analüüs

Kuuskümmend aastat on ajaloolise Tallinna suuruselt teisel künkal Tõnismäel seisnud õnnetu pronkskuju. Alguses kui voin-osvoboditel. Eelmise kümnendi keskel pandi ta oma nõtkutatud peaga leinama Teises maailmasõjas hukkunuid. Eestlaste enamus ei võtnud teda ei esimeses ega teises variandis omaks.

Aga ei tähendanud too mälestusmärk aastakümneid suurt midagi ka venekeelsetele. 9. mail ja 22. septembril sooritati seal ofitsiaalseid rituaale ja üksvahe kasutati sambaesist platsi “nõukogude noorsoo patriootiliseks kasvatustööks”. Sellegipoolest ei olnud sovettide ajal kellelgi sooja ega külma, et mälestusmärgi haudade osast lõigati Suvorovi puiestee laienduseks lahmakas siil ja sinna, kus väidetavalt puhkavad kangelaste põrmud, ehitati trollipeatus. Pärast 1975. aastat, kui EKP keskkomitee ja ENSV ülemnõukogu ning valitsus hakkasid oma obligatoorseid tseremooniaid läbi viima Maarjamäel Saksa sõdurite kalmistu kõrval, langes Tõnismäe sõduri tähendus leinajate tarvis järsult.

Viimasel viieteistkümnel aastal on kõik riigikogus praegu esindatud erakonnad olnud nii valitsuses kui ka opositsioonis. Toompea saalis on palju kordi räägitud vajadusest punaarmeelaste säilmed Tõnismäelt ümber matta ja pronkssõdur paigutada kuhugi mujale (sõjaväesurnuaeda, Maarjamäele, muuseumi). Aga ikka on juhtunud nii, et väge täis midagi otsustavat ette võtta läheb erakond, kes ei istu parajasti valitsuses. Ind raugeb otsekohe, kui kanda tuleb täitevvõimu vastutust. Igatahes ei ole siiamaani astutud ühtegi sammu peale lubaduste asi lahendada. Kuigi valitsusse kuuluv Reformierakond rikkus oma mulluse initsiatiiviga näiliselt tava, on neil kogu värk nõnda seatud ning ajastatud, et enne valimisi ei toimu Tõnismäel mitte midagi.

Iseseisvuse taastamisega avanes meile võimalus mõtestada ning seletada oma lähiajalugu tegelikult aset leidnud tõsiasjade varal. Kõige keerulisemaks aastaks on osutunud 1944. Nendel riikidel, kelle saatuse määras pikaks ajaks Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud salapakt, on arusaadavalt raskusi oma mineviku üksühesel sobitamisel demokraatliku Euroopa ühisesse ajalukku. Me olime ja oleme erijuhtum.

Tõsiselt võetavad lääne poliitikud ning ajakirjanikud on sellega päri ja mõistavad: 1944. aastal asendus Baltimaadel natside okupatsioon sovettide okupatsiooniga. Balti riigid ja Poola vallutati kolm korda järjest. Paraku ei anna too erijuhtum meile õigust nõuda – ehkki nii mõnedki tahaksid –, et natside mundris, relvadega ja ülemjuhtimise all sõdinud kohalikud tunnistataks vabadusvõitlejateks.

Jah, meie liitlased Euroopa Liidus ja NATOs on nõus möönma, et eestlaste-lätlaste-leedulaste suhtumine punaarmee võitu ülistavatesse mälestusmärkidesse on kaksipidine. Aga see on ka kõik. Me ei leia iialgi toetust aktsioonidele, mida on võimalik lahterdada “sõjaks” sammaste ja surnutega. Lõppude lõpuks etendas Vene sõdur natsismi purustamisel eriti kaalukat osa ja kandis eriti ränki kaotusi. Hitleri hullused lõpetas meilgi punaarmee. Samas: kes tegid toonase võidu nimel tihedat koostööd Staliniga? Kes varustasid ja toitsid punaarmeed? 1944. aasta traagilisel sügisel veeres Eesti teedel enneolematult palju Ameerika autosid ja põõsaste all vedeles loendamatul hulgal ingliskeelsete kirjadega tühje konservipurke.

Seesinane maailm, kuhu Eesti kuulub, on täis paradokse ja vastuolusid. Meie idanaaber pole siiamaani jaksanud endale selgeks teha, et vanade heade impeeriumide aeg on jäädavalt möödas. Ta põeb Nõukogude Liidu kokkuvarisemist – ikkagi, nagu kinnitas president Putin, “XX sajandi suurim katastroof” –, ei suuda leppida kaasnenud vältimatute kaotustega ja otsib vaenlasi, kes on süüdi.

Need, kes sattusid jaanuari keskel nägema Moskva Pervõi Kanal’i otsesaadet Suures isamaasõjas langenute mälestusmärkide hävitamisest Eestis, kuulsid Moskva juhtivate ideoloogide suust seda, mida enamik venelasi tänapäeval usub. “Lähivälismaa” kääbusriike ässitab kuritahtlik Lääs provokatiivselt käituma, et takistada Venemaa tõusmist taas tugevaks suurriigiks. Poliitilised liidrid Putin, Gorbatšov, Lavrov, Ivanov, Kossatšov etc. on viimastel nädalatel teinud Eesti kohta hukkamõistvaid ning süüdistavaid avaldusi.

Kremli propagandarusikas taob isemeelse järjekindlusega. Eesti on mineviku kompleksides vaevlev failed state, ebausaldusväärne, ELi ja NATO partneritele üksnes nuhtluseks kaelas. Eestlased on väiklased ja alatud, tahavad ajalugu ümber hinnata ja heroiseerivad natsismi. Nad elavad oma alaväärsust surnute peal välja.

Suhtlustalitajate kuldreegel ütleb: ära puuduta sümboleid! Kui ma loo algul väitsin, et venelased tegid meile ära, siis mõtlesin just seda, et Moskval läks korda muuta meie kui teistele halba eeskuju näitava endise sõltlase rooskamine sümbolite sõjaks. Ja nuudi andsime Kremlile kätte meie ise. Demonstratsioonid ja miitingud Moskvas ja teistes Venemaa linnades, Eesti lipu põletamised ja saatkonna värvitopsidega loopimised ei ole spontaansed pahameele pahvatused. Kuna pronkssõdurile on suudetud anda märgi tähendus, ei tasu meil ennast petta. Niikaua kuni Eesti-vastasust saab õhutada laimuga, nagu rüvetataks meil sõjas langenute haudu ja siin tõstvat võimude mahitusel pead neofašism, niikaua on hõlbus saada tänavatele ka lärmavaid vene noori.

Mida teeb järgmine koalitsioonivalitsus? Ma ei tea. Valimisjärgses riigikogus on kindlasti käremeelseid, kes kinnitavad, et Eesti ei tohi mitte mingil juhul Moskva provokatsioonidele ja šantaažile järele anda. Okupatsiooni mälestusmärgi allesjätmine Tõnismäel paneb meie riikliku sõltumatuse kahtluse alla. Mõõt on täis. Viimne aeg tegutseda.

Viisteist aastat ei tehtud midagi. Nii juhtus see, mis möödunud aasta 9. mail juhtus. Ent küsigem teisiti: juhtus – mis? Tallinna südalinnas lehvitati punaseid lippe, avalikus kohas joodi avalikult viina, räusati, vibutati rusikaid. Ühe sümboli äärmuslased olid valmis teise sümboli äärmuslastel nina lömmi ja kulmu rulli lööma.

Vastik, vastik, vastik! Me kõik oleme näinud – kui mitte oma silmaga, siis TV vahendusel igatahes – tänavarahutusi, autode põletamisi, kaupluste rüüstamisi Pariisis, Londonis, Berliinis…. Me ei taha, et midagi samasugust toimuks Tallinnas. Kui keegi annab garantii, et pronkssõduri küüditamine punktist A (Tõnismägi) punkti B (???), lahendab paljude meeli kuumaks kütnud probleemi, siis, jah – O.K. Let’s do it.

Teine võimalus on teha sedasama, mida tehakse meist läänepool. Seal üritatakse ninameeste preventiivse kammimisega mõeldavaid rahutusi eos summutada. Kui see ei õnnestu, kasutatakse märulipolitsei abi ning oskusi.

Tõenäoliselt oleks meilgi otstarbekas, et XI riigikogu suurendaks märulipolitsei rahastamist ja laiendaks mõnevõrra ta volitusi. Ja hangiks korratagamisele avalikkuse toetuse. Kui eriti agarad provokaatorid – lehvitagu nad punast või sinimustvalget lippu – suudetaks kiiresti ära koristada ja hoitaks mõned tunnid soolaputkas, võidaksime lõppkokkuvõttes kõik. Hea too lahendus ei ole, kuid on lahendus siiski. Vähemasti kasutavad meie partnerid seda oma kodus ja sageli edukalt.

Ametlikult maailma kõige võrdõiguslikumas ühiskonnas N Liidus alandasid parteilised mehed, võrdsuse retoorika huulil, naisi igal seni mõeldamatul moel. Jaa, naine kõlbas näidisena (võrdsustatuna koeraga) kosmosesse saatmiseks, kõlbas näidistraktoristiks-tankistiks ja üldse igaks näidiseks. Päris võim oli aga ikka puhtalt meeste mängumaa. Kremli vanamehed ei lasknud ju otsustavatesse kogudesse iial ühtki naist, ka postkommunistlikul Venemaal on traditsioon jätkunud. Eide koht on vene kultuuris ikka mujal kui võimu juures. Kodune võim võib küll naise käes olla, mehepeks ja muud tähtsad tööd. Aga deržaava on teine asi kui kodu. Viimati tegid naised Venemaal keisrinnadena ilma XVIII sajandil ja needki olid pigem välismaist tõugu. Ühesõnaga, Venemaa ei ole võimeline naisjuhtimist taluma ega suuteline naistega asju ajama, puudub traditsioon ja kogemus.

Läänemaailm seisab praegu võimaluse ees, et aastal 2009 juhib naine lisaks Saksamaale ka Ameerika Ühendriike ja Prantsusmaad. Mida usinamini George W. Bush Iraagis ja mujal tekkinud vanu auke uute ja suurematega paigata püüab, seda tõenäolisem on, et järgmine USA president on demokraat, mitte vabariiklane. Seega on Hillary Rodham Clintonil vaja korraldada vaid enda valimine demokraatide presidendikandidaadiks ja ka üldvõit on sama hästi kui käes. Välja arvatud ehk praeguseks veel ebatõenäolisel juhul, kui vabariiklased peaksid oma kandidaadiks välja panema Condoleezza Rice’i. Aga kui “Condi vs Hillary”, nagu kõlab Dick Morrise 2005. aastal ilmunud raamatu pealkiri, siis on 100% kindel, et järgmine USA president on naine.

Prantsusmaal, kus presidendivalimiste esimene voor tuleb juba aprillis, on lood pisut keerulisemad. Esmakordselt riigi ajaloos on võidulootusega suur erakond naispoliitiku kandidaadina üles seadnud. Sotsialistide Ségolène Royalil on täiesti arvestatavad võimalused ametisse pääsedagi, erinevalt trotskistide Arlette Yvonne Laguillerist või kommunistide Marie-George Buffet’st. Royal kui selle õige, Prantsusmaal nii hinnatud ja hoitud seisusliku taustata president oleks tervislik nii tagurliku ja USA-vastase välispoliitikaga üksi nurka jäänud Prantsusmaale endale, aga sama palju tervele NATO-le ja ELile. Värskeid tuuli vähemasti, aga Royali saatus sõltub suurel määral sellest, millised trikid Royali pearivaali Nicolas Sarkozy vastu on enne esimest valimisvooru varuks praegusel presidendil Jacques Chiracil. Saame näha!

Nn valimised seisavad ees ka Venemaal, kus pole kahtlust, et järgmiseks tsaariks nimetatakse mees. Milline, pole tähtis, sest kui süsteem teda juba edutab, kehastab ta süsteemi järjepidevuse tungi. Selles järjepidevuses ei ole naistele kohta ega ka kohta mõtteviisi muutusteks läänesuunal. Kujutlegem nüüd pilti, kus G 8 laua taga on korraga vähemasti kolm võimsat naist, kellega G 8sse juhuse tõttu pääsenud majanduslik väikevend Venemaa kuidagi suhelda ei suuda. Naised võivad seada tingimusi, mida ei saa kuidagi ühekordsete tehingute vastu vahetada. Võib koguni juhtuda, et tekib kriitiline hulk välissurvet Venemaal uute ühiskonna demokratiseerimise katsete läbiviimiseks. Mu meelest on aga ette üsna selge, et Venemaal pole nimetatud naistrioga malemänguks mingit korralikku strateegiat. Ja mis veel hullem, ei saa ju välistada, et 2009. aastal moodustuv Euroopa parlament Euroopa komisjoni juhiks samuti naispoliitiku nimetab. Täiuslik, ajaloos enneolematu plinder Venemaale!

Nagu ikka, on iga globaalse asja osa ka väike Eesti asi. Poleks paha riigikogu valimistel silmas pidada potentsiaalse peaministri suutlikkust rahvusvaheliste naistega läbi saada. Kui aeg küps, küllap saab Eestigi oma naispeaministri, aga kuna kehtib tava, et peaministriks saab mõne erakonna esimees, siis seekord pole veel naispeaministrit loota. Järelikult – ta on mees. Hillary Clintoni meheideaal on ülemaailmselt tuntud. Sellise šnitiga saksofonisti meie poliitikas ka ei tiirle. Vähem on teada Prantsusmaa sotsialistide partei juhist François Hollande’ist, kes ühtlasi on Royali nelja lapse isa. USA-suhted katab president niikuinii ära. Prantslast tasub uurida. Arvestades saabuvat naiste võimu ajajärku läänes, ei tohiks Eesti järgmist valitsust juhtida seksistliku mõtteilmaga mees.

Ela Tomson: “Kas te peate loomulikuks, et kui riigikogu liige küsib ministrilt reklaamiseaduse kohta, siis minister vastab talle oma mõtetest palkade tõstmise kohta? Kas te ei peaks siin sekkuma? See ei ole ju vastus sellele küsimusele.”

Toomas Varek: “Nii küsija kui ka vastaja valivad ise teema ja väljundi, kuidas nad küsivad ja vastavad.”

Helir-Valdor Seeder: “On väga oluline teada, kas ma sain teist õigesti aru, et infotunnis vastav minister valib ise teema ega peagi esitatud küsimusele vastama.”

Varek: “Ma arvan, et te ei saanud õigesti aru.”

Tõde jäi küll selgumata, kui igal juhul on see uus tase. Näiteks rahvakoosolekutel ja suhtlemisel ajakirjanikega on mitmed poliitikud juba aastaid harrastanud küsimustele vastamata jätmist ning õhu täitmist oma muude juttudega, nüüd siis suhtlevad nad (ma ei pea silmas kaugeltki kõiki Eesti poliitikuid, aga näiteks valitsuskoalitsiooni juhte Ansipit, Reiljanit ja Savisaart kindlasti) ka omavahel nii, et üks aiast, teine aiaaugust. Võimalik, et see ongi ainus viis, kuidas nad suhelda oskavad. Vaatab see ju meile vastu ka poliitilisest reklaamist, millega meedia valimiste eel üle on ujutatud. Kas leidub kedagi, kes parteilistest hüüdlausetest enne plakatitel, nüüd televisioonis saaks vastuse oma küsimustele? Ega vist.

Vareki loogika järgi ei olegi riigikogu infotunni mõte infovahetus – igaüks on nii vaba, nii vaba oma “teema ja väljundi” valikul. Siin on põhimõtteline viga. Täitevvõim on ikkagi seadusandja ees aruandekohuslane, see tähendab, alluv. Eriline alluv, sest teda pole niisama lihtne päevapealt vallandada, kui ta ülbeks läheb või oma tööga hakkama ei saa. Aga ikkagi – ministrid, sealhulgas peaminister ei tohi mingil juhul riigikogu liikmete ees laiutamas käia, veel vähem pidada rahvaesinduse opositsionääre haukuvateks koerteks, kes karavani kulgu häirida ei saa. Opositsionäär võib solvangu ka ära kannatada, kuid kuna riigikogus toimuv on avalik, siis levib sõnum ju üle maa. Praegune võimulolijate sõnum on selgelt see, et demokraatia on praktikas mõttetu, me ainult mängime seda, kuna põhiseaduses on nii kirjas – aga see on ainult paber, tegelikult aetakse “asja” ikka teistmoodi. Aetakse parlamenti ja eriti tema opositsiooni ignoreerides. Aga mitte ainult. Kui varem liikus “koalitsiooni teerulliks” kutsutud masin ainult riigikogu istungitesaalis, siis uuemal ajal üritatakse sellega üle terve kodanikkonna sõita.

On ikka täiesti uskumatu see enesehävituslik lühinägelikkus, mis juhib nii mõnegi erakonna praegust tegevust. Vabaduse tingimustes ei saa loomulikult kedagi keelata end publiku ees lolliks tegemast. Ja see lollus mõõdetakse valimistel häälte puudujäägiga tagasi. Üldreegel tundub seekordsetel valimistel olevat, et mida rohkem reklaami, seda rumalam erakond. Mida rohkem reklaami, seda massiivsem on sõnum: me peame valijat täiesti tuhmiks tüübiks, keda võib petta hullemini kui last või looma.

“Eestis tehakse valimiskampaaniaid ja -reklaami pesupulbri müümise kontseptsiooni järgi, sest valimisi nõustavad reklaamibürood oskavad just seda kunsti kõige paremini,” diagnoosib Postimehes praegust olukorda suhtekorraldaja Raul Kalev. Nii ongi. Aga pesupulber on kaup ühekordseks tarvitamiseks, mis pärast töö tegemist inimese haardeulatusest välja voolab. Erakonnad tahavad ju alaliselt saadaval olla. Ja riigikogu valimised ei ole reklaamiagentuuride, suhtekorraldajate, nõunike ja kõnekirjutajate võistlus.

Demokraatia arengut silmas pidades võib poliitikud/erakonnad jagada headeks ja pahadeks. Head on need, kes arvavad, et valija on tegelikult ka tark ja otsustusvõimeline, pahad need, kes seda arvamust ainult teesklevad. Õnneks on pahad alati rumalamad kui head – vastasel korral ei oleks ju inimkonda ammu olemas.

Kellele meeldiks inimene, kes sulle kogu aeg mõista annab või otse ütleb, et sa oled loll? Samamoodi ei anna valijad hääli erakondadele, kes kõigis kanalites vähemasti looritatult, kui mitte otsesõnu kuulutavad, et valijad on rumalad. Tähendab, valijate enamus ei vali pahasid. Vähemus võib seda siiski teha. Aga ka seda mitte rumalusest, vaid pigem hirmust. Isegi Jõgevamaal, kus seda siiani ei pruugitud uskuda, teatakse pärast sügisesi presidendivalimisi, et Eestis on valimised tõepoolest salajased ja keegi ei saa kunagi teada, kes keda valis. Hirmust kättemaksu ees ei pea enam oma sisemise veendumuse vastaselt valima. Kõigil ei pruugi veel hirm siiski üle läinud olla, aga kui nende kätt valimissedelit täites peaks juhtima kartus nende ees, kes plakatitel ütlevad: “Mina olen võim ja sul ei pea minu kõrval ühtki teist võimu olema,” pole midagi katki. Nagu öeldud, ka pahadel on siin päikese all oma edasiviiv ülesanne täita.