TIINA TAMMETALU näituse SUBSTRATUM raames
Tallinna Linnagaleriis Harju 13
toimub kolmapäeval, 30. mail kell 19.00-22.00
teksti häppening AVATUD FOORUM.
Modereerivad Tiina Tammetalu ja Marko Mägi.
Olete oodatud!
andmelühiskond
-
Avatud foorum Tiina Tammetalu näitusel “Substratum” 30.05. kl 19-22
-
Puhkpillid võivad kõlada kui keelpillid
Kui puhkpillimuusika võiks kuulajail tekitada ehk mõningaid eelarvamusi, näiteks, et puhkpilliorkester kui koosseis mängib alati ühes ja ainsas kindlas dünaamika- ning tessituuriskaalas, siis Eesti Kaitseväe Orkester näitas Peeter Saani dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 30. XI märksa mitmekülgsemat taset.
Pole saladus, et ühe õnnestunud kontserdi edu pant on samavõrra huvitav repertuaar, kui hea valik solistide osas. Ning Indrek Vau soleerimine Eino Tambergi Trompetikontserdis nr 1 oli kahtlemata märk kui selline omaette. Teadagi, sümfooniaorkestri partituuri ümberseade puhkpilliorkestrile on kindlasti vastutusrikas aines – keelpillide kantileen peab kõlaliselt kandma ka teises kontekstis – ent Peeter Saani tehtud arranžeering võimaldas Tambergi teoses orkestrile küllaga kõlalist mänguruumi. Ning Indrek Vau kui solist on meie muusikaelus juba omaette märk: tema mängu intonatsioonipuhtus, karakterite väljatoomise selgus ning oskus hoida koos dirigendiga optimaalset kõlalist tasakaalu orkestriga sellises põnevas arranžeeringus.
Hästi mõjus Kaitseväe orkestri repertuaarivaliku puhul kogu kava ülesehitus: atraktiivsed teosed Jan Van der Roostilt, Alfred Reedilt, Edvard Gregsonilt ja Otto M. Schwartzilt. See andis hea kõlapildi nii orkestri artikulatsioonilistest võimalustest kui – mis eriti oluline! – keelpillidele iseloomuliku legato-fraseerimise ühtlusest kõrgete puupillide puhul.
Põnev kontsert oli see igal juhul, ent samas võiks ju ka edasi mõelda – kui palju on maailma muusikaliteratuuris värvikaid teoseid, mis Kaitseväe orkestri esituses veel avastamist-arranžeerimist ootaksid. Ja veelgi edasi: see kollektiiv on küll kooslus, millele võiks uudisrepertuaari julgelt kirjutada ka meie tänase päeva heliloojad. Oli see nüüd üleskutse?
-
Foorum tekib, kui seda on vaja
Kindlasti kuulus niisuguste aegade hulka Eesti taasiseseisvumine, kui meie loovisikute aktiivsus oli legendaarne. Ent säärased ajad ei kesta kunagi lõputult. Kui olukord stabiliseerub, siis pöörduvad vaimuinimesed reeglina kergendustundega oma erialaste probleemide juurde. Nende asi oli strateegia, taktika on poliitikute rida.
ELi laienemine kuulub ilmselt paradigmaatiliste muutuste hulka. Ja niihästi Euroopas kui Eestis ongi kultuuriinimesed oma arvamust avaldanud. Aga mitte väga intensiivselt. See on märk. Mu meelest kehtib vaimumaailmas omamoodi turuprintsiip. Kui ühiskonnas on piisav intellektuaalne potentsiaal, samas keelavad piirangud (tsensuur vms.) puuduvad, siis kas pole ?tegelikkus? ka ?mõistlik?? Tahan öelda, et Euroopas ei ole suurt foorumit sellepärast, et nähtavasti seda siiski nii väga ei vajata. Muidu see ju tekiks. Võrguväljaandena maksaks sihuke asi minimaalselt. Samas olen kindel, et kui asi puudutaks mõnd põhilist asja, näiteks vabaduste piiramist, siis tekiks Euroopas lühikese ajaga väga võimas vaimuinimeste ühisrinne. Poolkunstlikult ei ole võimalik panna vaimuinimesi vaidlema. Nii nagu ei saa kunstlikult luua nende kooskäimise kohti.
Muidugi ei tähenda eelöeldu, nagu ei saaks ametkondlikult tasandilt (riik, Brüssel) mõttevahetuse teket ergutada ja soodustada. Vastavaid liigutusi on ka tehtud kasvõi nn. Euroopa Kultuuriparlamendi loomisega, mis on seotud Euroopa Nõukoguga. Tõsi, selle tähtsust on veel vara hinnata.
Miks ei ole vastav foorum siiski ise tärganud? On avaldatud arvamust, et põhjuseks on euroopaliku identiteedi hajumine, meil polevat enam ühist tagapõhja. Kardan, et siin on mitu asja segi aetud. Diskussioon ei eelda kaugeltki osaliste ühist identiteeti kitsamas mõttes, vaid tahet ja võimet üksteistest aru saada. Diskussioon ongi otstarbekas ja viljakas siis, kui vaidlejad ei ole liiga ühesugused. Pakun välja, et praegu on just vastupidi: Euroopa identiteet ja ühistunne on meie jaoks igapäevane asi nagu hapnik, mida enam ei märkagi. Seetõttu on see meid ?ära tüüdanud?. Siin tuleb muidugi täpsustada, et meie identiteet ei ole homogeenne, vaid teraline, hõlmates hulka väljakujunenud identiteete nagu inglise, prantsuse, saksa jt. Ent ikkagi on need tuhande aasta pikkuses ühises ajaloos kindlapiirilisse suhtesüsteemi paika loksunud ja kui jätta kõrvale poliitikute nihverdamine, siis vaimuinimestel ei ole enam vist soovi nende erinevuste platvormil omavahel õiendada. Meil ?ei tõuse enam üksteise peale?. Kõik tundub olevat räägitud, mis siin enam arutada. Nii nagu erineva iseloomuga mees ja naine on loobunud pärast pikka kooselu teineteist pööramast ja tülitsemast, nii aktsepteerivad üksteist ka eurooplased. Nende osaidentiteedid on ühe suurema identiteedi sees, mida tajub teistelt mandritelt tulnu. Eurooplastele endile on huvitavam ja vajalikum pidada diskussioone muu maailmaga, sest Euroopa tulevik ongi tegelda maailmaga uuel tasandil.
Seetõttu tunduvad mulle absurdsed üleskutsed pöörduda ühise identiteedi tabamiseks ja Kirjasõna Vabariigi jätkamiseks valgustusaega. Tagasi ei saa kunagi. Liiati kätkeb tagasipöördumine implitsiitselt, ei rahvusriigid on ajaloohälve. Rahvusriik on aga suurel määral stiihilise rahvusluse institutsionaliseering. Rahvuslus on palju vanem kui XIX sajandi keskpaiku tekkinud rida rahvusriike. Nii nagu olid ammu enne valgustust olemas ka Shakespeare?i näidendid, ?Gargantua ja Pantagruel? jt. rahvuskirjanduste suurteosed. See, mis valgustuses oli väärtuslikku (ja natuke ka kaheldavat, nagu inimese käsitlemine padumõistusliku olendina), on Euroopas ammu realiseerunud, sõltumata rahvusriigist ja -kultuurist.
Võibolla just seepärast, et vajadus eurofoorumi järele ei pressi peale kuigi tungivalt, jäi Poska villa arutelult mulje, et peamine takistus sel teel on keeleküsimus. Mis keeles peaksid vaimuinimesed üksteise jaoks kirjutama? Prof. Pietro Corsi ütles, et üldmõistetav keel on inglise keele näol olemas. Aga oi kui valusalt kohalolijad sellele reageerisid. Toodi argumente, a la paljusid nüansse on võimalik väljendada ainult emakeeles jne. Ma oleksin aru saanud, kui nii oleksid rääkinud näiteks luuletajad, keda kutsutaks üles inglise keeles luuletama. Aga tegu oli ju ideoloogidega, kes töötavad eeskätt ideede, mitte kujundite tasandil. Iga tõlge on ebatäpne, ent loomulikult on tõlke abil võimalik maailma tunnetada. Ja essee või artikli puhul on säiliv loogiline invariant olulisem kui originaaliga võrreldes kaduma läinud elegants. Muidugi kubiseb tänapäeva socialia ad hoc-mõistetest, mis on sageli konkreetse keelega väga seotud ja mida tuleb tõlkes pikemalt lahti seletada, aga mis sellestki. (Põigates Eestisse ja olles kahel käel selle poolt, et arendame oma teaduslikku jm. sõnavara, ei tohiks seda kuidagi vastandada võimalustele oma töid ja tegemisi suuremates võõrkeeltes tutvustada. Me ei saa loota üksnes sellele, et estofiilid kõik väärtusliku ise üles leiavad. Viimastel on niigi palju tööd. Tuleb püüda, et meie väärtustest saaks aimu ka eesti keelt mitte oskavad rahvusvahelise tasemega haritlased. Liiati on elu näidanud, et kui tekib eriline huvi mõne kultuurifenomeni vastu, siis õpitakse ka vastavat keelt. Näiteks kui üle-eelmise sajandi lõpul Saksamaal avastati Kierkegaard, oli palju neid, kes hakkasid taani keelt õppima, et teda originaalis lugeda.)
Euroopa juhtivate keelte arrogants on loodusnähtus. Olgu peale. Suheldagu siis selles Kirjasõna Vabariigis pealegi kolmes-neljas suuremas keeles ja tõlgitagu kogu foorum neisse. Ülesaamatu? Raiskamine? Mis te nüüd! Vaadakem, kuidas Brüssel aina värbab uut tõlkijate kaadrit. Senisele üheteistkümnele keelele lisandub veel üheksa. Iga päev töötavad üheksakümmend inimest iga keele alal, et vahendada kõike seda, mida Brüssel toodab. Miks ei võiks midagi natukegi sarnast eksisteerida kultuuritekstide tõlkimise alal sellesama Brüsseli arvel? Kui leitakse olevat tarvilik näiteks portugali poliitiku iga bla-bla-bla viivitamatult ümber panna malta, eesti ja veel 17 keele bla-bla-blaks, siis ei tohiks sellega võrreldes kröömikese eraldamine kultuuriinimeste mõttevahetuste tõlkimiseks mingi raskus olla.
-
Põhuteater ärkab Lilleorus uuele elule
3. juuni südapäeval äratavad Lilleoru asutaja Ingvar Villido ja NO99 kunstiline juht Tiit Ojasoo ühisel tseremoonial Põhuteatri Lilleorus uuele elule. Tulevasele hoonele aitavad väge sisse laulda Tõnis Mägi ja Kärt Johanson.
Kogu järgneva päeva jooksul on võimalik tutvuda Lilleoru tulevase kogukonna-, koolitus-, kultuuri- ja ökokeskuse tegemistega erinevates õpitubades ja ringkäikudel, lüüa kaasa talgutel ja osaleda oksjonil, mille tulu läheb uue hoone rajamiseks. Päeva lõpetab toetuskontsert uue hoone heaks, kus astuvad üles Tõnis Mägi, Johanson ja vennad ja Citra Krista Joonas. Välja on pandud uue hoone joonised, samuti saab iga külastaja osaleda uue hoone nime valmisel. Terve päeva kestvale “vaiksele oksjonile” on annetanud meistritööd ja kunstiteosed, erilised kingitused ja ainulaadsed teenused Lilleoru õpetajad ja juhendajad, meistrid, kunstnikud, sõbrad ja kogukonnaliikmed.
2011. aasta suvel Kultuuripealinn Tallinn 2011 raames ajutise ehitusena Skoone bastionile rajatud Põhuteatri toomiseks Lilleorgu lõid teater NO99 ja Lilleoru MTÜ käed 15. oktoobril 2011. Vastavalt kokkuleppele tasus Lilleoru MTÜ hoone lahtivõtmise ja teisaldamise kulud. Vajaliku summa kogumiseks avas Lilleoru fondi, kuhu annetas enam kui 250 inimest.
Põhuteatrit ei taastata selle algsel kujul: uues kohas saab hoone uue näo ja ruumiplaani ning kasutus muutub aastaringseks. Lilleoru uue peamaja arhitektideks on Ain Padrik ja Sven Koppel. “Ehitist planeeritakse loodusehitisena ja võimalikult palju soovitakse kasutada taaskasutatavaid materjale. Hoone ümbrusesse on kavandamisel permakultuuri õppeaed,” sõnab ökodisainer ja Lilleoru MTÜ liige Reet Aus. “Meie kogukonnal on tänuväärne kogemus talgute korraldamisel ja nii kavatseme ka uue peamaja ehitamisel suure osa töödest ära teha oma kogukonna ja sõprade abiga,” kommenteerib MTÜ Lilleoru esinaine Ave Oit. Valmiva eelprojekti põhjal asutakse lähiajal taotlema ehitusluba.
Kõik 3. juuni avatud uste päeva üritused on tasuta. Õhtuse toetuskontserdi soovituslik annetus on 15 eurot. Täpsem kava Lilleoru kodulehel: www.lilleoru.ee. Annetusi saab teha ka MTÜ Lilleoru arveldusarvele: MTÜ Lilleoru, a/a 221017045549, Swedbank, selgitus “annetus uuele hoonele”.
Vaida külje all Aruvalla külas asuv Lilleoru keskus on loodud toetamaks inimese terviklikku ja igakülgset arengut. Keskust haldab 2001. aastal loodud MTÜ Lilleoru. Paljude vabatahtlike ning Euroopa Liidu rahastuse toel on Lilleoru arenemas rahvusvaheliseks õppekeskuseks ja valmimas on maailmas ainulaadne iidset loomismustrit väljendav Elulille park.
-
Küsin eneselt
Ent miks me ei tea? Üks variant oleks, et vist polegi vaja teada. Aga siiski. Miks – pole vaja või?
Ehk parem võimalus oleks siirduda kohe ühe teise vastusevariandi juurde, milleks pakun välja: anonüümne muusik anonüümses keskkonnas anonüümsele tarbijale. Jah, mitte küll anonüümse kaubaga (piraatlus on karistatav), kuid – ka siin-seal raadiojaamades kuuldav jõuab kohale ikka anonüümse kaubana. Nüüd äkki oleks küsimuse tulipunktis hoopis eriline nähtus – inimeste anonüümsusevajadus? Nii tegija, muusiku kui kuulajana?
Vastamata otse, ütlen siiski, et identiteet on kaitse. Sisemine enesekaitse. Ent kes tegelevad enesekaitsega? Ikka need, kes tunnevad end olevat ohustatud. Kas ka muusikud? Vastus võib olla nii “jah” kui “ei”.
Me võime tsiteerida meie klassiku Üdi luuleridu: “et me teeme enda ümber müüri inimtihedat”, kuid vajadus teha enda ümber anonüümsusemüüri on ehk tõesti see viimane kaitse? Või teiste sõnadega – anonüümsusemört, mille-kelle eest sa end kaitsed. Kas äkki iseenda kohutava, ja ehk ka mõrvarliku palge eest? Variandid on võimalikud, kuid anonüümik võiks vaadata korraks ka peeglisse…
-
Rahvuseliidi vastutusest
Sama kehtib ka saksa eliidi suhtes. Hitler ei tulnud võimule üksnes alandatud rahva revanðistlikke kirgi valimisteks üles küttes, vaid ka saksa tööstus- ja pangaeliidi toel. Kas haritud ja rafineeritud mehed tõesti ei mõistnud, milline viitsütikuga pomm on peidus natside inimvaenulikus teoorias?! Ei, nad olid sama kanapimedad kui vene intelligentsed härrad sajandi algul. Kes siis muu kui saksa eliit kannab vastutust selle eest, et ida poolt tulnud võidukate vägede sõdurid vägistasid massiliselt saksa naisi, jätsid enda järele tühermaa ja võtsid endale Ida-Preisimaa?
Aga põhimõtteliselt sama loogika kehtib tðetðeenide puhul. Selge, et meie kui väikerahva sümpaatia kuulub a priori teisele väikerahvale, kes võitleb oma iseseisvuse eest. Täna, mil tðetðeenide olukord on üliraske, kritiseerime kõige pärast üksnest vene imperialiste. Mulle tundub, et juhtunu taga tuleks osata näha ka tðetðeeni eliidi olulisi möödalaskmisi.
On aabitsatõde, et iga rahvas tahab vabadust. Rahvaste enesemääramisõiguse tunnistamine ei tähenda aga sugugi automaatselt, et iga rahvas võib omariikluse ka saada. Vaadakem Venemaa kaardile ja oletagem, et tatarlased soovivad saada riiklikku iseseisvust. Kas tõesti on võimalik, et Venemaa keskele tekib üks San Marino tüüpi vabariik? Loomulikult mitte. Pärast NSV Liidu lagunemist ja rahvusvabariikide ?äraminemist? ei soovi Venemaa edasi killustuda ja teeb kõik, et säilitada oma piiride terviklikkus.
Vaadakem nüüd Kaukaasia kaardile ja küsigem, kas Kaukaasias on võimalik iseseisev Tðetðeenia riik? Ja vastus on kurb: ei, ei ole võimalik. Venemaa ei saa Tðetðeeniat ära lasta, see on välistatud. Maksimum, mida olnuks 90ndatel võimalik saavutada, oli mingi rahvusautonoomia variant.
Venelasi võib muidugi sõimata okupantideks ja imperialistideks, aga naiivne oleks mitte mõista Venemaa rahvuslikke huvisid. Ei tea, miks nii demokraatlikud ja nüüd lausa sotsialistlikud hispaanlased baskide riigist kuuldagi ei taha? Ei tea, mida teeks jänkid, kui Kansase osariik tahaks end järsku iseseisvaks kuulutada?
Sümpaatne Tartu lennuväekindral D. Dudajev sai Eesti soovist NSV Liidust lahku lüüa kindlasti positiivse impulsi oma tegemisteks Tðetðeenias. Kui eestlased saavad oma riigi, miks siis tðetðeenid ei saa?! Vabadust ihkavad kõik. Miks ka meie sugurahvad marid või komid ei võiks saada oma riiki?! Vastus on imelihtne. Geopoliitika otsustab liialt palju. Eestlaste asukoht osutus riikliku moodustise ja rahva kultuuri arengu seisukohast kümneid kordi etemaks kui maridel või komidel.
Tðetðeenia eliit eesotsas D. Dudajeviga tegi vähemalt kolm olulist viga. Esiteks ei suutnud nad oma aja kontekstis objektiivselt hinnata tðetðeenide Venemaast lahkulöömise ðansside suurust (need olid praktiliselt olematud, välja arvatud Venemaa täieliku kokkuvarisemise korral). Teiseks lasid nad enda juurde usufanaatikutest vahhabiidid ja araabia äärmuslased. Kolmandaks tahtsid nad Venemaaga asja ?ära teha? jõuga. Tðetðeenidele andsid enesekindlust tublide musklis noormeeste rohkus ja Nõukogude armeest jäänud relvade arvukus. 1,5-miljoniline rahvas võib 150-miljonilise vastu, kel enam-vähem samasugune varustus, võita esimesed lahingud, tekitada vastasele suuri kaotusi jms., kuid lõpuks määrab võitja ikkagi ressursside erinevus. Ja antud juhul saab võitja olla ainult Venemaa. Pole mõtet rääkida igavesest partisanisõjast ega sellest, et ühtegi rahvast ei suuda keegi põlvili suruda jms. Tðetðeenid pole vietnamlased, iraaklased ega kurdid ? neid on maamunal liialt vähe, see on väikerahvas. Väikerahvast on võimalik metoodiliselt hävitada, seda enam, et täna tapab juba üks tðetðeen teist tðetðeeni. Venemaa aga võib oma mehi Tðetðeeniasse lõputult saata. Tðetðeenia eliit võttis vastu ilusaid ja efektseid üleskutseid ja otsuseid, mis olid kangelaslikud, kuid strateegiliselt vastutustundetud. Need otsused seadsid rahva eksistentsi löögi alla, need ignoreerisid väikerahvale vajalikku alalhoiuinstinkti. ð. Bassajevi ärplemised löögi andmisest Moskvale ja reaalsed terroriteod tähendavad ühtlasi seda, et üha rohkem tapetakse tðetðeeni naisi ja lapsi.
Tðetðeenide juhtkonna poolt valitud meetoditega oma rahva vabaduse astet ei tõsta. Tagajärg kukub kahjuks välja risti vastupidine.
Ajaloos, nagu teada, ei saa midagi ?tagasi mängida?: mis tehtud, see tehtud. Ajaloo otsustavatel pöördepunktidel võetakse vastu nii- ja naasuguseid otsuseid. Kõiki küsimusi rahvareferendumile ei pane. Ja nende otsuste vastuvõtjad on need, keda nimetame poliitiliseks eliidiks. Ja selle eliidi tarkusest, maailmavaate avarusest sõltub vägagi palju ühe või teise rahva edasises saatuses. Tagantjärele võib ju vaielda ja öelda, et tðehhid oleksid pidanud Hitleri Saksamaale vastu hakkama, jõudu oli küllaldaselt. Pätsil aga ei jäänud vist tõepoolest üle muud kui kuuletuda rahva enesesäilitamisinstinktile.
Mis moraal oleks siit eestlastele? Väikerahvastele ei sobi ärplemine. Mitte ainult
ð. Bassajevi tüüpi gigantomaania, vaid ärplemine ka siis, kui oled pääsenud ?vihmavarju alla? ja arvad, et nüüd võid välja öelda kõike, mis sülg suhu toob, ja laia lehte mängida. Eesti tänase eliidi Venemaa-suunaline pahatahtlikkus tundub mulle vastutustundetu. Kõik siin elus tuleb kord bumerangina tagasi…
-
Mustpeade majas Euroopa noorte muusikaeliidi tasuta kontsert
Teisipäeval, 29.mail toimub Mustpeade maja Valges saalis (kell 19) Jevgeni Mravinski nim XVIII rahvusvaheline muusikafestivali kontsert, kus ILJA MOVTŠAN (viiul, London) ja MAKSIM ŠTŠURA (klaver) esitavad Brahmsi, Debussy ja Prokofievi sonaate. Kontsert on tasuta!
Tegemist on Euroopa noorte muusikute eliidiga, nii et tasub kindlasti kuulama minna. Narvast pärit ning Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusikaakadeemias õppinud Maksim Štšura tuleb oma isa dirigent Anatoli Štšura korraldatud festivalile esinema koos Londoni Royal College of Music’i kaaslase, viiuldaja Ilja Movtšaniga. Mõlemad noored on eredad ja omanäolised muusikud, mitmete rahvusvaheliste konkursside laureaadid, kes kontserteerivad pidevalt Inglismaal ja Euroopa linnades (Movtšan ka USAs). Maksimi siinne suurim võit oli esikoht Eesti pianistide konkursil 2008. aastal. Petrozavodskis õpinguid alustanud ja Moskva konservatooriumi järel Londonisse suundunud Ilja Movtšan on juba Royal College of Music’i kammeransambli nooremõpetaja.
Sonaatidekava Brahmsi voogavatest tunnetest, Debussy peenest helikoest ja Prokofjevi eepilisest monumentaalsusest lubab tugevaid elamusi.
30. ja 31. V esinevad noored Narva kindluses ja Sillamäel. Festival lõpeb 4. VI Narvas ja 5. VI Tallinnas Mustpeade majas Veliki Novgorodi Kammerorkestri (Vassili Zvarijtšuki juhatusel) esinemisega. Ületamatu „dirigenditegija“ Leningradi konservatooriumi professor Ilja Mussini klassi vilistlane Vassili Zvariitšuk on erakordselt aktiivne ja missioonitundeline muusik. Tema partnerite seas on Vitali Bujanovski ja Natalja Šahhovskaja, Vassili Gerello ja Anna Netrebko. Kavas 19. ja 20. sajandi heliloojate orkestriminiatuurid.
-
Inglise kava vastukaaluks X-pühadele
Kuuldud inglise renessanssmuusika kavas oli kahtlemata alles seda jõuludest aina enam kaduvat sisemist puhtust ja vähenõudlikkust. Parafraseerin siin abipastor Mari Vahermäge, kes nimetab tänapäeva jõulude muutumist X-pühadeks (ingliskeelsest väljendist X-mas), laiatarbekaubaks – lihtsalt rõõmsateks pere- ja talvepühadeks.
Metodisti kirikus kuuldu polnud ebamäärane jõuluaegne X-kava, milliseid ju ka praegu hulgaliselt kuuleb. Kogu õhtust kumas hiliskeskaja Inglismaale iseloomulikku neitsi Maarja kultust. Muusika, mille kuulsaimaks autoriks inglise renessansihelilooja William Byrd, mõjus magusas jõuluootuses vägagi kainestavalt ja pakkus oma kasinuses alternatiivi ka saksa ja itaalia baroklikule ülevoolavusele. Esituskoosseiski oli väike: suurte kooride ja orkestrite asemel 11-liikmeline vokaalansambel ja neljaliikmeline plokkflöötide koosseis.
Selline kava peab olema perfektselt esitatud ja seda see ka oli, esinejaiks peaaegu ikoonilise staatusega ansamblid ja isikud. Just ansambel Collegium Vocale Gent oli 1970ndate alguses oma asutaja Philipp Herreweghe käe all vanamuusika uute esitusprintsiipide esimene rakendaja (alles hiljem hakkas instrumentaalmuusikas samu põhimõtteid kasutama Nikolaus Harnoncourt). Nii et sel kontserdil oli eesti publikule suisa ajalooline väärtus – võimalus kuulata autentse baroki esimese juurutaja esitust. Flandria Plokkflöödikvartett on olnud maailmas omal alal juhtiv 18 aastat. Dirigent Peter Dijkstra on aga kavalehe andmetel eriliselt väärika “lastetoaga”: laulnud poisipõlves solistipartiisid Bachi kantaatides vanamuusika legendide Gustav Leonhardti ja Sigiswald Kuijkeni dirigeerimisel.
Nüüdset esitust iseloomustas ansambli haruldaselt kaunis ja rikkalik kõlapalett. 11-liikmeline koosseis on piisavalt väike, et kõiki hääli eraldi välja kuulda. Ja kuulamist väärt nad ka olid, kõik oma ainulaadse tämbri juures hästi tasakaalustatud ja ansamblisse sobituvad. Nagu haruldane meistripill: sellise kõlakultuuri taga aimub aastatepikkune kõlalihvimise töö. Ansambli kõlaliseks õieks oli esimene sopran, oli kuulda ka mõningaid ilusaid tenori- ja bassihääli.
Väikeses dünaamilises diapasoonis ja tekstiliselt hillitsetud kava kuulamine nõudis süvenemisvõimet ja sellise muusika armastust. Võis keskenduda esitatu harva kuuldud kvaliteedile, põnevad olid kõik soolod, mis pakkusid vaheldust ja tõid esile ansambliliikmete individuaalsed võimed.
Enamik kuuldud teostest olid sundimatult kulgevas kolmeosalises taktimõõdus ja kaunistatud rohkete melismidega. Eriti markantne näide oli Hugh Ashtoni (XVI sajand) instrumentaalpala “Ground”. Tekstist kõnekaim lõik ehk Richard Pygotti laulust “Quid petis, O fili” (“Mida küsid, pojake”): “Ema, üdini kombekas ja vagur nagu tütarlaps… Väga vaikselt küsis naine armsalt pojalt: “Quid petis, O fili?”” Veidigi arendatumad ja meeleolult kontrastsemad laulud olid tõsisemas meeleolus, näiteks Heroodese lastetapmise lugu, Coventry jõululaul XVI sajandist. Traagiline süžee tõi seni vaevu muutuvasse dünaamikasse juba ka astmeliselt tugevamad ja vaiksemad lõigud.
Oma kava ootamatult rõõmsatoonilise lõpuga näitasid aga esinejad, et isegi XIII – XVI sajandi Inglismaal osati siivsalt lõbusad olla. Või arvasid nad lihtsalt, et selline üdini hillitsetud ja karm kava jätab kuulajad liig leigeks. Igatahes tervitas publik esimest naljatoonis ja fantaasiarikkalt rõõmsa tekstiga laulu spontaanse aplausiga. Nagu pärast pikka paastu. Aplaus oli seda üllatavam, et muidu kuulati üksteisele järgnenud teoseid täielikus vaikuses.
Kavale nime andnud laulu “Nowell” lõpus olid sõnad, mis tõsisele meeleolule selja pöörasid ja meid turvaliselt süldikausside vahele tagasi juhatasid: “Häid soove kogu seltskonnale, olge rõõmsad ja lustige…”
-
Teine Babülon
Küllap ei arva keegi, et kuue Euroopa Liidu liikmesriigi venekeelsed kogukonnad oleksid suutnud omal initsiatiivil panna aluse Euroopa Liidu esimesele emigrantide parteile. Moskva välispoliitiline suunis on siin selgesti märgatav. Ent ilmselt ei suudeta või soovita mainitud pealinnas vähemasti hetkel hinnata, missuguseid tagajärgi Moskva selle sammuga endale kaasa toob. Euroopa Liit on mõnes mõttes keelte Paabel, kuid nende keelte, mida Euroopa Liidu liikmesriikides on ajaloo hämarusest alates räägitud. Seega, teisisõnu, paratamatu Paabel. Tõsiselt hakkaks asjaajamist halvama, kui sellele lisada täiendav ?paabellus?, mis kaasneks keeltega, mida Euroopa Liidu praeguste liikmesmaade põlisrahvad pole kasutanud. Oletame, et venelased kui Euroopa Liidu riigita kogukond saavutavad oma tahtmise ja vene keelest saab Euroopa Liidu üks ametlikest keeltest. Ent kui apelleerida kõnelejate hulgale, siis saab see juhtuda ikkagi alles pärast seda, kui türgi, araabia ja hindi (või urdu) keel on saanud samasuguse staatuse. Vene keele pretsedent tooks kaasa paljude immigrantkeelte seadustamise Euroopa Liidu asjaajamiskeelena. On küsitav, mil määral Moskva seda tegelikult soovib, sest sellest võiks saada ?noahoop? Moskva enda selga. Seni tõrksalt ajalooliste vähemuskeelte õigustesse suhtunud Venemaa on juba täna silmitsi mitmete immigrantkeeltega, mis Moskva poliitika kiuste oma eluruumi laiendavad, olgu see siis hiina või usbeki keel. Hetkesooviga Euroopale koht kätte näidata võib Venemaa endale lahendamatu probleemi kaela tõmmata.
Lisaks on Lääne maad erakordselt allergilised natsliku pärandi suhtes. Ehitada üles rahvustunnusel põhinev üle-euroopaline partei oleks natsismi taassünni ühemõtteline signaal. Venemaa kaasmaalaste-poliitika neelati kuidagi alla, sest ?ahistamine? puudutas tollal ikkagi Euroopa Liidust väljapoole jäävaid riike. Kuid trügida üle-euroopalistele valimistele ühemõtteliselt ühe rahvuse prioriteete rõhutava ideoloogiaga on ilmselt isegi tänasele Euroopale liiast.
Omal ajal meeldis Moskvale loosung, et proletariaat on kodanluse hauakaevaja. Tänane Moskva on ilmselt saanud iseenda hauakaevajaks. Kuni Moskvas ei mõisteta, et Euroopa on Venemaa püsimise olulisim tagatis, seni ei saada ka aru, et õigupoolest on küsimuse all Venemaa püsimine (suur)riigina. Äratundmisest, millises maailmas me elame, ei võidaks aga mitte üksnes Venemaa, vaid ka Euroopa. Ja perspektiivis kogu maailm.
Esimesel Babülonil ei läinud hästi. Kõrkus ja upsakus viis hävinguni. Kõigi huvides oleks, et teisel Babülonil läheks paremini. See aga eeldab julgust tõde välja öelda.
-
Evi Pärn Kanuti Gildi SAALis
25. mail avati Kanuti Gildi SAALi keldris EKA uusmeedia õppetooli magistrandi Evi Pärna lõpunäitus „Ruumimängud – lojaalsus ja ühiskond“. TASE 12 raames toimuv näitus jääb avatuks 1. juunini.
Evi Pärn püüab lahti mõtestada Eesti noorte integratsiooniprobleeme. Töö põhineb autori isiklikul kogemusel, kuna ta kuulub segaperekonda ja elab Eesti ühiskonnas. See näitab inimeste probleeme lõimumisel ja eneseleidmisel. Autor räägib enda ja teiste eest ning püüab erinevaid pooli justkui lepitada.
Näitusele on loodud provokatiivne osalusmäng, mis võimaldab vaatajal selgitada oma tolerantsuse määra. Integratsiooniproblemaatikat esitatakse ka eestivälisest vaatepunktist intervjueerides inimesi Hispaanias, Iirimaal ja Belgias, kuid ka eestikeelse ja Eesti muulase seisukohalt.
Näitus püüab olla konstruktiivselt kriitiline Eesti meediakeskkonna, poliitikute ja avalike persoonide suhtes, kes oma tegevuse ja sõnavõttudega pigem soodustavad kogukondade eraldatust kui vastupidi.