Toeta
Otsi

andmelühiskond

  • Näitus “Joonistamise vabadus” Tartu Kunstimajas

    Tartu Kunstimaja

    Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 19.01.-10.02. 2013. 

    Joonistamise vabadus

    Ülle Marks, Maie Helm, Mall Nukke, Maria- Kristiina Ulas, Jarõna Ilo.  

    Avamine 19.01. 2013 kell 18:00  

    Meie ühiseks kriteeriumiks on joonistamise igakülgne professionaalne valdamine, kuna kõik oleme graafiku taustaga. Sel ajal, kui meie õppisime tollases Kunstiinstituudis, koosneski kunstiharidus suures osas joonistamise praktiseerimisest.

    Meie põlvkonna jaoks 80-ndate lõpust oli joonistamine oma vaba loomingutahte väljenduseks. Joonistus oli ja on võrdväärne näitusekunst õlimaali, häppeningi, skulpuuriga.

    Oleme kõik ka praegu iganädalaselt joonistamist praktiseerivad kunstnikud. Me eelistame joonistada natuurist, ilma „fotofiltrita“. Ka see on meie jaoks loomingulisuse kriteeriumiks.

    Joonistamine on vaba, spontaanne, motiveeritud tegevus.

  • Seestpoolt või väljastpoolt

    Evi Arujärv

    Et Eesti edu on osutunud mõnevõrra virtuaalseks ja sisemised ressursid ammendunud, siis on ootuspärane, et ka uusi väljakutseid aduv peapiiskop manitses oma jõulukuulutuses inimesi väljastpoolt toetuspunkti otsima.

    Tõsi, pakutud „väljaspoolsus” ei kehastu labastes rahanumbrites, see ei ole miski muu kui ülitäiuslik personifitseeritud Absoluut – humanistliku egoismi positiivne antipood, mis eeldab hoopis alandlikkust ja leppimist. Tõsi, ajuti kõneldakse ka armastusest, osadusest ja võrdsusest Looja palge ees, aga see on eksitus, mille  põhjuseks on romantikute mõjul kujunenud komme tõlgendada pühakirja pateetilise humanismi vaimus. Nagu näiteks on juhtunud kuulsa fraasiga Pauluse läkitusest korintlastele: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?”. Selle tegeliku mõtte toovad järgnevad read: „Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.” – „Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks!” Siit selgub karm tõde, et inimese  maine kest on laenuks saadud ja tema tarkus on tühine – seega on tõesti põhjust alandlik olla.

    Mis ongi mõistlik. Personaalselt omaks võetud ja üldisest otstarbekusest võrsuv alandlikkus on eksistentsiaalse ja ökoloogilise ilmavaate ning loodususundite loomulik osa. Paraku ei lähtu ükski monoteistlik usund, ka kaasaegne tarbimisreligioon, otstarbekusest, vaid võimust, mille annab raha. Ja võimu ideaalne sihtpunkt on inimene kui tühi anum, zombilaadne olend, mille täitmine on mingit laadi transtsendentsi maaletoojate  privileeg. Muidugi, inimesed on kavalad, täidetust ehk usku ja veendumusi võib alati asendada: show, rituaalid ja butafooria. Pole erandiks ka kirik ise, mis liibub väljaspoolse superautoriteedi asemel andunult kivikujude, riigivõimu ja tema rahakoti najale, hoolimata sellest, et tolle riigi pühitsetud põhimõtteks on hedonistlik egoism: omaenese maise kesta piirideta, majandusedu vankri ette rakendatud, naudisklemisest enesehävituseni ulatuv ekspluateerimine ehk „Jumala templi rikkumine”. Selle templi huvides tasubki loota, et majanduskriis toob kroonukristlusega tsementeeritud ultraliberalismi mulli puhast õhku „väljastpoolt”.

    Aga „väljaspoolsuses” vastupidises, superautoriteeti välistavas tähenduses peitub iva. Autoriteetidest distantseerumine, mõtteline kõrvaltvaade olevale on ülitähtis inimlik mõttetoiming. See on nii tõelise religioossuse kui ka ühiskondliku mõtlemise positiivne lähtepunkt. Erinevus on selles, et puhas religioossus, mida toidab isiklik teadmine olemise kummalisusest ja kosmilisest üksindusest, ja mis hõlmab arukat leplikkust, on täiesti  võimalik mõistulugude ja tõlgendajateta, aga inimese kollektiivne eksistents vajab korrastamiseks suuri lugusid ja nende vahendajad.

    Paraku hoiavad suured lood kõige kauni kõrval koos ka vaimseid impeeriume, tekitavad pimedaid, suletud kohti. Viimastel kümnenditel oleme kaelani uppunud mitme vana ja uue loo postmodernsesse segasousti, mille sideaineks on ultraliberaalne turufundamentalism. Seegi on suhteliselt hämar ja kitsas koht. See-eest on vahendajate seltskond värvikas: endised nõukogude  bürokraadid, miilitsad ja julgeolekueksperdid, täienduseks noorema põlvkonna poliitkarjeristid, üksteist osavalt poriga pildumas ja meisterlikult isamaalis-klerikaalseid loosungeid turumajanduse ja eurosotsialismi mantratega põimimas.

    Seda kõike võikski koduselt armsaks poliitkitšiks pidada, kui too seltskond ei kalduks liiga visalt ja maitsetult „väljaspoolsete” superautoriteetide nimel eetilise puhastumise talguid ja inimjahti korraldama. Õnneks on inimesel vähem soliidsete andide kõrval ka intellektuaalset  ürginstinkti, mis käsib säilitada vaadet väljastpoolt – seda enam, mida rohkem show-juhte püünele kerkib.

  • Birgitta festival valge tuvi tiiva all

    Toomas Velmet

    Festival on tänaseks jõudnud oma mõõtmetelt parajusse, s.t ei tapa mahtudega, ja seda jõuab mõnuga jälgida. Senisel kolmel festivali aastakäigul on välja kujunenud meeldiv programmistandard, s.o midagi eelmisest programmist: Orffi “Carmina burana”, Piazzolla “Maria de Buenos Aires”; midagi, mis on superesituses: Poulenci “Karmeliitide kahekõned” (2005), Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” (2006). Lisaks sensatsiooniline lehekülg vene kultuurist: Helikoni ooper, Novaja Opera ning nüüd ka Russian Imperial Ballett (Vene Keiserlik Ballett) selle legendaarse juhi ning asutaja Gediminas Tarandaga.

    Igal festivalil on oma oratoriaalne suurvorm või vahest ka kaks, seekord algas Birgitta festival Arthur Honeggeri dramaatilise oratooriumiga “Jeanne d’Arc tuleriidal”.

    Kindlasti sisaldab festivali menüü ka külastajatele magustoitu kergemasisulise, kuid kõrgväärtusliku muusika näol, olgu selleks siis “Viimse reliikvia” muusika Tõnu Naissooga või Tõnis Mägi Tallinna Kammerorkestriga või tänavune eriti provokatiivne “Tchaikovsky.Ballet@Classics.Jazz” suurejoonelises koostööprojektis, kus osalised Novaja Opera orkester, Imperial Ballet, Estonian Dream Big Band ja eesti jazztantsijad.

    Siin oli jazzipoole peakangelaseks Soome selle valdkonna tuntuim tegija “Benny Goodman” – Antti Sarpila. Kokku said Tšaikovski populaarsed ja esituselt kõrgetasemelised balletinumbrid ning nende jazzitöötlused Antti Sarpilalt pealkirjaga “Tchaikovsky in Swing”. Tõsi, enamasti vastupidises järjekorras. Koreograafid Victor Marius Alphonse Petipa (1818–1910), Lev Ivanov (1834–1901), Vassili Vainonen (1901–1964), Gediminas Taranda ja Jüri Nael, Kaarel Väli ning Krista Köster.

    Suurima, pea võimatuna tunduva transformatsiooni on läbi teinud aga Pirita kloostri varemed, millest on saanud korralik, katusega kaetud, tõusva parteri, suure lava, orkestriaugu ning umbes 1000 istekohaga “väliooperimaja” koos nunnade ja munkade terrassiga. Tõsi, siin oli tajutav teatav ahistav suhe nunnade poole suhtes, kuna sumedas augustiöös puudus seal valgustus. Vastupidiselt eredalt, isegi pimestavalt valgustatud munkade poolele. Või oli selles midagi vallatult provokatiivset?

     

    Tuult improviseerivaisse jalgadesse!

    Novaja Opera ja Antti Sarpila on mulle tegelikult vanad tuttavad, sest juba aastavahetusel 2005/2006 üritasin Moskvas pääseda etendusele “Opera@Jazz” Antti Sarpila ja Oleg Lundströmi nimelise Orkestriga, kuid ei õnnestunud. Õigemini oleks õnnestunud pääseda lavale lisatoolidele, mis oleks bigbändi puhul olnud ilmselt viga.

    Siinkohal tahan juhtida tähelepanu veel ühele meeldivale, aga äärmiselt olulisele asjaolule. Eelmisel õhtul Štšedrini “Carmeni” ja Raveli “Bolero” etendusel jõudsin imestada soodsa akustika üle ja alles nüüd märkasin orkestris mikrofone. Tunnistan, et see on esmakordne vabaõhuetendus (vaatamata katusele on õhk ju ikkagi vaba), kus võimendus (režissöör Maido Maadik) oli esitatava tasemel nii sümfooniaorkestri kui ka bigbändi puhul. See, et viimasel õhtul tundus mulle panoraam ehk pisut vildakana, oli kindlasti tingitud minu servapealsest, parempoolsest istekohast.

    Lõpu-show sissejuhatuseks ütles maestro Eri Klas, et kuna festivalil on juhtunud “hirmsaid asju”: on põletatud noor tüdruk (Jeanne d’Arc), Lucia on hullunud (“Maria Callas – muusikaline ohvriand”), Carmen on tapetud (“Carmen-süit”), siis on aeg ka pisut vallatleda Tšaikovski ja jazziga. Ning lisas, et seda tehakse festivali üllatuskülalise kaitsva tiiva all ja selleks oli üks valge tuvi. Tuvi ei jäänudki tulemata ning jalutas (!) lavale ja lavalt kesk voogavat tantsu, et mitte öelda balli. Täitus ka kõigi dirigentide eluaegne unistus, kordki juhatada näoga publiku poole, kui maestro Klas balliperemehena koos perenaisega lavale ilmus.

    Novaja Opera orkester ja Estonian Dream Big Band olid absoluutselt võrdsed partnerid koos oma dirigentidega ja Imperial Ballet absoluutselt vapustav. Show teises pooles tõi jazzipoole illustreerijana kõrgtaseme lavale anonüümne (kahjuks) peotantsupaar ja ka nn jazztantsijad said tuult oma improviseerivaisse jalgadesse.

    Finaaliks, pärast “Uinuva kaunitari”, “Luikede järve” ja “Pähklipureja” popnumbrite assortiid, tulid lavale kõik, kes tantsida oskasid, ja demonstreerisid Estonian Dream Big Bandi saatel vaheldumisi oma virtuoosseid ja kaelamurdvaid trikke. Publik ei tunginud väljapääsude poole, vaid korraldas marulise standing ovation’i kuni tulede kustumiseni.

    Muide, sama oli toimunud ka eelmisel õhtul, kus “Carmen-süit” oli väga hea, aga “Bolero” absoluutselt vapustav nii oma ideelt (Gediminas Taranda) kui teostuselt.

     

     

  • Kes võitleb tuuleveskitega?

    Mari Laaniste

    Prohvet Muhamedi karikatuuride pildisõja nagu iga teisegi sõja ees on ajend ja taga põhjus. 30. septembril Taani ajalehes Jyllands-Posten avaldatud 12 karikatuuri on ajend selle nähtuse kõige puhtamal kujul: tühine intsident, millest on sihiteadlikult üles puhutud üle maailmajagude ulatuv konflikt. Eesti press tõenäoliselt ei vaevu neid pilte enam ära trükkima, kuid kas või Wikipedia vahendusel võib igaüks ise veenduda, et tegu on võrdlemisi leebe, enamasti lausa hambutu kraamiga. Omaaegsete Nõukogude satiiriajakirjade karikatuurideski käis ametlik kapitalismirappimine märksa räigemas toonis, rääkimata sellest, et need on mitu korda kahvatumad kui nüüdisaegsete Ameerika karikaturistide nagu Ted Ralli või Aaron McGruderi pidevalt üleriigilises pressis avaldatav koomiksivormis kriitika USA võimude, ühiskonnakorralduse, välispoliitika jne aadressil. McGruderi ülipopulaarne koomiks “The Boondocks” on seejuures paljudes seda avaldavates valitsustruu hoiakuga lehtedes ainuke alternatiivseid seisukohti esindav element. Samas, et lääneliku karikatuurivabaduse illustreerimisega mitte liiale minna: Ameerika Ühendriikide viimase 15 aasta karikatuuriajaloos on ka Mike Diana juhtum, kus oma põlve otsas trükitud koomiksites inimeste sandistamist ja äärmist seksuaalset vägivalda kujutanud karikaturist võeti selle eest kriminaalvastutusele, vaatamata apelleerimisele põhiseaduslikule sõna- ja väljendusvabadusele.

    Lääne kultuurikoodi kohaselt on hea demokraatlik tava naljapilte mitte liiga tõsiselt võtta ning loota toimetajate ja väljaandjate arusaamale hea maitse piirist ning lugejaskonna vastuvõtulävest. Edasise osas teeb omad korrektuurid juba turumajandus: karikaturist ei saa ennast elatada piltidest, mida lehed avaldamast keelduvad. Niisiis toimib selles sfääris nn tsiviilkontroll ning agressiivselt provotseerivate pilapiltide trükkisaamine on võrdlemisi keeruline, rääkimata sellistest, mis võivad käia mõne “paragrahvi alla”. Ent mõte ametlikust riiklikust kontrollist karikatuuride üle assotsieerub samas kultuurimudelis üheselt vastuvõetamatu totalitarismi ja taunitavusega. Ja ajalehe vabadus avaldada soovi korral mõned maitsetud karikatuurid on see põhjus, mille eest Euroopa pildisõjas seisma peab.

    Jyllands-Posteni 12 pildi tagamaaks ei olnud juhuslik katse lehe huumorinurga teemade ringi avardada, vaid teadlik pinnasondeerimine probleemsel teemal: näitlikustamaks turvalise ja demokraatliku Põhja-Euroopa heaoluriigi loomeinimeste seas maad võtnud enesetsensuurini viivat hirmu islamiäärmuslaste viha alla sattumise ees. Olukord, kus kristluse suhtes on sisuliselt kõik lubatud, ent islami suhtes tänu väikese osa äärmuslaste agressiivsele hirmutamistaktikale ja vägivallaähvardustele mitte, s.t eesrindlikus sõnavabaduses kehtivad de facto topeltstandardid, on kahtlemata polemiseerimist väärt. Taani võimude põhimõttekindlus mitte tunnustada nende topeltstandardite kehtimist ametliku vabandamisega on tervitatav. Kahtlemata oli Jyllands-Postenil õigus need pildid avaldada. Samas on kogu Euroopa selle otsuse tagajärjel silmitsi mõrkjalt retoorilise küsimusega, kas on ikka alati mõtet anda ettekääne kellelegi, kes otsib ettekäänet. “Pildiskandaal” pole üks lehenumber – isegi islamiäärmuslased teavad, et ajalehed on mõttetu, kaduv makulatuur –, vaid väikese huvigrupi, imaam Ahmad Abu Labani juhitud Taani Islamiühingu korraldatud sihilikult õhutatav, desinformatsioonist ja laimust toidetud massihüsteeria, millest pigistatakse Lääne-vastaseid meeleolusid soosivates riikides ja ringkondades välja kõik, mis vähegi võimalik. Praegu Euroopa saatkondi ründavatest meeleavaldajatest ei tea suurt keegi küsida, kust tulid need “täiendavad” märksa räigemad pildid, mida näidatakse neile Euroopa lehtedes avaldatute pähe. Ja püha viha täis aetud tõsiusklikele moslemitele Araabia maade lehtedes võrdlemisi tavapäraste antisemiitlike karikatuuride näitel silmakirjalikkusest rääkimine on ajaraisk.

    Euroopa on relvaks valitud “tsiviliseeritud dialoogiga” pildisõjas ilmselgelt kaotaja pool. Kahjude täpset ulatust on praegu veel raske hinnata, ent selle loo järelmõju venib ilmselt aastatepikkuseks. Võidavad aga need, kelle põhjus selle sõja pidamiseks on süvendada võõrandumist, külvata usaldamatust ja õhutada islami ja Lääne ühiskonna konflikte. Kõige õnnetumalt kannatab pildisõjas aga islamikogukonna rahumeelne ja ratsionaalne osa, kes kurikuulsatest karikatuuridest numbrit ei teinud, ent kelle võimalik kõlapind Lääne pressis, nii vähe kui seda on alles jäänud terrorismi, aumõrvade jm islamiusuga seostatavate sügavalt negatiivsete teemade kajastamise kõrvalt, jääb piltidest üles puhutud lahingute võrra ka sõnavabaduse tingimustes ainult väiksemaks.

     

  • Martin Vuksi fotonäitus

    Haus Galerii

    Alates teisipäevast, 22. jaanuarist on Haus Galeriis avatud fotokunstnik Martin Vuksi isiknäitus „Dr. Op“.
    Näituse pealkiri viitab nii veetilgale (ingl. k. “drop”) kui ka op-kunstile. Fotoseeria koondab endas valiku puhtaid lakoonilisi teoseid, milles autor on jäädvustanud vee liikumist, langemist ja voolamist sekundi murdosade jooksul – ajaühikud, millesse veetilk on püütud, on suurusjärgus 1/45 000 sekundit.

    „VESI on meie elu ümbritsenud lahutamatu osana samuti nagu AEG ning nagu on pidevas liikumises aeg, nii teeb seda ka vesi. Kui aga kokku panna liikuvad veetilgad ning jäädvustada neid lühikeste säriaegadega, saame kokku idee ja tööd, mille tulemusena sündis näitus „Dr. Op“. Erinevad veest tekkinud kujundid on nagu skulptuurid, millele võib igaüks oma fantaasiast lähtudes nime leida.

    Igapäevases kiires elus libiseme lühikestest hetkedest üle, märgates vaid muutusi, mis toimuvad pikemate ajavahemike jooksul. Kutsun teid koos näitusega rohkem tähele panema lühikestes hetkedes toimuvat meie ümber,“ ütleb autor.

    Martin Vuks (1968) on lõpetanud Tallinna Sidekooli fotograafia erialal ning õppinud Visuaaliviestinnän Instituutti VVI Oy-s Tamperes. Pälvinud Eesti Noorte Foto aastapreemia (1991), näitustel esineb alates 1989. aastast. Erialase töö kõrvalt tegeleb ka fotograafiakursuste korraldamisega ning osaleb Eesti Loomakaitse Seltsi juures vabatahtliku fotograafina.

    Näitus jääb avatuks kuni 1. märtsini 2013 E–R 10–18, L 11–16.

  • Kultuurkapital jagas tunnustust

    Sirp

     


    ARHITEKTUUR

     

    Ilmar Valdur, Andres Ojari, Markus Kaasik, Kalle Komissarov ja Mihkel Tüür Pärnu raamatukogu arhitektuurne terviklahendus. Pärnu raamatukoguhoonet on ehitatud juba õige mitmeid aastaid: eks põhitakistus oli ikka raha, kuid ega see lihtne ülesanne olnud, alates juba projekteerimisest. Nüüd on raamatukogu valmis ja autorid ise rahul. Hoone on surutud Stalini- ja Hruštšovi-aegsete korrusmajade vahelisele alale, mis aastakümneid oli unarusse jäetud kui linna tagahoov. Sealsamas on aga bastionide vöönd, komtuurilossi varemed ning läbi aegade linna ühe olulisema vabaõhupidude ja -etenduste  paigana kasutusel Vallikäär. Ja Endla teatergi jääb vaid üle tänava. Vallikäär on praegu küll konstrueerimisjärgus, kohe selle kõrval seisab kuurortlinna üks arhitektuurseid pärle – arhitekt Siinmaa kodumaja. Nii et oli, millega arvestada ja sobitada, iseäranis, kui mõelda ka selle peale, et viiskümmend aastat tagasi valminud kortermaju ja ühiselamuid on viimasel ajal suhteliselt vabalt ümber ehitatud. Aga tulemus on terviklik lahendus ja mis peaasi: linn sai puhtalt raamatukogu kõrval boonusena veel mitmeotstarbelise 150-ruutmeetrise saali, mida saab kasutada kinosaalina, restorani, spetsiaalse muusikakirjanduse lugemissaali vms. Pärnu uue kunsti muuseumi hoone tulevik on endiselt  hämune (kuigi linnavalitsus annab endiselt lubadusi, et ka uues hoones on ruumi kunstigaleriile, kuid kui suurele, on iseküsimus), kesklinna kino ammu likvideeritud, nii et loodetavasti saab raamatukogust Pärnu filmifestivali kodu.

     

    AUDIOVISUAALNE KUNST

    Asko Kase Aasta film „Detsembrikuumus“. Kultuurkapital võiks ju, aga hästi ikkagi ei saa mööda vaadata rahva maitsest. Režissöör Asko Kase mängufilmi ”Detsembrikuumus” on seni vaadanud ligikaudu 50 000 silmapaari, kelle võrdluseks seda,  et viimane PÖFF kogus umbes sama palju seansikülastusi. Nii et filmisõpru meil esialgu õnneks jätkub ja filmisõber on kindlasti ka osa rahvast. Filmi peetakse kollektiivseks kunstiks, meeskonnatööks, kus isiksuste keemia ja loomingulised veregrupid peavad klappima, aga kunstilise tulemuse kui linateose eest vastutab esmajoones ikka režissöör. Tema on nagu kapten laevas, kes võidakse pärast õnnetust leheveergudel risti lüüa. Mingis salongis antakse teinekord vastu päid ja jalgu ka produtsendile, kes on justkui reeder, rohkem kuivamaarott kui võttepaigus tule all olija.  Lavastaja Asko Kase ja kogenud produtsent Artur Talvik nägid ”Detsembrikuumust” tehes ühtviisi valu ja vatti, müdistasid õlg õla kõrval võttepaigus, vahel kogu öö vile vee peal. Enne seda olid omajagu ”higistanud” ka stsenaristid, häid näitlejatöid, rääkimata operaatorist, tehti hulgi. Miks siis nüüd ainult režissöör esile tõsteti? Mullu ja pälvis ”Sügisballi” eest kulka auhinna kolm peamist tegijat. Aga nüüd on asi selles, et ”Detsembrikuumuse” puhul on raske mingit kitsast kineastide tuumikut välja valida. Kuidas sa neid trobikondi mõõdad ja kaalud? Seega jäi sõelale vaid režissöör ja see on õige otsus. Sest noor Asko Kase tegi ju ikkagi debüüdi täispika kunstilise mängufilmi vallas  ning ”Detsembrikuumust” mäletatakse nagu ”Nimesid marmortahvlilgi”. Monumendid on suured ja kallid asjad, aga ega need alati seepärast suur kunst pea olema.

     

    HELIKUNST

    Peep Lassmann Juhtroll Eesti muusikaelu ja muusikahariduse edendamisel ning särav interpreeditegevus. EMTA rektor, Eesti Muusikanõukogu president, Eesti Klaveriõpetajate Liidu esimees, Balti Muusikaakadeemiate Assotsiatsiooni asepresident, Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu esimees, RO Estonia nõukogu  ja Eesti Interpreetide Liidu juhatuse liige … See pole pelgalt auametite loetelu, vaid tõsine töö, mida Peep Lassmann Eesti muusikamaastiku kujundamisel juba pikemat aega teinud. Muusikaakadeemia on tema „teine kodu“ juba üle 40 aasta – alates sinna astumisest 1966. Aastast 1973 pedagoog, on tal päris uhke järelkasv: Marko Martin, Mati Mikalai, Ralf Taal, Kai Ratassepp, Marrit Gerretz-Traksmann, Age Juurikas ja Diana Liiv. Ent siiski, ja eriti lõppenud 2008. aasta valguses, mil Lassmann säras eeskätt tegevmuusikuna, tahaks siinse esiletõstmise taga aimata teda kui Eesti üht silmapaistvamat pianisti. „Paralleelselt kahe  asjaga tegelemine on päris keeruline, kolmega aga peaaegu võimatu. Ometi on kõik tegevusalad väga huvitavad ja põnevad, mistõttu olen leidnud niisuguse lahenduse, et tegelen üheaegselt kahega kolmest,” on ta öelnud. Õnneks oli tema 60. sünnipäeva aastal üks neist kolmest kindlalt klaverimäng, lisaks enese juubelikontserdile ka Olivier Messiaeni 100. sünniaasta märkimine mitme soolokavaga Nargeni festivalil („Lindude kataloog” kirgliku linnuvaatleja interpretatsioonis!) ja aasta lõpul koos organist Toomas Trassiga ning veel mitmeid ülesastumisi eri koosseisudega. „Kõige vahetum rõõm on ikkagi õnnestunud kontsert,” tunnistas Peep Lassmann laureaate tutvustanud telesaates.  Seda rõõmu pakkus eelmine aasta nii pianistile endale kui tema arvukale kuulajaskonnale.

     

    KIRJANDUS

    Mari Tarand „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Toomas Pauli eelmise aasta lõpus välja öeldud tabav mõiste „postbelletristlik ajastu” kutsub laiemalt interpreteerima. Üks selle võimalikke sisusid võiks viidata mälestuste populaarsuse jõulisele kasvule. Elulooline aines tundub praeguses Eestis olevat atraktiivsem fiktsioonist või fiktsiooniks pürgivast. Varjamatult eraelulised nüansid, meenutused  rohkem või vähem tuntud inimeste noorusest või lähiminevikust ujutavad üle raamatupoodide riiuleid ja libisevad järjekindlalt lettidelt ostjate kottidesse, romaanidest ja novellidest järjekindlamalt. Selle taustal tundub Mari Tarandi „Ajapildi sees” auhindamine aja- ja asjakohasena. Eks seegi on kirjutatud mäletades Juhan Viidingu noorusaastaid. Kirjanduse sihtkapitali rõhutatud aususe ja siiruse aspekti kõrvale või lausa selle ette võiks asetada Mari Tarandi tekstist hoovava leplikkuse, rahu, nukra helluse. Veel enamgi – „Ajapildi sees” on nõnda peene- ja nüansitundeliselt kirja pandud, et neid ääretult isiklikke  mälestusi võib vabalt lugeda ka suurema poeetilise üldistusena. Siit leiab ju üldinimliku loo ühe tundliku poisi ja tema jõulise ema keerulisest armastusest. Siin otsitakse ja leitakse kadunud aegu ja ajastut. Ja mis peamine – Mari Tarandi vahendatuna iseloomustab seda kadunud aega elu ja ilukirjanduse omavaheline põimumine, luuleraamatute maailm lihvib kohati lohututki tegelikkust, raamatukogust saab kiindumust ja kiivust tekitav pereliige. Inimesed nagu raamatud, raamatud nagu inimesed. Nii et kõige muu ilusa kõrval mäle(s)tab „Ajapildi sees” tõeliselt belletristlikku aega.

     

    KUJUTAV JA RAKENDUSKUNST 

    Maarja Kask, Neeme Külm, Ralf Lõoke ja Ingrid Ruudi Keskkonna- ja geopoliitilise ruumiinstallatsioon „Gaasitoru” XI Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Kui väga norida tahta, siis kuulub ruumiinstallatsioon „Gaasitoru” arhitektuurivaldkonda, sest seda eksponeeriti rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. Kuid just see asjaolu aitab kaasa, et „Gaasitoru” võib pidada tõeliseks kordaminekuks või isegi „läbi aegade parimaks Eesti biennaaliprojektiks”, nagu on nimetanud seda Maria-Kristiina Soomre (vt Sirp 19. IX 2008). Soomre toob esile projekti „globaalse haarde ja universaalsuse, kõiki kõnetava teemakäsitluse ning sõnumi perfektselt  minimalistliku vormistuse”. Siia tuleb lisada interdistsiplinaarsus ehk valdkondade piiride eiramine, mis iseloomustab ju viimase viiekümne aasta avangardistlikku (või postavangardistlikku) kunsti. Nii et igati kiiduväärt, et kõigepealt arhitektuuribiennaali konkursi žürii ja nüüd siis ka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital ei läinud teoreetiliselt ammu ületatud, kuid reaalselt ikka veel olemas barjääri ohvriks. Giardini
    aias Vene ja Saksa esinduspaviljoni ühendanud kollane toru ehk madu muretus Eedeni aias, nagu oli seda iseloomustanud biennaali peakuraator Aaron Betsky, viitab nii reaalsetele kui ka kunsti(arhitektuuri)maailma võimusuhetele, sest mis vanima ja etableerunuma  kunstibiennaali spetsiaalne ekspositsioonipaik Giardini muud on kui „kinnistunud globaalsete võimusuhete paradiis”. Kuigi just selle kaudu (ja abil) jõuab nii mõnigi provintsikunstnik kunstimaailma huvi orbiiti. „Gaasitoru” oleks võinud teostada ka vähema vaeva ja rahaga, kontseptuaalne pool poleks sellest sugugi kannatanud, vahest võitnudki, kuid perfektne teostus ning eelkõige tänuplakatid Nord Streamile viitavad veel ühele asjaolule: näha kunsti, ka kõige isepäisemat ja novaatorlikumat kunstiavaldust ärist, turust sõltumatuna oleks ilmne naiivsus, kuid äri ja kunsti samastada aga liialt küüniline. Hea seegi, kui seda seost osatakse läbi näha. 

     

    NÄITEKUNST

    Projekt „Tagasi Vargamäele” Tõe ja õiguse otsimine julguse ja hingega! Teatri aastapreemia laureaat – Tammsaare-lavastuste suvine maratonprojekt väärib tunnustust. On täitunud Elmo Nüganeni kunagine unistus mängida Vargamäel nelja Tammsaare-lavastust, ehkki ideed kujundasid ka teised asjaolud peale unelmate: teatrimaja ehituse ootuses kavandas Linnateater nimme suvisesse maratonprojekti need Tammsaare-tõlgendused, mida ehituse ajal nagunii mängida poleks saanud. Lisaks sobitus ettevõtmine sujuvalt vabariigi 90. aastapäeva  programmi. Ent, mis oluline – suurejooneline, pisut hullumeelnegi suveprojekt õnnestus ja oli igati publikumenukas. Huvitav, kuidas projektis osalenute arvule mõeldes preemiaraha jaotatakse? Üks variant oleks luua fond projekti kordamiseks ka tänavu suvel, nagu kuuldavasti plaanis. Aga eks see ole tunnustatute enda otsustada. Tahtmata vähendada Vargamäe teatriteo väärtust, väike tagasivaade eelmistele laureaatidele: 1995. aastast alguse saanud aastapreemia (mille valib välja siiski sihtkapital ja kinnitab nõukogu) on püüdnud märgata teatrimaastikul pigem peavoolu kõrval sündinud lavastusi, teatritekste, rolle, raamatuid. Ühesõnaga tunnustada  midagi, mis märtsikuu teatri aastapreemiate raamidesse alati ei mahu. Näiteks parimad algupärandi lavastused nagu KruusvalliMikiveri-Klenskaja „Hullumeelne professor, tema elukäik” (1996) ja Kõivu-Pedajase-näitetrupi „Peiarite õhtunäitus” (1997). Või siis tunnustus loomingulise pühendumise, kõrgvormi säilitamise eest: Aarne Üksküla (1998 ja 2003), Ervin Õunapuu (1999), Liina Olmaru (2000), Mare Tommingas (2007). Või teatrikunstnike kollektiivi loodud teos „Kunstniku aastaraamat” (2005). Seega jätkuvat otsingulist vaimu ka näitekunsti sihtkapitali liikmetele, leidmaks suurte varjust seda erilist, mis esmapilgul vahest kohe silmagi ei torka. 

     

    RAHVAKULTUUR

    Eesti Pärimusmuusika Keskus Pärimusmuusika Aida missioonikindel ja tulemusrikas avahooaeg.

     

    KEHAKULTUUR JA SPORT

    Raul Rebane Olümpiavõitja Gerd Kanteri taustajõudude pikaajaline tulemuslik juhtimine. 

     

    SIHTKAPITALIDE AASTAPREEMIAD 2008

    ARHITEKTUURI SIHTKAPITAL

    Peep Jänes Raudna Põhikooli spordihoone – ajaloolise ringtalli ja tänapäevase spordihoone – meisterlik ühendamine

    Mari Hammer, Tiiu Lõhmus, Helve Ilves ja Villu Kadakas Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumihoone kõiki ajaloo etappe respekteeriv põhjalik restaureerimistöö

    Arhitektuuribüroo Laika, Belka & Strelka kestev loominguline kõrgvorm inimsõbraliku ruumi loomisel

    Maarja Kask, Neeme Külm, Ralf Lõoke ja Ingrid Ruudi maju ja riigipiire ületav arhitektuurinägemine – Eesti ekspositsioon „Gaasitoru” Veneetsia 11. arhitektuuribiennaalil Arhitektuuribüroo Salto AB Tartu Kesklinna Kooli juurdeehituse kui iseseisvat väärtust loova uuendusliku ruumistruktuuri kavandamine

     

    AUDIOVISUAALSE KUNSTI SIHTKAPITAL

    Peep Puks elutööpreemia Armin Altorf parim taustajõud Ly Pulk Missioonipreemia

    Ain Mäeots debüüdiauhind mängufilmi „Taarka” eest

    Rene Vilbre parima mängufilm „Mina olin siin”

    Priit Pärn ja Olga Pärn parim animafilm „Elu ilma Gabriella Ferrita”

    Mait Laas parim dokumentaalfilm „Aja meistrid”

    Armin Karu mitterahaline metseenipreemia isikliku panuse eest Eesti filmikunsti.

     

    KEHAKULTUURI JA SPORDI SIHTKAPITAL

    Üllar Põvvat pikaajaline tulemuslik töö veemotospordi arendajana ning noorte veemotosportlaste juhendajana

    Kalmer Musting pikaajaline tulemuslik töö käsipalli arendajana, käsipallurite arendajana ja suurima panustajana

    Põlva kujundamisse rahvusvaheliselt tunnustatud käsipallikeskuseks

    Remigija Nazaroviene pikaajaline tulemuslik töö kergejõustiklaste juhendajana ja koondislaste Pekingi olümpiamängudeks ettevalmistajana

    Mehis Kard pikaajaline tulemuslik erinevate spordialade arendaja

    Ülle Viinapuu pikaajaline tulemuslik töö suusaspordi arendajana

     

    KUJUTAVA JA RAKENDUSKUNSTI SIHTKAPITAL

    Elin Kard Hobusepea ja Draakoni galerii juhtimis- ja kureerimistegevus ning galerii ajalugu kajastava kataloogi koostamine

    Reeli Kõiv ülevaatenäituse „Eerik Haamer: Kahel pool merd” kureerimine Kumus ja Tartu Kunstimuuseumis ning Eerik Haameri monograafia koostamine

    Tõnis Saadoja personaalse mälu ja elukeskkonna vahelisi suhteid uuriv kontseptualistlik maalinäitus „Kodulinn Tallinn”

    Anu Juurak multimediaalne näitus-installatsioon „Mis tunne on surra?” Tallinna Linnagaleriis.

     

    RAHVAKULTUURI SIHTKAPITAL

    Raimo Pullat rahvusvahelise aastaraamatu „Vana Tallinn” 20. juubeliköite koostamine ja väljaandmine

    Sirje Osipov folklooriseltsi Hoiuspuu kõrgetasemeline esinemine Leedus folkloorifestivalil Baltica 2008

    Ene Pars näitus „Uuesti uus” korraldamine Asta Tagel 13. käsitööpäevade korraldamine Põlvas Teater Liblikapüüdja hingestatud kujundiloome 2008. aasta luulelavastustes

    Janika Oras regilaululine kuulutamine, tuulutamine ja tähistamine

    Kuno Areng festivali „Gustav Ernesaks 100” korraldamine

    Hirvo Surva Revalia Kammermeeskoori peadirigent

     

    Kirjanduse ja näitekunsti sihtkapitalide aastapreemiad antakse välja kevadel, kirjanduse preemiad emakeelepäeval ja näitekunsti preemiad

    rahvusvahelisel teatripäeval. Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad anti välja 2008. aasta 1. oktoobril, rahvusvahelisel muusikapäeval.

  • Pidu “Carmeni” ja “Booleroga”

    Tiiu Levald

    Carmeni rollis oli seekord üllatuslikult blond naisterahvas, kes mängleva mõnuga nautis oma mõju meestele. Ootamatult kirglikuks ja siiraks kujunes “lilleaaria” viiulitele usaldatud teemaarendus – siin avanes kahe noore Armastus täies ilus. Anastassia Mihheikinas ja Nariman Bekzanovis oleks nagu liikuma hakanud mingi täiesti uus hoovus, tekkis energiavoog, mis haaras endaga kaasa ka publiku – aplaus oli spontaanne ja pikk.

    Väga sugestiivsed ja mehised oli Korrehidoor Volodimir Šmigelski ning Toreadoor Anatoli Kazatski tantsituna. Kuid eriliselt jäi silma Saatuse rollis Jelena Kolesnitšenko: tema erakordselt siugjas figuur mustas liibuvas trikoos ja liigutuste väljakutsuv ning maagiline toime ei kao meeltest niipea. Kõrvu jäi helisema saatuslik “Kaardiaaria” teema, mille esitasid erakordselt tummise tooniiluga tšellod.

    Raveli “Boolero” on samuti sündinud baleriini soovil, nimelt tellis selle tolleaegne balletitäht Ida Rubinstein ja ballett esietendus 22. XI 1928 Pariisi Grand Operas. Sellest saadik on teost saatnud edu ja ka meie Estonias on selle muusika juurde pöördutud lausa kolmel korral. Mulle on eriti sööbinud meeltesse 1959. aasta Vladimir Burmeistri (Moskva) lavastatud lühiballettide õhtu: “Chopiniana”, “Boolero”, “Straussiana”. Siin kiirgasid heleda valgusega meie balletiloo kaks säravamat tähte: Helmi Puuri liigutuste plastika ja kogu olemuse lüürika samastus südantpitsitavalt Chopini kurbusega ning Ülle Ulla loodud Andaluusia karakterile omane vaoshoitud “tuli tuha all” oli äärmiselt kirgastav. Need anded on olnud kindlasti ainulaadsed tolles ajas ja jäävad selleks seni, kui on mäletajaid – see seletamatu “miski” on ajatu!

    Antud õhtul sai näha täiesti ootamatut kontseptsiooni. Keiserliku Balleti looja Gediminas Taranda oli usaldanud koreo­graafia loomise Nikolai Androssovile, kes on ilmselt saanud süžeeks inspiratsiooni Raveli poolt kasutatud Aafrika ja Mauritaania rahvamuusika motiividest. Ka kostüümikunstnik on andekalt lähtunud egiptuse ja mauri kultuurist ning andnud tantsujoonisele lisavõimalused. Kogu lugu on andekalt üles ehitatud ühele väga inimlikule teemale – inimese soovile tõusta jumalikule tasandile. Ülempreester viib oma rituaalse, järjest pingestuva tantsuga enese sellisesse ekstaasi, et talle näib ka Jumalanna elustuvat ning oma pjedestaalilt tema juurde maale laskuvat (sealjuures üle inimkehade!). Kuid illusioon puruneb ja preester heidetakse põrmu.

    Koreograafia oli efektne, liigutuste korduv element samastus muusikas korduvaga, arenedes oma joonistes huvitavaks müsteeriumiks järjest pingestuvas rühmatantsus – preestrite ja preestrinnade tantsujoonised põimusid ning haakusid plahvatuslikuks kulminatsiooniks. Muidugi kõike seda kandis Ülempreestri (Gediminas Taranda) erakordse karismaga tantsijanatuur! Mehine, kohati isegi brutaalsena mõjuv, kuid samas lausa põletava kirglikkusega ennast ja teisi üles küttev. See oli tõeline kõrgprofessionaalsuse ja nüüdisaegse tantsujoonise kohtumine.

    Õnneks oli ka publik äärmiselt asjatundlik: mitte ainult tantsijaid vaid ka orkestri ja dirigent Eri Klasi panust tänati püsti seistes ja pikkade ovatsioonide ning jalgade trampimisega. See oli pidu!

     

  • Mõttemaastikud, elumustrid ja külarahvas

    Rael Artel

    Evar Riitsaar. Kuumiis. Akrüül, lõuend. 2005.

    hausi galerii

    Näitus “S.O.S.” Hausi galeriis kuni 9. XII.

    Tallinna linna piirist väljapoole jäävad kohad on tallinlase jaoks ikka vaid “romantilised piknikupaigad”, nagu üks kunstiajaloolane kord tabavalt märkis, ning seal viljeletav kunstki on peavoolu suhtes automaatselt “teine”. On ju üldlevinud (eel)arvamus, et väljaspool keskusi loodud kunstiproduktsioon on kui mingi pooleksootiline-pooletnograafiline nähtus, millega unustatud maanurkades tegelevad ekstsentrikud ja külahullud hobi korras päevatööst vabal ajal. Eks Tallinnast on ju ikka lihtsam sõita Londonisse või Nizzasse kui Obinitsasse.

    Seto maanurgas loodud kunstist rääkides, niipalju kui seda üldse distantsilt teha saab, jätaks meeleldi kõrvale kõik museaalsuse järgi lõhnava etnograafia, rahvatraditsioonide ja piirilepinguga seonduva. See pole siinkohal oluline. Seto kunstnikkond ei tegele enesekoloniseerimisega: ühelt poolt ei proovitagi vastata sellest kontekstist väljaspool loodud ettekujutusele ja projitseerida endale neist väljaspool arvatavat, teisalt pole võetud ka vabatahtlikult üle nn Suur-Eesti väärtushinnanguid ja kunstitaktikaid. Vastupidi, tegemist näib olevat erilise vaikse, kuid vastupanu hindava seltskonnaga, kes järjekindlalt ajab omal maal oma rida, räägib oma lastega omaenda keelt ja usub omaenda uskumisi. Ma ei tea ega julge öelda, kas Eesti on Setomaa suhtes kolonisaatori positsioonil, eriti, kui räägime kunstist Setomaal, kuid igatahes pole setod asunud oma loomingut kuidagi update’ima või kooskõlla viima üldlevinud reeglistiku ja väärtushinnangutega. Teemad, millega tegeletakse, on omad ja mõtestuvad pigem kohaliku konteksti kui üldiste jõujoonte valguses.

    Siinkohal võikski rääkida konkreetsemalt Erki Jürise ja Evar Riitsaare maalidest, mis kokku moodustavad näituse “S.O.S.” Hausi galeriis. Näituse pealkiri kõlab alarmeeriva appikarjena. Keda on vaja päästa? Mida on vaja päästa? Kas Setomaad? Või kunstnikke? Või kunsti? Tegelikult tundub, et olukord on kontrolli all ja kaks Lõuna-Eesti meest eksponeerivad kindlal käel oma viimaste aastate maaliloomingut.

     

    Riitsaare uued maaliseeriad

     

    Evar Riitsaar esitab kolm maaliseeriat: oma pere ja külarahva portreesid, ühte seltskonda nõidu või manajaid, ja müstilisi maastikke. Oma töödes on Riitsaar jätnud kõrvale äsja Hobusepea galeriis näitusel “Peko helü” nähtud kollaažitehnika ja kulgenud orgaanilisema maalilisuse suunas. Miniatuursete maastikumotiivide seeria (kuigi vahest mõned peaksid seda hoopis kuldse muna seeriaks) liigub pigem mõtlusmaastiku poole, kui üritab kujutada mõnda konkreetset või imaginaarset ruumilõiku. Vaated ja väljad tema teostel on vaevumärgatavad, kuid just see teebki tema tööd nii salapäraseks, täis poolmüstilist kuldset valgust. Portreed, millest jõulisim on kindlasti kunstniku autoportree roosal taustal, on maalitud naivistlikus laadis. Inimesed nagu inimesed ikka on pigem ausad ja tuttavad kui ilusad. Külarahvas ja teadjamad tegelased (neljal pruunis koloriidis keskmises formaadis teosel) on kogunenud näitusesaali osa saama kodeeritud sõnumist teise “S.O.S.-il” esineva kunstniku, Erki Jürise töödel.

     

    Erkki Jürise “Ümbersünnid”

     

    Mõned aastat tagasi Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud Erki Jürise eksponeerib “Ümbersündide” seeriat, mis käsitleb elu muutumisprotsessi, sünnist surmani ning geneetikast idamaade religiooni ja mütoloogiani. Elu fundamentaalne iseenda loomise ja uuenemise süsteem on protsesside võrgustik, milles iga muutus annab oma panuse kõigisse teistesse protsessidesse ja järgnevatesse ümbersündidesse. Tööd moodustavad retke läbi universumi elektromagnetilise, maailma bioloogilise ja vaimu mentaalse evolutsiooni. Tegemist on omamoodi meditatsioonipiltidega, mis vormilt matkivad mandalaid, kuid koondavad endasse suure hulga sümbolkujul informatsiooni kvantfüüsikast kosmoloogiani. Korrograafiaks nimetatud autoritehnikas maalid kujutavad endast valtsplekile söövitatud mõtestatud mustristruktuure, mis edasise korrodeerumise vältimiseks on kaetud õrna lakikihiga. Viimane muudab seeria väga valgussõltuvaks ja pakub vaatajale eriliselt meeldivaid värvi- ja valguselamusi.

    Pekost, kes samuti pidi sel näitusel kohal olema, ma parema meelega üldse ei räägiks. Ta on mulle alati tundunud tegelasena, kellest ei räägita. Ja millest ei saa rääkida, sellest on mõistlikum vaikida.

     

     

  • Ajalooseminar Okupatsioonide Muuseumis

    Okupatsioon Muuseum

    Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam ja Okupatsioonide Muuseum esitlevad:
    AJALOOSEMINAR “40 ja 30 – EESTI TAASISESEISVUMISELE TEED RAJANUD DOKUMENDID”
    Eesti vastupanuliikumiste 1972. aasta Memorandum ÜRO-le
    Euroopa Parlamendi 1983. aasta resolutsioon Balti rahvaste toetuseks

    Reedel, 25. jaanuaril kell 15:00-17:00 Okupatsioonide Muuseumis

    Dokumentide koostamist ja rahvusvahelist mõju analüüsivad:

    Euroopa Parlamendi saadik TUNNE KELAM meenutab teekonda Memorandumi koostamisest Euroopa Liidu liikmeks saamiseni;

    Eesti Demokraatliku Liikumise liige MATI KIIREND analüüsib 1970. aastate Eesti põrandaaluste liikumiste sümboolikat;

    Ajaloolane PEARU KUUSK kõneleb märgukirjadest kui Eesti vastupanuliikumise ühest võitlusvormist;

    Ajaloolane dr. LARS FREDRIK STÖCKER, räägib Memorandumi tähendusest eesti pagulastele.

    Seminar on mõeldud kõigile Eesti lähiajaloo huvilistele, eriti on oodatud ajalooõpetajad ja üliõpilased!

  • Viimaks ometi üks teaduse ajalugu!

    Olaf Mertelsmann

    Kõnealuse raamatu autorid Ken Kalling ja Erki Tammiksaar on valinud teistsuguse tee. Nende kirjutatud Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu vastab igati teaduslikkuse nõuetele, kuid on sellele vaatamata huvitav ja loetav. Raamat on igati tasakaalukas, kokku pole hoitud ka kriitiliste sõnade pealt ning tänu sellele ei ole tegemist „tüüpilise” juubeliväljaandega. Monograafia baseerub Eesti arhiivide ulatuslikel  arhiivimaterjalidel (kahjuks mitte Moskva omadel) ning vastava kirjanduse, kaasa arvatud memuaaride põhjalikul tundmisel. Oma 222 leheküljega ei ole raamat siiski liialt laiaulatuslik või tüütavalt pikk. Selle tööga on autorid kindlustanud oma positsiooni juhtivate teadusajaloolastena Eestis.

    Teksti olulisima osa moodustavad iseenesestki mõista akadeemia algusaastad. Nii akadeemia loomine Pätsi režiimi ajal 1938. aastal  kui ka nõukogude akadeemia avamine 1946. aastal on paigutatud läbimõeldult ajaloolisse konteksti. Tänu põhjalikule uurimistööle saab lugeja teada palju uut akadeemia ajaloost, selle sovetiseerimisest, nn puhastamistest või ka teaduspoliitikast. Lähiaega puudutav tekstiosa ei ole enam nii tiheda koega ja raamat lõpeb aastaga 1997. Kaheksakümnendatel aastatel alanud muutusi ei ole piisavalt analüüsitud ja interpreteeritud. Autorite toimimisviis  on siiski mõistetav: enamik tollal tegutsenud teadlastest ja poliitikutest on veel elus ja tihtilugu ka töiselt tegusad. Siinkohal oleks retsensent lootnud veidi enam kriitikat näha. Autorid esitavad veenvalt, et akadeemia nagu ka kogu Nõukogude Liidu teadus valis ekstensiivse arengu tee – kvaliteedi asemel kvantiteet. See sai võimalikuks vaid tänu Moskvast tulnud ulatuslikule finantseerimisele. Asjaolus, et pärast 1991. aastat pidi üles puhutud akadeemia koos oma arvukate institutsioonidega kahanema ja see tuli ümber struktureerida ning instituudid liita ülikoolidega, ei kahtle tõenäoliselt keegi. Samuti on selge, et nüüd pidi hakkama Eesti teaduses ja akadeemias domineerima kvaliteet kvantiteedi asemel. Retsensent oleks siiski oodanud kriitilist kommentaari teaduse kroonilise alafinantseerimise kohta, mida senini on teinud kõik Eesti Vabariigi valitsused.

    Eesti teadusajaloost huvitunud lugejale on  selle raamatu näol tegemist kindlasti suure võiduga, seda eriti akadeemia algusaastaid käsitleva osa puhul. Selgelt on välja toodud, kuidas kolmekümnendatel aastatel rahvusteadused domineerisid ning kuidas 1946. aastal eesti teadlased küll üritasid neile olulist rolli anda, kuid lõpuks said juhtiva osa siiski loodusteadused nagu terves Nõukogude Liidus. Lugeja saab teada paljudest taustalugudest ja seostest, mis olid varem teadmata. Targalt valitud  tsitaadid rikastavad teksti. Üldine mulje on üdini positiivne ning seetõttu soovitan seda raamatut kõigile huvitatutele. Kahjuks ei saa raamatut osta tavalisest raamatupoest. Mulle on arusaamatu, miks on maksumaksja rahaga valmis tehtud väärtuslik raamat, mida seesama maksumaksja saab vaid raamatukogus lugemas käia.

    Siinkohal tahaks teha veel kaks kriitilist märkust. Akadeemia nõukogude perioodi  paremaks mõistmiseks oleks abiks süvenemine nõukogude teadusajalugu vahendavasse rahvusvahelisse teaduskirjandusse. Lisaks tuleks nõukogude akadeemia rajamist vaadelda ka nõukogude rahvuspoliitika kontekstis, mille formuleeris Stalin ning mis jäi põhijoontes kehtima kuni 1991. aastani. Igal liiduvabariigil pidi olema täielikult välja arendatud kultuuri- ja vaimuelu. Sinna hulka kuulusid ooperimajad, teatrid,  emakeelsed ülikoolid, emakeelne kirjandus ja kindlasti ka oma teaduste akadeemia. Teisiti pole oma akadeemia olemasolu luksus kõige väiksemas liiduvabariigis mõistetav.

Sirp