Andmed

Nagu teose ühelt autorilt kuulsin, oli teose loomise ajendanud autori siiras  hämming selle üle, et kui ta tahtis külastada Kumus „Dissidentluse biennaali”, siis sai ta Hansapanga logoga pileti. Ta ei saanudki aru, kas oli sattunud kunstimuuseumisse (ja antud näitust silmas pidades radikaalse kunstiga tegelevasse muuseumisse) või panka? Mis seos saab olla välist võimu eiraval dissidentlusel Eestis tegutseva ühe suurema erapangaga, mis polegi enam Eesti pank? Ja nii ta otsustaski oma hämmingu valada kunstilisse vormi ehk poliitilisse ehk kunstniku oma selge seisukohavõtuga teosesse. Ning et teos toimiks, otsustas autor seda levitada plakatile (reklaamile) kohasel viisil ja formaadis: meedias, Kumu (aga ka teiste galeriide) seintel, reklaamipostidel.

Ka Kumu töötajate hämmingust (pahameelest, hirmust) võib aru saada, sest kunstiinstitutsioonid ei saa praeguses kunstimaailmas, mis on muutunud suurtööstusega sarnaseks süsteemiks, enam hakkama ilma suursponsoriteta (ehk rahamaailma abita), sest riigi toetusest ei piisa, et viia Eesti rahvusvahelisse kunstimaailma (loe: tuua siia tuntud kunstnike näitusi, teha koostööd mainekate suurinstitutsioonidega). Ja nii ei jäägi neil muud üle kui võidelda radikaalsete kunstiilmingutega, et toota uusi radikaalseid kunstinähtusi, et neid turvaliselt kunstimuuseumi kaitsvate seinte vahel eksponeerida.

Kui The Elfriede Jelinek School of English Language’i teos oleks eksponeeritud näiteks tänavusel poliitilist kunsti käsitleval Tallinna graafikatriennaalil Kumu V korrusel, kas see oleks tekitanud sellise hirmu, hämmingu, pahameele reaktsiooni? Võib-olla oleks see isegi pälvinud Eesti Panga (või mõne teise panga) preemiagi? Seekordne Eesti Panga preemia läks küll Lõuna-Korea kunstnikule Haemin Choile, kelle invaliidist lastega perepildid kuuluvad laste- ja perepoliitika (või õigemini selle kriitika) rubriiki. Ka need ei ole eduka riikliku poliitika õnneliku perekonna õnnehetkede jäädvustused: Choi digitrükid on neutraalsemad, peidetuma sõnumiga, pigem konstateerivad kui võitlevad, kuid neist õhkub kummastavat ebamugavustunnet.

Siit kerkib (taas) küsimus, kas muuseumis (galeriis) on üldse võimalik näidata midagi, mis sootsiumi reaktsiooni esile kutsuks (mis peaks ka olema poliitilise kunsti üks tunnus), või välistab valge kuubi kaitsvate seinte tolereering igasuguse teravuse, nagu juhtus see mõned aastad tagasi Marco Laimre personaalnäitusel Rotermanni soolalaos (mis tollal täitis Kumu V korruse funktsiooni) eksponeeritud üliirriteeriva teravalt poliitilise teosega „Happy Holocaust”, mis omandas kunstisaalis pelgalt kunstiteose tähenduse. Kas süsteemis (ka kunstisüsteemis) sees olles on võimalik olla tõeliselt radikaalne (aga ka hooliv, sotsiaalselt tundlik)? Või on see pelgalt siseringi mäng, et arendada intellektuaalseid kontakte (milleks on ikka vaja seda suursponsorit ning strateegiat, taktikat, kuidas teda enda juures hoida)?

Ühtlustav tolerants

Tänavuse Tallinna graafikatriennaali deviis on „Poliitline / Poeetiline” ning nagu kataloogist selgub, on üldnäitus mängitud eelkõige poliitilise sõnumi väljatoomisele. Triennaali nõukogu liige, Kumu kuraator Eha Komissarov alustab triennaali kataloogi eessõna Slavoj Žižeki mõttearendusega, mis osutab üsna selgesti selle eesmärgi võimatusele: „Miks tajutakse tänapäeval nii mitmeidki probleeme kui ebatolerantsusega seotuid, mitte aga kui ebavõrdsuse, ekspluateerimise ja ebaõigluse probleeme? Miks on neile ravimina soovitatud sallivust, mitte aga edasiarendamist, poliitilist ja isegi relvastatud võitlust? Kohe pakutakse vastusena liberaalse multikulturalisti  põhilist ideoloogilist operatsiooni: „poliitika kultuuristamist”. /—/Selle kultuuristamise põhjus on otsestest poliitilistest lahendustest (heaoluühiskond, sotsialistlikud projektid jne) taganemine, nende ebaõnnestumine. Tolerants on nende postpoliitiline ersats. /—/ „Sallivuse kultiveerimine tähendab loobumist poliitikast kui sellisest, milles osalemise kaudu võiksid kodanikud muutuda””. Komissarovi läheb veelgi kaugemale: eessõnast jääb kõlama mõte, et „uut poliitilise kunsti keelt on tänapäeval võimatu toota” ning et „pühendunud poliitilise kunsti kannavad tegelikkuseotsingud aktsioonidesse tänaval või mõne muu reaalse tegevuseni /—/, mis toimub ükskõik millises punktis väljaspool valge kuubi keskkonda.”

Kui kunstnik ja ka vaataja on teadlikud neist raamidest või õigemini mängureeglitest, kuhu nad ametliku institutsiooni hõlma all satuvad, siis on asi vähemalt aus. Eespool öelduga ei taha ma küsimärgi alla panna ei triennaali ega ka selle toimumispaika Kumus. Omas raamistikus on  tegemist igati positiivse ettevõtmisega. Kui graafika kui kunstivaldkonna mõistmisel lähtuda kataloogis ära toodud Teemu Mäki määratlusest, et „graafika väärtus peitub selle ambivalentsuses: graafika teeb joone tõmbamise võimatult raskeks, sest tuleb võita materjali vastupanu, ning teisalt, olenevalt tehnikast, võib joone tõmbamine osutuda ka ääretult lihtsaks” ehk teisisõnu: kui graafika nõuab pidevat enesekontrolli ja enesekriitilist pilku, mis omakorda aitab kaasa ka looja pilgu teravuse säilimisele välise reaalsuse suhtes, siis sobib enamik esitatud töid graafika kui sellise alla. Ning poliitika (iseäranis kui lähtuda selle mõiste killustumisest kõikvõimalikuks väikeseks poliitikaks nagu sünni-, iibe-, kooli-, rahvastiku-, päevapoliitikaks) on ka enamiku tööde huviorbiidis. Mõnikord lausa nii teravalt, et valus hakkab. Kuigi, nii kurb kui see ka pole, teiste teravate nurkade seas kõike tolereerivas valges kuubis transformeerub kõik ühtlaseks kunstimassiks. Nagu igast massist nii tõusevad ka kunstimassist esile tipud, paremad ja halvemad, vaatajat vähem või rohkem puudutavad tööd.

Peapreemia pälvinud Óscar Muñoze videoinstallatsioon „Memoriaali projekt”, milles vilkalt liikuv käsi visandab ülima hoolikusega surmakuulutuste veergude portreesid, mis sisyphoslikult järjekindlast tegevusest hoolimata, ikka kaovad, on vaieldamatult üks tippteostest. Kuid nii see installatsioon või näiteks Ly Lestbergi M. L. Kingi legendaarse kõne töötlus tummadeks hetkedeks videos „Unistus” tekitaksid märksa tugevama õõvastustunde  elektroonikapoes või reklaamide vahel telepildis. Jasper Zoova „Parallel EU” toimis märksa viljakamalt Eesti Ekspressi vahel ilmunud Agendi kaanel kui näitusesaalis. Jne, jne. Nii et mida tugevam kontekst (või kontekstist väljarebimine, mis omakorda tekitab uue konteksti), seda mõistetavam on ka sõnum.

Ka Kumu V korruse kunstimassi paljud esmapilgul sarnastena mõjuvad tööd hakkasid toimima, kui paigutasin need konkreetsesse geograafilisse konteksti. Nii et mitte kunstnikud-isiksused, vaid selle või teise maa või rahva esindajad. Kõige selgemalt oli seda tunda Lõuna-Ameerika (Faisal Abdu’Allah, Lucretia Urbano), Hiina või Lõuna-Korea (Sang-gong Chung, Xu Bing ), aga ka eksiilis elavate kunstnike puhul (Davida Kidd, Fernando Feijoo).

Mis siis ikkagi teha selle poliitilise kunstiga? Kas valges kuubis on mingi võimalus see elama panna, selle sõnum vaatajani tuua või haihtub see ühtlase massi ühtlaselt heas tasemes? Maailma muuta valge kuubi kunst küll vaevalt suudab, kuid läbimõeldud kuraatoriprojektid ning ka kunstnike endi selge sõnumiga väljaastumised tagavad sõnumi (ja kriitilise hoiaku) jõudmise vaatajani. Ning kui veel paremini läheb, siis hakkab ka vaataja mõtlema.

Anders Härm: Pakun, et masina ja inimese sümbioosi idee või siis elutu mehhanismi elluäratamine on võrdlemisi vana kultuuriline kontseptsioon. Masin-inimene on sellest üks edasiarendus, sest see on kultuuri üks fundamentaalseid ihasid.

M. L.: Ma olen sinuga täiesti nõus, aga põhimõtteline vahe on siin selles, et sellest sai üks ametliku ideoloogia tugevaid osasid.

A. H.: Ja-jaa. No aga see algab tõenäoliselt XVI sajandil kõikvõimalike iseliikuva masina ideedega seoses. Alates Leonardo da Vincist.

M. L.: Mis siis hoogustus barokis kõikvõimalike robotroonilistele aparaatidele sarnanevate nähtustega, mille nimi küll polnud toona mänguasjad, vaid need olid ikka veel päris asjad.

H. S.: Aga üks asi, mis on Kraftwerki puhul oluline sellise image?ina, mille nad kasutusele võtsid ? mul on tunne, et seda tajuti ohtliku, kummastava ja võõristavana ?, on see, et kõik need tõelisteks kultuurikliðeedeks muutunud mehhaanilise inimese kujundid ? võtame me siis Fritz Langi filmi ?Metropolis? või Capeki ?RORi?, kogu selle esteetika, mis 1920ndail ja 30ndail kehastas mingisugust kõrgelennulist ja roosat tulevikku, mille nimel võis oleviku mängu panna ? olid ilmselgelt selleks hetkeks, kui Kraftwerk selle image´i tarvitusele võttis, muutunud õõvastavaks, hirmutavaks, millekski, mida sõjajärgse Lääne tarbimisühiskond soovis ajaloo kolikambrisse lükata…

M. L.: Me peaksime siiski väga tugevalt vahet tegema… Sõna ?robot? tuleb slaavi keeltest ja tema algjuured võivad olla kuskil seal sõnas ?rab? ehk siis ?ori?, sõnas ?rabotat? ehk siis ?tööd tegema? ? niisiis, mis selle roboti sõnaga kaasas käib, on kujutlus kellestki või millestki, kes teeb tööd kellegi eest. Aga selline negatiivne tähendus tuleb sisse siiski alles 1950ndatel ja tuleb see otse Hollywoodist, seoses kommunistlike paranoiadega. Euroopas oli olemas tõepoolest enne sõda teatav zombie-kultuur. Me teame neid õudusfilmide algusajast, kus figureerisid mitteinimesed, kuid need pole päris samad asjad, need pole tehnoloogilised leiutised, pole robotid. Nad võisid Frankensteini leiutistena olla mingid biomehhanismid, kuid need pole robotid ja siin tuleb selget vahet teha, et need on natuke erinevad asjad.

A. H.: Kraftwerkil on minu arust puhtalt formaalne sarnasus, mille nad ära tajusid, et vene keeles robot või rabotnik on tööline. Et rabotnik kui töötegija on halvustava tähendusega ja viitab orjale. Kuna neil see laul juba oli olemas, tegid nad sellest ka mingi venekeelse versiooni.

M. L.: Kui keelest rääkida, siis Ameerika koduabilise nimetus, läbi Heinleini, oli siiski Waldo. Need olid Waldod, kes tegid töö ära.

H. S.: Katsusin leida eesti kunstist mingeid näiteid masinteadvusest ja esimene asi, mis mulle meenus, on klassika, Leonhard Lapini ?Naine kui masin?. Ma hakkasin mõtlema, et mis Kraftwerki puhul on kõige olulisem: nad samastavad ennast, nad ütlevad ?jaa, mina olen masin?. Nad jaatavad subjekti masinlikkust. Kui see on veidi radikaalsem samm, siis Lapini puhul on see masin siiski mingisugune tundmatu.

A. H.: Lapini puhul on naine kui totaalselt Teine ja naine kui naudingumasin. Sellesse seeriasse on vana avangardisti ðovinism sisse kirjutatud. Naise-masina seeria on mingis mõttes parafraas Marcel Duchamp?i ?Suurele klaasile?, mis on teoreetilisel tasandil poissmeestemasin ehk masturbatsioonimasin.

M. L.: Või siis võtame Picabia töö Ameerika tüdrukust pooleldi paljana ja siis pildi peal oli klassikaline süüteküünal sisepõlemismootorist.

A. H.: Duchamp?il on mõningatel vähem tuntud piltidel, lapskarburaatori motiiv sees.

M. L.: Lapini ?Naise kui masina? kõrvale tahaks siiski paigutada Kaarel Kurismaa kuulsa teose. Kuigi see ei haaku otseselt masina või masinlikkuse mõistega, on selles tugev popkultuurne nukuelement ometigi sees. Selle teose nimi oli… ?Mina ja põld? või midagi…

A. H.: ?Inimene põlluserval?.

M. L.: Töö on autoportreeline. Seal on hästi tugevalt sees nuku või masinväärandumise aspekt, mis on tegelikult palju lähemal kraftwerklikule attitude´ile kui Leonhardi, oleme ausad, formaalsele käsitlusele, ääretult ðovinistlikule pealegi.

H. S.: Üks asi, mis on ohtlik, kui hakata tõsimeeli targutama ja seda masina kujundit läbi XX sajandi vedama, on hakata Kraftwerkiga seoses rääkima alateadvuse kujutelma muutumisest millestki, mis oli loomalik, animaalne ja ohjeldamatu, millele ei andnud päitseid pähe panna, millekski, mis on masinlik, poststrukturalistlik iha-aparaadi kujutelm. Tõenäoliselt oleks turvalisem Kraftwerki silmas pidades otsida paralleele kollektiivse teadvuse vormina teostatud kunsti, näiteks bändi-identiteediga kaasaegse kunsti puhul seoseid staariteemaga. Lugedes ühte Kraftwerki intervjuud, kus Hütter ja Schneider ütlesid, et nende üks unistus oli ? ei, nad ei kasuta sellist sõna ?unistus? ? nende üks kujutelm oli, et Kraftwerk on raadiojaam, et ta on nagu ?saatja?, mitte grupp inimesi, kes teevad bändi, vaid mingi masinlik, ühisteadvuse katus on seal peal.

Täisversiooni ?Kraftwerki ümarlauast? leiate aadressilt www.looming.org. Koos helinäidetega on vestlus ?Kraftwerk meie peas? eetris raadio ?Ööülikoolis? Vikerraadios 22. V kl. 22.05 ning Klassikaraadios 23. V kl. 22.05. Ansambel Kraftwerk esineb 30. mail Tallinnas.