Toeta
Otsi

andmelühiskond

  • Sel reedel Sirbis

    Usk sõna jõusse. Pille-Riin Larm vestleb Eesti Kirjanike Liidu esimehe Tiit Aleksejeviga
    Tiit Aleksejev: „Kirjandus on meid kandnud ja seda traditsiooni ei ole põhjust katkestada või kiratsema jätta, sest asemele ei pruugi midagi paremat tulla.“
    Eesti Kirjanike Liit saab saja-aastaseks. Kohtusin sel puhul EKLi esimehe Tiit Aleksejeviga. Märkan alles salvestust kuulates, et me ei olnud nelja tee ristil, nagu Aleksejev liidu aadressi kohta Tallinnas Harju tänaval märgib, kahekesi: jutuajamise taustal tiksub, et mitte öelda osaleb vestluses seinakell. Viimaks, kui soovin liidule pikka iga, tähendabki Aleksejev võib-olla hoopis tollele kellale: „Sirbist võib lugeda, et ühes sekundis plahvatab 40–70 supernoovat. See asetab kirjanike liidu sada aastat päris huvitavasse konteksti.“

    HELI ALLIK: Väikesed imed
    Mis juhtub siis, kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid hitte ja kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt?
    „On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse, tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril [—] langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“ Nii kirjutas Marju Lepajõe 2018. aastal artiklis „Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks“.

    ÜLO MATTHEUS: Venemaa mogilizatsija
    Osa eurooplastest näib lootvat, et ehk läheb sõja suurem raskus neist mööda, nagu nad lootsid seda ka enne Teist maailmasõda.
    Pseudoreferendumid okupeeritud Ukraina aladel, mobilisatsiooni väljakuulutamine Venemaal ja tuumarelvaga ähvardamine osutavad, et Putin ei loobu sõjategevusest enne, kuni viimnegi võimalus selle jätkamiseks on ära kasutatud. Nn kollektiivne lääs, kelle vastu Putin väidab end sõdivat, on omalt poolt aru saanud, et järeleandmisi Vene diktaatorile teha ei saa, sest see vaid suurendaks ta aplust, õigustaks tema imperiaalseid ambitsioone ja seaks ohtu kogu Euroopa. Olukord on hakanud pikkamisi kohale jõudma ka Prantsusmaa ja Saksamaa liidreile, kes küll pole loobunud Putiniga vestlemast, kuid nüüd juba teda kapituleeruma kutsudes.

    JANEK KRAAVI. Post-sõnastik LXIX. Liitteos (mashup)
    Möödunud kümnendi alguses märkasin Helsingis Akateeminen Kirjakauppa riiulil raamatut pealkirjaga „Android Karenina“. Kunagine huvi kõikvõimalike kultuuriliste veidruste ja äärmuste vastu –pealkiri väljendas seda üsna ühemõtteliselt! – ärgitas asja lähemalt uurima ning selgus, et tegemist on populaarkirjanduse alamžanri, nn mashup-romaaniga. Kui muusikaline mashup on eesti keelde tõlgitud sõnaga „segapuder“i, mis sisaldab küll nähtusele omast mängulisust ja nurjatuse varjundit, siis mõnes teises valdkonnas, nt kirjanduses kõlab see üsna harjumatult ja liigselt kulinaaria radadele eksitavalt. Narratiivsemate teoste puhul eelistan seepärast vasteid „liitteos“ või „seguteos“.

    Kuidas suhtuda Tartu toomkiriku varemetesse kavandatavasse restorani?
    Hiljuti jõudis avalikkuse ette tippkokk Tõnis Siiguri plaan rajada Tartu toomkiriku varemetesse tipprestoran, millest nüüdseks on välja kasvanud sündmusruumi loomise mõte. Idee vormisid klaaspaviljoniks Koko arhitektid, kellel on uue ja vana arhitektuuri põimimisel pikaajalised ja eeskujulikud kogemused. Nüüdseks on restorani plaan käima tõmmanud pineva arutelu. Siin avaldavad sel teemal arvamust eksperdid, kes pärandi ja arhitektuuriga igapäevaselt kokku puutuvad: arhitektuuriajaloolane, ehitismälestiste ekspertnõukogu esinaine Leele Välja; Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma; muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta ja muinsuskaitse nõukogu esimees Riin Alatalu.

    MARIANN RAISMA: Kas muuseumid peaksid tegutsema kiiresti või aeglaselt?
    Viimastel aastatel on muuseumides esile kerkinud uued trendid, mis peegeldavad ilmekalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Pandeemia muutis ka mäluasutuste rütmi.
    Aeganõudva ja kiirmuuseumi mudel vaheldub pidevalt. Kui viimasel paaril aastakümnel valitses esimene, siis praegu on taas näha liikumist teises suunas. Seda peegeldavad ka selleaastase Euroopa muuseumide aastaauhinna (European Museum of the Year Award ehk EMYA) huvitavamad arendused.

    LAURA JAMSJA: Kaasav muuseum Kalamajas
    Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimuste esitamist, et pühendada oma tegemistesse ka uusi huvilisi.
    Kui 2018. aastal hakati Kalamaja muuseumi looma, kaasati esimesest hetkest ka endisi ja praegusi Kalamaja elanikke, põhjatallinlasi ja muid huvilisi. Hiliskeskaega ulatuv kirev ajalugu, aktiivne elanikkond, muuseumimaja Kalamajas Kotzebue tänaval – need on komponendid, mis julgustasid ette võtma seiklust nimega kogukonnamuuseum. Kalamaja ja selle elanike kaasamise võtmeks sai julgus küsida.

    Tähelepaneliku empaatiaga. Kulla Laasi intervjuu Tamara Luugiga
    30. oktoobrini on Tallinna botaanikaaias vaadata VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“, kus on kümme kunstnikku või kollektiivi toodud kokku kümne kirjutajaga. Biennaal saab alguse maratoniga, kus esitletakse kümnel järjestikusel õhtul kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti.
    Üks VIII Artishoki biennaali kirjutajatest on Tamara Luuk, kunstiajaloolane ja praegu Tallinna Kunstihoone kuraator, kes on avaldanud artikleid nüüdiskunstist ning tõlkinud ja toimetanud kunstiraamatuid.

    Kuningapoeg, kes ei surnudki ära
    Alerce Costero rahvuspargis kasvav fitsroia on tõenäoliselt maailma vanim elusolev (mitteklonaalne) isend.
    Lauri Laanisto, õigupoolest siis FitzTiigirand
    Käin reede pärastlõunati paari kolleegiga sulgpalli mängimas. Juba õige mitu aastat. Meil on väga rahvusvaheline seltskond, on hispaanlane, tšiillane, mina ja üks setu ka veel lisaks. Kõik me uurime pisut erinevaid sessiilseid organisme ja teeme seda eri ülikoolides ja õppetoolides. Täpselt selline mõnusa distantsiga kollegiaalsus, mis ei vii üksnes otseselt põnevatele teaduse radadele, vaid suunab ka teadusevahelistele hämaraladele. Kuuled, kuidas on asjalood naaberülikoolis, näiteks et putukauurijad on osutunud kõige kõvemateks pinksimeesteks loodusteadlaste seas, või kuidas üks üliambitsioonikas teadlane oli otsustanud enda ümber lausa uue teaduskonna luua. Selliseid lugusid, nii rohkem kui vähem paeluvaid (ja usutavaid), tuleb pea iga nädal.

    HELDUR SANDER: Jaht jahukastelistele
    Harry Karise artiklid ja monograafiad jahukasteliste kohta toetuvad Siberis ja Kaug-Idas kogutud rikkalikule herbaarmaterjalile.
    Aastail 1961–1997 Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvuses olnud Tallinna botaanikaaed (TBA) oli nii aia- kui ka kraadikeskne teadusasutus. Nähti vaeva ja tunti teadusest rõõmu, tehes kandidaaditöid teaduskraadide kaitsmiseks või loovuurijatena.
    Üks silmapaistvamaid teadlasi oli Harry Karis (1930–2018), kelle lapsepõlv möödus Tallinna-lähedases talus, kus ta huvitus loodusest karjas ja metsavahist isaga metsas käies.

    MARGUS OTT: Ilu ja nali kui elu fundamentaalsed aspektid
    Kaht aspekti – lõimitu eristamist naljas ja eristatu lõimimist ilus – võib käsitleda avaralt ja laiendada kogu elavale.
    Mis on ilu? See on „täiuslik semiootiline sobivus“, nagu ütleb Kalevi Kull, ehk lõiming. Esiteks teiste olendite ja ümbrusega, aga teiseks ka iseenda sees eri protsesside vahel. (1) See puudutab esiteks seda, kuidas tal on pistmist teiste olenditega, kuidas ta on nendega läbi põimitud, moodustab nendega koos toimiva koosluse või koguni sümbioosi. Siin on ajal, kestusel selgesti tuvastatav roll: üldiselt on nii, et mida vanem kooslus, seda mitmekesisem ja liigirikkam ta on. Siin on muidugi palju erandeid, aga kooslusel on oma sisemine loogika, mille järgi tagasiside mehhanismid mängivad aega-mööda niimoodi välja, et tekib ruumi rohkematele. Mitmete liikide pealetungimised ja tagasitõmbumised moodustavad ajapikku hästi mitme osalisega koostoimiva süsteemi, ilusa koosluse. (2) Oluline on ka see, kuidas protsessid olendis endas üksteisega sobituvad.

    AILI KÜNSTLER: Selge vikikeele suunas
    Iga Vikipeedia kasutaja ootus ja kohendaja eesmärk võiks olla selgus ja üldarusaadavus.
    Parasjagu oodatakse Eesti Keele Instituudis selge sõnumi auhinna kandidaate kuni 7. oktoobrini aadressil https://eki.ee/selgesõnum/ ning EKI direktor Arvi Tavast on võistluse saateks öelnud: „Sama teksti on võimalik mõista uskumatult erinevatel, mõnikord kirjutaja jaoks täiesti üllatavatel viisidel. Väljenduse selgus eeldab oma lugeja väga head tundmist ja tema ootustega arvestamist.“

    + 2022. aasta Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhind

    URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Organiseeritud asjad
    Mäletan üht õhtut Haapsalu kunstikoolis. Pakun, et võisime olla 12- või 13-aastased. Kas tegu oli nüüd joonistamise, kompositsiooni või maalimise tunniga, enam tagantjärele kindlalt väita ei tihka. Paber igatahes ees oli, mis tähendab, et saviga ei mätserdanud. Istusime sõbraga klassi parempoolses tiivas, otse akna all. Väljas oli juba pime, õhtune aeg, talv. Nagu varateismelised ikka, rääkisime sõbraga kunstist ja elu mõttest, kui ta korraga ütles, et ainult looduses saab kaos kaunis olla, aga kui inimene tahab luua kaunist kaost, tuleb tal kaos mingil moel organiseerida. Juba siis tundus see mulle väga tark mõte.

    Arvustamisel
    Sadeq Hedayati „Lunastust lootes. Valik jutustusi“
    Kelefa Sanneh’ „Seitse suurt. Levimuusika ajalugu“
    Eesti Kontserdi kontsert „Meresillad“
    Richard Wagneri „Valküür“ Soome Rahvusooperis
    Kammerkoori Kolm Lindu kontsert Mustpeade majas
    Eesti näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ Veneetsia biennaalil
    Edith Karlsoni näitus „Lemmikud“
    Tantsuteatri Fine 5 ja Vene teatri „Eutopia“
    Vaba Lava „Yerma 9 PM“
    Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi „Maastikud ja kehad“
    mängufilm „Kurbuse kolmnurk“
    mängufilm „Kalev“
    dokumentaalfilm „Tartu sarvede all“

  • Ühise aja leiutamine 

    Laura Jamsja, Kalamaja muuseumi külastusjuht 
    Laura Jamsja

    Hiljuti oli mu vanaisa Kaarli surma-aastapäev. Jõhvis elanud endine kaevur oli kange ja kuraasikas mees, kelle ramm koondus kätesse. Ta oskas olematutest vahenditest leiutada pesumasina või küpsetada oma värisevate Parkinsoni-kätega paatsikuid. Mõni aasta tagasi elasime vanaisaga kahekesi Jõhvis. Ühine elu nõudis kohanemist mõlemalt. Kõige rohkem muutus aeg: sekundid-minutid-tunnid mõjusid igavikuna. Tasakaaluhäired ja kahe kepiga kõndimine muutis teleri eest tualetti mineku maratoniks. Kuna igale liigutusele kulus nii palju vaeva ja aega, teisenes liikumine ja kehatunnetus. Iga hetk oli Jõhvis nii pikk, eriti alguses. Pärast mõnda kuud kooselu mu kärsitus lahtus ja aeglus andis elule teise meki, muuhulgas ka koduaia piparmünditeele ja kirsimoosiga präänikutele. 

    Koduseinte vahel leidsime oma toimetamistele rütmi. Vaheldust soovides tuli aga  turvatsoonist ja tuttavatelt radadelt lahkuda. Sellega kaasnes sageli rohkesti hirmu ja muret. On meeles, kui kutsusin vanaisa kinno vaatama James Bondi filmi „Spectre“. Ehkki varusime minekuks-tulekuks mitu tundi, ei osanud ma arvestada, kui vaenulik võib olla linnaruum eakate vastu. Kui palju on tänavanurki, trepiastmeid ja konarusi, millest terved libisevad kergusega üle, ent mis on 80aastasele inimesele ohtliku labürindi eest. James Bondi kangelaslikkus kahvatus vanahärra kõrval, kes oli nõus lahkuma oma kodust, oma kindlusest. Ehkki vanaisa tundis Jõhvit nagu oma viit sõrme, tuli kohaneda kodulinna uute tahkudega, mis avaldusid ühes haiguse süvenemisega. Noore mehena püüdis Jõhvi temaga sammu pidada, aga eakana ruttas linn hoopis temast mööda. 

    Ehkki vanaisa astus haiguse seatud mängureeglitele vastu ja leiutas end uutes tingimustes alalõpmata uuesti, oli ta oma kehas lõksus. Kui tänulik ma olin, et suutsin haarata teetassi järele ja nööbi kinni panna. Minu liikuv keha tuletas aga vanaisale meelde, mille ta oli kaotanud. Me harjusime kõige kiuste. Harjusime isegi hommikutega, mil vanaisa magas kauem kui mina. Seisatasin toauksel ja kuulasin hingamisnohinat. Sellest kaunimat heli on raske leida. 

  • ,

    Eesti paviljoni saab nüüd külastada virtuaalnäitusena

    KKEKi ja Tallinna Kunstihoone koostöös avaneb tänasest 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni näitus “Orhideliirium. Isu külluse järele” Kunstihoone loodud virtuaalnäituste platvormil.

    Külasta näitust siin: estonianpavilion.virtualexhibition.eu

    Kunstnike Kristina Normani ja Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostoli koostöös sündinud näitust Eesti paviljonis on nüüd võimalik külastada veebi vahendusel (paviljon Veneetsias on avatud 27. novembrini). Virtuaalnäitusel on võimalik siseneda Giardinis asuvasse Rietveldi paviljoni, kuhu juhatavad paviljoni valvurid Sander Sinnep ja Katariina Kesküla, kes on osa Bita Razavi performatiivsest teosest “Ettemääratud sissepääs”. Näitusel on võimalik vaadata teoseid ja arhiivimaterjale, mis paiknevad “Wardi kastides” – Bita Razavi kontseptsioonil põhinevates vitriinides, kuhu materjalid on kogunud Corina L. Apostol koos kunstnike ja Indoneesia päritolu kuraatoriga Sadiah Boonstraga. Samuti saab virtuaalnäitusel vaadata Kristina Normani videoteoste triloogiat. Virtuaalnäituse operaator on Johan Huimerind.
    Näitus “Orhideliirium. Isu külluse järele” on inspireeritud Eesti 19. sajandi vähetuntud kunstniku ja maailmaränduri Emilie Rosalie Saali loost. Saali tegevus troopiliste taimede maalijana ja tema elulugu on aluseks näitusele, mis mõtestab enesemääramisõiguse, koloniaalkogemuse, uuskolonialistlike mehhanismide, botaanika, teaduse ja kunsti teemasid. Näituse pealkiri viitab 19. sajandil Euroopat haaranud orhideehullusele. Ka botaanilised illustratsioonid, millega Emilie Saal tegeles, vahendasid publikule taimi ilma kontekstita ja soodustasid loodusmaastike ja inimeste käsitlemist pelga ressursina.

    Eesti osalemine Veneetsias
    Eesti on Veneetsia biennaalil osalenud alates 1997. aastast ning sel aastal esitletakse Eesti ekspositsiooni 13. korda. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus on Eesti ekspositsiooni peakorraldaja ning projekti rahastab Eesti Kultuuriministeerium. Eesti näitus toimub 2022. aastal erandina 59. Veneetsia kunstibiennaali südames, Giardini näitusealal. Alates 1997. aastast erinevatel pindadel üle Veneetsia linna tegutsenud Eesti paviljoni kutsus oma ajaloolisesse paviljonihoonesse biennaaliala südames külalisena näitust tegema Hollandi paviljoni korraldaja Mondriani Fond.

    Tallinna Kunstihoone loodud virtuaalnäituste platvorm avati 2020. aastal koroonapandeemia ajal, et näitusi oleks võimalik külastada ka isolatsiooni ajal. Selle eesmärk on olla võimalikult kasutajasõbralik, kvaliteetne ning pakkuda võimalust kunsti detailselt ja süvenenult vaadata. Virtuaalnäituse loomine ei nõudnud seejuures suurt tehnoloogilist läbimurret vaid rajaneb olemasolevate tööriistade nutikal sidumisel: video, interaktiivsus ja online-lahendused. Lihtsa tehnoloogilise lahendusega, mis ei nõua kasutajalt midagi peale internetiühenduse ja ekraani, pakub kunstihoone virtuaalkeskkond ruumilist kogemust näitusesaalis koos paljude lisavõimalustega video, audio ja tekstina. New York Times valis platvormi maailma parimate sekka ning see on saadaval tarkvara kui teenusena (SaaS) aadressil virtualexhibition.eu.

  • ,

    Von Krahli Kinos saab näha “Audiovisuaalset komposti”

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Von Krahli Kino kutsuvad kunstiüritusele „Audiovisuaalne kompost” 29. septembril algusega kell 20.00.

    Osalevad kunstnikud Tõnis Jürgens, Kaarel Kurismaa, Art Nõukas, Francesco Rosso, Karl Saks, Hanna Samoson, Mare Tralla
    Kunstiüritusel „Audiovisuaalne kompost“ demonstreerivad kunstnikud olemasolevaid video- ja helitöid, millele nad on lisanud oma kommentaarid. Kasutatud on vanu motiive, mille põhjal on loodud uusi audiovisuaalseid kompositsioone ja süvenetud nõnda juba toimunud protsessidesse tänapäeva vaatest lähtudes.
    Loominguline aines on pärit sahtlipõhjast: vanadelt kõvaketastelt ja VHS-kassettidelt, kus need on oodanud õiget aega, et neist saaks tärgata uued audiovisuaalsed mõttearendused. Muu hulgas võib näha kunstiajaloolisi materjale 20 aastat tagasi toimunud üritustest, nagu Metabor ja ISEA 2004 – nii luuakse vaatemäng dokumentaalse ja näiliku piirialal. Osa teoseid pärineb ka mõne aasta tagusest ajast, autorid on neile töödele aga lisanud oma kihistuse animatsiooni, video või heli kujul. Kunstnikud on sõelunud olemasolevast materjalist välja tähenduslikke hetki oma erialase tegevuse edasiviimiseks.
    Programmi on kokku pannud KKEKi kuraator Marika Agu. Üritusega „Audiovisuaalse kompost” jätkab KKEK oma missiooni kunstielu dokumenteerijana ning 1990. aastatel alguse saanud audiovisuaalse arhiivi talletaja ja mõtestajana. Von Krahli Kinos on samas sarjas toimunud üritused „Nööri mööda“ ja „Silmale nähtamatu“.
    Von Krahli Kino on ellu kutsutud veendumusest, et kultuuri tervis ja elujõud peitub suuresti äärealadel. Näidates kunstiteoseid, mis ei järgi kommertslikku peavoolu, püüab Krahl edendada ja kaitsta teatud tüüpi kino pärandit.
    Täname: Allan Appelberg, Joosep Ehasalu, Erki Kase, kiwa, Kulla Laas, Hans-Gunther Lock, Laura Merendi, Rene Tamm
    Üritust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Nordisk Kulturkontakt.

     

  • ,

    Amazonase põlisrahvas võitleb Kumu ekraanil oma kodu eest

    Üks selle aasta olulisemaid keskkonnateemalisi filme jõuab Kumu ekraanile.

    USA dokumentalisti Alex Pritzi kaasahaaravas filmis „Territoorium” (The Territory) seisab Amazonase vihmametsades elav 180-liikmeline uru-eu-wau-wau põlisrahvas oma maa eest, kust nad tahetakse välja tõrjuda – mets maha raiuda ning põllu- ja karjamaaks raadata.

    Nad valivad oma juhiks 18-aastase Bitaté, kellel õnnestub esiotsa koos keskkonnaaktivist Neidinhaga koloniste eemal hoida, aga siis valitakse presidendiks oma põlisrahvaste vaenuliku poliitika poolest tuntud Jair Bolsonaro ja olukord ähvardab taas kontrolli alt väljuda. Ei jää üle muud, kui moodustada valvesalk, kes kasutab relvana filmikaamerat, et maahõivajate jultumus avalikuks teha.

    „Tõeline tõsielutriller,” kirjutas The Times.

    Film esilinastus tänavusel Sundance’i festivalil ja võitis publikuauhinna ning žürii eripreemia.

    Kolmapäeval, 28. septembril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatavad sisse seikleja, antropoloog ja Amazonase Reiside reisijuht Ivo Tšetõrkin ning dokumentalist-antropoloog Terje Toomistu.

    Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF. Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.

    Sarja ava vaata https://kumu.poff.ee/.

    “Territoorium”, uru-eu-wau-waud aktsioonis. Foto: kaader filmist

  • ,

    Kirjandusmuuseum tähistab Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäeva

    30. septembril algusega kell 15.00 tähistab Eesti Kirjandusmuuseum piduliku ettekandepäevaga Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäeva.

    Kirjanike Liidu minevikust, olevikust ja tulevikust kõnelevad Tiit Aleksejev, Berk Vaher, Sirje Olesk, Tõnu Tannberg, Hanna Linda Korp ja Janika Kronberg. Kirjandusmuuseumi saalis avatakse Kirjanike Liidu ajaloole pühendatud näitus “Eesti Kirjanike Liit 100“ ja sellega kaasnev rändnäitus viiel pildipaanil. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu materjalidel põhineva ekspositsiooni eesmärk on näidata kirjandust ja seda „haldavat” loomeliitu mitte suletud süsteemina, vaid ühiskonda loovalt uuendava jõuna. Näituse on koostanud Janika Kronberg, kujundanud Kaili Kalle.

    Kirjandusmuuseumi otsaseinal avatakse näitus “Tartu noor kirjarahvas”, kirjandusmuuseumi fotograafi Alar Madissoni kuus fotoakent, mis on valminud koostöös ajakirja Värske Rõhk toimetuse ja firmaga Seri Disain. Näidatakse ka Rahvusarhiivis valminud filmiprogrammi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu ajaloost, koostanud Ivi Tomingas.

    Ettekandeid saab jälgida ka KirmusTV vahendusel.
    Üritust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Tartu linn

  • In expedita commodi voluptatum ut.

    In expedita commodi voluptatum ut.

    Aut eum sint laudantium libero quibusdam cupiditate. Qui ab ipsum odio consectetur aspernatur a.

    Reprehenderit a suscipit illo cumque voluptatem et. Id officia voluptatem illum sint. Nam tempora commodi qui atque rerum odit minus.

    Perferendis autem delectus quo aperiam sed mollitia omnis. Voluptatem perspiciatis quasi temporibus minus libero voluptas tempora. Quaerat aut et odit doloribus voluptas. Odit ut aperiam fugit consequatur nulla et reprehenderit. Dignissimos quasi numquam ipsum sequi dicta ipsam.Amet totam suscipit sequi. Officiis omnis accusamus nulla dolorem quia eveniet. Quisquam sed impedit numquam et alias a autem. Commodi beatae harum ea qui cupiditate. Beatae porro officia eos minus natus quod quae. Quia debitis rerum sunt deleniti consequatur expedita. Sint animi vero magnam non explicabo maxime. Deserunt neque est quo explicabo architecto omnis earum. Nostrum qui sed voluptas quia nostrum aut nihil. Voluptas vel iure aut quidem quod molestiae voluptas. Dolore a qui vitae. Nihil expedita qui omnis quis ut dignissimos voluptas. Dolorum quis hic sunt in deserunt. Omnis cum ut tempore quo nisi. Omnis eligendi voluptas nihil.

  • Loe Sirpi!

    Niillas Holmbergi „Tagasitee“

    Nadežda Katajeva-Valgu „Minu maine ring“

    August Sanga luuletõlkeauhinna kandidaadid

    Taavi Suisalu näitus „Tähelepanufiguurid“

    Holger Marjamaa trio feat. Chad Lefkowitz-Brown džässiklubis Philly Joe’s

    Ugala teatri „Kirsiaed“

  • Erkki-Sven Tüüri kümme sümfooniat

    SIMON CUMMINGS

    Tänapäeval ei tee kindlasti ühelegi heliloojale muret üheksanda sümfoonia needus, absurdne ebausk, et kui helilooja on kirjutanud oma üheksanda sümfoonia, on ta määratud surema enne, kui valmib järgmine. Ometi on huvitav märkida, et Joseph Haydni ajast on kirjutanud üle üheksa sümfoonia võrdlemisi vähesed. Üks märkimisväärne erand on Eduard Tubin, kes kehtestas end kümne sümfooniaga Eesti suurima sümfoonikuna. Ka Erkki-Sven Tüür on nüüdseks sinnamaale jõudnud: 16. septembril tõi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eesti esiettekandele tema kümnenda sümfoonia.

    Tüüri sümfooniline teekond algas juba üliõpilasena. Tema 1984. aastal valminud sümfoonia nr 1 valmis Tallinna konservatooriumi lõputööna. Ta ei jäänud teosega rahule ja võttis selle pärast 1984. aasta novembris toimunud esiette­kannet tagasi. See jäi veel 36 aastaks seisma, kuni Tallinna Kammerorkester tõi 2020. aasta veebruaris esiettekandele sümfoonia uue versiooni, mille Tüür oli teinud 2018. aastal. Tavaliselt otsitakse noorusaja teosest märke, mis osutavad helilooja tulevikule. Muudatused on aga sedavõrd ulatuslikud, et sümfoonia nr 1 ei esinda enam Tüüri 1984. aasta, vaid hoopis 2018. aasta muusikalist mõtlemist.

    Sümfoonia nr 1 uue versiooni esimeses osas on Tüür muusikalist materjali märkimisväärselt vähendanud. Algne pikk sissejuhatus ja kooda on täielikult välja jäetud, Tüür on uuesti keskendunud ainult osa keskosale, kus muusika muutub rütmiliselt energiliseks. Kuid seegi on põhjalikult ümber töötatud: tempo on kiirem ja kõigis orkestriosades domineerib sünkoopidega teema. Viimast osa on Tüür pigem laiendanud kui lühendanud. Algses variandis jõuab selle osa muusika väga kiiresti põhi­kulminatsioonini, 2018. aasta redaktsioonis on muusikale antud rohkem aega, nii et kulminatsioonist saab nüüd sidusa muusikalise väitluse tipphetk.

    Seevastu kohendatud keskosa on sisuliselt samasugune nagu algne. Kolme­osalise ülesehitusega osa alustavad õrnalt ja lüüriliselt harf ja teised keelpillid. Algab organumi meenutav legato’s puupuhkpilliteema, mis kogub ootamatult jõudu ja levib peagi kõikjale. Orkester koondub selle idee taha, muusika tiheneb ja igasugune lüürilisus on unustatud. Mis toimub? Kuidas selleni on jõutud? Tüür viib kuulaja selgusest ja kindlusest, millega see osa algas, nii kaugele, et käidaks justkui Šostakovitši tumedaid sümfoonilisi radu.

    Kui mõelda Erkki-Sven Tüüri esimese üheksa sümfoonia peale, paistab silma järjepidevus eelkõige kontrastsete muusikaliste ideede kasutamisel: algselt on need esitatud julgete kõrvutustena, hiljem aga moodustavad töötluse aluse.

    Võib tunduda, et energiline esimene ja viimane osa seovad esmasümfooniat ja sellele järgnenud üheksat teost kõige ilmsemalt. Ent veelgi veenvam on öelda, et keskmised aeglased osad on seotud olemuslikumalt. Tüüri sümfooniate üks peamisi tunnusjooni on väga vastandlike, isegi vastuoluliste ideede kõrvutamine. Selles osas on kõrvutamine aeglane ja salakaval: kontrast on märkimisväärne ja selle mõju väga häiriv, pannes küsima, mida me õigupoolest kuuleme ning kuidas ja miks on muusika liikunud nii erisuguse materjali vahel. Just selline segadus iseloomustab suurt osa Tüüri edasisest sümfoonilisest loomingust.

    Äärmuslik sellekohane näide on sümfoonia nr 2 (1987) algusosa. Esimene osa „Visioon“ on täis kummalisust, kuni äkki ilmuvad eikuskilt dissonantsed trompetid, mistõttu kogu orkester alustab valju, halastamatult pingelise, ulatusliku järgnevusega. Efekt on nagu Richard Straussi „Alpisümfoonia“ alguse peegel, kus äkki ilmub nähtavale midagi musta päikese laadset. Mõne minuti pärast kõik vaibub ja jõuab algusega samalaadse pehme ja kauge muusikani, mille all kostab kõminat. Lõpuks kerkib sama küsimus nagu esimese sümfoonia keskmises osas: mis kurat siin juhtus?

    Selle asemel et sellele küsimusele vastata, ajab Tüür teises osas kõrvutused äärmuseni. Muusika pealkirjaga „Protsess“ kõigub metsikult kas selge või mitmetähendusliku materjali vahel. Aga kumb on kumb? Kiire rütmiline materjal näib pakkuvat kindlust, kuid Tüür teeb selle plahvatuslike aktsentide, agressiivsete korduste ja karmide klastrite abil keeruliseks. Vaikne, libisev materjal tundub udune ja ebaselge, kuid selle õrnus pehmendab servi ning teeb kõla sidusamaks ja keskendunumaks.

    Tegelikult on need vastandlikud materjalid ühtaegu mitmetähenduslikud ja selged ning seetõttu tekitab nende kõrvutamine veelgi rohkem segadust. See, mida Tüür kõrvutamisega siin osas teeb, ei saaks kuidagi olla elementaarsem: ta lihtsalt hoiab seda töös. Mida aeg edasi, seda enam hakkavad äärmuslikud, segadust tekitavad kontrastid üle ääre voolama, nii et ümbritsevad kuulaja igast küljest vägivaldse, heitliku muusikaga, mis seisab vastu püüdlustele seda prognoosida või mõista. Seegi on Tüüri sümfoonilise loomingu üks oluline tunnus: samalaadsed pikad ja tugevad põhjalike kõrvutuste lõigud esinevad mitmel korral ka tema hilisemates sümfooniates.

    Mõlemas varases teoses võib Tüüri lähenemisviisi pidada võnkuvaks kõrvutamiseks, kus vahelduvad väga vastandlikud ideed. Sümfoonias nr 3 (1997) on see aga arendatud paralleelseks kõrvutamiseks, kus kontrastsed ideed esitatakse samal ajal. See ei ilmne kohe. Esimeses osas „Contextus I“ on Tüür võtnud aega, et luua mitu ideed, nende hulgas omamoodi kummitusdžäss: kiirete, iseseisvate puupuhkpilliteemade pilv, tormakad ja dissonantsed vaskpillid ning rütmikad keelpillid, millele järgneb kas rohkem puupuhkpille või vibrafonisoolo. Tüür on asetanud need kõrvuti nii, et kõrvutused hakkavad kattuma, jättes selge mulje, et ideed on omavahel vastuolus ja avaldavad üksteisele survet.

    Midagi sellesarnast kuuleb ka teises osas „Contextus II“. Esialgu kõiguvad kõrvutused teise tiheda puhkpilli­tekstuuri ja aeglaselt liikuva keelpilliliini vahel. Ilmuvad lisaideed, mis on jälle paralleelselt kuuldavad ning suruvad üksteist kokku, nii et see hakkab tunduma ebamugav, iseäranis lüüriliste keelpillide ja särtsakate puhkpillide kokkupõrke korral. Kuigi paralleelne kõrvutamine viitab hõõrdumisele ja ebakõlale, jätab Tüür siiski alles võimaluse, et vastanduvad ideed ei pruugi teineteist mõjutada. Võimalik, et need on lihtsalt kõrvuti asetsevad osad metsikus kokku­sobimatus kooris.

    Nii sümfoonias nr 4 (2002) kui ka nr 5 (2004) jätkab Tüür seesuguse kontseptsiooniga solistide ja orkestri suhetes. Sümfoonias nr 4, mis kannab alapealkirja „Magma“, on samuti paralleelseid ideid, mis siin teineteist näiliselt ei mõjuta ja mille peal laseb liugu löökpillisolist. Tüür laseb neil keerulistel kõrvutamistel jälle pikalt jätkuda, tekitades kuulamisel tunde, et ollakse samaaegsete mõttekäikude segaduse keskel eksinud. Oluline on see, et solisti asi on mõnikord see segadus nurjata: keset ilmselget kaost võib ta olla kas stabiilsuse allikas või orkestri selguse kata­lüsaator. Teoses on seega näha peen, kuid oluline nihe Tüüri kõrvutamisviisis ning see teeb võimalikuks sümfoonia kontrastsete elementide koostöö.

    Sümfoonias nr 5 on peale bigbändi kui kontsertansambli tegev ka elektrikitarrisolist. Tüür on neljandas sümfoonias kuuldud koostööd jätkates kirjeldanud seda džässi, roki ja klassikalise muusika elementide kohtumist kui „kolmepoolseid läbirääkimisi konstruktiivses õhkkonnas“. See kirjeldus osutab avatusele, isegi sümpaatiale, kuigi tegelikkus on keerulisem. Tõe­poolest, esimeses osas on keelpillidel, puupuhkpillidel, vaskpillidel ja bigbändil igaühel täiesti omaette idee ning muusika on nende tihedalt kokkusegamise tormiline tulemus. Jällegi soodustab solist ühtsust, mis saabub elektrikitarri suure­joonelise sisseastumisega teise osa alguses. See osutub katalüsaatoriks: kohe pärast seda on tunda, et orkestrirühmad tegutsevad üksteist arvestavalt. Pärast vaikust tuleb kolmandas osas esiplaanile ansambel, mida nüüd toetab ja kaunistab orkester. See ühtsus areneb kogu lõpuosa vältel ning viib enesekindlat uhkust täis muusikani, kuigi Tüür demonstreerib taas oma valmisolekut võimsad ideed leebema materjali kasuks kõrvale lükata ning jõuda süngusesse, täis rahutuid, hõljuvaid akorde.

    Sümfoonias nr 6 (2007) ei ole soliste, kuid Tüür jätkab nüansirikast kõrvutamist, mida on kuulda kahes eelmises sümfoonias. Teos kannab alapealkirja „Strata“ – ja tõepoolest jääb mulje, et liigutakse läbi erisuguste kihtide. Kõrvutamiste mõju on loomulikum ja tekitab episoodilise muusika, kus orkester toimib ühtse, osavõtliku üksusena. Pärast hillitsetud algust tuleb sümfoonia põhijärgnevus, kus orkester tõukab ja tõmbab umbes 15 minutit mitmes suunas. Tekib stopp-start-liikumine, kus keelpille pidevalt katkestatakse, ümberringi on aga kontrastsete ideede tulv. Kuigi selle järgnevuse tohutu kestus vähendab selle jõudu – lõpuks tabab kuulajat mõningane tuimus –, annab see taas tunnistust Tüüri kartmatusest kanaliseerida äärmuslikud kõrvutused tohututeks helipaneelideks. Kõige rabavam kontrast on aga sümfoonia lõpus, kus Tüür tõmbab tagasi ja toob tšellodega sisse ohutu pöördemotiivi. See motiiv paneb aluse kinnisideelisele, üsna kurblikule lõpetusele, mis meenutab seto itku.

    Sümfoonia nr 7 (2009) on Tüüri ainus sümfoonia, kus teevad kaasa hääled. Teose alapealkiri on „Pietas“ ja selle tekstis on muu hulgas Buddha, Gandhi ja Jimi Hendrixi tsitaate. Võib-olla on selle kõrvutuste ulatus ja intensiivsus lihtsustatud armastuse ja kaastunde mõistet käsitleva teose olemuse tõttu. Tüür loob muusikalise keele, kus vahelduvad lillelisus ja pidulikkus, viimase puhul on olnud Tüüril kavatsus „näiliselt peatada muusikalise aja vool“. Kogu sümfoonias läbivad need käitumuslikud vastandid üksteist ning see viib põnevate muutuste ja sisepinge seisunditeni. Eriti kolmandas osas loovad eri jõud mingi pooleldi liikumatu plärina, mis hakkab taas vabaduse poole liikuma alles siis, kui mõlemad elemendid korraga energia paisu tagant valla päästavad – selle tulemus on aga kaaluta oleku ja gravitatsiooni hüpnotiseeriv kombinatsioon.

    Ometi võib väita, et sümfoonias nr 7 on kõige silmatorkavamalt kontrastne koori ja orkestri suhe. Kas neil üldse on mingi suhe? Koorikäigud kipuvad olema ümbritsevast muusikalisest draamast lahus, otsekui oleks see neutraalsem sissetung muidu ergastunud ja kaasahaaravasse muusikalisse keskkonda. Võib-olla on see vastuoluline oletus, ent kui vokaalosad täielikult eemaldada, siis sümfoonia nr 7 suures plaanis ei muutuks. Vähe sellest, et see oleks väga haarav samm Tüüri sümfoonilises arengus, vaid see oleks tähtis ka selle poolest, et kõrvutamisvõte avarduks rangeks töötluseks.

    Tüüri sümfoonias nr 8 (2010) on kuulda kuuenda sümfoonia alguse kaja. Jällegi jääb mulje, nagu töötaks orkester mitme eraldiseisva idee kallal, mida esitatakse kui peatuvaid püüdeid katsetada eri võimalusi. Koos teose paindliku edasiliikumisega viib see väga loomuliku muusikani, mis näib reaalajas nuputavat, mida edasi teha, ning lükkavat kõrvale jaburaid ideid, et otsida tõsisemaid meloodiaid. Keskmises osas jagunevad otsingud eri liinideks, mis saavad kokku ülimalt mõjusas kulminatsioonis. Sinnani kulgemine on tähelepanuväärne selle poolest, et see on fookustatud ja ühtehoidev, tava­päraste konfliktideta. Sümfoonia lõpeb järjekordse kahestumisega, kus peavad omavahel läbirääkimisi mõtlikud keelpillid ja puupuhkpillid, kes tahavad lihtsalt peo käima tõmmata. Selle asemel et valida pool, lahendab Tüür olukorra nõnda, et paiskab mõlemad elemendid kokku, tõestades ootamatult, et need täiendavad teineteist, ja käivitab sümfoonia jõulise finaali.

    Järgmise sümfoonia puhul on Tüür pöördunud tagasi ühe põhikontrasti juurde, mida on kuulda juba tema esimestes sümfooniates. Sümfoonia nr 9 (2017) põhineb esialgu lihtsal ebamäärasuse ja selguse kõrvutusel: esimest kuuleb uduses helivõrgustikus, teist aga keelpilliliinis, mis osutub energia ja rütmi tõukejõuks. Siiski on selles taas rohkelt loomulikkust, mis tugineb otseselt teose alapealkirjale „Mythos“, et vihjata ürgsetest elementidest moodustuvale maastikule. Kohati näib muusika olevat heliliste elementide spontaanne ahelreaktsioon, kus kerkivad pidevalt pinnale uued ideed ja reaktsioonid. Sümfoonia nr 9 on Tüüri seni kõige keerukam ja detailsem partituur, kuna on palju vähem keskendutud kontrastidele, mis iseloomustavad nii paljusid varasemaid sümfooniaid. Selle asemel on taasmõtestatud nende ulatuslikud ülekoormatud järgnevused, mis siin on suunatud pidevasse, metsikult loomingulises muutumises muusikasse.

    Kui mõelda Tüüri esimese üheksa sümfoonia peale, paistab silma järje­pidevus eelkõige kontrastsete muusikaliste ideede kasutamisel: algselt on need esitatud julgete kõrvutustena, hiljem aga moodustavad töötluse aluse. Samuti jaotab Tüür orkestri üha tuttavlikumalt: puupuhkpillid kipuvad moodustama kaskaadina langevaid tekstuure, vaskpillid vahelduvad fanfaaride ja laiali­venitatud akordidega, löökpillid paugutavad, kolisevad ja tantsivad, samal ajal kui keelpillid laulavad, hõljuvad või viivad muusikat edasi.

    Sümfoonias nr 10 (2021) on laiendatud seda jaotuse arusaama veelgi ning eraldatud metsasarved ülejäänud vaskpillidest, muutes need kammer­ansambliks. Sellele vihjab sümfoonia alapealkiri „Æris“, mis tähendab ladina keeles vaskpuhkpille. Teos meenutab metsasarvede ja ülejäänud orkestri suhte mõttes sümfoonia nr 5 „läbirääkimisi“. Esimeses osas (nelja osa vahel pausi ei ole) tegutsevad puupuhkpillid peaaegu antagonistidena, järgides oma lillelisi eesmärke, samal ajal kui puhkpillid ja keelpillid asuvad metsasarvede mikrotonaalsete akordide alalise järgnevuse poolele. Aeglane teine osa näitab ootamatult, et puhkpillide iseseisvus hakkab mõjutama metsasarvesid, kes nende voolavaid liine jäljendavad, see aga viib dialoogi ja ühtse orkestrini. See koostöö laieneb elavaloomulises kolmandas osas, kus puupuhkpillide ja trompetite osavõtlikud ideed jõuavad mängulise kulminatsioonini, kus kõik on filigraanselt üheks saanud. Lõpuks alustavad puhkpillid uut rütmimängu ja kõik teevad kaasa, isegi metsasarved, kes osutavad esialgu vastupanu. Sümfoonia lõpeb veel ühe aeglase osaga, kus metsasarved on uutmoodi esile tõstetud. Siin on esimese osa järelkaja, kuigi nüüd puhkpillid pigem vastavad kui vastanduvad metsasarvedele. Enne lõplikku kulminatsiooni pääsevad lõpuks ilma metsa­sarvedeta esiplaanile keelpillid: nende puhul saavad kokku rütmielemendid ja pikad noodid. Metsa­sarved naasevad – nüüd esinemislava neljas nurgas – ja lõpetavad sümfoonia rahuliku kontrapunktiga. Tüür räägib oma annotatsioonis metsasarvedest kui sõnumitoojatest ja küsib: „Kas nende sõnumit mõistetakse?“ Sümfoonia nr 10 näib viitavat sellele, et metsasarvede sõnum kui üldise kokkuleppe ja ühendamise poole kulgemise osa on vähemalt vastu võetud.

    Erkki-Sven Tüüri sümfooniline keel on nelja aastakümne jooksul arenenud märkimisväärselt. Kõrvutamine, mis on Erkki-Sven Tüüri varasemates sümfooniates nii oluline, on hilisemates palju väiksema tähtsusega, eriti sümfoonias nr 10, mille keskmes on hoopis see, kuidas ideed üksteisesse sulanduvad ja kujunevad. Jääb üle oodata, milleni see areng viib, kui Tüür komponeerib oma üheteistkümnenda sümfoonia.

    Tõlkinud Maria Mölder

  • Veto on terroristi relv

    KAAREL TARAND

    Äsja trükist välja jõudnud mälestusteraamatus „Kui ajalugu liikuma hakkas“ (Ilmamaa) kirjeldab Rein Taagepera, kuidas ta pärast 40 aastat väldanud sunnitud eemalolekut kodumaast lõpuks 1988. aastal pikemalt taasärkavasse Eestisse jõudis ja mida siin tegi. Aastakümneid hiljem juhtunust kirjutades väljendab ta endistviisi hämmingut selle üle, et tema erialased ettekanded valimissüsteemidest ja valikutest demokraatlike otsustusprotsesside kujundamisel ahvatlesid saalidesse sadu ja isegi tuhandeid kuulajaid. Teema oli ju kuiv ja keeruline, matemaatika ja juriidika segamini.

    Toona sel alal ainsa teadjamehena lasub Taageperal ka suur osa vastutusest selle eest, milliseks tema õpilased 1990ndate alguses Eesti demokraatia põhireeglid kujundasid. Üldiselt õnnestus kõik hästi, kuigi asjade praeguse seisuga ei saa lõpuni rahul olla. See aga, et riigikogu on hiljem ridamisi demokraatia protseduure määravaid seadusi kehvemaks muutnud või ühiskonnas toimunud muutustele kaasa kõlava arendustöö tegemata jätnud, ei ole enam professori süü. Tema sõnumid aastast 1988 on endiselt aktuaalsed: „Demokraatiat pooldada on lihtne, osata järgida demokraatlikku menetlusviisi nõuab aga õppimist“ (lk 117) ja „Demokraatlikult võita oskab igaüks, demokraatlikult kaotada aga nõuab enamat“ (lk 118).

    Mäletan ka ise, millise innuga pühendasime kümnete aktivistide tunde ja päevi vaidlustele ja lõpuks kokkulepetele, kuidas kujundada põhikirjades Tartu ülikooli üliõpilaskonna edustuse (esinduse) ning pisut hiljem Eesti Üliõpilaskondade Liidu valimis- ja tööreeglid selliseks, et otsuseid langetama pääseksid parimad ning kord juba valituna langeksid otsused vältimatult ja tagajärjekalt. Praegusel ajal ei õnnestuks ka parima reklaamikampaaniaga ja kingitusi lubades valimissüsteeme ja otsustamisreegleid käsitlevale konverentsile koguda rohkem inimesi kui vaid üksikud eriala entusiastid, ja kindlasti mitte ühtki otsustajat võimuladvikust, kellel on mandaat ja kohustus reegleid parandada ja otsusteni jõudmist takistavaid vigu kõrvaldada. Ka juhtudel, kus need vead otse näkku karjuvad, nagu näiteks presidendi valimise puhul, ei juhtu midagi. Teema on lihtsalt igav (vabandust, kui ka siinsele lugejale), mugavam on mitte otsustada ja lõputult leitakse ettekäändeid, miks just praegu ei ole õige hetk. See hetk ei pruugigi kunagi saabuda, sest alati on midagi pakilisemat teha ning reeglid ei kohusta otsustuskogusid mõistliku aja jooksul otsust langetama või ebameeldivat teemat isegi päevakorda võtma.

    „Mina olen karistamatu kurjategija!“. Venemaa saadik ÜROs Vassili Nebenzja on muutunud reeglitel põhineva maailmakorra eituse kehastuseks.

    Kahju, mis vigaste otsustamis­reeglite tõttu sünnib, ei ole mingi Eesti eripära, probleem põletab üleilmselt ning mitte ainult Ukrainas, vaid kõikides maailma kriisikolletes on sellel ainelise kahju kõrval ka vere hind. See on olnud sel nädalal taas jutuks ka ÜRO pea­assambleel, aga vajadusest maailma­organisatsiooni otsustamisreegleid muuta on räägitud juba paarkümmend aastat, kuid tulemuseta. Maailmasõja võitjate kehtestatud kord püsib ning enamuse soovidele vastav otsustamine jääbki halvatuks mitte ainult ÜROs, vaid ka mujal, kus kas privilegeeritutele või ka igaühele on antud vetoõigus.

    ÜRO julgeolekunõukogus kui põhilises maailmarahu tagamist kindlustama pidavas kogus on viiel alalisel liikmel teatavasti vetoõigus ning reeglitesse ei ole kirjutatud mõistlikku viisi, kuidas reegleid räigelt rikkuvalt alaliselt liikmelt õigusi ära võtta või ta organisatsioonist välja heita. Peaassambleel on paberil küll see õigus, kuid väljaheitmise saab päevakorda panna ainult julgeoleku­nõukogu ettepanekul. Järelikult, kuni vetoõigusega liige ise enda väljaheitmise poolt ei hääleta, tema väljaheitmine peaassambleele ei jõua. ÜROst ei ole mitte ühtki riiki, ka mitte nõrka ja väikest kurjategijat, kunagi välja aetud. Julgeolekunõukogu vahetuva liikmena toetas Eesti küll vetoõiguse piiramist genotsiidi ja muid inimsusevastaseid kuritegusid puudutatavates olukordades, kuid ega ei jõutud isegi pooliku lahenduseni. Nii ollaksegi endiselt tupikus, sest selleks, et neidsamu kuritegusid kuidagigi tõkestada, peaks suurim kurjategija end ise süüdi tunnistama, hukka mõistma ja inimkonna hulgast välja arvama. Kuigi ÜRO hartas sätestatut järjekindlalt rikkuvaid riike on loomulikult rohkem kui üks, ei ole keegi suutnud kogu maailma pantvangistada Venemaaga võrreldaval määral. Me ei kujuta tavapärases kohtu­pidamises iial ette, et süüalune saaks kohtu otsusele veto panna ja vabalt minema kõndida. Maailmaorganisatsioonis aga saab – ja see ei ole demo­kraatia, vaid vähemuse (üksiku) terror.

    Euroopa Liit on samuti aastaid vaevelnud kergemeelselt lepingutesse kirjutatud ühe riigi vetoõiguse tõttu ja õnneks probleemi teadvustanud, sest ühe jonniva erimeelse vastuseisu tõttu on mõnigi üksmeelse enamuse plaan teostamata jäänud. Suvise resolutsiooniga mahitas Euroopa Parlament liidu muid otsustuskogusid algatama alus­lepingute muutmist, et senine vetoõigus seal asendada kvalifitseeritud enamushääletusega. Kuigi kaugele sellega jõutud ei ole. Võib ju öelda, et vetoõigust on kasutatud harva ja põhjusega, kuid asi pole selles. Pahatihti ei peagi riik vetoõigust kasutama, selle võimaluse olemas­olust piisab, et mõnigi enamusele meeldiv plaan jääb algatamata ja läbi töötamata, kuna üks mingitel põhjustel ülejäänuid vetoga ähvardada saab või siis oma häälest väljapressimise vahendi teeb. Kuidagi ei saa pidada normaalseks ja edasiviivaks asjakorralduseks seda, kui klubis ühe võitja kohta 29 kaotajat tekib. Veto olemasolu on hirmu väljendus (äkki meie sõprade enamus soovib meile siiski halba ning ainus viis neid takistada ongi seesama veto). Enesekindlal riigil puudub vetoõiguse järele vähimgi vajadus.

    Sama haiguse käes vaevleb praegu ka suurim demokraatlik sõjaklubi NATO. Uusi liikmeid saab vastu võtta ainult kõigi klubiliikmete üksmeeles, mitte kvalifitseeritud enamuse tahtel. Ja kogu maailm näeb, kuidas Türgi seda võimalust Rootsi kiusamiseks ja muudelt välja­pressimiseks ära kasutab. NATO loojad ei osanud küllap sellist võimalust ette näha, aga tark oleks toimuvast õppida ja siiski reegleid parandada, sest liikmeks saada soovijaid on ju ukse taga ootamas. Organisatsiooni kasvades võib aina väiksema kaaluga tegelane üldise hüve (julgeoleku) kasvatamisele pidurit tõmmata ning kui ajaloost nähtub, et üksiku terror on tulemuslik, siis on selle tööriista järele haaramine aina ahvatlevam. Mis selles kokkuvõttes head on?

    Millegipärast on Eesti võimu seisu­koht veto küsimuses kahepalgeline. ÜROs sooviti vetoõigust vähendada (sest see õigus on teistel, mitte meil endil), Euroopa Liidus aga mitte. See on olu­poliitika, mitte põhimõtte järgimine. Põhimõttena peaks jääma kindlaks sellele, millele Taagepera sõnadega osutasin. Veto välistab võimaluse kaotada. Meil on alati õigus, kui ka kõik ülejäänud arvavad teisiti. Eksimatuse sündroomiga ei ole hea elada, igaüks, olgu inimene või riik, peab endale jätma võimaluse eksimiseks, vigade tegemiseks, kaotamiseks ja kõigest sellest õppimiseks.

    Ideede ja plaanide võistlus rahvus­vahelistes organisatsioonides ei erine kuigivõrd sellest, mis toimub ühes riigis, ühiskonnas või tema mikrostruktuurides. Järelikult on seal vetot vaja sama vähe kui Eesti riigikogus ja valitsuses, mõnes erakonnas või ühingus. Kõikjal toimib enamuse tahte järgi otsustamine hästi, kui otsustada soovitakse. Ei ole raske kujutleda, mis juhtuks, kui riigi­kogus oleks kas saadikul või ühel fraktsioonil veto­õigus. Või olukorda, kus erakond ei saa oma liikmest lahti, sest sel on õigus oma väljaheitmisele veto panna. Ainus, mis vetost sünnib, on seisak või tagasilangus. Veto kadugu, me ei ela enam Vanas Roomas!

Sirp