“Oleme kimbatuses oma olukorrast, kuhu me sattunud oleme. Hõljume roosade ponide maailmas ja jookseme ummisjalu oma lilleliste vihmavarjudega vikerkaare alguse poole, et seda kaudu igavesti õnnelikuks saada. Samas leiame end sageli ka olukorrast, mille tekkimist ei olegi hoomanud.
Raske on jääda vastuvõetud otsuste juurde, kui on sinna maani jõutudki. Vaatajatele variatsioone õnnest ja rõõmust, mõtteainet ja silmailu, küllust ja kasinust, värve ja kahvatust, seda kõike on palju ja samas nii vähe.”
Eili Soon (s. 1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti eriala bakalaureuseõppe ning kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja magistriõppe. Alates 2010. aastast juhib ta Olustvere mõisa klaasi- ja keraamikastuudiot. Soon on üks vähestest klaasikunstnikest Eestis, kellel on üle 12-aastane klaasipuhumise kogemus.
Malle Karik-Hallimäe (s. 1959) on lõpetanud 1985. aastal tollase Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) klaasikunsti erialal ja tegeleb sellest ajast vabakutselise klaasikunstnikuna. Ta on osalenud erinevatel klaasikunsti näitustel alates 1988. aastast. Tema loomingusse kuulub nii tarbeesemeid kui ka väikesemõõtmelisi dekoratiivvorme ja skulptuure. Tööde valmistamiseks kasutab ta kuum- ja külmtöötlustehnikaid. Kuumtöötlustehnikas tööd on viimastel aastatel valminud Olustvere Klaasikojas.
Täname: Eesti Kultuurkapital, Taevas külalistemaja, Indrek Kits, Lauri Kütt, Kristjan Sisa, Kalmer Vulla.
Vana-Võromaa Kultuurikoda
Katariina allee 11, Võru linn
K–P 10.00–18.00 www.vorumuuseum.ee
Oktoobrikuu viimasel päeval täitus kümme tegutsemisaastat Eesti Keskkonnaajaloo Keskusel (KAJAK), mille tähistamiseks peeti 1. ja 2. novembril teine Baltimaade keskkkonnahumanitaaria ja sotsiaalteaduste konverents BALTEHUMS. Sel puhul kogunesid väikeseks tagasi- ja edasivaateks KAJAKu endised ja praegused juhatuse liikmed, et mõelda üheskoos Eesti keskkonnahumanitaaria kujunemiskäigule ning sellele, kuidas edeneb keskkonnateemade uurimine humanitaarteadustes ajal, mil keskkonnakriisid üha nähtavamalt inimeste ellu tungivad.
Keskkonnahumanitaaria – kuidas seda mõista?
KAJAK loodi ametlikult 31. X 2011 toonase Tallinna ülikooli ajaloo instituudi juures.[1] Asutajaliikmeiks olid ajaloolased Ulrike Plath, Priit Raudkivi ja Inna Põltsam-Jürjo, semiootik Kati Lindström, geograaf Andres Tarand ning arheoloogid Erki Russow ja Lembi Lõugas. Põhimääruse kohaselt on KAJAK teadusvõrgustik, mille ülesanne on ühendada keskkonnaajaloo uurijaid ning arendada, toetada ja koordineerda koostööd keskkonnaajaloo valdkonnas nii Eesti-siseselt kui koostöös rahvusvaheliste partneritega. Selle ülesande täitmiseks arendatakse teadus- ja õppetööd, korraldatakse teadusüritusi ja uurimistulemuste levitamist. Kuidas see kõik on õnnestunud, arutasid koos Kadri Tüüri ja Elle-Mari Taliveega Ulrike Plath (KAJAKu esimene juht), Kati Lindström (asutajaliige, kauaaegne juhatuse liige), Joonas Plaan (juhatuse liige) ja Liisi Jääts (KAJAKu aktiivne liige, ERMi püsinäituse kaaskuraator).
Kadri Tüür: 2021. aasta seisuga on KAJAKul täpselt 50 liiget. Tallinna ülikooli juures tegutsev KAJAK seob eri asutuste teadlasi üle Eesti: Tallinna ja Tartu ülikoolist, Eesti maaülikoolist, esindatud on Eesti Rahva Muuseum ja Eesti vabaõhumuuseum, Ca’Foscari Veneetsia ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. Erialade valik on niisama kirju: ajalugu, arheoloogia, klimatoloogia, kirjandus- ja kultuuriteadused, ökoloogia, geograafia, semiootika, filosoofia, metsandus, antropoloogia … Ehkki keskuse nimes kajastub kõigist humanitaardistsipliinidest vaid ajaloo nimi, on juba algusest peale olnud selge, et erialapõhise vahetegemise teed minna ei oleks kaugeltki õige. Pigem on vaja julgustada eri teadusalade uurijaid üheskoos tegutsema – see aga omakorda ei sünni naljalt ilma teaduskoostööle eelnevate inimlike kontaktideta.
Ehkki nimes kajastub kõigist humanitaardistsipliinidest vaid ajalugu, on algusest peale olnud selge, et erialapõhise vahetegemise teed minna ei oleks kaugeltki õige.
Kadri Tüür
Kati Lindström: Kui küsida, kas oleme keskkonnahumanitaaria või -ajaloo keskus, peab lisama, et 2011. aastal ei olnud keskkonnahumanitaaria mõistena veel nii levinud kui praegu. Lisaks on KAJAK asutatud ajaloo osakonnas ja ajalugu oli toona võrgustiku kese. Rahvusvaheliseltki on keskkonnahumanitaaria ja -ajaloo piir suhteliselt hägune, nii et siin me ei ole erilised. Keskkonnahumanitaaria on laiem, sisaldades mitut humanitaarteadust, mis tegelevad keskkonnaga vastavalt oma eriala metoodikale. Kui vaatame maailma mastaabis, siis on suur osa nendest, kes praegu peavad ennast keskkonnaajaloolasteks, välja kasvanud ökokriitikast, nii et keskkonnaajalugu kui uurimisvaldkond ei ole kunagi olnud väga kitsalt piiritletud. Eestis on suund keskkonnahumanitaariasse olnud tugev ka ökosemiootikute hulgas.
Ulrike Plath: Kui jälgida keskkonnahumanitaaria diskussiooni, selgub, et keskkonnaajaloo tingimuseks on, et aluseks on mingi teatud selge allikabaas, ükskõik kas ta on siis klassikaline arhiivimaterjal, arheoloogiline aines või on need kirjanduslikud tekstid. Praegu on institutsionaalselt välja kujunenud nii, et keskkonnaajalugu on professuuri kaudu seotud Tallinna ülikooliga, Tartu ülikoolis on aga nüüd loodud keskkonnahumanitaaria professuur – tervitame seda südamest.
Plath: Kuna keskkond on alati kultuuriülene fenomen, on äärmiselt vajalik olnud ka regionaalne ja rahvusvaheline koostöö. KAJAKu rajamist ja tegevust on algusest peale väga palju toetanud Rachel Carsoni keskus (RCC) [2] Münchenis. RCC on Deutsches Museumi ja Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooliga assotsieerunud uurimisasutus, mis pakub teadlastele stažeerimisvõimalusi, annab välja teaduspublikatsioone ja arendab keskkonnahumanitaaria-alast kraadiõpet. Meil on olnud RCCga kokkulepe, et saame seal resideeruvaid uurijaid ise reisikulusid kandmata siia esinema kutsuda ning eriti keskuse algusaastatel kasutasime seda võimalust tõesti sageli ning tulemuslikult.
Elle-Mari Talivee: Rahvusvahelist mõõdet lisab KAJAKule ka nõuandev kogu, kes aitab hoida kontakti keskkonnahumanitaaria arengutega laias maailmas. Kümne aasta jooksul on nõuandvasse kogusse kuulunud RCC direktor Christof Mauch, Viinis tegutseva Zentrum für Umweltgeschichte juhataja Verena Winiwarter ning praeguseks meie seast kahjuks lahkunud Stockholmi ülikooli emeriitprofessor, eesti paleontoloog Urve Miller, kes oli teerajaja Läänemere piirkonna looduse ja inimajaloo seoste uurimisel, aga ka liikide väljasuremist uuriv Dolly Jørgensen Stavangeri ülikoolist, prantsuse keskkonnaajaloolane Gregory Quenet, Austraalia teadus- ja keskkonnaajaloolane Libby Robin, kliimaajaloolane Christian Rohr Berni ülikoolist, keskkonnaajaloolane Andrea Gaynor Lääne-Austraalia ülikoolist ja ökokriitik ning religiooniuurija Kate Rigby, kes on äsja asunud tööle Kölni ülikoolis.
Plath: Kokkukuuluvustunnet ei anna mitte ainult ainult teemad, vaid ka regioon – arvan, et see on tõesti väga tähtis. Eri inimesed tegelevad teatud regioonis sarnaste probleemidega. Muidu on keskkonnaga ikka võimalus, et kaotakse globaalsusesse, tehakse suuri analüüse, aga ei viida seda tagasi lokaaltasandile. Kohalikud teadmised ja kohalikud allikad on väga tähtsad. Ma arvan, et selle jaoks on KAJAK väga-väga vajalik, nagu ka BALTEHUMSi konverentside sari ja meie regiooni esindaja Euroopa keskkonnaajaloo ühingu (ESEH) juures. See, mis meid ühendab, on ennekõike – ehkki mitte ainult – huvi selle regiooni vastu.
Erialapõld ei ole ju staatiline, et kui üks kord sai küntud, on valmis.
Kati Lindström
KAJAKu konverentsikorraldustiim (Linda Kaljundi, Kati Lindström, Ulrike Plath, Kadri Tüür) võtmas üle teatepulka ESEH 2017 konverentsi korraldajalt Borna Fuerst-Bjelišilt Zagrebi ülikoolis 2017.
Mida annab teadusürituste korraldamine?
Lindström: Selleks et tekiksid uued ideed ja oleks mõttevahetus, peab olema suurem vestlusring. Konverentsid nagu BALTEHUMS ei sünni lihtsalt sellepärast, et KAJAK tahtis seda korraldada – pigem oli inimestel vajadus kohale tulla, soov kuulata ja leida neid, kes mõtlevad millestki sarnasest, seda ka teise eriala pinnal.
Kui ei oleks KAJAKut kui võrgustikku, hajuksid need vestlused laiali. Erialapõld ei ole ju staatiline, et kui üks kord sai küntud, on valmis. Seda peab kogu aeg kündma, et ta püsiks, et oleks nähtav ja areneks, et suheldaks, et tuleks uusi inimesi peale. Eestis on alati inimesi vähe ja kui me tahame, et tuleks uusi uurijaid peale, peame olema kogu aeg nähtaval ja pidevalt midagi tegema, mis on huvitav – ja koos, mitte ainult ühe projekti pinnal.
Joonas Plaan: BALTEHUMS näitas väga hästi, kuidas keskkonnahumanitaaria vihmavarju all olid esindatud vägagi erinevad distsipliinid, dialoog oli äärmiselt põnev – teemad ja probleemid, mis eri valdkondade esindajaid seovad ja erutavad. Inspireeriv oli kas või see, et ilma sellise konverentsita ei pruugigi teada saada, et siinsamas nina all mõni teadlane tegeleb samalaadse teemaga, on oht jäädagi omaette nokitsema ja võib-olla kaotada ind.
Lindström: Sümbioos on alati olnud oluline. BALTEHUMSile oli võimalik kokku panna temaatilisi tervikpaneele – geograafid, ajaloolased, keskkonnaantropoloogid. Seekord oli rohkem filosoofilist ja teoreetilist arutelu ning puht ajaloosessioone vähem kui Riias toimunud esimesel BALTEHUMSil 2018.
Talivee: Mind paelus värskel BALTEHUMSil mitugi paneeli just oma terviklikkusega: tahaksin naljaga pooleks öelda, et domineerima jäid inimese ja vee suhted – näitena tooksin läti folkloristi Dace Bula ettekande Daugava üleujutustest Bolderājas ning nende peegeldumisest keskkonnanarratiivides ning Glasgow ülikooli teadlase Mike Loaderi plenaari, kus keskenduti Läti näitele, kus keskenduti veehoidla rajamisele Lätis, kuid kaude riivas see ka Leedu ja Eesti energiatööstusele rajatud veehoidlaid.
Plath: KAJAKu tegevuse algul oli vaja üldpopulariseerimise kõrval haarata kaasa doktorante, pakkuda neile traditsiooniliste uurimisviiside kõrval keskkonnaajaloo võimalusi. Tähtis oli Eestist kaugemale ulatuva võrgustiku loomine – selleks sai defineeritud ESEH Baltikumi regioon. Jätkuv tihe rahvusvaheline koostöö, doktorikoolid, rahvusvahelised konverentsid nagu ESEH ja BALTEHUMS – neid võime pidada KAJAKu kümne aasta töö suuremateks saavutusteks. Euroopa keskkonnaajaloo ühingu 2019. aasta konverentsil Tallinnas asutati keskkonnaajaloo teemaliste doktoritööde auhind ESEH Tallinn Dissertation Prize. Hea tulemus on ka keskkonnaajaloo õppesse juurdumine Tallinna ülikoolis alates 2013. aastast ning näitused, mis omakorda rajavad sildu avalikkusega.
Kokkukuuluvustunnet ei anna mitte ainult ainult teemad, vaid ka regioon.
Ulrike Plath
Kus selle töö tulemustega tutvuda saab?
Lindström: Kui KAJAKu algusaegade keskkonnaajalugu tutvustavate avatud seminaride faas läbi sai, algas „töö sektsioonides“. Hakkasime koostama Horisondi keskkonnaajaloo erinumbrit, mis ilmus 2015.[3] Horisondis tõime lugejani keskkonnaajaloo teemade laia lehviku – esmakordselt eesti keeles ka termini antropotseen. Antropotseeni-artikkel sai tookord Horisondi lugejapreemia. Mitmed teemad kandusid edasi ERMi näitusele ja on huvide keskmes siiani: aiandus, kalandus, taudid.[4] Populariseerimine ja nähtavus on meie laia tegevusala juures alati esmased olnud. Meie nõuandva kogu liige, Austria keskkonnaajaloolane Verena Winivarter on kodumaal pärjatud meediasõbra tiitliga. Tema põhimõtteks on hoida kätt pulsil ja olla alati valmis kommentaari andma teemadel, millest oskab rääkida.
Plath: Võrgustiku liikmetega oleme teinud väljasõiduseminare, näiteks antropoloog Franz Krause eestvõttel käisime Soomaal, ühe suveseminari tegime Sillamäel sealse rakendusökoloogia keskusega. Ühtlasi tekkisid rühmad, mis hakkasid omaette koos tegutsema – teemad varieerusid kliimaajaloost kirjanduse suheteni keskkonnaajalooga, alguse said näiteks seminarid Balti loomaajaloost, mille tulemuseks on peatselt ilmuv ingliskeelne kogumik „Baltic human-animal histories: relations, trading, and representations from an entangled perspective“ („Inimeste ja loomade ajalood Baltimaades. Suhted, kaubandus ja representatsioon põimunud perspektiivist“). Kliimateemalistest kohalikest konverentsidest tuleks märkida „Tormid, põuad ja sabaga tähed: kliima ja erakordsed ilmastikunähtused Eesti ajaloos, kirjanduses ja kultuuris“ (2017) ning „Igal tuulel oma tuju – tormid ja tormisus. Ekstreemne kliima ja selle ühiskondlik mõju Eesti näitel“ (2020).
Talivee: Oleme aastate jooksul korraldanud terve rea keskkonnateemadega seotud kirjandusteaduslikke ettekandepäevi koostöös UTTKga. Need on omamoodi lisatõuke saanud Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumi iluaiast, mis kujutab endast läbilõiget XX sajandi linnaaia pidamise põhimõtetest. Muuseumi aias on pisike aiaekspositsioon, millega kaasneb lasteprogramm „Kirjandus ja loodus“. Kirjandusliku aia seminarile 2015. aastal on järgnenud hulk teisi: 2016 toimus Laelatu bioloogiajaamas ja Lihula mõisas seminar „Tekstid ja linnud“. Selle kava[5] näitab, kuidas põimuvad omavahel luule, arheoloogia, kulinaaria, ökoloogia, kliimamuutus … 2018. aastal toimus seminar kirjandusest ja tööstusest Narvas, mis oli seotud ka kirjanduslike linnauuringutega ja leidis väljundi ajakirja Methis erinumbrina. 2020. aasta kevadsuvel korraldasime koos Ene-Reet Soovikuga küllap Eesti esimese koroonaaegse haigustele pühendatud seminari – taudiveebinari haiguste kujutamisest kirjanduses.
Kirjandusuurijana olen suure huviga keskkonnaajalooga haakunud.
Elle-Mari Talivee
Liisi Jääts: ERMi püsinäituse „Kohtumised“ alaosa „Inimene ja looduskeskkond“ (2016) on välja töötatud koos KAJAKuga, nõuandjana oli kaasatud ka Libby Robin. Sellest on sündinud haridusprogramm koolidele „Tants epideemia ümber“ ning ettekandepäev ERMis „Jumala viha ja juudasitt“ nakkushaigustest ning nende tõrjest Eesti ajaloos. Lisaks – mitte küll otseselt näitusest välja kasvanud, aga sisuliselt sellega seotud on avalikkusele pakutud ekskursioonid ERMi välialal Raadi militaarpärandi ja selle keskkonnamõjude teemal.
Talivee: Näitusetegevus jätkub – 2023. aastal avatakse Kumus suur antropotseenile pühendatud näitus, mida kureerivad KAJAKu võrgustikust Ulrike Plath ja Linda Kaljundi. Libby Robin küsis just oma ettekandes BALTEHUMSil, kuidas kujundame antropotseeni – inimese ajastu – kohalikuks, isiklikuks, emotsionaalselt siduvaks. Kunsti kaudu saab seda kindlasti teha.
Lindström: Klimatoloog ja poliitik Andres Tarand on KAJAKu kõige tuntum asutajaliige. Tema Jaak Jaaguse ning Ain Kallisega kahasse kirjutatud „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“ (2013) ja mitu teist põnevat publikatsiooni – näiteks Eesti tornaadodest – on kõik ilmunud KAJAKu-kümnendi jooksul. Keda huvitab toiduajalugu, siis see on ühel perioodil olnud üks meie võrgustiku tähtsamaid uurimisteemasid – Ester Bardone, Ulrike Plathi, Anu Kannikese ja Inna Põltsam-Jürjo „101 Eesti toitu ja toiduainet“ (2016) on KAJAKu tiiva all küpsenud, nagu ka asutajaliikme Põltsam-Jürjo „Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal“ (2020). Ajakirja Journal of Baltic Studies erinumber Baltikumi toidukultuurist ilmus juba 2015 ning järgmisel aastal avaldati see ka eraldi raamatuna.
Valdkondade vahelist sidusust võiks olla rohkem, see aitaks kaasa keskkonnakommunikatsiooni juures.
Joonas Plaan
Kas institutsionaliseerumine on libe tee?
Lindström: Oleme alati üritanud tegutseda vahendajana ülikoolide vahel. Kui Eesti teadusrahastus tehti institutsioonipõhiseks, oli see muidugi tagasilöök, sest meie idee oli liita, olla võrgustik, mitte niivõrd struktuuriüksus. Sellele mõttele oleme jäänud siiski truuks, oleme alati eri asutustega koostööd teinud ja koostööd tiivustada üritanud. Ülikoolide ja teadusasutuste vaheline koostöö on ülioluline.
Tüür: Lisaksin, et hoolimata sellest, et tahame olla institutsioonidevaheline võrgustik, oleme Tallinna ülikoolile väga tänulikud, et meid oma tiiva alla võeti ja õnnestus saavutada positsioon ülikooli struktuuriüksusena, mis tagab ligipääsu ruumidele, ülikooliga seotud töölõikudele, kas või näiteks doktorantidele ja tudengitele, keda saab omakorda kaasata KAJAKu töösse alates konverentside korraldamisest kuni õppekava arenduseni. Muu hulgas on Tallinna ülikooli teadusfond rahastanud nüüdseks poolteist aastat väldanud projekti KAJAKu kompetentsi arendamiseks rakendusliku keskkonnahumanitaaria alal.
Plath: Ülikooli õppekavasse kuulumine annab palju juurde. Kui ollakse edukas suur keskus, aga ei olda sügavalt seotud ülikooliga muidu kui projektipõhiselt, siis ei ole see sageli jätkusuutlik. Me oleme valinud teise tee ja see on minu arvates õige. Rohepööre on Tallinna ülikoolis üks humanitaarteaduste eelisvaldkondadest. Hea, et meil on olemas keskus, mis koondab uurijaid. Kindlasti poleks see ilma ülikoolita võimalik olnud.
Talivee: Kirjandusuurijana olen küll suure huviga keskkonnaajalooga haakunud. Kaitsesin oma doktoritöö samal aastal kui semiootik Kadri Tüür ja arheoloog Raili Allmäe – kõik KAJAKu liikmed – ja töö kirjutamise lõpufaasis oli kas või arusaamisest, et kirjandust võib ka nii uurida, äärmiselt palju tuge.
Plaan: Kasutan oma töös Eestimaa Looduse Fondis neid teadmisi ja oskusi, mida akadeemilisest tööst olen saanud, püüan selle pinnalt tööd ELFis paremini teha. Mitte ainult Eesti-siseselt, vaid ka suuremates gruppides – Läänemere kolleegidega Maailma Looduse Fondis räägime või soovime kaasa lüüa projektides, mis on vägagi keskkonnaajalooga seotud: näiteks kuidas ette kujutada, uurida, kirjeldada tursa või üldse kalanduse ajalugu Läänemeres ja seeläbi paremini looduskaitsetööd teha, näitlikustada, mis on muutunud, kui palju kunagi kala oli ja kui tähtis see oli rahvastele. Valdkondade vahelist sidusust võiks olla rohkem ja see aitaks kaasa keskkonnakommunikatsiooni juures.
Tüür: Et algusse tagasi jõuda, küsin: mis see KAJAK ikkagi on? Kasutaksin saksa keelest laenatud sõna Treffpunkt: see on kohtumispaik inimese ja keskkonna suhetest huvitatud humanitaaridele. Sarnaselt mõtlevate inimestega koos tegutsemine on alati tulemuslikum kui üksipäini pusimine. KAJAKu aastakoosolek, kus võetakse võrgustikku vastu ka uusi liikmeid, toimub 20. XII 2021.
[1] Vt asutajaliikme Priit Raudkivi „Paari seletust KAJAKu asjus“ ajalookultuuri ajakirjas Tuna 2012, 15 (4), 141−143.
[2] Vaata lähemalt: https://www.carsoncenter.uni-muenchen.de/about_rcc/index.html
[4] BALTEHUMSi aiandusteemaline peaettekanne oli Kate Brownilt, kellega ilmus Sirbis usutlus. Anni Müüripeal, Linnaaed kui maailma mudel. – Sirp 15. X 2021.
Kontsert „Ellerhein 70, Vox Clamantis 25“ 5. XII Estonia kontserdisaalis. Tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits; Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve. Karl Tipp (saksofon). Kavas Tõnu Kõrvitsa „Sky Songs“ ehk „Taevalaulud“ (esiettekanne), Henrik Ødegaardi, Arvo Pärdi, Cyrillus Kreegi, Zoltán Kodály ja Karl Tipu muusika ning gregooriuse laul.
Kaks tuntud ja tunnustatud kollektiivi tähistasid ühel äärmiselt lumisel õhtupoolikul koos tähtpäevi. Huvitaval kombel oli aga täitunud aastaarvudes justkui kõik tagurpidi. Noorematest lauljatest koosneval tütarlastekooril Ellerhein täitus 70 väärikat tegevusaastat ning hoopis küpsemakõlalisel Vox Clamantisel 25 aastat.
Kontserdile jõudes jahmatas mind kuulajate vähesus. Vaimusilmas ootasin palju tormilisemat osavõttu, kuna mõlemad kollektiivid on ka üksi võimelised edukalt saale täitma. Milles tahes oli põhjus, mõjus see mõnevõrra ootamatult ning oli kontserdi alguses kindlasti üks keskendumist segavaid asjaolusid.
Tervikuna kaldus kontserdi kava Vox Clamantise poole. Iseloomustaksin seda rahumeelselt kulgeva ning mõtisklevana. Sellised meeleolud polnud rasked tekkima tänu rohkele gregooriuse laulule, mis mõjub juba esituslaadilt teraapilisena. Kui sellistele kõlataotlustele lisada läbitunnetatud maneer ning professionaalsus, võib end avastada väga rikkalikust maailmast.
Läbivalt kõlas kontserdil osade kaupa Norrast pärit helilooja Henrik Ødegaardi kooritsükkel „Meditations over St. Mary Magdalene’s Feast in Nidaros“ ehk „Mõtisklused püha Maarja Magdaleena püha üle Nidaroses“. Kui Tõnu Kõrvitsa uudisteos välja arvata, oli see tsükkel üks põhilisi ühenduslülisid, mis sidus kontserdi tervikuks ja kus kaks kollektiivi tegid koostööd. Kõige paremini kirjeldab tsüklit kokkuvõte kavalehel: teos tugineb antifoonidele ja psalmidele nähtuna XXI sajandi helilooja vaatevinklist. Ettekandel täiendasid kaks koosseisu teineteist kõlaliselt imehästi. Põnevust lisasid helipildid, mis samal ajal, kuid üksteisest enamasti sõltumata ja eri meetrumis kulgedes moodustasid tervikliku kõlapildi.
Vox Clamantise ja Ellerheina tugevaid külgi oli osavalt ära kasutanud ka Tõnu Kõrvits oma uudisteoses. Kõrvitsa spetsiaalselt sellele kontserdile mõeldes Emily Dickinsoni tekstile loodud „Sky Songs“ ehk „Taevalaulud“ kõlas heliloojale omaselt rikkaliku harmoonia ning liuglevate fraaside saatel. Mänglevad kõlavärvid kadusid sama kiirelt, kui olid tekkinud, ning isegi joonistusid silme ette. Niivõrd hästi maalib Tõnu Kõrvits muusikaga pilte inimeste kujutlusse. Vox Clamantise kanda jäid mitmed vedavad fraasid ning Ellerhein lõi kergema kõlavärviga ideaalse taustamaastiku.
Ellerhein on pika traditsiooniga äärmiselt pühendunult tegutsenud kollektiiv ning Eestis oma valdkonnas kahtlemata suunanäitaja.
Eelkõige kõlalt on tegemist väga eriilmeliste kollektiividega. Ühise kontserdi puhul ei õnnestu aga ka parima tahtmise juures võrdlusmomendist hoiduda. Võib-olla ei peaks üldse keskenduma erisustele, kuid sellisel kujul üles ehitatud kontserdil tõusid need paratamatult esile. Seda eelkõige siis, kui astuti üles eraldi teostega, kuna ühistes teostes oli igaühel kanda oma varjund.
Tütarlastekooril kooriliigina on oma spetsiifilised tugevused, ent lauldes kõrvuti küpset ja mahlakat, kuid lakoonilist kõla taotleva ansambliga, jääb esimene väljenduselt pinnapealseks. Sellise meelevaldse hinnanguga teeksin Ellerheinale justkui liiga, kuna tegu on pika traditsiooniga äärmiselt pühendunult tegutsenud kollektiiviga ning omas valdkonnas on Ellerhein Eestis kahtlemata suunanäitaja. Kui mõelda lauljate alles kujunevatele häältele, noorele eale ja esitatava repertuaari raskusastmele, on tulemus fantastiline. Ellerheina esitatud repertuaar on läbi aegade olnud muljetavaldav ning koor suudab ette kanda ka tehniliselt väga keerukaid teoseid. Tütarlastekooril on väga hästi ühtlustatud häälerühmad, mis kõlasid ka sellel kontserdil kui üks.
Kahjuks jäi kõlalises mõttes Ellerheinal saal seekord siiski vallutamata. Usun, et esimese osaga Kodály tsüklist „Ööd mägedes“ oleks see ehk saavutatud, kuid paraku oli koor paigutatud esituseks koridori. Arvo Pärdi „Zwei Beter“ mõjus jällegi teose esimeses pooles võib-olla isegi rutaka ja kiirustavana, kuid lõpuveerandil näitas Ellerhein pikkade fraaside väljakuulamises ja imeõrnade piano’dega tõelist meistriklassi.
Varaste laulustiilide peene esituskunsti tunnetamine tähendab sügavamat läbitunnetust ka tänapäeva heliloojate loomingu esitamisel. Seda kinnitas Vox Clamantis kas või Arvo Pärdi „Zwei slawische Psalmen“ esitusega. Nende Pärdi loomingu tõlgendused on loomuliku väljenduslaadiga ja tõstavad esile teksti. Kas või viimati mainitud muusika pakub interpretatsioonis üsna palju tõlgendusruumi, seetõttu on ka tohutu hulk eri variante. Pahatihti kipub neist kahest laulust esimene kõlama liiga agressiivselt ja pealetükkivalt. Muusika seda mõneti ka võimaldab. Vox Clamantise esitusest on ego välja jäetud, esikohal on tekst ning muusika on pelgalt abivahend eri kihtide avamiseks. Lavalt kostis midagi hoopis sügavamat ja läbitunnetatumat, kui varem on kuuldud. Nende maneer on ühtaegu tagasihoidlik, ent ometi enesekindel, mitte uhkustav ega ärplev. Muusika avaneb, ent seda ei avata jõuga, vaid antakse kasvamiseks ruumi.
Kavalehte uurides paistis kontserdi ülesehitus hea, kuid ometi jäi osa komponente tervikut segama. Vahest kõige suurema panuse sellesse andis esinejate pidev asukohavahetus. Kahtlustan, et selles osas võis sündida omamoodi rekord, kuna ainuüksi Ellerheina oli võimalik kuulda nii saali tagaseinast, laval vähemalt kolmes eri asetuses ning koridorist lahtiste uste kaudu. Viimane neist jäigi mulle arusaamatuks, kuna teos, mida seal esitati, oleks just nimelt võinud kõlada saalist. Koridorist läks pool teose võlust kaduma ning lisaväärtust ei tekkinud.
Kuid see pole saalis liikumise osas veel kõik. Saksofonimängija ja helilooja Karl Tipp jõudis koos oma instrumendiga rännata nii külgrõdule kui ka lavale. Tema esitatud improvisatsioonilised vahepalad pakkusid lõõgastusmomente, kuid pidev ringiliikumine tekitas jällegi segadust. Kuna ilmselge taotlus oli moodustada kogu kontserdist väga ühtne tervik, elimineeriti aplausid, suurt rõhku pandi tekstide ja esitatavate teoste väga läbimõeldud ja sidusale järjestusele. Esinejate ringirändamine mööda kõikvõimalikke saalinurki lõhkus aga seda taotlust päris tugevalt. Palju mõjusam oleks olnud, kui esinejad ei oleks üldse laval asukohta vahetanud või kui laval oleksid äärmisel juhul toimunud minimaalsed vangerdused.
Mind üllatas nende kahe kollektiivi koostöösoov juba siis, kui nägin esimest plakatit. Erinevus tihtipeale ju hoopiski rikastab, seega mõjus omavahelise koostöö väljakuulutamine isegi intrigeerivalt. Igatahes äratas kontsert tähelepanu ning uusi julgeid kombinatsioone on alati põnev jälgida.
Usun, et mõlemal kollektiivil on sellest haruldasest koostööst midagi edaspidiseks kaasa võtta. Igatahes on kontserdiga ära märgitud siinse kultuuriruumi kaks olulist nähtust. Selle üle jääb ainult rõõmu tunda!
„Pruuli pani kõik tööle. Reisner ja Arge suhtlesid piirkondadega, mina aga pidin minema Ülo Nugise juurde, sest levimas oli kuuldus, et ta tahab Kaido Kama asemel ise minu vastu kandideerida. Minule oleks see igati sobinud, sest Kama vastu kandideerida mul isu ei olnud. Läksin alandlikult Nugise kabinetti, mis oli sisuliselt sama koridori peal. Lasin õlad längu ja rääkisin nukralt, kui suures jamas ma olen. Nugis oli väga armuline ja ütles, et me oleme muidu toredad poisid, aga poliitikast ei tea me midagi ja elukogemust on meil ka hirmus vähe. Ta ütles, et nüüd tuleb tema ja võtab erakonna üle. Küsisin vaikselt, et kas mulle ka mingi koht selles uues valitsuses leidub. Nugis arvas, et vast ta ikka midagi leiab ja sattus siis oma jutuga päris hoogu. Eesti poliitika ajalukku läks igal juhul järgmine tema poolt öeldud lause: „Ja üldse, mul on hääled koos!“ Soovisin talle edu ja hiilisin välja, sest olin oma eesmärgi saavutanud.“1
Nii on kirjeldanud nn Suurt Isamaasõda oma mälestustes Mart Laar. Aga et pilt oleks täielik, soovitan Hannes Rummu raamatu kõrvale lugeda ka Edgar Savisaare ja Marju Lauristini mälestusi.2 Miks mitte ka üllitisi Arnold Rüütlist, kui on naljatuju.3
Eesti Töökollektiivide Liidu esimehe (1989–1992), NSV Liidu ülemnõukogu liikme ning rahvatarbekaupade, kaubanduse ja teeninduse komisjoni aseesimehe (1989–1991), EV ülemnõukogu esimehe (1990–1992), VII riigikogu esimehe (1992–1995) ning VIII ja IX riigikogu lihtliikme (1995–2003) poliitilise karjääri võib jagada kaheks: 1988–1994 ja 1995–2003. Esimesse perioodi aktiva poolele mahuvad ka tootmiskoondise Estoplast juhtimine ning Eesti NSV alluvusse toomine (1. juuli 1988), samuti TKLi esimehena Eesti Kongressi toetamine. Alates 1995. aastast pani ta aga järjekindlalt žetoone valele mänguväljale. Seda langust ja eksirännakuid oli kõrvalseisjana kurb jälgida ja on nüüd ka lugeda. Või nagu raamatu autorgi nendib: „Nugis ei leppinud kunagi madallennuga.“4
„Minu jaoks võtab Ülo Nugise haamrilöök 20. augustil 1991 kokku väga olulise etapi Eesti ajaloos, kus poliitikat tegi rahvas,“ ütleb raamatus Liia Hänni.5 „Kui kasutada rallisõidu põhimõtet, siis Ülo oli Tänak, mina olin tema kõrval kaardilugeja. Nii me kahekesi tegutsesime,“6 sekundeerib Hännile Marju Lauristin. Rumm võrdleb taasiseseisvumist aga meeskonnaspordiga ja Nugist jalgpallimeeskonna keskkaitsjaga. „Üks erand siiski oli,“ täpsustab Rumm „19. ja 20. augustil tõusis Nugis oma tavapäraselt positsioonilt kommentaatorite keeles kõrgemale, võttis koha sisse keskväljal ning algatas ilusa kombinatsiooni, mis lõppes võiduka ajaloolise rünnakuga.“7
Mina? Osalesin valimisliidu Isamaa 1992. aasta valimiskampaanias, töötasin 1993.-1994. aastal Isamaa sidustusdirektorina, aga Ülo Nugisega puutusin pikemalt kokku vaid ühel korral, 16. oktoobril 1994. aastal. Päeval, mil Nugis valiti kolmandat ja viimast korda riigikogu esimeheks. Nugis oli viimast hooaega oma poliitiku karjääri tipus ja tema kahetoalise kabineti külalistuba heast-paremast lookas (Black Label, suurtes kaussides must ja punane kalamari). „Tooge veel sakusmenti!“ käsutas ta turvamehi meie kõhnu keresid põrnitsedes ja lipsu kohendades. Sest alati lõhnastatud Nugis (odekolonn Šipr?) ei olnud mees, kes õhtu edenedes oleks pintsaku seljast visanud ja lipsu lõdvaks lasknud. Seetõttu ma ei teagi, kas tal oli ka sel tähelepanuväärsel päeval pintsaku all kabuur (spiikri truul saatjal Karl Tiilikul pakitses see küll mitu numbrit väiksema halli ülikonna kaenla alt välja).
Imestasin toona, kui kõva häält võib üks väikest kasvu (170 cm) mees teha. Igatahes lasin ma (188 cm) põlved longu, kui riigi teise mehega vestlesin. Küllap aupaklikkusest ja kartusest. Aga siis ma muidugi ei teadnud veel, et see oli tipphetk Ülo Nugise poliitilises elus.
Ja ka seda, et 30. novembril 1988. aastal oli Nugis linnahallis Töökollektiivide Liidu asutamiskoosolekul tõmmanud vaheajal tagaruumi ukse kinni ja käratanud sinna siseneda tahtvale tolle aja kõige populaarsemale poliitikule Edgar Savisaarele: „Siia põrandale sa oma poriste jalgadega trampima ei tule!“8
Oleksin teadnud, teinuksin sügava kummarduse.
Ülo Nugise käsitlus pöördelistest sündmustest meil veel puuduski. Nagu eespool märgitud, on meil ilmunud „suurel kiirusel ja hulgakaupa“ mälestusi kommunistidest, Rahvarindest ja Eesti Kongressist, aga nn kolmandast teest, „heade kommunistide“ käsitlusi tuleb raamatukauplustest otsida tikutulega. Kui Vaino Väljas annaks kiusatusele järele, oleks ka tema mälupilt tummine lugemine.
Hannes Rumm on teinud ära suure töö. Vestelnud umbes 60 inimesega, istunud arhiivis ja tutvunud lese lahkel loal Nugise isikufondiga. Nagu ma aru saan, siis Nugise mälestusi on kahte sorti: ta enda kirjutatud artiklid ülemnõukogu mälestuskogumikes, mida autor on usaldanud rohkem. Ja Tiit Made lindistatud pikad intervjuud, mida nelja mehe ettepaneku autor tsiteerib oma raamatutes jupikaupa.
Kui Rummu raamatule midagi ette heita, siis kindlasti seda, et raamatus puudub isikuloend ja täpsed viited artiklitele, millele on viidatud. Ilmselt oli trükki minekuga tuli takus, sest korra on kunagisest ministrite nõukogu esimehest ja ülemnõukogu saadikust Indrek Toomest saanud Tiit Toome.9 Aeg-ajalt on tunda, et autorile on pikema teksti kirjutamine olnud paras kondiproov, sest mõned üleminekud on järsud või kalduvad eesmärgist kõrvale. Aga need on pisivead, sest üldjoontes on tekst nauditav.
Või nagu kirjutab Tiit Pruuli: „Sõnnikuvedu on Eesti poliitikast kirjutajad aastate jooksul viljelenud päris edukalt. Rummi raamat eristub neist käsitlustest heatahtliku suhtumise poolest oma peategelasse.“10
Mis ei tähenda seda, et tegemist oleks igavalt aupakliku ja nahkse käsitlusega. KGB-le oli ENSV tööstusaristokraat pinnuks silmas juba 1980ndate alguses. Väljasõidutoimikust selgub, et „Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakonna andmetel lubab Nugis endale tavaelus amoraalset käitumist, kuritarvitab teenistuslikku olukorda. Üleolev, jäme, enesearmastaja, ei arvesta kollektiivi arvamusega, millega kutsub esile tööliste rahulolematust.“11 See iseloomustus pärineb ilmselt eksperimentaal-suusavabrik Dünamo ajast, kus Nugis töötas direktorina aastatel 1980–1986. Aga ka ülemnõukogu ja riigikogu VII koosseisu ajal oli ta samuti ennast täis ega kohelnud sõnakuulmatuid kolleege sugugi siidkinnastega. „Ma ütlen teile, kolleegid, et rohkem kui pooleteist aastaga olen ma päris selgeks saanud selle, kuidas on võimalik blokeerida ülemnõukogu tööd ja kuidas mitte. Seekord ei hakka ma lihtsalt teiega neid mänge kaasa mängima,” teatas ta päev enne iseseisvuse taastamist.12 Erilised „lemmikud“ olid Nugise jaoks sõjakalt meelestatud Eesti iseseisvuse vastased ülemnõukogus ning vintis kuningriiklased riigikogus. „Eesti peab saama NATO liikmeks niipea kui võimalik,” kuulutas ta kohe pärast iseseisvuse taastamist.13 Võime vaid ette kujutada, mida tundis riigimehe süda, kui ta luges riigikaitsekomisjoni liikme Kirill Teiteri uitmõtet: „Armeed pole Eestile vaja. Meil oleks vaja ainult paari väga hästi koolitatud ja varustatud kõrilõikajate üksust, keda saaks paisata iga hetk ükskõik kuhu ja kes teeks ükskõik mis töö ära.“14 Õnneks ei võtnud välismaailm rahvaasemiku juttu tõsiselt, sest teati, et tegemist on klouni ja vana miilitsaga.
Vanemad inimesed mäletavad, mida nad tegid hetkel, kui said teada, et tapetud on John Fitzgerald Kennedy (22. XI 1963). Sügavas keskeas olevad isikud teavad une pealt, mis oli nende esimene mõte, kui nad hommikul kuulsid printsess Diana hukkumisest (31. VIII 1997). Praegu Eesti poliitikas ilma tegevad tegelased oskavad aga minuti pealt öelda, mis kell pani Ülo Nugis 20. augustil hääletusele otsuse eelnõu „Eesti riiklikust iseseisvusest” ja mis kell kõlas haamrikolksatus pärast otsuse vastuvõtmist. Aga seda on ikka ja jälle tore meenutada! Kell on 23.02 ja riigikogu esimees lülitab sisse mikrofoni. „Lugupeetud ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest”? Palun hääletada! Vaja on 53 häält.“ Ja minut hiljem: „Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Otsus on vastu võetud (aplaus). Teadaanne. Saadikuid ootab lossi ees kolm mikrobussi. Nendega viiakse teid koju. Ma õnnitlen teid kõiki. Tänaseks head nägemist!“15
Nugis ei olnud mees, kes oleks jätnud selle teo eest kiitmise teiste hooleks. Mõni aeg hiljem võttis ta oma rolli endale omasel koomilisel ja kohmakal moel kokku: „20. augustil kell 23.03 saabus minu jaoks aastaplaani täitmine. Plaan ja ülesanne olid täidetud. Keegi ei saanud mulle midagi ette heita. Ütlen natuke prostalt, aga mina olin selle ülemnõukogu pealik.“16
Ülo Nugise poliitiline karjäär liikus 80ndate lõpus ja 90ndate alguses tõusvas joones. 30. novembril 1988 asutati Eesti Töökollektiivide Liit, mille esimeheks Nugis valiti ja mis vastu Edgar Savisaare lootusi ei kujunenudki Rahvarinde taskuparteiks. 26. märtsil 1989 toimusid NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimised, kus Ülo Nugis kogus Lenini valimisringkonnas esimeses voorus 56,98% häältest. Kuigi ta oli Moskvas eestlastest kõige kõrgemal ametikohal – rahvatarbekaupade, kaubanduse ja teeninduse komisjoni aseesimees –, ei paistnud ta impeeriumi pealinnas millegagi silma. Marju Lauristin küsis koguni raamatu autorilt: „Oot! Kas Nugis oli ka meiega üldse Moskvas?“17 Kõik võinuks minna teisiti, kui Ülo Nugise asemel oleks ülemnõukogu esimeheks valitud Marju Lauristin. Tuletame meelde, et Edgar Savisaar valiti ülemineku valitsuse juhiks 54 häälega, ülemnõukogu esimehe valimisel oli jõudude vahekord aga 56 : 44 Nugise kasuks.
Arvudest veel. Ülemnõukogusse kandideeris Nugis valimisringkonnas nr 1, kus kõige rohkem hääli kogus Indrek Toome – 15 046. Järgnesid Tiit Käbin 11 833, Genik Israeljan 6664, Ülo Nugis 5771 ja Mart Laar 4061 häälega (esimene väljajääja oli Lennart Meri 4030 häälega). Kuna valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil, ei saa neid võrrelda riigikogu valimistega.
1992. aasta riigikogu valimistel oli Ülo Nugis üleriigilises nimekirjas Mart Laari, Matti Pätsi, Paul-Eerik Rummo järel neljas ja kogus Lääne-Tallinna valimisringkonnas nr 3 5330 häält (nooruke Jüri Luik 2293 häält). Edasi läks aga kõik allamäge. 1995. aastal, kui Nugis kandideeris Parempoolsete esinumbrina Jõgeva- ja Tartumaal, sai ta 2940 häält (Jüri Luik Lääne- ja Ida-Virumaal 4579 häält). 1999. aastal Koonderakonna ridades kandideerides sai ta vaid 800 häält. Mooramaamees oli oma töö teinud, mooramaamees võis minna? Ei, nii lihtne see asi siiski ei olnud.
Nugis oli ise selles paljuski süüdi, sest vahetas pidevalt erakondi (Vabariiklaste Koonderakond, Rahvuslik Koonderakond Isamaa, Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond, Koonderakond, Erakond Uus Eesti ja tagatipuks Rahvaliit).18 Peatükis „Sõber, nõunik, autojuht ja ihukaitsja“ tõdeb Rumm, et oma teadmistelt ja taibult ei küündinud Tiilik ligilähedalegi toonase peaministri Mart Laari või president Lennart Mere lähemate kaastöölisteni. Viimases väites julgen kahelda, sest Lennart Mere kaastööliste read oli presidendi algaegadel väga hõredad (olime Kadriorus Jaan Trossiga alguses kahekesi ja presidendi populaarsus langes taevast kivina. 1993. aasta jaanuaris tegi Emor küsitluse, milles tunti huvi, kui hästi on oma ametikohustuste täitmisega toime tulnud alles kolm kuud ametis olnud riigijuhid. Ainult 36% küsitletutest arvas, et president Meri on oma ametikohustustega toime tulnud väga hästi või pigem hästi. Peaminister Laari puhul andis kiitva hinnangu 44% ning riigikogu esimehe Ülo Nugise puhul 68% küsitletutest.
Samuti võib nõustuda Tiit Pruuliga, kes eespool mainitud arvustuses on väitnud, et Nugise ainukene ustav abiline Karl Tiilik oli enamiku poliitikute meelest veel koomilisem tegelane kui Sancho Panza. „Tiilik informeeris Nugist veel mitu korda kehvemini kui isand Panza oma ülemust don Quijotet.“
Mida öelda Ülo Nugise kohta loetud raamatu põhjal kokkuvõtteks? Õige mees, õigel hetkel ja õiges kohas (Rein Veidemann)? Üleminekuaja nähtus (Marju Lauristin)? Eestimeelne mees, kelle vanus, taust ja elukogemus olid natukene valed (Kalle Muuli)? Viimasele väitele tahan vastu vaielda. Praegugi veel riigikogus tiksuv Ivi Eenmaa (2. VI 1943) on Ülo Nugisest (28. IV 1944) kolmveerand aastat vanem. Imelik mõeldagi, et eelmise sajandi viimastel riigikogu valimistel (1999) kandideerisid nad mõlemad Koonderakonna nimekirjas ja olid üleriigilises nimekirjas vastavalt neljas ja viies. Aga erinevalt Eenmaast tahtis Nugis lennata poliitikataevas eriti kõrgelt, usaldas liialt oma intuitsiooni ning ülehindas oma võimeid ja võimalusi.
Nugis on kurtnud, et Isamaa noored kasutasid tema head nime ära, aga ei võtnud teda poliitikuna tõsiselt. „Sama hästi võib öelda, et Nugis kasutas Isamaa noori ära!“19 väidab Kaido Kama vastu, sest just tänu Isamaa edule jätkas Nugis parlamendi juhina, sellal kui Kindla Kodu direktorid jäid võimust mõneks ajaks ilma. Tegelikult on õigus mõlemal, sest tegemist oli bartertehinguga, kui prostalt väljenduda. Või nagu väitis raamatu lõpus elegantsemalt Indrek Kannik: „Selleks, et Isamaa üldse saaks võimaluse oma ajas ülimoodsaid seadusi välja anda ja ellu viia, tuli esmalt võimule saada ning selleski oli Nugisel oma roll koos Matti Pätsi, Tiit Käbini, Paul-Eerik Rummo ja Enn Tartoga. 1992. aastal toimis hästi koostöö, kus üks põlvkond tõi valijate hääled, mida teine põlvkond kasutas oma ideede teostamiseks ja Eesti riigile paljude saatusekaaslastega võrreldes võimsa arengukiirenduse andmiseks.“ 20
1 Mart Laar, Pööre. Keeletoimetaja Hille Saluäär. Read OÜ 2015.
2 Edgar Savisaar, Peaminister. Eesti lähiajalugu. Toimetaja Aadu Must. Kujundanud SA Kleio 2004. Vrd Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap, Marjustini sajand. Toimetajad Peeter Vihalemm ja Aili Saks. OÜ Hea Lugu 2016.
3 Peeter Ernits, Viimane rüütel. Jäljed Eesti pinnal. Toimetaja Ester Šank. Kirjastus Kunst 2017. Toomas Kall, Rüütel rahva keeles ja meeles. Varrak 2006.
4 Hannes Rumm, Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse. Toimetanud Lea Arme. Hea Lugu 2021, lk 261.
5 Op. cit. lk 338.
6 Op. cit. lk 115.
7 Op .cit. lk-d 324-325.
8 Op. cit. lk 97.
9 Op .cit. lk 125.
10 „Inimlik Ülo Nugis“. – Maaleht 25. XI 2021.
11 Ülo Nugis, op. cit. lk 56.
12 Ülemnõukogu stenogramm, 19.VIII 1991.
13 Päevaleht 25. X 1991.
14 „Keda me valisime 1992?“ lk 213.
15 Delfi 29. VIII 2011.
16 Ülo Nugis, op. cit. lk 192.
17 Op. cit. lk 126.
18 „Suri riigikogu endine esimees Ülo Nugis“. – Postimees 18. XI 2011.
Dokumentaalfilm „u.Q.“ (Eesti 2020, 83 min), režissöör-stsenarist Ivar Murd, operaatorid Uku Kuut, Ivar Murd ja Margus Õunapuu, produtsent Margus Õunapuu. Osades Lukas Tolk, Ruben Tolk, Florian Wahl, Mart Avi, Rain Tolk, Helina Risti, Maria Minerva, Heidy Purga, Maryn E. Coote jt.
Paljude nukrate piltide seas, mida Ivar Murdi dokfilm meile näitab, on ammu jäädvustatud hetk, kus Marju Kuut ja meie kohalik tõusev poptäht Nancy omavahel telekaamera ees vestlevad. Juttu on unistuste karjäärist, edust ja rahvusvahelisest läbimurdest. On aeg pärast taasiseseisvumist, mil loodeti neid unistusi kuidagi kontrollida ja nende täitumist suunata. Mingi valem pidi olema ja nii jõuti ka mainitud vestluses selleni, et saavutused nõuavad „palju tööd“. Nukker on see kõik aga seepärast, et mingit valemit ei olnud ja mõlema näoilme reedab, et nemadki teavad seda. Oli vaid soov olla kusagil mujal ja sisimas kuju võttev äratundmine, et millegipärast ollakse ikka veel siin.
Marju Kuut oli üritanud oma rahutuse teoks teha juba ammu enne Eestis 1990ndatel toimunud muutusi, isegi veel enne, kui ta Rootsi emigreerus. Tema võlu seisneb selles, et see rahutus oli ka tema laulmisest kuulda. Ma usaldan siin korraks oma mälu ja see ütleb mulle, et Marju Kuut ei olnud Nõukogude Eestis universaalselt populaarne poplaulja. Tal oli polariseeriv stiil, mis nii mõnegi kuulaja meelest rikkus ilusa meloodilise muusika mudelit negriidse maneeritsemise suunas. Sellest ei saanud tookord muidugi suurt kultuuripoliitilist dispuuti, aga küsimus, mille ta alla joonis, on aktuaalne siiani – mil moel ja mil määral on Eesti popmuusika ja džäss sisaldanud (või tõrjunud) afroameerika muusikatraditsiooni? Mis on oma ja mis võõras?
Filmi nimikangelase Uku Kuudi muusikalised valikud on ühtpidi enesestmõistetavamad. Me saame Marju Kuudi suu läbi teada, et poja maitse sündis omamoodi nende ühise loominguna ja et mõni võis pidada kummaliseks, et ta ka Uku varase muusika sünnile nõnda lähedal tahtis olla, et kippus isegi tema bändi proovides osalema. Tema meenutused on veidrad ja vasturääkivad. Esialgu jääb mulje, et vaja läheb mingit siduvat autoripositsiooni, mis lepitaks omavahel Marju Kuudi lood oma pojast ja teiste muljed nende kahe ühisest maailmast. Me võime ainult oletada, kas ema kiindumus oli lämmatav või mitte ja kas mingid järgmised sammud Uku Kuudi elus olid vastuhakk ja vabanemispüüe. Või siis oli kõik just vastupidi.
Filmi väljenduskeel nii pildis kui helis on tihe, intensiivne ja kihtidest koos. Siin on omaaegseid meediatsitaate, katkeid koduvideotest, tuunitud rollitäitmisi praegustelt popmuusikatelt. Pildil Uku Kuut saates „Hommiku TV“ (1991).
Mis muusikasse puutub, siis ma ei kujuta ette, kuidas keegi valib enese väljenduseks nõnda täpselt õpitud ja detailselt kultiveeritud muusikalised koodid. Eestisse sattus 1990ndatel väga erinevaid signaale ja Uku Kuudi kombinatsioon soulist ja funk’ist oli üks paljudest. Ning kindlasti oli see kõnetusviisina liiga eksootiline selleks, et kiiret käivet hindavas ühiskonnas mingit nähtavat pitserit maha jätta. Tol hetkel hakkab kuju võtma arusaamine, et film ei olegi ühe mehe suhtest muusikaga. Pigem muusika kaotamise lugu. Kuni selle nihkumiseni tagaplaanile muu, justkui tähtsama varju. Vähemalt mõneks ajaks. Sest filmi lõpus on muusika tagasi ning hoopis uues mõõdus ja kaalus. Aga sellest juba hiljem …
Ivar Murdi filmil on lihtsustatult öeldes kaks tasandit. Esiteks on tema väljenduskeel nii pildis kui helis tihe, intensiivne ja kihtidest koos. Siin on omaaegseid meediatsitaate, katkeid koduvideotest, tuunitud rollitäitmisi praegustelt popmuusikutelt nagu Mart Avi ja Maria Minerva. Mõnele on otse silma vaadatud, teised vilksatavad ja enam tagasi ei tule. Murd nagu ütleks meile, et 2017. aastal lahkunud Uku Kuudiga üle elu ja surma piiri suhelda on võimalik vaid läbi vahenduse, läbi müstifitseeritud meediakosmose, mis on räsitud ekraanil vibreerivast staatilisest elektrist. Korduv kaader telefonitoru tõstvast Ukust on üks filmi keskseid motiive – vaataja nagu pole kunagi valmis selleks hetkeks, kui ta jälle ilmub.
Murd teeb seda, mida dokumentaalfilmid varemgi on teinud – ta korjab enda külge pealtnäha täiesti tühiseid ja kõrvalisi seiku. Nagu koristaksid tuba ja leiaksid voodi tagant mõne kortsunud foto või räbaldunud riidetüki. See võib olla mõttetus, aga siis näitab kaamera valgust peale ja ta paistab suuremana kui algselt. Fragmentide mõte selgub muidugi siis, kui kujutame neid ette mingi suurema loo sees. Lugusid on vaja rääkida, sest maailm oleks muidu kaootiline ja ebakindel. Inimesed jätavad omavahel nägemiseni ja jätkavad siis oma peas mingit lugu, milles nad varsti jälle kokku saavad. Nad ei saa ju oma elu võtta kui katkendit. Leina puhul, mis sünnib ühe loo katkemisest, tehakse selle loo kaudu sümboolse lõpetamise tseremoonia ja siis saadakse ehk toimunust viimaks aru.
Nii et selles mõttes on „u.Q“ selgelt teleoloogiline teos. Filmil on kese, telg. Kujutatud katked kogunevad tähenduslikku seosesse ja annavad lõpuks kokku terviku. Sellest tulenebki, et just nimelt nukrus ja mitte näiteks masendus on siinne tunderežiim. Eriti Uku Kuudi liikumine meediaäris, rikkus ja langus kogu selle banaalsuses vajab sellist raamistust. Ühel väga madalpunkti meenutaval teleajaloost laenatud hetkel tuleb Ukul näiteks selgitada Peeter Võsa mikrofoni ees mingeid kinnisvarabisnise jamasid. Justkui üritades initsiatiivi enda kätte haarata hoiab ta ka ise kaamerat käes ja filmib küsitlejat. Me ei kuulegi, millest ta räägib ja nagunii on kõik lootusetu. See on surnud punkt. Filmis võtab umbes sealt letaalne haigus võimust ja algab Uku Kuudi loo viimane osa.
Ettevaatlikult ja peenelt pakutakse meile üht võimalikku tõlgendust järgnevatele vaatlustele. Film näib küsivat, kas mitte pole ränga haiguse tulek peategelase ellu omamoodi puhastumine sellest ülalkirjeldatud tühisusest ja pealiskaudsusest. Hulk argielu mõttetusi lendab kõrvale, nagu oleks keegi heitnud välja liivakotte kõrgust kaotama hakanud õhupallist. Ainult et vist keegi ei taha jääda silmitsi ainult olulise ja väärtuslikuga. Kogu see tühine maailm on vajalik, sealt tuleb argiilma hõõrdumine, tuleb müra, tulevad lõhnad ja maitsed. Me võime ju unistada sellest, kuidas seisame vastamisi sügavuse ja asjade olemusega, kuid tegelikult see hirmutab meid. Just sel hetkel vajab film Uku Kuudi muusikat kui tähenduslikku tuuma, mis jääb järele siis, kui kõik muu, kõik argine – ja muidugi ka kõik kehaline – on kõrvale heidetud.
Uku Kuudi muusika ei ole mulle ausalt öeldes teab kui palju tähendanud. Natuke liiga formaalne, pisut liiga kalkuleeritud ja laboratoorne. Kuid filmis, kogu kirjeldatud keskkonnas hakkas see just õigel moel toimima. Muidugi, ta tundis loojana metropolide klubikultuuride koode. Jah, muusikaprofessionaalid tunnustavad ja imetlevad teda ka filmis. Aga ma ei saa lahti tundest, et see on üksildane kõne ja sellisena paratamatult väga lõplik ja kauge.
Uku abikaasa räägib Uku viimaste aastate seisundist kui „täiuslikust askeesist“. Igatahes peaksime selle põhjal kaaluma järeldust, et muusika ja loovus sünnivad just nimelt tühjusest – sellest hetkest, kui midagi muud enam ei ole. Küsimus on, miks me muusikale sellise jõu anname. Miks me arvame, et muusika jaksab toimida justkui kompensatsioon kõige muu kaotamise eest? Ma ei tea ja võib-olla ei tea ka see film. Aga tal on jätkunud julgust küsida ja see küsimus meile kõigile nähtavaks värvida.
Sõna „kunstikuu“ seostub kogu linna haaravate sündmustega, kus osalevad multitalendid. Siinne ülevaade hõlmab eesti kunstnike kuupikkust resideerumist Abu Dhabi kunstikeskuses (Art Hub), selle Al Khateemi residentsis, mis paikneb Abu Dhabist 80 kilomeetrit kõrbes. Kunstikuu oli see Toomas Altnurmele, Katrin Karule, Kertu Siplasele, Toomas Kuusingule ja Einar Venele, sest nõndapalju oldi kohal, aga lühemalt võtsid peale minu sellest osa veel Hannes Võrno ja muusik Emma Johanna Lepasoo. Eelmine samanimeline sündmus sai teoks viis aastat tagasi sama kunstikeskuse korraldatuna. Seekord oli kaasatud talentide spekter laiem: laulja ja muusikakirjutaja ülesastumine seltskondlikel üritustel ja ka kunstikuu avaüritusel oli asjakohane ja lisas hääletule maalikunstile värvi.
Kõrbe kodusus. Kõrb on eestlasele täiesti teistsugune koht. Kui vaatlejaks on kunstnik, kellel on pea kohal varjuandev katus, kõht täis ja võimalus basseinis jahtuda, siis on tema vaatepunkt hedonistlik-analüütiline. Kuid heaolu paneb aluse ka loomingulisele tahtele ja pingutusele, sest vastasel juhul tuleks kõrbesse sattunul seista silmitsi ellujäämise kindlustamisega. Pakiline on see isegi novembris, kui õhutemperatuur tõuseb 35 kraadini ja liiv on tulikuum.
Põhjamaalasele võõras keskkond on araablasele tuttav ja kodune. Nad mõistavad selle võlu päikesetõusude ja loojangute ajal ning saavad hakkama keskpäeval. Nagu eestlastel on mõneti sakraalne suhe metsaga, nii on araablastel kõrbega. See on nende püha hiis. Seda sentimenti oli näha Araabia Ühendemiraatide (AÜE) Expo 2020 paviljonis. Kunstlikud düünid olid seal projektsioonipindadeks ning paviljoni teenistuja viimistles neid kühvli ja harjaga – ruumi toodud maakunsti esitust valvati hoolega.
Al Khateemi ümbrus on kõrbeliselt kõle ja napp: ümbruskonnas ehitised puuduvad, teed on sõidetud treppi või tuisujärgselt liivahangedes. Residentuurivõimalust pakutakse krundil mõõtudega umbes 50 × 100 meetrit. L-kujulise magamistubadega hoone keskel on suur varjuline eluruum ja bassein. Kastetava muruga territooriumil paikneb ka majandushooneid, samuti minibangalod: viis kastikujulist magamistuba mõõtudega 2 × 2 meetrit. Neil privaatsetel üheinimese-majakestel, kus mõned kunstnikud ka elasid, saab katuse pealt lükata. Päeval muutuvad need suletuna pigem saunaks. Mõned on siiski varustatud ka konditsioneeriga.
Expo Araabia Ühendemiraadi paviljon paistab silma lihtsusega – liivaluidete installatsioonile on projitseeritud ajalooteemalised pildiread.
Tegemist on kunsti-, et mitte ütelda maalilaagriga kõrbes – maal on sealses kunstikeskuses lihtsalt mõistetav kunstiformaat. Alusraamide meister ja lõuenditõmbaja valmistab töövahendid. Lõuendid saabusid muuseas alles siis, kui pool resideerumisaega juba läbi, värvid pidid endal olema.
Kunstikeskus on maalipõhine, kuid välistatud pole ka teised vormid. 2014. aastal toimus näiteks taaskasutuskunsti festival (Upcycling Art Festival), kus osales paarkümmend kunstnikku ning jäätmetest ja ehitusprügist valmis skulpturaalne looming. Kriitpaberil kataloog-albumisse on talletatud modernismimõjuline nüüdiskunst. Neid skulptuure saab Al Khateemi residentsis ka näha, kuigi need teostati Liwa kunstikeskuses, teises Ahmed Al Yafeile kuuluvas kõrberesidentsis. Taaskasutusel materjalist skulptuurid on päikese lõhkuvale toimele hästi vastu pidanud.
Kunstilaager kui loominguline ellujäämisharjutus. Tööd teostati napis ajaraamis umbes nädalaga. Selles avaldub nõue tüüpilisele kunstiresideerujale: pildid tuleb valmis teha, olenemata sellest, kas vaim tuleb peale või ei tule. Eesmärk oli ka näitus Abu Dhabis. Selles mõttes on kunstilaager loominguline tõhususharjutus. Stressirohke kohustus väljastada lühikese ajaga toodangut võib kõrge vaimulennu ja peene hingega looja väärikust alandada, aga see on ettevõtmises osalemise tingimus. Nõnda et kõrbebasseinis lebotamise hind on kunstiesemete tootmine. Annus võistluslikkust mõjub ergastavalt, inspireerib teistsugune loodus, oma kultuurikeskkonnast eraldatus ja kokkupuude kohaliku eripäraga. Iga tegija otsib tuge oma loomingukogemusest, aga kogub ideid ja materjale ka kohapeal.
Kõige selgem oli Kerttu Siplase lähenemine: ta kattis lõuendid ümbrusest leitud kivimaterjali ja selle puruga, lõi kohalikust käsitööst inspireeritult geomeetrilisi maale. Tema loominguline köök meenutas päris kööki, kuid seal uhmerdati kivid sobiva jämedusega pulbriks, mis koos sideainega sai maalide katteks. Katrin Karu lõi neljast maalist pühenduse kohtadele, kus ta on AÜEs töötanud. Toomas Altnurme sai innustust araabia kirjast ja maastikust. Toomas Kuusing teostas kontseptuaalsed maalid, kus ta on uurinud justkui õhumasside liikumist. Ta printis ka puulehtedega. Maalides on lähtutud ümbruse koloriidist. Einar Vene toetus araabia muinasjuttudele ja tõlgendas stereotüüpe: tema maalidel on kaamelid, karavan, kuuvalgus, lendavad vaibad ja maastik. Hannes Võrno tegi neljast maalist elu nelja etappi kujutava sügavamõttelise monokroomse koosluse.
Kuna kellelgi ateljeed ega oma ruumi ei olnud, tehti maale lageda taeva all. 30kraadises palavuses ei ole see probleem, pigem on mureks eraldumiskoht. Tegijate leidlikkus väljendus krundi piires erinevalt. Eelkõige tuleb leida vari. Päike on küll kirgas, aga päev on ka lühike: valge aeg kestab umbes üksteist tundi. Mõistagi on see küllaldane Eesti talvise pimeduse taustal. Kes tegi töid oma minimajakese varjus, kes pidi territooriumilt lahkuma, et maalida ehitise müüri varjus. Võrreldes viie aasta taguse kogemusega olid tingimused kasinamad ja olukord pani kunstnike toimetuleku proovile.
Näitus „Kõrbe ilu“ („Beauty of the Desert“) avati 25. XI kunstikeskuse galeriis Abu Dhabi kesklinnas WTC-keskuses kunstikeskuse omaniku sõprade ja tuttavate osalusel, oma esindaja oli saatnud ka Eesti saatkond.
Abu Dhabi kunstimess. Abu Dhabi kunstimessil võis näha ülevaadet peaaegu kõigest, mis praegu kunstis toimub – Manarat Al Saadyjati näitusehall oli täielikult hõivatud. Läbivate suundumuste jälgimiseks peaks külastuskogemus olema regulaarne, kuid sellele messile olen sattunud ainult 2014. aastal. Kahtlemata on uustulnukaks NFT-kunst, mida täheldasin vaid ühe galerii boksis Dubais tegutseva Morrow Collective’i (www.morrow-collective.com) esituses, ent see on seda sümptomaatilisem. Nad peavad end NFT-kunsti kuraatoriteks ja teevad ka traditsioonilistest töödest digitaalseid NFT-versioone, peamiselt pildil kujutatud elemente animeerides. Nende boksis olid väljas traditsiooniliste vaipade animatsioonid. Arusaadavalt kompavad messid kunstimaailma kõmulisi suundumusi ja kui need on seotud ostu ja müügiga, siis on nähtus ka esil.
Võis näha klassikuid (Christo, Alfredo Jaar, Michelangelo Pistoletto, Mario Merz, Hans Hartung), üllatuslikku materjalikasutust ja isegi tehnilisi eksperimente. Ka kineetilist kunsti ja videot, mis oli integreeritud objektse fotopõhise teose elemendiks.
Kui nimetada lemmikuid, siis need olid ootamatu materjalikasutuse ja -töötlusega teosed, näiteks José Maria Sicilia vildi-, siidi- ja linamaalid-tekstiilid Baro galerii boksis või Sangmin Lee graveeritud klaasiteosed (kujutis klaasil sõltus valguse suunast ja tugevusest) Tableau galerii boksis.
Expo 2020. Expo hõlmamatus on endastmõistetav ja korraliku ülevaate saamiseks peaks paviljone uurima vähemalt nädal aega. Siinkohal teen paar tähelepanekut, ega pea ju ka mere maitse tundmiseks seda tühjaks jooma. Tegu on uudsete arhitektuuri-, disaini- ja tehnoloogiliste lahendustega, kuid ka kultuuri eksponeerimisega. Jätkusuutlikkus, nutilahendused ja turismi käivitavad atraktiivsed kultuuriobjektid või ainulaadne loodus on leidnud kõikjal maitsekat esitamist. Läbiv on rõhuasetus visuaalselt atraktiivsele ja pigem rabavale kesksele visuaalile. Seda võib näha ka Eesti paviljonis. Mainisin juba AÜE paviljoni lihtsust: liivaluidete installatsioon neile projitseeritud ajalooteemaliste pildiridadega. Saudi Araabia paviljon püüab rabada suuruse, rikkalikkuse ja kütkestavusega. Taani paviljonis on loobutud kohustuslikust üksteise pahvikslöömise mängust ning seal tutvustatakse ettevõtete toodangut.
Tüüpiline on, et uudsed tehnilised lahendused on pandud esitama maad esindavaid visuaale. Kunstiajaloolase vaatepunktist kerkib küsimus, millised on Expo innovaatiliste lahenduste ja kunstimaailma projektide seosed? Missugused on mõjutused ühes või teises suunas? Expode innovatsioonil on pikk ajalugu ja see haakub ka tehnilise ja multimeedia-kunsti ajalooga. Legendaarseks on saanud 1958. aasta Tšehhi „Laterna magica“ Brüsselis või 1967. aasta Radúz Činčera „Kinoautomat“ Montreali Expol. Neist on saanud interaktiivse kunsti krestomaatilised teosed.
Dubai Expolt toon välja kaks näidet, mis on käsitatavad kunstiprojektina. AÜE paviljoni ajalooteemalisi projektsioone luidetel saab katkestada oma varjuga. Varju sisse asetub teine kujutis. See meenutab Rafael Lozano-Hemmeri projekti „Skannimine“ („Under Scan“, 2005), kus varjudega aktiveeritakse inimeste portreed. Saudi Araabia paviljoni vihmakardin on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Kuid see meenutab ka Julius Poppi projekti „bit.fall“ (2001–2006), mida näidati 2011. aastal ka Kumus. Praeguses maailmas ei saa ideede liikumisele kätt ette panna.
Kõige küsitavam Expo puhul näib olevat selle vajalikkus. See on rahvaste, tehnoloogiate ja kultuuride kohtumispaik, aga see kõik toimub ju niigi. Teadlased kohtuvad konverentsidel ja teevad ühisprojekte, kunstnikud kohtuvad kunstiüritustel või residentsides, inimesed reisivad odavlendudega üle maailma. Kas pole Expo puhul tegemist mitte XIX sajandi jäänukiga? Levis ju toona visuaalne ja teaduslik info vaevaliselt ja reisimine oli kallis lõbu.
Kujutlus on vabaduse riik. Ühtegi riiki ei saa luua ilma kujutluseta, aga kujutlus on ainsana puhas vabadus, sellal kui vabaduse kaudu loodud riik jääb parimal juhul ainult vabariigiks, kus vabadus paratamatult on piiratud. Teisisõnu, vabadus võib küll luua vabariigi, aga vabariigiks saades on ta juba hangunud vabadus, midagi seesugust, mida noor Hegel nimetas „surnud positiivsuseks“ või mida Theodor Adorno iseloomustas kui „identsusmõtlemist“. Vabariigiks saanud vabadus on iseenesega identne vabadus, ta ei erine enam endast ja pöördub justkui surnud vabaduseks, mida peab kujutluse jõul lakkamatult elustama, et ta ei muutuks täiesti lämmatavaks, mürgiseks ja tapvaks. Seevastu kujutluse riik ei olegi päriselt riik, vaid vabaduse pluriversum – maailm, millesse alati mahub palju maailmu, alati veel üks ja siis veel üks, sest kujutluse jaoks ei ole paljusus mitte oht, vaid pigem eksisteerimise tingimus. Paljusus ei ründa kujutlust väljastpoolt, vaid purskub esile selle seest, nõnda et lahknemine ja ühinemine, tüli ja koostöö, sõda ja rahu hakkavad omavahel sarnanema. Kujutlus jääb aga ikka vabaks, ta erineb endiselt, isegi kui taevas kukub maha ja kaks ilma, mis varem teineteist ei tundnud, sulavad kokku.
2
Ilmar Laaban 1986. aastal Franco Leidi näitusel Rootsis Norrköpingi kunstimuuseumis. Homme, 11. detsembril möödub Laabani sünnist sada aastat.
Õhtumaises mõtlemises on kujutlus traditsiooniliselt jäetud taju ja mõtlemise vahele. Aristoteles pidas kujutlust (φαντασία) nendest mõlemast erinevaks, kuigi leidis, et selles on elemente nii ühest kui teisest.1 Hiljem tegid renessansiaegsed filosoofid kujutlusest ideede ja aistingute vahendaja, mistõttu kunstiline looming omandas filosoofias tähtsa koha.2 Just sellisest klassikalisest taustast lähtus Immanuel Kant, kelle „Puhta mõistuse kriitikas“ saab kujutlusest igasuguse meelelise kogemuse tingimus. Kogemus kujutab endast aru aprioorsete kategooriate ja meelelise kaemuse sünteesi, kuid see on võimalik ainult tänu kujutlusele: nimelt on süntees „paljas kujutlusvõime toimimine“ (die bloße Wirkung der Einbildungskraft), kujutlusvõime ise on aga „pime, ehkki hädavajalik hingefunktsioon, milleta meil ei saaks üldse olla mitte mingisugust tunnetust, kuigi me seda endale vaid haruharva teadvustame.“3 Võime siis öelda, et ilma kujutluseta polekski meil mitte mingisugust maailma: kujutlusvõime on maailma loomise vägi, ja kui tema toimimine on enamasti nähtamatu, siis on see nõnda just sellepärast, et ise juba maailmas olles me selle maailma tekkimist enam ei näe. Maailma ennast võib seejuures nimetada väga mitut moodi – selle kohta võib öelda „tegelikkus“, „loodus“, „elu“, „objektiivne reaalsus“, „eksistents“ või „universum“, kuid ilma kujutluseta meil seda maailma ei oleks, sest meil poleks vähematki kogemust. Ja loomulikult võrsub siit kaks olulist küsimust. Esiteks, kas selle „pimeda hingefunktsiooni“ teadvustamata toimimine võib niisama teadvustamatult ka muutuda, nõnda et me märkamatult satume hoopis teistsugusesse maailma? Ja teiseks, kas kujutlus võib toimida ka maailmast sõltumatult, luues midagi, mis veel ei ole selle maailma osa, aga võib selle osaks saada? Veel enam, kas kujutlus võib toimida pluriversaalselt, tehes ruumi teistele ilmadele, mis tingimata ei olegi selle maailma osad, aga mahuvad päris kenasti maailma sisse, üksteise kõrvale?
Neid küsimusi Kant päris nõnda ei sõnasta. Ometi läheb ta kujutlusest kui kogemusele hädavajalikust funktsioonist ikkagi kaugemale. „Otsustusvõime kriitikas“ jõuab Kant selge arusaamani, et kujutlusvõime pole ainuüksi aru kategooriate rakendaja, vaid võib sünnitada midagi täiesti uut. Kujutlusvõimele on omane vaim, „elustav printsiip meele sees“ (das belebende Prinzip im Gemüte), mis suudab kujutada „esteetilisi ideid“; viimaste all peab Kant silmas ideid, mis panevad mõtte tublisti tööle, kuid millele ometi ei vasta „ühtki kindlaksmääratud mõtet“ (irgend ein bestimmter Gedanke), s.t mitte ühtki adekvaatset mõistet, nõnda et keel ei pääsegi neile õieti ligi ega suuda neid ära seletada. Sellised ideed on Kanti arvates vastukaaluks mõistusideele (Vernunftidee), mis on, vastupidi, selline mõiste, millele ei vasta ühtki adekvaatset kaemust, s.t mitte ühtki kujutlusvõime loodud ettekujutust (Vorstellung der Einbildungskraft).
„Kujutlusvõime (kui produktiivne tunnetusvõime) suudab nimelt väga võimsalt luua justkui ühte teist loodust, materjalist, mille tegelik talle annab. Me lahutame sellega meelt, kui kogemus näib olevat liiga igapäevane; kujundame seda ka meelsasti ümber: mitte küll alati analoogsete seaduste põhjal, kuid ometi printsiipide järgi, mis asuvad mõistuses kõrgemal (ja mis on meile niisama loomulikud kui need, mille järgi aru empiirilist loodust käsitab); nii tunneme oma vabadust assotsiatsiooni seadusest (mis kuulub tolle võime empiirilise rakendamise juurde), sest kuigi me selle põhjal loodusest materjali laename, saame ta ümber töötada millekski hoopis muuks, nimelt selleks, mis looduse ületab.“4
Kant soovitab nimetada neid kujutlusvõime ettekujutusi ideedeks – osalt sellepärast, et nad püüdlevad väljapoole kogemuse piire, lähenedes seega mõistusideede kujutamisele, osalt aga sellepärast, et tegu on sisekaemustega (innere Anschauungen), millele adekvaatset mõistelist vastet ei leidugi. See tähendab, et kujutlus võib tõepoolest toimida maailmast sõltumatult. Jääb vaid küsimus, kas selline kujutlus võib saada maailma osaks? Ja kas reaalsus võib selle mõjul märkamatult muutuda? Teisisõnu, kas kujutluse poliitika on võimalik?
3
Immanuel Kant pole mõistagi ainuke, kes mõistis kujutluse transtsendentaalset ja revolutsioonilist rolli. Kujutluse kosmilisest väest kõneles juba sajandeid varem Andaluusia filosoof Ibn ʿArabi [بن عربيا], kelle mõtlemine võtab õigupoolest kokku sufi müstika pikaajalise kogemuse, nii et siin võib julgesti rääkida tuhandeaastasest traditsioonist. Ibn ʿArabi käsituses jääb kujutlus kahe maailma vahele: ühel pool on jumalik vägi, mis on inimesele kättesaamatu ja tunnetamatu, teisel pool aga aistiline ilm, mis on käegakatsutav ja meeleliselt tajutav. Maailma loomine algab kujutlusest, sest kujutlus sisaldab kõike, mis üldse võib olla, kogu olemasoleva potentsiaali, s.t kõike väesolevat. Alguses oli kujutlus, tume udu, millest jumaliku hinguse väel ilmusid kõik olevad asjad; kujutlus sarnanebki kõige enam loova jumalaga, sest nende ühiseks omaduseks on võime luua kõike, välja arvatud iseennast. Kuna kujutlus ühendab jumalikku ja inimlikku, on ta kahe ilma ainuke tõeline vahendaja. Loodus polegi midagi muud kui silmanähtavaks ja käegakatsutavaks muutunud kujutlus, ning see, kes ei mõista kujutluse loomust, ei taipa ka seda, mis on teadmine. Mõtlemise kaudu ühendab kujutlus mõistust ja aistinguid, mistõttu mõistus ongi kujutlusest võrratult vaesem: ta peab piirduma üksnes sellega, mis ta on kujutluselt juba saanud, sest kujutlus on üsk, milles looja loob kõike, mida ta tahab, mõistus aga suudab üksnes otsustada. Kuivõrd mõistus langetab otsuseid, võib ta ka eksida, kujutlus aga ei eksi mitte kunagi.
Ibn ʿArabi arvates on oluline eristada kujutlust illusioonist, mis põhineb ainult aistingutel. Erinevalt mõistusest pole illusioon millegagi seotud ja on seetõttu võimsam ning lopsakam. Oma igapäevases elus ei lähtu inimesed enamasti mõistusest, vaid illusioonist, mida nad nimetavad „reaalsuseks“. Selle reaalsuse illusoorsust suudab aga näidata ainult kujutlus, sest mõistus selleni ei küüni. Ehkki iga illusioon võib kergesti hajuda, seisneb illusiooni lumm just selles, et ta näib pealtnäha püsiv ja muutumatu; just seepärast klammerduvadki inimesed hõlpsasti illusiooni külge ja eemalduvad mõistusest, mis võib küll olla ekslik, aga mitte illusoorne ja petlik. Seevastu kujutlust iseloomustab hoopis lakkamatu liikumine, muutlikkus ja igavene uuenemine. Jumalik vägi saab meile ilmuda ainuüksi kujutlusena, aga see kujutlus pole kunagi üks ja seesama; jumal ei ilmu sama kujutlusena kaks korda, samuti nagu ta ei ilmu sama kujutlusena kahele erinevale inimesele. See tähendab, et jumalik vägi on alati uus, kujutlus aga on tema kõrgeim olemisvorm ja kohalolu.
Araabia modernismi klassik Adonis on võrrelnud omavahel sufismi ja sürrealismi, leides neil arvukalt ühisjooni. „Sürrealismi peamine eesmärk, ja samuti sufide peamine eesmärk, on vasturääkivuste ühendamine ehk „olemasolemise ühtsus“, mille all pean silmas objekti ühtsust olemusega ja välisilma ühtsust seesmise teadmisega,“ kirjutab Adonis. „Kui kõik unenäo koostisosad on tegelikkusest võetud, siis pole uni tegutsemisega sugugi mitte ühitamatu.“5 Und nähes on inimene pööratud näoga kujutlusilma poole, mis on kõikidest ilmadest kõige täielikum, kõige olemasoleva allikas; uni muudab nähtamatu nähtavaks, annab kuju asjadele, millel kuju ei ole, ja teeb niiviisi võimatu võimalikuks.
„Sufide meelest, ja samuti sürrealistide meelest ei jää unenägu tegelikkusest täielikult välja ega ole sellele võõras. Õigupoolest on uni ja tegelikkus sama tõe kaks külge; nad kehastavad nähtavat ja nähtamatut. Võime ka näha, et sufide meelest, ja samuti sürrealistide meelest on kirjutamine kogemus, mis nähtavat ja nähtamatut omavahel ühendab.“6
Unenäo toel ja kirjutamise abil saab seega jõuda kujutluseni, mis hakkab tegelikkust muutma: see hakkab hajutama illusiooni, mida nimetasime reaalsuseks, ja avab värava kujutluse poliitikasse.
4
Ilmar Laabani esteetikas on kujutlus võtmeline. See esteetika suubub aga otse poliitikasse, mistõttu võib kõnelda kujutluse poliitikast. Ühes varases kirjandusarvustuses („Den vanvettiga förhoppningen“, 1947) ütleb ta:
„Ühiskonna uuenemist saab esile kutsuda üksnes kolmel teel: need on luule, vabadus ja armastus. Kõigi kolme puhul kehtib üks ja seesama tingimus: selleks, et tõeliselt särama lüüa, peavad nad läbima algupärase eituse, mille käigus neid lakkamatult saadab mälu. Poeetilist mõtet peab pingestama isoleerituse seisund, ta peab alati valvel olema, et teda miski ei vangistaks, et ta võiks täita oma sünteesifunktsiooni… Armastus peab üle elama objekti kaotuse ja sellele proovile võidukalt vastu pidama; vabadus peab põhinema vabastamisaktil… ning iseennast rahutuna taasleiutama, tõustes üles mistahes rõhumise vastu.“7
Kõigi kolme puhul on Laabani jaoks tähtis kujutluse lakkamatu liikumine, „algupärane eitus“ (ursprunglig negering), mis luule, armastuse ja vabaduse kulgemist pidevalt muudab, nõnda et need ei tarduks üksnes luule, armastuse või vabaduse illusiooniks; just nõnda kulgeb lakkamatult muutlikuna ka kujutlus, üksnes selle vahega, et tõeline kujutlus ei saagi hanguda „reaalsuse“ illusiooniks, sellal kui vabadus, armastus ja isegi luule võivad alati langeda illusoorsuse lõksu. „Algupärane eitus“ ongi Laabanil kujutluse sünonüüm, sest see põrkub eemale kõigest, mis võiks kujutluse voolu peatada, sest kujutlus jätkab maailma loomist, jäämata rahule millegagi, mis on juba saanud kindla vormi ja asunud olemise metamorfilist leidlikkust tõkestama. See on ka ainus viis, kuidas hullumeelset ühiskonda tagasi mõistusele tuua, sest kui seda valitseb kõikvõimsa „reaalsuse“ illusioon, ei mõju ratsionaalsed argumendid kunagi. Illusioonist halvatud inimene arvab ju alati, et tema ongi kõige ratsionaalsem. Pealegi arvavad teised täpselt samamoodi, järelikult polegi mõtet midagi muud kujutleda. Illusiooni ja kujutluse põhjalik erinevus tuleb siin selgesti välja.
Muidugi ei tähenda see, et Laaban reaalsusest üldse ei hooliks. Hoolib küll, aga ta hoolib suuremast, hõlmavamast, illusiooni absorbeerivast ja lagundavast ülereaalsusest, mida on rahvusvaheliselt hakatud nimetama sürreaalsuseks. 1944 ilmunud kirjutises „Sürrealismi perspektiive“ ütleb Laaban: „Kui suuremale osale inimkonnast alles maailmasõja teistkordne puhkemine selgitas, kuivõrd praegune kriis on paratamatuks järelduseks kultuuri ja tsivilisatsiooni senisest arengusuunast ja kuivõrd vähe suudavad teha sest kriisist ülesaamiseks kõik vahendid, mis tegelevad üksnes välise situatsiooniga ega puuduta selle juuri inimese aktuaalses psüühilises struktuuris, siis on sürrealism juba varsti pärast eelmise sõja lõppu jõudnud sellele tunnetusele ja jutlustand seda väsimatult kogu kahe sõja vahelise perioodi vältel, enamasti küll kurtidele kõrvadele.“8
Laabani jaoks on sürreaalsus otseses mõttes poliitiline idee, sest poliitiline reaalsus nõuab „algupärast eitust“, olemuslikku lammutustööd kogu kujutluse jõuga, see on aga võimalik ainult siis, kui tõelust püütakse haarata tervenisti, niihästi mõistusideede kui sisekaemuste varal, unustamata unenägu, mis ilmutab meile tegelikkuse nähtamatut poolt. Just seepärast ongi sürrealism Laabanile oluline lähtepunkt, ehk nagu ta sealsamas selgitab:
„Jõuks, mis on säästnud sürrealismi jagamast voolude nagu futurismi või ekspressionismi saatust: vaimset steriilsust ja lühikest eluiga, on olnud tema keeldumine piirdumast kunsti ja kirjanduse tegevusaladega ja taotlus luua uut maailmavaadet, kus esteetilise aspekti kõrvale astuks samaõiguslikuna eetilis-moraalne. Kui kirjanduse ja kunsti kaugenemine elust on olnud viimaste sajandite kultuuriarengu üks tõsisemaid ohte, siis on sürrealism seadnud taas jalule ühtsuse, kasutades ja arendades edasi aga kõiki vahepealseid saavutusi.“9
1969. aastal on Laaban kirjutanud programmilise teksti „Muusika, ühiskond, revolutsioon“ („Musiken, samhället, revolutionen“), kus ta jagab kunstiteose kaheks pooluseks: üks neist on materiaalne, teine sümboolne. Materiaalne poolus peab sümboolsega rohkem või vähem sobima, kuid päriselt ei lange nad kunagi kokku (need kategooriad erinevad seega traditsioonilisest sisu ja vormi vastandusest). Sümboolse vormi annab kunstiteosele muidugi kujutlusvõime, kuid selle poolest ei erine kunst ühiskonnast: „Ühiskond on üks sümboolse vormi dimensioone. Ajalooline aeg on üks muusikalise aja dimensioone.“10 Kunst ja ühiskond on seega lihtsalt kujutluse eri vormid, n-ö kujutluse kaks otsa, kuid just kunstile on omane see, et ta suudab luua ühenduse millegagi, mis pole päriselt inimlik ja mida Laaban üldistavalt nimetab Teiseks (det Andra). Seda protsessi selgitab Laaban paari pikema lõiguga, mis väärivad tervikuna tsiteerimist:
„Kunstiteoses – s.t poeetilises kogemuses, milles kunstiteos on ajalooliselt (s.t ühiskondlikult) tingitud vorm – kohtub subjekt Teisega ja selle kaudu tervikuga. Teine – see võib olla miski mina põhjas, kes ei olegi mina ise: tõeline Narkissose-kogemus. See võib Teise põhjas olla miski, kes polegi tema ise: erootiline kogemus. See võib olla midagi mitteinimlikku, mis inimese tehtud asjades nähtavale tuleb: Loodus meie „teise looduse“ sees. See võib olla Loodus ise – physis või kosmos – mis korraga on ja ei ole meie peegel. See võib olla surm.
Nonde Teiste põhjas võib olla midagi, mis ise polegi enesed (som inte är de själva), ja mis kohtuvad meie mina põhjas, kes mina ei olegi. Ajaloota ühiskondades juhtub see Pidustuse ajal, perioodiliste tagasitulekute rituaalses orgias, kus maailm naaseb uuesti kaosesse ja aeg suubub taas Suurde Aega (utmynnar i Den Stora Tiden). Ja meie ajaloolises ühiskonnas on ajalugu nüüd juba nii kaugele voolanud, et hakatakse kõnelema Revolutsioonist (revolutio – tiir, ringkäik): surnuist üles tõusnud tsükliline kulg, sisse kirjutatud aega, mis on muutunud lineaarseks: kvadraadi tsirkulatuur. Seal luuaksegi uuesti see, mis iseendast ja üksteisest lahku löödi.“11
Võib seega öelda, et Laabani jaoks on kunsti (muusika, luule jne) sügavamas põhjas miski, mida Georges Bataille nimetas seesmiseks kogemuseks ja mida traditsioonilisemalt on nimetatud „müstiliseks elamuseks“. Ajalooline ühiskond saab kunsti kaudu tagasi midagi, mis varem oli omane Suurele Ajale, igavese tagasituleku müütilisele ajale. Ühiskonna jaoks aga kätkeb see tagasitulek endas revolutsiooni idu. Muidugi on see kõik võimalik üksnes kujutluse väel, sest ainuüksi kujutlus suudab ühiskondlikku reaalsust algupäraselt eitada, suudab luua sümboolseid vorme, mis selle reaalsuse ületavad, nii nagu Kanti arvates võis kunst ületada looduse. Ainuüksi need sümboolsed vormid suudavad purustada illusoorse vangla, mille ajalooline ühiskond endale on ehitanud, mis õigupoolest ongi see ajalooline ühiskond ise. Niisugune nägemus sümboolsetest vormidest, kunstist ja kujutlusest on vaieldamatult poliitiline. Aga see pole ükski meile tuntud poliitika. See pole liberaalne ega konservatiivne, ei ole populistlik ega natsionalistlik, isegi mitte fašistlik ega kommunistlik poliitika. Ilmar Laabani poliitikat saab iseloomustada ainult ühtviisi: see on kujutluse poliitika.
5
1991. aasta detsembris helistas mulle Teet Kallas ja küsis, kas ma tahaksin teha intervjuud Ilmar Laabaniga. Olin üllatunud, aga nõustusin kiiresti, sest idee oli põnev ja seni olin ma Laabanit näinud ainult teleekraanil. Ühel pimedal pakaselisel hommikul olingi Kallase korteri ukse taga, kus Laaban sellal peatus. Mind kutsuti sisse; Laaban ootas teisel korrusel, omaette külalistoas.
Mõne minuti pärast oli mul tunne, nagu oleksime teineteist ammu tundnud. Laaban rääkis lakkamatult; minu vähesed küsimused olid peaaegu ülearused, sest ta paistis neid ennetavat, jõudes kiiresti teemadeni, millele ma polnud jõudnud veel mõeldagi, kuid mis langesid suuresti kokku mind tollal huvitanud probleemidega. Juttu oli kunstist, kirjandusest, muusikast, filosoofiast, ja muidugi ka poliitikast. Kõike seda esitas Laaban üheainsa katkematu vooluna, sidudes olulisi momente nõnda, et need hakkasid mõjuma autobiograafiliselt, ehkki eluloolisi fakte tuli selles jutus ette ainult haruharva, justkui üksikute fragmentidena millestki, mis oli ajaloo käigust tähtsam.
Veidi aega tekitas see minus kahekordset võõristust. Esiteks, ma ei saanud aru, kuidas on mul nii lihtne suhelda inimesega, kes on minust peaaegu pool sajandit vanem, täiesti erineva elukogemusega, mulle tundmatute trajektooride ja visioonidega. Polnud vaja ületada ühtki tõket – need olid juba kadunud, niipea kui uksest sisse astusin, võib-olla neid lihtsalt ei olnudki või toimus barjääri hajumine sedavõrd ruttu, et mul polnud mahti seda märgata. Ma ei taha öelda, et kommunikatsioon oleks olnud täiesti läbipaistev, sest paljud asjad jäid mulle meelde tihkete kamakatena, mille tähendus mulle alles aastaid hiljem pikkamisi avanema hakkas. Kas see oli mingi nõidus? Täiesti võimalik, kuid ometi polnud mul selle askuse vastu midagi. Laabani hoiak oli ühtaegu kõhedust tekitav ja rahustav, ta vaatas mulle pingsalt otsa justkui mingi teispoolse leebusega, selles ei olnud vähematki irooniat. Kui see oligi nõidus, siis oli see nüüd igatahes ka minu nõidus, ta oli tulnud seda minuga jagama.
Teiseks sugenes minusse vastupandamatu taju, et olen sattunud teise aega. See ei olnud 1991. aasta detsember segases, hullus ja hääbuvas Eesti NSVs, kus igapäevane tegelikkus oli lagunemas, kõik pidepunktid olid ebakindlad ja igast praost pressis sisse ebamäärane oht, ootus ja teadmatus. See aeg oli midagi muud. Kuupäevadel, aastaarvudel ja sündmuspaikadel oli siin üksnes kõrvaline, aditiivne roll; need muutusid kummaliselt voolavaks, võttes kuju vastavalt sellele, kuhu liikus kujutluse vägi. Need määratlused lahustusid selles väes, igasugune range determinism oli kadunud ja selle asemel tekkis isemoodi liikumine, otsekui järjepanu avanev põhjatus või tõmbetuul, mille käes ajalugu muutus väikeseks vastikuks kääbuseks, kellele ilmselgelt polnud enam jäänud nii palju jõudu, et metamorfilist tulva aheldada ja tõkestada. Taipasin, et see aeg oli kujutluse aeg. Kujutlus hoovas, hargnes ja arenes siin vabalt, ta hõlmas kogu olemasolevat reaalsust ja samuti kõike seda, mida olemas ei olnudki, mis polnud reaalsusesse mahtunud või oli sealt välja surutud, et reaalsus omandaks ülevõimuka illusiooni jõu, mille eest ei näi kusagil olevat pääsu. Nüüd aga oli see kõik tagasi tulnud. Kujutluse aeg oli lihtsalt palju suurem, tal polnud reaalsuse piiranguid vaja, need olid tema käes ainult mänguasjad, mida võis koost lahti võtta ja uurida, mis seal sees on. Kujutluse aeg oli kõikjaleulatuv, kõikeläbiv ja kõikehõlmav.
Kui kaua meie jutuajamine tookord kestis, sel pole enam tähtsust. Kujutluse Suures Ajas pole ka tuhat aastat üleliia pikk aeg. Ma sain aga tol korral aru, et Laabani jaoks polnud kõnelemine lihtsalt oma mõtete väljendamise vahend. Laaban kõneles kujutluse väel, täie intensiivsusega, ta kandis edasi traditsiooni, mis oli modernsusest võrratult vanem, mis oli vanem kogu kunstist, ajaloost, poliitikast ja religioonist. Tema kõne oli teatav ülekanne, kuid märksa sisendavam kui see, mida psühhoanalüüs ülekandeks nimetab: see lõi kaare siinse ja sealse, tänase ja muistse, nägemuse ja tegelikkuse vahele. Mööda seda kaart kulgeski tuhandeaastane traditsioon. See traditsioon oli ühtlasi vabaduse riik, mille edasiandmine oli Laabanile väga tähtis. Edasiandmiseks sobisid kõik meediumid: kõne ja kiri, hääl, luule ja proosa. Muidugi ei andnud Laaban edasi midagi, mis oli juba valmis. Kujutluse töö jätkus ka edasiandmise ajal, õigupoolest andiski Laaban edasi just seda. Seepärast võis ta aeg-ajalt ühest või teisest väljendusviisist tüdida ja otsida midagi uut. Ühe meediumi vahetamine teise vastu oli osa kujutluse tööst. Siis läks Laaban ise ära, aga kujutlus toimib edasi, koos Laabaniga ja ilma tematagi.
Ettekanne konverentsil „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100“ Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis 9. novembril 2021
1 „Και η φαντασία δε είναι διάφορος και της αισθήσεως και της διανοίας, και δεν γίνεται μεν άνευ αισθήσεως, αλλά και άνευ αυτής (της φαντασίας) δεν υπάρχει σύλληψις.“ Aristoteles, Περὶ Ψυχῆς, 427b.
2 Vt Howard Caygill, A Kant Dictionary. Blackwell Publishers, 1995, lk 246. Caygill toetub kogumikule „The Renaissance Philosophy of Man“ (toim Ernst Cassirer, Paul Oskar Kristeller ja John Hermann Randall jr, The University of Chicago Press, 1948).
3 Immanuel Kant, Kritik der Reinen Vernunft. J. F. Hartknoch, 1781 [1. Auflage], lk 78.
4 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. § 49. Kant-W Bd. 10, lk 249.
Tallinna Linnateatri „Muusikale“, autorid Ketil Bjørnstad ja Diana Leesalu, tõlkija Elvi Lumet, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Emil Kallas, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, arranžeerija Rasmus Puur, lauluõpetaja Riina Roose, liikumisjuht Oliver Reimann. Mängivad Sander Roosimägi, Kristiin Räägel, Maris Nõlvak, Ester Kuntu, Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Andres Raag, Evelin Võigemast ja Theodor Teppo. Esietendus 5.XI Salme kultuurikeskuse väikesel laval.
Kuigi enamasti sobib muusika teatrilavale nagu sool spagetivette, on Diana Leesalu uue lavastuse materjalivalik, Ketil Bjørnstadi romaan „Muusikale“, esmapilgul arusaamatu. See ei ole teos, mille lugemisel kangastuks silme ees lava. Pigem on „Muusikale“ filmilik: aeglane, sissevaatav, pikkade lähikaadrite ja paljude ajahüpetega. Peamiselt on fookuses peategelase Aksel Vindingu mõtte- ja tundemaailm ning tegevus, mis on kohati küll dramaatiline, ent justkui teisejärguline, pigem kontekst, mitte tuum. Valdavad on monoloogid, pikad kirjanduslikud sõnavõtud, mis võiksid näitleja suus tunduda kobakad ja rasked. Ent Leesalu on võtnud selle suure tüki dramatiseerida ja teinud teadliku otsuse katsetada tinglikumat mängustiili ning sel moel mahub Bjørnstadi romaan enam-vähem kenasti Salme kultuurikeskuse väikesele lavale.
Esietenduse eel selgitas lavastaja, et teda köitis selle materjali puhul see, et tegemist on noorte inimeste arengut ja valikutegemist puudutava looga, aga ka peategelase dilemma, kas sukelduda pea ees ümberringi pulbitsevasse ellu või jääda omamoodi kõrvaltvaatajaks, eralduda kõrgkunsti piiritletud maailma. Leesalu on öelnud, et lavastuses „Muusikale“ on ta otsinud oma senistest töödest kujundlikumat väljenduskeelt. Mõistagi täidab seal väga olulist rolli ka muusika.1
Oleks ka kohatu, kui muusiku elust muusiku kirjutatud lugu pealkirjaga „Muusikale“ oleks muusikata. Vähe sellest, et musta tiibklaverit kui elavat partnerit tegevuse käigus laval siia-sinna liigutatakse, musitseerivad sellel mõlemad peategelase osatäitjad: Sander Roosimägi kui Aksel Vindingu sõna ja füüsise kandja ning Theodor Teppo kui tema muusika kehastus. Viimane on tegelikult selle lavastuse staar, sest noore ja andeka klaveriõpilasena väljendab ta tahtmatult ja loomulikult seda tõsist pühendumust ja lapselikku elukaugust, millest Bjørnstad kirjutab ja mis käib paljude elukutseliste muusikutega kaasas. Näitlejate õpitud siiruse kõrval on temas midagi nii ehedat, et ka siis, kui ta sõrmed klahve ei puutu, tõmbub pilk tema vaiksele, jälgivale olekule.
Vähe sellest, et musta tiibklaverit kui elavat partnerit tegevuse käigus laval siia-sinna liigutatakse, musitseerivad sellel mõlemad peategelase osatäitjad: Sander Roosimägi (paremal) kui Aksel Vindingu sõna ja füüsise kandja ning Theodor Teppo kui tema muusika kehastus.
Teatrikriitik Keiu Virro: „Theodor Teppot vaadates mõjub see kolmetunnine lavastus mõneti iselaadse kontserdina, kus pianisti saatvaks orkestriks on näitlejad. Soleerimine on see ainult muusikalisel tasandil, muus toimub kokkumäng näitlejatega palju võrdsematel alustel. Teppo lisab lavastusele sedasorti filigraansuse, mis paneb muusikaga seotud tahke analüüsimise asemel tunnetama.“2
Kuigi Kadri Kõusaar kritiseerib oma arvustuses esitatava muusika valikut, mis lähtub pigem mängijate võimetest, selle asemel et teatri vahenditega ambitsioonikamat ja autoritruumat repertuaari salvestusena esitada,3 on minu arvates just elav klaverimäng selle lavastuse keskpunkt ja tugevus. Ilma Theodor Teppo ja katkendliku klaverikontserdita see ei toimiks.
Kuna romaan oma mitmeharulisuse ja keerukusega pole dramatiseerimiseks just kerge materjal olnud, on Leesalu seda näidendiks kirjutades palju tegevusliine ja tegelasi välja kärpinud. Õigustatult, sest raamat ja lavastus ongi eri asjad. Olgu algteos nii hea kui tahes, ei tule iga hinna eest sellest kinnihoidmine lavaversioonile kuidagi kasuks. Küll aga on dramatiseering seetõttu katkendlik, ebaühtlane nii stiililt kui ka vormilt ning kohati seganegi, sest nii mõnestki sündmusest libisetakse pikema seletuseta üle. See, mis kõik kokku sõlmib, emotsionaalseid seoseid loob ja sildu ehitab, on muusika.
Peale muusika on kõige paeluvamad klaverimängustseenid, mis on õnneks lavastatud tunde ja keha kaudu, mitte klaverimängu füüsilise imiteerimise kujul. Kõigile pianistidest tegelastele on leitud karakterile ja mängitavale palale sobiv füüsiline vaste, tormilisest muusikast tõukuv hillitsetud tants. Eriti poeetilised on oma hapruses ja traagilisuses Anja klaveritantsud, mis annavad publikule sõnadest pareminigi ettekujutuse tema hingeelust ja saatusest. Üldse tõuseb Anja tegelasena, aga ka tema osatäitja Kristiin Räägel ansamblis esile – Aksli kinnisidee seisukohalt on see ka loogiline.
Kohati tundub, et teised tegelased saavadki rohkem ja huvitavamalt mängida kui peategelane-jutustaja, kes enamasti vaatleb ja analüüsib. Ja kuigi mõned näitlejad lisavad mängu hulka ehk liialt palju endale omast koomikat, on lool üldpildis seda vaja. Lavastus on sihilikult tume, vihjeline ja varjuline, aga seetõttu kohati ka raske ja ühetasandiline, mistõttu väikesed huumorikillud siin-seal mõjuvad värskendavalt. Tegelikult kannataks lavastus ehk rohkemgi nalja ja argisust, et leevendada kunstnikele olemuslikku rõhuvat raskust. On ju muusikute eluski palju muhelemist, aasimist ja absurdi.
Väikeseks pinnuks silma jäi Kristjan Suitsu lavakujundus, mis on üdini ootamatu. Suitsu lavakujundused on siiani olnud silmapaistvalt kaunid, tasakaalustatud, minimalistlikud ja elegantsed, kuid lavastuse „Muusikale“ must eri tasandite ja peeglitega lava mõjub ahistavalt ja … igavalt. Selline minimalism on juba kuskil vaese teatri piiril, ja mitte heas mõttes. Asi pole kunagi selles, et lava on väike või raha ei ole või midagi muud nii banaalset – hea kunstnik nagu Suits lahendab olukorra leidlikult. Millegipärast on seekord inspiratsioon või aeg teda alt vedanud.
Peeglid, mida stsenograafid armastavad, on laval ohtlikud, sest seavad tehniliselt lavataguse meeskonna kehva olukorda ja võivad publiku pilku eksitada. Üldine must pilt süvendab liialt rusuvust ja poeetilisust. Seesugune valik ei veena, sest ei romaan, muusiku elu ega muusika ise pole ühestki küljest must(valge), ning kuigi peeglid annavad võimaluse jälgida pianisti igast küljest, ei õigusta see üheülbalisust. Ainus huvitav element lavakujunduses on hulk (tuule)kelli laes, aga nende tähendus ja funktsioon ei selgugi. Muidugi võiks neile mingi tähenduse hea tahtmise korral külge pookida.
Viimase märkusena toon esile parukad: mõned tegelased on varustatud ebarealistlikult mõjuvate parukatega, kuigi teised on loomulikud. Siinkohal võib mõista soovi rõhutada 1970. aastate tegevusaega, ent üldpildis on see üleliigne ja pigem segab.
Kuigi lavastus on iseenesest tugev ja huvitav, eelkõige juba materjali poolest ja ka Leesalu lavastajakäekirja arengu mõttes, on sel omajagu arenguruumi. Kõige enam vahest selles osas, et millest seal üldse räägitakse. Ei ole oluline, millest räägitakse romaanis, sest lavaelu on teine, puhas reinkarnatsioon, mis peaks seadma täiesti oma fookuse. Leesalu fookus on aga nõrgem kui Bjørnstadi oma. Kui Leesalu fookus on muusikal, on see paraku liiga lai teema, kui aga Theodor Teppol, siis liiga kitsas. Viimane, olgu mu austus noore muusiku vastu nii suur kui tahes, on teatrilavastuse mõttes siiski vahend, keha, infokandja. Kui iva peaks olema muusiku olemus või probleemse perekonna raske taak, kaldutakse klišeesse.
Võib-olla on „Muusikale“ just seda tüüpi lavastus, mis vajab aega ja publikut, et settida ja oma raskuspunktid paika loksutada. Mine tea, ehk on kümnendaks etenduseks selge, millest ses loos jutt.
1 Linnateatri uus lavastus „Muusikale“ jutustab noore pianisti kujunemisloo. – ERRi kultuuriportaal 3. XI 2021.
2 Keiu Virro, „Muusikale“. Etendus ambitsioonidest, kaotustest, ülesaamistest ja kinnijäämistest. – Eesti Päevaleht 16. XI 2021.
3 Kadri Kõusaar, Liiga palju sõnu, liiga vähe muusikat. Linnateatri uues lavastuses jäetakse suurepärane algmaterjal kasutamata. – Eesti Ekspress 17. XI 2021.
Näitus “Abstraktsed seisundid”
ARS Projektiruumis
09.12.2021 – 12.12.2021
Alates neljapäevast, 9. detsembrist 2021 on ARS Projektiruumis avatud EKA ehte- ja sepakunsti, klaasikunsti ning keraamika 2. kursuse installatsioonikunsti näitus “Abstraktsed seisundid.” Näitus jääb avatuks 12. detsembrini 2021.
Erikujulisi seisundeid uuriv väljapanek kutsub vaatajaid osalema tunnetuspõhisel rännakul, mida saadavad heli-, video- ja materjali kohalolust tulenevad impulsid. Kunstinäitusel kohtab kaheteistkümne autori loomingut, kelle teoseid seob vaid ajastule omased varjundid ja tunnetuspõhine dialoog. Luubi alla on seatud autorite isiklikud ja kureerimata tähelepanekud – peegeldused turbulentse aja kaasmõjudest.
Näitusel osalevad kunstnikud: Anna-Maria Vaino, Annika Luhaäär, Ardo Teesalu, Bianca Toots, Erko Lill, Ethel Ütsmüts, Hugo Toss, Kätriin Reinart, Margus Elizarov, Mari-Ann Maask, Maria Kim, Visa Nurmi
Näitus on lahti neljal päeval: 9. – 12. detsembril kell 13.00 – 18.00.
Näitust toetavad: Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia.
Asukoht: ARS Kunstilinnak, pärnu mnt 154, Tallinn.
Rohkem infot ARSis toimuva kohta: www.arsfactory.ee
Arhitektuuri ja elu vahendaja. Merle Karro-Kalberg vestles Tõnu Tunneliga Tõnu Tunnel: „Kes see ikka usub, et lastetoas on mänguasjad iga päev suuruse järjekorda pandud? Elu võiks arhitektuurifotolt ikka välja paista.“
Arhitektuurist pole võimalik rääkida fotota. Eesti arhitektuurifotograafiast ei saa rääkida ilma Tõnu Tunnelita, kes ilmselt on üles pildistanud viimaste aastate kogu arhitektuuriparemiku. Tema leidlikud rakursid ja elu täis pildid on hinnatud nii arhitektide, arhitektuuriajakirjade toimetajate kui kinnisvaraarendajate seas.
Kuni 12. XII on Tartus galeriis Ag47 avatud Tunneli fotonäitus „Vanaroosa“ nõukogudeaegsest modernistlikust arhitektuurist ja kuni 16. I 2022 saab Tallinnas Fotografiska I korrusel vaadata pildiseeriat „Tunnel Vision [Liivalaia]“, mis on osa arhitektide liidu kuraatorinäitusest „ Tänav I “.
Kuidas arhitektuuri fotole püüda ning mis vahe on maalil ja fotol, sellest alljärgnevalt Tõnu Tunneliga vestlemegi.
Mis on pehme linn? Mattias Malk intervjuuris arhitekt David Simi David Sim: „Ei ole mõtet äärmustesse langeda, et tähtsad on ainult autod või ainult jalakäijad. Olulisem on näidata, kuidas muutused ellu viia.“
Eesti keeles on ilmunud inimkeskset ja inimmõõtmeliset linnaplaneerimist tutvustav raamat „Pehme linn“. Raamatu autor on šoti päritolu David Sim, kes on kaua töötanud koos taani urbanismiguru Jan Gehliga. Raamatu on tõlkinud Aino Kuntsel ja Yoko Alender ning koostöös välja andnud Yoko Alender, arhitektuurikeskus ja kunstiakadeemia.
HASSO KRULL: Kujutluse poliitika. Ilmar Laaban ja tuhandeaastane traditsioon
1
Kujutlus on vabaduse riik. Ühtegi riiki ei saa luua ilma kujutluseta, aga kujutlus on ainsana puhas vabadus, sellal kui vabaduse kaudu loodud riik jääb parimal juhul ainult vabariigiks, kus vabadus paratamatult on piiratud. Teisisõnu, vabadus võib küll luua vabariigi, aga vabariigiks saades on ta juba hangunud vabadus, midagi seesugust, mida noor Hegel nimetas „surnud positiivsuseks“ või mida Theodor Adorno iseloomustas kui „identsusmõtlemist“
LEONORA PALU: Muusikast ei saab kõnelda, laabanlikult Luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ annab aimu Ilmar Laabanist kui omanäolisest muusikakriitikust.
„Kord elas üleni läbipaistev kuningas. Hämaras troonisaalis seisis tihedalt üksteise kõrval sadandeid laipu, kelle kõdunevaisse kehisse termiidid olid ehitand uued selgrood. Kuningas troonil oli vaevalt nähtav, üksnes temas murduvad kuukiired, mis valgustasid tagaseisvat paazhi kõigis spektrivärves, reetsid teda. Paazh hoidis käes ummistund oboed, millest rajasid läbipääsu üksteise järele plahvatavad dünamiidilaengud …“
MIKAEL RAIHHELGAUZ: Kriitika ja algoritm Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 8. detsembril 2021
See, kelle nime ei tohi nimetada (pean silmas Kaur Kenderit), ütles kunagi, et tema konkureerib Quentin Tarantino, mitte Jaan Krossiga. Kenderi mõtet võiks laiendada. Kindlasti peame avaldama kaastunnet luuletajatele, kes peavad võistlema räpparite Kendrick Lamari, Lupe Fiasco või Oxxxymironiga. Aga kellega konkureerivad kriitikud? Meie olukord on vahest kõige nirum, sest meie ei heitle isegi inimeste, vaid Goodreadsi ja Amazoni soovitusalgoritmidega. Kui statistilise masinõppe kursus on mulle midagi õpetanud, siis just seda, et suurte andmemahtude korral ei ole nende andmete sisuline mõistmine ennustuste tegemiseks enam kuigi tähtis.
TARMO SOOMERE: Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates Universumi seatud piiride tajumine, kompamine ja mõnel õnnelikul juhul ka nihutamine on ühtviisi omased nii inimese kasvamisele, kultuuri arengule kui ka teadustööle.
Teadus on oma olemuselt loodud piire kompama ja neid nihutama. Eriti meie teadmiste horisonti – seda kujuteldavat piirjoont, mis lahutab meile omaseks ja selle kaudu mugavaks saanud asju nendest, mida me veel ei tea. Märksa sagedamini on sõna „piir“ aga kategooria, mis lahutab mitte ainult teadmist teadmatusest, vaid ka eri kultuure, väärtusi, hõime, rahvaid ja riike.
Sama oluline on piiri ühendav funktsioon. Piirjoon ühendab neid osi, mis sellest seespool on. Vahel isegi seob üheks tervikuks, mis on suurem kui osade summa. Piirpinnal on veel suurem roll, olgu see siis raku membraan, jalgpalli kest või inimese nahk. Nendeta ei saaks me üldse eksisteerida. Miski peab olema seespool ja oma. Aga see ei tähenda, et väljaspool on ainult vaenulik keskkond.
Turvatsoonist välja, turistidest eemale. Reet Varblase intervjuu Eelco van der Lingeniga Eelco van der Lingen: „Giardinist väljaminemine on investeering tulevikku. Et mõelda ja tegutseda teisiti. See on uus algus.“
Holland on osalenud oma väljapanekuga Veneetsia biennaalil juba 110 aastat, esimest korda 1912. aastal. Ikka biennaali keskpunktis – Giardinis. 1953. aastal rekonstrueeris vana paviljoni arhitekt Gerrit Thomas Rietvald. 1956. aastal esindasid Hollandit seal modernismi suurkujud Constant Anton Nieuwenhuys, Bart van der Leck, Piet Mondriaan ja André Volten. 1995. aastast peale vastutab Veneetsia biennaali Hollandi väljapaneku eest Mondriaani fond.
Järgmise aasta aprillis avataval LIX Veneetsia biennaalil on Giardinis Rietvaldi paviljonis aga hoopis Eesti väljapanek, Holland on leidnud paiga Veneetsia põhjaosas, Misericordias ühes vanas kirikus. See on ühekordne vahetus, sest nii näeb ette biennaali kodukord. Mondriaani fondi juhataja Eelco van der Lingen on kindel, et see pole pelgalt korraks enda proovilepanek, see on uus algus.
RAIVO KELOMEES: Kõrbe ilu Abu Dhabi II Eesti kunstikuul pandi proovile meie kunstnike kohanemisvõime ja toimetulek, kuid sealne kultuurielu, kunstimess ja Expo pakkusid lisaväärtust.
Sõna „kunstikuu“ seostub kogu linna haaravate sündmustega, kus osalevad multitalendid. Siinne ülevaade hõlmab eesti kunstnike kuupikkust resideerumist Abu Dhabi kunstikeskuses (Art Hub), selle Al Khateemi residentsis, mis paikneb Abu Dhabist 80 kilomeetrit kõrbes. Kunstikuu oli see Toomas Altnurmele, Katrin Karule, Kertu Siplasele, Toomas Kuusingule ja Einar Venele, sest nõndapalju oldi kohal, aga lühemalt võtsid peale minu sellest osa veel Hannes Võrno ja muusik Emma Johanna Lepasoo. Eelmine samanimeline sündmus sai teoks viis aastat tagasi sama kunstikeskuse korraldatuna. Seekord oli kaasatud talentide spekter laiem: laulja ja muusikakirjutaja ülesastumine seltskondlikel üritustel ja ka kunstikuu avaüritusel oli asjakohane ja lisas hääletule maalikunstile värvi.
Jakuutia rikkalik filmimaardla. Artur Veeber intervjuuris filmilavastaja Dmitri Davõdovit Dmitri Davõdov: „Pakases tuleb kärmelt tegutseda – ju ilmneb mõttekiirus ka meie loomingus.“
Detsembris saab Eesti kinodes haruldusena vaadata ka üht Jakuutia filmi, Dmitri Davõdovi „Hirmutist“i, mis on pälvinud ühe Venemaa olulisema filmialase tunnustuse, võitnud filmifestivali „Kinotavr“ peaauhinna. „Hirmutis“ on tugevate õudussugemetega mütoloogiline draama kummalisi meetodeid kasutavast külaravitsejast, kelle võimed viivad ta samm-sammult lähemale hävingule. „Hirmutis“ avab ehk ka jakuudi kultuuri huvitavaid tagamaid. Filmi oli nõus siinsele vaatajale lähemale tooma lavastaja Dmitri Davõdov.
Arvustamisel
„Eesti digikultuuri manifest“ ja Dominique Cardoni „Digikultuur“
Hannes Rummi „Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse“
dokumentaalfilm „Riigikogu direktor“
dokumentaalfilm „u.Q.“
mängufilm „Kupee nr 6“
lühimängufilm „Mia ja Liki“
IV Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss
kontsert „Für Galina“
Fausto Romitelli „Professor Bad Trip“
Ellerheina ja Vox Clamantise tähtpäevakontsert
Tallinna Linnateatri „Muusikale“
Eesti Draamateatri „Igatsuse rapsoodia“
Vanemuise „Luikede järv“
11.12.2021 – 23.01.2022
