Toeta
Otsi

andmelühiskond

  • Nähtamatud kohalolijad vaatlevad, mis peitub korra taga

    PILLE-TRIINU MAISTE

    Katariin Mudisti isikunäitus „Nähtamatud kohalolijad“ EKA galeriis 8. VII – 12. VIII, kuraator Maria Helen Känd.

    Pea iga inimene ööbib oma elu jooksul mõnes organiseeritud laadi ulualust pakkuvas asutuses, olgu selleks hotell, motell, külalismaja või hoopis mõne eraisiku omandisse kuuluv lühiajaliselt üüritav korter, mille võib leida näiteks Airbnb veebiplatvormilt. Külastajal on käe-jala ulatuses kõik, mida mugavaks äraolemiseks vaja võib minna: voodi, vannituba, pliit, külmkapp ja enamasti isegi töökorras ja patareisid sisaldava puldiga televiisor. Üks suuri eeliseid kodustes tingimustes viibimise või võõrsil olles telkimise ees on see, et majutusasutusest lahkudes ei ole keegi sunnitud midagi kokku panema, oma algupärasele kohale tagasi asetama ega puhtaks pesema. Kuigi on palju külastajaid, kellele on ruumi enam-vähem korras üleandmine teatavat laadi moraaliküsimus, on tegelikult kogu katusealuse korrastamine juba ette korvatud ööbimispaiga eest makstava rahasumma õigeaegse tasumisega.

    Teadupoolest on väga väheste hingede meelest koristamises midagi sellist, mis südame puperdama ja järjekordset suurpuhastust pikisilmi ootama paneb, ning sellisel juhul on suure tõenäosusega tegemist mingisuguse haigusliku nähu avaldumisega (näiteks obsessiiv-kompulsiivne häire). Tavaliselt on oma ümbruse kordaseadmine paratamatu kohustus, mida parema meelega aina edasi lükatakse. Parimal juhul tajutakse seda tööruumi rituaalse, isegi meditatiivse ettevalmistusprotsessina, mis juhatab sisse raske vaimse pingutuse. Sellise tegevuse tulemusena saadakse tasuks puhas korras ruum, mille kasutamine kuni järjekordse määrdumiseni ka mõistust natuke selgemana hoiab.

    Ometi on nii meil kui mujal palju inimesi, näiteks kunstnik Katariin Mudist, kelle jaoks pole koristamine üksnes oma sise- ja välismaailma regulaarne kasimine. See on rohkemal või vähemal määral piinarikas raha teenimise viis, et tasuda elementaarsed elamiskulud. Oma töö vilju koristajaameti pidajad enamasti nautida ei saa. Tegemist on ilma igasuguse hingestatuse ja emotsionaalse sidemeta tükitööga, mis tuleb nina kirtsutades ära teha. Näituse noor peategelane koristab võõraste järelt selleks, et tasuda juba niigi majanduslikult ebastabiilse sissetulekuga professiooni, kunstnikuameti omandamisega kaasnevad kulud. Mudist erineb teistest raha pärast koristajatest nii palju, et on võtnud vaevaks oma tegemised hulgaliste fotode ja videoklippidena üles võtta, et anda sellele sunnitööle ka mingisugune mängulisus ja kunstiline taotlus. Teosed on nüüd ühise pealkirja all „Nähtamatud kohalolijad“ EKA galeriis ka välja pandud.

    Argised vaated ja kujutluspildid. Näituse pealkiri ja teema tekitasid eelaimduse ja lootuse näha Eesti majutusasutuste räpast tagakülge, kus kohale jõudnud koristajat tabab meelepaha, kui leiab eest seebiooperliku vaatepildi, kus sassis voodi all vedeleb kasutatud kondoom ja köögilambi küljes ripub kellegi pitsiline aluspesu. Või siis kriminaalsema nurga alt vaate obsessiiv-kompulsiivse häire all kannataja ülimalt kirurgilisele lähenemisele. Mõttes oli kirehoos maha löödud kaaslase verepritsmete eemaldamine elutoavaibalt ja vannitoa pindadelt, nagu näiteks Mary Harroni 2000. aastal linastunud kultusfilmis „Ameerika psühho“. Arusaadavalt jäi see kõik nägemata, sest tegemist pole lavastatud põnevusfilmi või installatsiooniga. Näitusele jõudnud korterivaated valmistasid oma halluses pettumusegi, olles valdavalt steriilsed ja argised juba enne, kui Mudist jõudis erisugustest materjalidest pindadele käe külge panna, ning kunstnik ei olnud ehmunud, vaid tülpinud ja väsinud nagu me kõik, kui oleme sunnitud taas tolmuimeja ja lapid koristuskapist lagedale tooma. See näitus on meie geopoliitilise asukoha tõsielukujutus ja kõmulisemate vaatepiltide jaoks tuleks ilmselt otsida mõnd lõunapoolkerale lähemal asuvat riiki.

    Argisusest hoolimata on idee iseenesest väga leidlik: kujutleda ja manada publiku silme ette keegi, keda pole kunagi kohatud, analüüsides temast maha jäänud esemeid ja märke nagu mõnes kaasahaaravas ja meeldejäävas kriminaalromaanis. Detektiivitöö tuleb Mudistil imeliselt välja, kui ta päevast päeva nende järelt külmkappi tühjendades ja voodipesu vahetades inimeste välimust, rahvust, maitse-eelistusi ja moraalinormidega arvestamist enda kui koristaja omadega kõrvutab. Silma hakkab kunstniku lõbus kostüümivalik, mis varieerub punaseruudulistest pükstest kuni erkkollaste pardikestega pluusini ja lisab uurimistööle mängulisust. Fotodelt ja videotelt leiab pealtvaataja kindlasti samastumismomente, kui noor naine tülpinult koristamist kirub ja oma tööd hõlbustavaid tehnikaid välja mõtleb. Ilmselt oleme kõik juurelnud, kui kiiresti suudame oma nippe järgides tekikotte vahetada või kui väga me jälestame WC prügikasti tühjendamist.

    Ideede üleküllus ühes töös. Mulle tundus, et nii põgusa näituse puhul oleks võinud pelgalt võõraste tegelaste visualiseerimise ideega ka piirduda. Võimalik, et sellise probleemipüstituse on tinginud mu enda maitsetunnetus, kuid pärast näituse vaatamist ja seda kirjeldava teksti lugemist jäi mulje, nagu oleks tahetud korraga hammustada liiga suurt tükki: mõtteid ja suuri üllaid ideid, mida on tahetud ühte töösse mahutada, on liiga palju, et need kõik ühe noore kunstniku filmitud, ligi 20minutiliseks ja küllaltki hektiliseks monteeritud videoblogi ning hulgalise, kuid üpris sarnase fotomaterjali abil läbi võtta. Võimalik, et tervik oleks saanud loogilisem ja mõjunud vähem sõnakõlksutamisena, kui visuaalmaterjalile oleksid olnud lisatud autori mõtteterad või neid teemasid põhjalikumalt käsitlevad kirjalikud usutlused.

    Üks neist ideedest on koroona pandeemiaga kaasnenud standardiseeritud ülim steriilsus, mida tasulistelt katuse­alustelt ja seeläbi ka koristajatelt on ootama hakatud. Kahjuks ei tule see teema videolt ja fotodelt sugugi esile – ilmselt seetõttu, et ülesvõtted on tehtud enne pandeemilist olukorda ajal, mil kiire ja põgus, kohati hoolimatugi koristamine oli veel mingi piirini aktsepteeritud. Täiendusi ja täpsustusi oleks võinud lisada ka koristajaameti tabude teemal, mis seisneb selles, et selle töö tegijad tunnevad tohutut piinlikkust, kui keegi küsib, kellena nad töötavad. Ideed on videoklipis esitletud väga napilt ja ülejäänud visuaalses materjalis mõte silmanähtavalt esile ei tüki. Seega jäi mulje, et koristajate eksistentsiaalsest ängist eraldi seisva teemaploki tekitamine oli põhjendamatu, kuigi ühiskonnakriitilise kunsti seisukohast on mõte väga asjakohane.

    Hoolimata nihu läinud laiast haardest ja mõningatest sisulistest puudujääkidest on näitus oma argises banaalsuses isegi armsalt värskendav. Läksin koju uute teadmistega lapivoltimistehnikast ja mõttega, et kuigi nähtud üllaste ideede kompott oli ehk liiga suur väikese videoinstallatsiooni mõõtu galeriinäituse kohta, suhtun edaspidi nii viietärnihotellides kui ka lühiajalistes üürikorterites minu järelt koristajatesse suurema lugupidamisega. Ma sain teadlikuks nende nähtamatust kohalolust ja olen tänulik minu heaks tehtava pingutuse eest. Seega võin öelda, et Katariin Mudisti „Nähtamatud kohalolijad“ on täitnud oma eesmärgi.

  • Loe Sirpi!

    Jüri Saar, „Otsides head presidenti“ 

    Lauri Sommer, „Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed“

    Mathura „Lahusolek“

    René Eespere autorikontsert „Kitarrimaagia“

    näitus „Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim“

    linnakultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“ 

    Suund itta! – RUA tänavakunsti festival 

    näitus Kogo „Kunstiturg, elu ja surm“

    Emajõe Suveteatri „Kasuema“

    Jaan Pelt, „Pruunid kääbused ja ilmaruumi hiline valgus“

  • „Station Narva“ – festival, mis toimub liiga harva

    INDREK SPUNGIN

    Linnakultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“ 5. – 7. VIII.

    „Station Narva“ on nelja aasta jooksul järjepanu vahetanud oma asukohta. Esimesel aastal hõivati Kreenholm, teisel Vaba Lava ning möödunud suvel Narva jõeäärne ala, millest tõotab lähitulevikus saada linna peatänav, kui sinna loovus ja noorus lõpuks peale lastakse. Nüüd aga rullis festival end lahti Narva muuseumi territooriumil. Asukoht maagilise keskaegse Hermani kindluse ja hoogsalt voolava jõe ääres, mille taga kumamas suure tumeda varjuna mõõtmatu Venemaa, on juba omaette nauditav väärtus. Lisaks kvaliteetne programm ja muusika­sõprade siiras rõõm. Sellist pidulusti pole XIV sajandi algul rajatud Narva kindluses nähtud ilmselt 1700. aasta hilissügisest saadik, kui Rootsi kuningas Karl XII siia appi tõttas, et linna piiranud Vene väed minema peksta ja Liivimaal „vana head“ Rootsi aega kümne aasta võrra pikendada.

    „Station Narva“ toimus mitmes mõttes piiri peal. Esiteks poliitilis-geograafiline, nn tsivilisatsioonide piir, teiseks meditsiiniline (loe: poliitiline) olukord. Tuleb tunnustada korraldajaid, et nad piirangutest hoolimata ei andnud alla ja otsustasid festivali ellu viia. Kel vaktsiinipassi polnud, see sai teha tasuta kiirtesti. Kohal oli ka Narva haigla vaktsiinibuss, kus kõik soovijad said enne pidu kindluse mõttes sutsaka ära teha. Omamoodi veider on see, kuidas töötas sõel: sisse sai kas vaktsiinipassiga või negatiivse testitulemusega. Kuigi me teame, et vaktsiin ei kaitse meid haiguse ega selle levitamise eest, vaid aitab seda kergemalt läbi põdeda. Seega tekib küsimus, miks ei kontrollita vaktsineeritud inimesi. Valitsuse läbimõtlemata otsused tekitavad paratamatult kahtlusi ja tunnet, et oled juhitud loll.

    Festivali programmis andsid kohalike esinejate kõrval tooni kaks peamist jõudu: Briti saarte elektroonika ja Venemaa uus tuus muusika. Kui Briti saared on tuntud innovatsiooni ja mõjukuse poolest alates 1960ndatest, siis Venemaal on asi huvitavaks läinud just viimase kümne aasta jooksul. Sealt tuleb uusi köitvaid bände ja muusikat, nii et niidab. Võiks kohe vastu küsida: kust ei tuleks? Aga igalt poolt ikka ei tule, vähemalt mitte sellise purakaga. Isegi Eurovisioonile on venelastel julgust saata feministlik versioon Tommy Cashist. Jah, täpipealt, erinevalt meist, „Eesti laulu“ fännidest, kes me loodame visa järjekindlusega, et suudame Filipp Kirkorovi vaimust kantud atleetvokalistidega maailma põlvili suruda. Kui kuskil peaks meditsiin sekkuma, siis just siin.

    Narva kindluses oli üles seatud neli lava: põhjaõu ehk pealava, sisehoov, dormitoorium ning salapärane refektoorium, kus gurmeekontsertidega esinesid reedel Sven Grünberg ja Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel ning laupäeval Kristjan Randalu. Öiste järelpidude päralt oli jõeäärne Ro Ro klubi, kus sai laupäeva hommikul kell kolm ka kontsert antud, kui Saint Cheatersburgi ridades lavale astusin. Ideed kitarri-techno’st olen kandnud kaua, nüüd olime selle kuuldavaks tegemisele lähemal kui eales varem. Positiivse emotsiooni kontserdist ei loonud aga vaimne rahulolu oma idee võimalikust teostamisest, vaid vana hea kella-kolme-rahvas, alkoholiaurudest ja festivali­melust ulakaks pidutsenud seltskond, kes on valmis esinejale palju rõõmu vastu kinkima, kui natukegi pingutada ja anda tükike endast, et pidu võiks kauem kesta.

    Narva jõud ja palsam hingele

    Laupäevane hingepalsam oli rinnast hellaks võttev Holy Motorsi americano-maitseline kitarrisupp. Bänd oleks justkui saanud uue hingamise: algliikmete Lauri Rausi ja Eliann Tulve-Ojaveega on liitunud Ivar Mägi, Villem Sarapuu ja Sven Liba. Sujuv kokkumäng kinnitas omavahelist keemilist elektrit.

    Festivali üks peaesinejaid, Suurbritanniast kohale saabunud trummi ja bassi isa Roni Size raputas Narva publikul bassiga südameid lahti.

    Poolkogemata dormitooriumi sattudes avastasin end rahvast pungil saalist, kus publik nautis mulle seni tundmatut bändi. Kohe sain aga teada, et tegu on YEga, kohaliku Narva pundiga, ühega läbi aegade kolmest kohalikust bändist, kes kõik olid esindatud ka festivali programmis. Lisaks YE-le on vana tegija AveNue kõrvale tekkinud ka teine, Pale Allison. YE poisid kurtsid lava taga, et kõik bändi liikmed peale ühe on Tallinna kolinud ja käivad Narvas vaid proovides, ning leidsid, et ka viimane kutt peaks kiiremas korras pealinna kolima. Kui YE ja Pale Allison sobisid programmi särtsaka joonega, siis AveNue kontsert mõjus laupäeva õhtul pealaval üpris raske suutäiena. Veerandsada aastat kaasahaaravat folkrock’i viljelevat kooslust pureb sama häda, mille käes on vaevelnud suur osa vene muusikast – igavesti tüütu estraadi paatos, millesse on segatud liiga palju isamaalist sentimenti ja emast lahtioleku hirmust kantud teatraalset rõõmu. Sentimentaalsust kui enesehaletsuse nooremat õde on kunstis ehk raskemgi taluda kui moraliseerimist, teatraalsus kontserdilaval on aga sama haarav nagu poliitiku jutt kohaliku omavalitsuse tulumaksubaasist.

    Teisest küljest on mõistetav korraldajate soov mitte pakkuda pelgalt eksootilist kultuurielamust Kalamaja hipsteritele, vaid kaasata võimalikult palju kohalikke jõude ja anda neile võimalus end kuuldavaks teha. See on pidu Narva elanikele ja korraldajate üks missioon on tõsta nende eneseteadvust – et vahi värki, Roni Size meie linnas, peab ikka lahe koht olema, kus elada!

    Meeli köitis ka soome poppar New Ro, lavaliselt atraktiivse olemise ja tugeva häälega laulja, kellesarnaseid maailma mastaabis leidub siiski küllalt palju ja kelle muusikat võiks iseloomustada kui maneerlikku Skandinaavia r’n’b-poppi, mis viimasel kümnendil on Balti riikideski tüütuseni hoogu kogunud. Siiski kandis New Ro oma etteaste välja veidi värskema saundipangaga ja pingestatud piiripealse keel-põses-attitude’iga.

    Oluliselt jõulisema süntesaatoriheli ja rütmitekstuuriga duo Aigel ei lasknud end ignoreerida. Skandinaavialiku hõõrutamise asemel käratas siin ulakas slaavi-tatari temperament. Venemaa vokaalelektroonika duo moodustavad tatarlannast laulja-laulukirjutaja Aigel Gaisina ja Peterburi produtsent Ilja Baramia. Tundub, et tunded ja kogemused muusika taga on ehtsad – biitidesse pikitud isiklik ja poliitiline verbaalne sõnum kanti välja jõuliselt ja samas sundimatult.

    Peaesinejad meilt ja mujalt

    Festivali peaesinejad olid Briti artistid – reedel A Guy Called Gerald ja laupäeval Roni Size. A Guy Called Geraldi (kodanikunimega Gerald Rydel Simpson) etteaste oli väga, väga vali. Ja kuigi nii vali heli tekitab tavaliselt probleeme, hoidis siin tõeline helimaag selle puhta ja sillerdavana. Sellise kaliibriga artistil on raske millegagi üllatada, kuid elupõlise futuristina tuntud Gerald suutis seda siiski teha oma vaba kompromissitusega: muusika ei jäänud lihtsalt intellektuaalseks tembutamiseks, vaid oli siiras ja läks otse kerre.

    Roni Size mängis aga hitte üksteise otsa – populistlik ilming, mille kallal võiks ka nokkimata jätta, kuid truehead-fännina oleks tahtnud vägagi paksude värvide ja kohati juba EDMilike elementide asemel rohkem kuulda vana head „New Formsi“ (1997) tämbrit, millega Size kuulus on. EDM (elektrooniline tantsumuusika ajudeta massidele) on üks kõige hingetumaid nähtusi muusikas ja nutikas oleks sellest võimalikult suure kaarega mööda käia.

    Ka Vaiko Eplik esitas häbenemata oma vanu hitte juba reedel põhjaõue laval, sekka kostis nii „Venus“ kui ka „Maiu on Piimaauto“. Paekivimüürile nõjatunud välismaa ajakirjanikud, kes ei teadnud midagi Vaikost ega tema hittidest, pomisesid vaid habemesse, et vot see on songwriting’u maailmaklass, ja imestasid, miks mees ei ole oma oskustega juba üleilmne superstaar.

    Lõpetuseks jääb tänada festivali meeskonda suurepärase korralduse eest. Erakordne on teie julgus kutsuda siia esinema maailmamuusikasse olulise jälje jätnud tegijaid! Ja tuleb nentida, et „Station Narva“ on festival, mis leiab kahjuks aset liiga harva.

  • Otsides head presidenti

    JÜRI SAAR

    Presidendi valimine ei taha kohe üldse edeneda. Erinevalt eelmisest korrast, kui oli mitu väärikat ametlikku kandidaati, näeme vähem kui kuu enne valimisi võistlusplatsil haigutavat tühjust. Imestatakse, miks keegi ei taha kampaaniaga tõsiselt tegelda ja küsitakse: kus on sobivad kandidaadid? Poliitikud kas vaikivad või rabelevad ja pakuvad välja üha pöörasemaid lahendusvariante.

    Ühtegi tõsiselt võetavat isikut, kes oleks valmis läbima seadusega ette nähtud protseduurid, pole välja ilmunud. Koalitsioonierakondade esimene valik presidendikandidaadi positsioonile loobus ametlikult osalemast, vabandades end välja vähese välispoliitilise pädevusega. Ilmselgelt aruka ja kogenud inimesena nägi ta kindlasti ette kaasnevaid võimalikke ohte. Teine katsetaja, kes ennast ise välja pakkus, ei saanud ühtegi lööki ei alla- ega ülespoole vööd, vaid jäeti erakondade poolt kõrvale kui oma ülesande täitnud statist. Eestis leidub väärikaid ja võimekaid persoone, kes selles ametis suurepäraselt hakkama saaksid. Kuid näha neid paraku ei ole ja viga pole nende passiivsuses.

    Kuulsime ka justkui juriidiliselt sügavat arutlust, mida ütleb põhiseadus presidendi volituste lõppemise kohta. Selguvat, et seni, kuni uus president pole ametisse valitud, ei saa eelmine lahkuda. Sellist mõttekäiku kuuldes tuleb meelde Zenoni apooria, kus filosoof tõestas ära, et Achilleus ei jõua võidujooksus kunagi kilpkonnale järele. Ehkki maa Achilleuse ja kilpkonna vahel pidevalt väheneb, poolitub see lõpmatult, nii et võistlus ei lõpegi. Mõte sellest, et põhiseaduse sõnasõnalise tõlgenduse kohaselt jääb eelmine president määramata ajaks kuni asendaja leidmiseni ametisse, pole sisukas.

    Kindlasti ei saa olla nõus nende arvamustega, et presidendi ameti võiks üldse ära kaotada ja jaotada tema ülesanded valitsuse ja parlamendi vahel. Selline põhimõtteline võimujaotuse muudatus tähendaks täiesti uut Eesti riigi juhtimise olukorda, võimujoonist, mis eeldab kindlasti põhjalikku üldrahvalikku arutelu. Küsimus pole üksnes nende põhiseaduses loetletud kohustuste ja ülesannete teistele ametnikele ümberadresseerimises, vaid võimuharude teistsuguses tasakaalus.

    Need, kes väidavad, et presidendil kui poliitilisel figuuril pole enam suurt tähtsust, kuna suurmehi meil enam niikuinii polevat ja tegemist on vaid ühe riigi­ametnikuga teiste hulgas, ajavad segi üksiku (isiku) ja üldise (institutsiooni) tähenduse. President on eelkõige meie riigi sümbolinstitutsioon, märk, ja samas võimuharude tasakaalustaja, kes peab ära hoidma selle, et neist mõni liiga domineerima ei hakka. Kuigi presidendile ette nähtud ülesandeid pole palju, on tema roll riigi elus sellisena ääretult tähtis.

    Presidendile antud vormiliste võimuvolituste suhteline piiratus tähendab just seda, et selle positsiooni isikuga täitmine on meie „vaba valik“. See erinevus valitsusest ja parlamendist saab kohe selgeks, kui kas või vaadata, kuivõrd seotud ollakse nende puhul ELi vastavate institutsioonidega. Erinevalt presidendivalimistest pakuvad meie parlamendi­valimised alati suurt rahvusvahelist huvi ning kajastama tullakse lähedalt ja kaugelt. Me oleme vabad määratlema, kuidas paneme paika presidendi – seda tehes ei piira meie valikuvõimalusi rahvusvahelised konventsioonid ega lepingud, kuid seepärast ongi väga tähtis, kuidas me ilma väliste ettekirjutusteta suveräänse riigina käitume.

    Nii nagu riikki, on meie presidendi institutsioon noor ja selles puuduvad aastakümnete või isegi -sadade jooksul välja kujunenud tavad ja standardid. Presidendi persoon ja institutsioon peavad olema võimalikult tasakaalus nii, et persoon ei ületarvitaks institutsiooni ning et institutsioon ei lämmataks seal asuvat persooni. Meie kehtiva põhiseaduse loojad tegelesid selle küsimusega põhjalikult eelkõige silmas pidades, et ei juhtuks taas nii nagu 1930. aastatel, mil president osutus liiga mõjuvõimsaks ja tegi ainuisikuliselt otsuseid, mida poleks pidanud tegema. Paljuski seetõttu vaidleme tänapäevani selle üle, mis oleks saanud siis, kui …

    On hädavajalik, et nüüd areneks sedalaadi protsess, kus institutsioon tugevdab isiku positsiooni ja iga isik annab institutsioonile samuti uusi tugevaid külgi. Selles suhtes oli meil kuni eelmiste presidendivalimisteni läinud väga hästi. Muu hulgas toimus nii vajalik vaheldumine eelkõige välispoliitikale orienteeritud, elitaarse hoiakuga persoonide ja nende vahel, kelle tugevuseks on rahvameheks olemine. Summaarselt saavutati kena tasakaal, ära on jäänud suuremat sorti orientatsiooni muudatused, kuid väita, et konkreetne isik ei määra midagi, on selge rumalus.1

    Omaaegne Eesti Vabariik oli presidentaalne ja siinmail valitsetigi autoritaarses stiilis, nagu tollases Euroopas oli kombeks. Selle aja kajad kostavad aeg-ajalt ka tänasesse päeva. Nii on meil neid, kes väidavad, et presidendi institutsioon on liiga nõrk ja seda saaks tugevdada otsevalimistega. Selline arutluskäik pole täpne, sest piirdudes üksnes selle sammuga saaks tugevdada presidendi positsioonil asuva isiku tegevusruumi institutsiooni nõrgestamise arvelt. Ilmselgelt pole sellist muudatust vaja.

    Institutsiooni nõrkus avaldub nii, et isik, olles sellel positsioonil, võib hakata seda ametit sisustama omaenda parema äranägemise järgi. Ükski institutsioon pole piisavalt tugev, et seda ei saaks kahjustada vähemalt ajutiselt. Isegi Ameerika presidendi institutsioon hakkas vahepeal ilmutama murenemise märke, kui sinna valiti persoon, kellel polnud demokraatliku ühiskonna toimimisest suuremat aimu ning kes ilmselt arvas, et osaleb järjekordses TV reality show’s.

    Ennustati, et Trump ei saa teha, mida tahab, kuna Ameerikas on presidendi volitused piiratud kahe kojaga parlamendi ja ülemkohtu ning osariikide suhtelise iseseisvuse poolt. Aga ometi sai niisugune asi võimalikuks, sest tegutsedes omal viisil ja järjepidevalt, ümbritses ta ennast sihipäraselt kuulekate käsutäitjatega, nõrgendades lakkamatult Ameerika demokraatiat ja selle maa riigivõimu kõiki institutsioone.

    Kas Eestis oleks võimalik sellesarnane stsenaarium, mille tagajärjed meie riiklusele võivad olla lausa hukatuslikud? Kujutame näiteks ette, et siinne president sõidab ühel päeval Moskvasse ja kirjutab alla Venemaaga ühinemise lepingu, kuigi talle selleks volitusi kunagi antud ei ole ja keegi anda ei saagi. Kreml väidab, et nende arvates on tegemist igati kehtiva lepinguga, sest meie president on seadustele vastavalt ametisse pandud ning tegutseb talle antud volituste piires ilma välise sunnita. Vaidlus läheb õiguslikule pinnale ja enne, kui juristid oma „balletiga“ lõpetavad, on uus reaalsus (relva ähvardusel) kehtestatud.

    Me peame viima miinimumini võimaluse, et niiviisi võiks juhtuda. Seepärast peame hoopis põhjalikumalt rääkima, mis toimus meie presidendivalimistega möödunud korral 2016. aastal. Tunnistame endale ausalt, et võimude tasakaalu mudel ei töötanud. Parlament võttis endale volitused, mida talle pole põhiseadusega antud. Erakondade juhtkonnad (eelkõige koalitsiooninõukogu) tulid kokku ja leidsid, et nemad pole huvitatud erakorralistest valimistest ja sellega kaasnevast määramatusest. Riigikohus ei reageerinud konstitutsiooni rikkumisele adekvaatsel viisil, isegi ei üritanud toimunule anda õiguslikku hinnangut lähtudes kehtivast põhiseadusest.

    Tõenäoliselt hakkasid parlamendi liikmed presidendivalimiste ummikusse jooksmise ohu korral paaniliselt kartma, et jäävad ilma ametikohtadest, positsioonist ja soliidsest sissetulekust. Siinjuures ilmutasid tolleaegsed koalitsiooni ja opositsiooni esindajad hämmastavat ja enneolematut üksmeelt, sest mängus olid kõigi rahvasaadikute elulised huvid. Sätestab ju põhiseadus, et juhul kui ei parlament ega valimiskogu ei suuda presidenti ära valida, läheb parlament laiali ja korraldatakse uued valimised.

    Parlament käivitas tol korral aegmiini Eesti riikluse edasise toimimise huvides. Samuti ei teinud rahvasaadikud kahtede valimiste vahepealsel ajal ühtegi liigutust selle ohu likvideerimiseks. Erakonnad avastasid, et nii ilma riskita ongi neil mugavam jätkata. Teeme nii nagu eelmisel korral ja vähendame tulemuse üle otsustajate ringi minimaalseks. Kui kirjeldada tagatoa kaudu presidendi positsioonile jõudnud isiku olukorda, siis pandi ta poliitilise topeltsideme (ehk topeltlõksu) seisundisse,2 kuigi ta püüdis anda endast parima. Sotsioloog Gregory Bateson kirjeldas niisugust isikule laastavat seisundit esmalt skisofreenia puhul, mil isik hakkab rääkima, käituma veidral ja ümbritsetavate jaoks arusaamatul viisil. Paraku asub ta olukorras, kus talle esitatakse üheaegselt vastandlikke nõudmisi,. Nii on ka praeguse presidendi positsioon habras. Algselt tuli tema riigikogule vastu ja päästis oma nõusolekuga rahvaasemikud ohtlikust olukorrast. Niipea kui president võttis oma kohustusi tõsiselt, algas häälekas protest tema kui persooni vastu. Kuna president jäi korraliselt valimata, heidavad mõned riigikogu liikmed talle seda igal võimalusel ette ja süüdistavad ülekohtuselt poliitikasse sekkumises.

    Nii ründas riigikogu mitte ainult isikut, vaid alandas suurel määral presidendi kui institutsiooni prestiiži. Tegelikult on riigikogu pannud ka enese punnpositsiooni, kust on keeruline välja tulla. Juba praegu on raskused silmanähtavad. Häbi teil olgu! – peab ütlema tervikuna parlamendi eelmisele ja praegusele koosseisule, sest rahvaesindajad on käitunud ebariigimehelikult lähtudes kampade, jõukude loogikast. Erakondade fraktsioonid riigikogus ja nende kaudu erakondade juhtkonnad on olnud kui röövlijõugud, kes omavahel mõjukust ja saaki jagavad. Kui selgus, et ühelgi ei olnud jõudu presidendi koht oma soosikule võtta, siis lepiti kokku nii, et keegi ei saaks pidada tulemust oma võiduks ja kõik olid sedalaadi patiseisuga rahul.

    Nii pandi ka president eelmisel korral paika tagatoas tehtud kokkuleppega, mitte ei jõutud tulemusele seaduses fikseeritud protseduure järgides. Piltlikult öeldes: justkui oleks mõistetud kiirkohut isiku üle, keda peetakse süüdiolevaks kurjategijaks, kuid kelle süüd ei saa õiguslike protseduuride abil tõendada ning seetõttu viiakse karistus täide ja jutul lõpp.

    Probleemi raskuspunkt asub parlamendis ja seal esindatud erakondades ja näeb välja nagu üks madal mäng. Riigikogu liikmete ebariigimehelikkusel on paratamatult lühi- ja pikaajalised tagajärjed. Eelmisel korral tõsimeeli osalenud kandidaadid narriti ära. Lühiajaline tagajärg on personaalne probleem kõigi osaliste jaoks, potentsiaalsete kandideerida soovijate ebakindlus, sest neil puuduvad garantiid selle kohta, et nendega lihtsalt ei vigurdata.

    Pikaajaline tagajärg on löök riiklusele, sest riik – see on institutsioonina just kehtestatud protseduurid, mida järgitakse. Mitte kellelegi pole antud õigust neid (seadusi) ei individuaalselt ega grupiviisiliselt rikkuda. Kui mingi protseduur ei tööta piisavalt hästi, siis seda muudetakse vastavalt kehtivale õiguskorrale, mitte ei astuta sellest lihtsalt üle. Riigimehed peaksid sellist asja teadma ka une pealt.

    Mida nüüd teha? Vastus on ühene: tuleb lähtuda eelkõige põhiseadusest ja põhiseaduse loogikast, samuti kehtivatest seadustest, mis panevad paika reeglid. Eesmärgiks on eneseloome3 kaudu riikluse kestmine ja tugevnemine, mis leiab aset iga protseduuriga, mida nõuetekohaselt teostatakse. Erakonnad peaksid nüüd kiiremas korras, s.t viimasel tunnil esitama oma kandidaadid, kes korraldavad enda tutvustamise, tegelikult valimiskampaania. Mitte ei käi kusagil kuluaarides kokku leppimas toetuses ja selleski, mida toetuse eest kellelegi vastu oleks vaja anda. Nii jõuaksime võib-olla väärika tulemuseni, ilma et järsku kusagilt must hobune esile ei vupsa, kellel taas valimiskampaania ehk eelvõistluste distants läbimata, kuid kes ikkagi võitjaks kuulutatakse.

    Kui see aga valimisteni jäänud vähese aja tõttu ei õnnestu ja läheb nii nagu eelmisel korral, siis tuleb ametis oleval parlamendil pärast presidendi paika panemist kiiremas korras ära parandada kehtiv presidendi valimise kord, mis tõenäoliselt ei eelda põhiseaduse muutmist. Niisugune tegu vajab aga kindlasti parlamendiliikmete riigimehelikkust ja head tahet.

    1 Vt Jüri Saar, Valides presidenti. EPL 8. VIII 2006.

    2 Gregory Bateson, Double bind, 1969. In Steps to an Ecology of Mind: Collected Essays in Anthropology, Psychiatry, Evolution, and Epistemology. University Of Chicago Pres 2000, lk 271–279.

    3 Niklas Luhmann, Sotsiaalsed süsteemid. Ilmamaa, 2009.

  • Ülistuslaul naiselikule ilule ja väele

    TRIINU SOIKMETS

    Näitus „Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 29. VIII, kuraatorid Mai Levin ja Mark Soosaar.

    „Igas inimeses on peidus nii mehelik kui naiselik alge, arvasid Freud ja Jung juba sajand tagasi,“ juhatab saatetekst näituse sisse. Õigupoolest ulatub see teooria ajas tagasi mitte sajandi jagu, vaid mitu tuhat aastat, kui Platoni „Pidusöögis“ otsustasid pidulised ühel nõul pidada ülistuskõnesid armastusejumal Erosele. Üks neist jutustas loo algupärasest olendist, kes hõlmanud esmalt mõlemat sugupoolt, kuid siis poolitati. Sellest ajast alates otsivad olendid mööda maad oma teist poolt ja just sellepärast tõmbabki meid vastassoo poole – see on tegelikult üks meie kaotsiläinud osa, mida me nii väga taga igatseme.

    On tollele ajale omane, et armastuse üle arutasid pidulauas eranditult mehed, nii nagu läbi suurema osa kunstiajaloost on õrnemas sugupooles näinud modelli ja muusat ennekõike meeskunstnikud. Jätan siinkohal laskumata pikemasse arutellu selle üle, millal täpselt kaalukausid kõikuma hakkasid ja kas nüüd lõpuks oleme saavutanud selles vallas võrdõiguslikkuse – sel teemal on näitusi ja uurimusi koostatud juba küll ning see ei paista olevat ka kõnealuse ekspositsiooni tugipunkt. Naiskunstnikud naiseportreede ja -motiividega on näitusel esindatud, kuid vaadelda neid saalis kohapeal või käesolevas arvustuses eraldi sektsioonina oleks kui katse üle mõõta, kas väljapanek vastab ikka soovoliniku seatud standarditele.

    Sellised mõõtmised on kahtlemata sotsiaalselt ja sotsioloogiliselt intrigeerivad ning mõnes teises kontekstis põhjendatud ja vajalikud, kuid praegusel juhul pigem mitteaktuaalsed. Kuigi näituse tutvustekstki viitab probleemsele lõhele sugupoolte ühiskondlike ja isiklike rollide vahel – „see vägi peaks olema naiste käes võimsaks argumendiks mitte ainult kõrgema palga, vaid ka suurema õiguse eest otsustada oma maa ning rahva saatuse üle“ –, ei kujuta näitus endast feministliku diskursuse või sooneutraalsuse lipulaeva. Väljapanek paistab lähemal vaatlusel täpselt nii selge, nagu see tundub esimesel pilgu­heidul. Eesti naise võim ja vaim – see tähendab väekust kui sellist üleüldiselt ning selle väe avaldumist nii universaalses nais­alges kui ka siinses kohalikus kontekstis ja kultuuriruumis.

    Vaimne ja füüsiline vägi

    Lähtuvalt pealkirjas sisalduvate mõistete sel viisil tükeldamisest võib nüüd tõesti ka näituse sektsioonideks jaotada. Vägi avaneb mitmel tasandil. Esiteks kas või kõige primitiivsemal, füüsilisel kujul, näiteks Ilmar Kruusamäe kujutatud Lindas, kes Kalevipoja kombel laudu üle lahe kannab. Kohalikul külastajal pole vaja muidugi pikalt mõelda, et aru saada kujundi tegelikust tähendusest ja tagamaast, kuid kui see kõrvale jätta ja vaadata maali n-ö puhta lehena, lugu teadmata, on tegu ju tõepoolest visuaalselt võimsa teosega. Ei teki kahtlust, et modellile on siin omistatud suur füüsiline jõud, mida võimendab omakorda maali suur formaat.

    Vägi avaneb näitusel mitmel tasandil, kas või kõige primitiivsemal, füüsilisel kujul, näiteks Ilmar Kruusamäe õlimaalil „Salarelv“ (1990) kujutatud Lindas, kes Kalevipoja kombel laudu üle lahe kannab.

    Nii füüsiline kui ka formaalne võim avaldub kindlasti ka Peeter Alliku pannoos, mis kujutab lapseootel naiste paraadi. Ning jällegi, kuigi Alliku asjatundjad ja ka niisama tähelepanelikud vaatajad leiavad siit ridamisi vihjeid ja peidetud tähendusi – kas või tuvastades paar paari pükse või nokkmütsi keset Eeva-kostüümide merd –, viitab teose esmane mõju füüsilisele, aga ka evolutsioonilisele väele. On isegi mõneti kahju, et eluandvat ja -kandvat elementi pole näitusel otseselt rohkem edasi arendatud. Võib tuvastada veel kõigest ühe, nimelt Silva Eheri teose, kus kujutatakse ema koos lapsega, nendevahelist turvalisust sümboliseerivat sidet. See on praktiliselt kõik. Ilmselgelt ei sobi ühtki inimest, ei naist ega meest, vaadata inkubaatorina, aga miks vaadata mööda loodusest? Emaduse ilu ja vägi väärinuks ehk rohkem delikaatset tähelepanu.

    Füüsilise väe ja selle jaotumisega sugude vahel seostub otseselt ka jaks teha füüsilist tööd, mida näitusel tähistavad Eerik Haameri legendaarsed lambapesijad. Osa pesijaid on end ilmselt praktilistel kaalutlustel rõivastest vabastanud, mille tulemusena haagib kogu seltskond kenasti pildirivis järgmisena kujutatud Haameri ihualasti kaardimängijate ja Aleksander Vardi suplejatega. Iseenesest imeilus kombinatsioon sotsrealistlikest ja impressionistlikest meeleoludest, mida võinuks ehk siiski täiendada ka mõni Andrus Johani teos kartulivõtjatest või -panijatest – oli ju aegu tagasi just aiandus ja põllundus see, mis andis naisele võimaluse saagiga turul iseseisvalt teenida ja seeläbi ka väge juurde saada.

    Vägi ei väljendu üksnes materiaalsel tasandil, nagu finantsiline vabadus või füüsiline jõud kanda laudu ja lapsi. Võim võib olla tõepoolest vaimne ja intellektuaalne, aga ka tundeline ja poeetiline. Sellise võimu tasandit esindavad ühtviisi võimsalt Olev Subbi ikoonina mõjuv kullatud akt, Jüri Palmi müstiline ja metafüüsiline figuraalkompositsioon aovalgel, analoogsed kompositsioonid abikaasa Vaike Pääsukese ja kolleeg Aili Vindi ainetel Tiit Pääsukeselt, või viimasega visuaalsesse dialoogi seatud rohelusest väljakasvav neiuportree Malle Leisilt. Kõik kujutatud daamid on küll kuidagi ebamaised ja äraolevad, aga samas jõuliselt kohal, kehtestades ennast poosi ja pilguga, millest on raske mööda vaadata.

    Pilk võib tappa, nagu öeldakse, kuid tõeline võim võib kehastuda hoopis pilgu puudumises, selle peitmises, ärapööramises. Kellele meeldiks, kui tema piinlikkust tuimalt vaikides pealt vaadatakse, kuid küllap on see etem variant, kui olla mööda vaadatud, üldse mitte märgatud. Silmside on sotsiaalses suhtluses üks olulisemaid kehakeele komponente ja kes sellega koonerdab, hoiab mingis mõttes alati trumbid enda käes. Maarit Murka pika tuka taha peidetud naeratus või Jaak Arro kujutatud magav akt sümboliseerivad võimu ehk just seetõttu, et koos silmade sulgemisega sulgeb naine ka iseend maailma, mis kuulub üksnes talle ja kuhu keegi teine – ei samast ega vastassoost – lõpuni ligi ei pääse.

    Mütoloogiline maailm

    Sellise unedesse peidetud maailma kaudu avaneb näitusel veel üks teine, mütoloogiline maailm. Leda ja luige legend on kunstis ja kirjanduses olnud armastatud teema juba antiikaegadest peale ning kõnealusel näitusel on sellele pühendatud eraldi peatükk alates Erich Kügelgeni reprost kuni Mark Soosaare dokumentaalse videoklipini, kus on jäädvustatud emase luige pärast võitlevad isased liigikaaslased. Mõneti kompenseerib see motiiv eespool viidatud emaduse temaatika kesisust näitusel – sünnitas ju Leda luigeks kehastunud Zeusile kaks last –, kuid võimu ja vaimu kontekstis kaldub tähelepanu sellelt faktilt pigem kõrvale. Kui paaritumine ja viljastumine toimub pettuse ja võrgutuse teel, siis kelle käes on tegelikult vägi? Ja kuidas on praeguseks muutunud seis sellel kaardilaual?

    Luik omakorda sümboliseerib animaalset alget ning ta pole ainus elukas, kes seda näitusel teeb. Kentaur, metssiga, karu, hunt, jänes, lehmast rääkimata – lõpuks saab seda lapilist looma kunstisaalis ka väheke realistlikumas võtmes näha! –, kõik need loomakesed peegeldavad meis peituvat metsikust, millel pole suurt midagi pistmist soorollide või stereotüüpidega. Ning kuigi näitusel leidub ka rida lihtsalt kauneid akte, mis tavaliselt „Mehe ja naise“ näitustega seostuvad, on alastuse veetlus siin pigem vahend, mitte eesmärk. Vahend, millega osutada, kuivõrd mitmekihiline on ühe naise võim ja vaim tegelikult.

    Platoni pidusööjad olid hoolimata oma ajastu kommetest mõneti siiski ajast ees – homoseksuaalseid suhteid analüüsiti seal võrdväärselt heteroseksuaalsetega, nii et tekib küsimus, kus ja millal kasvasid nende suhete vahele seinad, mida nüüd nii hoolega maha lammutatakse. Käesoleval näitusel sellist lammutustöö ambitsiooni ei ole ega peagi olema. See aus ja lihtne, trikkide ja draamadeta ülistuslaul naiselikule ilule ja väele pakub nii ekskursiooni läbi kohaliku kunstiajaloo, afektiivsusel põhinevat esteetilist elamust kui ka pisukest mõttetööd neile, kellele meeldib ridade vahelt tagamõtteid otsida.

  • Sel reedel Sirbis

    MARINA RICHTER: See on elus! 
    „Kratt“ on selline perefilm, mis ei pane kedagi igavusse surema. Ei mingeid laulvaid printsesse, küll aga üks seestunud sugulane, törts veresauna ja üks viimase aja žanrifilmide kõige rajum eksortsismiseanss. 
    Mängufilm „Kratt“ (Tallifornia, Eesti 2020, 90 min), režissöör-stsenarist Rasmus Merivoo.  
    Mu teine kokkupuude kratiga, Rasmus Merivoo viimase filmi nimiolendiga, on omal moel pagana hea. See on Rainer Sarneti „Novembri“ (2017) süngest müstitsismist koguni nõnda erinev, et neid kaht filmi ei saagi võrrelda ja nende ainsaks ühisnimetajaks ongi kratt (ja selle elluäratamine). Kõik muu kuulub täiesti erinevasse narratiivsesse konteksti.  
    „Kratt“ on üks äge lastefilm ropendamise, peenise-helikopteri ja rohke teismeliste jäta-mind-rahule-olekuga, mis tuletab meelde mitmeid 1990. aastate klassikalisi filme. Võtke Richard Donneri „Kõurikud“, lihvige maha hollywoodlik ülevoolav palagan ja pillav produktsioon ning nautige Eesti jaburat mütoloogiat, mis on Merivoo tumedas fantaasiakomöödias ellu äratatud kunstilise osakonna laitmatu käsitööoskuse ja Anton Markovski eriefektide abil. See film on sama veider kui kolmedollariline paberraha ja täis pikitud huumorit, mis on veel kuivem kui liiv Gobi kõrbes.

    TÕNU KARJATSE: Pärdi muusikat pole kunagi liiga palju  
    Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini. 
    Filmiõhtud „Pärt & film“ Arvo Pärdi keskuses 13. – 15. VIII. 
    Arvo Pärdi keskus on filmiõhtuid „Pärt & film“ korraldanud juba üle kümne aasta. Esimest korda toimuvad filmiõhtud aga Laulasmaal keskuses, mis on kohandatud moodsa tehnikaga kinosaaliks. Materjali kava kokkupanemiseks tuleb igal aastal juurde. IMDB andmetel on Pärdi muusikat kasutatud filmis 126 korral, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Väljaande Guardian kriitiku Samuel Wigley arvamusega, nagu oleks Pärdi valmismuusikat filmides juba liiga palju kasutatud, ei saa nõustuda ka praegu, artikli avaldamisest 12 aastat hiljem, sest Pärdi 1970. aastatel loodud tintinnabuli-stiili maagia kõnetab senini filmiloojaid. 

    TÕNU ÕNNEPALU:  Suured puud 
    Jaan Kaplinski 22. I 1941 – 8. VIII 2021 
    Suured eelkäijad on nagu suured puud, kindlad, varjulised ja majesteetlikud. Nad olid enne meid, on seega „alati olnud“ ja ei saa ju kuhugi kaduda. Rahustavalt kõrgub nende kroon üle igava metsapiiri. Nende varju on mõnus minna, nende tüve najale toetuda. Nende kohinast ja mühinast ei mõista sa küll paljutki, aga hea on seda kuulata. See ütleb, et sa oled ainult hetk pikas kees, et sa ei pea muretsema. Kui sa ei teagi, kui sa ei mõistagi, ikka on keegi, kes mõistab, kes teab.  

    SILVER ÕUN: Õhtu toob tagasi kõik 
    Kuldset keskteed ja isikliku vastutuse teadvustamist otsiv mõttesuund on Jaan Kaplinskile olnud omane aastakümneid. 
    Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Jaan Kaplinski loengud „Raadio ööülikooli“ sarjas Vikerraadios ja Klassikaraadios aastatel 2000–2014.
    Pidin arvustuse esmaspäeval, 9. augustil valmis saama. Tahan hommikul end üles ajades kohe kirjutama asuda, kuid elu tuleb ette, laps tirib välja mängima. Ilm on õrnalt pilves ja soojalt sombune, kummaliselt vaikne. Jään tükiks ajaks keset õue seisma, tuult kuulatama ja kõrvalaias tunglevaid rästaid jälgima. Enesele teadmatagi miks. Kui end viimaks tagasi tuppa sunnin, ei saa ühtäkki enam sõna paberile, sest hommikused uudised tabavad mind: Jaan on eile õhtul lahkund.  

    LAURI SOMMER: Ernst Enno ja suvised Lõuna-Eesti teed
    Lihtsalt mine. Võta vastu see, mis teekonnal anda on. Ära kysi rohkemat väliselt ega nõua muud sisemuselt.
    Eelmaa Sassi mälestuseks
    Polegi veel liiga kauge see aeg, maakera ajaloos ju vaid yks silmapilk tagasi, kui meie areaali asustas paikne talurahvas, kellel oli oma loodusega seotud kujutlusmaailm, kes kohtusid kirikupyhadel ja laatadel ja kirjakeelt kasutasid väga harva või mitte kunagi. Ernst Enno syndis sellesse Lõuna-Eesti tegelikkusse ja mitmed tema lätted on seal. Ta käis karjas, tundis linde, loomi, taimi ja putukaid, mulistas lompides ja ronis kivide otsa. Ja tegi talutöid nagu teisedki. Tundis maa tähendust. Need, kes on pikemalt talus elanud, teavad, kuidas hooajatööd inimest ussaias või muul töökohal kinni hoiavad. Eriti suuremad asjad nagu heinaaeg ja kylviaeg, puude tegemine, kartulivõtt, ehitamine, peenrad või mis kellelegi parasjagu käsil on. Kui sa põuaga kauaks ajaks kodust ära lähed, siis surevad aiataimed lihtsalt ära.

    JÜRI SAAR: Otsides head presidenti 
    Me oleme vabad määratlema, kuidas paneme paika presidendi, kuid just seepärast on väga tähtis, kuidas me ilma väliste ettekirjutusteta suveräänse riigina käitume.
    Presidendi valimine ei taha kohe üldse edeneda. Erinevalt eelmisest korrast, kui oli mitu väärikat ametlikku kandidaati, näeme vähem kui kuu enne valimisi võistlusplatsil haigutavat tühjust. Imestatakse, miks keegi ei taha kampaaniaga tõsiselt tegelda ja küsitakse: kus on sobivad kandidaadid? Poliitikud kas vaikivad või rabelevad ja pakuvad välja üha pöörasemaid lahendusvariante. 

    HELENA EGLIT: Kuidas saavutada islamiga modus vivendi? 
    Lühike Euroopa sajand 1914–1989 oli üks verisemaid inimkonna ajaloos. Ükski selle konfliktidest ei põhinenud religioossel fanatismil. 
    Michel Houellebecqi 2015. aastal ilmunud düstoopilise „Alistumise“ üks kandvaid teemasid on Prantsusmaa 2022. aasta presidendivalimised. Selles võtavad mõõtu Islamiliidu liider Mohammed Ben Abbes ja Rahvusrinde Marine Le Pen. Abbes võidab valimised ning hakkab Prantsusmaa ilmalikku ühiskonda ümber korraldama. Ta võtab vastu uusi seadusi, näiteks koraan saab koolisüsteemi aluseks ning lubatakse polügaamsed suhted. 

    JAAN PELT: Pruunid kääbused ja ilmaruumi hiline valgus 
    Teooriast järeldub, et tähetekke piirkondades tekib nii normaalseid tähti kui ka objekte, mis ei suuda kunagi särada tõsiseltvõetava tähena.  
    Estonia puiestee ja Kentmanni tänava nurgal asuva kauni maja katusel asuva teleskoobitorni kuppel on nüüd ilusasti telliskivipunaseks värvitud. Kas tornis veel teleskoop alles on – ei tea. Oli aga kindlasti siis, kui ma tollast Tallinna tähetorni esimest korda külastasin. Just seal näitas mulle hilisem kolleeg, üks eesti vilunumaid astronoome-vaatlejaid ja tuntud teaduse populariseerija Peep Kalv vägevat seadet, mille nimi on plink-komparaatorSee on seade, kuhu asetatakse kaks erinevatel aegadel tehtud taevapilti ja võrreldakse neid, liigutades kiiresti seadme keskel olevat valgust vasakule või paremale murdvat prismat.

    PIRET KARRO: Feministlikus linnas on ruumi hapratele kehadele 
    Tallinnas on tavaline, et kõnniteid pikivad lambipostid, liiklusmärgid või puud. Kui seal lapsevankriga jalutada või ratastoolis sõita, peab liikleja pidevalt lahendama küsimust, kuidas üldse edasi liikuda – kas põigata autoteele? Ka teetööd on üldjuhul korraldatud nii, et jalakäija peab seiklema üle tolmuse kiviklibu ja igal sammul nuputama, kuidas tema teekond on täpselt ette nähtud. Ratastoolis liikleja võib teetöödest mööda saamisest vaid unistada. Vahel on see keskkond lausa vaenulik hapra keha vastu, mida ei ümbritse auto kaitsev kest.

    Arvustamisel
    Mathura „Lahusolek“
    kontserdid: René Eespere autorikontsert „Kitarrimaagia“ ja „Prantsuse sonaadid“
    linnakultuuri- ja muusikafestival „Station Narva“
    RUA tänavakunsti festival
    näitused: „Mees ja naine. Eesti naise võim ja vaim“, Katariin Mudisti „Nähtamatud kohalolijad“ ning Kogo „Kunstiturg, elu ja surm“
    Kinoteatri ja Nargeni festivali „Bäng“ ning Emajõe Suveteatri „Kasuema“

  • Laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide juhendajate tööjõukulu II taotlusvoor

    Alates 2021. aastast saab Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu küsida toetust laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhendajate

    tööjõukulude katmiseks. II taotlusvoor on avatud 31. augustini ja makseid tehakse tagasiulatuvalt 1. aprilli 2021. aasta seisuga.

    Taotlusvooru eelarve on 2 041 065 eurot.

    Toetuse eesmärk on väärtustada laulu- ja tantsupeo liikumises osalevaid kollektiivijuhte, andes neile võimaluse töötasu

    tõusuks sh kehtestades miinimum tasumäära. Luua laulu- ja tantsupeo liikumises osalevatele kollektiivijuhtidele sotsiaalsed

    garantiid (puhkusetoetus jne) ja korrastada laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide maastikku juhendajate palkamisel

    ning tagada laulu- ja tantsupeoliikumise traditsiooni jätkusuutlikkus.

    Lisainfot taotlusvooru kohta saab Eesti Rahvakultuuri Keskuse kodulehelt

  • ,

    Balti manufaktuuris esietendub teatriühenduse Misanzen lavastus “Sitsi silentium”

      Laupäeval, 14. augustil kell 20 esietendub Balti manufaktuuris kohaspetsiifiliste ja visuaalsete lavalugude traditsiooniga teatriühenduse Misanzen suvelavastus “Sitsi silentium”, mis taaselustab peatselt muutuvas kultuuripärandis mastaapse Sitsi kangavabriku mälu. 

    Avalikkusele on hästi teada Kreenholmi vabriku kirju ajalugu. Vähem aga teatakse, et säärase riik riigis tunnetuse kogemiseks pole vaja pealinnast lahkuda, sest Põhja-Tallinnas paikneb siiani Sitsi kvartal, meenutamaks kunagist võimsat Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrikut, mille mastaapsus ja värvikas minevik ei jää oma Narva õele kuidagimoodi alla.

    “Selle unustatud tööstushiiglase kõhuõõnsustesse sisenemisel sai hetkega selgeks, et nii mastaapne ruum väärib ainuüksi temale pühendatud lavastust ja nii hakkaski idanema idee jutustada lugu Sitsi vabrikust; seda enam, et Misanzeni käekiri on alati olnud seotud nii kohaspetsiifika kui ka ühel või teisel viisil mineviku mõtestamisega – pärimuslood vaheldumas ajaloolisest ainesest inspiratsiooni ammutavate lavalugudega.

    Ajaloolistesse dokumentidesse ja artiklitesse süvenedes hakkas hargnema hämmastav narratiiv, mille rõhutamiseks võimaldasime koos dramaturg Mihkel Seederiga endale veidi nn poeetilist luba, et vabrikut ja selle asunikke puudutavat sümfooniat ühtseks tervikuks punuda. Kui senini on teatriühendus Misanzeni loo jutustamise põhimõtted tõukunud suuresti visuaalsetest vahenditest, siis seekord on sama olulisel kohal ka sõnakunst, ehkki oma põhimõtetele truuks jäädes arendame ka edasi endale omast poeetilis-visuaalset teatrikeelt,” avab lavastaja Helen Rekkor lavastuse sünni tagamaid.

    Dramaturg Mihkel Seeder: „Minusuguse uue aja humanitaari jaoks on üsna keeruline ette kujutada, kuidas oli töötada vabrikus sada aastat tagasi. Sitsi manufaktuurihoonesse sisenedes aga tabas mind hetkega võimas tunne – see oli midagi aukartuse ja õõva vahepealset. See tunne lükkas kohe tunnetuse paika. Hakkasin tajuma, mida tähendab olla osa säärasest hiiglaslikust masinavärgist, kuuluda selle lärmaka katedraali kogudusse. Ja seda enam vaimustusin, et jutustame oma mastaapset lugu just seal, kus see kord ka aset leidis – otse Kalamaja külje all, paljude tallinlaste poolt unustatud vabrikukompleksis, millest õhkab mastaapsust, vaatemängulisust ja draamat.”

    Laval astuvad üles Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen ja Andres Roosileht. Lisaks teevad kaasa 15 teatri- ja tantsutaustaga noort näitlejat. Lavastuse autor-lavastaja on Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder (VAT Teater), kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Laura Kõiv, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu, videokunstnik Sander Põldsaar ja valguskunstnik Priidu Adlas.

    Lavastuse “Sitsi silentium” etendused toimuvad 14., 15., 19., 20., 21., 25., 26., 27. ja 28. augustil algusega kell 20.00 Balti manufaktuuris (Manufaktuuri tänav, Tallinn).

    Teatriühendus Misanzen loodi 2015. aastal noorte teatritegijate poolt eesmärgiga tuua lavale koosloomemeetodil loodud lavastusi ning arendada ja populariseerida visuaalteatrižanrit Eestis. Teatriühendus tegi lavadebüüdi 2015. aasta juulikuus Viinistu Kunstimuuseumis, kus toodi “Viinistu teatriõhtu” ühisnimetaja all lavale Eesti esimene täispikk varjuteatrilavastus “Üle vee” (Salme Reegi nimelise teatripreemia nominatsioon)  ja kohaspetsiifiline algupärand “Laineid lausudes”. Lisaks lavastused “Süüria rahvalood” (etenduskunstide ühisauhinna nominatsioon), “Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu” (Ants Lauteri nimeline lavastajapreemia) ja “Sõsara sõrmeluud” (sõnalavastuse originaalmuusika laureaat), mis on kõik saanud sooja vastuvõtu nii publikult kui kriitikutelt.

  • ,

    Voronja galerii skulptuuride aeda valiti välja 9 uut teost

    Sander Raudsepa skulptuur „Änimal“

    Koostöös Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (EAS) toimus sellel suvel Voronja skulptuuride aia konkurss, mille raames valiti välja üheksa teost. Nende seas on kaks interaktiivset skulptuuri, üks kineetiline objekt ning neli skulptuuride ansamblit.
     Voronja galerii skulptuuride aia konkursile esitas 43 kunstnikku 49 teost. Nende hulgas oli nii üksikuid skulptuure kui ka skulptuuride ansambleid. Kokku osales konkursil 67 skulptuuri, mille kogumaksumus oli kokku 376 229 eurot. Skulptuuride ostufond on EASi toel 50 000 eurot.
     „Konkursist osavõtt oli üllatavalt suur ning väljapakutud teoste tase tõeliselt muljetavaldav. Nii lähenemiste kui materjalide rohkus näitab, kuivõrd erinevalt võib vabaõhu skulptuuri mõista. Žürii töö oli kõige selle tõttu meeldivalt raske, kuid saavutasime siiski selge üksmeele,“ iseloomustas  Tartu kunstnike liidu esindaja Peeter Talvistu žürii tööd.
    „Ka meid üllatas rohke osavõtt konkursist, mis annab omakorda märku sellest, et oleme skulptuuride pargi rajamisega õigel teel. Kunstiturul on skulptuuride osakaal võrreldes teiste kunstiliikidega väikseim ning autoritel napib võimalusi mahuliste teoste eksponeerimiseks,“ selgitasid Voronja galeristid skulptuuride pargi rajamise mõtet. „Voronja galerii missiooniks on läbi aastate olnud uute sihtgruppide kaasamine galeriisse ja seda eesmärki on ka edukalt täidetud. Voronja skulptuuride aed annab loodetavasti omapoolse panuse skulptuurituru elavdamisel. Eestlaste aedades võiks olla märksa rohkem skulptuure,“ lisasid galeristid.
    Neljaliikmeline žürii koosseisus Peeter Talvistu (Tartu kunstnike liidu esindaja), Karin Bachmann (maastikuarhitekt), Elo Liiv (skulptor) ja Raul Oreškin (Voronja galerii esindaja) valis 49 teose seast välja üheksa:
    Varvara & Mar „Tuulerütm“
    Art Allmägi „Varesejaht“
    Terje Ojaver „Põgenev kivi“
    Jüri Ojaver „Meestepood“
    Kaisa Eiche ja Urmo Mets „Kiik“
    Ülo Kirt „Pesad“
    Piret Müüripeal „Rõuk“
    Mare Mikoff ja Al Paldrok „Tundmatu umbrohi“
    Sander Raudsepp „Änimal“

    Osad teosed saabuvad Voronja aeda juba sellel hooajal. Kõiki konkursiga väljavalitud objekte saab näha järgmisel, IX suvehooajal. Pärast seda saab Voronja galeriid külastada aastaringselt.

     

     

  • Kuidas jagada Valgevenet?

    KAAREL TARAND

    Kui keegi ei peaks veel olema märganud, siis teadku nüüd: Eesti on jälle sõjas. Meie riik end sidunud rahvusvaheliste lepingutega, NATO ja Euroopa Liidu liikmena teame une pealt, et rünnak liitlase vastu on rünnak ka Eesti vastu. Rahvas tõuseb relvile ja tormab oma juhtide innustusel ja kannul võitlusse ning võitleb viimse põlvepikkuse poisikeni.

    Esialgu ei pea tormama sõna otseses mõttes, vaid kuidagi kavalamalt, nii-öelda hübriidselt, sest sõda, mille Valgevene Euroopa Liidu vastu on välja kuulutanud, on samuti mitte päris-, vaid hübriidsõda. Tõsi, Euroopa silmis ebaseaduslik Valgevene president Aljaksandr Lukašenka väidab, et tema ainult kaitseb ennast natuke, sest Euroopa Liit eesotsas Leedu sõjapistrikega on hoopis tema vastu hübriidsõtta läinud. Täpselt samal moel, nagu seda Lukašenka väitel tegi Venemaa aasta eest, et takistada tema tagasivalimist oma maa presidendiks. Võta siis kinni, kes alustas.

    Hübriidsõdadega, mis sõnana on paljude analüütikute, kaitse- ja välis­poliitikute huulil, on see häda, et igaüks mahutab mõistesse, mida süda lustib. Niipea, kui suhted riikide vahel ei ole enam vennalikud, sõbralikud või heanaaberlikud ning tüliõun on veerema pääsenud, võib mis tahes käiku ja vastukäiku suhete halvenemise teel nimetada lahinguks hübriidsõjas. Hübriidsõja sisse võib mahtuda sama mitmekesist kraami nagu supermarketi riiulitele. Eesti vanematele elanikele aga meenub sõna hübriid kuuldes esimesena hoopis pealsete poolest kapsas ja juurika poolest kaalikas, mille Kuusiku katsebaasi teaduslik töötaja Erich Niinepuu 1960ndate alguses hübriidkaalika nime all sotsialistliku põllumajanduse hüvanguks arendas. Aga kummagi otsa sööjad ei olnud suures vaimustuses. Kui Valgevenega saavad kõik soovijad hübriidsõda pidada, siis mine tea, ehk on tegu hübriidriigiga, mis ei saagi sobituda üleilmsesse riikide perre, sest ei ole liha ega kala.

    Käimasolev hübriidsõda seisneb selles, et Valgevene pealik sõidutab grupikaupa iraaklasi Leedu piirile, mis, nagu selgub, on auke täis ega vasta sugugi Schengeni leppe nõuetele. Grupid on esialgu tagasihoidlikud. Aasta algusest on Leetu tunginud umbes 4000 illegaalset immigranti ja kui neid aasta lõpuks peaks olema ka 10 000, siis ei ole seegi midagi märkimisväärset, sest mõne aasta taguse Euroopa migrandikriisi ajal jõudis Kreekasse tipphetkil sama kogus päevas. Kaugema ajaloolise paralleelina Eesti okupatsiooniaastaist võib meenutada, et N Liidu avarustest suunati väiksesse Eestisse aastas samuti 10 000 meile soovimatut isikut, varustati need muule lisaks korteri, töökoha ja sotsiaalkindlustusega ning seda kõike eestlaste higi ja vaeva arvelt. Meie aga ei ole tänaseni selle koorma all välja surnud!

    Käimasolev hübriidsõda seisneb selles, et Valgevene pealik sõidutab grupikaupa iraaklasi Leedu piirile, mis, nagu selgub, on auke täis ega vasta sugugi Schengeni leppe nõuetele. Pildil Leedu-Valgevene piir.

    Tegu on kahtlemata jultunud ja julma, normivälise käiguga, aga midagi sellist oli ette arvata, kui innukate baltlaste juhtimisel Euroopa Liit paari kuu taguse lennuintsidendi järel Valgevenele, eeskätt tema diktaatorile ja selle lähikonnale eriti täpselt sihitud sanktsioonid kehtestas. Osutasin toona, et sanktsioonid viivad harva, kui üldse kunagi soovitud tulemuseni, milleks teadagi on režiimivahetus (Suure juhi kukutamise kunst, Sirp 28. V, nr 21). Kuni režiim püsib – ja seda ta teeb, kuni riigi jõustruktuurid seisavad juhi selja taga ning kindralid massiliselt poolt ei vaheta – , teeb tagakiusatu ikka vastukäike.

    Eskaleerib, ütlevad vaatlejad. Seda küll, aga igaüks, kes ressursiarvestust jälgib, teab ju algusest saadik, kes kauem vastu peab. Valgevene SKT on vaid kaks korda suurem Eesti omast (elaniku kohta neli korda väiksem), Euroopa Liidu ühise rikkuse kõrval on see aga palja silmaga nähtamatu puru. Kellel raha enne otsa saab? Kas Lukašenkal, kes peab suure osa käivitatud illegaaliveost ise kinni maksma? Või Euroopa Liidul, kes Leetu saabuvale seltskonnale telklaagrites põhjamaiseid temperatuure ja toidukultuuri tutvustab, kuni nad koduteele tagasi pakib?

    Kahtlemata on Lukašenka käitumine enesehävituslik. Tema pikaajalise tegevuse tõttu on Valgevene üleilmses riikide peres pikka aega probleem olnud, kuid näib, et Lukašenkast saab ka selle lahendus. Euroopa ajalugu on täis juhtumeid, mil mõni väiksem vürst on suured ja vägevad omavahel tülli ajanud ja sundseisu pannud. Tagajärjeks on see, et lõpuks lepivad suured ikka kokku ning jagavad uute murede vältimiseks selle väiksema tülitekitaja lihtsalt omavahel ära. Kehtiva rahvusvahelise õiguse süsteemi järgi ei pruugi see olla lihtne, aga kas on muud valikut?

    Valgevene nn demokraatlik opositsioon on pärast edukat algust aastaga tõestanud, et piisavat järjekindlust, jõudu ja usutavust laiemate hulkade silmis tal ei ole, ning oma kaardid käest mänginud. Ei ole ühtki õigustust jõhkrusele, millega Lukašenka on aktiviste jälitanud, kiusanud, piinanud ja mõrvanud. Aga vastupanu on sellega enamjaolt tasalülitatud. Igaüks, kes end olukorras halvasti tunneb, otsib nüüd pigem isiklikku väljapääsu. Ja see sobib ühtviisi hästi Valgevene naabritele nii idas kui ka läänes.

    Valgevene ettearvamatus on Euroopa Liidule tüütu, oma avalikult deklareeritud põhimõtetest taganeda ühendus aga ei saa. Seega, kui see riik juba niikuinii on Venemaa satelliit, siis miks ei võiks ta ka ametlikult Venemaa koosseisus olla? Vähemasti oleks kord, mis sest, et vale, aga ikkagi kord ja ettearvatavus. Euroopa Liidus teatakse hästi, et seal lubatud ja kasutatavaid tööriistu (mitte raha) Valgevene läände pööramiseks ei ole. Kuigi Venemaa ei ole rikas riik, siis Putinil nurka aetud ja võlgadesse uppuva Lukašenka ülesostmiseks seda va puru leidub. Kui üldse midagi, siis Euroopa võimalus on Valgevene minnalaskmine millegi Ukrainale kasuliku vastu vahetada.

    Ei Venemaal ega Euroopa Liidul ei ole Valgevene territooriumi eriti millekski vaja. Mõlemat hübriidriigi naabrit aga vaevavad demograafilised probleemid ja odavtööjõu hankimisel võiks neist ligi 10 miljonist valgevenelasest kasu olla nii ida kui ka lääne pool. Mis juhtuks Valgevenega kui ääremaaga Venemaa koosseisus? Sellest annavad ettekujutuse viimaste kümnendite rahvastikuprotsessid Venemaa läänepiiril Smolenski, Tveri, Pihkva ja Novgorodi oblastis. Venemaa keskvõim ei ole ääremaade elu rahaga toitnud ja sealse rahvastiku ainus ülesanne on olnud hoopis toita tööjõuga Venemaa jõukamaid piirkondi. See oleks esimene ahvatlus ka vaesemale, vähem suutlikule ja venemeelsemale valgevenelasele. Suuremad oskused ja vabadusiha viiks teise poole rahvast ära lääne poole, kus juba samuti palju omasid ees. Lääne-Euroopa tervitaks neid sama suure rõõmuga nagu miljoneid endise idabloki väljarändajaid. Ikka hoopis parem, puhtam ja turvalisem kui odavtööjõu hanked Lähis-Idast või Aafrikast.

    Idapartnerlusest Euroopaga on Valgevene loobunud, partnerlusest Venemaaga mitte. Täieulatuslik Moskva rüppe minek ei tooks kaasa ühiskonnas suuremaid ümberkorraldusi ega demokraatia arendamise paratamatut valu. Putinil oleks Valgevene liitmisel lihtne olla suuremeelne, lasta vabaks mõned ohutumad poliitvangid, kergitada pisut „lihtsa inimese“ elatustaset ning vasalli juures personalimanöövritega pisut oodata.

    Kõik see kõlab väga küüniliselt, aga 20. augusti eel peaks Eestiski hästi meeles olema, kui suure vaeva ja visadusega pidime iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel endale maailmas eestkõnelejaid otsima ning pidevalt massirahutusi ja aktsioone korraldades näitama, et meie tahtmine ei kao, kõrvale vaatamine ja meie nõudmiste pisendamine pindu sõrmest ei kaota, vaid aina kasvatab mädakollet. Valgevenel ei ole sellele siiani midagi erilist vastu panna ning mitteametlikult arutatakse Euroopa tähtsamates pealinnades demokraatliku Valgevene võimaluste olematust sama pragmaatiliselt nagu Eesti iseseisvuse oma aastal 1989.

    Küllap leidub Eesti ja Leedu välispoliitikute hulgas neidki, kes on end jaksanud juba uueks Jón Baldvin Hannibalssoniks või Uffe Ellemann-Jenseniks mõelda, aga ajad ja olud on teised. Vabaduse triumfiks väikeriigis on lisaks rahva pikale pingutusele vaja ka head õnne ning õiget ajastust. Neid silmapiiril ei terenda. Ja mis saab Venemaast? Tema paratamatu lagunemine võtab lihtsalt kauem aega kui Valgevene kadumine ja jõuab maailma suurriikide laudadele päeval pärast Putinit.

Sirp