andmelühiskond

Lainetel hulpiv osutub üha sagedamini kas õngepüügilaevade konksuks, mille allaneelamise järel lind piinarikkalt hukkub, või hoopis plastikuks, mille lind pahaaimamatult alla neelab. Seedumatu kraam täidab mao, mistõttu ei saa enam normaalselt toituda ei vanalind ega tema poeg. Paljudelt saartelt, kus puudub inimasustus, aga kus pesitsevad albatrossid, võib leida kõige kirevama paleti plastesemeid. Need on sinna jõudnud hoolitsevate vanemate abiga, kes on leitu toidu pähe poja noka vahele oksendanud. Võimetu normaalselt kasvama ja arenema, sureb poeg ja peatselt lebab saarel kimbukese luude ja sulgede vahel järjekordne tulipunane välgumihkel või lelu üllatusmunast, kuigi suitsetajad ja lapsed on saarest tuhandete kilomeetrite kaugusel. Plastikut on leitud ligi 98% surnud noorlindude maost.

Muidugi ei keelustata plastmassi selle tõttu, et see albatrossidele halba teeb; ka õngepüügilaevade albatrossikindlaks muutmine peab saama seaduse jõu, enne kui kaptenid hakkavad lindude päästmiseks kasutama lihtsaid, kuid veidi tahtmist nõudvaid lahendusi. Inimese isiklik toimetulek ja majanduse areng on ju määratult olulisemad. Kui loodus inimese teele ette jääb, tuleb taanduda esimesel. Albatrosside saagaga sarnanevaid lugusid on lõputult, sageli saab loodus seal tüütu probleemi stigma külge. Isiklikku käitumist muudavad vähesed, olgu siis viitsimatusest või võimetusest oma panust määravana näha. Üksikuid närib tunne, et nad on asja eest kaasvastutavad, mõnedest saavad looduskaitsjad. Nendeta poleks loodusel tänapäevases inimmaailmas justkui sõnaõigust.

Oma olemuselt sarnanevad need kaks loodusesse suhtumist parem- ja vasakpoliitilise suunaga ühiskondlikus diskursuses. Paremdiskursuses oleks näiteks albatross justkui mingi meie ellu mitte puutuv olend, saamatu rataste vahele jäänu, kel tuleb ise end süüdistada, et ta paremini ei kohane. Lugudes, mis kõnelevad kormoranide või hüljeste ja kalurite vastasseisust, on looduse esindajaid kujutatud laiskade või ahnetena, nagu inimühiskonnas kujutatakse näiteks migrante, kes meie vaevanägemisest hõlptulu üritavad lõigata. Hülged näiteks lõhkuvat mõrdu, kust on “kerge kõhutäit saada” (PM 16. VI). See oleks nagu mingi inimese kehtestatud seaduse, mille järgi loodusel pole mingeid arvestatavaid õigusi, jäme rikkumine: keskkond sarnaneb ühiskonna põhjakihiga, mille eksisteerimine on paratamatu, ehk isegi vajalik ülejäänud ühiskonna toimimiseks, mida aga võib hoolimatult ja tagajärgedeta orjastada – või ignoreerida – hoidmaks edukate elustiili alal. Olgugi et vastupidine suhtumine – pingutused loodust kaitsta ja säilitada – on väärt sügavat respekti, pole seegi päris probleemivaba. Väetikesi või migrante toetav ilmavaade kipub hooldatavate suhtes ikkagi veidi üleolevaks jääma.

Mil muul viisil siis keskkonda kohelda? Ühiskonnis, mis nii vältimatult majanduse vankri ette pole rakendatud kui lääne kapitalism, ei peeta inimest ei looduse krooniks ega patrooniks. Näiteks Gola metsas elavate mendede silmis on just loodus isand, kelle alamateks on inimesed. See isand rahuldab oma sõltlaste vajadusi, toidab ja katab neid – ja sõltlastel pole mingit voli isanda üle, ainult aukartus. Kui tekib olukord, kus sõltlasi on saanud liiga palju või nende vajadused on läinud liiga suureks, tõmbuvad nad eemale ja otsivad võimalusi oma nälja ja janu kustutamiseks kusagil mujal, või pakuvad rituaalseid ohvreid, et isanda meelt lahkemaks muuta.

Meie valmisolek tajuda adekvaatselt oma osa olgu keskkonna või ühiskonna tervikseisundis või selle üksikute esindajate olukorras on uskumatult alaarenenud ja sellisena äärmiselt ohtlik. Veendumus, et ühelt poolt plastikut tootva ja teisalt kaastundliku liigina oleme kuidagi üle kõigest ümbritsevast, on meid pimestanud sedavõrd, et me ei näe end enam kui sõltlast, kübet, kelle voli ja vägi nii valitseda kui kaitsta on märksa mannetum, kui me endale ette kujutame, ja kelle suutlikkus sama pikalt elus püsida kui täna meie poolt hävitatavad liigid on väga kahtlane.

Tony Judti arusaamad elust ja poliitikast ei vasta mitmeski mõttes varakapitalistlikus Eestis levinud stereotüüpidele. Judt on vaoshoitud konservatiiv, kellest kiirgab humanismi, empaatiavõimet ja sotsiaalset hoolivust. Suurimaid puuslikke, millega Judt läbivalt polemiseerib, on arusaam, et see, kes ei ole nooruses olnud sotsialist, ei oma südant. Seda arvukate XIX ja XX sajandi riigitegelaste ja mõtlejate poolt varieeritud loosungit, mille teine pool ütleb, et neil, kes jäävad sotsialistiks ka hiljem, pole aru peas, ei ole Judt küll otse maininud. Kuid Judti ikka ja jälle esile kerkiv sarkastiline külmus hipi- ja muude revolutsiooniliste romantikate suhtes laseb mõista, et Judti arvates tuleb halva vältimiseks arukust omada juba eos.

Judt on skeptiline maailmamuutvate ideede teednäitava rolli osas. Selles osas on ta vastandlik Jeremy Rifkinile, kes tajub end kulgevat kuuekümnendate ideaalide sihis ja kelle arvates tuleks selle võitluse nimel täna ameerika ideele vastandada mingi euroopa idee. Judt on küllap Euroopa patrioot, kuid see ei takista teda suhtumast lugupidavalt Ameerika panusesse XX sajandi maailma inimväärsemaks muutmisel, Euroopa ülesehitamisel jne. Ent kuigi Judt esitab õigustatult küsitavas valguses eurooplaste, sh eriti prantslaste Ameerika põlguse paljusid aspekte, jääb üksnes Euroopa kontekstis antud pilt II maailmasõja järgsest USAst ühekülgseks. Globaalne vaade oleks üksjagu problemaatilisem.

Judti arvates ei vaja me humanismi ja sotsiaalse hoolivuse eest seismiseks  mingit erilist ühiskonda või  maailmaparanduslikku ideed. Nii vastandub Judt ka Varraku poolt varem eestindatud monumentaalsele XX sajandi ajaloo autorile Eric Hobsbawmile (kellelt õppimist ta küll eessõnas väärikalt mainib), kes väikese töötava inimese eest seistes ei saa lahti erutusevärinast, mille tekitas üks võimuhaaramine, mille käigus idee nimel pool maailma segi paisati. Hobsbawmi nägemus, mille kohaselt kogu uusaja ajalugu on lahterdatav piki Prantsuse ja Vene revolutsioone kulgeva progressiivse telje ning sellele vastanduvate reaktsiooniliste jõudude võitlusena, saab Judtis kõige järgi otsustades tekitada vaid judinaid.

Judt peab 1968. aasta veretut uusvasakpoolsete rahutuste lainetki mitte ainult kodanlasevõsude teatraalseks ennastimetlevaks narruseks, vaid ka kahetsusväärseks jätkuks “tüüpilisele prantslaslikule ahvatlusele vägivalla abil maailma parandada”.  Hobsbawmi jaoks on Vene revolutsioon XX sajandi saavutuste nagu heaoluriik ja inimnäolisem kapitalism peamiseks tugipostiks. Nii näib Hobsbawm, kes kaldub maailma jaotama vaid fašismi vastasteks ja selle pooldajateks ja kes kirjutab imetlusega revolutsioonilistest vägivallatsejatest üle kogu planeedi, kehastavat kõike seda, mille eest Judt püüab meid hoiatada.

Antifašism kui tühi tähistaja

Näidates, kuidas antifašismist on saanud tühi tähistaja, mille vastu koondudes maandatakse jumal teab mis änge, ning kuidas Venemaa sellele terminile oma muidu näruse käitumise taustal üle poole sajandi on püüdnud oma mainet rajada, jõuab Judt läbinägelikult eesti lugejat erutavate teemadeni. Selline lähenemine tekitab juudi päritolu autori puhul usaldust tema empaatiavõime vastu, kuigi pole võimatu, et oma osa on siin ka sellel, et Judti juured ulatuvad otsapidi ka Venemaale ja Leetu. Judti jaoks ei ole antifašism moodustanud kunagi sellist ühtset selgepiirilist ülemaailmset rinnet, nagu Hobsbawm seda püüab kujutada.

Suhtumises väikerahvastesse on Hobsbawmi ja Judti kontrastid eriti silmatorkavad. Hobsbawmi jaoks näib eristus tagurliku natsionalistliku separatismi ja eesrindliku koloniaalimpeeriumide lagunemise vahel jooksvat sedapidi, kuivõrd järgitakse verise maailmarevolutsiooni ideaale. Neid mitte järginud rahvusriikide teke – olgu XX sajandi alguses või lõpus – näib talle olevat vaid üks iganenud rahvuslikele ideedele tuginev rahurikkuv egotsentrism. Kõik see on solvavalt lahmiv mitte ainult baltlaste, vaid ka soomlaste jpt jaoks.

Tagamaks inimlikkust ja sotsiaalset hoolivust, tuleb Judti arvates lihtsalt olla empaatiavõimeline ja hooliv – siinsamas, meie õhtumaises heaoluühiskonnas.  Nii süüvib Judt detailitundlikult ja armutultki Euroopa lähiminevikku. Juhtum juhtumi haaval tervemõistuslikult ajaloo kulgu analüüsides sealhulgas ka koletuslikkusele, kurioosumidele jms ebamugavusest hoolimata otsa vaadates kujuneb Judti arvates elamisväärne ühiskond, mida tuleb tükk tüki haaval igapäevase hoolega koos hoida. Identifitseerudes siiliga tuntud ratsionaalsete maailmaparandusskeemide kriitiku Isaiah Berlini rebase ja siili metafooris, mille kohaselt rebane teab palju asju, siil aga ühte tähtsat asja, sedastab Judt: “Mul pole esitada mingit tänapäeva Euroopa ajalugu käsitlevat teooriat, mingit ühte kõikehõlmavat teemat ega jutustada ühtainsat kõikehaaravat lugu. Siit ei järeldu aga, et Teise maailmasõja järgse Euroopa ajaloos pole oma teemasid. Nii nagu rebane, teab ka Euroopa palju asju.”

Kui Judti lähenemisele otsida mingit ühist nimetajat, siis võiks selleks ehk olla mõtlemine üksikisiku õnne ja kannatuste vältimise peale. Kuivõrd nii mastaapse raamatu puhul üldse saab mingist läbivast teemast rääkida ja nii kohatu, kui selline määratlus sajandile, mida mitte ainult Hobsbawm ei pea inimajaloo koletuimaks, ka ei ole. Judt ise märgib, et vajaduse uue Euroopa ajaloo järele tingis II maailmasõja järgse külma vastasseisu sulamine, uue ajastu künnis, mis nõuab mineviku ülevaatamist. Kommunismi lõputud lõppemised ja küsimus, kuidas sellesse (nagu ka natsismi) vastuolulisse pärandisse suhtuda, on Judil vaibumatult esil – samuti juutide saatus ja sellega seotud eurooplaste ebamugavustunne ja ning lähiajaloo sileda koore all viirastuvad enesepetmised. Palju neid paikkondi ei jää, millel Judt luukeret kapis ei näe. Jõhkrana mõjub kirjeldus Põhjamaa heaoluühiskondades inimkvaliteedi nimel läbi viidud tõupuhastuslikest steriliseerimistest.

Judt arutleb, kas mäletamine on alati hea või oleks parem nietzschelikult unustada, nagu seda järgisid de Gaulle’i Prantsusmaa, Austria jne.  Arvamata, et mälu võiks kord “reaalsusega, nagu see tegelikult oli” kokku sulada, peab ta oluliseks ricourilikku mälutööd, selleks et unustatud traumaatilised sündmused ei hakkaks olevikku kummitama. Kirjutades sõjajärgse aja kohta: “Vaikus seoses Euroopa äsjase minevikuga oli hädavajalik tingimus, et hakata rajama Euroopa tulevikku” ning rõhutades tänaste probleemide murrangulist teistsugusust, näib Judt lähenevat hermeneutikas ja ka uuemas ajaloos kohati esinevale arusaamisele, et ajalookirjutus algab paljuski tänastest küsimustest.

Lõppeks hoiab Judt mõttes siiski ühte läbivat küsimust: kuidas tänases Euroopas ja eurooplasena maailmas inimväärselt elada ja seda inimväärsust hoida? Niisugune küsimus hoiab Judti arutlusi koos ja annab neile mõtestuse. Küllap on Hobsbawmgi teinekord detailides Judtist sügavutiminevam. Näiteks kirjutab ta lahti, miks just kommunistidel olid head eeldused kujuneda paljudes maailma paikades fašismivastase vastupanuliikumise eestvedajaiks. Üldiselt koondab Hobsbawm oma teksti aga tervikuks revolutsioonilistest ideaalidest lähtuvalt, millega varjutatakse ajaloo sisemist orgaanikat. Nii on paljud Hobsbawmi kirjeldused positivistliku loetelu moega, vaatamata sellele, et ka Hobsbawmis on nähtud nihet subjektiivselt mõtestatud ajalookäsitluse suunas. Judt ei pürgi küll kuidagi XX sajandi teoreetiliste pöörete apologeediks. Annaalide koolkonnast ei räägi Judt vaenulikult, kuid siiski kohati halvasti varjatud irooniaga kuuekümnendate moeteooriate raamistikus. Judt ei ole ehk teenäitaja mentaliteedi- või sotsiaalajaloo barrikaadidel, kuid sõjaliste ja poliitiliste daatumite ja nimede asemel domineerivad Judti raamatus põnevalt mõtestatud ja esile toodud inimlikud ja sotsiaalsed detailid, elukeskkonna ja hoiakute kirjeldus ning id
eede orgaaniline esitus. “Pärast sõda” on kirjutatud silmatorkavalt heas stiilis. Kui lähiajaloo käsitlused olnuksid ka viieteistkümne-kahekümne aasta eest judtiliku jumega, oleks ehk ka siinkirjutajast ajaloolane saanud.

Kultuur kui positivistlik ripats

Markantselt erinev on näiteks see, kuidas Judt ja Hobsbawm kirjeldavad XX sajandi kultuurinähtusi. Judt pöörab kultuurile tähelepanu enamasti vahetult, kui see on inimlikke ja sotsiaalseid keerdkäike kuidagi mõjutanud või neid kõnekalt avab. Hobsbawmil on kultuur aga traditsioonilistele ajalooõpikutele omaselt poliitiliselt ja majanduslikult tähtsa sabas tulev ripats, kohustuslikus korras eraldi alajaotuses ära toodud elutu faktide loetelu. Kusjuures kunst liigendatakse sisulisi tagamaid avamata progressiivsesse vasakpoolsesse ja tagurlikku konservatiivsesse-fašistlikku lahtrisse. (Tõsi, kohati toob ka Hobsbawm oma kirjutusse tabavaid ilmestusi kultuurisfäärist.)

Ka nt põllumajandusliku töö marginaalseks muutumisele pühendab Hobsbawm märkimisväärselt ruumi. Lugejani tuuakse see aga kiretult kui üleminek ajaloo vähemprogressiivsetelt vormidelt progressiivsematele. Judtil jagub Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika veidruste esiletoomise kõrval tähelepanu ka selle tagamaadele, kuigi konservatiivse ilmavaatega autorilt oleks ehk oodanud empaatilisemat sissevaadet sellesse, mida tähendab põllumajandus traditsioonilise eluilma ja -keskkonna seisukohalt. Judti on palju kiidetud selle eest, et ta pöörab suurt tähelepanu Ida-Euroopale ja ka muudele äärealadele (teda on ka kritiseeritud, et ta ei piiritle ega põhjenda kuidagi neid geograafilisi raame, milles ta Euroopat vaatleb), ilmutades siin harvanähtavat asjatundlikkust. Seevastu moeteemade osas nagu ökoloogia või naised olevat Judt nõrk.

Kuigi Judti raamatus on paeluvaid kultuurialaseid mõttearendusi, on ka Judti vaade XX sajandi kultuurile siiski ülekohtuselt ühekülgne. Valdavalt näeb Judt XX sajandi kultuuris punkarite ja hipide nartsissistlikku ja pealetükkivat infantiilsust. Judt on liialt rafineeritud, laskumaks roppkonservatiivide räigeimate süüdistusteni, mille kohaselt avangardistlikud purkisittujad ja elustiiliperverdid kannavad vastutust perekondade lagunemise ja kuritegevuse lokkamise eest ning on löönud mõrad muidu toimiva majanduse ja ühiskonnamudeli õitsengusse. Judt ei arva, et anaalseksi eest võlla saatmine lahendaks kõik eluprobleemid, kuid põhimõtteliselt esindab Judt sarnast mõttelaadi. Kuid kontrakultuur ja XX sajandi avangard on vaid üks romantilise laine avaldumisvorme. Idealistliku kamraadluse ja armastuse otsingutel ning mõttearendustel, mis kulgevad ülemaisuse ja infantiilsetegi illusioonide sihis, on sügavad juured õhtumaises eluolus ja kultuuris. Judti püüd seda paari üleõla sülitusega ülearusena kõrvale heita muudab autori enda selles osas mitte tõsiselt võetavaks.

Judti paks hariv raamat aitab päevi mööda saata märkamatult ja mõnuga. Kui ta kord läbi saab, tekib siiski küsimus, kas kaartide panek ainult alalhoidliku terve mõistuse peale aitab alati ja kõiges inimliku ühiskonna poole püüdlemisel. Ühelt poolt ei usu Judt kuidagi konservatiivsuse ühte põhitõde, et igasugune eluilm püsib pigem vanadel armsatel illusioonidel kui tervemõistuslikkusel. Selliseid argumente ei võta Judt isegi kaaluda, kui kaine arvestus ja arukus nõuavad oma. Ajaloo inetuste, kihistumiste ning lõhestumistega kokku puutudes näib Judt aga liigagi uskuvat, et need taanduvad lihtsalt ja kergelt pelga tähelepanujuhtimise ja maailmas siiski lõpuks võidutseva hea tahte jõul.  

Süüdi on hipid

Kui küsida, kellel oleks põhjust Judti pealtnäha ülisooja ja kõigi suhtes empaatilist lähiajalugu eriti kiita, siis paistab, et uuskonservatiivsel neoliberaalil. Väljakujunenud (olgu põllumeeste või kaevurite) eluilmade hoidmispüüded ja kultuuri, kui see ei paku just mõnd kapitalistliku kitšiga sobivat pilti inimlikkusest, viskab Judt prügikasti. Kui ühiskonnas on probleeme, ebakindlust ja toimetulematust, siis kirjutatakse need esimeses järjekorras hipide arvele (lk 484) ja küsimus kas Teise maailmasõja järgne kokkulepe üldise heaolu suunas (mida Judt kõigiti kiidab) on globaliseerunud maailmas mõranemas, ei võta Judt sisuliselt arutadagi. Nii tundub, et Hobsbawmita, vaatamata kõigile tema puudustele, siiski ei saa. 70ndate kriisikümnendeid käsitledes räägib Hobsbawm kõigepealt tänavatele taastekkinud kodutute armeedest ja mitte Judti kombel sellest, kuidas riigijuhid püüavad aidata ja ettevõtjad olla head. Üleilmastumine ja kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel on väidetava rahvusvaheliste suhete alase tasakaalu kadumise kõrval Hobsbawmi peaargument, miks maailm vajab muutusi.

Vahel tundub, et radikaalsus, millega Hobsbawm ja nt Slavoj Žižek vastustavad globaalset kapitalismi ja kapitali võimutsemist, on ülearune, liialdatud. On meil ju siin Eestis tänaseks kõigil tõepoolest enam-vähem hästi läinud. Kuid siis kuuled Rein Kilki raadios rääkimas, et kas me üldse kujutame ette, kuidas on meditsiin arenenud: palgad on tõusnud 10–15 aastaga enam kui 10 korda. Ja mõtled, et kas see mees kuidagi ka saab aru, et tavalise inimese võimalus arsti juurde pääseda on sellele vaatamata halvenenud kordi ja kordi. Samuti mõtlesin mehele, keda kord sõimasin, kuna ta ei mõistnud oma lõrisevat koera kinni hoida ja ma pidin ta koera ootamatusest ja hirmust lööma, mis – nagu kogu see juhtum mulle – väga valu tegi. Mehel polnud sõimust, mille peale mina ise oleksin püksid täis teinud, aga sooja ega külma. Hiljem seletati mulle, et lihttöölisena saavat ta oma ametis iga päev mitu korda sedasi sõimata. Siis meenusid mulle need lapsepõlvekaaslased, sõbrad ja kaaskondsed, keda veel mitte väga hiljuti koheldi toitlustus- või ehitusettevõtetes ümbrikupalkade peal kui ühekordseks kasutamiseks mõeldud salvrätikuid – firmade omanikeks meie kahe liberaalse partei linnapeakandidaadid või suurtoetajad jne. Meenusid liberaalide ammused jutud, kuidas alla 10% tööpuudus olevat majandusele kahjulik (niisiis on majandus asi iseeneses ja iga kümnes meie seast määratudki olema väljatõugatu) või meie konservatiivide hiljutine plaan tõsta pensioniiga kõrgemale keskmisest elueast. Kas tuntud kohalik liberaalist libelõug, kes oma personaalpidudel “humanistlikke” hitlerivastaseid karnevale viljeleb ja kõiges sotsialistlikku pläma näeb, kas temasarnased ikka tajuvad ära, kui kapital kord vahekorras inimlikkusega üle piiri läheb, nii et taas tuleb töölisliikumisi ja revolutsioone karta?

Judti armastus sõjajärgse Euroopa heaolu ja rahu vastu võib olla suur, kuid kas ei armasta Slavoj Žižeki ja Hobsbawmi taolised ähvardajad, kes nõuavad kapitali ohjes hoidmist ja põhjavad majanduse väljajäämist poliitikasfäärist, meie aja status quo’d omal moel siiski rohkem? Kas ei seista just selliselt meeleheitlikult marksistliku ajalookäsitluse vastu, mille kohaselt kapitalism mõraneb oma sisevastuolude tõttu ja ei võidelda selle eest, et kestaks illusioon, et juhid juhivad ja töötajad töötavad ja litsid löövad litsi ühises rindes ühise asja eest. Kapitalismiga on nagu meesšovinistlikus anekdoodis naise ja tiigriga – sa võid teda armastada ja usaldada, lasta end fastsineerida uhke looma peibutusest, kuid püsimaks harmoonias, hoia fantaasiad peas ja revolver tagataskus.

Möödunud aastal avaldas briti etoloog ja evolutsiooniteoreetik Richard Dawkins raamatu “Viirastuslik Jumal”, mis näitab, et usk ja teadmine vastanduvad ka tänapäeval. “Vana Testamendi Jumal on ilmselt kõige ebameeldivam karakter, mis kirjanduslikes fiktsioonides loodud: ta on armukade ja tunneb selle üle uhkust; ta on ebaõiglane järelevalve-maniakk, kes ei andesta midagi; ta on verejanuline ja kättemaksuhimuline etniline puhastaja; ta on misogüüniline, homofoobne, rassistlik megalomaan…” (The God Delusion. Black Swan, London 2007, lk 51). Seda eemaletõukavat kuju samastatakse aga tänapäevalgi hea ja õiglase Jumalaga, kes olevat loonud maailma ja andnud inimestele kümme käsku, et need oleksid tasased ja tublid.

Dawkins selgitab hoogsalt peamiste teoloogiliste jumalatõestuste absurdsust ja jõuab siis oma lemmikteemani: küsimuseni, kas eluslooduse areng (ja universumi teke) nõuab lünkade täitmiseks mingit kreatsionistlikku lisaseletust või ei. “On olemas loomulik kiusatus mõelda, et kui miski näib teadlikult vormitud (appearance of design), siis see ongi teadlikult vormitud… See kiusatus juhib aga eksiteele, sest vormija-hüpotees tekitab otsekohe hoopis suurema küsimuse: kes vormis vormija enese?” (lk 188). Kreatsionism on seega pigem teadmise ummik kui lahendus probleemidele, mis on tekkinud teoloogiast täiesti sõltumatult.

Oma raamatu teise poole pühendab Dawkins väidetele, et religioon on vajalik inimeste moraalseks  edendamiseks ja headuse levitamiseks. Näited kõnelevad teravalt sellele vastu: ei kristlus ega islam pole teinud inimesi rahumeelseteks. Arusaamatu on ka väide, nagu saaks ristiusu abil kaitsta perekondlikke väärtusi. “Peab tunnistama, et Jeesuse pereväärtused polnud sugugi sellised, millele tänapäeval heameelega tähelepanu juhitaks. Oma emaga käitus ta järsult, isegi jämedalt, ja innustas oma jüngreid hülgama perekonda, et käia tema järel.” (lk 284). Vana Testamendi dekaloogile vastandab Dawkins ühelt ateistide veebilehelt leitud “kümme käsku”, mille hulgas on näiteks soovitused: “Kohtle oma kaasinimesi, teisi elusolendeid ja maailma üleüldse armastuse, aususe, usalduse ja lugupidamisega”; “Püüa alati õppida midagi uut”; “Ela oma elu rõõmu ja imetlusega”; “Loo oma arvamused sõltumatult, omaenese mõistuse ja kogemuse põhjal; ära lase end teisel pimesi juhtida” jne (lk 298-299). Kõik sellised “käsud” on mõistetavad, ilma et neid peaks omistama mõnele prohvetile või seostama ühegi hirmsa, üleloomuliku ähvardusega.

Kui Dawkinsi raamatule midagi ette heita, siis ehk seda, et kogu tema religioonikäsitus on üles ehitatud kristluse (või monoteismi) mudelile. Nii ei kaalu ta õieti kusagil võimalust, et müütilised kujutlused võiksid toimida ka ilma institutsionaalse religioonita või ilma pimeda usuta, et see või teine lugu on sulatõsi. Dawkins võtab tõsiselt vaid n-ö peavoolu-usundeid ja vastandab neile peavooluteaduse, mis on darwinistlik ja evolutsionistlik. Isegi inimlik headus saab arenguloolise seletuse: “Inimkonna eelajalugu möödus enamasti tingimustes, mis näivad olevat tugevasti soodustanud… altruismi evolutsiooni.” (lk 251). Headus, jagamine ja üksteise aitamine on seega liigi ellujäämisega põhjendatud. Evolutsioon on Dawkinsi meelest juba iseenesest nii ilus idee, et sellele ei pea lisama isegi vabaduse fantaasiat. Tundub, et autor ei taipagi, kui igava determinismini ta siin on jõudnud.

Seetõttu võib minu meelest ka juhtuda, et Dawkinsi raamat mõjub oodatule vastupidiselt. Võib tekkida küsimus, kas meie maailmataju võimalused tõesti piirduvad vaid valikuga evolutsionismi ja kreatsionismi vahel? Kas ei või olla isiklikku kogemust, mida ei saaks rakendada ühegi jumalatõestuse ette, aga mis on ometi religioosne? Kas ei või olla müüte, mis mõjuvad seda võimsamalt, et pole mingit vajadust uskuda nende ajaloolisust või tõesust? Minu meelest on selline kogemus ja sellised müüdid olemas. Ehk täpsemalt, ma tean, et need on olemas. Kas see teadmine polegi usust etem?

Informatsioon, mis ümbritseb meid lakkamatu infomürana, koosnebki valdavalt uudistest – “punktsündmustest”, mis pakuvad piiratud, kuid konkreetset teavet. Meile antakse välgukiirusel teada, mitu saksa pensionäri seekord Itaalias turismibussiga kuristikku kukkus, palju inimesi islamiterrorist teise ilma kaasa võttis ja missugune Ameerika staar veel rindu suurendada lasi. Isikuteabe puhul on eelistatud kaks võimalust: inimesed, kellel on palju raha, ja inimesed, kes on juba “pildi peal” (esinenud TVs, laulnud ansamblis, ennustanud ilma või teada kui rahvavaenlased). Tõele au andes, enamasti ei ole uudise väärtuseks selle omal ajal kilbile tõstetud objektiivsus, vaid pigem energeetilised ja eksistentsiaalsed piirseisundid: surm, seksuaalsus ja võimuvõitlus. Lisaks sellele tõrjub verbaalset informatsiooni üha enam välja visuaalne. Pilt loob mulje, et oleme otse tõeluse südames, sündmuste tulipunktis. Mäletame ju arvutiekraanile jõudnud aprillisündmusi… Ometi algas kõik märksa varem.

Piltliku ja dramaatilise “uudismassiiviga” luuakse väga veenev tõelusemulje. Ja kas või netikommentaaride põhjal tundub, et eksisteerib üsna suur hulk inimesi, kelle jaoks primaarinstinktidel põhinev ärritajate rida ongi tõeluse ainus jõukohane tunnetuse vorm. Võib ka arvata, et kollane müra on oluliselt kujundanud noorte tõelusepilti; sellest kõneleb kas või kõrgkoolide vastuvõtukomisjonide kurtmine sisseastujate ahta elupildi ja üldistusvõime puudumise üle. Või näide meedia “tulipunktist” – presidendiproua jätkuv “trikoovoor”: tundub, et tasapisi on see loomas alles hiljuti mõeldamatut “pehmet” nägemust kogu presidendiinstitutsiooni põhiülesannetest. Mis kõige olulisem: kollase meedia hüpnootiline “pildiraamat” tekitab kurtust tõeluse teiste, protsessuaalsete ja tähendusküllaste tasandite suhtes.

Protsessuaalsete reaalsuste teadvustamine annab meile justkui tagasi tunnetuse avaruse, kuid ühtlasi on nendega mitu häda. Igaüks neist hõlmab mingit ajaskaalat ja hulka üksikfakte. Mida pikem skaala ja rohkem fakte, seda suuremat rolli mängib faktide valik ja  seostamisviis ning seda vastuolulisemad võivad olla järeldused. Protsessuaalsest reaalsusest näiteks uudise tegemine nõuab keerulise põhjuste ja seoste ahela läbitöötamisel intellektuaalseid erioskusi, mida valdavad eksperdid. Vähemasti loodan, et valdavad. Õnnetuseks pakuvad eksperdidki ka ühe ja sama faktikogumi põhjal erinevaid tõeluse kirjeldusi. Asja teeb keeruliseks, et on ka suur hulk informatsiooni, mis on protsessuaalse reaalsuse kirjeldamiseks ja tunnetamiseks vajalik, kuid mis upub ajaloo või siseringide (poliitika telgitagused, ärisaladus, klannikokkulepped) tagatoahämarusse. Õnneks on asi tunduvalt lihtsam “üliaeglase”, inimtunnetuse piiridest välja jääva tõelusega, mida vist ei saa protsessuaalseks nimetadagi: nagu krimiuudistes on sealgi kõik lõplik ja “valmis”. Selle valdkonna ekspertidel on alati ka õigus…

Vaata kuidas vaatad, üldiselt on meile kättesaadav tõelusepilt puudulik ja pindmine. Aeg-ajalt kurdetaksegi “suure plaani” puudumise üle, aeg-ajalt faktiteadmistest kasina udutamise üle. Ju võiksid eksperdid (kui nad tülli ei lähe) konstrueerida sellise, õige “tihedusega” ja kõiki olulisi muutujaid arvesse võtva tõelusemudeli, mis aitaks avalikuks saades inimestel asjadest õigesti aru saada ja õnnelik olla. Eks seda ole ka üritatud, kohati paraku ka liiga edukalt… Karta on, et kokkuvõttes on siiski võimalik vaid valuline ja vastuoludest tulvil tõlgendusprotsess. Aga pigem juba see, kui too lõpetatud tõelus, mida pakub kollane uudisvoog või teispoolsust esindavad institutsioonid. Iseasi, kas on mõtet hukka mõista inimesi, kellele meeldivad just valmis maailmad: need on kindlasti märksa turvalisemad kui kusagil salalikes mõttevoogudes rabelemine.

Roosamanna-meeleolu meedias kestis valimisteni, sest valdavalt on Eesti erakonnad saanud valijatelt õpetust, et valimiste eel kurvemate tõsiasjade meenutamine  hääli ei too. Kui aga valimised läbi said, selgus, et meil läheb küll hästi, aga võib ka minna halvemini. Ja see on tõele palju lähemal.

Ega meil ju tegelikult praegugi halvasti lähe. Pidev 8 protsendi kanti jääv majandustõus on igal juhul etem kui kõikumine 4 ja 12 protsendi vahel. Tähtis on, kuivõrd upitab seda tõusu tootlikkus ja kuivõrd tarbimine. Ning siin ongi asjad paigast ära. Arutelu viimasel teemal jääb sellest loost välja, sest soovin peatuda muudel küsimustel.

Maksud pole ainus mootor

Kapitalismikursuse ehk siis üheksakümnendate aastate algusest peale oleme õppinud, et Eesti edu üks alustala on avatud majandus. Meie riigi suuruse ja asendi juures ei saanudki Eestil teist valikut olla. Tõsiasi, et avatud majandus kannab endas ka teatud riske, pidi selgeks saama üheksakümnendate lõpul. Suur sõltuvus maailmaturul toimuvast on avatud majanduse paratamatu kaasnähe. Vahepealsed muretult veedetud aastad jätsid selleks hetkeks vajalikud sotsiaalsed tasakaalumehhanismid loomata ja langus oli valusam, kui olla võinuks. Eks nüüd oleme siis targemad.

Teatud mööndusega tuleb suhtuda väitesse, et meie arengu kõige tähtsamaks mootoriks on ettevõtlusele soodne maksukliima. Kindlasti on maksud oluline osa majandusest, aga ma ei kujuta ette mitte ühegi demokraatliku riigi poliitikut, kes väidaks, et tema riigis on maksud ettevõtlusele nimme ebasoodsaks tehtud. Tegelik poliitiline vaidlus käib ikkagi selle üle, millised need soodustused peaksid just olema ja kas arengut on mõistlikum ergutada ühisest maksumaksja rahakotist või igaühe enda parema äranägemise alusel.

Vaikse häälega sosistades oleme aga julgenud tõdeda, et lisaks avatud majandusele ahvatles Eestisse investeerima ja majandust arendama suurus nimetusega “väikesed kulud”. Sisuliselt liikus kapital Eestisse samadel põhjustel, miks ta liigub Aasiasse või Aafrikasse. Väike töötasu suhteliselt hea ettevalmistusega tööjõule. Lapsekingades nõuded keskkonnasäästlikkuse osas. Turumajanduse tarvis hädavajalike sotsiaalsete tagatiste esialgne puudumine. Energia ja toorme odav hind.

Valem nimetusega “avatud majandus” + “väiksed kulud” sai olla edukas kümme aastat tagasi ning kasvatada majandust 4 kuni 5 protsendi jagu aastas. Tegelikuks buumiks läks aga siis, kui rahvas demokraatlikul moel lisas valemisse kolmanda liidetava nimetusega “Euroopa Liit”. Edasine sõltubki sellest, kas ja kuivõrd me oleme aru saanud, et see kolmas ei lähe esimese kahega päris hästi kokku. Kui ainuüksi põllumajanduses toimunut hinnata, siis näeme, et enne liitumist olime avatumad kui nüüd. Seejuures põllumees ei nurise. Täiesti võimatu on aga loota “väikeste kulude” sobivusele Euroopaga. Läbirääkimiste käigus kõigile tuttavaks saanud mõiste “üleminekuaeg” oligi meile antud selleks, et aru saada – “väikeste kulude” mutrit “Euroopa Liidu” poldiga kokku ei keera. Keermed ei ühti!

Tööturu reeglite kohaselt liigub tööjõud sinna, kus palgad paremad. Kõik aga ei lahku ja seda mitte ainult patriootilistel kaalutlustel. Neil ei ole lihtsalt kõrgema palgaga riikide tarvis oskusi ja teadmisi, millega seal leiba teenida. Kapital peaks aga liikuma sinna, kus kulud väiksemad. Seejuures pole kogu tootmine läänest itta kolinud, sest ei suuda tagada tootlikkust ja kvaliteeti, millega oma kaupa või teenust müüa. Põhjused, miks Eestis toota, on kardinaalselt muutumas. Odav töö peab asenduma uue ressursiga.

Hambad ristis, vana moodi edasi

Jahtumiseks nimetatud 12%-lise majanduskasvu languses 7-8%-liseks pole midagi hullu. Seejuures saavad kapitalismikursuses viiemeesteks need, kes suudavad või on juba suutnud olla teenitu abil tootlikumad ja kvaliteetsemad. Ettevõte, kus juba täna makstakse suhteliselt kõrget palka ja osatakse seejuures ka oma toodet või teenust müüa, tegutsevad edasi ka viie, kümne ja viieteistkümne aasta pärast. Need, kes jätkuvalt loodavad turul püsida väiksemate tööjõukulude või looduse reostamise arvel… Eks ta ole. Geograafilises mõttes konkureerivad esimesed lääne ja teised ida ja lõunaga. Nii et mõtlemise koht, nagu tavaks ütelda. Aeg mõtlemiseks on veel soodne ja mõtlema ei pea mitte ainult ettevõtjad.

Kui me selles valguses kõik oma ressursid üle vaatame, siis näeme, et vaata et ainsaks suuruseks, millele kindlalt panustada, on siin elavad inimesed, nende teadmised ja oskused. Tallinna tehnikaülikooli kuratooriumi liikmena tean, et mõnel erialal on probleemiks õppejõudude vanus. Pole lihtsalt enam kedagi, kes õpetaks. Kui koolilõpetajale pakutakse täna ja kohe kõike seda, millega akadeemilisi arenguvõimalusi isegi võrrelda on mõttetu, siis pole süüdi mitte need, kes täna rohkem pakuvad.

Või selline näide. Kuskile pole kadunud jutlustajad, kes seletavad meie vene noortele, et eesti keele omandamine pole vajalik. Saamata aru, et siis piirdub noore inimese tulevik tööturul ainult Narva või Lasnamäega.

Ei ole võimalik lõpmatuseni keskkonna arvel madalal hoida energia hinda. Tuleb ausalt ütelda, et keskkonnasõbralik energeetika on kallim ja üleminek sellele peab olema mõistlik ning sujuv. Kas näiteks me ikka teame täpselt, kuidas täita oma Euroopa kaaslaste ees võetud kohustust biokütuste kasutamise asjus?

Need olid vaid mõned, väga erinevatest valdkondadest toodud näited, kus me, hambad ristis ja silmad kissis, püüame vana moodi jätkata. See ei ole enam võimalik.

Viiemeeste arvu kapitalismikursustel ma ennustama ei hakka, aga olen kindel, et nad on meil olemas.

Nii et töötame edasi!