andmelühiskond

Näitusel jagunevad kunstiteosed peatuspaikadena kunstniku eluloos: Mainz ja Frankfurt, Põltsamaa, Lohu mõis. Gottlieb Welté Tallinnas viibimise ajast on teada üksainus kunstiteos (joonistus Vene-Rootsi merelahingust 1790. aasta 2. V), seetõttu markeerib Tallinna perioodi läbilõige 1780.–1790. aastate olustikust. Valgustusajastu esteetika peegeldub igas tarbeesemes, näiteks hõbedast tšarkas (viinatopsis), rahakukrus, Christian Ficki manufaktuuris valmistatud fajansskausis, Põltsamaa portselanist kohvitassis jne. Kõrgemate ühiskonnaklasside daamide aja täitis neil aegadel suures osas käsitöö, mille tulemusena valmisid ülipeened tikandid. Hõbe, portselan ja fajanss on näitusel paigutatud president Konstantin Pätsi raamatukappidesse 1930. aastate intarsiatoas, tinglikult tähistavad need XVIII sajandi lemmikmööblieset, klaasustega vitriinkappi. Kogu olmematerjal on samuti fragmentaarne, sest nagu Gottlieb Welté teoseid nii on ka XVIII sajandist tarbekunsti ja mööblit Eestis säilinud väga vähe. Autentsed on raamatud, valitud raamatukaupmees G. Bornwasseri poolt Welté pärandi haldajale Paldiski kreisikohtule võla sissenõudmise eesmärgil esitatud nimekirja järgi. Raamatud iseloomustavad kunstniku lugemust ja ehk ka laiemalt tolleaegset Eestis liikunud lugemisvara: memuaaride, romaanide ja luuletuste kõrval loeti ka William Hogarthi traktaati „Ilu analüüs”, J. C. Lavateri füsiognoomiaõpetust jne.

Noorus Reini ja Maini kallastel

Gottliebi isa oli kunstnik Anton Welté, kes andis pojale esimese õpetuse. 2000aastane Mainz Reini ääres oli tollel ajal õitsev rokokoolinn. Valitseva kuurvürsti Karl von Osteini protežeerimisel kaunistati arvukad kirikud ja paleed rokokoostiilis maalingute ja skulptuuridega. II maailmasõjas rängalt kannatanud Mainzi taastatud kvartalites on isegi paljude sõjajärgsete kastmajade nurkadele asetatud Madonna- ja pühakute kujud. Enne II maailmasõda oli Mainzis üle 100 sellise kodu- ehk majamadonna.

Umbes (jälle!) 1774. aastal kolis maalijana ja ofortistina andekust näidanud Gottlieb Welté Maini-äärsesse Frankfurti, suuremasse ja elavamasse messide linna, kus asus tööle Georg Christian Schütz vanema töökojas figuraalse stafaaži maalijana. Dorothee von Hellermann on selgitanud, et 1770. aastate lõpul maalis Welté Geisenheimis Reini ääres kuurvürsti suvelossis ka mõned freskod, millel on märkimisväärne kompositsiooniline sarnasus Lohu mõisa freskodega. Graafikuna, ofortistina tunnustavad Weltéd kõik saksakeelsed leksikonid, sest mõned tema 55 originaalofordist (perioodist 1773–1779) leiduvad paljudes suuremates Saksamaa gravüürikabinettides. Boucher’, Fragonard’i ja Lancret’ stiilis lehtedel on varakodanlikult riietatud figuuride rühmad looduses, kusjuures sageli leidub gravüüridel tööriistu (reha, vikat jne). Welté pisut karikatuurse, rahutu käekirjaga oforte nimetas Fr. Gwinner isegi geniaalseiks.

Eesti kunstipublik saab näitusel „Maarjamaa rokokoo” näha Welté kuut gravüüri, mis on ühtlasi mitmes mõttes kunstniku hilisema, Eesti perioodi loomingu võti. Näiteks seni ikkagi vaieldava autorsusega Põltsamaa lossi freskodele (hävinud, näitusel fotod) on paralleeliks Gottlieb Welté varane, Mainzis valminud 12 lehega ofordisari (capriccio’d) lastest, kes jäljendavad mängides täiskasvanuid. Ka Põltsamaa saali ovaalsetel freskodel ja supraportidel olid puto-lapsukesed mitmetes rollides (maalija, skulptor, türgi paša jne). Ofort „Õhus hõljuvad alasti lapsed” kuulub samasse prantsuspärasesse rokokoo-maailma.

Frankfurdist lahkumise ja Põltsamaale saabumise vahel oli kunstnik G. Potjomkini teenistuses, aga tujuka, mitte küllaldaselt teenistusvalmis iseloomu tõttu ei saavutanud ta loodetud positsiooni ning siirdus ebaselgetel asjaoludel Põltsamaale major von Lauw’ lossi. Seega on põhjust arvata, et Welté teoseid võiks leida ka Peterburist. Kahjuks pole selle kohta andmeid ja ka Põltsamaa portselanimanufaktuuris valmistatud Bakchose kujukese kohta, mis kuulub Ermitaažile, ei õnnestunud kahjuks näituse kataloogi fotot saada.

Lohu mõisa freskode eelloost

Veel üks lünk kunstniku eluloos on 1784. või 1785. aastal Võisiku mõisast lahkumise ja 1790. aasta kevadel Tallinna ilmumise vahel. Seda perioodi valgustas oma 7. X Tallinnas peetud loengul Dorothee von Hellermann. Tähelepanuväärne on kunstniku stiili ja käekirja muutumine ülevuse, antiigilembuse suunas Lohu mõisasaali freskodel, võrreldes varaste delikaatsete, väikeseformaadiliste, aga rokokoolikult lõbusate või unistavate stseenidega.

Enne kunstiinstitutsioonide teket XIX sajandil (Eestis Tartu ülikooli joonistuskool, graafikatöökojad jm) oli kunstnikul võimalus tegutseda ainult erasfääris: kas rikka üliku teenistuses õuekunstnikuna, koduõpetajana või reisisaatjana vaatamisväärsusi joonistades. Neist esimese võimaluse proovis Gottlieb Welté ära Põltsamaal ja see periood lõppes lossihärra pankrottide ning surmaga. Teist ülesannet täitis ta Võisiku mõisas Georg von Bocki teenistuses. Mõlemas mõisas maalis ta ka portreesid. Põltsamaa perioodil maalitud O. F. von Pistohlkorsi portree on kadunud/hävinud, aga von Bocki õetütrest Helene Marie Zoege von Manteuffelist maalitud kaunist pastellportreed saab näitusel imetleda. Kuna Lohu saali freskod esindavad varaklassitsismi (Prantsusmaal nimetatud Louis XVI stiiliks, Soomes Gustavi stiiliks), siis on D. von Hellermann toonud esile hüpoteesi, et Welté reisis Eestist kellegi reisisaatjana tagasi Frankfurti ja tutvus seal uuemate kunstisuundumustega. Samaaegselt tegutses ta ise edukalt maalijana, mille tõendiks on Frankfurdi ajaloomuuseumile kuuluv kondiitermeister Johann Valentin Prehni kogu. See hilisbarokne kunstikogu koosnes miniatuursetest maalidest, mis olid monteeritud temaatiliste rühmadena 32 kokkuklapitavale tahvlile. Kokku umbes 800 maali hulgas, mida omanik raamis kondiitrile käepärase materjaliga (tragant) ja kuldas üle, leidub ka Gottlieb Welté teoseid. Nende seas on mütoloogilised teemad: Diana ja Endymion ning Herakles ja hesperiidide õunad. Eestisse tagasi tulles sai Welté tellimuse Lohu mõisahärralt ning maalis juba surmahaigena freskotsükli, kus tema signatuur asub peamisel pilditahvlil. Kujutatud on seal Pyramose ja Thisbe kurb lugu. Sama teema köitis Weltéd juba 1774. aasta akvatinta puhul ning sel teemal oli ta teinud ka õlivisandi.

Gottlieb Welté suri unustuses ja tema looming oli kaua varjusurmas. Alles praegu astume samme tema loomingu avastamisel. Tänu koostööle saksa kunstiteadlaste Norbert Suhri ja Dorothee von Hellermanniga on Kadrioru kunstimuuseumil õnnestunud laiendada Eesti XVIII sajandi kunsti silmapiiri.

Ka kunstiteose vaatajale on antud võimalus näha maailma kellegi teise silmadega, täiesti ootamatust vaatenurgast, olgu see vaatenurk siis esteetiline, intellektuaalne, emotsionaalne. Teisel inimesel on omad põhjused, miks ta just selle teema või motiivi valis; miks ta ei näe, ei saagi näha nii nagu meie. Kunstist teeb kunsti subjektiivsete võimaluste lugematu rohkus. Kuna maailm areneb kiiresti, võib enam-vähem iga teose kohta öelda ka seda, et valmimise ajaks võib see vaatenurk juba oma aktuaalsuse kaotanud olla. Sama kiiresti aegub ka kriitiku arvamusavaldus. Ometi ei saa ühegi mõtte, nägemuse või arvamusavalduse kohta öelda, et kui on kord aegunud, siis see jääbki selliseks, et on igavesti aegunuks mõistetud. Maailm muutub kiiremini kui meie, homme, järgmisel kuul või aastal uute (või vanade uute) teemade aktualiseerimist pole võimalik ennustada. Ainus viis loomingus ajast ette jõuda on oma mõtted vabaks lasta – siis haaravad nad märkamatult seda, mida me oodatagi poleks osanud. Looming on kõige parem siis, kui see valminult loojale endalegi üllatuse suudab valmistada.

Tekstiilikunstirühmituse Vaba Tahe näitused väljendavad alati kodanikujulgust vabalt mõelda, sõltumata kellegi seatud (seega juba ajast maha jäänud) raamidest. Tänases maailmas on gobelään muutunud unikaalseks kunstialaks. Tegelikult on raske kujutleda, kust eesti kunstnikud selle tegemiseks aja võtavad. Samal ajal kui maalikunst areneb hallikate toonide ja tasaste taustade suunas, tundub, et kootud vaipade koloriiditundlikkus, ruumisügavus ja ka figuurikujutus ületab kõike, mis Eestis XX sajandil sellel kunstialal tehtud on. Gobeläänist kõneldes kaotab aeg üldse tähtsuse: kas on siis tähtsust keskajal tundmatute meistrite kootud vaipade vanusel, kui meil on juba kord võimalus neid vaadatav? Kas interjööre ehtivate vaipade juures on vahet, on seal tegemist originaali või koopiaga? Erinevust rõhutada võib vaid mõni andunud antiigi kollektsioneerija. Kas ehtsa rubiini või smaragdi vanusel on tähtsust?

Kui kodudes ringi vaadata, ei märka kuigi palju käsitsi tehtud asju. Discoverylt võime aeg-ajalt vaadata saadet, kus tutvustatakse tehasetoodangu protsessi ja asjade valmimist hulgi, kümnete tuhandete kaupa. Oma huvitavus ei puudu sellelgi. Samas oleme teadlikud sellest, et kõneleme eri kategooriatest: kas eseme pealispinda on silunud ja viimistlenud inimkäsi või rütmiliselt liikuv robot. Sellepärast ei viitsigi ma asetada küsimust nõnda: kas tekstiilikunstnike või keraamikute looming on kaasaegne. Iga ese üksikult võttes on haruldane. Seda võib lihtsalt mõista või mitte mõista. Kaasaegsusest rääkides satume valesse kategooriasse, valesse ajastusse, valede inimeste hulka. Käega tehtud töö on vaimselt ja füüsiliselt (nii kaua, kui ta olemas on) ajatu. Tekstiil, keraamika, graafika, maalikunst, üldse igasugune kunst lihtsalt on. Kes vähegi kunsti olemust mõistab, see teab, et hierarhiaid ei ole, on ainult unikaalsus.

Ei psühholoogid ega teisedki ole andeka inimese eneseväljendusprotsessi materjalis veel ammendavalt ära seletanud. Ka tekstiilikunstnik paneb oma töösse seda, mis tal mõttes, mida hiljuti mõistnud, mida välja ütlemata edasi ei saa minna. Ei ole midagi inimlikumat kui Erika Tampere vaip „Per aspera ad astra” ehk „Läbi raskuste tähtede poole”, mis peegeldab võitlust iseendaga, pürgimist eesmärgi poole suurtest takistustest hoolimata. Ülespoole suunatud redelid kalduvad ühtelugu kõrvale, neid peab aina otseks seadma, ometi lahutab maapinda taevastest kõrgustest ikka tohutu vahemaa. Kõrvalekaldumisest kõneleb tabavalt ka sama autori „Errare humanum est” ehk „Eksimine on inimlik”, mille salapärased värvid on korrastatud sirgeseinalisteks vormideks: kui oleme distsiplineeritud vormis, võime eksida sisus, või vastupidi… Mäletan oma üllatust 2002. aasta paiku, kui nägin esimest korda Tampere „Tulehoidjat”, veel üks unikaalne teos eesti vaipade seas.

Tarbekunstimuuseumi kahest võlvitud ruumist esimeses on geomeetriliselt korrastatud vaipade kooslus: Peeter Kuutma (kes on ka Vaba Tahte näituste mootor ja hing) reipad, sangviinilised; Kersti Puki lüürilised, rahutud; Lea Valteri korrektsed, vormipuhtad; Tiiu Lauri sumedad ning lõpuks Helen Kauksile ainuomased värvikad, kordumatud kompositsioonid. Vaibad on paigutatud kokkukuuluvalt keraamiliste vormidega, mis lisavad kombatava mõõtme, annavad võimaluse tunnetada maa lähedust. Külli Kõiv, Rutt Treimuth, Mare Vichmann ja mitmed teised kasutavad töömahukat puupõletustehnikat, saavutamaks ehedust, mis annab vaatajale seletamatu turvatunde. Kes oskaks öelda, miks me üheksal juhul kümnest eelistame keraamikat portselanile?

Merike Halliku suured valged ja Anne Türmi värvikad taldrikud lisavad ruumilist elevust Erika Tampere vaipade selgetele värvidele. Aigi Orava Tatlini torn „Ühe lille vaas” arendab edasi Kuutma vormiutoopiaid. Kui Aet Ollisaare glamuurne „Esietendus” on kohe ukse kõrval välismaailma ja näituseruumi ühendav lüli, siis Merike Männi „Tähetolm” koos Kadri Pärnametsa sürrealistlike vormidega valmistavad vaatajat ette astumaks järgmisse, maastike ja lennukate fantaasiate saali. Maastikud eesti vaipadel meenutavad mulle juba Pallase koolkonna traditsioone. Mariann Kallase „Põhjavälja” sinised värvid kumaksid otsekui klaaskuuli seest, Heli Keldi imelised „Rohelised niidud” ja „Lavendel” helisevad, rääkimata Maasike Maasiku toredusest. „Hommikuvalgus” meenutas mulle kuusemetsa niisket hämarust, silmipimestavaid heledaid kilde, mis tungivad läbi pimedate okste. Ka Sigrid Huigi „Päikesetõusus” on kirjeldamatut rõõmu ja kirkust. Anu Rank-Soansi, Ingrid Alliku ja Helle Videviku keraamika kannab oma sügavuses maastikke, olgu siis vaevuaimatavas pilliroomotiivis või maa värvides, mille kasvamine mullapinnast on haarav protsess, mis lausa kutsub muuseumireegleid rikkuma ja puudutama  (Helle Videviku „Janune maa”, šamott, kivinõumass, 1280 C, puupõletus).

Eestis on haruldasi gobeläänitalente nagu Siiri Minka, Piret Valk ja Mari Haavel, keda XVII sajandi kuningakodades oleks eriti austatud. Laps täpilise palliga Siiri Minka „Kujutluste maal” on erakordne saavutus figuuri- ja ruumikujutuses, samuti Piret Valgu vana fotot jäljendav vaip. Sealsamas katsetab Kertu Sillaste kangale trükitud digitaaltrükiga, mis ribadeks lõigatuna ja linase lõimega kootuna annab kordumatu tulemuse, mis ei jää eheduselt alla Helen Kauksi mõnusalt vaibakeselt talutoa tagakambrist. Rahvuslik motiiv tekstiilikunstis on palju räägitud teema, mis muidugi ei taanda Ehalill Halliste meeleolukat „Kiilikest”, samuti Einike Soosaare ja Merle Suurkase loomingut vaibakunsti kullafondist. Ka mitte Kaire Tali visuaalseid kapriise ning Kadi Pajupuu loomingulisi üleannetusi, Kersti Puki ja Haja Eisti õilsat ning värvikat materialiseerunud mõttelendu. Fantaasiarohkeid katsetusi ja loovaid jänesehaake on palju keraamikute kogu väljapanekus. Figuuriga tegelevad omal kombel Urmas Puhkan, Reeli Haamer, Mare Vichmann; skulptoriks koolitatud Leena Kuutma. Tema šamott „Katusepanijad” meenutab mulle tõesti seda hunnitut seltskonda, kes varahommikul naabermaja katusele koguneb ja kelle raadiost kostvat muusikat vahel veel õhtupimedaski kuulen. Põnevalt ja professionaalselt eksperimenteerivad Kersti Pukk, Sirje Kuuskmann, Kersti Karu, Kärt Seppel, Annika Teder, Annika Vilippus.

Tarbekunstimuuseumi teise korruse näitusesaalis on austusavaldus Ellen Hansenile väikese väljapaneku „Kavandist vaibani” näol. Kavandeil võib ära tunda 97aastase kunstniku mitmete vaipade algse mõtte, nägemuse, mis aastate eest meelde jäänud, näiteks „Mustad linnud” ja „Täht”. Näitus pandi välja samal ajal, kui valmis Kadi Alatalu tehtud film Ellen Hansenist.

Olla kunstnik on üks paljudest olemistest. Nii, nagu elamine nõuab julgust, nõuab seda ka looming, ja endaksjäämine. Vabadus võtta endale vabadus on raske, kuid võimal
ik. Looming on raskuste ületamine, vabaduse võtmine, pole tähtis, mis vormis. Oma mõtte äratundmine, tuttava näojoone märkamine kunstiteoses, heastab eelnenud nukrad hetked, annab jõudu alustada algusest, uue teosega täna, homme või ülehomme. Vabadus, raskus, vabadus, raskus…

Hoopis teine tunne on, kui leiad linna pealt väikese butiigi spetsiifilise kaubaga. Kunstis vastab sellele personaalnäitus. Õnneks ei koosnenud graafikatriennaali ja ülemaailmse graafikute kongressi „Impact” näituseprogramm üksnes megaväljapanekutest, vaid sisaldasid ka huvitavaid üksiketteasteid.

Trikimees või sibi?

Nongrata kunstikonteineris eksponeeritud Peeter Alliku näitus (19. X – 11. XI) ei olnud mainitud üritustega otseselt seotud, küll aga meenutas nendegi külastajatele ning osalejatele, et graafika ei pea olema igav, kuigi on siiski endiselt graafika.

Peeter Alliku linoollõiked on tõepoolest nii graafika, kui veel olla saab, kuna ta juhindub sajanditevanusest tehnikast, mis oli fotoeelsel ajal massimeedias kasutusel dokumentalistika aseainena. Ka Alliku motiivistik on äärmiselt elutruu: kõik kujutatud objektid ja isikud on äratuntavad.

Situatsioonid, kuhu need tegelased on paigutatud, on ka täiesti realistlikud, kuigi metafoori tasandil. Loomulikult ei näe me otseses mõttes kuigi sageli tänaval jooksvat seakarja, väljend „seakari, mitte Tallinna raad” on aga kõigile tuttav ja leiab ka igapäevapoliitikas tihti kasutamist. Paralleel kõrval, samuti loomakarjana jooksvate sõduritega viib kohaliku poliitika absurdsuse globaalsele tasandile.

Samuti ei kohta me reaalsuses viktoriaan­likus kostüümis preilisid haakristiga kaunistatud torte ulatamas, küll aga võib avalikus arvamuses täheldada mitmesuguseid fašismivorme demokraatia pitside-satsidega kaunistatult.

Kunstnik ise positsioneerib end autoportree kujul jänest kübarast välja tõmbava trikimehena, mis on täiesti arusaadav strateegia, arvestades teletrikimehe positsiooni ja kõnekust praeguses Eestis. Kes ei tahaks olla niisama mõjuvõimas ja osav! Kunstnikul on alati see võimalus olnud – luua illusioone ja mõjutada mõtlemist, aga raske on nähtavaks saada telešõu puust-ja-punaseks-esteetika kõrval.

Nii ongi Peeter Allik paljudes piltides valinud otsesema kõneviisi, et sõnum ka viimasele põmmpeale selgem oleks. Monumentaalsete graafiliste lehtedena on sarjas „Kuidas saada rikkaks ja ilusaks!” kujutatud käibeteadvuse põhipostulaadid, nagu „Sa pead keerama kõigile taha”, „Ära pea kellestki lugu”, „Sa pead ostma kõike” (pealkirjad keeleseaduse huvides toodud eesti keeles, piltidel on inglise keeles). Visuaalid on vähemalt sama lakoonilised ja otsekohesed (peenis, püstol, münt).

Siin ei tohiks nüüd küll ka kõige konservatiivsemal ja harimatumal publikuosal tekkida arvamust, et kaasaegsest kunstist on raske aru saada. Kui seegi ei aita, loetagu näituse pealkirja „Hiigelsuur perse ehk Kuhu me kõik omadega välja jõudnud oleme”. Kui trikimehest kunstnikust aru ei saada, siis tuleb valida kunstnikust sibi roll.

Pedagoog või poeet?

Trikimehe ja sibi dilemma ei ole loomulikult ainus võimalik valik, kuidas publikule läheneda. Näiteks Tõnis Vint, kelle näitus „Kaks reaalsust?” oli üleval G galeriis, eeldab, et mingi osa vaatajatest on siiski võimeline peenemaks ajutööks ja tunneb huvi sotsiaalpornost üle ulatuvate kontseptide vastu. Näitus ei olnud tunnetuslik-abstraktne, nagu paljud Vindi varasemad asjad, vaid didaktiline. Seda oli väga huvitav vaadata.

Uurimus kahe peegelreaalsuse kujutistest iidsetes kultuurides oli valatud kunstilisse vormi, kuid varustatud ka arusaadava informatsiooni ja viidetega allikatele. Kui keegi aeg-ajalt tunneb, et kusagil oleks nagu paralleelreaalsus, mis lekib kriitilistel hetkedel argiellu, siis selle näituse põhjal võis veenduda, et see tunne ei kuulu psühhiaatriakliiniku valdkonda, vaid on täiesti normaalne ja tuvastatud arukate inimeste poolt juba aastatuhandeid tagasi.

Samas näiteks XIII graafikatriennaali grand prix’ laureaadi Eglė Kuckaitė näituse pealkiri „Mõtlemisest väsinud tunded. Adekvaatne pinge vastavalt lapse arusaamisele” Tallinna  Linnagaleriis viitas küll pedagoogilisele käsitlusele ja tekitas seetõttu kerget eelõõva, kuid kohapeal selgus, et tegu oli siiski pigem autopsühhoanalüüsiga, mille teostamiseks tuleb ainest otsida paratamatult lapsepõlvest. Raskesti määratletavad hirmud, segatud uudishimuga tundmatu ees, olid neis graafika-maali ristsugutistes üsna täpse väljenduse leidnud.

Muidugi oli graafikasabatite suurnäitusel ka palju head kraami, kuid kunsti kokkukuhjamine ei soodusta süvenemisvõimalust. Soolonäitused pakuvad müravabama konteksti võimaluse ja lasevad sõnumil selgemini kohale jõuda.