Tanel Saar: Pole midagi teha, suur hulk Non Grata taustaga inimesi on kolinud Tallinna või elab seal juba pikemat aega. Üks eesmärke on pakkuda loomingulist keskkonda, eriti noortele. Mõni vanem kunstnik võib kolida metsa ja teha seal kunsti oma elukogemusele toetudes, aga noored kaovad toetava vaimse ruumi puududes ära. Non Grata ei ole kuhugi kolinud, see on lihtsalt üks filiaal.
Sandra Jõgeva: Tallinnas on tegelikult vähe galeriisid, tajun ise kunstnikuna. On paar Kunstihoone süsteemiga seotut, siis kunstnike liidule alluvad. Ja paar mitte eriti hea asukohaga eragaleriid, mis küsivad nii kõrget üüri, et ma põhimõtteliselt ei pea õigeks neile seda maksta. Osa nimetatutest on pealegi keskendunud disainile või tarbekunstile ja kõigil neist valmib näitusegraafik aasta-poolteist ette, mis teeb spontaansema näitusetegemise võimatuks.
Millist kunsti teie näitate? Millele olete keskendunud?
T. S.: Head kunsti.
S. J.: Žanrist sõltumata. Ei ole piiranguid, mis puudutaksid näiteks põlvkondlikku kuuluvust või kunstivaldkonda.
T. S.: Kunsti, mida ei tehta prestiiži või võimumängude pärast, vaid sellepärast, et sul on maailmale midagi öelda. Siin on koht, kus seda võib eksponeerida.
Avanäituse nimetasite “Uus laine. 21. sajandi kunst”, mis on ju peaaegu sõna-sõnalt sama, kui 27. aprillil Tallinna Kunstihoones avatud Anders Härmi ja Hanno Soansi kureeritud meie noore ehk XXI sajandi uue kunsti kokku võtnud väljapanek. Mis ajendas teid sama pealkirja kasutama: kas solvumus, et Non Grata tunnustatud kuraatorite tähelepanu ei pälvinud, või lihtsalt enese maksmapanemise vajadus?
T. S.: Ülbus ja laiskus kuraatorite poolt on liiga suureks läinud. Mingi aja võib seda kõrvalt vaadata, aga kui see hakkab juba kunsti kahjustama, tuleb midagi ette võtta. Sellest ka see “Aderlassenplatz’i” idee (teise väljapaneku nimetus – R. V.), mis kehtib ka selle kohta, miks üldse Tallinna tuldi. Sa võid Pärnus arst olla ja sealt häid soovitusi anda, aga lõpuks tuleb ise kohale tulla. Tehke silmad lahti: XXI sajandil toimub Eestis teisigi huvitavaid asju, kui Tallinnast paistab. Tegelikult ei ole probleem ühes konkreetses näituses, kas pääseda sinna või ei. See on iga kuraatori enda asi, keda ta sinna võtab. Kuid valitseb täielik huvipuudus: isegi neile üritustele, mida korraldatakse Tallinnas, ei tulda kohale. Eelkõige kunstikriitikud, kelle töö see oleks. Asi pole Pärnus või Tartus.
S. J.: See on hea pealkiri, mille tekitatud ootuseid minu meelest ei täidetud Kunstihoone kuraatorite poolt piisavalt. Ma ei usu, et kunst on hooajakaup, mille puhul võib esile tuua tingimusi ja tunnuseid, millele see peab sellel kümnendil või sajandil vastama, tuues eeskujuks näiteks välismaal toimuvat. Või kui, siis on tegemist lootusetu järelväega, millel ei saa olla tegelikku mõjujõudu ning võimet maailma ja oma aega muuta.
Teisel näitusel olete välja pannud peamiselt oma tegevuskunsti dokumentatsiooni. Kuna suur osa teie tegevusest on aga aset leidnud väljaspool Eestit, siis on need paratamatult meie publikule, ka professionaalsele publikule tundmatud. Nii võib teie väljapanekut käsitleda ka kui lähikunstiajaloo järeleaitamistundi. Performance’i festivali “Universe. Diverse” saatev kolmas väljapanek kasvas paindlikult teisest välja: eelmisele lisandus just festivalide dokumentatsioon. Mis rolli te ise näete oma dokumentatsiooni väljapanekutel?
T. S.: Kui esimesel näitusel keskendusime maalile ja skulptuurile, siis teine, mis on sujuvalt üle läinud kolmandaks (“Aderlassenplatz”), koosneb Eesti XXI sajandi performance’i-kunstnike loomingust. Esindatud on rühmitused Rubens, FLY, Cnopt, Non Grata, Pink Punk, Avangard foto ja videodokumentatsiooni kujul. Äärmiselt ülevaatlik näitus. Ega neid kunstnikke eriti rohkem polegi, kes antud alaga tegelevad. Minu arust annab see suhteliselt hea pildi, mis üldse toimub Eesti performance’i-kunstis.
Mis saab Kunstikonteinerist edasi? Kas jätkate galerii või filiaalina? Või on see nende sümbioos?
T. S.: Tegemist on ühisateljee ja galerii sümbioosiga, mille ülesandeks on pakkuda keskkonda ja anda võimalus oma loomingut eksponeerida. Plaanis on lisaks korraldada presentatsioone, workshop’e, video-screening’uid, lisaks residentuurivõimalus väliskunstnikele, laiendada Academia Non Grata õppetegevust. Ühisateljee on avatud kõigile, kellel on soov kunsti teha, vaatamata soole ja vanusele. Praegusel hetkel püsib see suuresti entusiasmil.
Kindlasti ei ole see galerii ühekordne nali. See on Non Grata protsessi üks lahutamatu osa. On olemas tähtajatu leping, aga meil ei olnud aega oodata, millal kusagil mõni sobiv ruum vabaneb. Kunst vajab tegemist. Kui tuleb minna, siis võtad oma seljakoti ja lähed. Me oleme selles suhtes mobiilsed. Talv võib-olla hirmutab natuke, kuna ruumid ei pea eriti sooja, aga selle vastu aitab meid Mari Kartau ema saunast toodud keriseahi.
Mis näitused on lähitulevikus plaanis?
T. S.: Kuna see galerii on nii uus ja eksprompt tekkinud, siis pole näitusekalender veel täiesti paigas. See täieneb päev-päevalt ise. Tulemas on Marko Kekiševi kureeritud disaininäitus, Mari Kartau maalid ja Non Grata graafika. Praegused kaks näitust “Aderlassenplatz” ja “Uus laine. II valik: tegevuskunst” on avatud juuni lõpuni.
S. J.: Põhimõtteliselt on kõigil huvitatutel võimalik oma näituse- ja ka ürituseideid välja pakkuda. Meie uksed on lahti ja kõik on teretulnud. Aga nii oli (ja on) see ka Pärnus.
