduses saavad nood kommentaatorid-klatšijad ning järjekindlad sandi ilma üle nurisejad imelise ja vallatu väljanägemise: justkui valged karvased hülged või hülgebeebid. Kõigi kuue näitleja vilkad ümberlülitumised oma rollidest kogukonna kajaks on lahedad.

    Peeter Rästase põhiroll „Karges meres“ on pastor Lund, kes end ohates kõrgesse kantslisse üles upitab, et kogudust manitseda, tempides piiblisõna ja laulu kohalike uudistega.

    Teine lavastust läbiv refräänvõte lähtub Gailiti tekstikohast, kus siunatakse raadiot, mis juba isegi kirikuõpetajal kodus: „Ja nad rõõmustavad ja nimetavad seda progressiks, just seda, et maailm on tulnud loputama oma musta pesu sinu tuppa, just sinna, kus otsid rahu ning vaikset nurgakest oma mõtetele ja palvetele.“ Seesinane progress ehk närvlik raadioheli sekkub pidevalt sündmustikku, raamib lavastuse päevauudistega, pillab ühtepuhku vahele oma tarkust või hoopis rumalust.

    Mõnigi raadiost kostev helikild näib ülemääragi sirgjoonelise üleütlemisena, mõni teine helikatke seevastu ootamatult vahva vihjena. Mulle oli kõige armsam üllatus rida Vennaskonna laulust „Pille-Riin“: kuigi seda nime ei nimetatud, hakkas Gailiti „Ekke Moor“ oma Pille Riiniga mõnusalt kaasa kumisema. Ligilähedaselt toimisid ka tekstivimkad lätlasest, esiotsa tundus täitsa kohatu ja vale sõna „jura“, kuni selgus, et laba jura olla läti keeles „hea meri“! Lobisev raadio loob rahutu silla tänapäevaga, aga ka omalaadse kontrasti saarerahva, ennekõike meeste kidakeelsusega tunnete vallas. Sest nagu toonitab Matt Ruhve, „… peab inimenegi olema karge ja külm ning peitma oma tundmusi, nagu meri peidab talvel oma rahutust jää ning lume alla“.

    „Karge mere“ kavaleheks on soolaka mineraalveega pudel, täitsa hea idee, ainult et heledat kirja pudelilt lugeda on peaaegu võimatu, liiati kui nägemine aastatega töntsimaks jäänud. Kuue näitlejaga trupp, seitsmendaks pimeda teadjanaise Epp Loona rolli kenas Saaremaa keeles pajatav Sohvia Saksa hääl, on tasavägine, mängitakse kirgliku lustiga. Vanaema Lööne jääb oluliseks tegelaseks ka nähtamatuna, tema ilmutab end nõndamoodi, et heledate põrandalaudade vahelt välgatavad-vilguvad kaks rohelist luuki justkui pimeda kõike nägev silmapaar.

    Kui esietendusel tundus teine vaatus väsivat ja võttestik ammenduvat, enne kui saabus tormi(line) kulminatsioon, siis hilisem külalisetendus Kumu auditooriumis läks mänguliselt tõusujoones, kinnitades taas kord, et esietenduse põhjal ei maksa ühegi huvitava lavastuse kohta kaugeleulatuvaid järeldusi teha.

    Kolm peaosalist neljast on Rakvere teatri trupis uustulnukad, see lisab virgutavat põnevust ja värsket mängutuju. Pastoritütre Kelli Lundi ning Eerik Lammi heitliku, õnnelik-õnnetu armastuse lugu saab laval kõige rohkem aega ja tundevarjundeid; Matt Ruhve ja tema võõrsilt saarele toodud Katrina karge liit taandub vahepeal taustale, kuni viimaks võtab meri mõlemad mehed.

    Laura Niils, kes Rakvere näitetruppi tulnud teatrist Must Kast, mängib Kelli Lundi südamlikult isepäiseks, Eerikut nipsakalt õrritavaks ja meeletult igatsevaks. Hans Kristian Õis osaleb külalisnäitlejana, tema sobib „nurgelise ja villase karupoja olemisega“ Eerik Lammiks nagu valatult, lavaelu sisaldab nii huumorit kui ka siirast hingevalu, nii mehelikku saamatust ja taipamatust kui ka lapsemeelset võidurõõmu, mis vallandub ka kõvasti ja valesti huilatud kirikulauludes.

    Madis Mäeorg on endasse sulguva Matt Ruhve rollis muutunud sügavamaks, mehe seesmise murelikkuse ja pingsa pojaootuse mänginud klaarimaks. Tuuli Maarja Mölleril ei ole võõrsilt saarele toodud Katrina osas just heldelt mänguvõimalusi, küll aga aimub hingejõudu. Lõpuks jõuavad mõlema armastajapaari lood mõjusa finaalini. Nii Eerik kui ka Matt pihivad viimsel merereisil kumbki oma südamehäälel armastusest: paneb mõtlema, miks nood kõige isiklikumad ja hingelisemad igatsuseviivud lausutakse mikrofoni, kuis ja kas üldse see raadioteemaga kokku kõlab või on vaid tehniline tarve. Kui Matt Ruhve üksipäini merel mõtiskleb oma Katrinast, et naljakas ja kummaline, kuidas üks naine võib nii tihkelt kasvada südame ligi – siis kõik ütlemata jäetud head ja ilusad sõnad kriibivad tasakesi südant …

    Puudutava hingevaluga lausuvad oma järelehüüded kaotatud armsamale Kelli ja Katrina. Valusalt lõikab Kelli ootamatu varavana olek ja kahetsus. Kolmas leinaja on meretuultest ja tubakast kähedahäälne Toora Jookus, kes ei suutnud Eerik Lammi päästa.

    Siit siirdumegi kahe näitleja, Silja Miksi ja Peeter Rästa, mängulustist laetud meisterliku rollide galeriini. Silja Miksi Toora Jookus saabub näitelavale rabava bravuurse „Lugulauluga madrus Peetrist“, efektne etteaste näikse ennustavat raju muusikali, ent too laulunumber jääbki ainsaks, läbiv kirikulaul kõlab ju sootuks teisiti. Preili Toora Jookus on väga tähtis isik klatšijuttude kaudu, näeme teda õige harva, muidugi finaali eel, võimsas tormis. Miksi rollid on igaüks isemoodi, kolm saare naist omanäolised. Paljusid mehi armastanud ja ometi trotslikult vabaks hingeks jääv Epp Loona. Näiliselt vagane ja leebe, ent allutamatu Eljen Karre, kes malbelt taltsutab keevalise leitnant Sauvere (Peeter Rästas) – isevärki armustseen tulirelvaga meenutab mingil seletamatul moel Juhan Smuuli huumorit. Ja kurbnaljakas Neemi, kes Eeriku kannul sibades õndsalt naeratamast ei väsi, kuigi aimab, et loodetud eluõnne ei saabugi.

    Silja Miksi vaimukaim roll on Eeriku isa Tehve Lamm, kiitsakas ja kühmus ja vagus mehike, kes vargsi paitab oma pojukese pead, sellal kui jõuline volüümikas ema Lamm täiskasvanud mehemürakat Eerikut nüpeldab nagu Gailiti ürgemadel tavaks, laval kandub vinge karistamiserituaal küll tümitamise kanti. Peeter Rästas ema ja Silja Miks isa Lammi rollis moodustavad groteskse ja kooskõlalise eesti perekonna.

    Rästase põhiroll on pastor Lund, Kelli isa, kes end ohates kõrgesse kantslisse üles upitab, et kogudust manitseda, tempides piiblisõna ja laulu kohalike uudistega, mida kuuldes rahvas hoobilt elavneb, vastu ja kaasa pomiseb ja podiseb. Veel on Rästa rollid keigarlik professor Amadeus Lokk, juba mainitud leitnant Andres Sauvere, kes muu hulgas raadiojaama ülem piraka raadiosaatjaga, ning vaoshoitum Toomas Andla.

    Gailiti loomelaadiga passivad kokku kentsakad unenäolised viivud, mis jäävad kummitama. Näiteks Kelli ja pastor Lundi veini mekutamine, punav rüübe verenirena nirisemas valgetele linadele, millega pidusöömaajalised end katnud. Või Eeriku nägemus oma vanematest, absurdne ja ikkagi nii hell, kui isa-ema Lamm hõiguvad Kellit, aga samal ajal sikutavad vargsi vardasse miniatuurset Ameerika lippu nagu märguannet Kelli ärasõidust koos peigmehe Amadeus Lokiga.

    Elar Vahteri lavastus seob tegelaste psühholoogilised sisemaailmad ja distantseeruvad mänguvõtted isikupäraseks meremehesõlmeks. Kohati võib vaatajal tekkida kahtlus, kas ei purjetata ilmatu hooga ülelavastamise karidele, aga selline riskijulge retk on igal juhul etem tuulevaiksest fantaasialoidusest. „Karge mere“ kõrghetkeks jääb suurejooneline tormimöll. Vägev ja kardetav on see stseen, mil mere võim kehtestab end kõigiti: lavaruumis, kus valged poodiumid koonduvad jääpankadeks, kus valge laevakarkass nagiseb ja vappub, kõigub ja rappub; vägevamalt veel võimutseb torm valjus helide tulvamises, tuule vilinas, lainete kohinas … Nõnda valgub tormine meri teatrisaali, muutub vaataja kujutluses karmiks, halastamatuks. Põhjalik on see torm, muudkui kestab ja kestab.

    „Meri on meie elu, suur ja sala­pärane. Nojah, ja meie oma mure ja rõõmuga oleme nagu tähtsuseta kivikesed, mida nühitakse järjest siledamaks ja visatakse lõpuks ühes kõntsaga kaldale.“ („Karge meri“, Kogukonna Kaja)

  • Kuhu sa oma käsi topid!?

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Maarit Murka näitus „Vormist väljas“ galeriis Kalaus / erakliinikus Sensus kuni tänaseni. Kuraator Katri-Evelin Kalaus.

    Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse ooteruumis välja pandud kunstinäitus tekitab minus ennekõike segadust ja kohmetust. Leian end väärika büroohoone neljandal korrusel – Tallinna absoluutses kesklinnas – erakliiniku Sensus vastuvõtusaalis, mis on ühtlasi galeriiruum. Siin istuvad kaks sekretäri ja üks varateismeline, kes ootab oma audientsi. Ühel hetkel ilmub kusagilt välja nooruki ema, kes kukub sädistama. Kas telefoni, tiineka või terapeudiga? Ma ei tea. Häbi oli piiluda. Seisan edasi ja üritan kuidagi keskenduda maalidele seintel. Tekib tunne, nagu ma ei peaks siin olema. Võib-olla polegi siin kriitika ja kriitiku koht?

    Ent erinevaid kanaleid pidi olen saanud juba kaks aastat infot Sensuses toimuvate näituste kohta. Programmis olnud kunstnikud on nimekad. Katri-Evelin Kalaus, näituse kuraator ja kliiniku üks juhatajatest, on praeguseks kureerinud kunstinäitusi ka väljaspool psühhiaatria keskust (näituste fookuses on vaimne tervis). Läinud aastal koondati näitusetegevus lausa galerii egiidi alla (Galerii Kalaus). Sensuse näituste kajastamine ERRi kultuuriportaalis on saanud juba harjumuspäraseks. Ning ega Murka maalid päris niisama ka seinas pole: neid saadab hinnakiri, samuti leiab vaataja delikaatsed punased täpikesed müüdud teoste kõrval.

    Kohased pildid

    Kriitikuna pean olukorrale lähenema teatava delikaatsusega. Silmanähtavalt on näituse publikuks ennekõike Sensuse patsiendid, mitte mõni mats tänavalt. See annab näituse kritiseerimiseks esimese ja olulisima orientiiri kergelt kätte: „Kui mina oleksin siin patsient, kuidas ma antud teostesse kliiniku seinal suhtuksin?“ Lühike vastus on: „Pigem hästi!“

    Maarit Murka. Tabula Nero 1. 170×230. Õlimaal. 2024.

    Minu meelest peitub Maarit Murka maalide võlu võrrandis, mille komponendid on meisterlik maalitehnika, teatav teadvustatud distants ning jahe huumorimeel. Kõik kolm aspekti on kui jalad taburetile, mille otsa ronides saab piiluda kellegi hingelis-emotsionaalset alastust. Ent ainult piiluda! Nagu öeldud, hoiab Murka oma loomingus, isegi jõhkramate motiivide puhul, alati vaatajaga teatavat vahet, mis mõjub ajuti loomu­omasena, ajuti teadvustatult rõhutatuna. Tinglikult kõigub see metafoorne taburet siiruse ja küünilisuse piiril. Teoste jaheda muige ja kerge distantsi tõttu kõigub ka vaataja kahe vastuvõturežiimi vahel. Ühel hetkel samastun ma teose autoriga, teisel vaatan asja jälle oma rakursist, muutes kunstniku oma peas mingisuguseks karakteriks.

    Tänuväärselt on Murka mäng ka sellel näitusel tunda ja näha. Kui kliiniku uksest sisse astuda, võtab vaataja vastu suuremas formaadis teos („Tabula Nero 1“), kus sünkmusta abstraktsiooni taustal hoiavad kaks sinakat kätt heledat tabletikest, mis mõjub otsekui rahuoaas keset mäslevat lõuendit. Humoorikas käik, mis muutub tänu ootesaali atmosfäärile mitmetahulisemaks kui tabletimotiivi käsitlemine kaasaegses kunstis seda enamasti on. Tüüpiliselt tähistatakse tabletiga ju farmaatsiatööstuse võimsust, viidatakse keskmise kodaniku kodustatusele või tähistatakse mingisugust ühiskonna „isandat“, kelle logo tableti peal ilutseb. Olles ka ise antidepressantidega tuttav (SSRI ehk siis ikkagi algaja tase), pean tunnistama, et Murka teos suudab küllaltki hästi haarata seda naljakat ja mitme­kihilist tunnet, mis on seotud sellega, kui oled otsustanud tabletist abi otsida.

    Kui vaadata väljapanekut patsiendi pilguga, on ka ülejäänu enam kui vastuvõetav. Peamine korduv motiiv ootesaalis on käed, nagu seda näeb sissejuhatavas teoses „Tabula Nero 1“. Korduva motiivina on Murka torganud oma käed läbi paberi ning maalinud seda, kuidas kehast eraldatud jäsemed oma „paberkehandile“ suu, silma ja nina moodi asja maalivad. Nii nagu ka tabletimaali puhul, toetuvad siingi motiivid suuresti kunstniku enda suutlikkusele mängida tooniga. Maalides pole midagi ülearu dramaatilist, nende teostus on meeldiv. Kuigi „kunstnik maalimas iseennast lõuendile“ võiks motiivina välja kukkuda kuidagi juustuselt või äraleierdatult – sürrealism sai sel aastal siiski juba sada –, on neis teostes seda komistuskivi osatud vältida.

    Viimases näituseosas on väiksemas formaadis lõuendil vastandatud fotorealistlik kujutis värvilärakast pisikese värvipinnaga, mõlemad samas toonis. Äkki on (maaliliselt muljetavaldav) lärakas maalitud hoopis pinnakeskmest lähtuvalt? Olgu kuidas on, mäng tõelise ja ebatõelise asja vahel läheb siingi käima. Vaimse tervise kontekst kutsub teoseid tõlgendama teatava emotsionaalse teadlikkuse raamistikus – tee vahet, mis on sääsk ja mis elevant.

    Kohatu koht

    Kahjuks ei saanud ma jääda nende maalide juurde kauaks uurima, kumb siis enne tuli – pind või lärakas? Avastasin ennast äkitselt sügaval kliinikus, koridoris, mis viib erinevatesse kabinettidesse, ning äkitselt haaras mind endasse paras nõutus. Esiteks kõlab „Läksin arsti juurde, aga siis oli see äkki hoopiski näitusesaal“ nagu olukord, mida keegi võiks unes näha. Teiseks teeb ikka jube kohmetuks vaadata pilte seinal koridorides, mille kabinettides kurdavad inimesed oma isiklikke muresid. Või seista ooteruumis, kus sind piidleb juba mainitud varateismeline. Või üleüldse teha galeriikülastaja tegemisi rõhutatult kliinilises kontekstis.

    Patsiendi ja vaataja positsiooni dissonants võinuks tegelikult tähendada, et seda arvustust poleks sündinudki. Dr Kalaus on praeguseks korraldanud Sensuses näitusi juba neli aastat ning kui kunstilembene psühholoog tahab teha näitusi oma patsientidele, on see ju suure­pärane. Mis õigust on ühel kriitikul haukuma tulla? Ent psühhiaatriakliiniku laiemale kunstipublikule avamise, saateteksti kõrvale hinnakirja asetamise ning müüdud teoste kõrvale punase täpikese kleepsu panemisega hakkab kogu tegevus kiskuma juba ohtlikult kommertslikuks.

    Äkki on siin tegu erialase kretinismiga, kuid mulle jättis tervik liiga „kõik müügiks“ tunde. Pealegi on küllaltki kopsaka hinna tõttu terapeudi juures käimine seotud mul ühe mõtteussiga: „Aga ta ju kuulab mind ainult raha pärast.“ Ma ei ürita siinkohal diskrediteerida teraapiat või midagi seesugust – mõtteusse ei tohigi usaldada –, küll aga pole ma kallimate kliinikute puhul kunagi suutnud sellest kahtlusest vabaneda. Ning antud näitusel pures see uss ennast mu käbikehast otsmikusagarani – ja jättis mõtetesse ebameeldiva maitse.

    Loodan, et mu arvustus ei mõju asjaosalistele demotiveerivalt. „Vormist väljas“ meeldis mulle näitusena ning selle kliiniline kontekst oli, kui midagi, siis meeldejääv. Minu meelest on kunst poolavalike ruumi seintel ainult tervitatav, eriti kui näitusetegevusse suhtutakse entusiastlikult (nagu siin) ning kunstnik saab tasutud. Küll aga tasub Sensusel olla ettevaatlik, sest galeriitegevuse ja psühhiaatriakliiniku läbipõimumine liigub ohtlikult lähedale mingile moraali hallalale, kuhu mahuvad ainult need, kellel on raha, et osta kunsti (ja lubada endale ka teraapiat).

    Õnneks pole tegu mingi surma­patuga. Pigem teen märkuse üldisema tooni kohta, mille juures võiks juba abi olla kas või sellest, kui jätta teoste juurde panemata need neetud punased täpikesed. Samavõrd kui kunstnikuna on selle näituse puhul vormis Maarit Murka, on galeristina vormis ka dr Katri-Eveli Kalaus. Ma käiksin suure huviga näitusi vaatamas tema kureeritud galeriis, kui see vaid poleks samal ajal ka kliiniku ootesaal.

  • Lüüs lõi haamriga alasile, vabandust, ikka teatrile

    KAJA KANN

    „Tädi Õie 65. sünnipäev“, autor ja lavastaja Urmas Lüüs, ruumide looja Marko Odar, esemete looja Hans-Otto Ojaste, helikunstnik Kiwa, valguskunstnik Henry Kasch, dramaturg Joanna Kalm. Etendaja Mari Mägi või Kaja Lindal. Esietendus 5. IV Kanuti gildi saalis.

    End jäärapäiselt idaeuroopa sepaks nimetav kunstnik Urmas Lüüs on saanud teatrihariduse EKA etenduskunstide osakonnas Erik Alalooga käe all. Ta kaardistas olukorra ja lõi aprillis, Kanuti gildi saali usaldusel, haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam1. Sama pealiskaudselt, kui ta on kaasunud etenduskunsti, on ta sisenenud ka 65aastase inimese hingeellu – ikka näiliselt. Me nägime arusaama teatrist ja ehk polegi see Lüüsi süü, ju see teater on talle sellise mulje jätnud.

    Lavastus lausa sundis mind mõtlema, et mida Lüüs ikkagi teatri all silmas peab. Vaatamata sellele, et lavastaja ise kasutab mõisteid „etenduskunst“ ja „teater“ läbisegi, räägin mina ikkagi teatrist ja lavastusest, kuna esmapilgul just sellega tegu on.

    Lavakujundus on ainult vormiküsimus.

    1. Teater on kunstivorm, mis tegeleb ainult vormiga.

    2. Kas neljas sein või mitte, on samuti vormiküsimus.

    3. Ainult vorm annab näitlejale põhjuse lavale tulla.

    4. Ka lavakujundus on ainult vormiküsimus.

    5. Nüüdisaegseks teeb teatri see, kui lavastaja ise viskab ja tõmbab tehnikuna laval objekte. Teate ju küll, nagu siblivad musta riietatud operaatorid suurteostes näitlejate vahel.

    6. Empaatia ehk tegelase hingellu süüvimine on nõrkadele. Tuleb olla hea jälgija, seejärel teeselda – ja valmis ta ongi.

    7. „Miks?“ on nii vanaaegne küsimus, nüüdisteater küsib „kuidas?“.

    8. Nüüdisteater peab olema justkui Mati Undi tehtud.

    9. Nüüdisteatri lavastamine on produtsentide soovitatud moodsate inimeste kokkukutsumine ja neile ruumi andmine. Uuel ajal jääb pinnale kollektiivne mõte, seal räägitakse kollektiivses keeles, mis ei ole kellegi oma ega ka erilaadsete kunstnike dialoog.

    10. Kõige tähtsam oskus teatris on oma mõtete pidev seletamine meedias.

    11. Ka dramaturgia on nõrkadele. Materjal määrab, ja kui materjal on nõrk, on nõrgad ka kõik teised osad.

    12. Teater ei ole sisseelamiskunst, pigem näitamise oma. Kogu elu, ka teiste inimeste oma, on võimalik üpris kiirelt käppa saada: seda tuleb edasi arendada, mitte sügavuti minna.

    13. Käelisus jäägu seppadele, nüüdisteater tegeleb näilisusega.

    14. Tegelane peab olema nii ekstravagantse karakteriga, et vaatajale ei jääks mingit uskumise võimalust.

    15. Dramaturgia on vajalik selleks, et vaatajatele näidata seda, teist ja kolmandat head mõtet ning juhatada nad siia ja sinna ruumi.

    16. Nüüdisteater on tinglik, nii nagu küpsised ja kõrsikud sünnipäevalaual.

    17. Aeg on suhteline. Kui igal lavaseinal on eri inimese elust pärit tapeet, muudab see lavastuse igavikuliseks.

    18. Muusika on ainuke distsipliin, mida saab nüüdisteatris kasutada vaatajale mõju avaldamiseks.

    19. 65aastane inimene on napakas.

    20. Teater on imelihtne, täpselt nagu alasile haamriga löömine.

    Urmas Lüüs on Sirbi sarjas „Minu keha“ öelnud: „Ma võrdleksin kehakeelt ja materiaalset intelligentsust alateadvusega. Toimib, aga kurat teab, kuidas.“2 Minu arvates jäigi „Tädi Õie 65. sünnipäev“ tegijate endi alateadvusesse. Etenduskunsti, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat, tantsu, kõike-kõike on jälgitud, intellektuaalselt kokku kuhjatud ja nimetatud teatriks. Noh, äkki umbes nii, kui mina hakkaks hobuserauda sepistama. No mis ma siis võtaks, mingi suvalise haamri, äkki saaks ka naelapüstoliga, see ju ka omamoodi haamer.

    1 https://vikerraadio.err.ee/1609168613/owe-peterselli-show-kulas-on-urmas-luus

    2 Urmas Lüüs, Keha seda teab. – Sirp 1. III 2024.

  • Eesti nüüdismuusika kõlavärvid panevad maailma ahhetama

    JOHANNA MÄNGEL

    LXX rahvusvaheline heliloojate rostrum 13. – 17. V Vilniuses.

    Seekordne rostrum oli eriline, sest tähistati maineka nüüdismuusika konkursi 70. tegevusaastapäeva. Sellega edestab rostrumi traditsioon ringhäälingute võrgustiku teist suursündmust, popmuusika suunitlusega Eurovisioni lauluvõistlust, mida peeti sel aastal 68. korda. Sageli tutvustavadki rostrumil osalevad delegaadid uuele publikule konkurssi kui nüüdisklassikalise muusika Eurovisioni. Rostrum on midagi ka Euro­visionilt üle võtnud, näiteks on juba mitu aastat hääletamisel kasutusel 12 punkti süsteem ja võimalik, et ka 2010. aastal alguse saanud korraldajamaa roteerumine on tõuke saanud just sealt.

    Esimest korda korraldati rostrum tänavu Leedus. Ürituse peakorraldaja on rahvusvaheline muusikanõukogu (tähistab 75. tegevusaastat) ning partnerid olid Leedu heliloojate liit ja imetlusväärse nüüdismuusika programmiga Leedu raadio LRT Klasika: raadio tellib heliloojatelt uudisteoseid ja selle juures resideerib praegu nüüdismuusika ansambel Synaesthesis, mille kontserte vahendatakse nii raadio- kui ka tele­publikule.

    Esimene aasta oli see ka rostrumi uuele presidendile Gregor Piršile (varasem Sloveenia Raadio delegaat), kes mainis avakõnes praegust rasket aega digimaailmas ning et avalikud raadiod seisavad silmitsi raskete katsumustega. Mitmes Euroopa riigis on vahetunud poliitiline võim tekitanud ringhäälingute töös segadust ja ebakindlust.

    Rostrumi 70. aastapäeva puhul olid tänavu Leedus kohal eelmised presidendid Evert van Berkel ja Heikki Valsta. Valsta sõnul oli rostrum varem rohkem orienteeritud muusikale ja selles oli suurem võistlusmoment, kuid aastatega on rostrumist saanud raadioinimeste ja nüüdismuusika asjatundjate kohtumispaik, et infot vahetada, õppida, arutleda, teha ülevaateid nüüdismuusika hetkeseisust jne. Näiteks oli üks rostrumi­nädala iga päev peetavate avatud mikrofoni sessioonide suuremaid küsimusi, kuidas saada juurde uusi osalejariike ning kuidas teha rostrum avatumaks. Heikki Valsta meenutas, et 1990. aastatel oli osalejaid umbes 40 (tänavu 21). Gregor Pirš rõhutas, et rostrum ei saa jätkata samamoodi uusi juuri ajamata. See­pärast on vaja kaasata uusi riike või tagasi kutsuda vanu. Kõige esimesel rostrumil osalenud riikidest (Saksamaa, Prantsus­maa, Belgia ja Šveits) osales tänavu kohapeal koos delegaadiga vaid Šveits. Arutati ka Euroopa ringhäälingute liidu EBU ja Euroopa festivalide liidu tihedamaid koostöövõimalusi ning võimalikke partnerlussuhteid heliloojate liitude, muusika­kõrgkoolide ja muusikainfokeskustega.

    Liisa Hõbepappel

    Kui tavapäraselt kuulatakse rostrumi teoseid enamasti raadiostuudios, siis tänavu tehti seda Leedu heliloojate liidu majas. Liidu esimees Mykolas Natalevičius märkis rostrumi avapäeval, et selle maja auditoorium ongi ehitatud kuulamissessioonideks, ettemängimisteks jm. 1970ndatel ehitatud moodsast Põhjamaade arhitektuurist inspireeritud hoone avaras auditooriumis toimus rostruminädalal kaheksa kuulamissessiooni. Rostrumil osalenud 21 riiki olid konkursile esitanud kokku 39 teost. Kõiki teoseid kuulasid, analüüsisid ja hindasid delegaadid: raadiote ning ringhäälingute toimetajad ja produtsendid, heliloojad jt. Delegaadid valisid välja võitjad põhikategoorias ja noorte, alla 30aastaste heliloojate kategoorias. Ära märgiti ka silmapaistvad teosed soovitatud teoste nimekirjas.

    Rostrumil ei ole hääletamiseks ühtset reglementi. Nii kujundab iga delegaat oma lemmikute järjestuse ja hinnanguid andes on delegaatidel eri lähenemisviis. Osa kaalub, kas ja kui lihtne on neil konkreetset teost raadioeetris esitleda, teised otsivad konkursile esitatud muusikateostest teadlikult uut suunda ja midagi üllatavat. Iga aastaga on rostrumi atmosfäär üha vahetum ning teostest avalikult rääkimine ja nende tagasisidestamine ei ole enamikule enam tabu. Sel korral jagati kuuldu kohta tähelepanekuid üsna vabalt ja mõtestati, millise kohustuse võtavad delegaadid raadiokuulajate tähelepanu ja aja eest. Mitmes tänavu rostrumile esitatud teoses oli esil kergus, igatsus ja romantiline nostalgia. Helitööde temaatika varieerus looduse jõu, klubimuusika ja meie maailma kõigutavate häirivate muutuste vahel. Mitu heliloojat on viimastel aastatel valminud teostes tegelenud aja tajumise küsimusega, mõnikord on teose lähtepunkt olnud mõni isiklik füüsiline kogemus, näiteks vaikne hetk erilises ruumis. Harmoonilises plaanis esines palju puhtaid, tonaalseid ja klassikalisel harmoonial baseeruvaid teoseid. Rõõmustavalt palju oli kuulda ansambliteoseid, ent siiski domineerib rostrumil veel orkestrimuusika.

    Klassikaraadio osales rostrumil 30. korda. Esimesel korral 1994. aastal saadeti võistlema Tõnu Kõrvitsa teos „Concerto semplice“. Aasta hiljem osales Erkki-Sven Tüüri „Reekviem“, mis jõudis soovitatud teoste nimekirja. 1996. aastal võitis Mari Vihmandi „Floreo“ rostrumi noortekategoorias. Rostrumi endine president Heikki Valsta meenutas, et NSV Liit esitas kunagi konkursile Tüüri teise sümfoonia ja Arvo Pärdi sümfoonia (vist esimese sümfoonia). Paraku on rostrumi arhiivis orienteerumine keeruline ja kõigil 70 korral osalenud heliloojate nimesid teavad ilmselt vaid teosed välja valinud delegaadid, kuid ka nemad on aastate jooksul korduvalt vahetunud. Oli rõõm kuulda, et Amsterdamis asuv rostrumi füüsiline arhiiv ehk IMC noodi­kogu on kõigile ligipääsetav.

    Eesti heliloojate teosed olid tänavusel rahvusvahelisel heliloojate rostrumil edukad ning valiti mõlemas kategoorias soovitatud teoste nimekirja.* Need mõjusid rostrumi keskkonnas nüansirikkalt, pakkudes kaht unikaalset kõlamaailma. See on üks neid asju, mida Eesti puhul rostrumil ikka imetletakse – meil leidub erineva esteetikaga autoreid. Liisa Hirschi teos „Maa sooned“ kuuele torupillile saavutas põhikategooria üldarvestuses III koha. Liisa Hõbe­papli ansambliteos „Rosa majalis“ pälvis noorte­kategoorias II koha. Mõlemad teosed pälvisid delegaatidelt kiidusõnu. Liisa Hirschi „Maa sooned“ puhul toodi välja teose väga eriline ülesehitus, ka pillide meeldejääv unikaalne kõla. Seoseid leiti näiteks Ligetiga. Liisa Hõbepapli „Rosa majalise“ puhul mainiti kõlatundlikku maailma ja poeesia kohalolu muusikas. Tunti ära ka Gil Vicente luuletekst, mida Liisa on kasutanud teose alguspunktina. Ülisuurt tähelepanu äratasid eesti torupillid, nii et koostöös Liisa Hirschiga tuli kiirelt koostada väike infokiri meie torupillide ajaloost ja ehitusest koos video- ja helinäidetega.

    Liisa Hirsch

    Põhikategoorias võidutses poola helilooja Rafał Ryterski kontratenorile, orkestrile ja elektroonikale loodud teos „Totentanz“ ehk „Surmatants“ (2022). See on midagi muusikapala ja teatrilavastuse või ooperistseeni vahepealset. Teoses on äratuntav postverbaalne ja instrumentaalkarakteritele viitav laulupartii, palju on mõjutusi nüüdis­elektroonikast ning sellistest žanritest nagu pop, hyperpop, house, footwork ja jungle. Teose viis osa osutavad konkreetsetele probleemidele ja eri vaatenurkadele alustades inflatsioonist ja kliimamuutustest kuni ühiskondlike küsimusteni nagu sooline võrdõiguslikkus, agressioon värviliste inimeste ja LGBTQ+ kogukonna vastu ning Venemaa sissetung Ukrainasse ja vaimse tervise probleemid. Ryterski leiab, et ellujäämiseks tuleb leida ühtekuuluvus ja kaastunne üksteise vastu ning võtta omaks, et me kõik tegeleme samalaadsete probleemidega.

    Noorte, alla 30aastaste heliloojate kategooria laureaat on hollandi helilooja Thomas van Duni „Rocailles de l’après-vie …“ suurele ansamblile (2023). Teose pealkirjaga osutab autor XVIII sajandi rokokoostiilile iseloomulikele lopsakatele lainelistele kaunistustele. Kujundi- ja stiimulirohkuse on ta omakorda sidunud rikkalikuks ornamendiks. Autor ütleb, et visuaalsete stiimulite eesmärk on inimesi rõõmustada. Kõnealuses teoses muutuvad need omavahel põimunud värelusteks ja radadeks täpselt nagu György Ligeti teoses „Clocks and Clouds“ ehk „Kellad ja pilved“. Helilooja tunnistab, et tahab ülestimulatsiooni kaudu viia kuulaja transiseisundisse. Muide, kaks päeva hiljem võitis Thomas van Dun Hollandi telekanali NTR kunstikonkursi „Project Rembrandt“, millega kaasneb tema maalide näitus kuulsas Amsterdami Rijks­museumis.

    Rostrumil esile tõstetud teoseid tutvustavad oma raadiokuulajatele järgmisel hooajal kõik rostrumil osalevad riigid ning mitmed EBU liikmed. Möödunud hooaja jooksul mängiti eelmise aasta rostrumil osalenud teoseid maailma raadiojaamades ligi 650 korral, mis on parem tulemus kui 2023. aastal. Raadiosaadete tegemisel tõsteti enim rostrumi teoseid esitlenud raadiotena eriliselt esile Mehhiko raadiot UNAM (Radio Universidad Nacional Autónoma de México, ee Mehhiko riikliku autonoomse ülikooli raadio) ja Eesti Rahvusringhäälingu Klassikaraadiot.

    Eesti muusika on alati silma paistnud ka rostrumi statistikas. Eelmisel aastal Eestit esindanud Sander Saarmetsa teos „and the sky turned yellow“ ehk „ja taevas muutus kollaseks“ oli eelmisel hooajal võiduteoste kõrval ja soome helilooja Tara Jovana Valkoneni teose järel maailma raadiotes enim mängitud teos. Meie noore helilooja Anna-Margret Noorhane ansambliteos „MÉTRO 8“ kõlas ligi 20 raadiojaamas. Sügisene rostrumi kuulamisnädal tõi samuti rekordilised 3345 kuulamist. Enim kuulatud teos oli Austria helilooja Angélica Castelló „Star Washers“ ehk „Tähepesijad“ kõrval eesti helilooja Anna-Margret Noorhane „MÉTRO 8“.

    Põhikategoorias soovitatud teosed

    Cecilia Damström (Soome) – „Permafrost“ op. 87 Liisa Hirsch (Eesti) – „Maa sooned“ Otto Wanke (Austria) – „Micrographies“ Théo Mérigeau (Prantsusmaa) – XAMPP Concerto Tyler Futrell (Norra) – „Schism )) Pier“ František Chaloupka (Tšehhi) – „Allegory of the Cave II“ Branka Popović (Serbia) – „Potresi“, kontsert akordionile ja orkestrile Kevin Juillerat (Šveits) – „Streams“ Cécile Marti (Šveits) – „Spectra“

    Noortekategoorias soovitatud teosed

    Liisa Hõbepappel (Eesti) – „Rosa majalis“ Hong-yu Leung (Hongkong) – „Excursion II“ Pedro Lima (Portugal) – „Como se fosse um filho“ Annija Anna Zariņa (Läti) – „Say Only a Word“ Amarante Nat (Holland) – „I listen to the ocean and all I hear is you“

    Pika ajalooga heliloojate rostrum on jätkuvalt tähtsaim raadioeetri vahendusel toimiv nüüdismuusika propageerimise platvorm. 70 tegevusaastaga on raadio vahendusel rahvusvahelisele publikule tutvustatud ligi 500 helilooja teoseid. Võitjate nimekirjas on teiste seas Luciano Berio, Henri Dutilleux, Luigi Nono, Tōru Takemitsu, John Tavener, György Ligeti, Louis Andriessen, Esa-Pekka Salonen ja Georg Friedrich Haas. Eesti heliloojatest on rostrumi põhikategooria võitnud Helena Tulve ning noortekategoorias on esikoha pälvinud Mari Vihmand, Jüri Reinvere, Ülo Krigul ja Maria Kõrvits.

    Rostrumi kokkupuutepunktidest on sündinud erakordseid riigipiire ületavaid koostöid. Näiteks 2023. aasta oktoobrikuus tuli Grazis Austria ringhäälingu ORFi korraldatud festivalil „musikprotokoll“ esiettekandele eesti helilooja Madli Marje Gildemanni teos „Nocturnal Migrants“ ehk „Öised rändurid“, mille ORF oli tellinud pärast 2022. aastal Palermos peetud rostrumit, kus Eestit esindas Gildemanni kammerorkestrile loodud teos „Transpiration“. Tänavu aprillis tegid kolme Balti riigi klassikaraadiote toimetajad ühise kolmekeelse kontserdiülekande Balti & Eesti muusika päevadelt, kus oli kavas eesti, läti ja leedu heliloojate uuem looming.

    * 2024. aasta rostrumi kokkuvõtted ja võiduteosed Klassikaraadio saates „Nyyd-muusika“: https://klassikaraadio.err.ee/1609335590/nyyd-muusika-rostrum-2024-voiduteosed; Eestit esindanud heliloojate teostega saab tutvuda siin: https://klassikaraadio.err.ee/1609329419/nyyd-muusika-eesti-heliloojad-rostrumil-2024

  • Loe Sirpi!

    Benjamín Labatuti „Õudne roheline“ ja „The MANIAC“

    LXX rahvusvaheline heliloojate rostrum Vilniuses 

    Tatjana Kozlova-Johannese autorikontsert

    +Koori kontsert „Koorime lahti!“

    Maarit Murka näitus „Vormist väljas“

    Rakvere teatri „Karge meri“

    Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev“

    Esiküljel Ahto Lobjakas. Foto Piia Ruber

     

  • ,

    Kolmiknäitus tutvustab varjul olnud autsaiderkunsti

    Milica Stanic. Pea. Art Brut. 2015.

    Sel nädalal avatakse Viljandis, Valgas ja Tartus suur ülevaatenäitus „Varjatud maailmade avardumine. Ida-Euroopa autsaiderkunst“. Kondase keskuse kureeritud ja Tartu 2024 põhiprogrammi kuuluval väljapanekul saab näha seni laiema publiku eest varjul olnud teoseid kümne riigi autsaiderkunsti kogust.

     Näituse ühe kuraatori Mari Vallikivi sõnul esitletakse näitusel peamiselt psühhiaatriahaiglates või erihooldekodudes sotsiaalses isolatsioonis sündinud kunsti. „Esindatud on ka kunstiteraapia seansside käigus või juhendajate käe all sündinud tööd. Mõnel juhul on kunst ainus suhtlusvahend looja ja välismaailma vahel,“ sõnas ta. „Soovime selle näitusega rõhutada, et diagnoos ei tohiks varjutada kunstniku loomingut ning aidata kaasa haavatavama positsiooniga loojate kaasamisse kunstivälja ja ühiskonda tervikuna.“

    Neljaks kuuks avatuks jäävale näitusele on välja on pandud üle kahesaja teose 59 autorilt. Fookuses on Ida-Euroopa autsaiderkunst, ent nendega astuvad dialoogi ka teosed mitmest väärtuslikust Lääne-Euroopa kogust.

    „Varjatud maailmade avardumine“ on üheaegselt avatud Tartu Ülikooli muuseumis, Viljandis Kondase keskuses ja Valga muuseumis. Näituse teise kuraatori Eva Laantee Reintammi sõnul on kolme linna näitused mõtteliselt seotud ning tervikmulje saamiseks tasub kindlasti külastada kõiki. „Kolm linna moodustavad omavahel võrdkülgse kolmnurga, mille iga külje pikkus on umbes 80 kilomeetrit. On küll raske öelda, millist sümbolit siit otsima peaks, aga suuremale võrdsusele võiks selles ju vihje peituda,“ lausus ta.

    Drago Jurak_Kolm torni. 1989.

    Tartu Ülikooli muuseumis on väljas näituse varaseim kihistus. Vanimad tööd pärinevad Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku arhiivist 19. sajandi lõpust, näituse põhiosa moodustab Ungari Teaduste Akadeemia psühhiaatrilise kunsti kogu. Tuntumatest autoritest on esindatud autsaiderkunsti klassik Edmund Monsiel ning Ungari van Goghiks nimetatud István Pal.

    Valga muuseumisse on koondunud terve majatäis portreid. Näitus keskendub enese ja teise kujutamise problemaatikale, mis on autsaiderkunsti üks kesksemaid teemasid. Kunstnikud portreteerivad nii oma lähedasi ja tuttavaid, meedias figureerivaid kuulsusi kui ka aastasadade tagant tuntud tegelasi.

     Kondase keskuses Viljandis uuritakse loovuse müstilist alget. Esindatud on universumiga ühenduses olevad visionäärid ja oma ümbrust täpselt dokumenteerivad loojad. Teiste seas on esindatud maailmas kõrgelt hinnatud autsaiderkunstnikud Anna Zemánkova ja Cecilie Marková, neist esimese tööd on valitud ka selle aasta Veneetsia kunstibiennaalile.

    „Varjatud maailmade avardumise“ avamised kutsetega külalistele toimuvad 29. mail Viljandis, 30. mail Valgas ja 31. mail Tartus. Neist viimasel esitletakse ka näitust saatvat mahukat kataloogi, kust leiab lisaks näituse töödele ülevaateartikleid mitme riigi autsaiderkunsti arengust.

    Näitus on publikule avatud 1.06.-29.09.2024. Toimuvad ka kuraatorituurid. Juunis leiavad need aset Viljandis 8. ja 15. juunil, Valgas 8. juunil ning Tartus 13. juunil. Tuure kõigis linnades toimub ka juulis, augustis ja septembris.

    „

    Jakab Alajos. Interjöör naisega. 1928.

    Varjatud maailmade avardumise” toetajad on Tartu 2024, kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Viljandi linnavalitsus, Liszti Instituut Tallinnas, Saksamaa Liitvabariigi suursaatkond Eestis, Austria Vabariigi suursaatkond Eestis ja Kettuki Ry.

    www.kondas.ee

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Ahto Lobjakas

    Me kõik oleme potentsiaalsed Anaximandrosed. Valle-Sten Maiste vestles Ahto Lobjakaga
    Ahto Lobjakas: „Peter Trawny kaevab nietszchelikult õela intellektuaalse lõbu korras muu ja tõsisema kõrval auke, kuhu ka loium diskursiivne mõistus mahuks sisse kukkuma.“
    Ahto Lobjakas ilmutas äsja Peter Trawny filosoofilise biograafia „Heideggeri-fragmendid“ tõlke, polemiseerides sisuliselt kogu senise Heideggeri eestindamise traditsiooniga.

    FARIŠTAMO ELLER: Muudatustega lõpliku muutuse – väljasuremise – vastu
    Sellal kui mõtiskletakse, kas inimkond seisab ränkade mullistuste lävel, on paljude teiste liikide elu meie eluviisi tõttu juba täiesti muutunud. Miljon liiki kaheksast miljonist on väljasuremisohus. Inimkonna ajaloo tunnismärgiks on paljude teiste olendite väljasuremiseni tõukamine ja viimastel aastakümnetel on see protsess aina kiirenenud. Kõigi nende ohustatud liikide püsimine või hukk sõltub meie otsustest ja meie võimest muutuda – hoolivamaks, arvestavamaks ja targemaks. Neile, kes sellisteks muudatusteks enesekeskset põhjust vajavad – ilma teiste liikide ja ökosüsteemideta – ei ole ka Maal pikka pidu.

    Suured muutused algavad ühtsustundest. Kadri Kangro vestles Cormac Russelliga
    Maikuu alguses külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Cormac Russell, kes keskendub oma töös ressursipõhise kogukonna arendamise metoodika rakendamisele ehk on kogukondadele abiks nende tugevuste tuvastamisel ja vahendite kasutamisel. Eestisse jõudis ta kogukonnakeskse lähenemisviisi edendamise võrgustiku kaudu, kuhu kuulub partnereid valitsussektorist, vabakonnast ja ülikoolidest.

    Hundid söönud, lambad terved. Merle Karro-Kalberg vestles Indrek Allmanni ja Maarja Matteusega
    Tallinnas on veel omajagu tööstuspärandit ja tootmisalasid, mille arvelt saab linnaruumi tihendada. Üks nendest on Paljassaare poolsaarel asuv endine sadamaala.
    Tulevikus kerkib sadama asemele Hundipea linnaosa, kliimaneutraalne ja jäätmevaba asum, kus elu- ja töökoha leiavad tuhanded inimesed. Kuidas sellist suletud ala arendada ja sinna elu tagasi tuua? Unistustest, reaalsusest, inimeste kokku toomisest ja linnaplaneerimisest rohujuuretasandil räägivad lähemalt Hundipea visiooni üks loojaid, arhitekt Indrek Allmann ja Hundipea seltsi liige Maarja Matteus.

    Kuidas luua muusikat maailma parimale sarjale? Andrei Liimets vestles Thomas Golubićiga
    Muusikanõustaja Thomas Golubić, kes vastutab näiteks sarjade „Halvale teele“, „Parem kutsuge Saul“ ja „Elavad surnud“ heliriba eest, räägib sellest, kuidas muusikaga lagipähe lajatamise asemel vaatajat sellega hoopis ahvatleda.

    MART TOOTS, MIKK VAHTRUS: Rahvusvaheline koostöö ehk Toome Euroopast sadu miljoneid ja arendame sellega oma teadusmahukat ettevõtlust
    Teadus- ja tehnoloogiamahukal ettevõtlusel on palju võita rahvusvahelisest koostööst, ainuüksi Euroopa Liidu innovatsiooniprogrammidest on võimalik Eestisse tuua sadu miljoneid eurosid. Selleks et tihedas konkurentsis läbi lüüa, tuleb teha põhjalikke uuendusi ja rahvusvahelist arenduskoostööd.

    ART LEETE: Handi nõia pärand
    Sergei elukäik peegeldab ilmekalt põliselanike saatust Lääne-Siberi naftatööstuse haardes.
    Aprilli lõpus suri 66aastasena handi šamaan Sergei Ketšimov, kelle võitlusest Vene naftatööstuse vastu olen viimase kümne aasta jooksul mõnel korral kirjutanud.i Sergei suri Surguti linna haigla onkoloogia osakonnas, kust teda oli varem mitu korda välja visatud. Ta pidi veetma päevi haigla ooteruumis, sest arstid keeldusid teda aitamast. Seega pidi ta kuni surmani võitlema elulootuse võimaluse eest.

    ELLE-MARI TALIVEE: Väike linnujämmi välimääraja
    Nüüdseks juba igakevadine sõna „linnujämm“ teeb mul ikka südame soojaks. Kujutan alati tahtmatult ette, kuidas seekord on ka linnud nõusse saadud ja tiivulised näitavad Tartus kammerlikul kontserdil, mida nad oskavad. Päris nii see küll ei ole – lindude asemel on esinenud siiski luuletajad ja muusikud –, aga tunne, et esinejad linnujämmiks tõesti linnunahka ja -hinge poevad, heljub selle ürituse kohal küll.

    TRIIN OJARI: Uus vana kodukontor
    Enne kirjutama hakkamist olen pühkinud, pesnud, nühkinud, sättinud, kastnud ja paigutanud ehk asjatanud põgenemist pakkuva olmega ja lükanud edasi hetke, mil tuleb vaimutööga alustada. Äkki on üleminek kodutöödelt n-ö päris tööle kodus liiga sujuv, puudu on paus?

    Arvustamisel
    Peter Trawny „Heideggeri fragmendid. Filosoofiline biograafia“
    Iida Turpeineni „Surelikud“
    Pirkko Saisio „Passioon“
    Benjamín Labatuti „Õudne roheline“ ja „The MANIAC“
    Giacomo Puccini ooper „Madama Butterfly“
    LXX rahvusvaheline heliloojate rostrum Vilniuses
    Tatjana Kozlova-Johannese autorikontsert
    +Koori kontsert „Koorime lahti!“
    näitus „Moraalihoidjad ja naised kirglised. Seksitöö kuvand Eesti kunstis XX sajandi esimesel poolel“
    Maarit Murka näitus „Vormist väljas“
    Rakvere teatri „Karge meri“
    Viljandi tantsunädal
    Vanemuise „Vihm detsembris“
    Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev“
    telesari „Ripley“

  • ,

    Kumus avatakse Jevgeni Zolotko seni suurim isikunäitus

    Jevgeni Zolotko. 2024.

    31. mail avatakse Kumu kunstimuuseumis Eesti ühe omanäolisema nüüdiskunstniku Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus“. Näitus vaatleb asjade ja keele vahekorda inimese elus, viidates tagasi piibliloole, kus Aadama ülesandeks oli kõigele ümbritsevale nimi anda. Näitus on kunstniku ja muuseumi poolt pühendatud varalahkunud kuraatorile Triin Tulgiste-Tossule (1987–2024).

    „Päevakajalise ja poliitilise asemel on Jevgeni Zolotko kunsti kontekst lääne kultuurilugu kõige laiemas mõttes – koos antiigi, Piibli, ilukirjanduse, filosoofia ja rahvapärimusega. Teoste keskmes on inimeseks olemisega seotud teemad nagu elu, surm, üksildus, vaikus ja hääbumine, aga ka lootus. Zolotko loomingut võiks iseloomustada kui torni – iga järgnev teos kasvab teatud määral välja eelmisest, öeldut pidevalt täpsustades ja varjundirikkamaks muutes,“ on kirjutanud näituse kuraator Triin Tulgiste-Toss.

    „Kumu näitusesaali puhul on tegemist arhitektuuriliselt ja tunnetuslikult monoruumiga. Seetõttu otsustasin kohe alguses, et näitus peab olema üks lausung, üks fraas, üks terviklik töö. Ja see on pikim lause, mida ma olen koostanud,“ rääkis Jevgeni Zolotko.

    „Aadama saladus“ põimib üheks tervikuks juba varem valminud, värskelt edasiarendatud ja täiesti uued teosed. Väljapanekul on kaks raskuspunkti: installatsioon „Vaikiv“ (2020), mida kunstnik on näituse jaoks edasi arendanud, ning uus, vastvalminud teos.

    Näitusega kaasneb raamat, mis teeb avara vabavormilise kokkuvõtte Jevgeni Zolotko senisest loomingust. Väljaanne sisaldab kuraator Triin Tulgiste-Tossu ülevaatlikku artiklit, väljavõtteid intervjuudest kunstnikuga, põhjalikke Zolotko teoste kirjeldusi Anti Saare sulest ning arvukalt erinevate autorite lühiartikleid. Raamatu on koostanud Eero Epner ja Peeter Talvistu ning kujundanud Tuuli Aule.

    Näituse avaprogramm leiab aset laupäeval, 1. juunil. Programmi raames toimub kell 13 näitusel ekskursioon koos Kumu kaasaegse kunsti kuraatori Ann Mirjam Vaiklaga ning kell 14 koos kunstnik Jevgeni Zolotkoga. Kell 16 toimub kunstnikuvestlus Jevgeni Zolotkoga, mida juhib kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner.

    Näitus on Kumu kunstimuuseumi 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis avatud 31. maist 2024 kuni 5. jaanuarini 2025.

    Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

  • ,

    Mikkeli muuseumi näitus jutustab esemete ja teoste kaudu Kügelgenide perekonna loo

    Karl Otto Gerhard von Kügelgen. Kunstnik perekonnaga Vinni mõisas. 1835. Eesti Kunstimuuseum

    Mikkeli muuseumis avatakse 25. mail näitus „Kügelgenid. Ühe baltisaksa perekonna lugu“, kus tutvustatakse baltisaksa perekonna tuntumaid liikmeid nii nende loomingu kui ka nendega seotud esemete kaudu. Näitus toob vaatajateni teekonna, mis algas 1798. aastal Eestis, kui siia saabusid Saksamaalt kunstnikest kaksikvennad, portretist ja ajaloomaalija Gerhard (1772–1820) ning maastikumaalija Carl (1772–1832) Kügelgen.

    19. sajandi pigem rahulikele aegadele järgnes perekonna ajaloos turbulentne periood, kui revolutsiooni ja kahe maailmasõja keerises kaotati oma vara, staatus ja kodumaa ning asuti üles ehitama uut elu Saksamaal. Näituse tuumiku moodustavad Kügelgenide perekonnaliikmete kogudest pärit esemed, fotod ja kunstiteosed, mis jõuavad Eesti publiku ette esimest korda. Neid täiendavad teosed Eesti Kunstimuuseumist ja teistest Eesti muuseumide kogudest. Näitus tutvustab küll ühe perekonna lugu, kuid selles peegelduvad laiemalt kogu baltisaksa kultuuri eri tahud 19.–20. sajandil.

    „Kuulsate kaksikvendade Kügelgenide looming on Eestis hästi tuntud, sest 2015. aastal toimus Kadrioru kunstimuuseumis kahe meistri suurnäitus, mille raames ilmus ka põhjalik kataloog. Järgmiste põlvkondade Kügelgenide kunstilooming on Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel esindatud üksikute näidetega, kuid Wilhelmi ja Sally, eriti aga sümbolist Erich von Kügelgeni kunstnikuteed ootavad veel pühendunud uurijaid ja antud näitus on sellele heaks tõukeks. Näituse avapäeval, 25. mail toimuval seminaril saab kuulata mitut ettekannet Saksa ja Eesti uurijatelt, kes toovad välja uusi aspekte Kügelgenide loos,“ ütles Mikkeli muuseumi direktor Aleksandra Murre.

    Eesti kunstilukku on jätnud sügava jälje kuus Kügelgeni, kelle loomingus peegeldub stiilide vaheldumine klassitsismist sümbolismini. Suguvõsa siinse haru rajajate, kaksikvendade Gerhardi ja Carli jälgedes käies said kunstnikeks ka nende pojad Wilhelm (1802–1867) ja Constantin (1810–1880) ning lapselapsed Sally (1860–1928) ja Erich (1870–1945).
    Kügelgenide suguvõsast pärineb teisigi mainekaid persoone. Saksamaal on üks tuntumaid Kügelgene antroposoofiline pedagoog, Waldorfi pedagoogika arengule palju kaasa aidanud Helmut von Kügelgen (1916–1998). Eesti jaoks on suure tähtsusega Seewaldi vaimuhaigla juht ja psühhiaater Ernst von Kügelgen (1871–1948) ning samas haiglas töötanud Leo von Kügelgen (1880–1931), kes on tuntud eelkõige metseeni, kollektsionääri ja kunstikriitikuna.

    Lisaks arstiametile sobis aadliperekonna liikmetele ka kirjandusalane töö. Nii oli Paul von Kügelgen (1843–1904) mõjukaima Venemaal ilmunud saksakeelse väljaande St. Petersburger Zeitung peatoimetaja, selle ameti päris temalt ka poeg Siegwart (1875–1952). 20. sajandi teisel poolel oli Ida-Saksamaa propagandistlikus ajakirjanduses tähtis roll kommunist Bernt von Kügelgenil. Kirjamehena kogus siiski kõige rohkem kuulsust kunstnikuametit pidanud Wilhelm von Kügelgen (1802‒1867), kelle memuaariraamat „Vana mehe noorusmälestused“ sai Saksamaal nii populaarseks, et jõudis kohustusliku koolikirjanduse hulka. Wilhelmi menukit on välja antud kümneid, kui mitte sadu kordi ja see on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde: näituse kuraatori Anne Untera põhjalikult kommenteeritud tõlge nägi trükivalgust eelmisel aastal.

    „Perekonna materjalidel põhineva näituse koostamine on suur väljakutse. Üheks terviklikuks looks tuleb liita erinevad esemed, sealhulgas näiteks reisikirst, millega Gerhard ja Helene Marie von Kügelgen 1804. aastal Ojasoo mõisast Saksamaale teele asusid, ning Wilhelmi reisimale või Sally Peterburis valminud akadeemilised joonistused, rääkimata „näidiskommunist“ Bernti raamatust või Hartmuti disainitud ovaalsest autoroolist,“ kirjeldas näituse Eesti-poolne kuraator Anne Untera. Ta lisas, et suure suguvõsa kirju ja keeruline ajalugu on saanud näituseks tänu iga teose ja esemega seotud lugudele, mille kujundajad Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste on harmooniliselt kokku põiminud, liites juurde ka Kügelgenide sugupuu.

    Näituse avamiseks tulevad Eestisse mitmed Kügelgenide suguvõsa liikmed, nende seas ka perekonnaühingu esimees dr Tobias von Kügelgen ja tema kunstiajaloolasest abikaasa Dorothee von Kügelgen.

    Näitus on avatud 29. septembrini 2024.

    Kuraatorid: Anne Untera, Matthias Donath, Eike Eckert, Anu Allikvee
    Näituse kujundus: Mari Kurismaa
    Graafiline disain: Mari Kaljuste
    Koordinaator: Aleksandra Murre
    Koostööpartnerid: Dresdeni Linnamuuseum – Kügelgenhaus; Ostpreussisches Landesmuseum, Lüneburg

Sirp