Toeta
Otsi

Aliis Aalmann

  • Rohealad kui ühiskonna lakmuspaber

    MERLE KARRO-KALBERG

    Suvel ilmus Springeri teaduskirjastuselt raamat „Kellele kuulub roheline linn?“ (Whose Green City? Contested Urban Green Spaces and Environmental Justice in Northern Europe), mille on kokku pannud Tallinna ülikooli teadlased Bianka Plüschke-Altof ja Helen Sooväli-Sepping. Selles analüüsitakse rohealasid kasutaja vaatenurgast. Välja on toodud Eesti, Läti, Soome, Norra, Rootsi ja Suurbritannia juhtumid. Alljärgnevalt räägib Bianka Plüschke-Altof tulemustest lähemalt.

    Kui ma kunstiakadeemias maastiku­arhitektuuri õppisin, siis keelas toonane arhitektuuriteaduskonna dekaan roheala termini kasutamise. See on tema sõnutsi nii lai mõiste, mis lõpuks ei tähenda mitte midagi. Kuidas teie oma uurimistöödes ja raamatus roheala käsitlete?

    Bianka Plüschke-Altof: Minu arust on lai tähendusväli just selle sõna suur võlu ja võimalus. Me püüame oma vastses raamatus näidata väga subjektiivset perspektiivi ning seetõttu tahtsime kasutada sõna, mis hõlmab kõike. Nii seda ühte puud, mis paistab toaaknast, kuni rohevõrgustikuni välja. Roheala tähendus ongi inimeseti erinev, oleneb sellest, mis talle huvi pakub ning missugused on roheala kasutusvõimalused. Seetõttu oli selle sõna valik väga teadlik.

    Te olete uurinud rohealasid kasutajate ja keskkonnaõigluse kaudu. Vaatlete, kuidas rohealadele juurde pääsetakse, missugused on võimalused, eelistused ja takistused. Milline on seis Tallinnas, eriti võrreldes teiste linnadega, mida raamatus käsitlete?

    Tavaliselt mõõdetakse linna rohealade kättesaadavust kvantitatiivsete meetoditega: kus rohealad linnas üldse asuvad, kui suured need on ja kui kaugel elanikest. Teame, et nende arvuliste näitajate taha võib ära peita komplekssed probleemid. Näiteks on hea tava, et roheala peab elukohast olema kuni 300 meetri kaugusel. Selle kriteeriumi järgi on Tallinnas kõik korras, eriti võrreldes USA linnadega. Arvud näitavad, et kõik on justkui hästi, kuid selle taga peituvad väga mitmetahulised kitsaskohad. Meie soov oli uurida, mis jääb arvude taha, tahtsime aru saada, kuidas rohealad paistavad kasutaja vaatenurgast.

    Välja joonistuvad kitsaskohad võib jagada kaheks. Üks teema on see, kas rohealad on linlase argielu osa, kas tal on võimalus sinna iga päev minna. See haakub linnaplaneerimise valdkonnaga. Teine teema on roheala kui avalik ruum. Tihti vaadatakse, millised on pargiteed, milline on pargi funktsionaalsus, kui roheline on üks roheala. Rohealast kui avalikust ruumist kõneldakse vähem ja see on tagaplaanile jäänud ka suuremas osas uuringutes. Avalikus ruumis tuleb välja ühiskonna ebavõrdsus, paika loksuvad jõujooned ning välja joonistuvad kitsaskohad. Nii on see ka rohealadel.

    Minu lemmiknäide selle mõtte illustreerimiseks on pärit raamatust, mis selle jutuajamise on ajendanud. Terve peatükk on pühendatud Suurbritannia juhtumiuuringule. Näiteks tuli välja, et rohealad on vähem ligipääsetavad mustanahalistele. Poliitikud ja keskkonnaorganisatsioonid on veendunud, et mustanahalistel pole huvi looduses käia. Tegelikult tõrjuvad valged endast erineva nahavärviga inimesed mitmesuguste mehhanismidega avalikust ruumist välja, sealhulgas rohealadelt. Rohealadest hoidumine on seega tingitud negatiivsetest kogemustest ning nende vältimise strateegiaid antakse mustanahaliste seas edasi põlvest põlve.

    Bianka Plüschke-Altof: „Hea linnaruumi saladus peitub detailides. Näiteks pinkides. Paljud linlased toovad välja, et istumiskohad võiksid olla ka mujal, mitte ainult mänguväljakute ääres.“

    See on hea näide, aga siinkandis ilmselt sedasorti polariseerumist pole. Meil arutatakse ja analüüsitakse avalikku ruumi näiteks erivajadusega ja ratastoolis liikuja seisukohast. Seis pole muidugi kiita, kuid vähemalt on probleemi märgatud. Millised teised ühiskonnagrupid on Eestis avalikust ruumist ja rohealadelt tõrjutud?

    Eestis tõesti sedalaadi diskrimineerimisest rääkida ei saa. Meil kehtivad nähtamatud avaliku ruumi ja rohealade standardid, millest me otsuste tegemisel lähtume. Korraldatakse küll kaasamist – ja tuleb rõhutada, et sellega nähakse viimasel ajal palju vaeva ning liigutakse õiges suunas –, kuid kas kogutud soovide, ettepanekute ja unistustega ka arvestatakse … see on juba teine lugu. Lõpplahenduses määravad väga palju kombed ja uskumused, mida pargis või avalikus ruumis on viisakas teha, kuidas me oleme harjunud parkidest mõtlema. Näiteks kas lubame grillimist ja lõkketegemist. Siin on loomulikult vaja lahendada ka turvalisuseküsimused, kuid vähene lõkketegemise võimalus on kinni ikkagi selles, et see pole sotsiaalne norm. Vähemalt Eestis mitte. Berliinis, kus ma olen kümme aastat elanud, on rohealade kasutamine hoopis teistsugune.

    Meil on Karina Vabsoniga pooleli artikkel tühermaadest. Neid kasutatakse hoopis teisiti kui linnaparke. Seal tunnevad kasutajad suurt hirmu, et kui tühermaast hakatakse parki vormima, siis senised vabadused ja normist kõrvalekalded lähevad kaduma. Peljatakse, et linnalooduses ei saa siis enam teha seda, mis on kõige enam stressile leevendust pakkunud, mida kõige enam nauditakse.

    Tühermaade korrastamise ja pargiks kujundamisega kerkivad üles ka hoopis teistlaadi probleemid. Olen seda kogenud Lasnamäe Tondiraba pargi maastikuarhitektuuri projekti koostamise ajal. Kuni tühermaa on tühermaa, on see küll kõike võimaldav linnaloodus, kuid aluspükstega päikest võtta ja põõsaste vahel tuld teha julgevad vaid vähesed. Kohe kui tühermaale tuleb muid tegevusi toetav taristu, näiteks jooksurajad, mänguväljakud, pallimänguplatsid, tõmbab paik palju rohkem rahvast ligi. Millal kaalub üksiku rohealakasutaja soov alasti päikest võtta või vaikuses jalutada üles kahekümne lapse või kümne tervisesportlase huvi? Kelle huvid tõstame esiplaanile?

    See on väga õigustatud küsimus. Siinkohal ei peaks me mõtlema ainult inimestele, vaid piltlikult öeldes, andma hääle ka taimedele, putukatele, lindudele ja loomadele. Paljudele, sealhulgas mulle, meeldiks, kui turvalisuse tagamiseks oleksid rohealad valgustatud. See häirib kõvasti linde ja putukaid. Kui läheneme küsimusele keskkonnaõigluse vaatenurgast, siis tuleb arvestada kõige nõrgema grupiga. See tähendab väikeste lastega peresid, eakaid ja liikumisraskusega inimesi. Ka sotsiaalselt tõrjutud rühmi, kel mujal linnas ruumi pole. Näiteks topsisõbrad peavad ju ka saama kusagil olla ja istuda.

    See on muidugi ka tõsi, et kui informaalsus on rohealal suur, vabadusi väga palju, reegleid polegi, siis suur osa ei julge seal enam käia. See pole lõpuks lahendus.

    Esimene samm lahenduseni jõudmiseks on enda asetamine teiste ühiskonnagruppide olukorda ning mõelda, kuidas üks või teine lahendus neid puudutab ning nende roheala kasutamise kogemust mõjutab. Uuemates rohealade arendusprojektides nähakse sellega palju vaeva. Teinekord ongi väga raske välja selgitada kõige nõrgemate gruppide huvi, sest nad ei kipu kaasamisüritustel osalema.

    Saatan peitub detailides. Näiteks pinkides. Oleme teinud intervjuusid eakatega, kes toovad välja, et istumiskohti võiks linnas olla ka mujal, mitte ainult mänguväljakute ääres. Nad saavad aru, et võivad seal istuda küll, aga ometi on natuke imelik. Ülikoolist käisid tudengid rohealadel vaatlusi tegemas ning mõni meestudeng andis samasugust tagasisidet. Üksik mänguväljaku ääres istuv noor mees võib tõmmata igasugust imelikku tähelepanu.

    Ühe teise projekti raames uurivad tudengid ligipääsetavust. Selgeks on saanud, et teise perspektiivist maailma näha on ikkagi väga raske. Pisiasjad, mis määravad palju, jäävad nägemata, kui ratastooli või lapsevankriga ei liigu.

    Raamatus on üks vaegliikujate näide Rootsist. Ratastooliga liikujatelt küsiti arvamust rohealade kohta, kuid ikkagi jõuti ainult nendeni, kes on ratstooliga liikujate seas privilegeeritud seisus. Näiteks sõltub rahalistest vahenditest see, millist ratastooli keegi endale osta jaksab. Ka selle väikese grupi sees on suur vaheldusrikkus.

    Parkides kõikide gruppidega pole ilmselt võimalik arvestada. Esiteks on linna rohealad selleks liiga väikesed, teiseks võivad soovid üksteist välistada. Näiteks pole võimalik ühekorraga rahuldada nende soove, kes tahavad looduses üksinda olemist nautida ja rulapargihuviliste vajadusi. Milline on rohealade spetsialiseerumise tase?

    Viimasel konverentsil, kus ma käisin, kerkis üles just täpselt sama arutelu. Leiti, et kui me teeme kõik rohealad multifunktsionaalseks, et need sobiksid kõigile, siis need muutuvad monotoonseks. Tuleb mõelda mikro- ja makromõõtkavas. Juurdepääsetav peaks olema vähemalt üks roheala või hoov, kus on arvestatud igapäevaste vajadustega. Arvestamine algab juba sellest, et on läbi mõeldud, kuhu lükatakse lumi. Iga pingi paigaldamise puhul ei pea kartma, et seal hakkavad ööbima kodutud, mõelda võiks ka vanaema peale, kes vajab jalapuhkuse kohta. Sealt edasi võiks mõelda eri tüüpi rohealadele. Mõned rohealad peavad olema mängulisema iseloomuga, teised jälle rahulikumad.

    Eakatele sobilikust linnaruumist räägitakse aina enam. Mis see siis on, mida eakad linnaruumis kõige enam vajavad?

    Me oleme vastavate intervjuudega just alustanud ning põhjapanevaid järeldusi veel teha ei saa. Välja saab tuua, et vajatakse väliruumi, kus võib omaette vaikuses istuda. Väga tugevalt kerkib esile turvalisuse ja valgustatuse teema, ruumi heakorrastatus. Ka sotsiaalne keskkond: kes selles avalikus ruumis veel viibivad, kas nende tõekspidamised ja hoiakud klapivad, kas ma tunnen end teretulnuna. Sellest oleneb, kuhu minnakse aega veetma. Tunnetatav turvalisuse tsoon on õigupoolest väga piiratud.

    Millised on siis lahendused? Üks muudatuste alguspunkt on eespool mainitud nähtamatute standarditega tegelemine: laieneda ja avardada võimaluste piire, näidata, et ka linnapargis võib piknikut pidada, grillida ja laste sünnipäeva pidada. Teiseks võiks ette võtta turvalisustunde ning uurida, kuidas seda suurendada.

    Raamat „Kellele kuulub roheline linn?“ esitab provokatiivsevõitu küsimuse. Selle taga on väide, et suurem osa otsustusi tehakse kellegi vaatenurgast ja need kannavad kellegi huve. Kelle nägu on Tallinna rohealad?

    Tallinn on üpris roheline linn. Küsimus on, kas rohelise linna eesmärke jagatakse ühiselt, kas neid peetakse oluliseks. Linnas on ruum ja maa piiratud, aga huvilisi, kes tahavad ruumi täita endale sobivate funktsioonidega, on palju. Prioriteedid pole linnavalitsuse ametites võrdselt esindatud ja tihti räägivad linna ametkonnad üksteisele vastu.

    Olete raamatus välja toonud ka rohealade ohud. Näiteks linna tihendamise idee: tühjalt seisvad maalapid tuleb maju täis ehitada, et linn oleks tihedam. Ühest küljest on loogiline, et valglinnastumist saab pidurdada taskukohaste elamute ehitamisega linnas sees. Teisalt on vajalik ka neid n-ö linnaehituslikke auke hoida, näha neid linnalooduse pelgupaigana. Kuidas leida tasakaal?

    Kindlasti tuleb ära hoida lõputu valglinnastumine. Aga kui me linna rohealade arvelt täis ehitame, jõuame olukorda, kus suvel tahavad kõik linnast ära, sest tehismaterjalidest õhkav kuumus teeb seal olemise võimatuks. Selles arutelus on tagaplaanile jäänud transpordivõimalused. Autosõltuvusest vabanemiseks tuleb välja töötada hea ühistranspordivõrgustik. Silmas tuleb pidada rohe­gentrifikatsiooni ohtu. See tähendab, et kui me linnas rohealasid vähendame, kerkib järele jäänud rohealade väärtus, mis omakorda tingib pargi ümber asuva kinnisvara väärtuse kasvu ja piirab haavatavate ühiskonnagruppide linnaroheluses viibimise võimalusi.

  • Järgmine suur samm on ette võtta paljud väiksed asjad

    KARIN BACHMANN, MIRKO TRAKS

    „Viiskümmend aastat pärast puhta õhu seaduse vastuvõtmist on reostus kogu maailmas hullem kui kunagi varem. Nelikümmend aastat pärast puhta vee seadust kaalub plast ookeanis üles seal elavad kalad. Nelikümmend aastat pärast ohustatud liikide seadust on maa elurikkus järsult langemas. Ja pärast mitukümmend aastat kestnud kliimakokkuleppeid kliima allakäik muudkui kiireneb“.1

    Lugematud kokkulepped, raam­dokumendid, agendad, juhised, voldikud ja brošüürid ei ole motiveerinud kedagi päriselt midagi muutma. Rakendusaktidest, vähemalt näilisest poliitilisest tahtest ja ka temaatilistest toetustest hoolimata tehakse ikka nii, nagu on viimastel aastakümnetel mugav olnud. Küsimus on ilmselt mõõtkavas, milleni sellised kokkulepped jõuavad. Muutuste elluviijad ei ole tegelikult tippjuhid ega ka mitte töötegijad, vaid keskastme ametnikud, kes võtavad vastu põhilised otsused ning on tihe filter: nemad otsustavad, millised otsused üldse jõuavad ametkondlikus hierarhias ülespoole kaalumiseks ning millised tööd lõpuks realiseeritakse ning millises mahus. Ükski rohujuuretasandi ruumiline algatus ei leia laiemat kõlapinda enne, kui kaasa hakkavad mõtlema ka keskastme ametnikud ning omavalitsus nende tegevuse kaudu eeskuju näitab. Alles seejärel hakkab mõtteviis laiemalt levima.

    Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 20302 räägib muu hulgas elurikkuse loomise ja säilitamise vajadusest just linnakeskkonnas, kuhu inimesed on suurel arvul kokku kogunenud. On aru saadud, et linnu ümbritseva looduskeskkonna arvel ei ole enam võimalik linnas elada. Õigupoolest on teinekord looduse asemel seal tegemist kilomeetrite viisi laiuva intensiivselt majandatava põllumajandusmaastikuga, mille elurikkus jätab palju rohkem soovida kui loomulikult heterogeenses linnas. Seega, kõike seda arvesse võttes tuleks nii elurikkusele kui ka muude loodushüvede hoidmisele aktiivselt ja esmajärjekorras tähelepanu pöörata just linnas, kujundada linnamaastik ümber eluslooduse püsimist ja arengut silmas pidades.

    Ometi on meie uuselamurajoonid endiselt parklamaastikku sobitatud laenukõlbulik kinnisvara. Parklatest ülejäänud alal kasvab aga hoolsalt pügatud muru ning odavate vanglastiilis traataedikute sisse on paigutatud mänguvahend tootjalt, kes parasjagu kõige aktiivsemalt oma kataloogiga tellijale närvidele on käinud. Ümbruskond on vaesestatud, rahul ei ole ei elanikud ega arendajad, kuid ometi vorbitakse tuimalt samu nürisid lahendusi, sest ruumi hierarhia on pahupidi: fookuses ei ole mitte inimene, rääkimata taime- ja loomaliikidest, vaid transpordivahendikesksed normid.

    Uus-Veerenni pargis on kasutatud sealsamas lammutatud asfaltplatsi jääke ja betoonitükke. Kus võimalik, jäeti vana kate jalakäijate alale alles ning kombineeriti uued tegevusvõimalused vanade materjalidega arvestades. Projekti koostasid Kino maastikuarhitektid.

    Looduslahendused

    Linnas vaadatakse suurest osast looduse võimalustest mööda, kuigi looduse protsessidega kaasaminek lahendaks kõik meie probleemid. Need protsessid toimivad ideaalselt: vesi imbub maasse, puud annavad varju, rohttaimed jahutavad maapinda, putukad tolmeldavad taimi jne. Süsteemi osised toetavad üksteist ning sõltuvad üksteisest, nii et ühte osa riivates saab viga ka kõik muu. Meil oleks tarvis teha vaid üht: lasta neil protsessidel toimida. Kuid just see ülesanne ei ole inimesele kontimööda.

    Torustike järjest suuremaks ehitamise ja vihmavee loomulikust aineringest kõrvalejuhtimise asemel tuleks keskenduda vee kohapeal immutamisele. „Linnaruumis on kõvakatteid 50–90 protsenti, mis tähendab, et immutamata jääb 40–83 protsenti sademeveest. Looduslikes elupaikades jääb sama sademehulga juures immutamata vähem kui 20 protsenti vihmaveest.“3

    Linnas on peale kõvakatete palju sageli niidetavat murupinda. Sellises murus on enamasti viit liiki taimi – need, mis taluvad niitmist. Nende juurestik ei tungi sügavale, sest taimed jäävad niitmisega järjest nõrgemaks. Seetõttu kasutavad nad ka vihmavett vähem ning juhivad seda halvemini. Linnaniidul kasvavate looduslike liikide juured võivad seevastu olla mitu meetrit pikad. Sellised taimed kasutavad ise palju vett ning kobestavad juurestikuga pinda, nii et vesi saab kiiremini maa sisse imbuda ja jõuda lõpuks läbi mullakihtide filtri põhjavette. Samamoodi on linnaniitudest palju abi kuumasaarte vastu. Vastavalt mõõtmistele on näiteks 31kraadise õhu juures niidul maapinna temperatuur 30 kraadi, niidetaval murupinnal 37, asfaldil aga 43 kraadi. Seega, kui loobuda suurte muruplatside niitmisest, ei kurnata üle sademeveesüsteeme, aga jahutatakse ka linnaõhku. Kui asendada murupinnad linnaniitudega, jääb ära ka ebavajalik niitmine. Niidetud muru on mõeldud kasutamiseks: pikniku pidamiseks, pallimänguks, päikesevõtuks jne. Haljasalade kasutuse pealiskaudnegi vaatlemine näitab, et umbes 80 protsenti niitmisest on mõttetu, kuna neid muruplatse tegelikult ei kasutata. Niidetakse aga ikkagi vanade kokkulepete alusel ning takistatakse sellega sademevee imbumist ja maapinna jahtumist, aga tehakse ka teistele liikidele raskeks elupaikade leidmine.

    Väikeses mõõtkavas vähegi võimaliku – ükskõik, kui väikses mahus – tegemise osas ollakse skeptilised. Mõtteviis, et kui ei saa teha midagi suurt, ei olegi mõtet midagi ette võtta, mõjutab meie ümbruskonda äärmiselt negatiivselt. Mikrokeskkonnad, ka eraldi asetsevad, moodustavad võrgustiku, on liikidele astmeks tuumalade vahel liikumisel. Kokkuvõttes loovad sellised saarekesed tänaval siiski rohelise üldmulje. Linnades ei ole tarvis haljasalade üldpindala suurendada, vaja on hoopis tõsta nende kvaliteeti. See puudutab ka väikest mõõtkava, näiteks väikseid elupaiku, vee immutamist, toiduainete kasvatamist jne. Rohelised servad, ääred, ribad, kivid, loigud ning linna kirjutatud ja kirjutamata normiga vastuolus põõsad ja isetekkeline taimestik on linnalooduse oluline osa, mida tuleks igati soodustada. Selliseid kohti tuleks hoolega hoida, sealhulgas neid ka projektides n-ö ridade vahele kavandada.

    Maastikulahenduste mõju ja leevendamine

    Maastikuarhitektuur, maastiku ehitamine, on üllatavalt suure jalajäljega ning seda eelkõige terase ja tsemendi tootmise tõttu. Jalajälje jätab nii tootmine, kaevandamine kui ka hilisem hooldus. Kõige väiksem osa on seejuures transpordil. On välja töötatud päris palju viise suhteliselt hõlpsalt maastikulahenduse jalajälje arvutamiseks.

    Maastikuarhitektuuri rajamine peab olema kliimaeesmärkidega kooskõlas ja sellel on potentsiaali tasandada ka hoonete ja taristu jälge. Seda nii otseselt – maastik täidabki otseselt infrastruktuuri rolli – kui ka kaudselt – kliimaga arvestava uue esteetika kaudu. Dilemma seisneb selles, et osa funktsioonide täitmiseks on ka maastikus kõvakatet siiski vaja, näiteks mugavaks veeremiseks, vaegnägijatele ja -liikujatele, samuti on tarvis treppe, tugimüüre, varjualuseid jms. Tuleb otsida tasakaalu ja loobuda ehitusmugavusest tingitud kõvakattega pindadest: näiteks tõmmata harva kasutatavatel (ääre)aladel kõvakatet kokku, kasutada muid n-ö pehmeid pindu (murukivid, kärgkivid), rohkem puistematerjale jne.

    Üha suurem probleem on mullaviljakuse vähenemine. Seda saab parandada sellega, kui pioneertaimedel lastakse kasvada, välditakse mulla väljavahetamist ja asendamist ning luuakse vastavalt tingimustele pigem looduslike kasvukohatüüpide ekvivalente.

    Uute hoonete-platside ehitamisega kaasneb enamasti suures mahus seniste struktuuride lammutusjääke, mis suunatakse tavaliselt purustusse ja siis kas kuhugi täiteks või prügimäele. Tuleks aga hoopis mõelda välja uusi võimalusi, näiteks tooteid, kus saab võimalikult suures mahus kasutada vanu silikaattelliseid, plokke jms. Ja mitte ainult täitena, neid võiks eksponeerida väliruumis, et taaskasutus oleks loomulik, mitte ei jääks n-ö kunstiprojekti tasemele, nagu see on praegu. Kuni ei kasutata ära kohapeal lammutatavate hoonete ja rajatiste materjali ehk kohapealset n-ö karjääri, vaid veetakse see kuskile kaugele maatäiteks ning tuuakse loodusesse lõhutud karjääridest uut materjali juurde, ei ole meil väiksemat jalajälge loota.

    Lammutatud maja osade kasutamisega uues kujunduses säilib ka koha kasutajate emotsionaalne side vana hoonega. Sageli on majad, olgugi ehitatud Nõukogude ajal, olnud elanikele tähtsad ning nende osaline uutmoodi kasutuselevõtt ja seeläbi rolli põlistamine hõlbustab uue väliruumi vastuvõtmist ning sellega kohanemist. Tugimüürid, trepid, teepeenrad ning käiguteede sillutised on kohad, kus saaks kasutada vanu silikaatkive, asfalditükke ja betooni. Kuna materjali kvaliteet on ebaühtlane, tuleb põhimõtteliselt kõiki tükke eraldi vaadelda ja teha otsus kohapeal. Nii üksikasjalikku projekti on aga võimatu koostada, seega peab paljude valikute tegemine liikuma ehitusaega, toimuma in situ. Maastikuarhitekti profiil peab laienema ja ta tuleb kaasata juba lammutusprojekti koostamise ajal, et edaspidi kasutamiseks sobivad materjalid välja valida, määrata, mida ladustada, puhastada, lõigata jne. Uute ülesannete tõttu tõuseb alguses nii lammutuse kui ka ehituse hind, aga see on paratamatu lõiv, mida uuenduste puhul ikka maksta tuleb.

    Nii tehti näiteks Uus-Veerenni pargis, kus kasutati sealsamas lammutatud asfaltplatsi jääke ja betoonitükke. Kus võimalik, jäeti vana kate jalakäijate alale alles ning kombineeriti uued tegevusvõimalused vanade materjalidega arvestades. Töö põhimõtted olid projektis teada, kuid lõplik lahendus kujunes alles ehitusplatsil, ehitajatega koos mõeldes ja tehes. Nagu uute asjadega ikka, on väga suur osa suhtlusel. Tuleb veenda tellijat ja ehitajat, ilmselt on tarvis selgitusi ka parki tulnud inimestele. Kuid just eluliste näidete varal julgevad ka teised vanu materjale julgemalt kasutusse võtta. Kuigi kogu maailma üüratu raiskamise taustal on see üks pargike tõepoolest väike ega muuda esialgu suures pildis justkui midagi, levitab see uut mõtteviisi ning mitu väikest pargikest annavad lõpuks kokku suure.

    „Kui me püüaksime tervendada ja kaitsta iga suudmeala, metsa, märgala, kahjustatud ja kõrbestunud maad, korallrahu, järve ja mäge, siis ei lakkaks mitte ainult puurimine, frakkimine ja torujuhtmete rajamine, vaid ka biosfäär muutuks palju vastupidavamaks.“4 Seega tuleb tegeleda iga väikese kohaga eraldi, iga kord põhjalikult. Ei tohi anda järele üheski mõõtkavas.

    Just seda pidas silmas Brüsseli linnaarhitekt Kristiaan Borret, kui kasutas arhitektide liidu korraldatud rohepöörde­konverentsi kõnes praeguse aja kohta Thomas Lommée 2015. aasta plakatilt pärit kirja „Järgmine suur samm on ette võtta paljud väiksed asjad“ – „The next big thing will be a lot of small things“. Kliimamuutus ei ole alanud ühest mustast pilvest, mis on ühtlaselt ja ühekorraga meile peale vajunud. Muutus sai alguse väikestest ja suurtest tegudest, paralleelselt ja eri ajal tehtust, millel on kokku olnud suur mõju. Järelikult peab olukorda parandama samuti igas mõõtkavas tükk tüki haaval, korraga ja eraldi, et saavutada lõpuks üleüldine paranemine. Nii on muutus tehtav, vastasel juhul sunnib ürituse hõlmamatu maht meid loobuma juba enne alustamist.

    Suurtel aladel niitmisest loobumisega ei kurnata sademeveesüsteeme ning jahutatakse ühtlasi linnaõhku.
    Meie uuselamurajoonid on endiselt parklamaastikku sobitatud laenukõlbulik kinnisvara, parklatest ülejäänud alal kasvab aga hoolsalt pügatud muru.
    Mikrokeskkonnad moodustavad võrgustiku, on liikidele astmeks tuumalade vahel liikumisel. Sellised saarekesed annavad tänavale rohelise üldmulje. Pildil Oa tänav Tartus, Projekti koostasid Kino maastikuarhitektid.

    1 Charles Eisenstein, Kliima. Uus lugu. Tlk Kaido Kangur. Postimehe Kirjastus, 2022, lk 73.

    2 Biodiversity strategy for 2030. Euroopa Komisjon, 2021. https://environment.ec.europa.eu/strategy/biodiversity-strategy-2030_en

    3 José A. Monteiro, Ecosystem Services from turfgrass landscapes. – Urban Forestry & Urgab Greening 2017, nr 26, lk 151–157.

    4 Charles Eisenstein, Kliima. Uus lugu, lk 65.

  • Turvalised valikud ehk Kellele anda tappa?

    ANNE AAVIK

    Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss 23. – 27. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis ning Väike-Maarja seltsimajas.

    Võis ju kahelda, kas väikeses Eestis üldse leidub nii palju noori ja julgeid vokaliste, et tasub korraldada kolm võistlust aastas. Vaid pool aastat sai mööda eelmisest üleriigilisest lauljate konkursist ja juba sööstsid võistlustulle uued lauljad, üks parem kui teine. Näib, et nimekates muusikaõppeasutustes üle maailma tudeerib praegu hulganisti Maarjamaalt võrsunud noori vokaliste, keda avalikkus veel ei tunne, ja konkurss ongi parim võimalus imetleda neid kodumaa laval, seekord siis hellitavalt maa-Estoniaks ristitud Väike-Maarja seltsimajas.

    Sarnaselt kevadise IV üleriigilise vokalistide konkursiga, mille sõelast pääses läbi 14 osalejat, jõudis Jürna-nimelisel esimesse vooru 15 noort lauljat, teiste hulgas ka kevadised I ja II koha laureaadid Annabel Soode ja Yixuan Wang, samuti seal esinenud Tambet Kikas ja Eva Maria Shepel. Kikkale tuleks anda veel ka kõige võistlusvalmima vokalisti preemia, sest juba rahvusooperis esimesi rolle teinud karismaatiline bass jõudis septembrikuus võita veel IX Mart Saare nimelise lauljate konkursi.

    Ooperigurud hoiatavad, et klassikaline laulukool on alla käinud (viimati kuulsin seda 18. novembril rahvusooperi laval esinenud José Cura suust, kui küsisin temalt arvamust tänavuse Operalia konkursi tulemuste kohta) ja konkursside asemel toimuvad missivõistlused. Aga meie oma kodukootud bel canto koolkond rühib alles usinasti tipu poole, teadmata, kus see täpselt asub, ja seega pole ka allakäiku veel lähiajal karta. Ma ei saa küll salata, et ka Vello Jürna konkursil esinesid ainult väga ilusad inimesed, ent ikkagi jääb tänavune aasta minu mällu kui selle sajandi kõige kõrgema vokaalse tasemega üleriigilise lauljate võistluse aasta.

    Seekord said osalejad end proovile panna kolmes voorus: esimene oli 24. XI muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis, teine voor ja finaal nädalavahetusel, 26. ja 27. XI Vello Jürna kodupaigas Väike-Maarja seltsimajas. Statistika mõttes olgu ära toodud ka hääleliigid. Üllatuslikult oli viie metsosoprani kõrval sopraneid vaid neli – kas madalam naishääl polegi enam haruldus? Meeshääled jaotusid vennalikult: kaks tenorit esines juba kevadisel võistlusel, madalamaid meeshääli oli juurde siginenud – kaks baritoni ja kaks bassi.

    Minu siinkohal kirja saanud hinnangud on täiesti subjektiivsed, ebametoodilised ja pigem emotsionaalsed: kirja said need, kes jäid eredamalt meelde. Tuleb ka märkida, et kahjuks puges koroonakuradike mulle põue just konkursi ajaks ning paraku võib veebis ja päriselus kuuldud esituse vahe olla lausa karjuv. Kordan žürii esimehe sõnu auhinnatseremoonialt: loodan, et ma nurga taga tappa ei saa!

    Pärast konkursi noorima osaleja, sopran Annabel Soode kevadist triumfi valutasin südant, ega küpse laulja repertuaar tema häälepaelu koorma. Verinoor Maria Callas on abiturient, aga teda laval vaadates kangastuvad Lucia ja teised hullumisstseenide kangelannad. Finaalis esitas Soode tüdruku aaria ooperist „Lend“, tajudes ülihästi seda sõnastamatut Tambergi essentsi. Selles ristuvad erakordne meloodiaanne, dramaatiline kujundikeel ja mingi ajastufluidum, mis kokku teevad temast Eesti läbi aegade ühe parema ooperihelilooja.

    Vello Jürna nimelise vokalistide konkursi finalistid Kristjan Häggblom, Brigitta Listra, Brett Pruunsild, Kadri Kõrvek, Yixuan Wang, Kadi Jürgens, Annabel Soode ja Rael Rent.

    Metsosopran Kadi Jürgensis on nii renefleminglikult siirast diivat kui ka elīnagarančalikku hingepõhjast ürghäälega laulmist. Tema karakteripalett kulmineerus Gershwini „Vodka“ esituses. Ja siis veel sama hääleliigi esindaja Rael Rent, kellele näis olevat pärast teise vooru magussuitsust „Seguidilla’t“ ja lõikavalt traagilist Ester Mägi „Puust palitut“ koht esikolmikus kindlustatud. Keiti Ström­qvist, veel üks sümpaatne metsosopran, esitas minu üllatuseks Tubina „Drengi laulu jääliustikul“ oma süütult sirgepoolse häälega kuidagi eriti puhtalt ja põhjamaiselt. Parimas mõttes loomulikult ja vabalt laulis sellel sajandil sündinud bariton Brett Pruunsild, kelle Tubina „Noore armastuse“ tõlgenduses kõlas ajastu paatost.

    Brigitta Listra on ääretult huvitav isiku­pärase tämbriga laulja, kelle lava­persooni üks olulisemaid komponente näib olevat saladuslik poker face.

    Küllap oleme selle sajandi kolmanda kümnendi algul juba harjunud, et meie muusikakoolides ja seega ka konkurssidel võib alati kohata ka hiina lauljaid. Tenor Yixuan Wang pälvis kevadisel konkursil II koha. Tema hääl on endiselt väga kaunis, ta laulab pingutuseta ja vabalt, naeratab päikeseliselt, aga ikkagi jäi minu veenmiseks vajaka sisulisest poolest. Kindlasti on ta väga stabiilne laulja ja muidugi peabki austatud žürii eelistama vokaliste, kelle hääl töötab igas olukorras nagu kellavärk. Sama võib öelda ka Kadri Kõrveki kohta: tema kaunis täislüüriline hääl püsib kindlalt helisevas tämbris ja voolab ühtlaselt, olgu siis Bizet’, Wagneri või Ester Mägi muusikat esitades. Samuti püüab pilku lauljanna kuningannalik hoiak. Underi tekstile loodud kirglik „Kuis võiksin magada“ ei mõju tema esituses kui meeletu ihasööst, vaid enesekindla naise kaalutletud hinnang.

    Viimati nimetatud laulu on kuulsaks teinud Urve Tautsi esitus ja kes on seda kuulnud, teab, et naljalugu see just pole. Küll aga ei saanud osa publikust naeru pidada, kui konferansjee Eero Rauna teadustuses läks vaid üks imepisike i-täht kaduma. Kirglikust armujoovastusest sai ühtäkki delirium tremens, mis küsis raugelt: kus võiksin magada? (Raadioinimesena peaksin muidugi suu pidama ning häbenema omaenda anekdootlikke vigu. Kord suutsin näiteks Anu Kaalu ja Mati Palmi dueti kohta teadustada, et laulab Mati Kaal.) Siiski ei saa jätta ütlemata, et hääldusvigade hulk ületas minu meelest kriitilise piiri: nagu laulja iga noodi eest, peab ka konferansjee vastutama iga oma sõna eest.

    „Oeh, nagu oleks peksa saanud!“ kommenteeris žürii esimees, Berliini Riigi­ooperi laval tuntud bassbariton Lauri Vasar pikale veninud arutelu enne auhindade üleandmist. Komisjoni kuulusid veel hinnatud Berliini õppejõud, metso­sopran Gundula Hintz ja tänavu rahvus­vaheliste esinemiste eest kultuurkapitali preemia pälvinud Tõrvast pärit metso­sopran Monika-Evelin Liiv. Kui näiteks tänavu oktoobrikuus Riias peetud Plácido Domingo Operalia konkursil oli võitja kohe ilmselge ja kõik lahkusid rõõmsana, siis pühapäeva õhtul käis Eesti muidu nii tasaste vokaaligurmaanide seas üsna raevukas arutelu ja igaüks vehkis oma esikolmikuga. Tunnistas ju žüriigi, et lõpuni rahule vist tulemusega ei jäädudki. Hoolimata sellest, et lisaks kolmele esimesele preemiale anti välja veel üheksa eripreemiat, nõustun esimehe ametis debüteerinud Vasara hinnanguga, et auhindu oli ikkagi nagu vähevõitu. Võib-olla tasuks korraldajatel siiski angažeerida suurem komisjon: kui on kolm liiget ja kaks neist juhtumisi metsosoprani hääleliigist ja kaks Berliinist, siis ikkagi võib tekkida mõte, et mis oleks olnud, kui … (pange siia oma lemmikooperimaja direktor ja lemmiklaulja).

    Küllap osutuski lauljate hindamisel siiski kõige suuremaks murekohaks nende erisugune vanus ja kogemuspagas. Nii eelmisel aastal Klaudia Taevi nimelise ooperi­lauljate konkursi finaali jõudnud metso­sopran Kadi Jürgens kui ka kevadise konkursi võitja sopran Annabel Soode on kirjeldamatult andekad ja sisukad lauljad, aga esimene alustas ülikoolis kaheksa aasta eest ja on teinud kümme rolli, teine õpib alles keskkoolis – neid kõrvuti III kohta jagamas vaadata tundub kuidagi … kohatu. Kui aga konkursile on oodatud lauljad vanuses 18–35, siis pole siin imestada midagi. Äkki tuleks lauljaid hinnata siiski kahes vanusegrupis: verinoored ja lihtsalt noored? Tiitlist „noor laulja“ vabaneb ooperisolist nagunii heal juhul alles neljakümnendates – näiteks siis, kui ta ise esimest korda kuhugi žüriisse värvatakse.

    Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss

    I koht – tenor Yixuan Wang

    II koht – sopran Kadri Kõrvek

    III koht – metsosopran Kadi Jürgens ja sopran Annabel Soode

    Väike-Maarja publikulemmiku eripreemia – tenor Yixuan Wang

    Vello Jürna perekonna ja sõprade eripreemia parimale Eduard Tubina laulu esitajale lummavalt helge ja poeetilise tõlgenduse eest – metsosopran Keiti Strömqvist

    Rahvusooperi Estonia eripreemia – tenor Yixuan Wang

    Vanemuise teatri eripreemia (võimalus osaleda kahe hooaja jooksul solistina mõnes Vanemuise ooperiproduktsioonis ja kontsertidel) – metsosopran Kadi Jürgens ja sopran Kadri Kõrvek

    Opera Veto eripreemia (ühe ooperi originaalklaviiri soetamine ja osalemine solistina Opera Veto ooperiproduktsioonis, Menotti jõuluooperis „Amahl ja öised külalised“) – bass Kristjan Häggblom

    „Promfesti“ eripreemia (otsepääse 10. – 15. IX 2023 Pärnus peetava Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi II vooru) – tenor Yixuan Wang

    Monika-Evelin Liivi eripreemia (heategevuslik kontsert koos Monika-Evelin Liiviga 6. detsembril Tallinna raekojas) – metsosopran Rael Rent

    Gundula Hintzi eriauhind (viiepäevane meistrikursus Berliinis) – bass Kristjan Häggblom

    Mirjam Helini ooperikonkursi eriauhind (võimalus kuulata vahekonkursse, meistriklasse ja lõppkontserti 3. – 12. VI 2024 Helsingis) – bass Kristjan Häggblom, sopran Annabel Soode ja bass Tambet Kikas

  • Päikeseratas Katariina Jee võrgus

    PILLE-RIIN PURJE

    Rakvere teatri „Nipernaaditalv“, autorid August Gailit ja Urmas Lennuk, lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Kristjan Suits, helilooja ja muusikaline kujundaja Kristjan Priks, dramaturgia konsultant Liis Aedmaa, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Hannes Kaljujärv, Madis Mäeorg, Helgi Annast, Liisa Aibel, Silja Miks ja Natali Väli. Esietendus 18. XI Rakvere teatri väikeses saalis.

    „Nipernaaditalve“ esietenduse kavalehe vahel on üks ehe kõrkjas. See jääb meenutama Kristjan Suitsu kena koduse maastikuga lavaruumi, kus kõrkjapuhmad palistavad laudteed üle jõe ja jõe kohal hõljuvad uduaurud. See võib olla ka ajajõgi. Toomas Nipernaadi Ellole lubatud-luuletatud pärlijõgi niikuinii. Laudtee lõpus kõrgub suur kaunis kuuketas. Aga võib-olla hoopis päikeseratas. Või on see mõlemat.

    Kolm naist, valgetes kleitides, igatsevad üha oma Toomast. Nood kolm on Kati „Toomas Nipernaadi“ novellist „Kaks svidrilindu-paabukest“, Ello „Pärlipüüdjast“ ja Maret Vaa „Seeba kuningannast“. Neljandana uitab ja hõigub, otsib ja ootab oma Toomast vana naine, kes tutvustab end Katariina Jeena. Toomas ei tule, sest „kogu maa on kaetud valge lumega“, nagu kinnitab Maret Vaa. Kummatigi viitavad lumevalgusele üksnes naiste valged kleidid. Nipernaaditalv, kokku kirjutatuna, näikse olevat üks täitsa isevärki aastaaeg.

    Aga Toomas saabub siiski. Ta ilmub efektselt: mees Kuu pealt. Aga seda tulemist, Juhan Smuuli sõnadega „üks mees tuleb meile, kuldne kuu selgas“, naised veel ei näe. Ja Nipernaadi kannul liigub ustava varjuna või valvurina tema autor August Gailit.

    Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatu­tegelaste paineid ja raamidest ehk raamatu­kaante vahelt väljamurdmise soove. Meenub „Ükssarvikute farm“, kus oma autoreid otsimas, klatšimas, siunamas kolm naistegelast eesti kirjandusklassikast: Raja Teele, „Tõe ja õiguse“ Tiina, Mäeküla Mari (Rakvere teater, 2017), ka „Paunvere poiste igavene kevade“ Lutsu tegelaskonnaga (Rakvere teater, 2018). Rääkimata Tammsaare Vargamäe variatsioonidest, kus tegelased oma saatust otsusekindlalt muuta tahavad ja sellega koguni hakkama saavad.

    „Nipernaaditalve“ juhtmotiiviks kujuneb tagasivaatamine. Toomas Nipernaadi – Hannes Kaljujärv.

    Ainult autor ise ei ole seni lavale, oma tegelaste sekka tükkinud. Ehk on põhjuseks ja põhjenduseks seekord Nipernaadi kui Gailiti alter ego? Ent natuke nagu ülemääragi keeruliseks ning käänuliseks on Lennuk sedakorda komponeerinud tegelase dialoogid autoriga. Justkui ei oleks vanaks jäänud Nipernaadi ja tema suvenaiste taaskohtumine niigi pillavhelde süžee. Oleks ju küll. Igati. Tuleb aga mõista, et Lennukil kirjanikuna on oma asi ajada ka ametivenna Gailitiga, või tegelase ja autori ühteseotusega piiritumas tähenduses.

    Hannes Kaljujärv, kelle ideena Lennuki näitemäng on sündinud, oli Nipernaadi Emajõe Suveteatris Priit Pedaja lavastuses aastal 2003. Kakskümmend aastat hiljem naaseb Toomas vana ja väsinud mehena, kes palub autorit: „Luba mul minna, August.“ August peaaegu lubabki, aga üksnes teatud tingimusel, nagu muinasjuttudes kombeks. Ent kui Toomas viimaks saab lahkumise loa, natuke nagu sohiga pooleks, siis ei lähe ta ometi, vaid põikab vilkalt kõrkjapuhmasse. Tema tahab siiski edasi mängida, kuigi peetakse juba Toomase matuseidki, rist on kõrkjatest põimitud ja tuulepuhangus lainetav.

    Nipernaadi ja Gailiti dialoogidest selgub sedakorda, et mitte üksnes autor ei tea tegelase saatust, vaid imelikul kombel ka vastupidi. Tuleb välja, et vagabund Toomas on kuidagimoodi välja murdnud oma romaani kaante vahelt, olles kursis nii autori lahkumisega kodumaalt kui ka Oscar Wilde’i loominguga. Seegi osutab, et ta on enamat kui tegelane. Ähmaseks jäi mulle, mistarvis ja mis õigusega heidab Toomas oma autorile ette kodumaalt lahkumist, kui nende kohtumine toimub niikuinii väljaspool riigipiire ja riigikorraülesena.

    August Gailiti rollis sekundeerib näitleja Madis Mäeorg, kel aastaid enam-vähem sama palju, kui kirjanikul oli „Toomas Nipernaadi“ ilmumise ajal. Mõistatuslikku kavalust Augustist ju omajagu aimub, aga päris tasavägine see partnerlus ei tundu. Minuga juhtus esietendusel nõnda, et korraga märkasin kõrkjate vahel kaldaliivas kolamas Toomas Suumani vaimu: ta pilgutas mulle silma, ise muigas mefistolikult. Loomulikult kujutlesin elava nägemuse mõjul otsemaid, kuismoodi Suuman olnuks Gailiti rollis, kuis tema andnuks igale repliigile ja pausile isiksusliku tähendusmahu. Antagu andeks, ma ju tean suurepäraselt, et teen sellise kujutelmaga Mäeorule liiga. Aga pole parata, pole põrmugi parata, sest Suumani kergitatud Rakvere teatri vaimsuselagi on must ja on koletu kõrge. Sinna lakke maksab püüelda, isegi ette teades, et lae puudutamine sõrmeotsagagi on kaunikesti ilmvõimatu.

    Ja veel üks küsimus ei anna minule rahu: mistarvis segada Gailiti universumisse Oscar Wilde’i muinasjutte?! Kütkestavad nood lood ju on, ei vaidle. Võimalik, et on olnud ka loomingulised ajurid Gailitile. Tänu lavastusele lugesin taas ahnelt läbi „Saatana karusselli“, 2010. aasta väljaande, kus kaante vahel tosin Siuru-aegset saatanlikku novelli. Ja järsku tundus, et Gailiti sugestiivse stiili, tema pööraselt pööritava kaosekarusselliga võrreldes on Wilde könn! Väidan seda eestlase siira, ülbe, jonnaka uhkusega. Pealekauba on mainitud novellitosin kõigest kübe Gailiti külluslikust loomingust.

    Lennuki „Nipernaaditalve“ juhtmotiiviks kujuneb tagasivaatamine. Näidendit on napilt poolsada lehekülge, aga sõnapaar „tagasi vaatama“ kordub vähemasti kolmkümmend korda! Kas inimene tohib tagasi vaadata või tabab teda karistus nagu Loti naist? Piibli motiive kohtab näidendis rohkesti: Seeba kuninganna nagunii, aga ka esimese kivi viskamine, kukelaul jm.

    Kas meenutused ja unistused aitavad elada või eksitavad argielus, teeb tagasivaatamine õnnetuks või õnnelikuks? See on küsimus, millele otsivad vastust nii Toomas kui ka teda mäletavad naised. Teises vaatuses vallandub Hannes Kaljujärve Nipernaadi-sarm eatuse täies ilus ja hoogsas mängulustis. Ja nõnda on hea, sest üksnes huumor suudab hoida tasakaalu elutõsiduse tumesügaviku kohal. Seda teavad meistrid, kellele antud huumorimeelt. Nii puhkebki Toomas taas peibutama, ikka vanade tuttavate sõnadega. Osavalt ja vaimustavalt mängitab Kaljujärv Nipernaadi hääletoone nagu kannelt, muudab kärmesti intonatsioone, vahetab nõtkelt häälevarjundeid.

    Kolmel naisel on aga nüüd kanda proosaline argielutaak. Katile on jäänud veel viimne lehm, kel nimeks kord Punik, kord Päikeseratas. Liisa Aibel loob ilusa rolli: tema Kati on ühtaegu südikas ja nukker, argipäevast teadlik ja maine, aga seejuures vapralt muinasjutu-usku kui laps, valmis konnale musi tegema, et oma prints tagasi saada. Kati on jäänud leseks, jõuka Jaak Lõokese poeg Jaan prassinud Hansuoja talu võlgadesse. Too viimne lehm, keda vahval kujul näeme laval, kannab perenaise unistusteilmas kaelas valget lehvi, kuni lohutus reaalsuses asendab Kati lehviva pruudiloori rohmaka lehmaketiga. Vallatlev ning sundimatu, kaasakiskuv ja improvisatsioonihimukas on Aibeli ja Kaljujärve duettmäng Puniku juures. Kui lehma sarv Toomasele pihku jääb, peitub ses ehk kelmikas viibe kultusfilmile „Nipernaadi“ (režissöör Kaljo Kiisk, Tallinnfilm, 1983), kuigi vihase härja sarve murdis Hansuoja õuel hoopiski Jaak Lõoke (Ilmar Tammur). Naisi hullutav luulemeelne Nipernaadi pole ju õigupoolest miski sarvekandja.

    Kirikuõpetaja proua Ello rollis balansseerib Silja Miks jutlustava ontlikkuse ja salgamatu elujanu piiril, täpse tragikoomikatajuga. Omalaadne poleemika tärkab naistel muinasjuttude teemal, kui Kati on veendunud, et muinasjuttudes jumalat ei ole, aga usk, lootus ja armastus on. Ello kirikhärra naisena kannab raamatute raamatut kaasas ja loeb seda, mõjudes üksiti kui tütarlaps purdel, kellest jäi unelema Ekke Moor. Aga ikka kisub Ellot tagasi Toomase lubatud Pärlijõe aardeid otsima.

    Unistajahingega Maret Vaa rollis on Natali Väli temperamentne ja särav naine. Mitte ei tahaks uskuda, et temast on saanud koduvägivalla alistuv ohver, kel päikseprillid silmi varjavad, sest Jaanus Roog tõstab naise vastu kätt. Sellegipoolest on ja jääb Maret fantaasiamaailma loomise kompromissituses Toomase hingesugulaseks.

    Aga siis veel see saladusega Katariina Jee, väsimatu otsija, keda Helgi Annast kujutab südamlikult ja kargelt. Tema kannab võrgus suurt kollast kera. Korraks mõtlesin maiselt, et see võiks olla supipott – Toomas on ju näljane oma rännakutel –, aga heitsin selle uitmõtte kähku kõrvale. Tunduvalt tõenäolisem on, et võrgus kannab vana naine päikeseratast, nagu igavest lootust ja truudust.

    „Nipernaaditalve“ finaal paneb kahtlema, kumb see siis on: Nipernaadi soovi täitumine, õnnelik lõpp nagu muinasjutule kohane – või allaandmine, argise talve (üürikene?) võit. Kas igast unelmate pärlist saab millalgi kivi? Või vastupidi, muundub iga kivi kord pärliks? Küllap juhtub pika elu jooksul nii ja teisiti.

    AUGUST: Iga kord, kui kuskil avatakse minu romaan „Toomas Nipernaadi“, ilmume me välja nagu varjud. Tahame või mitte.

    TOOMAS: Inimene peab tagasi vaatama. Kui inimene enam tagasi ei vaata, siis polegi ta inimene.

  • Traditsioonilised ja uued teaduskirjastused

    ÜLO NIINEMETS

    Teaduskirjanduse avaldamine on valdavalt suurte globaalsete kasumit taotlevate kirjastuste pärusmaa. Avaliku juurdepääsuga teadusinfo andmebaasi Scilit1 andmetel olid suurimad traditsioonilised kirjastused 2021. aastal Springer Nature (praegu pidevalt ilmuvaid nn aktiivseid ajakirju 2950), Elsevier BV (2872), Informa UK Ltd. (Taylor & Francis, 2558), John Wiley & Sons, Inc. (1685), SAGE Publishing (1141), Walter de Gruyter (738) ja suurima ülikoolikirjastusena Oxford University Press (458). Juba niigi suured kirjastused on konsolideerumise tulemusena järjest suuremaks kasvanud. Näiteks Elsevier liitis endaga 2000. aastal kirjastuse Academic Press; Springer kirjastuse Kluwer Academic Publishers 2004, kirjastuse BioMEd Central 2008 ja kirjastuse Nature Publishing Group 2015; Wiley kirjastuse Black­well 2007 ja Hindawi kirjastuse 2021.

    Avatud ja maksumüüri taga olev teadus

    Ajakirjade avaldatud teadustööd võivad olla kas piiratud ligipääsuga n-ö maksumüüri taga olevad või avatud juurdepääsuga (open access, OA) artiklid. Piiratud ligipääsuga ajakirjades avaldamise eest maksavad üldjuhul kasutajad: raamatukogude tellimused, üksikute artiklite allalaadimistasud. Tavaliselt on neis ajakirjades avaldamine teadlasele tasuta, kuid mitte alati. Mõningad erialaseltside ja -organisatsioonide ajakirjad nõuavad autoritelt avaldamistasu, kuid artikkel jääb ikkagi maksumüüri taha, näiteks Ecological Society of America publitseeritavad ökoloogiaalased juhtivad ajakirjad.2 Avatud ligipääsu puhul maksab üldjuhul teadlane avaldamise eest. Suurimad OA-artiklite publitseerijad on traditsioonilised kirjastused. Nad publitseerivad nii täielikult avatud juurdepääsuga ajakirju kui ka hübriidajakirju. Hübriidajakirjades ilmuvad korraga nii maksumüüri taga olevad artiklid, juhul kui teadlane ei maksa OA eest, ja avatud ligipääsuga artiklid, juhul kui teadlane tasub OA eest. Kirjastuse Springer Nature ajakirjade portfellist ca 95% pakub avatud ligipääsu; kõigist ajakirjadest 613 (ca 21%) on täielikult avatud ligipääsuga, ligi 2200 (ca 74%) on hübriidajakirjad.3 Kokku publitseeris Springer Nature 2020. aastal 124 000 OA-artiklit, mis on 33% artiklite koguarvust.4 Kirjastuse Elsevier portfellis olevatest ajakirjadest 97% pakub avatud ligipääsu ja 2021. aastal publitseeris Elsevier 119 000 OA-artiklit, ca 20% artiklite koguarvust.5,6 Wiley publitseerib üle 450 OA-ajakirja (27% kõigist ajakirjadest) ja pakub hübriidmudelit enamikust oma ajakirjadest.7

    Uute OA-ajakirjade mõjukus ületas igasugused ootused, olles suurem kui paljudel traditsioonilistel ajakirjadel.

    Avatud ligipääsuga teaduskirjastamise teke

    Interneti levik laiendas OA-liikumist. Esimesed OA-ajakirjad hakkasid ilmuma 1980. aastate lõpul, kuid need olid kitsa sisuga infokirjade moodi nišiväljaanded. Tänapäeva OA-pioneerideks olid väikesed sõltumatud kirjastused, kes publitseerisid üksikuid ajakirju.8 OA kirjastus Biomed Central asutati 2000. aastal, Public Library of Open Science (PLOS) 2003. aastal. Suurimad tõsiseltvõetavad sõltumatud OA-kirjastused ajakirjade arvu poolest on Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI, 383 ajakirja) ja Frontiers Media SA (128 ajakirja). Maailma esimese multidistsiplinaarse OA-ajakirja PLOS Oneʼi näol on tegemist megaajakirjaga, kus on mõnel aastal avaldatud enam kui 30 000 artiklit.9 Mõni sõltumatuna alustanud OA-kirjastustest kuulub praegu traditsioonilisele kirjastusele, Biomed Central (enam kui 250 ajakirja) näiteks kirjastusele Springer Nature ja Hindawi (231 ajakirja) Wiley kirjastusele.

    Sõltumatute OA-kirjastuste ajakirjades avaldamise eeliseks oli väga kiire avaldamistsükkel, mis saavutati täielikult elektroonilise publitseerimisega. Isegi 2000ndatel võttis traditsioonilises ajakirjas artikli trükis ilmumine pärast toimetaja heakskiitu teinekord aasta või isegi rohkem. Sõltumatud OA-kirjastused hakkasid kasutama uuenduslikku viisi, kus vastu võetud artiklitele anti unikaalne järjekorranumber ja artikli sai kohe elektroonilises ajakirjas avaldada, muretsemata leheküljenumbrite ja paberajakirja trükikulude pärast. Samuti muutus OA-mudeli juures rahaliselt ja tehniliselt väga lihtsaks temaatiliste erinumbrite kirjastamine. Traditsioonilised trükiajakirjad olid mitmel põhjusel väga tõrjuvad erinumbrite kirjastamise vastu.10 Erinumbrite laialdast kasutamist OA-kirjastuste juures on peetud probleemiks,11 aga teisalt on arvatud, et see on ka hea digisisu loomise viis.12 Samuti pakuvad erinumbrid võimaluse kaasata toimetamisse suurem teadlaste ring.

    Uued OA-ajakirjade kirjastused hakkasid kasutama uudseid publitseerimisvõtteid. Kirjastus Copernicus (praeguseks 55 ajakirja) loodi 1994. aastal koostöös teadusorganisatsiooniga European Geosciences Union (EGU). Alates 2001. aastast on kasutusel publitseerimismudel, kus kõigepealt avaldatakse avalikult kättesaadavana diskussiooniartikkel, sellele järgneb avalik artikli interaktiivne retsenseerimine, diskussioon toimetajaga ja lõpuks kas korrigeeritud artikli vastuvõtmine või tagasilükkamine.13 Diskussiooniartikkel, retsensioonid ja autorite vastused on ka edaspidi avalikult kättesaadavad. Kirjastus Frontiers Media SA asutati 2007. aastal ja kasutab samuti interaktiivset eelretsenseerimist autorite, retsensentide ja toimetajate osalusel ning pärast artikli aktsepteerimist avaldatakse ka retsensentide ja toimetaja nimed.14 Kuna retsensentide nimed on lõppude lõpuks avalikud, suurendab see retsensentide vastutust.15 Need mudelid erinevad suuresti varasematest publitseerimistavadest, kus kogu eelretsenseerimine on salastatud ja artikli avaldamine või tagasilükkamine on läbipaistmatu.

    Sõltumatute kirjastuste avaldamispoliitika

    Sõltumatutel OA-kirjastustel oli traditsiooniliste kirjastustega võrreldes mõnevõrra erinev avaldamispoliitika. Uued OA-kirjastused on teatanud, et nad avaldavad kvaliteetset teadustööd sõltumata selle uudsusest. Näiteks multidistsiplinaarne OA-ajakiri PLOS One sedastab selgelt „PLOS ONE accepts scientifically rigorous research, regardless of novelty“ (PLOS ONE aktsepteerib teaduslikult põhjalikke uuringuid, olenemata uudsusest).16 See erineb traditsioonilistest kirjastustest, kus suure osa avaldamiseks saadetud teadustöödest lükkavad toimetajad ilma eelretsenseerimata tagasi põhjusel, et artikkel ei ole uudne või piisavalt huvitav.17,18 Sel põhjusel tagasilükatavate artiklite hulk on mõne ajakirja puhul isegi enam kui 90% kõigist ajakirjale avaldamiseks saadetud kaastöödest.19,20 Toimetajad on justkui uksehoidjad, kelle ühest otsusest võib sõltuda teadlase edasine karjäär.21,22 Isegi vähetuntud ajakirjad lükkavad ilma retsenseerimata tagasi 40–60% artiklitest.17,23,24 Uudne vs. mitteuudne, huvitav vs. igav on paraku subjektiivsed kategooriad. Juba avastatud fenomeni või seose kirjeldamine uuel objektil või uues geograafilises keskkonnas on küll rangelt võttes eelneva töö kordamine, kuid sel võib olla suur üldistus- ja praktiline väärtus. Üksnes fundamentaalselt uut teadmist taga ajades jääks palju vajalikku tegemata. Näiteks, milleks uurida Eesti lehmade piimaanni sõltuvust sööda kvaliteedist, kui seda on juba tehtud Saksamaa lehmadega?

    Uudsusenõudeta teadusajakirjade tulekul arvati, et selline publitseerimispraktika püsima ei jää ja avaldama hakatakse ilma igasuguse mõjuta teadustöid.20,25 Paraku ületas uute OA-ajakirjade mõjukus igasugused ootused, olles suurem kui paljudel traditsioonilistel ajakirjadel.20,25 OA-artiklite nähtavus, mis väljendub allalaadimiste arvus ja teiste teadlaste viitamistes, ületab piiratud ligipääsuga artiklite nähtavuse.26,20 Hoolimata uudsusenõude puudumisest on tuntud sõltumatute OA-ajakirjade kvaliteedilatt väga kõrgel ja avaldamiseks saadetud artiklite tagasilükkamise määr on tihti üle 50%,27 näiteks OA-kirjastuse MDPI publitseeritud kõigi ajakirjade keskmine tagasilükkamise määr 2020. aastal oli 57%28, vt. ka 29 detailsema info jaoks MDPI toimetamise kvaliteedi kohta.

    Eriti suurel määral diskrimineeris traditsiooniline kirjastusmudel arenguriikide teadlasi30,31 ja nende riikide teadlaste alaesindatust juhtivates teadusajakirjades on nimetatud ka „kolmanda maailma kadunud teaduseks“.,32 Teatud riikide teadlaste artiklid ei jõudnud traditsioonilistes ajakirjades peaaegu kunagi eelretsenseerimiseni, vaid toimetajad lükkasid kohe tagasi. OA-ajakirjade teemade väiksem valikusõel on hõlbustanud kolmanda maailma riikide teadlaste ligipääsu rahvusvahelisele publitseerimisele. Mitte kunagi varem ei ole avaldatud nii palju väga head kolmanda maailma teadust.33,34 Tõsi küll, kolmanda maailma teadlastele on probleemiks kujunemas artiklite avaldamise kõrge hind OA-ajakirjades.35,36

    Avatud teadus ja röövpublitseerimine

    Tõsiseltvõetavates sõltumatutes OA-kirjastustes publitseeritavatel ajakirjadel on tippteadlastest toimetuskolleegiumid, rangelt järgitakse eelretsenseerimise nõudeid ning toimetused on mehitatud suure hulga professionaalidega. Näiteks MDPIs on üle 4000 töötaja, Frontier Media SAs üle 1400. Arvestades publitseeritavate ajakirjade arvu, on see suhteliselt isegi suurem kui traditsioonilistes kirjastustes, näiteks on Springer Natures üle 10 000 töötaja ja Elsevieris üle 8600. Avatud juurdepääsuga publitseerimise plahvatusliku kasv tõi teaduspublitseerimisse ka suure hulga nn röövpublitseerijaid (predatory publishers). Röövpublitseerijad nägid OAs kiire rikastumise võimalust, kasseerides ainult avaldamistasu samal ajal mitte midagi vastu pakkudes – ei eelretsenseerimist ega toimetamist. Eelretsenseerimata töid avaldades uuristasid röövpublitseerijaid avatud teaduse vundamenti ja tekitasid teadlaskonnas umbusku OA-kirjastuste vastu. Colorado ülikooli raamatukogutöötaja Jeffrey Beall37 pani tähele, et röövpublitseerijatel on hulk sarnaseid omadusi. Röövpublitseerijad toetuvad tihti tuntud teadlaste võltsitud identiteedile, kasutades gmail.com ja yahoo.com meiliaadresse. Nende toimetuste aadressid on fiktiivsed või on toimetus registreeritud tühermaale laoplatsile või on aadressiks vaid postkasti number. Aastail 2008–2017 avaldas Beall röövpublitseerijate musta nimekirja nn Bealli listis,37 kuhu kuulus 2016. aasta lõpul enam kui 900 kirjastust.38 See nimekiri oli pikka aega ainus teejuht eristamaks teadusajakirju rämps­ajakirjadest. Paraku oli kirjastuste musta nimekirja liigitamisel suur subjektiivne komponent, eriti nimekirja kasutamise lõpuaastail. Üks inimene, s.t Jeaffrey Beall, oli iseenesest juba kentsakas rollis, esindades korraga nii uurijat, süüdistajat, kohtunikku kui ka otsuse täideviijat. Bealli jõud ei käinud avatud juurdepääsuga publitseerimisest enam üle ja must nimekiri hakkas sisaldama arvamuspõhiseid hinnanguid. Beall pani mitu tõsiseltvõetavat OA-kirjastust musta nimekirja märkega „tõenäoline/võimalik röövkirjastus“.39 Nende hulgas oli suur hulk kirjastuse Hindawi ajakirju (nimekirja kantud 2010, nimekirjast eemaldatud 2011-2012), MDPI (2014, eemaldatud 2015) ja Frontiers Media SA (2015). 39 Seda tõenäosuslikku praktikat kritiseeriti laialdaselt põhjusel, et valskuses süüdistamine ei saa põhineda arvamusel, vaid saab olla ainult tõenduspõhine,39,40,41 samuti põhjusel, et kirjastuste musta nimekirja liigitamisel puuduvad selged kriteeriumid.42,43,44 Vastukaaluks mustale nimekirjale on loodud legitiimsete OA-ajakirjade nn valged nimekirjad, nt Directory of Open Access Journals (DOAJ, alates 2003. aastast)45 ja Open Access Scholarly Publishing Association (OASPA, alates 2008. aastast),46 kuhu teatud ajakirja vastuvõtmiseks tuleb täita selged ja ranged eelrentseerimise ja toimetamise kriteeriumid. Seepärast on arvatud, et ajakirjade mustad nimekirjad on ebausaldusväärsed ja soovitatud ajakirja valikul lähtuda valgetest nimekirjadest.23,42 Jeffrey Beall eemaldas oma nimekirja 2017. aasta alguses.3 Tänapäeval on OA-ajakirja hindamisel usaldusväärsena püsima jäänud DOAJ ja OASPA.47

    Avatud juurdepääsuga teadusajakirjad on tulnud, et jääda. Nende teke on toonud uudseid lahendusi teaduspublitseerimisse ja avardanud rahvusvaheliselt publitseerivate autorite geograafilist esindatust. Nii nagu traditsiooniliste kirjastuste publitseeritavate ajakirjade puhul, on ka OA-ajakirjade vahel suur erinevus nende mõjukuses. OA-ajakirju kirjastavad ka röövpublitseerijad, kes ei järgi üldlevinud kirjastamistavasid ja seetõttu pole neis ajakirjades ilmunud artiklid usaldusväärsed. Iga teadlane peab olema väga hoolikas, kui valib oma töö avaldamiseks sobivat ajakirja ja avaldama vaid ajakirjades, kus on hea kvaliteediga teaduslik eelretsenseerimine ja toimetamine.

    Ülo Niinemets on Eesti maaülikooli professor ja Eesti teaduste akadeemia akadeemik.

    Jätkub järgmises Sirbis artikliga „Terade ja sõkalde sõelumine pärast avatud teaduse revolutsiooni“.

    1 https://www.scilit.net. Kirjastused ise üldjuhul täpseid arve oma kirjastusportfoolio kohta ei jaga, kuid selle andmebaasi andmed lähevad hästi kokku kirjastuste veebisaitidel oleva infoga. Näiteks Springer-Nature publitseerib enda avaldatud andmeil 3000+ ajakirja.

    2 https://www.esa.org/publications/our-policies/publication-fee

    3 https://resource-cms.springernature.com/springer-cms/rest/v1/content/19770948/data/v13

    4 https://www.springernature.com/gp/open-research/journals-books/journals

    5 https://www.elsevier.com/authors/open-access

    6 https://www.elsevier.com/about/this-is-elsevier

    7 Fabio Di Bello, BJ Taylor, B. J. 2022, Author Informational Session. How to publish in Wiley open access journals. – OhioLINK 18. III 2022.

    8 https://en.wikipedia.org/wiki/History_of_open_access

    9 https://en.wikipedia.org/wiki/PLOS_One

    10 Traditsioonilistel kirjastustel oli erinumbri publitseerimiseks kaks võimalust, kas trükkida lisaks aastakäigu sees ilmuvatele tavanumbritele lisanumber või avaldada erinumber ühena tavanumbritest. Lisanumbrite tükkimine oli kulukas, sest ajakirjade tellijad nende eest eraldi juurde ei maksnud. Tavanumbrina trükkimine aga tähendas, et kõigi teiste eelnevalt aktsepteeritud erinumbriväliste tööde ilmumine lükkus edasi.

    11 Paolo Crosetto, Is MDPI a predatory publisher? – paolocrosetto.wordpress.com 12. IV 2021.

    12 Dan Brockington, MDPI Journals: 2015–2020. – danbrockington.com 29. III 2021.

    13 EGU and Copernicus Celebrate 10 Years of Interactive Open Access Publishing. Copernicus Publications 24. VIII 2011.

    14 https://www.frontiersin.org/about/peer-review

    15 Nikolaus Kriegeskorte, Open evaluation: a vision for entirely transparent post-publication peer review and rating for science. – Front Comput Neurosci 2012, 6, lk 79.

    16 https://everyone.plos.org/about-plos-one/

    17 Martin Caon, “Revise before review; Reject without review; Reject after review”: why manuscripts are rejected. – Australasian Physical & Engineering Sciences in Medicine 2018, 41(1), lk 3–5.

    18 Leonard Leibovici, Immediate rejection of manuscripts without peer review at the CMI. – Clinical Microbiology and Infection 2017, 23(8), lk 499.

    19 https://www.nature.com/nature/for-authors/editorial-criteria-and-processes

    20 Ajakirja PLOS One esimese peatoimetaja Chris Surridge (praegu ajakirja Nature Plants peatoimetaja) sõnavõtt Tartus 21. VII 2022 toimunud „New Phytologist Next Generation Scientists“ sümpoosiumi plenaardiskussioonis.

    21 Ana Marusic, Editors as gatekeepers of responsible science. – Biochemia Medica 2010, 20(3), lk 282–287.

    22 David M. Shaw, Bart Penders, Gatekeepers of reward: a pilot study on the ethics of editing and competing evaluations of value. – Journal of Academic Ethics 2018, 16(3), lk 211–223.

    23 Editors, Editorial. Revista de Sociologia e Política 2015, 23(54), lk 3–8. Ingliskeelne sisukokkuvõte: Lucas Massimo, Adriano Codato, On the immediate rejection of manuscripts without external peer review. – blog.scielo.org 10. VIII 2016.

    24 Vikas Menon et al., Why do manuscripts get rejected? A content analysis of rejection reports from the Indian Journal of Psychological Medicine. – Indian J. Psychol. Med. 2022, 44(1), lk 59–65.

    25 Phil Davis, P., Jun 21, 2010, PLoS ONE: Is a high impact factor a blessing or a curse? – scholarlykitchen.sspnet.org 21. VI 2010.

    26 Heather Piwowar et al., The state of OA: a large-scale analysis of the prevalence and impact of Open Access articles. – PeerJ 2018, 6, e4375.

    27 Bo-Christer, Publishing speed and acceptance rates of open access megajournals. – Online Information Review 2021, 45(2), lk 270–277.

    28 https://www.mdpi.com/anniversary25/blog/about-mdpi

    29 Ülo Niinemets, Terade ja sõkalde sõelumine peale avatud teaduse revolutsiooni. – Sirp 16. XII 2022.

    30 Brady D. Lund, Is academic research and publishing still leaving developing countries behind? – Accountability in Research 2022, 29(4), lk 224–231.

    31 W. Wayt Gibbs Gibbs, Lost Science in the Third World. – Scientific American 1995, 273(2), lk 92–99.

    32 Louise van Heerden, Susan Veldsman, Here’s one way to recover and protect Africa’s ‘lost science’. – theconversation.com 29. X 2015.

    33 Jonathan Iyandemye, Marshall P. Thomas, Low income countries have the highest percentages of open access publication: A systematic computational analysis of the biomedical literature. – PLoS One 2019, 14(7), e0220229.

    34 Frank Mueller-Langer, Marc Scheufen, Patric kWaelbroeck, Does online access promote research in developing countries? Empirical evidence from article-level data. – Research Policy 2020, 49(2), 103886.

    35 Franco M. Cabrerizo, Open access in low-income countries – open letter on equity. – Nature 2022, 605, lk 620.

    36 Tony Ross-Hellauer, Open science, done wrong, will compound inequities. – Nature 2022, 603, lk 363.

    37 Jeffrey Beall, Criteria for determining predatory open-access publishers (2nd edition) 2012. https://scholarlyoa.com/criteria-for-determining-predatory-open-access-publishers-2nd-edition.

    38 https://en.wikipedia.org/wiki/Jeffrey_Beall

    39 Phil Davis, Open Access “Sting” Reveals Deception, Missed Opportunities. – scholarlykitchen.sspnet.org 4. X 2013.

    40 Jaime A. Teixeira da Silva, Panagiotis Tsigaris, What value do journal whitelists and blacklists have in academia? – The Journal of Academic Librarianship 2018, 44(6), lk 781–792.

    41 Stuart Yeates, After Beall’s ‘List of predatory publishers’: problems with the list and paths forward. In Proceedings of RAILS – Research Applications, Information and Library Studies, School of Information Management, Victoria University of Wellington, New Zealand. – Information Research 2016, 22(4), paper rails1611.

    42 Monica Berger, Jill Cirasella, Beyond Beall’s List. Better understanding predatory publishers. – College & Research Libraries News 2015, 76, lk 132–135.

    43 Joseph D. Olivarez, Stephen Bales, Laura Sare, Wyoma vanDuinkerken, Format Aside: Applying Beall’s Criteria to Assess the Predatory Nature of both OA and Non-OA Library and Information Science Journals. – College & Research Libraries 2018, 79, lk 52.

    44 Paul Basken, Why Beall’s List Died — and What It Left Unresolved About Open Access. – The Chronicle of Higher Education 12. IX 2017.

    45 https://doaj.org/

    46 https://oaspa.org

    47 näiteks https://libguides.unbc.ca/scholarly-communication/open-access-journals ja paljude teiste teadusraamatukogude veebilehed.

    Ülo Niinemets, Terade ja sõkalde sõelumine peale avatud teaduse revolutsiooni. – Sirp 16. XII 2022.

    Terade ja sõkalde sõelumine pärast avatud teaduse revolutsiooni

     

  • Kas ja milleks vajame soolise võrdõiguslikkuse kava?

    ESTER ORAS

    Alates 2022. aastast kuulub soolise võrdõiguslikkuse kava (ingl gender equality plan) kohustusliku terminina kõigi Euroopa Liidu akadeemiliste asutuste kõnepruuki. Nimelt nõuab üks Euroopa teaduse juhtivamaid arengumootoreid, rahastusprogramm „Euroopa horisont“ („Horizon Europe“), et soolise võrdõiguslikkuse kava (SVK) oleks kõigi rahataotlejate koduülikoolides kas juba vastu võetud või vähemalt koostamisel, ning ilma sellele küsimusele jaatavalt vastamata taotlust esitada enam ei saagi.

    Eesti ülikoolidest ühena esimeste seas võttis Tartu ülikool SVK vastu 2021. aasta detsembris. Aastateks 2022–2025 on kirja pandud neli peamist eesmärki:1

    • suurendada liikmeskonna teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest ja näidata selle seoseid ülikooli põhitegevusega (õpe, teadus, ühiskonna teenimine);
    • edendada töötajaskonnas soolist võrdõiguslikkust,
    • kaasata juhtimiskogudesse ning otsuste tegemisse tasakaalustatult eri soost töötajaid,
    • edendada organisatsioonikultuuri, mis väärtustab kõikide liikmete võrdset kohtlemist, sh süvendada liikmeskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest ja seksuaalsest ahistamisest; pöörata tähelepanu probleemide ennetamisele ja lahendamisele.

    Kuigi esmapilgul kitsalt soolisele kuuluvusele viitav tegevuskava, on SVK elluviimine Tartu ülikoolis osaks laiemast võrdse kohtlemise programmist, väärtustades nii oma töötajate kui üliõpilaste hulgas võrdõiguslikkust, võrdsete võimaluste loomist ja inimeste väärikat ning väärtustavat kohtlemist.

    Olles mitmete Euroopa ja Eesti akadeemiliste asutuste soolise võrdõiguslikkuse võrgustike liige, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asepresident ja, mis salata, ka nooremapoolne akadeemiline naistöötaja ning kahe väikelapse ema, on mitmed SVK teemad mulle äärmiselt südamelähedased. Alljärgnevalt arutan SVK vajalikkuse ja võimalike kitsaskohtade üle just TÜ vastvalminud kava näitel. Püüan selgitada, miks on SVK vajalik mitte ainult akadeemilises maailmas, vaid ka organisatsioonikultuuri arendamise seisukohalt. Lisaks teen mõned ettepanekud, mis minu enda ja mitmete välismaiste teadusasutuste kogemuse põhjal on hädavajalikud SVK edukaks elluviimiseks.

    Milles on probleem?

    Nii mõnigi võib väita, et kogu SVK teema on ülepaisutatud heaoluühiskonna probleem ja küsida: „Miks sellist eraldi (naljaga pooleks ehk koguni naistega käitumise) juhendit üldse vaja on? Meie ajalugu ja komberuum pole ju kuidagi diskrimineerimise ning ahistamise märksõnadele üles ehitatud.“ Paraku räägib vähemasti akadeemilises kontekstis, aga kaldun arvama, et ka üldisemas organisatsiooni- ja juhtimiskultuuris neile seisukohtadele vastu statistika: soolise võrdõiguslikkuse kava andmetel oli Tartu ülikoolis 2020. aastal palgalõhe kõigi töötajate puhul 20% naiste kahjuks (akadeemiliste töötajate lõikes 14%), naisprofessoreid oli 26%, sh STEM ehk loodus- ja täppisteaduste valdkonnas pelgalt 11%. Enamikus meedias kajastatud ahistamisjuhtumites on ohvriteks naised. Mitmed rahvusvahelised uuringud on näidanud, et kõige suuremal hulgal kukuvad akadeemiliselt karjääriredelilt maha (noored) naisteadlased (nn leaky pipeline2) ja meeste tõus karjääriredelil toimub enamasti naiste omast kiiremini (glass ceiling3) ning Eesti pole siin erand.4 Kahtlemata panevad murelikult kulmu kergitama ka hiljutised soolise võrdõiguslikkuse indeksi (Gender Equality Index5) tulemused, mille järgi on Eesti soolise võrdõiguslikkuse näitajad 0,6 punkti võrra langenud, sealjuures kõige enam just otsustuskogude tasandil. Halenaljakas näide: hoolimata sellest, et olen kahe lapse ema, keskealise abielunaise staatuses ja kannan kaasprofessori ametinimetust on täiesti tõsises tööalases keskkonnas pöördutud minu kui „tüdruku“ poole (enamasti mehed, aga mitte ainult!). Kas see on kompliment, või näitab eelhäälestust? Kas tüdruku sõna maksab, kas tüdruk on võrdne meeste ja tippspetsialistidega juhtimisotsustes, tööülesannete jagamises ning tulemuste väärtustamises?

    Autor palus oma 5aastasel tütrel joonistada teadlast, mille peale ta vastas: „Lihtne, see on ju emme!“ Eeskujud on väga olulised.

    Nende probleemide päritolus on arvestatav osa teadusmaailma ajaloolisel kujunemisel, aga ka ühiskonna ootustel naistele ja nende rollidele, nagu näiteks kehtivad soostereotüübid ja harjumuspärased käitumismustrid. Eestis lubati naised ülikooli vabakuulajana alates 1905. aastast, täieõiguslike üliõpilastena aga alles kümme aastat hiljem.6 Esimene naisprofessor Tartu ülikoolis oli Alma Tomingas, kes nimetati ametisse alles aastal 1940. Pole keeruline mõista, miks lapsed, kellel palutakse joonistada teadlast, on hakanud alles viimasel kümnendil ka naisi kujutama, kuigi mehed domineerivad neis joonistustes väga tugevalt.7

    Vaadates üldist ühiskonna hoiakut, saame rõõmuga tõdeda, et jah, meil on naispeaminister, meil oli naispresident ja järjest rohkem on meediapildis näha naissoost juhtide ning naisettevõtjate esindatust. Aga – lihtsalt näitena – kui pealkiri à la „Eesti sai meespresidendi“ või „X ettevõtte nõukogust 65% on mehed“ ei klassifitseeru ilmselt uudisväärtuslikuks, siis ilmselt võiks see situatsioon kõrgendatud huvi pakkuda nn teise soo puhul. Kastutan justnimelt terminit „teine (sugu)“ (ingl the Other), nagu selle on ilmekalt sõnastanud Caroline Criado-Perez oma raamatus „Nähtamatud naised“ (Tänapäev 2021). Seal näitab autor rohkete juhtumiuuringute põhjal, kuidas enamik meie elukorraldusest alates autode turvavarustuse ja ravimite testimisest kuni ühistranspordi trajektooride või tualettide paigutamise kaardistamiseni põhinevad meeste parameetritel. Naisi, nende vajadusi ja andmeid pole arvesse võetud, kuigi see „teine sugu“ moodustab poole elanikkonnast ja erineb meestest mitte ainult füüsiliselt, vaid tihti ka tegevusvaldkonniti. Seetõttu on igati asjakohane küsida: kas oleme oma ajaloolises mälus ja kultuurilis-sotsiaalses harjumuspäras ikka nii vabad ja võrdsed? Kas me teadvustame, kuidas alateadlikud soopõhised ootused, mälupildid ja harjumused löövad välja töös ja eraelulistes suhetes?

    Tartu ülikooli SVK üks läbivaid eesmärke ning suurimaid tuleproove on sugude võrdväärne esindatus organisatsioonis, s.t eesmärgiks on proportsioon 40–60 ükskõik kumma soo suhtes ja seda nii töötajate üldarvu, ametipostide, erialade, üliõpilaste kui ka juhtimis- ja otsustuskogude lõikes. Ülikoolide puhul on statistikast selgelt näha, et kui veel doktoriõppes on naisi ja mehi küllaltki võrdselt, sh ka loodus- ja tehnikateadustes, siis teaduri ametikohalt kõrgemale liikudes näitab naiste osakaal langustrendi.8 Sealjuures on mehi märkimisväärselt vähem madalamatel akadeemilistel positsioonidel nagu õpetaja või (noorem)lektor. Mida selline olukord endaga kaasa toob? Madalamal ametikohal töötavad naised teenivad ka vähem palka (palgalõhe), on vähem esindatud otsustuskogudes, sest enamikku kuulutakse ex officio, täidavad üldiselt vähemprestiižseid tüütustöö ülesandeid nagu protokollimine, koosolekute ja kohvipauside korraldus, mis ei võimalda sama kiiret edutamist ega rahalist tunnustust, naiste hääl kõlab vähem ja nende vajaduste ja võimalustega arvestatakse vähem juhtimisotsuste tegemisel jne. Ja siit see pall veerema hakkab. Pall, mis pärsib maailma ja organisatsiooni põhiväärtusi: mitmekesisust, kaasatust, kestlikkust ning võrdseid võimalusi.

    Esimene samm: teadlikkuse tõstmine ja aktiivne sisekaemus

    TÜ SVK sõnastab ühe põhitegevusena liikmeskonna teadlikkuse tõstmise soolise võrdõiguslikkuse teemadel, sh õppe- ja teadustegevuses, ühiskonna teenimise valdkondades ja töökeskkonnas. Selle tarbeks plaanitakse töötajatele individuaalselt ja allasutustele, aga ka üldisemalt organisatsiooni juhtimiskultuuri arendamise ja ühiskonnaalaseid tegevusi. Alahinnata ei saa siinjuures ülikooli kui organisatsiooni üldist kuvandiloomet, mis aitaks kaasa soostereotüüpse mõtteviisi vähenemisele. Näiteks kavandatakse suurendada sooteadlikkuse temaatika osakaalu kõigis õppeastmetes ja ka õpetajate koolituses, et alustada kinnistunud rollikuvandite murdmisega juba varases koolieas. Digioskusi, autojuhtimist või kuulamis- ja tunneteväljenduskunsti peavad õppima nii poisid kui tüdrukud, söögitegemisest ja asjade parandamise oskusest rääkimata.

    Teadlikkuse suurendamisel on peamine roll asutusesisesel kommunikatsioonil ehk teisisõnu pideval ja eesmärgistatud teavitustööl pööramaks kõigi ülikooli töötajate tähelepanu soolisele ebavõrdsusele ja tasakaalu leidmise vajalikkusele. On vajalik rõhutada, et võrdõiguslikkuse temaatikast, SVKst ja selle eesmärkidest peaksid teadlikuks saama nii mehed kui ka naised, nii juhid kui ka mitteakadeemiline personal. Vaid nii, enda ja teiste probleeme, õigusi ja vajadusi teadvustades on võimalik midagi muutma hakata. Eraldi tegevustena on näiteks välja toodud sooteadlik värbamisprotsess, võrdsete karjäärivõimaluste loomine ning karjäärinõustamine ja mentorlus. Pikemas perspektiivis on kavandatud töö ja pereelu tasakaalu toetavad ning paindlikke töövõimalusi pakkuvad meetmed.

    Juba esimesel aastal on tähelepanu keskmesse võetud soolise palgalõhe temaatika, pakkudes muu hulgas TÜ statistikalehel esmakordselt avalikku ülevaadet meeste ja naiste palkade kohta.8 See on suur ja märgiline samm, sest võimaldab igal ülikooli töötajal võrrelda, kas tema tasustamine toimub võrdsetel alustel ning allüksuste juhtidel mõista, kus on käärid kõige suuremad. Statistikalehelt on muuhulgas huvitav näha, et osas valdkondades ning ametites esineb palgalõhet ka meeste kahjuks!

    Teine oluline fookusvaldkond on ülikooli töötajate värbamine ja nende tööülesannete komplekteerimine. Võttes arvesse soolise tasakaalu näidikuid võiks töökuulutustes selgelt väljendada ja rõhutada, et eriti on oodatud kandideerima naised (või ka mehed!) vastavalt vähem esindatud osapoolele. Sealjuures peaks ka valimiskomisjonides olema võrdsel määral esindatud eri soo- ja vanusegrupid. Olgu eraldi rõhutatud, et otsustuskogudes on ülimalt tähtis teadvustada alateadlikku erapoolikust (im­plicit bias) – just sedasama kodukootud soostereotüüpset suhtumist, mis paratamatult meie mõttemaailma ja harjumuspäraste toimemehhanismidega kaasas käib. Väike test selle näitlikustamiseks: hea lugeja, palun vasta kiiresti, kumb sugu seostub allolevate märksõnadega – kunst, aatom, esteetika, valemid, õpetamine, suhtlus, sekretär, juht?

    Aga sama tähtsana kui tööle värbamine tasub luubi alla võtta ka töötajate edutamine ja karjääri areng. Kas meestel ja naistel on võrdsed võimalused karjääriredelil edasi liikuda, kas arvestame mõlema soo puhul võrdselt karjääripausidega nagu lapsepuhkus, vanemate ja laste hoolduskohustused ja haigused; kas ühele soole on kõrgemad ootused – et naisprofessoriks saada, olgu tulemused vähemalt poolteist korda üle meeskandidaatidest või n-ö topelt tõestatud; kas elimineerime juhtivatelt kohtadelt (noored) naiskandidaadid, kuna soovime „heatahtlikult“ neid niigi kiirel töö- ja pereelu ajal lisanduvatest juhtimiskohustustest säästa; kas stardipalga pakkumine on sooti erinev või kui kiiresti võtame naisi ja mehi jutule palgaläbirääkimisteks; kas ajutised ja osakoormusega töölepingud võiksid olla ka sooliselt segregeeritud? Kõik need ja paljud sellesarnased küsimused taanduvadki lõpuks akadeemiliste töötajate karjääriredeli pulga kõrgusele ja ajale, mille jooksul ülespoole tõustakse. Siit edasi ei ole omakorda vaja teha palju ajutööd, et saada jälile palgalõhele või (noorte) naisteadlaste töölt lahkumise põhjustele.

    Digioskusi, autojuhtimist või kuulamis- ja tunneteväljenduskunsti peavad õppima nii poisid kui tüdrukud, söögitegemisest ja asjade parandamise oskusest rääkimata. Pildil Taavi Kotka tehnoloogiakool HK Unicorn Squad.

    Kuidas jõuda kohale?

    Teadlikkuse tõstmine on küll tingimata vajalik, aga see ei juhtu iseenesest. Üks äärmiselt tähtis teema, mis SVK rakendamiseks ja edukaks elluviimiseks vajab põhjalikku läbimõtlemist ja planeerimist, on küsimus, kuidas jõuda SVK teemadega ülikooli liikmeteni.

    Leian, et just teadlik ja pidev teemakeskne kommunikatsioon on siin määrava tähtsusega. Ühekordsed teavitusaktsioonid on küll head tähelepanuäratajad, aga mingi (tabu)teema jõuab inimeste teadvusesse ja normaliseerub siiski pigem pideva meeldetuletuse ning teema teadliku ülalhoidmise kaudu. Võrdluseks ehk mäletame, et oli aegu, kus koduvägivallast või laste koolikiusamisest ei räägitud, kus psühholoogi juures käimine võis näida nõrga inimese tunnusena. Alahinnata ei saa ka üldist turundus- ja personalipoliitika osa suuremas pildis, ühiskondlike muudatuste ja ootuste juhtimises ehk kui sarkastiliselt ja stereotüüpselt küsida: kas ülikooli nägu ja kõneisik on pigem prillide ja halli habemega meesprofessor või punapäine kontsakingadega noor naisteadlane? Ühe näitena on TÜ SVKs muu hulgas välja toodud, et ürituste sõnavõttude ja konverentside puhul ning meediakajastuses tuleks lisaks ekspertiisile silmas pidada ka soolist ning vanuselist tasakaalu. Kuidas muidu saavad lapsed ja noored, aga ka vanaemad-vanaisad signaali sellest, et edukas programmeerija võib olla nii keskealine kolme lapse isa kui ka noor naisettevõtja, et massispektromeetri taga võib vabalt töötada nii kuuekümnendates keemik kui kolmekümnendates nooremteadur, et ülikooli valdkonna juhid või rektoraadi juhtivliikmed ei pea olema enamasti meessoost.

    Teine võimalik komistuskivi seostub isikute ja ametitega, kes peaksid SVK täideviimise ja monitoorimise eest vastutama. Esmajärjekorras oleks vajalik SVK teadlikkust tõsta tippjuhtkonna seas, sest tahame või mitte, juht on eeskuju ja sihiseadja, kes kujundab organisatsiooni suhtumist ning väärtusi. Siit edasi liikudes kipuvad praktilisemad SVK eesmärgid aga olema struktuuriüksuse juhi ja töö vahetu korraldaja pärusmaa. Kui nüüd see keskastme juht ei teadvusta SVKs välja toodud probleeme või ei näe neid üldse probleemidena ning seda ei kommunikeerita ka ülaltpoolt, siis on vähetõenäoline, et midagi muutuma hakkaks. Ühe lahendusena TÜ SVKs pakutud koolitustel osalemine on küll tänuväärne, kuid praktika on näidanud, et juhtival positsioonil olevad isikud (eriti teadus- ja õppetöös aktiivselt osalevad professorid) on paraku viimaste seas, kes vabatahtlikus korras koolitustel osaleda tahavad või seda jõuavad. Üks variant oleks kohustuslik täiendõpe/koolituspäev SVK teemal, aga võib arvata, et igasugune kohustuslik kord tekitab pigem vastumeelsust kui poolehoidu. Et teemasse süvenemist lihtsustada võiks seetõttu lisaks kaaluda näiteks üksuse juhtide üks ühele konsultatsioone SVK spetsialistidega, et kaardistada oma valdkonna-instituudi probleemkohti ja luua konkreetsete mõõdikutega tegevuskava. Teine ja ehk motiveerivamgi, kuid arusaadavalt raskemini teostatav, oleks võtta arvesse SVK teemadega tegelemist ja paranenud mõõdikuid näiteks valdkondliku ja institutsionaalse raha jaotamisel, n-ö preemiat, kui SVK teemal pingutatakse ja olukord pisitasa paraneb. Kaaluda võiks ka mitterahalist tunnustust kõige edumeelsemale ja SVK teemadel aktiivselt tegutsevale instituudile, mis tõstaks allasutuse mainet nii organisatsiooni sees kui ühiskonnas. Igatahes tuleks leida motivaator, et lisaks tippjuhtkonnale leiaksid ka keskastmel tegutsevad juht­isikud põhjuse ja soovi SVK eesmärkide saavutamisega tegeleda.

    Töö- ja eraelu piir(itus)

    Akadeemilises elus on töö ja eraelu ühildamise (work-life balance) temaatika ikka veel natukene tabuteema. Kuvand teadlasest on alati olnud ja justkui peaks olema fanatismimaiguline. Teadlane on isik, kel pole probleemi hilisõhtuste töötundide või mitmenädalaste väliekspeditsioonidega. Ta mõtleb ka õhtusöögilauas lahendusi uuele võrrandile või võtab puhkuse ajal vastu kiireloomulisi kõnesid hädas juhendatavatelt. Nädalavahetuse seminarid, hilisõhtused koosolekud (kui õppetöö ja teadustöö tehtud!) ning kõrtsilaua taga jätkuvad vestlused osakonna arengukavast või pika perspektiivi strateegiast, aga ka puhkuseaegsed töömeilid või suisa n-ö puhkusevaen (milleks küll seda sundi veel vaja?!) kipuvad olema akadeemilise maailma normaalsed osad. Kummastust ja üllatumist võivad tekitada avaldused, et nädalavahetustel ja õhtuti ma tööd ei tee, või et eelistaksin, kui nädalavahetusel töömeile ei saadeta. Unistan teavituskampaaniast „Kell on juba 18 – mine parem koju lapsega mängima!“. Ja soovitan igal akadeemilisel töötajal jalutada Tartus Inglisilla alla ning lisaks värske õhu nautimisele lugeda ning mõelda, mida tähendab sentents otium reficit vires.

    Pereteema on töö- ja eraelu kontekstis aga täiesti omaette küsimus. Üks mõjukas fakt TÜ SVKst: „Ülikoolis oli 2020. aastal lapsehoolduspuhkust kasutanud 178 töötaja hulgas kõigest 6 meest (3,4%), kusjuures meessoost akadeemiliste töötajate seas lapsehoolduspuhkust ei kasutatudki.“

    See tekitab esiteks küsimuse, kas meesteadlastel lapsi ei olegi, või et miks nad ei soovi kasutada riigi pakutavat heldet vanemapuhkuse võimalust. Aga pöördvõrdelisena, kas tõesti on naisteadlase vanemaks saamisel lapsega kojujäämine ainu(õige)valik?

    Et teatud ajaks lülitavad end töömaailmast välja ja peavad sinna naasmise problemaatikaga tegelema naised, aga mehed mitte, kuigi iibe tõstmiseks justkui pingutavad mõlemad sugupooled. Lisades võrrandisse nüüd ka fertiilse ea temaatika, ilmneb selle „traditsioonilise pereväärtuse“ jõhkrus eriti teravalt: olles mõneks ajaks karjäärirongilt maas varases iseseisvuva teadlase staadiumis – ajal, mil ennast tõestada ja üles töötada, et karjääriredelil tõusma hakata – on märkimisväärselt keerulisem naasta ja olla teadustulemustelt samaväärne tööd edukalt jätkanud meeskolleegidega või tõestada juhile oma väärtust nii rahalises kui ametikoha ja ehk koguni edutamise mõttes. Arvestama peab ka eluolu korraldust, sealhulgas hoolduskohustuste nagu lasteaia- ja koolilogistika jaotust, kodutöid jne, mis on küll, tõsi, viimastel aastatel üha võrdsemaks muutumas, aga on kaheldav, kas kõigis peredes. Tolmuimejaga toimetav või kartuleid kooriv issi on vast järjest tavapärasem kodunähtus, aga kuue nädala jagu tööreisi tõttu eemal olev või leibkonna sissetulekust üle poole koju toov emme vist pigem veel mitte.

    Kolm soovitust tulevikuks

    Esimene ja kõige tähtsam samm SVK loomiseks ning elluviimiseks on soopõhiste andmete kogumine ja avalikustamine. Et teele asuda, peab omama alguspunkti ja sihtmärki, teisisõnu, andma aru, kus hetkel ollakse ja kuhu jõuda tahetakse. Andmetel on jõud – neile toetudes ja neid visualiseerides saame näitlikustada probleemi tõsidust, tuua välja faktid, mitte põhineda tunnetusel ja (küsitaval) isiklikul kogemusel. Sama rõhutab ka eelmainitud Caroline Criado-Pereze raamat, kus piltlikult näidatakse, et vaid andmeid lauale lüües hakkavad naised astuma esimesi samme oma õiguste kaitsmisel ja võrdse kohtlemise temaatikaga tegelemisel. Samamoodi loodi andmete jõul ka kuulus 1999. aasta „MIT Report9“, kus ülikooli naisteadlaste võrdse kohtlemise küsimustele jõuliselt tähelepanu juhiti. TÜ SVK raames alanud soolise palgalõhe andmestiku kogumine ja põhjuste analüüs on siin suurepäraseks näiteks, millel, usun, on märgatav mõju. Ma tahaks näha naist, kes on rahul, et ta teenib sama kvalifikatsiooni ja staažiga mehest 17% vähem palka. Samamoodi tasuks kaardistada ka näiteks palkade finantsallikaid (püsivad vs. projektipõhised, millel on otsene seos töökohakindlusega) ja pakutavat stardipalka, koondamis- või koormuse vähendamise juhtumeid, aga ka edutamise kiirust ja töölt lahkumise põhjusi soolises ja vanuselises lõikes. Kui erilisi kääre kahe grupi vahel ei esine, on ju kõik hästi, kui esineb, on suure tõenäosusega tegemist soolise diskrimineerimisega ja sellega tuleb tegeleda. Kindlasti peaks andmekogumises soo aspektile lisama ka vanuselise mõõtme.

    Mitmed SVKga alustanud välisülikoolide kõneisikud on rõhutanud juhtkonna toetuse tähtsust. Tahame seda või mitte, juht on eeskuju. Kui tema näeb probleemi ja selle sisu, on suurem võimalus, et see jõuab ka väga erinevate alluvateni, leiab reaalset tegevusvastukaja ja tõsiselt võtmist asutuse eri astmetel. Lisaks juhtide poolehoiu ja mõistmise saavutamisele aitaks kava elluviimisele märkimisväärselt kaasa organisatsioonisisene tugi­struktuur, mis koondaks nii akadeemilisi kui mitteakadeemilisi töötajaid. Luua võiks soolise võrdõiguslikkuse spetsialistide tuumiktöörühma, kes SVK elluviimise ja erinevate alateemadega jooksvalt tegelema hakkaks, ning mille kõrval ja kellega koostöös tegeleksid selle rühma esindus- ja rakendusrühmad või kõneisikud valdkonniti ja/või instituuditi. Ideaalis võiks selle võrgustiku hulgas olla eraldi kõneisik, justkui organisatsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. See inimene võiks olla ühtaegu nii usaldusisik kui ka avalik SVK-nägu, kelle poole saavad kõik töötajad pöörduda mis tahes SVK-teemalise institutsioonipõhise probleemiga (palgalõhe kaardistamine, juhtpositsioonide sooline jaotumine, uute töötajate valimisprotseduurid) individuaalsete nõustamisteni (mh ahistamisküsimused). Pean tingimata vajalikuks justnimelt ülikooliülese kõne- ja esindusisiku rolli, kellel oleks neutraalne ja sõltumatu hindaja positsioon SVK teemade tõstatamisel, lahendamisel ja vaatlusel, sest paljud SVK teemad sumbuvad tihti n-ö oma inimeste ringis lahendamise, ringkaitse ja „meil-on-alati-nii-olnud“ mentaliteedi tõttu, millest institutsioonisisese isikuna on väga keeruline välja murda (ei hammusta kätt, mis sind toidab).

    Viimaks tasuks kaaluda teadlikumat ja eesmärgipärast tegevust diskrimineeritud osapoole võimestamiseks ja julgustamiseks. Siia alla võiks kuuluda koolitus-, mentorlus ja coaching-programmid, kovisioonirühmad jne. Suureks abiks on kõik, mis lubab kogemusi vahetada, võrrelda, ennast arendada ja teistelt õppida, kas siis ametlikus või mitte­ametlikus vormis. Samuti peaks oma asutuse liikmetele pakkuma turvalist ja vajadusel anonüümset teavitusprotseduuri diskriminineerimis- ja ahistamisjuhtumite puhuks, aga muu hulgas ka selle protseduuri tutvustamist kõigis allasutustes. Vaid nii suureneb teadlikkus ja vaid nii kasvab alt-üles-nõue võrdse kohtlemise arendamiseks.

    Lõppsõna

    Kuigi akadeemilises maailmas oli SVK loomise taustaks ühelt poolt ülalt tulnud sundus, on mul väga hea meel, et Tartu ülikool otsustas siin minna sisulise, mitte formaalse lahenduse teed. Nagu TÜ SVKs on tabavalt sõnastatud, võrdõiguslikkus aitab parimal moel rakendada olemasolevat inimressurssi ja nende vaimset potentsiaali ülikooli ja ühiskonna hüvanguks. [—] Omakorda on selles alusdokumendis sedastatud, et mitmekesisemad teadusgrupid on innovaatilisemad ja edukamad, nad suudavad mõelda rohkematele aspektidele, sealhulgas arvestada eri sihtrühmade vajadustega ning on paremini võimelised looma ühiskonna ootustele vastavaid lahendusi.

    Loodan, et eelnevaga suutsin näidata, et SVK pole sugugi järjekordne naisõiguslaste aktsioon, vaid oluline stiimul ja juhtkiri võrdse kohtlemise esmapilgul nähtamatute kitsaskohtade teadvustamisel ja võrdse kohtlemise juurutamise pikemal teekonnal, ja seda mitte ainult ülikooli kontekstis, vaid mis tahes organisatsiooni tasandil alates eraettevõtetest, riigiasutustest ja vabatahtlikest kogukondadest, aga miks mitte ka perekondlikul tasandil. Kuigi suuremal määral on nii TÜ kui teiste Euroopa riikide SVK ridade vahele kirjutatud naissoole suunatus, olen veendunud, et eduka rakendumise puhul võidavad SVKst kõik, nii mehed kui naised, vanad ja noored. TÜ SVK on omamoodi kui esimene linnuke, mille põhipunktidest leiab ühest küljest õppimis-, teisalt arengupotentsiaali nii teiste ülikoolide kui ka mitteakadeemiliste organisatsioonide jaoks. Lõpuks on ju küsimus õigluses ja võrdsetes võimalustes – kes ei tahaks neid demokraatliku maailma põhiväärtusi kinkida iseendale ja oma lastele, olgu ta siis tütar või poeg.

    Ester Oras on Tartu ülikooli arheoloogia ja analüütilise keemia kaasprofessor, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asepresident, L’Oréal-UNESCO „Naised teaduses“ 2022. aasta konkursi võitja.

    1 Tartu ülikooli soolise võrdõiguslikkuse kava 2022–2025.

    2 Kathleen E. Krogan, How the entire scientific community can confront gender bias in the workplace. – Nature Ecology & Evolution 2019, volume 3, 3–6.

    3 Kendall Powell, Beyond the glass ceiling. – Nature 2007, 448, 98–100.

    4 Anne Kahru, Naised teaduses koroona-ajal, ent mitte ainult sellest. Toim Raili Marling jt, Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis III. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, Tallinn 2021, lk 196–198.

    5 Soolise võrdõiguslikkuse indeks

    6 Katre Tatrik, Täna 100 aastat tagasi lubati naised Tartu ülikooli pärisüliõpilasteks. – ERR 17. VIII 2015.

    7 Anne H. Kerkhoven et al., Gender Stereotypes in Science Education Resources: A Visual Content Analysis. – PlosONE 16. XI 2106.

    8 https://statistika.ut.ee/

    9 A Study on the Status of Women Faculty in Science at MIT. Massachusetts Institute of Technology 1999. 

  • Miski ei ole tegelik

    OLIVER LAAS

    Näitus „Crawl Out Through the Fallout“ EKKMis kuni 18. XII, kuraator Marco Laimre, kunstnikud Camille Laurelli, Keiu Maasik, Martin Buschmann, Reimo-Võsa Tangsoo ja Marco Laimre.

    Düstoopiliste videomängude mängimise kogemusele keskendatud näitusel „Crawl Out Through the Fallout“1 astuvad kuraatori kõrval üles Camille Laurelli, Keiu Maasik, Martin Buschmann ja Reimo-Võsa Tangsoo. Järgnev ei ole näitusearvustus, vaid katse asetada näitus mängukultuuri ja selle praktikate konteksti.

    Rollimängud

    Videos „Nina“ (2022) näitab Laimre oma avatari (mängutegelase) elu rollimängus „Fallout 76“ (2018). Digitaalsete rollimängude eelkäijateks on lauamängud, näiteks „Koopad ja draakonid“ („Dungeons & Dragons“, 1974), kus mängijad seiklevad enda loodud tegelas(t)ega kõrvaltegelaste ja vaenlastega asustatud maailmas. „Fallout 76“ on 1997. aastast alguse saanud digitaalsete rollimängude seeria seni viimane mäng. Nende mängude üheks eripäraks on 1940.–1960. aastate „aatomiajastu“ disaini ja tuumahirmude segamine filmiseeriast „Mad Max“ tuntud postapokalüptiliste maastikega.

    Rollimängudel on tavaliselt keskne lugu, mis mängu edenedes lahti rullub. Kohati pakub kõrvaltegelaste antud ülesannete täitmine võimaluse kogeda väiksemaid ja kesksest loost sõltumatuid lugusid. Kirjandusteoorias nimetatakse mudellugejaks hüpoteetilist lugejat, kellel on teksti mõistmiseks vajalikud eelteadmised ja pädevus ning kes loeb ja tõlgendab teksti üldjoontes autori eeldatud viisil.2 Ka mängude puhul saab rääkida mudelmängijast, kes mängib mängudisaineri eeldatud viisil. Sarnaselt empiiriliste lugejatega ei jää ka empiirilised mängijad alati ette antud piiridesse. Mängijad kasutavad mängude pakutavaid semiootilisi ressursse – objektid, maailm, tegelased jne – oma lugude etendamiseks, eirates kohati mängu keskset lugu või peaeesmärki. Üheks näiteks võiks olla vegan run ehk liha söömist eeldavate mängude läbimine liha söömata. Videos „Nina“ on Laimre samamoodi kasutanud mängu „Fallout 76“ semiootilisi ressursse oma lugude loomiseks.

    Kunstimäng ja misogüünia

    Camille Laurelli segameedia installatsioon „Superliminal“ (2022) koosneb mitmest teosest: koos Romain Seini ja Madis Kursiga loodud videomängust „Hunnik“ („The Pile“ 2019–2022), relvakoopiatest koosnevast seinainstallatsioonist „Relvanäitus (Lõõgastus)“ („Armory Show (Détente)“, 2016–2022), digitrükkide seeriast „Uudiste voog“ („News Feed“, 2022), Thompsoni püstolkuulipilduja tehnilistest joonistest „Chicago Typewriter” ja Tomy Pocketi mängudest koosnevast readymade-teosest. Laurelli teost saab käsitada kunstimängu ehk esteetilise elamuse pakkumiseks loodud videomänguna. Üheks varajaseks näiteks võiks olla „Trigger Happy“, 1998) – klassikalisest mängust „Sissetungijad kosmosest“ („Space Invaders“, 1978) inspireeritud kunstimäng, kus tulnukate asemel peab mängija tabama ekraani ülaosast alla laskuvaid lauseid Michel Foucault’ esseest „Mis on autor?“.

    Keiu Maasiku videos „Üks mäng Erangelit“ (2022) näidatakse mängu „PlayerUnknown’s Battlegrounds“ (PUBG). Tegemist on mitme mängijaga internetimänguga, kus üksteisega võisteldakse, võidab viimane ellu jäänud mängija. Videot saadab vestlus eesti mänguri Kadi Kuusmanniga. Jutuks tuleb e-sport (rahaliste auhindade nimel videomängudes võistlemine), mängivate naiste olukord videomängumaal, vägivaldsed videomängud ja mängivate meeste misogüünia. Misogüüniast hakati rahvusvahelises meedias ohtralt rääkima seoses 2014. ja 2015. aastal aset leidnud internetiahistamise kampaaniaga, mille sihtmärkideks olid feministlikud ja progressiivsed ideed ning neid mängutööstuses esindanud naised.3

    Marco Laimre installatsioonis „Miski ei ole tegelik“ („Nothing is Real“, 2022) leidub ristviitamist ja piiride hägustamist.
    Camille Laurelli segameedia installatsiooni „Superliminal“ üks osis on Thompsoni püstolkuulipilduja tehnilised joonised „Chicago Typewriter”.

    Ristviitamine

    Reimo-Võsa Tangsoo kineetilisest installatsioonist ja fotost koosnevas teoses „Postapokalüptiline LOOP“ (2022) keskendutakse aja kulgemisele nii videomängudes kui ka neist väljas. Inspiratsiooniallikaid on mitu, aga peamiselt osutab teos eespool jutuks olnud seeria „Fallout“ neljandale mängule.

    Filmides, romaanides ja jutustustes kasutatakse sageli süžee ja jutustuse kestuse erinevuse võtet.4 Näiteks Odüsseuse teekond koju võtab aastaid, aga selle jutustusena esitamine mõned tunnid. Videomängude puhul lisandub siia veel mängimise aeg ehk mängimisele kulutatud aeg väljaspool mängu ja mänguaeg ehk aja kulgemine mängu sees. Näiteks seeria „Fallout“ mängude keskse loo aeg võib seista (narratiivi edasi viivaid sündmusi ei ole) kuni mängija maailmas ringi kondab ja asju kogub või oma tegelase arendamiseks juhuslike vastastega võitleb. Samal ajal mänguaeg (näiteks öö ja päeva vaheldumine mängus) kulgeb edasi ning liigub mängimise ajast palju kiiremini. Tangsoo subtiilne installatsioon keskendubki sellest erinevusest tulenevale kummastusele.

    Martin Buschmanni fotoseeria „Apalatšide päevik“ („Appalachian Diaries 2104“, 2022), koosneb kaheteistkümnest seeriast „Fallout 76“ tehtud pildist. Tegemist on mängude kuvatõmmiste ehk virtuaalse fotograafiaga. Selle levikule on kaasa aidanud nii videomängude graafika areng fotorealismi suunas kui ka kuvatõmmiste tegemist hõlbustava funktsionaalsuse lisamine üha suuremale arvule mängudest. Mõningatel puhkudel on virtuaalselt pildistatavaid mänge modifitseeritud fotogeenilisuse suurendamise eesmärgil. Buschmanni seeriat saadavad humoorikad väljavõtted virtuaalse fotograafi komandeeringupäevikust, kus on segunenud viited tegelikkusele ja mängude virtuaalsetele maailmadele. Sellesarnast ristviitamist ja piiride hägustamist võib leida ka Marco Laimre installatsioonis „Miski ei ole tegelik“ („Nothing is Real“, 2022), mis koosneb mängus „Cyberpunk2077“ (2020) avatarile kuuluvast autost tehtud kuvatõmmisest ja Laimre aiast välja juuritud õunapuu kännuga objektist.

    Mäng ja elu

    Johan Huizinga on kirjutanud oma klassikalises teoses „Mängiv inimene“, et mängimist ümbritseb maagiline ring, mille sees kehtivad ainult mängu reeglid ning kuhu ühiskonna ettekirjutused ajutiselt ei ulatu.5 Varem aredaks peetud virtuaalse ja reaalse piir on tehnoloogilise arengu ning muutuvate arusaamade valguses hägustuma hakanud. Mõned uurijad leiavad, et ka Huizinga maagiline ring on hägune6 ning mäng ja mänguväline elu mõjutavad teineteist vastastikku. Marco Laimre kureeritud näitus demonstreerib selle seisukoha paikapidavust praktikas.

    1 Pealkirjas osutatakse ameerika näitleja, muusiku ja helilooja Sheldon Allmani laulule. 1960. aastal andis Allman välja albumi „Rahvalaulud XXI sajandiks“ („Folk Songs for the XXI Century“). Tema kirjutatud laulusõnad olid seotud ulmeteemadega ning ta kasutas külmast sõjast tingitud militaarset sõnavara (aatomipomm, radioaktiivne tolm, tuumahirm). Laulu „Crawl Out Through the Fallout“ sõnu on kasutatud videomängus „Fallout 4“. „Fallout“ viitab radioaktiivsele tolmule.

    2 Umberto Eco, Six Walks in Fictional Woods. Harvard, Harvard University Press, 1994.

    3 Nick Wingfield, Feminist Critics of Video Games Facing Threats in ‘GamerGate’ Campaign. – The New York Times 15. X 2014. https://www.nytimes.com/2014/10/16/technology/gamergate-women-video-game-threats-anita-sarkeesian.html

    4 Seymour Chatman, Coming to Terms. Ithaca ja London: Cornell University Press, 1990, lk 110.

    5 Johan Huizinga, Homo Ludens: A Study of the Play Element in Culture. London: Routledge & Kegan Paul, 1949, lk 19-20.

    6 Katie Salen ja Eric Zimmerman, Rules of Play: Game Design Fundamentals. Cambridge, MA: The MIT Press, 2003, lk 94.

  • ,

    Olulised asjad. Tulevikku mäletavad asjad

    URMAS LÜÜS

    Tuimade fallostena kõrguvad monumendid näivad kalgid, kindlameelsed, muutumatud, kuid meedias ja meeltes on need hingestatud, elavad salaelu. Mitte küll nagu filmis, kus muuseumis öösel skulptuurid ja topised jalad alla võtavad, põrgu valla päästavad, hommikuks aga ontlikult kohale tagasi kobivad. Veergudelt võib leida, kuis punamonumendid levitavad okupatsioonimeelsust, äratavad taas haudades suikunud vägede vaenu, ornamendid stalinistlike hoonete seintel deklareerivad õelalt allutatust.

    Füüsiline sõda pole kirjutamise aegu veel Maarjamaale jõudnud, küll aga semiootikalahingud. Oleme tähenduste sõjas. Pärast Narva tanki eemaldamist toodi Jaanilinna selle koopia, toruga Eesti poole. Samas suunas lasti ava­pidustustel ka saluuti – semiootilised tühipaugud purustamaks piirikive.

    Meenub Torma Vabadussõja mälestussammas, soome arhitekti Ivari Anttila kavandatud, näoga ida suunas põlvitav sõdur-Kalevipoeg, valmis mõõga ja kilbiga värsket omariiklust kaitsma. Vaenutuultega saabunud punaväed värbasid Kalevipoja oma ridadesse ja keerasid postamendil näoga läände fašismi tõrjuma. Hitleri jõudude edenedes reetis Kalevipoeg punased ja ta keerati taas itta. Uuele vastupealetungile asunud idajõud keerasid Kalevite poja veel korraks silmitsi läänega, enne kui tükkideks õhkisid ja kalmistumüüri äärde vedelema jätsid.1 Sealt leiab need praegugi. Kuigi pole kontrollinud, võib arvata, millises suunas taastatud monument oma relvastatud pilgu on kinnistanud.

    Kalevipoja „tants“ tähistab hästi Teises ilmasõjas siinseid inimesi solgutanud lahingukeeriseid. Tundub, nagu oleksid kõikjal kujud jalad alla võtnud. Rahvad on läinud üle ilma monumentide vastu sõtta. Teisel pool ookeani puuakse Kolumbuseid. Inglismaal löödi hiljuti Churchill kasti nagu meie Joala. Salakomisjonide koostatud salastatud nimekirjade alusel jääb igal nädalal kümneid monumente teadmata kadunuks. See meenutab kahtlaselt vanaema mälestusi nooruspäevilt.

    Eesti akadeemilisusega väestatud sepakunsti isa Heino Mülleri sõnadega on ilus kõik see, mis seisab püsti. See mõte sobitub freudiliku vaatega isastest falloslikest vormidest, nagu keskväljakule või parkidesse püsti aetud tootemmonumendid, ja emastest vulvalikest õõnesvormidest, nagu on kapid, riiulid ja sahtlid. Sedasi jaguneb mees- ja naisenergia avaliku ja privaatse ruumi vahel. Avalikkuses seisavad tähtsad asjad: vabadus, võrdsus, vendlus. Mehelikud üllad ideaalid: solidaarsus, õiglus, tõde. Asjad, mille nimel võideldakse, mille nimel surrakse, mille nimel peab mees olema. Nii pole ka imestada, et avalikus ruumis asuvate fallostega kaasneb üksjagu võitlustes karastunud mehelikku agressiivsust.

    Me ajavaim ei soosi erekteerunud tõivetlikku mõtlemist. Toimib horisontaalselt leviv kaasamine. „Riigipeal“ pole kunstiliselt häda, kuid see kuulub Pätsuga samasesse aega. Jupsiva ja laguneva klaasist vabadusristi materjali idee pärineb 1970ndatest ja 1980ndatest, kui monumentaalklaas oli suure au sees, kuid jätta XXI sajandil kasutamata võimalus, mida pakub Vabaduse väljaku üleminek Harjumäe bastioni nõlvaks, on avaliku ruumi suhtes kuritegelik. Memoriaale rajatakse elavatele, et nende mälu saaks surnute toel püsida. Vabadusristi kompleksi kiviservad on palistatud väikeste nublakatega, et takistada rulatajate trikitamist. Laotame surnutele suure vastutuse oma taaga eest. Rulatajad justkui häbistaksid eluandnuid, võtaksid neilt au ja väärikuse.

    Kas poleks õigem kujundada see nõlv maastikulahendusega rulapargiks, püstitada ekspressionistlikus stiilis paekivi­rampe ja slaidimise torusid-ääriseid. Noorte trikitajate peletamine pole austusavaldus eluandnute mälestusele, sest nii, nagu nemad langesid vabaduse eest, võitlevad ka rulatajad vabaduse nimel, mis sest, et pistavad riigikorra asemel rinda hoopis gravitatsiooni kammitsatega. Kui kujundus kannaks välja väärika võimaluse rivistada paar korda aastas üles noorkotkad ja kodutütred, kes on eelmise päeva rulatamisest katkised põlved vormiriietega katnud, olemegi saanud linna südamesse aateid kandva põlvedeülese sõlmpunkti.

    Kõlab naiivselt, kuid provokatsioon pole üdini meelevaldne, sest praegu ollakse tarbetus nullpunktis. Minge suveõhtul lammutamisohus Maarjamäe memoriaalile. Rahvast pungil tasandid, noored-vanad, õlu, ühekordsete grillide šašlõkitoss, otse merele loojuv päike, romantika, igasuunalised võimalused edasi jalutada, kohalolu, trikiratturid – elu. Mis on vabaduseristil vastu panna? Üksikud pilti tegevad turistid, ajaveetmiseks sobimatu kalk kivi, linnakeskuse müra, enamasti tühjus. Mälestusel, millel pole argiaskeldajaga sidet, pole ka tulevikku.

    Seistes silmitsi igavikulisuse all ägiseva vabadusristiga, ei tundugi selle lagunemine sedavõrd morjendav. See sütitas utoopilise mõttemängu: mis oleks, kui reglementeerida suured rahvuslikkuse ja kangelaslikkuse sümbolfallosed sundkorras konstruktsioonilt modulaarseks ja kindla aja jooksul amortiseeruvaks. See mõte on kantud jaapani pühamute arhitektuurist, millest kuulsaim on Ise tempel Kansai maakonnas.2 Pühamu lammutatakse ja rajatakse taas iga 20 aasta järel. Teadmised ehitusvõtetest antakse vanematelt põlvedelt noorematele, sajad tuhanded inimesed langetavad küpresse, kannavad puitu, kruusa ja kive. Iga põlvkond saab oma Ise templi.3

    Kas me ei peaks ka vabadussambaid, leinavaid emasid ja tundmatuid sõdureid „Teeme ära“ laadis lööktöö käigus taasrajama, sest niipea kui puudub kriitiline mass töökäsi, et memoriaal rekonstrueerida, vajub ka mälestis/mälestus unustusse. See sunniks iga 20 aasta tagant üle küsima, mille paganama päralt ma seekord kaevama, kruusa tassima, liiva valama, prusse tarima ja tuhandeid nimetähti graveerima lähen. Miks on see mulle tähtis? Mida tähendab ühine vastutus.

    XV–XIX sajandil rajati Saksa aladel hüdroloogilisi maamärke, mida nimetati näljakivideks. Põudade põhjustatud näljahädade aegu paigutati jõgedesse veepiiri tähistavad kivid, mille nägemine pidi tulevastele põlvedele meenutama ohtu ja meelestama kriisiaegsele kasinusele. Ühele Elbe jões lebavale kivile on raiutud: „Kui sa mind näed, siis nuta“ („Wenn du mich siehst, dann weine“). Samasuguseid tsunamikive leiab Jaapani rannikualadelt: need märgistavad piiri, mille taga võivad hiidlained ehitised purustada. Need ei mälesta minevikku, vaid tähistavad tuleviku alles juhtumata õnnetusi. Inimese mälu on lühike: vaevalt on jõudnud lahkuda need, kes mäletasid viimast ilmasõda, kui hukumootor pöörded üles võtab. Vanu asju meenutavad vanad kivid huvitavad väheseid. Kes vana asja mäletab, sellel silm peast välja. Sellega koos ei nähta aga enam ka ohtu. Tuleb süvitsi uurida mineviku mustrite seaduspärasusi, raiuda need kolmanda maailmasõja monumentidele. Õigesti mõtestatud punamonumendid tähistavad radikaliseerunud võimumonopole, poliitilist polariseerumist, kriisist kriisi taarumist, humanistlike väärtuste pragmaatilisuse vingus lämbumist, salakomisjonide salakirju … Nii on see olnud ja nii saab olema.

    1 Tadeáš Říha, Roland Reemaa, Laura Linsi, Nõrk monument: pjedestaalialused arhitektuurid. Park Books, 2018, lk 11.

    2 Alari Allik, Mitu elu on ühel majal? Rmt: Eesti ekspositsioon XIII rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. Eesti Arhitektuurikeskus, 2012, lk 47.

    3 Felix Oinas, Kandle müütiline algupära. Rmt-s: Tuul heidab magama. Tallinn 1999, lk 62.

  • Eesti keskmine suhe

    PILLE-TRIINU MAISTE

    „… sinule“, koreograafid ja esitajad Tatjana Romanova ja Gert Preegel, dramaturg Laura Kvelstein, helikujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskujundaja Anton Andrejuk, visuaalne kujundaja Eliise Selisaar, kunstnik Eva Orupõld. Esietendus 18. XI Sõltumatu Tantsu Laval.

    Isiklike lugude või tundmuste jutustamine laval on nõudlik formaat, mis eeldab loojalt oskust oma loomingust distantseeruda. Kui minusugune kirjaneitsi võtab kätte ja teeb eraelul põhineva jutustuse maha, siis ei tohiks autor võtta seda isiklikult ega arvata, et tema probleemid pole tähelepanuväärsed. Loomingu avaliku esitamisega jõuab paraku isiklik kogemus igasuguste inimeste silme ette ning sellest tulenevalt on ka vältimatu, et mõne vaataja arvates on laval lahti rulluv lugu ja selle rääkimiseks valitud vahendid natuke mööda, võib-olla lausa valed. Just niisugune tunne, et midagi on ikka väga mööda, haaras mind Sõltumatu Tantsu Laval esietendunud lavastuse „… sinule“ puhul.

    „Lavastuses „… sinule“ uuritakse paarisuhteid, paarina koos olemist, tundeid, mõtteid ja lahendusi nendele olukordadele, mida leidub meie ühiskonna igas paarisuhtes.“ Piletimüügikeskkonnas välja reklaamitu kõlab küll väga armsalt, ent isegi praeguses Eestis, kus EKRE toetus püsib järjekindlalt 25% läheduses, juba üpris naiivselt. Kuidas üldse saab rääkida üldistatavalt mingist armastusest ja paarisuhtest tänapäeval, mil sugu kui kontseptsioon ja sellega kaasnevad rollid on lääne peavoolumeedias põhimõtteliselt kehtetuks tunnistatud? Praegu, mil näeme üheainsa hiirekliki järel, kuidas „toimivad paarisuhted“ Iraanis võivad ühe riidehilbu seljast heitmise pärast lõppeda surmanuhtlusega.

    Lavastuses „… sinule“ (Gert Preegel ja Tatjana Romanova) uuritakse paarisuhteid ja paarina koos olemist.

    Eks see olegi keeruline. Mulle paistab, et ainult ühe paari klišeesid täis topitud lugu edasi andes kahjuks lausa võimatu. Sama hästi võiks ju ideaalne ja kõigile vastuvõetav suhteformaat kuuluda näiteks Sidile ja Nancyle, Romeole ja Juliale või hoopis Jackile ja Rose’ile. Viimase kahe superpaarikese puhul pean oluliseks igaks juhuks meelde tuletada, et nende „suhted“ kestsid alla nädala. Nii nagu pole ilmselt päriselt olemas seda keskmist eestlast, keda vahel kiputakse statistiliseks näiteks tooma, pole küllap olemas ka Eesti keskmist suhet, mida kõnealuses tantsulavastuses väidetavalt kehastatakse. Niisiis võib üpris kindlameelselt väita, et universaalse suhteüldistuse tegemiseks pole ühe paarikese lood kunagi eriti pädenud, mistõttu jääb segaseks, miks on valitud sellise teema käsitlemisel paaristantsuline ja võrdlemisi lineaarsena mõjuv formaat.

    Nagu utopistlike ülesandepüstituste puhul sageli, tuleb ka seekord tunnistada, et lavastuse reklaamtekst ja välja kukkunud tulem erinevad dia­metraalselt. Lavastus „… sinule“ jääb universaalsest üldistusest väga kaugele: umbes 45 minutit kestva duetiga esitletakse tantsuliselt ühe (loodetavasti ikkagi fiktsionaalse) paari nuttu ja nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda täis suhet. „Vana hea“ traditsioonilise peremudeli järgi on naine, nagu ikka, tilluke tallaalune. Mees on mingil häguseks jääval põhjusel ängi täis ja muudkui rapib. Kuigi tantsijate omavaheline keemia on märgatavalt olemas ja kohati võiks isegi öelda, et hea, siis nende kehade disproportsioon on niivõrd suur, et tugeva ja söaka, vägivallatsejale vastu seisva naiskarakteri loomiseks (nagu tegijad lavastusele järgnenud vestlusringis öeldu põhjal tegelikult on soovinud) oleks pidanud lavastuse koreograafia olema sootuks teistsugune.

    Tundelisusest ja universaalsetest suhteprobleemidest rääkida soovivale lavastusele ei aita sugugi kaasa ka lavakujundus, mis juba enne, kui tantsijad üldse lavale jõuavad, tekitab tundmuse, et nüüd marsivad lavale Andres ja Krõõt ning kohe-kohe hakkavad laval lahti rulluma küllaltki depressiivseid suhteid kätkevad elujuhtumid Vargamäel. Laes rippuv roostik on silmale kena vaadata, kuid kooskõlas linastes toonides kostüümide ja peamiselt ikkagi maariietuseks peetavate suurte roheliste kalamehekummikutega ei saa küll terviku tõde-ja-õiguslikkusest mööda vaadata.

    Sama kehtib ka helikujunduse kohta, kus siin-seal on muidu isegi huvitava heliplaani sisse pikitud kirikukellade kurjakuulutavaid lööke. See kõik lihtsalt karjub: „klassikaline vägivaldne patriarhaalne suhtemudel“. Seda enam et umbes 75% lavastuse ajast on naiskarakteril nutunägu peas ja kehahoiak graatsilistele liigutustele vaatamata pigem rauge ja mehe liikumismotiivide suhtes alluv.

    Hea, et otsustasin etendusele järgnenud vestlusringi jääda. Seal selgus, et autorid on püüdnud patriarhaalse vägivallasuhte kujutamist (läbi raskuste) iga hinna eest vältida. Paraku pean vaatajana ütlema, et sellele püüdele ja raskuste ületamisele vaatamata on välja kukkunud just vastupidi: seda on ekstreemselt rõhutatud. Jah, lavastuses leidub ka ilusaid ja võluvaid seiku, kuid korduv motiivistik (tüli-tüli-leppimine) jätab siiski kulunud ja üheplaanilise mulje.

    Samuti selgus kurb tõsiasi, et teos ei olegi fiktsioon, vaid Tatjana Romanova on püüdnud selle lavastusega omaenda suhtetraumasid terapeutilises võtmes läbi töötada. See on ju väga tore ja armas viis tants oma tarbeks ära kasutada, kuid selliste läbielamiste (kas või kaudses võtmes) lavaletoomise vajalikkus jääb siiski küsitavaks, kuna kunstiliselt mõjus see põgus teraapiasessioon etteaimatavalt ja igavalt.

  • In memoriam Rein Raudsep 1. XII 1940 – 22. XI 2022

    Igavikku on lahkunud avara silmaringiga põhimõtte- ja tahtekindel, hingesooja suhtlemiskultuuriga teadusjuht ja tulemuslike geoloogiliste uuringute korraldaja. Temas oli tähelepanelik ja osavõtlik suutlikkus ka arvamuste lahknemisel ühismeelseks jääda, arutlemistel edasiviivate tulemusteni jõuda.

    Rein Raudsep sündis 1. detsembril 1940. aastal Tallinnas. Tema juured on Juuru lähistel Raplamaal. Rein lõpetas 1959. aastal Rapla keskkooli ja 1965 Tartu ülikooli geoloogia erialal. Ta asus tööle Eesti geoloogiakeskuses geoloogina, jätkas peatselt vanemgeoloogi ja grupijuhina, 1990–1999 teadusdirektorina. Põhiliseks uurimisvaldkonnaks kujunes Eesti alamordoviitsiumi oobolusliivakivi ja fosforiidi lasundi litoloogia, tekkelugu ja kasutamisvõimalused. Erialaseid teadmisi täiendas ja rakendas Rein 1975–1978 geoloogia uuringute grupijuhina Alžeeria geoloogiateenistuses SONAREM. 1984. aastal kaitses ta geoloogia-mineraloogiakandidaadi kraadi teemal „Rakvere fosforiidirajooni tootsa kihindi litoloogia“. Koostöövalmina oli Rein mitme Eesti geoloogilist ehitust ja maavarade geoloogiat käsitleva kogumiku kaasautor ja koostaja. Aastatel 1999–2010 töötas Rein keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhatajana. Tema panus Eesti maapõuepoliitika põhialuste väljatöötamisel ja ka kogu geoloogilise ehituse uurimisel on märkimisväärne. Ta oli Eesti geoloogiateenistuse taasloomise vajaduse üks põhjendajaid.

    Täies vastutustundes on Reinu allkiri ühena paljudest üleskutsel „Eestimaa geoloogidele“ fosforiidi ennatliku kaevandamise peatamiseks (Sirp ja Vasar 1. IV 1988). Asjatundliku visionäärina oli Rein fosforiidisõjas üks Pandivere paese kõrgustiku puhta „põhjaveekübara“ hüdrogeoloogilise mudeli kujundamise ja veekaitseala loomise algatajaid ja elluviijaid. Rein põhjendas fosforiidi ökosotsiaalselt ja majanduslikult säästliku kaevandamise võimatuse Eestis lähiajal, rõhutades uuringute jätkamise mõistlikkust kaugema tuleviku huvides.

    Vastutusvõimelise suhtlejana esindas Rein Eesti avalikku huvi mitmes rahvuslikku ja rahvusvahelist koostööd korraldavas ühenduses: aastast 1990 Eesti maavarade komisjonis, 1992. aastast Eesti Rahvuslikus Geoloogia Komitees, 1995. aastast Euroopa Geoloogiliste Mälestiste Kaitse Assotsiatsiooni (ProGEO) volikogus, 2005. aastast oli ta Euroopa Geoloogialiitude Assotsiatsiooni president.

    Kutsetöö kõrval kujunes Rein üheks Eesti Geoloogia Seltsi tegevuse mootoriks, olles aastatel 1998–2002 ka selle president. Eesti Paeliidus rahvuskivi säästliku kasutamise ideede generaatorina oli ta aastail 2002–2006 paeliidu paevanem. Rein Raudsep on autasustatud 1988. aastal Baeri mälestusmedaliga, 2017. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

    Kolleegid jäävad Reinu meenutama sihikindla elutarga südamesooja juhina, sõbrana, eelkõige abikaasa, isa ja vanaisana, usaldusväärse teekaaslasena läbi sündmusrikka elu.

    Eesti Keskkonnaministeerium

    Eesti Geoloogiateenistus

    Eesti Geoloogia Selts

    Eesti Paeliit

    Rein Einasto

    Kalle Suuroja

Sirp