Toeta
Otsi

altmeetria

  • „Tulgem nagu palverändurid muiste!“

    LIISI LAANEMETS

    27. – 30. VII XXX Haapsalu vanamuusikafestival, kunstiline juht Toomas Siitan.

    Pealkirjas tsiteerituga juhatas möödunud nädalavahetusel sellesuvise Haapsalu vanamuusikafestivali sisse piiskop Tiit Salumäe. Palveränduri kombel on kodu- ja välismaised vanamuusikahuvilised juba kolmkümmend suve tee Haapsallu leidnud. Festival on kujunenud suursündmuseks, mida soovitab ka BBC Music Magazine’i festivaligiid. Ja seda mitte asjata. Kompaktse, kvaliteetse ja stiilipuhtana alustanud festival on selliseks ka jäänud. Tänavu toimus kaheksa eriilmelist kontserti vaheldumisi toom- ja Jaani kirikus, mõlemad publikut puupüsti täis, esinejateks muusikud ja kollektiivid, kellele on valla kõik maailma parimad lavad.

    Juubelifestivali kavas ja korralduses ei pidanud publik pettuma. Kuna mind lummab enim inimhääle väljenduslikkus, on ülevaade selles suunas kaldu.

    Kõige ebamaisema elamuse pakkus prantsuse ansambel Jupiter koos Suurbritannia kontratenori Iestyn Daviesega. Haapsalus esines Jupiter esimest korda kaks aastat tagasi Bachi ja Vivaldi instrumentaalkontsertidega. Kuigi ansambel alustas lautomängija Thomas Dunfoldi initsiatiivil tegevust alles viis aastat tagasi, on napi tegutsemisajaga saavutatud niivõrd ühtne muusikaline hingamine ja tehniline tase, et publiku poolehoid on võidetud üle maailma. Üleolek ükskõik missugusest materjalist ning tohutu energia, andsid kontserdil tulemuseks täiusliku esituse. Kui mõnel hetkel oligi tunne, et enam paremini, kiiremini, virtuoossemalt, detailsemalt, sisulisemalt jne ei saa, siis sai ikka – jupiterlased lülitasid sisse järgmise käigu ning publikul jäi üle vaid hinge kinni pidada. Jupiteriga koos astus lavale rikkaliku ja sametise hääle, tundliku muusikalise väljenduslaadi ning näiliselt lihtsa esitusmaneeriga Iestyn Davies, kelle tehniline pagas on nii suur, et võimaldas ka kõige krõbedamad kohad esitada imekergelt. Jupiteri ja Daviese esitusest puudus igasugune tehtus või poos, lavalt oli kuulda puhast kirge ning väljendusvabadust. Ka kava oli valitud vastav – esitati aariad Georg Friedrich Händeli inglise oratooriumidest, mis oma meloodilisuses, teatraalsuses ja tundekülluses meenutavad ooperiaariaid. Kogu kontsert lummas sedavõrd, et piltlikult lahustusin oma istekohal suurest õnnetundest.

    Võrdväärse elamuse pakkus festivali lõppkontserdil Belgia ansambel Graindelavoix. Nii mõnigi kuulaja meenutas ansambli eelmist esinemist Gesualdo kavaga 2019. aasta festivalil. Sel korral tulid ettekandele kompositsioonid Josquin des Prez’ surma järel välja antud Tielman Susato kogumikust, samuti kaks Josquini mälestuseks loodud leina­oodi Nicolas Gomberti ja Hieronymus Vindersi sulest. Kontserdi muutis eriliseks füüsiline kogemus. Graindelavoix seisis altari ees poolkaare kujuliselt ja kuna istusin esimeses reas, olin justkui mõtteline jätk esinejate ringile. Oma istekohalt kuulsin ansambliliikmete hääli väga lähedalt, tunnetasin lauljate resonantsi nii eraldi kui ka terviklikuna. Sel kombel hägustus piir esinejate ja minu kui kuulaja vahel, olin esitatava sees, kuuldes seda nii, nagu ansambliliige seda kuulis. Ümberringi särisev resonants ja häälte väljendusrikkus – see oli lummav!

    Jupiter koos Suurbritannia kontratenor Iestyn Daviesega esitas aariaid Georg Friedrich Händeli inglise oratooriumidest.

    Festivali üheks traditsiooniks on mõne suurvormi esitus Toomas Siitani juhatusel. Sel korral kõlas avakontserdil suvisele ajale tavatult, aga maailma poliitilist olukorda arvestades väga paslikult Johann Sebastian Bachi Johannese passioon. Haapsalu festivali barokk­orkestri koosseisus mängisid meie parimad vanamuusikud, lisaks sõbrad piiri tagant (kontsertmeister oli Poolast pärit Małgorzata Malke). Koori aset täitis 12liikmeline vokaalansambel, enamik lauljaid filharmoonia kammerkoorist. Evangelisti rolli ja tenoriaariaid laulis Haapsalu publikule juba varasemast tuttav Benjamin Glaubitz, kelle esitus oli väga väljendusrikas. Jeesuse osas oli Alvar Tiisler ning soprani-, aldi- ja bassiaariad laulsid koorist Maria Valdmaa, Danila Frantou ja Janari Jorro. Väikesekoosseisulise esituse suurimaks probleemiks oli balansi puudumine orkestri ja koori vahel, nii et orkester kippus koori matma. Kui koraalid kandusid veel üle orkestri publikuni, siis koorifuugad läksid oma detailidega kaduma. Sama mure kimbutas ka koorisoliste, kes esitasid oma aariad koori ja orkestri vahelt. Probleemideta voogasid publikusse Maria Valdmaa imelised soolod. Kuna avakontserti salvestas Klassikaraadio, siis saab balansseerituma helipildi rahvusringhäälingu vahendusel.

    Haapsalu vanamuusikafestival on soodustanud rahvusvahelisi koostööprojekte. Sel korral oli uudseid esituskoosseise kolm.

    Kõige üllatavamaid kõlamaailmu pakkus Floridante kontsert. Floridante on viimastel aastatel kujunenud Haapsalu festivali ansambliks, kel on igal suvel varuks uus kava uute solistidega. Sel korral musitseerisid Floridante tuumikliikmed Saale Fischer (klavessiin) ja Villu Vihermäe (viola da gamba) koos Anna-Liisa Elleriga kromaatilisel kandlel, Taavi Kerikmäega klavikordil ja harmooniumil ning Marco Ambrosiniga nyckelharpa’l. Kõik külalised on Eesti publikule tuttavad, ent selline kooslus oli esmakordne. Kava pealkirjaga „Musica Borealis. Eesti radadel“ pakkus nii Eesti aladel tegutsenud heliloojate Johann Valentin Mederi ja David Kellneri kui ka nende Euroopa kaasaegsete teoseid, lisaks rahvakoraalid Marco Ambrosini seades. Ühest küljest oli huvitav kuulata, kuidas suhteliselt vaikne, ent pika ja särava järelkõlaga kannel kehtestab end suurema kõlajõuga barokkpillide gamba ja klavessiini hulgas ning kuidas sulandub ansamblisse nyckelharpa. Harmoonium ja klavikord on ajastu pillidena barokkansamblis ootuspärased. Muusikud ei mänginud kõikides teostes koos, vaid moodustasid mitmesuguseid väiksemaid esituskoosseise. See aitas kaasa erinevate tämbrite tekkele. Näiteks kandle pikk järelkaja andis ülemises registris kogu ansamblile särava värvingu; gamba ja nyckelharpa pizzicato koos kandle kaetud helidega aga teistmoodi ülemhelid. Teisest küljest avardas kontsert dünaamikaskaala piano diapasooni. Klavikord on väga vaikne pill ja tema kõrval tundub kannel üsna jõuline instrument, rääkimata klavessiinist. Kokkuvõttes oli ebatavalise (barokk)koosseisuga esitus siiski fantastiline ja fantaasialikult barokipärane.

    Saale Fischer ja Villu Vihermäe moodustavad mitte ainult ansambli Floridante tuumiku, vaid ka festivali korraldusmeeskonna oma. See, et nad kõigi teiste kontsertide korraldamise ja muusikute heaolu kindlustamise kõrval leiavad alati energiat ka ise lavale astuda, on imetlusväärne!

    Bulgaaria viiuldaja Sophia Prodanova ja Eesti päritolu kitarroonimängija Kristiina Watti XVII sajandi alguse viiuli- ja teorbimuusikale keskendunud kava pakatas nooruslikust energiast. Tol ajal instrumentaalmuusikas valitsenud stylus fantasticus’t iseloomustab spontaansus, improvisatsioonilisus ja virtuooslik väljenduslaad ning samasugune oli ka Prodanova ja Watti esitus.

    Kolmanda uudse kooslusena astus lavale Les Basses Réunies koos Imbi Tarumiga. Ansambli lõi madalate keelpillide arengu ja repertuaari uurimiseks prantsuse tšellist ja pillimeister Bruno Cocset, Haapsallu oli Cocset kaasa võtnud vaid ansambli kontrabassimängija Richard Myroni. Kontsert illustreeris tšello ajalugu alates XVI sajandist kuni XVIII sajandini. Kuuldavaks sai repertuaari areng – kuidas erinevatest väikevormidest kujunes XVIII sajandiks instrumentaalsüit ja sonaat –, samuti nägi ja kuulis publik tšello ehituse ja kõla muutumist. Cocset’l oli laval neli pilli: harvanähtavad viiuliperekonna alt- ja tenorpill (mitte segi ajada altviiuliga!) ning kaks tšellot. Kava oli haarav, ometi oleksin soovinud ka selgitusi. Imbi Tarum sai lisaks basso continuo rollile soleerida Alessandro Scarlatti klavessiini-toccata’s ja Domenico Scarlatti klavessiinisonaadis d-moll. Need olid minu jaoks kontserdi täiuslikemad momendid.

    Klavessiinimuusikat sai kuulda ka Haapo Häkkineni soolokontserdil, paraku oli Bachi „Fuugakunsti“ ettekanne takerduv ning ka klavessiin osutas vastupanu.

    Esmakordselt toimus festivaliga ühel ajal varajase muusika noortelaager, mis on jätk aastakümneid toimunud ajalooliste klahvpillide ning ansambli- ja orkestrimuusika suvelaagrile. Festivali programmi kuulunud laagri lõppkontserdil toomkirikus kõlasid soolo- ja ansamblinumbrid umbes 20 noore muusiku esituses. Ehk näeb ja kuuleb mõnda neist 10–20 aasta pärast juba vanamuusikafestivali laval.

  • Uus „Saund“ ja banaanimustriline kampsun

    TÕNU KARJATSE

    Festival „Saund“ 27. – 29. VII Suuresadamas.

    „Kaheksast läheb lahti!“ ütles asjatundlikult ja semulikult banaanimustrilises kampsunis päevitunud peoline eelmisest ööst veel kõikuvail jalul, kui oli kolme tiku abil suitsule tule saanud. Laupäevane kava „Saundil“ Suure­sadamas oli alanud küll juba kuus tundi tagasi, kuid tema jaoks ei tähendanud Burt Bacharachi, Eesti Popsi, Ryuichi Sakamoto erikavad ega ka Ivar Murru ühe hiti imede sett veel seda, mille pärast sinna sai tuldud. Halli soniga end päikese eest kaitsev piduline igatses lisa eelmisele õhtule, mil DJ-lavad suleti alles kell viis hommikul. Ta teadis kindlalt, et õige pidu alles algab, kuigi „Saundi“ oli saanud nautida juba neljapäevast.

    „Kalana saundist“ „Sõru saundiks“ saanud ning nüüd Suuresadamale kolinud südasuvine tantsu- ja uue muusika festival olekski justkui valiku ees, kas laieneda ja püüda rohkem ligi tõmmata silmatorkava välimusega pidulisi või jääda oma senistes piirides toimuvaks nišifestivaliks kindlalt kureeritud kava ja kontseptsiooniga. 2016. aastast Hiiumaa sadamais toimuvat „Saundi“ iseloomustab ühelt poolt avangardsus, teiselt poolt aga jalad-maas-retrotunnetus, austav suhtumine pärandisse, mida pop- ja elektrooniline muusika seni saavutanud. Festivali rütmiliseks südameks on traditsiooniliselt house ja techno, mis jäävad kõrvalekallete kiuste tuksuma varahommikuni pärast eksperimentaalsemate finesside vaibumist. Tänavuse festivali kava ja esinejad võib jaotada skaalale, mille ühes otsas on muusika, mida võiksime teada ja mäletada ning mis senini mõjutab, teises otsas aga see, millele nimetust veel pole, ehk Burt Bacharachist Hanakivi ja Tapesini. Soovi korral võib retroks lugeda kõiki artiste, kes kasutavad ja töötlevad hiljuti moes olnud stiile ning veel elavas mälus olevaid žanre. „Saundil“ nähtutest näiteks esimese ja teise õhtu artistid Manna, Florian Wahl, Mart Avi, Neuronphase.

    Omaette kategooria moodustab teatraalsus ja sellega tihti kaasnev kitš – maitsetus, mis on nii halb, et muutub heaks (Marco Tasane, Florian Wahl). Vastukaaluks võib tuua Manna ja Mart Avi, kes kasutavad teatraalsust ja selles peituvat dramaatikat tõsisemas, suletumas võtmes. Iseäranis rafineeritult tuli see esile Mart Avi esinemisel Suure­sadama kaarhallis, kus toimusid kõik live-etteasted. Uhke valguspargi, 300 vaatajakoha ja kõrgema lavaga esinemiskoht oli ideaalne paik Avi ekstaatiliseks kosmosepopiks, mis vajabki elegantsuse esilepääsemiseks teatud isoleeritust, kohta publikust kõrgemal. Avit publik ei huvita, iga esinemine on võitlus iseenda ja oma muusadega, võitjana väljub ta sellest ise. Suur lava võimaldas võitlust läbi mängida, lubades Avil end teostada varasemast metsikumalt, peaaegu enesehävitusliku piirini. Ühtlasi on Avi ka kõige parem näide n-ö connoisseur’ist, kes lööb moodi enda relvadega. Ka festivali esimesel päeval üles astunud Manna on connoisseur, haavatav ja õrn marilynmansonliku stilistikaga. Samas mõjub Manna välimus rohkem kui muusika. Tuttavatest žanritest ja stiilidest elementide kaasamine annab koosluse, millest on raske kinni hakata. Selgemalt pääsevad mõjule varasemad lood. Võib ka olla, et muusikaline eneseotsing jääb vastuvõtjal rangelt stiliseeritud välimuse varju, mis justkui tingiks teatud muusikalise koodi.

    „Saundi“ ühe rahvarohkeima etteaste tegi stripparina tuntuks saanud seltskonnatäht Marco Tasane.

    „Saund“ näitab elektroonilise avangardpopi hetkeseisu ning on seetõttu Eesti festivalimaastikul väga vajalik. Igal žanril on välja kujunenud oma festivalid, „Saundiga“ samal ajal toimusid Viljandi folk, „Punk’n’roll“, Kullaaugu festival, Kadriorus ka laiemale vaatajaskonnale mõeldud butiikfestival „Sume“. Suvesse mahuvad ka kindlama elektroonilise suunitlusega festivalid, nagu „Kukemuru ambient“ või Eesti hiphopi festival, elektroonikale vastupidist suunda esindab aga „Hard rock laager“. Konkurente „Saundil“ pole, sest Raul Saaremetsa ja Siim Nestori veetud festival ei piiritle end žanrikoodidega, ehkki artistid esinevad live-act’idena või elavas esituses reeglina üksi või äärmisel juhul kahekesi ning peamiselt elektrooniliste instrumentidega. Ida-Virumaal toimuv „Mägede hääl“ on suunitluselt „Saundi“ sõsarfestival, sel aastal esitles „Mägede hääl“ rohkem (hard)rock’imat poolt, jättes „Saundile“ sellele omase elektroonika.

    Kavavalikus peegeldas „Saund“ nii elektroonilises kui ka popmuusikas valitsevat seisu, kus kõik seni olnu ja tehtu on siin ja korraga, kasutatav, tsiteeritav, samas pole midagi kindlat, mis lubaks määratleda praegust või laseks aimata uusi suundi. Selline seis on iseloomulik murrangulistele ajajärkudele, mida varemgi popmuusika ajaloos nähtud, tavaliselt ilmneb nullpunkt pärast suuremaid mullistusi või võnkeid, siinsel juhul võib selleks pidada hiphopi taastulemist kümme aastat tagasi. „Saundil“ võis näha, kuidas see on mõjutanud noore räpiskeene arengut – noorele räpile oli pühendatud väikesel DJ-laval kogu päev. Lil Peo publik oli tänavuse festivali noorim, mis näitab teatud järjepidevuse kindlustamist. Kindlasti nõuaks veidi enam süvenemist, et teada saada, mis on suunad, kuhu uus hiphop läheb. Ehk tuleks üle olla vastuseisust, mida põhjustavad labaselt olustikulised ja peamiselt peomeeleoludest kantud riimid uues hiphopis, ning vaadelda noort hiphoppi kunagise punkliikumise järellainetuse võtmes.

    „Saundil“ oli ka artiste, kes kandsid new-no-wave’i vaimsust ilmekamalt ja mitmekülgsemalt. Eredaima näitena sobib Eestis elav briti artist, kes esineb nime all Tapes. DJ ja produtsent jagab end Osaka, Londoni ja Tallinna vahel, tehes koostööd ka siinse plaadimärgiga Porridge Bullet (Pudru Kuul). Ka Tapes on connoisseur’i tüüpi muusik, kes kasutab pea kõike, mida elektroonilises tantsu­muusikas saavutatud: dub, electro, psühhedeelia, helitaustad, nn riiulimuusika (library music), gabber. Tema „Saundi“ sett hämmastas, sest ei jätnud kivi kivi peale – niipea, kui ta oli ühe struktuuri tekitanud, lammutas ta selle, kuid sellise efektiivsusega, et kordagi ei tekkinud küsimust, milleks. Füüsiliselt tuntavat äärmuslikku tihedust süvendas kontaktmikrofon ja vokaal, mis meenutas grindmetal’i artiste. Ka siin võib leida analooge, nagu Lightning Bolt, kuid elu on seiklus ja kui mõtled, et oled kõike näinud, eksid sügavalt. Mõtteskeem, nagu oleks uus hästi unustatud vana, ei pea alati paika.

    „Saundil“ üles astunud Ratkiller moondab elektroonilise muusika senist pärandit tundmatuseni, abstraheerides emotsioone. Kui soovite, on see tantsumuusika ajudele. Tallinnast Londonisse kolinud noor talent Hanakiv juhatas kuulajad neoklassika piiridele. Teineteisele kuhjuvad ja uusi kihistusi loovad ambientsed helitasandid moodustasid emotsionaalselt haaratavaid massiive ja mõõdukaid struktuure. Hanakivi live seostus samal päeval päikeselisel DJ-laval kõlanud Ryui chi Sakamoto erikavaga, mille valis meistri mälestuseks Sven Saluveer.

    „Saundi“ kolmepäevane kava võimaldas festivalikülastajal oma eelistuste kohaselt kokku panna oma peo. Sealjuures polnud eeltöö hädavajalik, sest esinemiskohad olid üksteisele piisavalt lähedal, et mitmest ülesastumisest osa saada, ja piisavalt kaugel, et heliliselt teisele lavale mitte sisse sõita. Telklas saabus öörahu kell viis varahommikul. Kahel päeval telklas avatud vaba lava pakkus võimaluse neile, kes oma esimeste DJ-settidega tahtsid suurema kuulajaskonna ette astuda. Kindlasti võis seal olla muudki kui house ja techno, kuid kahjuks jäi seal toimuv suurema tähelepanu alt välja.

    Kõige rahvarohkemad olid festivali avapäeval, neljapäeval toimunud kontserdid, kui kaarhallis esinesid stripparina tuntuks saanud seltskonnatäht Marco Tasane ja stand-up’i elemente muu hulgas gabber’iga põimiv Florian Wahl. Mõlemad on vaimses plaanis Onu Bella lapsed, nii et järgijad on ka intrigeerivama esinemiskunsti traditsioonidel. Kui Marco Tasane teeb laval ja ka muusikas seda, mida talt oodatakse, siis Florian Wahl on oma pop­vampiirilikkuses ettearvamatum. Ta kasutab igasuguseid stiile ja žanrilisi võtmeid, naeruvääristab neid, on popirikkuja. See on XXI sajandi kabareekunst, gabbaree, mis ehitub minevikule ja mil puudub tulevik. Olemuselt on see punk.

    „Saundi“ teeb põnevaks see, mida mujal Eesti festivalidel ei kohta – kompromissitu esinejate valik, loobumine stilistilistest koodidest, protsessi kajastamine. Järgmised „Saundid“ peaksidki näitama, kas festivalikülastajad oskavad seda hinnata või koguneb sinna hoopis rohkem karnevalirahvast ja seltskonnastaare, kel on olulisem ennast näidata ja parema pildi saamiseks artistile kontserdi ajal nutitelefoniga nina alla ronida. Banaanikampsun tahab pidu, aga „Saundil“ võib ta saada ka muud, kui ainult meeled avatuna hoiab.

  • Mis on lastefilmides erilist?

    SILVER ÕUN

    15 minutit

    See lause võis tulla Veiko Vaatmannilt, aga ka mõnelt teiselt filmikooli õppejõult, kellega aeg-ajalt sattusime kirglikesse stsenaristika-alastesse dispuutidesse: „Vaadake Pixari filme! Nad hävitavad enda tegelaste elud esimese viieteist minuti jooksul.“ Ka ühes Elen Lotmani varases dramaturgia loengus ei vaadanud me mingit Euroopa autori­kino šedöövrit. Mõista, kuidas vaataja Trieri „Dogville’i”1 lõpus massimõrvale kaasa elab, sest külaelanikke tapvate gangsterite näol on tegemist deus ex machina’ga, või miks elame kaasa Ulrich Seidli tegelastele, ehkki meil puudub mõne tegelase vastu igasugune empaatia, ei ole läbihammustamiseks kerge pähkel. Ometi on ka see oluline.

    Vaatasime hoopis „Lelulugu“2. Filmi 4. minutil saadakse mänguasju rahutuks tegev uudis: nende omaniku Andy sünnipäev on tõstetud nädal aega varasemaks. Sünnipäev toimub täna. Kuna sünnipäevad toovad uusi mänguasju, mõjuvad need leludele alati traumaatiliselt, sest uute hõimukaaslastega kaasneb oht, et uus kann tõrjub kellegi mängust välja ja tuleb minna sahtlipõhja tolmu koguma. 15. minutil selgub, et sünnipäevakingiks on üliäge kosmoserändur Buzz Valgusaasta, kelle kohalolu seab ohtu filmi peategelase ja Andy eelmise lemmiku, kauboinuku Woody staatuse nii Andy kui ka teiste lelude seas.

    Võtame vaatluse alla teise Pixari tähtteose „Autod“3. „Autod“ algab NASCARi karikavõistlusega. Filmi peategelane on uljas uustulnuk: erkpunane täkku täis ralliauto Pikne McQueen. 5. minutil toimub pea kõigi võistlusel olevate autode vahel suur kokkupõrge ja Pikne jääb kahest teisest favoriidist hulga maad maha. Siiski rebib auto end taas esikolmikusse. Oma kiirest edust reaalsustaju kaotanud Pikne otsustab esikohale jõudmiseks boksipeatustes rehvivahetuste pealt aega säästa ja saavutab niiviisi suure edumaa. 8. minutil lõhkevad tal siiski pea kõik rehvid. Napilt suudab ta finišijoone ületada, kuid lõpetus on Piksele katastroofiline: kõik kolm favoriiti jäävad viiki ja võitja leidmiseks toimub nädala pärast uus võistlus. Järgneb rida õnnetuid sündmusi, mis kõik mingil viisil tulenevad Pikse kärsitust enesekesksest ellusuhtumisest ning varsti leiab ralliäss end kõrbes paiknevast kolkalinnast teetöödel, mis linn on talle karistuseks määranud.

    Pixari uues linateoses „Elementaarne“ käivad vesi ja tuli käsikäes: tuleneiu Säde ja veepoiss Reinu vahel areneb sõprus, sõprusest saab armastus.

    Kõige traagilisemalt algab Pixari lugudest „Kalapoeg Nemo“4. Kalaisa Marlin on loonud kaasaga kodu Suure Vallrahu serva. Vaade sügavale avamerele viib mõtted eesootavale elule. Koos oodatakse marja koorumist. 3. minutil ründab nende pesa ookeanisügavustest välja ujunud barrakuuda. Marlini kaasa ja nende pesakond hukkuvad. Ellu jääb vaid üks pisike marjatera, kellele Marlin oma hukkunud kaasa viimset soovi austades annab nimeks Nemo. Aastad mööduvad (või kalaajas ilmselt kuud) ja Nemo on kasvanud kooliealiseks, isa Marlin on kiindunud oma poega, keda ta kaitseb omaenda elu hinnaga. 15. minutil langeb uljaspäine Nemo saagiks tuukritele, kes loomapoele noori kalu koguvad. Isa ja poja taasühinemine näib esmapilgul võimatu.

    Oleks tegemist mängufilmi, mitte animatsiooniga, ja tegelasteks inimesed, oleks sellise loo lastefilmina tegemine ilmselt väga raske. Teadlaste seas on olnud palju arutelusid, kas väiksed lapsed oskavad eraldada fantaasiat tegelikkusest. Mina igatahes kogu aeg ei suutnud. Mäletan, kuidas klaasid iseenesest laua pealt maha kukkusid nagu Tarkovski „Stalkeris“5. Mängufilmi asetab see laste silmis keerulisse positsiooni. Olen seda kogenud ka lapsi filmi osatäitjaks otsides. Pidin kord oma viieaastasele pojale seletama, et mustas ja tinglikus blackbox’is filmitud proovimaterjal, kus Anne Türnpu kujuteldavat ust taob, sest seal taga oleva lapse elu on ohus, ei ole päris. Teisel samavanusel poisil ei olnud süngest olustikust, näitlejate laamendamisest ja ropendamisest sooja ega külma. Animatsioon loob seevastu traagiliste sündmuste ja lapse haavatava psüühika vahele kaitsva vahemaa, mis lubab käsitleda tõsiseid teemasid. Just see piire ületav sisuküpsus, mis lähendab täiskasvanulikku ja lapselikku, eristab Pixarit paljudest teistest filmitootjatest, kes lastele animafilme teevad. Muidugi võime tuua kõrvale Studio Ghibli filme või viimastest aastatest „Guillermo Del Toro Pinocchio“6. Pixar aga võib lubada frantsiise, esindades masside filmikultuuri ning kaotamata üldjuhul sisulist küpsust, nagu on eelmises Sirbis „Võimatu missiooni“ seeria puhul täheldanud ka Andrei Liimets.7

    Tegelane = lugu

    Stuudio viimane linalugu „Elementaarne“8 on tunnistus Pixari jätkuvast küpsusest. Ta avab selle isegi uuest küljest, sest loo olustik osutub üksjagu sügavamaks kui filmi rõõmsalt ja värvi­kirevalt plakatilt välja võiks lugeda. „Elementaarne“ toob meid antropomorfsete elementide linna, kus elavad koos vesi, maa ja õhk, linna tuleb ka tulepere, kelle integreerumine teiste elementidega parajaks katsumuseks osutub. Keegi ei soovi kõrvetavate sellidega tegemist teha, sest mõistagi läheb nende lähedal kõik põlema, keel ja kombed näivad võõrad ja mõne tuletüübi kuum temperament mõjub linnaelanikele agressiivsena. Seetõttu kolibki pere neile eraldatud getosse, et kasvatada seal järelpõlve ja rajada omadele tulepood. Perre sünnib tütar Säde, kellest kasvab vanemate heameeleks hoolas abiline. Säde isa ootab tütre täiskasvanuks saamist, et higi ja vaevaga loodud äri siis tütrele üle anda, kuid esmalt tuleb neiul taltsutada oma äkilist temperamenti. Kui Säde vihastab nõudlike klientide peale, põhjustavad kontrollimatud vihahood plahvatusi. Ühe sellise plahvatuse tagajärjel tekib poekeldris leke ja kohale ujunud tööinspektorist veepoiss Rein leiab poest nii mõndagi noomimist väärt, mis pereäri tuleviku suure kahtluse alla seab. Empaatilise kutina hakkab Reinul Sädest kahju ja koos hakkavad nad seda suppi siis lahendama. Noorte vahel areneb tugev sõprus, sõprusest saab armastus. Aga see pole Säde umbusklikele vanematele meelt mööda, sest kes on näinud, et vesi ja tuli käiksid käsikäes.

    On üks stsenaristika algtõde: tegelane = lugu. See tähendab, et valikud, mida tegelane langetab, ja kuhu ta nende tulemusel lõpuks välja jõuab, moodustavadki filmi loo ja sõnumi. Hästi tunnetatud ja õigesse olukorda asetatud tegelane hakkab omaenda elu elama ja mängib tihti kirjanikule loo ise kätte. See võib olla ilmselge, aga on ka suurimaid vigu, mille vastu nõrgad stsenaristid eksivad. Tegelase vanus, füüsis, päritolu, amet, usk, minevik jne on kõik, mis teevad temast selle, kes ta on. „Elementaarse“ režissöör Peter Sohn on sündinud 1977. aastal New Yorgis korea immigrantide peres. Bronxi linnaosas veedetud noorus sai filmi ajendiks. „Lapsena ei osanud ma mõista ega ka hinnata, mida mu vanemad Ameerikasse immigreerudes läbi elasid, kogu seda vaeva, mida nad pidid nägema, et mulle ja mu vennale elu anda. See oli üks suur allikas ootamas avastamist. Teiseks abiellusin ma mittekorealasega, mis tõi mu ellu palju vastasseise.“9 Isiklikku puudutust on „Elementaarses“ tunda ja mõeldes ka artikli esimeses pooles toodud näidetele käivitavatest sündmustest joonistub välja Pixari vilunud oskus kirjutada lugusid, mis sünnivad tegelastest endist. Lood, mis ei saaks juhtuda mitte kellegi teisega, ent samal ajal jäävad universaalseks. Ja muidugi pakuvad õhurahva õhulisus, maarahva maisus või näiteks see, et tulesellide lähedus veeinimesed keema ajab, ka hulganisti animaatorlikku lusti nii vaatajatele kui ka filmitegijatele.

    Ühiselt naerdud hirmud

    Heal lastefilmil on midagi filmikultuurile olulist – need filmid on mõeldud koos kogemiseks. Taunimata vabadust, mis voogedastusplatvormid meile pakuvad, märgivad nad siiski üht individualiseeruva ühiskonna arenguetappi. Kinos käiakse harvem ja filmi esilinastus või üldse linastus pole enam selline sündmus, mis ta kunagi oli. Filmiga ekraani ees üksiolek on kahtlemata luksus, vähemalt mulle filmitegijana, ent koos vaatamist ja kogemist see ei asenda. Mingi katartiline rõõm peitub ühiselt jagatud naerupahvakus. Eriti kinosaalis. „Elementaarses“ käsitletakse väga küpselt teemasid, mis paljudes peredes on üsnagi valulikud. Filmi kaalukus tuleneb sellest, et see pole pelgalt üht värvi. Ksenofoobiavastane sõnum on vaid üks tahk. Sama teravalt võetakse ette ka sõprusest armastuse kujunemine, katsumuste osa usalduse tekkimisel, iseseisvumine täiskasvanuks saades ja sellest tulenevad hirmud nii vanemate kui laste vaatepunktist.

    Pärast teismeea saabumist ei vaadanud ma enam vanematega koos filme. Teatriski käisin vähe ja piirdusin rohkem ooperiga, mis seostus ema tööga. Võimalik, et seetõttu läks minu iseseisvumine raskelt, sest lugusid, mis oleksid puudutanud meie mõlema hirme, me koos ei vaadanud. Usun, et lugude jagamine on kasvatuse tähtis osa. Ühiselt naerdud hirmud on küpse ja tugeva ühiskonna tunnus. „Elementaarne“ on kahtlemata lugu, mis tagab lootuse mõnest kunagi tulevikus helgemalt elatud elust.

    1 „Dogville“, Lars von Trier, 2003.

    2 „Toy Story“, John Lasseter, 1995.

    3 „Cars“, Joe Lasseter ja Joe Ranft, 2006.

    4 „Finding Nemo“, Andrew Stanton ja Lee Unkrich, 2003.

    5 „Stalker“, Andrei Tarkovski, 1979.

    6 „Guillermo del Toro’s Pinocchio“, Guillermo del Toro ja Mark Gustafson, 2022.

    7 Andrei Liimets, Võimatu missioon kassafilmi kaitseks. – Sirp 21. VII 2023.

    8 „Elemental“, Peter Sohn, 2023.

    9 Peter Sohn, https://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Sohn

  • Kärbitud karateka

    ANDRUS KARNAU

    R.A.A.A.Mi „Karateka ja salasamurai“, autor Ott Kilusk, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu. Esietendus 5. VII Kernu mõisa küünis.

    Lähiminevik astub sel suvel pikkade sammudega üle teatrilava. Piibe teater mängib Vargamäel lavastust „Issanda teener“, mis räägib Vello Salumist. Ma pole seda paraku näinud, aga peakangelase järgi otsustades puudutab see Eesti ühiskonna valusaid aastaid. Augustis elustub Tallinnas Onu Bella lavastaja Kertu Moppeli ja Eesti Draamateatri vahendusel. Tekstiraamatu lugemise põhjal saab juba öelda, et „Onu Bella tähestik“ on midagi enamat kui lihtsalt suvine meelelahutus.

    R.A.A.A.M tõi Kernus lavale Ott Kiluski näidendi „Karateka ja salasamurai“. Viis aastat tagasi kirjutatud näitemängu tegelaste prototüüpideks pole kuulsad isikud, ent see-eest kujutab autor Nõukogude aja lõpuaastate olustikku ilustamata otsekohesusega. Kiluski näidendi ajamääratlus väga täpne ei ole: tekstist selgub, et Rahvarinne on küll juba loodud, aga Eesti iseseisev veel pole.

    Kilusk on kirjutanud rämeda teksti. Kaks tegelast, kaks meest – üks noorem, teine vanem. Nagu pealkirigi ütleb: üks karateka ja teine salasamurai. Viimane küll ülekantud tähenduses kui mees, kes unistab võitluskunstist. Karate oli Nõukogude ajal pooleldi salajane spordiala, mis andis selle valdajale võitlusoskusi. Vähemalt Kiluski näidendi kontekstis on see aga kriminaalide või veelgi täpsemalt öeldes allakäinud miilitsa salarelv.

    Ühesõnaga, näidendi konflikt lahvatab kahe mehe, idealisti ja salamisi midagi ootava noore ning kibestunud ja mitte midagi enam lootva vana mehe kohtumisel. Kiluski näidendi otsekohesus on lavastuses lihvitud leebemaks. Laval küll öeldakse, et Meelis Rämmeldi kehastatud karatekal, miilitsast ehk ühiskonna eliidi seast minema kihutatud Antonil on saladus, aga vaataja ei saa teada, mis see täpselt on. Ta kakles, jõi, varastas, käitus nagu pätt, aga saladus jääbki saladuseks.

    Meelis Rämmeldi kehastatud karatekal, miilitsast ehk ühiskonna eliidi seast minema kihutatud Antonil on saladus, aga vaataja ei saa teada, mis see täpselt on.

    Kilusk on kirjutanud Antoni poistepilastajaks. „Alaealised huligaanid nägid elu lõpuni painajalikke unenägusid sellest, kuidas üks suur ja tugev miilitsamundris mees neile raskelt hingeldades kogu kehaga peale vajub. Vajub nii, et oht on lämbuda!“ Kuna see on kärbitud, siis läheb päris palju kaduma. Näiteks pole selge, miks tegevus toimub just koolis. Anton ja Joonas (nii on Märten Matsu rollinimi) kohtuvad õpetajate maja korteris kooliaasta algul.

    Lavastus on ka selleta kahtlemata jälgitav, kuigi paljud motiivid jäävad infopuuduse tõttu lahjemaks. Tegijad ütlevad kindlasti, et kärbe oli dramaturgiliselt vajalik ning Nõukogude aja absurdsus on selle rusuva detailitagi selge. Lavastaja ja näitlejad võivad teha oma valikuid, selles pole kahtlustki.

    Eelmisel suvel, kui Soontagana vallamajas mängiti Urmas Lennuki näidendit „Ai, velled …“, jäi välja stseen, kus metsavennad vägistavad ja tapavad talutüdruku ja tema vanemad. Igaks juhuks ütlen, et tüdruk ei olnud punaste kaasajooksik, tema tapmisel polnud mingit ettekäänet. Mulle näib, et lavastaja ja näitlejad on ka nüüd alahinnanud publikut. „Karateka ja salasamurai“ võiks olla tõsine ja mõjus, aga selle asemel on saadud rämekoomiline lavastus. Kui Antoni ja Joonase teed lahku lähevad, siis Anton satub küll varguste eest vangi, aga sealt pääsnuna hakkab vabas Eestis lastelaagreid korraldama. Joonas suundub välismaale ülikooli ning tema elu läheb vabaduse tingimustes ja Nõukogude piirangute lõppemise tõttu ülesmäge. Publikule öeldakse, et Antoni lastelaagrid lõppesid skandaaliga. Aga millisega täpselt, lõpuks ei selgugi.

    Seda kirjutades mõistan, et me ei ole ikka veel valmis lavastama lähiminevikku, sest justkui häbeneme seda. „Karateka ja salasamurai“ näitab publikule, et Nõukogude ajal joodi, räägiti ja elati ropult, kui viimase all silmas pidada kohatist äärmist vaesust, aga kõige hullemat tunnistada ei julgeta.

    Nii nagu ka „Ai, velled …“ eelistas jääda romantilise kangelasmüüdi juurde ega olnud valmis tunnistama, et elu on julm ja halastamatu ning ka kõige tugevam inimene murdub ükskord. Mida Nõukogude aeg inimesega tegi, seda on siiski hästi näha ka praeguses lavastuses Antoni tegelaskujus. See ei ole ilus, see ei ülenda. Rämmeld pehmendab seda koomikaga, aga õnneks mitte ülemäära palju.

    Märten Matsu mängib vaoshoitult, justkui püüdes püsida vaid enda teada. Meelis Rämmeld karikatuuri joonel balansseerides. Õigupoolest on ka raske vahet teha, kas Rämmeld mõjus kohati ülepingutatuna või tema tegelaskuju pidigi selline olema. Pigem vist viimast. Teate küll neid õhku täis kõvu mehi? Nii nagu ka Matsu puhul oli keeruline aru saada, kas ta oli mittemidagiütlev või tahtiski ta selline olla. Küllap taas viimast.

    Ott Kilusk on raaminud oma näitemängu muusikaga: Boney M ja The Cure. Võite ise arvata, kumba kuulab meeleldi Anton? Loomulikult Boney Mi. Meelis Rämmeldit ilmselt jääbki saatma elus kõrvetada saanud inimeste rollide koorem. Kahtlemata on see huvitav töö, sest pole midagi igavamat säravast edu­eedist. Nii ka tema mängitud karateka, kus pahed ristuvad voorustega.

    Märten Matsu viimane äge roll oli aga hoopis teistsugune: Rakvere teatris Taavi Tõnissoni füüsilise teatri laadis lavastatud „Metamorfoosis“ putukaks muutunud peategelane. „Metamorfoosiga“ võrreldes on „Karateka ja salasamurai“ kahtlemata palju traditsioonilisem lavastus. Ega see pretendeerigi millelegi enamale kui loole kahest mehest, kellest ühest saab muutuste ajal kaotaja ja teine oskab uuel ajal avanenud aknaid kasutada.

    Üks joon, mis toonast aega iseloomustab, on alkohol. Joodi tihti ja palju ning viin rikkus paljude inimeste elud. Mäletan omagi kooliajast, kuidas üks kooliõpetaja pani hommikul esimese asjana pea kraani alla, et külm vesi eelmise õhtu joomingust toibutaks. Aga tema hilinemisi ja pohmeluses tundi tulekut salliti, sest kooliõpetajaid ei olnud kusagilt võtta. Ilmselt on ka Ott Kiluskil olnud kokkupuude sellise õpetajaga.

  • Ääremaa – statistika või tunne?

    ANNELI SARO

    Müüdud Naeru „Ääremaal“, autor ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Märt Sell. Mängivad Marika Barabanštšikova, Tarmo Tagamets ja Agur Seim. Esietendus 17. VI Ihamaru kõrtsi hoones.

    Kevadel arutasin ühe üliõpilasega, kes kirjutas lõputööd Paide teatrist, selle üle, kas Paide on ääremaa ning kas see on üldteada fakt, mille puhul allikale pole vaja viidata, või peaks tuginema mingitele uuringutele. Tema kaldus viimase arvamuse poole ja viitas regionaalse arengu tegevuskavale. See dokument näitab, et Eestis on elanike heaolu ja eneseteostuse võimalused eri piirkondades väga erisugused (skaala ühes ääres on Harju- ja Tartumaa ning teises Kirde-Eesti), s.t et nn ääremaa elanikud on vähem privilegeeritud ning nende ligipääs tööle ja teenustele on piiratud.

    Statistika on muidugi oluline, eriti teaduses ja poliitikas, aga mulle on tähtis ka tunne, mis kaasneb ääremaal elamisega. Tartlasena olen Eesti kontekstis küll formaalselt privilegeeritud olukorras, kuid siiski pidevalt silmitsi tõsiasjaga, et ühistranspordi võimalused siit välja pääseda on piiratud ja et tallinlastele tuleb ikka ja jälle põhjendada, miks Tartu vajab muusikateatrit, teatrifestivali ning südalinna kultuurikeskust (Sükut). Kesk- ja Lääne-Euroopast vaadates on muidugi kogu Eesti ääremaa, nii et ääremaastumise tunne (või hirm?) võiks olla meie identiteedi ühisosa.

    Otsinguline, aga põhimõttevaba. Laiem regionaalpoliitiline kontekst on esimene põhjus, miks Urmas Lennuki kirjutatud ja Ihamaru kõrtsi hoones lavastatud näidend „Ääremaal“ on kultuurisündmus. Tekst võtab tabavalt ja kujundlikult kokku ka eelkirjeldatud ääremaatunde, mis on otsapidi võrreldav sellise nähtusega nagu FOMO (ingl fear of missing out, hirm millestki olulisest ilma jääda), kui püüda seda tunnet mitteääremaalasele tõlkida. Lavastuse kunstilise õnnestumise asjus olen kõhklev, aga seda püüangi järgnevalt selgitada.

    Midagi pole teha, tuleb ausalt välja öelda, et suurem osa Eestis suvel tehtavast teatrist on vähem või rohkem professionaalne meelelahutus, mille kunstilised sihid ei ole kuigi kõrged. Soostusin „Ääremaad“ vaatama minema, sest Urmas Lennuk pole mulle siiani mingi jamaga vahele jäänud. Tahtsin pärast „Petserimaa igatsust“ Taarka pärimusteatris näha Agur Seimi taas mõnes kandvas rollis ning pärast „Preili Julie’d“ Karlova teatris lootsin näha Marika Barabanštšikovat kaugenemas oma senisest rollislepist. Need ootused mingil määral ka täitusid, kuigi mitte päris.

    Lennuki „Ääremaal“ on lavastusena segu olmerealismist, absurdidraamast ja sümbolistlikust teatrist ning see hübriidsus on ühelt poolt põnev, isegi otsinguline, aga teiselt poolt mõjub põhimõttevabalt, sest ühtki suunda ei ole päris lõpuni välja arendatud.

    Mees (Tarmo Tagamets) on nagu eesti mees ikka – kinnine, sissepoole elav ja tuimavõitu. Naine (Marika Barabanštšikova) on malbe koduhaldjas, unistaja, kes elab raamatute ja oma fantaasiate illusioonides.

    Lavastuse põhisituatsioon on olmeline ja tuttav: elavad ühes külas Mees ja Naine. Mees käib väljas tööd otsimas, Naine toimetab kodus. Mees (Tarmo Tagamets) on võroke ja räägib ladusat võro keelt, aga muidu nagu eesti mees ikka – kinnine, sissepoole elav ja tuimavõitu. Naine (Marika Barabanštšikova) on malbe koduhaldjas, unistaja, kes elab raamatute ja oma fantaasiate illusioonides. Ihamaru kõrtsi hoone on ka geograafiliselt ja meeleliselt väga konkreetne koht ja ruum, nii et aegruumilist ebamäärasust oleks justkui vähe.

    Ometi mõjuvad argiesemetest välja puhastatud köök-elutuba paremal ja tühi puukuur vasakul (kunstnik Triinu Pungits) abstraktsete ruumidena. Kahtlane tundub ka Mehe ja Naise koduse elu isoleeritus – keegi neile ei kirjuta, helista ega tule külla. Argielu rutiin – ikka siiber kinni, siiber lahti – võtab iga stseeniga järjest absurdsemaid tuure üles. Just aja, koha ja tegelaste abstraktsus, isoleeritus ning lõputud kordused rihivad Lennuki olmeliselt alanud lavastuse vaikselt Becketti mudeldraamade esteetikasse. Mehe jonnakas koha- ja keeletruudus, millest ka Madis Kõiv on oma teostes palju rääkinud, võib kõrvaltvaatajale tunduda sõge katse hoida alal üht hääbuvat maailma. See meenutab juba Becketti tegelaste, näiteks Vladimiri ja Estragoni kohta aheldatust.

    Loomad-linnud teatris. Tervikuna võttes ongi „Ääremaal“ kõige rohkem sümbolistlik lavastus, sest siin on mitmeid kujundi või sümboli mõõtu elemente ning kõigele jääb lõpuks valgust heitma lavastuse ootamatu traagiline lõpp, kus kaunilt põimuvad armastus ja surm, ootus ja lootusetus. Lennuki kujundid ja sümbolid on piisavalt hämarad ja avarad, et mitte mõjuda näkkukargavalt, ning jätavad ruumi isiklikeks assotsiatsioonideks. Järgnevalt püüan mõnda kesksemat neist pisut avada.

    Mehe ja Naise kõrval on „Ääremaal“ ka kolmas tegelane – Haigur (Agur Seim). Loomad ja linnud täiskasvanutele mõeldud lavastustes pole XXI sajandil üldse haruldased ning ilmselt see ongi antropotseenikriitilises ühiskonnas tõusev trend. Kõigepealt meenub Lennuki enda populaarne näidend „Boob teab“, kus üks keskealine mees hakkab koeraks. Mehe ja kitse vahelisi seksuaalsuhteid lahkavad Edward Albee „Kits“ ning Andrus Kiviräha „Romeo ja Julia“. Metafüüsiline loom, kes just naiste nägemustes ellu selgemaid sihte toob, ilmub Inga Abele näidendis „Tumedad hirved“ ja Piret Jaaksi draamas „Valged põdrad“.

    Niisiis pole imestada, kui „Ääremaal“ tekib Naisel sõprus haige Haigruga, kellesse ta saab kanaliseerida kõik oma igatsused: raamatute puudumisest tekkinud igavuse, unistused kaugetest soojatest maadest ning poja lahkumisel rahuldamata jäänud hoolitsusevajaduse. Esimeses vaatuses ongi Seim lind mis lind – taarub toas ringi, sopsutab tiibu, tõstab nokaga asju, lendab Mehe eest kabuhirmus pööningule jne. Loomulikult ei esinenud ta linnukostüümis, vaid tema ebainimlikust kehakeelest aimdus lindu. Teises vaatuses on Haigrust tehtud taarakotiga kodutu alkohoolik, nii et linnu kui kujundiga seotud metafüüsika on lavastusest korraga kadunud. Oma funktsiooni Haigru-nimeline alkohoolik loo seisukohalt siiski täidab ja paarisuhe paraneb.

    Naisel (Marika Barabanštšikova) tekib sõprus haige Haigruga (Agur Seim), kellesse ta saab kanaliseerida kõik oma igatsused.

    Teiste kujundite ja sümbolite tähendusväljad jäävad hämaramaks. Mida näiteks mängutoos Mehele ikka tähendab? Kas see on lihtsalt kadunud poja mänguasi, meedium temaga suhtlemiseks või midagi enamat? Lavastuse alapealkiri „Siiber kinni, Siiber lahti“ viitab nii tegevuse toimumiskohale Siibri külas kui ka konkreetsele olmelisele tegevusele laval – siibri avamisele ja sulgemisele ahjukütmisel. Kavaleht aga annab alust oletada, et Lennuki meelest on mõõdukas kütmine ja siibriga ventileerimine küttesüsteemi jaoks sama olulised kui mõõdukas emotsionaalne pinge ja ventileerimine inimese jaoks. Lavastust vaadates ja oma peaga nii kaugetele mõtterännakutele poleks jõudnud.

    Sümboolsed raadiouudised. Kui Lennuki näidendit võib lugeda kui väga head sümbolistlikku draamat, siis lavastades on ta vist kartnud liiga poeetiliseks või ambivalentseks, maa- ja suveteatripublikule kaugeks jääda. Ehk asjata? Tol õhtul seal Ihamaru kõrtsi hoones oli koos mu lemmikpublik – inimesed üle Eesti, eri vanuses ja kultuurikogemusega, aga etendust vaadati sügavas vaikuses, avatult ja vist ikka murelikult.

    Lõpetuseks korraks veel tagasi ääremaastatistika ja -tunde juurde. Lavastuse kõige sümboolsema ja tuumsema osa moodustasid Owe Peterselli sisse loetud raadiouudised. Refräänina kordus (argireaalsuse taustal liialdatud) statistika selle kohta, mitukümmend kooli, rahvamaja, raamatukogu jm asutust ääremaal iga päev suleti. Kui see hüperbool võib mõjuda isegi koomiliselt, siis väikeste variatsioonidega korduv ilmateade – Tallinnas on soe ja päikseline ilm, Tartus on kerge pilvisus ning ääremaal sajab või on miinuskraadid – väljendab kujundlikult tugevat ilmajäetusetunnet. Miks ei võiks ääremaalgi vahel paista päike?

  • ,

    Maa mäletab inimest

    ULLA KADAKAS

    Sel suvel olen koos koeraga maakodus, Sangaste linnamäe naabermäe otsas. Kui talu ümber poleks suuri puid ja kui linnamägi oleks lage, nagu oli 1930ndatel, siis näeksin teda oma õuelt. Varasemas kirjanduses on öeldud, et linnamägi asub meie talu maal. Olgem ausad, vanavanavanaisa väljaostetud talu piiridesse linnus siiski ei jäänud, aga sellegipoolest oli ta minu esivanemate maastiku pärisosa. Temast on alati räägitud ja seal on alati käidud, ka Nõukogude ajal, kui koos vanaisaga toona sovhoositööliste käes olnud talu juurest läbi sõitsime, et saada kinnitust, kas on ikka alles.

    Oli alles ja sai minu maakoduks. Sel suvel ma siin ei suvita, vaid püüan kokku seada oma vaadet arheoloogiapärandi hoiu ajaloole. Uurin sajandi jooksul kogunenud tuhandeid lehekülgi muinsuskaitsjate kirjavahetust, juhendeid, õigusakte, puurin vanu ajalehti ja ajakirju, fotosid, filme ja helifaile. Olenevalt päevast on mu vestluspartneriks Marta Schmiedehelm, Eerik Laid, Harri Moora ja Gottlieb Ney või teinekord jällegi Elfriede Vint, Irene Rosenberg ja Juta Kornav. Ajas lähemal olevatele inimestele võin helistada, näiteks Ants Kraudile. Ma aiman, miks nad – arheoloogiapärandit hoidnud kolleegid – üht või teist asja kirja panid just nii ja mitte teisiti.

    Ma ei tea, kuidas teistega on, kuid minu elus ongi iga päev kohal ka ammu surnud inimesed. Kui kolleegidega kohtun arhivaalides, siis esivanematega tunnen lähedust kohtadel – näiteks siinsamas Sangaste Mäeküla põllul või metsatukas mõtlen, et ka mu vanaisa astus samal rajal. Kui kahju, et pärast siia tagasi jõudmist ei saanud koos temaga Aidakumäge ja Pimelohku, kivihunnikuid, vana tamme ja künnapuud üle vaadata! Oleks tahtnud küsida, mida rääkis vanarahvas linnamäest. Kas rääkis? Küllap rääkis, sest miks ma muidu juba lapsest saadik „meie“ linnamäge tean.

    Leedi Hallimäele ehk Kedre linnamäele Läänemaal pandi hiljuti samasugune malmtahvel, nagu neid püstitas Kaitseliit 1930ndate lõpul. Toona võeti eesmärk tähistada nendega kõik 107 teada olnud linnust. Kui palju neid jõuti täpselt panna, vajab uurimist, kuid kümmekond tahvlit säilis oma kohal läbi Nõukogude aja. Lisaks neile on kohalike ja arheoloogide koostöös üha rohkemate linnamägede juurest leida ka infotahvleid.

    Miks on inimestele kohad tähtsad? Miks ma tunnen vanu asju katsudes või muististel, et varasemate inimeste elu ei ole pelgalt möödanik, vaid midagi neist elab ka edasi ning mõjutab minu elu. Nad ei elanud asjata, mõtteta. Mida kaugemast ajast pärineb kultuurijälg, seda üldinimlikum see on – juurte tunnetamisel ei ole ühest hetkest enam oluline, kas sinna viib vereliin, sest kaugemal ajas oleme nagunii kõik vennad ja õed. Saksa mälu-uurija Aleida Assmann tsiteerib Cicerot: tanta vis admonitionis inest in locis (suur on kohtades olev manitsuse vägi) ja märgib, et paikadega on seotud inimsaatused, kogemused, mälestused. Assmann eristab individuaalset, sotsiaalset, kollektiivset ja kultuurilist mälu – viimaste vahendajaks on enamasti just paigad ja institutsioonid. Kultuurilist mälu ei omanda me tema „valitsemiseks“, vaid selleks, et temaga tegeleda ja ta oma identiteedi osaks teha.1

    Kuhu paigutub arheoloogiapärand neis mälu-uuringutes ja -paikade analüüsis? Kas muistised, s.t kohad, kus inimene hallidel aegadel elas, töötas ja mattis oma surnud, kuid mis nüüdseks on saanud rohkem looduse kui meie eluoluruumi osaks, on samavõrd kultuurilise mälu kandjad kui näiteks lauluväljak? Uurijana tean, et rahvapärimus peab paiku kaua meeles, ehkki teadmine nende algsest olemusest triivib olnust eemale nagu sosistatud sõna laste telefonimängus. Aga ühismälu hoidis neid läbi sajandite, sest need on kohad, kust saab minna allilma, surnute riiki; sest neis seostuvad ruum ja aeg, tänapäev ja minevik.2

    Arheoloogilised uuringud aitavad meil avastada üha uusi portaale minevikku, sest maa mäletab inimest.3 Eriti nüüd, pärast pärandkultuuri katkestust, mille põhjus ei ole ainuüksi küüditamine, vaid üleüldine pidev kohtadelt äraliikumine. Paljudes kohtades ongi suuline traditsioon asendunud teadusega, et teha paigad üldinimlikul tasandil omaks. Me vajame infotahvleid, märke, pruune silte tee ääres. Et me ei eksiks teelt.

    Kui Eestis ringi sõidan, käin ka üksi, kuid kindlasti lastega vaatamas aja­tihedaid paiku. (Muide, eriti lihtne on muinaslinnuseid otsima minna Eesti Arheoloogide Liidu, Tartu ülikooli ja Eesti ajaloomuuseumi koostöös äsja valminud Google’i kaardi abil!) Peaaegu samalaadset ajaloo kohalolu tunnet nagu „oma“ muinaslinnusel, tunnen ka kõigil teistel, samuti keskaegsete kivilinnuste varemeil. Mis vahet seal enam on, kas nad olid muistse vabadusvõitluse või ristisõja sündmuskohaks. Võib kujutleda, kuidas neis, aga ka vanades taludes, mõisates, kolhoosimajades askeldasid inimesed oma mõtete ja tunnetega, päevamurede, kuri- ja heategudega, filosoofiliste hetketega. Aja möödudes hajub päevapoliitika udu, kättemaksuhimu või võidurõõm ning avarduvad hoopis muud inimolemuse väljad, kui soovite, siis selliseis paigus jõuab lähemale elu mõttele ja hajub surmahirm.

    Oma küsimustele – milleks meile arheoloogiapärand ja selle hoid? – vastuseid otsides kõnetas mind Eerik Laid, kes 1936. aastal on muinsuskaitseinspektori ametis pannud kirja järgnevad read: „Meie ei uuri muinasaega ja ajalugu ega kaitse muistiseid mingi formaalse kohustuse pärast, mida meie peale paneb kultuurrahva nimi. Ei, ajalooline uurimus on oluline osa meie oleviku tarbeist. Silmaringi laiendamise, ajaloolise perspektiivi võimaldamise, meie rahvaomase kultuuri omapäraste elementide leidmise ja hindamise kaudu pakub ajalooline uurimus oleviku ühiskonnale praktiliselt rakendatavaid väärtusi. Ainult see rahvas, kes tunneb ja hindab eelkäinud põlvede tööd, võib vaimselt iseseisvana ja iseteadlikuna luua püsivaid kultuurväärtusi.“4

    1 Aleida Assmann, Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tlk Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021. Lk 272-273.

    2 Samas, lk 284.

    3 Inimene mäletab maad, maa mäletab inimest. Kaheosaline film Rebala kaitsealast. Stsenarist arheoloog Vello Lõugas, režissöör Ülo Tambek, operaator Mihkel Ratas ja helioperaator Jaak Elling. Eesti Reklaamfilm, 1982. EFA.353.f.2400.

    4 Eerik Laid, Muinasleiud ajalooallikatena. – Muinasteaduse erinumber. ERK nr 7/8 (39/40), IV aastakäik 9. XI 1936.

    Eesti Arheoloogide Liidu, Tartu Ülikooli ja Eesti Ajaloomuuseumi ühistöös tehtud muinaslinnuste kaart

     

  • Luhta minek 

    LEO LUKS, filosoof 
    Leo Luks

    Inimeste rajatud eluruumid pole minus pea kunagi sügavat oma koha tunnet tekitanud, ehk juhtus see ühel korral lapsepõlves, kui kolisime 12 ruutmeetri suurusest ühiskorteri toast Lasnamäele kolmetoalisse ning avanes mu esimene päris oma tuba. Kuid lapsepõlvemälestused on tuhmunud, on elatud siin ja seal, igal pool varjutavad koha sära olmeaskeldused, hotellid ja mõneks päevaks üüritud korterid on jälle liiga võõrad ja anonüümsed. Ma saan täiesti aru Vladimir Nabokovist, kes jõukaks saades elaski olmemurdeta viietärnihotellis, ja kui mina peaksin Nobeli auhinna võitma, siis kolin kogu perega hotelli. Elutsemisest suure osa täidab töö, tööruumegi on olnud igasuguseid, praegusel ajal näiteks naudin Karlova erakabineti võlusid, kuid neilegi kambritele pole tuju oodi laulda, sest filosoofi tööpäev neeldub tekstidesse-mõtetesse, ruum tähelepanu mõttes n-ö haihtub ümbert.  

    Minu koht on Emajõe luht, täpsemalt, luha jõeäärne serv, kuhu laagri püsti sean ja õnged vette riputan. See pole sugugi üdini ürglooduses olemine, luht on Tartu lähistel Kärevere kandis (täpsemad koordinaadid jäägu kalamehesaladuseks), teise serva saab autoga ligi sõita ja siis üle luha jala visata. Maanteelt kostab kätte tsivilisatsiooni undamist, kusagil ammuvad lähedase talu mägiveisedki.  

    Loodusega ühtesulamiseks olen liiga tuim tükk, aga põhjaõngepüük on paraja intensiivsusega tegevus, mille käigus jääb aega lõkke ääres istuda ja ööhääli kuulata. Sageli on püügil mõni kaaslane ühes, kellega saab törts juttu ajada. Kui kalad lasevad, tuleb luhal telgis kaunis mõnus uni.  

    Ega palju kirju elu käest luhale jõuagi, hea, kui paar-kolm korda aastas saab. Madis Kõiv kirjutas luhta-minekust metafüüsilise šedöövri, aga kuna mul seda teost hetkel käepärast ei ole, resümeerin laastu Contra kalambuuriga: luht on suht-koht kihvt sihtkoht. 

  • Mitmetahuline mees ja tema vari

    JUHAN RAUD

    Mängufilm „Oppenheimer“ (USA 2023, 180 min), režissöör ja stsenarist Christopher Nolan, operaator Hoyte van Hoytema, helilooja Ludwig Göransson, kunstnik Ruth de Jong. Osades Cillian Murphy, Emily Blunt, Matt Damon, Robert Downey jr, Florence Pugh jt.

    Christopher Nolani „Oppenheimer“ kujutab „aatompommi isa“ sümpaatse, ent vastuolulise suurmehena, kes taipab asju, mida lihtsurelikud ei mõista. Vaatajale esitatakse raamjutustusena kahte eri aegadel toimuvat uurimisprotsessi ning tasapisi hakkab kuju võtma pilt tundlikust, aga ka ambitsioonikast teadlasest, kes püüab toime tulla oma hirmsa leiutise vastuolulise pärandiga. Oppenheimer oli igati inspireeriv kuju – näiteks kirjanik Ursula K. Le Guin võttis ta oma romaani „Ilmajäetud“ peategelase prototüübiks1 –, kuid ometi pole ta selles loos ainuke huvitav isiksus.

    Väga tore on kinolinal näha kõiki neid teadlasi: Albert Einstein, Niels Bohr, Richard Feynman, Werner Heisenberg ja teised. Isegi matemaatik Kurt Gödel astub korraks läbi. On näha, et Nolanit päriselt huvitab, mida neil öelda on, ning, mis veelgi tähtsam, kuidas nad selleni jõuavad. Nolanile pakuvad huvi nii aatomid kui ka makrostruktuurid, materiaalsete kehade põrkumised ja teisenemised ajas, nii kvantmehhaanika vorm kui ka selle sisulised paradoksid. Meie tajude ja väljaspoolsuse vahele jääv kuristik. Või teistpidi: teaduse ja kujutlusvõime vahele jääv ruum.

    Mingis mõttes on siin omavahel kokku painutatud kaks erinevat filmi. Üks on eepiline narratiiv teadlas(t)est, kelle looming muudab maailma, teine rahulik meditatsioon vastutusest ja sellest, mida suured muutused inimestega teevad. Hoogne, üleelusuurune vaatemäng kohtub mõtliku introspektsiooniga – Cillian Murphy mängitud Oppenheimer on filmi nimirollis võrratu. Kokku on tegu ärevalt kulgeva draamaga, millele on antud monumentaalsed mõõtmed. See on mõjus ja väga hästi tehtud (Hoyte van Hoytema operaatoritöö väärib eraldi esiletõstmist), aga ka väsitav.

    Nolani film on indiviidikeskne, kuid see pole kindlasti ainuvõimalik lähenemine. Näiteks on kinoteoreetik Akira Mizuta Lippit veenvalt näidanud, kuidas jaapani filmikeeles tekitasid muu hulgas just tuumarünnakud Hiroshima ja Nagasaki pihta muudatusi, mille järellainetus kestab siiani. Nähtamatus, põimitus ja läbipaistvus (kiirguse metonüümiana?) ajavad motiividena sisemuse ja välise suhted sassi ning ühtset, terviklikku subjekti pole kinolinal enam sugugi nii lihtne tabada.2 Mismoodi võiks välja näha vastastikmõjudes lahustuv või hajutatud subjektsusega Oppenheimer?

    Cillian Murphy „Oppenheimeri“ nimirollis.

    Eks portreefilm ole natuke kummaline žanr niikuinii. See justkui nõuab, et kujutatud tegelast tuleks näidata elust suuremana, ning ehkki Oppenheimeri puhul pole raske aru saada, miks geeniusemüüdi lähenemine valiti, muudab selline pilk vaataja paratamatult skeptiliseks. Ükski loojutustaja ei avasta ajaloolises materjalis olemuslikult peituvaid pingeid, vaid loob-tekitab-toodab need sinna tõlgenduste kaudu ise. Loo küsimuse- ja rõhuasetused muutuvad seega eriti isikupäraseks ja kõnekaks. Seda enam, et näiteks „Oppenheimerit“ vaadates ei saa kuidagi lahti tundest, et filmi peategelane näib olevat lisaks kõigele muule natuke ka Nolani enda idealiseeritud autoportree.

    Pinge obsessiivse suurkuju ning teda ümbritseva kaadervärgi vahel on lavastajal vana teema. Ajalooline Oppenheimer mässiti aja jooksul mitmesugustesse poliitilistesse intriigidesse – neid pingeid ja muutuvaid suhteid vastavate sõja- ja võimuinimestega on filmis väga hästi tabatud.

    Peategelast ümbritsevad mitmed huvitavad kõrvaltegelased. Eraldi tasuks siinkohal ära märkida Robert Downey jr, kelle roll Lewis Straussina on korraga temperamentne ja nukker, väga hästi kalibreeritud. Downey olla kurtnud, et ta ei saanud Marveli filmides näidelda: siin seda muret pole.

    Väga karismaatiliselt mõjub ka Matt Damoni vaimukas sõjaväelane Leslie Groves, kes loo nimitegelase Manhattani projekti juhtima paneb. Mõlemad rollid lisavad filmile elulisust või (eriti Downey puhul) teatavat spontaansust, millest Nolani muidu jahedama tundetooniga teostes sageli vajaka jääb. Raske öelda, kas see värskus oli sinna sisse kalkuleeritud või tekkis orgaaniliselt.

    Naistegelastega on asi muidugi kehvem: nii Florence Pugh kehastatud Jean Tatlock kui ka Emily Blunti mängitud jõuline Kitty Oppenheimer on küll tehniliselt väga hästi teostatud, ent kokkuvõttes üsnagi stereotüüpsed tegelased. Näitlejatööd on väga head, kuid kummalgi karakteril mingit suuremat algatusvõimet ei ole. Naised on pigem sireenid, kes ajavad emotsioonide abil ratsionaalse ja tõsise meesgeeniuse tasakaalust välja. Eks taolist piiratust on Nolanil teisteski filmides alatasa ette tulnud, kuid ajaloolise narratiivi puhul torkab see kuidagi eriti silma.

    Samas on näha, et Nolan proovib uusi asju. Kohati püüab ta edasi anda oma tegelaskujude psüühika haprust või neid ümbitsevate olude emotsionaalset sürreaalsust, kuid see ei tule tal alati ideaalselt välja. Näiteks stseen ülekuulamiskambris, kus Oppenheimeri armuafäär tuleb järsku päevavalgele ning siirdakse poeetiliselt ülekuulajate kabinetti, mõjub liigse ja naeruväärsena. Sarnane võte töötas Paul Thomas Andersoni filmis „Meister“3, kus samuti keset rahvarohket peostseeni nägime järsku osi tegelasi alasti, kuid seal andis säärane kujutluse ja tegelikkuse segamine hoopis veidrama ja ambivalentsema tulemuse. Kohmakalt mõjusid ka kaadrid, kus süütundest haaratud Oppenheimer oma kujutluses järsku tuhastunud surnukehale peale astus.

    Huvitav on jälgida, kuidas Oppenheimeri algne veendumus, et aatompomm oma destruktiivsuses on lihtsalt nii võimas, et peale seda pole ükski sõda enam reaalselt mõeldav, kuna inimkond ei saa seda endale lubada, aeglaselt mureneb. Nagu ta ka ise aja jooksul kogeda saab, on tegelikkus alati mitmetahuline ja vastuolusid täis. Ja see jätab ka meid filmivaatajatena tegelikult huvitavalt nõutusse olukorda, oma hinnangute üle järele mõtlema. Progressi idee varjukülg on alati olnud sõda, aga see ju ei tähenda, et valgustusaegsed ideaalid tuleks tingimata üle parda visata?

    1 Ursula K. Le Guin, Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Fantaasia, 2018.

    2 Akira Mizuta Lippit, Atomic Light: Shadow Optics. University of Minnesota Press, 2005.

    3 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012.

  • Too tants. Ootus

    KAJA KANN

    Tantsuetenduselt oodatakse rohkem kui ühte liikuvat keha. Ühega ei kipu tants kokku tulema. Üks ei ole kasulik koreograafiale, ei moodusta rida ega ringi. Kaks inimest on juba duett, siit saab minna, üks läheb ees ja teine tuleb järele, siis lähevad nad koos, täpselt ühepikkuste sammudega. Lõpuks ometi täitub vaataja esmane ootus. Uh, õnneks on kaks tantsijat, mitte enam üks. Üks oli nii raske, kaks on talutavam. Nüüd jääb üle oodata veel kolmandat ja neljandat, et silme ette moodustuks rida ja siis südamesse katarsis.

    Tantsuetenduselt oodatakse liikumist, pikki diagonaale ja kõrgeid hüppeid. Siis kui kasutatakse põrandatehnikat, kus tantsijad tegutsevad horisontaalselt, roomates ja rullides, ei kipu tants kokku tulema. Too tants näitab tavalisi rütmistamata liigutusi, lähtub tegevusest ja varjab oodatud tantsu. Meie, vaatajad, ootame, et ühel hetkel jookseb kõik paika, koreograafia hakkab moodustuma, kord saab majja ning me liigume kui üks mees kõik koos üles mägedele, et oodatu ilmneks.

    Tantsuetenduselt oodatakse puudutust, täpselt nii nagu igast teisest etendusest. Too tants jätab kuidagi külmaks, on tantsijale liiga isiklik, see peletab, ei puuduta vaatajat. Vanasti klassiõhtutel istusid tüdrukud seina ääres ja ootasid, kuni poiss tantsima kutsub. Ammu enam ei jaksata neid poisse oodata ja lõppude lõpuks võib too poiss täiesti vastuvõetamatuks osutuda. Klubides haarab nüüd igaüks ise härjal sarvist, tantsib, kui tahab. Me ei käi klubides teisi vaatamas, tahame ise osaleda, saada tantsust puudutatud. Seega on ainus võimalus hakata ise tantsima, hakata iseenda naba imetlema. Seda aga too tants teatrisaalis ei paku. Ütleb, et sina istu, vaata ja mõtle, ütleb, et sina, vaataja, oota, äkki juhtub sinu sees midagi.

    Tantsuetenduse tegijad aga ootavad vaatajalt mitte niivõrd silmi kui mõistust. Nad tegelevad mälu ja mäletamisega, isegi unustamisega tegelevad. Nad räägivad laval ei tea kust pärinevaid katkendeid. Vaataja peab mõistatuse ise lahendama ja neid õigeid lahendusi on oi-oi kui palju. Vaataja seda ei oota, ta ootab ilu ja harmooniat. Aga mis sest oodata, too tants ei kasuta enda loomiseks enam ammu peeglit. Teda ei huvita, milline ta välja näeb. Too tants pole tehtud vaatajale vaatamiseks, ta tegeleb vaataja ootusega.

    Too tants tahab, et vaataja midagi ootaks. Kõigepealt seisab kuulutuses, et te tulete tantsuetendusele, tantsijatel on seljas riided, sellised mugavad, mis lubavad liikumist, seejärel hakkavad tantsijad ükshaaval ruumi keskmesse liikuma. Vot see on üks mõnus ootus, küll nad varsti rea moodustavad. Aga ei midagi, etendus on kestnud juba pool tundi, aga rida ei moodustu, ikka ja jälle pudeneb keegi reast välja. Too tants tegeleb ajastusega, alguses oli rea ootus põnev, selline ootusärev, aga peagi muutub see piinavaks ja tüütuks. Sellisel juhul on lavaajaga midagi nihu läinud, vaataja teekonnale liiga harva komme poetatud.

    Kujundid on tantsus abstraktsed, aeg mitte kunagi. Lavaaeg on olemas ainult mõju kaudu, kuluv aeg mõjub ootusena ja harjumuspärane lõpliku lahendusena, sel hetkel tajutud aeg seisab. Vaataja ei tegele saalis ei mineviku ega tulevikuga, pigem ta mäletab ja loodab. Kui vaataja ootus täideti liiga vara, siis puudub tantsuetendusel mõju, vaatamata sellele, et aeg kulus. Tajutud aja ja mõõdetud aja vaheline pinge määrab tolle tantsu kvaliteedi. Selleks et tants jääks kestma, peab seda pidevalt küsimuse alla seadma. Seega on loomise ja lammutamise vaheline rütm ainuke võimalus tantsu säilitada.

    Vähe sellest, ainult ootuse kerimine ei anna midagi. Tänapäeval ootab mõistlik vaataja ideaalset tantsuetendust kodust. Ta jätaks kõik need segased lavalised sündmused vahele, tegeleks nii kaua, kuni ideaalne tants valmis saab, koduste töödega. Selline olukord on aga väga ohtlik tantsule endale. Nii ei saa tolle tantsu tegijad teada, mis üldse tekkis, nad ei taju vaataja raevu ega rõõmu. Prantsuse filosoof Gaston Bachelard on öelnud, et ootamise pikkus määrab ilmneva. Tolle tantsu puhul ei ole tegemist käsitööga, mille tulemusena saab savist pott või lõngast kinnas. Isegi see, kui lõngast saab piimakann, on kuidagi vähene. Tants on, või vähemalt võiks olla, kunst, kus vaataja ei suuda kunagi ette kujutada, millega tema ootus lõpeb. Ootuse tulemuseks võiks olla üllatus, miski, mida me vaatajatena ei oodanud. Kui tõesti on asi nii, et ootamise pikkus määrab ilmnenu, siis tollel tantsul on ees pikk ja raske otsingute teekond, kõigi nende ridade, diagonaalide ja sünkroonide ootajatele meeldiva üllatuse pakkumiseks.

     

  • Viive Aamisepp 21. IV 1936 – 22. VII 2023

    22. juulil lahkus kaduvikku Rakvere teatri pikaaegne näitleja Viive Aamisepp (aastast 1969 Viive Käro). Haapsalus sündinud Viive lõpetas 1956. aastal Tallinna 2. keskkooli ja õppis aastatel 1958–1961 Tartu ülikoolis inglise keelt. Õpingute ajal tegutses ta Tombi-nimelises rahvateatris, kust Heino Kulvere ta Rakvere teatrisse näitlejaks kutsus.

    Rakvere teatris leidis sügava hääle ja omapärase orgaanikaga Viive kiiresti tee vaatajate südameisse. Oma väljanägemise tõttu pidi ta näitlejatee alguses mängima sageli kaunitare, kuid juba noorena võlus teda teatri juures huvi selle vastu, mis tema mängitava tegelase sees toimub ning nii leidsid temani tee ka sügavamad ja laiemat näitlejaregistrit nõudvad ülesanded.

    48 aasta jooksul tõi Viive Rakvere teatris lavale üle 100 rolli, millest tähelepanuväärsemad on Tiina (Kitzbergi „Püve talus“, 1964), Nataša (Radzinski „104 lehekülge armastust“, 1966), Maša (Tšehhovi „Kolm õde“, 1971), Sonja (Pogodini „Aristokraadid“, 1973), Juula (Tammsaare/Tammuri „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 1976), Motja (Saaberi „Virumaa leib“, 1980), Mamma (Aderi „Tambu Elle, ma tahan sinuga rääkida“, 1986), proua Köögertal (Tammsaare/Särevi „Abielu ja õnn“, 1992), Celestina (Frischi „Don Juan ehk Armastus geomeetria vastu“, 1997). Viive viimasteks rollideks jäid Rakvere teatris tööd lavastustes „Kaduviku riik“ (2005), „Cyrano de Bergerac“ (2007) ja „Muumitrolli jõuluuni“ (2007).

    Viive Aamisepp on pälvinud Lääne-Virumaa vapimärgi (2006) ja Rakvere Kroonimärgi (2007).

    Viivet jäävad mälestama abikaasa Volli Käro ja poeg Allan Käro.

    Rakvere Teater

    Eesti Teatriliit

    Eesti Näitlejate Liit

Sirp