Toeta
Otsi

andmestunud ühiskond

  • Pühendumise võlu jaapani traditsioonilises kunstis

    Kersti Koll

    Adamson-Ericu muuseumil on viimastel aastatel mitmel korral olnud võimalik esitleda jaapani klassikalisi kunstiliike. 2003. aastal tutvustati ühte sealset tuntumat kunstisümbolit, värvilist puulõiget ukiyo-e, 2000. ning 2005. aastal esinesid nimekad kirjakunstimeistrid Hisako Shida ja  Shunchō Suzuki. Praegune näitus pakub võimalust tutvuda jaapani klassikalise maalikunsti valdkondadega, mida tuntakse nimetuste suibokuga, nihonga, shodō all.

    Vaatajate  huvi nende näituste ja kaasnenud workshop’ide vastu on olnud erakordselt suur. Meile suhteliselt kauge kunsti visuaalne paeluvus, jaapani kunstnike kommentaaride võluv vahendamine Taimi Pavesi poolt ning eriti sealsete meistrite pühendumine sajanditega talletatud kogemuse edasikandmisele, on Eesti publikut lummanud.

    Näituse juhatavad sisse suibokuga meistrite tööd. XV sajandi lõpuks oli suibokuga populaarsus niivõrd suur, et see kujunes jaapani kunsti üheks keskseks ilminguks. Väga populaarne oli maastike kujutamine, tihti koos luuleridadega, maaliti ka figuure, portreid, sümboltähendusega loomi, linde, taimi. XVI – XVII sajandil jõuavad suibokuga võtted ka ilmaliku tähendusega teostesse. Seni valdavalt intiimsete väiksemate teoste kõrval rakendatakse seda ka interjööre kaunistavatel suurtel paneelidel, sirmidel jne. Tänapäeval on suibokuga nii Jaapanis kui kogu Aasia regiooni kunstnike seas  väga populaarne. Kasutatakse nii traditsioonilist väljendusviisi kui ka nüüdisaegset kujundikeelt. Suibokuga on ka suurepärane vahend minimalistlikuks abstraktsionismiks. Väga hästi töötab näitusel traditsiooniline kompositsiooni idee edastada tervikut üksiku detaili või  episoodina ning jätta palju  tühja pildipinda, mis jätab avatud mõtteruumi. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses  üldise jaapani kunsti vaimustuse laines mõjutas see võte  ka Euroopa kunsti arengut.

    Tušimaali spetsiifika ei võimalda  kujutatu korduvat ümbertöötamist. See nõuab kunstnikult suurt kontsentreerumist, et meisterlikult ühe pintslijoone liikumisega oma kujundite süsteem luua. Kuigi tänapäeval kasutatakse ka värvilist tušši, on klassikaline suibokuga siiski ühevärviline. Teose väljenduslikkus peitub idees, et musta tuši (sumi) erinevatesse tooni- ja varjundinüanssidesse on kätketud maailma kogu värvide rohkus ning varjudesse ja  paberi tühja pinna valevusse meid ümbritsev ruumiline avarus.

    Teine suur valdkond, mida näitusel tutvustatakse, on shodō ehk  pintsli ja tušiga iidne kirjamärkide maalimise kunst, mis keskendub pintslijoone ilule ja väljenduslikkusele. Jaapanis nagu Hiinaski arenes kirjakunst ühe kujutava kunsti liigina. Traditsiooniliselt olid poeesia, kalligraafia ja maalimine koos haritud inimese olulised vaimsed eneseväljendusvahendid.

    Shodō kalligraafiline kompositsioon põhineb joone tugevuse, pintsli liikumise kiiruse ning tuši hele-tumeduse vahekorral. Pintslijoon sõltub erinevatest kirjastiilidest, klassikaliste tekstide sisemisest rütmist ning iga kunstniku individuaalsest lähenemisest ja hetke meeleseisundist. Väljapanek toob ilmekalt esile kunstnike lähenemisvõimalused: filigraanse joone mänglevusest jõulise laia pintslitehnikani, loetavatest tekstidest täiesti abstraktsete lahendusteni, kus teksti sõnum ja meeleolu on vaid inspiratsiooniallikaks teose loomisel.

    Kolmas valdkond, mida näitusel tutvustatakse, on tušil põhinevaist suibokuga’st ja shodō’st tunduvalt erinev värviküllane nihonga. See XIX sajandil kasutusele võetud termin tähistab jaapani stiilis maali, et eristada selles laadis maalitud töid nn lääne-stiilis loodud maalidest. Jaapanis väga hinnatud nihonga maali on aastasadade jooksul jõudnud mõjutusi ka teistest piirkondadest nagu Hiinast, Euroopast ning tänapäeval valdavalt Ameerikast. Kuid kõik see on integreeritud väga jaapanipärase kujutamistraditsiooni ning materjali ja tehnika kasutusse.

    Algselt valdavalt tasapinnalisse pildiruumi tuuakse sageli sisse värvide maksimaalne väljendusrikkus. Kuigi tänapäeval kasutatakse ka sünteetilisi värve, kuuluvad traditsioonilise nihonga juurde eelkõige looduslikud värvipigmendid ning ka taimedest, putukatest, pärlikarpidest jahvatatud puuder, mille lisamine annab teostele salapärase helklevuse. Üheks tüüpiliseks, kuid vägagi eksklusiivseks võtteks on õhukeste kuld- ja hõbelehtedest aplikatsioonide lisamine. Toonide sügavuse saamiseks kaetakse poolkuiv maal teistes toonides õrnade, läbikumavate kihtidega.

    Oma motiivide jutustavuses pole nihonga pelgalt reaalsuse peegeldus, vaid eelkõige nii vormi- kui värvikasutuselt sümbolistliku tähendusega, toob ilu kui väärtust esile. Tihti kasutatakse kujundi esitlemist foonil, mille näilisse tühjusesse on maalitud teose tundeintensiivsus.

    1999. aastal loodi Tokyos eelpoolnimetatud kunstiliikide arendamiseks ning laiemaks tutvustamiseks maailmas  Rahvusvaheline Bokuga assotsiatsioon.  Assotsiatsioon korraldab loenguid, koolitust, näitusi. Igal aastal on Tokyos suur rahvusvaheline aastanäitus, ka teistel suurtel Jaapani näitustel on traditsiooniline kunst väga arvestataval positsioonil.

    Ka Adamson-Ericu muuseumi näitus on teoks saanud koostöös  Rahvusvahelise Bokuga assotsiatsiooniga ning Jaapani saatkonnaga.

    Näituse koostas assotsiatsiooni president Kinsui Katori, kes 10. IX esines samas ka suibokuga tehnikate demonstratsiooniga ning õpetajana, kelle käe all koges üle saja inimese tuši ja pintsli lummust.

     

     

     

  • Ei ühiselamule, jah demokraatiale

    Mart Helme

    Viimasele hoiatusele aplodeeriksid Hitler ja Goebbels hauast tõustes vaimustunult ja püsti seistes. Mitte selle pärast, et niisugune sõda tõepoolest puhkeda võiks. Euroopas, kus kaitsekulutused on viidud miinimumtasemele, kus rahvad hirmuäratava kiirusega vananevad ja globaliseeruv ning armastusparaade pidav noorsugu pakatab kõigest muust kui kaklushimust, on niisugune variant lihtsalt välistatud. Nad aplodeeriksid selle pärast, et ennast demokraatlikuks nimetavad poliitikud ja ajakirjandus esinevad antud juhul demagoogia niisugusel tasandil, mida XX sajandi Euroopas esindasid üksnes totalitaarsete riikide propagandamasinad.

    Kahjuks, kuigi nõme, pole see üldse naljakas. Sest see annab meile veel kord aimu sellest, kui ebademokraatlikuks ähvardavad ka tegelikkuses kujuneda Euroopa Ühendriigid, kui nad peaksid sündima. Selle ebademokraatlikkuse aluseks on eelkõige muidugi fakt, et Euroopa Liidu juhtorganeid (kui mõjuvõimult üpriski piiratud Euroopa Parlament välja arvata) ei vali rahvas. Siis  on ka loomulik, et see omavaheliste soosingute, huvide ja kompromisside tulemusena sündinud bürokraatlik eliit ajab asju oma grupiloogikast lähtudes. Demokraatlikud protseduurid on selle juures üksnes kattevarjuks nende üha mastaapsematele ja tegelikkusest irdunumatele projektidele legitiimsuse garanteerimiseks.

    Soovite näiteid? Palun. Iirimaa ?ei? Nizza lepingule tõi kaasa marulise poliitilise ja propagandistliku surve väikeriigile ning uue referendumi korraldamise, mille ajal iirlastelt sõna otseses mõttes peksti välja jah-sõna. Ja keegi Euroopa ladvikus ei kurtnud pärast jah-sõna kättesaamist, et teistkordsel referendumil osales vaid veidi üle kolmekümne protsendi iirlastest. Tegelikult võime sama öelda ka Eesti kohta, kus Euroopa Liidu ametnikud ja võõrriikide diplomaadid Viini diplomaatilist konventsiooni häbitult rikkudes sekkusid meie siseasjadesse, jõudes isegi nii kaugele, et ühinesid nendega, kes ähvardasid rahvast SRÜ ja Venemaaga. Praegu soovitavad  samade riikide diplomaadid meil millegipärast Venemaa suhtes leplikud ja suuremeelsed olla.

    Et Iirimaal, meil või kusagil mujal peaks korraldama uue referendumi just madala osalusprotsendi pärast, see ei tule eurokraatidel muidugi pähegi.

    Missugune on suhtumine aga Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumite tulemusse?

    Kõigepealt, juba referendumite eel teatas Hollandi peaminister, et aktsepteerib ?eid? vaid juhul, kui osalusprotsent on üle kolmekümne. Teiseks. Masendavalt ülekaaluka ?ei? järel leidsid nii Prantsusmaa ja Hollandi kui Euroopa Liidu mitmesuguste võimuharude juhid üksmeelselt, et tegu oli eelkõige protestiga oma maade juhtkonna, mitte aga Euroopa Liidu vastu. Millest järeldub, et referendumid on vaja korraldada uuesti ? ilmselt siis senikaua, kuni tüdinud valijatelt õnnestub jah-sõna kätte saada. Demokraatiaga pole sel ajupesu-mängul päevselgelt midagi pistmist.

    Paraku keelduvad Euroopa Liidu juhid arvestamast, et ?ei? Prantsusmaal ja Hollandis polnud mitte üle-euroopalise kriisi põhjuseks, vaid esimene tõsine sümptom. Probleem ise seisneb nn euroopaliku heaoluühiskonna mudeli kriisis, mis väljendub majanduse paigalseisus, demograafilises allakäigus, Euroopa erikaalu vähenemises maailmas, sotsiaalsete, rahvuslike ja rassiliste pingete teravnemises ja paljus muus. Euroeliit on kõiki ähvardava kriisi märke järjekindlalt eiranud, lootes kuhjuvatele probleemidele imerohtu küll idasuunalisest laienemisest (seega siis lahenduste leidmist endast vaesemate ja nõrgemate ärakasutamise abil), küll Euroopa Liidu tsentraliseerimisest. Siit ka palavikuline surve Euroopa Liidu uue põhiseaduse võimalikult kiireks rakendamiseks. Prantslased ja hollandlased, tüdinud eurokraatide omavahelistest sahkerdamistest, on sellele nüüd kriipsu peale tõmmanud. Ja kuigi Jaques Chirac ja Gerhard Schröder on üles kutsunud ratifitseerimist teistes riikides jätkama, on see juba rusikatega vehkimine pärast kaklust, sest brittide otsus põhiseadus kui mõttetuks muutunu ?sügavkülma panna? on võrreldav halastava pistodalöögiga surmavalt haavatu südamesse.

     

    Referendumite äpardumine ja Eesti

     

    Mida on meil sellest kõigest õppida? Esmalt seda, et on aeg otsustavalt lõpetada tülgastav vahutamine euroopalikest väärtustest, mida me kas või omaenda huvide ohverdamise hinnaga järgima peame. Lisaks sellele, et ükski nn vana Euroopa riik seesugusel altruistlikul moel ei käitu, tõestasid Prantsusmaa ja Holland, Euroopa Liidu tuumikriigid, äsja veenvalt, et kriiside ajal selliseid väärtusi lihtsalt pole.

    Teiseks. Me vabaneme sellest skisofreeniast, mis on meid süvenevalt vaevanud Euroopa Liiduga läbirääkimiste alustamisest saadik 1997. aastal. Ehk teiste sõnadega, me võime avalikult ja häbenemata teha seda, mis on meie tegelikes huvides: orienteeruda poliitiliselt ja julgeolekuliselt reservatsioonideta USA-le ning liituda Euroopas avalikult nende postkommunistlike riikide rühmaga, kes ainsa reaalse kaitsevallina revan?ismimeelse Venemaa vastu näevad Ameerika Ühendriike.

    Kolmandaks. Põhiseaduse tagasilükkamine suurendab paratamatult vajadust Euroopa senist kiirustavat poliitilise integratsiooni kurssi revideerida. See omakorda tähendab vajadust süvendada nn uue ja vana Euroopa majanduslikku integratsiooni. Aga just viimane peakski olema liidus Eesti prioriteet, mitte aga  idealistlikud kujutelmad ühisest kaitse- ja välispoliitikast.

    Meie huvides on kindlasti ka see, et Euroopas tervikuna paneb Prantsusmaa ja Hollandi ?ei? piduri Euroopa eemaldumisele demokraatiast ning sunnib ülbet euroeliiti senisest rohkem arvestama, mida rahvas tegelikult tahab ja arvab.

    Ja nagu näha, arvavad ka kõige euromeelsemad rahvad, et esialgu tahavad nad veel oma riiki, mitte mingit tuulist ja paabellikku ühiskodu, kus hea on üksnes nendel, kes elavad kõige kõrgemal korrusel ja liiklevad vaid katusel maanduvat helikopterit kasutades.

     

     

  • Võru Linnagaler​iis avati INES ERLEMANN’i graafikanä​itus

    Kätlin Hoop

    Eile, 29. oktoobril 2012 kell 18 avati INES ERLEMANN’i graafikanäitus “Ja Jumalanna naeratas”.
    Noore andeka graafiku Ines Erlemanni sari on valminud spetsiaalselt antud näituse tarbeks ning kannab pealkirja “Ja Jumalanna naeratas”. Teosed räägivad maailma ja ka Eestit vapustanud katastroofidest.

    29. oktoobrist on avatud ka DIANA ALLAS’e tuššijoonistuste näitus.
    Täpitatud teosed on sümboolse väljendusviisiga, mis mõjutab meeli ja tundeid. Täpitustöödes väljendub sügav esteetika, isegi distsopliin, psühholoogia ja ajalugu.

    Alates 30. oktoobrist on avatud VIIVE NOOR’e, PIRET MILDEBERG’i ja JÜRI MILDEBERG’i illustratsioonide näitus “Me kolmekesi tuleme”.
    Kunstirühmitused ja –grupeeringud võivad moodustuda vägagi erinevatel alustel. Loomingulised põhimõtted ja arusaamad, üheaegsed õpingud, ühised eesmärgid. Seda ühist nimetajat, mis meid kolme kokku liidaks, ei oskagi hoobil välja tuua. Meie vanus kõigub 10-e aasta piires, meil on kõigil erinev haridustee, erinev ettevalmistus. Jüri on iseõppija (küll kasvanud kunstniku perekonnas), Piretil on graafiku-illustraatori koolitus, minul moekunstniku. Meie loomelaadid on nii erinevad, et suurimgi kunstivõhik ei suudaks neid omavahel segamini ajada. Isegi elus saame nii mõnestki asjast erinevalt aru. Ja ometi peab olema midagi, mis meid ühte liidab. Nii elus, kui loomingus. Pole see ju kaugeltki meie esimene ühine näitus.
    Näitused jäävad avatuks kuni 22. novembrini 2012.

    Galerii on avatud tööpäeviti kell 12:00 – 18:30 ning Võru Kandles toimuvate ürituste ajal.
    Näituse külastamine on tasuta.

    Võru Linnagalerii ootab uute näituste taotlusi aastaks 2013.
    Avalduste esitamise tähtaeg on 31. oktoober 2012!
    Loe lisaks: http://www.vorulinnagalerii.ee/kunstnikule.html

  • Lõigutud aeg – “Impact 5”

    Vappu Thurlow ja Loit J?lda, “Impact’i” kuraatorid

     

    “Impact 5” logokonkursi võitis Heino Prunsvelt, Aapo Pukk jäi teiseks. Kokku oli  15 osalejat.

     

    “Impact” on rahvusvaheline graafikakonverents, mis mõeldud peale graafikute ka kuraatoreile, kriitikuile, kollektsionääridele, graafika töövahendite tootjaile jt. Bristolis 1999. aastal Lääne-Inglise ülikooli korraldatuna alguse saanud üritusest kirjutasime 2005. aasta konverentsilt naastes Sirbis 30. IX 2005. Ühelt poolt mitmekesine, teiselt poolt mitte ainult suurtele kunstikeskustele orienteeritud konverents tundus sobivat ka Tallinna. Eesti delegatsiooni ettepanek võeti vastu ja praegu olemegi ametis järgmise, viienda “Impact’i” korraldamisega Kumus; ajaliselt (ja koostöös triennaali korraldajatega) orienteerisime selle kokkulangevana 14. Tallinna graafikatriennaali avaüritusega.

    Viienda “Impacti” teemana pakkusime välja “Slices of Time”, eesti keeles “Lõigutud aeg”, mille tuletasime Henri Bergsoni filosoofiast võimalikult laiapinnalise teemana, et hõlmata mitmesuunalisi ettekannete plokke, diskussioone jpm.

    Mõistagi ei oota me konverentsi ettekandjailt ilmtingimata Bergsoni filosoofia tundmaõppimist, lihtsalt haakumist tema vaimus teemadega, mis puudutavad inimest ja aega; seda viimast kui mitmeplaaniliselt tõlgendatavat fenomeni, mille erinevaid sügavusi me oma lähiajaloos mitmel viisil tunnetanud oleme. Eestis on viimasel ajal palju kirjutatud sellest, et koos uue poliitilise korraga on alanud “uus aeg” või ajastu. Seda lihtsat mõtet on mitmeti parafraseeritud, näiteks: eesti aeg elas edasi nõukogude Eesti ühiskonnas ja nõukogude aeg elab edasi uue Eesti Vabariigi ühiskonnas nende generatsioonide vaimus, kelle parimad aastad möödusid enne 1990ndaid (Barbi Pilvre); personaalsed ajalood erinevad suurtest ajalugudest suurel määral (Sirje Helme). Viimases Areenis kurtis David Vseviov, et praeguse Eesti pisikene ühiskond on killustunud paljudesse gruppidesse, millel pole omavahel mingit kokkupuutepunkti; millest igaühel on oma väike top 10, millest teised midagi ei tea. Ta peab sellist killustumist kõige ohtlikumaks tendentsiks, mis väikerahval võiks kujuneda. Seegi killustunud hierarhiseerumine on seotud “lõigutud ajaga”; isegi, kui me pole lugenud samu raamatuid, kirjutab Vseviov, oleks meile vaja mingit ühist väärtussüsteemi. 

    Võib-olla annaks just rahvusvahelise graafika-, kuid ka laiemalt kunstiküsimusi käsitleva konverentsi toimumine Tallinnas kunstiinimestele võimaluse omavahelgi suhete selgitamiseks ümarlaua taha istuda, isiklikud vastuseisud paariks päevaks unustada ja püüda vähemalt kunstis töötada välja see ühiste väärtuste tasapind, millelt edasi minnes oleks võimalus rääkida taas ühest eesti kunstist; kus igaüks võiks anda vaid endast parima. Erimeelsustes võiks näha jõuallikat ja üksteise nn “nõrkusi” ei tarvitseks tõlgendada nõrkuste, pigem omapärana; üksteist täiendades looksid need mitmekülgse pinnase jõudsaks edasiminekuks. Ühe sellise katsena korraldasime 4. XII Adamson-Ericu muuseumis “Impact’i”-teemalise väikese seminari. Mõningaid huvitavaid mõtteid tekkis, koostööperspektiiv graafika- ja kunstiküsimustes ei tundunudki enam nii võimatuna.

    Siinkohal mõned küsimused, mis võiksid olla mõtlemisaineks seoses “Impact’i” ja praeguse olukorraga.

    * Mille poolest erineb eesti feminism lääne omast?

    * Käeline või vaimne? – kas ületamatu vastuolu kunstis või lähtekoht kompromissiks?

    * Kuidas on üheksakümnendate kunst mõjutanud eesti ühiskonda?

    * Kuidas on Kultuurkapital, teised fondid ja erakapital (sponsorlus) mõjutanud eesti kunsti?

    * Kas eri põlvkonna kunstnike koostöö kunstiprojektides on vajalik ja tulemusrikas?

    * Kuidas on digitaalne fotograafia mõjutanud fotokunsti ja pildistamise psühholoogiat?

    * Kas Eesti kui märk läheb veel lääne turul?

    * Kuidas on heaoluühiskonna vahendite jaotamise süsteemi muutumine, FIE süsteem ja põlvkondade vahetumine mõjutanud eesti kunsti?

    * Kuidas on muutunud eesti kunsti temaatilised eelistused viimase 15 aasta jooksul?

    * Kas Sirje Helme 1986. aastal kirjeldatud “lohutavale maailmapildile” on arvestatavat alternatiivi?

    * Kuidas on näituseelu aktiviseerumine mõjutanud näituste sisu?

    * Kas ja kuidas on kunstnike mõtteviis ja maailmakäsitus viimase kümnendi jooksul muutunud, missugune jõud sunnib kunstnikke täna kunsti tegema?

    * Kas meil on lootust järjepidevusele eesti kunstis?

    * Missuguseid inimlikke omadusi käsitletakse praeguses kunstis lugupidavalt?

    Nagu öeldud, Henri Bergsoni tundmine ei ole seoses konverentsiga muidugi kellelegi kohustuslik; kunstiteadus on ikka mingil määral filosoofiale toetunud. Ükski kaasaegset graafikat põnevalt puudutav aktuaalne küsimus ei ole Bergsoni tõttu veel kaugeltki konverentsi teemade ringist välja arvatud – seda enam, et kõik eksperimentaalne, uudne sisaldub juba “Impact’i” idees ja kontseptsioonis.

    Kuid Henri Bergsoni filosoofiliste vaadete lühitutvustus tundus siiski vajalik, kas või nende jaoks, kellel ei ole aega või vajadust võtta kätte näiteks tema kaht, eesti keeles Margus Oti tõlgituna ilmunud raamatut “Loov evolutsioon” ja “Essee teadvuse vahetutest andmetest”.

     

    Puhasmälu, mälu jälg ja taju

     

    Bergson on üks XX sajandi filosoofiat kujundanud mõtlejaist, fenomenoloogia ja hermeneutika eelkäija, mõjutanud XX sajandi psühholoogia, lingvistika, eetika arengut; rääkimata kunstist, luulest ja kriitikast. Tema eesmärgiks on haarata maailma ja universumit tervikuna, absoluutselt. Vähemalt osasse reaalsusest võime me kindlasti sisse elada, kirjutab ta: oma isikusse. Bergsoni meelest on filosoofia ülesandeks panna alus üldistele tingimustele iseenda otseseks, vahetuks vaatluseks, sest nõnda on võimalik jõuda materiaalse maailma selgepiirilise tajuni. Kuidas selleni jõuda? Bergson uuris inimese  mälu ja afaasiat ning kirjutas oma peateose “Aine ja mälu”, kus on eristanud inimese mõtlemises kolme protsessi: nn puhast mälu, mälujälge ja taju. Mälujäljed on motoorsed mehhanismid, mis annavad inimesele võimaluse asju meelde jätta, meenutades käivituvad nad impulsi mõjul automaatsetest liigutustest koosneva tervikliku süsteemina, väldates teatava aja. Mälujälg on osa puhtast mälust, viimane hakkab tööle koos kehaga ja taju kujutleva osaga. Selle tulemusel tekib elav, värviline kujund. Tajus kohtuvad teadvus ja aine, keha ja vaim. Me elame tunnetavalt olevikus, tajume seda ontoloogilise mäluga, samal ajal tegeleb meie psühholoogiline mälu pidevalt mineviku mälestuste selekteerimisega, et aktiivse teadvuseni jõuaksid ainult olevikuhetke seisukohalt vajalikuna tunduvad mälestused. Olevik on keha seisund, mis mõjutab meid ja sunnib tegutsema, ta on sensoorne ja motoorne. Minevik ei toimi enam otseselt, kuid paigutub kaudselt meie aistinguisse. Sel viisil mälujälje kaudu uuesti aistinguisse jõudes lakkab mälestus olemast mälestus ja saab uuesti tajuks. See mõttekäik teadvuse toimimisest lähtub aja-, mitte ruumimõõtmest. Bergson kirjutab, et tegevustasandi, mille meie keha on tihendanud motoorseiks harjumusteks, ja puhta mälu tasandi vahel (kus säilitatakse pilte meie möödunud elust) on veel tuhandeid teadvuse tasandeid elu jooksul omandatud kogemustest. Pole õige öelda, et need asetsevad üksteise peal, pigem võiks neid kujutleda virtuaalsena. Meie mõte liigub nende tasandite vahel ja mälu valib neist välja teatud kujundid, mis meenutavad sarnaseid, olemasoleval hetkel ettetulevaid kujundeid. Mälu on vahendaja aistingu ja liikumise vahel, vaimse elu teravik, mis tungib ettepoole, sündmuste elavasse struktuuri. Keha käsitleb Bergson kui funktsiooni mälu orienteerimiseks reaalsusele, ta sidumiseks olevikuga. Mälu on tsensor, mis valib mälest
    usi nende kasulikkuse järgi keha tegevuse seisukohalt.

    Bergson on ka kirjutanud, et vahel mängib mälu meile vingerpussi: tekib nn déjà-vu efekt või olevikumälestus, kus kerkib pinnale midagi võib-olla mitte nii vajalikku, mis olevikuhetkega konkreetselt ei suhestu; lihtsalt ebamäärane tunne, et selles olukorras oleme juba olnud.

    Bergson kirjutab, et mälu koosneks nagu kristallidest ja teiselt poolt pealiskaudsest tardumusest, kuid selle taga näeb ta voolamist, mis on tegelikult seisundite järjestikkus, igaüks seletab eelnenud seisundit ja sisaldab endas ka kohe järgnevat. Sellel järjestikusel hetkede voolamisel ei ole algust ega lõppu, neid ei saa ka autentselt kirjeldada.

    Bergsoni mõte inimese mälus voolavaist üksteisele järgnevaist seisundeist tuleneb tema  ajakäsitlusest, milleni teda viis Herbert Spenceri teooria. Ta nägi, et tõelist aega ei saa matemaatiliselt käsitleda, see on olemuselt voolav: üks osa on juba kohal, sellal kui järgmine just saabub. Aega mõõtes ei tegeleta selle kestvusega, loendatakse ainult intervallide tippe ehk hetki, tegelikult lihtsalt peatumisi ajas. Nende peatuste lugemine ei ole tegelikult õige mõõtmine, kestust ei saagi mõõta. Aeg toimib, see on liikumine. Kui me räägime argimõistes ajast, siis räägime tegelikult kestvuse mõõtmisest, mitte kestvusest enesest. Bergson kirjutab, et ta tajus Spenceri filosoofias teravalt aja otstarbe puudumist. Ta mõtles, et aeg peab ju midagi tegema, kuidagi toimima. Lihtsamalt öeldes: aeglustab, takistab kõike, mis ei saa ilmneda kohe. Bergson järeldas, et aeg on vahend loomiseks ja valiku tegemiseks.

     

    Loodus kui latentne teadvus

     

    Loodus on Bergsoni filosoofias neutraalne, latentne teadvus. Selle avaldused on üksteist kontrollivad jõud. Elava aine areng seisneb funktsioonide eristumises, mis viib edasi närvisüsteemi tekkimise ja siis tema suureneva komplitseerumise poole. Mida kaugemale arenevad kõrgemad närvikeskused, seda rohkem on elusolendi ees võimalikke arenguteid, mida mööda ta oma ärritust edasi suunates võiks tegutseda.

    Teadvusega on seotud vabaduse mõiste: vabaduse juured näivad peituvat sügaval vajaduse pinnases. Kõiki Bergsoni raamatuid läbib mõte vaimust, mis manifesteerib oma vabadust, ta eesmärgiks on vabaneda mateeria vangistusest. See mõte on mõjutanud suurt osa nii XIX kui XX sajandi kultuurist (näiteks eesti kunstikriitik Hanno Kompus on sellest samuti kirjutanud Bergsoni mõjutusel).

    Kõige rohkem vastandab Bergson aru/analüüsi instinkti/intuitsiooniga. Ta kirjutab, et enne kui me mõtleme, peame elama, ja elu nõuab, et oleksime kokkupuutes ainega. Aru esimeseks ülesandeks oli tööriistade väljamõtlemine ja meie keha tegemiste juhtimine ümbritsevate kehade keskel. Hiljem on  teadus seadnud aru (intellekti) ette palju keerulisemaid ülesandeid, kuid eesmärk on endine: valitseda aine üle. Isegi kui teadus hakkab looma spekulatsioone, pühendab ta ometi peatähelepanu tegevusele; teaduslike teooriate väärtust mõõdetakse ikka selle järgi, kuidas need aitavad reaalsusega toime tulla. Aru ja aine vahel on kooskõla ja üksmeel. Meie aru toimib absoluutse täpsusega ainult siis, kui ta kohandatakse geomeetriale.

    Aru ei tunnista ettenägematust, ta heidab kõrvale igasuguse loomise; aru laseb minema lipsata sellel, mis ajaloo igas hetkes on uut. Milline ka ei oleks objekt, aru abstraheerib, lahutab ja kõrvaldab seni, kuni asendab objekti vajaduse korral selle ligikaudse ekvivalendiga. Teadus lihtsustab tõde alati selleks, et teda teeniva intellekti käsutuses oleks minimaalne hulk elemente ja printsiipe, mida ümber paigutades saaks kõik nähtused ära seletada.

    Bergsoni metafüüsikas on kehtivaks põhiprintsiibiks aine pidev liikumine, nn eluhoog e élan vital, mis iseloomustab puhast mälu ja tasakaalustab seda universaalse aine olemasoluga. Kohates inertse aine vastupanu, püüab see eluhoog pidevalt leida uusi arenguvõimalusi. Bergsoni evolutsiooniteooria on rajatud Darwini teooriale. Tööriistade valmistamise idee on sarnane Engelsi ideedega (“Perekonna, eraomanduse ja riigi teke”), kuid erinevus Engelsist on selles, et evolutsiooni käivitav jõud on élan vital.

    Teoses “Moraali ja religiooni kaks allikat” (1932) kirjutab Bergson, et intuitiivselt on võimalik reaalsust absoluutselt haarata, kuid teadus ei taotle seda. Filosoofia olemus on intuitsioon, see on vastandlik teaduslikule mõtlemisele. Intuitsiooni abil on müstikud võimelised saavutama ja tunnetama absoluuti erinevalt teadlastest, kelle tegevusväli on alati mingil määral piiratud, fragmentaarne. Bergson lõi avatud ühiskonna mõiste, tema raamatus on see seotud religioosse müstitsismiga.

     

    www.estograph.ee/impact/vappu

     

  • Harmooniast ja energiast

    Vladislav Reinfeldt

    Kadrioru pargis on hea aura. Võib-olla seepärast, et seal on rohkem puid kui maju, kuid ehk ka seetõttu, et sealses lossis kõlab aeg-ajalt hea muusika. Igatahes nii oli ilusal reedesel õhtul, kui Kadrioru lossis astusid publiku ette Andres Mustonen (viiul) ja Kremerata Baltica Sextet.

    Kava kandis pealkirja “Harmoonia & Energia” ja see peegeldas kontserdi sisu tabavalt: kui Pärt, Mozart, Silvestrov ja Kantšeli sümboliseerisid harmooniat, siis Tickmayer, 10aastane (!) Mozart ja folkloorne “Süit keldi ja kletzmeri viiuldustest” energiat.

    Esimene teos, Arvo Pärdi “Pari intervallo” (1976) kõlas keelpillide ettekandes harmooniliselt ja ehk pisut raskepäraselt, kuid seda mitte negatiivses tähenduses – on ju see lugu traagilise alatooniga.

    Kolmest Mozarti teosest vapustas mind isiklikult kõige rohkem “Galimathias Musicum”, oopus, mille Mozart komponeeris kõigest kümneaastasena. Noh, jutud tema sünnipärasest geniaalsusest on ammu teada, kuid pean tunnistama, et ma pole varem kuulnud ühtegi näidet Mozarti nii varajasest loomingust… Igatahes nüüd võin veendumusega öelda, et Mustoneni ja KB Sexteti esituses väike Amadeus “rokkis” täiega! Tulemuseks oli värskendav sümbioos teose teatud naiivsusest ja filigraanse power’iga täidetud ülimalt professionaalsest esitusest. Braavo!

    Valentin Silvestrovi “Ikoon” oli tardunud aeg ise. Impressionistlik vastand ja samas “hingesugulane” Pärdi “intervallidega”, oli ta ka mõnes mõttes puhkepaus (koos talle järgnenud Mozarti Rondoga C-duur) enne kontserdi kõige nõudlikuma osa, Steven Kovac Tickmayeri (1963) viieosalise seksteti “Wild Motions” ja pala “Crippled Tango” ettekannet. S. K. Tickmayer on minu arvates üks huvitavamaid nüüdisheliloojaid, kelle looming kulgeb paralleelselt (ja ühtmoodi veenvalt) süvamuusika ja tõsise rock-muusika sfäärides. Tema teostes kohtab võrdsel määral nii XX sajandi heliloojate mõjutusi kui ka rütme ja harmoonilisi järgnevusi, mis on iseloomulikud pigem sellisele proge-rock’i lipulaevale nagu King Crimson ja RiO (Rock in Opposition) liikumise legendaarsele algatajale, kollektiivile Henry Cow, mille liikmed muidugi omakorda olid tugevasti mõjutatud XX sajandi muusikast. (Lugejail soovitaksin tutvuda ka Tickmayeri rock-projektiga The Science Group, kus peale tema enda osalevad ka mõned Henry Cow liikmed ja teised kuulsad RiO ja avangardse proge muusikud.)

    Nii dissonantsiderikas “Wild Motions” kui humoorikas ja ettearvamatu “Crippled Tango” pakkusid kuhjaga tööd kõigile KB Sexteti (Ruta Lapinaitytė – viiul, Andrei Valigura – viiul, Zita Zemoviča – vioola, Ēriks Kiršfelds – tšello, Indrek Sarrap – kontrabass ja Reinut Tepp – cembalo, klaver) liikmetele. Õnneks said nad suurepäraselt hakkama, paisates saali rock’ilikku energiat ja tuues kuulajaini helilooja omapärase mõtlemis- ja kompromissitu väljenduslaadi.

    Kahe viimase loo esitamiseks ühendasid Andres Mustonen ja KB Sextet taas omad jõud. Gia Kantšeli “Eine Kleine Daneliade” kuulub ka Kremerata Baltica kammerorkestri (kust teadagi pärinevad kõik KB Sexteti liikmed) repertuaari ja seega oli väga huvitav kuulata seda n-ö kokkusurutud seades. Tulemus oli päris kena ja sugugi mitte halvem kui originaal, kuid arvan, et väiksema koosseisu jaoks võiks olla ka teose lühem variant. Või tekkis see mõte seetõttu, et kava oli üsna pikk?

    Igatahes kontserdi lõpus kõlanud “Süit keldi ja kletzmeri viiuldustest” oli kava emotsionaalne ja energeetiline kõrgpunkt. Maestro Mustoneni virtuoossus ja stiilitunnetus tulid antud palas eriti võimsalt välja. Kui Mozarti muusika interpreedina on Mustonen peen kunstnik, siis säärase maailma rahvaste viisidel põhineva muusika esitajana on ta geniaalne artist. Tema emotsionaalsus ja spontaansus ning KB Sexteti väljapeetud täpsus ja kokkumäng sulandusid selles atraktiivses “huligaansuses” üheks vastupandamatuks jõuks. Publikul ei jäänudki midagi muud üle kui täielikult “alistuda”.

    Siiralt loodan, et see märkimisväärne allianss Andres Mustoneni (energia!) ja Kremerata Baltica Sexteti (harmoonia!) vahel jätkub ka edaspidi. Väljavaated põnevaks loominguliseks koostööks on igatahes fantastilised.

     

     

  • Patt ja voorus ? kaksiklapsed Looja Kojas

    Mihkel Mutt

     

    Kui Sirbis tekkis idee teha  erinumber, mis oleks pühendatud pahedele, olid kõik rõõmsalt päri. Teema näis kõikidele korda minevat. Aga mida konkreetsemaks asi läks, seda selgemaks sai, et me käsitame teemat nagu ühe india muinasjutu pimedad, kes õpivad käsikaudu tundma, mis  on elevant. Nimelt olime kõik erinevalt kujutlenud, mida säärane leht peaks sisaldama.

    Kas olulisim on nii-öelda makrotasand, sotsiaalsed pahed  ja see, kuidas kunst  neid kujutab ? või aitab koguni leevendada? Või mikrotasand, s.t kunstnik, eriline indiviid, kelle kohta kehtivad mõneti teistsugused moraalinormid ja kelle  taiesed võrsuvad pahelisest hingest nagu lilled sõnnikuhunnikust?  Või äkki on kunst ja kultuur  ise pahed? Kui ?Võlumäe? ?väikesed lobisejad? leidsid, et elu on haiguslik kihelus mateeria pinnal, siis kas pole kunst omakorda haiguse haigus?

    Kas peaksime kunstiloome aspektist tegema vahet kaasasündinud hälbel, nn ?loomulikul kehalisel perverssusel?  ja hingelisel vääniklusel, pahasoovlikkusel, mida kehastab tõeliselt halb inimene nagu näiteks ?Vihurimäe? Heathcliff?  Jne. Toomas Pauli  loost saame aimu pahe tõlgenduste virvarrist ja mitmetähenduslikkusest.

    Ega me toimetuses konsensust ei saavutanudki. Omalt poolt pean aga vajalikuks rõhutada järgmist. On kombeks hämmastuda kunstiloojate elukäigu ja loomingu vahelise otseseose puudumise üle. Kui mõni mees  või naine on elanud väga rikast ja dramaatilist elu ning  tema looming on samuti rikas ja dramaatiline, siis tundub see loomulik. Aga kuidas on võimalik, et mõni pealtnäha nohik, kes pole väliste tunnuste järgi ?õiget elu? nuusutanudki, kirjutab romaane, mis on täis kõige veidramaid seiklusi ja  äraspidisemaid tüüpe? Kasutaksin siinkohal nn suure ja väikese ajaloo paralleeli. Esimest, valitsejate ja sõdade lugu, teavad kõik, seda õpitakse kooliski. See on sama, mis kirjaniku välispidine elukäik. Väike ajalugu, inimeste harjumused, suhtlemine ja muu igapäevane eluolu  jäävad  tavaliselt varju. Sellele vastabki kirjaniku sisemaailm. Pahede suhtes tähendab see seda, et suurem osa  pahesid jääb alati ellu ?tõlkimata?, need lokkavad  inimese hinges.

    Traditsiooniline dilemma, kuidas kuri ja halb inimene võib  luua imekaunist kunsti, ei olegi nii väga dilemma. Tõeline kurjus ei ilmuta, ei võigi end  ilmutada nähtustes, millest keegi võiks saada esteetilist või muidu tunnetuslikku naudingut. Sellega kärbiks kurjus oma tiibu. Kaunis kunstitöö lunastab kurjuse ja tulemuseks on vähemasti nullsummamäng. Seepärast on tõeline kurjus  alati seesmine, ta varjab ennast, ei loo midagi  ega lase enda üle avalikult arutledagi. Muidu ta ei oleks kurjus, vaid just see osa jõust, mis kõikjal tõstab pead, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head, nagu Fausti Mefisto. Kurjus ei ole olemas selleks, et headust kuidagimoodi tasakaalustada, ei ole lihtsalt dialektika pärast. Kurjus elab täiesti häbitult, autonoomselt  ja ehedalt, tal ei ripu kaelas kaalupommikesed mingi universumikaalu tarvis.

    Kurjuse personifitseerimine läheb maailmas järjest enam moodi. Üks põhjusi, miks näiteks uued evangelistlikud kirikud murendavad isegi katoliikluse jalgealust Lõuna-Ameerikas, on just see, et nemad ei karda kurja nimepidi nimetada. Nad hõiskavad: saatan on olemas, tema on süüdi! Aga katoliku kirik räägib pehmemat ümaramat juttu, et oh ei me tea, pole asi nii hull ühti. Inimene aga tahab, et kurat oleks olemas.

     

     

  • Järva- ja Jõgevamaa kultuurikonverents „Miks? Kas? Kuidas? kultuuriking pigistab“

    Herki Helves

    9. novembril toimub Jõgeva Kultuurikeskuses Järva- ja Jõgevamaa ühine kultuurikonverents „Miks? Kas? Kuidas? kultuuriking pigistab“. Konverentsi moderaator on Andi Einaste.

    „Konverentsi ettevalmistamise idee sai alguse aasta tagasi, kui algatasime mõlemas maakonnas töörühmade kokkukutsumise. Tundsime Järvamaa kolleegidega, et soovime sel teemal laiemalt rääkida. Kui mujal Eestis on toimumas erinevad kultuuriprogrammid, siis Kesk-Eesti kohal on laiutamas „valge laik“. Tekkis küsimus, kas meil puudub kultuuripärand, millele toetuda. Oleme huvitatud, et see tühimik saaks täidetud ja  küsimused vastatud,“ rääkis idee autor, Jõgeva Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna kultuuritöö peaspetsialist Tiina Tegelmann. Tema sõnul on konverentsi ette valmistades toimunud tihe koostöö töörühmade sees kui ka maakonniti omavahel.

    Teemad, millel konverentsil sõna võetakse, on püstitatud koostöös kahe maakonnaga töörühmade poolt. Konverentsil puudutatakse mõlema maakonna kultuurivaldkonna tugevaid ja nõrku külgi, kaalutakse kultuuriprogrammide kadumise võimalusi, arutletakse projektipõhise kultuuri jätkusuutlikkuse üle. Samuti puudutatakse omaalgatuse, koguduse ja meedia rolli ning mõju kultuurile.

    Konverentsi lõppedes peaks olema võimalikud küsimärgid pealkirjast likvideeritud ja neile vastused leitud. Konverentsil asuvad ettekandjatena üles oma ala spetsialistid maakondadest, Rahvakultuuri Keskusest, ning spetsialistid ka vabariiklikul tasemel.

    Registreerimine konverentsile kestab kuni 7. novembrini e-postil: tiina@jogevamv.ee, tel 502 7541. Konverentsi osavõtutasu on 5 €.

    Konverentsi läbiviimist toetavad: Hasartmängumaksu Nõukogu, Eesti Kultuurkapital, Jõgeva Maavalitsus, Järva maakond, Jõgeva maakond.

    Lisateave: http://www.rahvakultuur.ee/?s=1921

  • muusikamaailm

    Priit Kuusk

     

    Viini pidunädalad (12. V – 18. VI) avasid Viini raeplatsil Viini Sümfoonikud koos “Eurovision Young Musicians’i” seitsme finalistiga (valitud Mozarti aasta puhul Viini toodud poolfinaalis 18 riigi esindaja hulgast), kavas Mozart ja tema kaasaegsed. Viini Filharmoonikud andsid kaks päevast kava, kus Rudolf Buchbinder mängis kokku kuus Mozarti klaverikontserti. Juba algasid ka Purcelli “Dido ja Aenease” etendused (Les Arts Florissants) ning Theater an der Wienis Mozarti “Võluflööt” noore Daniel Hardingi juhatusel (Mahler Chamber Orchestra ja Schönbergi koor). Ülehomme tuleb välja Mozarti “Zaide” uuslavastus Peter Sellarsilt, Camerata Salzburg mängib Louis Langrée käe all.

    Juuni algusse jääb Olga Neuwirthi muusikaga Erwin Riessi näidendi “Don Giovanni-Complex” esietendus, muusikateatris sünnib kokku viis uuslavastust. Verdi Reekviemi tuleb juhatama Fabio Luisi ja Beethoveni IX sümfooniat Georges Prêtre. Festivalijuht Luc Bondy ja muusikadirektor Stéphane Lissner (kes samal postil ka Milano La Scalas) pakuvad välja 32 uut projekti ühtekokku 165 kontserdi või etendusega.

    Müncheni uue muusikateatri biennaal (5. – 20. V) on tänavu juba kümnes. Kahe kavaga austati festivali asutajat Hans Werner Henzet, kel peatselt ka juubel. Tellituna neli uusteost, autoriteks Christoph Staude (“Wir”), Aureliano Cattaneo (“La philosophie dans le labyrinthe”), Cornel Franz (“Barcode”) ja José M. Sánchez-Verdú (kammerooper “Gramma”/“Jardines de la escritura”), esietenduste eel tutvustas autoreid festivalijuht Peter Ruzicka. Müncheni Filharmoonikute erikontsert (dirigent Peter Hirsch) esitles Luigi Nono varajast loomingut, sh kõlas “Fučik” (I osa, 1951, Hirschi red) koguni maailmaesiettekandes. Henze kammerloomingu kontserti juhtis Siegfried Mauser, kes koos Ruzickaga oli ka sümpoosioni idee autoreid teemal “Vastupanu esteetika”.

    Firenze “Maggio Musicale” (30. IV – 23. VI) tegi kummarduse oma juhile Zubin Mehtale ta juubeliks, avaõhtud toimusid Mahleri IX sümfooniaga Daniele Gatti käe all, ühe kavaga esineb ka New Yorgi FO Lorin Maazeli juhatusel. Mehta juhatas festivaliorkestri kontsertide kõrval Luca Ronconi uuslavastust Verdi “Falstaffist” Teatro Comunales, peaosades Ruggero Raimondi ja Barbara Frittoli; sealsamas ka Reinhild Hoffmanni ballett “Callas” trupilt MaggioDanza. Põnev uuskülaline on Mito Chamber Orchestra Jaapanist Seiji Ozawa juhatusel, lõpugalat Mozarti ja Cherubini muusikaga dirigeerib Firenze Toomväljakul Ivor Bolton.

    “Praha kevade” (11. V – 3. VI) algusest on möödas 60 aastat. Nii korrati päev enne traditsioonilist avapäeva 12. V festivali kõige esimest kava 1946. aastast (Foerster, Ostrčil, Dvořák), mängis Tšehhi FO Zdeněk Mácali juhatusel, Smetana “Minu kodumaad” dirigeeris seekord Ondřej Kukal. Avanädalal ka Viini Filharmoonikud (dirigent Leopold Hager), Jiří Kyliáni ja Peter Zuska balletiõhtu “Mozart? Mozart!” ning Magdalena Kožená soolokontsert orkestriga. Suure tähelepanu all on Mozarti looming, eilegi Rudolfinumis Cappella Istropolitanalt ja Bambergi Sümfoonikute koorilt “Thamos, Egiptuse kuningas” ja “Davidde penitente”, homme on “Don Giovanni” uuslavastuse esietendus, kus väga tuntud solistid, Mozartit mängib ka Ivan Moravec. Homme tuleb Vene Rahvusorkester, juhatab Mihhail Pletnjov, täna aga Püha Anna kloostris meie Hortus Musicus (ka Pärdi “Psalom”, “Pari intervallo” ja “An den Wassern”).

    Schwetzingeni festival (28. IV – 7. VI) peetakse taas sealses rokokooteatris Edela-Saksa Raadio tiiva all. Avaetenduseks Mozarti kaasaegse Joseph Martin Krausi “Proserpina”, uusteose tellimuse (koostöös Pariisi Rahvusooperi ja Genfi Suure Teatriga) rokokooteatrile sobivana sai Salvatore Sciarrino, ta ooper “Kälte” esietendub ülehomme. Portreesarja nelja kavaga saab endale Peter Eötvös, klaveriõhtutega Marc-André Hamelin ja Piotr Anderszewski, esinejate hulgas ka Concerto Köln ja Huelgas Ensemble, lõppkontserdil kaastegev pianist Hélène Grimaud.

    Erilisemad on tänavused pidustused Mozarti isa sünnilinnas Augsburgis – 55. Deutsche Mozartfest (12. – 28. V). Avaetenduseks valiti Salieri “Axur, Hormose kuningas”, festivali peategelaseks Tafelmusik Orchestra Torontost Bruno Weili käe all, esineb ka Leopold-Mozart-Kammerorchester, kavades mitmeid L. Mozarti teoseid.

    Düsseldorfi Schumannfest (5. – 20. V) algas Schumanni “Manfredi” harva esitatava täispika versiooniga Düsseldorfi Sümfoonikutelt, nimitegelase kõnerollis Klaus Maria Brandauer. Sooloõhtutega on astunud üles pianistid Radu Lupu ja Antti Siirala, lauljatar Christiane Oelze, Tonhalles laulis ka Chorwerk Ruhr Robin Grittoni juhatusel, ansambel Sequentia tutvustas koos Agnethe Christenseniga Reinimaa vanamuusikat; Schönberg Ensemble tõi koos sopran Barbara Sukowaga eksperimentaalse kava Schumanni ja Schuberti lauludest, viimastena esinevad 2005. aastal sündinud orkester RheinKlang ning Mahler Chamber Orchestra Daniel Hardingi juhatusel.

     

    Siemensi preemia

    Daniel Barenboimile

     

    Baieri Kunstide Akadeemia Ernst von Siemensi Fond määras oma tänavuse preemia dirigendile ja pianistile Daniel Barenboimile viljaka ja mitmekülgse muusikalise tegevuse märgina. Berliini Staatsoperi juhina (aastani 2012) on Barenboim ka Chicago SO muusikadirektor. Omaalgatatud “Festtage’l” aprillis juhatas Barenboim Riigiooperi kõiki viit etendust (“Tristan ja Isolde”, “Parsifal”), Staatskapelle kontserte (ka solistina) Filharmoonias ning mängis samas Bachi HTK I köite. Siemensi preemia (150 000 eurot) on väga mainekas, Barenboim teatas, et annetab summast 100 000 Riigiooperi uuendustöödeks ning 50 000 oma Iisraeli-Araabia Noorteorkestri toetuseks. Tseremoonial Viinis eelmisel reedel pidas pidukõne preemia varasem laureaat Pierre Boulez.

     

  • Kütiorust avaneb avaram vaade tulevikku kui Tallinna kunstikontori akendest

     

     

    Ko Seung-Hyun valmiva kayagum?iga: korea rahvuspill toetub suurema pilli toorikule.

     

    Nii kirjutas Kütioru maakunstiraja esimese etapi avamise puhul kuus aastat tagasi terava sulega kunstikriitik, tollal Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse kunstiteadlane Johannes Saar.

    Homme lõpeb Kütioru maakunsti sümpoosion ja esitletakse maakunsti rada või kui päris täpne olla, siis raja teist etappi. Esimene sai valmis 1999. aasta augustis ning vaatamata tõsiasjale, et maakunsti rajal käies tuleb ?toetuda intuitsioonile, sest Võru turismifirmade hooletuse tõttu on rada juba mitmendat aastat hooldamata?, nagu seisab Kütioru koduleheküljel, satuvad huvilised ikka ja jälle sinna, ka siis kui Anke Mellini ?Vaatetorn? jääbki kättesaamatuks unistuste torniks, nagu see juhtus Sirbi toimetuse Lõuna-Eesti väljasõidu ajal.

    Maakunstisündmused on meil viimastel aastatel tavaliseks saanud, ainus, millest on kahju, et järjepidevust ei jätku: paar aastat tehakse midagi ühes, paar teises kohas, tõeliselt mastaapset ja suurejoonelist kipub nappima. Kütiorg on üks väheseid paiku, kus võib loota, et maakunstiraja põhjal arendatakse välja tõeline maakunstipark, Haanja looduspark, nii nagu on seda Bear Mountain New Yorgi osariigis või Le Vent des Forets Labaymaix?s Prantsusmaal.

    Peeter Laurits, mida tähendab Kütiorg sulle? Millist kunsti paneb Kütiorg tegema?

    Kütiorg on Eesti sügavaim ürgorg ainulaadse ja lummava loodusega, see on täis imelikke paiku unenägemiseks ja metsa eksimiseks. Tallinna kõrgeimad majad saaks Kütiorgu ära peita nii, et oru serva tagant paistaksid ainult antennid. Kui ma oskaksin kunsti lahterdada, siis pakuksin, et Kütioru inspireeritud kunsti iseloomustab sügavus. Mõnedes inimestes äratab see paik väga peidetud tundeid, osa nutab ja osa naerab siin rohkem kui tavaliselt. Hommikuti ärgates ? eriti kui juhtud ööbima metsas külmkinga jälje peal ? on teinekord raske peeglisse vaadata ja ennast ära tunda. Sellepärast enamasti kubiseb siin kirjanikest, kunstnikest, muusikutest ja teadlastest. Juba seitsmekümnendatest saadik.

    Mida tähendab maakunst sulle: kas vahetut suhet loodusega või vaatemängulist lavastust, apokalüptilist nägemust?

    Nägemused ja õnnestunud lavastused tekivad minu meelest ikka siis, kui looduse ja enesega kokku saad. Pintslivarrest imetud ja välja mõeldud kunstisse mul usku pole, see on minu meelest kantseliidi erivorm. Minul juhtub kunst siis, kui vägi kaela variseb ja valikuvõimalusi ei jäta. Enamasti juhtub see elusas keskkonnas, kus on peale minu teisi olemisi veel. Linnas ma enam luua ei oska, kitsas ja igav on. Maakunst on aga looduse otsene kõnetamine. Ma küll ise maastikuinstallatsioone ei tee, heegeldan rohkem arvutis, aga julgen arvata, et kui keskkonnaga väga intiimset klappi ei ole, siis maakunsti pole mõtet proovidagi.

    Iseloomusta Kütioru tänavuse maakunsti sümpoosioni osalejaid. Kuidas tänavune ühissöömaaeg on kulgenud?

    Tänavune on katseprojekt. Et fondide tugi jäi nõrgemaks kui oodatud, siis jäid Islandi, Ameerika, Soome ja Inglise kunstnikud järgmist aastat ootama. Nende asemel on tänavu EKA maalieriala tudengid, kes algselt pidanuksid osalema assistentidena. See situatsioon, kus kogenud gurud Anke Mellin ja Ko Seung-Hyun töötavad koos verinoorte eksperimenteerijatega, osutus aga üllatavalt viljakaks ja mõnusaks. Õhkkond on laetud ja inspireeriv, kõik abistavad üksteist kas nõu või jõuga ja toidud on maitsvad. Kordamööda talitame köögis ja kui kõht on t?apt?et täis söödud, siis läheme püstkotta ööd pimedamaks trummima.

    Kütioru peremeest, kunstnikku, fotograafi, õppejõudu ja lihtsalt hiiglama toredat inimest Peeter Lauritsat küsitles Reet Varblane

    Homme kl 15 esitletakse Kütiorus maakunstiraja uut etappi.

  • Festival “Fiesta de la guitarra” – noorte kitarristide kontsert Narva linnuses

    Narva Muuseum

    8. novembril 2012 kell 18:00 toimub Narva Linnuse saalis klassikalise kitarrimuusika kontsert.

    Kontserdi esimeses pooles astuvad üles Ida-Virumaa muusikakoolide tublimad kitarriõpilased, teises pooles aga noor virtuoos Kirill Ogorodnikov.

    Kitarrifestivali “Fiesta de la guitarra” raames toimub 9 kontserti üle Eesti. Peaesineja, maailmakuulus Uruguai kitarrisolist Eduardo Fernandez annab kontserdi ka Ida-Virumaal Saka Mõisas.

    Rohkem infot festivali kohta: www.kitarriselts.ee

    Sissepääs tasuta!

    INFO: Kristina Kenjuhh, näituste ja ürituste kuraator, tel. 3599242, naitused@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1208&menu=menu_kula

Sirp