Toeta
Otsi

Anti Saar

  • Pealelend – Priit Raud, „Baltoscandali“ kunstiline juht

    TAMBET KAUGEMA

    Rakveres korraldatakse 6. – 9. juulini XVII rahvusvaheline etenduskunstide festival „Baltoscandal“, mis toob kokku esinejad Eestist, Euroopast ja kaugemaltki. Nelja päeva kestel etendub 13 lavastust, samuti saab osa kunsti­projektidest ja filmiprogrammist.

    Millist mõju on tänavusele „Balto­scandalile“ avaldanud Ukrainas möllav sõda?

    Eriti palju see mõjutanud pole, sest festivali kava sai kokku enne sõja algust. Võib-olla on see nüüd tekitanud mõningaid reisimisega seotud probleeme, samuti on välismaalt küsitud, kas Rakverre tulla on turvaline – asub see ju vaid sadakond kilomeetrit Venemaa piirist.

    Ukrainlastega on otsapidi seotud Darija Hrõstõtši ja Bohdana Korohodi (Ukraina) kõnninäidend, mis on osa eˉlektroni ellukutsutud interdistsiplinaarsest kunstiprojektist „Ruumi­antropoloogiad“. Osaleja saab raamatukogust korraliku raamatu formaati teose, mille põhjal mööda Rakveret ringi käia. See raamat pole tavaline reisi­juht ega pretendeeri üldistusele, kuid rännaku käigus saab mingisuguse pildi Rakvere inimeste maailmast. Kuivõrd praegu elab Rakveres ka Ukraina sõjapõgenikke ja nad on sellesse projekti kaasatud, siis kõlbab teiste rakvere­laste seas ka ukrainlaste hääl.

    Kas festivali kavva valitud lavastuste põhjal joonistub välja ühisjooni? Või ongi eesmärk mitme­kesisus?

    „Baltoscandalit“ korraldades oleme leppinud kokku, et selle põhieesmärk oli, on ja jääb näidata teatritegemise erisuguseid vorme. Samuti oleme kogu aeg võtnud kavva üks-kaks lavastust, kuhu on kaasatud kohalik kogukond. Mingit ühist joont pole, küll aga tõusevad programmist esile mitmesugused tänapäeva teemad – kas või inimese üksiolek ja sotsiaalne lävimine teistega. Tähtsal kohal on tehnoloogia kasutamine teatris. Lavastuste nimistut vaadates saab öelda, et keskendutakse rohkem küsimuste esitamisele, mitte neile vastuste andmisele.

    Samuti on festivalilavastustele iseloomulik vaade tulevikku – mismoodi hakatakse edaspidi elama, ja mitte ainult teatris, vaid üldse. Sellega kaasneb sageli ka vaade minevikku, muidu jääks pilt ühekülgseks. Näitena võib tuua kaks lavastust, kuhu on kaasatud kohalikud: Henri Hüti ja Jan Teeveti „Esimene tants. Viimast korda. Rakvere“ toob lavale liikuma ja oma esimesest tantsust mälestusi jagama vanemad kui 63aastased, seevastu Liisa Saaremäeli ja Emer Värgi lavastuses „Sihtkoht teadmata 12 HMR“ toovad Rakvere reaalgümnaasiumi vastsed vilistlased publiku ette kirju koondportree noorte inimeste elust, kooli lõpust, lahknevate teede ristumiskohast, väikelinnas kasvamisest ja tulevikuunistustest.

    Ühe võimaliku versiooni tulevikust, kus robotid on võtnud maailma üle, pakuvad välja ka Louis-Philippe Demers ja Bill Vorn (Kanada). Lavastuses „Inferno“ („Põrgu“) paigaldatakse vabatahtlikult ennast välja pakkunud külastajatele tantsuks robotrakmed, mis juhivad neid sünkroniseeritult muusika ja valgusega ning võtavad neilt võimaluse oma tegevust ja liigutusi kontrollida – seda teeb nende eest robot.

    Festivali korraldamine pole kui retk supermarketisse, et laod korvi meelepärast kraami täis ja sammud kassasse. Kas seekord on mõni lavastus, mille Eestisse toomise üle oled eriti rõõmus?

    Rimini Protokoll ja Stefan Kaegi (Saksamaa) pidid oma lavastusega „Uncanny Valley“ („Õõvaorg“) tulema „Baltoscandalile“ juba kaks aastat tagasi, ent arusaavatel põhjustel jäi tookord tulek katki. Nende üle olen küll rõõmus, sest Rimini Protokolli on nii raske Eestisse saada ja kui see võimalus lõpuks kätte antakse, ei tohi sellest lahti lasta.

    Kui ihaletakse näha massiivset tehnoloogilist teatrit, kus osalevad ka inimesed, siis Franck Vigroux’ (Prantsusmaa) „Flesh“ („Liha“) on just selline. Selles uuritakse, mis järgneb autoavariis kokkupõrkele, silmapilku, kui aeg tundub peatuvat või laienevat. See on perfektne, visuaalne, võimsate videoprojektsioonidega esteetiline elamus.

    Samuti on kaua, vähemalt kuus aastat, olnud minu ootenimekirjas Kim Noble ja Campo (Suurbritannia, Belgia). Nende lavastuses „Lullaby for Scavengers“ („Hällilaul koristajatele“) räägitakse, kuidas inimene – eriti keskealine valge mees – on tänapäeva maailmas üksi. Seda traagilise huumoriga kriipivat lugu olen tahtnud juba ammu „Balto­scandalile“ tuua.

     

  • Pealelend – Eik Hermann, Ehituskunsti peatoimetaja

    MERLE KARRO-KALBERG

    Vahetult enne jaanipäeva ilmus pärast kolmeaastast pausi taas 1981. aastast välja antava arhitektuuriajakirja Ehitus­kunst uus number. Värske ja raamatu mõõtu (320 lk!) topeltnumber keskendub sel korral mittekasvavatele väikelinnadele.

    Kahanevate väikelinnade ja maapiirkondadega on meil tegeletud juba jupp aega ja mitmel tasandil, nii programmi „Hea avalik ruum“ keskväljakute arhitektuurivõistluste kui ka Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti ekspositsiooniga, tehtud on uuringuid ja ettekandeid. Milliseid nüansse lisab sellesse arutellu uus Ehituskunsti number?

    Uue Ehituskunsti numbri taotlus on seniseid diskussioone ja lähenemisviise kokku võtta, avardada ja süvendada. Kahanemine ja mittekasv kui nähtused asetatakse võimalikult laia ruumilisse ja ajalisse perspektiivi. Peale selle on ehk eriline ka vaatenurkade ja hoiakute mitmekülgsus. Kahanemise ja mittekasvu probleeme ja potentsiaale uuritakse ja puuritakse võimalikult erinevatest külgedest, nii pragmaatiliselt kui ka poeetiliselt, nii tõsiselt kui ka mänguliselt.

    Kui seniseid diskussioone on ehk iseloomustanud eri vaatenurkade hermeetilisus, siis Ehituskunsti üldisele käsitusele omaselt on ka uus number pigem intervjuude, tekstikatkete, visuaalsete uurimuste ja projektinäidetega avatud mosaiik, mille eesmärk on millegi paikapanemise asemel otsingulise meelestuse kaudu päriselt aru­teluga algust teha. Kuna teema on kompleksne, tuli peale ruumipraktikute rääkida ka ajaloolaste, muinsuskaitsjate, urbanistide, antropoloogide ja teiste erialade esindajatega, kes käsitlevad sama probleemi- ja potentsiaaliringi oma vahendite ja vaadete abil, sageli omavahel kokku puutumata.

    Seni pole valitsevat kasvukeskset ideoloogiat, millega kaasneb ka põlgus kahanemise vastu, eriti küsimuse alla asetatud. On küll tõsi, et kahanemise ja mittekasvuga käivad kaasas kõiksugu mured, mida number ka puudutab, aga ühtlasi kaasneb nendega uusi võimalusi. Viimasel ajal ei tähenda ju kasv enam üheselt head ega kahanemine üksnes halba. Näiteks räägitakse aina enam sellest, et vähegi inimsõbralike kliimatingimuste säilitamiseks tuleks inimkonna jalajälge märkimisväärselt kahandada. Nii et kui mõni väikelinn pööratakse n-ö kasvule tagasi, siis võib see lühiperspektiivis positiivne sündmus pikas vaates tähendada asumi jalajälje märgatavat tõusu. Numbri kõige laiem raamistus ongi küsimus, kuidas rääkida arenemisest ja edenemisest ilma kasvuta. Siin oleks väikelinnadel võimalus näidata eeskuju ja katsetada asju, mida Tallinn ei saa või ei julge proovida.

    Üks tõdemusi, mis numbrit koostades esile kerkis, oli see, et oleks viga vaadata meie (väike)linnu isolatsioonis ja tegelda igaühega eraldi. Nende siseelu ei saa lahutada väliselust, muuhulgas ajaloolistest haldusjaotustest, suhetest naaberlinnadega või moodustest, kuidas linnad on omavahel ühendatud. Samuti said numbris ootamatult olulisteks linna ja maa ning keskuse ja ääremaa teljed. Kui ääremaad meil pigem häbimärgistatakse ja üritatakse ka maapiirkonnas asuvasse väikelinna suurlinlikke elemente tuua, siis selles Ehituskunsti numbris juhitakse tähelepanu ka ääremaisuse viljakatele võimalustele, kas või Juri Lotmani võtmes. Arhitektuurimõte on pikka aega seostanud end just linlikkusega, kuid aina enam kostab hääli, et oleks aeg tõsiselt võtta nii maalisusele omast kui ka väike­linliku ruumi, millel on nii linlikke kui ka maalikke elemente.

    Kahanemise ja mittekasvuga tegelemine pani ühtlasi esitama tõsiseid küsimusi arhitektuuripraktika praeguse seisu ja vahendite kohta. Kui arhitektuur on tõepoolest seni olnud kasvuideoloogia teenistuses, nagu väidab Suurbritannia arhitekt ja Londoni kunsti- ja disainiülikooli Central Saint Martins juhataja Jeremy Till ajakirja avaintervjuus, siis nõuab uus aeg, et vaataksime ümber, mis arhitektuur on olnud ja mis ta võiks olla. Ka sellesse annab uus Ehituskunsti number oma panuse.

    Üle Eesti koostatakse omavalitsustes praegu uusi üldplaneeringuid, mille eesmärk peaks olema ruumilise arengu suunad läbi arutada ja sõnastada. Positiivselt kahanevat valda ega linna pole nende arengudokumentide järgi Eestis justkui olemas. Kuidas jõuame selleni, et kahanemine ei tähenda allakäiku ega kõduhaisu ja kahanemise tunnistamine ei tekita piinlikkust?

    Kahanemisega leppida ja loomingulise ülesandena võtta aitaks, kui vaadata seda võimalikult laias ja pikas perspektiivis. Säärasest vaatepunktist ei ole väga keeruline märgata, et praegu kestev näiliselt igavene kasvuajastu on üksnes lühike ja erandlik etapp selles pikas tõusude ja mõõnade, avakäikude, lõppakordide ja kohanemiste tantsus, mis on kesk- ja inimkonna ajalugu. Pärisorjade järetulijatena on see meile õieti üsna omane tõdemus, millelt on vaja üksnes tolm maha puhuda ja see au sisse tõsta.

     

  • Elukestva kohanemise ilu  

    KADRI STEINBACH,  TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppedirektor ja õppejõud 
    Kadri Steinbach

    Pärast sündi tuleb kohaneda väliskeskkonnaga. Lasteaias kohaneme emast eemaloleku ning ühiskonna normidega. Koolis kohaneme õpetaja nõudmistega, ülikoolis tudengielu võlu ja vaevadega, sealhulgas hommikuni kestvate pidude ning pohmakaga. Seejärel kohaneme täiskasvanueluga: „kuhjaviisi igavat tööd ja pentsikud riided ja konnasilmad ja kumminaalmaksud“ (Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukk“). Mäletan eredalt kohanemist emarolliga – mulle oli see esialgu tõeline kultuurišokk. Aga kohanesin ning praegu ei kahetse. Ühel hetkel tuleb kohaneda sellega, et meie vanemad on lahkunud. Praegu peab kohanema kuuma ilmaga, nädalakese pärast tuleb ilmselt kohaneda jaheduse ja vihmaga. Sääskedega olen sel aastal juba pigem kohanenud, parmudega kohanemine seisab veel suuresti ees.  

    On ka asju, millega kohaneda ei taha ega ei tohiks. Kurjusega ei tohi kohaneda. Uhhuundusega ei tohi kohaneda (kurjuse üks vorme mu arust). Sõjaga ei taha ega tohi kohaneda. Kuritegevusega ning pahatahtlikkusega ei taha kohaneda. Nendega, kes lastele ja loomadele haiget teevad, ei tohi mingil juhul leppida. Konnasilmadega ka ei tahaks kohaneda.  

    Kas kohanemine on allaheitlikkus? Kas need, kes kohanevad, on kui lambad, kes ei oska oma peaga mõelda? Mina nii ei arva. Kohanemine tähendab sageli oma ego kõrvalejätmist, seda küll. Kuid see on pigem tervislik ning viib edasi. Kohanemine võib tähendada seda, et astud sammu tagasi ja paned ennast teise inimese rolli. Samuti hoiab kohanemine mõnikord kokku energiat: milleks võidelda kuuma ilmaga ning selle üle toriseda, kui seda muuta ei saa? Kohanemine võib tähendada ka võitlust ning enese eest seismist. Kõige suuremas plaanis tähendab kohanemine oma mõttemallide muutmist. Sellepärast ongi mul tunne, et elu onelukestev kohanemine ning selles on palju kohanemise ilu.  

     

     

  • Raul Tammet 16. IV 1949 – 25. VI 2022

    73aastasena lahkus meie hulgast teatri- ja filmilavastaja Raul Tammet. 16. aprillil 1949 Tallinnas sündinud Tammet lõpetas 1972. aastal näitleja erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri V lennu ning 1979. aastal Moskvas kõrgemad stsenaristide ja režissööride kursused.

    Tammet töötas aastatel 1972–1985 Tallinnfilmis assistendi ja režissöörina ning 1980–1984 TRK lavakunstikateedris erialaõppejõuna.

    Ta oli Läänemaa kodanike komiteede liikumise eestvedajaid, Lääne-Nigula kodanike komitee juht ja Eesti Kongressi saadik Läänemaalt, aastatel 1999–2001 Ridala vallavanem. 2021. aastal pälvis ta Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu tänumedali.

    Raul Tammet lavastas Haapsalu teatris Randlane. Ta on teinud lühimängufilmid „Kiri Giuliale“ (1978), „Soolo“ (1979) ja „Pulmapilt“ (1980) ning telemängufilmi „Küljetuul“ (1983) ning on hulga dokumentaalfilmide autor.

    Ärasaatmine laupäeval, 2. juulil kell 12 Haapsalu Jaani kirikus.

    Eesti Teatriliit

    Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit

  • Sel reedel Sirbis

    HASSO KRULL: Lembit Sarapuu maailmalõpp
    Sarapuu maalid kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks nende ainulisust nii teravalt tajume – see miks on juba tõelisus.
    Lembit Sarapuu näitus „Tegelikkus ja tõelisus“ Kumus kuni 18. IX, kuraator ja kujundaja Anders Härm ja graafiline kujundaja Martin Pedanik.
    1
    Mis on tegelikkus? Ja mis on tõelisus? Kas üks toetab teist? Või teine varjab teist? Lembit Sarapuu maalid annavad kõigile neile küsimustele vastuse ja ometi on küsimused ikka tähtsamad kui vastused, sest küsimus väljendab seda, mida vastus kunagi anda ei saa: mõistatuse püsivust. Vastused on küll head, need on isegi liiga head, aga küsimus võtab need tagasi, sest kõige paremalgi vastusel on alati üks viga. Vastus nimelt on liiga isekas, tahab ise kõike seletada, kõigele näpuga näidata, sest on tegelikkuse tegelane, kes tahaks iga hinna eest kätte saada tõeluse tõde – veel enam, tahaks ise olla tõeluse tõde. Nõnda unustab ta küsimuse ära. Aga küsimus ei kao kuhugi, ta peidab ennast ära, algul vastuse varju, ja siis juba unustuse südamesse, kust ta vastupandamatu jõuga tagasi tulema hakkab. Ja tagasi tuleb ta juba mõistatusena, mõistatusliku tõelusena.

    EESTI KUNSTITEADUS 100.
    MART KALM: Soe kui Gens
    Leo Gens süvenes 1950ndate algul arhitektuuri, vaimustus ja kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks. See oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu.
    Mitte peast, vaid hingelt ja südamelt soe ning aval – nii mäletan vanemat kolleegi, arhitektuuriajaloolast ja kunstiakadeemia emeriitprofessorit Leo Gensi (28. VI 1922 – 31. X 2001). Oma põlvkonna, s.t Nõukogude Eesti juudi soost õppejõudude seas oli ta erand, sest erinevalt Lotmanist, Bernsteinist, Bronsteinist ja teistest polnud ta Venemaalt siia saadetud ega varjunud, vaid siin sündinud, meie oma juut. Ta kuulus orgaaniliselt eesti kultuuri, mis määras ära ka tema erineva, eestikeskse uurimisprofiili.

    TANEL VALLIMÄE: Ukraina sõda ja stereotüüpide teisenemine
    Kuivõrd võib agressiivsust, vägivaldsust, oma tahte pealesurumist, vallutusiha jms sõda soodustavat pidada mehelikeks loomuomadusteks?
    Sõda Ukrainas algas ootamatult ja sama ootamatu on, et see kestab juba nii kaua. Seda kriisi on käsitletud eri külgedest, kuid sõjaliste, poliitiliste, majanduslike, õiguslike, humanitaarsete jt aspektide kõrval teisenevad ka stereotüübid. Võib välja tuua kolm teemat, kus muutused harjumuspärastes arusaamades on juba praegu ilmsed: kõigepealt Ida-Euroopa tähendus läänes, siis Eesti rahvusrühmade hoiakud ja eelarvamused üksteise suhtes ning seejärel soorolle ja julgeolekut puudutavad käibetõed.

    TÕNU TANNBERG: „Seda džässi on vaja kõvasti liistu peale tõmmata, et temast nõukogude džäss saaks“
    Muusikaelu parteilise ohjamise killuke 1946. aasta septembrist
    1944. aasta sügisel Eestisse tagasi tulnud Nõukogude võim käivitas ulatusliku sovetiseerimise, mis puudutas kõiki ühiskonnaelu valdkondi, alates majandusest ja lõpetades vaimueluga. Kultuurielu nõukogustamise rajajooneks kujunes 1946. aasta, mis tähistas omamoodi murrangut ühiskonna vaimuelu ideoloogilisel suukorvistamisel kogu NSV Liidus ja sealhulgas ka aastatel 1939-1940 okupeeritud aladel.

    BRIGITTA DAVIDJANTS: Uurimus ja loovuurimus kunstis ja muusikas
    Miks võiksid koolinoored õppida humanitaarteaduste ja loovuurimuslikust vaatenurgast maailma mõtestama?
    Loovuurimus ehk loovtegevuse ja loomingu abil uue mõistmiseni jõudmine on jõudsalt arenev teadmusloome viis. Kas ja kuidas on abiks digivahendid? Millised on tänapäeva noored võrreldes ajaga kakskümmend aastat tagasi? Vestluses osalesid Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) teadur Brigitta Davidjants, Eesti kunstiakadeemia (EKA) lektor Anneli Porri ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) lektor Gerhard Lock.

    ANNE AIDLA, ENELI KINDSIKO, HELEN POLTIMÄE, KÄRT RÕIGAS: Kas töötada kodus või kontoris ehk Kuidas sujub suhtlus pikaleveninud koroona tingimustes?
    Koroonapandeemia on nüüdseks kestnud üle kahe aasta. Kuigi suvel on pärgviiruse haigus kõige teravamate probleemide hulgast taandunud, on siiski võimalus, et sügisel algab kõik uuesti. Jälle on osa kontoritöötajaid kodus, osa kohapeal ja vahel hommikuti isegi ei teata, kui palju inimesi on rivis ja kes on kus. Kuidas niisugustes tingimustes toime tullakse? Kas hakatakse kõigest sellest väsima? Või on aja jooksul leitud toimivad lahendused?

    RIINA PARM: Rohkem Bullerbyt!
    Lapsele sobiva linnalooduskeskkonna kujundamisel tuleb arvestada ka täiskasvanute vajadustega ning tagada heakord, ohutus ja mugavus.
    Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) elukeskkonna programmi 2020. aasta kokkuvõttes öeldakse, et maailma rahvastik kasvab jätkuvalt ning eelkõige just linnades. Prognoositakse, et aastaks 2036 elab linnades juba 62 protsenti maailma elanikkonnast ehk 5,4 miljardit inimest.i Seetõttu võib linnaloodus ehk skväärid, pargid, linnametsad, linnaaiad, tühermaad ja tänavahaljastus olla oma pakutavate hüvede ehk ökosüsteemiteenustega abiks paljude linnaprobleemide lahendamisel ja tugevdada kõigi linnaelanike, sealhulgas laste eluolu ja tervist.

    RAGNE KÕUTS-KLEMM: Suverütmis ajakirjandus
    Ajakirjanduse suverütm võiks sisaldada ainult näpuotsaga kõige tähtsamat: vähem uudiseid, vähem tühjaläinud tööd oleks igati asjakohane.
    Jaanipäev tähistab puhkuseperioodi algust. Puhkuse ajal ei olda eemal ainult töölt, vaid tõmbutakse üldjuhul eemale ka ühiskonnaasjadest. Puhkuse ajal võetakse ette pikem sõit välismaale või minnakse perega suvekodusse, veedetakse rohkem aega laste ja sõpradega, grillitakse, külastatakse piinlikult kaua mittekohatud sugulasi, peetakse pulmi ja vanavanemate sünnipäevi. Väga juhuslikult ja harva tuleb meelde muu maailm. Puhkajale on teisejärgulise tähtsusega uudisvoog, mida ajakirjandus vahendab ka suvel peaaegu sama tihedas rütmis kui muulgi ajal, kuigi praegu pigem hapukurgihooaja sildi all.

    Arvustamisel
    Triin Talgi romaan „Auhind õigesti elatud elu eest“
    Aimar Ventseli raamat „Punks and Skins United: Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture“
    XXV Suure-Jaani muusikafestival
    Peeter Alliku nimeline Tartu graafikafestival „Varjud“
    näitus „Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad“
    Tallinna Linnateatri „Kalaranna 28“
    Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“
    konverents „Läänemere maade filmi- ja teletööstuse ristumisi: ajalugu ja tänapäev“
    mängufilmid „Mehed“ ja „Kloon“

  • ,

    Kati Kerstna “Väärtused 1 ja 2” HOP galeriis

    Kati Kerstna
    VÄÄRTUSED 1 ja 2
    1.07 – 26.07.2022

    Neljapäeval, 30. juunil kell 17.00 avatakse HOP galeriis klaasikunstnik Kati Kerstna näitus “VÄÄRTUSED 1 ja 2”.

    Kati Kerstna on klaasi-, valgus- ja kujunduskunstnik, kes loomingu fookuses on keskkonnaga seotud teemad. Oma mõtete ja sõnumi edastamiseks kombineerib kunstnik erinevaid materjale ning meediume. Viimastel aastatel valminud tööde sisuks on olnud keskkonnareostus, kliima soojenemine, metsade raie jms.

    Avatava näitusega esitab Kati Kerstna küsimuse, mis on päriselt väärtuslik, mis on päriselt väärtused? Võti võimalike vastuste leidmiseks võiks olla terviklik ning tulevikku suunatud kujutluspilt elust ilma hinnatava nähtuse või objektita.

    Kui väärtuslik, rikas, vaene või üleüldse võimalik oleks maailm või kasvõi ainult lähikond kui sealt puuduks …? Või kui oleks hoopis rohkem…?

    Kunstnik tõdeb, et rikkuse mõiste mitmekesistamiseks võikski seda automaatselt tõlgendada elu- ja liigirikkusena, vaimu- ja meelerikkusena. Mitte materiaalsete asjade kuhjana.

    “Väärtused 1” hoiab endas mesilasi – tegelased, kellest rääkimine on muutunud juba tüütuks klišeeks, aga – nagu me kõik ehk kuulnud oleme – ilma kelleta ei oleks ka meie endi elu planeedil võimalik. Ning ellujäämine sõltub liigirikkusest.

    “Väärtused 2” esitleb Laelatu puisniidu kuulsa ruutmeetri taimi. Aastal 2001 loendati seal kokku 76 erinevat taimeliiki, mis on oma liigirikkuselt maailmas teisel kohal olev ruutmeeter (esimesel kohal on 89 erineva liigiga Argentiina mägismaal asuv ruutmeeter). Laelatu puisniidul tervikuna on teadaolevalt nii Eesti kui kogu Põhja-Euroopa kõige liigirikkam taimekooslus.

    Klaas materjalina on Kati Kerstna loomingus taaskasutatud ja kohati pärit ka varasematest töödest. Enamasti väljendab Kerstna end läbi kineetiliste installatsioonide, kus klaas on kombineeritud nii teiste materjalide, kui ka elektroonika ja valgusega. Valguse kaasamine on märgiline osa terviku loomisel – nii üksikute installatsioonide puhul kui ka erinevate näituste valguskujunduste puhul.

    Kati Kerstna (s. 1970) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala. 1995. aastast alates on ta osalenud näitustel erinevates galeriides ja muuseumites Eestis ja kaugemal.

    Samuti on Kati Kerstna kureerinud mitmeid suuri nii eesti kui rahvusvahelisi näituseid Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ja Venemaal.

    Tänud: Toomas Kukk (ajakiri Eesti Loodus), Eesti Kultuurkapital ja Erki Kannus (EKDesign)
    Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

  • Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemiate laureaadid on Mai Levin ja Kai Lobjakas

    Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) 2021. aasta preemia pälvis Kai Lobjakas, kunstiteaduse aastasada tähistaval aastal tänati aastate preemiaga Mai Levinit.

    Mai Levin

    Kuuskümmend aastat säravalt ja aktiivselt kunstiajalugu uurinud ja populariseerinud Mai Levin on üks Eesti legendaarsemaid ja tunnustatumaid kunstiajaloolasi. Sel aastal oma 80. sünnipäeva tähistanud Mai Levin alustas oma kunstiajaloolase teekonda 1961. aastal Eesti Kunstimuuseumis ning ta on erialaselt tegus tänaseni. Enim on ta tuntud Eduart Wiiralti, Kristjan Raua ja Johann Köleri loomingu uurijana. Tema aastakümneid kestnud looming ja uurimistöö on äärmiselt mahukas: mitmed püsiekspositsioonid, sajad näitused, mahukad monograafiad ja ligi 700 kunstiteksti. Mai Levin on pälvinud Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemiad aastatel 1972, 1978, 1980, 1984 ja 1988. Ta on Kristjan Raua (1999) ja Ervin Pütsepa preemia (1996) laureaat ning talle on omistatud Valgetähe IV klassi teenetemärk. Levin oli aastatel 1993–1996 EKKÜ esinaine. Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingul on au ja rõõm Mai Levinit tänada Eesti kunstiteaduse aastasaja juubeliaastal.

     

    Kai Lobjakas

    EKKÜ traditsioonilise aastapreemia laureaat on Kai Lobjakas, kes pälvis preemia ereda ja järjepideva töö eest Eesti disaini ja tarbekunsti populariseerimisel, edendamisel ja uurimisel. Tema viimaste aastate tööde reas tuleb nimetada Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsinäitust „Sissejuhatus Eesti disaini”. Kai Lobjaka kureeritud näituste arv on väga pikk ulatudes Eesti disainiklassikute ülevaadetest ja suurtest rahvusvahelistest tarbekunsti väljapanekutest kuni senikäsitlemata ja vähem tähelepanu pälvinud teemade ja loojateni. Samuti tuleb esile tõsta Kai Lobjaka aktiivset panust meie muuseumimaastikul ning kultuurivälja kultuuripoliitilistes diskussioonides. Ta on seotud mitmete kunsti- ja kultuuriorganisatsioonide tööga ning juhib rahvusvahelist disainimuuseumide komiteed (International Committee for Museums and Collections of Decorative Arts and Design, ICDAD).

    Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemiaid on välja antud alates 1996. aastast. 1972. aastast kuni 1991. aastani tunnustati Eesti kunstiteadlasi Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni poolt.

     

  • Teaduste akadeemia kuulutab välja kolme akadeemiku valimised

    Eesti teaduste akadeemia kuulutab välja uute akadeemikute valimised füüsika, arvuti- ja tehnikateaduste ja sotsioloogia valdkonnas.

    „Teaduste akadeemia ülesanne on kahetine,“ märkis teaduste akadeemia president Tarmo Soomere. „Nagu on selle sõnastanud Prantsusmaa teaduste akadeemia: ühest küljest teaduse arendamine ja esindamine ning teisest küljest riigi nõustamine teaduses ja kõigis sellega seonduvates aspektides. Akadeemia on neis aspektides vaid nii tugev, kui heatasemelised ja panustada soovivad on selle liikmed. Nende missioon on märksa laiem kui lihtsalt tippteadlase või professori roll. Möödunud aastal meie seast lahkunud akadeemik Anto Raukas sõnastas selle pigem väljakutsena: akadeemik on üldkultuuriline nähtus.“

     Akadeemikuks valitakse Eesti kodanikest teadlasi, kel on väljapaistvaid saavutusi uurimis- ja arendustöös ja kes on oluliselt arendanud teadust oma valdkonnas, ning väljapaistvaid Eesti loomeisikuid, kes on andnud olulise panuse Eesti vaimukultuuri.

    Akadeemikud valib Eesti teaduste akadeemia üldkogu. Kandidaatide esitamise õigus on Eesti ülikoolide ning positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogudel või nende funktsioone täitvatel esinduskogudel, teadusseltsidel, loomeliitudel ja Eesti teaduste akadeemia akadeemikutel. „Seega me valime ennekõike nende seast, keda teised peavad akadeemiku rolli jaoks sobivaks,“ lisas president Soomere.

    Teaduste akadeemia palub kandidaadid esitada 3. oktoobriks 2022. Esitatud kandidaadid avalikustatakse oktoobri lõpus. Seejärel toimub konverents, kus kõik kandidaadid end tutvustavad ja uued akadeemikud valitakse 7. detsembril akadeemia üldkogu istungil.

    Kandidaatide esitamise nõuded ja muu info leiab veebilehelt https://www.akadeemia.ee/akadeemia/akadeemikute-valimine/.

  • Rem vitae quae corrupti fugit.

    Rem vitae quae corrupti fugit.

    Eaque aut aut rerum. Velit sapiente error voluptatem ut corrupti aperiam.

    Nulla molestiae ea iusto aut pariatur. Et molestiae est in sit enim aut amet. Inventore similique reiciendis odit et. Repellendus eos quo voluptas. Voluptas voluptatem enim ut fugit omnis esse.

    Animi eum natus explicabo laborum fugit. Temporibus magni ipsa tempora non similique. Consequatur vero repellendus sed facere voluptate aut est. Et vero ut beatae autem perferendis qui iste. Sunt nisi et possimus et.Et velit quidem a a temporibus est minus et. Sed delectus hic corrupti nihil eaque. Aliquam quia aliquid odio impedit quisquam sed eveniet aliquam. Velit hic dicta aut aut dolores in pariatur. Est qui amet velit voluptas. Ut maxime rem veritatis non non occaecati adipisci. Ducimus voluptatem aperiam veniam est vel est. Neque quia nemo repellat modi officia aspernatur quia. Distinctio et saepe voluptatum occaecati rerum modi reprehenderit ratione. Laudantium voluptatibus non reprehenderit sed sapiente quod sed. Fugiat qui ipsum dolorum quae accusantium expedita dolor. Eos facilis tempora sint quibusdam.

  • ,

    Aira ja Mati Rautso näitus Vabaduse galeriis

    Olete oodatud Vabaduse galeriisse Aira ja Mati Rautso ühisnäitusele 22. juunist. Näitus on avatud kuni 20. VII.

    Aira ja Mati Rautso elavad ja tegutsevad Jõhvis, mõlemad on rohkem kui neli aastakümmet seotud Jõhvi kunstikooliga: Mati on kunstikooli juhataja ja Aira õpetajana. Jõhvi kunstikool ei ole olnud ainult viljakas kasvulava mitmetele nimekatele kunstnikele, kunstikooli galerii näituseprogramm ei jää alla Tallinna või Tartu galeriide omale. Just nii nagu on Haapsalu Linnagalerii või Vana-Võromaa kunstikoja oma.
    Aira ja Mati Rautsol on varemgi ühisnäitusi olnud: Kohtla-Järve Linnagaleriis, Taanis Thistedis, Saksamaal Eckernfördes jne. Igal aastal saab nende uusi töid vaadata Jõhvi kunstikooli galeriis. Mati Rautsol oli 1993. aastal Vabaduse galeriis (siis Samba galerii) ühisnäitus Jüri Ojaveriga. Praegune näitus on Aira ja Mati Rautsol esimene koosesinemine Vabaduse galeriis. Praegusel väljapanekul puudub ühine pealkiri: Mati Rautso on enda osa pealkirjastanud tinglikult miniatuuridena, Aira Rautso klaaskuulimänguna.
    Varasematest Tallinna näitustest on Mati Rautso jäänud meelde suurte, monumentaalsete joonistustega. 1990ndatel võis tema laadi ja eelkõige esteetikat võrrelda Kristjan Raua omaga; neis mõlemas on nii kõiksusepüüdlust kui ka soovi seda ühendada millegagi, mis toimub just siin, meie kõrval. Ehk näha monumentaalsust igas paigas ja ajahetkes. Praeguse näituse kaassõnades ei osuta Mati Rautso mitte ainult oma viimaste tööde väiksele formaadile, vaid ka intiimsusele – sisekaemusele, vestlusele iseendaga, selgusele jõudmisele, sest, nagu kunstnik on ise öelnud „järgneb lagunemisele alati midagi“. Mati Rautso viimased tööd on sõna otseses mõttes miniatuurid, kuid need on hästi tihedalt läbi töötatud ja mis kõige tähtsam, nendes väljendub väga ehedalt tunne, mis tabas demokraatlikult mõtestatud maailm 24. veebruaril, kui algas Ukraina sõda. Aga et sisekaemus ei ole kunagi pelgalt horisontaalne, vaid alati seotud mineviku või ka tulevikuga, siis on eksponeeritud ka Mati Rautso viie aasta tagused väikesed õlipastellid ja 1988. aastal maalitud „Lagunemine“ (guašš, süsi). 1988. aasta teost võib praegu vaadata Nõukogude Liidu lagunemise eelaimuse ja uue, positiivse võimaluse tekkimisena.
    Aira Rautso „Klaaskuulimäng“ (2019–2022) on hästi värviline maaliseeria, kus maalitud pinda tasakaalustavad kollaa˛id. Seda võib vaadata puhta mängurõõmuna. Kuid nagu mängus, kus tegevus on allutatud reeglitele, kuid võidab see, kes oskab reegleid enda kasuks kallutada või neist kõrvale hoiduda, nii on ka Aira Rautso maalid tasakaalust. Veerevate värviliste kuulide, kust peegeldub vastu neid ümbritseb maailm, ja stabiilsema tausta näiliselt tasakaalust. Mida võib aga omakorda vaadata kui igasuguse tasakaalu näilisuse ja hapruse metafoorina. Aira Rautso on avanud oma töid: „Klaaskuulid veerevad, põrkuvad, hüppavad õhku, peatuvad värvilistel pindadel. Tahaksin sirutada käe ja püüda mõned kinni, et need üle pildi serva maha ei kukuks.“ 2018. aastal maalitud „Suletud“ ei kuulu seeriasse, aga seda võib vaadata seeria eeltööna, kus kompositsiooni selgus ja tasakaal ei ole veel proovile pandud, kuid iseäranis praeguses koosluses osutab kõik tasakaalu näilisusele. Sama võib öelda ka „Mälupildi“ kohta, kus klaaskuulimängu on lõikunud mälukild lapsepõlvest – portselantass puhvetikapist.

Sirp