ajalugu

 Ajalugu ei tule vaadata ühest või kahest, vaid lausa kümnetest vaatepunktidest

Valle-Sten Maiste: Marxi puhul huvitutakse praegu võib-olla tema feti?ismiteooriast, kuid vaevalt et keegi ta tulevikuennustusi enam tõsiselt võtab. Paljud moodsad utoopiad on ajalugu aga tühistanud veelgi kiiremini. Milline on üldse tulevikuvisioonide usaldusväärsus ja mis on nende mõte?

Erik Terk: Ega ajaloos suurt kõlapinda leidnud visioone, võtame kas või Thomas Moruse või Francis Baconi omad, pole kunagi eriti sügavatele uuringutele rajatud. Uurida saab seda, mis on. See, kuidas tulevikus asjad omavahel saavad kokku käia, on ikkagi rangelt võttes spekulatsioon. Marxi ajal oli teaduse maine kõrge ja usuti, et teadus ongi see, mis aitab tulevikku ja valikuid ühemõtteliselt prognoosida. Tänapäeval tajutakse täpsemalt, mida teadus annab ning kustmaalt algavad spekulatsioonid ja ideede võitlus. Samas, spekulatsioonil ja spekulatsioonil võib olla siiski vahe. On võimalik esitada suvalisi arvamusi või improvisatsioone ja on võimalik arutleda teatud eeldusi aluseks võttes, et nende tingimuste puhul on võimalikud ühed või teised variandid või ühed ja teised ohud, mida tuleks arvestada.

Mina ise arvan, et Eesti puhul napib praegu just neid, sealjuures alternatiivseid visioone, mis oleksid tõesti otsapidi kaasaja trendide analüüsiga seotud. Aga ka julgematel ja abstraktsematel spekulatsioonidel ja utoopiatel on oma koht. Kui neid muidugi vägisi, inimeste tahte vastaselt ellu ei hakata viima. Nagu paraku Marxi pärandusega juhtus.

Alles räägiti palju 20/80 ühiskonnast ja töö lõpust. Praegu on heaoluühiskondade peamiseks probleemiks tööjõupuudus. Kuidas visioonid nii lühikese aja jooksul pea peale pöörduvad?

Lühiajalise prognoosi mõttes Jeremy Rifkin eksis töö kiiret lõppu ennustades, vähemalt mis puudutab USAd. Pikas perspektiivis võib tal aga isegi õigus olla. Üleilmastumise tingimustes liigub nn lihtne massiline töö heaoluühiskondadest välja. Teatud ulatuses võib seda asendada kohalike teenuste sektor, mida heaoluühiskond jõukuse kasvades vajab, nendele töökohtadele konkureerivad aga väiksema palgataotlusega migrandid. Nii et pikas perspektiivis võib ikkagi juhtuda, et heaoluühiskonna töösituatsioon kujuneb keeruliseks. Väga haritutele (kõrgtehnoloogia) või siis väga andekatele jätkub tööd küll, olgu või nn elamusmajanduses (creative industries, cultural industries), aga keskmise või alla keskmise võimetega inimese sisukohalt võib asi minna väga keeruliseks. Inimene peab ka hakkama märgatavalt vähendama oma palganõudmisi, mida ta aga kindlasti teha ei taha. Või õppima väga kiiresti ümber, milleks ta ei pruugi olla võimeline. Või siis vähemalt loobuma oma harjumuspärasest elu- ja lokaalkultuurikeskkonnast ja liikuma sinna, kus on potentsiaalseid töökohti.

Teie ja mitmete teistegi visionääride paatoseks on olnud seismine arenguvahede ja lõhestumise vastu ühiskonna sees ja ühiskondade vahel.

Päris mitmel põhjusel on oluline, et säiliks ühtekuuluvustunne ja inimeste kooslused. Vastupidisel juhul ei ole usaldust, koostöö motivatsiooni, valmisolekut vajadusel ka püksirihma pingutada. See kõik on oluline nii kuritegevuse ärahoidmiseks, majanduse arenguks kui ühiseluks üldse. Kuna kooslused ei toimi enam korralikult, siis selles mõttes ongi läänemaailm praegu kriisis, ühiskonnad on n-ö atomiseerunud. Inimesed ei ole kunagi varem elanud olukorras, kus kooslused oleksid nii kiiresti hajunud ja lagunenud. Inimkond on ju küllaltki aeglaselt evolutsioneerunud ja nüüd tajutakse, et kõik jookseb justnagu laiali. Optimistlikud teoreetikud arvavad, et küll need asjad reguleeruvad ise, aga ma ei näe selliseks optimismiks põhjust. Kindlasti kõik kuidagi reguleerub, aga karta on, et suurte konfliktide tulemusel.

On uuritud, millised inimestevahelised erisused võivad kõige rohkem arengut takistada ja ähvardada ühiskonda õhku lasta. Need kriitilised diferentsid on eri perioodidel erinevad. Kunagi oli selleks maaomandus, arvatakse, et just suuremale võrdsustamisele suunatud maareformid viisid mitmetel Aasia maadel (nt Taiwanil) ühiskonna kiirele progressile. Neid reforme ei tehtud tõenäoliselt mitte suurest tarkusest, vaid selle tõttu, et kommunism oli kohe kaela tulemas ja sellest ohust hoidumiseks tuli eliidil hambad risti suruda ja ennetusaktsioon lihtsalt ära teha. Praegusel perioodil, praeguses ühiskonnas, on selleks vallaks, kus tuleks suurtest diferentsidest hoiduda, ilmselt haridus.

Kas arvate, et kogukondade lagunemisprotsessi tuleks kuidagi tagasi hoida või pöörata?

Avatust piiravate lahendite edukusse on küllalt raske uskuda. Samas arvan, et vajalikud on abinõud, mis püüaksid inimeste ühtekuuluvust ja solidaarsust suurendada, kuigi, olen nõus, keskkond muutub nende rakendamiseks üha ebasobivamaks. Mõned mu tuttavad majandusteadlased on arvanud, et ehk peaks Keynesi juurde tagasi pöörduma, kuid minu arvates ei ole see võimalik. Pole enam selliseid nähtusi nagu tugevad ametiühingud ja tööandjate liidud ja rahvusriik, mis kõik kokku moodustas suhteliselt suletud süsteemi. Oli võimalik kokku leppida, mismoodi riigil tuleks toimida, et majandus kasvaks, kuidas osapooled peavad käituma, et majanduse arengule mitte kaikaid kodarasse lükata, ja mismoodi siis majanduskasvu viljad lõpuks jaotuvad.

Paljudes arenenud riikides see kõik toimis, ja küllalt pikalt, ning tagas küllalt kõrge stabiilsuse. Praegune maailm on teistsugune, ka näiteks Iiri nn ühiskondliku leppe alusideoloogia, millest Eestis on viimastel aastatel palju räägitud, ei olnud enam selles vanas mõttes keinsiaanlik ega korporativistlik. Et lepiti kokku mitte majanduskasvu viljade jaotuse osas, vaid majanduse moderniseerimise põhiteede ja nõuete osas juba uuelaadses, rahvusvahelises majanduskeskkonnas, lisaks veel ka selle mehhanismi osas, kuidas osalised saaksid arengu käigus oma soove väljendada ja prioriteete kaitsta. Mitte ainult poliitiliste parteide kaudu, vaid ka n-ö otse. Asi algas küllalt majanduskeskselt, kuna majandus oli uppi lendamas, aga järk-järgult jõuti ka arengutulemuste jaotamise küsimuste juurde, igas järgmises ühiskondlikus leppes oli seda aspekti üha enam. Tuleks minna huvidepõhistelt lahenditelt, huvigruppide vahel tulude jaotuse kokkulepetelt, nn arengupõhiste lahendite juurde. Pikaajaline huvide tasakaal ei ole kiirelt muutuvas maailmas niikuinii võimalik, aga äkki on võimalik kokku leppida selles, kuidas me edasi liigume ja sealjuures oma huve kooskõlastame.

Tavaliselt räägitakse kahest vastandist, milleks on riik ja turg. Praeguseks on aga selgelt hakanud domineerima nägemus, et mäng toimub kolmnurgas: riik, turg ja võrgustikud. Viimased ei ole taandatavad turule. Küsimus on selles, kuidas inimesed püüavad end seostada omavahel ja maailmaga. Seda ei tee ei riik ega turg. Võtame või omaaegse Hansaliidu ? ega turg ei loonud neid toimimismehhanisme ja vastastikust usaldust, mida oli selle võrgustiku käivitamiseks vaja. Teatud kokkukuuluvustunne, suhted ja koostegutsemise võime olid osal linnadel, eriti nende kaupmeeskonnal olemas. Nii sai kaubateed käima panna, uusi linnu luua. Luua selle, mida tagantjärele võime toimivaks turuks nimetada, kui tahame.

Turu hukutava mõjuga ähvardatakse meid juba üle kümne aasta. Kas oleme siis juba katastroofi lävel ja Koplist hakatakse kogunema malakatega Tiskre taha?

See on vaid asja üks aspekt. Ohu käegakatsutavam avaldumisviis on aga see, et üks osa rahvast on selles mõttes out, et ei ole midagi peale SL  Õhtulehe lugenud ega ole võimeline mõistma ühiskonnas toimuvat.  Ja ei tahagi enam mõista, leiab, et ei peagi mõistma. Kui selliseid inimesi on palju, ei tule enam ühiskonnas mitte millestki midagi välja.

Millised on üldse tänapäevased mehhanismid seismaks vastu arenguvahe suurenemisele ja lõhestumisele? Kuuleme ju sotsiaaldemokraatia taandumisest, leiborismi sildi all hoopis liberaal-konservatiivse po
liitika tegemisest jne?

Sotsiaaldemokraatide nõrk koht, seda rahvusvaheliselt, on muidugi see, et ära on kadumas ametiühingubaas. Ei ole enam masselukutseid ja sellega kaasnevat ühtekuuluvustunnet ? ja ei paista, et see enam taastuks. Samas, kui käsitleme sotsiaaldemokraate kui tuluerisuste kontrolli all hoidjaid, siis selles osas on neil tegevust küllalt. Siin vahed ju pigem suurenevad. Kuid kui küsida, kes tänapäeval üldse poliitikat teeb, siis ei saa poliitikute rolli väga üle hinnata. ?Poliitikakangast? koob terve seltskond, peale poliitikute veel ametnikud, huvigrupid, rahvusvahelised mõjutajad jne. Ja teine mure on see, et elektoraat on segaduses, ei saa sellest keerukast protsessist lihtsalt aru. Ja see osa meediast, kes näeb oma missiooni vaid paksude värvide panemises, et niikuinii on kõik vaid üks suur sulitegemine ja idiootsus, teeb oma sellise kriitikaga asja ainult hullemaks.

Eestis kostub viimasel ajal sagedasti ka vana jutt maailmavaate-erakondade asendumisest probleemilahendajate või projektiparteidega.

Niinimetatud üheprobleemisurvegrupid on suhteliselt lihtsad luua, ka MTÜdest on neid ju enamik. Aga kas need võiksid saada poliitikas põhitegijateks? Ma ei usu sellesse. See ei ole lahend, see tee viibki paratamatult populismi. Ma ei usu, et olulisi probleeme on võimalik lahendada üksteisest eraldi. Peab olema mingi loogika, mis erinevate probleemide lahendamise omavahel seob. Klassikaliste parteide kaudu toimuv poliitiline regulatsioon toimib küll kehvasti, aga ma ei arva, et need võimalused oleksid ammendunud. Praegu räägitakse palju kolmandast sektorist, aga ma ei rõhutaks siin selliseid üheprobleemi huvigruppe, pigem loodan laiema profiiliga professionaalsete ühingute rolli tõusu. Et tekivad ühiste huvide ja sealjuures küllalt laia silmaringiga inimeste grupid, kes tahavad oma seisukoha maailma asjade kohta välja öelda. Selliste gruppide häält võiks rohkem kuulda olla, olgu tegu majandus- või keskkonnainimeste, inseneride, kunstike või kellega tahes. Aga nad peaksid siis pidama ka teiste osalejatega dialoogi ? ning mitte ülearu agressiivset ja väljapressivat dialoogi.

Eestis tundub, et inimesed, kelle huvides võiks olla sotsiaalselt tundlikum poliitika, ei tule valima või hääletavad muudest kriteeriumidest lähtuvalt. Parteid, kes toetavad ühishuve teenivat maksu- ja eelarvepoliitikat, ei saavuta enamust.

Mis puutub üldisesse maksutasemesse, siis siin on mingites huvides laveerimise võimalused palju väiksemad, kui parteid seda reklaamivad. Toimib nn. rahvusvaheline maksukonkurents. Kui maksutasemes ületatakse mingi piir, hakatakse antud tehnoloogilise arengutaseme ja tootluse  juures rahvusvahelises konkurentsis paratamatult kaotama. Samas on olemas alumine piir, mida Euroopa Liidus olles ikka allapoole lasta ei saa või saab seda teha ennast pettes: ütleme, et ei ole maksu, aga tegelikult mõtleme välja näiteks mingid lõivud ja püüame nii raha kokku saada.

Samas tunnistagem, et maksuküsimus on see viimane, mida inimesed suudavad ratsionaalselt arutada. Meil on tasemeni, kus suudetaks tajuda, kuidas on seotud maksutase ja ühiskondliku teenuse kvaliteet ja selleni, mida tähendab ühtede maksude asendamine teistega jne, veel pikk maa minna. Need asjad on inimestele väga segased ja neis küsimustes on võimalik demagoogiaga palju saavutada. Meil siin on mõned välja tulnud lubadustega, et alandame kõigi maksukoormust, kuid küsimust, mille arvel see saavutatakse või millised teenused halvenevad, ei tõstetagi. Mustkunst.

Ma siiski ei arva, et Eesti ühiskonnas nii väga usutakse individualistlikesse väärtustesse ja turujõududesse. Võiks teha küsitluse, kui paljud usaldavad ärimehi, ja ma arvan, et tulemus oleks väga umbusaldav. Ärimees, ettevõtja tikub küll meil olema avalikus arvamuses a priori pätt ja röövel. Nii et küsimus pole mitte selles, mida väga või üleliia usutakse, pigem selles, et mingeid teisi asju ei usaldata. Ei usuta oma institutsioonidesse või ei usaldata oma riiki. Tihti ka mitte iseennast. Inimesed arvavad, et nad ei suuda ühiskondlikke protsesse mõjutada ka sellepärast, et identiteet on hakanud kaduma. Varem oli oluline rahvus ja mudel oli lihtne: vene värgi vastu. Täna ollakse justkui eurooplased ja keegi ei saa päris täpselt aru, mida see tähendab. Või ütleme nii, et varem oli keegi näiteks kolhoosnik ja oli suhteliselt selge, millised on tema huvid linna ?untsantsakate? omadega võrreldes. Täna näiteks käiakse Tallinna lähistelt linnas tööl. Mõne aasta pärast võidakse olla kas linnamees või maamees või hoopis tööta ja pole eriti selge, kellega samastuda.

Linnapressi põhjendades räägiti ka mittetoimetulijatest, kes on kapitalismipäevil infoisolatsiooni jäädes ühiskonnast ja munitsipaalelust eemale tõugatud. Mainitud auku muidu justkui kõigega toime tuleval vabal turul on toonitanud ka reformierakondlased, unustades, et lisaks raadiole, televisioonile ja kodanike postkaste ummistavatele arvukatele lendlehe formaadis üllitistele on meil Tallinnas ja mitmel pool mujal aastaid edukalt toiminud ka täiesti turumajanduslikel alustel põhinev tarbijale tasuta ja kõigile kättesaadav munitsipaalajakirjandus (Linnaleht). Tühja see vaba turg, kui on vaja võimul ja seetõttu ka kahtlases koalitsioonis püsida.

Res Publica põhjendas koos Rahvaliiduga Tallinnas võimule tulles oma roppu hookus-pookust sellega, et kauakestnud jamad on vaja ära lõpetada. Aga ei lõpetatud suurt midagi. Endiselt jaotatakse Savisaare poolt populistlikult algatatud pensionilisasid, endiselt jätkub ka munitsipaalpropaganda. See on muidugi ka mõistetav, inimesed on raha saamisega harjunud, samuti nagu poliitikud on harjunud eelarvelise propagandavõimalusega. Ja ega ei olegi mõistlik pumba juurde saades kohe maailma pea peale pöörama hakata. Lihtsalt Res Publica on selline erakond, kelle olemasolu ei põhinegi muul kui häälekal kuulutusel, et kõik senine on ebaeetiline ja valesti. Võimu juurde saanud, ilmneb aga, et uue poliitikaga pole kaasnenud mitte ainult selgrootus, müüdavus, Reet Roos ja Ando Keskküla (ärge mõistke mind valesti, minupärast olgu lõbu, lusti ja tüdrukuid, kuid mitte riigi rahaga ja eelkõige mitte moraaliparteis), vaid säilitatakse ka vana võimu kõige absurdsemad sünnitised. Kehtib vana tõde: kui juba ühiskondlikul tasandil on mingid tobedad struktuurid loodud, siis ära ei kaota neid enam keegi.

Rääkis ju Tõnis Paltski linna juhtima asudes linnaosalehti alles jättes midagi informatsiooni mittejõudmisest kõigi elanikeni. Mustamäe linnaosa ajalehe Mustamäe veebruarinumber on selle hädatarviliku informatsiooni hiilgav karikatuur. Märgatavalt rohkem veel, kui mustamäelastel oli varem võimalik jälgida linnaosavanem Helle Kalda mõtteid ja tegemisi, kajastatakse nüüd Mario Sootna saagat. Ära on toodud nii äpud, tähtsusetud ja mõttetud tegemised ning mõtted, et tekib hirm, et järgmises numbris raporteeritakse lugejale ka sellest, kus, mille tagajärjel, kui mitu korda ja kui pikalt Sootna pissil käib. Kas tõesti on vaja lehte selleks, et linnaosavanem saaks Eesti Ekspressis juba nädalate eest avalikuks tehtud tapja-kooliõpetaja juhtumi kommentaariks lisada sellise masendavalt nüri ja abitu fraasi nagu ?Laste turvalisuse eest tuleb seista kõigi vahenditega?.

Nimetatud ametnik poseerib ka pooltel ajalehe piltidel. Kuna kõiki pilte on lehe kakskeelsuse tõttu topelt, meenutab väljaanne Sootna erapildialbumit. Lehe nadid tosinkond artiklit jagunevad selle kuulutamiseks, a) kui hästi hakkab kõik uue juhtimise all minema, b) kuidas linnajuhid külastasid koole ja spordisaale, c) muus ajakirjanduses juba teinekord rohkem kui kuu aega tagasi edastatud uudiste nüris vormistuses kordamine (Lasnamäe ja Mustamäe tramm, skisofreenikust tapja vabastamine kooliõpetaja kohalt) d) täiesti arusaamatud artiklid, nagu näiteks koolilaste ergomeetril sõudmise tulemustest pajatav lugu kohe esiküljel. Arte gümnaasiumi sporditöö väärib tunnustust, seda teame Martin Müürsepast, Lõvidest, kes tänaseks eesti jalgpalli(koondise) raudvarad, ja kooli eesti tingimustes hiilgavatest spordirajatistest. Kuid sõudeergomeetri tulemuste trükkimine ei ole küll informatsioon, mille pärast poole linnaosaelanike arvuga võrduva tiraa?iga (31 000) lehte trükkida. Elementaarseid info kompaktse edastamise reegleid eirates on ära toodud Faktulini jt linnavolinike avalikud vastuvõtuajad, kuigi on üldteada, et nimetatut ei suutnud isegi ajakirjanikud spetsiaalset jahti pidades tabada. Ehk on enamiku teistega paremini. Nimetatud info ja paar tänukirja ei ole aga siiski informatsioon, mille pärast käigus hoida ajalehte. Kodanike teed linnavolinikeni ei saa lahti hoida vastuvõtutabelite igakuise äratrükkimisega; ma ei ole kusagil lehtedes näinud trükituna arstide vastuvõtuaegu, mis on ju palju olulisem informatsioon. Ja kui tõesti on midagi olulist teatada, nt treeningute aegu (ei tea, miks laps sellist infot küll koolist ei saa), siis võib ju sedeleid postkasti panna, mis on odavam kui lehte käigus hoida. Treeningurühmade probleem näikse olevat aga pigem alarahastatus kui infovaegus.

Aga, nagu öeldud, absurdsetest riiklikest struktuuridest enam lahti ei saa. Ma ei saa kuidagi aru jutust, et näiteks toodud väljaandes on miskisugust ühiskondlikult olulist informatsiooni. Kui aga tõesti arvatakse, et on vaja üldkättesaadavaid lehti, siis tuleb neid teha poliitikast ja propagandast sõltumatult. Ka nõukaaegsed ajalehed olid vähem nõmedad ja igal juhul rutiinivabamad. Siit ka üleskutse Res Publicale: võtke midagi munitsipaalpropaganda suhtes ette. Lõppeks pole sel parteil ju tõepoolest enam midagi kaotada. Võiks ju lõpukski näidata sirget selga ja uut poliitikat.

Ajal, mil Laulev revolutsioon oli jõudmas kõrgfaasi, kui toimus Balti kett ja kui interrindlased ründasid Toompead, viibisin mina Ameerika Ühendriikides. Minu töö, mis mul küll eriti hästi välja ei kukkunud, oli õpetada Indiana ülikoolis eesti keelt. Ameerikaga kohanemiseks oli aga Bloomington ideaalne paik: vabameelne ja kultuuriküllane ülikoolilinn keset konservatiivsevõitu osariiki. Muide, mõnikümmend miili eemal paiknes Martinsville?i alev, mille kohta räägiti, et see on tähtis Ku Klux Klani keskus. Kui T?ernenko suri, olevat kohaliku ajalehe esiküljel ilmunud suur pealkiri: ?Veel üks hing läks põrgusse?.

Õpilasi polnud mul kunagi üle kolme-nelja, enamasti olid nad minust vanemad ja elasid samas ühikas. Nõnda käisin ma nendega tihedalt läbi ka väljaspool tunde. Isegi kaugel Indianas elati siiralt kaasa kommunismi lagunemisele ja Balti riikide vabaduspüüetele. Et minu suhtlusring piirdus peamiselt Uurali ja Altai teaduskonna või Vene ja Slaavi Instituudi rahvaga, siis ei pidanud ma peaaegu kunagi seletama, mis asi on Eesti ja millega seda süüakse.

Sööklas olid mu sagedasteks lauanaabriteks sovetoloogia doktorant Hal ja alles magistrikraadi taotlev Jim, kes võttis ka eesti keele tunde. Mõlemad olid laias laastus parempoolse ilmavaatega, kuid iseloomult väga erinevad. Hal oli elu- ja vembumees. Ühel peol rääkis ta jaapanlasest homoseksuaalsele ajaloolasele, kelle erialaks oli Habsburgide riigiõigus, et samas seltskonnas viibiv liibanonlasest matemaatik tunneb selle teema vastu sügavat huvi, ning mainis seejärel naistekütist liibanonlasele, et jaapanlane teab hästi, kust naisi saab, ning tegi siis mehed omavahel tuttavaks. Kahe veidriku vestlus kujunes väga pikaks ja intensiivseks. Halil oli hea nina maailmapoliitika pingekollete etteaimamise peale. Juba 1980ndate lõpul oskas ta ennustada põnevaid sündmusi Jugoslaavias ja Taga-Kaukaasias. Ta taotles Annapolise mereväeakadeemias õppejõu kohta, kuid jäi sellest enda sõnul ?feministide ja sotsiaalajaloolaste ringkaitse? tõttu ilma. Tagantjärele Internetis surfates leidsin, et hiljem leidis Hal rakendust Vaba Euroopa raadios.

Jim oli hoopis nukram kuju, viltuse kaela, kiilaneva pea ja melanhoolse püsinaeratusega. Õppimise ja tüdrukutega tal hästi ei läinud. Ta hoidis ühikatoa laual värvifotot koju maha jäänud 1960ndatel valminud punasest sportautost, mille väärtus pidavat aastatega ainult tõusma. Riiulis oli tal mitu raamatut Waffen SSist. Kui ma kodumaale tagasisõiduks kohvreid pakkisin, siis palus ta pisut vabandava naeratusega, et ma tema Pennsylvania aadressile kirju ei saadaks, sest ta kandideeris parajasti töökohale CIAs ning NSVList saadetud kirjad võinuksid talle taustauuringuil varju heita.

Muidugi ei hakanud ma Jimi karjääriväljavaateid rikkuma. Küll otsis ta mu ise mõned aastad hiljem Tallinnas üles. Kohtusime Viru hotellis ja võtsime mõned õlled ? tema küll veendumustelt karsklasena ainult ühe. Jim jutustas mulle oma vintsutustest. CIAsse ta ikkagi tööle ei saanud. Ta märkis nukra irooniaga, et ju siis CIA eelistab niisuguseid mehi nagu Aldrich Ames, kes oli just äsja venelaste kasuks spioneerijana sisse kukkunud. Ülikooliõpingud jättis ta samuti pooleli, sest Hal oli talle kärbse pähe pannud, et iga ameeriklane, kes paari venekeelset sõna tunneb ning lugeda ja kirjutada oskab, saab Jeltsini-aegses Moskvas sajatonnise aastapalgaga töökoha. Nõnda oligi Jim Moskvasse sõitnud, kuid töö asemel leidis ta sealt endale hoopis pruudi. Aga seegi lugu ei lõppenud õnnelikult, sest tükk aega hiljem tuli välja, et pruudil on kaheksa-aastane poeg, kes ? oh häda! ? polnud üldsegi Caucasian. Eesti keeles peaks see vist tähendama, et lapsel olid mustad krussis juuksed. Nõnda oligi Jim oma suhte katkestanud ja plaanis Rootsi kaudu koju tagasi sõita. Talle see maa, sealne tõug ja ABBA muusika meeldis ning Rootsist pruudi leidmine korvanuks vahepealsed vintsutused. Kuid ta ei hellitanud illusioone: Stockholmi tänavapildis pidavat blondid tüdrukud muudkui tõmmude immigrantide käevangus rippuma. Ta päris mult ka Eestist naise leidmise väljavaadete kohta, mina aga ei osanud soovitada targemat, kui raamatukogu lugemissaalis ringi vaadata.

Rohkem ma Jimist enam kuulnud pole. Olen ka ta aadressi kaotanud ja et temanimelisi on Ühendriikides kümneid tuhandeid, siis pole Interneti-otsingustki abi. Sellegipoolest olen ma viimase aja Ameerika ühiskonnaarenguid jälgides sageli Jimi peale mõelnud. Kuidas tal läheb? Kas uus sajand on toonud ta ellu uusi lootusi?

Eesti riigi ja rahva suhtumine ordenitesse ei ole mitte ühene ja lihtne, nagu see võib-olla on sajanditevanustel riikidel. Meie suguvõsalosse ei ehi Pühal Maal tuhat aastat tagasi kangelassurma leidnud esiisade portreed.  Meil ei ole ka aadlit, kelle juurde ordenid ja aumärgid on alati kuulunud, alguses ustava sõjalise ja pärast järjest rohkem truu riigiteenistuse eest. Suhe kõiksugu ordudega, mis ju paljudes teistes keeltes ongi ordeni sünonüümiks, on meil suisa vaenulik, sest Mõõgavennad ja Liivi Ordu vennad on meile algkoolist teada kui meie muistse iseseisvuse hauakaevajad. Uuemal ajal lisandus veelgi asjaolusid, mis okast hinges kõiksugu ordenite vastu aina sügavamale surusid. Keisri-Vene Annade, Vladimirite ja Stanislavidega ehitud kroonuametnikud on eestiaegseilgi juba ununenud. Aga Punaarmee veteranide kuuehõlmade sädelus maihommiku päikeses on kolmekümneseilgi veel silme ees.

Vastumeelsus on viimasel viiel aastal peaaegu olematuks kahanenud. Üks, veel parem mitu teenetemärki kuulub ühe endast lugupidava riigi juurde. Kõigepealt muidugi sõjaväljal üles näidatud vapruse vääristamiseks. Eesti meestele on antud vägevate naabrite Georgi riste ja Raudriste. Vabadussõda oli põhjuseks, miks juba 16. aprillil 1919 seati Asutava Kogu otsusega sisse oma Vabadusrist. Seesama Asutav Kogu sätestas järgmisel aastal Eesti esimese põhiseaduse seitsmendaks paragrahviks: ?Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti.? Eesti Asutava Kogu, mille liikmeskonnaks olid ühinenud Tartu talupoeglik rahvuslus, tärkav Tallinna kapitalipragmatism, kuid eriti toona poliitmoekas pahempoolsus kõigis oma varjundeis, ei saanudki teha teistsugust otsust. Äsja olid kaotatud kõik seisuslikud eesõigused, maareformis nähti maarahva võitu sajanditepikkuses võitluses saksakeelse põlisaadliga ning keiserlike teenistustiitlite kaotamises vabanemist Vene ametnike korruptsioonist ja omavolist. Ordenid olid eestlaste silmis kõige rohkem seotud just viimasega: nimelt kaasnes teatud teenistusastmega ühe või teise ordeni mingi järk. Samal ajal oli rohkesti eestlastest ordenikandjaid nimelt keiserlike riigiametnike seas: keisri ihuarsti ja salanõuniku Philipp Karelli ? küllap paraadportreelt paljude silme ees ? aumärkide kõrval ehtisid kroonuordenid ka mitme kohalikuma eesti tegelase rinda, näiteks oli meie ülikooli esimene rektor Heinrich Koppel endise keiserliku Tartu ülikooli professorina riiginõunik ja Stanislavi III järgu ordeni kavaler.

Rahuaegseist teenetemärkidest loobumine oli uhke samm, kuid king hakkas pigistama just riik olemise varba kohalt. Sest aumärkide vahetamine oli ja on riikidevahelise suhtlemise etiketi lahutamatu osa. Teenetemärkide andmine diplomaatidele ja sõbralike riikide juhtidele, ministritele, riigiametnikele ning avaliku elu tegelastele on ühelt poolt vaid tseremoniaalne lugupidamisavaldus, kuid teiselt poolt seob mõjuka võõramaalase ka isiklikult meie riigiga. Kuni 1925. aastani andis Eesti riik välisriikide kodanikele Vabadusriste, hiljem seltskondlike organisatsioonide teenetemärke Eesti Punase Risti teenetemärki ja Kaitseliidu Kotkaristi. Kuni 1936. aasta  7. oktoobril antud teenetemärkide seadusega rajati Eesti rahuaegsete teenetmärkide süsteem: ?riigistati? Punase Risti teenetemärk ja Kotkarist ning asutati Riigivapi teenetemärk ja Valgetähe teenetemärk, mida nüüdsest määrati ka Eesti kodanikele. Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal anti tuhandeid ordeneid, enamasti Punase Risti teenetemärgid, Kotkaristid ja Valgetähed. Eesti riiklik teenetemärk oli Eesti riigi auväärne tunnustus. Seda teadsid ka NKVD ja NKGB, mille kohalike asjameeste üheks ülesandeks oli Eesti omariikluse kustutamine inimeste teadvusest. Sõjatribunalide ja erinõupidamiste otsustes on läbiotsimisel leitud või biograafilistest leksikonidest välja loetud ordenid ?raskendava asjaoluna? sageli loetletud. Eelkõige muidugi Vabadusrist, kuid ka kõik teised. Mõne teise riigi ordeni kavaler võis lisaks arvestada süüdistusega spionaa?is.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist taastati 1994 ? 1996 ka teenetemärkide süsteem. Täna on teenetemärgid Vabariigi aastapäeva lahutamatu osa. Muidugi on neid, kes peavad teenetemärke üldse liigseks luksuseks, ja veel palju rohkem neid, kes arvavad, et ordeneid antakse liiga palju. Mõned peavad teenetemärke poliitilise äraostmise vahendiks ja paljudel on hirm Eesti riigi ordenite devalveerumise ees. Riigi teenetemärkide andmine on Vabariigi Presidendi õigus ja kohustus ning me saame kindlad olla, et need otsused ei sünni lihtsalt. On ju igaühel oma arvamus, missugused teened väärivad riiklikku vääristamist ja see on oma riigis igaühe õigus. Teadmine nende arvamuste olemasolust mõjutab kindlasti presidendi otsust, mis võib olla valik süsteemse otsuse ja ühe või teise erilise esiletõstmise vahel. Esimene on vist lihtsam: sest meie kehtiva terviku järele ihalev avalikkus võtaks kindlasti leplikumalt vastu näiteks kõigi volikogude esimeeste esiletõstmise korraga ühel astmel kui ühtede vääristamise erinevalt ja teiste hoopis vääristamata jätmise. Alati lisandub erakondlik vaatenurk ja lõpuks järgneb ordenikavaleride tugitoolisportlik analüüs ? maakonniti ja vallati või alates praegustest ja endistest riigikogu liikmetest kuni üliõpilasühingute vilistlaskogude ja põllumeeste seltsideni välja ?, mis on küll pigem naeruväärne kui analüütiline, kuid kahtlemata kenasti graafiliselt eksponeeritav.

Seesuguses sehkendamises võib hoopis ununeda, et tegemist on demokraatliku riigi seadusjärgse ja pädeva otsusega. Sellest teadmisest peavad lähtuma otsustajad ja peaksid ka otsuste laitjad või pilkajad. Hästi ja lihtsamaks üldistas asja üks mu sõber ja kolleeg: iga-aastane ordenikavaleride nimekiri on üks paremaid pilte selle kohta, kes ja kus me siin parajasti oleme.