Euroopa disainifestivali rahvusvaheline konverents „Disaini haardes“ („Beyond Design“) toimub laupäeval, 18. juunil Kultuurikatlas. Seal uuritakse, milline on disaini tulevik ja millega tegelevad disaini eri suunad. Vaatluse all on disaineri amet ja tööülesanded. Osaleda saab töötubades, aruteludel ning luua valdkonnaüleseid visioone. Disainikonverentsi üks peaesinejaid on disainer ja tulevikustsenaariume kavandavAngela Oguntala disainistuudiost Greyspace.
Innustava kõnepidajana tuntud Angela räägib Tallinnas, kuidas näha ilu nägelemises ning kuidas peaksime paremini oma tulevikku kujundama, sest tulevik ei ole täpselt see, mis meiega juhtub. Ta on veendunud, et meil kõigil on oma võimalus kaasa rääkida maailma loomises.
Disainistuudio Greyspace sõnastab oma klientide soove ning õpetab, kuidas soovid täide viia ning ihaldatud tulevikuni jõuda. Oguntala on tegutsenud mitmes sektoris alates haridusest ja poliitikast kuni tervishoiu, rahanduse ja moetööstuseni.
Teid tutvustatakse sageli kui futuristi. Mida see täpsemalt tähendab? Kuidas futuristiks saadakse ja milline on selle ameti karjääriredel?
Ütleksin, et kavandan disainiga tulevikku. Me kipume uskuma, et tulevik on midagi seksikat: klanitud, õnnelikud inimesed, sujuvalt töötav tehnoloogia, kõik probleemid on mingil moel lahendatud, aga pole päris kindel, kuidas. Tahaksin selle idealistliku kuvandi taha piiluda ja seda pisut realistlikumalt käsitleda, sest tulevik on täpselt sama sassis kui tänapäev.
Angela Oguntala: „Kõik meie ümber on kellegi disainitud. Niisiis, kui sulle ei meeldi see disain, tee ümber!“
Mu enda teekond disainimaailmas algas arusaamast, et paljud praeguse aja probleemid ja jätkusuutmatud otsused on seotud kiiruse kui kinnisideega. Tundsin, et tahan liikuda aeglasemas rütmis, aga ei suutnud leida ametit, mis sellele ootusele oleks vastanud. Olen alati uskunud, et rahulikum suhtumine tuleb kasuks, kui on vaja näha suurt plaani, ennustada tagajärgede tagajärgi või sõnastada, millist tulevikku soovime. Hakkasin otsima kohti, kus saaksin aeglast mõtlemist rakendada, aga ei leidnud suurt midagi, see lihtsalt ei olnud ligitõmbav teema. Selle asemel nägin palju ehita-kohe-ja-mõtle-hiljem suhtumist.
Keegi ei tahtnud aeglust, keegi ei tahtnud pikka planeerimist, sest kui lühikesed tähtajad on norm, siis mida üldse peale hakata tuleviku väljavaatega, miks peaks mõtlema, mis juhtub aastate või aastakümnete pärast, kui präänikuid jagatakse selle eest, et mõeldakse minutites, nädalates, kuudes ja kvartalites.
Lõpuks leidus inimene, kes ütles, et mu paljud küsimused puudutavad ju hoopis tulevikku ning ma peaksin hoopis sellele pühenduma. Nii sain teada, et on terve tulevikule pühendunud valdkond ja mu ees avanes maailm, mille olemasollu olin alati kirglikult uskunud, kuid ei olnud seda varem leidnud. Usun, et parim, mis otsingutel ligimese heaks teha saab, on juhatada ta teeotsani.
Disainikonverentsil astute lavale ettekandega „Positiivsest hõõrumisest unistades“. Mida see tähendab?
Paljud meist on uskuma jäänud juttu, et peaksime püüdlema õmblusteta ühiskonna poole, kuigi see pole ju üldsegi tõsi. Niisiis näeme palju vaeva, et omavahelisi nääklusi alla suruda või välja juurida.
Peaksime hoopis keskenduma sellele, kuidas lahkarvamusi sallida ja otsima viise, kuidas seisukohtade vahele sillad ehitada. Minu meelest on kompromissid vägagi head hõõrumiste leevendamiseks. Peame endalt rohkem küsima, milliseid kompromisse teha, et jõuda turvalisema tulevikuni. Paljud hõõrumised on siiski vajalikud ja soodustavad edasiliikumist. Me peame nendel teemadel rääkima!
Kuidas seda teha?
Tuleb muuta tülitsemisest rääkimise viisi. Nägelemisel ei ole hea kuvand, sellest püütakse iga hinna eest hoiduda, kuid konflikt toob üldjuhul esile teemad, millega on vaja tegeleda, annab võimaluse ehitada sildu ja teha kompromisse.
Me peame rohkem rääkima elukesksest disainist, mille keskmes pole üksikisik, vaid süsteemid ja suhtevõrgustikud. Peame leidma viisi, kuidas tabada, millised muutused toimuvad nende süsteemide ja võrgustike äärealadel. Tulevikust mõtlejad teavad, et peame vaatama maailma uutmoodi. Seega peame endalt küsima, millised teemad jäävad tavapäraseid tooteid ja teenuseid disainides tähelepanuta, tekitavad hiljem konflikte ja nägelemist. Peame neisse siis tunnustavalt suhtuma ning käsitama neid kui edasimineku võimalust.
Greyspace’is viite kokku disaini ja innovatsiooni. Mida see tähendab, kuidas te seda oma klientidele selgitate?
Meie töö on väga laia profiiliga alates trendide analüüsimisest ja stsenaariumide kirjutamisest kuni ürituste disainimiseni, kus keskmes on tulevikust unistamine ja selle sõnastamine. Viimastel aastatel oleme palju kokku puutunud klientidega, kes tahavad, et õpetaksime neile tuleviku kavandamist, kuidas mitte jätta tulevikku juhuse hooleks.
Koos klientidega uurime, mida nad tulevikust arvavad, mida ootavad ja miks. Miks tahetakse disainida just seda toodet või teenust. Enne kui hakkame mõtlema innovatsioonist või lahendustest, aitame klientidel juppideks lahti võtta nende ettekujutuse ja arutleme, kuidas nad selleni jõudsid.
See hetk, kui nähakse, mis on mingi reaktsiooni või soovi taga, võib olla imeilus. Kui kliendid meie juurde jõuavad, ei ole nad endale alati aru andnud, mis on nende tegevuse ajend. Jõudmine kohast, kus nad pelgalt mõtlevad, mis on uus ja mis edasi juhtub, kohta, kus küsitakse endalt, mis on soovi taga, miks unistatakse just sellisest tulevikust, võib muuta väga palju. Mõnikord viib tulemuseni väga keeruliste küsimuste esitamine.
Lõpuks peaksime neile andma kindluse, et kui nad hakkavad oma sõnastatud tuleviku poole liikuma, astuvad nad teadlikke samme ning teavad, miks, mida ja kuidas teha. Selle kõige juures on imetabane, et kõik meie ümber on ju kellegi disainitud. Niisiis, kui sulle ei meeldi see disain, tee ümber!
Mängufilm „Õnne- ja fantaasiaratas“ („Gūzen to sōzō“, Jaapan 2021, 121 min), režissöör-stsenarist Ryūsuke Hamaguchi, operaator Yukiko Iioka. Osades Kotone Furukawa, Ayumu Nakajima, Hyunri, Kiyohiko Shibukawa, Katsuki Mori, Shouma Kai, Fusako Urabe, Aoba Kawai jt.
Aasia filmikunsti võidukäik pole viimastel aastatel märkamata jäänud ilmselt ka kinokunstikaugele kultuurihuvilisele. 2018. aasta Cannes’i filmifestivalil võidutses hinnatud jaapani lavastaja Hirokazu Kore-eda „Poevargad“1, aasta hiljem lõunakorealase Bong Joon-ho „Parasiit“2. See oli vaid kõlavate marsisammude algus ajaloolises võidukäigus, mis päädis parima lavastaja ja parima filmi Oscariga.
Siia võiks lisada veel Netflixi ulmeseriaali „Kalmaarimäng“3 fenomenaalse edu ja Aasiast pärit lavastajate esiletõusu Ameerika kinos – kuldmehikesi noppisid vahepeal näiteks Hiinast pärit Chloé Zhao „Nomaadimaa“4 ja Lõuna-Korea immigrantide perre sündinud Lee Isaac Chungi „Minari“ (2020).
Mullu oli järg taas Jaapani käes, kui Cannes’is pälvis nii kriitikute kui ka stsenaariumi preemiad Ryūsuke Hamaguchi kolmetunnine Murakami-tõlgendus „Drive My Car“ (2021). Hetkeks, kui film tänavu märtsis ka võõrfilmi Oscari noppis, räägiti Hamaguchist juba kui ühest peasoosikust Joon-ho ja Zhao tuules õhtu peaauhindade korjamisel.
Kuigi see jäi Hamaguchil tegemata, vääriks ta tagantjärele ilmselt töökuse eripreemiat. Linateose „Drive My Car“ globaalse edu varjus jäi suuresti tähelepanuta, et vaid mõni kuu enne Cannes’i oli pälvinud Berliini filmifestivali Hõbekaru Hamaguchi teine mullune töö, kolme lühilugu koondav „Õnne- ja fantaasiaratas“. Muide, maineka ning nõudliku briti filmiajakirja Sight and Sound kriitikud valisid mõlemad linalood kümne parima 2021. aastal kinodesse jõudnud filmi sekka. Väikseks võiduks võib pidada ka seda, et mõlemad on jõudnud Eesti mitte üleliia riskida tahtvasse kinolevisse.
Natsuko (Fusako Urabe, vasakul) kohtab rongijaama viival eskalaatoril kedagi, kelles tunneb ära kunagise lähedase tuttava Aya (Aoba Kawai). Kohtumine viib pika vestluseni, mille käigus selgub, et tegemist ei pruugi olla õige inimesega, kuigi võõraste elud kokkupuutel hoopis ootamatult riimuvad.
Kui filmi „Drive My Car“ võib nii läänelike allikate (paljudele jaapani kirjandust sümboliseerivat Murakamit peetakse kodumaal ebajaapanlikuks) kui ka prantsuse uuele lainele tänu võlgnevate vormilahenduste tõttu kirjeldada katsena meeldida just lääne publikule – sellest kirjutas maikuu Sirbis põhjalikumalt Panos Kotzathanasis5 –, siis „Õnne- ja fantaasiaratas“ on läbi ja lõhki Jaapani ühiskonna suhtemustritesse juuritud Hamaguchi originaallooming.
Kui otsida märksõna, mis kolme umbkaudu 40minutilist ja täiesti iseseisvat lugu seoks, võiks selleks olla igatsus. Täpsemalt, verbaliseerimata, sõnastamata ja väljendamata jäänud igatsus tähenduslikkuse ja läheduse või tähendusliku läheduse järele. Mõnevõrra sarnaselt filmi „Drive My Car“ peategelase otsingutele püüavad siinsed karakterid luua ühendust omaenda tunnete ja teiste inimeste vahel, kuhu teele jäävad aga minevikutraumad, keerukas suhteniidistik ja konservatiivsele Jaapani ühiskonnale omased tabud.
„Õnne- ja fantaasiaratast“ võikski vaadata, kui „Drive My Car“ on nähtud, sest kui viimane lõpeb autoroolis, siis siin algab tegevus takso tagaistmel. Kaks sõbrannat Meiko (Kotone Furukawa) ja Tsugumi (Hyunri) vestlevad suhetest episoodis pealkirjaga „Maagia (või midagi vähem kindlat)“. Üks neist on värskelt armunud, mees aga osutub teise endiseks peigmeheks. Ekside vahele on jäänud küllaga segaseid, lõpuni läbi töötamata ja välja ütlemata tundeid, millega Meiko tõttab sõbranna teadmata lõpparvet tegema.
Vaid paaris üksikus võttepaigas lahti rulluv suhtekolmnurk on hea sissejuhatus Hamaguchi vormilistesse eelistustesse. Pildikeel on napp, kaameratöö ja keskkond ei röövi kunagi tähelepanu tegelastelt ja nendevaheliselt vestluselt. Hamaguchit võikski kirjeldada kirjandusliku lavastajana, kes avab oma tegelasi kiht kihi haaval, suuresti dialoogi kaudu, jättes alati veel rohkem vaataja aimata.
Kuigi öeldakse palju, jääb alati palju ütlemata – nii seda, mida vaataja õigupoolest teab, aga tegelased stseenis tingimata mitte, kui ka seda, mida vaatajagi võib vaid oletada. Vormilisest vaoshoitusest hoolimata on Hamaguchi vaataja suhtes võrdlemisi paljunõudlik – esmapilgul lihtsad olukorrad kooruvad sedavõrd mitmekihilisteks, et neist tähenduste välja korjamisel tuleb ise panustada nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt.
Teine lugu „Uks pärani lahti“ vaatleb samuti suhtekolmnurka, kuid uitab intellektuaalse mänguna kaugemalegi. Üliõpilane otsustab šantažeerida ta läbi kukutanud kirjandusprofessorit ning kasutab selleks oma vanemas eas armukest Naod (Katsuki Mori). Nao soostub seadma professori ebamugavasse olukorda, lugedes talle ette pikantseid lõike tolle värskelt auhinnatud raamatust. Soovid ja taotlused liiguvad aga ootamatusse suunda.
Jaapani ühiskonna juba mainitud konservatiivsuse üheks tulemuseks on seksuaalsuse ja seksialaste tabude rohkus, mis mõjutab tugevalt ka nende teemade avamist kinolinal. Kuigi seksuaalsus on olulisel kohal mitme kuulsa Aasia lavastaja, näiteks Taiwanist pärit Ang Lee või Hongkongi ühe kuulsama tegija Wong Kar-wai töödes, on see siiski enamasti vihjeline, aimatav, sordiini all.
Seda julgemalt mõjub Hamaguchi otsesõnalisus „Õnne- ja fantaasiarattas“, kus ette loetud raamatukatked ei puuduta mitte üksnes iha ja erutust, vaid intiimseid kehaosi ja ejakulatsiooni. Kuigi niivõrd suuri riike hõlmavaid ja riigiüleseid üldistusi nagu eespool tuleb alati võtta tugeva ettevaatusega, heidab Hamaguchi siiski pilgu kihtidele oma kaasmaalaste suhetes, mida vähemalt lääne vaataja ette varem vaat et sattunud polegi.
Samal kursil jätkab ka viimane osa „Taas kord“. Lähtepunkt on mõnevõrra ulmeline – 2019. aastal on Jaapanit tabanud viirus, mistõttu arvutid ei talleta normaalselt infot ja inimesed on läinud tagasi käsitsi kirjutatud kirjade juurde. See on siiski vaid dekoratsioon sündmuste ahelale, mis algab, kui Natsuko-nimeline (Fusako Urabe) hapra olemisega tegelane sõidab ülikooli kokkutulekule. Tagasiteel kohtab ta rongijaama viival eskalaatoril kedagi, kelles tunneb ära kunagise lähedase tuttava Aya (Aoba Kawai). Kohtumine viib pika vestluseni, mille käigus selgub, et tegemist ei pruugi olla õige inimesega, kuigi võõraste elud kokkupuutel hoopis ootamatult riimuvad.
Siin ilmneb üks Hamaguchi loomingu huvitavamaid elemente. Hoolimata tema lugude mõõdetud tempost ja keskkondade argisusest on neis tubli annus midagi, mida võiks nimetada maagiliseks realismiks. Harilikes olukordades leiavad aset kokkusattumused ja kohtumised, mis ei pruugi olla mainimisväärsedki, kui neist ei avaneks ootamatuid äratundmisi nii enda kui teiste kohta.
Küllap ongi Hamaguchi edu üheks aluseks eri toonide ja elementide vahel pehme tasakaalu leidmine. Tema staatilist stiili võib pidada mõnevõrra väikekodanlikuks ja turvaliseks, kuid sisu arendab ta ootamatult julgelt ja sukeldub süvitsi. Tema lood toimuvad intiimsel ja spetsiifilisel tasandil, kuid nendes kujutatud tunded on universaalselt äratuntavad, vajadus läheduse ja mõistetud saamise järele üldinimlik.
Ennekõike on ta oma tegelaste suhtes empaatiline, näidates iga järgneva stseeniga, kui palju igas inimeses peidus on. Tema filmid on seetõttu õpetlikud, olemata didaktilised või karjuvalt pretensioonikad ja pakuvad vaatajale sõbralikku võimalust inimesena suuremaks saada. Kuigi „Drive My Car“ on võitnud suuri auhindu, ei jää tunni võrra lühem „Õnne- ja fantaasiaratas“ grammigi alla, väärides vähemalt sama palju tähelepanu, kaasa uitamist, süvenemist ja endas läbi peegeldamist.
1 „Manbiki Kazoku“, Hirokazu Kore-eda, 2018.
2 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.
3 „Ojing-eo geim“, Hwang Dong-hyuk, 2021–…
4 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.
5 Panos Kotzathanasis, Kuidas ekspluateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist. – Sirp 13 V 2022. https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kuidas-ekspluateerida-vaarkujutlust-aasia-filmikunstist/
JULIA KUZNETSKI, MIRIAM ANNE McILFATRICK-KSENOFONTOV
16. juunil tähistavad iiri kirjaniku James Joyce’i loomingu austajad Dublinis ja üle kogu maailma Bloomi päeva, sest just sel kuupäeval toimub Joyce’i suurromaani „Ulysses“ (1922) tegevus. Leopold Bloom on üks kolmest peategelasest, uusaja Odysseus1, kelle eksirännakud kulgevad ühe päeva vältel. Vaid ühte päeva mahuvad Iirimaa ajalugu, iiri keele ja rahvusliku identiteedi põhiküsimused, Iirimaa ja Euroopa pärast Esimest maailmasõda, tegelaste sügavalt isiklikud ja kehalised kogemused ning mõtisklused, mis vahendatud allusioonide, mütoloogia, Joyce’i enda leiutatud sõnade ning modernismile iseloomuliku teadvusvoolu kaudu. Tipuks on Molly Bloomi 40-leheküljeline monoloog, kus pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki. Tänavu on Bloomi päev eriline, sest 2. veebruaril täitus sajand „Ulyssese“ ilmumisest ja aasta lõpuks on oodata romaani täisteksti tõlget eesti keelde. Siinkohal vahendavad selle mahuka ja ülikeerulise teose lugemise ja tõlkimise kogemusi kolm „Ulyssese“ tõlkijat: Märt Väljataga, kes avaldas esimesed kolm peatükki ajakirjas Vikerkaar (1991, nr 2, 1992, nr 9 ja 1993, nr 5); Kullo Vende, kelle vahendatuna ilmusid „Ulixese“ peatükid 4–9 ajakirjas Akadeemia (2016, nr 7, 2016, nr 8, 2017, nr 12, 2018, nr 11, 2018, nr 12, 2019, nr 11, 2020, nr 8, 2021, nr 7); ja Paul-Eerik Rummo, kes on Eesti Kultuurkapitali toel seiklemas terve teksti tõlkimisega.
„Ulyssesel“ ei ole mitte ainult meistriteose maine, vaid see on tuntud ka raamatuna, mille lugemisega tehakse küll algust, kuid paljud jätavad lugemise pooleli. Miks see nii on? Kuidas teie käsitlete seda teksti? Kas lugesite kõigepealt terve teose läbi või töötasite ainult ühe osaga?
Märt Väljataga: Minu lühimaadlus „Ulyssese/Odüsseuse/Ulixesega“ jäi eelmisse sajandisse, aastatesse 1991–1993, kui avaldasin Vikerkaares kolme esimese peatüki tõlke: järjekorras 3. (Proteus), 1. (Telemachos), 2. (Nestor). See oli veel internetieelne aeg ja kommentaare teksti kohta oli käepärast vähe. Tagantjärele tundub hea, et seda üritasin, ning veel parem, et pooleli jätsin. Tõlkisin osalt selleks, et romaanist üldse aru saada ja näha, kuidas see eesti keeles kõlada võiks. Esimesed kolm peatükki ongi suhteliselt kerged, aga romaan läheb edenedes järjest raskemini loetavaks. Seetõttu ongi mul selle lugemine pooleli jäänud – osalt ootuses, et võtan teose uuesti käsile, kui ilmub terviklik eesti tõlge. Ja kui see ilmub, siis loodan, et kommentaarid ja muu aparatuur poleks seal liiga pealetükkivad. Tõlge võiks üritada seista omal jalal või vähemalt joonealusteta hakkama saada. Näiteks Saarikoskil soome tõlkes ühtegi kommentaari pole.
Kullo Vende: Mina olen mõnedest loetud kirjutistest õppinud „Ulyssest“ (ise olen pealkirja tõlkinud „Ulixes“) käsitlema ühena kahest (Prousti kõrval) modernistliku kirjanduse lähteteosest ja harjutanud end sellega leppima. Poolelijätjatel, ka neil, kellel on haridust ja loevad inglise keeles emakeelena, pole ilmselt leppimiseks jätkunud kannatust. Ei ole minulgi olnud kannatust ühe hooga lõpuni lugeda. Kardan, et siis jääks suur(em) osa loetust lihtsalt arusaamatuks. Iga uue peatüki olen küll enne tõlkima asumist läbi lugenud, et selle stiilist esmast aimu saada. Iga peatükk on romaanis ju ise stiilis.
Paul-Eerik Rummo: Mina käisin mitukümmend aastat ümber „Ulyssese“ nagu kass ümber palava pudru. Või nagu mõistujutus pimedad ümber elevandi. Lugesin siit-sealt, kasutades eri sõnastikke etümoloogilistest seletavateni, tutvusin (süsteemitult) kättepuutunud uuringute, tõlgenduste ja kommentaariumidega, võrdlesin tõlkeid eri keeltesse, kuigivõrd tutvusin tekkelooga, püüdsin saada järje peale selle seostes ja vastavustes nii „Odüsseiaga“ kui Joyce’i enda „Dublinlaste“ ja „Kunstniku noorpõlveportreega“ ja ka „Finnegans Wake’i“ kui autori kõige uljamate taotluste apoteoosiga jne, jne. See kõik siis andis mingi julguse ja jalgealuse lõpuks tõlkima asuda: olemata küll kogu lugu sõna-sõnalt ja kaanest kaaneni läbi järanud, oli ometi tekkinud piisav taju autori taotlustest, stilistika eripärast, üldisest arhitektoonikast jms. Eks lugemine ole lugeva inimese kontaktiotsimine loetavaga. Lugeja kõige kehvemaks abiliseks on eelarvamused, olgu halvad või head.
Mõned kriitikud ja lugejad soovitavad mitte lasta end heidutada, kui mõnd episoodi tundub olevat liiga raske mõista, vaid võtta käsile järgmine osa.2 Iiri luuletaja Paul Muldoon soovitab lugejatel see unustada, et tegemist on meistriteosega, ja sellest lihtsalt üle käia. Kas teie arvates on võimalik „Ulyssesest“ aimu saada, kui lugeda üksnes selle arusaadavamaid osi?
Vende: Mingit aimu ikka saab, kas või sellest, kui raske seda lugeda on. Soovitaksin mis tahes peatükki lugeda kaks korda: esimene kord koos joonealuste kommentaaridega tekstist arusaamiseks, teine kord juba teksti nautimiseks. Aga alustada tuleks ikka esimesest peatükist.
Väljataga: Üks asi, mis tõlkimisest meelde jäi, oli kolme peatüki ilmutuslik, epifaaniline finaal, milles on tõepoolest tunda geniaalsust. Neis osades on keskne Joyce’i alter ego Stephen Dedalus, ja ma pole kindel, kas Bloomi-peatükkides sääraseid igavikupuudutusi enam leidub.
Rummo: Arvan, et mis tahes raamatut lugemiseks kätte võttes tuleb ära unustada, et kuuldavasti olevat see midagi geniaalset või skandaalset või kole keerulist või mida tahes. „Ulysses“ on mitmekihiline tort üpris erisugustest komponentidest, nii et mingit aimu ja ehk ka lõbu või siis ennatlikku tülpimust võib kindlasti saada siit-sealt näksideski, aga täisefekti kannab ikkagi tervik.
Iiri kirjanik James Joyce Adolf Hoffmeisteri tõlgenduses (1966)
Iiri romaanikirjanik Anne Enright on öelnud: „Ma pole kindel, et „Ulyssest“ saab üldse läbi lugeda. Olen kindel, et seda pole võimalik lõpuni mõista.“3 Kuidas tundub see mõte, võrreldes teie arusaamisega „Ulyssesest“? Kuidas on teie arvamus sest teosest mõjutanud teie tõlkeprotsessi ja meetodit?
Vende: Joyce on ju ise öelnud, et uurijad saavad veel sajandeid mõistatada, mida ta ühe või teise kohaga tegelikult öelda on tahtnud. Usun, et olen ka ise mõndagi valesti mõistnud, kuid neid kohti oleks palju rohkem, kui mul poleks olnud kasutada Giffordi annotatsioone. Vahel ei piisa neistki; õnneks on internetis teisigi kommenteerijaid. Kirjutan oma tõlget mitu korda ümber. Ühel ringil võrdlen seda tõlkega saksa keelde, ühel ringil venekeelse tõlkega. Viimasest olen saanud rohkem abi, s.t leidnud rohkem kohti, kus ma arvan, et tõlkija on minust õigemini tõlgitsenud. Enne peatüki toimetusele saatmist loen tõlke uuesti läbi, et parandada loomulikumaks enese eesti keelt.
Väljataga: Minulgi oli võtta Saarikoski soome tõlke kõrvale Viktor Hinkise ja Sergei Horuži vene tõlge, kuid viimane tundus mulle rohkem vaba ümberjutustusena. Tõlkimise käigus tuli hankida teadmisi jesuiitidest, skolastikast, katoliku liturgiast jms. Ideaalses maailmas võiks tõlkija ehk elada mõned kuud Dublinis ja tutvuda linna geograafiaga, sukelduda vanadesse ajalehtedesse ja sajanditagusesse ajalukku.
Rummo:Mina kahtlen väga, kas üldse midagi siin ilmas saab täielikult ja lõpuni mõista. Aga eks apostel Paulus ole ju targasti öelnud, et elupõline näriv rahuldamatus asjade ähmasest nägemisest tuhmis peeglis on võimalik usu, lootuse ja armastuse toel üle elada, kuni ükskord kõik järsku paugupealt selgeks saab.
„Ulysses“ sai tänavu saja-aastaseks ja Homerose „Odüsseia“ on peaaegu 3000aastane. Mis hoiab „Odüsseia“ jätkuvalt asjakohasena tänapäeva lugejale ja kuidas teie arvates kõnetab „Ulysses“ eesti lugejat?
Väljataga: Joyce’i „Odüsseuse“ ja Homerose „Odüsseia“ paralleelsusega on tõlgendajad mu arust üle pingutanud. Minu algne ambitsioon, omaette valgustuslik soov, oligi hajutada „Odysseuse“ ümbert aukartuse aura, elitaarse, esoteerilise ja kaelamurdva teksti maine. Romaan jagab kõrgmodernismi üldist püüdlust haakida kaootiline nüüdisreaalsus mingi arhailisema korra külge, et seda üldse kujutada annaks. Aga nende paralleelide puhul on tegu rohkem kirjutamise abivahendiga, mitte eesmärgiga.
Rummo: Mis see mõni tuhat aastat, rääkimata sajast, siis ikka ära ei ole, kui teoses on õnnestunud tabada midagi sügavamalt olemuslikku. Või siis Joyce’i ja eestlaste puhul: iiri mentaliteedi ammune populaarsus Eestis lubab küll uskuda, et võõraks ta siin ei jää.
Joyce’i kujutlust toitis kindel aeg ja koht, nimelt XX sajandi alguse Iirimaa ja Dublin. See eeldab niihästi keele kui ka kultuuri tõlkimist. Milliseid nõudmisi see tõlkijale esitab? Kas saate tuua näiteid, kuidas toime tulite?
Rummo: Väga suuri nõudmisi, millega pole veel kindlasti rahuldavalt toime tulnud. Olen mõelnud, et kui kord tõlkega enam-vähem talutavalt ühele poole saan, siis üritan oma kogemusi üldistada mingi kirjutise või loenguna, näiteid juurde pannes.
Väljataga: Minu teadmised Iiri ajaloost olid tõlkimise ajal õhukesed, alles hiljaaegu Roy Fosteri kaheköitelist W. B. Yeatsi biograafiat lugedes on mulle hakanud selgemaks saama tollased sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised jõujooned.
Vende: Mulle on olnud enamasti abiks Giffordi jt kommentaarid. Üks juhus, kus ma neist ega sõnaraamatuist ja teatmeteoseist abi ei saanud, kuid lõpuks aitas mind Ms McIlfatrick: oli üks sõnaühend, mida arvasin idioomiks, aga selgus, et tegu on ilmselt lihtsa sõnajärjendiga.
Kui Pariisi kirjastaja Sylvia Beach avalikustas 1921. aastal oma plaani avaldada „Ulysses“, ennustas ta sellele auväärset kohta „inglise kirjandusklassikas“. Kuid raamat, selle tegevuspaik, kontekst ja autor on selgelt iiri päritolu. Kas käsitlesite „Ulyssest“ lugedes ja tõlkides seda kui inglise või iiri romaani ja kas püüdsite eesti lugejale vahendada ühtsust inglise kirjandusega või erisust sellest?
Vende: See on ingliskeelne iiri romaan. Erisus lähtub Joyce’ist endast, kui ta on Iirimaa ja tema rahva teemasid sisse toonud.
Rummo: Võiks küll öelda, et on inglise keeles kirjutatud iiri romaan, kuid arvan, et ükski britt või anglosaks poleks seda küll kunagi kirjutanud. Puhtkeeleliseltki (kitsamas mõttes) on siin inglist omajagu väänatud nii iiri kui ka Joyce’i enda pöörase idiolekti järgi. Kusjuures Joyce ühelt poolt tundis inglise kirjakeele stiile vägagi hästi (selle näiteks on „Ulyssese“ 15. ptk, mille edasiandmine eesti keeles on pehmelt öeldes hull peavalu) ja, teisalt, ei olnud ta kaugeltki mitte keltluse, sh iiri keele, pateetilise taaselustamise entusiast. Meenutada tasub ka „Finnegans Wake’i“ oma mitmekümne keele põhjal loodud erikeelega, mida sellegipoolest kvalifitseeritakse just inglise kirjanduse saavutuseks.
„Ajalugu on õudusunenägu, millest üritan ärgata,“ ütleb Stephen Dedalus „Ulyssese“ teises peatükis. Romaani avaldas Pariisi väike kõrvaline raamatuäri Shakespeare & Co 1922. aastal pärast mitut tagasilükkamist, kui oli veel tunda kahe suure kriisi, Esimese maailmasõja ja Hispaania gripi järelmõju. Joyce oli rännanud sünnimaal ja võõrsil, sama teeb tegelane Stephen, tegelane Leopold Bloom on juudi soost. Kuidas hinnata selle õudusunenäo aktuaalsust aastal 2022?
Vende: Õudusunenägu kestab ka meie ajal.
Rummo: Vahel märkame seda vähem, vahel (nagu praegu) rohkem.
Väljataga: Muidugi on ajalugu luupainaja, aga sellest ärkamine ja uue ajalootu kollektiivse elu alustamine ei õnnestu kellelgi.4 Samas sellised murrangulised ajad, nagu XX sajandi alguse revolutsioonide ja avangardide aeg, kui üritatakse ajaloo luupainajast ärgata, jätavad endast maha hiilgavaid kunstiteoseid, mida tulevased tõlgendajad siis pikalt uurida saavad. Üksikisikul võib ajaloost ärkamine ajutiselt vahest õnnestuda mitmesuguste ekstaasitehnikate toel. Kollektiivselt võidakse ette kujutada ajaloost vabanemist maakera teaduslik-tehnilise administreerimise abil, aga see sünnitab tõenäoliselt veel rohkem luupainajaid.
Üks soovitus, kuidas selle ülikeerulise raamatuga hakkama saada, on „omada aimu muusikast“.5 Kas musikaalsus on tajutav ja on sellest ka abi? Kuidas seda tõlkes säilitada?
Väljataga: Romaanis saab musikaalsus ilmneda mitmel tasandil, peamiselt rütmi loovate tempovahetuste ja korduste abil. Lausetasandil võib esineda hääliku- ja fraasikordusi, ulatuslikumatel tasanditel juhtmotiivide kordusi. Nende säilitamist saab teadlikult taotleda, aga ilmselt oleks hea ka see, kui tõlkija võtaks kuidagi alateadlikult omaks vastavat peatükki kandva hääle ning sellest tulenev hoog või impulss aitaks ta siis üle ka keerukamatest kohtadest.
Vende: Tekstis on rohkesti laulutsitaate, mille riime ja rütme olen püüdnud tõlkides säilitada. Kuid ma pole seda musikaalsust tajunud nii nagu 11. peatükis, mida parajasti tõlgin (kiirusega paar rida päevas). Siin on läbipõimitult kaks põhiteemat ja hulk variatsioone, mis on musikaalsele inimesele tänu Joyce’ile ehk ka tõlkes paremini tajutavad kui mulle.
Rummo: Ojaa, mulle on see kõik vägagi tajutav! Kohati sõnastuse ja lausestuse kõlalise instrumentaliseerituse kujul (vahel muide ilmselgelt sihilikult ülesoolatuna), millele püüan ligi saada pigem luule- kui proosatõlkimise pinnal. Veel olulisem on aga terve teose tihedalt läbi põimitud kompositsioon kõigi oma teemade, motiivide, detailide mitmekordse varieeritud läbimängimisega, midagi justkui fuugalikku. Kusjuures esimesel pilgul oleks nagu kaos ja eklektika, aga tegelikult kaugel sellest. See struktuursus peaks küll olema tõlkeski edasiantav.
Tolle aja meesmodernistid, näiteks T. S. Eliot, olid äärmiselt vaimustatud „viimase peatüki määratust geniaalsusest“, nagu too seda nimetas, pidades silmas Molly teadvuse voolu kujutamist „Penelope“ peatükis. Seevastu naismodernistid, näiteks Katherine Mansfield ja Virginia Woolf, kirjeldasid oma muljeid märksa mõõdukamate sõnadega, nimelt kui „imetlust“ ja „avastust“, millest sai paraku kiiresti koguni tüdimus ja ärritus.6 Mida teie selle peatüki stiilist arvate?
Rummo: Romaani kirjutamise ajal oli teadvuse kontrollimatu voolu kirjasõnaline imiteerimine murranguline uudsus, nüüdseks pigem juba trivialiseerunud. Aga kirjutamisaegne värskus ning suurepärane sobivus teose tervikusse on siiani elavalt tunda. Et selle juurde või õigupoolest sisse kuulub ka igavus ja tüütus, on meetodi vältimatu osa: kelle teadvus siis ikka ühtejärge huvitavalt ja teraselt toimib. Muide, liiasust ja näivat tühijooksu on „Ulysseses“ mujalgi, aga ilmne on, et kui see välja kärpida, kukub ka kõik muu kokku või vähemalt läheb logisema. Mis spetsiifiliselt soolisusse puutub, siis selle, kas Joyce’i kujutlus feminiinsest teadvusest on adekvaatne, jätan naislugejate hinnata.
Tänapäeva iiri kirjanik Anne Enright leiab, et ajal, kui naiskirjanikele omistati „järelejätmatult kehalikkust“, siis „see, et Leopold Bloom elab oma kehas nii täisvereliselt, mõjub egalitaarsena“.7 Millised on „Penelope“ tõlkimise peamised raskused? Kas mees- ja naistõlkijad lähenevad teie meelest sellele erinevalt?
Rummo: Olen seni kohanud ainult meeste tõlkeid, aga tean, et läti keeles on Dzintars Sodumsi legendaarsete tõlgete kõrvale tulemas uus versioon (selles tähtsuskategoorias teoseid tulebki perioodiliselt uuesti tõlkida) ja seekord just naistõlkijalt. Selle valmimisel küllap näeme võrdlemist ka soolisuse pinnal. Aga ma arvan, et tõlkija asi on vahendada, nii palju kui keelte erinevus vähegi võimaldab, algupärandi autori intentsioone, hoolimata iseenese soost, nahavärvist, orientatsioonist jms. Tehniliselt pakub mulle praegu lõbu ja vaeva see, et lisaks mitmele asesõnaga „he“ tähistatavale isendile, kellega Molly teadvus läbisegi tegeleb, eluneb seal mõistagi ka mitmeid „she“-isendeid, mis maakeeles naisasesõna puudumisel pildi veel enam sassi ajab (et kellest nüüd õigupoolest parajasti jutt on – kuigi alati see oluline polegi). Soome tõlkija Leevi Lehto leiutas seks tarbeks „she“ vasteks uue sõna „hen“, mida aga olevat pahaks pandud selle ingliskeelse tähenduse tõttu.
Väljataga: Eespool kõnesolev muusika on oma rütmidega suguluses tantsuga, mis on üks kehaline kunst. Kuigi nais- ja meestantsu on ajaloolis-kultuuriliselt mõtet eristada, ei usu ma eriti nais- ja meestõlke eristamisse. Samas ei saa välistada, et suurte tõlkemassiivide uurimisel võib ilmneda huvitavaid soolisi erinevusi. Igatahes viimasel ajal näib Eestis tõlkimine paremini välja kukkuvat naistel.
1 Ulysses ja Ulixes on Odysseuse nime ladinakeelsed variandid.
2 Colm Kelpie, Ulysses: Celebrating 100 years of a literary masterpiece. – BBC News 2. II 2022.
3 Anne Enright, Dangerous, voyeuristic, transgressive, exciting: Anne Enright on James Joyce’s Ulysses at 100. – TheGuardian 29. I 2022.
4 Dedaluse ütluse kontekst on muide väga konkreetne: ta annab algkoolis ajalootundi ja ühtäkki viskab tal see igavlevatele lastele vanadest roomlastest jutustamine üle (Märt Väljataga).
5 Colm Kelpie, Ulysses …
6 Virginia Woolf, The Letters of Virginia Woolf.V kd: 1932–1935. Toim Nigel Nicolson ja Joanne Trautmann. Harcourt Brace Jovanovich, 1979, lk 353.
Ugala teatri „Arst“, autor Robert Icke, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Pille Jänes, helilooja Vootele Ruusmaa, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa, valguskujundaja Laura Maria Mäits, videokujundaja Margo Siimon. Mängivad Garmen Tabor, Tanel Ingi, Andres Tabun, Tanel Jonas, Vallo Kirs, Lauli Koppelmaa, Terje Pennie, Johanna Vaiksoo, Vilma Luik, Ilo-Ann Saarepera ja Rait Õunapuu. Esietendus 19. III Ugala teatri suures saalis.
Arst ja preester kohtuvad haiglapalati ukse ees. Kõlab nagu anekdoodi algus, kuid nii see siiski ei ole. Sellest kohtumisest saab hoopis alguse peaaegu kolm tundi vältav eetika- ja identiteedikonfliktide jada, mis, tõsi küll, võtab kohati anekdootlikult jaburad mõõtmed. Robert Icke’i kirjutatud ja Taago Tubina lavastatud „Arst“ käivitub olukorrast, kus arst ei luba preestril haiglas surevale tütarlapsele viimset sakramenti pakkuda. Järgnev sündmustik sunnib teose tegelasi, aga ka publikut oma tõekspidamisi sügavalt reflekteerima, meenutades muu hulgas eetikaalaseid mõttekäike, mis on põhjustanud pandeemia ajal poleemikat. Materjalivalikuga on Tubin märki tabanud.
Nagu arvata võib, süttivad „Arsti“ esimesed eetika- ja identiteedialased küsimused (teadusliku) meditsiini ja religiooni kokkupuute najal. Kui filosoof ja füüsik Ian Barbour on oma teoses „Religioon teadusajastul“ sõnastanud neli varianti teaduse ja religiooni sidumiseks – konflikt, sõltumatus, dialoog ja integratsioon –, siis „Arsti“ sõlmitusstseen kätkeb endas ilmselget konflikti. Teaduslikud ja usutõed on siin lepitamatus vastuolus. Teaduslikust vaatenurgast võiks preestri sisenemine palatisse tekitada patsiendis surmaeelse paanika, muutes tema viimsed minutid kohutavaks agooniaks, ent religioossest vaatepunktist pakuks sakrament talle hädavajalikku tuge ja usku, et tema hing ei satu pärast surma põrgusse.
Kumb vaatekoht peab vett, ei saagi publikule selgeks, sest tütarlapse seisund halveneb (teatava välise sekkumise tõttu), enne kui preester siseneda jõuab. Küll aga saab järeldada, et teaduse ja religiooni konflikti kõrval põrkavad siin kokku ka kaks eetikakäsitlust. Teose peategelane Ruth Wolff (Garmen Tabor) toetub oma kaalutluses rangelt meditsiinieetikale, mis lähtub patsiendi maapealsetest huvidest ja heaolust. Preester ehk isa Jacob (Vallo Kirs) seevastu tugineb religioossele eetikale, mis puudutab patsiendi huvisid ja heaolu ka siinpoolse elu järel. Kokku jooksevad justkui kaks võimsate sarvedega jäära, kes enese tõekspidamisi painutada ei kavatse.
„Nii on, kui usu tervendav jõud satub vastamisi tõenduspõhise, empiirilise, teadusliku meditsiiniga. See, mida te kuulete, on iidse traditsiooni surmakorin,“ kommenteerib olukorda Wolff. Teisal võrdleb Wolff religiooni ka küünlavalgusega, arstiteadust elektriga. Nõnda asetab teose peategelane religiooni ja teaduse omamoodi evolutsionistlikku mudelisse, mille järgi on religioon vaid üks samm inimkonna arenguteel ning jääb paratamatult alla teadusliku maailmakäsitluse võidukäigule. Küllap ei pea olema usuteadlane, et näha selle mõtteviisi pinnapealsust.
Ruth Wolff (Garmen Tabor) toetub oma kaalutluses rangelt meditsiinieetikale, mis lähtub patsiendi maapealsetest huvidest ja heaolust.Gabriela Urm
Barbouri sõnul peaksime teaduse ja religiooni sidumisel püüdlema vähemalt dialoogi poole, kuid soovitatavalt jõudma integratsioonini. Ehkki dialoogiski võib ette tulla teravaid konflikte, võimaldab see vähemalt intelligentset debatti ja katset vastaspoolt mõista. Lavastuse lõpus, kus arst ja preester istuvad doktor Wolffi karjääri varemetel, põrand täis puruks rebitud arstidiplomeid ja sertifikaate, jõutaksegi lõpuks konfliktist kaugemale.
Isa Jacobi repliigist „Mina kui preester ei oleks saanud kuidagi teisiti käituda. Ja teie kui arst samuti mitte“ kumab läbi arstiteaduse kui dialoogipartneri austamist ja aktsepteerimist, mida arsti ja preestri esimesel kokkupuutel näha ei olnud. Seevastu doktor Wolffi jutus peegeldub Barbouri nimetatud sõltumatus, mille järgi on teadus ja religioon mõlemad adekvaatsed viisid maailma mõtestamiseks, ent kannavad eri funktsioone: teadus tegeleb faktidega, religioon aga fundamentaalsete tähendustega. „Me oleme teiega nii kaugel teineteisest, kas pole? Ihu ja hing,“ sõnab Ruth Wolff.
Vähemalt jäävad arst ja preester ühes asjaski teineteisega nõusse: lootus on võlurohi, isegi kui ta põhineb valel. Kui meditsiinis kutsutakse seda platseeboefektiks, siis religioonis võib sellist nähtust nimetada usu tervendavaks jõuks. Nii saavutatakse siin teaduse ja religiooni vahel isemoodi integratsioon, kus kaks osapoolt räägivad samast asjast, aga lihtsalt eri sõnadega. „Arstis“ võib seega peale arengukaarte, mis puudutavad tegelasi ja sündmustikku, näha ka väga põhimõttelist teaduse ja religiooni lõimimise protsessi. Olgugi et nii sõltumatuse-, dialoogi- kui ka integratsioonimudel läbitakse lõpuks vaid ühe stseeni jooksul, jäävad need lähenemised siiski tugevalt kõlama, kuivõrd tegu on teose finaaliga, mis publikule viimased mõtted koduteele kaasa pakib.
Ometi ei ole tegu ainsa eetikat ja identiteeti puudutava probleemiga, mis „Arstis“ heiastub. Peale ülalkirjeldatu lahvatab kesk lavastust ka sotsiaalset mitmekesisust puudutav konflikt, kuhu haaratakse nii soolised, seksuaalsed, religioossed kui ka rassilised erinevused. Peale kõige muule süüdistatakse Wolffi endast erinevate ühiskonnagruppide diskrimineerimises – mehed, mustanahalised ja usklikud sealhulgas. Lähtudes kavalehel (mis, muide, väärib oma põhjalikkuse ja mõtestatuse eest kiidusõnu) ära trükitud Joonatan Nõgisto artiklist „Identiteet ja võim“, on siin kohane rääkida identiteedipoliitikast.
Nõgisto kinnitusel on identiteedipoliitika tänapäeva poliitilise diskursuse põhimõisteid. Tegu on käsitusega, mis keskendub identiteedile kui poliitilise maailma põhilisele substantsile ning huvitub identiteedi suhtest võimuga. Kui varem käsitleti identiteedipoliitikat eelkõige rahvuslike või usuliste gruppide puhul, siis nüüd on mõiste laienenud ka gruppidele, mille identiteet põhineb rassil, sool või seksuaalsusel, ütleb Nõgisto.
Põhjus, miks selle mõiste esile tõstan, seisneb konfliktis, mis tekkis laval nähtu ja minu mõttemaailma vahel. „Möönan, et identiteedipoliitika teeb tihti rohkem halba kui head,“ kirjutab Nõgisto ning samamoodi langeb identiteedipoliitika osalt kriitika alla ka „Arstis“. Eelkõige võetakse see luubi alla päevakajalist telesaadet kujutavas stseenis, kus Wolff peab oma skandaali tekitanud käitumist põhjendama, vastates nelja eksperdi küsimustele. Erisuguste identiteetide tähtsustamisega minnakse siin selgelt üle võlli, asudes parodeerima identiteedipoliitikat ja woke-mentaliteeti, mis käivad tihti käsikäes.
Stseen toimib Eestis aga teisiti kui näidendi autori Robert Icke’i kodumaal Ühendkuningriigis, kus identiteedipoliitika ja niinimetatud woke’lus on kaugemale arenenud ja ühiskondliku mõjuga nähtused. Lääneriikides on identiteedipoliitika kriitika seetõttu ka põhjendatum kui Eestis, kus too nähtus on veel algusjärgus ega mängi ühiskonnas nii suurt rolli. Pealegi on meie rassiline ja etniline mitmekesisus väiksem kui läänes ning gruppide ring, kes soovivad identiteedipoliitika kaudu võimu oma huvides mõjutada, seega samuti kitsam.
Sestap näis Ugala lavalt vastu vaadanud identiteedipoliitika ja woke’luse kriitika ning saalist vastuseks kõlanud naer mulle ülekohtusena, ehkki mõnel Londoni teatriõhtul poleks säärane stseen sugugi hinge kriipinud. Kardan, et Eesti publiku silmis on tegu järjekordse humoorika ärapanemisega „lumehelbekestele“, mitte kriitilise suhtumise väljendamisega identiteedipoliitikasse.
Nagu eelnevast jutust igatahes järeldada võib, on „Arsti“ suurim trump kahtlemata tema alusmaterjal. Sellegipoolest soovitan teost ikka teatrisse vaatama minna, mitte kodus diivanil omaette lugeda. „Arsti“ ühiskondliku väärtuse mõistmiseks tasub selle ühiskonna keskel korra maha istuda ning lava ja saali vahelist info- ja energiavahetust omal nahal kogeda.
Kui artiklisarja I ja II osa avas teadusdiplomaatia (edaspidi TD) olemust, selle harusid ja mida riigid TD valdkonnas teevad, siis käesolevas artiklis veidi sellest, mida saab teadus teha, et parandada riikidevahelisi suhteid ning millised on Soome hiljutise TD-teemalise teadusuuringu tulemused.
Teaduskoostöö rahvusvaheliste suhete edendajana. Rahvusvahelisi suhteid analüüsivas teaduskirjanduses on tavapäraselt palju juttu kõvast jõust (sõjalised võimed, turvapoliitika jne, mis käib sõjalise diplomaatia alla) ja pehmest jõust – kuivõrd on riik maailmas kultuuriliselt mõjukas, siia loetakse keel, kunstiliigid, kirjandus, meedia jm ehk kultuuridiplomaatia. Teadus on alati suurt rolli mänginud riikide kõva jõu arendamises, nt sõjalised tehnoloogiad, kuid diplomaatiat edendav teadus (science for diplomacy) toetub peamiselt teaduse pehmele jõule, sel on külgetõmme ja mõju rahvusliku varana, mis aga teatud mõttes asetseb kõrgemal riigi otsestest huvidest.
Mõned näited sellest, kuidas teaduskoostöö edendab rahvusvahelisi suhteid: teaduskoostöö lepingud, mida on kasutatud juba pikka aega sümboliseerimaks poliitiliste suhete paranemist, näiteks teaduskoostöö lepingud USA, NSV Liidu ja Hiina vahel 1970. ja 1980. aastatel; uued institutsioonid.Parima näitena võib tuua Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN), mis asutati pärast Teist maailmasõda edendamaks tsiviilotstarbelist tuumaenergeetikat, et rajada sildu eri riikide teadlastega, eeskätt külma sõja ajal NSV Liidu ja tema satelliitriikidega.
Haridusstipendiumidon juba välja kujunenud võrgustumise ja teaduspartnerlussuhteid arendav mehhanism, mida kasutavad paljud riigid, ka Eesti.
Kaherajaline diplomaatia (track two diplomacy) kaasab neid, kes asetsevad väljaspool ametlikku vahendus- ja läbirääkimisprotsessi, näiteks teadlasi jt akadeemilisi isikuid. Selle tõhususe eelduseks on väliste osalejate usaldusväärsus ja mõjukus ning ametlik esimene rada peab samuti tunnustama teise raja jõupingutusi. Sedalaadi tegevuse hea näide on külma sõja perioodil aset leidnud infovahetus riikide teaduste akadeemiate tasemel, kus mõlemad pooled andsid sellest aru ka oma riigi juhtkonnale.
Joonis. TD kui targa jõu instrument kõva ja pehme jõu vahel.4
Teadusfestivalid ja -näitused, eriti tagasivaateliselt, on tõhus platvorm, kus tulevad esile teaduse universaalsus ja ühised kultuurihuvid. Näiteks Hiina, India, Iraan ja paljud islamiriigid on uhked oma panuse üle teaduse arengusse, millel on pikk ajalugu.1
Mõeldes ülipingelistele suhetele USA-NATO-EL-Eesti ja Venemaa vahel sõjategevuse tõttu Ukrainas peaks Eesti teadlaskond ja intellektuaalne ladvik leidma endas jõudu ja meelekindlust, hoolimata rusuvast ja kohati hüsteerilisest meediavoost, hoidmaks Venemaa teadlaskonnaga dialoogi. Seda eriti olukorras, kus ka kultuurilisele koostööle Venemaaga ja isegi Venemaa (NSV Liidu) kultuuripärandile, panusele maailma kultuurilukku võidakse praegu viltu vaadata. Näiteks hiljutised skandaalid osseedi päritolu Vene dirigendi Valeri Gergijevi ja laulja Anna Netrebko ümber kuni selleni, et vene heliloojate nagu Tšaikovski ja Šostakovitši teoseid on teatrite ja orkestrite hooajakavast lääneriikides eemaldatud.
Teatud aja möödudes laheneb Ukraina olukord ühel või teisel moel vastavalt vaenutsevate poolte sõjalistele ja majanduslikele võimetele ning rahvusvahelise diplomaatia jõupingutustele. Sõltumata sellest, kes on täna või homme Venemaa võimuhierarhia tipus, on ka palju muid võimalusi ja koostöötasandeid, mille pinnalt Venemaale läheneda, tippotsustajaid mõjutada ja meie idanaabriga arengudialooge pidada. Loodetavasti on ülal esitletud TD võimaluste nimekiri väikeseks spikriks nendele, kes käesolevat artiklit loevad ja teavad, et nende võimuses on midagi ära teha. Ärgem alahinnakem üksikindiviidi rolli maailma ajaloo ja ka oleviku kujundamises.
Soome uurib teadusdiplomaatiat ja selle rakendusvõimalusi. Soome riiginõukogu tellis ja avaldas eelmisel aastal ilmavõrgus uurimistöö pealkirjaga „Kohti mahdollistavaa tiedediplomatiaa. Suomalaisen tiedediplomatian tila ja kehittämistarpeet“ („Teel võimaldava teadusdiplomaatia poole. Soome teadusdiplomaatia hetkeseis ja areng“).2 Nii nagu Eestis, on ka Soomes TD võrdlemisi uus termin, soomekeelne Google’i otsing tiedediplomatia annab pisut üle 800 tulemuse. Seega on tegemist tõenäoliselt esimese katsega avada TD mõistet ja selle rakendusviise teistes riikides eesmärgiga anda Soome teadlaskonnale, diplomaatidele ja riigiametnikele mõtteainet oma töö korraldamiseks. Soome TD hindamiseks koguti projekti käigus andmeid eksperdiküsitluse, intervjuude ja töötubade kaudu, kuhu kogunesid nii valitsuse esindajad kui ka teadlaskonna liikmed. Aruandes tuuakse välja praegused ülesanded ja käsitletakse strateegilise tegutsemise arendamist.
Üheks tähelepanuväärsemaks aspektiks soomlaste uuringus on TD esiletoomine riigi targa jõu osana. XXI sajandil alul võttis Ameerika poliitikateadlane Joseph Samuel Nye kõva ja pehme jõu kõrval kasutusele kolmanda termini – tark jõud, mille eesmärk on mõista ja ühendada nii kõva kui ka pehme jõud eesmärgipärase tegevuse edendamiseks.3 Kui otsida arvutimaailmast analoogi, siis võib tarka jõudu võrrelda ka algoritmi ja operatsioonisüsteemiga, mis peab tagama arvuti riistvara ja programmide tõrgeteta töö.
Soomlaste töös on huvitavaid nüansse, peatuksin siinkohal mõnel uurimistöö lõpus toodud soovitusel.5
Teadustöö autorid soovitavad tõstatada TD kontseptsiooni ühiskondliku arutelu objektiks nii vahendi kui meetodina hõlmates poliitikuid ja riigiametnikke, teadlaskonna, kodanikuühiskonna ja ettevõtlussektori esindajaid, et töötada välja riigi TD arenguplaan. On tähtis, et TD tulevikku määrav töö viiks konkreetse eesmärgi – dokumendi, strateegia või avalduseni. Ainult nii saab arenguvisiooni siduda tulevaste valitsusprogrammidega ning teadusdiplomaatiat osaliste eraldi olevate strateegiate ja tegevuskavadega. Autorid väidavad, et edukas TD nõuab uutmoodi mõtteviisi ja oskuste arendamist ning seda tuleb määratleda kui strateegilist vahendit üksikisiku tasandil valitsuses, teadusringkondades ja erasektoris, eeldades piisaval määral ühiseid arendusüritusi, mis toetavad koolitusi, juhendamist ja võrgustikke.
Kasuks tuleb ühine platvorm, mis koondaks TDst huvitatud riiklikke tegijaid, näiteks S4D4C.6 Peale formaalsete protsesside tuleb TD edendamiseks kaaluda teisi võimalusi, näiteks suhtluses riikidega, kellega suhtlemine on väheldane või probleemne. TD eesmärgid tuleb nii palju kui võimalik siduda Euroopa Liidu TD ja ÜRO säästva arengu eesmärkidega, millega luuakse selge tegevusraamistik ja hõlbustatakse riikide, ELi ja ülemaailmse tegevuse koordineerimist.
Eestis on TD-teemaline arutelu alles algamas. Seetõttu on õigem hoiduda hinnangute andmisest praegusele seisule, töövõitude või puuduste loetlemine polegi eesmärk omaette. Seevastu on selge, et praeguses rahvusvahelises olukorras ja kiiresti muutuvas infoväljas vajab riik rohkem kui kunagi varem koostöövõimelisi probleemide tuvastajaid, lahenduste pakkujaid ja nende elluviijaid. Kogu maailm seisab suurte rahvusvaheliste keskkonna- ja sotsiaal-majanduslike muutuste lävel, seega on üha suurem roll teadusel ja igaühe võimel luua toimuvast täpne pilt.
1 New Frontiers in Science Diplomacy. The Royal Society January, 2010, lk 11-12.
2 Petri Uusikylä, Johanna Ketola, Aleksis Oreschnikoff, Pekka Aula, Jaakko Kuosmanen, Suvi Jaakkola, Harri Jalonen, Kohti mahdollistavaa tiedediplomatiaa. Suomalaisen tiedediplomatian tila ja kehittämistarpeet. Valtioneuvoston kanslia 20. V 2021. https://julkaisut.valtioneuvosto.fi/handle/10024/163144
3 Joseph S. Jr. Nye, Soft Power: The Means to Success in World Politics. PublicAffairs Books 2005.
4 Sellesarnane skeem on leitav uurimistööst „Kohti mahdollistavaa tiedediplomatiaa.
Suomalaisen tiedediplomatian tila ja kehittämistarpeet“ lk 29, mille artikli autor on tõlkinud ja kohandanud Eesti oludele.
5 Kohti mahdollistavaa tiedediplomatiaa. Suomalaisen tiedediplomatian tila ja kehittämistarpeet, lk 81-82.
Olen varem vaadelnud tarbekunstniku ja materjali suhet paaristantsuna. Peetakse kahekõnet, mida nimetaksin materjali kaudu mõtlemiseks. Sellisel juhul muutub klaas, tekstiilikiud või raud teeviidastikuks, millele kunstnik intuitsiooni ajel järgneb. Kuid raua ja sepa või savi ja keraamiku suhe pole kunagi monogaamne. Kahevahelisele intiimsusele lisanduvad tööriistad, kemikaalid, abivahendid. Keraamilises avatud suhtes hullavad sängis veel kõikvõimalikud glasuurid, mille segamine ja katsetamine moodustab laboratoorse nõiaköögi. Treiratas ja vabakäevormimine on kaks täiesti erinevat teeviidastikku, mille puhul protsess suunab kunstnikke vastassuunda vormiloogikaradadele. Iga tööriist nagu spaatel, kipsvorm, klohmimise puitliist, lõiketerad, torupress või 3D-printer jätavad savile oma sõrmejälje lisaks kunstniku omadele.
Sedasi on üheks tööriistaks ja materjaliks saanud ka informatsioon. Infot või informatiivsust on materjalikunstid ka varem kasutanud. Antiiksed figuratiivsed amforad on kui protokoomiksid vestmas lugusid jumalatest, müütidest, legendidest, ihast, vihast, unistustest ja argisusest. Savist vormitud skulptuurid vahendavad lugusid kangelastest, ajaloost või kunstniku fantaasiast. Siinjuures mõtlen infost kui glasuuri, nerikomi tehnika või puupõletusahju sarnasest elemendist. Mõtlen infost kui toorainest või vahendist, mida varem on kõige edukamalt kasutatud uusmeedia projektides, kus kunstniku ette valmistatud süsteemi info sisestamine annab tulemuseks näiteks signaaltulede süttimise ja kustumise rütmi, reaalajas vormuvad animatsioonid, graafikud või vastuvõtja sünteesitud helimaastikud.
Sedasi püüdis Taavi Suisalu iseehitatud antenniga kosmoseprügis ulpiva vigase satelliidi edastatavaid fotosid ja projitseeris need galeriis seinale või Timo Toots kuvas kosmosejaama juhtimispulti meenutava masinaga ID-kaardi sisestamisel ekraanidele kogu vaataja kohta internetis vabalt kättesaadava info juhilubade kategooriast ühismeedias urgitsetavate intiimsusteni. Arvuti on tööriistana ammu väljunud ekraaniliste kunstivormide nagu kübermängude, videote või veebi-interaktsioonide ainuteenistusest. Näiteks otsib digiehtekunstnik Darja Popolitova netiavarustest vabavarana ringlevaid 3D-modelleeritud ehtefaile, et neid siis omakorda edasi arendada ja moonutada. Nii tekib anonüümse algallika ja sellega sõnatusse dialoogi astuva kunstniku põnev sümbioos. Kellele kuulub autorsus? See küsimus polegi enam adekvaatne. Koostatud infokogum on puhas materjal, mis sest, et konstrueeritud kellegi teise poolt. Algfaili autori märkimine oleks nagu haamrile, hõbedale või Adobe Photoshopile kaasautorsuse andmine. Tarbekunstis on need alati vaikivad kaasautorid.
Virtuaalruumis on näha Darja Popolitova sõrmused, mida saab ka kanda, kui kunstnik need hõbedatolmu sulatamise tehnikat kasutava 3D-printeriga välja prindib.
Keha sureb, aga info temast jääb. Lõputuna näivad serveriruumid talletavad iga meie selfie ja kibeda Facebooki-kommentaari. Taaskasutus on muutunud jäätmekäitluse ja disaini baasülesandeks. Info puhul taaskasutusest palju ei räägita, sest erinevalt tühjadest õllepudelitest ja õlistest sprotikarpidest ei haise see otse meie nina all. Virtuaalmaailm on kui uus religioosne tasand, mis eksisteerib justkui meie käegakatsutavast maailmast eraldi, kusagil pilves, nii nagu varem asus seal pilve peal Jumal. Praeguse energiakriisi ajal on vaid aastate küsimus, mil digijäätmekäitlusest saab sama põletav teema kui füüsiliste objektide taaskasutamine. Darja Popolitova sõrmused on seega nagu digikaltsuka leid, mille ta AutoCADi lõigete ja kullasepatööriistade abil üles vuntsib ja ära tuunib.
On kardetud, et nende tendentside tõttu saavad tehnilised uuendused ja käsitletav info teose enda kunstilisest väärtusest olulisemaks. Kui maalikunstnik John Rand 1841. aastal värvituubi leiutas, oli see revolutsiooniline muutus. Sai värve kaasas kanda ja välitingimustes maalida. Randi leiutiseta poleks prantsuse impressionism kunagi võimalikuks saanud. Veepinna küütlev helk. Tantsu keerutavate inimeste silmi ähmastav virvarr. Läbi tuules sahisevate puulehtede helki heitva päikese poolt pargipingil istuva neiu näole langevate helendavate laikude värelus. Claude Monet’ vesiroose vaadates ei mõtle keegi John Randi loomingu peale. Paljud erialad, stiilid ja uuendused on sündinud mingi leiutise tõttu. Kõik suurepärase visuaalse fotograafilise pilditajuga kurttummad said pildikaameraga endale hääle. Analoogsüntesaator lasi oma muusikalisi potentsiaale realiseerida ka neil, kel klassikaliseks pillimänguks või interpreteerimiseks soont ei olnud. Varjatud võimed avanesid.
Infot tuleb aga tarbekunstis õppida sama meisterlikult vormima ja käsitlema kui materjale ja tööriistu, sest vastasel juhul jääb see iseväärtuslikuks. Infokülluse ajal on see odav valuuta. Kui arhitekt Isaie Bloch arhitektuuriteaduskonna kutsel kunstiakadeemiat külastas, rääkis ta oma suurimast läbikukkumisest. Turunduslikust vaatest oli Iris van Herpeniga koostöös valminud maailma esimene 3D-prinditud kleit muidugi edulugu, mis jõudis pea kõikidesse disainiajakirjadesse ja veebilehtedele. Meedia, kolleegid ja avalikkus olid sillas. Kleit läks kulutulena viraalseks. Tuhanded kajastused ja reprod kallasid disaineri tähelepanuga üle. Kuid Blochi pani nördima, et mitte keegi ei maininud kordagi kleidi disaini ega kontseptuaalset panust. See oli vaid „uskumatu uudis, maailma esimene 3D-prinditud kleit“!
Vanemad kolleegid on rääkinud, kuidas nad läbi raudse eesriide said ühe või teise põlatud teose, mille seejärel käsitsi kopeerisid ja jagasid. Teismelise eas jagasime samamoodi kassettidele lindistatud muusikat, mille tõttu on The Clashi „London Calling“ või Sex Pistolsi „Never Mind the Bollocks“ geneetilisse koodi salvestunud. Need ajad on jäänud nostalgia pärusmaaks. Info on meid juba ammu uputanud ja kunstniku ülesanne pole enam infot toota, vaid korrastada, organiseerida, sõeluda, puhastada, serveerida, kontekstualiseerida, aga ennekõike mõtestada.
Meie hulgast on lahkunud lavastaja, näitleja ja teatripedagoog Raivo Trass.
Raivo Trass sündis 12. märtsil 1946 Tallinnas. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 39. keskkooli ja astus Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, mille lõpetas 1968. aastal III lennus.
Aastatel 1968–1977 töötas Raivo Trass Draamateatris lavastaja ja näitlejana. 1977–1985 oli ta Rakvere teatri peanäitejuht (viimasel neljal aastal ka direktor) ja aastatel 1992–1994 lavastaja. 1985–1992 töötas ta Eesti Draamateatris lavastajana ja 1994–1997 Tallinna Linnateatris näitlejana. Alates 1997. aastast oli ta Endla teatri peanäitejuht kuni aastani 2004, mil jätkas 2005. aastani lavastajana. Pärast seda töötas ta Eesti teatrites vabakutselise lavastaja ja näitlejana. Ühtlasi oli ta ametis õppejõuna TRK lavakunstikateedris (1971–1978) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli režiikateedris (1988–1996).
Raivo Trass on toonud lavale kokku ligi 130 lavastust, loonud rohkem kui 50 rolli teatris, osalenud kümnetes kuuldemängudes, telelavastustes, seriaalides ja filmides. Viimastest filmitöödest pidas Raivo Trass olulisemaks Juhanit „Mandariinides“ (2013) ja Goswini rolli filmis „Apteeker Melchior. Viirastus“ (esilinastub tänavu sügisel).
Inimesena oli Raivo Trass väga pühendunud, vaimustunud ja kirglik. Paljudele jääb pikaks ajaks meelde tema vaimustunud pilk, kui ta hakkas kõnelema millestki olulisest. Neil hetkedel võis aeg peatuda. Proovides töötas ta nagu väsimatu õpetaja. Talle ei olnud tähtis mitte ainult lavastus ise, vaid ka see, et kõik selle sõnumisse usuksid. Raivo Trassile oli alati tarvis, et iga lavastus muudaks midagi inimeste arusaamises. Sellist olukorda, et miski pole tähtis või on ebaoluline, tema emotsionaalsus ei tunnistanud. Kui juba teha, siis pidi ta alati lõpuni minema. Loomingus pidas ta väga oluliseks eestlust ja eestlasi. Suur osa tema lavastusi kasvas välja eesti algupäranditest, kirjandusest ja ajaloost. Eriliselt huvitas Raivo Trassi lavastajana eestlaste püsimajäämine, aga selleks tuleb mäletada ka minevikku. Samuti armastas ta lavastajana otsida eripäraseid mänguruume eestlastele kultuurilooliselt tähtsates paikades, et tuua teater majast välja. Tema teater pidi elama inimeste keskel ja inimeste pärast.
Raivo Trassi olulisemad lavastused olid: Kallase „Mare ja tema poeg“ (1970), Strindbergi „Preili Julie“ (1975), A. H. Tammsaare ja Trassi „Kõrboja peremees“ (1977, kõik Draamateater), A. H. Tammsaare „Vanad ja noored“ (1978), A. H. Tammsaare ja Trassi „Mäetaguse vanad“ (1980), Saaberi „Virumaa leib“ (1980), Marivaux’ „Armastuse ja juhuse mäng“ (1982), Krossi ja P.-E. Rummo „Rakvere romanss“ (1982), Krossi ja Trassi „Michelsoni immatrikuleerimine“ (1983, kõik Rakvere teater), Russelli „Rita koolitus“ (1987, Draamateater), Traadi „Harala elulood“ (1988, ETV), Fugardi „Teekond Mekasse“ (1989, Eesti Draamateater), A. H. Tammsaare ja Mõttuse „Jumalaga, Vargamäe“ (1991), Mõttuse „Isamaa ilu hoieldes“ (1992, mõlemad Rakvere teater), Roperi „Pesumaja lood ja laulud“ (1996), Barani „Mutanttüdruk“ (1996), Smuuli „Kihnu Jõnn ehk Metskapten“ (1997), Tätte „2000 aastat elu Eestimaal ehk Piknik Reiu jõel“ (1999), Suumani „Meil aiaäärne tänavas“ (2000, kõik Endla), A. H. Tammsaare ja Tammearu „Elu ja armastus“ (2000, ETV), A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ (2001, Rakvere teater), A. H. Tammsaare ja Tammearu „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (2002), Hare’i „Blue room“ (2002), Bornhöhe ja Sinissaare „Tasuja“ (2003, kõik Endla), Sinissaare „Soolaev“ (2005, Loomine), A. H. Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ (2008, Kuressaare Linnateater), Suumani „Viimase öö õigus“ (2014, Rakvere teater), P.-E. Rummo „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (2016, VAT-teater), Kiviräha „Maailma lõpus“ (2016, Rakvere teater), Lennuki „Paljasjalgne Debora“ (2016, Kuressaare Linnateater), Visnapuu ja Otsa „Keisri usk“ (2020, Luunja kultuuri- ja vabaajakeskus), Lennuki „Ai, velled …“ (2022, Kesk-Eesti Teatritrupp).
Tema tähtsamad rollid teatrilaval olid Brindsley Miller (Shafferi „Must komöödia“, 1970), Ott (A. H. Tammsaare ja Panso „Inimene ja inimene“, 1972), Boriss Tšepurnõi (Gorki „Päikese lapsed“, 1976), Astrov (Tšehhovi „Onu Vanja“, 1979), Villem Alavain (Kaugveri „Nelikümmend küünalt“, 1981), George (Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“, 1993), Ivan Ivanovitš Triletski (Tšehhovi, Adabašjani ja Mihhailkovi „Pianoola ehk mehaaniline klaver“, 1995), Sigmund Freud (Johnsoni „Hüsteeria“, 1997), Peer Gynt (Ibseni „Peer Gynt“, 1998), Friedebert Tuglas (Saukase „Under“, 2006), Heiti Talvik (Saukase „Võlg“, 2007), Isa (Lennuki „Boob teab“, 2011), Oru Pearu (Kiviräha „Karin ja Pearu“, 2012), filosoof Sokrates (Toikka „Sokrates. Pidusöök Prytaneionis“, 2013), Tagasitulija (Kõivu „Tagasitulek isa juurde“, 2015, mängis osa alates 2017), McLeavy (Ortoni „Röövsaak“, 2019).
Raivo Trass on lavastanud ka XXIV üldlaulupeo (2004), võrokeelse laulupeo Uma Pido (2010), pälvinud mitmeid tunnustusi ja auhindu ning Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001).
Raivo Trassi jäävad mälestama abikaasa, lapsed, lähedased ja Eesti teatripere.
Ärasaatmine 15. VI kl 14.30 Pärnamäe krematooriumis.
Elupõline kultuurikorraldaja ja kunstnik Heino Hiiesalu sirgus Tartus. Noorpõlves oli ta tubli sportlane ja varakult ilmnes ka kunstianne. Aastatel 1958–1961 õppis ta Tartu Kunstikoolis.
Kultuuritööle jõudis Heino väga noorena, juhatades juba enne sõjaväeteenistust Tartus ametiühinguklubi. Polaarjoone taga teenides usaldati talle ohvitseride maja direktori amet.
Kodumaale naasmise järel tõi isiklik elu Heino Hiiesalu Põlvasse. Ta asus 1965. aastal tööle Põlva Rajooni Kultuurimajja, esialgu kunstnikuna, õige pea aga direktorina ja seda aastani 1995.
Kultuurimaja koordineeris teiste Põlva rajooni kultuurimajade tegevust ja oli praktikabaasiks tulevastele kultuuritöötajatele, kellega Heinol säilis side aastateks.
Töötajaskond oli ühtne, korraldati väga palju sündmusi, siiani meenutatakse legendaarseid pereõhtuid ja paljut muudki. Väga heal järjel oli isetegevus.
Uue maja – praeguse nimega Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus – ehitus aastatel 1987–1991 nõudis Heinolt väga palju, aga ta sai väga hästi hakkama. Tal tuli jälgida ehituse käiku ja hankida uut sisustust, mis tollal polnud sugugi lihtne. Tema eestvõttel lükati töö uues majas hooga käima.
Aastatel 1992–2012 vedas Heino rahvusvaheliseks kujunenud preemianäitust „Järv“, millest võtsid osa paljud tippkunstnikud ning mis oli kõige paremas mõttes Põlva ja kogu maakonna maineüritus.
Direktoriameti järel sai Heinost aastateks suurepärane galerist kultuurikeskuses asunud Maarja galeriis – näituste tase ja graafiku tihedus olid aukartustäratavad. Näitusi korraldas Heino ka Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Tema organiseeritud rahvusvahelised maalilaagrid Salusaarel Lämmijärvel koondasid noori loovisikuid ja kestsid sageli kogu suve.
Kunstnikuna oli Heino Hiiesalu väga mitmekülgne. Ta tegeles maalikunsti eri liikidega, metallehistööga, moe- ja klaasikunstiga, skulptuuriga. Viimasega seostub marionettnukkude loomine. Galeriist kujunes ka Heino töötuba, ikka oli tal midagi põnevat ja originaalset käsil. Loomulikult esines ta näitustel ja pani 2011. aastal välja ka isikunäituse – 70 eri tehnikas taiest. Heino kujundas väga palju laulupeorongkäike.
Hiljem töötas Heino kultuurikeskuses kunstnikuna ja olude sunnil tuli tal täita ka direktori kohuseid. Heino Hiiesalu pikk töötee oli sisukas, värvikas ja mitmekülgne. Tal oli palju, mida meenutada, näiteks koostööd mängufilmi „Viimne reliikvia“ võttegrupiga.
Inimesena oli Heino väga väljapeetud nii väliselt kui seesmiselt. Ta oli härrasmees, kes ei teinud suuri sõnu, vaid tegusid.
Ta hindas ilu ja leidis, et suurem osa inimese ilust tuleb haridusest ja haritusest.
Nii üksikisiku elu hällist hauani kui ka ühe rahvuse kulgemine põlvkondade kaupa on pidev kohanemise protsess. Ja see ei kulge alati valutult. Valul on oma roll, sest aitab informatsiooni, kogemust teadmiseks kinnistada. Teadmise kaudu kujuneb vilumus kohaneda üha uute olukordade ning neis sisalduvate võimaluste, väljakutsetega, mis aitavad inimlapsel saada täiskasvanuks ja saadud teadmise, vilumuse toel väärikalt vananeda, saada targaks, eluküpseks.i Sama on ka rahvaga. lääne ja vene tsivilisatsiooni kultuurikoodide äärealal paiknejana, ajalooliste kokkupõrgete tallermaana oleme tõenäoliselt ühed maailma parimad kohanejad ja siinkohal pole vahest tarvidust seda oma rahvuskaaslastele tõestada.
Kohanemisest on saanud riigipoliitika osa. Kui varem oli kohanemine uues elupaigas inimese oma asi ja samsamoodi ka vanade olijate kohanemine uustulnukatega, siis nüüd ei jäeta kohanemist enam juhuse hooleks ning Euroopa Liidu maksumaksja annab selleks oma panuse. Kultuuriministeeriumi veebilehelt võib lugeda: „Kohanemisvaldkonna poliitika on Eestis võrdlemisi uus poliitika kujundamise suund, mis toetab sidusa ühiskonna teket, aitab kaasa ühtekuuluvustunde loomisele erinevate elanikkonnagruppide vahel ning Eesti elanike teadlikkuse kasvule erinevatest kultuuridest ja keeltest.“ii Mis siin ikka – väga peen.
Kohanemine on hõlpsam, kui kohanemise vajadus ja lõppeesmärk on kohanejale üheselt mõistetav, sest kohanemisega kaasneb paratamatult valu. Valulävi on aga igaühel erinev. Kui kohanemisprotsess valgub üle valuläve, hakkab hargnema kohanematus, mida on nii mõneski käesoleva sarja artiklis kirjeldatud. Siis kohanemine põimub kohanematusega ja loob uued ellujäämisviisid ja -vormid. Selle jutu lõpetaksin lühikese toostiga, mida kuulsin poisikesepõlves tihti peo- või peielaua ääres, kui täiskasvanud viinapitsi tõstsid: elame veel!
Ekslik oleks arvata, et Madalmaadelt pärinevad vaimusuurused on eestikeelses kirjanduses esindamata; seda tõendab juba, kui innukalt tutvustati XX sajandi esimesel poolel Maurice Maeterlincki, kogu Euroopas ülistatud tähtkuju, kelle populaarsust Emile Verhaereni luuleraamat (tlk Johannes Semper) ehk ei saavutanud. Traditsiooni kiiduväärset kestvust näitlikustab Huizinga „Keskaja sügis“, mis Mati Sirkli tõlkes ilmus viisteist aastat tagasi. Muidugi väärivad mainimist ka Gustav Suitsu „Hollandi värsipõimik“, Charles de Costeri „Legend Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist“ ning Rotterdami Erasmuse „Narruse kiitus“, mis käibib eestikeelsena juba 1967. aastast peale. Ja nüüd, viiskümmend viis aastat hiljem, tänu Kristi Viidingule, on kõige kuulsama madalmaalase väiksemahuline teos saanud endale väärilise paariku, Justus Lipsiuse traktaadi „Meelekindlusest“, mida täiendab „Kõne laimamisest“.
Tõlge on filigraanse täpsusega tehtud ja kõige ilusamas eesti keeles sõnastatud, niisiis ei tarvitse lugeja tõlke pärast pisimalgi määral muretseda. Ajalist distantsi paraku tõlkija hoolsus ei kaota; tegemist on teosega, mis mõjub rõõmustavalt ennekõike kultuuriloost huvitatud lugejale, s.t inimesele, kes soovib saada aimu, kuidas Euroopas XVI aastasaja lõpupoole mõteldi ja tunti.
„Aimu saada“ peaks olema kohane väljend, kuna pretensioon tollaste inimeste tundmisele märgiks liialdust. Kas ikka suudame mõista, mispärast pidas Justus Lipsius põrmlaste kontakti kuradiga võimalikuks? Selgust ei saa olla isegi mitte kõnealuse seisukoha tõeväärtuse osas; pole ju võimalik kindlaks teha, kumba autor väljendas, kas isiklikku suhtumist või hoopis enamuse hoiakut. Hea juba, kui oleme võtnud teadmiseks: XIX sajandil kirjutati, et kuradiga seostuvast problemaatikast minnakse protestantlikus teoloogias mööda ebaleva vaikimisega, kuid kolm aastasada varem tegi kahtlemine saatana olemasolus kahtlejale halba. See, mida praegu peetakse „ebausuks“, kuulus tollal kõige ehedama tõeluse hulka. Olukord ei muutunud nimetamisväärselt ka järgmisel aastasajal; proua de Montespan, Louis XIV meelisarmastatu, oli „mustade messidega“ seotud nii tihedalt, et vastutusest sai päästa alles Päikesekuninga eestkoste.
Vahetult ei kajastu tollane olustik teoses kuigivõrd, antakse ainult teada, et alalised rahutused Madalmaadel sundisid autori Viini põgenema. Rahutuste põhjused jäävad selgitamata, kuna autor eeldab need kõigile tuntuiks. Praeguse lugeja jaoks osutub tarvilikuks meeldetuletus: Püha Rooma impeerium (praeguses eestikeelses ajalookirjanduses Saksa-Rooma riigiks nimetatud), mille kohal päike iialgi ei loobunud ja mille valitsemisest Karl V kolm aastat enne surma loobus, jagunes kaheks osaks, idapoolseks impeeriumiks ja läänepoolseks Hispaania kuningriigiks, kusjuures Madalmaad jäid Hispaania koosseisu. Ettevõtlikud madalmaalased tahtsid laisavõitu hispaanlastest iseseisvuda ja tulemuseks kujunes pikaajaline sõjaline anarhia.
Oli vaja „meelekindlust“, et tollastes katsumustes vastu pidada, ja ootuspäraselt polnud ülearu ka uudsed arusaamad riigist, mida pakub Lipsiuse traktaat poliitikast ja tänu millele selle autor ülenes Madalmaade, esimese uusaegse riigi ideoloogiks. Riik pidi Lipsiuse meelest oma alamaid tsiviliseerima ja sihi saavutamist ta pidas võimalikuks, kui juhtiv kõrgkiht annab alluvaile (uus)stoitsistliku askeesi ja enese distsiplineerimisega eeskuju. Veel suuremat tähelepanu pöörati armee distsiplineerimisele ja uuendamisele. Kalvinism, liidus uusstoitsismiga, kujunes ideoloogiliseks aluspõhjaks, millest võrsus Hollandi ja Inglismaa tulevane suurus.
Riigiõpetuse uuendajana mõjutas Lipsius Euroopa arengut kõige tõhusamalt, seda peamist teenet täiendab traktaat „Meelekindlusest“ autori kõige populaarsema teosena. Muidugi käib jutt tollasest suhtumisest, mida praegu järgi tunda pole kerge. Seda rohkem väärib tunnustust tõlkija valik: lugejale pakutakse teost, mis olemata üldiselt tuntuks muutunud, näitlikustab mõtlemist XVI aastasajal väga esinduslikult.
Jääb vaid lisada, et selle esinduslikkuse äratundmine eeldab tutvust tollase vaimueluga. XVI sajand oli aeg, mil üldiselt teati, et tarkust ei tule õppida Aquino Thomaselt, vaid Homeroselt ja Pindaroselt. Teadagi oli vaimsust kiirgav antiikaeg suunanud ka varasemat arengut; pikki sajandeid tunnistati Aristotelese vaimset ainuvalitsust ja XV aastasajal hakkasid Filosoofi kultust täiendama Platon ning uusplatoonikud. Aga need mõttevürstid olid hoolinud esmajoones kõige subliimsemate tarkusteni jõudmisest; kohutav anarhia, mille põhjustasid ususõjad, suunas mõtlejate huvi stoitsismile, kuna see, rohkem kui ükski teine antiikajast pärinev õpetus, on orienteeritud ennekõike ühiskonna paremale korraldamisele. Oli teisigi eeliseid: stoitsism nimelt, õpetusena midagi filosoofia ja religiooni vahepealset, on oma panteismiga, s.t ülimalt avara ja konfessiooniülese haardega kõigile vastuvõetav, vastavalt tarvidusele saab seda igal ajal rakendada niihästi religioosses kui ka ilmalikus vaimus.
„Panteism“ on suurima kandvusega märksõna, kõik ülejäänud tarkused tulenevad sellest. Sõna tähendus on hõlpsalt kokkuvõetav: nähtav kõiksus ongi igavene jumal, kõikvõimsat Loojat pole tarvis. Miskipärast vajasid stoikud muule lisaks ka kaldea preestrite tarkust, mille kohaselt kõiksuse kestvus pidi jaotuma tsükliteks: Suur Aasta lõpeb põlenguga ja sellele järgneb kõiksuse uuenemine. Aga tsüklite määratu pikkuse tõttu oli see tarkus ennekõike teoreetilist laadi.
Teatavasti on nähtav maailm aineline, niisiis tuleks stoikute maailmapilti pidada materialistlikuks. Ometi oli see kõike muud kui üheülbaline; ainele nimelt, arvasid mõtlejad, andis tõelise olemise alles kõike läbiv jumalik tuli, viljastav vaimne seeme, logos spermatikos. Stoikud olid esimesed, kes üritasid luua Platoni ja Demokritose õpetuse sünteesi; on ju nende maailm kahepalgeline: ühelt poolt nähtav ja kombatav ainelisus, mis kõrgemaid jõude ei vaja, kuid samas, kõike läbiva logose kujul, on jumalus alati kohal ja esimesel tarvidusel käepärast.
Panteismi kolmandat suurvõrset märgib kosmopolitism. Jumalik logos läbib kõiksust, tagades üldise maailmakorra, ja eriti äratuntavalt ilmutab ta end inimestes, kes ju kõik on kõnealusest jumalikkusest osa saanud. Ootuspäraselt tuleneb sellest kõigi põrmlaste ühtekuuluvus ja olemuslik samaväärsus; ka „barbarid“ on inimesed, isegi orje ei jäeta (filosoofilises plaanis) ülimast seisundist ilma, pole juhus, et just Seneca on antiiksetest suurustest too ainus, kes söandas orjade kohta ütelda „ikkagi inimesed“ (immo homines).
Iseküsimus muidugi, et lihtsurelike enamik hunnitust annist, s.t jumalikust logosest, vähe hoolib. Selle hoolimatuse taustal hakkavad iseäranis silma nood vähesed, s.t stoitsistlikud targad, kes teevad kõik, et oma elukäigu kujundamisel juhinduda puhtakujulisest, emotsionaalsuse saastast vabastatud mõistuslikkusest. Meelelisus paneb ihkama võltsväärtusi ja kirest pimestatuna soovitakse sageli asju, mida ettenähtud maailmakorra tõttu pole võimalik saavutada. On kellelgi õnnestunud sõgedusi täielikult vältida, siis ta üleneb targaks, s.t inimolendiks, kes jumalikkuse kandjana ei tarvitse endast kõrgemaks tunnistada ühtki jõudu.
Inimjumalikkust sobib näitlikustama suhtumine enesetappu, mis ju erinevate õpetuste piires pole ühesugune. Kristlase silmis märgib suitsiid pattudest jubedaimat, kuna patustaja sureb tappes, võttes endalt võimaluse kahetseda, selle ainsa, millega vääratusi saadakse lunastada. Platon keelustas enesetapu osutusega: meie elu kuulub jumalaile, mitte meile endile. Jumalate tunnistamise vastu polnud täiuslikul stoikul midagi ja isegi selles ei näinud ta midagi kohatut, kui jumalikku logost Zeusiks nimetati, kuid suurim oli ta silmis siiski jumalus, keda ta kandis iseendas; ja oli mõistus, logose osa, talle mõnes erakordses olukorras selgeks teinud, et elu külge klammerdumine oleks mitte ainult vääritu, vaid ka mõttetu, seega jumalikust logosest hälbiv, siis enesetapp osutus lubatuks. Gladiaator, kes end tapab, et tema surm pööblile meelelahutust ei pakuks, pälvis Seneca silmis tunnustust.
Sedalaadi inimjumalikkusest ei tahtnud Justus Lipsius midagi teada, tema ometi tunnistas õiget usku ja pöördus kristlaste poole. Kuid pedantsuseni minevast täpsusest ta ei hoolinud; Jumal, kellest traktaadis räägitakse, on pühakirjas tegutsev Looja, kuid külluses esineb ka eneseväljendusi, mis sobiksid näitlikustama stoitsistlikke ütlusi par excellence. Nii näiteks seisab leheküljel 35: „Kogu maailm, kus iganes on inimesed sellest taevasest seemnest võrsunud, on su isamaa.“
Või siis jumalamõiste määratlus leheküljel 44: „See jumalus ei ole mitte üksnes kõigi asjade ees, vaid nende keskel, lausa nende sees.“ Just seda, et ütlused kristluse vaimus vahelduvad alatasa stoitsismi hõngavate sõnastustega, peab silmas „vaheldumisi“, käesoleva kirjutise pealkirja alustav sõna.
Pealkirja teine sõna, „vastanduvalt“, tahab öelda, et tollased olud kristlikule lähiminevikule teravalt vastandusid; hakkab ju silma, et Lipsius, kelle traktaat kubiseb tsitaatidest, ei näi kristliku ajastu suurkujudest midagi teadvat: ainult 58. leheküljel vilksatab „saatusemõistet“ mõtestanud autorite seas ka Aquino Thomas. Paganluse rõhutatud eelistamine on kõike muud kui loomulik; kajastub ju „Meelekindlusest“ ühiskonda, kus ainuõige usu pärast mindi tuleriidale. Kuid otsekui sellele vastukaaluks näitlikustab traktaat ka religioosse fanatismi nõrgenemist: kristliku Jumala nime all toimivad kõnealuses teoses stoikute ja Aristotelese jumalused, kuid erilist kurjust sellise hälbimuse pärast ei ilmutatud.
Ehk sobib väiksemahulise teose tutvustust lõpetama ülevaatlik kokkuvõte: Kristi Viidingu tõlketekst on ülemlaul õppimisele, kuid see, väärimaks oma nime, ei tohi olla ainult meelelahutus, vaid peab taotlema kõrgemaid eesmärke. Lipsius tahtis oma traktaadiga kaasa aidata, et õpetatud mees suudaks mõistmisega võtta isegi küsimusi, mille lahendamine pole inimmõistusele jõukohane. Ei ole tarvis erilist põhjalikkust, et märgata: teose esimese osa lõpetavad arutlused tahtevabadusest, sellal kui teises pooles kujuneb haripunktiks nn teodiike. Midagi eriti originaalset pole autor kummalgi juhul esitanud; kuidas saakski olla teisiti, kui sellega pole hakkama saanud ka ülejäänud mõtestajad?
Küsimus vabadusest tõstatati esmakordselt stoikute õpetuses. On jumalik logos loonud maailmakorra, mis pole muudetav, siis see tähendab, et maailmas valitseb paratamatus, kuid sellisel juhul pole mõistetav, kuidas stoitsistlik tark, kellest oleneb ainult õige valiku tegemine, saaks õiget otsust tehes vaba olla? Stoikute kaudu said lahendamatust probleemist teadlikeks kristlikult meelestatud juurdlejad, kes maadlesid üle jõu käiva küsimusega kuni usupuhastuseni, mille juhtkujud otsustasid tahtevabaduse jaatamisest loobuda. Katoliku kiriku piires peaks see praegugi ketserluse hulka kuuluma; pole ju kahtlust, et tõlgendaja, kes halba tahet peab kõigekõrgemalt pärinevaks, arvab halbuse põhjustajaks Jumala, kuid sellisena ei saa Looja kuidagi esineda. Protestantlik ketserlus polnud Lipsiusele vastuvõetav, selle kohta leidub traktaadis isegi omapäraselt kõlav tõend: „Tema (s.t Jumal) nägi ette, et vabatahtlikult – niisiis patustad sa paratamatult vabatahtlikult. On see piisavalt selge?“ (lk 61).
Muidugi on, kuid nii ainult inimmõistuse piires, ja veelgi rohkem käib see teodiike kohta, millega, nagu eespool juba osutatud, tipneb traktaadi teine osa. Küsimus sellest, millega põhjendada väärnähtusi Jumalalt pärinevas maailmas, on saatnud kristlust kogu arenguloo jooksul ja juba varakristluse aegadel jõuti parima vastuseni: Jumala teed on äraarvamatud. Aga teadmatusel, isegi kõige targemal mitteteadmisel, on kord juba saatuslik viga: seda ei saa arendada! Ja seepärast tehti paari aastatuhande jooksul katseid kõnelda seletamatu nähtus arusaadavamaks, kuni need lõpuks päädisid raamatuga, mille Gottfried Wilhelm Leibniz oma määratust loomingust ainsana ise avaldas. Sealtpeale on üldtuntuks muutunud ka tema vormel „parim kõikidest maailmadest“, mida Voltaire salvavalt naeruvääristas. Vormel muide pärineb Plotinoselt, kelle looming Leibnizile, endastki mõista, oli ülihästi tuttav. Lisada võiks veel, et ka Plotinos oli oma äratundmiseni jõudnud elementaarse loogika toel: pärines maailm ühesusest (to hen), hüvelisuse koondkehastuselt, siis ta ju endastmõistetavalt pidi olema parim.
Mõni ehk küsib: milleks on üldse tarvis tunda nii elukaugeid arutlusi? Seegi kuulub küsimuste hulka, millele ei leidu ühetähenduslikku vastust. Pole kahtlust, et kõigi aegade lihtsurelikud on oma aja sisustanud valdavalt toidupoolise ja kehakatte hankimisega, kuid see pole nende elu täitnud jäägitult; vastasel korral mõjukaim kõigist ütlusist, „alguses lõi Jumal taeva ja maa“, poleks üldse ilmunud.
