Näitus „Kaunitar koletise kõhus“ Draakonis kuni 1. IV, kuraatorid Brigit Arop ja Anita Kodanik ning kunstnikud Sarah Nõmm ja Maria Izabella.
Draakoni galeriis on lahti laotatud üks võimalik magamistuba. Näitusel „Kaunitar koletise kõhus“ käsitletakse mänguliselt seksuaalsust ning koos sellega intiimsuse ja läheduse teemat. Noored naised teevad ägedat asja – just nii võtan selle näituse kokku. Kui tegu oleks muusikamaailmaga, siis räägiksin tüdrukutebändist, kelle koostöös on sünergiat ja üksteisemõistmist. Näitusetiim koosneb neljast tegijast: kunstnikud Sarah Nõmm ja Maria Izabella Lehtsaar ning kuraatorid Brigit Arop ja Anita Kodanik. Sama nelik tegi eelmisel aastal Vent Space’i galeriis esimese ühise ülesastumise „Raskekaalu õrnus“. Galeriisse sisenemisel sain kohe aru, et tegijad on omavahel tihedalt suhelnud. Näitusel ei olnud juhuslikuna mõjuvaid teoseid, komplekt oli hästi läbi mõeldud.
Ka Draakonis on tervik kenasti kokku saanud, võimalik et isegi paremini kui Vent Space’is väljapanekul „Raskekaalu õrnus“, kus oli samuti magamistoa- ja poksimotiive. On huvitav jälgida, kuidas kunstnikud on teemasid edasi arendanud ning kasutavad juba tuttavaid sümboleid ja motiive, kuid on teinud seda uute teoste puhul.
Nõmm on toonud Draakonisse roostetanud raudvoodipäitsed, mis hoolimata räsitud seisust on hoole ja armastusega roosade siidpaeltega kokku põimitud. Tõepoolest, saalis on väljas punutiste ja kangastega voodipäitsed, visuaalselt moodustavad need siiski voodi, seega osutan neile oma tekstis kui vooditele. Punutud ja põimitud elemendid on Nõmme loomingu läbivad motiivid. Vent Space’i galerii näitusele tekitas Nõmm justkui pisikese shibari sopikese: seal olid nii juustest punutud shibari-tehnikas esemed kui ka neid kandva naise fotod. Nõmm mängib oskuslikult intiimsuse ja haavatavusega. Draakoni galerii voodiinstallatsioon tekitas minus assotsiatsioone, et keegi või midagi on voodi külge kinni seotud.
Usun, et Nõmme teosed tekitavad vägagi erinevaid muljeid ja mõtteid. Kolmest voodist koosnev teos „Sõlmi lahti mu siidipaelad“, mis võib otseselt tähendada, et voodi külge kinni seotud inimest seotakse lahti, kuid sellel võib olla ka abstraktsem tähendus. Nimelt lähedaselt abipalumine. Punumise ja lahtisidumisega käib kaasas puntrasolek. Vahel on vaja abi oma mõtete ja tunnete lahtiharutamiseks. Seda siis, kui ollakse omadega puntras.
Lehtsaarelt on näitusel mu lemmikteos „Pillow Princess“ ehk „Padja printsess“. See kõlab voodiga hästi kokku. Kus on voodi, seal on ka padi. „Pillow Princess“ koosneb pastelsetest, sitsisatsilistest kettidega patjadest, kuhu on trükitud mitmesuguseid motiive: karabiinid, sugestiivselt krõnksus sõrmedega käelaba ja kiri „unknown pleasures“. Ei ole illustratsioone seksuaalasenditest või muust sellisest, intiimsele lähedusele osutatakse vihjamisi. Elemendid on vimkaga esitatud, olgu selleks siis sõrmede asend või linoollõikeseeriast pärinevad käärid. Mõlemad kunstnikud on süstinud oma teostesse paraja annuse huumorit. Seal on vägagi sügavaid ja haavatavaid teemasid, kuid selleks et mitte ühemõõtmeliseks jääda, on need pikitud huumoriga.
Kõige südamlikum teos on valminud neliku – kunstnike ja kuraatorite – ühistööna. Draakonis on külalistele lehitsemiseks pandud välja päevik, kus on kuupäevadega sissekandeid, pilte, kleepse jm. Miks see mulle eriliselt meeldis? Sest see meenutas oma vormilt ja esteetikalt teismelise päevikut, kuhu kirjutatakse oma päevast ja muust. Juurde sädelevad kleepsud ja nipet-näpet, mida puberteedieas tüdrukuga seostatakse. Ehk siis näitusetegijad võtsid stereotüübi ja tegid selle enda omaks. Teismelised tüdrukud langevad sageli pilkealuseks: roosamanna ja kleepsudega päevikupidamine on imal tegevus. Ometi ei pea seda sugugi nõnda vaatama.
Neliku loominguline protsess on ka dokumenteeritud: fotod koosolemisest, näituste ettevalmistamisest ja omavahelisest sõprusest. See päevik on vormilt lausa kadestamisväärselt lihtne, aga on aru saada, et sinna on pandud rohkesti tööd ja mõtteainet. Minuski tekitas see soovi hakata uuesti midagi päevikulaadset pidama. Olen ikka ja jälle mõelnud, et peaksin põnevamad elusündmused üles märkima, aga kirjutamine ei ole mulle harjumuseks saanud. Võimalik, et fotodega palistatud päevik on kõige põnevam viis, kuidas seda teha.
Nõmme ja Lehtsaare koosesinemine toimib imehästi, sest skulptuuri- ja installatsiooniharidusega Nõmm töötab mahult mastaapsemate teostega ning graafika lõpetanud Lehtsaar toob näitusesaali väiksematest töödest komplekti. Siiski ei saa öelda, et üks domineerib, nad täiendavad teineteist. Mulle jäi juba neliku eelmiselt näituselt silma nende oskus mängida hapruse ja sitkuse dünaamikaga. Loen kunstnike teostest ja ka kuraatorite tekstist välja soovi lõhkuda stereotüüpe ning näidata, kui raske on olla inimene. Kuidas olla pehme? Kuidas näidata maailmale jõuküllast kartmatut kuvandit? Kuidas julgeda näida nõrk? Kas roosa ja pehme on nõrk? Millal saab nõrkuse näitamisest tugevus?
Juba eelmisel näitusel mõjus huvitavalt, et kunstnikud kasutasid julgelt roosakaslillat, mida teadagi stereotüüpselt seostatakse naistega. Näituse kese on magamistuba. Milline koht on magamistuba? See on paik, kus armastada ja olla armastatud, jagada intiimsust, olla haavatav. Selleks et seda kõike teha, tuleb tunda ennast hästi ja turvaliselt. Kõik seksuaalsed kogemused ei ole pehmed ja hubased, BDSMi maailm on suur ja lai, ent kõige alus on siiski usaldus ja turvatunne. Kuid magamistuba võib olla ka hirmus paik neile, kes kannatavad lähisuhtevägivalla all või on kogenud mõnda muud ebameeldivat või lausa vägivaldset kogemust paigas, mis peaks olema hea ja soe.
Kuraatoritekstis osutatakse samuti läheduse ja intiimsuse keerulisele maailmale, kus kõik ei ole kahjuks alati nii, nagu olema peaks. Nõmme kõige silmapaistvam teos on vits, harilik oksaviht, mille ots on nahkpaelaga kokku põimitud. Sellel näitusel mõjub vits mitmetähenduslikult, sest seda saab tõlgendada nii mitut moodi. Saunasõbra esimene assotsiatsioon võib olla kuumas saunas vihtlemine ja pärast külma vette hüppamine, mõnel teisel aga hoopis magamistoas piitsutamine. Igaühele oma. Delikaatne nahast põimitud osa annab pealtnäha lihtsale esemele nii palju ambivalentsust juurde. Ootan alati kunstnikelt kunstiliselt nutikaid, lihtsaid, kuid põnevaid lahendusi. Nad mängivad osavalt märkide ja sümbolite tähendusega. Ootan suure huviga, mida nad edaspidi näitusesaali toovad, sest käekiri on neil välja kujunenud ja nad ei ole ühele rajale pidama jäänud.
