Toeta
Otsi

Aliis Aalmann

  • Sel reedel Sirbis

    Sirbi vahelt leiad Eesti Kultuurkapitali 2023. aasta I jaotuse vihiku

    JUHAN SOOMETS: Ühe ja lõpmatuse vahel
    Holger Looduse „18 kevadist hetke“ on lihtsa, kuid geniaalse idee ja perfektse teostusega näitus, millest osasaamine nõuab aega ja vaimset pingutust.
    Holger Looduse näitus „18 kevadist hetke“ Kai keskuses kuni 30. IV.
    Teekond Noblessneri galeriidesse on tugevalt eelhäälestatud: konkurentsitult uhkeim mikrorajoon, mille iseloomulikke eksterjööre kasutavad taustapildina luksusbrändid, profiilipildina ka edevam rahvas, juhul kui Bali, Dubai ja Tenerife vaated on ammendunud.

    PEET KASK: Maksuküüru saab kaotada nii, et see läheb riigikassale maksma null eurot
    Maksuastmete küsimuses on Reformierakond ja Isamaa olnud aastakümneid omaenda loodud dogma kammitsais.
    Reformierakonna üks valimislubadusi oli kaotada üksikisiku tulumaksuseadusest maksuküür. Ilus ja vajalik lubadus, aga kahjuks on selle elluviimine paariks aastaks edasi lükatud põhjendusega, et maksuküüru kaotamine läheks liiga kalliks muudatuseks. Enne tuleks riigi eelarve tasakaalu, õigemini, sellele lähemale viia. Kui maksuküüru kaotamine oleks riigikassale kallis, siis ei jää praegu tõesti muud üle kui oodata. Aga maksuküüru saab ka nii kaotada, et see riigi rahakotti õhemaks ei tee.

    MIRT KRUUSMAA: Mõelgem loomingulisemalt lastetu ja töökohustuseta tulevikule
    Oleks iseäralik isikliku vabaduse ettekäändel halvustada vanemlusest loobunuid kui liigisekaid.
    Viimaks olen ise selles eas, mil need teemad rohkem kõrva riivavad, kuid viimastel kuudel on meedias üha enam esil konflikt inimeste soovide, näiteks vähem töötada ja lapsi saada, ning riigi sotsiaalteenuste pakkumise vahel. Ma pole veel täielikult veendunud, kas tegu on tõelise konfliktiga või võimetusega demograafilise kriisi (juba sõna „kriis“ surub nähtusele peale konfliktiolukorra) üle loominguliselt, panetunud loogika priilt mõelda. Arvutus on aga igavalt tervemõistuslik ja kõigile teada: vähem tööealisi võrdub vähem makse, mis omakorda tähendab, et soov vähem lapsi saada ja vähem töötada on probleem.

    ILMAR VENE: Immanuel Kanti kirjad. Filosoofi 299. sünnipäevaks
    Iga Kantilt pärinev paberileht hakkas omaette väärtuseks muutuma alles XIX sajandi viimase kolmandiku aegu, kui oli kaikunud üleskutse „Tagasi Kanti juurde!“.
    Prantsusmaa rahvusraamatukogu kohta saab lugeda, et seal peetavat suurimaks rariteediks Pascali „Mõtete“ autograafi. Bibliotheca Universitatis Tartuensis ei suuda Euroopa metropoliga võistelda, kuid ometi leidub ka Tartus manuskripte, mida sobiks võtta Pariisis asuva uunikumi analoogina. Jutt käib Immanuel Kanti kirjavahetusest, nii hunnitust vaimuväärtusest, et see oli pikemaks ajaks laenatud Saksamaale, kus tegeldi Königsbergis tegutsenud suurmehe teoste ja kirjavahetuse üllitamisega.

    HELI REIMANN: Siis, kui „Jazzkaart“ veel polnud
    Sama kirev, kui on küpsest noorusest pulbitsev „Jazzkaar“, on kogu Eesti džässifestivalide traditsioon, mis sai alguse rohkem kui seitse aastakümmet tagasi.
    „Jazzkaar“ ja aprill käivad Eestis kokku nagu PÖFF ja november või vabariigi aastapäev ja veebruar. Juba 34 aastat tuksub kevadine ootusärevus õõtsuvate džässirütmide tempos. Festival on pidu, loob uue aegruumi, parema maailma, mis eristub argitoimetustest, -kogemustest ja -tähendustest.

    MARELI REINHOLD: Konkreetne, külm ja vaatlev
    Elame digirevolutsiooni ajal, seda nii igapäevaelus kui ka kunstis. Kunsti ja selle välja ei jäta puutumata ei tehisintellekti loodu ega vestlusrobotii abi kunstikriitika kirjutamisel. Revolutsioonile omaselt kätkeb ka digirevolutsioon endas keerulisi nüansse ning selle lõpptulemust on võimatu ennustada. Siin on aga esimene konks ses suures ja keerulises loos: katsetasin nimelt tehisintellekti võimekust kritiseerida tehisintellekti loodud kunsti.

    25 aastat varjatud valu. Tristan Priimägi vestles Davy Chouga
    Nüüd eesti kinodes jooksev „Tagasi Seouli“ on üks eelmise aasta paremaid prantsuse filme. Või, kas siis ikka on prantsuse film? Režissöör Davy Chou on kambodža päritolu, aga Prantsusmaal sündinud ja üles kasvanud, „Tagasi Seouli“ aga toimub hoopis, nagu pealkirigi ütleb, Lõuna-Koreas. Film oli Kambodža nominent parima rahvusvahelise filmi Oscarile, ja kui see kõik tekitab mõningat segadust, on see igati kohane, sest „Tagasi Seouli“ räägibki identiteedi lõhestumisest läbi ühe julge ja mitmetahulise naiskarakteri.

    Loe ka mängufilmi „Tagasi Seouli“ arvustust!

    Suure sihini viib palju väikeseid samme. Merle Karro-Kalberg vestles Pärtel-Peeter Perega
    Mõni nädal tagasi valmis sektoritevahelise koostööplatvormi SA Rohetiigri eestvedamisel „Ehituse teekaart 2040“, kus antakse jõuliselt juhiseid, mida ja kuidas teha, et vähendada valdkonna CO2 jalajälge.
    Tegevuskava koostaja, tehnikaülikooli rohepöörde nõunik ja värske riigikogu liige Pärtel-Peeter Pere toob välja, et CO2 suure jalajälje on põhjustanud meil suuresti valglinnastumine, ning selgitab, et linna laialivalgumisele saab piiri panna, tehes kavas juhatatud sihtkohani jõudmiseks julgeid otsuseid.

    Kodu lasteaia, poe, muuseumi ja elamustänava lähedal. Merle Karro-Kalberg vestles Egle Nõmmojaga
    Linna naaber Tartu vald on arendajate ja uue kodu otsijate seas populaarne. Hoogu on sellele piirkonnale andnud eeskätt ERM, millest pool asub Tartu valla maal. „Kodu viie minuti kaugusel kesklinnast“, reklaamiti eluaset Raadil veel mõni aasta tagasi.
    Järgnevalt räägib vallaarhitekt Egle Nõmmoja lähemalt, kuidas linnalähedane omavalitsus plaanib ehitustegevust nii, et tagajärjeks ei oleks monotoonne põllupealne magala.

    ART LEETE: Lääne-Siberi põliselanike naftamässud
    Põlisrahvastel on oma mured, sõda tõstab need ilmsiks. Hantide ja neenetsite peamine probleem on nafta.
    Põliselanike probleemid on Venemaal olnud justkui väikesed ja kohaliku tähtsusega, aga mingi rahulolematus tuleb aina esile igal pool ja kogu aeg. Põlisrahva muresid pole lihtne märgata, eriti kui need ilmnevad ükshaaval. Alles vaadates läbi aja ilmneb sündmuste muster.

    ENELI KINDSIKO, HELEN POLTIMÄE: Mida rohkem, seda uhkem. Mitmest intervjuust piisab?
    Teadusmaailmas domineerib kvantitatiivne uurimisviis ning suur osa ajakirjade retsensentidest ja toimetajaskonnast on samuti kvantitatiivse koolkonna esindajad. Seetõttu rakendavad retsensendid tihtipeale ka kvalitatiivse uuringu hindamisel alateadlikult või teadlikult kvantitatiivsele uuringule omaseid kvaliteedikriteeriume ja isegi sõnavara (nt eeldatakse hüpoteeside testimist, heidetakse ette valimi väiksust). Seega pole ka ime, et suur osa avaldatud kvalitatiivsetest uuringutest püüab meeleheitlikult kvantitatiivset uuringut imiteerida – selline on ju ootus. Kõige ilmsem näide kvalitatiivsete uuringute kvantifitseerimisest on see, kuidas aastate lõikes on intervjuude valimid, tehtud intervjuude arv teadusartiklites ebamõistlikult suur.

    PEEP EHASALU: Soome kirjandusaasta auhinnatud
    Nii nagu Eestis, lüüakse ka Soomes häirekella, et poisid loevad aina vähem. Selle tulemus on meeste kahanev osakaal kirjanike ja kirjandusauhindade laureaatide seas.
    24. märtsil kogunesid Soome Instituudis tõlkijad, kes vahendavad soome kirjandust eesti keelde ja vastupidi. Millised Soome kirjandustipud ootavad tõlkimist ja miks, rääkis Finlandia kirjandusauhindade žürii esimees, kirjandusuurija Veli-Matti Pynttäri. Soome lastekirjandusest andis ülevaate Merja Aho Soome Kirjanduse Teabekeskusest (Fili).

    MARGUS OTT: Argidialektika XVI. Mõnulemine ja pingutamine
    Tahan olla mõnusasti ja mugavalt. Nii, et miski ei sega ega häiri. Kuid see tahtmine ise juba eeldab pingutust. Selles on võrdlus praeguse mittemõnusa ja loodetava mõnusa vahel, millele lisandub soov liikuda ühest teise ning selleks nõutav pingutus. Või siis võrdlus praeguse mõnusa ja ähvardava mittemõnusa vahel, pluss soov jääda esimesse ja vältida teist. Mõnulemine nõuab tugevasti pingutamist. Pingutamine on mugavasse äraolemisse sisse kirjutatud: olgu millenagi, millesse peab jõudma, või siis millenagi, milles tuleb püsida.

    Arvustamisel
    Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale“
    Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“
    XVII rahvusvaheline koorifestival „Tallinn 2023“
    kontserdid: Pärnu Linnaorkestri „Õhtu virtuoosidega“ ja ERSO „Distant Light“
    näitused: teamLabi „Hõljuvad õied igavikumeres“ ja Regina-Mareta Soonseina „Pulss“
    Ugala teatri „Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“
    Migrek Managementi „Elajannad“
    Aurora Nova ja Kanuti gildi saali „Valge jänes, punane jänes“
    teatri Piip ja Tuut „Tallinna karud“
    lühimängufilmide kassett „Kadumise lühikursus“

  • ,

    Kumu ekraanile jõuab ökodokumentaal-põnevik

    Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sari jätkub üliaktuaalse ökodokumentaal-põnevikuga.

    Filipiinidel asuval imekaunil Palawani saarel asub üks maailma vanimaid, suurimaid ja liigirikkamaid vihmametsi, millest ampsavad üha kopsakamaid tükke turismikuurorte rajavad arendajad ja nende tegevust toetavad poliitikud, aga ka metsatöösturid, kaevandajad ja ebaseaduslikud maahõivajad.

    Austraalia ajakirjanik ja filmitegija Karl Malakunas näitab oma põnevusdokumentaalis „Delikado”, kuidas põliselanikest aktivistid riskivad oma eluga, et päästa hindamatu väärtusega metsa ja maad, mida paljud inimesed peavad oma ainsaks koduks.

    „See on üks kõige ohtlikumaid kohti maailmas, kus olla metsakaitsja,” kuulutab juba avatiiter.

    Filmi pealkiri „Delikado” tähendab tagalogi keeles korraga „habrast” ja „ohtlikku”.

    Kolmapäeval, 19. aprillil kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse Tallinna Botaanikaaia teadur Mari Sild.

    Sissepääs prii.

    Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

    Vaata lähemalt siit.

  • ,

    Arsi projektiruumis avatakse Eesti Kujurite Ühenduse kehadele keskenduv näitus

    Kolmapäeval, 19. aprillil kell 18.00 avatakse ARSi projektiruumis Eesti Kujurite Ühenduse grupinäitus

    „Iga inimene on sündides kildudena laiali“.

    Näitus vaatleb inimkeha kui orgaanilist, muutuvat, habrast ja samas vastupidavat mateeriat, mis on keerulises suhtes inimese sisemaailma ja seda ümbritseva keskkonnaga. Tuues kokku eesti vanema ja noorema põlvkonna skulptorite teosed, milles kehal on oluline roll kanda, esitavad kuraatorid küsimusi: “Millistel kehadel on ühiskonnas koht ja mis rolli mängib visuaalkultuur selle kujundamisel? Miks peab tihti maailmaga kohanduma indiviid ja mitte vastupidi? Kuidas suhestuda iseenda ja ümbritseva maailmaga tervislikult?”

    Näitusel osalevad kunstnikud Johannes Luik, Kert Elliott Mägi, Sarah Nõmm, Terje Ojaver, René Reinumäe, Paul Rodgers & Anne Daniela Rodgers, Berit Talpsepp-Jaanisoo, Nele Tiidelepp ja Marta Vaarik.

    Näituse kuraatoriteks on Mikk Lahesalu ja Kerly Ritval.

    Ülemaailmsele skulptuuripäevale 29. aprillil on oodatud vormi võtmise töötuppa igas vanuses kunstihuvilised. 19. mail Arsi päevadel olete oodatud kuraatori tuuridele. Näitus jääb avatuks 19. maini.

    Mikk Lahesalu on vabakutseline kuraator ja kultuurikorraldaja, kes töötab tihti sotsiaalselt laetud kaasaegse kunstiga. Ta on lõpetanud kunstiteaduse eriala Leideni ülikoolis Hollandis. Viimati on ta kureerinud KKEKi videokunsti üritust „Spiraalköites“.

    Kerly Ritval on vabakutseline kuraator ja kultuurikriitik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse – ja visuaalkultuuri bakalaureuse ning omandab samas ülikoolis magistrikraadi. Hiljuti on ta kureerinud grupinäituse “Ükssarvik” Rüki galeriis Viljandis ja Islandi kunsntiku Katrin Inga Jonsdottir Hjordisardottir soolonäituse “Welcome to the Land of Love” Listvali galeriis Reykjavikis.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Eesti Kunstnike Liit ja EKA Üliõpilasesindus

     

  • ,

    Eesti Tervisemuuseumi näitus unest ja magamisest piilub une salapärasesse maailma

    Kuidas inimesed magavad ning mis toimub meie kehaga une ajal? Eesti Tervisemuuseumi uus näitus „Uneversum. Näitus unest ja magamisest“ piilub magamistuppa ning pöörab tähelepanu une väärtusele ja tähtsusele meie igapäevases elus. Näitus on avatud 14.04.2023–17.11.2024.

    Iga kolmas eestlane on mõnes eluetapis kokku puutunud unetusega. Uneaja lühenemine ja rahuliku une puudus avaldavad mõju nii vaimsele kui füüsilisele tervisele, töövõimele, lisaks ka oodatavale elueale. Eesti Tervisemuuseumi unenäituse „Uneversum. Näitus unest ja magamisest“ eesmärk on väärtustada und kui füüsilise, vaimse ning emotsionaalse stressi leevendajat ja võimekuse taastajat. Näitusel jagatakse praktilisi näpunäiteid parimaks puhkuseks ning soovitusi kõigile, kes peavad oma unetervise eest hoolitsemist oluliseks. Lisaks näitusele on avatud ka virtuaalnäitus „Unelood“ eestlaste värvikatest unenägudest ning Leila Arefjevi fotoseeria „Unenäod“.

    Näituse kuraator Ülle Kask selgitab, et viimased 10 aastat on uneteadus väga palju edasi arenenud ning praeguseks on teaduspõhist materjali piisavalt, et teha unest korralik ja silmaringi avardav ülevaatenäitus. Ta lisab: „Nüüdseks võime ka kindlalt väita, et hea uni pole ajaraiskamine või luksus, mida endale aeg-ajalt rohkem lubada, vaid bioloogiline vajadus ning kõige vajalikum tegevus. Inglise neuroteadlane Matthew Walker nimetab und intrigeerivalt „revolutsiooniliseks imerohuks”, mis parandab mälu, teeb ilusaks, vähendab söögiisu, pakub kaitset haiguste eest, suurendab õnnetunnet ja pikendab eluiga.“

    Näitusega kaasneb ka publikuprogramm ning peagi on võimalus osa võtta muuseumitundidest ja teematuuridest. Näituse valmimisel olid konsultantideks mitmed eksperdid, nende seas kopsu- ja unearst Erve Sõõru, Kristi Arendi, Monika Uustalu, Aile Pilberg, Krister Põllupüü ja paljud teised. Näituse tegemist toetasid Eesti Teadusagentuur, Eesti Kultuurkapital ja Muinsuskaitseamet.

    „Uneversum“ on kolme Tallinna vanalinna muuseumi ühisnäitus, mis käsitleb une erinevaid tahke. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum siseneb „Uneversumisse“ maikuus, mil avatakse näitus unenägudest ja inspiratsioonist. Oktoobri lõpus laieneb näitus lisaks Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumisse, kus uuritakse aja ja ruumi mõju unele. Rohkem infot leiab kodulehelt uneversum.ee.

     

  • ,

    Vanessa cardui. Kaija Kesa näitus galeriis Kunstiaken

    Vanessa cardui
    Kaija Kesa graafika näitus
    Galerii Kunstiaken näituseaknal avatud 12. maini 2023

    Graafik Kaija Kesa avas Tallinna vanalinnas, Eesti tarbekunsti ja graafika galeriis Kunstiaken näituse, kus peategelane on Vanessa cardui ehk ohakaliblikas. Kui ilmastik ja loodus soosivad, siis liblikas avab soojas õhus tiivad ning lendab oma täies hiilguses. Ka inimene sirutab oma tiivad, kui ta selleks on valmis.

    Suured ööliblikad sündisid Kaija Kesal mõeldes Narvale ja seal asuvale Pimeaiale. Nende vaikusest kantud lend kulgeb üle Eestimaa, sealt edasi Venemaale ja kaarega Ukrainasse. Nende tiibadelt pudeneb helgust, valgust ja hingesoojust, mida meil on praegusel ajal liiga vähe. “Iga liblikat luues mõtlesin tänutundega Ukraina kunstnikele Oksana ja Ivanna Stratiychukile, kes siin Eestis mulle ja teistele kunstnikele mokulito tehnikat õpetasid,” on kunstniku saatesõnad oma näitusele.

    Sel näitusel, mis on Vene tänava tarbekunstigaleriis Kaija Kesal juba viies, on väljas paari viimase aasta looming, peamiselt klassikalises kuivnõela tehnikas trükitud graafilised lehed ning Jaapanist pärit mokulito ehk puu litograafia tehnikas loodud teosed.

    Kaija Kesa portree galeriis

    Kaija Kesa (snd 1978) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat, täiendas end Tampere Meedia- ja Kunstikoolis animatsiooni erialal, jätkas EKA-s interdistsiplinaarsete kunstide erialal ja vahetusüliõpilasena Edinburgi Ülikooli kunstiosakonnas skulptuuri erialal, omandas magistrikraadi. Kesa looming on enamasti inspireeritud loodusest ja ökoloogis-eetilisest mõtteviisist ning inimese sisemaailma arenguvõimalustest. Rikkalike tehniliste võimalustega kunstivorm graafika on kunstniku peamine väljendusvahend.

    Alates 2000. aastast osaleb nii kohalikel kui rahvusvahelistel näitustel ja projektides. Alates 2009. aastast juhib ühist graafikastuudiot graafika.ee, korraldades erialakursuseid ja töötubasid. Kesa on Eesti Kunstnike Liidu liige ning kuulub Eesti Vabagraafikute Ühenduse juhatusse. On pälvinud Network Baltic noore graafiku laureaadi tiitli.

    Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid, samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat. Näituseaknal on olnud ligi väljapanekut.

     

     

  • Quo magni id quaerat vitae.

    Quo magni id quaerat vitae.

    Perspiciatis cumque odit atque pariatur. Facere optio voluptatibus velit perspiciatis fugit explicabo mollitia minus. Corrupti quae distinctio qui architecto vero voluptate rerum assumenda. Aut adipisci et et itaque porro reprehenderit cumque est.

    Aut molestias ab aliquam impedit. Architecto est quaerat totam facilis aspernatur. Sit ab aut voluptatem autem in ut itaque.

    Voluptas assumenda impedit adipisci unde. Accusamus et quasi et sit dignissimos nihil consequatur quis. Expedita pariatur saepe cum delectus distinctio quod nisi placeat. Quisquam temporibus dignissimos sint ut ratione repellendus tenetur et.Hic voluptas modi accusamus at. Commodi dolor qui aut blanditiis eos amet. Dolores sequi veniam blanditiis voluptas numquam cum ut. Animi fugiat et neque in repudiandae consequatur excepturi. Ipsum accusantium molestiae provident sint repellat vel. Qui quidem praesentium consequatur non minus et. Quaerat eum autem sit. Velit enim atque doloremque earum. Consequuntur ab cum optio fugit et. Eos odit expedita voluptatem voluptatibus ipsa. Nisi distinctio et voluptatum. Enim minus alias nisi. Maxime ratione qui sed laudantium quas. Dolorem tempore ratione distinctio eaque facere. Quibusdam sit vel et id aperiam rem.

  • Laul peale ja südamele

    SIMON CUMMINGS

    Kui ma esimest korda Tatjana Kozlova-Johannese muusikat kuulsin, oli selle mõju peaaegu raske taluda. See oli 2017. aasta Eesti muusika päevade kontserdil, kus kõlas vokaalteose „To My End and to Its End …“ ehk „Kuni lõpen mina ja algab see …“ esiettekanne. See teos jättis mulle sügava mulje mitmel põhjusel, kuid ehk kõige rohkem radikaalse muusikalise hoiaku ja vahetu emotsionaalse vastukaja poolest. Lihtsamalt öeldes: see muusika ühendas pea ja südame, kõnetades nii intellekti kui ka tundeid. Möödunud kuue aasta jooksul pärast esimest kokkupuudet olen leidnud, et see kogemus kordub pärast iga tema uut kuuldud teost.

    Selles on midagi eluliselt tähtsat. Nüüdisklassikalist muusikat kirjeldatakse sageli kui „avangardistlikku“ või „teravalt uuenduslikku“ – mõlemad on ründeväljendid, mis viitavad võitlusele või vägivallale ja sellega kaasnevale ebamugavustundele (isegi tõenäosuslikult). Võib-olla peaks mõne inimese arvates olema nüüdismuusika moto „raske treeningul, kerge lahingus“* ega pea kaugelt otsima, et leida näiteid uudisteostest, mis osutuvad mõttelt huvitavaks – saame aru, mida helilooja muusikas uurib (sageli ainult seetõttu, et ta mainib seda teose tutvustuses, muidu ei oleks meil vahest õrna aimugi) –, kuid mis kõlaliselt valmistavad pettumuse. Samuti on heliloojaid, keda huvitab lihtsalt meelelahutus, pealiskaudne nauding või pseudospirituaalne ebausk ja kes loovad meeltele muusikalist palsamit, mis aga pinna all on täiesti tühi ega rahulda meie sügavamaid intellektuaalseid vajadusi.

    Tatjana Kozlova-Johannese muusika teeb nii eriliseks – ja 2022. aasta Lepo Sumera nimelise heliloomingu preemia vääriliseks, millega teda tunnustati möödunud aasta juulis – see, et tal õnnestub ikka ja alati olla ainulaadne, omanäoline ja originaalne (nüüdismuusika rohkuses üllatavalt haruldased omadused) ning samal ajal suhestuda kuulajaga vahetult, isiklikult ja võimsalt.

    See on alati nii olnud. Tema varaseim teos „Prisma“, 2001. aastal kirjutatud seitsmeminutiline teos sooloklaverile, manab esile mineviku ja oleviku, viitab impressionismi elementidele, kuid on ühtlasi pingestatud, keskendatud nüüdisaegses helikeeles. Teos ühendab endas laulu ja pidulikkuse ning sisaldab meloodilist impulssi, mis kõlab, otsekui oleks see kiirete kuueteistkümnendike võrgustiku ja raskete madalate akordide vahel lõksus. Õrnas keskosas, mis on täis kergeid nõtkeid noote ja voolavaid keerulisi rütme, on suuremat mängulisust, kuid muusika jääb jälle kinni ja lõpeb kangete korduvate akordidega. Selle pinge tulemus on laiendatud lõpumonoodia, milles Kozlova-Johannes vähendab klaveripartii vaid ühele reale, lauldes laulu, mis on ühtaegu tõsine ja särav, ühendades rütmilise täpsuse – lõpuks ometi! – vabadustundega, meloodia saab nüüd hõljuda ja lennata. Lihtsalt, kuid tõhusalt toob see teos pähe rahuldust muusikalise argumendina, mis koosneb meloodia, harmoonia ja rütmi hõõrdumisest, ning ka süda on rahul, kui on esitatud selge, tunnetest mõjutatud tulemus, milles on leitud kompromiss ja saavutatud uus vabaduse vorm.

    Viimastel aastatel on Tatjana Kozlova-Johannese loomingus ilmnenud mure inimkonna suhte ja suhtluse pärast maailmaga.

    Tunnen „Prismas“ ära sama pea ja südame tähelepanu tasakaalu, mis iseloomustab kõiki tema hilisemaid teoseid. See tasakaal peegeldub tema teoste pealkirjades. Paljud neist viitavad objektidele, mis on käegakatsutavad, kombatavad või vahetud: „made of hot glass“ ehk „kuumast klaasist tehtud“, „Võilillede lumi“, „Intermezzo jääs“, „Disintegration Chain“ ehk „Lagunemisahel“, „Kolm sulekest“, „Tule süütamine“ ja „Lovesong“. Kuid algusest peale on ta uurinud ka ideid ja kontseptsioone, mis on tabamatumad, abstraktsemad või keerulisemad: „Prisma“, „Circles“ ehk „Ringid“, „Horisontaalid“, „Suunaga sissepoole (Lahustumine)“, „Nurgad“ ja „Juures“.

    Ega ei üllata, et tema helikeeles on kujunenud samade omaduste kombinatsioon. Kui tulla tagasi algul mainitud teose juurde, on teoses „To My End and to Its End …“ kohandanud palestiina luuletaja Mahmud Derviši sõnu, et luua isa ja poja dialoog läheduses piirilt ähvardavate ohtude kohta. See on raske teema (tänapäeval on see isegi olulisem kui kuus aastat tagasi, kui see teos valmis, ja Kozlova-Johannese vene päritolu lisab eriti liigutava mõõtme), kuid ta ei tee sellest teosest siiski emotsionaalsete klišeede harjutust. Muusikalises väljenduslaadis on nii keerukust kui ka vahetust: osa koorist toob meelde kõrbe helid ja atmosfääri, samal ajal kui solistirühm annab edasi dialoogi, hääldades sõnu ja avaldades seega arvamust kõigi, sealhulgas meie endi kohta, kes tahes me oleme ja kus elame. Sellele vastab helikeel, milles segunevad rahustavad, aga ka häirivad elemendid. Ühest küljest on voolavad harmooniad sageli vapustavalt ilusad, mis koos oma pehmusega mõjuvad heli leevendavalt.

    Ometi on selles ka kurjakuulutust, mis viitab kurnatusele ja hirmule, ning sõna „lõpp“ osutab lõpule pealkirjas selle otseses mõttes: muusika lihtsalt peatub, ilma et sellest paistaks mingitki positiivset või negatiivset lõpptulemust. Teos lõpeb, kuid selles kirjeldatav oht jätkub. Seega on mõjutatud nii pea kui ka süda: mõistusega saame hädaolukorrast aru ja tunnetega tajume seda sügavalt.

    Viimastel aastatel on Kozlova-Johannese loomingus ilmnenud samalaadne mure inimese suhte ja suhtluse pärast maailmaga nii positiivses kui ka negatiivses mõttes – see kõnetab endist viisi tugevalt nii mõistust kui ka tundeid. Ühes tema kõige suuremahulisemas teoses „Lagunemise ilu“ (2019) tegeleb ta otseselt lihtsa tõsiasjaga, et kõik, kõikjal, „ümber libiseb käest, transformeerub ja hävineb“. Ei nõua erilist pingutust, et kaasa tunda ja resoneerida sügava traagikatundega, mis kaasneb surma ja lagunemisega – võib-olla seda koguni karta. Kuid Kozlova-Johannesele ei ole see ammugi mitte kogu lugu, vaid peaaegu kõrvalteema: ta räägib ilust ja vabanemistundest, mis täidab kaotuse „ja sellesse surma tuleb ootamatult valu asemele valgus“. Meie tunded võtavad liiga kergesti vastu negatiivset, mõistus peab otsustama, kas aktsepteerida positiivset või mitte, ja see peegeldub „Lagunemise ilu“ muusikas, mis on ühtaegu raske ja kerge, alistunud, kuid samal ajal elurõõmus – seda muljet rõhutavad lugeja tekstid, kus astutakse vankumatult vastu eksistentsi haprusele ja lühidusele.

    Samalaadsed tunded andsid inspiratsiooni ka tema 2020. aasta klaverikontserdile „Blow Your House Down“ ehk „Puhu oma maja minema“, mis keskendub sellele, kuidas ehitatakse müüre, et varjata end tõeluse eest ja hoiduda haiget saamast. Kuid Kozlova-Johannes väljendab neid ideid hoopis teisiti kui „Lagunemise ilus“. See kontsert on tema kõige jõulisemaid teoseid ja nõnda tundub mulle, et pea ja südame tasakaal ei avaldu ainult muusikas, vaid ka muusika ja meie ehk publiku suhtes. Ühelt poolt võib väita, et teos on süda – apokalüptiline, täis raevu ja ähvardust ning tuhandeid plahvatusi – ja meie oleme pea: me peame otsustama, kas põgeneda ja meile visatud muusikaliste klastripommide eest peitu pugeda või nendega silmitsi seista, neid mõtestada ja nendega leppida ning lõpuks loodetavasti nendest jagu saada.

    Kozlova-Johannese viimase aja loomingus ei ole näha mingit märki, et ta oleks sellest südame ja pea tasakaalustatud sulandumisest eemaldunud. Seda näitas tema tohutult võimas teatriteos „söövitab.tuhk“, mis esietendus 2022. aasta Eesti muusika päevadel. Maarja Kangro raamatust inspireeritud teos toob välja valu ja trauma, kuid meie saame jällegi aru, et see on esimene samm tervenemise teel.

    Sedasorti kirjeldused jätavad ehk mulje, nagu oleks Tatjana Kozlova-Johannese muusika kuulamine nõudlik, isegi raske töö. Ent kui tagasi tulla tema esimese teose „Prisma“ juurde, siis selles on ta esile toonud veel midagi, mis läbib tema muusikat ja on väga eestlaslik: peatamatu tung laulda. Selle laulu olemus, vorm ja kontseptsioon muutuvad pidevalt: mõnikord on see hämmastavalt selge ja äratuntav, teinekord kerkib esile keerulistest kihistustest või kostab seestpoolt. Ent olenemata sellest, kas tunneme selle kohe ära või mitte, on tema muusika pidev, jätkuv laul, julge laul, mis tegeleb eksistentsi ja reaalsusega kõigis selle tumedates ja heledates toonides – radikaalne laul, mis puudutab meie olemuse tuuma – see on laul peale ja südamele.

    * Ingl No pain, no gain.

    Tõlkinud Maria Mölder

  • Loe Sirpi!

    ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Tähe-Lee Liiv ja Grieg“

    Ott Kadariku näitus „Kolbad ja rümbad. 2016–2023“

    etenduskunstide lühivormide festival „Made in Estonia“

    Karlova teatri „Preili Julie“

    Kellerteatri „Mets“

     

     

     

  • Kas nahk viiakse turule?

    KAAREL TARAND

    Kuni märja ja hilise kevade ning väidetavate dokumendilekete tõttu ei ole Ukraina vägede suurpealetung oma maa vabastamiseks veel alanud, oleme Eestis saanud lahja aseainena kaasa elada uue võimutsükli konarlikule ja üpris dramaatilises toonis algusele. Ettevalmistus­tööks oli aega justkui piisavalt, sest valimistest on möödas mitu nädalat, kuid ikka läks võimukoalitsiooni tegevusplaani ja ametisse astumise vormistamisel rabistamiseks ning sisse tulid pisivead, mida opositsioon sai varjamatu kahjurõõmuga võimendada.

    Koalitsioonilepe – nüüd on ta meil siis olemas, loodetavasti lõplikul ja toimetatud kujul, ühtedele juhisena tegutsemiseks ning teistele järgmise nelja aasta saatuse ettekuulutajana. Muidugi on veel vara öelda, et selgus käes. Nagu juba pikka aega tavaks olnud, ei mõjuta riigi kultuuripoliitikat ja kultuuri elujõudu mitte niivõrd see, mis kirjas leppe kultuuripeatükis, vaid hoopis mujal. Nii ei sõltu ka kultuuri võimalik edulugu ainult kultuuriministri läbilöögi­võimest, meelekindlusest ja võistlusvaimust, suured hoovad olukorra mõjutamiseks on tema kolleegide käes.

    Poliitikute puhul maksab üsna vähe see, mida enne valimisi lubatakse, sest valimistulemuse selgumisele järgneb erakondade seisukohtades „ühisosa otsimine“ ja lõpuks tehakse (loodetavasti) seda, milles enamus otsingute lõpuks kokku lepib. Seetõttu ei olnud enne valimisi ka erilist mõtet era­kondade kultuuripoliitilisi pakkumisi ja lubadusi analüüsida või neid ajalehes ära trükkida. Eks iga puudutatud huvirühm otsis lubadustest midagi oma: natuke turvatunnet ju pakub, kui sind või su asutust on eraldi nimetamise vääriliseks peetud, sest siis järelikult vähemasti ei likvideerita.

    Leppe kultuuriosa kavatsused jagunevad laias laastus kaheks. Esiteks see, mis juba olemas ja toimiv, mille puhul lubatakse „jätkata, toetada ja kaitsta“. Teises ja põnevamas rühmas on plaanid, mille puhul valitsus alles „otsib võimalusi, seab eesmärgiks ja peab vajalikuks“. See ei ole iseenesest teab kui keeruline, sest kõik kultuurielu subjektid üksikloojast suurte kutseliste organisatsioonideni oskavad sendi pealt öelda, mida on vaja teha, palju see maksab ja millised tulemused saavutatakse. Vaja oleks ainult tähelepanelikult kuulata, aru saada ja võimaluste piires nõusse jääda, mitte aga otsustamist teadmata kaugusse lükata, jätkates lõputu uurimise ja analüüsimise spiraalil.

    Lähivaatlusega otsing peab andma ministrile vastuse, kas kultuuril on raha vähe, parasjagu või ülearu.

    Koalitsiooni pühakiri võiks vabalt alata sõnadega „alguses oli raha“, sest nii keskselt on raha nii leppes kirjas kui ka osaliste huulil teksti selgitamisel. Muiste elasime mõistust mööda, aga siis sai raha millegipärast otsa ja loogiliselt järgnebki küsimus, miks ja kuidas raha kadus ning kuidas see uuesti üles leida. Seetõttu määrab ka kultuurielu tuleviku see, mis on kirjas leppe kolmandas (rahanduspoliitika) ning kümnendas (riigijuhtimine ja poliitilised küsimused) peatükis. Kuna seal ei ole kuskil märgitud, et kultuurile mingeid erandeid tehakse, kehtib ühtne rahandus- ja juhtimispoliitika järelikult ka kultuuriministeeriumi valitsemisalas.

    Neis peatükkides on viis määrava tähtsusega punkti. Kõik algab eelarve revisjonist ja nn nulleelarve reformist (leppe punkt 3.2.1) eesmärgiga „välja praakida ebavajalikud kulud“. Kõrvuti sellega „vaadatakse üle kõik riigi teenused ja kaotatakse dubleerimised“ (3.2.8). Sealjuures vaadatakse üle ka juhtimine ministeeriumides, ametites ja siht­asutustes. Mis ülevaatusele järgneb, me muidugi veel ei tea, aga arvesse võttes, et viimase kümnendi jooksul valdavalt sihtasutuste juriidilise vormi võtnud kultuuriorganisatsioonid tarvitavad ära suurema osa kultuurieelarvest, on ees saatuslikud otsused.

    Neid ei tule kaua oodata, sest „kõik ministrid võtavad kohustuse leida kokku­­hoiukohti ja teevad vajalike vald­kondlike reformide plaani enne 2024. aasta riigieelarve arutamist“ (10.1.8) ning lubadus leida kokkuhoiuvõimalusi kordub ka punktis 3.3.1. Viimane teednäitav sõnum ütleb, et „vaatame üle olemasolevate sihtasutuste ülesanded ja konsolideerime, kus võimalik“ (10.1.2).

    Sõltuvalt meelelaadist võib neis punktides näha nii õnne kui ka kata­stroofi. Aga mida kultuuriminister oma leppes määratud ülesandeid täitma asudes avastab? Esiteks põrkub ta sihtasutuste kogemustest tõukuva üsna üldise veendumusega, et nn riigi­reformi raames läbi viidud tugiteenuste konsolideerimine on andnud soovitule vastu­pidise tulemuse: ei ole kaasa toonud tõhusust ja kokkuhoidu, vaid just dubleerimise. Ühtlasi on selle käigus libisenud sihtasutuste juhtide käest ära osa heaks finantsjuhtimiseks hädavajalikke tööriistu ning ähmastunud on ka sihtasutuste nõu­kogude ülesanded, võim ja vastutus. Kokkuhoidu otsides tasuks tsentraliseeritud finants- ja personali­arvestuse kõrval arvutustabelis kindlasti võrdlevalt läbi mängida, kas kultuuritaristu haldamine kasumit taotleva riigi­ettevõtte Riigi Kinnisvara AS kaudu ikka on kõige säästlikum ja tõhusam viis. Ja üldisemalt: kas kultuurivallas majandavate sihtasutuste tegevuse õiguslikuks raamistamiseks ikka on kõige parem neid käsitleda just riigivaraseaduses justkui mingi kõrvalsaadusena, ent kõrvuti riigi monopoolsete hiidfirmadega, mille ülesandeks omanike ootustele vastava kasumi tekitamine. Mis üldse on see riigi vara (peale tegutsemispaikade ehk kinnisvara), mille riik on asutajana kultuuritegevuse sihtasutustesse sisse pannud ja mis seal püsivat väärtust loob?

    Teise ja veel vastikuma olukorra tekitab ministrile lähivaatlusega otsing, kas ehk leiab kultuurivaldkonna rahastatava põhitegevuse hulgas ebavajalikke kulusid, mida „välja praakida“. Vähegi detailsemaks minnes jõuab kultuuriminister paratamatult selleni, et peab nimepidi nimetama üleliigse teatritrupi, muuseumi, väljaande, individuaalse loomevaldkonna nime, kusjuures nime taha kirjutatav säästusumma oleks hea õnne korral kuuekohaline, riigieelarve tasakaalu seisukohalt mikroskoopilise kaaluga, tõukaks aga ministri poliitilise enesetapu äärele.

    Üks hea indikaator, mis annab märku valitsuse lähtekohast kultuuripoliitika rahaotsuste kujundamisel, on see, kas hetkeolukorra kirjeldamiseks võetakse kasutusele (või seda ei tehta) rahandusministeeriumis levinud ja populaarne Euroopa Liidu riikide vaba aja ja kultuuri­kulude kultuuri­kulude võrdluspilt, kus Eesti oma kaheprotsendilise kuluga SKTst on Ungari järel edetabeli tipus. See suhtarv on tegelikkust ilustav klantspilt, millega saab õigustada vaid kapituleerumist põhiülesande ees kindlustada kultuurielu toimimiseks vajalikud finantsid (seda nii avaliku kui ka eraraha osas).

    Kaja Kallas ütles teisipäeval riigikogu ees: „Eesti riigi kestlikkus tugineb haritud inimestel, eraomandi kaitsel ja turumajanduse põhimõttel.“ Turumajanduse üks komponent on ka turutõrked, mistõttu peaks kultuurikulu osakaalust SKTs rääkides kindlasti ära näitama ka selle, milline on me kultuuriruumi suurusest ja muudest eripäradest tuleneva turu puudulikkuse osakaal ja hind kultuuri­elu majanduspoolel. Eelöeldu ei ole mingi väljapressimine, vaid kõigest soov, et otsustamine rajaneks faktidel ja andmetel. Peaminister Kallas on viimastel päevadel korduvalt osutanud ka sellele, et riigi võetud laenuintresside summa on vähemalt sama suur kui kogu kultuuriministeeriumi eelarve. Ei saa öelda, et laenuraha oleks ulatuslikult või lihtsalt proportsionaalselt kultuurisektorisse tulvanud, mistõttu nii mõnigi looja või palgaline kultuuritöötaja küllap mõtiskleb, miks ja mille arvelt ta solidaarselt võla kustutamises peaks osalema.

    Peamiselt raha ümber tiirlev maailm ei pruugi just kõige vaimustavam tunduda, kuid pääsu pole: arvutajatega raha üle vaidlemiseks peab ka ise hästi arvutada oskama.

  • Mida teeb ruumilooja, kui ruumilooja võib olla igaüks?

    MERLE KARRO-KALBERG

    Termini „tehisintellekt“ (artificial intelligence ehk AI) võttis kasutusele USA arvutiteadlane John McCarthy 1956. aastal, mõistes selle all süsteemi, mis võimendab inimeste teadmisi ja arusaamist maailmast. Tehisintellekti võimekusest on fantaseerinud paljud kirjanikud ja filmitegijad ning peaaegu alati on need ulmad apokalüptilised ja löövad inimkonnale hingekella.

    Nüüd, 67 aastat pärast tehisintellekti esmamainimist, võib nentida, et elamegi nende hukatust kuulutavate fantaasiate serval. Arvuti aju on meie elu taustal toimetanud juba pikka aega: ühismeedia algoritmid kuvavad uudiseid, reklaame ja potentsiaalseid sõpru, voogedastusplatvormid valivad muusikat, seriaale ja filme, nutikassad teevad tähelepanekuid ostlemisharjumuste kohta, tark maja hoiab toa temperatuuri ja CO2 taseme kontrolli all, valvekaamerad tänavatel salvestavad, kus, kellega ja millal on viibinud, veebi ühendatud kodumasinad teavad, millal saab külmikust otsa piim, ning valivad programmi, millega kringlit küpsetada.

    Tehisarust on nüüdseks saanud igale koolilapsele kättesaadav laia­tarbekaup. Juturobot aitab ajakirjanikul koostada intervjuu küsimusi, turistil kirjutada öömaja arvustust, panna juhil kokku tähtpäeva- ning konverentsi­kõnet, genereerida ajakirja esilehestaare jne. See näikse ülesandega pareminigi hakkama saavat kui keskmine inimene. Eriti hädas ja hämmingus on koolid ja ülikoolid. Äkki ei ole võimalik enam plagiaadijuhtumeid avastada? Üleöö saavad põhikooli kahelistest viielised. Need, kes enne korralikku lausetki paberile ei saanud, esitavad nüüd pikki sidusaid analüüsivaid tekste. Kuidas sellega kohaneda ning kasutada tehis­intellekti nii, et tast oleks meile tõesti abi, ilma et me ise täiesti kasutuks muutuksime? Seda peab nüüd alles õppima hakkama, sest keelamisega, nagu tegi Itaalia juturobotiga, või ignoreerimisega sellest olukorrast edukalt ei välju.

    Koostatud on nimekirju, millised ametid enam mehitamist ei vajagi. Nende seas on raamatupidajad, kliendi­teenindajad, tõlkijad, analüütikud jpt. Praegu puuduvad sealt veel disainerid, ruumiloojad ja arhitektid. Kuidas mõjutab tehisintellekt nende tööd? Millist ruumi on inimene koos tehisintellektiga võimeline looma ja kuidas muudab see elukeskkonda?

    Kindlasti on veel lihtsam oma idee visualiseerimine, saab luua fantastilisi ja gravitatsiooni trotsivaid vorme. Piisab, kui kirjeldada tehisintellektile oma mõtteid ja neist saab ühtäkki ennekuulmatu ja küütlev arhitektuurivorm. Tarkvara tõlgib teksti pildiks, üsna pea on ta võimeline looma 3D-mudeli ja seejärel video. Uued ruumid prindib tulevikus välja 3D-printer. Saame sellise ruumi, nagu küsime ja kirjeldame. Kui soovitakse ja tehisaru nii välja õpetatakse, aitavad uued vormid trotsida kliima­muutusi, pakuvad paremat kaitset, on vastupidavamad mis tahes välistele mõjuritele. Tehisaru suudab sekunditega analüüsida kehtivaid standardeid ning kokku panna ruumi, mis vastab normidele.

    Kõik see seab ruumiloojale uued ootused ja paneb õlule vastutuse. Kuidas ja mida siis teha, kui piisab vaid ruumi kirjeldamisest ja nii visualiseerimise, andmeanalüüsi, ehituse hinna kalkulatsiooni, tugevusarvutuse, normidele vastavuse kui muu vajaliku teeb peagi inimese eest ära tehisaru? Ka ruumiloome jõuab massidesse: igaüks võib olla arhitekt! Pole vaja enam viis aastat õppida ega aastaid erialal töötada, et osata ruumi luua. Piisab vaid soovikohase ruumi kirjeldamisest ja tehisintellekt esitab selle mõne minuti pärast projektina. Selles valguses on aina olulisem ruumiharidus, kuna elukeskkonna kvaliteet sõltub tellija ja lähteülesande koostaja teadlikkusest. Oluline on teada, mida üldse soovida. Kes treenib roboti mõistma, millises linnas me elada tahame? Kas selles linnas on tõhus ühistransport, standardile vastavad tänavad ning prügikäitlemine toimib ideaalselt? Või leidub seal hoopis huvitavaid nurgataguseid, ootamatuid kohtumispaiku ja normiväliseid lahendusi, mida pole võimalik mõõdetavatesse suurustesse panna? Tehis­intellekt sunnib ehk ka ruumi­loojad mõtlema ennekõike ruumiloome põhialuste peale, tegelema rohkem ruumi väärtuste ja vähem standardite ning normidega.

     

Sirp