Marshall Sahlinsi „Kiviaja majandus“
e-lektroni „Maastik. Keha. Meeleseisund“
näitus „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“
Esiküljel Mariann Raisma. Foto Piia Ruber
Aliis Aalmann
-
Loe Sirpi!
-
In memoriam Sulev Roosma 18. II 1932 – 27. XII 2023
Igavikku on lahkunud Eesti mereturismi teerajaja, vesiehitaja, sihikindel sadamate turvalisuse eest võitleja, leiutaja ja suur unistaja, alustatu lõpuleviija, suurte tähtedega teoinimene Sulev Roosma. Ta kustus oma töölaua taga 92. eluaastal. Paar päeva enne lahkumist oli ta öelnud, et on oma elutöö materjalid korda saanud ja need arhiivi edastanud.
Sulev lõpetas Tallinna 22. keskkooli ja õppis aastatel 1951–1954 TPI ehitusosakonnas, töötas lõpetamise järel Tallinna teedeehituse ja remondi valitsuses, Pirita purjespordikeskuse ehitusjuhina, 1988–1996 Tallinna Linnasadama peainsenerina. Riho Lahi kujundatud ex librisʼel hoiab Sulev purjeka roolina peos viiulivõtit. Ta õppis muusikakoolis klarnetit ja saksofoni. Muusikakoolist sai ta ka muusikaõpetaja kutse. Sulevi sõpruskonda kuulusid seetõttu hiljem nii muusikainimesed kui purjesportlased, nii insenerid kui laevakaptenid ja looduskaitsjad.
Sulev oli Kalevi Jahtklubi, Eesti Vetelpäästeühingu ja Eesti Spordiseltsi Kalev auliige. 1954–1994 kuulus ta Kalevi Jahtklubi juhatusse. Ta alustas purjetamist Kalevi jahtklubis 1949. aastal. Koos TPI purjetajatega taastati ja rekonstrueeriti jaht Arktika, millega seilati tollastes võimalustes Kaliningradist Laadogani. Esimese Eesti avamerepurjetajana täitis Sulev NSV Liidu meistersportlase normatiivi. Talvel harrastas ta, nagu paljud teisedki, jääpurjetamist, saavutades paljudel võistlustel auhinnalisi kohti. 1954. aastal püstitas Sulev Monotüüp-XV klassis NSV Liidu kiirusrekordi.
Tuntud meremehena kutsuti Sulev NSV Liidu ühe esinduslikuma jahi Baltika kapteniks, aga ta eelistas panustada purjetamiskogukonna heasse käekäiku korraldajana, et teised saaksid purjetada.
Suurima panuse purjetamise arengusse tegid Sulev ja tema kaasatud klubikaaslastest meeskond 1958. aastal, mil alustati „mudapumba“ konstrueerimist ja ehitamist. Kui ei oleks olnud Sulevit, poleks tulnud kõne allagi, et Tallinn saab olümpia purjeregati toimumiskohaks. Liivamadalikud Pirita jõesuus ei võimaldanud ei sisse ega välja sõita. Sulevi väsimatu tegutsemise tulemusel valmis originaalne mudapump, millega Pirita jõesuue puhastati. Tema osalusel tuvastati ka siinsete hoovuste eripära ja projekteeriti muulid, mis hoovuse ja liiva tänini kõrvale juhivad.
Sulev Roosma hoidis Piritat südames ja tegudes kogu oma elu. Amet ja huvi tegi temast tunnustatud koduloouurija. Sulev kogus hoolega Pirita ja selle ümberkujundamise ajalugu, pälvides oma uurimuste eest mitmeid tunnustusi. Ta koostas väljaande „Pirita koduloo-uurimise ajaloost I–III“. Tunnustusväärne on Sulevi mahukas töö Eesti purjespordi ja vesiehituse ajaloo uurimisel.
Sulevi juhtimisel viidi mandrilt Muhumaale elektrikaabel ja sealt edasi ka läbi Väikse väina. Sulev oli vanalinna päevade üks algatajaid ja väsimatu korraldaja. Need on üksnes mõned pärlid Sulevi sihikindla tegevuse tulemuslikkusest. Talle on 2006. aastal omistatud Tallinna linna teenetemärk linnamajanduse arendaja, rannaalade kasutamise ja kaitsmise korraldajana, 2021. aastal Eesti Olümpiakomitee teenetemärk.
Oleme tänulikud Sulevile tema nakatava energia, ületamatu huumorimeele, eeskujuks oleva visaduse, hoolivuse, valega leppimatuse jpm eest. Ta oli särav isiksus armastava südame ja suure teotahtega, elava huviga teaduse vastu, inimesena väga tagasihoidlik. Üks tema kuldseid õpetussõnu: „Seilata tuleb osata ka miinidega merel!“ Kui miski oli hästi tehtud, sõnas ta: „Oled kui Põhjatäht alati paigas!“
Sulev oli julge, otsekohene ja õiglust nõudev inimene. Tema viimaste aastate suur mure oli Muuga sadamas plahvatusohtlike väetiste nõuetevastane ladustamine ja hoid, suur oli tema panus Beiruti tragöödia ärahoidmisel Tallinnas.
Sulev oli eelkõige vaimu- ja teoinimene. Muljetavaldav on tema järjepidevus tehtud tööde ja kogutud teadmiste kirjalikeks tekstideks vormimisel. Ja südamevalu, et see materjal maabuks arhiivides. Tekstid oli suur osa tema vaimus valminud elutööst. Sulevile omane ütlus: „Soiu vähem, elad poole kauem!“
Sulev oli üks 2024. aasta suvel korraldatava Eesti elujõu II kongressi tulihingeline toetaja.
Sulev Roosma andis aatelise maailmaparandajana oma elutööga Pirita arengule ja Eesti eetilisele edenemisele olulist lisa, lahkudes rahuliku südamega, sest midagi olulist ei jäänud tegemata.
Eesti Spordiselts Kalev
Eesti Vetelpäästeühing
Kalevi Jahtklubi
Eesti Rooma Klubi, aatesõbrad Ülo Vooglaid, Jaak Uibu, Rein Einasto
-
Eesti Teatriliidu solidaarsusaktsioon haridustöötajate toetuseks
22. jaanuaril 2024 toimub Eesti Teatriliidu ja erialaliitude üleskutsel Eesti teatrites solidaarsusaktsioon. Aktsiooni eesmärk on avaldada toetust üldhariduskoolide pedagoogidele, kui nad alustavad 22. jaanuaril tähtajatut streiki, et nõuda oma palga ja töötingimuste parandamist.
Õpetajate rahulolematuse on põhjustanud ühelt poolt reaalne hirm pideva töökoormuse kasvu ja töötingimuste halvenemise ees. Selle põhjuseks on õpetajate keskmise vanuse tõus ning järelkasvu nappusest tingitud normkoormust ületavad töötunnid, sest keegi peab ju klassi ees seisma. Pedagoogid näevad, et praegusepalgataseme juures lahkuvad töölt noored kolleegid ja õpetajakutse muutub üha vähemmainekaks ka üliõpilaskandidaatide hulgas.
Teisalt on pedagooge avalikult petetud. Kõik erakonnad lubasid enne valimisi tõsta õpetajate keskmist palka vähemalt 120%-ni riigi keskmisest palgast. See on kirjas
praeguse valitsuskoalitsiooni lepingus, kuid 2024. aasta riigieelarves on keskmise palga tõusuks kavandatud vaid 4,3%. See on väiksem riigis tervikuna planeeritud
6,1%-lisest keskmise palga kasvust ning lubatud tõusu asemel 120%-ni tähendab see hoopis suurenevat mahajäämust sellest eesmärgist.Pedagoogide alampalga 1,7%-line kasv on praeguse elukalliduse kasvu kõrval ebapiisav. (Kultuuritöötajate palgatõus oli sel aastal 0%.)
Õpetajad on pakkunud valitsusele erinevaid viise, kuidas valimislubadused ja koalitsioonilepingu kokkulepped saaksid täidetud. Riikliku lepitaja vahendusel toimunud haridustöötajate, ametiühingu ja valitsuse vaheliste läbirääkimiste käigus on õpetajad oma nõudmisi järgmise aasta alampalga puhul vähendanud – 1950 euro soovist 1836 euroni, mis tähendaks alampalga tõusu vaid 5% ulatuses, kuid valitsus keeldus selleks vajaliku 10 miljoni euro leidmisest.
Kõige mainitu taustal on Eesti teatritöötajad pedagoogidega solidaarsed. Mõistame, et ilma heade pedagoogideta toimub ühiskonna üldine taandareng ning kui õpetajate
läbipõlemine, töölt lahkumine ja järelkasvu puudus jätkub, saab suure hoobi nii Eesti inimeste elatustase, julgeolek kui ka ühtne eestikeelne haridus.Ühtlasi tahame selgesti öelda, et praeguse valitsuse soov külmutada neljaks aastaks palgad kogu avalikus sektoris on rumal ja ohtlik. See puudutab ka kultuuritöötajaid,
politseinikke, päästjaid, sotsiaal- ja tervishoiutöötajaid. Me oleme kindlad, et sellisel juhul ei jää õpetajate streik ainsaks.Kultuuritöötajate palk on olnud pikalt ja on ka praegu madalam riigi keskmisest palgast, ehkki kultuuritöötajatele on riiklikes kultuuri arengukavades ja koalitsioonilepetes lubatud miinimumpalgaks riigi keskmist palka.
Lubadustest tuleb ka kinni pidada – nii lihtsat asja tahavadki õpetajad meile õpetada.
-
Sel reedel Sirbis
Esiküljel Mariann Raisma. Muuseum kui ajaloo kirjutaja. Merle Karro-Kalberg vestles Mariann Raismaga
Eelmise aasta lõpus kaitses kunstiakadeemias doktoritöö Mariann Raisma, kes on uurinud, kuidas muuseum on end kehtestanud kultuurimälu vahendajana.
Eestlased on muuseumirahvas. Euroopa Liidu riikide hulgas on just Eestis 100 000 elaniku kohta kõige rohkem muuseume, kinnitab statistikaamet. Mida ütlevad meie muuseumid aga meie enda kohta, milliseid minevikukäsitlusi on eri aegadel loonud ja kuidas meie ühismälu kujundanud?
Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma on otsinud doktoritöös „Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel“ vastuseid just nendele küsimustele. Ta vaatleb muuseumide ja võimu suhet eelmise sajandi kolmel murranguperioodil: Eesti vabariigi loomine, Nõukogude aja algus- ja taasiseseisvumisaeg.JAAN ÕISPUU: Keeleuuendus pole vaid tehissõnade loomine
Eesti keel on Johannes Aaviku ajaga võrreldes järjest raskemini „painutatav“, ent uuenduste tegelik ellupuhuja on olnud ja on siiski tavaline keelekasutaja.Eestis toimuv läheb ikkagi korda
Noorte väljarände teemal arutlevad Kadi-Liis Saar, Marin Mõttus, Terje Toomistu, Aro Velmet ja Aet Annist.Loe ka, mida kirjutab Kärt Kelder uuringust „Noored eestlased välismaal: lahkumise põhjused, suhted Eestiga ja tagasipöördumine“.
MART LAAR: „Näitame klassi!“
Ettekanne Mika Waltari romaani „Mikael Hakim“ uue eestinduse esitlusel 10. jaanuaril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalisÄLI-ANN KLOOREN: Aukartustäratava tiitlite nimistuga helilooja ja dirigent
Eesti Rahvusringhäälingu (varasema nimega Eesti Raadio) aasta muusiku tiitlit on välja antud 1982. aastast ja esimesena omistati see Kalle Randalule. Eelmisel sajandil jagati seda aunimetust pikemate vaheaegadega, 2001. aastast on aga sellest saanud iga-aastane traditsioon ning 2023. aastal lisandus aasta muusiku väärikasse nimekirja helilooja ja dirigent Pärt Uusberg.ENELI KINDSIKO: Hõikereostus ehk Kuidas kasvav tähelepanujanu loodust hävitab
Ühismeedia kasutajatele võib postitamine paista küll ohutu tegevus, kuid kahjuks ei salvestata postitusi süsinikneutraalselt. Ükski Instagrami- või Facebooki-hõige ei tundu suure asjana, kuigi alates veebi laadimise hetkest see kusagil serverites talletatakse. Levides teiste kasutajate uudisvoogudesse nõuab see märkimisväärselt ka energiat. Üle maailma lisandub muuhulgas just sääraste hõigete säilitamiseks aina uusi andmekeskusi, mis omakorda tarbivad suures koguses energiat. Süsinikujalajälje võrdluses on kümme selfit samaväärsed ühe kilomeetri autosõiduga. Kui Instagramis laetakse üles ja jagatakse ühe päevaga üle maailma umbes 95 miljonit postitust, siis „sõidavad“ Instagrami kasutajad iga päev maha u 9,5 miljonit kilomeetrit. Meil on ainest rääkimaks suurenevast hõikereostusest.EGERT JUUSE, RINGA RAUDLA: Regulatiivne liivakast. Võluvits või Pandora laegas tehnoloogia ja regulatsioonide võidujooksus?
Kuigi regulatiivsed liivakastid on leidnud rakendust paljudes riikides, on Eestis seni piirdutud vaid põgusate aruteludega selle poliitikainstrumendi üle. Artiklis avame regulatiivsete liivakastide olemust ja võimalusi, mida need poliitikakujundajatele pakuvad ning võimalikke tagamaid, miks Eestis suhteliselt ettevaatlikult seda tööriista rakendatakse.PAAVO MATSIN: Reisikiri. „Lenini valss“ Soomes
Soome ja Eesti on väga erinevad maad. Happy hour algab naabermaa kõrtsides juba hommikul või keskpäeval, linnad võivad mõne aastaga teha suuri arenguhüppeid (näiteks Tampere oma trammitee ja spordirajatistega) ja ka eesti kirjandust võidakse Soomes vastu võtta kuidagi hoopis teisiti kui kodumaal.Arvustamisel
Karin Hallas-Murula „Eesti teatrimajad“
Sven Vabari „Ribadeks tõmmatud linn“
Mikk Tšaškini „Paberist linn“
Marshall Sahlinsi „Kiviaja majandus“
Gunnar Männiku „Ülekoormusvigastused muusikutel“
Eesti muusika- ja teatriakadeemia ooperistuudio „Väike korstnapühkija“
Tallinna Linnateatri „Nõusolek“
Vanemuise „Neljas õde“
e⁻lektroni „Maastik. Keha. Meeleseisund“
näitused „Kohanemise kunst“ ja Hanna Samosoni „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“
DK Welchmani ja Hugh Welchman ajalooline draama „Talupojad“
mängufilm „Leegitsev taevas“Esiküljel Mariann Raisma. Foto Piia Ruber
-
Into Niilo ja Kadi Kübarsepp A-Galerii akendel
Kadi Kübarsepp
Α & Ώ
19.01. – 10.03.2024
A-Galerii AKENDELKadi Kübarsepp: Tahtsin rääkida algusest, kuidas kõik algab ja kuhu läheb ja miks ma üldse alustasin.
Me ei tea teekonna pikkust ega sihtkohta.
Me liigume edasi.Kadi Kübarsepp on Eesti ehtekunstnik, kes on tuntud oma jõulise ja kohati brutaalse materjalikäsitluse tõttu. Magistrikraadi omandas ta Kunstiakadeemias aastal 2011 ning näitustel on osalenud alates aastast 2003. Kaasaegse ehtekunsti probleemidest enim paelub Kübarseppa kantavuse subjektiivsus. Luues peamiselt skulpturaalseid etenduslikke ehteid on teda tugevalt mõjutanud New Jewellery liikumine 80datest, mis revolutsioonilises meeleolus vabastas ehet ajaloolistest materjalide, vormide ja suuruste taakadest. Kadi Kübarsepp on üks A-Galerii 65 osanikust ning kuulub Eesti Metallikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
Into Niilo
|1984|
19.01. – 10.03.2024
A-Galerii AKENDELA-Galeriis teistkordselt isikunäitusega esinev Into Niilo eelistab, et tema pöördutakse mitmuses “nemad” või “see” (vt kunstnikuvestlus https://agalerii.ee/artist/into-niilo/).
Into Niilo uued teosed on ajendatud George Orwelli düstoopilisest romaanist “1984″, selles kirjeldatud uuskeele kontseptsioonist ja propagandast. Antwerpenis elav Moskvast emigreerunud kunstnik seostab raamatut maailma ning eriti Venemaa poliitikaga. Projekt |1984| valmis MASieraadi magistriprogrammi raames, mida juhendavad tuntud ehtekunstnikud nagu Ted Noten ja Ruudt Peters.
Niilo kunstiteos on pusle, mis koosneb klassikaliste tükkide asemel vastanduvaid sõnu kujutavatest klotsidest. Klotsid moodustavad paare, milles halva varjundiga sõna täidab paarilise tühimiku ja hea alatooniga sõna katab vastandi positiivse ehk väljaulatuva osa, taandunud negatiivse ruumiga. Kunstnik lõi erilise kirjatüübi, et need materialiseerunud sõnad üksteisega sobituks. Klotsidest on kaks komplekti, mõlemad koosnevad neljast paarist ja on kas 3D-prinditud SLA-st või CNC freesitud pöögist.
Loomisprotsessi käigus mõistis Niilo, et teoseid ajendas tsitaat George Orwelli romaanist “1984”. Orwell ilmestab propaganda ohte, kui sealne fiktiivne valitsus väidab pahatahtlikult ning absurdselt: “Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.”
Galerii jagab kunstniku Into Niilo avaldust järgnevalt:
Käibel on fraas “elu enne 24. veebruari ja pärast”. Minagi elan sellise ajaarvamise järgi. Mäletan vaevu elu enne, kuid mul on selgelt meeles mu tunded pärast Venemaa täieulatusliku sõja algust Ukrainas – kõrvetav valu, meeleheide ja süütunne kohutava vea pärast.
Propaganda Venemaal polnud iial tagasihoidlik, kuid tänaseks olen kummastatud ja nõutu. Täismõõtmes sõda nimetatakse “eriliseks operatsiooniks”, provotseerimata rünnakut nimetatakse “õigustatud kaitseks”. Propaganda väidab, et must on valge ja serveerib inimestele sitta tõe pähe. Pärast esimesi nädalaid tunnistatud õudusi ja julmust ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Ma nõuan enda õigust sellest rääkida.
Räägin propagandast, sõnavabadusest ja hirmust, sest tahan, et mind kuulda võetaks:
jah, ma olen venelane, kuid
Venelane ≠ riik
Venelane ≠ Putin
Ma ei saa rääkida kõigi nimel, kuid ma saan rääkida enda eest.
Nii lausun:
Lõpetage sõda.
Vabastage kõik poliitvangid.
Venemaa saab vabaks.
Üritus Facebookis https://fb.me/e/1NzvF49yU
A-Galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
E-R 10-18, L 11-16
Mob 372 5105036
www.agalerii.ee
info@agalerii.ee -
Näitus “Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad”. Rotermanni soolalaos
Eesti Arhitektuurimuuseumi 2024. aasta esimesel näitusel saab tutvuda Jaapani arhitektuuriga, näitus „Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad“ (kuraator Yuma Shinohara, Šveitsi Arhitektuurimuuseum) tutvustab sealse arhitektide uue põlvkonna mõttemaailma ja tehtud töid.
Reedel, 19. jaanuaril 2024 kell 14 algab arhitektuurimuuseumis seminar, kus oma töid tutvustavad arhitektid Chie Konno (teco), Wataru Doi (dot) ja Ulla Alla (Vares.space/GRBGKDS), modereerib Yuma Shinohara.
Kell 17 järgneb näituse „Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad“ avamine.Enamik näitusel osalevatest arhitektidest on sündinud 1970. aastate keskpaigast 1990. aastate keskpaigani ja asusid professionaalidena ametisse pärast 2011. aasta Tohoku maavärinat ja Fukushima tuumakatastroofi. See põlvkond peab maadlema mitme kiiret lahendust vajava probleemiga: linnade kahanemine, eakate osakaalu suurenemine, tühjenevad maakohad ning tühjad majad, kasumipõhine, enamasti arhitekte mittekaasav linnaarendus, majandusseisak ning üleilmne kliimakriis.
Noored arhitektid on võtnud ülesannet tõsiselt ning loonud rea keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid lahendusi, eesmärgiga saada hakkama piiratud ressursside ja juba olemasoleva ruumi ning materjalidega. Kui üldiselt peetakse jaapani arhitektuurikeeleks puhtaid jooni ja minimalistlikku ruumi, siis need projektid lähtuvad selgelt teistsugusest esteetikast, mis ei pelga jätta nurki lihvimata. Uut tüüpi praktikutena kujundab arhitektide noorem põlvkond uut arhitektuuri, mis kaldub kõrvale traditsioonilisest arhitekt-autori kuvandist.
Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on teemad nagu ümberehitamine, materjali taaskasutus ja kaasav disain aktuaalsed arhitektuuris üle maailma, tasaarengule orienteeritud tulevik sunnib meid leidma uusi lahendusi. Uus põlvkond on võtnud seisukoha, et meil on kõike juba piisavalt – sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Taaskasutus on arhitektuurimuuseumi fookuses olnud varemgi, 2023. aastal eksponeeriti muuseumis arhitektide Laura Linsi ja Roland Reemaa autoriprojekti „Linnamaardla“, mis vaatles linna põhjatu ressursiallikana.
Jaapani arhitektide mõtted ning sealse mitmekihilise linnaruumi toovad vaataja jaoks lähemale arvukad filmid, hoonete maketid ning suuremõõtmelised fotod. Räägitust koorub välja, kui keeruline on taandada ühe põlvkonna arhitektide hoiakud ja mured üheks probleemiks. Pigem on tegu erinevate loojatega, kes otsivad uusi arhitektuuri toimimismudeleid ja püüavad vastata nii oma elukutse kui ka ühiskonnaga laiemalt seotud väljakutsetele. Näitus jõuab Tallinnasse Šveitsi Arhitektuurimuuseumist.
Kuraator: Yuma Shinohara (Šveitsi Arhitektuurimuuseum)
Filmid: Studio GROSS, fotograafia: Go Itami, stsenograafia: Yusuke Seki
Näituse kujundus Tomomi Hayashi, Erina Shibagaki ja Robi Jõeleht
Toetajad: Kultuurkapital, Japan Foundation. Oleme väga tänulikud Jaapani Suursaatkonnale Eestis koostöö eest.Lisaks seminarile näituse avapäeval on kavas loenguid ja publikuprogramm Jaapani ruumikultuurist. Müüki tuleb ka näituse inglisekeelne kataloog.
Näitus „Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad“ on avatud 28. aprillini 2024.
-
Sirbi laureaadid 2023
Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja. Toimetuse tänu kuulub lisaks laureaatidele kõigile autoritele, kes on aidanud toimetajatel lehte kvaliteetselt sisustada.
Sadade 2023. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja kolm laureaati, kelleks on:
Sveta Grigorjeva Sveta Grigorjeva – hammastega ja hell
„Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ Kuidagi ei tahaks pidukõnet alustada laureaadi juba üsna ammuse luulekogu pealkirjaga, aga miks ei peaks, kui kriitikud selle kümnendi parimaks debüütteoseks valisid ja kui see sobib niivõrd hästi iseloomustama Sveta Grigorjeva mitmekülgset tegevust?
Eks karda nii mõnigi. Parem, kui Grigorjeva objektiks ei satu. Olgu koreograafi, tantsija, luuletaja või publitsisti rollis – Grigorjeva on otsekohene, vaimukas ja terav. Ta söandab kõneleda ebamugavatest teemadest, et mitte öelda ühiskonna pimetähnidest. Jah, Grigorjeva artiklitel on hambad, aga samal ajal julgeb ta olla hell.
„Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ ei ole põgus paberil provokatsioon, vaid elukestev programm, mille ühe lähtepunktina võib mööda allusioonide suurt rida minevikku liikudes tuvastada Virginia Woolfi essee „Oma tuba“. Programm ise on kahtlemata tulevikku suunatud ja ilmne ainuüksi pealkirjade põhjal: „Kuidas portreteerida naist?“, „Emadus kui revolutsiooniline praktika“, „Holokausti-maailmast hoolimise-maailma“, „Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!“, kui nimetada vaid mõned Grigorjeva mullu Sirbis ilmunud kaastööd. Kokku ilmus neid kirjandus-, filmi-, kunsti- ja arvamuskülgedel 12. Möödunud aastasse jäävad ka luulekogu „Frankenstein“ ilmumine, lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ ning doktoriõpingute alustamine Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Vägev!
Kirjandustoimetajana on mul olnud meeldiv võimalus töötada Sveta Grigorjeva tekstidega nüüdseks juba enam kui kaheksa aastat. Grigorjeva on kriitikuna järjest kindlam, analüüsib adekvaatselt ja elegantselt. Tõsi küll, tihti on see niisugune tanksaapaelegants, aga normaalne naine eelistabki stiletole tervislikku saabast. Hiljuti oli hea meel, kui ka Ants Orase kriitikaauhinna žürii tõstis esile tema teksti – Carolina Pihelga romaani arvustuse „Tolmust ja naistest“. Pea kõikide Grigorjeva artiklite puhul jäävad silma autori õiglustunne, lai lugemus ja huvitavad mõttekäigud. Grigorjeva paneb lugeja märkama midagi, mida too varem tähele panna ei osanud. Ta ärgitab kaasa mõtlema, arutlema, end harima.
Targemaks ja paremaks inimeseks saamist ei ole küll tarvis karta.
PILLE-RIIN LARM
Tolmust ja naistest
#1 Poeetiline pretensioon
Kuidas portreteerida naist?
Neoliberaalsus tapab!
Emadus kui revolutsiooniline praktika
Kas minust saab nüüd jälle venelane!?
Järjekordne neoliberaalse maailma fuckboy kunst?
Holokausti-maailmast hoolimise-maailma
Kustuta oma deitimisäpp, loobu ilufašismist, aita võõras inimene poti peale!
Aga Sveta, sa oled ju sotsiaalselt tundlik?
Müütilise mürgisuse meelevallas
Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!
Lauri Laanisto Lauri Laanisto: „Lonkige, ja teil hakkab igatepidi parem!“
Pealkirjaks on bioloogi ja tõlkija Lauri Laanisto vastus palvele öelda vaid üks lause ja ma ei olegi imestunud, et ta just sellise lause valis. Lauri on suurepärane lugude vestja ja sellest saigi alguse Sirbis ilmuv sari „Ääremärkusi teaduse vahelt“. Kes ütleb, et teadus on vaid tuim ja igav töö? Miks ei või teadusest kirjutada ka veidi vabamalt, heites kõrvale täppiseesmärkide tabamisele sihitud teaduskommunikatsiooni lihvitud droonid, bürokraatia ja hierarhia ahelad ning vaadata elu kogu selle täiuslikus mitmekesisuses ja täiusetus hiilguses läbi huumoriprisma ja tehes, jah, tehes isegi veidi nalja?
Lauri lood ongi nagu mõnus lonkimine läbi teaduse, kultuuri ja ajaloo labürintide, kus iial ei või teada, kuhu viib järgmine mõttekäänak või milline on järgmine assotsiatsioon, mis omakorda edasi viib.
„Elusloodus on lootusetult paljude üheaegselt kehtivate ja mittekehtivate teooriate ja kontseptsioonide lõputu lapitekk,“ ütleb Lauri artiklis „Soobel pärituules“. Eesti maaülikooli professorina uurib ta, kuidas taimed funktsioneerivad. Miks nad on sellised, nagu nad on. Matkaradadest polaarökosüsteemideni, elurikkuse muutustest 20 × 20 cm suurustel lapikestel kuni elurikkuse globaalsete mustriteni, silmaga mittenähtavatest mükoriisaseentest kuni kõige suuremate puudeni. „Eelarveridadel olevaid numbreid minu tehtav teadus kunagi mõjutama ei hakka, samamoodi nagu ei tee seda õhus leiduv hapnik. Enamik ajast on selline tunne, nagu uurin juba biosfääri varemeid. Panen veel üht-teist kirja, kuniks kõik see otsa saab … “
Sõnaosav. Laiahaardeline. Erudeeritud. Sealjuures ei ole Lauri kindlasti mingi kabinetikuivik, teaduste akadeemia Arktika-uuringute uurija-professorina oskab ta soovitada, mida teha, kui kohtute näljase ja pahura jääkaruga („Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni“).
Ja kui sõnu jääb puudu, saab neid alati ise juurde luua („Sõnadega rühmamine“). Palju tähelepanu sai aasta alguses ilmunud „Zenoni vähem tuntud apooria ühest protsendist ja SKTst ehk Ülevaade teadusega seotud valimislubadustest“. Lauri on kindlasti üks viljakamaid autoreid ja seda mitte ainult Sirbi veergudel, ta peab juba rohkem kui 15 aastat kaht blogi, mis on asjatundjate seas sama hinnatud nagu hea aastakäigu vein.
Kirjutamisviisidest meeldib Laurile enim tõlkimine, ta on tõlkinud kaheksa raamatut (ja lisaks toimetanud) eelistades raamatuid, kus saavad kokku loodusteadused ja loojutustamine.
Ent andkem sõna autorile. „Pärast mõne raporti kirjutamist on kohe mõnus kirjutada midagi eesti keeles, sõnamänge ja mitmemõttelisusi, kummalisi seoseid ja tarbetuid teadmisi üksteisega kokku lõimides – selles mõttes on Sirbi lugude kirjutamine olnud mu jaoks enesemaandamise abivahend. Vastuokslikul viisil viib see maandamine mind sageli üsna kõrgele lendu. Nagu tõlkideski, kaob neid lugusid kirjutades mu ümbert igasugune aeg ja ruum, ja see on väga mõnus tunne.“
LEA LARIN
Zenoni vähem tuntud apooria ühest protsendist ja SKTst ehk Ülevaade teadusega seotud valimislubadustest
Ääremärkusi teaduse vahelt – Soobel pärituules
Ääremärkusi teaduse vahelt – Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni
Ääremärkusi teaduse vahelt – Sõnadega rühmamine
Ääremärkusi teaduse vahelt – Suured küsimused ja hapupiim
Ardo Ran Varres Ardo Ran Varres
Ardo Ran Varres on mind alati hämmastanud oma mitmekülgsuse ja põhjalikkusega. Hiljuti hakkasin mõtlema, et tegutsemine korraga muusika-, teatri- ja filmipõllul on talle olnud nii õnn kui ka õnnetus, sest niimoodi on end väga raske määratleda, kui n-ö olukord nõuab. Ja see on mulle tuttav tunne, ehkki interdistsiplinaarsus annab kahtlemata ka teatava vabaduse ja võime näha üht valdkonda värske nurga alt, panna kokku mitme tandri teoreetilised teadmised ja oskused.
Ardo Ran Varres on õppinud klarnetistiks ja teinud siis kannapöörde, minnes lavakasse näitlejaks õppima. Teatris töötades hakkas ta peagi tegema teatrilavastuste helikujundust ja looma originaalmuusikat (need on muu hulgas terminid, mille kohase kasutamise eest on ta viimasel ajal võidelnud). Varsti leidis ta end õppimas heliloomingut. Ehkki teda tuntakse juba tükk aega teatri-, filmi- ja telemuusika autorina, kirjutab ta väga põnevat kontsertmuusikat ja praegu saab Vanemuises näha koguni tema A. H. Tammsaare suurteose põhjal loodud ooperit „Põrgupõhja uus Vanapagan“.
Sirbis äratas Ardo Ran Varres 2023. aastal tähelepanu artiklitega, kus ta käsitleb sõna „helikunst“ problemaatikat. Esimene artikkel „Heli-art ja sound’i-kunst?“ (12. V 2023) algatas diskussiooni leheveergudel ja tekitas tulise arutelu ka konverentsil „Muusikateater ja muusika teatris“. Kõigepealt tekitab segadust, et sõna „helikunst“ tähistab muusikas, kunstis ja teatris eri nähtusi. Teine ja mulle näib, et Ardo Ran Varrest veelgi rohkem käivitav mure on see, et teatrivaldkonna sees on mõneti põlvkondlike, aga vahest ka taustsüsteemi erinevuste tõttu hakanud hägustuma kunstiliste ja tehniliste ametite nimetused. Selle nähtuse üks silmatorkavamaid näiteid on sõnade „helikunst“ ja „helikunstnik“ otsekui kõikehõlmav kasutamine teatri ja eriti uuemate, otsingulisemate etenduskunstide puhul. Varres peab oluliseks rõhutada, et teatri- ja filmimuusika on just autoriõiguse seaduse tõttu üsna reglementeeritud. Uute terminite kasutuselevõtul võiks sellega arvestada.
Varem on Ardo Ran Varres Sirpi kirjutanud haaravaid intervjuusid (muusikateatri uuendaja Heiner Goebbelsi ja filmihelilooja Richard Harveyga) ning arvustusi, kus ta on ühendanud oma erialased teadmised ja küsimused. 8. V 2020 ilmus tema ülipõhjalik ülevaade muusikast (koostöö)filmides. Alati on ta artikli autorina kasutanud võimalust ise targemaks saada ja käsitlenud kas ette antud või enda valitud teemat märkimisväärse põhjalikkusega. Samamoodi teeb ta, olen märganud, ka oma helitööde puhul: iga tema teos annab edasi terve mikromaailma, mille ta on komponeerides üksipulgi läbi uurinud.
MARIA MÖLDER
Heli-art ja sound’i-kunst?
Helikunsti kokkulepet otsidesLaureaatide täisnimekirja leiate Sirbi veebilehelt.
-
Müürilehe 2024. aasta avanumber kõneleb ööelust, toiduhindadest ja pungiskeenest
Müürilehe traditsiooniline aasta alguse vabanumber on seekord ööelu nägu. Kogume kokku mälestusi Sveta Baarist ning seame ühes Eesti Ööelu Liidu eestvedajatega julgeid sihte tulevikuks.
Aleksander Tsapov teostab Raadio 2 lahkamist, Gregor Mändma kirjeldab Nõukogude mälu kahte palet, Rasmus Kuningas külastab detaili-koolkondlase Liisi Grünbergi stuudiot. Helena Aadli kirjutab toiduhindadest, Henri Kõiv autojagamisest, Mihkel Kolk pungiskeenest aastal 2023 ja Liisbeth Kirss grills’ist ehk dekoratiivsetest hambavõredest.
Uute püsirubriikidena stardivad “Oleviku ankeet” ja keskkonnaajaloo kolumn, kus Kati Lindström meenutab keskkonnaorganisatsioonide pingutusi 80ndatel Antarktika päästmiseks. Arvustamisel Sven Vabari jutukogumik “Ribadeks tõmmatud linn”. Lisaks Andra Rahe fotoessee, Mikk Tšaškini proosat ja Mia Raua luulet.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
-
Toni Negri ja tootva töö entusiastid
Kireva elukäiguga radikaalse postmarksistliku mõtleja ning endise poliitvangi Antonio ehk Toni Negri (1933–2023) lahkumine 16. detsembril ei tekitanud eesti (ühis)meedias suuremat vastukaja. Ometi on tegu millenniumi ühe olulisema poliitilise filosoofiga, kes sünteesis Foucault’ ning Deleuze’i ja Guattari ideedest koos Michael Hardtiga neoliberaalse kapitalismi vägagi viljaka ning populaarse kriitilise käsitluse. Negri ja Hardti 2000. aastal ilmunud raamat „Impeerium“ („Empire“) on kindlasti selle sajandi üks olulisemaid ja menukamaid sotsiaalfilosoofilisi ühiskonnakäsitlusi, kus nad on määratlenud mitmed pöördelise tähtsusega mõisted mõtestamaks XX sajandi teise poole maailmakorralduse muutusi, mida nad nimetavad neoliberaalse monetaarkapitalistliku impeeriumi kujunemiseks.
Sellele järgnenud „Rahvahulgas“ („Multitude“, 2004) käsitletakse mõistet, mis võeti kasutusele juba „Impeeriumis“: multitude’i, singulaarsetest subjektidest koosnevat inimhulka kui olulist revolutsioonilise potentsiaaliga poliitilist jõudu. „Commonwealth’is“ (2009) mõtestatakse ühisuse, jagatava (commons) mõistet kui olulist poliitilist kategooriat, millest teismendate lõpuks areneb Pascal Gieleni jt käsitluses kommonismi (commonism) teooria.1 Kuid mitte sellest ei tahtnud ma siin seoses tema pärandiga rääkida. Negri ilmus poliitilisele ja filosoofilisele areenile 1960. aastatel marksistliku ajakirja Quaderni Rossi ühe toimetajana ning selle loodud filosoofilise mõtteraamistiku operaismo mõtestajana. Üks operaismi keskseid ideid oli „keeldumine tööst“, mis aga ei tähenda keeldumist loomingulisest või tootlikust tegevusest, vaid keeldumist tööst kapitalistlike tootmissuhete raamistuses.
Negri meenub alati, kui loen antropoloogilisest huvist mõne kunstist või ka kultuurist laiemalt kõneleva kohaliku leheloo kommentaare. Reeglina saab nende puhul kihla vedada selle peale, mitmendas kommentaaris tõstatab keegi oma kõhukinnisuse probleemi, lastes kunstnike aadressil lendu kadestava hüüatuse „Kuradi purkisittujad!“. Samuti selle peale, mitmendas kommentaaris soovitatakse saata kõik kunstnikud „tootvale tööle“. Sellised kommentaarid on väljaspool kahtlust, sest ikka leidub mõni entusiast, kes oma oh-kui-originaalse „naljaga“ paarilt omasuguselt mõnda laiki üritab kätte saada. Sellises kujutlusilmas on „tootev töö“ ülim hüve, millele kõik need nende arvates niisama lulli löövad ja laisklevad kehad tuleb allutada, sest see ja ainult see saab lunastada patuste muiduleivasööjate ulaelu. Asjaolu, et kunstniku ja laiemalt humanitaari töö on mõttetu, on selles diskursiivses kosmoses väljaspool kahtlust. Tootva töö tihedalt tähendusi täis pikitud õilsas kujundis avaneb terve üksteisele vastukäivate väärtuste universum.
Kõigepealt muidugi protestantlik eetika, mille järgi üksnes töö lunastab. Siis see, et töö saab olla üksnes karistus või sundus, sunnitöö, ja oma tööd nautida on võimatu. Nii et kui seda naudid, siis ei ole see töö, vaid lullilöömine. Marxi sellised üldjuhul vihkavad, aga ise on enamasti oma tööst just marksistlikus mõttes võõrandunud: nad ei näe ega koge selle tulemusi ja see ei lähe neile korda. Või siis hoopis suurema tõenäosusega ei ole ka nemad mingil tootval tööl, vaid istuvad kesk- või alamastme ametniku või -juhina mingis nüris kontoris, liigutavad heal juhul natuke lille ja vahivad tühjusse, sest tegelikult ei ole midagi tootval tööinimesel kommentaariumides mölisemiseks lihtsalt aega. Umbes nii võtab selle ulja „töö moralismi“ kokku ka David Graeber oma legendaarses raamatus „Mõttetud tööd“ („Bullshit Jobs“).
Negri loobus juba 1970. aastatel vastandamast töötust, füüsilist ja vaimset (immateriaalset) tööd. Just kunstniku tegevust, kus kohtuvad kognitiivne, afektiivne ja immateriaalne töö, hakkas ta nimetama biopoliitiliseks tööks: see produtseerib uusi eluvorme, mis on elu mõtestamiseks ontoloogiliselt oluline, ja just „neist vormidest saab maailma ihu“.2
1 Raamatu ilmumise eelõhtul ilmus Sirbis Negriga ka pikem intervjuu, mis ongi võib-olla üks väheseid Negri ideede tutvustamise katseid siinses kultuuriruumis. Vt Jüri Lipping, Hent Kalmo, Sotsialism on surnud, elagu kommunism. Intervjuu itaalia poliitilise mõtleja Antonio Negriga. – Sirp 9. V 2008.
2 Antonio Negri, Metamorphoses: Dossier: Art and Immaterial Labour. – Radical Philosophy 2008, nr 49, mai-juuni, lk 21–25.
-
Teatritoolist lilla kints
Kalendriaasta pole teatri hetkeseisu hindamiseks-kirjeldamiseks ehk kõige sobivam ajaühik, sest teatris käib ajaarvamine peamiselt hooaja kaupa ehk sügisest kevadeni ning repertuaari kujunemine ja uuslavastuste väljatoomine on pika vinnaga ettevõtmine – näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbethi“ eeltöö kestnud koguni seitse aastat. Kui lähtuda siiski kalendriaastast ehk äsja otsa saanust, on põhjust nõustuda teatrikriitik Maris Johannesega, et sõnalavastusesõbrale oli sisukas teatriaasta. „Vahepeal oli aeg, kui kunst sai tärgata vaid intiimses keskkonnas ja suur lava oli kui muistse põlve pärandus, millega midagi tarka teha ei osatud. Nüüd aga sünnib suurel laval suuri lavastusi,“ ütles ta jõulude eel.1
Juba teoorjuse ajal teadsid vanad eestlased ennustada, et kui kohe aasta alguses jõuab teatris lavale mõni tipplavastus, siis ega edasiselt aastalt tasu enam midagi asjalikku oodata, visiseb niisama lõpuni. Mullu jaanuaris tuligi purakas ära, juba jutuks olnud „Macbeth“ Estonia kontserdisaali suurel ja eriilmelise kujuga laval, ent vastuoksa vanarahva ennustusele jagus ka pärast seda kogu aastaks veel õige mitu väga heal tasemel uuslavastust. Lisaks sellele, et lõppenu oli liikumisaasta, saab seda nimetada ka Ojasoo ja Semperi aastaks. Mõlemalt tuli poolteist ühikut väärt kraami: aasta alguses nende ühistööna valminud „Macbethile“ (Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt) lisandus novembris Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater) – taas suure saali õnnestumine – ning detsembris Semperi „Nüüd võib sellest rääkida“ (Ekspeditsioon).
Ent ega Eesti teatri Kalev ja Linda jõua kõiki kive üksinda hunnikusse veeretada, teistegi abi läheb tarvis. Lõppenud aastal andsid oma kütkestava panuse ka Saueaugu teatritalu („Kotka tee taeva all“, lavastaja Priit Põldma), Vene teater („Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, Timofei Kuljabin), Ugala teater („Meie klass“, Tanel Jonas), Ekspeditsioon („Reis metsa lõppu“, Lauri Lagle), Eesti Noorsooteater („Plekktrumm“, Taavi Tõnisson) ja Eesti Draamateater („Teoreem“, Juhan Ulfsak). Maa alt ja maa pealt otsides leiaks kindlasti veel midagi esiletõstmisväärset, aga selline see nimistu sõnateatri osas sai.
Kui üritada selle põhjal leida aastale mingeid ühisjooni, siis esimesena torkab silma tragöödiate või vähemasti traagilist laadi lavalugude rohkus – küllap peegeldab see praegust nukrat olukorda, mis meid mitmendat aastat ümbritseb. Möödunud teatriaastal esietendus ka tavapäratult palju sõnalavastusi, kus tarvitatakse elavat muusikat: „Macbethis“ musitseerib ERSO, „Dissonantsetes“ (Nargenfestivali, Tallinna Filharmoonia ja Viimsi Artiumi ühisprojekt) Tallinna Kammerorkester, „Elajannades“ (Migrek Managemendi ja Von Krahli teatri ühisprojekt) Mingo Rajandi ansambel, lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ Vambola Krigul jne.
Kõike seda polegi nii vähe. Ja hoopis palju on seda siis, kui võtta ette aasta kestel esietendunud kõigi uuslavastuste nimistu, mis pealegi on ebatäielik, sest täielikku ei suuda keegi koostada, ikka jääb mõni põõsatagune katmata. Mitmesuguste töökohustuste tõttu vaatasin 2023. aastal ära sadakond uuslavastust – teatritoolist lilla kints –, peamiselt sõnateatri ja etenduskunstide vallast, aga kui juurde võtta ka teised žanrid või mitmesugused marginaalsed teatrinähtused, siis jäi teist samapalju või rohkemgi nägemata. Nagu olen kirjutanud ajakirja Teater. Muusika. Kino aastalõpu teatriankeedile vastates: „Kriiside udus oli lootust, et teater tõmbab ennast kvantitatiivselt ehk veidi koomale ja eelkõige kukuvad ära vähem väärtuslikud isendid, ent nagu nüüdseks on teada, nii ei läinud. Ma ei pea siin silmas teatri mitmekesisust, mis on igal juhul tervitatav nähtus, vaid hullu ületootmist.“2 Teatritegijad selle kurja jutuga muidugi ei nõustu, sest oma leivakannikas ja vaba eneseväljendus on ikka kõige armsamad, aga kui teatriaastale tagasi vaadata, tuli nii mõnegi lavastuse puhul pärast tõdeda, et parem, kui see olemata oleks olnud.
1 Tambet Kaugema, Sõda on sünnitanud tragöödiatungi. – Sirp 22. XII 2023.
2 Teatriankeet hooajast 2022/23. – Teater. Muusika. Kino, detsember 2023.