Toeta
Otsi

Anti Saar

  • Küüniku kaootilised kroonikad

    Siram

    Baird Jones, Mark Kostabi ja East Village’i kunstielu 1983 – 1987.

    Kujundaja Mart Kivisild. Väljaandja 008 ja kunst.ee Tallinn 2006. 167 lk.

     

    Raamat Kostabist on kahtlemata vajalik. Eesti päritolu Ameerika maalikunstnik Kalev Mark Kostabi, kelle täht lõi särama 1980. aastatel New Yorgis, on ilmselt kuulsaim Eesti juurtega kunstnik läbi aegade. Seega on meie kultuurile kindlasti oluline raamat, mille abil saab tema tegevusega vahetute pealtnägijate silmade ja sule kaudu tutvuda.

    Samas, Eesti identiteedi ja kultuurilise eneseteadvuse tõstmiseks sellest raamatust suuremat abi ilmselt pole. Juba alguses saab selgeks, et eestlusega ei ole Kostabil midagi pistmist. Ameerikas on täiesti normaalne, et enamiku inimeste etnilised juured on kusagil mujal ja selliseid tegelasi nagu Kostabi, pärit erinevatest maailma otstest, jooksis East Village’is ringi karjade kaupa nagu kirjusid koeri. Kui mustad kasutasid vähemalt oma nahavärvi enese karjääri hüvanguks ära (parim näide Jean-Michel Basquiat), siis ülejäänuid et kottinud nende päritolu karvavõrdki.

    Raamat on kirjutatud eeldusel, et lugeja teab nagunii juba praktiliselt kõike Ameerika kultuurist ning East Village’ist. Kes on nii harimatu ega tea tollast kohalikku slängi ning seltskonnakroonikat, see on ise süüdi, kui tal ehk ei tekigi mingit üldisemat ettekujutust käsitletavast teemast. Samas ei olegi mõtet oodata erilist filosoofilist üldistust või kontekstuaalset paigutust kirjutajalt, kes tegelikult ei ole kirjanik, filosoof ega kunstiteadlane. Baird Jones on õppinud paljusid erialasid ja enamik neist jääb humanitaariast küllaltki kaugele. Ta on töötanud kolumnistina ja on täiesti selge, et kui keegi kirjutab elu aeg lehte, siis ta minetab pikema teksti liigendamise oskuse ning üldistusvõime.

    Nii tundubki tekst võõrkeelsena isegi eesti keelde tõlgituna: umbes pooled sõnad on pärisnimed, mis ei ütle lugejale mitte midagi, kui ta neid ei tea. Toimetaja Heie Treier on mõnede mainitavate isikute kohta kirjutanud joonealused selgitused, aga need on nimed, mida kunstihuviline lugeja ilmselt niigi teab.

    Olulise osa raamatust moodustavad fotod, mida Jones kiirelt harrastus-paparatsoks kehastudes Kostabist on klõpsinud. Peab ütlema, et fotod on kunstiliselt kvaliteedilt nigelad. Kompositsioonile pole tähelepanu pööratud, peamiseks valgustamisstrateegiaks on välk näkku, ja mida kuulsam staar Margi kõrval on, seda pimedam ning udusem on pilt. Enamikul neist puudub ka dokumentaalne väärtus, kuna tegu on poseeritud ja lavastatud stseenidega.

    Mingil põhjusel on raamatu kujunduses paisatud pildid nii, et kujutatav isik ja tema mainimine tekstis jäävad erinevatele lehekülgedele või sootuks erinevatesse peatükkidesse.

    Vaatamata raamatu kaootilisele ülesehitusele, saame Kostabi ning tema aegruumi kohta siiski üht-teist teada. Joonistub pilt Kostabist kui inimesest. Tegu on teatavate suhtlemisraskustega isikuga, kes enne oma kuulsust seltskonna lemmik ei olnud just. Pigem peeti teda friigiks ja nohikuks. Lisaks sellele oli ta eriline küünik, sest kuidagi peab ju oma komplekse korvama ja tahtlik ülbitsemine on selleks üks levinumaid võimalusi. Ülbitsemisele sekundeerib pugemine, kui tegu on vajaliku isikuga.

    Mõistagi oli küünilisus oluline osa tollasest kunstitrendist, kunstnike äärmine ning täiesti varjamatu orienteeritus karjäärile ja rahale oli valitsev positsioon. Ja on siiani laiemalt Ameerika kultuuri alustala. Võib öelda, et künism on antud kontekstile olemuslikult omane paradigma. Kas ja mida on meil sellest õppida, eks seda peab juba igaüks ise otsustama, küll aga ei näe ma põhjust taolist ellusuhtumist fetišeerida pelgalt seetõttu, et see pärineb New Yorgist.

    Vaatamata eelöeldud küllalt kurjadele sõnadele, pean vajalikuks siiski veel kord kinnitada, et ühe ajastu ja nähtuse ilminguna lisab raamat killukese XXI sajandi kirju kultuur üldisesse mosaiiki ning Heie Treieri entusiasm Kostabi propageerimisel tema etnilisel kodumaal on igati omal kohal.

     

    PS Hiljaaegu jõudis avalikkuseni Andy Warholi pildistatud Kostabi portreefoto 1980ndate keskpaigast.

     

  • Tagasivaade pidunädalatele

    Virge Joamets

    Nelja aastaga on tohutult tehtud ja õpitud. Hommikused loengusarjad on tihendatud kujul koju kätte toonud ajastute eripära. Toomas Siitani loengud barokist ja klassitsismist ning Kristel Pappeli pilt XIX sajandist on olnud loodetavasti hea kool õpetajatele, aga ka sekka sattunud mitte vähestele õpilastele ? kas või hoomamaks, missugusel tasemel esitatud infotulvaga neil juba mõne aasta pärast tuleb rinda pista.

    Seekordne kaasaja loengutsükkel ei andnud ühest pilti, vaid postmodernistlikult pluralistliku: Merike Vaitmaa ja Tiia Järg kõnelesid uuendustest muusikakeskselt, Peeter Torop ja Mihhail Lotman üldkultuurilisemalt, kuid muusikute meeleheaks siiski ka muusikast näiteid sisse põimides.

    Tänavuse loenguseeria kõrkpunktiks loen Taavi Kerikmäe graafilise notatsiooni loengkontserdi: informatiivne jutt oli valdkonnast, mille kohta teatakse, et see on olemas ja mitte eriti rohkem. Kõneleja hea kontakt publikuga innustas kuulajaid spontaanselt küsimusi esitama (mis aga postmodernistlikule ajale kohaselt ei saanud kindlat vastust, sest ühest vastust neile lihtsalt pole). Muusikanäiteid (arvatavalt esiettekanded Eestis) mängis Taavi koos Mart Sooga, instrumentaariumiks klaver, termenvox, elektrikitarr, elektroonika.

    Pidunädalatel on ikka olnud külalisi. Üle kolmekümne aasta kestnud traditsiooniga Elleri päeva kontserti rikastas seekord Alo Põldmäe, teatri- ja muusikamuuseumi teadur ning helilooja, tänase Elleri kooli vilistlane ning Tallinna konservatooriumi Elleri heliloomingukoolkonna esindaja. Mõnusat vestlust Põldmäega tema elust ja loomingust juhtis Mart Jaanson. Kontsertosas kõlas eesti muusika, muu hulgas ka Põldmäe väga ilus süit ?Loire?i lossid? II kursuse õpilaste Märten Karmi ja Helina Ariva esituses.

    Pidunädalatel on peetud nn klassikontserte, kontserte luuletuste, kirjade või loengulise osaga, antud meistriklassitunde, kuulatud-vaadatud muusikat hommikuti ja õhtuti. Pidunädalatel on alati esinemistega hõivatud olnud pea kogu kooli õpilaskond. Nelja aasta vältel on olnud terve rida väga eredaid ettekandeid. Unustamatute seas on kindlasti Purcelli ?Dido ja Aenease? lavastus Taisto ja Rufina Noorelt barokinädalal, külalispianisti Alexander Paley (USA) soolokontsert romantisminädalal, Eller Sümfonieti esinemine Andres Mustoneni juhatusel romantismi pidunädala lõppkontserdil jne.

    Andres Mustoneni vitaalsus suutis ka tänavuse festivali avakontserdil Eller Sümfonieti ?teise ilma? tõsta. Kava Mustoneni ?relvavendade? Pärdi, Silvestrovi, Knaifeli, Kant?eli ja Piazzolla loominguga ? dirigendi väitel maailma parim ? saigi sel hetkel maailma parimaks mängitud. Mustonenil lihtsalt on üleinimlikku energiat panna professionaalide kõrval ka õpilasi sisaldav orkester üle oma varju hüppama.

    Mõõdukamalt pöörane on sümfonieti põhidirigent Lilyan Kaiv. Tema suureks teeneks Elleri-nimelist koori ja orkestrit juhatades on olnud omanäolised kavad mitmete XX sajandi teostega. Seekord kõlasid Poulenci ?Gloria? ning Bernsteini ?Chichesteri psalmid?, kõvad pähklid mõlemad. Aga ka Kaiv on siiski nii kange, et ei viska püssi põõsasse ja viib püstitatud probleemi lõpuni, tubli kontserdini. Et see kangus tal ei kaoks! Sest tal ei ole võimalust (ootamatute?) probleemide korral kotist pilli välja kraamida ja ise esineda, nagu juhtus puhkpilliorkestri kontserdil, kus lisaks Stravinski Kontserdile klaverile, puhkpillidele ja timpanitele (solist Peep Lassmann) saime ootamatult kuulda Poulenci Sonaati klarnetile ja klaverile Lassmanni ja dirigent-klarnetist Toomas Vavilovi esituses. Ega seegi halb variant olnud?

    Igatahes on need pidunädalad olnud suured, kogu kooliperet tublisti ühendanud ja silmaringi avardanud ettevõtmised. Seda on tunnistanud ka kõik siin käinud külalised. Näiteks Mustonen on öelnud Elleri kooli ühe varasema pidunädala puhul, et kombinatsioon ? loengud, videote vaatamine, kontserdid nii professionaalide kui õpilaste poolt ? on väga rikas ja heas proportsioonis, et Elleri kooli üritus võiks olla heaks eeskujuks teistelegi muusikakoolidele.

  • Tartu Üliõpilasteater: finišeerime ja stardime taas

    Sven Paulus

    Iga lõpp on millegi uue algus. Nõnda teatame, et sel kolmapäeval ja neljapäeval on veel viimased kaks korda võimalik näha Athena keskuses etendust „Õnnestunud elu.“ Laupäeval, 15.12 aga toome juba vaatajateni uuslavastuse – aastalõpu- ja mõtisklusmaigulise Juhan Liivi luulekava, mis pikitud jaapani luulega.

    Prjaško esmatulek Eestis ehk Kalev Kudu lavastatud „Õnnestunud elu“ saab selleks aastaks otsa. 12. ja 13. detsembril on šokkivat lavateost võimalik veel näha Athena keskuse pööningusaalis, algusega 19.00.

    Laupäeval 15. detsembril kell 19.00 aga esietendub Tartus Tampere Majas (Jaani 4) Juhan Liivi luuletustele ja märkmetele ning jaapani haikudest koostatud lavastus „…mind vaatas ühe lille silm.”

    Tegu on mõttelise järjega TÜT-i senistele seisundilavastustele „..lumi just on langenud üle Yoshino küla” (2000) ning „Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn” (2010). Esimene oli kompositsioon zen-budistlikest lugudest ja haikudest, teine aga keskendus jaapani naljalugudele ehk kyogenidele.

    Juhan Liiv on looduses olija ja mõtiskleja. Oma parimates tekstides on ta loodusega samal lainel – siin ja praegu, nii nagu haikumeistrid Tõusva Päikese Maal ja see annab alust kahtlustele, et Liiva ehk Riibu (jaapani k.) juured on Jaapanis.

    Lavastuse koostas ja näitlejaid juhendas Kalev Kudu.
    Osalevad: Marjaliisa Palu, Elli Maria Mäesalu, Triin Heinla, Kauri Kaljuste, Paula Salme Sandrak, Sigrid Salutee, Anu Sildnik, Kristi Simenson, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Egle Adams, Sven Paulus ja Kalev Kudu.

    Järgmised etendused Tampere Maja keldrisaalis (Jaani tn 4) :
    16.12 kl. 16
    19.12  kl. 19
    21.12  kl. 19
    22.12  kl. 16  

    Pilet hinnaga 2/3 € müügil Tampere Majas või pool tundi enne algust kohapeal

    NB! Saalis vaid 23 kohta!

    Täname toetajaid: Tampere Maja, Tartu ülikool, Tallinna Sadam, Tartu linn

  • Noam Chomsky ja mõttekalt mõttetud laused

    Priit Põhjala

    Noam Chomsky, kes saab 7. detsembril 80aastaseks, on viimasel ajal ja laiemale üldsusele tuntud rohkem radikaalse USA-kriitikuna, see tähendab alal, kus ei ole – vähemalt Vietnami sõjast alates – raske populaarsust võita. Ent kui rääkida Chomskyst kui elavast klassikust, siis on kindlasti esikohal tema tegevus radikaalse lingvistina; poliitika vallas ei ole Chomsky tegevus veel revolutsiooni põhjustanud, kuid Chomsky revolutsioonist keeleteaduses kõneldi aastakümneid tagasi küll ja kõneldakse siiani.

    Chomsky põhiteos „Süntaksiteooria aspektid” („Aspects of the Theory of Syntax”, 1965) on väidetavalt seniajani kõige rohkem tsiteeritud keeleteaduse allikas ning küllap pole kahandanud Chomsky kaalu seegi, et ta valiti mõned aastad tagasi avalikul Interneti-hääletusel maailma mõjukaimaks intellektuaaliks. Juba need kaks asjaolu peaks andma piisavalt hea ettekujutuse Chomsky menust ja mõjust – nagu ka sellest, et ta on alati osanud oma seisukohti hästi turustada. Mitmetel tema vaadetest, nagu äärmuslikel vaadetel ikka, on kerge populismi maik man.

    Kuid ei ole mõtet esitada siin süstemaatilist ülevaadet Chomsky tegevusest või tema põhjustatud n-ö lingvistilisest pöördest, sest selle nagu ka seda ümber lükkava kriitika kohta on küllalt teavet nii Internetis kui ka raamatuis. Tahan keskenduda hoopis ühele äärmiselt kitsale aspektile Chomsky loomingus, lausele, mida võib liialdamata pidada üheks kuulsamaks lauseks kogu keeleteaduses: colorless green ideas sleep furiously. Eesti keeles kõlaks see ehk nii: värvitud rohelised mõtted magavad raevukalt.

    Miks sellest üldse kõnelda? Kas või sellepärast, et see on võrratult võluv lause, mis kutsub keele üle rohkem järele mõtlema kui nii mõnigi keelealane oopus. Chomsky ise kasutas seda lauset, et näidata lauseid genereerivate grammatikamudelite ebaadekvaatsust, vajadust struktureerituma mudeli järele, mille loomisele ta ise pühendus. Järgnevad viis mõttekatket ja üldistust lähtuvad just sellest lausest ning on mõeldud chomskylikult provotseerima.

     

    1.

    Esiti hakkab lause „värvitud rohelised mõtted magavad raevukalt” juures silma vormi korrektsuse ja sisu ebakorrektsuse vastuoksus: vormiliselt on lausega kõik justkui korras, sõnad on õiges järjekorras ja ka ühilduvad õigesti, lause sisu on aga (vähemalt pealtnäha) täitsa vale, sest ühed tähendused välistavad teised. Just see oligi grammatikamudelite viga –genereeriti lauseid, mis olid küll vormiliselt korrektsed, kuid semantiliselt jampslikud. Värvitu ei saa ju olla roheline, samamoodi nagu magav ei saa olla raevukas. Ja tagatipuks ei saa mõtted abstraktse kontseptina olla ei värvitud-värvilised ega ärkvel-magavad. Tuleb välja, et vormiliselt õige lause võib olla sisult vale, absurdne. (Samas on teineteist välistavate vastandite ühendamine keeles üsna tavapärane protsess – mõelgem oksüümoronidele stiilis elav laip, jube ilus, karjuv vaikus jne. Funktsionaalselt võib selliste konstruktsioonide puhul olla tegu näiteks stiilivõttega, vastandi kaudu rõhutamisega, iroonia näitamisega konflikti või kontrasti abil.)

     

    2.

    Kui lause on vormilt õige, aga sisult vale, siis kuidas suhtuda lausesse tervikuna? Kas õige vorm annulleerib mõttetu sisu ja lause on õige? Või muudab jabur sisu ilmaaegseks ka korrektse vormi ning lause on pigem vale? Vastus sõltub paljuski sellest, kas pidada keeles esmatähtsaks vormi või sisu. Kas vorm on sisu või sisu vormi teenistuses? Pragmaatikud, kes vaatlevad keelt kui teabe edastamise vahendit, instrumenti, asetavad sisu kindlasti esiplaanile. Sellisel juhul on vaadeldav lause väärtusetu, sest mis kasu on grammatiliselt õigest vormist, kui see ei kanna mingit asjalikku sisu või sõnumit. Pragmaatikuna väidan, et keel on ennekõike sisu, mitte vorm, kuigi keeleline sisu vajab alati ka keelelist vormi.

     

    3.

    Tähelepanuta ei saa jätta ka vastuoksust, mis ei esine mitte sisu ja vormi, vaid sõnade (osade) sisu ja lause (terviku) sisu tasandil. Nimelt – iga sõna lauses on tähendusega, kuid üheskoos moodustavad sõnad tähenduseta sisu. Teisiti öeldes: kõik mõttetut lauset moodustavad sõnad on mõttekad. Kuidas nii, et viie mõtteka sõna liitmisel saame mõttetu lause? Tuleb välja, et keeles on olukordi, kus tervik ei võrdu päriselt oma osade summaga, et terviku koguväärtus võib erineda selle osade väärtusest. Keeles ei ole üks pluss üks alati kaks, keelt ei saa vaadelda matemaatiliselt loogilise süsteemina. (Eriti ilmne on see näiteks fraseologismide puhul: „lööb pilli” ei tähenda üldjuhul seda, et keegi äigab muusikainstrumendile, vaid hoopis seda, et keegi nutab.)

     

    4.

    Siiani olen püüdnud lauset „värvitud rohelised mõtted magavad raevukalt” vaadelda kui võimalikult otsest, lisatähendusteta keelendit. Ent mis juhtub, kui teha asi keerulisemaks mõnede lisatingimuste esitamisega? Mulle tundub, et seni domineerinud, lause sisulist mõttetust rõhutavale vaatepunktile esitab kõige suurema väljakutse see, kui toome mängu kujundlikkuse tingimuse. Inimkeel on läbi ja lõhki kujundlik ning vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole kõige kujundlikum mitte poeetiline, vaid just argikeel. „Manchesteris on rohkem metafoore kui Marvellis,” nagu on öelnud kirjandusteadlane Terry Eagleton, vastandades kaks keelelist äärmust – proletaarsete subkultuuride pealinna ja kujunditerohke metafüüsilise luule käilakuju.

    Kui vaadata nüüd kõnealust lauset kui kujundlikku, siis võib see vastupidiselt seni väidetule osutuda üpris mõttekaks. On pakutud mitmeid tõlgendusi, alates sellest, et lause vihjab ebaküpsete mõtete potentsiaalsele plahvatusohtlikkusele või väljendamistarbe suhtes osavõtmatule väljendamatusele („roheline” kui toores, ebaküps), ja lõpetades sellega, et Chomsky viitas selle lausega kaudselt ameeriklaste varjatud rahaihalusele (roheline kui dollari, s.t raha värv – äärmiselt labane värvisümboolika). Minu lemmiktõlgendus on aga see, mis seob lause tärkamata potililledega. Tärkamata potililled on otsekui mõtted kevadest, nad on veel värvitud ja magavad, kuid potentsiaalselt rohelised ja raevukalt meelestatud; viimasest annab märku hoog, millega nad lõpuks mullast kerkivad ja kasvavad.

    Kõik need interpretatsioonid on muidugi rohkem või vähem pingutatud ja naljakad, aga näitavad sellegipoolest, et ühe ja sama ütluse tõe- ja kasutusväärtus võib eri tingimuste korral vägagi erineda.

     

    5.

    Samamoodi, nagu meid vabastas lause sisulisest mõttetusest kujundlikkuse tingimus, võib seda teha kontekst. 1985. aastal toimus Stanfordi ülikoolis n-ö mõttetusele mõtte andmise võistlus. Osalejad pidid andma Chomsky lausele mõtte, kusjuures kasutada ei tohtinud rohkem kui sadat sõna proosas või 14 rida värsivormis. Paljud said sellega ka hakkama. Proovigu seda ka lugeja. Et ühe lausega igavaks ei läheks, esitan lõpetuseks veel mõned: „Neljasus joob prokrastinatsiooni” (Bertrand Russell), „Lülisambavaikus rikub seadusliku purje tuju” (Lucien Tesnière), „Elav liha saab näljase daami laiba pärast raudset stoolat” (Tintin), „Kõik kaevikusse, ülejäänud minu järel!” (tundmatu leitnant), „Tule eile meile ja võta homne ajaleht kaasa” (üldlevinud rahvalik nali).

     

     

  • Impersonaalse mälu pimik

    Jaak Tomberg

     

    alan proosa

    Kas te mäletate ka kõiki oma unustamisi?

    J. L. Borges, “Kõikemäletav Funes”

    Kas kogu meie ühiskond toimib kui suur tagurpidikäiguga ilmutusprotsess? Millega korvata seda kestuses venivat mõra, mille lööb teadvusesse salvestustehnoloogiate peaaegu paranoiani intiimne lähedus ning nende varjatud, unustuslik funktsioon? Kas see, mida peame mäletamiseks, pole meile kaasa antud möödapääsmatu hädaabinõu, mis katab kinni eksistentsi ühe tegeliku allhoovuse? Asjaolu, et olemasolule tagab pidevuse haihtumine, lakkamine, põhimine ja möödapääsmatu unustus, mis täidab nii isikliku kui ka avaliku ruumi tontlike viirastustega – puhta olematusega, mis olemise sellegipoolest toimima paneb…

    Need küsimused ringlesid mu peas, kui käisin vaatamas Alan Proosa ruumiinstallatsiooni/isiknäitust “Unustamise register”, mis on täie kindlusega üks viimase aja tähenduslikumaid ja allutavamaid kunstilisi ruumimuundusi.

    “Unustamise register” kujutab endast hiiglaslikku fotovanni, millesse on puistatud vanu portree- ja seltskonnafotosid, unustuse äärel triivivaid dokumente impersonaalsest mälust. Tartu linnaraamatukogu keldri ühes põrandas on 6 x 4,5 meetri suurune ja umbes 20 sentimeetri sügavune süvend, mis on musta kilega kaetud, veega täidetud ning punaste prožektoritega välja valgustatud. Külmas pimikumiljöös jõustub ilmutusvann, mis on täidetud umbes poolesaja eelmise sajandi algusest pärit fotoga. Külastaja võib panna kummikud jalga, astuda otse vanni ning heita pilgu fotodele, ammuste tõelushetkede jäljenditele. Pimiku helitaust on kumedad industriaalsed müramaastikud, millest kerkivad paiguti ning äkitselt esile tuntud meloodilised sisselõiked Marlene Dietrichist Georg Otsani. Enamik fotosid on kinnitatud fotovanni põhja, ent mõned hõljuvad veepinnal, liikudes vaatajate astumisest tekkivate lainetega ühes või teises suunas tasaselt ja aeglaselt kaasa.

    Proosa installatsiooni peamine fookuspunkt ja tihedaim tähendustekke koht on ilmutusprotsessi paljastav ümberpööramismoment: installatsiooni nädalase kestuse vältel lagunes emulsioon fotopaberilt lahti, kujutised kustusid ja kadusid. Näituse alguses vette heidetud fotodest said nädala lõpuks puhtad valged lehed. Mitmekordsel külastamisel oli võimalik jälgida ja kaardistada lagunemise järke. Niisuguse lihtsa nihestuse kaudu  õnnestus Proosal tabada tegelik saladus, mida foto oma olemasolus varjab. Jutt käib tühimikust, mis haigutab foto enese kohal. See saladus on esmase mulje pöördpilt: et ilmutus ei talleta, vaid tagab unustuse. Et jäädvustus kustutab hetke. Ja mis peamine, fotograafia tegelik funktsioon on olla unustuse kunstiline agent: ta aitab unustada, mitte mäletada; pärast jäädvustust jääb mälestus fotost, mitte enam hetkest, hetkele tehakse fotot vaadates vaid nõrk, tegelikkuses nüüd juba jõuetult läbitunnetatud osutus.

    Ent ehkki Proosa installatsiooni põhiväärtuseks võib pidada seda, millise puhtuse ja kohese enesestmõistetavusega neid unustamise põhitõdesid ta meile meelde tuletab, saab  “Unustamise registrist” piisava seesviibimise korral ka laiemate asjade võrdkuju – siin ei viidata kitsalt mitte ainult kunstilise väljendusvahendi loomusele, vaid ka kultuurilise eksistentsi olemusele laiemalt. Vanade fotode üha kasvav lasu näitab, kui palju on meie ümber kollektiivset unustust, impersonaalset mälu, hajunud, tühje mäletamisobjekte. Dokumentidel, mis on mõeldud mäletamiseks, pole enam mäletajat.

    Selle asjaolu esiletoomises on määrav osa Proosa ruumimuunduse allutaval mõjul – pärast mõneminutist fotovannis kõndimist muudavad patoloogiline pimikuvalgus, veeväreluses deformeeruvad fotod ja klassikaliste helifragmentide esilekerkimine umisevast monotooniast (kas klassika on kõige täiuslikum unustuse vorm?) pimikus viibimise seisundiliseks – vaataja pole enam pole enam distantsilt vaatleja, vaid seesviibija, otsene osaleja, kes enam ei vaata, vaid tajub. Külastaja ei vaata enam ühtegi fotot selle individuaalses üksiolus, vaid tajub ruumiatmosfääri kui oma eksistentsiaalse ümbrustiku analoogiat. Ja talle avalduvad selle impersonaalse mälu pimiku tõelised tähenduslikud allhoovused: siin, nagu ka elus, seisab ta lakkamatult hõreneva, üha ekslikuma ja pidetuma mälu tekitatud tontlike unustusvaremete keskel. Ta ei mäleta, mis see on, mille ta on unustanud, teda ümbritseb lämmatava olematuse (ent eksisteeriva, ära-oleva olematuse) hiiglaslik keha. Viirastuvad kujutelmad mõnest möödunud ajastust, mil salvestustehnoloogiad polnud piisavalt hästi välja arenenud, et tegelikkust sedavõrd kerge vaevaga ja sedavõrd suure täpsusastmega representatsiooniks taandada. Millal mindi üle selle piiri, kust edasi on inimesele mälu asemel antud unustus – unustus kui võime ja unustus kui kestuse tegelik garantii?

    Proosa installatsioon on harva nähtav näide sellest, kuidas tänapäevaste ja minevikuliste väljendusvahendite koostoime võib olla kantud ühest selgest ja tungivalt edastamist vajavast ideest. “Unustamise register” ilmutab piisaval määral tehnoloogilist läbimõeldust, et see, mida öelda taheti, omaenese vormi kaudu – läbi vormi enese saladuse – küsimusteta mõistetavaks teha. “Unustamise register” osutab võrdse tähendusliku tugevusega nii ümbritsevale kultuuriruumile kui ka fotograafia kui kunstilise ja igapäevase väljendusvahendi loomusele. 

    See polnud näitus (nii nagu praegusel ajal paljud teised), kus uute tehnoloogiliste võimaluste fetišistlikusse lummusesse sukeldunult tõukutakse jõuetult eemale inimolemise traumaatilisest loomusest. “Unustuse register” avas nii üldises inimeksistentsis kui iseenda ainelises meediumis mitte selle, mis on ilmne (tegu pole pelgalt jõudu minetava metafooriga), vaid selle, mille ilmne endas rääkimata jätab. See on unustuse nukrameelne pühitsus, vakatus paratamatuse ees. Kui sellele üldse midagi ette heita, siis liigset mälestusväärsust. Ent teisalt võib unustus praegusel ajal ollagi ainus, mida mäletatakse.

     

  • Bravissimo, Juha Kangas ja Tallinna Kammerorkester!

    Vahur Luhtsalu

    Tutvudes kavalehega enne Tallinna Kammerorkestri kontserdi algust 2. IV Mustpeade majas, võis sealt muu hulgas lugeda ka järgmist: ?Juha Kangas soovib esitada vaid muusikat, mille kvaliteedis ta on absoluutselt veendunud.? Just nimelt kvaliteet, selle sõna ülimas tähenduses, sobib iseloomustama lisaks kontserdiprogrammis olnud teostele ka dirigendi, solistide ja orkestri musitseerimist tol õhtul.

    Soome heliloojat Uuno Klami, kelle teosega ?Hommage à Händel? (1931) kontsert algas, peetakse põhjanaabrite juures kõigi aegade mitteametlikus paremusjärjestuses Sibeliuse järel teiseks helimeistriks. ?Hommage à Händel? on teos, mida iseloomustab selge vormistruktuur ja muusikaline joonis. Kirjutatuna austusavaldusena Händelile, kelle stiilinäiteid kuuleb kõige rohkem II osas Andante. Tempo di Gavotte, tajub kuulaja kogu teose vältel soomelikku, kohati hullumeelselt ürgset jõudu, põletavat energiat ja paindumatust. Juha Kangas suutis talle omase konstruktiivse joonega põhjamaise sortsi kombel manada kuulajates esile n-ö soome hinge meelelisi seisundeid, alates malbest tasakaalukusest raevuka hulluseni.

    Järgmisena kõlanud Alfred Schnittke Sonaat viiulile ja kammerorkestrile viiulisolist Jari Valo esituses väärib samuti vaid kiitvaid hinnanguid. Teose mitmekihiline, harmoonilises plaanis huvitav ja mitmekülgne partituur oli muusikute poolt põhjalikult läbi töötatud ning filigraanselt ette kantud. Viiulisolist sulas orkestriga hästi kokku, kaotamata samas midagi oma individuaalsusest. Jari Valo esindab paljudele soome muusikutele omast karget, perfektsionistlikku mängustiili, milles on vähe ruumi kohapeal improviseerimisele ning kus iga väljendusvahend ja selle teostamise viis on täpselt piiritletud.

    Schnittke ?Moz-Art à la Haydn? on tõenäoliselt helilooja üks originaalsemaid teoseid. Mozarti pantomiimimuusika teemadele üles ehitatud kollaa? on heliloojale omaselt originaalne ja vaimukas. Mozarti teemade katked, mida rikastavad Schnittke lennukad muusikalised mõtted, valgusefektid ja Haydni ?Lahkumissümfooniast? laenatud muusikute lavalt lahkumise motiiv, loovad tõeliselt ebamaise aegruumi. Esitust kuulates valdas tunne, nagu üritaksid ajaloost tuntud muusika suurmeeste vaimud luua kontakti olevikuga. Viiulisolistide Jari Valo ja Harry Traksmanni sujuv koostöö orkestriga tipnes kuulajatele mõjuva performance?i-laadse kunstilise elamusega.

    Haydni ja Mozarti sümfooniate ettekanded siinsete muusikute poolt on väga harvaks jäänud. ERSO hooajakavast 2004/2005 leidsin vaid ühe Haydni ja mitte ühtegi (!) Mozarti sümfooniat. Beethoveniga olid lood pisut paremad ? neid leidus hooaja kavas tervelt kaks. Hoolimata sellest, et Haydni ning Mozarti sümfooniaid on maailmas palju salvestatud ja esitatud varasematel aegadel, ei tohiks Viini klassikute sümfooniate ettekanded jääda edaspidi vaid õpilasorkestrite pärusmaaks. Seda enam rõõmustab, et TKO üritab seda tühimikku Eesti muusikaelus täita.

    Joseph Haydni Sümfoonia nr. 104 D-duur (?Torupillisümfoonia?, 1795) esitus pani muusikaõhtule kauni punkti. Sümfoonia ettekanne tervikuna, kuid eelkõige selle I ja IV osa tõestasid veenvalt, kuivõrd huvitavalt ja värviderohkelt on võimalik teada-tuntud klassikute teoseid esitada. Hästi liigendatud fraseerimine ja lai dünaamiline diapasoon on kahtlemata Juha Kangase puhul olulisemateks vahenditeks, mis teevad tema tõlgendused kaasakiskuvalt põnevaks.

    Kokkuvõttes võib tõdeda, et kui dirigent on suutnud oma kunstilised taotlused ja kontseptsioonid muuta orkestrile usutavaks ning on innustav liider kogu kollektiivile, siis käivituvad muusikategemises hoopis teistsugused protsessid kui tavaliselt. Seekord ei allunud orkestrandid mitte lihtsalt dirigendi soovidele, vaid nende mängust kumas silmanähtavalt ka omapoolset aktiivsust, indu ja siirast rõõmu musitseerimisest.

  • Eesti Kunstiakadeemia taasavab EKA G galerii

    Eesti Kunstiakadeemia

    17. detsembril, 2012 kell 17.00 on kõik huvilised oodatud Eesti Kunstiakadeemia galerii EKA G taasavamisele Estonia pst 7/Teatri väljak 1 hoone värskelt renoveeritud uues fuajees.  EKA G taasavatakse Eesti Kunstiakadeemia 1950-ndate aastate metodoloogilise fondi ehk MET-fondi näitusega, mis on hommage ja pilguheit Kunstiakadeemia Estonia pst 7 hoone ajastule.  Galerii hakkab toimima kahel korrusel nagu ka vanas hoones, võimaldades noortel kunstnikel, disaineritel ja arhitektidel esitleda loomingut ja kontseptsioone avalikkusele.  Lisaks näitustegevusele plaanitakse EKA G-s korraldada vestlusõhtuid, loenguid jm tegevusi.  Galeriid juhib kunstiteadlane Gregor Taul. 

    Näituse ettepanekud kevadsemestri perioodiks on oodatud aadressil gregor.taul@artun.ee hiljemalt 16. detsembriks, 2012.

    ——————————————

    EKA MET-FOND: 1950-ndad

    Eesti Kunstiakadeemia metodoloogiline maalikogu ehk nn MET-fond on arhiiv, kuhu on kooli algusaegadest alates kogutud õpilastöid. Eriti intensiivselt täiendati kollektsiooni nõukogude ajal, kui talletati põhiliselt diplomitöid, kuid ka nendele eelnenud põhjalikult läbi töötatud kavandeid ning semestritöid. ERKI (ENSV Riikliku Kunstiinstituudi) ajal oli kombeks jätta tähtsamad tudengitööd kooli kogusse: ehk oli põhjuseks see, et enamus töövahenditest (lõuend, krundid, värvid) anti kateedri poolt. 1950ndate loomingu talletamise puhul oli oluliseks teguriks ka ette kirjutatud kujutamisviis –  õppejõududele oli käepärane tuua fondist näiteid „õigesti maalimise“ kohta. Lisaks oli tavaks korraldada suuremahulisi õpilastööde ülevaatenäituseid.

    Vana maja lammutamise järel koliti MET-fond 2009. aastal Suur-Sõjamäel asuvasse Eesti Hoiuraamatukogusse. Tegemist on ligi paarisajal ruutmeetril paikneva varakambriga, kus leidub rohkesti nii maale, graafikat, plakateid, arhitektuurseid makette, erinevatest kümnenditest pärinevaid diplomitöid, kuid ka koolitöid 1920ndatest ja 1930ndatest – Riigi Kunsttööstuskooli aegadest. Tahtmata teha suuri sõnu, tahaks siiski öelda, et see mausoleum on üks EKA möödapääsmatutest alateadvuse kihtidest, mille üle valitseb visuaalne kujund oma kõige erinevamates avaldumisvormides.

    EKA G taasavamise ning 1953. aastal valminud Tallinna oblasti Valitsuse hoone ajastukohase miljöö taastamise puhul otsustasime esimese näituse pühendada maja valmimise aegsele loomingule. Üheltpoolt on see meiepoolne hommage ruumile, mis on veel vähemalt järgneval viiel aastal EKA peakorteriks, teisalt aga põhimõtteline kunstiajalooline retrospektiiv enne seda, kui värskelt üle värvitud ruumis hakatakse testima kaasaegse kunsti ja disaini ettearvamatuid teid.

    Mitmete unustusse vajunud autorite kõrval on eksponeeritud nii Valve Pormeistri kui Nikolai Kormašovi tudengitööd, aga ka EKA vana maja lammutamisel leitud “kuulsaks” saanud Ülo Soosteri ja Enn Põldroosi diplomitööd. Näitusega kaasneb Artishokis avaldatav intervjuudesari, mille raames kuraator avaldab vestlusi EKA G eelnevate galeristidega.
     
    Näituse kuraator: Gregor Taul
    Näituse kujundaja: Toivo Raidmets
    Graafiline disain: Kaspar Kannelmäe
    Täname: Mariana Hint, Kalev Sekk, Andres Hantson, Toivo Raidmets, Solveig Jahnke, Mart Saarepuu, Liisa Põime

    Näituse ja EKA G avamine 17. jaanuaril 17:00, Estonia pst 7/Teatri väljak 1.

    Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini.

    EKA G on igapäevaselt kõigile avatud.

  • Kuidas ma õpin toime tulema hirmudega suure maailma ees?

    Mariann Tihane

    Tartu ülikoolis vanemat eesti kirjandust lugev õppejõud Janek Kraavi tõi ühes enda loengus omaloomingulise ekskursi käigus välja väga huvitava kujundi, mis näib läbivat suurt osa meie kirjandusklassikute teostest – selleks on soo. Läbi ajaloo võõra võimu haardes siplev eestlane on viimase varjupaigana, aga teisalt ka koletisliku pagendusena näinud just soos müstilist külgetõmmet. Kui tsivilisatsioon, võimu asupaik, jääb mõisniku ja tema alluvate kogukonna, küla ümbrusse, siis sohu pagendatud eestlane on läbi lõigatud nii vaimsest pääsemislootusest, kirikust (mis asub keset küla) kui ka profaansest argikultuurist, meelelahutusest, mida esindab kõrts. Nõnda sümboliseerib soo oma uimastavate kailulõhnade ja ohtlike laugastega ühelt poolt hukatuslikku pagendust, teisalt aga pakub asüüli mõisniku ehk võimu viha eest. Selline motiiv kordub nii vanemas eesti kirjanduses, Tuglase, Lutsu, Tammsaare, Gailiti jpt teostes kui ka uuemas ilukirjanduses ja popmuusikas. Ansambel Jää-ääre laulu „Soo“ avaread kõlavad nõnda: „Takuse särgiga ori jooksis hädas mu randa / avatud salarajad võtsid laugastest üle ta kanda.“ Selliselt soo justkui kaitseks põgenejaid, kellel on selged mõisnikele mittetuntud „salarajad“. Kui aga tagaajajad teed ei tunne (samast laulust: „… jälitajaid on jäänud mu musta sügavikku / seal nad avatud silmil ootavad igavikku“), siis võib sookujutlust pidada eestlase vaimses ruumis millegi väga olemusliku kirjelduseks.
    Kahetähenduslikkus (soo kui viimane pelgupaik vastandumas üksildast hukatust põhjustavale soole) toob sellest kujundist esile ka vastandlikud suhtumised välisesse maailma. Kui minna pisut kaugemale kirjandustraditsioonist ja asetada „soine olemus“ metafoorselt eestlaslikku mõtlemisse millegi arhetüüpsena, siis võiks kaasaja Eesti olla vaimselt sood esindavana sarnastes vastandlikes suhetes välismaailmaga, mis kehastab temast hulgaliselt suuremat võimu. Võim aga võib olla nii kreatiivne kui destruktiivne, mistap suhe suurde maailma on ajati ja inimeseti väga erinev. Omale kohale jäävad ja välismaailma skeptiliselt suhtuvad eestlased viibivad suletud, maagilises, võib-olla isegi nõiaringis, kus aga elustub kõige paremini läbi aegade väärtustatud algupärane omailm. Sellise eestlase vaimujõud võib olla tohutult suur, ent välismaailma vastu pole tal samas reaalseid tõrjevahendeid, salaradade jäämine salaradadeks on siis vaid lootmise asi. Teisalt leidub neid, kes näevad ennast marginaalsete, pagendatutena, kelle jaoks tõelised vaimsed väärtused avanevad ainult suurt maailma ensesse hoomates. Et aga välismaailm tingib individualiseerumist, võiks sellist eestlast nimetada faustilikuks tüübiks, kes ei rahuldu sellega, mis on vahetult silme ees ning soovib kõigest hingest leida Tõde või Lunastust. Rahvuslik päritolu on tema jaoks kammitsaks. Viimaks võiks maalida ka pildi kaht äärmust ühendavast eestlasest, kes ei näe välismaailma esmaselt vaenulikuna, vaid pigem kasuliku ühendusena enda perifeerse kogukonnaga. Tema sooviks on ehitada sildasid kahe maailma vahele, et olla vastastikku kasulikud. Samas ei saa vastastikune kasu toimuda enne, kui soo pole üles haritud, muudetud elamiskõlblikuks mingite üldkehtivate standardite alusel.
    Eesti rahvuskultuuri peegeldavana võiks sookujund ja kirjeldatud mõtlejatüübid näidata, et rahvuslik identiteet on midagi muutlikku, mille ajalooliste aspektide külge klammerdumine pole tänapäeval ehk enam kasulik. Eestlane peab ennast ümber mõtestama, et olla muu maailmaga enese silmis võrdsel positsioonil. Muidugi mõista leidub ka neid, kes tahaks oma kodusoost teha vaatamisväärsuse, ehitada salaradade asemele magistraalid või lõigata omakasu eesmärgil maha ümbritsev mets, muuta soo tühermaaks – kirik ja kõrts asuvad ju kaugel eemal, rääkimata mõisast. Enesehävituslikke tendentse tuleb siiski rangelt piirata, sest nõnda toimides hävitatakse eelkõige siiski mets ja soo iseeneses ning see pole mingi lahendus, samuti nagu asumine suurde maailma.
    „Et ma sündisin sügavas laukasoos, / ei õnnestu ükski mu sangaripoos.“ Nõnda kirjutab Artur Alliksaar luuletuses „Sententse kahetsusest“. Kui soine päritolu meid senini rõhuma kipub, ka tänases Eestis tundmusi madalast päritolust tekitab, siis pole tõesti loota, et meie kultuur mingeid püsivaid identiteeti kujundavaid kangelasi üldse luua saaks. Õieti küll on see vist paraku nõnda, et seni, kuni välismaailma suunatud ja seda üha enam matkiv eestlane pole näinud seal, võõras, suures maailmas, keset vägevust, teist eestlast kangelasena, ei saa ka kodune soo oma mäda pinnasega olla aluseks millelegi jätkuvale.
    Üks minu kursusekaaslane on avaldamata luuletuses kirjutanud nõnda: „Idas edenes ja emas idunes / sookauge hingetu raip / põhjatus laukas kiirelt mis kidunes / isa ja lääs seisid vait // Kui aga mõlemad avasid klapi / pudelist vallandus tont. / Koletu olendi ajatu-napi / suhu sai torgatud kont.“ Et nende ridade autor on minuga ühevanune, pärit samast põlvkonnast, kirjeldab ta üsna õigesti seda tunnet, mis võiks vallata noort eestlast, kes oma lähiminevikust mõtiskledes tajub mitte ainult poliitiliste olude muutumist, vaid ühtlasi mingit traditsioonilist identiteeti väljajuuriva meelelaadi saabumist. Luuletuses pole positiivseid väljavaateid üheski suunas ning see annab alust arvata, et noorema põlvkonna eestlased janunevad sisimas uute enesemääratluste järele, mis sobituks samas ka ettekujutusega järjepidevast ja visast eestlasest.
    Kui taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri aastate eest eestlust läbi „kosmilise lauka“, Kaali meteoriidikraatri defineeris, siis tänase eestlase peaks minu arvates mahajäämiskartuse eest päästma ettevõtlikud noored, kes integreeriksid end – ja seeläbi terve Eesti – jäädavalt ja silmapaistvalt üheks maailmakultuuriga. Eelkõige peaks enesemääratluse kujundamine toimuma selliselt, et kaasaja massikultuuri ning võõramaiste autoriteetide poole kummardavad noored näeksid kaasmaalast nende autoriteetidega võrdväärsel positsioonil, sest ka eestlase mõjukus teisele eestlasele oleneb üha suuremalt tema mainest suures maailmas. Erilisena ei saa ennast tunnetada ainult vanemate mõtlejate taustal, vaid ikka ajaga sammu pidades. Kui nooreestlased tõid endaga kaasa värskeid mõtteviise, rännates Euroopas ringi ja omandatud, kogunenud või tekkinud ideid Eestis realiseerisid, siis tänapäeval peab meie rahvus minema sammu võrra edasi, suurriikide kultuurisaavutustega võrdväärsele positsioonile. Rahvuse suurus ei määra sugugi ära selle kultuuripotentsiaali, väike rahvus peaks aga olema eriti innukas oma andeid üles leidma ning avalikkuse ette tooma.

  • Lõpunäitustest meil ja mujal

    Margit s?, EKA galerii juhataja

    Jaanika Pajuste lõputöö

    “Pretty in Pink ehk Roosad

    ehted meestele” oli väljas

    Hopi galeriis. Margit Säde

    EKA õpetuses on puudu mentaalse ruumi avardamisest.

     

    Lõpunäituste kaudu jõuab üks kunstikool kõige paremini kunstitarbijani. EKA lõpetajate tööde näitus on seni  andnud hea ülevaate sellest, mida oskavad teha värviliste riiete ja boheemlasliku välimusega noored. Suuremas plaanis näitavad värskete kunsti astujate tööde väljapanekud seda, mida üldse on kunstilt oodata. Usun, et selliste näituste atmosfäär on igati inspireeriv absoluutselt kõigile, nii ärimehele kui füüsikatudengile.

    Akadeemiakaugele lugejale peaks alustuseks selgitama, miks ei ole enam ühtset kunstiakadeemia lõputööde näitust Rotermanni soolalaos. Põhjus on lihtne: lõputöid bakalaureuse astmes enam pole. Nelja õppeaasta asemel on nüüd bakalaureuse astmel kolm kiiret aastat. Pole aega, pole ka lõputööde näitusi – oleme jõudnud produktiivse portfoolio ajastusse: rohkem pilte, rohkem infot, vähem näitusi. Kunsti akadeemias küll veel tehakse, palju läheb sellest üles Internetti või kannavad neid CDd ja DVDd. Ükskord peaks küll kooli lõpetama ka hea hulk magistreid, kelle töödest annab siis korraldada võimsa näituse. Praegu aga peame leppima vähemaga.

    EKA 2006. aasta lõputööd olidki seega pisemate satelliitnäitustena linna peale laiali puistatud.

    Valik disainiteaduskonna töid ilutses peaaegu kuu aega arhitektuuri- ja disainigaleriis. Tegu ei olnud sugugi tarbekunsti näitusega, pigem olid 26 värsket disainerit ideaalmaailmu konstrueerinud ja rutiini lõhkunud. Noored ei tahtnud olla kamp passiivseid tarbijaid ja nii sündisidki jalad-maas-pea-pilvedes-seisundis kollektsioonid, mis inspireeritud galaktilistest tuumadest ja kombineeritavatest moodulitest. Lõpetajad viitasid taaskasutusideedele ja kritiseerisid tarbimisühiskonna anna-anna-pumpa-pumpa-mentaliteeti. Tootedisainerite analüütilisest mõtlemisest sündisid reaalselt teostatavad ideed nagu uue piletisüsteemiga bussipeatus,  kohmakat külmkappi asendav külmlaud ning iseäratav padi.

    Jaanika Pajuste tegi väga mõjusa isikunäituse “Pretty in Pink ehk Roosad ehted meestele” Hopi galeriis. Näitus rääkis eelarvamusest roosa värvi suhtes ja pakkus välja palju nutikaid ehteid ka meessoole. Hobusepea galeriis kureeris Elin Kard mai lõpul maalidiplomandide näituseprojekti “Mõrv saab teoks”.  Näituse teema oli noorte depressioon ja selle distsiplineerimine, pidev enese alalhoidmise ning igapäevasest painest vabanemise probleem. Maalid, installatsioonid ja üks animatsioon olid tabavalt tõsised ja igasugust naiivsust mõrvavad. Skulptuuri osakonna näitus EKA galeriis “Linda 2006” teavitas, et kaasaegne kangelane on tehtud väljakutsetest, valikutest, keerulisest identiteedist, moest, mõistusest, masinamürast ning kipsist, vildist ja betoonist. Nelja sisearhitektuuri diplomandi projektid olid samuti väljas EKA galeriis ja praegu saab ülejäänud sisearhitektuuri lõpetajate toole ja valgusteid näha koomiliselt kõlava pealkirjaga näitusel “Come on baby light my chair” arhitektuuri- ja disainigaleriis.

    Paljud erialad jäid kahjuks oma tööde esitlemisega varju umbsetesse loenguruumidesse, kus peale asjaosaliste sattusid tööde kaitsmist pealt nägema vaid mõned huvitatud.

     

     

    Rietveldi akadeemia kogemus

    Amsterdami Gerrit Rietveldi akadeemia on suurepärane näide, et lõpunäitust ei pea ilmtingimata tegema suures näitusesaalis või muuseumis, vaid kõige paremini mõjuvad need tööd paigas, kus need on sündinud. Ainult neljal kuumal suvepäeval on kogu kool kaetud lõpetajate loominguga. Näitus on küll metsikult intensiivne ja tihe, kuid uskumatult inspireeriv ning mõtlema panev. Kõndides ringi tohutus kunstide labürindis, tajusin loomingus korra ja kaose, tühjuse ja mitmekesisuse vahekorda ja pendeldavat mõttetööd nende äärmuste vahel. Rietveldis on oluline stimuleerida tudengeid oma mõistust teravalt kasutama, antakse hoogu rohketele diskussioonidele ja räägitakse ausalt sellest, miks midagi tehakse. Hindeid ei panda, tudengid õpivad iseendale ja on absoluutselt avatud oma töid kõigiga arutama.  Kindlasti ei rõhuta käsitöölase meisterlikkusele, vaid pigem ideede veenvusele ja kontseptuaalsusele, õppeprogramm sisaldab suuri annuseid teooriat ning ka kunstide dialoogi teiste eluvaldkondadega. Intensiivne mõttetöö viljelemine ja leiutajale kohase lahtise pea ja lahtiste käte olemasolu on kunsti loomise juures minu arust ülimalt oluline, kui mitte põhiline.

    Kahe kooli meelsuse erinevus ei tulene sellest, et meil on vähem füüsilist ruumi, pigem on küsimus õpetamises, kus tehnika lihvimise kõrval avardatakse ka mentaalset ruumi. Kogu erinevus saabki alguse õppemeetodist  ja kulmineerub suhtumises ümbritsevasse ning oskuses näha endast kaugemale.

    Rietveldi puhul lisab vürtsi veel asjaolu, et tegu on rahvusvahelise kasvulavaga,  kultuuride Paabeliga, seega on tegu ka jutustamisviiside mitmekesisusega. Kunstiakadeemiat esindab seal meie graafiliste disainerite meeskond, mis tänu Kristjan Mändmaa õnnestunud treeningule pidevalt kasvab.

    Väga raske on EKA lõpetajate puhul rääkida üldisest meelsusest või suundumusest. Fakt on see, et kunstiakadeemia lõpetas 2006. aastal kokku 160 loojat,  kes ammutavad motivatsiooni erinevatest allikatest ja käsitlevad kõikvõimalikke teemasid ja seisundeid.  Just sellepärast ilmub augustis ka kataloog, mis annab ehk kõige selle aasta lõpetajate töödest parema ülevaate. Valminud töödest on aga huvitavam see, milliseid hoiakuid ja seisundeid hakkavad noored loojad edaspidi oma kunstiga stimuleerima,  põnevad on küsimused, kuhu minnakse edasi õppima ja kuidas saab kunsti teiste elualadega kombineerida

  • Teine ESTA

    Toomas Velmet

    Aeg on raha ja raha ei ole, seetõttu tuli minimaalsel ?üriil (3) võimalikult lühikese aja jooksul läbi kuulata kahes voorus kokku ca 110 esitust ja anda neile professionaalne hinnang. Seda hiigeltööd tegid ?ürii esimehena viiulikunstnik doktor Merit Palas Sibeliuse akadeemiast ning liikmed dirigent Paul Mägi ja ERSO soolot?ellist Pärt Tarvas.

    Osavõtjad olid jaotatud kolme vanuserühma: 11 ? 14, kuni 18 ja kuni 22; niisiis alg-, kesk- ja kõrgaste. Esimese konkursiga võrreldes oli aasta võrra tõstetud viimase astme vanusepiiri ilmse sooviga kaasata rohkem üliõpilasi, kuid neid oli ikka ainult kolm viiuldajat ja kaks t?ellisti. Küllap siis pakub üliõpilaste ambitsioonidele riigisisene võistlus vähe ja tuleb jääda ootama nende rahvusvahelisi saavutusi.

    Milline osa eesti keelpillikultuuris on Tallinna muusikakeskkoolil, seda näitab arv 54, just nii palju osavõtjaid olid ette valmistanud selle kooli õpetajad ? mis on normaalne, kuna selleks on TMKK ellu kutsutud. Viiuldajate ?baasgeograafia?, s.t noorima vanuserühma kandepind, on lootustandev ning hõlmas lisaks Tallinnale ja Tartule veel Põlva, Võru, Rakvere jt linnade julgeid ning hästi ette valmistatud pealehakkajaid. Eemale jäid siiski Pärnu ja Narva, jääb üle küsida ? miks?

    T?ellistide baas on ka täiesti olemas, mida tõestas rohkearvuline (ca 70) osavõtt Tartu iga-aastasest t?ellofestivalist, aga konkursijulgust ilmutas neist vaid 15 pluss 2 üliõpilast. Seda olulisemaks teenäitajaks tuleb lugeda Kuressaare muusikakooli õpilast Andres Oppi (õp Laine Sepp), kes pälvis nooremas rühmas diplomi karmis konkurentsis TMKK lõvidega.

    Iga konkurss algab kava nõuetest ning ESTA konkursi kohta võib öelda kõhklematult, et kavad olid kõigis astmetes vastavad rahvusvahelistele standarditele. Vaimukat vürtsi oleks kavanõuetesse lisandunud, kui ka esimeses astmes oleks I vooru ajalimiit kehtestatud 14 minutit, sest teises oli ju 18´ ja kolmandas 22´, seega vanusepiiriga identsed.

    Sellest pisiseigast hoopis olulisem oli kuulata kuni 14aastastelt viiuldajatelt Paganini, Wieniawski ja Sarasate virtuoospalu ning kuni 18aastastelt stiilseid J. S. Bachi sooloteoste esitusi. Samavõrra tähelepanuväärne oli kuulda Sibeliuse ja Bruchi viiulikontsertide suurepäraseid esitusi nii keskmises kui vanemas astmes ja Schumanni, Dvořáki ja Prokofjevi t?ellokontserte t?ellistide esituses. Leian, et ESTA konkurss on oma eluõigust ja -tahet sedavõrd tõestanud, et meie professionaalsed sümfooniaorkestrid, kui nad on huvitatud oma tulevikust, võiksid osaleda vähemalt konkursi vanema astme finalistide partnerina.

    Siinkohal on õige aeg tänada meie kõrgprofessionaalseid pianiste, kes selle orkestritöö ära tegid. Austatud Lea Leiten, Signe Hiis ja Piia Paemurru ? sarnast taset kuuleb harva ka suurtel rahvusvahelistel konkurssidel. Teatavasti on iga konkursi ?ürii otsused ?valed?, kuigi ajalugu enamasti rehabiliteerib need otsustajad vähemalt 50% võitjate ulatuses.

    Õrn küsimärk kerkis minul ainult viiuldajate vanemas astmes Liisa Suusteri puhul (III preemia), kuid vaatamata tema kõrgprofessionaalsele koolile (prof Anatoli Reznikovski ja prof Mari Tampere) ja viimistlusastmele on tõsi, et ega Marge Uusilt (dots Urmas Vulp) ei saanud ka midagi ära võtta, kui ta endale haaras lisaks I preemiale ka mõlemad ettenähtud eripreemiad. II preemia võitis Maarja Allik (õp Niina Murdvee).

    T?ellistide vanemas rühmas oli suverääniks Tartu Elleri kooli õpilane Indrek Leivategija (Reet Mets), kes oma noorusega oleks mahtunud ka veel teise astmesse, aga talent ja tase ei lubanud. II preemia võitis üliõpilane Andreas Lend (prof Peeter Paemurru).

    Viiuldajate keskmises rühmas oli tulemuseks TMKK täispakett preemiaid, s.t I Kaija Luukas (Tiiu Peäske), II Triin Ruubel ja Egert Leinsaar (mõlemad T. Peäske) ning III Kristel Arund (Kaido Välja).

    T?ellistide keskaste oli osavõtjatelt vaene ja tulemuseks III preemia Johannes Teppole (Leho Karin). Seepärast valmistas rõõmu t?ellistide noorim aste, kus võitja ?vanameister? Theodor Peeter Sink (Laine Leichter), II Markus Altrov (Mart Laas), aga koos Johannes Sarapuuga (Aare Tammesalu) jagas III preemiat 9aastane (!) Marcel Johannes Kits (Laine Leichter). Absoluutselt kõik pedagoogid on oma õpilaste ettevalmistamisel teinud tähelepanuväärselt fanaatilist ja tulemusrikast tööd. Kahjuks oleme riigi muusikahariduse korrastamisel veel algastmes, kus elementaarne instrumentaariumi baas pole veel kõne allagi jõudnud, isegi jutt sellest on hirmutav.

     

Sirp