26. mail esitleti Kirjanike Maja musta laega saalis Hasso Krulli uut luulekogu “Talv” ja ühtlasi ka Peeter Lauritsa ja Hasso Krulli kolmekeelset (eesti, võro, inglise) luuleplakatit “Vana labürint”, mis kannab Lauritsa kujutatud visuaalsel taustal Krulli vabavärsilist lühipoeemi. Pajatav luuletekst on kindlas rütmis, kuusteist seitsmevärsilist salmi. Hasso, kuidas seda trükist võiks nimetada?
Tegime selles vormis, kuna see tundus kõige ökonoomsem ja suhteliselt hästi teostatav. Need labürindi asjad tekkisid meil kaks aastat tagasi talvel kuidagi ühel ajal ja omavahel läbi rääkimata. Peeter alustas piltide sarja ja mina kirjutasin ning siis selgus äkki, et meie asjad lähevad päris hästi kokku.
Plakatil paistavad liivaseina reljeefid, salavete uuristused ja labürindid, tekst teeb juttu maa-alusest kõrtsist ja Vanapaganast, Koodiorust ja muust.
See on osalt pärimusest. Umbes üle salmi on pärimusest võetud. Lihtsalt kirjutasin sinna rahvaluulele ise vahele, et saaks temast tõhusa kokku. Aga ma püüdsin jätta selle algse sõnastuse võimalikult puutumata.
Jõudsin selle teksti ingliskeelse tõlke lõpus tunnistuse juurde, kus on öeldud, et Eesti muistne Vanapagan on tõlgitud kui trikster, keda Vanapagan traditsioonilises maausus sümboliseerib. Kas see on sinu kontseptsioon? Triksteri ja Vanapagana adekvaatsus mõjub ja üllatavana.
Jah, teda võib vaadata isegi ilma antropoloogiata nii, seepärast, et ta kogu aeg tekitab igasuguseid imelikke asju. Antropoloogias on ju see triksteri mõiste muutunud sellise ürgolendi või looja figuuri nimeks, kes on algusest peale olemas olnud. Ta ei ole nagu päris ainuke looja, aga ta jätkab loomist ka siis, kui maailm on juba valmis, kui maa ja taevas on lahus. Ta käib inimestega läbi ning just sellel eesti tegelasel on muid nimesid ka nagu Kalevipoeg. Nikolai von Glehn sai sellest hästi aru ja tema tegi ka triksteri ausamba oma lossi kõrvale.
Varsti ilmub sinu hiljutise raamatu “Loomise mõnu ja kiri” kordustrükk. Oled viimastel aastatel uurinud üleilmset antropoloogilist pärandit, aga ka eesti mütoloogiat ja pärimusi, jõudnud triksteri kui universaalse tegelaseni. Mulle tundub, et oled ise praegu eesti kirjanduses ja sõnaruumis nagu omaette triksteri kuju. Mitte edev ja massikraakleja, vaid mõjuka sõnaga kirjanik, kes liigub oma sügavustes ja labürintides.
See on siis mingi ebateadlik suhe. Mina mingit niisugust positsiooni, nagu mõned luuletajad tegid vanasti omamüüti, teadlikult võtnud ei ole. Arvan, et see trikster hakkas mulle sellepärast meeldima, et ma tundsin mingeid asju tema puhul endas ära.
See pole sul teadlik ja programmiline, vaid lihtsalt su loomuse ja olemusega kokkulangev, sattumine. Sina kui uurija ja tõlgendaja peegeldad endas olemuslikult uuritavat arhetüüpset subjekt-objekti.
Aga ega siis mina üksi niimoodi tööta. Loomeinimesed kipuvad ikka kalduma sinna mängulisemale poolele.
Kõik on omaette mingis mõttes triksterid. Aga kui võtta näiteks Stalin või Hitler – kumb neist on võimsam või võikam trikster?
Nad on tondid, nad ei ole loojad.
Kronoslikud titaanid?
Ja-jah, tontidel ja siukestel vanapaganatel ja hiidudel peab vahet tegema.
Lugesin täna enne sinu luulekogu “Talv” esitlust selle kiiruga läbi ja eritlesin läbivaid märksõnu nagu “lumi”, “jää”, “vesi”, “labürint”, “kassid”, aimu annab mingi maa-alune risoomne salavõrgustik.
Jah, see on see maa küsimus või maa müsteerium. See on midagi, mis on Eestis juba 800 aastat ametlikult kirutud, aga tegelikult nende päris vanade paganate jaoks, päris eesti hinge jaoks on maa müsteerium ikka hästi tähtis.
Üks sinu luuletus kõlab “Talves” nii: Maa. See on türannide hirm, / hirm hirmudele, hirmutajatele, kõigile / raidkirja ja raamatu raiujatele. Selles luuletuses nagu kõigutataks kanoonilisi tõdesid, dogmade kantse, pilastad piiblit ehk veidi?
Noh see… Ei, mina ei pilasta midagi, sest Vanapagan ka ei pilastanud, aga mõned asjad mulle ei meeldi lihtsalt.
Aa, selge, sa tunned sugulust Vanapaganaga?
Just nii. Asi ei ole siin midagi pilastada, pilastamine on inetu. Tuleb näidata, mis on parem.
Palun seleta natuke oma vanapaganlust meie praeguses ühiskonnas ja väärtustes, kus sa paistad silma vägagi tunnustatud luuletajana ja antropoloogiauurijana. Millega Vanapagan veel tegeleb?
Mulle tundub, et ta on ikka täitsa elus, ta elab seal metsas ikka edasi, ega ta pole kuskile kadunud ja loomise vägi on alles.
Ühe füüsilise keha ja olendina alles?
Ei, neid on palju, paganaid on päris palju. Kui lugeda eestlaste rahvaarvuks alla miljoni ja loeks need paganad ka otsa, siis tuleks neid paganaid rohkem kui päris rahvast.
Kas nende paganate, metsakollide, haldjate võim, vägi ja tegutsemise tung leiab mingi energeetilise kanali või voo ka inimestesse, linnainimestesse?
Jah, see tuleb siiani välja ja eks see nõuab pealehakkamist. Nii nagu metsas. Kui sa sinna lähed, vaatad ja ootad, et keegi tuleb sulle midagi pakkuma või niimoodi, et oi kui kenad veepiisad kukuvad puu otsast, siis pole midagi. Esimene samm tuleb ikka ise teha, alles siis ehk sinuga kontakteerutakse. Aga see esimene samm ei ole lihtne.
“Talvest” jääb pealiskaudsel ja tõtakal lugemisel selline mulje, et sa oled selline antisotsiaalne inimene, mitte asotsiaalne, vaid oleksid justkui selle ühiskondliku arendamise vastu. Paradoksaalselt pritsib sellest antisotsiaalsusest välja aktiivset ühiskondlikku protesti. Näiteks leheküljel 29 luuletus “Demokraatia”, lk 55 “Karud” ja lk 56 sirgjooneliselt eurovuntsile viidates: Üks tuntud pangaröövel / õpetab Euroopa Liidus usutunnistust./—/ Kuidas kommenteerid minu poolt oletatut?
Siin raamatus olen seda asja umbes nii vaadanud, nagu saaks seda praegust ühiskonda ka (kus mina enda arust olen täitsa sees ja see puudutab mind väga ja kogu aeg), et saaks seda ühiskonda pöörata nii, et on tondid ja on vanapaganad. Kui olen mõnesid asju kirjutanud nii, et nad paistavad tontlikud, siis ongi nii, et seal tegutsevad tondid.
Kas tondil on alati tegelik jõud taga? Papist tiigreid ja täispuhutud Mišasid on ennegi nähtud.
See on tõsi.
Oled trikster ja mängumees ja teadmamees, kes sa sõnastad, annad lugejale rahvale teadmisi ja mõtlemisainet oma kunstilise sõnaloominguga. Aga sul on ka pass ja pangakood ja isikukood. Kuidas trikster sinus nendesse suhtub?
Vot, ma ei oska siin vahet teha. Arvan, et ma üks niisugune anarhist ikkagi olen, kui väljastpoolt vaadata. Aga ma ise hea meelega vaataks, et tegelikult inimesed mulle meeldivad. Aga nad meeldiksid mulle palju rohkem, kui nad elaksid koos natuke mõistlikumalt. Kui nad teeksid asju, mida nad niikuinii teevad. See on paratamatult selle suure ringi omadus, et selles peab end ikka vastandama. Muidu sind ei olegi olemas. Mina siis vastandangi end lihtsalt nii, et püüan marginaalsusse ja seal näeb midagi. Umbes nii, et ebamateriaalseid olendeid näeb ainult silmanurgast.
Mis aastaaeg praegu meil siin Tallinnas ja Eestis parasjagu käes on?
Metsas hakkab vaikselt juba kevad tulema. Kui istud kogu aeg arvuti taga ja klõbistad, siis ei ole aastaaegadel vahet. Ühel hetkel, kui suvi ei hakanud kuidagi peale, tundus mulle, et seal juulikuus on kogu aeg talv.
Aga kogu aeg ongi ju talv, praegu on ka talv, pragu on, noh, see suvine talv.
Just, sellepärast ma paningi sellise pealkirja.
