Sel nädalavahetusel toimub Türi lillelaat. Eelmisel peeti Luige kevadlaata ja ülemöödunud nädalal Tagadi vanavaralaata (peenemalt, restauraatorite päev), kus müüdi kõiksugu kraami tuletõrjekiivritest ja piduriklotsidest hitleriaana ning punaordeniteni. Tuhandete kaupa lettideni trügides või šašlõkisabas seistes leiab meie inimene nii omalaadse osaduse. See näib lausa pisut ülev.
Johann Wolfgang von Goethe kirjutab oma Itaalia märkmetes Verona iidsest amfiteatrist umbes nii, et tolle ehteks on rahvas ise – ehitis on tehtud, sestap et imponeerida rahvale rahva endaga, panna rahvas iseenda seltsis kõige paremini tundma. Rahvas tajuvat siin, et see paljupäine, paljumeelne siia-sinna ekslev loom on nüüd ühte liidetud tervik.
Kuigi mõni läheb laadalt ostma väga kindlat Žiguli küljepeeglit või istikut ja mõnel on lausa tehingki eelnevalt kokku lepitud, siis massidele on otsimine ja leidmine siiski kõrvaline. Pigem soetatakse kaljapudel, vorstilatt või taimeke, mis tavaelus näikse olevat ebanormaalselt kõrge hinnaga, aga siin tähistab ehedat laadakaupa. Osaduse tõeliseks kogemiseks on vaja midagi ära anda, ohverdada kas või mõned eurod. Tunne on sama mis kirikus, kus alati tekib isu mõne mündi eest palves küünal süüdata.
Rahvaga koosolemist sugereerivad kõige etemini muidugi laulu-ja tantsupeod. Üritus on nii menukas, et piletid on viimastel aastatel lausa läbi müüdud. Olgem ausad, tegu pole ju hõrgu tantsukunstiimega, vaid kohati ebaühtlase karglemise ning inimornamentide loomisega. Nagu vanas Hollywoodi muusikafilmis. Ometi on tuhandeid koondaval jõul oma nõiduslik vägi. Muidugi võib ju öelda, et pirtsutav sõelumine ehk mitmes etapis kandideerimisvoorud kohitsevad laulupeo vaimu ehk siis rõõmu, ent publik seda ei taju. Arhitektuurilises plaanis on samuti tegu liitvate keskkondadega, millel on, nagu teada, antiigi juured. Kuigi näitekirjanike või roomapäraselt gladiaatorite ja tiigrite heitlussõude asemel teeb meie jaoks ilma omalaadne muusikaline kestvusmaraton. Pahatahtlikult võiks seda võrrelda martüüriumiga, mille lõpus saad pärast tunde väldanud sõelumist lõpuks koju korralikult sööma, vetsu ja voodisse, ent see pole ilmselt adekvaatne. Vahest ei koorugi laulupeost rahva jaoks mõnd õilsamat mõtet kui võimalus tunnetada end ruumiliselt liidetuna? Seda tänavusest (pseudo?)liturgilisest nimetusest „Püha on maa“ hoolimata.
Viimased aastad on näidanud, et kuigi võime kuulekalt eralduda, siis tung koos olla ei ole ka ülimalt individualistlikus-egoistlikus ühiskonnas surnud. Kelmikalt võiks lisada, et meie-tunnet lisavad isegi kõikvõimalikud virtuaalpetitsioonid, kus saab seltsimehe ja semuga seista vastavalt maitsele kas abieluvõrdsuse või -ebavõrdsuse eest.
Armastame ühendavaid mustreid, kordust, igavest taastulekut. Kui vaadata mitte ainult linnade-külade sündmusi, vaid ka kultuurkapitali taotlusi, siis näeme, kuidas igast loomepahvakust kipub meil sirguma traditsioon. Pole vahet, kas tegu on performance’i, muusika või nagu Kirnas tulpidega, ikka eelistatakse ainukordse asemel kasvatada sest festival, biennaal, triennaal või week. Ilmselt polegi olemas irdseid kehalisi või kultuurilisi praktikaid ja tegevusi, mida ei saaks seostada olnuga, lahterdada ja pakkida. Isegi moodsal kunstil on vaimses mõttes ema ja isa. Nii pole sõltumatust vist olemaski? Eremiitki vajab stiilseks irdumiseks vastukaaluks rahvamassi.
Fenno-Ugria hiljutisel seminaril mainis folklorist ja usundiuurija Madis Arukask, kuidas pühade rituaalid pakuvad kõrgekvaliteedilist seisundit ning ajutist (vahest ehk teraapilist?) identiteedimuutust.
Ometigi, kui mõelda peagi süttivatele jaanituledele, siis on püha algne tähendus suuresti kadunud. Ainus, mis lõkke visuaalse ilu kõrval on säilinud, on komme pühade ajal kõvasti vitsutada. Söömaajad liidavad ka juhul, kui sealiha asemel on laual seitan.
Kõige muutuva kiuste igatseme ruumilist sidestamist, rituaale. Hindame kõrgelt jõulude eel poes trügimist, jaaniku eel praamijärjekorras jorutamist – sest muidu jääb Kristus tänavu sündimata ja sõnajalaõis leidmata.
Euroopas ja üldse läänes käsitleti Venemaad pikka aega kui Pjotr Tšaikovski balleti uinuvat kaunitari, kelle printsi suudlus äratab autokraatia unest ja suunab demokraatlikule arenguteele, millega saab Nõukogude Liidu lagunemise muinaslugu oma õnneliku lõpu. Printsi rolli on selles uinuva kaunitari loos etendanud ridamisi mitmed lääne poliitikud, ennekõike Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid, kuni ühel hetkel sai selgeks, et uinuva kaunitari nahas peidab end kuri nõid ja inimsööja Baaba-Jagaa, kes teritas tegelikult Euroopat odava gaasi ja naftaga meelitades oma küüsi, et need naabritele ja seejärel kogu Euroopale turja lüüa.
Muinasjuttudes saadakse deemoneist enamasti võitu, kuid poliitikas ei pruugi nii minna. Pigem ei välistata poliitikas võimalust, et ka deemoniga tuleb läbi rääkida, kui see viib soovitud eesmärgini, olgu vastaspoolel laua taga istumas või Baaba-Jagaa ehk kuri ja agressiivne riik, nagu seda on Venemaa.
Venemaa globaalsel kaalukausil
Globaalses plaanis pole kaos Venemaal kellegi huvides ja Venemaa tuumaarsenali tõttu on see oht kogu maailmale. Venemaa nõrgenemise tõttu on selgemalt välja joonistunud bipolaarne jõutelg USA ja Hiina vahel, kuna mõlemad üritavad Venemaad enda poole kallutada või vähemasti mitte lasta Venemaal liituda teise poolega. Globaalses võimuvõitluses huvitab USAd, et Venemaa jääks integreerituks läänemaailmaga, Hiinale sobiks aga just vastupidine olukord, kus Venemaa pöörab näo Aasia poole ja vastandub USA-le ning NATO-le.
Euroopas ja üldse läänes käsitleti Venemaad pikka aega kui Pjotr Tšaikovski balleti uinuvat kaunitari, kuni ühel hetkel sai selgeks, et uinuva kaunitari nahas peidab end kuri nõid ja inimsööja Baaba-Jagaa. Pildil Mariupolis hävitatud vene sõjamasin.
Muutustest sellel jõuteljel lähtub paraku ka Ukrainale suunatud poliitika. USA kui superriik sellel jõuteljel on vaieldamatult suurim Ukraina sõjaline toetaja (unustada ei saa siin ka Suurbritanniat, Saksamaad ja teisi doonorriike), kelle abita poleks Ukrainal olnud võimalik Venemaa pealetungi peatada ja sõda edukalt jätkata. Seejuures on see abi ka täpselt kalkuleeritud, et Ukraina vastupealetung ei oleks liialt hävitav ega paiskaks Venemaad kaosesse, sest kaoses riigiga pole võimalik kõnelusi pidada. Nii ei ole USA siiani andnud Ukrainale palavalt soovitud F-16 tüüpi hävitajaid ja ka suure laskeulatusega tiibrakette Storm Shadow otsustas lõpuks eraldada Suurbritannia, tingimusel, et nendega ei rünnata sihtmärke Venemaal.
Ukrainale seatud piirid meenutavad täpselt mõõdetud pikkusega ketti koera kaelas: see lubab kaitsta vaid oma perimeetrit, näidata aia ääres hambaid ja haukuda, kuid mitte rohkem. NATO juhtriikide poliitikud ja eksperdid on väljendanud kartust, et kui nende raketid hakkavad langema Venemaa territooriumile, siis tõlgendab Venemaa seda kui NATO sekkumist sõjategevusse, mis võib viia selle eskaleerumiseni. Pentagoni lekkinud saladokumendid osutavad, et kartust on ilmutatud ka Hiina suhtes, kes võib Venemaa vastu lääne relvadega suunatud lööke tõlgendada kui NATO agressiooni ja leida sellest ajendi anda Venemaale sõjalist abi.2
Diskussioon koera keti pikkuse üle käib ja näiteks Saksa kaitseminister Boris Pistorius on möönnud, et Ukraina võib korraldada sõjalisi operatsioone ka Venemaal, et lõigata ära varustusteed, kuid seda tingimusel, et ei rünnata tsiviilobjekte.3 Õhuruumis näib see tabu juba murduvat: 13. mail hävitati Venemaal Brjanski oblasti kohal Ukrainat rünnata kavatsenud kaks pommitajat ja kaks helikopterit. See on suurim Vene õhuruumis aset leidnud kaotus. Tõsi, Ukraina ei kiirustanud selle eest vastutust võtma, kuid nii või teisiti ei kesta tabud igavesti. Lääne kartlikud poliitikud seisavad tegelikult kogu aeg valiku ees, mida uues olukorras teha või tegemata jätta, kas sõdida julgemalt või tõmmata pidurit. Ühel hetkel, kui sõda maismaal peaks jõudma Ukraina piirini ning Vene suurtükid ja raketisüsteemid jätkavad Ukraina tulistamist teiselt poolt piiri, tuleb lõpuks ikkagi otsustada, kas lubada sõjategevuse nihkumist Venemaa territooriumile ja millises ulatuses.
Praeguste kõhkluste taga on ilmselt ka lootus, et kehtestatud sanktsioonid ja sõjaline ebaedu nõrgestavad Venemaad sel määral, et senine poliitiline režiim kukub kokku ja võimule asub keegi, kellega saab läbi rääkida. Pärssivat toimet avaldab jätkuvalt ka hirm, et Venemaa võib kasutada tuumarelva. Kuigi on arvatud, et nii hull Putin pole, siis on ka täpselt vastupidiseid seisukohti, et just nii hull ta ongi. Nurkaaetuna ja ilma muude võimalusteta võib ta lõpuks ka nn punasele nupule vajutada. Täpsem ohuhinnang jääb teadagi luureorganite pädevusse. Väidetavalt ei ole praegu mingit tuumaohule viitava liikumist Venemaa territooriumil näha.
Kokkuvõttes võib lääne kõhklust käsitleda kui poliitilist määramatust või entroopiat, kus erinevate arengusuundade võimalik hulk ja nende prognoosimatu koostoime ei lase teha selgeid juhtimisotsuseid, sest pole teada nende tulemus.
Poliitilise meelsuse baromeeter
Seda määramatuse seisundit mõõdab poliitiline baromeeter, mis näitab toetuse või selle puudumise skaalal maailma poliitilist meelestatust. Selle baromeetri näit on praegu Ukraina suhtes positiivne, kuna Ukraina vastupealetungilt oodatakse palju, kuid see ei pruugi nii jääda.
Peale Ukraina relvajõude võimekuse mõjutab toetuse määra poliitiline seis võtmeriikides, samuti NATO, ÜRO ja Euroopa Liidu juhtorganeis. Suurima doonorriigi USA puhul hakkab edasist arengut määrama 2024. aasta presidendivalimiste tulemus. Halvim oleks Ukrainale see, kui valimised võidab vabariiklasest Donald Trump, kes on olnud Ukraina abistamise suhtes negatiivselt meelestatud. Seejuures on vabariiklaste teine tiib kriitiline pigem vastupidistel põhjustel, leides, et praegune Bideni valitsus peaks toetama Ukrainat palju julgemalt. Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohavõttudes võib tajuda pelgust, et Ukraina integreerimisel Euroopa Liitu ja NATOsse väheneb nende roll Euroopa juhtriikidena ning Euroopa ja laiemalt kogu maailma julgeolekupoliitikat hakkavad määrama Ida-Euroopa riigid. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia jt vana Euroopa riigid toetavad Ukrainat küll sõjaliselt, sest on aru saanud, et teistmoodi pole võimalik seda sõda lõpetada, aga hoopis teistsuguseid hoiakuid näeme ilmselt siis, kui kõne alla tuleb Ukraina ühinemine Eruroopa Liidu ja NATOga.
Hiina rolli analüüsides jälgitakse, kas Hiina järgib oma deklareeritud neutraalsust või kaldub pigem ikkagi Venemaa poole ja hakkab viimast abistama ka sõjaliselt. Hiina praegune hoiak alustada sõdivate poolte vahel rahukõnelusi tähendab tegelikult toetust Venemaale, kes soovib Ukraina vastupealetungi ära hoida ja hinge tõmmata, et oma sõjaline võimekus taastada. Iraani puhul on pilt selgem. Iraani droone on Ukraina taevas iga päev näha ja Iraani Ukraina oma liitlasena ei näe, kuid siin jälgitakse pigem seda, kuidas suhtub Iraani militaartegevusse Iisrael, kes käsitleb Iraani esmase ohuna oma riigile.
Maailma suurematest riikidest on varasemalt Venemaa-sõbralik India nüüd pigem viimasest distantseerumas, Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid ei kipu aga poolt valima või kui seda tehakse, siis toetatakse oma tõlgendusega pigem Venemaad. Ja mõistagi on oluline roll Türgi presidendi ja parlamendi valimiste tulemustel. Türgi on andnud Ukrainale suurel määral relvaabi, sulgenud Vene sõjalaevadele Bosporuse väina ja täidab peamist rolli Ukraina viljaekspordi tagamisel mööda Musta mere koridori. On siiski hinnatud, et Türgi poliitika Ukraina suhtes ei muutu ei president Recep Tayyip Erdoğani ega teise kandidaadi Kemal Kılıçdaroğlu võidu korral. Viimase juhtimisel pöörduks Türgi arvatavalt rohkem Euroopa poole ja toetaks Rootsi liitumist NATOga. Türgi presidendivalimiste teine voor toimub 28. mail.
Poliitika deep state
Avalikud väljundid ja hoiakud on siiski vaid poliitikajäämäe veepealne osa, sest määravam tegevus kulgeb tasandeil, mida avalikkus ei näe. See on poliitika nn deep state, mida teostavad riikide luureorganid ja diplomaatia. On enam kui tõenäoline, et lääne luureorganid töötavad selle nimel, et Putin Venemaal kukutada ja tuua seal võimule uued poliitilised liidrid, kellega saab läbi rääkida. Haagi kriminaalkohtu poolt tagaotsitava riigipeaga pole see enam võimalik. Putini juhitud riik saab liikuda vaid veelgi suurema isolatsiooni ja süveneva diktatuuri suunas, mis lähendab Venemaad pigem Hiinale kui läänemaailmale. Nagu on näha Põhja-Korea puhul, siis selle liidri Kim Jong Uniga keegi lääne liidritest kõnelusi ei pea. USA presidendi Donald Trumpi kohtumist temaga 2019. aastal võib pidada vaid erandlikuks veidruseks. Nii seisab Venemaa küsimuses lääne ees kolm valikut: kas võimuvahetus Kremlis, diktaatori ohjes hoitud Venemaa või kaoses Venemaa, kui esimese variandi puhul peaks midagi viltu minema.
On spekuleeritud, et võimu vahetumise korral Venemaal on lääs valmis tegema järeleandmisi, näiteks loovutama Venemaale osa Ukraina territooriumist, ennekõike Krimmi, et lõpetada sõda poliitilisel teel. Praegusel ajahetkel on aga enam kui selge, et Ukraina avalik arvamus sellega ei nõustu ja ootab, et sõjategevust jätkataks seni, kuni Ukraina on täielikult vaba. See tähendab, et Ukraina poliitikud ei saa käituda kuidagi teisti, kui seda ootust täita, vastasel juhul tekiks riigis poliitiline kriis, mis võib lõpuks halvata ka Ukraina sõjalise võimekuse ja kalliks maksma minna kogu nn kollektiivsele läänele. Ukraina avalik arvamus on paraku midagi, millega peab oma otsustusprotsessis arvestama ka läänes.
Sellest aspektist on relvaabi peamine hoob (kett koera kaelas), millega lääs saab Ukrainat mõjutada, kui peaks süvenema lääne pelgus, et Ukraina edu hakkab ohustama globaalset tasakaalu. Teiselt poolt kaasneb Ukraina ketishoidmisega risk, et sõda jääb vinduma ja Venemaa saavutab järeleandmisi, millega lükatakse sõda tänase rahu nimel homsesse edasi.
Sõda nagu siil udus
Milline on Ukraina vastupealetung? Kas see on juba alanud või alles algab? Kuidas hinnata Ukraina taktikalisi edusamme Bahmuti suunal ja mujal? Need küsimused on praegu ennekõike lõputute spekulatsioonide ja infosõja pärusmaa. Selles mõttes on sõda nagu siil udus: kogu tegevus jääb kõrvaltvaatajale teatud piirist varjatuks ja toimuvat saab hinnata vaid tulemuste põhjal tagantjärele – et kuhu siil siis lõpuks on välja jõudnud. Väidetavalt teab Ukraina sõjaplaane vaid viis tarka meest eesotsas presidendi ja relvajõude ülemjuhatajaga. Kuigi Ukraina on teinud taktikaliselt edusamme, siis suurem pealetung esialgu viibib. Ukraina president on viidanud sellele, et kõik üksused pole veel komplekteeritud ja osaliselt jätkub Ukraina sõdurite väljaõpe. Kaugmaarakettidele lisaks loodetakse ilmselt juba lähiajal saada siiski ka lääne hävituslennukeid.
Avalikkuse ootused seoses vastupealetungiga on aga tohutult suured. Kuna pole üheselt selge, milline on Ukraina relvajõudude sõjaline võimekus pärast uute lahinguüksuste formeerimist, toob see ootustesse ka üksjagu ärevust ja ebakindlust, kas pealetung ikka on edukas. Ukraina rinne on umbes 900 kilomeetrit pikk, Venemaal on jätkuvalt ülekaal nii suurtükitules kui ka õhujõus ning Ukraina territooriumil viibiv Vene väekontingent on mitu korda suurem kui sissetungi algul, arvatavalt 300 000 kuni 400 000 sõdurit.
Ukraina poolel on väidetavalt formeeritud kuni 16 uut brigaadi orienteeruvalt 40 000 kuni 50 000 sõduriga, nagu on hinnanud väljaanne Ukrainska Pravda.4 Seejuures ei ole tegemist täiesti uute relvaüksustega, vaid olemasolevate üksuste ümberformeerimise tulemusega. Portaali Statista andmeil on Ukrainal aktiivses tegevuses 200 000 sõdurit.5
Kiiresti muutuvates oludes ja sõjasaladuse tingimustes tuleb toodud arve võtta siiski tinglikena, kuid on kindel, et ükskõik mis suunas Ukraina relvajõud oma vastupealetungi ka ei alustaks, seisab vastas suurem Vene väekontingent. Nagu osutabportaali Информационное сопротивление koostatud analüüs, mida on vahendanud ka Радио Свобода ja kanal Warthog Defense, on rindel paiknevate Vene üksusete koosseis järgmine: Запад 44 000, Центр 63 000, Юг 100 000, Восток 90 000 ja Днепр 64 000 sõdurit.6 Üksused ei tegutse seejuures üksi, vaid teevad koostööd vastavalt vajadusele. Analüüs osutab teiselt poolt sedagi, et kuigi kogu see Vene armeekontingent võimaldab formeerida ligi 500 pataljoni lahingugruppi, on raskerelvastust nende täielikuks komplekteerimiseks vaid veerandi jagu ehk 27% ulatuses. Näiteks väeüksuse Юг 100 000 sõdurit võiksid eelduste kohaselt olla grupeeritud 150sse pataljoni lahingugruppi, kuid selleks on 1650st vajalikust tankist olemas vaid 300, 4950st soomukist 900, 1800st suurtükist 750 ja 1800st raketisüsteemist 250.
Nagu nähtub, on Vene väekontingent isikkoosseisult küll väga suur, kuid ebapiisava raskerelvastuse tõttu tuleb suurel osal sellest sõdida n-ö paljakäsi. Ehk siis suurema osa Vene sõdurite massist moodustab kurikuulus kahuriliha, mis paisatakse lahingutegevusse vaid kergrelvadega ja ilma piisava väljaõppeta. Kuigi raskerelvastuse osakaal ei vasta Vene väekontingendi tegelikele vajadustele, siis on seda portaali Statista andmeile tuginedes ikkagi umbes viis korda rohkem kui Ukrainal. Mürskude poolest jääb Ukraina alla aga kuni kümme korda. Hinnanguliselt tulistab Venemaa päevas välja 40 000 kuni 50 000 mürsku, Ukraina vaid viis-kuus tuhat.7 Ukraina eeliseks on raketi- ja mürsutule suurem täpsus.
Nii on Ukraina relvajõududel täita keeruline ülesanne: oma palju väiksemate, kuid paremini relvastatud maavägede üksustega tuleb võita endast palju suurem vastane. See nõuab väga head strateegilist planeerimist ja suurt sõjakavalust, Taaveti tarkust Koljati vastu. Teatavasti tappis Taavet hiiglase vaid ühe heitega, tabades teda lingukiviga, mille peale langes Koljat surnult maha. Seesugust osavust oodatakse nüüd ka peaaegu müütilise kuulsuse omandanud Ukraina relvajõudude ülemjuhatajalt Valeri Zalužnõilt ja tema meeskonnalt.
Arvestades Venemaa ülekaalu nii elav- kui ka tulejõus, saab väga kiiret edu või koguni sõja võitu n-ö ühe kiviheitega prognoosida vaid teatud hulga optimismi korral või lootuses, et halvasti välja õpetatud, sisepingetes ja demoraliseerunud Vene armee pudeneb Ukraina pealtungi ees lihtsalt laiali. See on võimalik, kuid realistlikum on see, et vastupealetung toimub pikema perioodi jooksul etapikaupa ning rünnakud valmistatakse ette vastase logistika ja juhtimise halvamise ning laskemoonavarude hävitamisega. Iga etapp eeldab, et Ukraina üksuste tegevus ja logistika on hästi planeeritud ning pärast territooriumi vabastamist on tagatud ka võime seda kaitsta. Doonorriikidelt oodatakse aga abi jätkumist, mitte heitumist, kui võit ei tule üleöö.
Kronomeeter tiksub ja lõpptulemust teab vaid Kronos.
1 Deep state – süvariik, siin ka ’sügav olek’, ’varjatud seisund’.
2 Natasha Bertrand, Kylie Atwood, Leaked Pentagon documents provide rare window into depth of US intelligence on allies and foes. 10. IV 2023. https://edition.cnn.com/2023/04/09/politics/pentagon-leaked-documents-us-spying-allies-foes/index.html
3 Katharina James, Pistorius verteidigt Vordringen der Ukraine auf russisches Territorium. – Die Zeit 21. IV 2023. https://www.zeit.de/politik/ausland/ukraine-krieg-russland-newsblog-live?utm_referrer=https%3A%2F%2Fmeduza.io%2F#event_id=emBg3PUM6oGi3R818xxv
4 Yevhen Buderatskyi, Olga Kyrylenko, Roman Romaniuk, Roman Kravets, Waiting for a counteroffensive. How the Ukrainian Armed Forces are preparing to liberate the territories and how the Pentagon document leak affects Ukraine’s plans. 24. IV 2023. https://www.pravda.com.ua/eng/articles/2023/04/24/7399113/
5 Comparison of the military capabilities of Russia and Ukraine as of 2023. – Statista 2023. https://www.statista.com/statistics/1296573/russia-ukraine-military-comparison/
6 Vt Caught them by Surprise – the Ukranian Counter Attack in Bakhmut. – Warthog Defense 9. V 2022. https://www.youtube.com/watch?v=pk4HGDIi4PA
7 María R. Sahuquillo, Ukraine outgunned 10 to 1 in massive artillery battle with Russia. 1. III 2023. https://english.elpais.com/international/2023-03-01/ukraine-outgunned-10-to-1-in-massive-artillery-battle-with-russia.html
„See raamat üritas näidata, et kultuuriteoorial on riigikunstile palju pakkuda, andes raamistava käsitluse, milles mõelda loovalt olemasolevate organisatsioonivormide üle ja uurida rohkeid praktilisi ideid, mis jäävad avalikke teenuseid ja valitsemist alati saatma.“
Christopher Hood
Sissejuhatuseks pean tunnistama, et Christopher Hoodi raamatut „Riigikunst“ lugedes oli köitvam ja põnevam osa hoopis professor Georg Sootla järelsõna. Põhjuseks on ilmselt see, et mind ei köida akadeemiline heietamine valitsemise teoreetiliste külgede üle ega püüd kõike klassifitseerida ja raami suruda. „Riigikunst“ on tõepoolest väga hea akadeemiliseks diskussiooniks riigivalitsemise teemadel, kuid arusaadavalt võivad need diskussioonid ja teoretiseerimine tunduda reaalses valitsemise kontekstis kauged ja ebapraktilised. Avalik juhtimine nõuab tavaliselt palju ja kiireid otsuseid ning selle juures pole tihti võimalik arutleda kultuuriteoreetiliste küsimuste üle.
Kasutan siinkohal võimalust ja ühinen Hoodi kriitikutega, et raamatus esitatud mõisted ja teooriad on liiga abstraktsed ja raskesti mõistetavad ning seetõttu on nende rakendamine reaalsetes olukordades raskendatud. Praktikas on väga keeruline hinnata konkreetsete riikide ja teiste avaliku juhtimise struktuuride kultuuriteoreetilist paigutust sidususe-raamistuse teljel. Seda on mingil tasemel võimalik hinnata globaalsel tasandil, koondades kõik võimalikud avaliku juhtimise organisatsioonistiilid kokku. Konkreetsel, lokaalsel tasandil hakkab juhtimise organisatsioonistiili hindamisel määravat rolli mängima aga hindaja isiksus. Siinjuures toon paralleeli füüsikast. Kvantfüüsikas kehtib teatavasti Heisenbergi määramatuse printsiip, mille kohaselt on tõestatud, et mida täpsemini mõõdetakse osakese ühte omadust, seda vähem täpselt saab mõõta teist omadust ehk vaadeldava objekti omadused sõltuvad vaatleja seisukohast. Nii ongi Hoodi „Riigikunst“ kui klassikalise füüsika teos, mille sisu kehtib teatud üldistustasemel ja on rakendatav teoreetilistes aruteludes. Arutades riigikunsti üle konkreetsel riiklikul tasandil, ei kehti piltlikult öeldes enam Newtoni seadused, vaid appi tuleb võtta relatiivsusteooria. Kui jõuame aga avaliku juhtimise üksikorganisatsiooni stiili juurde, siis on selle hindamine väga subjektiivne.
Otsustusõiguseta omavalitsused
Avaliku juhtimise praktikuna asusin „Riigikunsti“ esimestest lehekülgedest peale sobitama seda igapäevase eluga nii Eesti riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Üks suuremaid küsimusi oli, kuidas määratleda „organisatsiooni“ ja selle „organisatsiooni stiili“. Kui vaatleme olukorda ühe Eesti omavalitsuse tasemel, siis avastame, et selle omavalitsuse võimalused toimida iseseisva avaliku juhtimise organisatsioonina on väga piiratud. Omavalitsuse kehtestatavate reeglite (õigusnormide) osakaal võrreldes Eesti Vabariigi seaduste ja valitsuse ning ministrite määrustega kehtestatud normidega on täiesti tühine. Otsustusõigust piirab suuresti veel ka kontinentaalne õigussüsteem, kus seadused on peamiseks allikaks, millele tuginetakse otsuste tegemisel, ja kaalutlusõiguse osakaal otsustusprotsessis on minimaalne. Kokkuvõtvalt puudub omavalitsuse tasandil väga suures ulatuses iseseisev otsustusõigus ning omavalitsuse tegevuse õnnestumine või ebaõnnestumine ei sõltu omavalitsuse kehtestatud normidest ja reeglitest, vaid ennekõike sellest, millised normid ja reeglid on kehtestanud keskvalitsus.
Avaliku juhtimise teine tuumkomponent on finantsvõimekus ja finantsautonoomia juhtimisotsuste teostamisel. Eesti omavalitsuste finantsvõimekus on väga erinev ega sõltu kohaliku omavalitsuse avaliku juhtimise võimekusest, vaid suurel määral omavalitsuse asukohast Eesti kaardil, rippudes otseselt ära keskvalitsuse fiskaalpoliitikast. Kõige paremas asukohas omavalitsuste põhitegevuse tuludest moodustab omatulu (otsene maksutulu ja muud tulud) üle 70%, kehvemas asukohas toimetavate omavalitsuste omatulu aga ainult 40–50%. Tulude struktuurist lähtuvalt erineb oluliselt ka omavalitsuste investeerimisvõimekus.
Kui jõukamad omavalitsused on võimelised teostama investeeringuid omatulude arvelt, siis vaesematel omavalitsustel ei jää pärast põhitegevuse kulude katmist investeeringuteks õigupoolest mingeid vahendeid. Vaesemad omavalitsused saavad investeerida ainult tänu sihtotstarbelistele investeeringutoetustele (projektiraha), mis ulatuvad vaesemates omavalitsustes ligi saja protsendini. Suur investeeringutoetuste osakaal on loonud avaliku juhtimise juurde väga suure osakaaluga halduse haru – projektimajanduse. Projektimajandus käib omavalitsuse seisukohalt väliste reeglite kohaselt ning täidab kohapeal välise juhtimise eesmärke, kuid mõjutab otseselt kohaliku elanikkonna arvamust omavalitsuse tegevuse õnnestumise või ebaõnnestumise kohta. Seega on ka omavalitsuste finantsautonoomia vähene ning võimalus iseseisvalt fiskaalotsuseid langetada pärsitud.
Iseseisvusest vaid varemed
Kuna omavalitsuste tasandil on väline mõju valdav, siis pole omavalitsusüksuse avaliku juhtimise toimimist võimalik hinnata ainult kultuuriteooriast tulenevate kriteeriumide valguses. Ka Eesti valitsuse puhul pole valitsemise vabaduse ja iseseisvusega lood märkimisväärselt paremad. Integreeritus rahvusvahelise õiguse ning rahvusvaheliste organisatsioonidega on riikide iseseisvusest järele jätnud ainult varemed. Sellega seoses on kindlasti taandunud kultuuriteooriast tulenev mõju avalikule juhtimisele.
Märgatavalt paremini korreleerub kultuuriteooria ja avalik juhtimine ainult mõningate riikide puhul, nagu USA, Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea. Esimesed neist saavad oma suuruse ja jõu toel eirata rahvusvahelisi kokkuleppeid ning esindada selgelt ja iseseisvalt oma huvisid. Ka toodud näite teise äärmuse puhul on selgelt võimalik kohandada kultuuriteooria lähtekohti. Selle riigi valitsus on ka oma juhtimisotsustes suveräänne, lõigates end ära kogu muust maailmast. Avaliku juhtimise moderniseerumisele ja globaliseerumisele on Hood pühendanud peatüki „Tänapäeva avalik juhtimine: uus üleilmne paradigma?“.
Avaliku juhtimise moderniseerimise üheks põhjuseks ja tõukejõuks on kindlasti globaliseerumine ning, nagu märgib Hood, torkab tänapäevases avaliku juhtimise arutelus silma, et pole ühist arusaama, mida pidada heaks-kasulikuks ja mida selle vastandiks ning mida edukaks nüüdisaegseks avalikuks juhtimiseks. Hood ei soovi siiski loobuda kultuuriteoreetilisest mõjust avaliku juhtimise hindamisele: „Nii nagu toitu saab valmistada soola ja suhkruta, on võimalik täiesti loobuda ka mõnest avaliku juhtimise polaarsest käsitlusviisist –vähemalt mõneks ajaks. On kaheldavam, kas on võimalik või soovitav ilma nendeta püsivalt läbi ajada, sest samamoodi nagu soolal ja suhkrul, on avalikus juhtimiseski mõned mõjud, mida suudab tekitada ainult kindlat tüüpi polaarne organiseerumisviis.“
Hood on avaliku juhtimise hindamiseks ära toonud universaalse kultuuriteoreetilise maatriksi, kusjuures tulemus või hinnang avalikule juhtimisele sõltub sellest, millistele väljadele asetub konkreetne kultuurimaastik ja konkreetne avalik juhtimine. Selleks et need kaks asja maatriksisse paigutada, peab keegi hindama ja kõrvutama mõlemat. Siinkohal lähebki asi käest ja tuleb ilmsiks selle maatriksi ebapraktilisus. Alati saab öelda, et asi pole nii hull, et enam hullemaks minna ei saa, ning seetõttu on asjad päris hästi. Kultuuriruum pole kaugeltki must-valge ja kultuuriruumi üldistav hindamine ilma vähemuste arvestamiseta on šovinistlik ja „vanamoodne“.
Kui paljust piisab?
Kui palju peab pöörama tähelepanu demokraatlikele väärtustele, kaasatusele ja avatusele, et organisatsioon muutuks egalistlikuks? Kui palju inimesi peab uskuma, et inimeste teod ja saatus on ette määratud ning et indiviididel puudub võime oma tulevikku muuta, et organisatsioon muutuks fatalistlikuks? Kui palju peab olema usku, et eri inimestel ja rühmadel peab olema erinev staatus ning et võimu ja ressursse tuleb jagada hierarhilisel moel, et organisatsioon muutuks hierarhiliseks? Või kui palju peab olema individuaalset vabadust, vastutust ja iseseisvust, et saaks rääkida individualistlikust organisatsioonist? Need küsimused on pigem retoorilised ning vastus sõltub hindava inimese väärtushinnangutest, mistõttu annab iga inimene erineva vastuse, mis muutub ilmselgelt ka ajas.
Teine oluline küsimuste pundar on see, kuidas hinnata, kas avalik juhtimine on korda läinud. Piisab tänavaküsitlusest, küsides inimeste arvamust võimul oleva valitsuse kohta: kas praeguse valitsuse avalik juhtimine on õnnestunud? Kindlasti saab sellele küsimusele täiesti vastandlikke vastuseid. Kuid avaliku juhtimise taset võib hinnata ka juhtide seisukohalt või linnainimeste seisukohalt või vähemuste seisukohalt või rahvusvahelisest vaatevinklist jne. Sõltuvalt küsitavast saadakse seega täiesti erinevad hinnangud. Just relatiivsuse tõttu on selle kultuurimaatriksi kasutamine suhteliselt ebapraktiline ning see sobib rohkem teoreetiliseks aruteluks.
Tuleb tunnistada, et Hood on olnud päris ettenägelik ning raamatu lõpuosas on pühendutud ka „Riigikunsti“ kriitikale. See tõstab kindlasti „Riigikunsti“ väärtust ja vastab ka paljudele selles artiklis tõstatatud küsimustele. Eriliselt rõõmustab mind Hoodi kinnitus, et päris alusetu pole arvata, et „rakendada kultuuriteooriat avalikule juhtimisele on sama kui proovida noaga suppi süüa või lusikaga heina niita“.
Kuidas jõuda sellest relatiivsest maailmast selgelt piiritletud kultuurimaatriksisse, et hinnata avaliku juhtimise taset? Appi tuleb siin propaganda. On ju propaganda abil võimalik panna inimesed uskuma, et nende oma valitsus on kõige õiglasem ja parem, et valitsuse katastroofiline läbikukkumine on suur õnnestumine. Propaganda on võimeline siluma suuremal või vähemal määral kõik valitsemisel tehtud ebaõnnestunud otsused. Hood nimetab oma teoses „Riigikunst“ seda siiski teisiti – retoorikaks. Hood väidab, et retoorika mängib olulist rolli poliitiliste otsuste vastuvõtmisel ja nende elluviimisel. Autor näitab, kuidas retoorika võib mõjutada avaliku sektori reforme ning kuidas poliitilised juhid kasutavad retoorilisi võtteid, et saavutada oma eesmärke. Hood rõhutab, et retoorika ei ole pelgalt sõnad, vaid võib olla tõhus vahend poliitiliste otsuste tegemisel ja elluviimisel. Raamatus analüüsitakse retoorikavõtteid ja -tehnikaid ning näidatakse, kuidas neid kasutada. Hood väidab, et retoorika võib olla eriti oluline avaliku sektori reformide korral, kuna need nõuavad sageli suuri muutusi ning võivad olla vastuolulised. Samuti näitab ta, kuidas poliitilised juhid kasutavad retoorikavõtteid, et veenda avalikkust reformide vajalikkuses ja kasulikkuses.
Kokkuvõttes võib öelda, et Hoodi raamat on oma ebapraktilisuses avaliku juhtimise kontekstis siiski väga praktiline materjal avaliku sektori juhtide eneseanalüüsiks. Raamat annab kõigist olukordadest väljatulemiseks ka kindla ja toimiva abivahendi, milleks on retoorika. Retoorikaga on võimalik üle saada kõigist kultuuriteooria rakendamise puudustest. Siinjuures on põnev jälgida, kui palju panustavad äriettevõtted, kontsernid, valitsusasutused ja omavalitsused oma kommunikatsiooniosakonda ning kui suured ja võimsad need osakonnad on. Tuleb tunnistada, et tõepoolest, mida võimsam on organisatsiooni kommunikatsiooniosakond, seda tugevamana näib see organisatsioon ja õnnestunumana ka selle tegevus.
Päris lõpetuseks toon välja Hoodi „Riigikunsti“ lugedes tehtud avastuse: nimelt leian, et Eesti ühiskonnas teeb fatalism suurt võidukäiku. Teiseks on tunne, et meie avalikele valitsejatele on käsiraamatuks Machiavelli „Il Principe“, mitte aga Hoodi „Riigikunst“.
Ah et keegi Roland Lään mäletab, et armastatud kirjanik Smuul olevat osalenud Kõue vallas küüditamisel? Ja üks viieaastane laps mäletas ka?
Viieaastane laps ei ole mingi allikas armastatud kirjaniku mälestuse teotamiseks. Laps ei saa millestki aru, isegi kui ta on nüüd juba täiskasvanuks saanud. Jätke lapsed mängust välja!
Aga lubage küsida, kes oli see Roland Lään? Endine parteitöötaja? Te siis usaldate endise parteitöötaja laimu ja pahatahtlikku valet? Mingit dokumentaalset tõestust Smuuli kohta ei ole ja võime olla kindlad, et ka ei tule.
Juhan Smuul oli andekam kui kõik ülejäänud kokku. Harju tänaval ei oleks ilma Smuulita praegu mingit kirjanike maja. Just tema selle sinna oma kätega ja Käbini abiga ehitas.
Te räägite, et Smuul oli veendunud stalinist, kes oma tegusid ei kahetsenud? Tegelikult on väljaspool kahtlust, et Smuul oma stalinistlikke veendumusi kahetses. Ta on ise öelnud, et arvas, et siseneb pühakotta, ja veendus hiljem, et eksis uksega. Sellest on kirjutanud juba akadeemik Jaan Undusk, kelle sügavamõttelises teaduslikus uurimuses „Jää hingus Juhan Smuuli tagaküljel” on kirjas: „Smuuli stalinismikogemus võimendab tema jumalataju erilisust. Smuul sai omal nahal kogeda, et võib kergesti kummardada jumalat, kes osutub väärjumalaks.”
Kes meist ei oleks pühakotta valest uksest sisenenud või väärjumalat kummardanud? See aga tähendab, et igasugused lähteväited, nagu oleks Smuul olnud küüditaja või stalinist, kes kunagi ei kahetsenud, on üldse valed. Ja kui lähteandmetes avastatakse otsustavaid vigu, siis jäetakse nende põhjal ette võetud tegevus ära.
Üks asi on küll: kõik, kes kodanlikus natsionalismis süüdistatuna välja visati kirjanike liidust, visati välja enne, kui Smuulist sai asjamees.
Ja see jutt, et Smuul oli kirjanike liidu juhatuse liige, kui Alver, Sang, Merilaas ja teised vale mõtteviisi eest liidust välja visati – see jutt ei kõlba kuhugi. Smuuli allkiri võis selle otsuse all olla, aga algatus tuli mujalt, kõrgemalt. Ajad olid sellised.
Smuuli bareljeefi eemaldajad on ühes kambas muude barbaritega, sealhulgas bolševistlike puhastajatega. Smuul bolševistlike puhastajate hulka ei kuulunud, punkt! Niisugused teematõstatused tuleb kohe laekumisel prügikasti saata ja arutamisele ei kuulu. Kapo ütles juba 2010. aastal, et sellel väitel pole mingit tõepõhja all. Te ometi ei taha hakata kapoga ajaloo üle vaidlema?
Väited Smuuli osalemise kohta küüditamisel on pehmelt öeldes tõendite meelevaldne tõlgendamine. Mulle on tõendite põhjal teada (vabandust, viidet ei ole kohe käepärast), et Smuul käis tol ajal Kõue vallas hoopis luulet lugemas.
Tõsi, meil kõigil on elus olnud eksimusi ja Smuul on kirjutanud mõned mitte just kõige õnnestunumad eesti kirjanduse tüvitekstid Stalinist, aga meil on vähe häid kirjanikke ja nende Smuuli sulest ilmunud tüvitekstide häbenemine peaks meid rahvana hoopis ühendama.
Olgem sallivad! Iga kord sellest bareljeefist möödudes peaksime seisatama ja mõtlema: kui mind oleks kutsutud sel päeval Kõue valda, mitu luuletust oleksin Smuuli asemel lugenud? Kas Stalinist või Leninist? Ajad olid sellised, kõigepealt tuli lugeda ikka Stalinist. Need on olulised küsimused – mitte see, kas see bareljeef seal ripub või ei. No minu poolest võtke alla. Aga asemele pange siis mahavõtjate nimed – vihkajad ja tühistajad sellised! –, et eesti rahvas teaks, keda kividega loopida.
Pealegi, kuigi Smuul õnnekombel pääses otseste repressioonideta, pidi ka tema kannatama süüdistusi: kirjanik Felix Kotta heitis talle ette, et ta idealiseerib kodanlikku Eestit. See süüdistus oli täiesti ülekohtune. Tean täpselt, et Smuul idealiseeris tollal ainult Stalinit ja ei põhjustanud kellelegi kannatusi.
Ja muide, kas teate, et Smuul hiljem aitas oma Muhumaa-naabril Rootsi emigreeruda – mis küüditaja see on, kes hoopis heanaaberlikult aitab armastaval Muhumaa emal läände poja juurde põgeneda?
Juhan Smuul oli ise ohver. Ta oli muhe ja rahumeelne mees, andekam kui kõik ülejäänud kokku. Hea poiss ja kuradi andekas! Jätke Smuul rahule!
Teine faas
Ah et arhiivist tuli välja dokument selle kohta, et Smuul osales küüditatava kulakupere vara üleskirjutamisel?
See ei ole ju mingi uus info, see oli ammu teada. Ja see on kõigest üks paber. Paber ise ei räägi midagi, räägib ajastu, räägib kontekst. Kas olete ise sel ajal elanud, et neid asju teate?
Aga mina tean. On täiesti selge, et Smuul oli seal lihtsalt süütu manukas, kes kogu asjast üldse midagi ei teadnud. Manukateks võeti küüditamisel kõik: naabrid, juhuslikud möödujad, inimesed tänavalt. Ega Smuul ei ole selles süüdi, kui ta püssi ähvardusel manukaks sunniti ja et tema sellest operatsioonist mitte midagi ei teadnud. Tal ei olnud valikut. Ajad olid ju sellised.
Pealegi loen ma sealt välja, et peremees, kulak oli ise varem ära põgenenud ja seega oma pere reeturlikult maha jätnud. Ah et hoopis varem arreteeritud? No oli, mis oli, igatahes on nüüd täiesti selge, et Smuul seda kulakut ei küüditanud. Ja kulaku naist ja imikut ta ka tol päeval ei küüditanud, seda tegid ikka päris küüditajad, nagu see partorg Lään. Nimigi oli Läänel juba kahtlane.
Pealegi on Smuul oma karistuse ammu kätte saanud. Ta elas küll jõukuses ja oli – erinevalt kulakutest – lugupeetud mees, aga suri noorelt: oli sunnitud end surnuks jooma. Ajad olid sellised. Kui ise ei joonud, siis joodeti sind surnuks.
Mõni küüditatu seevastu tuli veel Siberist tagasi ja elas saja-aastaseks, nõudis uutelt üürnikelt oma varagi kätte. Üürnikud, kes olid vahepeal maja või korterit armastusega hooldanud ja remontinud, ei saanud midagi, visati tänavale. Näete nüüd, milliseid inimesi leidub eestlaste hulgas.
Jätke minevik rahule! Manukat ei saa nimetada küüditajaks ega küüditamises osalenuks. Ta lihtsalt oli seal juures ja püüdis päästa, mis veel päästa annab. Kahjuks pidi ta okupatsioonivõimule alla vanduma.
Foucault on kirjutanud: inimene võib olla nii võimu teostaja kui ka võimu ohver. Smuul oli mõlemat, ennekõike muidugi ohver. Kirjutasin juba varem, et kuna Smuul kahetses oma tegusid ja üritas neid ka heastada (toetades Sanga ja Merilaasi!) ja et kuna diskussiooni lähteväide, et Smuul oli küüditaja ja tulihingeline sata…, vabandust, stalinist, kes oma tegusid kunagi ei kahetsenud, ei vasta seega tõele, tuleb igasugune tegevus Smuuli ja tema bareljeefi suhtes ära jätta. Arvan ka praegu nii, kuigi olen erapooletu.
Kui Smuul ei oleks Underit mõnitanud, oleks mõnitatud Smuuli ennast – ja kas ta oleks pidanud siis laskma ennast mõnitada? Või oleks nii andekas kirjanik pidanud end lausa maha laskma nagu Vares-Barbarus? Sel juhul meil neid hinnalisi tüvitekste ei oleks.
Kolmas faas
Ah et Smuul ei lugenudki Kõuel luulet ja ei olnudki juhuslikult võetud manukas, vaid oli määratud operatsioonis Priboi küüditamise operatiivgruppi kui parteiaktiivi liige?
No vabandage! Smuul ei olnud sel ajal parteiski, kuidas ta siis sai olla parteiaktiivi liige? Ega partei liikmekandidaat, nomenklatuurne töötaja ja komsomoli keskkomitee liige ei ole siis veel partei liige.
Ja kust te teate, et Juhan Kõuel luulet ei lugenud? Neil oli Deboraga nii romantiline suhe, olen kindel, et üksteisele midagi nad ikka ette lugesid, kas või vaikselt.
Pealegi tean täpselt, et need manukad või vara üleskirjutajad – kuidas keegi neid nimetas –, ei olnud mingid küüditajad. Küüditajad olid ainult venelased ja sõdurid.
Kui Smuul poleks kulaku vara üles kirjutanud ja valvanud, oleks see ära varastatud ja riik ei oleks siis midagi saanud. Siis poleks olnud ka midagi tagastada hiljem, kui Eesti jälle vabaks sai.
Ajad olid sellised. Kes ise ei küüditanud, see küüditati kohe ära. Kuidas oleks eesti rahvas säilinud, kui kõik oleks ära küüditatud?
Kas te olete üldse kunagi Smuuli lugenud, tema tohutut panust eesti kirjandusse?
Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.
või
Meri tuuleta on harva,
kalameeski naerab harva.
Need Smuuli tühistajad midagi sellist kirjutada ei suuda. Üritavad küll, aga ei tule välja. Ei ole annet.
Üldse, nagu on öelnud Austria kirjanik Robert Musil, ei pane keegi bareljeefe tähele.
Ja mis kõige olulisem: Harju tänaval ei oleks ilma Smuulita praegu mingit kirjanike maja. Just tema selle sinna oma kätega ja Käbini abiga ehitas. Sekretär Lemmergas käis ainult Moskvast raha toomas – see on üks pikem lugu, millest ma hea meelega teile ka jutustan. Mäletan selgelt, et Lemmergas sõitis tookord Moskvasse rongiga. Rongis muidugi serveeriti teed. Eks siis Lemmergas jõi ka. Tollal joodigi palju. Ja mis selgus! Vagunisaatja oli pärit Moskvast ja oli üleliidulise kirjanike liidu teise sekretäri asetäitja Leonidovi tädipoja kolmas abikaasa. Milline kokkusattumus – kas pole? See omakorda aitas hiljem kaasa raha saamisele. Kui Lemmergas siis lõpuks järgmisel hommikul Moskvasse jõudis, ei olnud Leonidovit parajasti kohal – oli läinud Nõukogude Liidu kirjanike liidu kolmanda sekretäriga teed jooma. Aga eks tollal muidugi joodigi palju. Ühesõnaga, oli ainult raamatupidaja, üks näitsik. See jõi ka teed seal. Lemmergas rääkis siis talle oma jutu ära. Ja teate, mis raamatupidaja ütles? Sellest räägin ma teile hea meelega. Ta ütles: „Ootame seltsimees Leonidovi ära!” No oodatigi siis, kuni seltsimees Leonidov teed joomast tagasi jõudis. Ja nüüd sai Lemmergas oma jutu juba temale ära rääkida. Ja teate, mis Leonidov selle peale ütles? Hea meelega jutustan. Leonidov ütles: „Eestlased on tublid. Raha saate.” Ja käskis raamatupidajal välja kirjutada. Lemmergas läks muidugi temaga teed jooma – ma mõtlen Leonidoviga, mitte raamatupidajaga, neil oli veel paljust rääkida –, hiljem sõitis Tallinna tagasi. Mäletan selgelt, et rongiga. Nii see kirjanike maja Harju tänavale kerkis. Smuulita oleks seal siiani tühi plats.
Neljas faas
Ah et Smuul õigustas, toetas Tallinna pommitamist, milles hukkus üle seitsmesaja inimese?
Aitab juba! Jätke see minevikus tõngumine ja pommiaukude lahtikaevamine, see ei vii kuhugi. Kõigil eestlastel on ju minevikus patte. Ajad olid segased, tehti oma eksimused ära ja mindi eluga edasi. Kes siis Nõukogude ajal elanuist ei oleks karjääri nimel ülistanud Leninit või Stalinit või märtsipommitamist? Ei olnudki võimalik elada nii, et ei tee okupatsioonivõimuga koostööd. Mina näiteks olin pioneer. Kas nüüd jätate mulle bareljeefi panemata? Keelate mu ära?
Kas pureleme tõesti nagu külakoerad, nagu šaakalid üksteise kallal mineviku pärast, mis on ammu möödunud? Vahest tuleb pika punnitamise peale Gustav Ernesaksa, Georg Otsa või veel mõne suure surnu kohta ka midagi arhiivist välja? Kas siis võtame nende kujud ka maha, oskamata hoida omi?
Hakkame raamatuid ja e-raamatuid põletama, hävitame noodid? Kustutame ajaloost? Keelame nende nime nimetamise? Keelame nende peale mõtlemise!? Nagu soovitakse praegu tühistada Smuuli, kõigi poolt armastatud rahvakirjanikku ja pista tuli räästasse tema sünnitalule Koguva külas.
Minevikku ei muuda. Eesmärk võiks olla ajaloo taustal õppimine, kõik faktid on ju olnud juba ammu teada, aga praegu näeme selgelt ainult ärategemist!
Jätke kadunukesed rahule, nad ei saa end kaitsta. Ka nende bareljeefid, millel on kõrge kunstiline väärtus, ei saa end kaitsta üksikute radikaalsete jakobiinide, ikonoklastide eest. Organisatsioon oli punane, selle maja ajalugu on punane, aga meie ei ole, ja Smuuli bareljeef on osa meie ajaloost, mida ei saa maha võtta ega ümber kirjutada.
Smuul oli meie oma eesti mees. Aga need süüdistajad on eesti rahva lõhestajad! Ainult vihkamine, samal ajal kui meil on palju olulisemaid probleeme. Ukraina sõjas küüditatakse lapsi!
Jeesus Naatsaretist on öelnud: kes on patuta, visaku esimene kivi selle bareljeefi pihta.
Viies faas
Teate, sõbrad, pärast pikka mõtlemist on mul pakkuda lahendus. Olen küll kindel, et Smuul milleski süüdi ei olnud –manuka elu ei olnud tollal lihtne, ajad olid sellised –, aga ei saa vist enam eitada, et tema elus oli tumedam pool. Nagu meil kõigil.
Mis oleks, kui paigutaksime MTÜ Slava Prošlomu abiga bareljeefi juurde ajastutruu interaktiivse mõistatuse, nii-öelda tegeluspaneeli? Mängija võiks olla näiteks miilitsa kriminaaljälituse komissar, kellel tuleb leida kahtlusaluste ringist kurjategija, ütleme, kulak. Bareljeefikülastaja, kes mõistatuse lahendab, saab teada ka tumedama osa Smuuli loost. Kes ei lahenda, saab järgmine kord uuesti proovida.
Alahinnatud kangelased: kas „pehmed“ teadused on tegelikult raskemad?
LEHIS MÕISTUS
Olen aastakümneid sukeldunud teadmiste universumisse ja selles protsessis märganud ühte huvitavat, kuid tihti tähelepanuta jäänud paradoksi: n-ö „pehmeid“ teadusi võib tegelikult olla raskem mõista ja rakendada kui „kõvasid“ teadusi. Provokatiivne? Võib-olla. Alusetu? Kindlasti mitte.
Kõvad teadused, nagu füüsika ja keemia, on sageli nähtavad kui vaieldamatute teadmiste sambad. Nad järgivad rangelt teaduslikku meetodit, andes meile vastuseid, mis on sama kindlad kui maa meie jalgade all. Pehmed teadused, nagu sotsioloogia, psühholoogia ja antropoloogia, lükatakse sageli kõrvale kui „vähem teaduslikud“, kuna nad tegelevad abstraktsete, keeruliste nähtustega, mis keelduvad sirgjoonelisest kvantifitseerimisest.
Nii kujutab tehisaruprogramm Midjourney teadlasi debateerimas.
Kuid ma väidan, et pehmete teaduste uurijate ees seisvad väljakutsed muudavad nende ülesande mitte lihtsamaks, vaid oluliselt raskemaks. Esitan kümme argumenti selle väite kaitseks ja kutsun teid neid minuga uurima.
Pehmed teadused peavad tegelema abstraktsete mõistetega nagu inimkäitumine, kultuur, ühiskondlikud normid, teadvus ja identiteet. Need ei ole lihtsalt kvantifitseeritavad ega prognoositavad, mis lisab tõlgenduslikku keerukust.
Lisaks peavad pehmed teadused navigeerima subjektiivsuse ohtlikku maastikku. Nad ei saa põgeneda inimlikkuse eest, mis värvib iga uuringut subjektiivsuse varjundiga. See nõuab delikaatset tasakaalustamist, mis on argumendi osas väljakutse.
Erinevalt kõvadest teadustest, mis sageli viivad läbi katseid kontrollitud keskkondades, töötavad pehmed teadused räpase, ettearvamatu, reaalse maailma seadetes, kus mängu tulevad lugematud muutujad. Selle kaose keskel põhjuse ja tagajärje isoleerimine on tohutu ülesanne.
Pehmed teadused seisavad silmitsi märkimisväärse takistusega mõõtmise osas. Erinevalt kõvadest teadustest, kus nähtusi saab täpselt mõõta, peavad pehmed teadused sageli tuginema kvalitatiivsetele või subjektiivsetele mõõdikutele. See muudab nende järeldused raskemini kvantifitseeritavaks, üldistatavaks ja mõnikord ka vastuvõetavaks.
Pehmed teadused tegelevad sageli tundlike teemadega, mis hõlmavad reaalseid inimesi ja kogukondi. See nõuab eetiliste kaalutluste keerukat tantsu, lisades veel ühe kihi keerukust nende uurimisprotsessile.
Mis puutub ajalisse ja ruumilisse varieeruvusse, peavad pehmed teadused arvestama sellega. Mis on tõsi ühes ajastus, kultuuris või kohas, ei pruugi olla teises. See muutuvus lisab raskusi universaalsete seaduste loomisel.
Tänu oma uurimisala sisemisele mitmekesisusele ja subjektiivsusele on pehmete teaduste jaoks keeruline uuringuid korrata, mis on teadusliku tõepärasuse oluline kriteerium. Sellises keerukas keskkonnas tehtud uuringute kordamine on saavutus, millega kõvade teaduste esindajad harva kokku puutuvad.
Pehmed teadused peavad maadlema kultuurilise eelarvamuse ohuga. Uurija enda taust võib alateadlikult mõjutada andmete tõlgendamist, nõudes suurt eneseteadlikkust ja refleksiivsust.
Erinevalt kõvadest teadustest, kus on sageli võimalik saada lõplikke vastuseid, tegelevad pehmed teadused sageli tõenäosuste ja suundumustega. Nende selgete vastuste puudumine nõuab mugavust ambivalentsuse ja ebakindlusega, mida harva näeme kõvades teadustes.
Viimaks, pehmete teaduste avaliku tajumise tõttu kui „vähem teaduslikud“ on neil raskem saada rahastust või poliitilist toetust. See väline väljakutse, kuigi mitte iseenesest valdkonnale omane, lisab nende tööle veel ühe raskusastme.
Kokkuvõtteks on aeg meil ümber hinnata, kuidas me pehmeid teadusi tajume. Kaugel sellest, et olla „lihtsam“ valik, seisavad nad silmitsi väljakutsetega, mis teevad nende töö tõenäoliselt keerulisemaks kui nende „kõvade“ kolleegide oma. Nad peavad toime tulema keerukuse, muutlikkuse ja ebakindlusega ning suudavad seda kõike hoolimata kaasnevatest raskustest. Kas see ei ole tõeliselt teaduslik saavutus?
Nagu avastajad, kes suunduvad tundmatusse, tuleb pehmete teaduste teadlastel otsida mõistmist seal, kus vastused pole selged ega lihtsad. Nad peavad endale tunnistama, et teadmised ei ole alati kindlad ja et tõde võib olla keeruline ja vastuoluline.
Vaatamata kõigile neile väljakutsetele, teevad pehmed teadused meie ühiskonna mõistmiseks olulist tööd. Nad aitavad meil mõista inimkäitumist, ühiskondlikke struktuure, kultuure ja ajaloo kulgu, mängides olulist rolli meie maailma mõistmisel ja paremaks muutmisel.
Seega, järgmine kord, kui kuulete pehmetest teadustest kui „lihtsamatest“ või „vähem teaduslikest“, mõelge kõigile neile väljakutsetele, millega nad silmitsi seisavad. Mõelge nende teadlaste pühendumusele, kes suudavad navigeerida keerukuse, muutlikkuse ja ebakindluse labürindis. Mõelge sellele, kui raske see tegelikult on. Ja siis küsige endalt: kas pehmed teadused on tõepoolest raskemad kui kõvad? Minu arvates on vastus selge. Ja ma arvan, et te nõustute minuga.
Tõe karmid tõekspidamised: miks „kõvad“ teadused tõepoolest keerulisemad on?
MEHIS ARU
Kui arutame teaduse erinevaid tahke, võib kujuneda mulje, et „pehmed“ teadused on „kõvadest“ raskemad, sest neid käsitlevad uurimised on subjektiivsemad, vähem kvantifitseeritavad ja sõltuvad rohkem sotsiaalsetest ja kultuurilistest muutujatest. Kuid see lähenemine jätab tähelepanuta „kõvade“ teaduste ainulaadse keerukuse ja raskused. Selleks, et saavutada selgust ja tasakaalu, peame tunnustama „kõvade“ teaduste olulisust, keerukust ja nende ainulaadset panust meie teadmiste ja ühiskonna arengusse.
Esiteks, „kõvad“ teadused nagu füüsika, keemia, bioloogia ja matemaatika on märkimisväärselt keerukad omaenda olemuselt. Nad nõuavad sügavat mõistmist teoreetilistes ja praktilistes valdkondades, mis on tihti abstraktsed ja keerukad. Neid teadmisi saab saavutada ainult põhjaliku ja pikaajalise uurimistöö kaudu, mis nõuab suurt hoolsust ja pühendumist.
Kõvade teaduste keerukus ei piirdu aga ainult nende sisemise struktuuriga. Nende rakendamine praktilistes situatsioonides nõuab samuti tohutut mõistmist ja oskusi. Näiteks meditsiiniteaduses ei piisa ainult bioloogiliste süsteemide mõistmisest. On vaja ka oskust neid teadmisi rakendada praktilistes situatsioonides, arvestades inimeste individuaalseid eripärasid, keskkonna mõjusid ja paljusid teisi muutujaid.
Samuti, kõvade teaduste puhul on teoreetilised mudelid ja tulemused sageli kvantifitseeritavad ja nõuavad täpsust ja hoolsust nii andmete kogumisel kui ka analüüsimisel. Väiksemad vead võivad viia oluliselt erinevate tulemusteni, mis nõuab teadlastelt suurt täpsust ja tähelepanu detailidele.
Lisaks on kõvad teadused tihti teerajajad uute tehnoloogiliste uuenduste väljatöötamisel. See nõuab mitte ainult teoreetiliste teadmiste sügavat mõistmist, vaid ka praktiliste rakenduste väljatöötamise oskust, mis omakorda nõuab tehnoloogilise maastiku põhjalikku mõistmist. See tähendab, et „kõvade“ teadlaste töö ei piirdu ainult laboris või arvuti taga, vaid laieneb ka tööstuse ja tehnoloogia valdkondadesse.
„Kõvade“ teaduste keerukus ja raskusaste tuleb eriti esile siis, kui neid rakendatakse reaalses maailmas. Neid rakendades tuleb arvestada väga mitmete muutujatega, mis võivad mõjutada lõpptulemusi. Siin on oluline märkida, et „kõvade“ teaduste tulemuste rakendamisel ei ole ruumi vigadele. Näiteks kui meditsiinis tehtud viga võib põhjustada patsiendi elu ja tervise halvenemist, siis inseneriteaduses võib disainiviga põhjustada silla kokkuvarisemise või lennukiõnnetuse. Seega, „kõvade“ teaduste keerukus ei tähenda ainult abstraktset mõistmist, vaid ka vastutust reaalsete ja tihti ohtlike tagajärgede eest.
Teine oluline aspekt, mis muudab „kõvad“ teadused keeruliseks, on nende kiire areng ja pidev muutumine. Uued avastused ja tehnoloogiad muudavad pidevalt teaduse maastikku, mis tähendab, et teadlased peavad pidevalt ajakohastama oma teadmisi ja oskusi. See on eriti oluline sellistes valdkondades nagu arvutiteadus ja tehisintellekt, kus tehnoloogia areneb tohutu kiirusega.
Lõpetuseks, kuigi „pehmed“ teadused on oma olemuselt keerulised ja pakuvad omaette väljakutseid, ei saa me alahinnata „kõvade“ teaduste ainulaadset keerukust ja raskusi. Nende mõistmine ja rakendamine nõuab põhjalikke teoreetilisi teadmisi, praktilisi oskusi, täpsust, pühendumist ja vastutust. Neid aspekte silmas pidades on „kõvad“ teadused mitte ainult vähemalt sama keerulised kui „pehmed“, vaid neil on ka ainulaadne roll meie ühiskonna ja tehnoloogilise arengu edendamisel. Seega, selle asemel, et võrrelda „pehmete“ ja „kõvade“ teaduste keerukust, peaksime tunnustama mõlema valdkonna panust ja väärtust meie ühiskonnas ja teadmiste arengus.
Lehis Mõistus ja Mehis Aru on GPT4 tehisintellekti keelemudeli genereeritud Sirbi fiktiivsed autorid, keda juhendab Tallinna tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi kaasprofessor Innar Liiv.
Olena Husseinova on ukraina luuletaja, prosaist ja raadioajakirjanik, kes elab ja töötab Kiievis, hariduselt on ta magistrikraadiga filoloog. 2004. aastal ilmusid ajakirjanduses tema esimesed luuletused. 2012. aastal avaldas ta esimese luuleraamatu „Відкритий райдер“ ehk „Avatud raider“, kaks aastat hiljem järgnes „Superheroes“ ehk „Superkangelased“. Samuti on ta avaldanud lühiproosat ajakirjanduses. Tänavu kevadel viibib Husseinova UNESCO kirjanduslinnade residentuuriprogrammi raames Tartus: tal on käsil raamat ukraina kirjanikust ja tõlkijast Grõtško Grigorenkost, kes elas aastatel 1891–1901 Tartus ning avaldas siin ka oma esimese jutukogu.
***
Sõjal on omad veidrused –
alasti ringi käia
kätega süüa
karjuda
Mina paneksin talle selga
oma parima kleidi
toidaksin teda peost
paneksin talle käe suu ette
tiriksin ta
kaotatud asjade kontorisse
Peavaksalisse
metroosse
Siseministeeriumi
unustaksin ta
Seal, kus keegi ei näe
keegi ei kuule
hakkab ta peksma
vastu terasseinu
ihub keha
terituskivil
sööb ära kõik videvikud ja koidikud
aga mina vaatan
alasti keha
määrdunud käsi
punast kõri
Minul on omad veidrused –
pussitada teda südamesse
teravalt nagu öö, mis algab
kell kaheksa õhtul
nagu nööpnõel
Näha, kuidas must veri
valgub ta silmadesse
Kuulda, kuidas ta mulle ütleb:
„Ma kardan sind“
***
see, mida sa teha saad
panna kohvrisse
mähkida sisse
mullikilesse
peita põue
suruda enda vastu
see, mis veerema kipub
jääb nähtamatuks
voodi all
laua all
maa all
jääb lebama
pudeneb tolmuks tules
tõmbub halliks
tõmbub mustaks
sinine purk
puuviljataldrik
põllu- ja aialilled
vaikne rahu
maitsev hommikusöök
suvi stepis
muutub rabedaks
muutub vedelaks
hobused ratsanikud
torm merel
palmipuude püha
kõik muutub
Odessa linn
ja vaade sellele
Pariisi maastik
majad päikeseloojangul
ja jõekallas
päike kaob
silmapiiri taha
ja kui su silmad
harjuvad
oranži
ja punasega
siis kobamisi
koorid sa selle ära
puhastad ära
pesed ära
ega tunne ära
seda mis alati
oli vaid sinu oma
***
Sellal kui sind polnud
jäi järv maja juures
madalaks
justkui võiks ka vesi
ära minna
jättes maha kõik
mis talle kõige kallim
Lemleid sõnajalgu võhumõõku
polnud aega pakkida
Kuldkalad ja karpkalad
keeldusid sõitmast
Konutasid põhjas
kõht vastu kruusa
ega liikunud paigast
Vesilikud magasid veel
ja lootsid
ärgata pärast võitu
Taevas nende kohal
püsis leegitseva
ja kuumana
sellal kui sind polnud
Sa tõstad pea
vaatad taevasse –
sinisesse haprasse
Valge joon silmapiiril
muutub roheliseks
Kissitad silmi –
joon horisondil kerkib
üleujutuse tasemest kõrgemale
Kõik on omal kohal
Glasuuritud nõud
savist tehtud raskuspea kild
rauast õngekonks
klaashelmed
antiiksed amforad
raudteejaam
maantee
Teteriv Stuhna Irpin
sa sulged silmad
hingad sisse
julge järve hinge
ja näed:
vaat kus, Kõrõlo Kožumjaka
püüab paljaste kätega kinni
inimsööja-mao
rakendab ta adra ette
ja künnab Kiievi alad üles
Kerkivad vallid
Kerkib su silmapiir
mis ei liikunud
vaid vahetas ainult värvi
sellal kui sind polnud
Keeleteadlikust aineõpetusest koolis mööda ei pääse
MERILIN ARUVEE
Üle maailma on nii üldhariduses kui ka kõrghariduses hakatud kõnelema lõimitud keele- ja aineõppest. Kui võtta arvesse eestikeelsele õppele üleminek, on see suund Eestiski möödapääsmatu.
Siinses artiklis keskendun üldhariduskooli ainealasele kirjaoskusele ehk keeleteadlikule aineõpetusele, kuid teema puudutab teadusvaldkondi ja erialasid üldisemaltki. Ülikoolides on tavaks õpetada akadeemilist kirjutamist, mis tähendab, et üliõpilased koostavad esseid ja teisi teadustekste, refereeritakse, tsiteeritakse ja töötatakse allikatega. Keeleteadlik lähenemine kätkeb eelnevat, kuid ühtlasi võtab arvesse valdkonna keelelist ja tekstilist eripära, sest filosoofias ei ole essee sama, mis on muusikas. Keeleteadlikus õpetuses tõstetakse esile valdkondlikud tekstilised erisused. Sel kombel võib ainealast kirjutamist käsitleda juba põhikoolis, kus koos ainega tehakse keel tähendusloome vahendina nähtavaks ja õpetatakse mõtestatult kasutatama.
Keeleteadlik aineõpetus Eestis
Keeleteadlik aineõpetus kui mõtteviis hakkas iseäranis levima 2000. aastatel USAs, kus kõlas loosung, et iga õpetaja on keeleõpetaja. Nüüdseks on ainekirjaoskuse alane teadus- ja arendustöö edenenud, riigid on lülitanud õppekavadesse ainekirjaoskuse õpetamise ning õpetajatele koostatakse ainetekstide ülevaateid ja tutvustatakse tekstitöövõtteid.1 Eestis ei ole nõnda kaugele veel jõutud, kuid see idee pole sugugi võõras.
Joonis. Kolm sammu keeleteadliku aineõpetuse teel. Victoria Parmase skeem Sari Sulkuneni, Johanna Saario ja Merilin Aruvee uurimuste põhjal.
1918. aastal on Mihkel Kampmann didaktikakäsitluses „Eesti keele õpewiis“ taotlenud, et emakeeleõpetuse eesmärke toetaksid ka teised õpetajad ning et igasugune õpetus on ühtlasi keeleõpetus. 1979. aastal tõdesid Viivi Maanso, Leo Villand ja Tiiu Erelt, et emakeeleoskuse tagamisel on vaja teiste aineõpetajate tuge ning keeleteadlaste, kirjastajate, haridusorganite ja kõrgkoolide vahelist koostööd. 2000. aastatel on sama toonitanud Kersti Lepajõe, Krista Kerge, Anne Uusen ja Martin Ehala.
Kehtivates Eesti õppekavades on üldpädevusena kasutusel suhtluspädevuse mõiste, mis tähendab esimese keele ja teiste keelte mitmekülgset oskust eri suhtlusolukordades. Seega peab iga õpetaja koos aineteadmistega pöörama tähelepanu mitmekülgsele keeleoskusele. Eesti uuringud näitavad, et suhtluspädevust kiputakse pidama suulise suhtluse osaks või taandatakse see ortograafiale.2 Keelt peab aga käsitama kogu selle avaruses, sest tekstis tekib tähendus eri keeletasandite ühenduses.
Olgugi et suhtluspädevuse alased teadmised vajavad veel juurutamist, valivad Eesti õpetajad õpilastes huvi äratamiseks ja õpitava näitlikustamiseks tundidesse ainealaseid tekste ja materjale.3 Tekstid valitakse sisu vahendamise eesmärgil, kuid sellise tava pinnalt võiks rõhuasetuse nihutada ka keelele.
Keel vahendab õppimist kõigis ainetes
Keeleteaduse vaatevinklist võib õppimist tõlgendada kui suhtlusprotsessi, mille tulemuseks on teadmine.Seda, millest õpilane on võimeline mõtlema, on ta ka võimeline keele kaudu vastu võtma või (toestatult) väljendama. Rõhuasetus langeb loetu ja kuuldu vahendamisele, sest tekstilised eeskujud panevad õpilase keelt jäljendama. Niimoodi õpilase keeleilm ühes uute teadmistega laienebki.
Ka meie kooli ainekavades eeldatakse kõigi ainete õpitulemustena keeletoiminguid, olgu näiteks defineerimine või jutustamine, selgitamine või argumenteerimine. Ta loeb õpitekste, kuulab ja vaatab spetsialistide asjalikke seletusi ekraanilt, kuulab ja loeb uudiseid, mõtleb kaasa õpetaja ja kaaslaste seletustega, osaleb aruteludes, vaidleb ja nõustub ning võtab õpitu oma sõnadega kokku. Samuti demonstreerib ta oma teadmisi keele kaudu, tehes esitlusi, referaate, kirjutades arutlusi ja võrdlusi ning lavastades näidendeid. Koguneb väärtuslik tekstipagas, mille potentsiaali peab veelgi teadlikumalt ära kasutama.
Koolipäeva jooksul puutub laps kokku mitme ainevaldkonna tekstide ja suhtlustavadega. Õppeaineid võib vaadelda kui subkultuure, millel on omad diskursiivsed tavad, s.t väärtusruum, hoiakud, ootuspärane käitumine, žanrid, millel on väljakujunenud ülesehitus, lausestus ja sõnakasutus. Ühe definitsiooni järgi ongi ainekirjaoskus valdkonna keelekasutustavade valdamine.
Igas aines peegeldub oma teadmiste retoorika ehk viis, kuidas teadmisi keeles väljendatakse. Basil Bernsteini järgi jagunevad ained teadmiste struktuuri järgi kolmeks: vertikaalsed ehk hierarhilised, horisontaalsed ning kolmandaks nende kahe vahepealsed.4 Vertikaalse struktuuriga ained on loodusteadused, sest neis esitatakse teadmisi enamasti klassifikatsioonina, teadmised moodustavad süsteemseid taksonoomiaid. Horisontaalse struktuuriga ained on tõlgenduslikud humanitaar- ja loovained, kus kontseptsioone ja mudeleid võib ühe nähtuse kirjeldamiseks olla mitu. Sotsiaalteadused ja osati lingvistika on kombinatsioon mõlemast: luuakse nii süsteemseid teadmisi kui ka tõlgenduslikke. Teadmiste struktuuri erisused tekitavad erisusi ka mõtteviiside ja valdkondlike tekstide ülesehituses ja keelekasutusviisis. Sedamööda peaks varieeruma ka ainetekstide vastuvõtt, ülesanded ja tekstiloome, s.t õpetaja metoodilised valikud.
Keeleteadlik aineõpetus ja sügav õppimine
Ehkki ainetekste tundides kasutatakse, ei pruugita neile omaste keeleliste erinevustega alati arvestada. Nii koheldakse kõiki ainetekste ühtviisi, juhtides õpilasi vastama küsimustele, tegema kokkuvõtteid, sõnastama ümber teksti või lõigu peamõtet. See on funktsionaalne tekstitöö, mille eesmärk on teksti mõistmise oskus.
Vähem tähtis ei ole küsimus, kuidas tekst on loodud. Näiteks teeb loodusteadusliku teksti keerukaks abstraktne ja tihe nimisõnatarind: keerukad terminid võivad tähistada spetsiifilisi protsesse, nähtusi, mida inimene palja silmaga ei haara. Ajaloos on vaja osata paigutada allikad ajastu konteksti, neid varasemate teadmiste abil analüüsida ja tõlgendada. Samamoodi on konteksti tundmine vajalik kirjandustekstide tõlgendamise puhul, veel eeldab see poeetikakeele tundmist, isikliku mulje ja teksti sidumist. Muusikaalases tekstis põimuvad elamus, kirjeldus, hinnang ja interpretatsioon ning see kõik eeldab muusikakeele tundmist.
Keeleteadlikku aineõpetust peetakse tõhusaks seepärast, et on astutud sammuke kaugemale funktsionaalsest tekstitööst: küsitakse ka seda, kuidas on siin tekstis teadmised loodud ja edasi antud. Keele rolli kõrvalejätmine võib olla üks põhjus, miks mõne aine õppimisel esineb motivatsiooniprobleeme, näiteks on loodusainete õpetamisraskusi nimetatud suisa keeleliseks läbikukkumiseks.5
Keeleteadlik aineõpetus toetab sügavat õppimist, metakognitsiooni ja õpilase enesejuhtivust. Õpitu talletub paremini püsimällu, sest õpilased töötavad terviktekstidega. Niisugune õppimine nõuab rohkem aega ja äratab paljudes õpetajates võõristust. Keeleteadlik õpetamine ei tähenda siiski emakeeleõpetaja töö ülevõtmist, vaid õpetatavale ainele omaste tekstitavade, s.t ülesehituse ja eriomaste keelevahendite nähtavaks tegemist. Klassitöös näeb see välja nii, et õpetaja palub tekstide sisulise iva kõrval loetu ümber sõnastada, kuid mitte küsimuse-vastuse kaudu – õpetaja annab ülesandeid, kus õpilased peavad looma ainevaldkonnale omaseid tekste, mida kasutavad selle ala asjatundjad. Seejuures pakutakse tuge ja tekste ei lihtsustata, sest vastasel juhul moonutataks aine diskursust ja pärsitaks õpilase pingutustahet harjutada ainele omases suhtluskultuuriruumis.
Ainealased suhtlusolukorrad kajastuvad ainežanrides, mis on omamoodi võti aine tekstimaailma. Igal õpetajal tuleb esmalt tunda oma aine žanre, teiseks juhtida tähelepanu keelevahenditele, s.t terminitele ja lausestusele, ning alles kolmandana saab ta kasutada keeleteadlikke meetodeid.6
Keeleteadlikkus eeldab senisest teistsugust mõtteviisi, sest ülesanded, mis eeldavad õpilastelt tekstiloomet ja elulist tegevust, võtavad aega ja nõuavad õpetajalt endalt keeleteadlikkust.
Keeleteadliku õppimise võimalused
Aineõpetaja esimene ülesanne on juhtida õpilaste tähelepanu sellele, missugust teksti loetakse: mis on eesmärk, kellele see on kirjutatud ning kus see on ilmunud. Näiteks käsitöötunnis tutvutakse esemete valmistamisega, ajalootunnis vaadatakse fotosid ja dokumentaalfilme või uuritakse ajaloodokumente, küsides, kelle positsioonilt on tekst loodud või kellele on see sihitud. Seejärel tehakse selgeks viis, kuidas on sihtrühmale teadmisi vahendatud: millised on laused, väljendid, sõnad? Ainekeele terviklikuks omandamiseks on iseäranis tähtis lausetasand. Ka sõnu õpitakse üksnes lausekontekstis, mitte väljanopituna. Kesksel kohal on ainealaste teabekeskkondade kasutamine, nt füüsikas on olemas simulaatorid, ajaloos arhiivid, muusikas noodipank, kõigis ainetes soovitatakse kasutada aimekirjandust.
Võimalusi pakub ka tekstipõhine ainelõiming. Praegu on mõnel pool kombeks, et aineõpetaja antud tekstiloomise ülesande eest paneb aineõpetaja sisu- ja eesti keele õpetaja keelehinde. Keelehinne jääb liiga üldiseks kategooriaks – see ei lahuta keeletasandeid ega tee nähtavaks, millest ainealane tekst koosneb. Igal õpetajal tuleb keeleteadlikult tunda aineomast keelt ja tekstiruumi ning sõnastada tekstile seatud kriteeriumid aine žanri eripärast lähtuvalt. Näiteks on muusikale omane tekst sageli arvustus, ajaloole allikaanalüüs, füüsikale protseduurikirjeldus, käsitööle juhend. Muusikaarvustused jagunevad ka situatiivselt, nt on vaja plaadi, ooperi või kontserdi arvustamisel jälgida nüansse, mis tingivad ka teksti erinevuse. Siin on kasulik teha eelnevalt samalaadsete arvustuste analüüs, uurida ülesehitust ja sellest tuletatult panna paika kirjatöö kriteeriumid. Harjutamiseks sobiks lausete-lõikude matkimine, et õpilased saaksid iseseisvaks tööks tuge.
Takistuseks keeleteadliku õpetamise teel on aine- ja keeleõpetajate liialt erinevad teadmised, mis põhjustavad ka mõnetist vastasseisu. Kasulikuks peetakse koostööd, vastastikust kursisolekut, ühise tekstianalüüsi või kirjutamisülesannete kavandamist. Nii saab kumbki osapool teist täiendada: kui emakeeleõpetajal on selge, mida mõnes muus aines jälgitakse, on tal parem sättida keeleteemade õpetamist, ühtaegu saab aineõpetaja tuge tekstitööoskuste lihvimisel. Kui ainetunnis kirjeldatakse looma, heliteost või ehitist, õpitakse nende tunnuseid ja nende kohta käivaid kirjeldavaid sõnu, siis eesti keele tunnis saab juhtida tähelepanu fraasi laiendamisele, õpetada kasutama lisandeid ja täiendeid ning kirjelduses esinevaid lausetüüpe. Kui ainetunnis õpitakse uusi mõisteid, saab eesti keele tunnis uurida, kas tegu on võõrsõna, omasõna, liitsõna või tuletisega ning millised on tuletusliidete tähendused.
On selge, et põhjalikum tekstitöö eeldab aineõpetajatelt teistsuguseid oskusi, mida meie õpetajakoolituses veel ei pakuta. Samuti on esialgu puudu toetavad materjalid ja õppekava tugitekstid. Mõistagi eeldab nende koostamine vastavat teadustööd, toetavaid uuringuid. Mõtteviisi tuleb vaikselt sinnapoole nihutama hakata, sest peagi on keel kõigis ainetes tahes-tahtmata tähelepanu keskmes. Mida enam mõistetakse koolihariduses keelt kui teadmiste vahendajat ja tuntakse selle toimimise viise, seda enam suureneb õpilaste keeleteadlikkus ja kujunevad keelehoiakud.
2 Piret Soodla, Olga Luptova, Helin Puksand, Suhtluspädevus. Rmt: Õppimine ja õpetamine kolmandas kooliastmes. Üldpädevused ja nende arendamine. Toim Eve Kikas, Aaro Toomela. Eesti Ülikoolide Kirjastus, 2015, lk 94–110.
3 Merilin Aruvee, Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused. [Doktoritöö.] Tallinna Ülikool, 2023, lk 60, 67-68.
4 Basil Bernstein, Vertical and horizontal discourse: An essay. – British Journal of Sociology of Education 1999, nr 20 (2), lk 157–173.
5 Frances Christie, Beverly Derewianka, School discourse: Learning to write across the years of schooling. A&C Black, 2010, lk 149.
6 Sari Sulkunen, Johanna Saario, Monilukutaito eri oppiaineissa. Rmt: Luku- ja kirjoitustaidon pedagogikkaa yläkouluun. Toim Seija Tuovila, Leila Kairaluoma, Virva Majonen. Lapin yliopisto, 2020, lk 40–49.
Theatrumi „Vaatamata kõigele“, autor ja lavastaja Hanna Junti, kunstnik Nele Sooväli, lavastusdramaturg Tambet Tuisk, valguskunstnik Léon Allik, helikujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Merlin Kivi, Anna Kristin McCarthy, Sirelyn Rääk, Erik Richard Salumäe ja Mark Erik Savi. Esietendus 27. IV Theatrumi saalis.
Theatrumi uuslavastus „Vaatamata kõigele“ on kollaaž puhastest teatrižanritest. Seal on Eesti etenduskunsti „mina, siin ja praegu, räägin oma lugu“ võtteid, tantsule omaselt kehade liikumise ja otsuse kaudu üles ehitatud mänge ning tsirkusekunsti.
Siiski on ka lugu, india mõistujutt viiest pimedast, kes katsuvad elevanti. Esimene katsub jalga ja arvab, et elevant on nagu puutüvi; teine pakub lonti puudutades, et tegemist on maoga; kolmas arvab elevandi külje põhjal, et see on sein; neljas kõrva katsudes, et lootoseleht, ning saba kompiv viies leiab, et elevant on nagu pintsel.
Lavastuse lõpus esitab Anna Kristin McCarthy oskuslikult õhuakrobaatikanumbri, mida tasub oodata.
Veel enne kui mõistujutt ära jutustatakse, mitte sõnade, pigem ikka pantomiimi kaudu, on mitu lühikest sõnamängu, mille keskmeks pilk ja vaatamine. Üldfilosoofiline küsimus: kas vaataja loob vaadatava või on vaadatav ikka ka iseseisvalt ja objektiivselt olemas. See on ettevalmistus mõistujutuks. Tegelikult on kogu lavaline tegevus eelmäng või ülesehitus tsirkusenumbriks, mida Anna Kristin McCarthy oskuslikult esitab.
Kuna ühtegi põnevat ja põletavat küsimust lavastuses ei küsita, siis pole ka mingi reetmine lõpp ära jutustada. Lavastuse lõpus esitab McCarthy õhuakrobaatikanumbri ja teised etendajad vaatavad seda kõike imetledes pealt. See elevant oli lakke riputatud, pöörlevast tugevast torust lahti tõmmatud spiraal, millel artist sujuvalt üles ja alla liikus. Tsirkusenumbrit tasus oodata, täielik harmoonia, eelnev vaidlus tühistub ja saab selgeks, et kõik on tegelikult üks. Kui ettevalmistuse ajal võis hoida pilku hüpnootiliselt mõjuval pöörleval spiraalil, mis moodustas iga vaatleja kujutelmas erisuguseid objekte, isegi tundeid, siis tsirkusenumbri ajal, siis kui artist seal tegutsema asus, sai selgeks, et vaatamata kõigele on too elevant ikkagi metallist toru ja ei midagi muud.
Mõned etendajad on õppinud lavakunstikoolis, mõned ei ole, ja huvitaval kombel ei ole teksti ettekandmisel mingisugust tasemevahet. Ilmselt on lavastaja Hanna Junti ja dramaturg Tambet Tuisk osavalt kõik amatöörluse ilmingud ära peitnud. Miski otseselt ei häiri ja piinlik ka ei ole. Seejuures jääb häirima lavastuse ambitsioonitus, miks liikumis- ja tantsumängudes ei mindud nii keeruliseks, nii tehniliseks ja nii perfektseks, kui seda läks McCarthy seal spiraali peal.
Üks etenduskunsti levinud etüüde on see, kui etendajad seisavad reas ja igaühel on lühike hetk rääkida oma lugu. See, millega mäng käib, on järjekord, millal keegi sõna saab. See, mida ta räägib, ei ole nii oluline. Lavastuses „Vaatamata kõigele“ moodustati struktuur, et esimesena räägib teine, siis kolmas, siis esimene ja taas teine, kaks korda järjest ja seejärel viies, viimasena neljas. Sellises stseenis tekitatakse vaatajas intensiivsust ja ootust, kas jutukord läheb alati järgmisele või põrkub tagasi, ehk jääb hoopis pikemaks ajaks ühe etendaja kanda. Läbi lavastuse olid tegijate valikud kõige vastuvõetavamad, intensiivsusega, ootustega ja paigal tammumisega ei tegeletud. Kõik voolas just nii, kuidas vaatajale oli kõige mõnusam.
Kui nimetada „mina siin räägin“ võtet kujundlikult näiteks prügikastiks, siis lavastuses toodi prügikast lavale, teadmata ja ka huvi tundmata, mis on selle prügikasti funktsioon. Neljandat seina ei lõhutud. Kunagi arendati see tehnika välja just lavalise kohalolu tekitamiseks, usutavama näitlemise meetodiks. Lavastuses „Vaatamata kõigele“ kasutatakse toda tehnikat vahendatult. Laval oli mina, kes rääkis endast, aga kindlasti ei olnud toosama mina, oldi iseendast ikkagi distantseerunud. Kiputi ennast kehastama ja nii jõuti tagasi vahendatud tegelaseni. Naljakal kombel elati ennast läbi. Ehk siis, prügikasti sisse prügi ei visatud. See seisis ilusasti aias, värava kõrval, et jätta mulje korralikust perekonnast, kes on kenasti kõik äraveolepingud sõlminud.
Katkestatud kestust oli lausete kaupa ootamatute pöörete abil vaimukalt ehitatud, kuid esituslaad oli jutustav ja dekoratiivne. Abstraktsioone ei kasutatud. Näiteks inimkobar, kes silmad kinni korraks uinunud, hakkab vaikselt ärkama. Kogu liikumiskeel oli selge. Jutustati kehakeeles lugu.
„Teen silmad lahti ja ärkan.“ – „Oo, sina ka siin.“ – „Ja see olen mina.“ – „Mis see on?“ – „See on minu käsi.“ – „Ja see minu jalg.“ – „Lähme vaikselt siit ära.“ –„Jah, lähme.“ – „Lähme nii, et keegi ei ärkaks.“
Või tantsuline trio, tegelasteks kaks meest ja üks naine: Mees 1: „Ma tahan sind.“ – Naine: „Ma tahan hoopis sind.“ –Mees 2: „Ma tahan sind.“ – Naine: „Ma tahan teid mõlemaid kordamööda.“ – Mees 1: „Ma tahan sind ilma selle teise meheta.“ – Mees 2: „Ma sind ei taha.“
Ma ei oleks nii kuri, kui noored näitlejad avastavad esimest korda prügikasti, uurivad, mida sellega küll teha saab, aga siin lavastuses ei uuritud midagi, esitati sõnu, lauseid, lugusid nii, et miski ei häiriks. Etenduskunsti „mina räägin endast“ võtet kasutati vaid näitlejameisterlikkuse puudumise katteks, lõpuks looritati läbielamise ja poeesiaga. Kui lavastuse algataja ja idee autor on tsirkuseartist, kelle ümber kõik on ehitatud, siis oleks ju võinud tsirkusemaailma võtteid rakendada ka tantsule või tekstile. Avastada sealt midagi uut, proovida, mis juhtub. Seekord ei olnud see tegijate huvi.
Lavastuse kavalehel öeldakse, et üheainsa pilguga võib hävitada, üheainsa pilguga võib päästa. Nii elus tõesti on, aga mitte selles lavastuses. Siin toimus kõik vaatamata pilgule, isegi vaatamata vaatajale oli kõik selge. Sõnumiks sai see, et pole mõtet ise mõelda ega kujutleda, see ei muuda midagi. Veel mõttetum tegevus oleks vaidlemine selle üle, kas selle nn elevandi puhul on tegemist nuudli, tornaado või DNA ahelaga, mingeid konstruktsioone ei ole maailmas olemas. Kõik on üks ja teada, olgu sul silmad kinni või lahti. Ükski pilk ei suuda objektiivset muuta subjektiivseks. Mina vaatajana ei loe, ma ei suuda midagi teha. Kõik on vaatamatagi selge.
Musta Kasti „Lilli“, autorid Kaija M. Külm ja Jaanika Tammaru, lavastaja-dramaturg Kaija M. Külm, värsi- ja viisidramaturg Jaanika Tammaru, muusika ja seadete autor Kaarel Kuusk, kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Karolin Tamm. Mängivad Silva Pijon, Mariann Tammaru, Agur Seim ja Kaarel Kuusk. Esietendus 8. III Genialistide klubis.
Enne eelmise aasta kevadet ei teadnud ma Lilli Suburgist mitte midagi. Kuni sattusin autotäie kultuuriinimestest kanuusõpradega Soomaalt tagasi Tallinna poole sõitma ning Piret Karro uuris, et kas Vändra teeks väga suure ringi sisse. Ega ei tee, pidin autojuhina tõdema, ning vähem kui pool tundi hiljem leidsin end eesti esimese naisõiguslase Lilli Suburgi haualt kuivanud lehti kokku riisumas ja kätega mahakukkunud oksaraage üles noppimas. Kuulates sinna juurde meie naisliikumise ajalugu põhjalikult uurinud Karro detailitiinet, kaasakiskuvat ja mõtlemapanevat juttu Suburgist. Õhustik oli karge ja asine.
Lilli Suburgi kehastab Silva Pijon.
Meie neljane seltskond jättis haua laitmatusse korda ning tegime ka ontliku fotojäädvustuse, kus seisime kõik tikksirgelt skulptor Ferdi Sannamehe marmorist mälestussamba juures, millel tekst: „1841–1923. Lilli Suburgile Eesti naised“. Ausamba on sinna 1926. aastal lasknud püstitada naisseltsid.
Mõni aeg pärast Vändra vana kalmistu külastamist ilmus Vikerkaares Piret Karro artikkel Eesti naisliikumise ajaloost ning sel kevadel tõi teater Must Kast (lavastaja Kaija M. Külm) välja lavastuse „Lilli“, mille narratiiv jälgib üsna täpselt Karro kirjutise struktuuri selles osas, mis Suburgi puudutab.
Lilli, õieti Caroline, elulugu tuuakse lavale nüüdisaegses räpivormis ning žanrilt jääb ettevõtmine jandi ja tänapäevase humoorika noortedraama vahepeale. Värsi- ja viisidramaturg Jaanika Tammaru on loonud vaimukad räpitekstid ning eriti meeldiv on, et ehkki nagu oleks tegu kirjandustunniga, on nendesse oskuslikult sisse põimitud ka päris palju peeniroonilisi viiteid kirjandusklassikale, mis ideaalis võiks ju tekitada õppuris ühtaegu magusat äratundmist ja kinnistada ka teadmisi.
Näiteks viide Juhan Liivi luuletusele „Helin“: „A tõesti ta polnudki väikene mees, / aga mõte see hinges tal helises / – et olla võiks eestlane!“ Või siis Lilli isa Toomase klassikalist rahvalaulu parafraseeriv tekst: „Naisel on raske, / puhata laske,/ kuula käske, / kaske-kaske.“
Juhuslikud need põiked kirjanduslukku mõistagi pole. „A tõesti ta polnudki väikene mees“ viitab ilmselt sellele, et ka naiste eneseteadlikkus hakkas XIX sajandi lõpu poole tõusma. Sama ideed toetab avastseeni koreograafia, kus tagurpidi kuubedes nais-mehed räpivad ja manavad Lilli sündimise maagiliseks suursüdmuseks. „1-8-4-1!“ hõiguvad mehed lavalt Lilli sünniaastat, mis mulle, kes ma olen harjunud seostama Suburgi akadeemilise kontekstiga, mõjub progressiivselt, aga lavastuse edenedes harjub sellise stiiliga ära.
Musta Kasti „Lilli“ on tähtis lavastus eelkõige seetõttu, et kuigi Lilli Suburgi isiku tähendus ärkamisajal on võrreldav Carl Robert Jakobsoni, Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidulaga, siis ajalooõpikutest me praegu veel selle naise nime ei leia. Siin aga pannakse Suburg (Silva Pijon) ja Koidula (Mariann Tammaru) laval sõna otseses mõttes ühte pinki istuma ning neist saavad midagi parimate sõbrannade ja rivaalide vahepealset. Sealjuures on Koidula karakter pigem pehme, õitsev ja õrn (kuni kihlub lätlasest arstitudengi Eduard Michelsoniga ja kolib Kroonlinna) ning Suburg nurgeline, uudishimulik ja jonnakas –rollid, milles Pijoni ja Tammaru duo hakkab väga hästi toimima.
Tegijad ise nimetavad lavastust kangelaseeposeks ning kuigi see žanrimääratlus on ilmselt mõeldud väikese huumoriga, siis korraliku kangelasloo tunnused on „Lillil“ küll: peategelasel on selge missioon näidata, et ka naine võib olla vaba ja laulda oma laulu. „See ei ole minu laul,“ kordub mantrana läbi Lilli eneseavastusretke, ilmudes esmakordselt siis, kui linnast saadud peigmees Friedrich tahab teha Lillist koduperenaist. Vürtsikam oleks lavateos olnud muidugi siis, kui me saanuks Lilli kohta teada midagigi negatiivset, praegusel juhul on omaaegsest liberaalist maalitud suisa neitsimaarjalik pilt: haiged ravis terveks, lapsendas emata jäänud tüdruku, tegi lastele kooli, luges hommikust õhtuni saksa filosoofiat ning peigmehed põlgas ära, kuna otsis taga sinilindu.
Paatost tõmbab siiski õnneks veidi alla humoorikas, kohati soojalt irooniline hoiak, mille lavastajad Lilli materjali suhtes on võtnud. Näiteks ühes stseenis ütleb Koidula Lillile: „Tšilli, Lilli!“, püüdes naise tõsist meelelaadi ülespoole upitada. Ning teises stseenis räägib ta talle laulupeost, mille peale Lilli küsib: „Mis tuu laulupido viil om?“
Huvitav kokkusattumus seegi, et samal päeval Musta Kasti „Lilli“ esietendusega avati Vabamus Piret Karro kureeritud näitus „Välja ahju tagant“, mis tutvustab Eesti naisliikumise ajalugu 150 aasta jooksul, tõstes eraldi ausse kõik need naised, kelle elu ja looming on seni unustusse jäänud. Näitus algab põhjaliku skeemiga, kus välja toodud nii Suburgi õpilased kui ka tema kaasaegsed.
Kui Karro tekstides ja kureeritud näitusel on Lilli pigem karm, konkreetne ja napisõnaline, selge silmavaatega naine, siis Külma-Tammaru dramaturgias on noorest Lillist tehtud üdini maalapselik karakter, kes jätab endast ullikese mulje. Linna kooli jõudes on ta maaplika, kes istub koolipingis, kõigutab jalgu ja vahib suurte põnevust täis silmadega maailma nagu vastne vasikas. Huvitaval kombel ei riku Lillit ka kool ning sama registri peal purjetatakse edasi. Muutus, kus Pijon hakkab mängima täiskasvanud ja eneseteadlikku naist, tuleb sisse siis, kui Lilli Pärnu kõrgemast tütarlastekoolist tagasi isatallu pöördub.
Koju tagasi pöördunud Lilli oli aga sedavõrd saksastunud, et unustas ära ka korraliku eesti keele. Aino Undla-Põldmäe koostatud raamatus seisab1, et Suburgi esikromaani „Liina“ väljaandmisega läks just seepärast nii kaua aega, et ta ei olnud kindel oma eesti keeles ja tahtis lasta selle üle toimetada. Lavastuses käib ümberlülitumine eesti ja saksa keele vahel üsna loominguliselt, alustades sellest, et millegipärast räägib Pärnumaal elav Lilli lõunaeesti keelt, mis tähistab n-ö maakeelt ehk eesti keelt. Pärast 9. märtsi „Lilli“ etendust peetud vestlusringis põhjendasid lavastajad, et see on nii osalt tänu Silva Pijoni Võrumaa juurtele, ehk et kui ta proovis võru keeles rääkima hakkas, mõjus see kohe võimsalt. Energeetilises mõttes on see muidugi arusaadav, seejuures nii realistlikus võtmes lavastuses tekitab ikkagi küsimusi.
Väga hästi on Külm ja Tammaru ära kasutanud Lilli teadmata haigust varjavat näolappi, millest on saanud hästi toimiv metafoor. Nagu ka vanadelt fotodelt näha, kandis Suburg näo ees tõesti mingit rätikut, kuid mida ta täpsemalt sellega varjas, ei ole teada. Pärnu Postimees kirjutab, et tegu võis olla mingi nahaekseemi, rahvakeeli sammaspoolega2. Igal juhul tekitas see Suburgis alaväärsuskompleksi, mistõttu kahtles ta selles, kas ta sedasi ikka mehele saab. Lavastuse viimases stseenis Lillil enam lappi näos ei ole. Kas õnnestus tal leppida iseendaga, leida oma laul ja luua ennast vabaks? Vastus on ilmselt „jah“. Kas ta seejuures ka õnnelikuks sai?
Kokkuvõtvalt saab Musta Kasti „Lilli“ kohta öelda, et see on vahva tükk. Nooruslikult uljad näitlejad ja tore hoogne lugu – seega võib kindel olla, et ajalugu jääb niiviisi noortele inimestele paremini meelde ning ühes sellega ka Lilli Suburgi nimi, mis loodetavasti peagi ka kirjandusõpikutesse saab.
1 Lilli Suburg, Kogutud kirjatööd. Koostaja Aino Undla-Põldmäe. Eesti Raamat, 2002.
2 Silvia Paluoja, Naisseltsid meenutasid Vändras Lilli Suburgi. – Pärnu Postimees 9. VIII 2011.
Näitus „Välja ahju tagant!“ Vabamus kuni 10. III 2024, kuraator Piret Karro.
1887. aastal ilmuma hakanud ajakirja Linda avanumbris pöördus väljaandja Lilli Suburg eesti naiste poole järgmiste sõnadega: „Edasi suuremale vabadusele, kuhu kõrgema vaimuharidusega rahvaste naisterahvad juba jõudnud on! Jah, armsad suguõed, välja ahju tagant, edasi lahkemasse elu õhku!“ Sellest tekstist, mida võib tinglikult pidada esimeseks eesti feministlikuks manifestiks, ongi laenatud Vabamus avatud Eesti naisliikumise ajaloole pühendatud näitus „Välja ahju tagant!“.
Edukate naisloojate roll Nõukogude ajal ei peegelda enamiku naiste argipäeva, mida kirjeldab kõige paremini naiste topeltkoormuse ehk -vahetuse mõiste.
Isikulood
Tegemist on esimese omataolise näitusega, kuivõrd siinse naisliikumise ja feministlike ideede leviku uurimise ajalugu on üsna hõre. Eesti naisliikumise ajaloo seni põhjalikem ülevaade on 1957. aastal Lundis ilmunud Helmi Mäelo raamat „Eesti naine läbi aegade“, millele eelnes nii muu maailma kui ka kodumaise naisliikumise lühiajalugu tutvustav Vera Poska-Grünthali „Naine ja naisliikumine“ (1935). Siiani puuduvad üldistav-populariseerivad käsitlused Nõukogude perioodi vastuolulisest sooideoloogiast ja -poliitikast ega ole palju alusuuringuidki, millele toetuda. Seda lünka asuski täitma kõnealuse näituse kuraator Piret Karro, kui avaldas 2022. aastal ajakirjas Vikerkaar ülevaatliku käsitluse Eesti naisliikumise ajaloost viimase 150 aasta jooksul.1 Näitus „Välja ahju tagant!“ on selle uurimuse tulem.
Temaatiliselt koosneb Vabamu trepigaleriisse paigutatud näitus ajaloo peatükkidest. Mõni neist seostub rohkem rahvusliku ajaloonarratiiviga ning mõni vähem, peegeldades kuraatori soovi tuua esile naiste emantsipeerumise poliitilist spektrit, kuhu on mahtunud nii ristumised töölisliikumisega, rahvuslik-sotsiaaldemokraatlik kui ka rahvuslik-konservatiivne naisõigusluse vorm. Samuti toob selline lähenemine esile feministlike ideede rahvusvahelise leviku ning Eesti naisõiguslaste rahvusvahelised kontaktid.
Näituse kontseptsiooni kohaselt isikulugudele keskendumine on naisajaloo populariseerimise seisukohalt hea valik, sest Eesti poliitikas ja kultuuris olulist rolli mänginud naisi on ajalooõpikutesse jõudnud õige vähe. Seda joont toetab ka näituse ajaloolisele osale sekundeeriv kunstiline pool. Flo Kasearu on just selle näituse jaoks loonud uue skulptuuriseeria „Monumentaalne hüljatus“, mis koosneb naistele pühendatud miniatuursetest ratsamonumentidest. Iga ajaloo alapeatükki täiendab üks ratsamonument, mis on pühendatud seda perioodi või sündmust sümboliseerivale naisele. Vaatajal jääb vaid otsustada, kas olla tehtud valikuga nõus või mitte.
Flo Kasearu on just selle näituse jaoks loonud uue skulptuuriseeria „Monumentaalne hüljatus“, mis koosneb naistele pühendatud miniatuursetest ratsamonumentidest.
Aleksandra Kollontai
Eesti naiste emantsipatsiooni algust markeerib (iseenesestmõistetavalt) ärkamisaja tegelase ja esimese naisõiguslasena Lilli Suburg (1841–1923), kelleta ei ole võimalik Eesti naisliikumise ajalugu kirjutada. Samast perioodist on valik tehtud aga ka 1872. aasta Kreenholmi manufaktuuri streigi kasuks, kuigi selle seos siinse naisliikumise arenguga on pigem kujuteldav. Kreenholmi sissetoomine on õigustatud ja põnev selles mõttes, et siin on seos bolševiku ja Nõukogude diplomaadi Aleksandra Kollontaiga, kelle ühinemist vene töölisliikumisega mõjutas külaskäik Kreenholmi manufaktuuri ja sealsed kohutavad töötingimused.
Kollontaid, erakordselt värvika eluga isiksust, peetakse üheks tuntumaks marksistliku feminismi esindajaks ning tema varastes kirjutistes peegeldub kindlasti XX sajandi alguse feministlik mõte, kuigi ta suhtus rahvusvahelisse naisliikumisse pigem kriitiliselt. Tal oli siiski oluline roll naiste õiguste ja seksuaalpoliitiliste küsimuste edendamisel vene kommunistlikus liikumises ning Nõukogude Liidu algusaastail osales ta uue perekonnaseaduse väljatöötamisel. Tülid kommunistliku partei juhtkonnaga viisid selleni, et tülikas Kollontai saadeti juba 1922. aastal diplomaadina välismaale, tema poliitiline tegevus lõppes ning ta vaikis 1930. aastatel, mil seni iseseisvad naisorganisatsioonid Nõukogude Liidus suleti ning stalinlik konstitutsioon vähendas radikaalselt naiste õigusi (sh abordikeeld). Ametlikult järgis Kollontai kommunistliku partei seisukohta, et naiste võrdõiguslikkuse küsimus saab automaatselt lahenduse kommunistlikus ühiskonnas koos klassivahede kadumisega, pidades seega naisliikumist kodanliku ühiskonna nähtuseks.
Marie Reisik
Iseseisva Eesti naisõiguslik mõte ja organiseeritud tegevus liikusid teistsugust trajektoori mööda, peegeldades siinset poliitmaastikku. Eesti Vabariigi seadusandlus oli omas ajas soolise võrdõiguslikkuse ja naistele poliitiliste õiguste andmise koha pealt väga eesrindlik: ei olnud XX sajandi esimese poole Euroopas just palju riike, kus naistele ja meestele oleksid riigi rajamisest peale kehtinud samad poliitilised õigused ning mille avaõiguslikus elus oli sooline diskrimineerimine põhiseadusega keelatud. Tegelikus elus olid asjad ikkagi teistmoodi ning põhiseaduslikust võrdõiguslikkusest hoolimata kujundas sõdadevahelise vabariigi avaõiguslikku elu ning privaatsfääri tugevalt juurdunud patriarhaalne maailmavaade. 1930. aastal tuletas Eesti Naisliit meelde, et formaalne poliitiline üheõiguslus ei tähenda, et naiste teelt on takistused kõrvaldatud ja patriarhaalsed traditsioonid kadunud. Vastupidi: „Maa-ala, millele naine tunneb endal olevat õiguse, tuleb tal kätte võita samm-sammult, visa võitlusega.“2
Ka abielusuhetes jäi mehe ja naise võrdõiguslikkus tagamata. Tsiviilseadustikuna jäi kehtima tsaariaegne Balti eraseadus, mille kohaselt abielunaine kuulus perekonna institutsiooni sees oma mehe eestkoste alla. See tõi kaasa abielunaise piiratud teovõime vara, sh nii ühisvara kui ka talle enne abielu kuulunud vara käsutamisel. Naisõiguslased ja -juristid püüdsid olukorda muuta, juhtides tähelepanu, et Balti eraseadus on põhiseadusega vastuolus, kuid probleem jäi lõpliku lahenduseta.
Sõdadevahelise vabariigi naisliikumist esindavad näitusel peamiselt naisseltsid, kuigi esile tuuakse ka ühiskondlikult aktiivsed üksikisikuid, kelle tegevus oli suunatud naiste õiguste eest seismisele (nt Alma Astra-Oinas, Marie Reisik jt). Kõige aktiivsemalt seisid naiste õiguste eest rahvuslikult meelestatud sotsiaaldemokraatlikku ja mõõdukat (tsentristlikku) poliitspektrit esindavad naised. Eesti naisliikumise üks juhtfiguure, naisliidu juht ja riigikogu saadik Marie Reisik (1987–1941) kuulus Jaan Tõnissoni moodustatud Eesti Rahvaerakonda ning tema poliitilist ja ajakirjanduslikku tegevust iseloomustas mõõdukas, kuid avatud joon, mis võimaldas ühendada naisliikumise erinevad suunad.3 1930. aastatest on enim tuntud konservatiivsem naisliikumine, mida esindas mh laiaulatuslik kodumajandusliikumine. Vera Poska-Grünthal on nimetanud Kodumajanduskoja loomist 1936. aastal „eesti naisliikumise tippsaavutiseks avalik-õiguslikust seisukohast“.4
Leida Laius
Nõukogude okupatsiooni kehtestamisega saabus iseseisva naisliikumise lõpp: naisorganisatsioonid saadeti laiali ning mitmed nende juhtfiguurid küüditati Siberisse.
Sõjajärgset nõukogude perioodi, mil ametlik soolise võrdõiguslikkuse retoorika ja riigi vajadustele allutatud soopoliitilised otsused põimusid nii poliitilises elus kui ka privaatsfääris tugevalt kinnistunud patriarhaalsete hoiakutega, on nii kompaktse näituse raames olnud ehk kõige keerulisem käsitleda. Lihtsustatult on Nõukogude-aegset sooideoloogiat kirjeldatud kui lõhet ametliku võrdõiguslikkusretoorika ja tegelikus elus valitseva patriarhaalse-traditsioonilise rollijaotuse vahel. Selline käsitlus pole vale, kuid jätab varju soopoliitikas toimunud muutused ning nõukogude ühiskonnas elanud naiste hariduslikud, tööalased ja loomingulised võimalused.
Kuraator ongi vaadelnud Nõukogude perioodi tolleaegses Eestis kultuurivallas silma paistnud loovisikute kaudu ning selle perioodi kangelanna on filmirežissöör Leida Laius, kelle 100. sünniaastapäeva just tähistati. Sellega on toodud hästi nähtavale naisprofessionaalide võimalused, aga ka ühiskondlikud takistused või ilmajäämised. Muidugi ei peegelda edukate naisloojate roll enamiku naiste argipäeva, mida kirjeldab kõige paremini naiste topeltkoormuse ehk -vahetuse mõiste. Viimane toob esile naise rolli allutamise riiklikele majandushuvidele – seda nii tootva töötaja kui ka laste ema ja põhihooldajana.
Eesti iseseisvuse taastamise järgset ajastut on valitud esindama feministlike ideede mõju avaldumine kujutavas kunstis ning seksuaalvähemuste organiseerumine. Feministlike kunstinäituste ja lesbiliidu rajamise kõrval oli siiski palju teisi ettevõtmisi ja liikumisi, mis andsid tunnistust tollal palju vastuseisu ja poleemikat tekitanud tänapäeva feminismi jõudmisest Eestisse.
On selge, et ühele väikesele näitusele kõik ei mahu ning iga näitus peegeldab ajaloolise materjali kõrval ka kuraatori eelistusi. Mingis mõttes on Vabamu näitus veel teostamata monograafilise uurimuse või suuremamahulise näituse kondikava ning jääb vaid loota, et esimesele ülevaatlikule, kuigi kohati fragmentaarsele väljapanekule järgnevad põhjalikumad käsitlused uurimuste ja ka näitustena. Vahepeal on meie ühiskond nii palju küpsenud, et on tekkinud laialdane huvi siinse naisajaloo ja selle eripära vastu. Uurimuste toel mõistetaks paremini ajalugu, aga ka praegusi suundumusi ning soolise võrdõiguslikkuse ja sellega seonduvate küsimustega seotud hoiakuid.
1 Piret Karro, 150 aastat Eesti feminismi. – Vikerkaar 2022, nr 3.
2 Kümme aastat Eesti Naisliitu. 1920–1930. Estotrükk, Tallinn 1930.
3 Evelin Tamm, Eesti feministide eelkäija Marie Reisik 130. – Sirp 17. II 2017.
4 Vera Poska-Grünthal, Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1936, lk 90.
