Toeta
Otsi

Anti Saar

  • Vormitud inimesed

    URMAS LÜÜS

    Kanada päritolu moekunstnik Gary Markle on juba mitu aastat Eestis toimetanud. Moemaailmas ei huvita teda glamuursed catwalk’id või lõputute kollektsioonide turulepaiskamine. Moodi eelistab ta kogeda laiendatud vormis, nii et rambivalguses pole ainult inimene. Masstootmise asemel keskendub ta käelisele praktikale. Hopi galeriis oli 9. IV – 4. IV vaadata tema isikunäitus „Sõlmside“, kus massiivseid „kleite“ kandsid hoopis Ikea lambivarjud.

    Alustame algusest, tutvume. Kes sa oled?

    Nii unistaja kui ka tegija. Olen sündinud Kanada Briti Columbia ranniku lähedal kõrvalisel Vaikse ookeani saarel Waglisla (Bella Bella) linnas, mis on põlise Heiltsuki hõimu esivanemate kodu. Seal möödusid ka mu esimesed eluaastad. Minu päritolu on Euroopa/Kanada asustajate poolel, seega jäin (mõnevõrra) eemale tolle aja domineerivast Kanada kultuurist. Hiljem, sest pidin minema lasteaeda, kolis mu pere Torontosse. See linn oli kultuuriliselt sama mitmekesine kui iga teine 1960. aastate lõpu metropol. Nagu paljud teavad, on seal ka suur väliseestlaste kogukond. Kohtasin lapsi, kelle vanemad olid pääsenud Nõukogude okupatsiooni survest ja sain lummatud nende vastupidamislugudest ning kaunilt illustreeritud eestikeelsetest juturaamatutest. Mulle avaldas muljet, et lisaks tavalisele koolile käisid nad ka eesti koolis!

    Loomingulise identiteedi arenedes oli mul õnn käia Ontario provintsi Londoni visuaalse kunsti õppega rikastatud keskkoolis, kus õppisin tekstiili, keraamikat, joonistamist ja graafikat. 1980ndatel sain New Yorgis oma esimese kraadi moe erialal. Seejärel, 1990ndate alguses, kolisin Kanada idarannikule, et omandada diplom käsitöö erialal Nova Scotia kunsti- ja disainikolledžis (NSCAD), kus minust sai lõpuks ka käsitöö õppetooli (tekstiilid/mood) dotsent. NSCADis tutvusin ka oma elukaaslasega, kes on eestlane.

    Võimalik, et kujutav kunst vs. rakenduskunst vs. unikaaldisain on üks lõputa vaidlus nagu surelik võitlus, mida võib pidada, aga ei eales võita. Sageli tundub, et selliste vastuseta küsimuste võlu peitubki arutelus. Vastuse klaarudes kaotaks küsimus päevakajalisuse. Asjad loksuksid paika, soga selituks, läbipaistvus tühistaks salapära. Nüüdisaegne taidepraktika on mitmetes kõrgkoolides hõlvamas kunstist ja disainist eraldiseisvat positsiooni. Uurid Aalto ülikooli doktorandina käsitöö toimevõimekust, küsid, kas meie vormime käsitööd või vormib käsitöö hoopis meid. Kui kirjeldada välja, kus viibid, siis kuidas taide­praktika ilmneb?

    1990ndate keskel, oma magistriõpingute ajal, tegin ühe paroodilise video „Kes räägib käsitöö eest“ ja magistritöö näituse jaoks performance’i „The Craft/Art de-bat“ (mäng sõnaga „debatt“). Olen selle draakoniga maadelnud juba pikka aega nagu nurjatu probleemiga, mida ei anna üheselt lahendada. Nii nagu ka välja tõid, pean selle arutelu uurimist mõttekaks. Praegu hõlmab aga see arutelu juba rohkemat kui tavapärast kunsti/disaini/käsitöö küsimust – see tähendab muudki kui inimesi, nende maailmu ja tulevikke. Olen õnnelik, et elan ajal, kui mõtlemine, mis oli ilmselge mu lapsepõlves ja oli ümbritsetud kultuurist, kus ei nähtud lääne eraldusjooni nii selgelt, on nüüd kogu maailmas tõsiselt arutluse all.

    Gary Markle: „Minu eesmärk on koostöö materjaliga, lasta end käsitööprotsessist juhtida.“

    Nagu märkisid, on minu peamine uurimisküsimus, kas meie loome käsitööd või loob käsitöö meid. Sinu sõnastuses „vormib“ – tõepoolest, need vormumised on eristamatud, kui mõista neid biosemiootilisest vaatenurgast kui keskkonnas toimuvaid. Võtan omaks identiteedi „kunstnik+disainer+käsitöö-line=tegija“. Praktikast lähtuva uurimistöö puhul huvitab mind kõige rohkem käsitöö kui intellekti (CI) ja/või teadvuse vormi kehtestamine. See tugineb ideele materjali agentsusest, kuid asetab inimese ja mateeria keskmest väljapoole, luues teadlikkuse, et inimestele tuleb andestada tee, kus oleme, sest soov muuta looduse mateeriat on inimlik. Nüüd on aga küsimus selles, mida me teeme, teades, et see tee on lõpusirgel? Leian, et nende küsimuste mõtestamiseks toimib huumor – seni, kuni see tasakaalustab düstoopilisi ja utoopilisi tulevikunägemusi.

    Hiljuti jäi silma, et käisite residentuuri raames suitsusaunas. Kunstihuviline võiks ehk arglikult küsida, mismoodi on maksumaksja raha eest saunaskäimine seotud taide­praktikaga. Akadeemilises kontekstis on ikka küsitud, milline teadmine on uurimusega sündinud. Anna Hintsi dokumentaal „Savvusanna sõsarad“ lööb maailmas laineid, krooniti „Sundance’i“ filmifestivalil. Suitsusaun pole kunagi maailmas nii aktuaalne olnud kui praegu. Kas õige saunaskäimine on meistrioskus?

    Ma ei ole Anna Hintsi auhinnatud filmi veel näinud. Kuid tasub mainida, et nagu ka tema auhind näitab, on Eesti väikese rahvaarvuga riigina maailmas väga suure mõjuga. Mitme riigi maksumaksjana mõtlen sageli selle üle, kuidas delegeeritakse vahendeid loovuse toetamiseks ja edendamiseks. Sellele küsimusele on väga keeruline vastata praegusel majandusmurrangu ajal, mille on põhjustanud riiklikult toetatud terroristlik agressioon, nagu näeme Venemaa sissetungi puhul Ukrainasse. Ma ei oska vaielda selle üle, kuidas peaks sellistel aegadel raha eraldama, küll aga võin pakkuda järgmise ülevaate. Kui tegemist on kultuuriidentiteedi loomisega populaarsetes valdkondades, näiteks spordiga, siis peetakse seda sageli ilmselgelt riiklikku rahastamist väärivaks. Paljud inimesed näevad spordiga seotut hädavajalikuna „rahvusliku identiteedi“ ülesehitamiseks. Ometi kannab rahvuslikku identiteeti just seesugune tegevus nagu suitsusaunas käimine, mida on tunnustatud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kandmisega, suuresti tänu selliste inimeste pingutustele nagu Eda Veer­oja Mooska talust. Siin peitub kultuuri tarvis tähtis mõte. Tegemist ei ole tippspordiga võrreldava nähtavusega: ei ole medaleid, dopinguskandaale ega maailmalavasid, kus esineda. Saunaskäimine on palju peenem ettevõtmine ning seotud sügavamalt kuuluvuse ja identiteediga. Minu arvates oli see residentuur, mille arendas välja Ann Mirjam Vaikla koos Magic Carpetsi residentuuri- ja Tartu 2024. aasta kultuuripealinna programmiga, üks tunnustuse otsimise viis, et kaitsta nähtust, mis on kadumisohus. Mind kui välismaalast paluti osalema, sest olen hakanud hindama sauna­kultuuri käsitööpraktika olulise osana. See on seotud keha kui performatiivse kohaga, kogukonnaga, kuhu kuulutakse, füüsilise tervise ja heaoluga (vähendab vererõhku ja insuldiriski, mis tähendab suurt kokkuhoidu maksumaksjatele) ning ausalt öeldes ka heaolu vaimse mõõtmega – kasu, mida tunnustatakse Eestis, Soomes, Islandil ja Kanadas üha enam, vaatamata suurtele geograafilistele ja keelelistele erinevustele. Selline residentuur on väga tähendusrikas inimeste ja laiaulatusliku praktika ühendamiseks. Arvan, et kui Eestis liigutakse selliste küsimuste nagu „mida tähendab olla eestlane XXI sajandil?“ esitamise suunas, aitavad iidsed tavad ankurdada eelseisvaid suuri muutusi.

    Tähelepanu, mille suitsusaunakultuur on praegu pälvinud, viitab nihkele, et „mittemateriaalsete oskuste ja pärandi“ väärtustamist tajutakse hädavajalikuna loovate tõekspidamiste jõu ja autokraatiavastasuse püsimajäämiseks – inimkultuuri valdkonnad, kus Eesti ka silma paistab. Oskustöö rolli ei saa suitsusaunakogemuses alahinnata: see on käsitöö ja uskumuste kujundamise vorm ja võib-olla ellujäämise mõttes ka üks tähtsamaid asju.

    Eks mu küsimus suitsusaunakultuuri ja avaliku sfääri huvide ristumisest oli meelega provotseeriv, et juhatada vestlus teadmiste ja taidurlikkuse teemale. Sageli tuleb meil kontseptuaalsete meistritena vastata, mis otstarve on tarbetul tarbekunstil, mille olemus näib seisnevat selle valmimise protsessis. Käsitöölise panuse tulemuseks on ikka olnud soojad kindad, hingav palkmaja, sepisriiv uksel, vettpidav joogiklaas jms. Sageli puudub kunstiväljal toimetavate nüüdistaidurite loomingus klassikalises mõttes produkt. Ka Hopi näitusel tundsin, et su hiiglaslikud punutud kookonid ei ole pelgalt sisustuselemendid. Kui olin sepatudeng, häiris mind tühi dekoratiivsus. Tegin aktsiooni, kus läksin kaks kätt taskus metsa, ehitasin kätte juhtunud materjalidest sepikoja ja tagusin-ihusin toimiva kiini. Asjade tegemise oskus tundus asjadest endist tähtsam.

    Mulle sobib sinu kirjeldatud performance, käsitööoskuse realiseerimine, viisina vaidlustada tühine dekoratiivsus, ja tahaksin samuti osata kiini sepistada. Ka mulle on protsessid käsitöös põhiline asi. Objekt või toode on parimal juhul teisejärguline. Kuigi mulle meeldivad kaunilt kujundatud ja valmistatud esemed, ei ole see minu kunsti eesmärk. Minu eesmärk on koostöö materjaliga, lasta end käsitööprotsessist juhtida. Näituseprojektiga „Sõlmside“ sai mulle väga selgeks mu sõrmede laienemine tööriistadeks, sellest sai minu tööprotsessi fookus. Teoste valmistamise lõpul olid mu käed verised ja sõrmed paistes, kuid ebamugavusele vaatamata tundsin suurt rahulolu. Loodud koostööobjektid viitavad humoorikale, näiliselt kasutule funktsioonile: laiendatud moe perspektiivist püüdsin nendega väljendada tehisintellekti tulevikku ja realiseerida rõivastumissoove, mis on inimestele tundmatud. Selles spekulatsioonis olen kõigest tööriist, et luua moodi uutele olemise vormidele. Iga objekti mütsina kasutasin Ikea lambivarje, mis toimisid ka näituse peamise valgusallikana. See omapärane aspekt nende objektide puhul viitab neile kui toodetele ja on osaliselt inspireeritud Ulvi Haagenseni pööraselt loomingulistest kodumõõdus lampidest. Seega, kuigi väldin disaini tootmist, naudin segaduse eetost, kus tarbimisjärgse kodanikuna elan.

    Gary Markle’i Hopi galerii näitusel kandsid massiivseid „kleite“ Ikea lambivarjud.

    Oleme mõlemad kunstiakadeemia õppejõud ja puutunud kokku akadeemilise ignorantsusega, kus sõnastatavat teadmist peetakse füüsilisest enamaks. Ükski inimene ei suuda teisele piisavalt hästi selgitada, kuidas jalgrattaga sõita, et too otsekohe sadulasse hüppaks ja väntama hakkaks. Rattasõiduoskuse informatsiooni hulk on lihtsalt liiga suur, et seda sõnastatuna edastada. Sedasi jääbki sõnadele vaid tegelikkust peegeldav roll. Sellistele sõnastamatutele teadmistele, mida võib nimetada ka treenitud intuitsiooniks, on rajatud enamik materjalikesksest praktikast. Moekunstnik võib luua süvakõhutundelt „Jevgeni Oneginiga“ võrdväärselt maailma intellektuaalselt panustavat publiku elutunnetust vormivat loomingut. Kuidas oled oma tegemiste olemasolu eest seisnud akadeemilises struktuuris?

    Sellel areenil saan ma jõudu põlisrahvaste ja traditsiooniliste teadmiste valdajatelt ning feministlikelt ja kväärmõtlejatelt, nendelt, kes on lääneliku mõtlemise hegemooniale vastu ja seavad selle otseselt kahtluse alla. Olen teadlik, et tegija, õpetaja ja teadlasena kinnistan selles süsteemis ka hierarhilise, binaarse ja lineaarse mõtlemise katastroofi. Kehastan paljuski seda duaalsust, sest kuigi tean, et vaikivad teadmised on minu loomingus ja õpetamispraktikas palju tähtsamad kui akadeemilised, vajan siiski akadeemilist heakskiitu.

    Püüan oma praktikas, uurimistöös ja elukutse raames uskumuste alused kahtluse alla seada, et saavutada süsteemis tagasihoidlik muutus. Oleme peaaegu veerandi võrra XXI sajandis ja loomeinimestena otsime uusi viise näha ja seletada maailma nii, nagu me seda praegu tajume. Mis puutub minu võimesse taluda akadeemilist survet, siis tsiteerin siinkohal laiendatud moe vaatevinklist lähtudes hispaania ja ameerika filosoofi George Santayanat, kes ütles, et „mood on midagi barbaarset, sest toodab põhjuseta uuendusi ja kasuta jäljendamist“. Laiendatud mõtlemine võimaldab mul liikuda moe ja akadeemilise maailma absurdse konkreetsuse vahel. Mood jõuab ühel või teisel viisil tuumani, mida tähendab olla inimene. Kui oleme vabad küsimusi esitama, suudame taluda peaaegu iga režiimi.

    Inimeseuurijad pole tänini päris veendunud, kas tööriistu hakati kasutama seetõttu, et pöial võimaldas neist haarata, või arenes pöial välja selleks, et tööriistast paremini haarata. Usun, et enamik teab, kuidas inimene käsitööd teeb, kuid märksa intrigeerivamalt kõlab su pealis­ülesande teine pool – käsitöö loob inimese.

    Sellega on nagu küsimusega, kumb oli enne, kas kana või muna, ja see näitab, kui haprad inimestena oleme. Tahame, et asjad oleksid must-valged, kuigi see ei ole võimalik. Teadus ei suuda tõenäoliselt kunagi kindlaks teha, kumb oli esimene. Ilmselt on see nagunii ka ebaoluline. Praegu võiks inimestele olla tähtsam küsimus, kumb on viimane. Antropotseenis elava olendina võin küsida ja küsingi, kuidas aegadeülene asjade tegemise protsess on mind mõjutanud, kujundanud ja mu „teinud“. Küsin seda peamiselt oma kätega tehes. Seega soovin öelda oma uurimisküsimusega, milline on mäng kana-muna või must-valge binaarse mõtlemise vahel, et inimene ei ole tegemise tungi läte, vähemalt mitte täielikult. Kuna eksistentsi mateeria on organiseerunud olemisse, kanname meie, inimesed, endaga ajaloo niite, mis paljastavad piisaval lahtiharutamisel ja laialitõmbamisel evolutsiooni keerulised seosed. Näiteks mingil ajal muutusid organismi välised koed tundlikuks valguse suhtes, seda nii rõhu kui ka lainepikkuse mõttes. Aegamisi kujunesid tundlikkusest välja infokogumisele spetsialiseerunud alad. Silm hakkas kujunema koos teiste kudedega ja organiseerus üha spetsiifilisemaiks struktuurideks, näiteks nägemisnärviks. Siinkohal võib ehk kokku leppida, et valgus oli esimene. Biosemiootikal ja küberneetikal on praktikast lähtuvale uurimistööle palju pakkuda, sest nende abil saab selgitada võimalikke teid mõistmaks, et keskkond on evolutsiooni algupära ja tuleviku mõistmisel võtmetähtsusega. Seda enam, kui üha kiirendame olemise faase ja ennetame nende liikide tulevikku, kellel areneda aitame – olendite, keda vaevu tunneme ja kes meid tõenäoliselt üldse ei tunnista. Nagu eespool mainisin, näen käsitööd kui intellekti (CI) ja püüan luua paralleeli seda tüüpi teadlikkuse ja tehisintellekti (AI) vahel. Usun, et mõistes meie rolli holistilise päritolu osana ja seda nii tuttava meediumi nagu käsitöö kaudu, saab vähendada ärevust ja suunata strateegilisemalt tuleviku tegemisi. Minu uurimuse keskne mõte on seada kahtluse alla autorsus ja seega inimkesksus ning liikuda esteetika suunas, kus esiplaanil on koostöö, sümbioos ja koevolutsioon.

  • Pärjatud Järve betoontornid

    KARIN PAULUS

    2022. aasta betoonehitis Järve tornid. Arhitektid Martin Aunin, Marti Kahu, Margid Saar ja Martin Melioranski, konstruktsiooniinsenerid Jaanus Olop ja Mati Jõgiste. Inseneribüroo Pike monoliitbetooni-lahendus, betoontoodete valmistaja ja paigaldaja E-Betoonelement, betoonitööd teostasid PR Betoon, E-Betoonelement ja Maru Betoonitööd. Betooni tarnija Rudus, raketise valmistaja Peri. Tellija ning peatöövõtja TTP AS.

    Konkursi žürii: ehitusinsener Aadu Kana (esimees), Villem Tomiste (arhitektide liit), Kalev Ramjalg (betooniühing), Indrek Peterson (ehitusettevõtjate liit), Heiki Meos (ehitusinseneride liit), Johann-Aksel Tarbe (ehituskonsultatsiooniettevõtete liit), Marina Vaganova (ehitusmaterjalide tootjate liit), Teeli Remmelg (Äripäev) Liivi Tamm (EhitusEST), Maritta Koivisto (Soome arhitekt, ajakiri Beton).

    Arhitektuurivalla üks mainekamaid on aasta betoonehitise preemia. Sellel on pikk traditsioon, auhinda on välja antud juba kakskümmend kolm aastat, ning parimaid töid valivad professionaalid. Auhinna üleandmise tseremoonia ehk betoonipäeva tähistatakse seminariga, kuhu kutsutakse põnevaid esinejaid – tänavu Ludovico Lombardi büroost Zaha Hadid Architects – ning avab ootamatuid teemasid. Näiteks oli seekord betoonipäeval käsitluse all Kunda karjääride üllatavalt suur elurikkus ning arutelu, kuidas lõpetada kaevandustegevus nii, et ala jääks võimalikult paljude liikide elupaigaks ka edaspidi. On see moodsa aja hooliv ettevõtlus?

    Konkursi nominendid näitasid tänavugi imeliselt, et betoon on suurepärane materjal, millest saab teha kõikvõimalikke teekonstruktsioone, vett, lund ja kuumust ning rahvamasse taluma pidavaid ehitisi, eksklusiivseid monumente ja väikevorme, tüüpset ja tehaselist.

    Sel korral otsustatigi esile tõsta just viimast ning preemia said Järve tornid. Žürii hindas asukohta istuvat väärtuslikku arhitektuuri, samuti arhitekti-projekteerija-betoonelemenditootja kvaliteetset koostööd. Eraldi kiideti betoon­elementide headust, aga ka paigaldust. Veel märgiti, et ära on osatud kasutada nii tehasetingimustes valmistatud täpsed, keerulised ja kvaliteetsed elemendid kui ka paigalvalu loendamatud võimalused.

    Arhitekt Martin Aunini tänukõne pani mõtlema: ta mainis nimelt, betooni­auhinnad eristuvad teiste konkursside omadest sellega, et premeerituks ei osutu ainult kultuuri- ja koolimajad, kuhu on võimalik olnud kõvasti avalikku raha panna. Mööngem, era­algatustel on tegelikult ju väga keeruline rinda pista suurejooneliste kontserdimajade, õppehoonete ja muuseumidega, kus saab pakkuda tipptaset ukselingist kunsti­teosteni välja. Ometi vajame väga ka täiesti tavalisi hooneid, näiteks elamuid, ladusid ja lautu.

    Järve tornid paiknevad hiiglasliku mitmetasandilise ristmiku pervel ja sealt saab kiigata kaugele. See on üks väheseid kohti Tallinnas, kus tundub, et valitseb metropoli moodi kiirustav sagimine.

    Aunin on oma tegemiste kohta öelnud, et on kasutanud betooni konstruktsioonimaterjalina, aga püüdnud ehitada selle toel hoonetele ka selgroo ja anda edasi iseloomu, tõstes esile just Järve torne. Nende majade puhul on meie oludes eriline nende ehitusviis: kasutatud on ruumi- ehk rõdu- ja seinaelemente, mitte harjumuspäraseid paneele, mis kujutavad endast lamedaid plaate, millest mõnel on aknaauk sees. „Välisseina iga element on keeruline kolmemõõtmeline pusletükk. Eriti ruumilised ja skulpturaalsed on maja välisnurkade fassaadi- ja rõduelemendid,“ toob Aunin välja. Kuusteist aastat tagasi, mil torne projekteerima hakati, oleks olnud sellist lahendust teostada palju keerukam. Praeguseks on arvutiga tehtav kolmemõõtmeline mudelprojekteerimine kiiresti edenenud. Kuna nii projekteerimine kui ka tehases tootmine on kõvasti arenenud, kavandati kompleks 2011. aastal saadud ehitusloast hoolimata 2017. aastal betoonelementhooneks ümber. Aunin mainib, et juba enne valmimist märkas käärtreppidega evakuatsioonilahendust päästeameti peainspektor Vassil Hartšuk, kes koostas just esimest kõrghoonete tuleohutuse standardit ja lisas nähtu standardi teatme­lisasse kui näidislahenduse kahe trepikojaga uusehitise korral.

    Kuidas mõjub ehitis linnapildis? Järve tornidest saab kiigata kaugele, sest need paiknevad hiiglasliku mitmetasandilise ristmiku pervel. See on üks väheseid kohti Tallinnas, kus tundub, et meil valitseb metropoli moodi kiirustav sagimine. Ühest küljest ümbritsevad hoonet eri kõrgustel kulgevad auto- ja rongiteed. Teisele küljele jäävad aga tillukesed eramajad, millele pakub õnneks varju müratõke.

    Kõrghoonete teemaplaneeringuga lubatu ning krundi keerukus ja kiitsakus sundis looma ekspressiivsema lahenduse. Tornide sihvakusele annab kõrgustesse pürgivust juurde ka elementide disain. Katust ääristab otsekui mõnd linnust sakmeline rinnatis. Kompleks koosneb kahest elamutornist (205 korterit) ja neid ühendavast madalast kaubandus-, teenindus- ja bürooplokist. Hoonel on kaks maa-alust parkimiskorrust ning ühel tornil 19 ja teisel 18 korrust. Rõdupiirded on läbipaistvast klaasist, mis on ühtaegu ilus ja õõvastav. Ehitises on selgust, rütmi ning vahest ka karmust. Maja taga on L-tähe kujuga hoone käppade vahel plats, millega liituvad mänguväljak ja väike väliparkla. Fookus on siiski mujal. Torn on ju eelkõige maamärk, majakas, mis sümboliseerib linlikku vaimsust, dünaamikat, soovi minna kõrgemaks, kaunimaks, teha asju teisiti ning tabada progressi otsekui sõnajalaõit jaaniöös.

    Vahetult enne aasta betooniehitise auhinda said tornid teiselaadilise äramärkimise osaliseks. Nimelt paigutati need Eesti Ekspressis Joosep Tiksi loos* pealinna kõige koledamate majade sekka. Silma riivavat, et tornid edvistavad moskvalikult kehvas ümbruses: „Uksehoidja on luksusest veel puudu. Kriitilisem pilk vaataks Järve torne ja hammustaks läbi, et pikad ja pirakad poole korruse korterite peale jagatavad rõdud ja ilutriibud fassaadil on tüng ja tilulilu. Tegelikult on need kaks hoonet lihtsalt valged betoonkamakad, natuke nagu seenejalad maantee ja metsa vahel Pärnu maantee viadukti otsas.“ Puudulikule avalikule ruumile viidates lisatakse: „Kalli muljega odav kant.“ Kuna kriitika autorid on anonüümsed n-ö eksperdid, siis on arutelu võimatu. Betooni­žürii on samal ajal nimekas ja näoga. Ilmselt on viga tükati ka tornmajade imagos: eriti esimese põlve linna­eestlane kipub end ikka seostama pigem kasteheinas aiaäärse tänava, mitte aga pilvepiiriga.

    Betoonipreemiate puhul tahan eraldi tunnustada tunnustamist: nimelt pälvis eriauhinna Pakrineeme LNG-terminali haalamiskai ehituse üldjuht Reedik Raudla. Ta oskas dirigeerida kõigi tööde kvaliteetse teostamise rekordiliselt lühikese ajaga ning suutis korraldada hästi betoonitööd: haalamiskai betooniosade valamiseks tuli betoonipumba toruliin vedada 750 meetri kaugusele, mis on teadaolevalt Eesti rekord. See on rajatis, mida peeti ju meie varustuskindluse edendamise osas nii oluliseks, kuid mida keeruka ehitusena laiemalt absoluutselt väärtustada ei osata!

    Ei pea olema selgeltnägija väitmaks, et järgmistel konkurssidel kogeme, kuidas betoonist ehitamine on aina säästlikum, teiseneb rätsepaülikondade stilistika ning betoonelementide tööstus ja mudelprojekteerimine klapivad aina paremini kokku.

    * Joosep Tiks, Nagu lahmakas tuumavarjend! Tallinna kümme kõige koledamat maja. – Eesti Ekspress 15. I 2023.

  • Piiririkkuja ja piirivalvur

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Tanel Toomi „Viimase vahiposti“ plakatitel ja turundusmaterjalides keskendutakse näitlejatest vahest kõige enam Kate Bosworthile kui filmi ainsale naisnäitlejale, aga filmihuvilisele on ehk kõige intrigeerivam see, et Hendrichsi rollis astub üles kuulus saksa näitleja Thomas Kretschmann. Kretschmann on oma kireva karjääri jooksul mänginud nii Marveli Kapten Ameerika lugude ajalukku ulatuvas osas parun Wolfgang von Struckerit (filmides „Kapten Ameerika. Talvesõdur“ ja „Tasujad. Ultroni ajastu“1), aga ka kapten Wilm Hosenfeldi Roman Polanski erakordses „Klaverimängijas“2, kus tal on täita filmi suures pöördes keskne roll. Nagu tegelasenimedest näha, siis olgu tegemist meinstriimi või arthausiga, Kretschmanni osaks on tema 111 filmirolli puhul saanud tihti värvikate natside mängimine. Kretschmann on vahelduva kunstilise eduga filmides kehastanud tervet plejaadi fašiste Eichmannist ja Goebbelsist kuni väiksemate tõsieluliste ja väljamõeldud ohvitserideni välja. Tihti on ta neisse toonud ka ootamatu, maailmast väsinud, resigneerunud empaatiatunde, mingi sisemine kurbuse, mis annab tema tegelastele sügavust ka siis, kui neil ekraanil eriti midagi teha ei ole. Nii ka „Viimase vahiposti“ Hendrichsi puhul, kes on ilmselt üks segase ja tumeda elukäiguga ohvitser, kelle sisemuses võitlevad kohusetunne ja inimlik kompromissivalmidus. Lisaks on Hendrichsis peidus ka idasakslase Kretschmanni enda kahetisus – ta valvab piiri ida ja läänt eraldaval, aga ka neid ühendaval vahipostil, kuuludes korraga mõlemasse maailma. Ka näitlejakarjääris on ta alati teadnud oma piire ja teinud seda, mida temalt oodatakse, pelgamata tüüprolle, ent aeg-ajalt kasutanud ka avanevaid piiriületusvõimalusi.

    Kas te olete „Viimast vahiposti“ juba näinud? Kui, siis millal ja kus?

    Jah olen, mõni nädal tagasi. Oma telekast. Vaatasin seda enne esilinastust, sest mul oli pressikohustusi ja pidin filmist rääkima.

    Mis mulje jäi? Kuidas film teile meeldis?

    Mulle meeldib see väga. Tead, tavaliselt on mul väga raske hinnata filmi, kus mängin, sest ma ei saa olla objektiivne. Mõnd oma filmi esimest korda vaadates ma võdistan õlgu, aga seekord mitte. Ma olen Taneli suur fänn, seda teavad kõik. Ma ei muutnud meelt ka „Viimast vahiposti“ vaadates. Minu arvates on ta geenius. Eriti kui arvesse võtta, et see on väike film, mitte mingi suurfilm. Ma ei tea, mida tunnevad näiteks filmiajakirjanikud, aga end tavavaataja rolli pannes oli mul raske filmist silmi eemale pöörata. See on hea märk. Mulle meeldib, kui filmis pole näha traagelniite, ja see on meie valdkonnas suurim kompliment. Väga hästi tehtud film.

    Kuidas te Taneliga kokku saite ja sinna filmi sattusite?

    Ma teadsin temast ka enne, aga fänn sai minust siis, kui temaga koos töötasin. Tegin Eestis samal aastal ka ühe teise filmi, Ameerika filmi nimega „Veresüü“3, mis peaks välja tulema tänavu suvel. Võtete ajal lähenes mulle Ivo Felt ja kohtusin ka Taneliga. Teadsin teda ka enne, sa ju tead, kuidas sellega ilmselt on, ega teie filmiseltskond ole suur – nii nagu ka Tallinn, eks? Sattusin tema filme vaatama, me saime kokku ja nii ta läks.

    Teil on olnud võimalus töötada prominentsete tipplavastajatega. Ega te ei tundnud kiusatust vanema kolleegina noorele eesti lavastajale nõu anda?

    Ei, vastupidi. Ma pole kunagi varem kohanud platsil lavastajat, kes oleks nii hästi ette valmistunud. Kodutööd teeb ta tõesti palju ja korralikult, tuleb platsile kindla teadmisega, mida ta soovib. Tanel teab meie dialooge peast ilmselt paremini kui me ise. Temaga on väga rahustav koos töötada, sest tal on kõik kontrolli all.

    Thomas Kretschmann: „Ma pole kunagi varem kohanud platsil lavastajat, kes oleks nii hästi ette valmistunud kui Tanel Toom.“ Pildil Tanel Toom ja Thomas Kretschmann võtteplatsil.

    Kuidas te tiheda töögraafiku juures säilitate huvi oma osalusega projektide vastu? Suurte bändide muusikute puhul on näiteks tavalised kirjeldused sellest, kuidas tuuri jooksul kõik üheks rutiiniks kokku sulab.

    Ma töötan palju sellepärast, et pean seda tegema, aga ka sellepärast, et mulle see töö meeldib. Olen palju mõelnud, miks eriti muusikas, aga ka filmis on nii, et need, keda kõige rohkem armastan – muusikas Pink Floyd, varajane Genesis, The Beatles, Led Zeppelin –, on vorminud kõik oma meistriteosed siis, kui nad ei peaks veel üldse aru saama, mida kuradit nad teevad. Nad on nii noored. Hiljem järgnevatel aastakümnetel peaksid nad juba teadma, mida teevad, aga enam kunagi ei ole nad nii head. Praegustest ainus bänd, kes on mulle oluline, on vahest Radiohead või ka Damien Rice. Kõik vanemad bändid on aga iseenese varjud. Ka näitlemisest olen mõelnud samamoodi: kuidas on nii, et need, kes mulle olulised on, näiteks Marlon Brando või Robert de Niro… pole enam kunagi olnud hiljem nii head kui kunagi noorena. Al Pacino on küll endiselt fantastiline, olen koos temaga ka töötanud.4

    Ma ei oska öelda, kuidas minuga lood on, ma pole olnud sellest eriti huvitatud. Kui nälg või kirg ära kaob, siis … ma ei oskagi öelda, mis see on. Loen käsikirja läbi ja kui olen otsustanud, et tahan seda filmi teha, siis teen. Võtteplatsil oma stseene üles filmides püüan alati jõuda punktini, kui olen aru saanud, et paremini ma seda enam teha ei suuda. Ma ei tea, kuidas seda selgitada… Mulle ei meeldi väga palju proove teha, sest mulle meeldib ettenägematu. Hindan väga tõelisust, ehedust… „Tár“5 on suure­pärane näide. Oled sa seda näinud?

    Jah, olen. Väga hea.

    Ma vihkasin seda. Ma ei uskunud teda (nimitegelast ja teda kehastanud Cate Blanchetti – T. P.). Ma ei uskunud ühtki tema öeldud sõna. Ta andis mulle kui vaatajale etenduse. Ma tundsin end manipuleerituna.

    Eks „Tár“ ongi ju manipulatsioonist.

    Seda küll, aga sellepärast ma rääkisingi traagelniitidest. Kui ma neid traagelniite tunnetan või näen, siis minu jaoks on film mängust väljas. „Tári“ vaadates tundsin kogu aeg, et mind üritatakse mingi jama sisse meelitada.

    Jama sisse meelitamine kirjeldab hästi tänapäeva maailma.

    Jah, eks ta ole. Aga nagu mu ema on öelnud: maitsed on erinevad. Muidu sooviksime kõik abielluda sama tüdrukuga ja meile meeldiksid samad filmid.

    Ka teie olete osalenud paljudes filmides, mis võiksid mõne arvates olla maitsetud. Mis tunne oli näiteks mängida Draculat Dario Argento käe all6?

    See on nüüd hea näide sellest, kuidas vahel pole üldse võimalik ette teada, millesse end segada tuleb. Esilinastuse ajal Cannes’is vajusin toolil järjest sügavamale ja sügavamale ega suutnud uskuda, kui väga see mulle vastu käis ja kui halb ja odav see oli. Nagu B-kategooria pornofilm ilma keppimiseta.

    Aga see on siiski väga värvikas sissekanne teie filmograafias, ütleksin.

    (Kahtlevalt.) Jajaa, ega kunagi tea, millega mõni asi lõpeb. Ma tegin Argentoga umbes kümme aastat varem ka ühe teise filmi… (Otsib mälust.)

    „Stendhali sündroom“7

    Jah, just. Paberil oli see täiuslik film – stsenaarium oli minu arvates väga hea, operaator oli suurepärane Giuseppe Rotunno, kes oli saanud kaks Oscarit8 ja Ennio Morricone kirjutas muusika. Arusaadavalt mõtlesin ma, et see ei saa metsa minna. Aga kus sa sellega! Kunstis ja filmis on vist nii, et kaks ja kaks ei võrdu neli. Mõnikord on summa kümme, mõnikord üks.

    Usun, et see on võtte ajal võimalik ära tunda. Vahest mitte seda, kui hea on lõpptulemus, aga seda küll, kas tuleb üldse hea film. Näiteks „Klaverimängija“ puhul mõtlesin: „Jumal tänatud, et ma siin võttel praegu olen. Sellest tuleb erakordne film.“

    Mis teid siis „Viimase vahiposti“ Hendrichsi juures paelus?

    Ta on üks kulunud sõdalane, mina nägin teda sellisena. Lihtsalt Tanel pakkus mulle seda osa ja ma tahtsin teda mängida! Tahtsin Taneliga koos töötada. Ma ei analüüsi oma samme nii palju. Saan käsikirja, loen läbi ja vaatan, kas tekib tõmme või mitte.

    Kas teil on ka sõjaväetaust?

    Ma olen pärit Ida-Saksamaalt ja põgenesin sealt 1983. aastal. Sain minema just täpselt enne seda, kui mind oleks sõjaväkke võetud. Hiljem Lääne-Berliinist nad mind enam värvata ei saanud. Aga eks ma olen natsivormis ringi jooksnud nii ühes kui teises filmis.

    Te teete seda väga hästi.

    Arvad või?

    Jaa, olen näinud ka teie esimest peaosa filmis „Rott“9, kas mäletate seda? (Naer.) Juba seal on teil oma tüüp­karakter – sarmikas värdjas, kes mõjub empaatiliselt, aga kelle moraalne pale võib olla kahtlane. See iseloomustab minu meelest ka suurt osa teie mängitud natsiohvitsere.

    Aitäh, tänan väga.

    Mul on hea meel, et teile ei tekita probleemi mängida Eichmanni, Remerit10 ja kõiki neid teisi natse, aga kuidas te selle endale selgeks teete?

    Enamasti on „pahad“ – nii neid nimetatakse, eks – huvitavamad tegelased näitlejale mängida. Ma ei ole kunagi olnud huvitatud lihtsalt kurjuse sümboliks olemisest, vaid ikka ka isiku portreteerimisest, sest inimesel on eri tahke. Mida enam tegelaskujusse eri toone sisse panna, seda huvitavamaks ta ekraanil muutub. Eichmanni kallal meeldis mulle väga töötada, sest ettevalmistus kestis ka kauem kui mõne teise filmil puhul. See võib olla väga erinev – mõni film nõuab põhjalikku ette­valmistust, mõni teine ei vaja seda üldse. Mina teen nii üht kui teist tüüpi filme. Hendrichsiks „Viimases vahipostis“ ei valmistunud ma peaaegu üldse ette. Ma isegi ei kujuta ette, mida seal peaks ette valmistama, õppisin lihtsalt oma read ära. Osatäitmiseks „Klaverimängijas“ ei õppinud ma ka näiteks üldse. Läksin Polanski juurde ja ütlesin: ma ei tea, mida ette valmistada, sest te olete üks maailma mõjukamaid režissööre. Te olete ise elanud selles kujutatavas ajas, ma ei suudaks siin teiega neil teemadel vaielda. Antud juhul eelistan teha seda, mida teie käsite, kui see sobib.

    Kas te näiteks lugesite oma „Klaveri­õpetaja“ tegelaskuju Wilm Hosenfeldi kohta, sest ta oli ju tegelik isik?

    Mul oli plaanis, aga Polanski ütles, et ta ei taha, et ma seda teeksin.

    Ja teil on ka film „Õhupall“11, mis räägib Ida-Saksamaalt õhupalliga põgenemisest ja mille alguses on infotiiter, et kokku põgenes 38 000 inimest.

    Jaa, saksa film „Õhupall“ on üks neist, mis on mulle väga meeldinud ja ma sain selle filmi võtetel heaks sõbraks lavastaja Michael Herbigiga. See film on mulle äärmiselt tähtis, sest eks ma ole Ida-Saksamaal elanuna selle teema suhtes väga tundlik. Michaelist oli aga väga nutikas mulle pakkuda just sellist rolli, mängin filmis Stasi ohvitseri, seda tüüpi tegelast, kelle eest üritasin oma põgenemise ajal varjuda. Mõtlesin nende Stasi tüüpide peale enne põgenemist väga palju ja sellepärast mulle väga meeldis mängida üht neist ning see tuli välja loomulikult.

    Aga ikkagi, teie olite siis üks neist, kes põgenes Saksa Demokraatlikust Vabariigist. Kuidas?

    Põgenemise katsetamine jooksuga üle müüri oli täielik enesetapp. Täiesti rumal, seda ei oleks ma üle elanud. Alustuseks hankisin endale Bulgaaria viisa, sest mul oli paranoia, et mind jälgitakse pidevalt. Budapestis lahkusin poole sõidu pealt rongist. Mu eesmärk oli jõuda kolmnurka, kus kohtuvad Ungari, Austria ja toonase Jugoslaavia piirid. Mõtlesin, et lähen Jugoslaaviasse, aga Austria piiri lähedale, kuna oletasin, et Austria piiri valvatakse rohkem. Jugoslaavia polnud toona ei siin- ega sealpool, me kutsusime seda blokivabaks maaks. Kõigepealt Jugoslaavia, seejärel Austria ja siis juba Saksamaa. See kõik polnud nii lihtne, kui praegu rääkides tundub. Reis kestis kaks nädalat ja tekkis palju probleeme, paras õudusunenägu. Rebisin oma sõrmest tüki ära (Näitab.) ja pidin minema tagasi Ungarisse haiglasse, et see külge õmmelda. Pidin ka olema ettevaatlik, sest piiritsooni, umbes 20 kilomeetri laiust ala, valvati hoolikalt. Kui kedagi seal nähti, anti kohe üles ja tuldi otsima. Olin põgenedes 20aastane ja tähistasin oma 21. sünnipäeva illegaalselt piiri ületades.

    Aga põgenemisest hullemgi oli tegutsemiseelne aeg – paranoia, depressioon… Kõik, mida on näha „Õhupallis“, on selles osas väga tõepärane.

    Kui nüüd tagasi vaadata, siis millised mängitud tegelased või filmid on rohkem teiega jäänud?

    Esiteks muidugi „Klaverimängija“. Lõppude lõpuks on ikkagi soov osaleda mõnes filmis, mis jääb, mis tähendab midagi. See on kindlasti üks selline film ja mul vedas, et Polański mulle selle võimaluse pakkus. Seal langevad kokku paljud asjad, ka Polański ise peab seda oma parimaks filmiks.

    Mulle meeldib ka „Õhupall“, aga tegelastest… raske öelda. Tegin saksa telefilmi nimega „Mogadishu“12. 1970ndatel röövis terroriorganisatsioon RAF Lufthansa lennuki ja seda sunniti maanduma Somaalia pealinnas Mogadishus. Mängisin lennuki kaptenit, kes päästab oma reisijad ja meeskonna, aga hukkub ise. Ta tapeti. See mulle meeldis. Pärast sain kapteni leselt kirja, kes kirjutas, et nägi oma meest kaua unes, aga aastaid hiljem enam mitte. Ja siis, pärast filmi, hakkas ta teda taas unes nägema. See on näide, et filmiga on tõesti võimalik inimesteni jõuda. Mulle oli väga huvitav mängida ka Eichmanni, tegin filmiga kõvasti tööd.

    Võin ka öelda, millised filmid mulle meeldinud on. Meeldib näiteks „Taga­otsitav“13, sest et see on lahe vaatamine. Ja tegin ka filmi nimega „Julm armastus“14 kannibal Armin Meiwesist. Lugu sellest, kuidas üks mees sõi teise ära. Teda meeldis mulle väga mängida, aga film ise pole kuigi hea.

    Kui uutest rääkida, siis mulle meeldis väga ka „Lõpmatu bassein“15.

    Olin just hiljuti Berliinis filmi esilinastusel Brandon Cronenbergi, Alexander Skarsgårdi ja teistega ning nendega koos oli väga tore olla. Sain Brandoniga heaks sõbraks, aga ma ei saa tema filmist aru. Mitte nagu Taneli film, millele pihta sain. „Viimane vahipost“ mulle meeldib, „Lõpmatu basseini“ puhul ei oskagi öelda, kas see mulle meeldib või mitte, sest ma lihtsalt ei mõista seda.

    Nii David kui Brandon Cronenbergil on minu meelest filmitegijana see omadus, et nad ei lase üldse oma tegelastele emotsionaalselt ligidale, vaid vaatavad neid nagu mingeid katseobjekte.

    Jaa, võib-olla selles asi ongi. Ma tahan olla emotsionaalselt kaasatud.

    Mul on üks imelik küsimus. Te olete pärit Ida-Saksamaalt Dessaust ja tegelesite lapsepõlves ujumisega. Rammsteini laulja Till Lindemann on ka idasaksa mees Leipzigist, umbes samal ajal ja oli samuti kõva ujuja. Kas te sel ajal tundsite teineteist?

    Olen sündinud 1962, Till Lindemann 1963. Me oleme sõbrad ja võistlesime teineteise vastu. Kohtusin temaga aastaid hiljem, umbes 20 aastat tagasi ühes restoranis, kui üks tundmatu mees tuli minu juurde ja ütles: „Thomas?“ (Matkib väga madalat häält.) Mõtlesin, et kes see veel on. Meist said sõbrad, ta on mul tihti külas käinud. Aga naljakas lugu on see, et Rammsteini fotograaf, kes on neid juba ammu pildistanud, istub praegu minu köögis, sest ta on ka sõber ja on mul praegu siin Los Angeleses külas. Olaf!

    (Jalutab telefoniga tuppa ja tutvustab mulle üht musta särgiga selli, kes osutub fotograaf Olaf Heineks.)

    Küsin veel lõpetuseks ühe filmi kohta, milleks on uus, sel suvel välja tulev Indiana Jonesi film16, kus teil on samuti osa. Kas te selle kohta mulle ka midagi öelda saate?

    Selle esilinastuse kuupäev on 30. juuni ja ma ei tea, kas ma võin midagi öelda. Kardan Disneyt nii väga, kuna ma ei tea, millest tohib rääkida, millest mitte. Ma olen ka fotograaf ja mulle anti esimese näitlejana luba teha pilte nii suure filmi võtteplatsil. Võisin pildistada kõike, mida tahtsin. Pilte mulle praegu kätte ei jäetud, pidin kõvakettad üle andma ja need pisteti kuskile seifi kuni linastamiseni. Disneyga ei taha tüli norida, see võib karjäärile kiiresti lõpu teha. Olen oma elus töötanud igasuguste inimeste ja kuulsustega. Hollywoodi filmitööstus pole nii suur ja ma tunnen mingil määral neid kõiki. Mind ei pane keegi kohmetuma, aga aeg-ajalt kogen midagi täiesti uut. Harrison Ford on väga lahke ja tore inimene ja oli erakordselt meeldiv temaga koos töötada. Temaga esmakohtumisel aga vaatasin talle otsa ja ta tundus mulle nii suurena ja ma ise tema kõrval väiksena. Siis mõtlesin, et see ongi see tõeline staarikvaliteet, mida ei saa õppida. Ilmselt pole maailmas kedagi, kes käiks ja kuulutaks, et Harrison Ford on maailma parim näitleja, aga seda, et ta on suur staar, ei saa vaidlustada. „Indiana Jonesi“ puhul oli muidugi kõik suur. Eelarve 300 miljonit ja kogu see staaride plejaad. Mul oli võimalus oma stseenid üle vaadata ja see oli tõeline elamus.

    1 „Captain America: The Winter Soldier“, Anthony Russo, Joe Russo, 2014; „Avengers: Age of Ultron“, Joss Whedon, 2015.

    2 „The Pianist“, Roman Polański, 2002.

    3 „Deliver Us“, Lee Roy Kunz, Cru Ennis, 2023.

    4 Nad on koos filmis „Ameerika reetur. Axis Sally kohtuasi.“ („American Traitor: The Trial of Axis Sally“, Michael Polish, 2021). Kretschmann mängib Joseph Goebbelsit.

    5 „Tár“, Todd Field, 2022.

    6 „Dracula 3D“, Dario Argento, 2012.

    7 „The Stendhal Syndrome“, Dario Argento, 1996.

    8 Siiski tegelikult vaid ühe nominatsiooni filmi eest „Kõik jazzi nimel“ („All that Jazz“, Bob Fosse, 1979), aga seevastu on Rotunno olnud kaheksa Federico Fellini filmi operaator.

    9 „Die Ratte“, Klaus Lemke, 1993.

    10 Kretschmann on Adolf Eichmann „Eichmannis“ (Robert Young, 2007) ja Otto Ernst Remer „Valküüris“ („Valkyrie“, Bryan Singer, 2008).

    11 „Ballon“, Michael Herbig, 2018.

    12 „Mogadischu“, Roland Suso Richter, 2008.

    13 „Wanted“, Timur Bekmambetov, 2008.

    14 „Grimm Love“, Martin Weisz, 2006.

    15 „Infitity Pool“, Brandon Cronenberg, 2023.

    16 „Indiana Jones and the Dial of Destiny“, James Mangold, 2023.

  • Kuidas portreteerida naist?

    SVETA GRIGORJEVA

    Dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ (Luxfilm, Ilmatar Film, Eesti 2023, 85 min), režissöör Anu Aun, operaatorid Heiko Sikka ja Ants Tammik, helilooja Silver Sepp, produtsendid Anu Aun ja Maie Rosmann.

    Viimastel päevadel olen mõelnud palju misogüünia peale. Mõelnud selle peale, kuidas ammusel aal kirjutas Mikk Pärnits nihilist.fm-is mu kohta „üleshaibitud lits“, päitses pilt animeeritud naisest, keda vägistatakse (?) igasse auku. Jah, seesama inimene, kes peab praegu „See pole okei“ Instagrami-kontot. Mõelnud selle põlguse peale, kuidas Mihkel Kunnus vaatas Liina Tammiste „refreshi“ „Jüri Üdi klubi“ saates aastal 2013, kuidas teda solvas see nägu Tammiste esikogu kaanel. Et üks naine võib panna oma ilusa näolapi raamatule – milline rõlge ekshibitsionism, eks? Üks korralik (nais)luuletaja käib ju alla põlve seelikuga (ka XXI sajandil), kirjutab riimides isamaalist luulet, aga kindlasti mitte sellest, kui ilus ja enesekindel ta on. Pealegi, naine, kes endale meeldib, ongi üks paras obstsöönsus, mis vajab hädasti hävitamist. Mõelnud ka selle peale, millal viimati mõnele mehele heideti ette, et ta end „müüb“, reklaamida oskab. Või kas kujutate ette, et mõni ütleks näiteks Lauri Räpi kohta „edev“ või „ego“? Ega ikka väga ei kujuta, sest ennast edukalt müüv mees on lihtsalt hea ärimees. Naine aga … teadagi kes. Ning jällegi, millal on mõnele meesarvustajale kriitilisuse tõttu ette heidetud, et ta on mees­arvustatava peale kade? Sestap räägivad näiteks Vilja Kiisleri „Vetelkõndija“ poleemilisele arvustusele1 järgnenud sellises võtmes etteheited (peamiselt ühismeedias ringlevate postituste kommentaarid) rohkem süüdistajate internaliseeritud misogüüniast.

    Kõige huvitavam koht Anu Auna „Vetelkõndijas“ on minu meelest filmi lõpus, kui Kristiina Ehin ütleb enne tiitreid: „Ma ei taha, ma ei viitsi, ma ei kavatsegi vastata kellegi kujutlusele poetessist. Mu elu on liiga lühike, et seda selle peale raisata. Ma tahan elada oluliselt kirevamalt ja ausamalt.“ Eeldan, et kui küsida näiteks tänaval ükskõik kellelt, kes vastab kõige paremini kujutlusele (õigest) eesti poetessist, on vastus tõenäoliselt Kristiina Ehin või Doris Kareva. „Vetelkõndija“ on film, mis vaid kinnitab teatud imagoloogilis-ideoloogilisi eeldusi ja arusaamu naisluuletajast kui sellisest: ema, hoidev, mitte lammutav, isamaalisi tekste kirjutav, mehi armastav sinisilmne blond kaunitar keset idüllilist suvist loodust. Juhhei ja valleraa! Selline magalageto lastetu vene nimega mimm-memm, kes kirjutab muudkui sellest, kuidas ta mehi ikka üldse ei armasta ja mis kõik Eestis alatasa halvasti on, sellesse raami mitte kuidagi ära ei mahu. Mitte, et väga tahaks. Aga kahjuks kasvab selliste filmide tõttu tõenäosus muutuda veel suuremaks paariaks siinses kirjanduses ja kultuuris laiemalt.

    Ideaalis oleks võinud Aun ju tõesti torkida dokfilmi nõela kaugemale Ehini nn ikoonist, kohta, mis peitub avalikkusele presenteeritud avatari taga. Norimised stiilis „kelle film see ikka on, kas Ehini või Auna?“ on siiski üpris kummalised, aga las ma astun siis ka selle reha peale. Kui Kiisler ja Hvostov2 on oma arvustuses märkinud, et tegemist on pigem luuletaja kui režissööri teosega, julgen selles osas vastu vaielda. Kuigi ma ei tunne isiklikult kumbagi, on filmis portreteeritav jätnud vähemalt mulle mulje, et ta tegelikult ei karda oma teravamaid nurki välja näidata. Ehin on piisavalt julge, et näidata end palju ambivalentsemana, mõelgem kas või tema geniaalsete sotsiaalkriitiliste räpplugude peale. See ambivalents tuleb kenasti välja ka Klassikaraadios Kaisa Lingule antud pikas intervjuus3, mida soovitan kindlasti kuulata. Näib, et Ling sai hakkama sellega, mille Aun oli küll seadnud endale eesmärgiks, aga mida filmis välja kanda ei suutnud: avada Kristiina Ehin mitmest-setmest küljest, näidata teda huvitava, targa, keerulise, vastuolulise, kuid kokkuvõttes ikkagi väga mõnusa mõttemaailma-laadiga loojana. Näib, et Lingul õnnestus see seetõttu, et ta ei võtnud loojat enda vastas mitte müütilise ükssarvikuna, vaid lihast ja luust naisena, kelle olemus ja mõttemaailm huvitab teda päriselt (nii heas kui ka halvas). Ning tulemus? Imeline. Nii saade kui ka tunne, mis pärast selle kuulamist pikemaks ajaks õhku hõljuma jääb.

    Filmiga Kristiina Ehinist on Anu Aun hakkama saanud ilusa hommage’iga ühele naisest luuletajale. Või pigem femmage’iga.

    On filmiski kõnekamaid kohti, eriti Ehini monoloog Mohnist. Särasilmselt kirjeldab ta igatsevalt üksinda saarel olemist kui üht tähtsamat kogemust ning nendib, et see olla ka üks loominguliselt eriti viljakas periood ta elus. Ka tõik, kui ilusaks on Ehin ennast saarest rääkima minnes teinud, on kõnekas. Näib, et Ehin ehtiski end esmalt just saare ja mitte niivõrd kaamera ega vaataja tarvis. Ühe huvitava tähelepanekuna toob ta Mohnist rääkides sisse ka armukadeduse, selle, et tema toonane partner oli armukade ei kellegi-millegi muu kui inimtühja saare peale. Mulle ei näi see aga üldsegi teab mis iseäralikuna. Naine, kes elab „endale“, „oma saare“ peal, aga teps mitte üksildase ega isegi mitte õnnetuna, ongi ju patriarhaalsele maailmale oht, pinnuks silmas. Mõelge ise: maailma üks kaunimaid naisi suurema osa ajast üksinda saare peal toimetamas ja loomas – milline raiskamine!? (Nii mõtleb siinkohal mõni Isamaa või EKRE parteilane, aga mitte ainult.) Virginia Woolf kirjutas teatavasti kunagi, et kirjutava naise loomingu sünni üks eeldusi on oma toa olemasolu, „Vetelkõndijat“ vaadates aimdub, et tegelikult oleks vaja suisa oma saart!

    Üks mõte, mis dokki vaadates tuli: näikse, et Ehin igatseb, et teda väga armastataks. Ja miks ka mitte? Mis selles soovis nii väga hullu on? Kas me mitte kõik ei tahagi seda? Enda puhul muidugi täheldasin, et mina ise vist nii palju seda armastust ei vajagi … Täpsemini, vist ei taha, et mind armastataks sama palju, nagu Ehin tundub selle filmi põhjal armastust soovivat. Jah, Aun ei ole oma kangelanna suhtes teab mis kriitiline, aga ma ei julge temalt agentsust ka ära võtta ja öelda, et film on pigem Ehini kui tema oma. Aun on hakkama saanud ilusa hommage’iga ühele naisest luuletajale. Või pigem femmage’iga. Alles hiljuti kiideti ühte (mees)filmiloojat selle eest, et ta ei olnud n-ö armunud oma portreteeritavasse, sai filmi eest veel auhinna kah. Kuigi film ise oli üsna kehvake, sest karismaatilise ja kompromissitu kangelanna asemel oli keskendutud hoopis suhtedraamale. Mis on üks vägev naine ilma meheta, eks? Rääkimata sellest, et filmi on sisse jäetud kaader, kus naine räägib oma vägistamise loo, mille peale režissöör võtab kaadri tagant nõuks üle küsida (publik on küll ammugi aru saanud, millest jutt käib), et kas teda on siis vägistatud. Ükski feministist kriitik ei ole seda oma arvustuses välja toonud. Huvitav küll, miks?

    Milleni ma jõuda tahan? Esiteks, äkki on täitsa OK, et režissöör-autor on oma portreteeritavasse veidigi armunud? Tõele au andes ei tekitanud Auna film minus veeranditki seda mõistmatust ja viha, mida suutis tekitada Kaupo Kruusiaugu „Machina Faust“. Vähemalt ei ole „Vetelkõndijas“ keskendutud peamiselt Ehini ja Sepa suhtele ning raskuspunkt on ikkagi luuletaja. Selle eest olen Aunale tänulik. Teiseks – ja ehk olulisemanagi –, kas ainult mulle näib, et Eesti kultuuriavalikkus on tihti naisloojate suhtes palju halastamatum ja karmim kui näiteks meesloojate suhtes? Kas ainult mulle näib, et lati alt läbi jooksvatele mehikestele antakse kodumaiseid auhinnamehikesi kuidagi liiga agaralt, samal ajal kui mõni täitsa normaalne naiste loodud teos saab puid alla, nii et pinde lendab?

    Kui mitu korda olen lapanud mõnd kõrgkirjanduse žurnaali, lugenud siis mõne meeslooja üllitisi ja mõelnud: kui mina oleksin sellised toimetusele saatnud, ei oleks neid kunagi avaldatud. Mul on kopp ees sellest, kui kergesti naistest loojatele pidevalt halvasti öeldakse. Ja kui kergesti meestest loojatele mitte kunagi eriti halvasti ei öelda. Ehk seetõttu „Vetelkõndija“ mind liigutaski. Mingil tasandil saan vägagi aru sellest tundest, soovist olla vajalik. Armastatud. Mõistetud. Mitte vihatud. Sellisena, nagu oled. Ole siis haldjas, troll või keegi, kes ei usu sellistesse binaarsustesse. Ning eriti – naisest loojana – loota, et ei peagi pidevalt kartma sõimu ja süüdistamist enda aadressil stiilis „egoist“, „mina-mina-mina“ või lausa „üleshaibitud lits“.

    Kokkuvõtteks. Esiteks on Ehin palju triksterlikum looja kui see, kes ses filmis on tema pähe kaunilt maalitud. Ta ei ole vaid pastelses brokaadis ja pitsis, alati naeratav, vaid isamaalisi, mehi armastavaid ja igatsevaid laule vermiv va pärimus-Barbie. Küllap tehakse tast kunagi ka selline film, mis ongi palju ambivalentsem ning näitab teda mitmeplaanilisema ja -külgsemana. Teiseks ei ole Auna film minu arvates üldsegi nii hull, kui mõni arvustaja on võtnud nõuks seda kirjeldada. Tegemist on – kohati küll problemaatilise, kuid siiski – kauni n-ö femmage’iga. Ning kolmandaks igatsen väga näha filmi naisloojast, kus ei raisata mitte ühtegi sekundit kangelanna mehe/abikaasa/poiss-sõbra peale, isegi siis, kui ta on sümpaatne tegelane.

    PS. Ideaalis võiksid hakata nüüd kõik eesti naiskirjanikud-loojad järjest oma teostele oma näolappi peale trükkima või siis isegi push-up-rinnahoidjas (enter riimis)4 rindade või lausa palja tagumikuga pilte kaantele panema! Oh õudust küll, miks? Sest äkki tahavad? Sest see on nende endi kuradi asi, kas „müüa“ ennast oma näo või palja tagumikuga või ei! Ja kui siis mõni kade nolk tuleb ütlema, et „näed – üleshaibitud ja/või lits!“, tuleb laimamise eest kas kohtusse anda või vastata „you say like it’s a bad thing!“. Nagu selles oleks midagi halba!

    1 Vilja Kiisler. „Vetelkõndija“ on imalmagus reklaamfilm, millesugust pole eesti kirjanikest seni tehtud. – Eesti Päevaleht 8. III 2013.

    2 Andrei Hvostov. Andrei Hvostov filmist „Vetelkõndija“: dokumentaalportree peaks olema tehtud mitte ainult fännidele. – Eesti Ekspress 26. III 2023.

    3 Saatekülaline on kirjanik, muusik ja feminist Kristiina Ehin. Klassikaraadio „Delta“, 8. III 2023.

    4 Mihkel Kunnus. Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus. – Sirp 14. XI 2013.

  • Rahu tuleb nüüd kahjuks alles pärast sõda

    TARMO SOOMERE

    Aasta 2022 oli valusate selginemiste aasta. Vaarusime justkui ühest katsumusest teise. Taipasime nende kaudu, kui habras on meie ühiskond ja kui õhuke kultuurikiht. Sai selgeks, et koroonaviirus ei hävita inimkonda ja isegi mitte tsivilisatsiooni. Kuigi kisub meid välja harjumuspärasest elust, sunnib peale raskeid valikuid ja tõstab tüli. Küll aga võib tohutult kurja teha inimene ise. Lausa meie naaber, kelle otsused on nii ootamatud ja sealsamas meie jaoks igati loogilised. Tõdesime, et haridust saadakse kogu elu vältel ja et selle trepi kõik astmed, kõrgharidus kaasa arvatud, peavad olema hästi hooldatud. Mõistsime, et elekter ei tule pistikusse ise, vaid suurte investeeringute ja paljude kaasteeliste panuse toel.

    Seda aastat on tugevasti varjutanud sõda, mida ei pidanud võimalikuks isegi parimad oma valdkonna eksperdid. Ka USA spetsialistid, kellel ometi peaks olema kõige parem luureinfo, olid viimse hetkeni, Eesti Vabariigi 104. aastapäeva varahommikuni veendunud, et Venemaa ei alusta Ukrainas täiemõõdulist sõda.

    Seda sõda peetakse mitte niivõrd riikide või rahvaste, kuivõrd väärtuskategooriate ja kultuuriruumide vahel. See on avanud Euroopas ja ilmselt kogu maailmas uue dimensiooni. Vägivald ja terror ei tunne enam mingeid piire ja omaaegsest vastase respekteerimise heast tavast on saanud räige ja süstemaatiline demoniseerimine.

    Sündmuste selline käik andis uue sisu seaduses sõnastatud akadeemia missioonile: teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele. Seni võisime mõelda, et piisab sisemaiste ja/või sotsiaal-majanduslike aspektide käsitlemisest. Nüüd, uues reaalsuses, kindlasti enam mitte. Seetõttu on mõneti loogiline, et 2022. aastal seisid akadeemia ees tavapärasest märksa suuremad piiriülesed ülesanded.

    Loodetavasti oleme kõigest sellest midagi õppinud. Pidime ju leppima, et teadus ei saa kunagi otsustada selle üle, mida poliitika tema järeldustega peale hakkab. Pidime ka mõistma, nagu on kirjutanud iiri õpetlane ja kirjanik Clive Staples Lewis, et ei saa minna tagasi ja muuta algust, kuid saab startida sealt, kus ollakse, ja muuta lõppu.

    Sõda ja ilukõne

    Eesti Teaduste Akadeemia vastutusel on praegu kaks võrgustikku: akadeemiate maailmaorganisatsiooni Rahvus­vahelise Teadusnõukoja (International Science Council, ISC) – Euroopa liikmed ja Euroopa riikide peateadurite võrgustik (European Science Advisors Forum, ESAF). Nende kaudu ja nende vajadusteks toimus suur osa selle aasta rahvusvahelisest suhtlusest.

    Teaduspõhist nõu tuleb anda valitsustele ka välispoliitika ja võib-olla isegi sõjanduse vallas.

    Esimesed sõjapäevad olid mõneti kummalised. Koostati sadu deklaratsioone, vahetati neid ja riputati internetti. Algas justkui võistlus, kes suudab Venemaa kõige ilukõnelisemalt hukka mõista – ilma seejuures midagi sisulist ütlemata.

    Meie vastutusel olevad võrgustikud ütlesid seevastu midagi konkreetset. Ütlesime, et rahumeelsetel riikidel peab olema võime end kaitsta. Ütlesime, et teaduskogukond tervikuna on midagi väga olulist maha maganud. Midagi sellist, mis tuleb esile pealtnäha sarnastes kultuuriruumides toimivate otsustusprotsesside erinevusest. Ütlesime, et nüüd tuleb akadeemiatel anda oma riikidele nõu ka välis- ja kaitsepoliitika vallas. Ridade vahele paigutasime sõnumi, et peame olema valmis vastama ka sõjandusalastele, elu ja surma küsimustele. Mitte eufemistlikult, vaid otse ja kõigi meil olevate teadmiste jõuga. Nagu ütleb vene vanasõna: headusel peavad olema kõvad rusikad.

    Soovitasime öelda valitsustele, et nüüd tuleb ühendada jõud Ukraina aitamiseks, leida ja kasutada mis tahes võimalusi agressori nõrgendamiseks, aga ka panustada nende protsesside mõistmisse, mis on viinud sellise õudse arenguni.

    Sõda tõi esile ka mitu teadlastele valusat aspekti, näiteks mitmed ulatuslikud lüngad maailma teaduses. Ilmselgelt magasime kõik, kaasa arvatud teadlased, midagi fundamentaalset täiesti maha. Nüüd on selge, et vajame tohutult rohkem teadmisi, et eri kultuurides tuvastada, jälgida ja prognoosida protsesse ja otsustusahelaid. Peame õppima ennetavalt reageerima, et selliseid kohutavaid arenguid juba eos vältida.

    Väikeriikide kogemust rõhutades

    Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu. 2022. aastal oli meie rahvusvaheliste pingutuste keskne sõnum selge: nüüd on just õige aeg kuulata neid väikesi riike ja nende teaduste akadeemiaid, kes elavad ja toimivad brutaalse ja etteaimamatu naabri kõrval ja kes näevad detailselt sealpool piiri valitsevat tegelikkust.

    Seda sõnumit ühendatuna mõttega, et teaduspõhist nõu tuleb anda valitsustele ka välispoliitika ja võib-olla isegi sõjanduse vallas, esitlesime mitmel tipptasemel foorumil. See jäi kõlama oktoobris Londonis rahvusvahelise teadusnõukoja Euroopa liikmete aastakoosolekul. Laiem teema, mis sisaldas ka üleskutset mõelda, kuidas aidata sõjas haavatud või muudest konfliktidest räsitud riike üles ehitada nii psühholoogilise toe kui ka struktuurse abi kaudu, kujunes novembri lõpul Vilniuses toimunud Euroopa riikide peateadurite foorumi selgrooks.

    Veel teravamalt jõudsid samad teemad ülemaailmse akadeemiate võrgustiku InterAcademy Partnership ja noorte teaduste akadeemiate üleilmse aastakoosoleku kaudu rohkem kui saja akadeemiani. Ütlesime seal, et nüüd on mitte lihtsalt sobiv ajaaken, vaid viimane aeg võtta tõsiselt nende riikide akadeemiate sõnumeid, kes näevad kurjust toimimas väga lähedal, lausa oma kodu kõrval. Sõnum jõudis kohale tänu Eesti noorte teaduste akadeemia korraldatud sessiooni sisutihedale ja tehniliselt perfektsele lahendusele, mida peeti kogu kongressi tähtsündmuseks.

    Teadusdiplomaatia keerukas maailmas

    Eesti teaduste akadeemia tegevus rahvusvahelisel areenil liigitub järjest enam teadusdiplomaatia valdkonda. Selle kohta pole veel olemas üldiselt aktsepteeritud definitsiooni, täpset raamistust või kindlapiirilist kontseptsiooni. Pole ka üheselt selge, kes on osalised, kuidas näevad välja selle instrumendid või millised algatused-tegevused sinna kuuluvad.

    Teadusdiplomaatia mõiste hakkas juuri ajama pärast külma sõja lõppu Joseph Nye 1990. aastal sõnastatud „pehme jõu“ kontseptsiooni edasiarendusena. Praegu liigitatakse selle alla nii teaduse tugi välispoliitilisele suhtlusele, diplomaatia pingutused teaduskoostöö arendamiseks kui ka teaduskoostöö rahvusvaheliste pingete leevendamise ja usaldusloome vahendina. Nõnda sobib sinna ka Eesti sõnumi formuleerimine, esitlemine ja levitamine sõsarakadeemiate ja nende võrgustike kaudu. Klassikaline teadusdiplomaatia saavutus on säästva arengu eesmärkide formuleerimine 2015. aastal koostöös kahe teaduste akadeemiate ülemaailmse ühendusega.

    Meie teadusdiplomaatia on Euroopa Komisjoni teadusnõustamises esindatud akadeemik Maarja Kruusmaaga. Nõnda on Euroopa tasemele minevatesse soovitustesse lõimitud nii Eesti hääl, vaatekoht, ohuhinnang kui ka kogemus. See on osa Eesti julgeolekuarhitektuurist: et meie kriitilised teemad ja kogemus on laual ja mitte menüüs.

    Sageli pöördutakse teadlaste poole küll alles siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Näiteks siis, kui riigid omavahel enam ei üldse räägi. Üks Euroopa keerdsõlmi on Belovežje ürgmets Poola ja Valgevene piirialal. Ühed saatsid läbi selle teele migrandivoo, teised ehitasid seda kaheks lõikava piiritara. Kui sõda Ukrainas läbi saab ja Poola-Valgevene suhted normaliseeruvad, tuleb seda unikaalset ökosüsteemi koos hallata. USA teaduste akadeemia otsib abi ka meilt. Sest tunneme isiklikult mõlema poole tippteadlasi ja oskame (veel) ka vene keelt.

    Vahel on teadusdiplomaatia kui noateral kõndimine. USA teaduste akadeemia otsib sidemeid isegi paariariikide teadlastega. Mõte on lihtne: isegi kui riikide vahel pole suhteid, tuleb hoida kontakte elusate tarkade inimestega. Et kui olukord hakkab muutuma, oleks, kellega rääkida. Mõne targa ja asjaliku inimesega, kes ei ole vana režiimi tööriist, opositsionäär ega revolutsionäär, aga ka mitte lihtsalt keegi tänavalt.

    Välispoliitika kujundajad ja hoidjad on hakanud järjest rohkem rakendama teadusdiplomaatia võimalusi. Eesti taotleb praegu Arktika nõukogu vaatlejastaatust. Taotluse selgroo moodustab ülevaade, mida unikaalset saab Eesti teadus pakkuda polaaralade haldamiseks, kaitsmiseks või säästvaks majandamiseks, aga ka seal elavate inimeste elukvaliteedi parandamiseks. Samamoodi pakkusime tuge Eesti kliimasaadikule sõnastamaks, mida on nt Eesti mereteadus suuteline pakkuma globaalsel tasemel. Pole siis ime, et Korea Vabariigi parlamendidelegatsioon otsustas 2023. aasta esimestel päevadel kulutada kaks tundi oma kiirest ajagraafikust Eesti teaduste akadeemia külastamisele.

    Hoovõtuaeg

    Eestis oli akadeemia märksa vähem aktiivne ja nähtav kui paaril eelmisel aastal. See oli teadlik otsus. Küllaltki lähedal möllava sõja ajal tuleb lava jätta neile, kel oskused, mandaat ja võimekus riik raskustest läbi juhtida. Kõige teravam riigisisene akadeemiline teema oli kõrghariduse finantseerimine, mille eestvedaja oli Toomas Asser ja mis jõudis hädapärast rahuldava lahenduseni.

    Aastaga kaotasime igavikule neli kolleegi, aga saime juurde kolm sädelevat teadlast – Toomas Rõõmu, Dan Bogdanovi ja Ellu Saare. Uute akadeemikute valimine on vist meelega tehtud keeruliseks. Protsessil on ranged reeglid, lävendeid on lausa neli. Muidugi teeb otsuse üldkogu. Kõiki akadeemia liikmeid tavaliselt otsustama kaasata ei õnnestu. Reeglid lubavad, et üldkogult võib puududa kuni viiendik akadeemikutest kas siis tervislikel põhjustel või välismaal viibimise tõttu. Hääletuses peab osalema vähemalt 2/3 kohalolijaist. Kui puudujaid on rohkem kui viiendik, peab hääletuses osalema vähemalt 2/3 neist, kellelt eeldatakse kohalolekut. Valituks osutumiseks tuleb saada 2/3 hääletamisel osalenute arvust; samuti vähemalt pool nende arvust, kellelt eeldatakse kohalolekut. Keeruline? Muidugi keeruline. Ilmselt on seadusandja soovinud, et akadeemikud jõuaksid konsensuselähedasele otsusele. Juba palju aastaid järjest on see ka õnnestunud.

    Tunnustus parimatele

    Tulevikule, kus ise tahaksime elada, saab järjest määravamaks nii üksikute rahvaste, riikide kui ka kogu maailma oskus välja sõeluda ja tähele panna neid, kelle tööl on potentsiaal maailma muuta. Seda tehakse süstemaatiliselt kogu maailmas mitmesuguste tunnustuste kaudu. Alates noorteadlaste konkurssidest kuni Nobeli auhindadeni. Selliste tunnustuste üks dimensioon on tänu ütlemine neile, kes on panustanud palju rohkem, kui nende tööleping ette näeb. Teine ja vähemalt sama tähtis aspekt on vajadus identifitseerida läbimurded, need hiiglased, kelle õlul teised saavad tulevikus seista, või vähemalt need, kes väga tõenäoliselt hiiglasteks kasvavad.

    On ka igati loogiline, et tunnustused seotakse nende nimedega, kelle õlgadel ise seisame. Sel aastal täienes akadeemia nimeliste medalite pere. Need on nii tunnustuseks meie oma teadlastele, kel on väljapaistvaid saavutusi oma teadusvaldkonnas, kui ka meenutuseks, milliste hiiglaste õlgadel seisame. Akadeemia annab nüüd välja kaheksat medalit – igaüht väga harva, mitte sagedamini kui kord nelja aasta jooksul. 2022. aastal pälvis akadeemik Urmas Varblane esimese Edgar Kanti medali ja akadeemik Martin Zobel neljanda Karl Ernst von Baeri medali.

    Medalitele sekundeerib nüüd juba neli tunnustust, mille taga on osaliselt või täielikult erakapital. Eesti rahvuskultuuri fondi juures paiknev Eesti teaduste akadeemia fond toetab alates 2006. aastast doktorikraadiga noorte teadlaste uurimistööd. Akadeemik Endel Lippmaa loengute korraldamist ja medali väljaandmist finantseerib täielikult erakapital üksikisikute annetustest. Sel aastal lisandusid akadeemik Mihhail Bronšteini nimelised preemiad ja akadeemik Anto Raukase nimelised stipendiumid. Neist esimese algataja ja finantseerija on akadeemik Bronšteini perekond. Preemiatega tunnustatakse Eesti majandusteadlaste teoreetilisi arendusi ja nende edukaid rakendusi Eestis ja mujal maailmas. Selline algatus on igati märkimisväärne, rõhutades akadeemik Bronšteini suurt panust majandusteaduse arengusse ja Eesti taasiseseisvumisse. Akadeemik Raukase stipendiumide algataja ja finantseerija on Fermi Energia. Nende kaudu soovitakse populariseerida energeetika ja füüsika erialasid, toetada kohalike noorte arengut ja nende tulevast panust Eesti energeetika ja tuumaenergeetika tulevikku.

    Jää hakkas liikuma ka teemapõhiste uurija-professorite ja professuuride vallas. Välisministeerium otsustas luua kaks Arktika-uuringutele keskenduvat professuuri. Need täideti sügissemestri algul. Haridus- ja teadusministeeriumi finantseerimisel otsustati luua tulevikuenergeetika uurija-professuur. Selle avamine lükkus 2023. aastasse.

    Lahenduste väljatöötamine jätkub

    Kevadel, kui oli aeg üles võtta energeetika teema, olime arad. Pelgasime, et sõja varjus jääb meie sõnum kahvatuks. Võib-olla olekski jäänud. Praegu teame, et sellel teemal vaikimine oli suur möödalask. Energeetika on saanud inflatsiooni mootoriks. See ei tohiks nõnda olla, sest kvaliteetne energiavarustus on tänapäeva ühiskonna eksisteerimise eeltingimus. Üks peaprobleeme on rahvusvaheline: energiabörsi rakendamine olukorras, kus seda tegelikult ei tohiks kohaldada. Süsteemid ja algoritmid, mis on koostatud rahu ja külluse puhuks, ei saagi töötada sõja ja puuduse tingimustes.

    Seni pakutud lahendused on protektsionistlikud ja viivad meid suure sammu tagasi sotsialistliku mõtlemise ja sellest lähtuva majandusmudeli poole. Kogu protsess on võimendanud majanduslikku polariseerumist, tekitanud poliitilisi tõmbetuuli ja kaudselt mõjutanud ka teisi akadeemia valikuid. Peame olema tänulikud Eesti Energia juhile (2014–2023) Hando Sutterile, kes aasta lõppakordina visandas akadeemia talvisel üldkogul suure pildi Eesti energeetika olevikust ja võimalikest tulevikusuundumustest. See oli nii mõjus pilt, et tõenäoliselt just selle tõttu võttis juhatus tulevikuenergeetika uurija-professori valimisel mõtlemisaja ja otsustas selle täpsemalt sisustada.

    Neist tagasilöökidest saadud õppetunni on õigupoolest sõnastanud Blaise Pascal juba nelja sajandi eest: pool inimese hädadest tuleb sellest, et ei viitsita kulutada poolt tundigi, et rahulikult kaaluda, millised tagajärgi otsused kaasa toovad. Katsume leida rohkem aega pakiliste asjade üle koos mõtlemiseks. Katsume ka lähtuda USA ajakirjaniku Fareed Zakaria tõdemusest, et kogu maailmas on jõutud arusaamisele, mis oleks pidanud koitma märksa varem: inimesi tuleb austada selle töö eest, mida nad teevad, isegi kui see ei too suurt materiaalset tulu.

  • Merenduse ajalugu

    OTT LAANEMETS

    Kapten Uno Lauri Merekultuuri Sihtasutuse eestvõttel on kirjastus Varrak ilmutanud mahuka „Eesti merenduse ajaloo“ I köite. Tegemist on esimese omataolise ülevaateteosega Eesti merendusest.

    Briti meresõjaajaloolase ja -teoreetiku Geoffrey Tilli kohaselt on merel neli ajaloolist omadust. Esiteks on meri ressursiallikas, teiseks transpordi meedium, kolmandaks informatsiooni vahetamise ja neljandaks ülemvõimu saavutamise keskkond.1 Kõik need aspektid leiavad uues raamatus käsitlemist: kaubanduslik meresõit, mis on kogu mereasjanduse selgroog; sellega seotud laevaehitus, kartograafia, meresõidu ohutus ja merepääste; mereharidus ning Eesti riigi merenduse korraldus kahe maailmasõja vahel; rannarahva elu ja kalapüük ning meresõjapidamine Läänemerel. Sellist valdkondade loetelu võib moodsas keeles nimetada riigi merendussektoriks või -klastriks. Lisaks leidub raamatus peatükke eriomastest teemadest nagu salapiiritusevedu sõdade vahel, abilaevadest, Eestist pärit baltisaksa maadeavastajatest jne.

    Merendusajaloo uurimise seis

    Kuna merenduse ajalugu ei kuulu Eesti ajaloouurimise ja -kirjutuse peavoolu, on sellega tegelevaid ajaloolasi käputäis. Seetõttu leidub autorite hulgas nii akadeemilisi ajaloolasi, kes kirjutavad peamiselt esi- ja keskaja teemadel; praktikuid, s.t meremehi, hüdrograafe, geograafe, regionaalmuuseumide teadureid, kelle sulest saab lugeda rannarahva, kalapüügi ja kohalikel merenduse teemadel; aga samuti Eesti merendusajaloo uurimise vanema kahurväe Reet Naberi, Enn Kreemi ja Bruno Pao. Mis kõige rõõmustavam, autorite seas on uuema põlvkonna akadeemilise haridusega merendusele spetsialiseerunud ajaloolased Teele Saar, Arto Oll jt. Vaadates autorite nimekirja tuleb tõdeda, et palju rohkem merenduse ajalooga tegelevaid ajaloolasi või publitsiste olekski Eestist leida keeruline.

    Nagu ka sõjaajaloo puhul, annab merendusajaloole lisaväärtust see, kui kirjutaja on (olnud) meremees, sest õiget mere tunnetust pole kirjutuslaua taga või arhiivis tuhnides võimalik omandada. Teisalt tunnistavad mõnedki professionaalsetest ajaloolastest autorid, et kuigi on mingi kindla perioodi spetsialistid, ei ole nad keskendunud merendusele. Autorikollektiivi eripalgelisuse tõttu varieerub raamatu stiil akadeemilise ajalookirjutuse ja publitsistika vahel, mis on ka paratamatu.

    Peale ülevaate Eesti merenduse loost näitab raamat kätte merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Kuigi enamik teemasid on vähemalt mingil moel kaetud, leidub siiski ka uurimata auke ja sellele viitavad ka mõned autorid ise. Jüri Kivimäe sedastab oma keskaja peatükis, et arhiivides leidub tõenäoliselt palju vähetuntud või hoopis tundmatuid materjale, mis Eesti merendusele valgust võiksid heita.2 Samuti seisab nii mõnegi teema uurimisel tee arhiivi veel ees, kusjuures avastada on õnneks väga palju.

    Periodiseerimise puudujäägid

    Teos on jaotatud viieks perioodiks: esiajalugu, keskaeg, uusaeg, XIX sajand ja iseseisev Eesti. Sellises tavapärases periodiseerimise viisis peitub ehk ka selle suurim puudujääk. Kuna käsitletavad teemad on hakitud mainitud perioodideks, mis teemade võrdluses ei pruugi kattuda ja mille uurimisseisud on vägagi erinevad, ei moodustu ühestki teemast tervikut. Kuigi traditsiooniline periodiseerimine on sedasorti ülevaate esimesel koostamisel vist paratamatu – kuskilt peab ju alustama – võiks järgmiseks kirjutada kaubalaevanduse, meresõdade, kartograafia, merehariduse, navigatsioonimärgistuse jm alateemade ajalood alates algusest, s.t nende tekkimisest.3 Selline lähenemine annab parema aluse analüüsile ja võimaldab otsida vastuseid militaaržargoonis kasutatavale küsimusele so what? Millised on läbivad jooned, mis on säilinud läbi sajandite ja mis on muutunud koos tehnoloogia arengu ja poliitilise geograafiaga ning kuidas merenduse ajalugu on seotud ja mõjutanud muud Eesti ajalugu ja vastupidi. Need küsimused jäävad uues raamatus paraku vastuseta, kuigi sellist rolli on ilmselt mõeldud kandma raamatu osade alguses olevad autorite mõneleheküljelised saatesõnad. Need jäävad paraku õhukeseks ja kohati suisa arusaamatuks. Vaid Mart Laar oma eessõnas XIX sajandit käsitlevale osale tõdeb merenduse tähtsat osa eesti rahvuslikus ärkamises. Küll aga tekitab see omakorda küsimuse, miks läks 1990. ja 2000. aastatel Eesti merendusega nii nagu läks, kas ja mida me ajaloost õppinud oleme.

    Kolm läbivat mõtet

    Eesti merenduse ajaloo pusletükke oma peas kokku sobitades jäid siinkirjutajale kumisema kolm läbivat mõtet. Üheks muutumatuks suuruseks alates meresõidu tekkest Läänemerel on geograafia – Eesti asub endiselt Läänemere idarannal ja meie piir Narva jõel on ühtlasi Euroopa tsivilisatsiooni rajaks koos kõigega, mis sellest tuleneb. Liigagi banaalse näite, millist rolli mängivad geograafia ja merendus, andis möödunud koroonakriis, kui Poola sulges oma piirid ning paljud Eestisse teel olnud kaubad ja inimesed jäid Saksa-Poola piirile toppama. Loomulikult andis vastuse Läänemeri: valitsus prahtis laeva, millega maised takistused ületati.

    Eesti merenduse kesist hetkeseisu saab põhjendada üldise merepimedusega, mille põhjusteks võib pidada heaoluühiskonna pealetungi ja Nõukogude okupatsiooni taaka, kui meri oli paljudele suletud.

    Teiseks, nagu kirjutab admiral James Stavridis4: meri on üks (the sea is one). Merendusajalugu ei saa olla kitsalt Eesti oma, sellesse on juba sisse kirjutatud riigiülesus, regionaalsus, rahvusvahelisus, nagu moodsas ajalookäsitluses rõhutatakse. Eelviidatud Geoffrey Tilli üks neljast mere ajaloolisest omadusest – meri kui informatsiooni vahetamise keskkond – on tõenäoliselt tähtis kogu Eesti ajaloos. Nii viitavad mitmed autorid Eestit hõlmanud Läänemere-ülesele merelisele kultuuriruumile: Eesti ala elanikud olid osa viikingite sõdalaskultuurist, Hansa-aegsest kaubanduskultuurist, ilmasõdade vahelisel ajal ka Läänemerel lokanud salakaubavedajate subkultuurist. Sellised merenduslikud kultuurisidemed ja nende mõju väärivad kindlasti edasist uurimist, teadvustamist ja neist midagi järeldamist.

    Kolmandaks: mis on üldse merenduse ajalugu? Traditsioonilist see ongi merekaubanduse, -sõidu, -kaitse, laevaehituse jne ajalugu. Kui eksisteerib merenduse ajalugu, peaks ju olema ka „maanduse“ ajalugu? Ilmselgelt on inimene maismaaloom, Eesti ei ole saar, vaid ’saare moodi poolsaar’ ja seetõttu on mugav näha kõike ikka mätta otsast. Aga kui prooviks vahelduseks ka teistpidi? Ja siit mu küsimus tulevastele merendusajaloolastele: milline on Eesti merenduse mõju kogu Eesti ajaloole? või ümberpöördult: milline oleks Eesti ajalugu ilma merenduseta?5

    Plussid ja miinused

    Raamatu tugevaks kontseptuaalseks küljeks on kaetud ajaperiood, mis algab sõna otseses mõttes algusest, s.t Läänemere tekkeloost. Kui tavapäraselt käsitletakse Eesti merendust alates XIX sajandist, kui talupojad rohkem ja kaugemale merd sõitma hakkasid, pühendab uus ülevaateteos kakssada esimest lehekülge ajale kuni Liivi sõjani. Ei ole kahtlust, et huvi vanemate aegade merenduse vastu on suurendanud pärast viikingilaevade leidmist Salmel.

    Peatükke kaubanduslikust meresõidust, laevaehitusest, reisilaevandusest ja kartograafiast saab vaid kiita. Ka rannarahvast ja kalapüüki puudutavad peatükid on sisukad. Kahjuks jäävad randlus ja kalapüük iseseisvat Eestit käsitlevas osas tagaplaanile ning seda asendab peatükk salapiirituseveost. Tagasihoidlikuks jääb Eesti ala puudutav varasem meresõjapidamise käsitlus, küll aga on Vabadussõjast ja meie mereväest 1918–1940 kirjutanud Arto Oll, kes on üks väheseid Eesti mereväe ajaloole pühendunud uuema põlvkonna ajaloolasi. Ei tea ka siinkirjutaja, et üldse oleks ilmunud Läänemere meresõjapidamise ajalugu alates selle tekkimisest. Kui admiral Hermann Salza lühiülevaade6 kõrvale jätta, seisab Eesti, s.t Läänemere, meresõjapidamise ajaloo kirjutamine veel ees.

    Õhuke on ka peatükk merespordist Eestimaal, kuigi selleteemalist publitsistikat on ilmunud küll – jahtklubide ajalood ja Nõukogude ajal ilmunu. Tõsi, Eesti purjespordi ajaloo akadeemiline uurimine seisab veel ees. Samuti jääb lünklikuks käsitlus meie tuletornidest ja navigatsioonimärgistusest, piirdudes paarileheküljelise ülevaatega Kõpu tuletornist ja korraliku ülevaatega meresõiduohutusest XIX sajandil. Rõõmus üllatus oli peatükk Eesti mereõiguse ajaloost iseseisvas Eestis ja Reet Naberi ülevaade riigi mereasjanduse üldisest korraldusest, millega meil on vist tänapäevani probleeme.

    Tagasihoidlikuks on jäänud uue merendusajaloo raamatu toimetamine, kuigi eriilmeliste pusletükkide tervikuks toimetamine oligi sellevõrra keerukam. Raamatus esineb sageli kordusi, ja kuigi teemasid vaadeldakse eri nurkade alt, võiks ülevaateteoses selguse mõttes olla üks teema ja periood käsitletud ühes kohas. Nii leiab nõuded mereharidusele iseseisvas Eestis hoopis mereõiguse peatükist (sest need avaldati Riigi Teatajas), ülevaade kogu Eesti purjelaevandusest on samuti merehariduse peatükis jne. Merendusliku oskussõnavara kasutamine on ebaühtlane, mõnes peatükis esineb joonealuseid seletusi, mõnes mitte ja mõnes kohas oleks autor vajanud terminoloogilist abi. Samas tuleb tunnistada, et merendust tundvaid ajaloolasi, kes tunneksid kogu Eesti merenduse ajalugu ja oskaksid ka toimetada, on Eestis väga vähe.

    Hea, et ärilistel kaalutlustel ei ole kirjastus viiteaparatuurist loobunud. Paraku on see segasevõitu: sekundaarsetele allikatele on viidatud teksti sees ja primaarsetele joone all, mis teeb allikate jälgimise keerukaks. Siinkirjutaja nõustub Hain Rebasega: „[—] igatepidi tõhusam on endine, olgu siis et „vanamoeline ja saksapärane“ süsteem joonealuste viidetega. Niimoodi, tööriistade ettenäitamisega, pakutakse lugejale võimalust jälgida tööprotsessi ja seda soovi korral ka kontrollida, kui ta vaid viitsib. Kes ei viitsi, hüppab üle. [—] Segamata lugemis-flow’d saab joonealustes viidetes dokumenteerida, polemiseerida, soovitada kas või edasiviivat kirjandust7.“

    Suur samm üldises merepimeduses

    Uurimisseisust ja kõigist vigadest hoolimata on Eesti merenduse ajaloo puhul tegemist tähtsa toodriga, mis näitab kätte meie merenduse ajaloo professionaalse uurimise ja kirjutamise faarvaatri. Tarmo Soomere kirjutab saatesõnas, et „Eesti merenduse ajalugu“ on suur samm [—] adekvaatse enesepositsioneerimise poole“.8 Üle oma varju pole veel keegi hüpanud ja seda ei peagi häbenema. Aga milline see positsioon siis on? Merenduse ajalugu on tõenäoliselt sama perifeerne teema nagu tänapäeva merendus, millega tegelevad üksikud entusiastid. Eesti merenduse kesist seisu saab põhjendada üldise merepimedusega, mille põhjusteks tuleb pidada heaoluühiskonna pealetungi ja Nõukogude okupatsiooni taaka, kus meri oli paljudele suletud. Kui merenduse selgroo, s.t kaubalaevanduse, taasloomiseks on midagi tehtudki, siis laevad ei kipu meie lipu alla. Paremini on viimastel aastatel läinud merekaitsega, kus kolm vundamenti loovat poliitilist otsust – meremiinide ja laevatõrje rakettide soetamine ja ühe sõjalise laevastiku loomine – on langetatud ja tulemusi võib peagi nägema hakata. Siiski arvan, et riik pole veel täiesti mõistnud oma geopoliitilist asendit ja sellest tulenevat merenduse osatähtsust.

    Seda kõike peegeldab ka merenduse ajaloo uurimise seis. On professionaalseid ajaloolasi ja publitsiste, kes kõik uurivad üht või teist suuremat või vähemat killukest, aga kedagi, kes võtaks kokku Eesti merenduse ajaloo ja sellest midagi järeldaks, pole veel välja ilmunud. Edasiminek seegi, et üliõpilased saavad Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis võtta vabaainena „Ülevaate Eesti merenduse ajaloost ning selle allikatest“ (3 EAP), mis toob ehk rohkem noori ajaloolasi merendust uurima.

    Kokku võttes on Eesti merenduse ja tema ajaloo uurimise seis sarnane – potentsiaali ja vajadust on rohkem, kui senimaani ära kasutatud.

    Kui tuua paralleel sõjaajalooga, peab ka merenduse ajalugu uurima laiuti, sügavuti ja seoses muu teda ümbritseva ajalooga9. Meil on terve hunnik pusletükke, mõni selgem, mõni kahvatum, mõni ka puudu, millest tervikpildi kokkupanemine seisab veel ees.

    Ott Laanemets on kaptenleitnant.

    1 Geoffrey Till, Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Riigikaitse raamatukogu, 2012.

    2 Eesti merenduse ajalugu, lk 148.

    3 Vt nt Simon Ekström, Leos Müller, Tomas Nilson (toim), Sjövägen till Sverige. Från 1500-tallet till vara dagar. Universus Academic Press, Malmö 2016, peatükid 1–6.

    4 James Stavridis, Sea Power: The History and Geopolitics of the World’s Oceans. Penguin Press, New York 2017, lk 1.

    5 Lincoln Paine, The Sea and Civilization. A Maritime History of the World. Atlantic Books, London 2014, lk 4.

    6 Hermann Salza, Lühike ülevaade meresõdadest Baltimerel. – Merendus 1933, 6, lk 154–159.

    7 Hain Rebas, Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Tartu-Tallinn-Göteborg 2022, lk 26.

    8 Eesti merenduse ajalugu, lk 11.

    9 Sir Michael Howardi mõttekäigu leiab siit: Kjeld Georg Hilligsøe Hillingsø, Hvorfor militærhistorie? – Militært Tidsskrift 2004, 4, lk 651.

  • ,

    Disainistik. Pind

    TAAVI HALLIMÄE

    Sõnal „pind“ on eesti keeles kaks tähendust. Sellega võib märkida olendi või objekti väliskihti, kuid „pind“ võib osutada ka võõrkehale, mis on seda väliskihti vigastanud ja lõpuks ka läbistanud – olgu selleks kasvõi läbi naha tunginud puupind. Tegu on olukorraga, kus saab eristada „oma“ ja „võõrast“ ning kus „võõras“ on sisenenud keskkonda, kus ta olla ei tohi, mistõttu järgneb nii-öelda väljatõrjumistöö, nagu seda psühhoanalüüsis tuntakse.

    Disainilt, mis on alati ühiskonna, valitseva poliitika ja vaatamisviisi peegelpilt, nõutakse nüüdisajal siledat sujuvust vastavalt sellele, kuidas see välja paistab – puudutagu see siis objekte, visuaalseid kujutisi või teenuseid –, kuid vähem tähtis ei ole ka see, kuidas seda kasutatakse. Siiski vajab üha tugevamat vastureaktsiooni see, kuidas järjest oskuslikumalt varjatakse disaini sileduse ja „puhtusega“ räpaseid tootmisvõtteid ja ebamoraalseid eesmärke. See on pind, mis on tunginud kollektiivsesse teadvustamatusesse, kuid mille põhjustatud ärritust oleme õppinud ignoreerima.

    Disaini tarbimine ei pea olema ilmtingimata kiire – see võib olla näiteks slow-life’i osa –, kuid see peaks toimuma katkestusteta. Disain peab lõimima endasse väärtusi, objekte, identiteete, tundeid, esteetikaid ja ideoloogiaid. Tarbimisühiskonnas lubatakse, et ükski pind ei jää meie kehasse ja veel vähem meie vaimu, kuid kapitalistliku ühiskonna eluviisid eeldavad ka jagatud pinna olemasolu, sest just see tagab mitmesuguste üleminekute võimaluse.

    Prantsuse filosoof Jacques Rancière kirjutab tihedas krestomaatilises tekstis „Disaini pealispind“ („La surface du design“, 2003) sõnade paigutusest, joonte tõmbamisest ja pindade liigutamisest kui konfiguratsioonidest, millega kujundatakse ühiskondlik ruum. Rancière toob näiteks sümbolistliku luuletaja Stéphane Mallarmé ja tööstusdisainer Peter Behrensi loomingu, kelle tööprotsessid ja neid juhtivad põhimõtted tunduvad sarnasemad kui esma­pilgul võib tunduda.

    Nii Mallarmé kui ka Behrens toetusid „tüüpidele“, mida üks järgis luuletuste kirjutamisel, teine hoonete projekteerimisel, objektide ja reklaamide disainimisel. Behrens, kes tegi masstooteid, sealhulgas lambipirne, veekeetjaid ja küttekehi, pidas vajalikuks järgida ühtsuse põhimõtet nii toodete disainimise kui ka nende hilisema reklaamimise juures. See tähendas „objektide ja ikoonide taandamist vormideks, geomeetrilisteks motiivideks ja voolujoonelisteks kurvideks“. Behrensil, kes oli välja­paistev modernistlik disainer, arhitekt ja insener, ei olnud kahtlustki, et „objektide disain peab olema võimalikult ligilähedane nende funktsioonile, nii nagu objekte kujutavate ikoonide disain peab olema võimalikult ligilähedane infole, mida need peavad objektide kohta edastama“.

    Seevastu Mallarméd huvitas luuleridade paigutus, mida eriti hästi ilmestab vabavärsis kirjutatud ja tavapäratu tüpograafiaga luuletus „Un coup de dés jamais n’abolira le hasard“ (1897). Rancière toob välja, et Mallarmé on andnud sõnade graafilise paigutuse ja väljanägemisega abstraheeritud vormi looduslikele ja argielunähtustele. See, mida luuletaja teeb, on tegelikkuses esinevate vormide, teatavate „voolujooneliste tüüpide“ otsimine, sõnadega fikseerimine ja taasesitamine graafilisele luulele omaste võtetega. Rancière’i sõnastuses ei ole see midagi muud kui „ruumis toimuva liikumise komponeerimine“.

    Mallarmél on üks ruumis liikumise viisi näide balletile omane koreograafia, kus „sügavuse“ ning psühholoogiliste ja mitmekihiliste karakterite asemel kohtame „graafilisi tüüpe“. Nii nagu me ei saa tantsijate esitatud karakteritega samastuda, nii ei peegelda Mallarmé luule meile meie elu. See ei liiguta meie meeli ega edasta suuri tähendusi, vaid vahendab sõnade vormi. Kirjutamisest saab koreograafiline praktika, mis – itaalia filosoofile Giorgio Agambenile mõeldes – „kommunikeerib kommunikatiivsust“.

    Behrens ja Mallarmé tõmbavad puhastustöö ja lihtsustamisega kõik pinnud välja. See, mis alles jääb, on teatav voolujoonelisus, pinnalisus, misläbi pole Mallarmé luuletused enam kaugel Behrensi AEG-ile disainitud utilitaarsetest esemetest. Puudub võimalus disaini ja kunsti vahelisteks pinnavirvendusi põhjustavateks kokkupõrgeteks. Luule ja tööstusdisain on võtnud kahe suurkuju näitel eesmärgiks järgida sarnaseid põhimõtteid: Behrens eemaldas reklaamidest ja toodetelt liigsena paistnud gooti tüpograafia ja ornamentaalsuse, Mallarmé loobus võimalusest, et luulega vahendatakse midagi muud peale selle graafilise keele. Varem luulet ja disaini eraldanud piirid kaovad, „tüüpidest“ saavad ühisele pinnatud asetatud „eluvormid“.

    Rancière pakub välja, kuidas ühendada Behrens ja Mallarmé, disain ja reklaam kunsti ja luulega, ning selle kaudu ka näidata, kuidas üleliigsest puhastatud ja otsapidi meie kaasaega ulatuv pindsus tekib. Selle näiteks saab tantsija Loïe Fuller. Fulleri tantsu puhul on iseloomulik mittetantsimine: jalgade liigutamise asemel jääb Fuller peaaegu staati­liseks, tantsides seejuures vaid oma kleidiga, mida ta „voldib lahti ja uuesti kokku, tehes ennast kord purskkaevuks, siis tuleleegiks või liblikaks“. Nii nagu Mallarmé graafiline luule, nii ei vahenda ka Fulleri tants midagi, vaid on ise see, mida vahendatakse.

    Rancière’i järgi on Fuller seotud ka Behrensi ühtsuse põhimõttega, sest tema skulpturaalne tantsimine jõudis paljudele toodetele, sealhulgas Odoli suuvee reklaamidesse. Esitletakse täiesti tavapärast suuveepudelit, millega on järgitud behrenslikku funktsiooni ja vormi ühtsust, samal ajal kui Odoli nimetus on muudetud mallarmélikuks iseseisvaks visuaalseks elemendiks, kolmedimensiooniliseks objektiks, mis on paisatud idüllilisesse keskkonda. Rancière’il osutab see „jagatud füüsilisele pinnale, kus märgid, vormid ja tegevused on muudetud võrd­väärseks“. Modernistlik pind muutis võrdseks asjad, mis varem olid hierarhilises suhtes – nii nagu Mallarmél ei domineeri sisu vormi üle, nii on Behrensil vorm ja funktsioon samaväärsed.

    Ühise pinnaga tõstetakse vormid ja objektid, sõnad ja kujutised võrdsele tasandile, võimaldades neil üksteiseks üle voolata. Võõrkehad kui sellised puuduvad, sest ei ole midagi, mis võiks tungida sinna, kuhu tungida ei tohi – miski ei tekita pindu. „Oma“ ja „võõras“ puuduvad, formaadist, žanrist ja praktikast hoolimata on kõik tõlgitav. Rancière raputab modernismi valitsevat para­digmat, näidates, et „lame pind“ võimaldas mitte ainult kunsti idealiseeritud sõltumatust, vaid ka disaini, kunsti, tarbe­esemete, inseneeria, aga ka esteetika ja instrumentaalsuse piiride kaotamist. Hierarhiate kaotamine loob võimalused uuteks formatsioonideks ja ühiskondlikult teistsuguseks eluks.

  • Tunnete ja teooria tulemus 

    MATTIAS MALK, urbanist 
    Mattias Malk

    Urbanistile on koht tähtis mõiste, uurimisobjekt ja töövahend. Kõikvõimalikud „tänav, pink ja puu“ stiilis käsitlused on omast kohast täiesti asjakohased ja põhinevad aegruumiliselt fikseeritud kogemusel. Ka minule meeldib maakodu, meri ja vanalinn. Siiski on huvitavam mõelda kohast kui muutlikust ja sotsiaalsest kogemusest, kus mul on aktiivne roll. Teooriasse laskumata mainin oma kaht lemmikautorit David Harveyt ja Doreen Masseyt, kes on kirjutanud kohtade kirjust loomusest ja tähtsusest. Nende põhisõnum on see, et ruumikogemus on isiklik, kuid selle alus on ühiskondlik. 

    Mees ja naine tunnetavad pimedat tänavat ja sealseid ohtusid kumbki oma vaatepunktist. Ka kodutunne võib sooliselt erineda, näiteks ebavõrdse tööjaotuse ja perekondliku vastutuse tõttu. Merevaatega korterist soojamaapuhkusele lendaja on maailmakodanik. Samal ajal on napimate võimalustega inimene oma külma toa vang. Kohatunnetus on ka äärmiselt sotsiaalne. Peale soo ja sissetuleku mõjutavad seda keeleoskus, päritolu, haridus, klassikuuluvus, vanus, tervislik seisund jpm. Mõned on igale poole oodatud, teised on pigem paika pandud. 

    Seetõttu tekib mul tõrge mõeldes n-ö oma kohast. Kaunis lihtne on pidada end indiviidiks ja kohta staatiliseks mõisteks, mis pärineb nostalgilisest mälupildist. Teatud mõttes olen siiski tulem kõigist kohtadest, kus olen elanud ja olnud. Samuti olen neid kohti ise mõjutanud. Kõige huvitavam ongi mõelda sotsiaalsele vastutusele ja võimalusele, mis seob inimesi kohtadega. Millises keskkonnas tunnen end hästi? Mis osa on minul sellise olustiku kujunemisel? Kas minu heaolu sõltub kellegi teise tööst? 

     

  • Metateatraalsus kui uus reaalsus

    EMEL-ELIZABETH TUULIK

    Etenduskunstide lühivormide festival „Made in Estonia“ Kanuti gildi saalis 11. III. Dramaturg Heneliis Notton, projektijuht Kristiina Tang, valguskunstnik Henry Kasch, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, graafiline kujundaja Jaan Evart, fotograaf Alina Birjuk, videote autorid Kert Kõpper ja Art Nõukas ning lavakujundajad Marto Mägi, Kadri Joala ja Joel Väli.

    Kuueteistkümnes etenduskunsti lühivormide festival kuulub Kanuti gildi saali populaarsemate hulka. Nagu varasematel aastatel müüdi selgi korral saal triiki täis. Etenduskunstnikud – indiviidid ja rühmitused olid selle tarbeks loonud kümne­minutised etteasted. Tänavune maraton jagunes nelja kategooriasse: must kast, videoplokk, tühi lava ja punkplokk.

    Lisameelelahutajaks jagati kohalolijatele maratoni bingo, mille kõigi kuueteistkümne ruudu täitumisel oli võitjal õigus lavale minna. Nurkade ja diagonaalide mängu ei olnud, kõik käis täismängu peale – bingolehel ja laval. Niigi joviaalse publiku meeleolu elavnes ning hakati muuhulgas otsima lõket, lödi­kirvest ja kellegi vanaema, et saaks bingo­piletilt ruute maha kriipsutada.

    Šokeeriv absurd. Ehkki üldmulje oli ootustele vastavalt keskpärane, leidus kaheksa tunni sees mõnigi esiletõstmist vääriv entusiastlik etteaste. I bloki lõpetanud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) turunduskampaaniasse kuuluvas videos „Liitu!“ kutsuti noori kunstnikke liiduga ühinema. Taaskasutatud videomaterjalist monteeritud videoinstallatsioon võlus huumori, maksuvabade fotode ja veenva tekstiga. Vabaliit on kogunud tuntust nädalapreemiatega, mida ühismeedias noortele kunstnikele jagatakse: „Kui oled noor kunstnik ja tahad kuskile kuuluda, siis on selleks nüüd (tasuta) võimalus.“

    Ameerika filmitegija Walter Murch on öelnud, et ideaalselt monteeritud film seisneb kaadrite sujuvas vaheldumises. Üleminek ühelt kaadrilt teisele peaks olema kui silmapilgutus, nii orgaaniline ja loomulik kui võimalik. Videoploki tehniliselt tugevaim teos oli Paul Beaudoini video „Mao lugu“ („Snake story“), kus oli samuti nagu ENKKLi kampaanias taaskasutatud mustvalgete filmide ja loodusest võetud materjali. „Snake story“ puhul omandas kaadris esitatud dialoog iseseisva tähenduse ja kaadrite spetsiifiline järjestus kulmineerus omakorda uue looga. Teos jõudis ülekodeerituse piirimaile, mistõttu oli vaatajal raske eristada oma tundeid ekraanil nähtust. Sisult mõjus video unenäona, mis algab rahulikult ja lõpeb painava košmaariga.

    Rainar Aasranna etteaste „Rööviku eleegia“ kuulus esimesse blokki.

    III ploki ehk tühja lava täitis rühmitus KOOSSEIS, kes etteastega „Tolmuimejate viimane avalik ülesastumine“ võttis vaatluse alla tolmuimeja evolutsiooni. Iga etendajal oli tolmuimeja, millega sümbioosis liiguti. Etteaste pakkus helilist, koreograafilist ja narratiivset naudingut, kui tolmuimejad ükshaaval sisse lülitati ja saal iseäraliku müraga täitus. Etteastes ei puudunud ka poliitiline tahk, kui juhtmetega tolmuimejate hulka kaasati vaikne kompaktne robottolmuimeja. Orwelliliku aktsendiga etteastega lõi KOOSSEIS koomilise alternatiivmaailma, mida oli põnev ja kohati õõvastav jälgida.

    Gurmaanidele pakkus vaatamisrõõmu Sigrid Savi, kes laval varvastega pitsat valmistas. Ta ümises sõjaka mantrana „Take my money, buy me dinner“ („Võta mu raha ja osta mulle õhtusöök“), ladudes samal ajal varvaste abil tainale tomatikastet ja riivjuustu. Tegevuse taustal langenud seebimullid andsid absurdselt romantilisele etteastele dünaamilise üldmulje. Kõik mõjus eneseteadlikult ja humoorikalt ning iga etapi järel jätkus põnevust. Kulisside taga lükati laval valminud varbapitsa ahju ja vahepausil võisid kohalolijad baarist tüki krabada.

    Lihtsuses ei peitu võlu, kui sellest lekib laiskust. Liisamari Viik saabus lavale latekspükstes, istus pukktoolile ning lasi pükstel mikrofonisse kriuksuda. Heli ei olnud vali ega eklektiline, vaid põhjendamatult ärritava iseloomuga. Kerge oli samastuda, veel kergem ebamugavust tunda.

    Fauna entusiastid Lukas Jansen ja Konrad Kendra tõid maratoni punkplokki šokielemendi. Põrandale visatud toorele lihakäntsakale valati elus vaglad, kes alustasid oma tempos aeglast teekonda publikuni. Nõrganärvilised pöörasid ahhetades pea, julgemad võtsid telefoni ja tegid pilti. Vimkaga õlitatud hommage’ist olelusvõitlusele ei puudunud nostalgiline crocs-huumor. Vaglad olid õigustatud ja etendajad julged.

    Tekno on elu. Sellise suhtumisega tulid lavale mitmedki etendajad. Amanda Tenderi, Maarja Tosina, Helene Marie Rägo ja Anton Mesila „Valged skorpionid vol 2 ft Lene Ma Rue“ veenis klassikalise loo tekno-taasmiksiga. Näod valgeks värvitud, kummardati DJd, ei puudunud ka keemiakatse, kus söögisooda ja karastusjoogi kokkupuutel purskas lavale vedelikku. Etteaste keskel kõlas drop ja etendajad hakkasid raiuva tekno saatel tantsima.

    Huvitavama, laiema mõõtme võttis rühmituse SK Priima etteaste, mille käigus veeti lavale kaks akrobaatikamatti. Kordamööda põrgatasid peaosalised ühiskonnakriitilisi, manifesteerivaid väiteid sotsiaalpoliitiliste probleemide pihta. Iga väite järel sooritati matil sünkroonne tirel. Väited lõpetati ühisarvamusega: kõik on mööduv ja mõttetu, ainult tekno jääb. Laval taaslülitati sisse vägivaldne tekno ja strobo, rahvas aplodeeris.

    Rühmitus Jarmo Reha, Nele Tiidelepp, Kertu Rannula, Riin Maide, Taavi Rekkaro, Markus Vaiksoo ja Margaret Tilk (etteaste „Märksõna: bänger“) saabus lavale ükshaaval latekskostüümides. Asjaosalised närisid nätsu, võtsid kureeritud poose ja vaatasid publikule näkku. Provotseeriv ja efektne. Seejärel esitati akrobaatiline lindikava, fooniks taas tekno.

    Tekno ja performatiivne kunst on loogiline ja üldlevinud paar. Tabav ja tavaline, mõjudes sageli banaalse lahendusena, mida toidab oskamatus või tahtmatus leida alternatiive. Muusikažanr pakub eos üldise sensoorsuse, tootes arvestatava koguse dopamiini, mis muusika kuulmisel ajust vabaneb. Kaheksatunnise maratoni vältel on väsimine loomulik, seega mõjus tekno elustava naloksoonisüstina, pakkudes pigem efekti kui defekti. Tänavusel maratonil oli justkui kokku lepitud valem: rahulik algus, mis äkki kulmineerus teknoks. Osa etteasteid viitas tuimastavale klubikultuurile, osale sümpatiseeris tekno kui muusikažanr ning osa käsitles teknot aega peegeldava sümbolina. Kindlaid paare ei moodustunud, jääb üle loota, et iga etteaste tuumas peitub kübeke kõigest ja enamastki.

    Loominguline korralagedus ja range süsteem. Vaba formaadi puhul pelgasin põhjendamatut kontseptualiseerimist ja abjektiivsuse ahistamist. Performatiivset kunsti saadab sageli hirm vääritimõistmise ees, see aga katab žanri eelarvamustega. Paremal juhul põhjustab mittemõistmine segadust, halvimal igavust. Igavusega tänavusel maratonil maadlema ei pidanud. Aga ei saa ka öelda, et kõik ikka kohale jõudis.

    Õnneks ei nõua maratonižanr vaatajalt kõige mõistmist, vahel tuleb leppida organiseeritud mõttelagedusega. Loominguline korralagedus nõuab käsitletava teema tuumas ranget süsteemi. Tuleb tõdeda, et kontseptsioon oli enamikul esinejatel selge.

    „Made in Estonia“ platvorm esindab, julgustab, armastab mustandeid ning ideealgeid. Publik hindab esialgset kvaliteeti. Publik oli sel aastal meeldivalt vastuvõtlik, aplausiga tervitati kõiki esinejaid, kellel julgust midagi korda saata. Saladus peitub ilmselt Kanuti gildi saali atmosfääris, kus etendajad ja vastuvõtjad jagavad vabatahtlikult ja heameelega taastumatut väärtust ehk aega.

    Mina naudin iga kultuurimõõtu püüdva ürituse puhul eestlaslikult rasket tööd. Parimaks etteastujaks võib ka tänavu kuulutada korraldustiimi, kes kaheksa tundi laval ja lava taga askeldas ja viimase etteastena Caateri „O si nene“ saatel lavale tantsima hüppas. Suures finaalis täitus bingopiletil viimane ruut, leiti vanaema ja kirves ning lavale lubati kõik maratoni läbinud maratoonarid.

  • Kirevad kõlavärvid ja orkestraalne klaver

    LIISI LAANEMETS

    ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Tähe-Lee Liiv ja Grieg“ 31. III Estonia kontserdisaalis. Tähe-Lee Liiv (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Simone Menezes. Kavas Maurice Raveli, Edvard Griegi, Lili Boulanger’ ja Heitor Villa-Lobosi muusika.

    Eesti Riiklik Sümfooniaorkester on hoos ja suurepärases vormis, igal reedel tuuakse publiku ette heade solistide ja dirigentidega köitvad kavad. Publiku meelest on stabiilselt heal tasemel kontsert sedavõrd enesestmõistetav, et muusika­elamusest väiksemate ootustega enam ei lepita. Sama mööda­pääsmatu on ERSO publikule ka iga­reedene Ukraina hümn, suurejooneline rahvuse tunnuslaul, mille saatel seistakse sama kindlameelselt kui hümni sõnades vabaduse eest. Minule mõjub Ukraina hümni kuulmine reaalsustaju kontrollküsimuse ja meeldetuletusena, et vabadus on habras ning kultuuri ja muusika nautimine eesõigus, mitte iseenesestmõistetavus. Kui igapäevaelus on sõjasündmused paratamatult hakanud tagaplaanile vajuma, siis üheks hetkeks nädalas toob ERSO need fookusesse, nii et iga kontsert tundub juba enne algust privileegina. Orkestri püsikuulajad on kuulnud Ukraina hümni sel hooajal Eesti omast kindlasti rohkem, seda on esitanud eri koosseisud keelpilli­kvartetist täiemõõdulise orkestrini. Nii kõlas Ukraina hümn meeldetuletusena uhkelt ja võimsalt ka sõja 401. päeval, mis oli ühtlasi Butša vabastamise aasta­päev.

    31. märtsi kontserti juhatas itaalia ja brasiilia juurtega dirigent Simone Menezes, kes on juhatanud tuntud orkestreid ning olnud oma mentori Paavo Järvi assistent näiteks Frankfurdi Raadio ja Viini sümfooniaorkestri, Concertgebouw’ orkestri ning Berliini Staatskapelle juures. Kokku oli pandud põnev kava. Kui kontserdi esimene pool oli traditsioonilisem ja meie publikule tuttavam (esitusele tulid Maurice Raveli „Valss“ ja Edvard Griegi klaverikontsert a-moll), siis teine pool tekitas uudishimu, sest kumbagi teost, ei Lili Boulanger’ „Kurvast õhtust“ ega Heitor Villa-Lobosi süiti „Bachianas Brasileiras“ nr 7, polnud ma enne kuulnud. Kava, mille kokkupanekul oli lähtutud nähtavasti erinevate heliloojate, teoste ja kultuuride kokkupuutepunktidest, toimis täiuslikult.

    Kontserdi avateosena kõlanud Raveli „Valss“ maalib eri karakteritega valsside kaleidoskoopilise järgnevusena pildi tantsu Esimese maailmasõja eelsest kõrgajast ning sellele järgnenud hävingust. Helipildis on peale Johann ja Richard Straussi stiilis valsside, sõja õudusi meenutava tumedama atmosfääri ning hispaania rütmide ja meloodiate kuulda eelkõige fantastilist tantsuekstaasis keerlemist. Viimati esitas ERSO teost Eesti Kontserdi uusaastakontserdil Paavo Järvi juhatusel ning tookordne kaasakiskuv esitus kõlas veel kõrvus. Sel korral Simone Menezese dirigeerimisel hüpnootilist tantsuekstaasi seisundit aga ei tekkinud. Tundus, et dirigent ja orkester tantsisid veidi erinevaid tantse, joovastava paaris pöörlemise asemel hoiti teineteist tagasi. Tagasihoidmine mõjus kohati nii, nagu jääks teos kohe seisma. Teoses oli küll ilusaid detaile (nt orkestrisoolod), ent sellele vaatamata jäi „Valsi“ hullumeelne iseloom ja peenekoeline stiilsus sel korral kuulmata ning teose interpretatsioon hillitsetuks.

    Tähe-Lee Liiv kehtestas end klaveril veenvalt Griegi klaverikontserdi esimeste akordidega, pakkudes teose esimeses osas orkestriga võrdset orkestraalset kõlajõudu.

    ERSO selle hooaja kontsertide üks sümpaatseid jooni on see, et orkestri ette on soleerima palutud eesti noorema põlvkonna väljapaistvad solistid. Jõulude eel sai publik kuulda Hans Christian Aavikut Mozarti teise viiulikontserdiga, veebruaris Marcel Johannes Kitse Elgari tšellokontserdiga ning Sten Heinoja Mozarti kahekümne kolmanda klaverikontserdiga. Märtsi viimasel reedel soleeris ERSO ees Tähe-Lee Liiv, kes esitas Griegi klaverikontserdi. Liiv jagas orkestriga lava sel hooajal juba teist korda: novembri lõpus esitas ta Viimsi Artiumis Olari Eltsi juhatusel Mendelssohni esimese klaverikontserdi teise ja kolmanda osa.

    Griegi klaverikontserdi soolopartii on solistile tehniliselt nõudlik mitmes mõttes, kuid Tähe-Lee Liiv sai keerukate kohtadega kindlakäeliselt ja pealtnäha mängleva kergusega hakkama. Väliselt habras solist kehtestas end klaveril veenvalt esimeste akordidega, pakkudes teose esimeses osas orkestriga võrdset orkestraalset kõlajõudu. Teises osas näitas Liiv oma tundlikku ja lüürilisemat külge ning kolmandas osa virtuoossust norra folkloorisugemetega tantsulist materjali esitades.

    Solistile sekundeerisid ka imelised orkestrisoolod. Griegi esitust vaevas aga sama paine, mis Raveli teose puhul. Kui teose esimene osa kõlas paljulubavalt, siis teise osa dialoogilises faktuuris ja tantsulises kolmandas osas solist ja orkester loksusid. Orkestri, dirigendi ja solisti koostöö kõlas kesiselt, laval oleks olnud justkui kolm eraldiseisvat üksust, kes ei saanud üksteisega kokkuleppele, mida ja kuidas esitada. Koosmusitseerimise vajakajäämised ei olnud tohutud, aga parasjagu nii suured, et tekitasid kuulajas ebamugava ärevuse. Nähtavasti jäid ka solisti interpretatsioonialased kavatsused seetõttu täies mahus realiseerimata. Tõeliselt säras Tähe-Lee Liiv aga lisapalana esitatud Frédéric Chopini etüüdis op. 10 nr 8 F-duur.

    Kui kontserdi esimeses pooles kuulasin pigem esitust ja interpretatsiooni, siis teine pool pakkus vähe kuuldud repertuaariga põnevust ka teoste mõttes: nii Lili Boulanger’ kui ka Heitor Villa-Lobosi teos kõlas ERSO esituses esimest korda. Õhtu teise poole esimene teos haakus helikeelelt kontserdi avateosega. Maurice Ravel koos Claude Debussyga andsid muusikalist eeskuju XX sajandi alguse prantsuse ühele lootustandvamale heliloojale Lili Boulanger’le, kes oli Arthur Honeggeri, Darius Milhaud’ ja Francis Poulenci kaasaegne. Ime­lapsena muusikuteed alustanud Boulanger’ elu jäi aga üürikeseks, ta lahkus siit ilmast vaid 24aastaselt. ERSO esituses kõlas helilooja üks viimastest ilma kõrvalise abita kirjutatud teostest „Kurvast õhtust“, mis oli algselt loodud kammerkoosseisudele, ent mida sel korral esitati Camille Pépin’ orkestriseades. Teosesse kätketud helilooja peatse lahkumise kurbus on edasi antud impressionistlike ja kohati ekspressionismi kalduvate väljendusvahenditega, kasutatud on nii sügavalt jõulist karakterit kui ka lüürilist tundlikkust. Orkester esitas mõlemad karakterid rahuliku väljapeetusega, ilusaid nüansse lisasid puupuhkpillide ja keelpillide väljapeetud soolod.

    Kontserdi lõpetas tuntuima brasiilia helilooja Heitor Villa-Lobosi neoklassitsistlik teos „Bachianas Brasileiras“ nr 7. Seesuguse pealkirja andis Villa-Lobos üheksale süidile, milles ta ühendas Johann Sebastian Bachi väljenduslaadi ja brasiilia rahvamuusika, nii et Bachi barokilikud stiilielemendid on seotud brasiilia traditsioonilise ja popmuusikaga. Selleks teoseks tundus orkester olevat dirigendiga leidnud teatava kooskõla, nii et teosesse kirjutatud eri kultuuridest pärit kihid said karakteerseid impulsse ka dirigendilt. Kontserdi lõpuloona mõjus mäng Bachi kontrapunkti ja brasiilia folklooriga värskendavalt ning elavdavalt. Õhtu viimasele teosele jagus orkestril veel piisavalt tantsulist energiat, sügavat mõtlikkust, kirevaid kõlavärve ja tundlikku väljendusrikkust.

    Publiku tormiline aplaus meelitas välja ka lisaloo. Villa-Lobosi teose popmuusikaviidetest lähtuvalt esitati XX sajandi alguse ühe kuulsama brasiilia laulukirjutaja ja spordikommentaatori Ary de Resende Barroso teos „Aquarela do Brasil“ ehk „Brasiilia akvarell“. Minu arvates ületas ladinarütmiline estraadi­pala aga 31. märtsi kavas hea maitse piiri ja nullis kogu ülejäänud kava seose­tiheda kompositsiooni, ent publiku rõõmuhüüete järgi otsustades meeldis kerge ja lõbus õhtu punkt paljudele.

    Kui alguse juurde tagasi tulla, siis on ERSO üldiselt heas hoos ja suurepärases vormis, aga eks mõni raskem reede juhtub ikka ka sekka.

Sirp