Banksy Ukrainas ehk “Murals” esilinastus Rotermannis
Banksy Ukrainas ehk “Murals”
24. veebruaril avaneb Tallinnas erakordne võimalus näha maailmakuulsa tänavakunstniku Banksy Ukrainasse loodud seinamaalingutel põhinevat videoinstallatsiooni “MURALS”.
Linastus on osa globaalsest solidaarsusaktsioonist, mille käigus teos linastub ühel päeval üle kogu maailma, sealhulgas Berliinis, Varssavis ja New Yorgis.
2023. Aastal Cannesis esilinastunud ning Londoni filmifestivalil mõjukaima installatsiooni auhinna võitnud kolmemõõtmeline videoinstallatsioon seab vaataja näost näkku Banksy poolt Ukrainasse loodud sõjavastaste kolmemõõtmelise suurteostega. “MURALS” on ainus võimalus kogeda Banksy poolt Ukrainasse loodud kunstiteosed, kuna paljud installatsioonis esitletud tööd on tänaseks sõjategevuse tagajärjel hävinud.
“MURALS” autoriteks on ATM Virtual, Ukraina 3D kunstnik Artem Ivanenko ning Grammy auhinnaga pärjatud meediakollektiiv Aggressive, mis on loonud erakordseid audiovisuaalseid kogemusi artistidele nagu Michael Jackson, Alicia Keys, Pharell ja The Beatles.
17 minutit kestvat lühifilmi esimene seanss algab kell 18:00 ning seda näidatakse igal pooltunnil Rotermanni kvartali keskväljakul.Viimane seanss algab 21:30.
Lisaks saab installatsiooni näha ka popkunstimuuseumis 27. veebruari õhtuni.
Installatsiooni valmimist toetas Poola Filmiinstituudi Ukraina solidaarsusfond Ukraina, USA, Poola.
HOP galeriis avaneb Taavi Teeveti näitus “Tsentrifugaal”
Taavi Teevet TSENTRIFUGAAL 22.02-19.03.2024
Alates neljapäevast, 22. veebruarist saab HOP galeriis vaadata Taavi Teeveti näitust TSENTRIFUGAAL.
1. Energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.
2. Mõnikord öösiti (kui pissihäda või hirmud üles ajavad) tunnen ma, kuidas me pöörleme ja siis ei leia ma tükil ajal und. Laman voodis, silmitsen toanurka, kus seinad ja lagi kokku jooksevad ja pöörlen kõigega kaasa.
„TSENTRIFUGAAL” on sissevaade metallikunstnik Taavi Teeveti eksperimentaalsesse autoritehnikasse, kus teose lõplik vorm ei sõltu üksnes kunstniku kujutluse ja osavuse kokkukõlast, vaid sellest, millised tingimused loob kunstnik füüsikalise paratamatuse ja taltsutamatu juhuse kokkupõrkeks. Erinevalt klassikalistest valutehnoloogiatest ei loo „TSENTRIFUGAAL” korduseid. Kunstnik valmistab ette mänguväljaku, valib mängijad ja määrab mängu alguse, ent kohe, kui avavile kõlanud on, astub ta sammu tagasi. Pöörlevasse vormi valatud sulametall tahkub konstantide meelevallas, liikumine lõppeb, aga ei kao.
„Hetkel, kui hoian sulametalli täis tiiglit 1200kraadises ahjus, on kõik võimalik. Miski ei ole veel paigas. Vorm hakkab liikuma. Keeran gaasi kinni, avan ahju ja tõstan tiigli välja. Vahetan pihte. Lasen tiiglitäie sulametalli vabaks. Materjal voolab ja tabab vormi, minust ei olene enam midagi. Kõik valikud ja võimalused koonduvad ühte tulevikuobjekti. Selles hetkes ei ole küsimusi,” ütleb Taavi Teevet.
3. Me ei saa öelda, mis on reaalsus, me võime vaid kirjeldada, millisena see meile näib.
/Gaston Bachelard/
„TSENTRIFUGAALIDES” võib aimata kõiksuse ürgdilemmat — muutuda või muutumatuks jääda, aga täpselt niisamuti võib otsustada, et tegemist on lihtsalt peatunud liikumisega.
Taavi Teevet on metallikunstnik, keda paeluvad materjalide ja tehnoloogiate sümbioos, klassikaliste tehnoloogiate eksperimentaalsed edasiarendused ja mäng materjali mälu ning laetusega. Teevet on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (2023) sepakunsti eriala MA cum laude ning töötab alates 2021. aastast metallitöökodade meistri ja juhatajana. 2023. aastal pälvis Teevet Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku preemia MA
tasemel ja Marzee kaasaegse ehtekunsti galerii lõpetajate näituse preemia. Teevet on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Belgias, Ungaris, Itaalias, Suurbritannias, Portugalis ja USA-s, olnud aastatel 2021-2023 Bocuse d’Or rahvusvahelise gastronoomiavõistluse Eesti delegatsiooni serveerimiskomplektide autor ning töötanud koos mitmete teatri- ja etenduskunstnikega, muuhulgas Paide Teatri, Ekspeditsiooni ning Kohtumiste ja Mitte-Kohtumiste Instituudiga.
14. märtsil kell 18.00 toimub näitusel kunstnikuvestlus Taavi ja Jan Teevetiga.
Kunstnik tänab: Eesti Kunstiakadeemia, Jan Teevet, Margus Elizarov.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Tartu ülikooli inimese geneetika professor, akadeemik Maris Laan on laia silmaringiga ja aktiivne teadlane, kelle arvamusspekter ulatub tublisti kaugemale erialasest professuurist. Ta on teadlane, kes on selgelt läbi tunnetanud, mis on professori ja akadeemiku olemuslik erinevus. Kui esimene saab elus vabalt hakkama, pakkudes ekspertiisi ainult oma eriala raames, siis akadeemik on laiema haardega, märksa ühiskondlikum. Intervjuu ajalgi kumab läbi sisemine põlemine ja kirg, kuidas oma teadmiste ja tegevusega teadlasena ühiskonda täiustada. Tal on selge ettekujutus, kuidas kasutada geeniteadust ennetavalt paremaks rahva tervise analüüsiks ja edendamiseks ning samuti, kuidas meditsiinigeneetika alaseid teadmisi paremini ja laialdasemalt rakendada patsientide käsitluses ja raviteekonna valikutes.
Tänasesse vestlusesse kahjuks ei mahtunud, aga akadeemik Laan elab väga kaasa meie hardussüsteemi arengule,1 samuti on ta teadlaskarjääri kõrval üles kasvatanud neli last. Me ei vestle akadeemik Laanega esmakordselt, eelmisest korrast meenub, kuidas ta hästi kirglikult kaasa elas, mõeldes naiste läbilöögivõimele teadlaskarjääris, mis on märksa komplitseeritum kui meessoost kaasteelistel. Kahjuks need teemad tänasesse vestlusesse ei mahtunud ja jäävad järgmiseks korraks.
Maris Laanele on 2020. aastal omistatud esimese naisteadlasena Baltimaade teaduste akadeemiate medal teadustöö eest reproduktiivmeditsiini ja geneetika valdkonnas.
Olete ühes varasemas artiklis öelnud, et „meile kõigile on antud eluks „stardipaketina“ kaasa unikaalne genoom, mis on kokku pandud meie vanemate sugurakkudes, segades vanavanematelt päranduseks saadud „DNA kaarte“. Kahte sada protsenti sarnase genoomiga inimest ei ole.“ Selgitage palun selle teesi kaudu oma professuuri, inimese geneetika uurimisvälja.
Alustuseks ongi vaja kohe selgitada üks lihtne asi. Genoom, mis meile sündides „kaasa antakse“, on selline, nagu ta on, ja seda me oma soovide järgi muuta ei saa. Nimetame seda elu „bioloogiliseks stardipaketiks“. Väga tänulikud peavad olema need, kes on saanud hea stardipaketi, aga paljudel juhtudel see nii paraku ei ole. Meie geneetiline stardipakett ei sõltu üldjuhul sellest, kas meie vanemad olid rikkad või vaesed, rohkem või vähem haritud. Vahel saavad inimesed kaasa väga heade omadustega genoomi ja olenemata oma elustiilist võivad elada pika elu suurepärase tervise ja hea vaimse, füüsilise ning sotsiaalse hakkamasaamisega. Aga mõnel teisel nii hästi ei lähe ja on vaja juba sünnist või varasest noorusest alates meditsiinilist sekkumist, sest inimene on sündinud ühe või mitme geeniveaga. Kahjuks ei saa me paljude geneetiliste häirete puhul veel aidata. Ka miljoneid maksev geeniteraapia on kättesaadav vaid üksikute haiguste puhul ja üksikutele patsientidele.
Maris Laan: „Elustiil, see on elutähtis – piisavalt puhata ja magada, tervislikult liikuda, süüa mitmekesist puhast toitu, vältida kahjulikku elukeskkonda ja meelemürke. See on vähim, mida me saame oma organismi terviklikuks toimimiseks teha.“
Mitte alati ei ole need geenivead pärandunud meie vanematelt. Me kõik sünnime vähemalt 80 erineva geenivariandiga, mida ei ole meie vanemate genoomis. Elu algab üherakulisest embrüost ja loote arengu varajases faasis toimub meeletu kiirusega rakkude paljundamine. Enne kui rakud saavad hakata jagunema, on vaja kogu genoomi DNA täpselt kopeerida, et mõlemasse tütarrakku saaks identse DNA järjestusega genoom. Need protsessid toimuvad varajases embrüogeneesis ülikiiresti ja seetõttu võivad sisse tekkida vead. Ja kõiki vigu ei pruugita ära parandada enne rakkude jagunemise käivitumist. Genoom on ju suur – inimesel üle kolme miljardi DNA aluspaari. Õnneks on loodus siiski sisse seadnud kaitsemehhanismi, et kui geenivigu on loote varajases arengus liiga palju, siis käivitub seiskumiseks vajalik bioloogiline „programm“ ja rasedus peatub. Ometi ei ole evolutsioonis timmitud genoomi vigade ja inimese arengu kontrolli täiesti perfektseks. Nii võibki juhtuda, et perekonnas ei ole varem geneetilisi haigusi esinenud ja siis sünnib ootamatult mõne geeniveaga uus ilmakodanik. Ja keegi polegi siin süüdi! Loodus lihtsalt selliseid trikke teebki. Inimene ise ei oma siin mingit rolli. Mõned uued geenimuutused on evolutsioonis ka kasulikud, edasiviivad. Näitena kas või piimasuhkru talumine või mõne rahva kohastumine eluga kõrgmäestikus või külmas kliimas. Eks enamik geeniusigi on olnud erilise geenivariantide komplektiga.
Kuidas meie arenemine ja vanus seda protsessi edasi mõjutab?
Lapsesaamist võiks soovitada pigem nooremas eas, kui on suurem tõenäosus, et nii mehe kui ka naise sugurakud kannavad võimalikult tervet, vigadeta genoomi. Ema kõrgema vanusega suureneb risk loote kromosoomihäireteks ja kui isa on vanemas eas, siis võib lapsel esineda rohkem vigu mõningates haigusseoselistes geenides. Munarakud läbivad peamised arengetapid juba enne sündi ja nende lõpliku küpsemise tundlik protsess on mõjutatud ema vanusega seotud bioloogilistese muutustest. Spermatogeneesi protsess käivitub aga alles puberteedieas, rakud jagunevad mehe elu jooksul tuhandeid kordi ja iga jagunemisega kaasneb võimalus geenivigade tekkeks. Spermas on miljoneid rakke, no kuskil ikka mõni geeniviga sees on, ja mida vanem ollakse, seda suurem tõenäosus, et neid vigu on seal päris kindlasti. Kuid see ei tähenda jällegi automaatselt, et just see vigase geeniga rakk embrüoni jõuab. Ajapikku aga kasvab risk, et viljastamisvõimeliseks areneb üha suurem hulk sperme, mille algset geeniviga ei ole suudetud ära parandada. See puudutab kõiki mehi. Iga selline geenimuutus tekib ühes spermatogeneesi tüvirakus. Osa haigusseoseliste geenimuutustega rakke paljuneb aga kiiremini ja aja jooksul nende osakaal spermas suureneb. Siin on analoogia kasvajarakkudega, mis samuti kipuvad kiiremini paljunema võrreldes tervete naaberrakkudega ja saavutavad koes mõne aja pärast ülekaalu.
Nii, see sai selgeks, et sünnime kõik erinevana ja saame kaasa täiesti unikaalse stardipaketi. Täiskasvanuna hakkame rohkem iseseisvaid, sh oma tervist puudutavaid, otsuseid langetama. Jättes korraks moraalilugemise kõrvale, siis mida üks inimesegeneetika professor ütleb loodusteaduslikult: kas tervislik eluviis on meie geenidele hea?
Kindlasti! Meie elustiil mõjutab kaudselt DNA muutusi, mis elu jooksul tekivad meie rakkudes, kudedes ja organites. Mõni näide. Liigsel päevitamisel tekivad UV-kiirguse mõjul naharakkude DNAs mutatsioonid. Suitsetamine tekitab toksilise keskkonna meie hingamisteedes ja suurendab kopsuvähi riski. Kui mõne raku genoomis on tekkinud liigselt vigu, käivitub protsess, mida nimetatakse apoptoosiks ehk programmeeritud rakusurmaks. Selle eesmärk on hävitada vigane, töövõimetu rakk. Kui aga vigaseid rakke tekib liiga palju, siis organism ei tule toime nende hävitamisega ja need hakkavad paljunema. Vigase genoomiga rakud ei toimi enam sünkroonis oma naaberrakkudega. Ühelt poolt nad paljunevad kiiremini ja teiselt poolt muutub nende funktsionaalsus. Enamik vähkkasvajaid, mis on maailmas juhtivate surmapõhjuste hulgas, on põhjustatud elu jooksul tekkinud ja kuhjunud genoomi muutustest. Elame kasvajate pandeemia tingimustes, kusjuures enamikku kasvajaid võibki nimetada „omandatud“ geneetiliseks haiguseks. Lisaks vahetutele muutustele DNAs toimuvad keskkonna ja elustiili mõjul muutused ka protsessides, kuidas rakkudes DNA koodi loetakse. Seda nimetatakse epigeneetiliseks sõrmejäljeks, mis määrab mustri, kuidas eri rakkudes kasutatakse alternatiivset geenikomplekti. Genoom on meie kõikides rakkudes 99,99% identne, aga meie koed ja organid on ju väga erinevate omaduste ja vajadustega. Kasvajarakkudes on epigeneetiline sõrmejälg muutunud ja need rakud on kaotanud ümbritseva koe omadused, elavad oma „isekat“ elu. Viimastel aastatel on ilmunud ka rohkem teavet, et elu jooksul tekkinud genoomimuutused võivad peale kasvajate olla seotud ka teiste krooniliste haigustega, näiteks põletikuliste protsessidega nahas, veresoontes, maksas, sidekoes jne.
Kas saame oma genoomi ka kaitsta elu jooksul tekkivate muutuste eest?
Vananemine on meie kõigi elu paratamatu protsess ja sellega kaasnevad ka keharakkude geneetilised muutused. Siiski on võimalik seda protsessi aeglustada või vähemalt püüda vältida võimendamist. DNA paljundamisel tekkinud vigade paranduses osalevad kümned ensüümid, mis meie kehas piltlikult öeldes möllavad ja mässavad 24/7. Selleks et genoomi paljundamise vead saaksid maksimaalselt parandatud, on vaja, et rakud ise on hea tervise juures. Kui inimese keha on füsioloogilises stressis, näiteks nakatunud või mõnes muus haigusseisundis, ebapiisavalt puhanud, tubakasuitsu, liigsete ravimite või alkoholi keskkonnas, siis peavad rakud eelkõige tegelema nendes ebasoodsates tingimustes ellujäämisega. Kui organism on stressis, siis võivad genoomi paljundamisel tekkinud vead jääda parandamata, sest selleks vajalike ensüümide töö on pärsitud. Eriti puudutab see epigenoomi korrektset paljundamist. Nii nagu peab paljundama võimalikult ilma vigadeta 3,3 miljardit aluspaari DNAd, samamoodi peab ka kopeerima lõik lõigu haaval geenide avaldumist reguleeriva epigeneetilise sõrmejälje. Paraku, kui DNA vigade äratundmise ning remontimise mehhanism toimib paralleelselt DNA paljundamisega, siis epigenoomi vigu ei parandata. Kõik epigeneetilise sõrmejälje vead jäävad püsima ja antakse edasi järgmistele tütarrakkudele. See võib muuta rakkude omadusi, tuua kaasa kudede töö häireid ja aja jooksul kroonilisi haigusi.
Seega, veel kord elustiil, see on elutähtis – piisavalt puhata ja magada, tervislikult liikuda, süüa mitmekesist puhast toitu, vältida kahjulikku elukeskkonda ja meelemürke. See on vähim, mida me saame oma organismi terviklikuks toimimiseks teha. Toonitan – see on VÄHIM! Moraal ei puutu siin üldse asjasse, puhas tõenduspõhine teadus! Saame tagada selle, et meile stardipaketina kaasa antud genoom saaks korrektselt paljundatud enne iga uut rakuloomet. Ja nii võimalikult kaua meie elukaare jooksul. Suuresti võib ka öelda niimoodi, et genoomi tervis sõltub paljuski inimese ellusuhtumisest. Kui kaitsed oma eluviisiga genoomi tervist, siis on see investeering sinu pikaajalisse tervisesse.
Peale tervisliku eluviisi mida veel teha, et panustada oma genoomi tervisesse ja kuidas olla teadlikumad meile kaasa antud sellest nn stardipaketist, olla paremini informeeritud oma algsetest eeldustest?
Eestis ei ole seni sõeluuringute programmi pärilike kasvajatega seotud geenivariantide varakult avastamiseks ega ka laiemalt täiskasvanueas avalduvate geneetiliste haiguste ennetuseks kasutatavaid tõenduspõhiseid sõelteste. Kui me räägime vastavatest kliiniliselt olulistest pärilikest geenimuutustest, siis neid inimesi on vähemalt 4% elanikkonnast.2 Peale inimese enda õigeaegse tervisekäsitluse vähendaks sõeltestide varajane rakendamine koormust meditsiinisüsteemile, hoiaks kokku ravikulusid ja tervishoiu ressursse haiguste pikaaegsel käsitlusel. Eestis puudutab see kümneid tuhandeid inimesi, kes saaksid sellisest ennetusmeetmest kasu. Võimalust soovi korral testida pärilike haigustega seotud geenivariante praegu ei ole, kuigi tõenäosus ühe geeni muutusega seotud haiguste avaldumiseks on suur, mõningatel juhtudel ligi sajaprotsendiline.
Viimasel ajal on palju kõneldud geneetilistest riskiskooridest, mille aluseks on populatsioonis üldlevinud geenivariantide matemaatiliselt-statistiliselt arvutatud kombinatsioonid, mis koos esinedes võivad anda pisut kõrgenenud riski ühele või teisele kroonilisele haigusele. Värske uuring aga näitab, et näiteks kasvajate profülaktikas ei ole geneetilisel riskiskooril meditsiinis võrreldes olemasolevate sõeluuringutega piisavat lisandväärtust.3 Pannes rõhuasetuse ebaselge kliinilise kasuga geneetilistele riskiskooridele ja jättes kõrvale täiskasvanueas avalduvate pärilike haiguste tõenduspõhiste sõeluuringute strateegia arenduse, on Eesti tervishoiu pikaajalistes plaanides alustatud valest otsast.
Ameerika Meditsiinigeneetika ja Genoomika Ühing on koostanud soovitusliku nimekirja 73 geeni kohta, mille haigusseoseliste muutuste varajane testimine ja teadmine (täiskasvanueas) annab võimaluse ennetavaks tegevuseks, parandab elukvaliteeti ja vähendab enneaegseid surmajuhtumeid. Igal aastal uuendatakse geenide nimekirja meditsiinigeneetikutelt kogutud ettepanekute ja nendele järgnevate professionaalsete arutelude alusel. Sinna nimekirja satuvad ainult sellised geenid, millega seotud haigusele on olemas konkreetne ennetav, korrigeeriv või edasilükkav ravimeetod. Iga geeni juures on välja töötatud kliinilised juhised patsientide nõustamise, nt elustiil, ennetavad ravimid, välditavad tegevused, ja edasise jälgimise kohta. Tungivalt aga ei soovitata testida selliseid geenivariante, mille kohta on küll tõenduspõhine avaldumise seos olemas, aga haiguse ennetamiseks või raviks puuduvad lahendused.
Sellised täiskasvanueas pakutavad geneetilised sõeltestid on mitmetes arenenud riikides kättesaadavad ja ka kujunenud meditsiinisüsteemi rutiinseks osaks, Eestis veel paraku mitte. Tingimata on vaja välja tuua, et rahvusvahelises konsensuses ei soovitata täiskasvanueas avalduvate pärilike haiguste testimist lastel. On oht, et mõnes mitme lapsega peres võidakse hakata lapsi erinevalt käsitlema ja samuti nende tulevikku – näiteks riikides, kus haridus on tasuline – erineval määral investeerima. Laste geneetiline testimine on lubatud ainult siis, kui sellest testist on lapse tervisele vahetu kasu, näiteks perekonnas esineva lapseeas avalduva päriliku haiguse geenivariantide testimine.
Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et meditsiinisüsteem ei taha hästi vastu võtta ja kliinilisse meditsiini juurutada genoomianalüüsi võimalusi, olemuslikult on ju kõik sekveneerimised tarkvaralised arvutiprogrammid. Selleks et usaldada inimese tervise remontimine mõne IT-lahenduse kätte, oleks tarvis see uuringute ja kindlate protseduuridega kliiniliselt valideerida, mida geeniuurijad usinasti pole teinud.
Ma ei saa siin kasutuselevõtu skepsisega täiesti nõustuda. Selge kliinilise lisandväärtusega usaldusväärsete meetodite ja teaduspõhiste genotüübi-fenotüübi seoste analüüsile suunatud uute molekulaardiagnostika lahenduste meditsiinis juurutamine on olnud läbi aegade tõeliselt kiire, isegi plahvatuslik. Alustame ajaloost. Inimese kromosoomide arv loeti kokku aastal 1956. Ja juba kolme aasta pärast, 1959. aastal, seostati teatud kliinilisi sündroome kromosoomide arvu muutusega. Downi sündroom, Klinefelteri ja Turneri sündroom defineeriti kui kromosomaalsed haigused juba 1960ndate alguses ja see võimaldas nende patsientide terviseprobleemide ning optimaalse käsitluse süstemaatilist kliinilist uurimistööd. Aga samal ajal puudus ju toona kromosoomide uurimiseks tänapäevale omane metoodika. Sisuliselt osatigi kromosoome ainult kokku lugeda.
Hüppan siit kohe edasi suure sammu tulevikku. Esimese patsiendi, kelle puhul oli kasutatud esimest korda kliinilises praktikas täiseksoomi analüüsi ehk kõikide geenide DNA järjestuse määramist molekulaardiagnostika eesmärgil, haiguslugu avaldati teaduskirjanduses 2011. aastal. Poisslapsel oli põletikuline soolehaigus ja immuunsüsteemi häirete kahtlus, aga juhtumi puhul kasutatud ravivõtted ei andnud tulemust, sest haiguse etioloogia oli ebaselge. Eksoomi DNA järjestamisel leiti muutus programmeeritud rakusurma protsessi reguleerivas X-kromosoomi geenis XIAP. Sama muutust kandis ka ema, aga kuna temal on X-kromosoome kaks, siis haigus ei avaldunud. Mäletan, et see oli umbes tol ajal, hiljemalt 2013. aastal, kui toimus Euroopa inimesegeneetika ühingu aastakonverents, kus osalejad sõna otseses mõttes sumisesid kui mesilastaru ja arutasid erutunult, et kohe-kohe tulevad üleeksoomilised uuringud hulgakaupa kliinilistesse protseduuridesse. Ja tulidki. Juba 2013. aastal hakati paljudes USA ja Euroopa kliinikutes kasutama eksoomide järjestamist molekulaardiagnostikas ja selle põhistes ravivalikutes. Ka Tartu ülikooli kliinikumis. Juba alates 2014. aastast rahastab tervisekassa vajaduspõhiselt kliinilises käsitluses täiseksoomset analüüsi, kui patsiendil on päriliku haiguse kahtlus.4 Seda uuringut on tehtud Eestis tuhandetele patsientidele. Kliinilises meditsiinis on ikkagi nii, et eeltingimuseks peab olema meetodite ja analüüside tõenduspõhisus, kuid sealt edasi peab nendest ka patsiendile reaalset kasu olema. Kui mingi test või protseduur meditsiini seisukohast lisandväärtust ei anna, kuigi on tõenduspõhine, siis pole seda praktikas mõistlik kasutada. Kliinilise eksoomi analüüs juurutati meditsiinis kiiresti, sest haigusjuhtude molekulaardiagostiline saagis kasvas hüppeliselt. Võib loota, et lähiajal jõuab laiemasse kasutusse ka terve genoomi DNA järjestamine, mis võimaldab analüüsida mitte ainult üksikuid geene, vaid uurida ka genoomi struktuurseid ümberkorraldusi. Need põhjustavad näiteks viljatust või laste arenguhäireid. Mitmetes Euroopa ja Ameerika kliinikutes on täisgenoomi analüüsi töövoog juba juurutatud ja kasutusel mitte ainult molekulaardiagnostikas, aga ka näiteks katsetestimisel vastsündinutel ennetuse eesmärgil lapseeas avalduvate pärilike haiguste sõeluuringutes.
Lõpusõnadeks ütleb akadeemik Maris Laan: „Huvitav! Kogu aeg on nii huvitav! Mul on vedanud, et olen sellise eriala endale valinud. Praegu on juba 30 aastat sellest ajast, mil alustasin Helsingi ülikoolis oma meditsiinigeneetika alase doktoritöö uuringuid (doktorikraadi kaitses 1997. aastal – M. M.) ja kogu aeg on olnud nii huvitav! Me elame väga põneval ajal ja on hea tunda, et minu tegevusest ja teadmistest on kasu nii siin Eestis kui ka ülejäänud maailmas.“
Mida kiiremini paanika levib, seda pikem on pidurdustee. Üks vastutaja huulilt ettevaatamatult lendu läinud ja faktikontrolli läbimata lause võib kergesti muutuda argitõeks rahvasuus ja seal oma elu elama hakata. Kuidas ka kahetsedes ei pingutaks, on raske teda tappa.
Riigikogu liikmetele paistab see olevat kohale jõudnud: kui nad ka jõuliselt ei pidurda, siis vähemasti enam ei kiirenda. Teisipäeval peeti riigikogus maha korraline välispoliitika arutelu, mis oli igati vaoshoitud ja kantud kollektiivsest kindlameelsusest. Ei ühtki paanikasõnumit! Läbiv teema oli ootuspäraselt, et „me peame tegema nii, et teised teeksid“ ning et paljud neist teistest ei saa ikka veel Venemaa probleemist õigesti aru ja neid on vaja visalt harida. Kriitilisem vaatleja ütleks, et võõra raha jagamisel ei hoitud energiat ja tühja juttu kokku, aga kui mitmetunnisest arutelust üks tooniandev tsitaat välja noppida, siis Marko Mihkelsoni oma: „Vaatamata selle maailma keerukusele ja ohtudele, mis meid varitsevad, on Eesti tänane seisund absoluutselt parim, mida meil selles keerulises maailmas võtta oleks.“
Riiklikult tähtsa küsimuse arutelu parlamendis on mugavusformaat: seal saab suust raha pilduda katteallikat näitamata ja vastavat maksueelnõu esitamata. Näiteks lubatakse anda igal aastal Ukraina toetuseks 0,25% SKTst. Kõik on nõus, aga keegi ei küsi, kuidas see sadakond miljonit ehk ligikaudu 150 eurot iga töötava tuluteenija kohta aastas tuleks kokku koguda. Kui kehtiva maksukoormuse piires, siis kelle arvelt (ja võib ette kujutada, keda viljatult kärpima ja keda pügama minnakse)? Hoopis ausam oleks ikka minna mingil kujul riigikaitsemaksu kehtestamise teed. Oleks igaühele selge, kuhu, kui palju ja kui kaua sõjaraha läheb ning antaks võimalus oma patriotismi teoga kinnitada. Praegu jääb maksumaksja lambukeseks, kes saab alles tagantjärele teada, kuhu ta raha on läinud ja millest seetõttu ilma jääb.
Paraku on rahustav-julgustaval sõnumil – kes neid riigikogu stenogramme ikka jaksab lugeda – vähe lootust võistelda end sõjaootuse ja läheneva hävingu lõksu mõelnute hädahüüetega. „Ka parima stsenaariumi korral suudab Venemaa taastada oma Ukrainas räsitud armee kärmemalt kui Euroopa selleks valmistuda,“ kuulutab EPL oma 13. veebruari juhtkirjas „Sõjaline oht Euroopale on tulnud, et jääda“. Päev varem jõudis Eestitki hästi tundev Edward Lucas saabuvale hädale veel ajavinti peale keerata, kui kirjutas Times’is: „Venemaal on vaja vaid kaht aastat, et pärast lahingute lõppu Ukrainas oma väed taas seadistada. NATO ei ole selleks valmis. [—] USAta on asi veel halvem: Euroopal kulub vähemasti kümnend oma kaitse korraldamiseks“ („USA sõnum liitlastele: olete omapead“, 12. II).
Venemaa neli viimast muna on võidupäevaks valmis.
Keskmise infotarbija elu ei teinud sugugi lihtsamaks see, et kas juhtumisi või siis hoolikalt ajastatult tuli Eesti välisluureamet riigikogu aruteluga samal päeval välja oma „Avaliku raportiga 2024“. Kõik käis tuttavas järjekorras. Esimesena paiskab kiirajakirjandus välja paanikapealkirjad (näiteks „Venemaa sõjaväereform suurendab oluliselt vägede hulka Eesti piiridel“ Postimehes) ning alles õhtuks jõuavad kaamerate ette asjatundjad eesotsas väsimatu valveeksperdi Rainer Saksaga, kes püüavad oma tasakaalukate selgitustega juba suureks paisunud paanikatuld kustutada. Aga kes neid enam usub, kui pealkirjanikelt juba ärevusdoos kätte saadud?
Armeereformi kommentaariks: ükski reform ja eriti Venemaal ei suurenda ega paranda midagi, sest see on bürokraatlike, ainult paberil elavate toimingute kogum. Kui isegi peaks jõutama niikaugele, et mingigi materiaalne ressurss liikvele läheb, siis see on ju ennekõike varastamiseks välja pandud. Kes vähegi on jälginud, milliseid käske Venemaa valitseja armee reformideks ja relvastamiseks viieteistkümne aasta jooksul on andnud ning kui tulemuslik ja graafikujärgne on olnud sõjalaevastiku, lennuväe ja muidugi analoogideta imerelvade osakonna arendamine, peab vaid imestama, et käskude täitmises ebaõnnestunud asjaosalisi tuhandete kaupa maha ei ole lastud, nagu Stalin kindlasti oleks teinud.
Enda kurssiviimine faktidega ja neist loogiliste järelduste tegemine nõuab süvenemist, mis argielu hädadega maadleva keskmise kodaniku ajabilanssi sugugi ei mahu. Nii on iga paanikapealkiri ja -lause järjekordne tilk stressirohkel ajal niigi triiki täis hirmukarikasse ning tugevdab ekslikult Venemaa lõputu vägevuse kartjate usku.
Kohati tundub mulle, nagu oleksin sattunud ajas tagasi 1980ndate algusesse, mil alatihti sattusin lootusetutesse vaidlustesse mõttelaiskusest N Liitu igaveseks pidanud konformistidega, kes jutlustasid kavalast kohanemisest, mitte vastupanust. Mul oli loomulikult vähe andmeid, rääkimata teadmistest makromajanduslike põhinäitajate hindamiseks, kuid vähestest infokildudest Ameerika Häälest ning argielu vaatlustest piisas jõudmaks järeldusele, et Nõukogude võim ei kesta enam üle kümne aasta. Mõistagi ootasime ja lootsime iga gensek’i surma järel, et nüüd hakkab kohe juhtuma, kuid läks Brežnev – ei midagi, läksid Andropov ja Tšernenko – ikka ei midagi. Aga siis tuli Gorbatšov, kellel ei olnud enam midagi juhtida, sest N Liidu majandus varises ootuspäraselt kokku. Meile iseseisvus, neile nälg.
Nüüdki ei ole küsimus muus kui selles, kui kaua nälgima harjunud ja orjalikult ohvrimeelne Venemaa elanikkond sel korral kannatada kavatseb. Sealne sotsioloogia ennustab, et suurele varingule ei hakata kaasa aitama protesti, vaid kõigest kasvava passiivsusega. Välisluureamet hindab Venemaa sõjarežiimile lülitunud majanduse väljavaateid igati adekvaatse pessimismiga. Samale lainele on hinnangutes häälestunud nii Venemaa enda majandusteadlased kui ka lääneilma analüütikud.
Triljonid võivad tunduda tohutu rikkusena, aga selgema pildi saab, kui rublad pärisrahaks ümber arvutada ja taandada kogueelarve kulutusteks elaniku kohta. Venemaa kulutab tänavu riigikaitsele ja sõjale ligi 40% riigieelarvest, mis teeb elaniku kohta tuhat eurot. Kõige muu eelarveliseks rahastamiseks jääb 1500 eurot elaniku kohta. Eestis on vastavad arvud 750 ja 13 000 eurot, kusjuures kaitsekulude erinevus on see, et meil jääb kõik selle raha eest saadu alles, Venemaal aga kulub kohe rindel ära. Ukraina tegevus tekitab iga päev (eriti neil päevil, mil mõni Venemaa lennuk või laev loosi läheb) Venemaale suurema arve, kui selle katteks eelarves raha on.
Ja kõik muu? Mitu päeva me Eestis taluksime valitsust, kes avalikku sektorit suvatseks rahastada Venemaa tasemel, see on vaid kaheksandiku ulatuses praegusest tasemest? Õpetaja palk oleks sel juhul 200, arstil 300 ning pension alla 100 euro kuus, midagi ei ehitataks ning keskklassi tasemel elaksid ainult vigastatud ohvitserid, julgeolekunuhid ja sõjatehaste brigadirid. Mida kõneleb majanduse tervise kohta fakt, et riigi kõrgeim juht peab kuu aja jooksul kolm korda jõuliselt sekkuma pealinna elanike kanamunadega varustamise probleemidesse? Kelle fantaasia ulatuks kujutlema Eesti presidenti või peaministrit aktiivselt võitlemas kanamunade defitsiidi ja kalli hinnaga Selveri või Prisma poodides?
Ma ei tea vastust küsimusele, kui kaua kavatsevad Venemaa elanikud sel korral nälgida, kas ületatakse Leningradi blokaadi aja rekord või korjab keegi varem uuesti üles Lenini loosungi „Rahu! Leiba! Maad!“. Praeguseks juba nälgib umbes 20 miljonit elanikku ja arvestades inflatsiooni, sanktsioone, majanduse struktuurseid hädasid ja muud, saab ainult kiiresti kasvada nende hulk, kellele on kanamunad sama kättesaamatud nagu Fabergé munad ning ilmuvad veel ainult unenägudes.
Viimastel aastatel olen tabanud end vaimsetelt konarustelt. Üldist hämarolu ei ole, aga üks hääl sosistab: „Mis sa teed, kui peaksid sattuma sõja, okupatsiooni ja vägivaldse võimu küüsi?“ Hirm on, et Teise maailmasõja aegu avaldunud inimese elajalik pale võib teatud, ehk juba liginevates oludes, end taas ilmutada. Kas nüüd läheb midagi teisiti kui läinud sajandi jõledatel punastel-pruunidel aastatel? Kas suudame paremini ellu või endaks jääda, olla hullude valikute ees vähem oportunistlikud, inimlikumad?
„Ära hingelda, paranoik, see oli keskajal,“ ütlevad sõbrad. On loetud Teet Kalmuse ja Igor Taro uljaid reportaaže ja teatakse, et venelased on kui saamatud pärismaalased, kes sõidavad ürgsete kaarikutega (vastu puud), lasevad end ise maha ja plahvatavad oma miinide otsas. Keila pubis õhtuid veetvate kümnete vahvate NATO-laste vastu pole neil küll mingit lootust. Jõrm eesti mees, looduse ja lääne tsivilisatsiooni kroon, usub, et tema kasutuses on ülimad vahendid ning „aborigeenne ja kiviaegne“ teda ei ohusta.
Aga ehk on sõbrad süüdimatud ja käituvad nagu siis, kui tuleb arsti juurde minna jamadest mööda vaadates? Kas nad ei sarnane sadade tuhandete 1930. aastate ortodokssete stalinistidega, kes küll tembeldasid naiivseteks hea tsaari usku talupoegi, ent ei pidanud kuni kuuli kuklasse saamiseni võimalikuks, et nende arreteerimise ja piinamise taga võiks olla Stalini režiim? Valgustuslik-revolutsioonilise Nõukogudemaa teaduslik-kommunistlik elu ei saanud ju olla ebaõiglaselt brutaalne.
Ei Teise maailmasõja õuduste lähedus, infoajastu, intellektuaalid ega miski muu pole meid kõnealuste murede osas ette valmistanud. Adorno arvates tühmistasid meid juba Stravinski ja džäss. Nüüd rõõmustab infoajastu meid aga sadade spordikanalite ja BSHga! Intellektuaalide meelest pole me veel sõjaski, tähtsamad on emantsipatsioon ja elustiilivalikud jms ning võimu hirmsaim tahk on diskursiivne. Saatan ei tegutsevat nuudi, vaid identiteedi ja mentaliteedikujunduse toel, variserlikult-varjatult ihasid äratades.
Ent võim ei võrguta alati nagu Foucault’ biopoliitika. Ta annab sulle vastu hambaid ja määrab õhu(tus)- ja jalutusrežiimi piiramise, kui püüad ruutmeetrises kongis sirutada, sest „siin pole mingi võimlemisinstituut“. Su abikaasa on hukatud ja laps teadmata lastekodus. Peale kuudepikkust näljutamist ja peksmisi lükatakse „kontrrevolutsioonist teatamata jätnu“ või juudivarjaja alasti jääle külma veega karastamiseks. Su kehaaukudes sobratakse „et sa midagi ei varjaks“. Kaalikaleotis, sunnitöö, gaas, ühishaud.
Niisuguselgi kujul on ilmnenud võim, mille kõrval neoliberaalne distsiplinaarsus oma suunamudimistega on sanatoorne fenomen. Ei mingit prantslaslikku bioordnungit, varjatut kaudset võrgutamist. Su „oma klass“ teostab kõike toorelt, vahetult ja lihalikult, nagu kujutab Tanel Jonase lavastus Ugalas ning kirjeldab Jevgenia Ginzburg Stalini repressioone kujutavates mälestustes ja Kadri Paas raamatus Ansipist. Eichmann ei löö kedagi, ikka omad sõbrannad kaebavad, oma küla mehed peksavad …
Mis teha, et mitte olla „lammastena tapal“ nagu juudid muiste, oportunistlikus roojas roomav kogukond ümber? Mida teha, et me ei väriseks, lipitseks ega langeks? Meie ajal on ju lademetes nii erisuguseid teadmisi, mentoreid, meeleolude, muutuste ja suhtumiste coach’e. Aga sina ole abita nagu dr Vahingu naispatsient, kes üldiselt oli elu, mehe ja kõigega siin ilmas rahul. Mees tõi palga koju, ei ripsutanud ega tipsutanud. Ainult liputama kaldus, mille vastu naine tabletti anus. Aga elukogenud spetsialist tõdes lohutult: „Ei ole niisugust tabletti.“
Aasta kõige pimedam aeg on küll läbi ja päev mitme tibusammu võrra juba pikem, kuid ikka tundub, et kogu aeg on öö. Kuid kas meil on pimedust, seda tõelist pimedust, ikka piisavalt? Ehk on pimedust vaja sama palju kui valgust? Mida aeg edasi, seda vähem saab nautida pilkast ööd. Pimedusest on saanud haruldane nähtus.
Inimkond on pimedust tehisvalgusega ikka vallutada püüdnud. Elektri leiutamise ja igasse majapidamisse jõudmisega võeti kontroll päeva ja öö vaheldumise üle enda kätte. Tööd teha ja raamatut lugeda sai nüüd ka pilkases pimeduses. Tööstusrevolutsioon ja linnastumine lõid pimedusele hingekella. XIX sajandil püstitati Pariisi tänavatele gaasilambid ja sealtpeale levis mõte valgustatud linnast üle ilma ning jõudis ka väiksemate asulateni. Kiiskavad kaubamajad, vilkuvad valvesüsteemid, välja valgustatud kirikud, välireklaamid, siravad kasvuhooned, ilutulestik ja valgusmängud on varjutanud tähistaeva. Tehisvalguse asjakohasest kasutamisest on saanud priiskamine – linnad helgivad täisvalguses ka keset ööd. See kõik on viinud reostuse, täpsemalt valgusreostuseni, ning kaasa toonud mitmed keskkonnaprobleemid.
Tehisvalguses kiirgav horisont ajab segadusse rändlinnud, ookeani otsivad kilpkonnad ei näe enam tähti, ei jõua seetõttu veeni ning hukkuvad. Ka inimesele teeb lõputu tehisvalgus liiga. Kui päeva ja öö piir hägustub ja saab nautida alatist päeva, siis muutub unerütm, valgus ei lase magada, see viib aga immuunsüsteemi probleemide ja ainevahetushäireteni.
Pimedust polegi enam olemas, sest kõikjal kumab silmapiiril mõne suurema või väiksema asula valguskuma. 2016. aastal ajakirjas Science Advances ilmunud artiklis „Tehisliku taevavalguse uus maailmaatlas“ („The new world atlas of artificial night sky brightness“) tuuakse välja, et ühel kolmandikul Maal pole enam võimalik näha Linnuteed ja 80 protsenti Maad mõjutab tehisvalgus. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on pimedust veel vähem: 99 protsenti neist paigust on tehisvalguse kumas.
Pimedusest on saanud luksus. Uus-Meremaal on seatud eesmärgiks saada pimeduse rahvaks ja vähendada valgusreostust. Maailma kõige pimedamaks kohaks peetakse Atacama kõrbe Tšiilis. Euroopas saab tähistaevast segamatult nautida väikesel Bradsey saarel Suurbritannia külje all. Kohtade nimekiri, kuhu valgusreostus ei ulatu, jääb aina lühemaks. Kunagi loodeti, et kuna leedlambid valgustavad tõhusamalt, saab elektrit säästa. Odavam tehnoloogia on aga viinud selleni, et valgusreostust on taskukohasuse tõttu hoopiski rohkem. Vähemate kuludega saab välja valgustada iga silla ja külakiriku – ning see varjutab tähed.
Ka Eesti astub muu maailmaga ühte jalga. Valgusreostuse kaardil helgivad hoiatavalt punaselt nii Tallinn, Tartu, Pärnu kui ka Kuressaare ja Narva-Jõesuu. TTÜs tehtud uuring „Tallinna linna valgustuskeskkonna (valgusreostuse ja räiguse) hindamine ja analüüs“ näitab, et COVID-19 pandeemia järel on valgusreostuse tase pealinnas tõusnud. Öeldakse ka, et senini väiksema valgusreostusega piirkondi, sh Nõmmet ja Põhja-Tallinna, on hakanud mõjutama kinnisvaraarendusega kaasnev tänavavalgustuse paigaldamine. Üks valguse liiglevimise põhjusi on vähene kõrghaljastatus: tänu puuvõradele levib tehisvalgus nimelt maapinna lähedal ega haju taevasse.
Meie aja suurimad keskkonnaprobleemid on elurikkuse kadu, õhusaaste, kliimamuutus, metsade vähenemine jms. Kõigi nende lahendamine eeldab tohutut pingutust ja olukorra paranemine võtab aega, mõnikord on vaja vea parandamiseks sadu aastaid. Valgusreostuse kõrvaldamine on selle kõigega võrreldes imelihtne: piisab vaid tule väljalülitamisest.
Selge see, et ilma tehisvalguseta enam ei saa, kuid oluline on tasakaal. Kasutada tuleks tänavavalgusteid, mille valgusvihk on suunatud alla, mitte üles. Oluliste hoonete ja sildade väljavalgustamisel on abiks valgusdisainer, kes oskab tähelepanu pöörata ka pimedusele. Palju annab juba kas või seegi, kui linnas öösiti osa valgusest välja lülitada. Näiteks majade fassaadivalgus või valgusreklaamid. Lindudele ja putukatele on abi sellest, kui kasutada sinise leedvalguse asemel kollase valgusega lampe. See sobib ka inimorganismile paremini.
„Loovus“ on sagedasti tühi sõnakõlks, veel sagedamini mõttehägu. See on moodsa ajastu viimane valdkond, kus ebatäpsus ja müstifitseerimine on lubatud. Jätkuvalt on võimalik tõdeda, et keegi lihtsalt on loov, tõsta esile jumalikku annet, see üle kullata ja siis lihtsalt laiali minna – küsimata, et kuidas see kõik ikkagi juhtuda sai.
Seejuures oskab parem osa nüüdisteadusest päris hästi loovust määratleda ja selle juuri välja sõeluda, samuti näha selles vähem individuaalset omadust ning enam ühiskondlikku kvaliteeti. Kui loovus on aga ühiskondlik nähtus, siis tuleb küsida, mida peab tegema juhtimistasandil, eri poliitikavaldkondadega, et see omadus süveneks ja tugevneks. Küsima peaks sedagi, miks ja milleks too loovus üldse hea on. Minu pakkumine on, et „loovus“ ei kuulu kaugeltki vaid kultuuri ja kunstide erivaldkonda, vaid see on laiem, n-ö tundmatutes olukordades probleemide lahendamise või käitumise juhtimise oskus, mida läheb tarvis enamikus eluvaldkondades. Sestap tuleb selle oskuse süvendamiseks vaadata peale haridus- ja kultuuripoliitika ka muudesse valdkondadesse, sealhulgas ka näiteks digimajanduse seadestusse.
Alustan algusest: mis ikkagi on too loovus? Nii pragmatistliku filosoofia, semiootika kui ka formaalloogika isa Charles Saunders Peirce on eristanud kolme peamist järeldamise viisi: abduktsiooni, deduktsiooni ja induktsiooni. Deduktsioon, järeldamine üldise kogemuse või paljude näidete põhjal, on tuttav vähemasti Sherlock Holmesi lugudest. Induktsioon, järeldamine üksiknäidete põhjal, on saanud populaarkultuuris ehk vähem tähelepanu, kuid on samuti kooliprogrammis õpetatud ja laialt tuntud.
Abduktsiooni koolis ei õpetata ja sestap on sellega natuke keerulisem. Peirce’ile oli see ehk olulisim järeldusteni jõudmise viis, kuna seeläbi võib jõuda uute ideedeni. Adbuktsioon on järeldusteni, täpsemalt hüpoteesideni jõudmise viis abstraktse sarnasuse põhjal. Abduktsiooni kasutatakse ennekõike uute, tundmatute olude korral, kui kõik eeldused ei ole konkreetselt paigas. See on mõttekas meetod, kui arutleja ei saa situatsioonist või selle kontekstist päriselt aru, aga üritab siiski olukorras selgusele jõuda. Dünaamiliselt muutuvas tänapäevas, kultuurivoogude lõputu paljususe keskel, kogeb selliseid situatsioone enamik nüüdisaja inimesi. Mida sellistel puhkudel tehakse? Peirce’i ja tema järel tulnud sadade abduktsiooniuurijate järgi otsitakse olukorrale abstraktseid analooge. Näiteks tundmatut videomängu mängima asudes üritatakse sellest sotti saada kõiksugu varasemate mängukogemuste ja kasutajaliideste toel ning püstitatakse käigu pealt hüpoteese, kuidas mängu juhtida, millised on selle funktsioonid ja eesmärgid.
Aga abduktsioon on ka igasuguse kujundliku mõtlemise alusmehhanism. Igasugune metafoor koosneb ju kahest poolest, mida seob teatud laadi assotsiatiivne sarnasus. Võtkem triviaalseim näide: kui algaja luuletaja kasutab ära vihmatilkade ja pisarate visuaalse sarnasuse, et kommunikeerida midagi melanhoolset, siis eeldab ta lugejalt abduktiivset võimekust luuletuse sõnumist aru saada.
Laiemas plaanis kasutab aga igasugune kunst eri päritolu tähenduskoodide ootamatut sidumist mingit sorti abstraktse sarnasuse põhjal, et proovida kommunikeerida midagi uut, avada uusi viise reaalsust mõista. Võtkem näiteks mõni värskem muusikažanr: näiteks synthwave eksperimenteerib 1980ndate soundtrack’ide ja praeguste sound’ide seostega. Huvitavam osa kultuurist tõlgib seoseid aga kultuuri- või meediumipiire ületades: näitena võib siin ehk tuua mumblecore’i paralleelse leviku nii filmis kui ka popmuusikas. Nii tähendab „loovus“ seoste nägemise ja tõlkimise oskust – seda looja ja ka auditooriumi poolt. Teisisõnu on loovus võime näha uues kontekstis nähtuste vahel abstraktseid seoseid või sarnasusi ning püstitada nende põhjal hüpoteese edasisteks tõlgendusteks ja käitumiseks.
Nii mõistetuna on loovuse esmane tulemus lihtsalt uus interpretatsioon. Interpretatsioonile võib aga järgneda kas kommunikatsiooniakt, teos või toode, mis on paradoksaalsel kombel korraga nii siduv (ja nii ka kultuuri laiemas mõttes sisemiselt sidustav) kui ka kultuurisüsteemi järsult katkestav – uus seos või vormikombinatsioon võib olla sedavõrd uuenduslik, et muudab kogu süsteemi põhjani. Näitena võib siin ehk tuua viimase aja 3D-mängud ja suhtluskeskkonnad, mis lõimivad ja seostavad arvutimängude ja paljude muude kultuurivaldkondade konventsioone üle paljude aastakümnete, kuid mille kommunikatiivne potentsiaal on sedavõrd paljutõotav, et mõjutab tõenäoliselt järsult kogu kultuurisüsteemi arengudünaamikat.
Kuid mingem edasi. Kui loovus on ennekõike seoste nägemise oskus, nende põhjal uutes olukordades hüpoteeside püstitamise oskus, siis ei pea see olema kaugeltki vaid individuaalne omadus, vaid võib laieneda kogu ühiskonnale. Seda seetõttu, et seoste nägemiseks on vaja tunda seostatavaid: tuleb tunda kultuuri, selle võimalikult paljusid tähendussüsteeme ja allkeeli.
Võtkem näiteks tehisintellekti. Palju on arutatud selle üle, kui loovad on suured keele- või visuaalloome baasmudelid: kas need saavad vaid olemasolevale kultuurimaterjalile tuginedes olla loovad? Paljude teiste seas on näiteks Noam Chomsky arvanud, et need ei saa millegi uuega põhimõtteliselt hakkama saada. Juri Lotman Chomskyga ei nõustuks. Tema definitsiooni kohaselt tuletub kultuuriinnovatsioon alati kahe žanri segunemisest, kuid nii, et mõlemad võtavad kaasa oma nn mälusüsteemi ning nende süsteemide vaheline pinge lubab kommunikeerida ja mõista midagi täiesti uut.
Masinõppe mudelid võimaldavad sellist uue loomist seostamise kaudu kahel viisil. Üks on struktuurne, lähtub tehnoloogilistest seatustest, teise saab tuletada mitmesugusest kasutuspraktikast.
Tehnoloogilise loogika osas näitasime mõni aasta tagasi koos Maarja Ojamaaga*, kuidas tekitavad suurte andmebaaside ehitus, nende täienemisloogika ja lõpuks nende andmeid kasutavate algoritmide toimimispõhimõtted kultuuris teatud määral alati ennustamatust. Sõltuvalt andmeskeemade ülesehitusest lingivad andmebaasid omavahel kultuurivaldkondi alati natuke suvaliselt (tegelikult abduktiivselt, lähtuvalt teatud struktuursetest tunnustest ja kaasnevatest assotsiatsioonidest) ning sellest suvalisusest sünnib alati natuke ootamatuid seoseid (sagedasti n-ö ebarelevantseid otsingutulemusi, teinekord siiski ka produktiivseid üllatusi), kõnekaid linke ja kombinatsioone.
Kui vaadata, milleks inimesed noid loomealgoritme enamasti kasutada püüavad, siis hakkavad ka siin silma katsed mängida vastandite ühtsusega, leida assotsiatiivseid seoseid ja kasutada neid uute tähenduslike kombinatsioonide loomiseks: Harry Potteri tegelased kui Balenciaga modellid või Itaalia maffia liikmed või Berliini klubikultuuri osalised. Või siis jälle „Star Wars’i“ filmitreiler Wes Andersoni maneeride võtmes. Kas selline sünteesfilm ei oleks „loov“? Oleks ju vägagi, sellist oleks eriti põnev näha! Teisisõnu jõuan selle näitega tagasi Lotmani kultuuriinnovatsiooni definitsiooni juurde. Ning järeldan, et tehisintellekt on ise loov, ent seda saab veelgi edukamalt kasutada efektiivse loovtööriistana.
Mida tähendab see kõik aga kultuuri- ja tehnoloogiapoliitikale? Ning loovuuringutele, loovainete pedagoogikale? Alustagem tehnoloogiast. Suuri generatiivse tehisaru mudeleid treenitakse andmekorpuste peal ning sestap sõltub nonde mudelite „loovus“ lõpuks sellest, kuidas on andmed kokku seatud ja ära seletatud, s.o metaandmete kvaliteedist ja andmebaaside struktuurist. Enamik kultuurimaterjale on aga tänini nn relatsioonandmebaasides, kus iga tekst, pilt või video on seatud kindla struktuuriga tabelitesse. Igaüht neist iseloomustab mõni dimensioon neist tabelitest, tüüpiliselt küllaltki piiratud hulk ettekirjutatud karakteristikuid.
Kuid nagu iga kultuuriuurija teab, pole kultuuritekstide tähendustel piire: konnotatsioone ja tähenduslikke seoseid võib igal teosel või nähtusel olla lõputu hulk. Ja seetõttu osutub iga tabel, millesse teos asetatakse, lõpuks moonutavaks lihtsustuseks. Infoteadustes on sellest probleemist kaua teadlikud oldud ning juba üksjagu aastaid tagasi arendatud välja nn linkandmete või teadmusgraafi tüüpi andmebaasid, mis võimaldavad igale kutuuriühikule lisada nii palju konteksti või seoseid avavaid selgitavaid linke, kui vaja, sidudes need nõnda palju täpsemalt ka muude ühikutega. Vaikne liikumine kultuuriandmebaaside linkandmestamise suunas on käinud maailmas juba mõnda aega.
Ka Eestis on asutud selle formaadiga eksperimenteerima ja see on oluline. Selleks on palju põhjusi, aga tehisaru kui loovustehnoloogia arendamise vaatest on oluline, et need mudelid saaksid paremini aru kultuuri tähendusilmast, sest see võimaldaks paradoksaalselt nii ootamatumaid ja nõnda loovamaid lahendusi kui ka seda, et need tööriistad oleksid paremini loojate kontrolli all ning praegu natuke suvalisi tulemusi saaks täpsemalt timmida. Seega, mis puudutab ka Eesti investeeringuid masinõppepõhistesse loomemudelitesse, siis on eesti omakultuuri põhine kultuuritekstide linkandmestamine siin üks oluline samm.
Mis puudutab loovainete pedagoogikat, siis siingi on üksjagu muutusi õhus. BFM, kus ma töötan, on oma algusaegadest peale pannud erilise rõhu praktiliste loomeoskuste, loometehnoloogia õpetamisele. Meister sünnib praktika toel, on olnud me tees. See ei ole olnud vale põhimõte, kuid ikkagi: kui kvaliteetset pilti saab potentsiaalselt toota ka lihtsalt sõnu arvutiekraanile ritta seades, siis võib olla täpse sõnaseadmise oskusest peatselt piisabki? Süžee kirja ja läheb! Ülimalt tõenäoliselt nii ei lähe, sest kultuuris oodatakse kunstidelt veidi paradoksaalselt alati ka teatud autentsust ning lisaks eeldus, et kunsti taga on kommunikatsioon: sõnumil peaks olema ajas ja ruumis suhteliselt konkreetne saatja.
Sellest hoolimata on selge, et tehisaru loova kasutuse edu võti ei ole mitte ainuüksi täpne sõnakasutus, vaid ka laiem kultuuritundmine: et tellida, et sõnastada, et leida abduktiivselt ainulaadseid seoseid žanride ja allkeelte vahel, tuleb kultuurilugu väga hästi tunda. Tunda konventsioone, stiile, maneere, teadvustada detailitäpselt konnotatsioonide tähendusvõrgustikke jpm. Sestap saab ennustada, et loomekoolides tõusevad taas kesksele kohale kunstide, kultuuri ja ühiskonna ajalugu, kultuuri mõistmise ja täpse analüüsimise oskuse õpe.
Teisisõnu: masinõpe teeb tegelikult nähtavaks asjaolu, et kompleksses kultuuris sõltuvad inimese oma elu teadliku ja loova juhtimise oskused sellest, kuivõrd on tal olnud kokkupuuteid kultuuri mitmekesisusega, selle koodipaljususega, ning seeläbi abduktiivse järeldamise võimekusest.
Sellest omakorda tõukub aga järgmine kultuuri- ja meediapoliitiline printsiip: iga riik peab tagama, et selle kultuurisüsteem, aga selle sees eriti just meediasüsteem, on piisavalt mitmekesine, et elanikkonna abduktiivne võimekus saaks tekkida ja areneda. Just sellepärast ei piisagi, näiteks, sellest, et avaõiguslikus meedias võimutseb ühest riigist pärit importsisu, sest vaid selle riigi kultuurikoodide tundmine ei aita Eesti kodanikke tänapäeva kultuuridünaamika mõistmisel. Ka just sellepärast on oluline, et eesti kultuuris oleks ära seletatud, seostatud ja kontekstualiseeritud kõik aktuaalsed popkultuuri allhoovused, sh popmuusika žanrid – sest vaid nii saab huviline jõuda nende seoste läbinägemiseni ning loova uuskasutuseni.
Kokkuvõtteks: loov vaim võib olla kohati üksildane, aga selle tegevusulatus on sotsiaalselt tingitud. Iga ühiskonna kultuuri-, tehnoloogia- ja paljude muude valdkondade poliitika ning institutsioonide seadestu saab kas võimestada kodanikke nüüdisaja tähenduskompleksusse julgelt ja loovalt suhtuma või vastupidi, üldsegi mitte. Mulle tundub, et pikas perspektiivis peitub vastuses sellele küsimusele iga ühiskonna heaolu ja enese uueksloomise võti.
* Indrek Ibrus, Maarja Ojamaa, The Creativity of Digital (Audiovisual) Archives: A Dialogue Between Media Archaeology and Cultural Semiotics. – Theory, Culture & Society 2020, nr 37 (3). doi:https://doi.org/10.1177/0263276419871646
Soome rahvas on valinud presidendiks Alexander Stubbi, kes sai Pekka Haavistost ligi 100 000 häält rohkem. Häälte vahekord oli 51,6 : 48,4. Suur oli tema toetus rootsikeelsel Ahvenamaal, Pohjanmaal ja maapiirkondades. Haavistot toetasid kultuuriinimesed, noored ja linlased. 55aastane Stubb mõjub 65aastase Haavisto kõrval energilisema, terasema ja ka teravamana. Konservatiivsetele valijatele ei meeldinud Haavisto homosuhe.
Pärast Mannerheimi on Stubb teine soomerootslasest president. Ehkki Soomes öeldakse, et ta on pärit kakskeelsest kodust, sest ema oli soomekeelne, on Stubb gümnaasiumis märkinud oma emakeeleks rootsi keele. Aga Soome parteipoliitikasse sisenedes sai emakeeleks äkitselt soome keel, eesnimede hulgast kadus Cai-Göran. Erinevalt Elisabeth Rehnist, kes aastaid tagasi oli Rootsi Rahvapartei presidendikandidaat, parandas Stubbi võiduvõimalusi see, et ta oli peaministri partei Koonderakonna kandidaat ning kogenud poliitik.
Huvitaval kombel on Soome ajaloo kriitilistel hetkedel suurt rolli etendanud soomerootsi president. Carl Gustaf Mannerheim lõpetas Soome suhted Hitleri Saksamaaga. 1944. aasta juunis taotles Mannerheim Hitlerilt abi, mida saadi tingimusel, et Soome ei astu sõjast välja. Tagatise andis president Risto Ryti. Kui Soomel õnnestus vene rünnak tõrjuda, tehti Mannerheimist president. Teda Ryti tagatis ei sidunud ja Soome astus sõjast välja. Stubbi ajal jällegi saab lõplikult läbi Soome erisuhe Putini Venemaaga.
Sõda Ukrainas on soomlasi otsustavalt mõjutanud: nähes Venemaa jõhkrust, said neist üleöö NATOsse astumise pooldajad ja katkes viimane nabanöör Venemaaga ehk president Sauli Niinistö telefonikõned Vladimir Putiniga. Stubb on lubanud olla läänemeelne president ega soovi erinevalt Haavistost vastu võtta Venemaa presidendi kõnet. Suhetes Venemaaga taotleb ta kehtestatud sanktsioonide tihendamist ning nimetab illusiooniks, et Venemaa võiks areneda liberaalseks demokraatiaks.
Veel hiljuti ta nii kindlameelne ei olnud. Haavisto tuletas valimiskampaanias meelde, kuidas Stubb oli ministrina toetanud Nordstreami ehitamist ja venelastele viisavabaduse andmist ning nimetanud 2014. aastal valitsusest Vene Rosatomi tuumajaama ehitamise plaani tõttu lahkunud rohelisi russofoobideks. Aga ajad on muutunud ja Stubb koos nendega. Ta on lubanud hoida häid suhteid USAga ja teiste läänepartneritega ning tihendada tänu NATOsse astumisele sõjalist koostööd Rootsi jt Põhjamaadega. Hiinaga suhetes on ta lubanud taotleda riskide vähendamist tehnoloogia ja strateegilise omandi vallas. Ukrainale soovib ta abi andmise jätkamist ning konkreetsete lubaduste andmist teel ELi ja NATOsse.
Soome tee NATOsse on olnud pikk, suurt osa selles on etendanud Talve- ja Jätkusõja rängad kogemused, mis on teinud Soome presidendid NSV Liidu ja Venemaaga suhtlemisel üliettevaatlikuks. Siiani see õigustas end, nüüd enam mitte. NSV Liidu tugeval survel tekkis soometumine, millega tegi algust president Paasikivi, kelle reaalpoliitilise arusaama järgi tuli NSV Liiduga hästi läbi saada. Tema ajal suruti Soomele peale sõprus-, koostöö- ja abistamisleping, mis oleks kriisiolukorras võimaldanud venelastel väed sisse viia. Oma mantlipärijale Kekkonenile ütles Paasikivi: venelasi ei tohi usaldada.
Kekkonen püsis presidendiametis aastail 1956–1982. Võimuahne poliitikuna kasutas ta võimul püsimiseks „Vene kaarti“. Max Jakobson on seda iseloomustanud järgmiselt: „Et valitseda välispoliitikat, tuli Kekkonenil valitseda sisepoliitikat, ja et valitseda sisepoliitikat, tuli tal rõhutada välispoliitika esmatähtsust..“ Välispoliitikat nimetati tollal hellitavalt Moskva arvamuseks. Igal Soome tipp-poliitikul pidi olema oma „koduvenku“, kellega lähemalt suheldi. Ehkki Kekkonen ei järginud Paasikivi hoiatust, hoidis ta Soome asjad korras ning Soome majandus elas tänu NSV Liidu tellimustele rasvaselt.
Järgmine president Mauno Koivisto oli ettevaatliku loomuga. Laulva revolutsiooni ajal manitses ta eestlasi, et need iseseisvumispüüdlustega Gorbatšovi uutmispoliitikat ei ohustaks. Veel 1991. aasta jaanuaris rõhutas Koivisto, et Soome on tunnustanud Balti riikide kuulumist NSV Liidu koosseisu. Augustis Soome seisukoht muutus. Selle vastu oli tollane välisminister Paavo Väyrynen, kes viimase „koduvenkude“ põlvkonna esindajana üritas osaleda ka seekordsetel presidendivalimistel, kuid ei saanud kokku kandideerimiseks vajalikke toetushääli.
Koivisto järeltulija valimistel oli Soome poliitikataevasse komeedina kerkinud Elisabeth Rehn. Võitnud Rootsi Rahvapartei juhtide jahmatuseks nende toetatud kandidaati, oli ta pääsenud parlamenti ja kerkinud meespoliitikute vastuseisu kiuste kaitseministriks, kellena tema tähtsaimaks teoks sai Vene hävitajate asemele USA F/A 18 Hornetite tellimine. Partei esimees keelas tal julgeolekupoliitika ja NSV Liiduga suhete teemal avalikult sõna võtmast. Rehnist sai presidendikandidaat ja lõppvoorus kaotas ta Martti Ahtisaarile üsna napilt. Kirjanik Paavo Haavikko ütles, et rahvas oli valinud presidendiks omaenese peegelpildi – värvitu isiku, kes ei tunne oma riigi olukorda ega seadusi. Minevik võitis ja tulevik kaotas.
2000–2012 oli presidendiks Tarja Halonen. 2006. aasta valimistel oli tema vastaskandidaadiks Sauli Niinistö, kes mainis, et oleks valmis NATOsse astumist kaaluma. Halonen kinnitas, et tema mingil juhul riiki NATOsse ei vii, ja võitis. Kommenteerides Balti riikide NATOsse astumist ütles Halonen üleolevalt, et ilmselt olid nad Nõukogude ajal harjunud kuuluma kollektiivsesse julgeolekusüsteemi. Gruusia sõja ajal väitis Halonen, et eestlased kannatavad postsovetliku trauma all ega suuda Venemaaga asjalikult suhteid korraldada. Pärast seda katkesid tema suhted Eesti presidendi Ilvesega.
Praegu oma teist ametiaega lõpetav Sauli Niinistö valiti presidendiks 2012. aastal. Ega temalgi Soome NATOsse viimisega kiiret olnud, alles Ukraina sõja ja Putini Venemaa ettearvamatu käitumise mõjul sai see enam kui kümme aastat hiljem teoks. Peale Stubbi valimist kirjutatakse Helsingist rahuloluga: „Lõpuks ometi on Soomel mitut keelt valdav, sotsiaalselt andekas, esinduslik president.“
Nõukogude aja lõpus sattusin tudengina Lääne-Siberis kokku Jekaterinburgi arheoloogidega, kes kaevasid Hullori küla taga metsas välja keskaegset linnust. Nähes seal kolmekordseid linnuse vallide jäänuseid, tekkis minu jaoks suur kontrast oma vahetute muljetega üldiselt vaiksetest ja rahulikest hantidest. „Sõjapidamine oli neil hästi arenenud,“ nentisid arheoloogid. Mõtlesin juba siis, et midagi on meie Siberi sugulaste elus läbi aegade väga palju muutunud.
Muutlik minevik
Arheoloogilised leiud ja kirjalikud allikad tunnistavad, et Lääne-Siberi ajalugu on juba üle kahe tuhande aasta olnud rahutu.1 Esimese aastatuhande lõpust alates on handid ja mansid rajanud üha võimsamaid linnuseid, relvasüsteemid teevad läbi põhjaliku muutuse. Suurem osa meestest maeti tollal sõjavarustuses (vähemalt vibu ja nooltega). Küttide ja kalurite ühiskonna kohta oli obiugrilaste sõjakunsti tase ebaproportsionaalselt kõrge.
Nestori kroonika järgi toimus esimene sõjaline kokkupõrge jugralaste ja novgorodlaste vahel 1032. aastal ning lõppes vene vürst Ulebi sõjasalga haleda kaotusega.2 Manside käes olid tollal suured alad lääne pool Uurali mägesid. Seetõttu on loogiline oletada, et sõditi ilmselt kuskil praeguse Sõktõvkari linna kandis, ilmselt veelgi lääne pool. Ka hilisemad vene kroonikad kubisevad õuduslugudest jugralaste (ilmselt põhiliselt manside) verejanust. Läbi kõigi nende kroonikate korratakse vormelit, et jugralased „joovad verd nagu vett“. See pole siiski teaduslikult objektiivne ega adekvaatne mansi tavade või toitumisharjumuste kajastus. Niimoodi töötas tollane sõjapropaganda, see oli lihtsalt keskaegses stiilis infooperatsioon maailma äärt asustavate paganate vastu, invasiooni ja annekteerimise õigustus.
Handi sõjamees XVI-XVII sajandist. Rekonstruktsioon arheoloogiliste andmete põhjal. (Zõkov jt 1994)
Venelased olid juba tollal osavad poliittehnoloogid. Nagu väidavad mõned Vene ajaloolased, annekteeriti jugralaste maa XII sajandil. Vene võimu tegeliku kehtestamiseni jäi siis veel viissada aastat. Alguses ei olnud hantidel ega mansidel õrna aimugi sellest, et nad on Vene alamad. Ja tõenäoliselt polnud venelastel XII sajandil mingeid teadmisi sellest, et handid üldse olemas on. Seega annekteeriti igaks juhuks ka maad, mis olid veel avastamata. Tuleb tunnistada, et see oli ettenägelik samm.
XV-XVI sajandil allusid Obi ugri vürstid juba Moskvale, nagu näitavad tsaari gramota’d. Samal ajal allus osa lõunapoolseid Obi ugri vürste aga ka Siberi khaaniriigile. Ja põhjapoolsetes vürstiriikides ei olnud keegi kellestki isegi und näinud.
XVI sajandi 80ndatel otsustas tsaar need iidamast-aadamast Venemaale kuulunud Obi ugri vürstiriigid lõpuks ka vallutada. Selle otsustava sissetungi juhiks oli ataman Jermak, kes küll ise peagi hukkus, ent sai kogu Siberi hõlvamise sümboliks. Mõnele poole jõudsid venelased alles XVII sajandi esimestel kümnenditel, kuigi need alad olid paberil juba mäletamatutest aegadest Moskva omad. Selle rahvusvaheliste suhete segaduse väljundiks olid Obi ugri vürstide ja Moskva suurvürsti vahelised sõjad, mis kestsid XVII sajandi 60ndateni või isegi Peeter Suure ajani välja. Veel XVIII sajandi algupoolel säilitas Konda mansi vürstiriik pea täieliku sõltumatuse Vene võimust. Näiteks tollal toimunud ristimiskampaania ajal ilmus välja mitmesajapealine Konda sõjavägi ja ajas ristijad oma maalt välja. XVIII sajandi keskpaigast võib Lääne-Siberi lõpuks ka de facto täies mahus ja igas mõttes Venemaale kuuluvaks lugeda.
Keskaja lõpuni võisid aga jugralased sama targalt Vene idapoolseid alasid enda omaks lugeda. Venelased madistasid mansidega vähemalt alates XI sajandist, ent alati ei seisnenud see venelaste retkedes Jugramaale. Mansid võisid mõnikord ka ise vabalt Venemaale kallale tungida. Eriti tihti ründasid mansid vene maid XV–XVII sajandil, olgugi et nad olid Vene tsaarile kogu aeg, igal võimalikul ja võimatul juhul truudust vandunud (nagu kinnitavad Vene kroonikad). Mansi vürstid voorisid pidevalt Moskva vahet, et hankida tsaarilt gramota’id. Hiljem esitasid mansid neid gramota’id kohalikele elanikele tõendina, et neil on voli Vene aadlikke karistada. Sellisel moel legaliseeritud manside sõjaretked rõõmustasid Uurali-äärsete alade talupoegi ja väikeametnikke, kes kasutasid juhust ning varastasid üleüldise segaduse varjus ning tsaari loale viidates kohalikelt mõisnikelt kõike, mida võimalik – hobuseid, lehmi, lambaid, soola ja jahu.
Viimased suured võitlused
Handi ja mansi keskaja loojangu perioodil sõdisid nad põhiliselt venelastega. Sellest ei jäänud kõrvale ka naispealikud. Pigem vastupidi. Üks eredam sõjaline episood leidis aset 1609. aastal, kui Koda vürstinna, handitar Anna otsustas venelased Siberist välja peksta, koondas enda ümber liitlastena veel mitu handi ja mansi vürstiriiki (Konda, Obdorski, Belogorje ja Sosva) ning plaanis rünnata Berjozovot. Sõda ei õnnestunud, vürstinna Anna kaotas venelaste survel formaalselt võimu, ent jätkas 1640. aastateni sisulist vürstiriigi valitsemist ka oma poja ja pojapoja ajal. Koda vürstiriigi alamad ei maksnud alguses Moskvale jassakki, karusnahamaksu. Seda hakati nõudma 1620. aastatel. Handid kannatasid natuke, aga 1636. aastal tõmbasid sõjarüüd selga. Sõjamehed ei suutnud küll taibata, kes neid õieti rõhub, oma vürst või tsaar, ning ebamäärane relvarahutus kestis mitu aastat. Tsaarile selline segadus ei sobinud ning 1643. aastal Koda vürstiriik likvideeriti. Vürstitar Annale anti asenduseks valdus Ežva jõel (praegusel Komimaal), kus ta 1649. aastal suri.
Koda oli XVII sajandi alguses võimsaim obiugrilaste vürstiriik, ent ka teised põlisrahva pealikud ei ole ajaloo unustusehõlma vajunud. Obdorski vürst Vassili sõjamehed lõid 1600. aastal puruks tundrasse tunginud Vene väesalga. Vassili liitus 1607. aastal Ljapini ja Kazõmi hantidega ning rünnati Berjozovot, tollast Lääne-Siberi põhjaosa pealinna. (Ljapini vürst Šatrov oli ka 1605. aastal juba Berjozovot rünnanud, mis on mõistetav, arvestades, et venelased ehitasid linna Ljapini vürsti linnuse Sugmut-Vaši kohale.) Et Vassili üritas Vene võimu kukutada, siis ta hukati ja tema surnukeha jäeti Berjozovosse kolmeks aastaks rippuma. Ent tema järeltulijad püsisid võimul (seda võimu küll järjest enam venelastele loovutades) tsaariaja lõpuni. See ei tähendanud aga, et nad Vene võimu suhtes endale teatud vabadusi poleks lubanud. Juba 1609. aastal lõi Vassili poeg Mamruk liidu teiste handi vürstidega, et kõik venelased minema ajada. Aastatel 1611-1612 korraldas Konda vürst veel ühe tõsisema sõja venelastest lahtisaamiseks. 1631. aastal kutsus Mamruk aga neenetseid üles, et üheskoos venelased vähemalt tundrast välja ajada.
Praeguse Surguti linna piirkonnas eksisteerinud Bardaki vürstiriigi (nimetatud XVI sajandi lõpus elanud samanimelise handi pealiku järgi) valitsejad Kinema ja Sueta ründasid 1619. aastal Surguti küla (mis oli Vene võimu keskus idahantide juures) ja röövisid kohaliku omavalitsuse raha. Surgutis puhkes suuremat sorti paanika. Seni olid Bardaki handid kas vabastatud või lihtsalt hoidunud maksude maksmisest (hantide röövitud vara olid venelased saanud neenetsite „maksustamisest“). Hantide kahjuks lõppes see sõda aga kohaliku vürstivõimu likvideerimisega venelaste poolt, mis tähendas ka maksuerisuste kadumist.
Obi ugri vürstide õiguste kärpimine ja vürstiriikide arvu optimeerimine andis aga hiljem ka venelastele tagasilööke. Obdorski vürsti Mamruki poja Jermaki (eespool mainitud kuulsa kasaka-atamani nimekaim) 1662.-1663. aastate suure ülestõusu plaani kohaselt kavatsesid handid ja mansid taastada kõigi oma vürstiriikide iseseisvuse, vallutada Berjozovo, venelased minema ajada ning anda kogu võim Lääne-Siberi põhjaosas Jermakile. Samas taheti paluda XVI sajandi lõpul Siberi khaaniriiki valitsenud tatari khaan Kutšumi järeltulijal, Tobolskis resideerinud Devlet-Gireil asuda piirkonna põliselanike valitsejaks. Paraku lõppes ülestõus läbikukkumisega ning Jermak poodi nagu tema vanaisa Vassiligi.
XVIII sajandi alguses nautisid Obdorski vürstid Taišinid veel küllaltki täielikku sõltumatust. Vahel sõdisid nad teiste handi pealikutega, aga kui XVIII sajandi alguses toimus Lääne-Siberis massiline ristimiskampaania, ei lasknud handi vürst tsaari ukaasiga vehkinud ja Vene sõdurite toetusel saabunud misjonäre Obdorskis maale.3 Teda lihtsalt ei huvitanud see venelaste usk, nagu see ei huvitanud ka Konda sõdalasi (vt eespool). Tundras ei toimunudki põliselanike ristimist enam-vähem tsaariaja lõpuni välja.
Nendest sõdadest torkavad silma handi ja mansi pealikute korduvad rünnakud Berjozovole, kohaliku Vene võimu keskusele Lääne-Siberi põhjaaladel. See asjaolu on sügavalt juurdunud põliselanike ajaloolises mälus ning kerkib ühes või teises seoses ikka ja jälle esile. Sama sõjaplaani („Vallutame Berjozovo, siis annab Moskva juba ise alla!“) seostatakse nii XIX sajandi Vavljo Nenjangi mässu kui ka XX sajandi 30.–40. aastate Kazõmi sõja ja neenetsi mandalada ülestõusudega (vahel asendatakse Berjozovo Salehardi, endise Obdorskiga). Berjozovo vallutamisest on saanud unistus, mida hellitatakse siiani. Põhimõtteliselt oli see ka esimene asi, mida hantidelt kuulsin, kui omal ajal Siberis rändama hakkasin. Alguses ma mõtlesin, et see on lihtsalt mingi handi nali.
Kes, kellega ja kelle vastu
Kelle vastu sõdida, oli XVI kuni XVIII sajandini Lääne-Siberis suur küsimus. Nagu ka eespool siin-seal mainitud, olid sõjalised koalitsioonid mõnevõrra muutlikud. Vahel kaitsesid venelased hante neenetsite kallaletungide eest, vahel handid neenetseid venelaste eest. Handid vallutasid tollal endale ka neenetsite maid. Vahel sõdisid handid ja neenetsid koos venelaste vastu. Tuleb silmas pidada sedagi, et varem allus osa Obi ugri vürste Siberi khaanile ning alles XVII sajandi alguses muutus Vene valitsus domineerivaks. Tatarlaste vastu sõdisid venelased koos hantide ja mansidega, vahel olid Obi ugri vürstid aga hoopis tatarlaste poolt ja mõnikord liitusid tatarlased handi sõjaväega. Tuli ette sedagi, et handi vürstiriigid tungisid üksteisele kallale või võitlesid mansi pealikute vägedega. Sellised sõjad kestsid kuni XVIII sajandini.
Raskes ja kerges varustuses Obi ugri sõjamehed XIII-XIV sajandist. Rekonstruktsioon arheoloogiliste andmete põhjal. (Zõkov jt 1994)
Näiteks sõdisid Koda handi ja Konda mansi vürstiriigid XVI sajandil ja XVII sajandi alguses omavahel regulaarselt. Ka teised ümberkaudsed handi ja mansi vürstiriigid kannatasid Koda vürstide pidevate kallaletungide pärast. Obi handid ja tundraneenetsid sõdisid samuti pidevalt. Neenetsite sõjaretked handi aladele kestsid veel XVIII sajandil. Aga esines ka liitlassuhteid. Näiteks toetas Obdorski vürst Jermak 1662. aastal tundraneenetsite rünnakut Pustozerskile ja kallaletungi Mangazejasse saabunud Vene maksukogujatele. (Pustozersk ja Mangazeja asuvad Obdorskist kaugel ja eri suundades, mis näitab Obdorski vürsti suurt mõju tundras.) 1718. aastal aga võttis Obdorski vürst Taiša Gõndin tundraneenetsid kaasa ja siirdus sõdima Ljapini hantide vastu, karistamaks viimased selle eest, et nad lasid end ristida.
Ei saa öelda, et nad seal Lääne-Siberis oleksid millalgi kindlalt ära otsustanud, kes on kelle sõber ja kes on kellega sõjajalal. Esitatud äärmiselt põgusast ja pealiskaudsest ülevaatest võib jääda mulje, nagu olnuks handid ja mansid eriti verejanulised ning toimunuks täiemahuline kõikide sõda kõigi vastu. Ma jääksin kõigest hoolimata seisukohale, et handid ja mansid on ikkagi vaiksed ja rahulikud ning kuuldused nende sõjakusest on kõvasti liialdatud.
Sellele saab osalise faktilise kinnituse, kui vaadata põgusalt sõtta kaasatud sõjavägede suurust. Näiteks osales Vene allikate kinnitusel Pelõmi vürsti rüüsteretkel Permi linnale 1581. aastal 700 mansi sõdurit, mis on hulga rohkem kui seal vürstiriigis üldse mehi oli. Demjanka jõe Nimnjujani vürstiriigis oli XVII sajandi alguses 30–40 maksujõulist meest, 1620. aastatel aga ainult 13. Vahepeal oli sealt suur sõda oli üle käinud ja Vene kroonikate järgi „tuhandeid“ tapetud. Nendest „tuhandetest“ osa moodustasid küll tatarlased, kes olid handi vürsti teenistusse astunud. Sellegipoolest on allikates esitatud sõjameeste hulgad ilmselt ülepaisutatud, mis oli toonastele kroonikutele iseloomulik stiilivõte. Tegelikkuses olid need Obi ugri vürstiriigid ja nende sõjasalgad aga päris pisikesed.
Tõdemus, et sõjapidamiseks polegi metsas ja tundras vaja teab kui palju rahvast, kajastub ka välitöödel hantidelt kuuldud anekdoodis. Nimelt jõudsid hiljuti hiinlasteni kuuldused, et handid on kuulutanud neile sõja. „Kes on handid? Kas te teate?“ küsisid hiinlased üksteiselt. Keegi ei teadnud. Otsustati asja uurida. Hiinlased lendasid helikopteriga üle Lääne-Siberi, igal pool puha sood ja järved, jõed ja metsad. Lõpuks märkasid soo servas püstkoda, maandusid ja küsisid kojas pikutavalt mehelt: „Oled sa hant?“ „Jah, ma olen hant.“ „Kas te kuulutasite Hiinale sõja?“ „Kuulutasime,“ kinnitas hant laisalt. „Aga kui suur on teie sõjavägi?“ Hant hakkas sõrmedel kokku lugema: „Mina, Sergei Ketšimov, Ivan Taibin, Kolja Nimperov … No kümme meest tuleb ära.“ Hiinlased: „Aga kas te teate, et meid on miljard?!“ „Oo … Kuhu me teid siis matame? Maad on vähe alles jäänud …“
Nagu selgub, võib sõdida või sõjast und näha ka vaikselt ja rahulikult, teisi eriti häirimata. Obi ugri vürstide suguvõsad on siiani alles ja kõik teavad, kes on pealiku soost. Siberis pole sellist kommet, et kogu aeg rõhutatakse, et kellegi esiisadel olid mõnesaja aasta eest oma vürstiriigid ning et kes teab, milleks nad veel võimelised on .
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 A. Zykov S. Koksharov, L. Terekhova, N. Feodorova, Ugrian Heritage: West-Siberian Antiquities from the Collection of Urals University. Yekaterinburg 1994.
2 Иван Щеглов, Хронологический перечень важнейших данных из истории Сибири: 1032–1882 гг. Иркутск 1883.
3 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.
Diivanist, telekast ja telefoni laadimise kohast ei piisa
AVE KONGO
Eestis on arhitektuuri käsitletud üldhariduskoolides kunstiõpetuse osana. Varem läheneti ruumile küllalt konkreetselt perspektiiviõpetuse, linnavaatluste, interjööri ja eksterjööri õpetamise ning mõningate objektide tundmise kaudu. Praegune põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava suunab pigem linnaruumi mõtestama, seda tervikuna tajuma ja tunnetama.Seega seostub ruumihariduse põhimõte kunstiõpetuse üldiste eesmärkidega. Arhitektuur on osa ruumist ja hõlmab tänavaid, hooneid, parke, väljakuid, valgust, värve, puutub inimestesse, loomadesse, loodusesse jne. Arhitektuuriga seostub väga palju valdkondi, mille märkamisel areneb taju ja tunnetus, viies refleksioonini. Loomulikult ei pea ruumiõpe olema seotud ainult kunstiõpetusega, vaid võib olla põimitud kõikidesse õppeainetesse.
Inimene sõltub ruumist: see mõjutab meid igal tasandil, elame selle sees, ümber ja vahel. Ümbruse tajumine peaks olema sama normaalne kui hingamine, aga ometi see nii ei ole. Seetõttu on vaja arhitektuuri ja ruumiga tegeleda kogu aeg, igas vanuses, et termin „arhitektuur“ ei kohutaks.
Arhitektuur on pika vinnaga. Ruumi ning arhitektuuri saab ainetundides käsitleda mitmeti. Mind on ärgitanud teemaga tegelema koolinoortele suunatud arhitektuurikonkurss, mida on aastaid korraldanud MTÜ Linnalabor, ning arhitektuurikooli loodud materjal „Kooliruumi“ projekti tegemiseks või üksikute ainetundide läbiviimiseks ja lõimimiseks teiste ainetundidega. Mõlemal juhul on alusmaterjalid väga hästi välja mõeldud, et tund saaks sisukas ning ülesandeid oleks põnev lahendada – ja kõigil oleks ka lõbus. Võistlusmoment on piisav motivaator väga paljudele õpilastele. Ambitsiooni jagub!
Näiteks võib viies klass vaimustuda püramiididest ja on valmis 45 minutit ainult arutlema ja lugusid kuulama. Noored kultuuriloost nii põlema ei lähe, vaid soovivad pigem kohe asja ehk ruumiloomise kallale asuda ning intuitiivselt tegutseda.
Nii nagu õppimiseks ikka, on ka ruumi õpetamise juures vaja probleemipüsitust, mis noortele korda läheb. Seda on üsna keeruline leida, kuna arhitektuur on pikka vinnaga ehk tulemused on nähtavad tohutu pika aja pärast.
Kärsitus. Selle aasta koolinoorte arhitektuurikonkursi teema oli „Minu unistuste puiestee“. Tallinna Kaarli puiestee ruumi paremaks kujundamine noortele põhilises sobis, kuna seda tänavat teadsid peaaegu kõik, aga võistlustingimustes välja toodud mured ei tundunud paljudele n-ö päris probleemidena. Siin eristusid Saue noored, sest nemad elavad looduskaunis keskkonnas, kus muruplatsid, varju pakkuvad suured puud, rikkalik haljastus, õunapuuaiad, pargid, mänguväljakud ja kohtumiskohad on normaalsus. Nende arvates peab ka Tallinn teistsugune, rohelisem olema.
Saue kooli õpilased ruumiõppe ülesannet lahendamas. Alguses oli tegemist juhendatud ülesandega, aga see levis nagu viirus ja lõpuks joonistas kogu kool vahetundides põrandatele.
Tänapäeva noored on nutikad ja kiire taibuga. Nad ahmivad infot, sageli küll pealiskaudselt, aga see-eest väga põnevate ja eriskummaliste teemade kohta. Ma olen põhikoolis kunstiõpetaja ja naudin väga selle nn hirmsa puberteedi mõtteid, tegutsemist, küsimusi, mis on sageli trotsi ja tõrkumist täis. Nad kahtlevad paljus, mida koolis õpetatakse, ning õpetajate põhjendused ei ole kunagi kõigile õpilastele piisavad, kuna need vaatavad kaugele tulevikku, mida noored ei hooma. Nad tahavad, et asjad juhtuksid kohe, praegu, tegelikult oleksid pidanud juhtuma juba eile. Kuidas siis juhendada ja koostööle ärgitada noori, kes on kärsitud ja tahavad, et elu käiks silme eest läbi sama kiiresti kui Tiktoki sisu?
Kärsitus on üks sisuka tunni oluline tegur: tempo ja info peavad olema maksimumi peal ning samal ajal peab noorel olema aega ja õhku mõtlemiseks ja ideede genereerimiseks. See, nagu me kõik teame, ei pruugi juhtuda ette nähtud 45 minuti jooksul.
Kunstitunnis on enamik ülesannetest väga isiklikud ja puudutavad sisemaailma, ruumiprobleeme käsitlevad tööd nõuavad aga intensiivset individuaalset lähenemist. Kui klassis on nt 23 õpilast ja ainetund kestab 45 minutit, tähendab see, et iga õpilase jaoks on õpetajal tunnis aega vähem kui kaks minutit, tuleb ju tund ka sisse ja välja juhatada. Selleks et individuaalselt juhendada, ei piisa ainult ainetunnist, vaid on vaja olla kursis õpilaste kooliväliste tegemistega, huviringidega, sõbra- ja peresuhetega, et luua usalduslik ja huvitatud suhe. Sel juhul saab suunata noore teemade juurde, mis võiksid teda kõnetada ja mõtte liikuma panna.
Igaüks tahab, et ta ära kuulataks, temaga maailmaasjade üle arutataks, et ta saaks piisava kiituse ja tunnustuse tehtud töö eest.
Tunnustus innustab. Õpilased väidavad, et konkurssidel on nad n-ö sulli ja feimi peal väljas, aga sel aastal nägin, et tunnustus oli rohkem väärt. Vägev on näha, kui noored, kes ei julge loota ega arvata, et on kõiges kõige paremad, saavad vastupidise kinnituse. See ongi üks võluvõte ja kogemus, mis muudab nii õpilase kui ka õpetaja elu. Noored avastavad paeluva valdkonna ja julgevad loodetavasti edaspidi sekkuda argumenteeritult arutlusse, kui ruumist juttu tuleb. Mina võin kinnitada, et Saue koolis on ägedad noored, kes mitte ainult ei osale juba aastaid konkurssidel, vaid saavad seal ka väärikalt auhinnatud. Väga oluline on klassikaaslaste toetus ning lapsevanemate tunnustus.
Olgugi et meie koolis saadab ruumiharidust edu, kaasnevad iga teema ja ülesandega väljakutsed. Oma õpilaste kamba näitel võin öelda, et ruumi loomisel, kujundamisel või ruumist fantaseerimisel on neil esialgu raske osata tahta midagi teistsugust, paremat, põnevamat. Miks ei võiks olla lihtsalt allee, paar pinki ning R-kiosk? Miks ei võiks kooliruumi puhkealal olla lihtsalt diivan ja telekas ning piisavalt pistikuid telo laadimiseks?
Üsna vähe on põhikooli õpilaste hulgas neid, kes tunnevad muret tuleviku pärast – ja osalt on mul selle üle hea meel. Üsna palju tuleb arutleda ja selgitada, miks näiteks ei ole Saue koolimaja mõeldud praeguse aja õpilasele ja kuhu võiks selle keskkonna muutmisega jõuda. Siinkohal ongi vaja üks ühele lähenemist, sest parimad lahendusnäited on küll muljetavaldavad, aga noored ei hakka põhimõtteliselt tegema midagi sellist, mida on kuskil juba tehtud. See oleks ju piinlik!
Teine teema, mis tuleb alati jutuks ja mille üle tuleb arutada, on raha. Ei taheta välja pakkuda ideid, mis on liiga utoopilised ja ebarealistlikud, muretsetakse ehituskulude ja võimaluste pärast, kas ikka saab ehitada ja kuidas. See on ju tore, et noored mõistavad raha väärtust, aga see võib võtta paljudelt julguse fantaseerida. Siis lepime kokku, et meil on maailma kogu raha ja teha võib kõike – ja siis mõni teebki!
Konkursi käigus jõudsime veel ühe kitsaskohani: see on aeg ja seda palju ei ole, vähemalt koolis mitte. Koolinoorte arhitektuurikonkursi tööde peale kulus 12 ainetundi ehk kolm kuud. Nii kaua ühele asjale keskendumine on noorele väga suur väljakutse. Seega on õpetajal ülioluline roll protsessi mitmekülgsuse ja ühe teema sees erinevate ülesannete pakkumisel, et hõlmata ainesisu eri tahud. Näiteks kasutasime Canva keskkonda, et luua ideedest tujutahvlid (digipädevus, disain ja disainiprotsess), lahendasime perspektiiviülesandeid, et luua pildikesi (visuaalne kirjaoskus), õppisime joonist lugema ja koloreerima, tingmärke kujundama, panime ideed kirja koostöös emakeeleõpetajatega (ainete lõimimine, tekstiloome) jne. Noorte arhitektuurikonkursist osavõtmine on olnud alati üks minu lemmiktegevus, paraku ka kõige intensiivsem, mille peale kulub ääretult palju aega.
Üheksanda klassi õpilaste tundidest jäi mulle Kaarli puiestee projekti tegemisest enim meelde küsimus „Miks me midagi nii keerulist peame tegema?“. Arutlesime sel teemal, miks peaks, võiks ja miks ei ole ruumiküsimused ainult tulevikumuusika, vaid väga oluline juba praegu. Teema olulisust juba praegu on neil paraku raske mõista, sest Kaarli puiesteed ei kujundata ju ümber noorte võiduprojekti järgi … Mis siis on selle asja mõte? Praktilist ja käegakatsutavat väljundit on tänapäeva noore elus väga vähe, kõik on teoreetiline ja kuskil pilves.
Lahendused on aga üsna käegakatsutavas kauguses. Nimelt on õpilastel küllaga mõtteid koolimaja ja kooli ümbrusega seoses. See ruum ei ole liiga isiklik ega anonüümne, vaid oluline kõigile. Kooliruumi on üsna lihtne muuta, iga väikest asja märgatakse ja miks mitte lasta õpilastel need pisikesed muudatused teha.
Minu noori huvitavad eelkõige ruumid, kus nad tavaliselt ei viibi, ehk keldrid, tööruumid, õpetajate tuba, söökla ladu, laoruumid ja n-ö keelatud alad. Nendega saavad nad töö tegemise käigus põhjalikumalt tutvuda. Huvi pakub ka kooli õu, mida soovitakse näha mitmekülgsena, kuigi keskkonna ümberkujundamise plaanid on esmalt tagasihoidlikud ja algavad pingi ning laua kavandamisest. Noortel on vaja kohti, kus nad saaksid omavahel olla. Nad ei taha tegelikult bussikates passida ja õnneks ei pea nad seda nüüdsel ajal ka tegema. Kohtumispaigad ei ole siiski eriti mitmekülgse disainiga ega eri vanuses noortele ka mugavad või otstarbekad.
Koolinoorte arhitektuurikonkurssidest osavõtmisega seoses on välja tulnud, et noori paeluvad üsna konkreetsed asjad: lemmikud on veega seotud elemendid, näiteks purskkaevud, millel on traditsiooniline ümara basseiniga disain, või jõed ja järved. Puhkealad on enamjaolt seotud lihtsate istumiskohtadega, kus saab telefoni laadida, ning kindlasti peab sellise ala juures olema kohvik või kiosk. Noored peavad linnaruumis oluliseks privaatsust, kuid jäävad hätta ideede ja disainiga, mis need ootused täidaks. See viitab, et nende ruumikogemus on üsna nigel ja lihtsake. Kogemusi saadakse enamjaolt reisides ning nutikamad oskavad seoseid luua eri valdkondade ja keskkondade vahel, siis sünnivad ka lennukad ideed.
Huvi on pakkunud läbi aastate mugavuse teema ehk noorte endi sõnul on vaja kohti, kus saaks niisama lebotada. Väliruumis tuntakse suurt huvi tänavakunsti vastu, mis võib haarata enda alla nii seina- kui ka maapinna, samuti on viimastel aastatel populaarne ruumi ilmestamine ronitaimedega. Sel aastal suhtuti Kaarli puiestee ümberkujundamise ülesandes üsna tõsiselt valguslahendustesse ning üsna tore oli näha, kuidas tekkisid lahendused objektidele, millel on mitu funktsiooni. Rõõmustav oli näha, et paljud õpilased pakuvad selliseid ruumilahendusi, kus kõik on üsna habras – nad ei tule selle peale, et keegi võiks midagi lõhkuda või endaga kaasa võtta. Üks suurimaid rõõme on näha nende usku inimestesse.
Ruumi käsitlemine koolitunnis on oluline ning ei pea tundma ärevust, kui ei ole teadmisi jooniste, mõõtkavade, mudeldamise kohta – see ei ole eesmärk. Oluline on, et noored oskaksid ja tahaksid mõelda ning kujundaksid oma tegemisi lähtuvalt sellest, millisena nad tulevikku näevad. Julgustan kõiki hariduses tegutsejaid ruumi õpetama!
Taavi Teevet
