Anti Saar

Orhan Pamuk, Lumi. Tõlkinud Ly Seppel. Pegasus, 2006. 502 lk.

Käisin Türgis 1991. aastal, ülikooli algusajal. Sealne maailm oli võõram ja huvitavam, kui oleksin osanud oodata. Kõrvus oli kelleltki kuuldu, et Türgi on nii euroopalik. Minu silmale ta seda siiski ei olnud. Ega tol korral aru kõigest ei saanud. Meelde jäi aga palju, tohutult pilte, mis elustusid taas Orhan Pamuki raamatut lugedes, meenutades üha uusi ja uusi detaile Türgi olustikust. See raamat andis paljule seletuse, tõi arusaamise.

Lugenud mõningaid intervjuusid autoriga, tundub, et see ongi tema teoste peamine eesmärk: “Tähtsad ei ole mitte parteidevahelised tülid, tsivilisatsioon, ida-lääs vms. Peame aru saama, et teise tsivilisatsiooni inimesed on tegelikult täpselt samasugused nagu sa ise ja seda saab tunnetada kirjanduse kaudu. Vaata hea kirjanduse poole, aga ära usu poliitikuid”1.

Inimlikult usutav ja tsivilisatsioonide piire ületav tekst avab siiski huvitavalt ja mõistetavalt ka Türgi ühiskonna sotsiaal-poliitilisi olusid. Väga veenev on Pamuki detailne Türgi olude kirjeldus: vaesus, ususõgedus, fanaatiline vabariiklus jm. Ka Pamuk ise on oma Nobeli preemia vastuvõtmisel peetud kõnes öelnud, et kes tunneb huvi Türgi poliitika vastu, peaks lugema romaani “Lumi”.

Raamatus on neli suuremat teemade ringi: majanduslikult eduka (ent ilmaliku) lääne ja vaese (uskliku) ida kokkupuude, Türgi ühiskonna sotsiaal-poliitiline kirjeldus, Türgi XX sajandi ajaloomudel ning paradoksaalne sõnum läänele.

Kahe maailma kokkupõrge

 Türgi luuletaja Ka sõidab Saksamaalt väikesesse Türgi piirilinna Kars. Ta elab Frankfurdis poliitilise pagulasena. See sõit kätkeb endas suurt probleemide ringi ning sellest saab kahe vastandliku maailma kokkupuude. Ühelt poolt majanduslikult edukas lääne ühiskond, kus lokkab üksindus ja individualism, teiselt poolt väike, vaene, usklik, fanaatiline, sotsiaalselt vägagi integreerunud Kars. Fookuses on Kars. Lääne ühiskond on taustaks ning see ei ole realistlik, vaid lääne peegeldus kohalike meeltes. Kohalike suhtumine läände on täiesti negatiivne – trotslik, halvustav, aga samas mängib autor mõttega, et kui Karsi linnas saaks tasuta Saksa viisa, siis sõidaks suurem osa elanikest kohe minema, isegi suurimad läänevastased.

Tegelikult see ongi paradoks, mis meid Türgiga seonduvalt vaevab. Eriti Türgi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste valguses. Pamuk: “Türgi otsustas hakata läänestuma juba 200 aastat tagasi ja see protsess käib ikka veel. Konflikt läänemeelsete ja islamistide vahel on rohkem elustiili küsimus kui debattide teema. Islami äärmuslased õpivad palju Türgi marksistidelt-leninistidelt, sest natsionalism ja läänevastalisus on mõlema ideede kese.”

Praegu tundub, et Türgi läänelikkus on jätkuvalt seotud majandusliku olukorraga ja et viimaste aastate majandusedu on islamistidele peamiseks motivatsiooniks säilitada sekularism.  2002. aastal võimule tulnud islamistlik Õigluse ja Arengu Partei kinnitab küll, et tal pole kavatsust kallutada Türgi islamiriigi teele, on aga siiski soovinud vastu võtta mitmeid usu tähtsust suurendavaid seadusi (mille on vetostanud Türgi praegune president Ahmet Necdet Sezer, sõjaväelise taustaga jurist).

Läbilõige ühiskonnast

Tihedas lumesajus jõuab luuletaja Ka Karsi. Erakordne sadu sulgeb teed ja lõikab läbi Karsi ühenduse ülejäänud maailmaga. Seal moodustub omamoodi akvaarium, kus on olemas kõik Türgi sotsiaal-poliitilised probleemid ja ühiskonna grupid: läänelikult meelestatud intelligents, sekulaarse vabariigi toetajad, kunagised vasakpoolsed, kurdi rahvuslased, islamistid ning isegi islamistlik terrorist. Tänapäeva probleemide valguses lisandub veel üks grupp, enesetapjad, nn turbanitüdrukud, kes võitlevad õiguse eest katta oma pead. Justkui vihjamisi annab Pamuk raamatus ülevaate kaugelt vaadates äärmiselt segasest ja keerulisest olukorrast. Ja see ülevaade on lihtne ja mõistetav. Peamine probleemide allikas tundub autori arvates olevat vaesus. Vaesus tekitab viha ja tigedust, vaesus võtab inimestelt vabaduse ja tõukab noori naisi enesetapule. Tohutu kiired sotsiaalsed muudatused XX sajandil on Türgis tekitanud palju segadust ja muresid. Majanduslikele edusammudele on järgnenud suuremad ja väiksemad kriisid. Näiteks langes 2001. aastal Türgi majandus rohkem kui seitse protsenti.

Siiski ei ole vaesus läbinisti negatiivne. Olles küll poliitilise ebastabiilsuse põhjuseks, tõukab vaesus inimesi Jumala poole, otsima ja leidma Jumala armastust. Vaesed türklased on omavahel tihedamalt seotud kui rikkad eurooplased ja on seetõttu võimelised leidma üles Jumala armastust. “Kõigepealt peaksid püüdma olla samasugune nagu kõik teised, alles seejärel õpid uskuma Jumalat” (lk 378). Lääne ühiskond on kohalike arvates täis rikkaid, aga õnnetuid ja üksildasi inimesi. Isegi kui seal võib igaüks osta endale ilusast Kaufhalle’st ilusaid riideid, istub ta õhtul üksi teleka ees. Ka vaene karslane vaatab palju telekat, aga siiski on vahe, kas vahtida üksi pornovideot või vaadata kogu perega, isegi kogu linnaga seriaali “Marianna”, mille kangelasele sügavast südame põhjast kaasa tuntakse ja keda mõistetakse.

“Mariannat” vaatavad kõik, vasakpoolsest vabariiklasest islami terroristini. Raamatus on see isegi omamoodi sümbol – näitamaks, et üksmeel on siiski teatud tingimustel võimalik. Kas autor usub sellesse? Vist mitte eriti. Vähemalt ei näe ta sellise üksmeele perspektiivi. Hoolimata kogu linnakese elanike veendumusest, et järgmised valimised võidavad islamistid, on kusagil mingid tumedad jõud, mis olukorda tegelikult suunavad. Selline üksmeel võib juhatada inimesed Jumala juurde, aga poliitikasse ilmub sellel hetkel Türgi XX sajandi ajaloo paradoks – sõjaväeline riigipööre.

Ajaloo korduv mudel

Sündmused, mis Karsis kolme lumise päeva jooksul aset leiavad, kehastavad kogu Türgi XX sajandi ajaloo peamist mudelit: majandusliku kitsikuse ja perspektiivituse tõttu saavad ühiskonnas üha rohkem kandepinda islamistid, nende lõpliku võimuletuleku peatab sõjaväeline riigipööre, mida viib läbi vasakpoolne, ilmalik seltskond. Pärast Türgi Vabariigi väljakuulutamist 1923. aastal on selliseid riigipöördeid läbi viidud peaaegu iga kümne aasta tagant. Konkreetsed põhjused on olnud erinevad, kuid peapõhjuseks saab siiski pidada kõrvelekaldumist vabariigi asutaja Mustafa Kemal Atatürgi ideedest ja usu toomist poliitikasse.

Sõjaväelisi riigipöördeid meenutab Pamuk korduvalt oma raamatus. Need olid tema lapsepõlve argipäev. Ka Karsis toimub riigipööre just siis, “kui oli saanud selgeks, et islamistide ja kurdide kandidaadid võivad õige pea toimuvad kohalikud valimised ära võita” (lk 313). Türgi sõjaväelised riigipöörded on oma vastuolulisuses Euroopale mõistetamatud. Mida teha, kui demokraatlikult saab võimule islamistlik valitsus? Kui Lääs toetab islamistide-vastast sõjaväelist riigipööret, kes toetab siis demokraatiat? Neid küsimusi vaagitakse ka Karsi riigipöördega seoses. Aga kõige kummalisem on kõrvalt vaadates sõjaväelise riigipöörde stabiliseeriv mõju. Selles kontekstis ei olegi see niivõrd riigipööre, kuivõrd kontrolli taastamine ühiskonna üle.

Läkitus Euroopasse

Kogu sellele paradoksaalsusele lisandub veel luuletaja lubadus kirjutada Karsi linnast Saksa ajalehte lugu. See teema erutab kõiki linna elanikke ja kõik ühiskondlikud grupid üritavad läkitada oma sõnumit. Ka see väljendab üht viimase aja Türgile olulist sõlmpunkti: kuidas teha end Euroopale arusaadavaks või õigem oleks vist öelda kuuldavaks. Kui ühed tahavad seletada Türgi olemust, siis teised tahavad deklareerida sõltumatust. Tulised vaidluse
d selle üle, kas Euroopa on Türgi tulevik ja kuivõrd demonstreerida Türgi erinevust Euroopale, ei vii tegelikult kuhugi. Lõpuks jõutakse siiski teksti osas kokkuleppele ja sellele on valmis alla kirjutama kõik poliitilised või ühiskondlikud rühmitused. Antud olukorras on see kokkulepe äärmiselt tähtis ja täis lootust, kuigi tekst ei seleta midagi ega ole ka reaalne, et see tõesti lääne lehtedes avaldatakse.

 Kõiki neid sündmusi saadab vaikne lumesadu. Kogu teksti rütm ja olemine on sellest kantud. Välditakse ootamatuid katastroofe, s.t kõige eest on ette hoiatatud, et mitte lugejat ehmatada. Samas muutub sündmustik üha skisofreenilisemaks – rõhutamaks, et igaühel on oma tõde ja omad soovid, aga kõige suurem tõde on armastus. Kas siis naise või jumala vastu.

Kafkalik, nagu öeldakse järelsõnas. Tegelikult tuli see mõte tõesti lugedes mitu korda pähe. Siiski on “Lumes” loodud lumine õhustik tunduvalt rahulikum ja ootuspärasem. Ei ole seda hirmu ja teadmatuse õhustikku, vastupidi – kõik püütakse ära seletada. Kõik on arusaadav ja mõistetav. Rohkem tuletab selle teksti rütm meelde Lars von Trieri filmi “Dogville”.

Seekordne Nobeli preemia on läinud raamatule, mille iga viimne kui täht on seda preemiat väärt: inimlik, valgustav, lepitav, loetav, sügav. Pamuk seletab Türgit. Raamatut lugedes sai mõistetavamaks Türgi vastuolulisus ja ka pinevus, millega oodatakse Türgi presidendivalimisi mais ja parlamendivalimisi novembris.

Mõistetavaks ei saa siiski Orhan Pamuki tapmise ähvardused, mis viimasel ajal on viinud isegi selleni, et kirjanik on lahkunud Türgist ja teatanud, et ta lähiajal sinna naasta ei kavatse. Rünnakute  peamiseks põhjuseks peetakse tema julgeid väljaütlemisi kurdi rahvuslaste toetuseks ja avalikku armeenlaste genotsiidi tunnistamist. Ka ei meeldi türgi rahvuslastele İstanbuli kohtu poolt 2006. aasta suvel tehtud Pamuki õigeks mõistnud otsus; kohtu all oli ta süüdistatuna Türgi rahvuslike huvide kahjustamises Šveitsi ajalehele Tages Anzeiger 2005. aasta veebruaris antud intervjuus.

1 Intervjuukatked siin ja edaspidi Orhan Pamuki kodulehelt http//www.orhanpamuk.net/.

Lõppenud valimisi on juba nimetatud protestivalimisteks. Kunagi varem pole nii palju juttu olnud vastuhääle andmise võimaluse loomisest, võimalus kellegi vastu hääletada loovat tõelise demokraatliku valiku. Vastu-meelsus on selgesti tingitud isiklikust sallimatusest, mitte niivõrd maailmavaatelisest sobimatusest. Iseenesest ei lubanud ükski erakond ju rahvale midagi halba, pigem oli selge populism ja alahindamine (ülesostmine) parteide loosungites nii valdav ja sarnane, et ilmselt veel sagedamini kui varem anti hääl täiesti emotsionaalsel pinnal. Tähtis on aga see, et valijaid oli seekord tunduvalt rohkem.

Vabariigi aastapäeval kutsus president Ilves üles kodanikke valima minema. Valimisaktiivsus tõepoolest tõusis ning muutis üle aastate erakondade jõuvahekorda. Ehkki Keskerakond kasvatas oma toetust eelmiste aastatega võrreldes, jäädi alla Reformierakonnale, kes sai tunduvalt rohkem hääli. Eriti rabav oli Ansipi populaarsus. Oma rohkem kui 22 000 häälega ületas ta Eesti seniseid häältemagneteid Jüri Toomepuud, Arnold Rüütlit, Edgar Savisaart (see, et eelmistel kordadel käis hääletamas vähem inimesi, ei loe, need olid “vastu-hääled”).

Ilmselt tulid Ansipi hääled esiteks endistelt Isamaaliidu ja Res Publica valijatelt, kes uude ühenderakonda ei usu, teiseks ilmselt noortelt, kes seni pole valimas käinud. Reformierakond on pragmaatiline ja selge jõud, kellele hääle andmine justkui ei lähe raisku: nad on niikuinii valitsuses, nagu kõik viimased aastad. Kui nemad midagi ei tee, ei tee keegi midagi, kui nemad “kurjuse telje” vastu ei saa, ei saa keegi.

Andrus Ansipi fenomen saab loodetavasti peagi sotsioloogidelt ammendava sissevaate, senini võime vaid oletada tema populaarsuse tagamaid. Nagu maailma kõmulehed on tüdinenud Paris Hiltoni tegude analüüsist ning otsustasid teda koguni ignoreerida, on ilmselt Eesti sotsioloogidki rõõmsad, et avaneb võimalus tegeleda millegi muuga kui Keskerakonna nähtumustega. Tundub, et Ansip on eesti Bush, lihtsa(meelse) jutuga mees, kena naeratusega ja kui vaja, resoluutne. See, et ta tundub olevat ka kaugelt juhitav, kuulub asja juurde. Kui poliitikut juhivad ärimehed, ei saa tema teod ju läbinisti kurjad olla, vähemalt mitte ärikliimale. Ärikliima on aga senini kõige tähtsam asi Eestis, globaalne kliimasoojenemine pole meil sugugi nii tähtis asi kui kohalik ärikliima.

Koalitsioonikõnelused on alanud, kuid juba praegu võib küsida: mida valimised tegelikult muutsid? Kallutatud jõud on hävitanud Rahvaliidu eduloo ning toonud riigikokku esimest korda rohelised. Needsamad kallutatud jõud tegutsesid Rahvaliidu tahtmise vastu juba möödunud sügisel, kui nurjati Arnold Rüütli presidendiks jäämise ametlik kinnitamine. See oli midagi imelikku, enamik Rüütli-vastaseidki oli ju tegelikult leppinud, et Rüütel jätkab, see tundus justkui paratamatus. Savisaare ja Reiljani mäng oli nii võimas. Siiski sai presidendiks Ilves ning tundub, et koos sellega muutus midagi kogu ühiskonnas, vähemalt korraks. Ilmselt aitas sellele emotsionaalses plaanis kaasa ka Ilvese toetuseks organiseeritud kontsert Tallinnas, mis meenutas nii mõnelegi Laulvat revolutsiooni. See tahe või nihe, mis sügisel tekkis, mõjutas ka uut riigikogu koosseisu. Kuivõrd suudab uus koosseis ja eelkõige uus moodustatav valitsus ühiskonnas toimunud muutusega sünkroonis tegutseda? Või kas peabki, vaimustus käib ehk kiiresti alla, juba “Laulva revolutsiooni koopia tõmmised” presidendi vastuvõtu kontserdil ning enne riigikogu valimisi vihjavad, et ilus kulub kiiresti, muutub enesestmõistetavaks, halvimal juhul isegi kaubaks või kaubamärgiks.

Milleks see jutt? Miks peaks teatrikriitik või muusik sellistest asjadest kirjutama? Ma tahaksin uskuda, et viimase aasta ilmingud on tõepoolest kodanikuühiskonna tekkimise algus Eestis. Ma tahaksin uskuda, et presidendi ei teinud kallutatud jõud, vaid kodanikud, et Rahvaliidu kadu pole mitte vandenõu, vaid nende endi tegude tagajärg, et valimisaktiivsuse kasv polnud ajutine ning et Laulva revolutsiooni põlvkond, kes saab nüüd valimisealiseks ning saab Eesti arengut mõjutada, pole niivõrd hullutatav valimiste ajal lubatud summadega, vaid isikuvabadusega. Ma tahaksin uskuda, et uus põlvkond tuleb “suurde ellu” hetkel, mil kõik on võimalik – ning mitte selles kauboikapitalistlikus tähenduses, mis oli valdav siis, kui minu põlvkond ja seltskond alustas (ja end kiiresti poliitikast ja paljuski üldse päriselust distantseeris), vaid idealistlikus plaanis. Lõpuks on idealism ainuke jätkusuutlik maailmakord.

Mõned sotsiaalteadlased on nimetanud mitme pere poolt ühise ruumi jagamist, mille äärmuslikumaks vormiks võib elu ühiskorteris julgelt pidada, ka varjatud kodutuseks. Selline lähenemine peab kodu keskseks omaduseks privaatsust ja voli isiklikus ruumis segamatult tegutseda. Neil, kel oma elamispind, on sellised õigused tänases Eestis üldiselt igati kaitstud. Mitte kõigile pole sellest aga küll. Nende tahtmised valguvad üle isiklike valduste piiride ja tungivad sellesse ruumi, mis kokkuleppeliselt on ühine, riigi või kogukonna oma. Näiteid sellisest tegevusest  leidub kuhjaga, viimati Oliver Kruuda katse Pääsküla rabast isikliku maitse järgi parki kujundada. Hoolimata vastavast retoorikast ootab Kruuda vaevalt oma pargikesse ümberkaudset elanikkonda. Tegemist on põhijoontes iseenda voli laiendamise ehk ühise ruumi koloniseerimisega. Paljud omanikud, kelle maid läbivad ühised teed või kes peavad võimaldama juurdepääsu üldkasutatavatele objektidele, näiteks veekogudele, leiavad viise, kuidas teisi tõrjuda ja kõigi ruumi isiklikuna hoida. Mida rohkem raha, seda rahulikuma südamega võib ümbritsevat anastada.

Päris otseses korrelatsioonis raha võim ja toimejõud ühisele ruumile siiski ei ole. Seesama Tallinna serv, kus Kruuda palgatud väledad mootorsaed valivad välja puud, mis sobivad nende tööandja arvates rabaparki, pakub näite ka paadialuse mõjust ühiskasutatavusele, mis võib olla suuremgi kui rikkuril. Kruuda kodust jalutuskäigu kaugusele jääb Kauge tänava kodutute öömaja ja mõne aasta eest oli sama raba teises servas prügilaelanike asuala. Olgugi et bomžid ei lõika võsa ega raja parki, piisab sellest, kui nad aeg-ajalt metsa all istumas ja lõket tegemas käivad. Nende relvaks ruumi hõivamisel – kuigi see pole vahest nende eesmärk – on maine. Selle abiga tekib piirkond, mida ülejäänud elanikkond vältima kipub. Ühtlasi muutub sellega niisugune ruum justkui eikellegimaaks, mida võib lagastada, kuidas süda kutsub. Ja sedakaudu pole koloniseerija siiski kodutu, kes ei tooda isegi olmeprahti, rääkimata ehitusjäätmeist ja autokummidest. See autotäite kaupa prahti metsa alla kallutav seltskond on ontlik rahvas, läbilõige Eesti elanikkonnast ja isegi ettevõtteist, mis leiavad ametlikust lihtsama viisi jäätmetest vabanemiseks. Lõpptulemusena elimineerivad lagastajad, olgu lagastamise vormiks siis otsene rämps või looduse ümberkujundamine, selle ruumi ühiskasutatavuse ja jätavad metsa ja raba suurel määral hulkurite päralt. Paradoksaalsel moel annab just see suurema mõju omavolitsevale rikkurile: vastupanu selliseile katseile looduselt otsustavalt armuande ootamata tegutseda on piiratum, kuna neid, kes mitmel moel ära narritud piirkonna heaks midagi teha sooviksid, pole palju.

Kokkuvõttes mõjutab inimene nii sotsiaalse skaala ülemises kui alumises otsas ruumi, mida me peaksime jagama ülejäänud elusloodusega. Ühiskorteri või muu ühise ruumi jagamine arukalt ja kõiki osapooli respekteerides on säästlik ja arukas. Ent omas veendumuses, et kord juba inimeste valdusse läinud, nende poolt koloniseeritud aladel võib inimliik volilt laamendada, on inimene tegutsenud pigem Kruuda kui bomžina; pigem ühist ruumi ogaralt ümber kujundava kui sellest alalhoidlikult elatuva olesena. Oma liigi jäetud jälgedes käies arvame olevat õigustatud juba rikutut edasi rüvetada, ja nii üha väheneb väärtuslik ühine ruum. Loodus on luksus, mille vastutustundetu koloniseerimine jätab lõpuks kodutuks ka need, kes pealtnäha hiilguses elavad. Niisuguses keskkonnas ei ole enam kusagilt võtta privaatset prill-lauda, mis tooks reostatud ühisruumi räämasusse veidigi leevendust.

Tõelisem probleem kui rahvastiku vähesus on sellest kaudselt tulenev avarama pilgu puudus. Eesti on ikka veel transiidimaa, kuhu tullakse elama või kus sünnitakse justnagu selleks, et siit peatselt kuskile mujale edasi siirduda. Meie korrumpeerunud ja populistlikke loosungeid levitav poliitiline ja halduseliit kultiveerib vaimuvaesust ega mõtle kaugemale ette mõnest aastast. On Eesti inimese õnn, et tal on võimalus minna tööle mujale Euroopasse. Sellega tekib vähemalt mingi surve Eesti avaliku sektori vastupidavusele ja kohalike seas üldiselt heaks kiidetud “õhukesele” riigile, kes mõtleks oma teenistujale muidu ainult kui tööorjale. Kas tõhus arstide streik Eestis olnuks mõeldav aastal 2003, kui Eesti ei olnud veel Euroopa Liidus? Kui madal peaks olema viimase peale alandatud tulumaks, et avalik sektor tõesti lõpuks kokku kukuks? Valitseva reformipartei populistlikku valimisloosungit võib ahnuse paheta inimene mõista just niimoodi: “Viime Eesti 5 rikkamat inimest 15 aastaga Euroopa 15 rikkama inimese sekka”. Ja see ilmselt ka saavutatakse.

Nõnda istub Eesti tööinimene pidevalt kohvri otsas, iga hetk valmis ära minema, imetledes silmanurgast transiidimaa kultuuri- ja äritegevust. Ja tal ongi tuline õigus, sest selline oma riigi ja rahva kohtlemine on alandav. Kuigi on juba aasta 2007, elab Eesti kultuur ja teadus endiselt peaasjalikult annetustest. Riigipoolsed annetused on väikesed ilmselt selleks, et omavahel tülli ajada potentsiaalsed eraldiste saajad ja sellega tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale juhtida. Aeg-ajalt kostab poliitikute suust küll annetuste suurendamise lubadusi, kuid lahendusi näidata siiski ei soovita.

Eestis pole uuemal ajal leida ühtegi soliidset teadusraamatukogu, viimati oli võib-olla XIX sajandil. Siin ei räägi ma mitte niivõrd infrastruktuurist, mida samuti rahastatakse halvasti, vaid pigem kogude soetamisest. Samas peaks vähemalt ühe igakülgselt kaasaegse teaduskeskkonna olemasolu olema riigi absoluutne prioriteet. Ühe tuntud ülikooli endise rektori suust kõlas hiljuti valimisreklaamis, et “teadmised on kolinud Internetti”, kuid see ütlus kajastas pigem reaalteadlase soovmõtlemist kui tegelikkust. Nõukogude aastakümnete kohal mustendab raamatukogude kollektsioonides suur auk, mida siiski, peamiselt eraannetuste abiga, on viimase 15 aasta jooksul pisut kohendatud. Kuid ajal, mil Eesti on olnud iseseisev, pole veel tehtud mingeid olulisi uuendusi ega investeeringuid, justnagu oleks tegemist kõrvalise asjaga. Ometi poleks hilja teadusraamatukogude taset otsustavalt tõsta kas või ühekordse rahasüsti abiga. Pealiskaudne arvutus näitab, et kui Tallinna ja Tartu teadusraamatukogude vahel jagada ühekordselt miljon eurot, viiks see hea kasutuse korral meie raamatukogud uue tasemeni. Summa on sama suur, kui mangusid Reformierakonna esindajad Eesti Raudtee endiselt omanikult Burkhardtilt viimase väitel raudtee riikliku tagasiostu toetuseks ning mida endine majandusminister suuremeelselt palus nimetada annetuse küsimiseks. Eesti transiitlikus ilmas on suur raha senini käinud kaarega mööda riigile olulistest ja strateegilistest kohtadest – kui kaua veel?

Internetis rippuv “Eesti teadusraamatukogude arengukava projekt” (Tallinn 2001), mille autoriteks olid PW Partners ja MRI Rimess, ütleb Eesti teadusraamatukogude (TRK) rahastamise kohta muu hulgas järgmist: “Tänane olukord, kus kindel finantseerimisskeem puudub, sarnaneb alustamisjärgus eraettevõtlusele, kus otsused/investeeringud tehakse minimaalse vajaduse piiril siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja kärpides siis ka veel natuke kõiki kulusid. Osad TRK-d on rahastatavad otse ülikoolide poolt (puudub kindel mehhanism), osa riigi poolt (enamus ka erinevate ministeeriumide kaudu) ning osa saab rahastatud muu ema-institutsiooni kaudu. Kõik see on viinud aastatega enamuse TRK-sid olukorda, kus pideva alafinantseerimise tõttu on praeguseks vajalikud suuremahulised ühekordsed investeeringud hoonetesse ja seadmetesse, ning ka komplekteerimise minimaalsele tasemele viimiseks oleks vaja vastavaid summasid suurendada vähemalt kahekordseks.”

Tuleb tunnistada, et dokumendis kirjeldatud olukord kestab tänini ilma suurema avaliku hukkamõistuta. Niisiis, kus on meie väidetavate juhtimisspetsialistide au, mõistus ja südametunnistus? Kas kuulekus parteile on endiselt tähtsam kui avalik huvi ja vajadus? Miks ei võiks Eesti muutuda Šveitsi, Hollandi ja Belgia taoliste “suurriikidega” sarnaseks või asuda vähemalt teele samas suunas?