Veider, leidlik, absurdne, taibukas, peenetundeline, mänguline, groteskne, paradoksaalne, omapärane, üleannetu, minimalistlik … Eesti animafilmil on mitu palet. Inimesele, kes selle kultuuritaustast ja -kontekstist suurt midagi ei tea, võib animafilmi esmakordne vaatamine mõjuda korraga veidralt ja tekitada põnevust. Soovitan seansile minna avatud meelega ja lasta filmidel jutustada lugusid nii režissööridest kui ka Eesti animeerimisstiilist, mõtlemisest ja loomisest. Parim viis Eesti animafilmiga tutvumiseks (koos selle kõikvõimalike kõrvalmõjudega) on vaadata sellega tõtt festivali suurelt ekraanilt.
Animist on iga-aastane Tallinna rahvusvaheline animafilmifestival, mis annab ülevaate tuntud režissööride parimatest uutest filmidest ning tutvustab publikule ka Eesti animatsioonimaastiku uusi noori tulijaid. Tänavune festival jaguneb eri teemaplokkidesse: rahvusvaheline võistlusprogramm, „Panoraam“, sürreaalsete filmidega „Öökino“, lasteprogramm ja Ukraina eri, mida viib läbi Anastassija Verlinska, kes on Kiievi kaasaegse animafilmifestivali (Linoleum Contemporary Animation and Media Art Festival – hetkel edasi lükatud) programmijuht.
Festivaliprogrammis on ka uue Eesti animatsiooni plokk, mille raames tulevad kokku nii maailmas tuntud Eesti kunstnikud Ülo Pikkov, Rao Heidmets, Hardi Volmer, Kristjan Holm jt kui ka meie animafilmimaastiku tärkavad pärlid Sander Joon, Ave Taavet, Kadi Sink, Risto Kütt jt.
Festivalile valitud filmides kajastub animatsiooni olemus – selle mitmekesisus ja omapära. Filmid annavad aimu sellest, mida Eesti animatsioon endast kujutab. Olgugi et sel teemal võiks rääkima jäädagi, ei ole midagi, mis oma silme läbi saadud kogemust asendaks.
Toon festivalile valitud suurepärastest filmidest välja mõne, mis erilist tähelepanu väärivad.
Kristjan Holmi film „Epideemia“1 kostitab vaatajaid eestlasliku lihtsuse, minimalistliku lähenemise ja leidliku huumoriga. Režissöör keskendub tagasihoidliku stiili ja tühjusega igapäevaelu olukordadele – kui tekib võimalus, siis haigutage julgelt!
Kindlasti peaks vaatama Sander Joone filmi „Sierra“ (2022), milles originaalsed visuaalid põimuvad heliga ja mäng käib ebatavaliste nurkadega. „Sierra“ jutustab loo peresuhetest ja suureks kasvamisest autovõidusõidu metafoori kaudu. Filmi „sumisev“ dünaamika on küll huvitav, kuid kõige rohkem avaldab muljet peente ja ülilihtsate metafooride kasutamine keeruliste emotsioonide kujutamiseks.
Filmis „Silitada siili“ kohtab naine siili. Mees ei märka naises toimuvaid muutusi enne, kui on juba liiga hilja.
Nagu juba mainisin, pulbitseb Eesti animatsioon tihtipeale mustast huumorist ja paradoksidest, mis vaatajas korraga huvi ja ebamugavust tekitavad. See fenomen kajastub hästi Risto Küti filmis „Banaanid jäätise jaoks“2. Filmist „Silitada siili“3 võib leida sürreaalseid elemente ja fantaasiarikkaid põgenemisi igapäevaelu võõrandumise eest. Režissöör on ühendanud kafkalikud metamorfoosid kurikuulsa Juri Noršteini filmiga „Siil udus“4.
Ülo Pikkovi „Taaskohtumine“ (2022, koostöös Anu-Laura Tuttelbergiga) kujutab seevastu rahulikku, meditatiivset ja poeetilist rännakut Ruhnu saarele. Filmi teevad esteetiliselt kauniks ja liigutavaks liivaanimatsiooni kombineerimine nukkudega, mis on meisterdatud Ruhnu saarelt leitud asjadest. Olgugi et filmi atmosfäär näib justkui rõõmsameelne ja kerge, räägib animeeritud dokumentaalfilm tegelikult traagilist lugu kodumaa kaotamisest ja minevikuga rahu sobitamisest.
Joosep Sepa „Tartu aknad, mu arm“ (2021) on samuti üks õrn ja poeetiline film, milles kohtuvad Gunnar Neemest inspireeritud visuaalid ja Bernard Kangro luuletused. Filmist peegelduv armastus, kokkukuuluvustunne ja igatsus kujutavad luuletaja isiklikku suhet Tartu linnaga.
Silmailu leiab nii varieeruvate tekstuuridega nukufilmist „Varielu“ (2022), mille on loonud tudengid Kadi Sink, Sigrit Villido ja Silver Stradins, kui ka Pikkovi flmist, mille nukud on valmistatud orgaanilistest ja taaskasutatud materjalidest (näiteks luu, oksad ja muld).
Peale „Varielu“ on Kadi Sink ka filmi „Otseteed“ (2021) režissöör, produtsent ja animaator. Filmis püstitatakse ökoloogiline dilemma prügi loomadeni sattumise teemal.
Tudengifilmis „Elu ring“ (2022) piilub Viktoria Schmidt kodutu alkohooliku nähtamatusse ellu ning heidab valgust tema traagilisele saatusele.
Hardi Volmeri ja Urmas Jõemehe nuku- ja joonisfilmi vahel pendeldav „Maetud Euroopas“ (2022) on visuaalselt lummav. Siin kasutatakse stoppkaadri tehnikat ja viiakse vaatajad tuhandete fotode abil reisile läbi Euroopa surnuaedade. Omalaadne antropoloogiline uurimus hõlmab endas kõike, mis seostub kadunukeste mälestamise traditsioonidega – matmisrituaalid, surnuaedade arhitektuur ning allmaailma eri sümbolid ja embleemid.
Priit Tenderi film „Koerkorter“ (2022) on valminud koostöös Nukufilmiga – viimati tegid nad koostööd üle 20 aasta tagasi, kui sündis film „Rebasenaine“ (2002). Absurdses draamafilmis vaevleb peategelane oma hüljatud ambitsioonide ja haukuva korteri käes ning võitleb rutiinse elu mõttetusega. Film on lihtne, ent suurepärane. See üllatab vaatajaid sürreaalsete elementide, absurdi ja tabava huumoriga. Tegevustik toimub postsovetlikule maailmale sarnases düstoopilises paigas, kus valitseb kõhe õhkkond.
Ka Jass Kaselaan huvitub sarnastest elementidest Eesti ajaloos. Filmis „Hobune“ (2022) on kasutusel nõukogudeaegne arhitektuur ning ebameeldivaid tundeid kutsuvad esile sõjaparalleelid ja esteetiliselt häirivad tegelased.
Nimetatud filmide suurelt linalt nägemine viib vaataja kurssi Eesti animatsioonfilmi palgega ning mis veelgi olulisem, seab kahtluse alla vaataja arusaama „normaalsusest“. Kuna igast filmist kumab läbi režissööri ainulaadsus ja omapära, siis võib väita, et animafilmi loojate fantaasial ei ole absoluutselt mingeid piire. Vaatajale saab peagi selgeks, et hea animafilm pole nõus passiivse vastuvõtuga, vaid ihkab vaatajat raputada. Animatsiooni fookus on niisiis – ning ma usun siiralt, et mitu kõnealust filmi on sellele ideaalne näide – stimuleerimisel, inspireerimisel ja küsimuste tekitamisel, et võiksime kinosaalist välja jalutades tunda, justkui oleksime veidike muutunud.
Kira Jarmõši romaan „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“ ilmus äraspidiselt õigel ajal. Paljud Venemaa sõjavastastest meeleavaldajad riskivad eluga, kogunedes miitingutele või kuulutades, et Ukraina sõda on kuritegu nagu iga teinegi vägivaldne vaba riigi vallutamise katse. Romaani peategelase Anja „süü“ riigi ees seisneb selles, et juhuse tahtel satub just tema eelnevalt kooskõlastamata korruptsioonivastasel miitingul politsei kätte. „Nii et peab küsima valitsuse käest luba, et valitsuse vastu protesteerida,“ võtab omamoodi musta iroonia kokku üks romaani tegelastest (lk 93). Anja saab karistuseks üheksa päeva vangistust, et aga väikese mõnitusena ei arvestata selle hulka päeva, mil ta käis kohtus oma vahistamist vaidlustamas, siis kokku kümme. Praegused meeleavaldajad maksavad oma kodanikusüdametunnistuse eest kuni kolmeaastase vanglakaristusega. Seda tasub lugedes meeles pidada.
Vanglas istub praegu ka romaani autori ülemus, Venemaa mainekaim opositsiooniliider Aleksei Navalnõi, kes muide soovitaski Jarmõšil oma vanglakogemus kirja panna. Navalnõi ise peab veetma üheksa aastat range režiimiga koloonias. Ajakirjanikuharidusega Jarmõš on tema pressiesindaja ning „Uskumatud juhtumised …“ Jarmõši esimene samm kirjanikuna.
Mõistetud süüdimõistetud
Vanglateemal on vene kirjanduses pikk ajalugu. Nii tsaari- kui ka nõukogude aja ainuvõimu ja tsensuuri tingimustes sai just nimelt kirjandusest poliitiliselt laetud platvorm, kus kritiseerida valitsust, avaldada opositsioonilisi ideid ja iseseisvaid hoiakuid. Kirjandus on kujundanud vene ühiskonna nägu ja loonud intelligentsi. Võimukriitikaga kaasnevad paraku selle eest määratud karistuste kirjeldused. Fjodor Dostojevski, kelle raamatut muide üritab Anja kongis lugeda , on kirjutanud iseenda vanglakogemusele toetudes romaani „Märkmeid surnud majast“. Anton Tšehhov võttis ette sõidu süüdimõistetute saarele ning jäädvustas nähtu reisikirjas-uurimuses „Sahhalini saar“. Eraldi nähtus on XX sajandi laagrikirjandus, kus kerkivad esile Aleksandr Solženitsõni ja Varlaam Šalamovi nimi. Naissoost autorite teostest mainin Jevgenia Ginzburgi, Vassili Aksjonovi ema mälestusi „Järsk marsruut“.
Soliidsete klassikute taustal võib Kira Jarmõš muidugi paista kahvatu. Need, kes ootavad romaanist kõmisevat agitatsiooni, peavad pettuma: peategelane Anja pole vooruslikus soomuses kangelane, kes esitab pikki pateetilisi kõnesid. Ta ei ole ka märterlik kannataja, teda ei peksta ega vägistata. Tal on küll omad kindlaks kujunenud vaated, aga kindlasti ka oma tujud, hirmud, kahetsused, eksimused. Jarmõši raamatu suurimaks saavutuseks ongi omamoodi paradoks – näidata vanglas tavalist, meiesarnast inimest ja samal ajal tõestada, et tavalisi inimesi ei ole olemas. Igaühel on oma kordumatu taust, kus võivad leiduda vanemate lahutusest saadud lapsepõlvetrauma, esimesed kohmakad isemeelsuse murrangud ning nendega kaasnevad boheemlaslikud elukäänakud, keerulised suhted, armumised ja kaugenemised. Anja võib olla jonnakas ja kergemeelne, allaandlik ja ebakindel, kuid üks tema tugevamaid omadusi on kindlasti eneserefleksioon, oskus vaadata kriitiliselt tagasi, olla iseendale kõige karmim kohtunik. Mälestusi tulvab iga vanglas veetud päevaga: Anjale meenuvad kodust lahkumine, ülikooli ühiselamus toimunud peod ja armumised teistesse neidudesse. Autori hoiak on kiretu, kuid alati mõistev.
Sama kehtib Anja kongikaaslaste puhul. Kongis nr 3 avaneb värvikas naistegelaste galerii: alati sünge ja kokutav varguse eest istuma pandud Nataša, tumedanahaline kaunitar Diana, ravimisõltlasest kergemeelne Ira, ennast Barbie-nukuks lõiganud Maia ning enesekindel ja vankumatu Katja. Neil kõigil on väga erinev elukogemus. Romaan kulgeb ühest päevast teise, naised pajatavad üksteisele oma elust ühtaegu naljakaid ja traagilisi lugusid. Nende lugude kaudu avaneb laiem pilt kirevast vene ühiskonnast. Tõsi, Anja kongikaaslaste portreed on mõneti kallutatud. Võtame näiteks internetistaari Maia, kes ei söö vanglas midagi, säilitamaks figuuri, ja kes on harjunud rikaste meeste kulul luksuslikult elama – vaatamata tohutule sotsiaalsele erinevusele ei erine ta koledavõidu Irast, kes teeb minetti õllepurgi ja magatab mehi viinapudeli eest. Autori nukker iroonia on otsekohene, kuid ta ei kipu oma tegelannasid süüdistama, vaid edastab rahulikult nende lood ja laseb neil seejärel näiteks viimase suitsupaki pärast viriseda või meessoost kinnipeetavatega akna kaudu juttu ajada.
Kõikjane vangla
Vanglakong ei ole Jarmõši romaanis lihtsalt piirav ruum, vaid eelkõige fookus, mille kaudu palju tähelepanelikumalt uurida ümbritsevat reaalsust ja tajuda seda teistmoodi. Anja ja teiste naise vahel on tunda teatud piir, mis oli vanasti olemas tava- ja „riiklike“ kinnipeetavate vahel. Romaani alguses tunnetab Anja seda eriti tugevalt: „[N]eed on lihtsalt sedasorti inimesed, nad võivad arestipunkti kukkuda. Aga vaat tema – heast perekonnast, hea hariduse ja CV-ga tütarlaps – sattus siia tõesti juhuslikult. [—] Kohutav tõde seisnes selles, et kõik nad, ka kõige sümpaatsemad, tundusid talle halvemad inimesed kui ta ise“ (lk 134). Niisugusest hoiakust saab alguse tegelanna sisemine evolutsioon. Päevad mööduvad, kongikaaslased saavad vabaks ja lahkuvad ning Anja jääb üksi. Alles vahejuhtum ligitikkuva meesvangiga paneb teda mõtlema tema senise elu privilegeeritud piiratusele. „Tema sugulased, sõbrad ja tuttavad olid ümbritsenud Anja müüriga, mille taga ta tundis ennast väljaspool ohtu ega mõelnud sellele, et võib sattuda vähem sõbralikku miljöösse. Arestipunkt tuletas meelde, et tegelikult on see päris lihtne“ (lk 290). Vanglas veedetud aeg osutab tema senise elu valukohtadele: perest eemal elava isa idealiseerimine, praktikaaegses välisministeeriumis vohav seksism, karjääri allakäik alastifotode pärast, enese ebasiirus armastuses.
Aastatel 2017–2018 leidis üle Venemaa aset rida meeleavaldusi, millega nõuti korruptsiooni lõpetamist valitsuses ja võimuvahetust. Protesti sümboliks saanud kollane kummipart 26. III 2017 Tšeljabinskis toimunud miitingul.
Siiski ei ole vangla mingi filosoofiliselt askeetlik pelgupaik. Seal lokkavad vaimne ja füüsiline vägivald. Ahistab tüütu igapäevarutiin, hommikused ülevaatused ja läbiotsimised, häbistav sõltuvus korrapidajatest, kui tahad süüa, jalutada, ennast pesta. Mõni neist võtab enda südameasjaks tekitada Anjale lisamasendust oma väikese võimu kompleksiga. Alandav on meesvangide „hei, kena neiu“ suhtumine. Vanglakirjelduste märsõnadeks saavad „näotu“ ja „elutu“: konvoeerijate tuimad pilgud, tühjad silmad, kalk hääl. „Anja tundis end elutu esemena, postipakina, mida käest kätte edasi antakse“ (lk 141). Kinnine ja justkui ajatu ruum, kuna aeg kulgeb seal ebamääraselt ja uudiste asemel kõlab raadiost alati muusika, muutub eriti vabastamise eel klaustrofoobiliseks, talumatuks, painajalikuks.
Paraku ei ole vangla kuigivõrd kontrastis sellega, mis asub väljaspool. Kui Anja sõidab kahe politseiniku saatel kohtumajja, siis leiab ta, et „politseiautost linna vaadata ei olnud sugugi nii haarav, nagu ta oli arvanud, vabaduse illusiooni ei tekkinud. Linn mõjus väljastpoolt lihtsalt kui dekoratsioon, mis oli püstitatud auto liikumistee äärde“ (lk 142). Rõhuvat muljet süvendavad vestlused politseinikuga, mille käigus tõdeb Anja veel kord lõhet enda ja teiste mõtlemise vahel. Vanem politseinik leiab, et internet on teinud noored rumalaks: nad protestivat igavuse ja lolluse tõttu, mõistmata, et korruptsioon on rahva eripära, millega tuleb leppida. Noorem leiab, et protestijate kriitikal on alust, kuid on veendumusel, et Venemaa vajab olukorra parandamiseks taas Stalinit. Ka väliselt lääne elumudelit harrastavale Maiale sümpatiseerib Putin, nii et Anjal jääb ainult imestada sellise mentaalsuse üle: „Loogilisi põhjusi pole olemas – on ainult vastuoluliste, haiglaste, peaaegu ebausklike veendumuste põiming, mis on liitnud selle absurdse armastuse abil terveid põlvkondi“ (lk 163).
Oma saatuse jumalanna
Romaanis on veel üks oluline tasand, mis eristab teost kriitilisest olmerealismist. Sellele taustale viitab juba natuke vanaaegne kelmikas pealkiri – „Uskumatud juhtumused …“. Ja need tõesti on uskumatud, sest on seotud mütoloogilise mõtlemise ja maagiliste omadustega. Ajatus vangikongis näeb Anja õudusunenägusid, milles ilmutavad kongikaaslased talle hirmutavate vanaeitede, viikingisõdalaste või karmide jumalannadena oma tõelise pale. Nägemuste põhimotiiviks saab niit, ketramine, vokiratas. Juba enne, kui peategelanna jõuab telefonini ja Google’i kaudu asjas selgust saab, on lugeja tuvastanud saatusejumalannad, nornid või moirad, kes otsustavad lõnga kedrates või läbi lõigates inimese elu ja surma üle. Kui Anja hakkab seda müstilist puslet kokku panema ja talle meenub, et iga konginaabri lugu oli seotud lähedase sünni, surma või haavamisega, tekib tal ootamatu mõte, et võib-olla on ka temal niisugused üleloomulikud võimed. Kui nii, siis võiks ta ju näiteks karistada teda pidevalt mõnitavat korrapidajat, rebides katki mõnitaja juhuslikult tema valdusesse sattunud kaelaketi.
Mütoloogilised mängud on alati raskesti teostatavad ja lugedes võib sugeneda kahtlus, et need madaldavad aktuaalse sotsiaalkriitilise romaani mingiks müstiliseks kriminulliks. Õnneks seda ei juhtu tänu avatud lõpule, aga eelkõige tänu autori väga konkreetsele sotsiaalsele sõnumile, mille edasiandmiseks oligi vaja kütkestavat müstikaloori. Ühes õudusunenäos näeb Anja kõiki oma kongikaaslasi mitte eraldi inimestena, vaid mingi ühise ürgse jõuna. See võimas ürgne jõud, millel on võim otsustada elu ja surma üle, on romaani loogika järgi naine. Keti katkitõmbamine pole seega lihtsalt labane kättemaks väärkohtlemise eest, vaid oma võimaluste teadvustamine, vastutuse võtmine ja lootus paremale tulevikule, kus Anjad ja nende sõbrad lausuvad viimase, otsustava sõna. Kira Jarmõši psühholoogiliselt küps esikteos on selle sõna ettekuulutus.
Hooned, mis lagunevad, pragunevad, pudenevad, kasvavad kinni
PAMELA KRISTIN KAJAKAS
Lagunevaid hooneid, veel vaevu püsti püsivaid maju ja nukralt tühjana seisvaid ehitisi on kõikjal. Nii maal kui linnas, nii külades kui asulates. Kusagilt koorub värv, kusagilt pudeneb krohv, kusagilt lahkub rentnik, kuhugi tekib grafiti, kusagil on ruum, mida enam ei kasutata, kusagil on ruutmeetrid, mida enam ei vajata. Mõned hooned hääbuvad väärikalt, teisi aga on valus vaadata, need riivavad silma.
Sageli on hääbuvatel hoonetel kuvand, nagu oleksid need ebaturvalised kohad, kuhu koguneb kahtlane seltskond, kus käiakse lõhkumas ja laamendamas. Samal ajal peitub hääbuvate hoonete lagunemises, tühjuses ja hüljatuses miski, mis intrigeerib. Sõnadesse on seda uudishimu tekitavat tunnet raske panna, eelkõige on see silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav, meeltega tajutav. Hääbuvate hoonete tühjus mõjub salapäraselt, sellega koos käib vaikus ja eemaldatus, eraldatuse luksus, mis teeb meeled erksaks, taju teravaks ja peatab mõtted.
Visa hing. Enamasti mõtleme hääbumisest kui hoone kehandi füüsilisest lagunemisest. See on kõik, mis laguneb, pudeneb, puruneb, praguneb, koorub, mureneb, mõraneb, kasvab kinni. Hääbumine pole siiski vaid materiaalne ilming, see on samavõrd seotud koha identiteedi, kasutuse intensiivsuse, populaarsuse ja funktsionaalsusega. Suuresti on hääbumine segu aja ja koha materiaalsetest ja vaimsetest muutustest. Hääbumise ilmingud on omavahel põimunud, üks tingib teise.
Hääbumist kirjeldatakse õigekeelsussõnaraamatus kui aeglast ja pikaldast nõrgenemist või tuhmumist, mis viib lõpuks haihtumiseni. Majadega on teisiti. Hoonete puhul saame rääkida hoopis teistsugusest hääbumisest kui inimeste puhul. Hoonete hääbumine võib olla kiire häving või aeglane mandumine, osaline või täielik, hääbuda võib nii uus kui vana, ja mis kõige olulisem – seda võib ka peatada või ümber pöörata. Nii nagu hoone hääbumine ei pea lõppema kadumisega, pole ka hoone surm tingimata lõplik. Hoone on surnud, kui ta on hüljatud, kui seda enam ei kasutata ega vajata, kuid Tõnu Õnnepalugi ütleb, et hooned võivad olla imekspandavalt visad surnuist üles tõusjad.1
Väärtuslikud hääbuvad hooned. Arvatakse, et hooned hääbuvad endamisi ja kõrvalise abita, ometi on inimesel selles alati oma osa. Inimene on see, kes teeb otsuse, milline hoone säilitada, milline lammutada, tal on võimalik hääbumise kulgu oma soovi järgi muuta. Hääbumist saab kiirendada kas tegutsemise või hoopis tegemata jätmisega, lammutamise või halvas seisus hoone jätmisega ilma meelevalda, tahtliku minnalaskmisega. Hääbumist võib aeglustada või peatada, ehitist konserveerida, renoveerida, kaitsta seda ilmastikutingimuste eest, või hoopis kogu protsess ümber pöörata, anda hoonele uus elu. Vahel on hoone hääbuma jäämine juhuslik, lihtsalt mitte tegutsemine, vahel aga teadlik otsus, selleks et hoone muutuks lammutusväärseks. Kas suhtume kõikidesse hääbuvatesse hoonetesse samamoodi või väärtustame teatud hooneid rohkem kui teisi?
Varemed on inimesi lummanud juba ammustest aegadest alates. Vanades majades ja hääbuvates paikades peitub salapära. Need on kõrvalised paigad, mis kõnetavad oma saladusliku olemuse ja lagunenud nukrusega. Neis on eelnenud aegade hõngu, mida on põnev avastada.
Me oleme harjunud sajandeid vanade varemetega. Hääbuvate hoonetega, mis on pärit lähiminevikust, pole me harjunud ning nende lagunemine toob kaasa mitmekihilise probleemistiku. Iidseid varemeid väärtustatakse justkui rohkem kui modernistlikke, n-ö noori. Iidne vare on puhas, kivistunud ja lõplik, see on mingil moel valmis – just sellises stabiilses ja lõppenud olekus seda pärandit hooldatakse, säilitatakse ja imetletakse. Modernistlikud hooned on ehitatud metallist, klaasist ja betoonist ega täida lagunemise esteetilisi ootusi, neist ehitatu ei saagi ilusasti laguneda. Nad on justkui lõpetamata, vahepealses mööduvas olekus ega kuulu kuhugi, ei hoonete ega varemete hulka, mis teebki need n-ö noored varemed häirivaks ning seetõttu on nende lammutamist kerge põhjendada.2
Tekib küsimus, kuidas peaksime käsitlema hääbuvaid hooneid: kas hääbumist takistama, otsima uue funktsiooni, mitte sekkuma, laskma neil vaikselt hääbuda või hoopis lammutama, et teha ruumi uuele? Kas leidub ka elluäratamise ja lammutamise vahepealne variant?
Mustamäe ABC-5 praegu ja hääbumist väärtustava ruumina.
Hääbumise variandid. Hääbumine on variatsioonirikkam, kui esialgu arvata võiks. Seda teemat uurides olen jõudnud seitsme võimaluseni.
Esimene võimalus on hääbumise kiirendamine. Hooned, mille eluiga jäi lühikeseks, kuna need on otsustatud kas sotsiaalsetel või materiaalsetel põhjustel lammutada. Alati ei ole lammutamine siiski põhjendatud. Liivalaia tänaval asuva Eesti Gaasi peahoone ning Mustamäe IV mikrorajooni keskuse puhul on lammutamiseks otsitud ettekäändeid ja vabandusi, aga ei ole osatud näha hoone taaskasutusvõimalusi.
Teine võimalus on hääbuda laskmine. Vahel ongi tegemata jätmine kõige sihikindlam tegutsemine ja ehitised hääbuvad pikkamisi ilma inimese abita. Hääbumisele aitavad kaasa ilmastik ja aeg, tihti ka loodus. Hääbumine on aeglane, segamatu ja hääletu.
Kolmanda võimalusena saab välja tuua hooned, mis on uued ja samal ajal hääbuvad. Hääbumist on seostatud ehitistega, mis on vanad või lausa iidsed, ning nende lagunemine on kestnud aastakümneid. Kuid ka uus võib hääbuda, kui ehitamise kvaliteet on halb, omanikud hoolimatud või tingimused ebasoodsad. Nii hääbuvad Tallinnas Lõvi tänaval 2013. aastal Alver Arhitektide kavandi järgi ehitama hakatud linnavillad, mis ei ole valmis saanudki, ja laguneb Vilde teel asuv 2015. aastal ehitatud Maxima poe fassaad. Siia kategooriasse kuulub ka kuulus Manchesteris asunud elamuarendus Hulme Crescents, kust juba kolm aastat pärast sissekolimist soovis lahkuda 96,3 protsenti elanikest. Hoone elueaks jäi vaid 22 aastat, selle lammutamist alustati 1993. aastal.3
Neljas võimalus võtab tähelepanu alla elavdamise. Juba hääbumisprotsessis olevatele või isegi vareks saanud hoonetele on võimalik leida uus rakendus ja säilitada ka hoonele iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused. Ehitise renoveerimisega ei peaks kiirustama, aktsepteerida tuleks hetkeolukorda. Hääbumine ja tühjus annavad hoonele teistsuguse kvaliteedi, mida on võimalik uute lisandustega rõhutada ja esile tuua. Vanast Belgias asuvast Caritase psühhiaatriakeskusest jäi alles vaid pooleldi lammutatud kehand Frame of Mind. BAVO, arhitektide ja haigla koostöö tulemusel loodi sellest terapeutiline ruum.4 Hoones eristuvad selgelt uus ja vana, kuid säilinud on varele iseloomulik ilme, majale on lisatud katus, kuid ukse- ja aknaavad on jäetud täitmata.
160 meetri pikkune betoonkonstruktsioon, liiva ja kruusa hoidla Grindbakken, mis asub samuti Belgias Genti sadamapiirkonnas, muudeti arhitektide kollektiivi Rotor abiga avalikuks ruumiks.5 Sekkumised vanasse katuseta kehandisse on olnud minimaalsed, osa seintest on värvitud ning hoone kehandisse on tehtud sisselõiked. Esile on toodud aegade jooksul tekkinud kihistused – grafitid, taimed, samblikud ja kruus.
Ühel hetkel jõuab hääbumine etappi, kus hoonest saab vare. Varemetest saab ehitada ja varemetele saab ehitada, neid saab kasutada põnevalt, praktiliselt või mitte nii praktiliselt, ka austavalt või alandavalt. Niisiis on viies võimalus hääbumise praktiline kasutamine. Näiteks kasutatakse Tehnika tänav 4 müüriosa ja treppi parkla piirajana. Paljassaare poolsaarel asuv endise piirivalvetorni kehand on nüüd linnuvaatlustorn. Lisatud on vaid katusele viiv trepp, piirded ja hoonet kattev võrk.
Kuues võimalus on hääbuva taaselustamine. See puudutab hooneid, mis on hääbunud pikkamööda, olnud nii kasutuses, kui ka seisnud vahepeal tühjana. Nende hääbumisse on otsustatud sekkuda, ühendada hoones uus ja vana, tuua esile eri aegadel ladestunud kihistused. Muudatustega on hoonetele antud uus elu ja uus funktsioon. Näiteks Eesti kunstiakadeemia (EKA) uus maja: Eugen Habermanni projekti järgi valminud tööstushoone, millest Kuu Arhitektid kujundas ülikoolile sobiva ruumi. EKA hoones on lammutatud nii palju kui vaja ja säilitatud nii palju kui võimalik, nähtavale on jäetud eri aegade kihistused. Hoone hääbus mõnda aega, kuid hääbumisse on otsustatud sekkuda ning anda sellele uus elu. Teine näide on Flores Prats Architectsi projekti järgi ümber ehitatud Sala Beckett, Barcelonas asuv endine klubi, mis seisis aastaid tühjana ja lagunes. Projekti teeb eriliseks olemasolevatesse materjalidesse austusega suhtumine, nende põhjalik tundmaõppimine ning igal võimalikul viisil uuesti kasutamine.6
Seitsmes võimalus on hääbumise peatamine. Siia kategooriasse kuuluvad hooned või varemed, mis on arhitektuuriajalooliselt väärtuslikud ning mida peab säilitama just sellisel kujul, nagu nad on ja teha vaid konserveerivaid muudatusi nende säilitamiseks. Selliste hoonete või varemete ümber on ehitatud kaitseümbrised, mis lisavad väärtust ega kahanda nende tõsiseltvõetavust. Näitena saab tuua Šotimaal asuva Hill House’i, mis on ehitatud 1903. aastal. Arhitekt Rennie Mackintosh katsetas selle juures uusi materjale, mis ei ole vihmases kliimas vastu pidanud ning on märgunud. Maja kaitsmiseks vihma eest, et see saaks kuivada ning seejärel oleks võimalik konserveerimine, otsustati hoonele ümber ehitada varjualune, mille kavandas arhitekt Carmody Groarke. Hill House’i uus kest on pisikeste metallist rõngastega kaetud terasraam.7 Näiteks saab tuua ka Atelier Peter Zumthori iidseid Rooma varemeid kaitsev varjualune Churis Šveitsis. See laseb osaliselt läbi valgust ja õhku, samas kaitseb päikese ja vihma eest ning loob varemete ümber tundliku, hämara ruumi.8 Uus varjualune on vanade varemete kohal neid puudutamata ning suhtub varemetesse lugupidavalt.
Mustamäe ABC-5. Mustamäe on jagatud üheksaks mikrorajooniks, neist viies asuvad keskusehooned, mis on arhitektuurselt väärtuslikud, kuid hoolimatus ja hooldamatus on viinud keskuste hääbumiseni. Lühend ABC tuleneb rootsikeelsetest sõnadest arbete, bostad, centrum (töö, kodu, keskus) ning tähistab paika, kus on võimalik rahuldada esmavajadused ja ka meelt lahutada. Algselt vaid jalakäijatele mõeldud ABC-keskused on hääbunud nii tahtlikult kui tahtmatult, on lammutatud, jäetud parandamata ja tühjalt seisma, unustatud remontimata, pole tuntud huvi, renoveeritud ja ehitatud mitut moodi.
ABC-keskused on olnud osa Mustamäe identiteedist ja linnaruumist. Keskustest kuulsaim on Peep Jänese projekti järgi valminud ABC-5, mis on seal tegutsenud restorani järgi saanud hüüdnimeks Kännu Kukk. Keskus koosnes kolmest eri suurusega hoonemahust, millest üks on lammutatud ning selle asemele on ehitatud Maxima toidupood. Nende olukord on erinev, isegi ühe hoone ulatuses võib seisukord kõikuda. Lagunevatest kärgtellistest fassaad, roostetavad metallkarniisid, pehkivad puitosad, lagunevad trepid, pragunevad betoonist kõnniteeplaadid. Peale füüsilise hääbumise on ABC-5 ka moraalselt hääbumas, seal käiakse vähem, rendipinnad on tühjad, jalakäijate klaasfassaadidega sisetänav on vaikne, üldine meeleolu rusuv.
Eespool kirjeldatud hääbumise variante näen õigustusena hääbuvate ehitistega tegelemiseks. Neisse on peitunud tunnetuslik käsitus ja kohaspetsiifika. Kasutan neid võimalusi ABC-5 potentsiaali taasavastamiseks ja aktiveerimiseks, hääbuvast ruumist kogemuse pakkumiseks, uute ruumilahenduste loomiseks.
Keskuse kõige halvemas olukorras hoone osa – tellistest välissein – on lagunenud, aknad on vineeriga kinni löödud ning keskus seisab tühjana. Hääbumise aktiveerimisega avatakse hoone külastajatele, seinte lammutamine muudab siseruumi väliruumiks ning nende kokkupuutepunktides jätkub hoone hääbumine. Kui katusesse teha sisselõige, saab sisehoov valgust. Lammutamisega tekivad uued vaated ja liikumissuunad.
Endise kaubahoovi müürid on küll püsti, kuid lagunevad. Praegu on hoov piiratud aiaga ning seal vedelevad ehitusjäätmed. Kaubahoov võiks saada uue elu kogukonnaaiana. Lagunevad müürid tuleks säilitada, nende vahele ehitada kuurid, rajada peenrad, istutada viljapuud. Nii tekib privaatsem tagaaed.
Hoonel on säilinud välisperimeeter, kuid see on klaasfassaadide ulatuses kinni ehitatud. Välisseinad lagunevad. Kõik siseseinad on lammutatud. Hoone on kasutuseta, kuid seda on võimalik taaselustada, kui antakse uus otstarve. Olemasolevast tuleks säilitada postid ja perimeeter, mis konserveeritakse, et peatada edasine lagunemine. Selleks et avada hoone esialgne klaasfassaad, tuleks lammutada hiljem lisatud sein. See ruum on suur ja vaheseinteta ning sobib galeriiks, ürituste läbiviimise kohaks ning raamatukoguks.
2015. aastal avatud Maxima toidupoe fassaad laguneb. Seega tuleks ka seda uut hoonet muuta vastavalt keskuse kunagisele toimimisloogikale. Lisada tuleks sissepääs sisetänavalt.
ABC-5 küll laguneb, kuid olukord ei ole kriitiline. Hoonet kasutatakse, seal tegutsevad vehklemisklubi ja võitluskunstide ring. Teha tuleks vaid pisikesed muudatused, parandada tilkuv katus ja kanda hoolt selle eest, et algne puitpõrand vastu peaks. Taastada tuleks vehklemissaali esialgne klaasfassaad kui oluline osa keskuse sisetänavast. Lisada tuleks kohvik, mis tagab vehklemissaalile uue sissepääsu ja eesruumi ning aktiveerib kunagist sisetänavat.
Kõike ei ole vaja rutakalt lammutada, kõike ei ole vaja renoveerides üles vuntsida, hoonetele tuleb läheneda tunnetuslikult, tajuda nii keskkonda kui hoone eripära ja seisukorda ning säilitada juba hoonele iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused.
Artikkel põhineb sel kevadel kunstiakadeemias kaitstud magistritööl „Hääbumise variatsioonid keskuses ABC-5“, juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann.
1 Kogumikus „Kui pikk on ühe maja elu?“, toimetaja Tüüne-Kristin Vaikla. Eesti Arhitektuurikeskus, Tallinn 2012. Lk 33.
XXII rahvusvaheline Kohila keraamikasümpoosion alapealkirjaga „Savi ja sõna“ Tohisoo mõisas 9. VII – 1. VIII.
Korraldajad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva, kunstnikud Jan Christian Hvistendahl Norrast, Kinga Ráthonyi Ungarist, Ruth Hazi Iisraelist, Callum Trudgeon Suurbritanniast, Denny Gerwin Ameerika Ühendriikidest, Rosana Tagliari Bortolin Brasiiliast, Rūdis Pētersons Lätist, Karin Flurer-Bruenger Saksamaalt, Vlad-Teodor Stochita Rumeeniast ja Eike Eplik Eestist ning luuletaja Triin Paja Eestist.
Tule salakeel
Anagama-ahju ääres õpime tule salakeelt. Anagama tähendab koobast. Kujult on ta ürgne – nagu väike vaal, kelle rinnakorvis lõõmab tuli. Avastan, et siinne tuli lõhnab magusalt.
Kolme nädala jooksul toimub Tohisoo mõisa keraamikapõletusahjus – iidses ja salapärases anagama-ahjus – kaks põletust. Üks põletus kestab kolm ööpäeva, mille jooksul kütame ahju kolmetunniste vahetuste kaupa ja sitkemad meist viibivad tule ääres 9–12 tundi järjest. Viimastel päevadel kumab ahjus üle 1200kraadine kuumus. Pistame ahju neljast küljepealsest siibrist ja suurest ahjuaknast saekaatrist tulnud ülejääke ja kuulame tule hammaste ragisemist. Tuli kähiseb ja krigiseb. Kordame seda kümneid, sadu, müriaad kordi. Kordustes vajume rahulikku ja sooja sulamisse, milles suhtlemegi kohati vaid noogutuste teel, olles õppinud selgeks auväärse ahjumeistri Andrese noogutuste ja pilkude keele, mis vihjavad, et aeg on tuld toita. Õpime tuld kuulama ja tunnetama. Huugamise variatsioone. Ka korstna kohal virvendav kuumus vihjab, millal tuld toita. Räägin rahust, kuid see on intensiivne põletus: toidame tuld umbes iga poole minuti tagant. Püüan mõista seda habrast tantsu süsiniku ja sagedase kütmise vahel. Oleme looduslikele ürgaineile ja aistinguile lähedal, näost punased ja õnnelikud. Iisraeli keraamik Ruth Hazi räägib, et see on nagu sünnitamine. Me kõik aitame sünnitusele kaasa.
Peale põletamist viskame ahju peale veini ja ahjumeistri kodukootud kombucha’t – tulele. Ka tuld peab tänama. Siibrid kaetakse saviga, et õhk sisse ei pääseks. Ahjuuks müüritakse kinni. Jätame ahju kaheks päevaks maha jahtuma.
Ahju avamisel võbeleb õhus elevus. Me ei tea, mis ahjust ilmub – kas midagi mõranes ja milliseks võõpasid tule käed ja puutuhk me teosed. Ükshaaval tõstetakse ahjusoojad esemed välja. Esimene põletus jättis töödele kergelt helklevad sinised, mustad ja violetsed toonid. Paiguti on esemetel ka tule roostesed käejäljed, mis tekkisid tänu väikestele lünkadele, milles savil tekkis võimalus oksüdeeruda. Ungari kunstniku Kinga Ráthonyi savikeebile joonistas ahi maagilise kuusirbi. Norra keraamiku Jan Christian Hvistendahli massiivne savivaas on kui arheoloogilise kaevandamise käigus avastatud leid.
Read esimesest Kohilas kirjutatud tuletekstist:
sündides kõlavad me nimed põlevas keeles. mõned meist kuuluvad häälele. mõned tulele.
Norra keraamiku Jan Christian Hvistendahli massiivsed savivaasid on kui arheoloogilise kaevandamise käigus avastatud leiud.
Jumal magab savis
Viibin Kohila keraamikasümpoosionil luuletaja rollis ja kuulan savi. Käe ja savi kohtumine on märg heli, nagu rebase sammud mudasel rajal. Olen kohati anomaalia, kümne keraamiku hulka komistanud kirjanik. Kunstnikud vormivad savi nagu väikesed jumalad, ehitavad üles imelised inimkehad, loomad, taimed, anumad. Neil on mateeria. Kuid minu kätel on sõna, ühteaegu nii õhuline ja raske. Sõnal ja savil on mõistagi side, mis ulatub kaugetesse aegadesse. Kunagiselt Mesopotaamia kõrkja- ja savirohketelt aladelt leitud iidsetel savitahvlitel on teadaolevalt esimesed inimsoo sõnad. Algselt talletasid ideogrammid tahvlitele tehinguid, lepinguid, rahvaloendusi. Mesopotaamia kaguosas Sumeris elas ka esimene teadaolev kirjanik: Enheduanna, Sumeri printsess ja ülempreestrinna. Tema luuleread poevad kergelt ka nüüdisaja inimhinge. Meenutan neist vaid üht: mu kaunis nägu on tolm.
Tohisoo mõisas sündinud tekstid kõnelevad soovist leeki tunda. Olla tule-kandja, tule-hoidja. Kuid savi, olles lähemal kallastele ja jõgedele, on voolav. Mis siis, et viimane, kes saviteoseid voolib, on ahjus huugav tuli. Tuhandeaastaste kajadega jätkates peatun Ameerikast pärit kunstnikul Denny Gerwinil, kes voolis Tohisoo mõisas valmis neli lopsakat naist – volüümikad kõhud, rinnad ja vulvad on julged ja kütkestavad. Gerwini töö on noogutus Venuse kujukeste ja kehapositiivsuse suunas. Kuni 25 000 aasta vanused Venuse kujukesed nikerdati pehmest kivist, luust või savist. Me ei tea, kes on nende väikese ja iidsete kujude autor – olid nad raseda naise talismanid või mõne ihaleva mehe igatsus –, kuid nende igiaegne kaja leiab kodu Gerwini kätes.
Keraamikat vaadates mõistan, et aastatuhandete vältel on meie nõud ja kujud vaevu muutunud. Ka armastuskiri on armastuskiri on armastuskiri. Selles on midagi jumalikku. Katkend ühest Kohila tekstist:
möödun savist ja magajatest. Jumal magab savis. Jumal ei tunne iha ega viha – need on meie viljaaiad ja ahelad.
Ameerikast pärit kunstnik Denny Gerwin voolis Tohisoo mõisas valmis neli lopsakat naist – volüümikad kõhud, rinnad ja vulvad on julged ja kütkestavad. Gerwini töö on noogutus Venuse kujukeste ja kehapositiivsuse suunas.
Pleekinud kalmistud
Ma ei tea, kas savi kõneleb käega või kõneleb käsi saviga, kuid see, mis voolib, on soov või unenägu. Või tung kaitsta, sest ka savi võib olla keskkonnakaitse. Ruth Hazi savikorallid kõnelevad pleekinud korallrahudest. Kirjutan rea: merepõhi / on pleekinud kalmistu. Kuid ma ei ole merepõhja näinud, ma ei ole merepõhja puudutanud. Kuidas ma sind kaitsen, meri?
Ookean toodab vähemalt poole meie planeedi hapnikust, mis tekib (ka vee-)taimede fotosünteesi käigus. Hinga sisse. Välja. Ära unusta, et ka ookean on sinu õhk.
Kordan. Kuidas ma sind kaitsen, meri? Sa ei voola mu mälu aasadel. Ma ei ela sinus.
Meri on kauguse vorm. Võimatus. Tean, et liigne kalapüük ja merre voolav õli ja silomahl ja plastprügi vaesestab merd. Et ühe liigi väljasuremine haarab endaga kaasa ka teisi. Et see mõjutab ka meid. Mõjutab merest elatuvat rannarahvast. Hazi korallid on lause: näe mind, mäleta mind, kaitse mind. Andes millelegi nime või kuju, oleme loonud hääle ja raja ja mitte vaid endale. Meie töö on panna see rada helendama ja näidata, et see on olemas.
Meie töö saab tõeliseks juhul, kui vaatleja-lugeja ja kunstniku-kirjaniku vahel sünnib lähedus, mis kestab ka üksi olles. Kui oleme koos ka üksi ja ometi kuulame üksteist ja kõnnime koos.
Iisraeli kunstniku Ruth Hazi savikorallid kõnelevad pleekinud korallrahudest.
Tule poeetika
Pärast teist põletust märkan, kuidas kunstnikud silitavad teoseid – tekstuurid, krobelised ja siledad, meelitavad käsi lähemale. Seekordne leebem põletus jättis loometöödele soojad ja muistsed toonid, pronkspruuniks päevitunud naha. Saepuruimur puhus tulle ka 40 kilo nisukliisid, mis jättis loometöödele kuldsed täpid või valkjas-hallika glasuuri. Näeme, kus leek liikus ja oma keelega loometöid paitas. See on väga poeetiline.
Püüdes leida sõna ja tule lõikavaid kohtumispunkte, pööran hetkeks pilgu tules hävinud raamatukogudele. Ennist oli raamatukogudes probleemiks hallitus, mistõttu ehitati riiulite alla õhuvooluks avad. Kuid tulekahju korral kandis tuul leegid hõlpsasti põrandalt põrandale, kuni terve maja oli üleni tule võimuses. Tuli neelas sõnu. Neelas nad igaveseks alla. Tuul, koosnedes osaliselt hapnikust, toitis ja kandis tuld. Raamatukogu oli ahi.
Küsin Denny Gerwinilt, kes on võtnud osa rohkem kui sajast põletusest põletusahju veerel: mis on see ahvatlev element, mis teda tule juurde tagasi toob? Vastus ei ole tuli. Vastus on inimesed, kes saavad kokku ja pühenduvad ja teevad suurt tööd ühise eesmärgi nimel. Olla ühe nädala vältel omakasupüüdmatu. Üks põletus Kohilas tähendab 500 kollektiivset tundi. See tähendab valida isikliku kogemuse asemel jagatud kogemus. See on side, mis toidab, ravib ja teeb tagasihoidlikuks millegi suurema ees. Tuli on hävituslik, kuid kui otsustame tule ümber ühineda, siis tuli muudab meid.
Tuli meenutab mulle paljut. Alailma põlevasse ahju kiigates näen, et esemed kumavad punaselt. Söed on teemandid. Ahi on täitunud kuldse valgusega. Ürgne valgus. Esimene valgus. Alguses ei olnud sõna. Alguses oli tuli.
VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning kümme kirjutajat. Biennaali avamismaratoni jooksul, 29. septembrist 8. oktoobrini, esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.
Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv on kaks sõpra, kes asutasid 2016. aastal Tallinnas raamatupoe Puänt, kus korraldavad kirjandusüritusi. Poe alusel on arenenud ka nende oma kirjastus. Artishoki biennaalil kirjutavad nad koos kunstist esimest korda.
VIII Artishoki biennaali kunstnike seas esineb mitu tandemit, kuid kirjutajatena olete teie ainukesed, kes kirjutavad tekstid koos. Kuidas olete jaganud tekstiloome protsessi?
Elisa-Johanna Liiv: Üldiselt ei ole kahasse kirjutamine väga levinud. Kui olen küsinud neilt, kes on kirjutanud koos artikleid või arvustusi, kas see on lihtne protsess ja kuidas nad seda teevad, siis enamasti tuuakse välja, et on mitmeid koostööviise ja mõnikord ei saadagi ühisele lainele.
Triinu Kööba: Meil on selles suhtes lihtsam, sest oleme juba aastaid koos töötanud, aimame, kuidas teine asjadele läheneb. Kui ühel meist on halb päev, siis teine tavaliselt päästab välja. Ühel tekib mõte, teine võtab sellest kinni, vormistab ära ja kõrvalt teinegi tõdeb, et umbes nii mõtleski. Eks see ole usalduse küsimus ja sõpradena julgeme ka öelda, kui midagi üldse ei toimi.
Kunstikriitika kirjutamine on meile uus lähteülesanne. Oleme EKA taustaga ja kirjutamisega varem kokku puutunud, aga teised Artishoki kirjutajad on rohkem visuaalkunstiga seotud kui meie. Meie vaatepunkt vahendab seda, mida näitusekülastaja tunneb või arvab ja see annab tekstidele teise nurga.
Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba on tänavusel Artishoki biennaalil ainukesed, kes kirjutavad tekstid koos.
Mis on kriitika funktsioon?
Liiv: Kriitika puhul on oluline vestluse algatamine. Mingil määral on see funktsioon ka turunduslik, eesmärgiga tõsta esile seda, mis kunstiruumis on. Kui kõike paistab olevat palju ja justkui ei jõua hõlmata, siis kriitik saab anda kätte juhised. Arvustuse lugeja võib nõustuda või vastu vaielda, ise edasi mõelda ja otsustada, kas kirjutatu on jama või, kui tema meelest mitte, siis võtta tekstist midagi ja nende abil vaadata teost teisiti.
Kööba: Mõnikord on oht kriitiku sõnu liiga palju uskuma jääda. Muuta need justkui enda omaks ja mõelda, et arvustaja on autoritaarsem ja teab rohkem. Sedasi võib kogemata lasta enda tunnetel või mõtetel ära kaduda. Kirjanduses on küll näha, et kui keegi kirjutab mõnest raamatust halvasti, siis seda ei taheta lugeda, see on justkui juba maha tehtud. Teatris on muidugi veel karmim. Oleneb ka teatrist, aga kui esimene arvustus on laitev, on sellel edasisele saali täituvusele üsna katastroofiline mõju. Selle asemel et minna ise kohale ja vaadata, lugeda või kogeda, võetakse kellegi teise sõna tõe pähe.
Kuidas olete lahti mõtestanud Artishoki biennaali formaadi, mis viib kümme kunstnikku või kollektiivi kokku kümne kirjutajaga, kes peavad teostest kirjutama juba enne, kui näitus avatakse?
Liiv: Näha kõrvalt kümne kunstniku või kollektiivi tööprotsessi – kust mõte saab alguse ja kuhu välja jõuab –, on kindlasti üks Artishoki väärtusi, kuna tavaliselt kogevad kriitikud ainult lõpptulemust. Vahetu protsessis osalemine annab kirjutajale lisatasandi ja võimaluse näha ka loojat teose taga. Isiklik kontakt mõjutab teosest arusaamist ja sellest kirjutamist.
Kööba: On ainult hea, et Artishokil on nii erineva taustaga kirjutajad. See aitab murda arusaama, et teost peab ühtemoodi mõistma. Kui võtta ette kunstiteos ja lugeda selle kohta, siis on selge, et arvamus on kujunenud eri suundade pealt. Siis julgeb sinna juurde ka oma mõtteid tekitada. Arvamuste rohkus aitab näitusekülastajal ka iseendaga dialoogi astuda. Artishoki formaat nõuab külastajalt veidi teistsugust lähenemist, see kutsub süvenema.
Liiv: Kunagi arutasime ka Puändis, et süvenemise pealt ei taha raamatuid valides allahindlust teha. Meil on poes omajagu raamatuid, mida ei saa lihtsalt võtta, läbi lugeda ja kõrvale asetada, vaid need nõuavad ka tööd iseendaga. Kuna praegusel ajal toimub kõik „nüüd ja kohe“, on süvenemine kaduv oskus. Tean, mis kirjanduses selle vastu aitab, kunstiga võib-olla on samamoodi. Kui tahta harjutada lugemis- või raamatusse süvenemisoskust, tuleb alustada iga päev viieteistkümnest minutist. Kõlab hästi banaalselt, aga see toimib. Esimene näitus, mida külastatakse, võib-olla ei meeldi, sellest ei saada aru ja see on ka mõistetav, aga siis tuleb minna uuesti ja püüda näitust mõtestada: kuidas nähtu tundma paneb ja miks just nii.
Mida arvate Artishoki biennaali tänavusest paigast – Tallinna botaanikaaiast?
Kööba: Botaanikaaeda minnakse enamasti aega veetma, taimi vaatama, rohelust nautima. Artishoki biennaal tõmbab tähelepanu sellele, milline taust Tallinna botaanikaaial on, millal on see tehtud ja kuidas need taimed on sinna saadud. Külastajatel saab kohaga areneda uus suhe, tekib võimalus sellest teistmoodi mõelda.
Liiv: Botaanikaaeda näitusele minekul on ka kultuurisündmuse pidulikkuse efekt. Sinna sõitu ette võttes pannakse ennast vaimselt teise ruumi. Võetakse aeg maha, minnakse näitusele, ollakse teistsuguses ruumis, vaadatakse, loetakse ja siis on aeg ära minna.
Kööba: Näituselt naasmise pikk teekond on hea aeg nähtu seedimiseks. Tihti juhtub, et jõutakse näituselt kiiresti koju, juba ootavad ees mingid toimetused ega jõutagi nähtu üle mõelda. Bussi- või taksosõit botaanikaaeda on hea mõtisklusaeg.
Milliseid mõtteid paneb liikuma seekordse biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“ ning selle dekoloniseeriv vaatenurk botaanikaaiale?
Liiv: „Taimed kui tunnistajad“ kokku panduna dekoloniseerimisega tekitab mõtte, et koloniseerimise ajalugu on olnud küll inimeste ja maade vallutamine aga ka taimede enda suva järgi ümberpaigutamine ja hävitamine. Protsess, mis toimub igas maailma otsas, botaanikaaiad on nagu koloniseerimise muuseumid.
Kööba: See, et võõraid taimeliike tuuakse sisse, ei ole ainult ajalugu, vaid toimub siiamaani ja ei jää ainult botaanikaaia piiridesse. Kui vaadata koduaedadesse, siis on ka need võõrliike täis. Tegelikult peaks õppima uuesti tundma ja väärtustama siinseid taimi, mitte laskma liugu välise ilu peal. Võitlen sellega oma maakodus, kuhu on võõrliigina sisse toodud konnatatar. See on tulnud Euroopasse XIX sajandil Jaapanist kui pargitaim, aga kuna sellel ei ole Eestis ühtegi vaenlast, siis see vohab metsikult. Käingi siis iga nädal seal rohimas, et konnatatar ei võtaks kõike üle.
Nimetage mõned raamatud või teised kultuurielamused, mille toel aia olemuse üle mõtiskleda.
Liiv, Kööba: Aveliina Helmi ja Kalevi Kulli „Ööülikooli“ salvestis „Pärandatud rikkus“ 2019. aastast. Nad rääkisid pärismaistest ja pärandkooslustest ja ka ihalusest oma aeda pidevalt uut, huvitavat, aga ka võõrast sisse tuua, mis ei pruugi meie mullas end üldse nii hästi tunda.
Aed kui erinevate ruumide avanemine György Dragománi raamatus „Tuleriit“ (Draakon & Kuu, 2020). Selles on aed, kus kasvab võimas pähklipuu, mille otsa ronides saab siseneda keelatud kuuri. Binokliga avaneb sealt vaade kaugel toimuvatele sündmusele. Peategelase vanaema eestvõtmisel toimuvad kohati arusaamatud ja hirmutavad rituaalid, näiteks savimehe valmistamine (juudi mütoloogias golem), mis ometi endasse haaravad ja palavikulisuses annavad aimu tegevuse mõjukusest.
1Teatri „Vihmameister“, autor N. Richard Nash, lavastaja Erki Aule, tõlkija Andra Aaloe, kunstnik Karmo Mende, muusikaline kujundaja Andres Roots, valguskujundaja Rene Topolev. Mängivad Grete Konksi, Stefan Hein, Rauno Kaibiainen, Janek Joost, Hardo Adamson ja Erik Hermaküla. Esietendus 19. VII Ohtu mõisa teatritallis.
Klassika ehk aega ja tunnustust näinud teose lavastamisel on mitu ilmselget plussi. Eelkõige on kümned või sajad interpreedid selle juba proovile pannud ning tõestanud materjali avarust, et mahutada erisuguste vaatenurkadega tõlgendusi. Peale selle aitab autori kuulus nimi ja teose tuntud pealkiri kaasa turundusele ning vahel on teos ka piisavalt vana, et säästa lavaletoojaid autoritasude maksmisest. Teisest küljest esineb aga vanema teose puhul sageli ajalise kauguse risk: kui ühiskond on vahepeal palju muutunud, võib osa teemadest jääda tänapäeva publikule kaugeks või arusaamatuks.
N. Richard Nashi näidend „Vihmameister“ valmis ja jõudis esmakordselt lavale 1950. aastate alguses, seega 70 aastat tagasi. Näidendi tegevuskoht on USA lääneosariigi talu ja tegevusaeg 1930. aastate masuaeg. Muidugi on selles näidendis palju üldinimlikke teemasid, millega saab seoseid luua igal ajastul ja igas ühiskonnas, ent on ka neid, mis tunduvad praegu ebaolulised. Näiteks kõnetab tugevalt „Vihmameistri“ põua käes vaevlevate talupidajate terav mure oma elu ja tuleviku pärast – tänapäeval, mil äärmuslikud ilmaolud mõjutavad aasta-aastalt aina rohkem ülemaailmset turgu, on see aktuaalne ja mõistetav. Ka pole kuhugi kadunud kriisiaja aferistide ja soolapuhujate rohkus – need, kes uppujatele hingehinnaga õlekõrsi maha parseldavad, on iga ühiskonna ja ajastu paratamatu osa.
Küll aga on näidendi üks keskseid teemasid, peretütre vanatüdrukuks jäämise oht ja võimetus käituda ootustele vastates ontlikult ja leebelt, jäänud XXI sajandi vaatajale kaugeks. Püüdmatagi jätta muljet, nagu oleks tänapäeva noored naised kohatute ja isiklike küsimuste eest kaitstud, on õnneks vähemalt Lääne-Euroopas levinud arusaam naise valikuvabadusest. Seega on „Vihmameistris“ Curry perekonna meeleheide Lizzie vallalisuse pärast hetketi koomiline, isegi kohatu.
Nashi tekst on Andra Aaloe tõlkes parimas mõttes well-made-play ning tõmbab publiku kaasa isegi veidi aegunud teemaga, lisaks tõusevad selle tasakaalustamiseks esile teised küsimused. Näiteks jääb Erki Aule lavastuse verinoorte näitlejate keskel eriliselt silma Janek Joosti lesestunud pereisa, kes tasase ja mureliku keskealise mehena püüab oma noori ja tuliseid lapsi mõista ja aidata. Joosti mängus on leebet nukrust ja armastavat leplikkust, mis teeb tema tegelase sümpaatseks ja tema otsused mõistetavaks. Mida suuremalt tundlevad noored, seda kaastundlikum ja järeleandlikum püüab olla isa.
Teine näitleja, kes oma tegevusliini oivaliselt esiplaanile mängib, on Rauno Kaibiainen šerifina. Improteatri eri kooslustest tuntud Kaibiaineni nüansi- ja koomikataju aitavad suuresti kaasa šerifi karakteri avanemisele, keda autor pole kuigi põhjalikult kirjeldanud. Kaibiaineni šerif on mõnusalt kohmakas ja ebalev, siiralt heatahtlik, kuid jaburuseni häbelik. Kui aga Lizzie otsustab tema peal n-ö lõdva püksikummiga käitumist katsetada, ehmatab see neid mõlemaid nii ära, et lootus õnnelikule kokkusaamisele peaaegu kaob.
Grete Konksi Lizzie on keskne tegelane, talle koondub nii teiste tähelepanu kui ka loo murdepunkt.
„Vihmameistri“ produtsent Tarvo Krall kommenteeris näitlejavalikut nii: „Minu soov oli, et mängiksid vabakutselised näitlejad ja pigem uued näod – nii näebki laval EMTA XXX lennu värsket lõpetajat, noort ja andekat Hardo Adamsoni (Panso auhinna laureaat 2020) ja oma esimest sammu suurel laval tegevat, hetkel Eesti riiki kaitsvat Erik Hermaküla (VHK teatriklassi lõpetaja 2021). Lisaks vabakutselised Rauno Kaibiainen, Stefan Hein ja Janek Joost. Aga meie pärliks on Grete Konksi peategelanna, kelle ümber kogu loo tegevus tiirlebki.“1 Kralli ja lavastaja Aule näitlejavalik on kindlasti õnnestunud, sest nelja noorema tegelase – Noah (Stefan Hein), Jim (Erik Hermaküla), Lizzie (Grete Konksi) ja Starbuck (Hardo Adamson) – vahel sõlmuvad loo armastuse, unistuste ja optimismi sidemed ning noorte näitlejate tulisus keerutab korralikult tolmu üles.
Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem, meeleheitlikum mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu. Salapärase suli Bill Starbucki tulekuga avaneb noortele tundmatu unistustemaailm, milles nad leiavad (kes rohkem, kes vähem) pääsetee, kas või hetkeks. Vaid vanem poeg Noah, kelle kätte isa on talu rahaasjad usaldanud, püüab kahe jalaga maa peale jääda ning teiste liivalosse lammutada. Ometi saab Stefan Heina mängust selgeks, et tema otsekohesed väljaütlemised ja teod sünnivad armastusest, mitte vimmast.
„Näitlejateansambli koosseis on napp, aga tugev. Sellelt kõrgelt tasemelt tõuseb esile Grete Konksi peretütar Lizziena. Lausa hämmastav on vaadata, kuidas teistest tunduvalt lühem näitleja ennast nii suureks mängib. Lizzie kuju on ju kohutavalt komplitseeritud. Ta on õnnetu, inetu (peetakse inetuks) ja, mis peaasi, perspektiivitu neiu kusagil USA pärapõrgu rantšos. Lizzie traagika ja siiski kustumatu õnnelootus kannavad lavastust ja annavad sellele nii koore kui ka tuuma.“2
Grete Konksi Lizzie on tõepoolest märkimisväärselt keskne, talle koondub nii teiste tegelaste tähelepanu kui ka loo murdepunkt. Kui nimitegelasena loob „vihmameister“ Starbuck soodsa pinnase muutusteks, on Lizzie lõpuks see, kes muutub. Enne Starbucki on ta õnnetu, meeleheitlik ja kibestumuse piirile jõudev noor naine, keda isa ega vennad ka parima tahtmise juures aidata ei oska, aga pärast heatahtliku suliga kohtumist avastab Lizzie uue vaatenurga elule – võimaluse ja voli unistada, olla vabam ja leplikum iseenda suhtes. Seda uut rõõmu ja värskust näevad teisedki, ka šerif.
Lavastaja Erki Aule, kunstnik Karmo Mende, muusikaline kujundaja Andres Roots ja valguskujundaja Rene Topolev on teinud oivalist koostööd ning kasutanud lihtsalt ja leidlikult Ohtu mõisa teatritalli, saali väiksemaid soppe, lisanud heli ja valgusega soojust ja õhulisust. Ruum on kodune ja loogiline ning kogu trupp liigub ruumis, nagu oleks seal elanud aastaid, see veenvus aga tõmbab vaataja kohe kaasa nagu mugav elutuba. Kuigi Ohtu „Vihmameister“ on romantilise komöödia asemel pigem melodraama maiku, pole selles midagi halba. Nalja saab küll, aga pigem tšehhovlikult, nutt kurgus ja iseenese üle. Aga kõige olulisem on, et lõpuks saab põud siiski läbi. Võluva leidlikkusega lahendatud vihmasadu toob optimistlikku leevendust, mida kõik vajavad. Mine tea, ehk ongi selle tõeliseks nautimiseks vaja veidi kõrvetavat meeleheidet.
1 Tarvo Krall hakkab suveteatri produtsendiks. – goodnews.ee 24. V 2022.
2 Veiko Märka, Ilusate valede maailmaklass. Kibe elutõde ja särav mängulust Ohtu mõisas. – Eesti Päevaleht 25. VII 2022.
Aarne Biin sündis Virumaal Undla vallas Vanamõisa külas teenistuja ja õpetaja pojana, õppis Põima algkoolis ja Võipere 7klassilises koolis. 1962.aastal lõpetas Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi tehnik-elektrikuna. Aarne Biin on töötanud kutsekooli õpetajana, elektrikuna, energiamüügi inspektorina, aastatel 1970–1973 Rakveres ajalehe Punane Täht kirjade osakonna juhatajana, ühtlasi kohalike raadiosaadete toimetajana. 1973.aastast oli Aarne Biin ametis Rakvere elektrivõrgu valveinseneri ja sideinsenerina, 1995.aastast arvutioperaatorina. 1997.aastal astus Biin Eesti Kirjanike Liitu.
„Eesti kirjarahva leksikoni“ Aarne Biini puudutav sissekanne ei ole just ülemäära pikk. Paljudele kolleegidele ja ka lugejatele jäigi ta viljakaks, aga vaikivaks autoriks, kes hoidis Tallinna ja Tartu kirjanduselust väärikat distantsi. Selle vaikuse ja isegi tasasuse taga peitus omalaadne fenomen. Kirjanikke võib jagada kaheks: nendeks, kes otsivad sõna ja lihvivad täiuslikku lauset, ja nendeks, kellest sõnad, laused ja peatükid tulvaveena välja paiskuvad. Aarne Biin kuulus viimaste hulka. Produktiivsuselt võib teda võrrelda Georges Simenoniga, kes oli võimeline kirjutama romaani viieteistkümne päevaga, tingimusel, et keegi autorit ei seganud. Aarne Biinilgi oli loomeperioode, mil temalt ilmus kolm-neli romaani aastas. Kokku sai eri proosateoseid veidi alla kolmekümne, viimane neist „Nii pikk tee koduni“ jõudis lugejateni veel käesoleval aastal. Kogu selle pidurdamatuse juures on märkimisväärne asjaolu, et pärast Aarne Biini esmateost, 1979.aastal lugejateni jõudnud „Tema Kuninglikku Kõrgust“, ei avaldanud ta neliteist aastat ühtegi raamatut. „Tolle ajastu eetika ei sobinud,“ on kirjanik oma vaikimist kommenteerinud ja see lause ütleb tema kohta nii mõndagi.
Möödunud sajandi lõpus astus Aarne Biin eesti kirjanduses rajale, millel oli tema eelkäijaks Raimond Kaugver ja kaasteeliseks Erik Tohvri, meetodiks „karge realism“ ja kreedoks kajastada elu „sellisena, nagu ta on“. Aarne Biini vaade elule oli neist kolmest kõige pöörasem ja seikluslikum. Jäädes elu lõpuni Virumaa meheks ei piirdunud Aarne Biin kohaliku ainesega. Tema loomingu hulgast võib leida armastusromaane, põnevusromaane, sõjaromaane, dokumentaalseid ja autobiograafilisi romaane. Kogu selle kirevuse juures jäi aga midagi konstantseks. Aarne Biini enda sõnadega: „Minu teema on üks ja alaline ja see on inimese olemus. Ma usun, et ükski inimene ei tea täielikku tõde iseendast. Me avastame endid läbi elu ja see on kirjanduse tõeline aines.“ Selles esmapilgul lihtsas lauses peitub võimalus väljuda „minast“ ja jõuda millegi absoluutseni, kusjuures teadmine iseendast, soov näha oma nõrkusi ja tumedamaid külgi, on edasise teekonna vältimatuks eelduseks.
Aarne Biinile mõeldes kerkib silme ette uuriva pilguga alati elegantselt riides härrasmees, kellest kiirgab rahu ja enesevalitsemist. Arvustajate sõnul on Biini proosa peategelaseks hemingwaylik jõuline meestüüp. Midagi hemingwaylikku oli Biinis endas, aga ilma vajaduseta juua ära kogu käeulatuses olev alkohol, püüda välja kõik kalad ja tappa maha kõik loomad. Mis jääb siis järele, lisaks vaieldamatule andele ja vajadusele kirjutada? Võib-olla mehisus, selle sõna kõige paremas tähenduses.
* * *
Aarne Biinile oli hingelähedane Nõmmeveski joa ümbrus Valgejõel. Võimalik, et see paik vastas kirjaniku olemusele, tema loomingulisele küllusele ja voolavusele. Sinnakanti sattudes peatuge hetkeks ja tuletage Aarne Biini meelde.
Möödunud talvel kuulsin ühelt mehelt, et mul olevat feministlik obsessioon. Nii reageeris ta minu püüdlustele selgitada, milliste raskustega põrkasid mu tuttavad naised kokku koroona ajal, kui üritasid ühildada töö- ja eraelu. Vist sel hetkel mõistsingi, et ümbritsetuna feminismiteadlikest inimestest on mul olnud privileeg unustada, kui suurt segadust võib võrdse kohtlemise temaatika tekitada mõnes teises.
Umbes samal ajal kohtasin ka hoopis teist masti mehi. Nimelt pidasin loenguid soolisusest ja popmuusikast ja see viis mind kokku nii ülikooli- kui ka koolinoortega. Ja imestasin, kui muutunud on Eesti noored, sõltumata päritolupaigast, sooidentiteedist või mõnest teisest identiteedifaktorist. Kümne aasta eest tuli veel seletada, kuidas soouurimus ja feminism ei muuda mehi ja naisi sootuks. Nüüd on noored feministliku mõttega kohanenud – ja ma ise nopin neilt uusi soouurimuslikke kontseptsioone. Mis mulle veel silma torkas? Et kui omavahel sattusid arutlema konservatiivsema ja liberaalsema maailmavaatega noored, jäid nad üksteise suhtes lugupidavaks ja üksteist kinnismõtetes ei süüdistatud. Kahtlustan, et noored ei ole mitte kohanenud, vaid on elanudki uue teadmisega. Selline ongi uus põlvkond.
Mida ma neist kahest kogemusest õppisin? Vahest seda, et kohanema peame kõik. Mina sellega, et valged keskealised mehed (ja mitte ainult nemad), kes on vahel oma privileegide suhtes õige pimedad, ei kao mitte kunagi mitte kuhugi. Neil tuleb jällegi kohaneda sellega, et peale on kasvanud noor põlvkond, kes märkab ja vaidlustab ebavõrdsust loomupäraselt. Kes hoomab hüvede jaotumist ja varjatud diskrimineerimist hoopis tundlikumalt ja mitmekihilisemalt kui meie nende vanuses. Kui ainult teaks, kummal selles uues reaalsuses raskem on.
HERKKO LABI, PEETER LAURITS: Ökoesteetika ajastu
Ökoesteetika pöörab tähelepanu elu tervikule ja paljutahulisusele ning õpetab nägema, et inimkunst on suures osas olnud üksnes inimsilmne. Kas kunst ja esteetika on mõtestatud mõisted vaid inimkultuuri piires? Kas esteetika laiendamine üle liigipiiride on võimalik ja kuidas mõistame teiste liikide omailma, sellist esteetikat, mis on inimkesksest esteetikast väljaspool? Kuidas jõuda kooskõlani teiste liikide ja kooslustega? Mis on ökoesteetika ja igaühe loodusime?
Vestlesid bioloog ja semiootik Kalevi Kull, semiootik Timo Maran ja zooloog Tiit Maran, vestlust juhtis kunstnik Peeter Laurits.
Piret Hartman: „Loodan, et inimesed, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et kui ma midagi olen pähe võtnud, siis ma alla ei anna ja proovin parimat.“
Sirbi intervjuu kultuuriministriga 3. augustil 2022 President nõudis valitsuse ametisse astumisel, et täistuuridel töö peab hakkama kohe esimesest päevast. Kuidas see on õnnestunud ja milles seisnenud? Meil ei olnud tõesti aega sisse elada, aga kuna olen samas majas seitse aastat töötanud, siis ma seda ka eriti ei vajanud. Kohe pärast ametivande andmist istusin kolleegidega arutama, seejärel olid laua taga kultuurivaldkondade eestvedajad, olen jõudnud käia mitmel kultuurisündmusel, kohtuda Euroopa kolleegidega, rääkida põgenike teemal. Sel nädalal kohtusime spordivaldkonna eestvedajaga ning meie kõigi asutuste juhtidega.
…
PAMELA KRISTIN KAJAKAS: Hooned, mis lagunevad, pragunevad, pudenevad, kasvavad kinni
Kõike ei ole vaja rutakalt lammutada või üles vuntsida. Hoonetele tuleb läheneda hellalt, tajuda keskkonda, säilitada neile iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused. Lagunevaid hooneid, veel vaevu püsti püsivaid maju ja nukralt tühjana seisvaid ehitisi on kõikjal. Nii maal kui linnas, nii külades kui asulates. Kusagilt koorub värv, kusagilt pudeneb krohv, kusagilt lahkub rentnik, kuhugi tekib grafiti, kusagil on ruum, mida enam ei kasutata, kusagil on ruutmeetrid, mida enam ei vajata. Mõned hooned hääbuvad väärikalt, teisi aga on valus vaadata, need riivavad silma.
Sageli on hääbuvatel hoonetel kuvand, nagu oleksid need ebaturvalised kohad, kuhu koguneb kahtlane seltskond, kus käiakse lõhkumas ja laamendamas. Samal ajal peitub hääbuvate hoonete lagunemises, tühjuses ja hüljatuses miski, mis intrigeerib. Sõnadesse on seda uudishimu tekitavat tunnet raske panna, eelkõige on see silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav, meeltega tajutav. Hääbuvate hoonete tühjus mõjub salapäraselt, sellega koos käib vaikus ja eemaldatus, eraldatuse luksus, mis teeb meeled erksaks, taju teravaks ja peatab mõtted.
ÜLO MATTHEUS: Ukraina, oodates Godot’d ehk Kuhu jääb suur pealetung?!
Kui keegi muretseb oma külma toa pärast saabuval talvel, siis tasub mõelda ka võimalusele, et ülejärgmisel talvel köetakse seda tuba Vene rakettidega. Vene-Ukraina sõda on juba pikka aega olnud patiseisus, Vene vägede ründevõime pole ikka veel ammendunud ja Ukraina pole otsustavaks pealetungiks ikka veel valmis. Nii elab Ukraina pidevas ootuses ja lootuses, otsekui oodates Godot’d, kes ei tule ega tule, kuigi on lubanud. Iga järjekordne Venemaa sõjakuritegu – Ukraina sõjavangide massimõrv Olenivkas, video sõjavangi kastreerimisest, foto tänavale riputatud sõjavangi peast ja kätest – valab õli ootuste tulle aina juurde. Pinge teravik on idarindelt paigutunud Hersoni ümbrusse ja Lõuna-Ukrainasse laiemalt. Venemaa on koondanud sinna vägesid, et Hersoni vabastamist ära hoida, Ukraina lootus on saavutada Hersoni all otsustav võit. Nii on käima läinud sõjateatri järjekordne vaatus, kuid esialgu pole veel selge, milline on kulminatsioon ja lõpplahendus.
KRISTA SILDOJA: „Eesti etno“ on vaikse vooluga jõgi
Merike Paberits: „Etnolaager on turvaline paik, kus on võimalik jagada oma kultuuri, oma tundeid ja olemust, oma muusikat. Kõike saadab koostegemine.“ 21. juulil esilinastus Tallinna kinos Sõprus Jürgen Volmeri dokfilm „Eesti ETNO armastab“. Filmi kaastekstist saame teada, et juba 25 aastat toimunud „Eesti etno“ laagri fenomeni kokku võtva dokumentaalfilmi keskmes on noored, kes armuvad pärimusmuusikasse ja leiavad selle käigus iseenda. /—/
Selleks et kirjeldada etnolaagrite fenomeni ning pakkuda laste ja noorte muusikaõpetusele lisavaadet, kohtusid Viljandi pärimusmuusika festivali ajal ühises vestlusringis „Eesti etno“ laagriga seotud muusikainimesed. Vestluses osalesid laagrilised Hellika Otsar ja Lisanna Kadarik, mõlemad klassikaliselt treenitud noored viiuldajad. Juhendajate seisukohti tutvustasid muusikaõpetajad-muusikud Merike Paberits ja Maarja Soomre. Tegevmuusikuna lisas vestlusele vürtsi mandoliinimängija-pilliõpetaja, varem etnolaagrites osalenud Villu Talsi. Laagri tegemisi mõtestas korraldaja ja praegune ideoloog Margit Kuhi. Vestlusringi juhtis Krista Sildoja, „Eesti etno“ laagri algataja ja etnolaagrite korraldaja aastatel 1997–2005.
Arvustamisel Kira Jarmõši „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3“
Non Grata suvised aktsioonid ning kestvus-performance „Kas sa etendad iseennast?“
mängufilm „Murina“
Intsikurmu festival
lavastused „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ ning „Vihmameister“
Tänavuse Tartu armastusfilmide festivali Tartuff avas Sander Joone animafilm „Sierra“, mis on juba teinud võiduka ringreisi mööda maailma suurimaid animafestivale1 ning saanud rohelise tule parima lühianimatsiooni Oscarile kandideerimiseks.
„Sierra“ Eesti esilinastuse eel vestles Sander Joonega filmi sünniloost, animaatori loometööst ja Eesti animamaastiku olukorrast Ave Taavet.
Täna õhtul on „Sierra“ Eesti esilinastus. Millised on ootused? Kuidas suhestub „Sierra“ festivali peateema – armastusega?
Olen väga põnevil, sest tegu on filmiga, mis on inspireeritud minu isa animatsioonist. Ja mu isa näeb seda nüüd esimest korda.
Armastusega seostub „Sierra“ väga otseselt. See jutustab ühest perekonnast, milles valitsevad lahkhelid, mida peab kuidagi lahti harutama. Kõik laheneb lõpuks väga armsal viisil. Mulle tundub ka, et Lõuna-Eestis ollakse ralliteemaga rohkem sina peal ja publik suhestub sellega lihtsamini. Seetõttu on Tartu väga hea paik esilinastuseks.
Milline su isa seos selle filmiga täpsemalt ongi?
Isa tegi 1980ndatel ühe nukufilmi. Ta salvestas hobi korras filmilindile koduvideoid, aga ühel hetkel katsetas, kuidas oleks teha animatsiooni. Lugu oli ühest rallisõidust ning see jäigi tema esimeseks ja viimaseks katsetuseks.
Mina nägin seda filmi kunagi lapsepõlves ja see oli minu jaoks väga hämmastav. Olen mõelnud, et see võib olla üks põhjus, miks ma üldse teen animatsiooni. Mu isa tegi seda ja miks ei peaks siis minagi suuteline olema – geenid on ju samad!
Sander Joone „Sierrat“ on augustis võimalik näha üksikutel linastustel nii Kuressaares, Pärnus, Viljandis, Tartus kui Tallinnas, animafilmifestivalil „Animist“. Septembris hakkab film jooksma ka Sõpruse kino ekraanil.
Soov selle materjaliga midagi teha oli mul tegelikult juba tükk aega kuklas keerelnud. Ootasin lihtsalt õiget momenti. Kui oli aeg teha oma esimest professionaalset filmi, siis mõtlesin, et äkki tekib nüüd mõni hea idee, kuidas seda lahendada.
Lugu tekkiski isa filmi ning minu ja isa suhte ümber. See räägib sellest, kuidas vanemad soovivad oma lapsele edukat karjääri. Selles filmis oleks isa vaatevinklist „edukas karjäär“ rallisõitja oma.
Tundsin ka, et isa ei näinud algul minu kunstiakadeemiasse astumises karjäärivõimalust. See film kõnelebki mulle sellest, kuidas välisele survele vaatamata oma tee leida.
Isa ja poja kõrval on filmi keskne tegelane, suisa nimitegelane, punane Ford Sierra. Mida see auto sinu jaoks sümboliseerib?
Ford Sierraga on see lugu, et ta oli minu esimene auto. Just nimelt ta. Eks esimene auto muutub just nagu isikuks, armsaks kaasteeliseks.
Ta oli auto, mida meie peres anti käest kätte, lubade tegemise järjekorras. Mina sain selle auto endale viimasena. Aga kuna kolisin linna, siis ei olnudki mul enam väga vaja autot tarvitada – sõidud said kõik ühistranspordiga ära tehtud. Nii ta siis lagunes seal. Kuni lõpuks varastati auto sootuks ära. See oli üsna šokeeriv kogemus. Tundsin nii suurt süüd, et isegi ei julgenud sellest isale rääkida. Ta kuulis sellest üldse raadiost.
See on ka üks selline sündmus, mis on kripeldama jäänud.
Tundsin, et tahan kõik need imelikud tunded enda sees sellesse filmi panna.
Enne EKAsse suundumist töötasid animaatorina reklaamiagentuuris. Kuidas sa ise neid kaht maailma tajud? Kui suur on tänapäeval lõhe kommerts- ja kunstilise animatsiooni vahel?
Mulle tundub see vahe üsna väike. Tunnetuslikult teen justkui sama asja, lihtsalt olen iseenda klient ja eesmärgid on endale seatud hästi kõrged. Eks selles mõttes ongi enda filmi kordades raskem teha, et tulemusega on väga keeruline rahule jääda. Kui teed kommertstööd, siis see valmib paari nädalaga. Kui teha enda filmi, siis see võtab vähemalt aasta aega.
Mulle tundub, et rahaline ja tehniline võimekus on pahatihti kommertsanimatsiooni poolel. Samal ajal kummitab seda ideedevaesus ja mugavustsoonis istumine.
See ideedevaesus tuleb sageli kliendilt, kes ei tea, mida animatsiooniga võib saavutada. Samas on sõnumi selgus midagi sellist, mille olen mingil määral reklaamitööstusest kaasa võtnud. Mulle tundub, et see on minu käekirja üks osa. Mulle meeldib küll välja mõelda veidraid olukordi, aga samas need võimalikult selgelt välja mängida, et fookus püsiks filmil.
Eesti autorianimatsioon on seni olnud joonis- ja nukufilmikeskne. Sina oled jõuliselt tee avanud 3D-autorianimatsioonile. Millest selline tehnikavalik?
Kummalisel kombel on „Sierrastki“ sageli räägitud kui joonisanimatsioonist. Eks see ole ka märk sellest, et 3D-animatsioon ei ole Eesti animas veel oma kohta leidnud.
Mind võlub 3D-animatsioon oma tehnilisusega. Mind paeluvad tehnilised probleemid üldse väga. Kui tagasi minna minu ja isa suhte juurde, siis mu isa on ka väga tehnilise lähenemisega kõigele, mida ta teeb. Selle olen temalt kaasa saanud, aga minul on see animamaailma üle kandunud. Kui mõelda arvutianimatsiooni peale, siis 3D-animatsioon on kõige tehnilisem tehnika, millega võiks üldse tegelda.
Seal on loomulikku tunnetust hästi keeruline saavutada. Sellist tunnet, et sul ei ole tehnilisi probleeme, vaid justkui pintsel käes, millega sa animeerid. Ma ei ole kindlasti veel sinnani jõudnud, ehkki mõnikord tunnen vahetut kontakti sellega, mida ma animeerin. See on päris kummaline tunne, sest esmapilgul tundub, et arvutis seda ei saagi tekkida, vaid peab ikka paberit ja tekstuuri tundma.
Filmiidee liigub sul siis otse peast arvutiekraanile, ilma füüsilise meediumi vahenduseta. Aga samas on su filmides kahtlemata tunda kunstniku käe puudutust. Oled nii „Velodroolis“ (2015) kui ka „Sierras“ kasutanud maalilisi kiirusjooni, väikseid ebatäiusi ja nihestatust. Kui kerge või raske on arvutianimatsioonile sellist juhuslikkust lisada, mis muidu on pigem inimkäele omane?
Arvutis joonistades või maalides ongi see kummaline, et sealsed tööriistad matkivad päriselu. Neil peaks justkui mingi oma esteetika olema. Olen kuulnud n-ö vanema generatsiooni animaatoritelt, et nendele oli just hästi tähtis saada puhas värvipind. Ei tohtinud ühtegi kriipsu ega kraapsu sees olla! Kui arvuti tuli, siis oli see nende silmis täiesti maagiline – nii puhas värv ja kõik värvid olid korraga võimalikud! Aga samal ajal hakati peaaegu kohe sinna tekstuuri peale lisama.
Ma ise tunnen ka, et mul ei ole julgust sellist puhast värvipinda jätta. Miskit jääb justkui puudu, kui seda müra ja smear’i (määrdumist – toim.) sinna ei lisa.
Ühelt poolt peaks võtma arvutimeediumi sellisena, nagu see on, teisalt tahaks ikkagi luua seda vana tekstuurset tunnet. See on mingi huvitav heitlus minus.
Jah, see animaatori igavene võitlus tehnikaga! Kui vanem põlvkond katsus saada võimalikult „puhast“ pilti kesistes tehnilistes tingimustes, siis tänapäeval on pigem küsimus selles, kuidas tuua autori käelisust tehnika ülimuslikkusesse tagasi.
Jah, see lisab mingi aura visuaalile, olgugi et on arvutis lisatud. Vaatajale see mõjub ja mina kui vaataja tahan seda samuti näha.
Sander Joon: „Mulle tundub, et Lõuna-Eestis ollakse ralliteemaga rohkem sina peal ja publik suhestub sellega lihtsamini. Seetõttu on Tartu väga hea paik esilinastuseks.“
Matemaatiline ja tehniline taiplikkus on siit jutust mitu korda läbi käinud. Sellega seoses tulid mulle meelde Priit Pärna loojutustamisharjutused. Mulle tundub, et see stsenaariumiõpe, mis me EKAs saime, on loomult ka üsna matemaatiline. On kindlad võrrandid või kompositsioonid, mis annavad loole struktuuri, nii et sa ei pea täiesti tühjalt kohalt alustama – mingi algne sõrestik on olemas. Võib-olla avad natuke seda, kuidas sina selle sõrestiku peale midagi ehitad? Kuidas sünnib filmilugu?
„Velodrool“ oli tõesti väga skeemipõhine. Aga ma olen tahtnud iga järgneva filmi puhul sellest lahti lasta, proovida loole kuidagi orgaanilisemalt läheneda. See ei ole eesmärk omaette, et stsenaariumi struktuur oleks nii paigas, nagu Pärn meile õpetas, aga see on hea tugipunkt, mille juurde tagasi minna. Kui mingi asi tundub koost lagunevat, siis saab ta jälle algosadeks lahti võtta.
„Sierra“ puhul kirjutasin üsna palju. Varem olen lähenenud pigem skemaatiliselt, joonistades. Aga seekord kirjutasin päris suure osa filmist stsenaariumina lahti. See oli hoopis teistsugune tunnetus ja sealt koorus ka veidi narratiivsem lugu välja. „Sierral“ on hästi selge narratiiv, aga samas skemaatiline ringlus – on mingid elemendid, mis hüppavad sisse-välja ja moodustavad isesuguse loogika.
Nii, kui algne sisend ja lugu on olemas, siis tuleb visuaalile mõelda … Mulle tundub kõrvalt vaadates, et su kaadrikompositsioonid on justkui põhjamaine disain – ülimalt minimalistlikud, üksikute hoolikalt valitud detailidega. Kui palju otsinguid ja eeltöid eelneb sellisele lõplikule, näiliselt lihtsale lahendusele?
Hiljuti vaatasingi esimesi „Sierra“ disainilahendusi, need olid ikka palju keerulisemad! Mul on hea meel, et jõudsin sellise lihtsustusastmeni.
Sellel stiilil on hästi konkreetne inspiratsiooniallikas. Uurisin 1980ndate rallisõitjate sümboolikat, nende autode logosid ja kleepse. Suumisin neisse sisse ning nendest lähtuvalt tekkis „Sierra“ graafiline stiil. Esimese asjana lõingi ralliauto ja need kleepsud selle peal. Sellega oli üldilme juba otsustatud.
Kui maalikunstile mõelda, siis võib-olla mõjutas Kaido Ole hästi selge vormitunnetus samuti filmi üldstiili. Vaatlesin sellal üsna palju tema maale. Ja üks, kellele olen samuti viidanud, on Matisse. Tema paberväljalõigete lilled õõtsuvad filmis kujutatud kasvuhoones. Samuti võib näha tema mängulist „Tantsu“ kompositsiooni, mille taasloovad tõsised rallisõitjad.
Oluline roll sinu filmis on muusikal. Rallisõidust ja maskuliinsusest pajatava filmi kohta on helipilt ootamatult eeterlik ja õhuline. Räägi pisut oma koostööst muusikute Misha Panfilovi ja Matis Reiga!
Koostöö Mishaga algas sellest, et kuulasin tema albumit „Heli maagia“, mis on mitme stseeni idee taga. Seal on palju luupivaid elemente ja õrn kõla, aga ka energilisust. Sellel albumil kõlabki justkui „Sierra“ visuaalne maailm.
Võtsin Mishaga ühendust ja ta oli nõus filmile muusika looma. Ta on väga soe ja siiras inimene. See koostöö jääb küll väga pikaks ajaks meelde! Ehkki Misha oli samuti filmi visuaalist inspireeritud, ei saa öelda, et kõik liiga lihtsasti läks. Pidime ikka mitu katsetust tegema, et leida seda, mis pildiga tõeliselt toimib. Muusikaga filmis peab üldse üsna ettevaatlik olema, et ei tekiks täielik muusikavideo. Sellega aitaski Matis Rei, kes oli eelkõige filmi helikujundaja, kuigi seal kõlab paaris kohas ka tema muusikalisi šedöövreid. Matis leidis hea tasakaalu heliefektide ja muusikamaastiku vahel.
Minule oli koostöö nii professionaalse helikujundajaga esmakordne. Vahepeal nõjatusingi veidi taha ja lasin Matisel üht-teist otsustada – mul oli nii suur usaldus tema vastu. Minu meelest tegi ta filmile väga hea dünaamilise helipildi. Loodan, et see ei mõju liiga pealetükkivalt, vaid pigem täiendab seda, mis pildis toimub.
Mul on tunne, et ka Misha sai sellest päris ruttu aru, et ei tasu kihtidega liialdada, kui pilt on niivõrd lihtne ja stiliseeritud. Muusikas oli teekond visuaalse stiiliga üpris sarnane – alustasime hästi kireva üldpildiga, kuid liikusime lihtsustamise suunas. Sellist orkestreerimist oli seal üsna palju. Kõla on ju üsna lihtne, aga selle taga on pinev mõttetöö.
Intervjuus Arterritoryle2 sõnasid: „Vigade tegemine on osa teekonnast, [—] inimliku kogemuse osa. Ilmselt kõige keerulisem on arusaamine, et oled eksinud. Mulle tundub, et kriitilised konfliktid loovad momentumi, sellal kui plaani järgi kulgemine on pigem igav.“ See on väga ilus ja julgustav sõnum. Kas „Sierra“ loomeprotsessis oli ka hetki, mil asjad ei läinud päris nii, nagu oleksid soovinud?
Protsess kui selline on pidev vigade tegemine. Aga see, kuhu ma sel teekonnal jõudnud olen, on pigem rahuldust pakkuv. Kui tundub, et mingi asi ei toimi, siis proovid selle kas või nullist uuesti käima saada. Perfektset asja ei olegi võimalik, isegi mitte vajalik teha. Ma lihtsalt usaldan oma vaistu.
Milliseid väärtusi autorianimatsiooni juures hindad ja millest püüad hoiduda?
Seda on keeruline öelda. Filmi kompositsioon, rütm on see, mida oma filmidest otsin. Filmi kaar võiks moodustada huvitava teekonna kiiruse muutuste ja montaažiga.
Film kui meedium on ju maailma ajaloos eksisteerinud üsna lühikest aega. Et saavutada midagi head, ei tohiks me kindlasti midagi välistada. Peab lihtsalt silmad lahti hoidma.
Nii „Velodrool“ kui ka „Sierra“ haakuvad ka laiemalt ühiskonnas päevakohaste teemadega. „Velodrool“ valmis ajal, mil spordimaailma jahmatasid dopinguskandaalid. „Sierra“ taustsüsteemiks on ühest küljest Ott Tänaku ralliedu, teisest küljest 1990ndate arusaam maskuliinsusest, edukultus ja oma unistuste teostamine laste läbi. Kui oluline on sulle kui kunstnikule ühiskondlik sõnum? Kas teadvustad seda oma loomeprotsessis või on see pigem õnnelik kokkusattumus?
Ütleksin, et minu puhul on see õnnelik kokkusattumus, aga mul on hea meel, et see niimoodi on läinud. Ma ei lähene filmile sõnumi kaudu. Tervik tekib loomeprotsessi käigus. Nii mitmegi filmi puhul on rõõm alles tagantjärele avastada, kui mitmetahuline lõpptulemus kokku tuli.
Nii et sõnum ei ole visandiraamatus kirjas, vaid sünnib alles kinolinal?
Ikka pigem protsessi käigus. Kui mõtlesin ralliteema üle, siis seostus see mul esimesena maskuliinsusega. Lisasin sellele siis ema kasvuhoone õrnuse ja panin need kaks vastandit omavahel tööle. Ja poiss siis pendeldab nende kahe vahel – ta ei taha päriselt olla see õrn, aga mitte ka üdini maskuliinne. Ta otsib oma teed.
Eesti animatsioonimaastik on viimastel aastatel jõuliselt mitmekesistunud. Suurstuudiote monopoli kõrvale on hoogsalt ilmunud väiksemaid stuudioid ning andekaid indie-autoreid. Kuidas hindad seda arengut? Kas konkurentsi tihenemine mõjutab Eesti animatsiooni pigem positiivselt või negatiivselt?
Kindlasti positiivselt. Mina näeksin Eestis näiteks hea meelega rohkem 3D-animatsiooni. Mul on hea meel, et praegu on julgetud sellega rohkem tegelda.
Mingil hetkel tundus küll, et ainuke võimalus „areenile“ pääsemiseks on teha koostööd kas Eesti Joonisfilmi või Nukufilmiga. Mul on hea meel, et meil on sellised kvaliteetsed stuudiod kõrval, see utsitab pingutama, aga mitmekesistumine on kindlasti tänuväärne ja vajalik.
Jah, teisalt on ju öeldud, et professionaalsus nõuab kogenud stuudiomeeskonda.
See dilemma on mul endal ka olnud, aga kui vaadata animafilmimaastikku laiemalt, siis kvaliteet ei taga alati filmi huvitavust. Ei pea olema ainult väga hea käsitööoskus, vaid võib-olla piisab väga heast montaaži- või disainioskusest. Filme võiks teha igatmoodi, ei pea olema ainult suure meeskonnaga ja väga keerulise sisuga film. Arvan, et suur meeskond seab kuidagi ette vajaduse suurte teemade järele. Festivalidel on sageli just väikesed ja isiklikud lood need, mis publikut kõnetavad.
Kui Priit Pärna animatsioonid jõudsid Eestis televiisorisse oluliselt varem kui „Mootorratturhiired Marsilt“3 või „Ämblikmees“, siis praegu on kaalukauss pigem lääne suurstuudiote toodangu kasuks. Kuidas autorianimatsiooni taas publikule lähemale tuua, kas seda üldse ongi vaja?
Ma arvan, et ikka on vaja. Vanu filme on ju nüüd taastatud ja neid võiks taas ekraanile tuua küll. Tihtipeale räägivad vanad filmid uues ajas täiesti uuest asjast.
Olid kevadel Kintai kunstiresidentuuris uut filmiprojekti arendamas. Millest see räägib?
Ühest kinnisest mehest, kelle päevarutiini tulevad rikkuma koerjalgpallurid. Ma ei ole veel lugu piisavalt palju animaatikuks joonistanud, pilte ajateljele paigutanud. Ilmselt saan alles siis aru, millest see film täpsemalt räägib, ja saan ka sellest rohkem rääkida. Kuna mul on sporditeema filmidest läbi käinud ja ma tahaksin sellega lõpparve teha, siis tekkis mõte, et võtaks ette kõige populaarsema spordiala – jalgpalli. Mulle tundub, et see tüürib päris huvitavas suunas.
Mis sind ikka ja jälle on sporditemaatika juurde toonud?
Dünaamilisus ja see, et seal on ees reeglid, mida saab lõbusalt lõhkuda. Minu jaoks on lust, kui saan võtta mingi päriselus toimiva süsteemi ja ehitada selle ümber hoopis teistsuguse sõnumi. Üldjuhul liigun filmides sporditeemast ikka pisut eemale ja pole ka ise suur spordifänn. Mulle tundub, et selliste filmide puhul on see isegi vajalik, et ma ei suhtu valitud spordialasse liiga suure aukartusega. Pigem valin sealt mõne elemendi, millega mängida, mille ümber karikatuurseid olukordi luua ja tekkinud pilti muudkui laiendada.
Oled praegu sama vana, kui Priit Pärn oma päris esimest filmi tehes, kuid juba rahvusvahelise animakogukonna poolt soojalt vastu võetud. Kuhu edasi? Millised horisondid terendavad?
Animatsioon kui selline on minu jaoks igas aspektis huvitav. Ma ei pea animatsiooniga tingimata filmi kujul tegelema. Olen tegutsenud ka VJna ja loonud muusikavideoid. Selles vallas hoian oma võimalused pigem avarad.
Kindlasti oleks huvitav teha koostööprojekte välismaal. Kui tekib mõni selline võimalus, siis tõenäoliselt haaraksin sellest kinni. Aga kindlasti oleks selle filmi all Eesti lipp. Tahaksin, et see, mida teen, oleks kuidagi Eesti animatsiooni rikastav.
1 Palm Springsi festival – Grand prix; GLAS Festival – publikupreemia; San Francisco rahvusvaheline filmifestival –parim lühianimafilm; Cinema Jove festival – parim lühifilm; Dresdeni filmifestival – Arte parima lühifilmi auhind; Glasgow filmifestival – žürii eripreemia; 2Annas festival – parim Balti lühifilm; Animatricks – parima rahvusvahelise lühifilmi auhind; SFilm – parim animeeritud lühifilm.
2 Humour can have a healing role. Q&A with Estonian animator Sander Joon. – Arterritory, 08.04.2022 https://arterritory.com/en/screen_-stage/topical_qa/26076-humour_can_have_a_healing_role/
HERKKO LABI, PEETER LAURITS: Ökoesteetika ajastu
