Toeta
Otsi

ajalugu

  • Pisuhänd ei ole paindlikkus

    MAI LEVIN, kunstiajaloolane
    Mai Levin

    Vaatasin Eesti külastatuimast tervisenõustamise keskkonnast kliinik.ee järele, mis seal kohanemise kohta öeldakse. Lugupeetud Andres Soosaar on kohanemise ehk adaptatsiooni selgelt defineerinud. See on „bioloogiliste süsteemide, sh organismide teatud ulatusega paindlikkus, mis võimaldab leida ja rakendada võimalikku optimaalset talitusviisi ning eksisteerida seeläbi erinevates keskkondades. Kohanemine kitsamas tähenduses on meelesüsteemide talitluses oluline nähtus, mille korral meeleretseptorite vastus ärritaja kestval toimel väheneb ning tõuseb ka ärrituslävi.“ Ühiskond pole keerulisem süsteem. Kui paindlikkust igapäevaelus proovile ei panda ja ärritusläve üles ei kruvita, siis võib ehk rääkidagi kohanemise ilust.

    Kunsti suhted tegelikkusega on keerulised. Ühelt poolt pakuks kunst justkui tohutult näiteid kohanemise ilust läbi aegade, teiselt poolt näib tema ärrituslävi aeg-ajalt eriti kärmelt üles kerkivat, otsekui oleks ta mingi seismograaf. Siis jälle tundub, et see oli hoopis kohanemine, mis ülimaks ärrituseks maskeerus, et seismograafi asemel oli baaba Vanga.

    Üldiselt on ikka räägitud, et peab kohanema uue kunstiga. Võib-olla peaks kohanema selle kõrval ka vana kunstiga. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb ette tekste, mille puhul meenub Piibelehe fraas „Pisuhänna“ kriitika kohta: „Nemä om egaüits esi omale „Pisu-hänna“ tennü ja arvustewä palehigin toda.

  • Aus kultuuriline pilk

    REET VARBLANE

    Kai Kaljo näitus „Hunnik räpaseid kaltse“ Hobusepea galeriis kuni 19. IX.

    Väita, et mõni kujutusobjekt, tehnika või väljendusviis ei sobi nüüdiskunsti, ei ole tõsi. Kuid lillepildid, mille eesmärk on ainult ülistada lillede ilu, ei kuulu just nüüdiskunsti diskursusesse. See veel ei tähenda, et hästi maalitud lillepildil ei oleks kohta kodukunstis või ka näitustel. Lillemotiiv on viimasel ajal siiski jõudnud ka nii mõnegi meie kunstniku loomingusse, kelle eesmärk pole olnud vaid ilusa pildi loomine. Mõelgem või Pärnu Linnagalerii Janno Bergmanni või Hausi galerii Marko Mäetamme projekti või ka Diana Tamane „Lillesmugeldaja“ („Flower Smuggler“) peale. Või ka Veneetsia biennaali Kristina Normani ja Bita Razavi väljapanekule, kus projekti keskmes on orhideed. Ei orhidee- ega närtsinud tulbikimbu kujutis ole publiku ette toodud pelgalt selleks, et kinnitada nende ülevust ja ilu, nende kaudu räägitakse millestki, mis on kas kunstnikul südamel või ühiskonnas probleemiks.

    Ka Kai Kaljo Hobusepea näituse „Hunnik räpaseid kaltse“ keskmes on lilled, kuigi tehniliselt ei koosne tema isikuväljapanek vaid lillekujutistest või nende edasiarendustest. Seal leiab figuraalset kompositsiooni, natüürmorti, peaaegu abstraktset maali, maali kõrval ka videot. Videod on staatilisevõitu ja seetõttu maalilikud, ka maalilised. Lille­kujutisi on kõige rohkem – ülemises näitusesaalis kaks ja alumises kolm – ning need on kõige efektsemad, meelejäävamad, mõjusamad. Ka kunstnik ise on saatetekstis toonud just lillemaalid välja kui selle projekti esimesed teosed: „Aprillis tegin esimesed pildid ka, kuigi see algul tundus võimatuna. Kaks lille: esimene on nagu söestunud laip, mille sees, kõige suuremas veresoones on veel säilinud verd. [—] Teine lill on akna poole seljaga, kui akna taga plahvatab aatomipomm.“ Enne lillemaalide (need on ühiselt pealkirjastatud „Akna taga on“) kirjeldust leidub saatetekstis põhjendus, miks näitus just selline on: „Veebruaris 2022 tekitasin oma arvutisse kausta „Plahvatused ja vulkaanid“. [—] Paari nädala pärast hakati kõrvaltoas äkki inimesi tapma. Jõudis kohale, et tegelikult on kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel. Elul on sellised reeglid. Sina ei tea sellest midagi.“

    Kai Kaljo. Lilled. 2022, akrüül, õli, lõuend.

    Kunstnikuna on Kai Kaljo äratundmise (oma tunde) väljaelamiseks valinud kunsti, täpsemalt maalikunsti ja alustanud seda lillepiltidest. Nii nagu kunstniku enda kirjelduseski seisab, ei ole tegemist ilusate süütute kujutistega ega ka vandlitorni paralleeleluga. Ei need esimesed teosed ega ka neile järgnenud lillemaalid (pealkirjastatud lihtsalt „Lilled“ ja „Lilled 2“ ja „Lilled 3“) ei ole saatuslikud kurjalilled, kes iharusest pakatavana on valmis iga ohvrit võrgutama, et teda siis hävitada, nagu on kirjeldanud Charles Baudelaire ja nagu võib ohtralt leida XIX sajandi ja XX sajandi vahetuse kunstis või ka hilisemas kirjanduses. Kai Kaljo lilled pole ka ainult sõjale jalgu jäänud ohvrid, kuigi ohvrirolli ei saa välistada, iseäranis esimestes kujutistes. Need on ohvrid, kes ellujäämiseks on imenud endasse kogu selle kurja ja ülekohtu, mida kallaletungija on talle teinud. Või on see sööbinud neisse salaja, et nad pole sellest enne teadlikud, kui see neid mürgitab. Pentsikud lillekimbud koosnevad ära õitsenud võililledest, roosidest (või kuivanud nuppudest), valgetest ja punastest liiliatest (vähem või rohkem eksootilisi lilli on veelgi), putukatest ja millestki, mis sellise buketi, ükskõik kui pentsik see ka pole, juurde ei kuulu. Pealuud, naelad, käsigranaadid ei ole peidetud orgaanilise maailma – õite, lehtede, putukate – alla, need ei ole isegi maalitud võõrkehana, vaid need eksisteerivad kõrvuti, samasugustena kõige sellega, mida ollakse harjunud pidama heaks, ilusaks ja isegi ülevaks. Kai Kaljo on ühildanud ühildamatu. Ehk jõudnud rahuaja inimesele vastuvõetamatu sisemise teadmiseni, et „kogu aeg olnud sõda, rahu on ainult vaheaeg sõdade vahel“.

    Kai Kaljo Hobusepea väljapanek algab väikese sõjapildiga (see on ainult 30 × 30 cm), kus on kujutatud murdunud kirikutorni ja ahastuses sebivaid inimkujusid, anonüümset halli massi. Või kui pealkirja „Nõukogude Liidus“ peale mõelda, siis pole see sõjapilt, vaid kultuuriliselt üle kantud meenutus. Ilmselt Teisest maailmasõjast ja 1944. aasta märtsipommitamisest. See ei ole Kai Kaljo enda, vaid vahendatud kogemus: midagi vanematelt, raamatutest, piltidelt. Aga see on ainuke otsene sõjakujutis, sest kohe selle kõrval eksponeeritud lillepildid ei ole isegi mitte niivõrd metafoor sõjakoledustele, kui sellele, mida sõda inimestega teeb. Kai Kaljo ei räägi sõjast, vaid sellest, mida teadmine sõjast on temaga teinud. Või kui veel täpsem olla, siis tema ise on ju rahuaja laps, kes järsku on jõudnud äratundmisele, et rahuaeg ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid lihtsalt paus, vaheaeg, vahetsoon. Sõda on temani jõudnud vahendatult, olgu siis uudiste või analüüside või sõjakollete fotojäädvustuste või ka kunstina. Seda nii isiklikus plaanis, tema koduesemetena („Mu silmad avanesid, hakkasin korraga ka oma kodu hoopis teise pilguga vaatama: kui palju on siin esemeid, mis kannavad meenutusi tapmisest ja sõjast: Andrus Johani joonistused, Afganistanist pärit hõbeehted, Kuznetsovi portselanist taldrik, mille mu vanaema tõi kaasa 1918. aastal Peterburist lahkudes, Gustav Suitsu autogrammiga raamat. Isegi maja on ehitatud purukspommitatu asemele.“), aga ilmselt ka kunstiajaloost tuttavate kujutistena.

    Kai Kaljo maalid tekitavad minus déjà vu tunde – ma olen neid juba näinud. Kai Kaljo ei ole plagieerinud ega ka interpreteerinud ühtegi varasemat, kunstiajalukku läinud teost, ta pole isegi mitte tsitaate kasutanud, kuigi tsiteerimine on postmodernistliku kunsti levinud võte. Kai Kaljo räägib kultuurilise kogemuse kaudu. Esimene paralleel, mis mul tekkis ja millest ma ei ole lahti saanud, on manerismi aja kunst. Aeg, kus oli selge, et renessansi täiusliku ideaaliga ei saanud enam edasi minna, sest täiuslikkust ei saa täiendada, seda saab ainult lõhkuda. Aga ei olnud veel selge, kuidas minna edasi. Umberto Eco räägib „Inetuse ajaloos“ manerismist kui etapist, kus loomingulisest rahutusest ja „melanhooliast“ äravaevatud kunstnik ei püüdle enam ilusa poole, et seda imiteerida, vaid rõhub ekspressiivsusele, sest kunstniku meeltes sündiv sisemine joonistus ongi temas endas peituva jumaliku demiurgilise jõu avaldumine. Ilu asemele tõuseb inetus, reeglite asemel rahutus, väändumus ja veider stiliseeritus, vägivalla, surma ja õudusemaailm haarab uudishimuliku looja meeled. Eco läheb elegantselt üle Goya ja XIX sajandi juurde ning haarab sisse Baudelaire’i ja dekadentsi. Surm ja inetus ei ole võõrad XX sajandi kunstile ning kõikvõimalikes post- ja transnähtustes ei kehti enam ammu reeglid. Manerism ei olnud vaid vaheetapp, paus, vaid seda tunnetasid tollased loojad ka ise. Valuliselt, teravalt.

    Kai Kaljol ei ole vaja maalida inimest söövat koera või kilekottidesse pakitud laipu, tema kilu- ja munavõileib, drapeeritud kangad „räpaste kaltsude“ metafoorina või hoiatuslilled annavad praegust olukorda kindlasti adekvaatsemalt ja ausamalt edasi. Ka kunstniku enda, rahulapse positsioonilt.

  • Ingo Normet 8. VI 1946 – 8. IX 2022

    Lavastamine on julmalt ajalik, aga pedagoogika seevastu julmalt ajaülene ja aeglane kunst, mille viljad selguvad alles aastaid hiljem. 132 lavastust, neli lendu (XVI, XIX, XXI ja XXIII) õpilasi, regulaarse lavastajaõppe, magistri- ja doktoriõppe ning püsiva rahvusvahelise koostöö sisseviimine, Euroopa ühe komplektseima teatri­raamatukogu ja videoteegi loomine – kui lakooniliselt saab kokku võtta ühe lavastaja ja õppejõu elutöö! „Lavastajaraamatus“ kirjeldatakse Normeti sõnu ühele kolleegist lavastajale ja pedagoogile õhtuhämaruses lavakunstikooli värava ees pärast öösse veninud erialatundi: „Ja Panso läks õhtul veel koju ja kirjutas raamatuid.“

    Meie hulgast on lahkunud üks viimase veerandsaja aasta jooksul Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli ning seeläbi Eesti teatripilti enim mõjutanud inimene. Ingo Normeti vahetuid õpilasi leidub kõigis Eesti teatrites, kuid lavakunstikooli sihtide seadmise ja igapäevase tööga nende sihtide poole liikumise kaudu on Normet mõjutanud veelgi laiemat hulka teatri­professionaale.

    Ingo Normet avas lavakunstikooli uutele tuultele ning tuuli puhus 1990. aastatel pärast ühiskonnale pikalt peale sunnitud umbsust palju ja kõige erilaadsemaid. Normet tõi õppekavva uusi kunstisuundi ja kõige erisugusema taustaga õppejõude, justkui valmistades õppijat sel moel teadlikult ette kooliväravast väljudes avanevaks maailmaks, kus tuleb otsida oma ainukordset loometeed keset elu- ja kunstitõdede paljusust, tänu neile ja nende kiuste. Ajastu vaimule kohaselt oli Normet suur liberaal.

    Jaak Rähesoo sõnul olid Ingo Normetil noortest lavastajatest, kes 1960. aastate lõpul lainena Eesti teatrisse tulid, ühed soodsamad taustaeeldused: helilooja Leo Normeti ja kirjanik Dagmar Normeti peres kasvas ta kaunite kunstide keskel. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 10. keskkooli, misjärel suundus õppima Moskva Riiklikku Teatrikunsti Instituuti (GITIS), kus tema kursuse juhendaja oli Anatoli Efros, tolle aja juhtivaid vene lavastajaid.

    Pärast GITISe lõpetamist töötas Normet alates 1969. aastast Pärnu Endla teatris. Algul lavastajana (vahepõigetega režissöörina Tallinnfilmis) ja teatri õppestuudio juhendajana ning aastail 1982–1991, mida peetakse siiani Endla üheks kõrgajaks, peanäitejuhina. Normeti meeldejäävamateks lavastusteks kujunesid sel perioodil Arbuzovi „Pihtimuste öö“ (1968), Christie „Hiirelõks“ (1971), Lassila ja Normeti „Tuletikke laenamas“ (1971), Vahingu „Suvekool“ (1972), Molière’i „Tartuffe“ (1975), Williamsi „Iguaani öö“ (1976), Ibseni „Doktor Stockmann“ (1978), Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ (1979), Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1979), Wilderi „Meie linnake“ (1980), Švartsi „Draakon“ (1981, lavakunstikateedri üliõpilastega), Majakovski „Saun“ (1982), Horváthi „Lood Viini metsadest“ (1983), Turgenevi „Kuu aega maal“ (1984), Tolstoi „Ja pimeduses paistab valgus“ (1987), Lindgreni „Vahtramäe Emil“ (1990), Ibseni „Kummitused“ (1991).

    Pärast põgusat interluudiumi 1991–1992 Teleteatri pearežissöörina oli Normet 1995–2011 EMTA lavakunstikooli juhataja, aastast 1996 professor ja aastast 2011 emeriitprofessor. Pedagoogitöö kõrvalt tegutses ta edasi lavastajana nii Eesti teatrites kui ka välismaal. Seda perioodi jäävad ilmestama Simoni „Biloxi blues“ (1992), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ (1993, mõlemad lavakunstikooli üliõpilastega Eesti Draamateatris), Hugo „Angelo, Padua türann“ (1994 Vene Draamateatris), Molière’i „Ihnur“ (1995 Varkause teatris ja 1999 üliõpilastega Vanemuises), Calderóni „Elu on unenägu“ (2000), Molnári „Liilia“ (2002, üliõpilastega), Vahingu „Testament“ (2003), Milleri „Müügimehe surm“ (2006, kõik Eesti Draamateatris), Undi „Huntluts“ (2010 Vanemuises), Vahingu „Pulmad“ (2011 Eesti Draamateatris), Maeterlincki „Sinilind“ (2013 Endlas), Ibseni „Brand“ (2014 VAT-teatris), Vahingu „Mees, kes ei mahu kivile“ (2017 Tallinna Kammerteatris), Kilty „Armas luiskaja“ (2019 Kadrioru kunstimuuseumis).

    Ingo Normet oli Eesti Lavastajate Liidu asutajaliige ja esimees (1993–1995), Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu aseesimees (1991–2016). Tema eestvõttel on eesti keeles ilmunud maailma teatriõpet ja -mõtet tutvustavad raamatud (Barba „Paberlaevuke“, Grotowski „Tekstid aastatest 1965–1969“, Oida ja Marshalli „Nähtamatu näitleja“, Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Benedetti „Stanislavski ja näitleja“). Ta on kirjutanud teatriteoreetilisi artikleid (ilmunud kogumik „Teatrist“), koostanud „Lavastajaraamatud“ I ja II, Efrose teoste valimiku „Lavastaja kutse“ (ka tõlge) ning Stanislavski valimikud „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“, avaldanud teatrikooliaabitsa „Ujuda selles jões“.

    Normet pälvis 1979 Ants Lauteri nimelise preemia, 2002 Priit Põldroosi nimelise auhinna, 2021 Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia. Talle omistati teenelise kunstitegelase aunimetus (1986) ja Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).

    Ingo Normeti eluvaates ühendus muidu harvaesinev kombinatsioon lüürilisest intuitsioonist ja kainepilgulisest praktilisusest. Sihikindel ja kindlasti ka üksildane alpinist, julge ja ettenägelik investor, pilk lootusrikkalt ja elu ennast usaldavalt Pegasusele suunatud, nüüd juba igavesti.

    Ingo Normeti ärasaatmine on pühapäeval, 18. septembril Tallinna Jaani kirikust. Ilmateade lubab üksikuid vihmapiisku. Kuhu ta edasi läheb, on ebaselge, nagu tulevik ikka. Meie jääme, ehkki lõpuks läheme meiegi. Aga miski jääb, alati. Ja lõpetuseks võikski tsiteerida Mati Undi „Võla“ lõpulauseid, nii nagu nüüdseks samuti lahkunud Jaak Rähesoo tsiteeris neid Undi enda järelehüüde lõpus: „Vihmapiisad langesid bussi katusele nagu aastad, mis mööduvad, enne kui millestki aru saad.“

    18. septembril avatakse Jaani kirikus uksed kl 13, matusetalitus algab kl 13.30. Muldasängitamine kl 15 Eesti Teatriliidu platsil Metsakalmistul.

    Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool

    Endla teater

    Eesti Draamateater

    Tallinna Linnateater

    Ugala teater

    Vanemuine

    Vene teater

    VAT teater

    Teatri- ja Muusikamuuseum

    Eesti Teatri Agentuur

    Eesti Rahvuskultuuri Fond

    Eesti Lavastuskunstnike Liit

    Eesti Näitlejate Liit

    Eesti Teatriliit

    Eesti Etendusasutuste Liit

    Tallinna Linnavalitsus

    Kultuuriministeerium

  • Leo Rohlin 25. VII 1939 – 10. IX 2022

    Lahkunud on mitmekülgne kunstnik ja kunstipedagoog, legendaarne eesti keraamika tugisammas, Eesti Kunstnike Liidu auliige Leo Rohlin. Tema panus eriala arengusse on olnud hindamatu, mahukas ja erakordselt mitmekülgne. Leo Rohlin oli suurepärane keraamik ja õppejõud, EKA emeriitprofessor, kes oli läbi aastakümnete aktiivne nii disaineri, kunstniku kui ka keraamika tehnoloogia ning ajaloo eripära talletanud mitme raamatu autorina. Rohlin astus pärast õpinguid Tartu kunstikoolis riiklikku kunstiinstituuti keraamika erialale ja lõpetas selle 1965. aastal.

    Ajastule omane koolijärgne suunamine viis ta Tallinna ehituskeraamika­tehasesse, kus ta töötas kunstnikuna 1968. aastani, kujundades nii selle aja vältel kui hiljemgi mitmeid tootmisse juurutatud keraamilisi esemeid – tarbenõusid, sealhulgas kohviserviise, ja ka dekoratiivesemeid, näiteks seinataldrikuid ja suveniire. Üks esimesi ja levinumaid on mitmes värvitoonis ja glasuurilahenduses toodetud keraja keskosaga kohvikannuga mokaserviis aastast 1966, sellele järgnesid „Gnoom“ jt. Dekoratiivkeraamikast kujunesid koduseks klassikaks sgrafiitotehnikas seinaplaadid ja taldrikud, ka küünlajalad sarjast „Meistrid“ jpm.

    Kui omaaegsed esteetilised eelistused, kuid eelkõige tööstus, soosisid ratsionaliseeritud lähenemist nii vormile kui ka viimistlusele, haakus see orgaaniliselt Rohlini arusaamaga ajale omasest lähenemisest. Ka unikaalloomingus oli ta vormikäsitluses lakooniline, suunates sageli suuremõõtmeliste ja vormitunnetuslikult hästi komponeeritud teoste puhul tähelepanu glasuuridele, mis andsid võimaluse põnevateks katsetusteks ja eksperimenteerimiseks. Selle kõrval valmis tal ka serviise, mille puhul on hea meel, et need kuuluvad tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse, kuid on kurb, et nende saatus oli jääda unikaalseks, mitte jõuda tootmisesse.

    Leo Rohlin on ka monumentaalteoste autor. Tema kavandatud on keraamilised pannood mitmesse hoonesse, nende seas Tallinna olümpiapurjespordikeskusesse (1980), mis praeguseks paraku on asjatundmatult korrastada püüdes rikutud. Tallinnas Mustamäel endise majandusjuhtide instituudi välisseinale kavandatud pannoo eest pälvis Rohlin 1979. aastal Kristjan Raua nimelise preemia. See teos on demonteeritud ja ootab oma aega uue hoone fassaadil.

    Rohlini käekiri kunstniku ja disainerina on alati olnud rahulik, lakooniline ja ratsionaalne, oma teostes andis ta võimaluse kõneleda eelkõige vormil või glasuuril. Ta osales rohketel näitustel juba 1960. aastatel. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse kuulub ligi 200 Leo Rohlini teost, millest valik on eksponeeritud tarbekunsti- ja ka disaini püsinäitusel.

    Leo Rohlini õpetusest on osa saanud suurem osa Eestis tegutsevaid keraamikuid. Pedagoogina alustas ta kunstiinstituudis juba 1968. aastal kompositsiooni- ja tehnoloogiaõppejõuna, jätkates 1978. aastast dotsendi ja 1986. aastast professorina. Aastatel 1974–1984 oli ta keraamika- ja klaasehistöö kateedri juhataja, 1989–1995 õppeprorektor ja 1995–2005 keraamika osakonna juhataja.

    Temalt on ilmunud kaks olulist raamatut: tehnoloogiale keskendunud „Keraamika käsiraamat“ (2003) ja eriala ajalugu käsitlev „Eesti keraamika ajast aega“ (2007). Nii nende koostamise kui ka pikaaegse eriala ajaloo õppejõu töö käigus on Rohlinil koondatud mahukas materjal, mis kuulub tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse, hindamatu pärand eesti keraamika uurimiseks edaspidi.

    Leo Rohlin oli kunstnikuna aktiivne elupäevade lõpuni. Tema töid oli selgi suvel võimalik näha mitmel pool Eestis. Oma viimastes, tuhandetest väikeelementidest komponeeritud töödes tegeles Rohlin nii isiklike ja ka igavikulisemate teemadega. Alles hiljuti, augusti keskel, kõneles ta oma näituse „Kui seda metsa ees ei oleks“ avamisel Liivi muuseumis. Leo Rohlin on pälvinud mitmeid preemiaid loomingulise tegevuse eest. Käesoleval aastal tunnustati teda kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemiaga.

    Tema lahkumise järel tekkinud tühimik näib mõõtmatu. Jääme tänus mäletama säravat ja sooja inimest ning suurepärast kunstnikku. Tema kirest keraamika vastu sündinud mitmekülgne looming jääb meiega. Sügav kaastunne Leo Rohlini perele ja lähedastele.

    Leo Rohlini ärasaatmine on täna, 16. septembril kell 15.30 Pärnamäe krema­tooriumis. Pärgi ja lilli palutakse mitte tuua.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    Eesti Keraamikute Liit

    Eesti Kunstiakadeemia

    Kultuuriministeerium

  • Äärmiselt eestlaslik muusikadokumentaal

    PILLERIIN RAUDAM

    Dokumentaalfilm „Kukerpillide rapsoodia“ (Axelsberg, Eesti 2022, 58 min), režissöör, stsenarist, monteerija ja produtsent Raimo Jõerand, operaator Kullar Viimne.

    Raimo Jõeranna dokumentaalfilmis „Kukerpillide rapsoodia“ näeb vaataja mitmete põlvkondade seas populaarset bändi Kukerpillid 50. tegutsemisaastal. Neli meest, kes koos laval moodustavad nii palavalt armastatud Kukerpillid – Toomas Kõrvits, Ike Volkov, Arne Haasma ja Heiki Vahar – on kontserdituuril Eestimaa kirikutes. Nad kulgevad mööda maanteid riigi eri paikadesse, kus mõnel pool ootab ees suurem, teisal jälle väiksem esinemine. Teekonna lõpus terendab ansambli suur juubelikontsert. Teekonna ning kulgemise motiiv on „Kukerpillide rapsoodias“ põhiline. Muusikuid kohtab eri paigus (ka kirjandusmuuseumi arhiivis ja pubis laua taga viina võtmas), ent tervikuks liimib need episoodid siiski sõit esinemiselt esinemisele. Kollektiivi noorusaegadele pole eriti ekraaniaega antud. Veedame filmi vaadates hetki bändiga, kes on viiskümmend aastat publiku ees olnud, ning märkame, milliseks elu on nad tahunud. Raimo Jõerand ütleb intervjuus Sirbile*, et Kukerpillide vanuse tõttu on tulnud elu kaduvuse teema ilmselt paratamatult kaasa. Meeste vestlustes ning ütlemistes kerkivad olnud ajad tihti esile. Väga aus on tõdemine, et mälu pole enam see – varem oli laval suure repertuaariga lihtsam hakkama saada. Nii pika tegutsemisaja puhul on kaotuste kandmine samuti bändi osa ning nende seast lahkunud liikmeid peetakse hea sõnaga meeles. Sellele kõigele vaatamata on film sümpaatne ja soe. Arutavad ju mehedki bändiproovis: „Kui muusikapalas üht ja teist muuta, siis ega liiga nukraks ei lähe?“. „Ei lähe nukraks. Elu ise!“ kuuleb vastuseks. Ei lähe ka film nukraks: ekraanil on ju elu ise ning sageli on hoopis naljakas.

    Kuivõrd film keskendub Kukerpillide kollektiivile, on Raimo Jõerand teinud filmi alguses nutika lükke, kui bändi­logoga buss mööda Tallinna liikmeid peale korjab. Iga uue bussi astuva mehe juures saab ekraanilt lugeda, mis on tema nimi ning amet. Ilmneb inimene tema loomingu taga. Nooremal kinosaali sattunud publikul, kel pole ehk menuansambliga tugevat sidet, võiks olla põnev teada saada, et Toomas Kõrvits on ka mööblikunstnik, Ike Volkov arhitekt ja Heiki Vahar dirigent.

    Film viib Kukerpillid rahvamuusika arhiivi, kust nende tegevus kunagi alguse sai. Seal nad istuvad ja kuulavad oma repertuaari kuuluvate lugude originaalversioone. See on kui ood ansambli algusaegadele, kui aktiivsemateks tegijateks olid veel Taivo Linna ja Toomas Kõrvits. Paljud ilmselt ei teagi, et Kukerpillide lood on suuremas osas rahvamuusika, millest osa on kohalik pärimus ning osa välismaine (näiteks cajun). Jõerand on arhiivikaadritega leidnud nutika võimaluse tutvustada dokumentaalfilmis publikule, et viisid, mida on omaks peetud, on sageli hoopis võõramaised. Ühtlasi rõhutatakse filmis tänuväärset tööd, mida Kukerpillid on teinud vanade eesti viisijuppide populariseerimisel.

    Ike Volkovit (keskel) ja Toomas Kõrvitsat (paremal) aitab Eesti Rahvaluule Arhiivis oma lugude vanade salvestiste kuulamisel Lauri Õunapuu (vasakul) ansamblist Metsatöll.

    Jõerand on filmimaterjali kombineerinud arhiivikaadritega. Nii näeme Kukerpillide muusika taustal nii Johannes Pääsukese Setomaa-reise kui ka näiteks Lasnamäe kortermaju. Häid otsuseid filmimise rakursside valikul on teinud operaator Kullar Viimne. Kontsertidel on filmitud laval esinevat bändi, nii et filmivaataja on asetatud saalis olnutega võrdsele kohale. Filmitegijad on pingutanud, et näidata peale Kukerpillide ka nende publiku läbilõiget. Nii vahelduvadki esinemiskaadrid emotsionaalsete keskplaanidega kuulajatest. See on nutikas lahendus, kuna nii ei saa teada, palju publikut saalis on – võib vaid ette kujutada. Ühes kontserdipaigas küll antakse teada, et pileteid on ette ostetud 19 (seda on väikse koha kohta palju!), ning võib arvata, et rohket kuulajaskonda tulemas ei ole, ent sealgi ei näidata publikut kui massi. Näeme neid pingil istumas ning kuuleme nende isiklikke meenutusi Kukerpillidest.

    Filmi esimeses pooles on esil suuresti muusika praktiline pool: kuuleme bändi pikalt arutamas duuride ning akordide üle ja nõu pidamas, kuidas täpselt ühes või teises loos võiks tausta laulda. Ka arutlevad mehed tuuribussis, kas nad on refräänibänd või mitte, ega suuda selles mitte järeldusele jõuda. Teises pooles sukeldutakse aga sügavamale ellu. Kaamera ette on jäänud siiraid ja isegi veidi kurblikke hetki. Film algab kiriku uksest sisse voorivate vanemate inimestega. Mõni kasutab käimiseks keppe, teine tuleb ratastoolis, üks naisterahvas otsib annetuskasti panekuks rahakotist sente jne. Aga nad kõik tulevad kohale, sest neid ühendab sama muusika. Tunde, et tegemist on dokumentaalfilmiga, kus on keskmes Eesti asi, annavad loomulikult ka Kihnu Virve heietused. Dokumentaalfilmi tehes peab vahel õnn naeratama ning suur vedamine on lavatagune elu enne Kukerpillide suure juubelikontserdi algust. Heiki Vahar, viiul käes, läheb laululaste käest (kes võivad olla umbes 9aastased) laulusõnu küsima. Üks lava taga seisvatest tüdrukutest ütleb Vaharile, et ta mängis ka kunagi viiulit, aga lõpetas ära, sest tal polnud aega. Vahar jääb imestama, aga siis on tal endal aeg lavale minna. Ehk on selle stseeni näol tegemist isegi filmi kõige kõnekama kohaga: kõrvutatud on Kukerpillide põlvkonda, kes käib rahvusarhiivis lauluviise otsimas, nüüdse generatsiooniga. Kui kutsub muusikat looma, siis ei sunni lõpetama ilmselt ükski vägi, kuid tänapäeva valikurohkuses võib järjest sagedamini juhtuda, et ei jagu aega. Kõik see viib mõtted tahtmatult sellele, millised on need bändid, kelle pärast praegused noored end tulevikus kirikutreppidest üles vinnavad. Ka kirikutrepid on siinkohal pigem metafoor, sest vaevalt need esinejad pühakodadesse kipuvadki.

    Dramaturgiaraamid, mille sisse sümpaatsed muusikud on pandud, võiksid olla tugevamad. Film on üles ehitatud kulgemisele, ent igal teekonnal võiks olla ka lõpp-punkt. „Kukerpillide rapsoodias“ on selleks 50. juubelikontsert, mis on ka igati loogiline ja hea valik, kuid selle oleks võiks filmi alguses tugevamalt ja põnevamalt paika panna. Ka kasvamine juubelikontserdi suunas võiks olla selgem. Kukerpillidele ja iseäranis nende publikule oluline kontsert kipub filmi vältel isegi meelest minema, kuna selleks ei tehta ettevalmistusi ega tule see ka jutuks. Vahepeal tekib kahtlus, et äkki film ei lõppegi sellega. Kulgemise ja teekonna motiiv kannab ning publik tunni aja jooksul Kukerpillidega koos ka kulgeda saab. Puudu jääb sellest, mida vaatajal on põhjust oodata. Muuseas, juubelikontserti filmi lõpus me peaaegu ei näe, kuid sellest ei tunne ka puudust. Jõerand on kõrvutanud suure kontserdi ja varem mainitud väikese, rõhutades, et Kukerpillid on ikka Kukerpillid, hoolimata sellest, kui suurele publikule esinetakse. Nende asi töötab samamoodi nii suurel kui ka väiksel laval.

    Pole mingi saladus, et nii Eesti filmirahastajatele kui ka publikule meeldib Eesti asi. Vahel on seda Eesti asja isegi raske defineerida, kuna selle katuse alla mahub nii palju, ent Raimo Jõerand on suutnud kinni püüda Kukerpillide fenomeni Eesti kultuuris. Miskipärast on just nii, et isegi kui pole kunagi elus kontserdil käinud, siis sõnu tead ikka. Meenub see mees filmist, kes Emajõe ääres Toomas Kõrvitsale seletab, et Kukerpillid oli tema isa lemmikbänd ja nüüd on see ka tema lemmikbänd. Sellest piisab, et võtta Kukerpillide tööviljad pärast viitkümmet aastat hästi kokku.

    Kui Kukerpillid arutavad, et kõik nende lood on mažooris, siis sama sõnaga võib kokku võtta ka selle filmi, ent kaduvuse lahkamisele vaatamata on film siiski rõõmus ja südamlik. Ilmselt ei ole tegemist selle aasta kõige meeldejäävama Eesti dokumentaaliga (seda just dramaturgia poolest), kuid ekraanile on püütud igati aus Eesti asi.

    * Tristan Priimägi, Kõrgliiga kukerpallurid. – Sirp 2. IX 2022.

  • Sel reedel Sirbis

    TAAVI HARK: Pärdi päevade põhijooni
    Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi aatekaaslus ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga.
    Pärdi päevad 2. – 11. IX, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
    Tänavused Pärdi päevad laotusid laia tekina üle Eesti: kontserte anti Tallinna ja Tartu kõrval ka Paides, Pärnus, Rakveres, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis, Kärdlas, Kuressaares ja Laulasmaal. Kümne eri kava ja kaheksateistkümne kontserdi iga kõlanud teosega saadeti kõrgustesse palve „Päästke meie hinged“. Südamlik ja tõsine palve tulenes trööstitust tõigast, et tänini on põhjust mõelda ukraina rahva kestvatele kannatustele, mis on kõigi ühine tragöödia. Enim mõtteainet pakkusid kolm väga erisugust kuulatud kontserti, millel nüüd peatungi.

    ANDREI LIIMETS: Emmy auhinnad turvatsoonis
    Tänavustel Emmyde jagamisel tehti nii mõnegi võiduga ajalugu, kuid üldine tulemus jäi võrdlemisi ootuspäraseks.
    Nädala alguses, 12. septembril jagati kätte 74. Ameerika televisiooniauhinnad ehk Emmyd. Ehkki nii mõnegi võiduga tehti ajalugu, on võrdlemisi ootuspäraselt ja turvaliselt jaotunud preemiatel raskusi väikestel ekraanidel toimuva huviväärsuse peegeldamisega. Vaevalt see kellelegi üllatusena tuleb, et voogedastusplatvormide vallutuskäigu tulemuseks on väikestelt ja suurtelt ekraanidelt leitava materjali taseme ühtlustumine. Kui kunagi tähendas telekvaliteet suuri mööndusi, siis nüüd oleme jõudnud olukorda, kus sügise hakul pole ükski film pälvinud murdosakestki tähelepanust, mis on saanud osaks sarjadele „Lohede koda“ ja „Sõrmuste isand. Võimusõrmused“.

    JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XVII. Tõnu Õnnepalu „Peaaegu samasugune päev“
    Mis leiab aset eesti nüüdisluules? Siin leiavad aset kõige kaalukamad toimingud. Siin tõustakse hommikuti üles ja tehakse lastele putru. Vahel viiakse lapsi kooli, käiakse toidupoes, saadakse linnas mõne tuttavaga kokku ja helistatakse telefoniga. Silmnähtava sagedusega pestakse pesu (või vähemasti riputatakse pesu nöörile või tagumisel juhul mõeldakse nööril rippuvale pesule) ja koristatakse tube. Samuti loetakse ajalehti ja kirjutatakse natukene, antakse kellelegi süüa, süüaksegi (mõni tavatseb pigem juua), vannitatakse lapsi ja minnakse magama. Kui juba voodis, räägitakse päevauudistest ja enne tuttuminekut ehk veel loetaksegi pisut.

    KRISTA LEPIK: Seitse ühe hoobiga ehk Raamatukogud säästva arengu toetajana
    Raamatukogudel on tarbimismustrite ja kultuuriharjumuste kujundamisel oma osa.
    Õige pea, 20. – 26. septembril, korraldatakse Euroopa säästva arengu nädalal ka Eestis kampaaniaid ja üritusi, millega panustatakse jätkusuutlikusse arengusse. Mõistagi ei saa jätkusuutlik areng toimuda kampaania korras, kuid teemanädal pakub hea võimaluse tutvustada oma sellealast tegevust asutustel ja kogukondadel, keda ei ole märgatud säästva arengu valgusesse paigutada. Üks niisugune näide on raamatukogud. Üldiselt käsitletakse raamatukogusid (lugemis)kultuuriasutuse või riigi infotaristu osana, viimasel ajal ka kogukonnakeskusena, kuid säästvas arengus on neil samuti tugev potentsiaal. Lähtudes diskussioonidest kolleegidega Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu uue mõtte töörühmas ongi paras aeg üle vaadata, milles see potentsiaal väljendub.

    KALLE KÄSPER: Absoluutsest õigusest
    Sõja ajal tõusevad esiplaanile inimesed, kellel on alati õigus: nad teavad hästi, kes on sõber, kes vaenlane, mis on hea, mis halb. Rahuajal öeldakse nende kohta „primitiivne tüüp“.
    Pidin sõitma sügisel Venemaale kirjandusfestivalile. Kutsuti, kui sõda juba käis, aga ma ei hakanud loobuma, üksnes otsustasin, et kui jõuab kohale ametlik, kirjalik kutse, hoiatan korraldajaid: mõelge hästi järele, kas te pahandusi ei karda – toetust sõjale poleks nad minu suust küll kuulnud, ikka vastupidi.

    GRETE TIIGISTE: Arhitektuuri ainevahetus
    Tallinna arhitektuuribiennaalil käsitletakse tarbimist, seedimist ja jäätmeid, seda nii elusorganismi kui ka ehitatud keskkonna seisukohalt.
    Kuuendale Tallinna arhitektuuribiennaalile (TAB) anti avalöök 7. septembril, mil arhitektuurimuuseumi saalis avati biennaali peanäitus „Söödav“ ning muuseumiesisel rohealal sai valmis arhitektuuristuudio Iheartblobi loodud maailma esimene plokiahela abil rahastatud arhitektuuriinstallatsioon.
    Tänavuse TABi ja näituse „Söödav“ kuraatorid Lydia Kallipoliti ning Areti Markopoulou on arhitektuurivaldkonnas tuntud nimed, kes tegelevad nii õpetamise kui ka teadustööga.
    Kallipoliti ning Markopoulou on seadnud biennaali keskmesse ainevahetuse ning selle seosed arhitektuuriga. Näitusel käsitletakse toitu otseses, aga ka ülekantud tähenduses, vaatluse all on tarbimine, seedimine ja jäätmed, seda nii inimeste maailmas kui ka ehitatud keskkonnas. Kuraatorid manifesteerivad, et hoonete ainevahetus on elusorganismide omaga sarnane.

    SANDER PALING, ANNI MÜÜRIPEAL: Tark park taskus
    Taskupark on tore Tallinna linnaruumi uus liige, mis toob tallinlase argiruumi ihaldusväärset vaheldust ja loob tänava kasutamiseks uusi võimalusi.
    Tallinna esimesed taskupargid Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänaval. Disainis Keiti Lige, tellis Tallinna linnavalitsus. Avati septembris 2022.
    Külmade sügistuulte saabudes võib Tallinna linnatänavatel lisaks kooli naasnud koolijütsidele märgata ka midagi uut: Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänavale on lisandunud väikesed, umbes ühe auto parkimiskoha suurused haljastatud puidust kehandid, mida kutsutakse taskupargiks. Kuigi mujal on sellised autode arvelt linnaruumi jalakäijale mõnusamaks muutvad sekkumised ja väikesed hüpikpargid juba vanem nähtus, tekkisid Tallinnasse püsivamad taskupargid alles nüüd, käesoleval sügisel. Ühest küljest on see linna senise poliitilise võimu ümberkujundamise tulemus – valmiste järel muutus ühe partei ainuvõim mitme partneriga koalitsiooniks –, teisalt näitavad taskupargid ka selgelt, et linnavalitsuses on enam värskeid ideid ning esile on kerkinud enam elukeskkonda väärtustavad ametnikud.

    TAMUR TOHVER: Nullpunkt Stanislavski meetodis
    Nullpunktipraksis on näitleja-lavastaja ühistreening, mis loob usaldava partnerluse ning kaotab lavahirmu põhjustatud blokeeringu juba prooviprotsessis.
    Alustasin teatriõpinguid seitsmeaastaselt. Kolmeteistkümnesena mängisin nimiosa telelavastuses „Uus poiss“. Olin hämmingus Silvia Laidlast (minu vanaema selles loos), kellest ei saanud iial aru, millal ta proovis tekstiga alustas – niivõrd eristamatu oli tema orgaaniline Stanislavski-põhine esitus tavalisest vestlusest. Teine tähelepanek sellest ajast: kuigi telelavastuses mängimine võinuks olla iga teismelise näitleja unistuse täitumine, tundsin mina seletamatut piinlikkust ja hirmu. Mispärast?

    TAAVI HALLIMÄE: Sotsiaalne disain vaatab tulevikku
    Ükski disainilahendus ei ole alatine ega paku lahendusi kõigile. Hierarhitu ja avatud sotsiaalse disaini puhul teadvustatakse piiratust eriti teravalt.
    Mida aasta või siis ka kuu edasi, seda rohkem tundub, et Mark Fisheri „Kapitalistliku realismi“ algus, kus ta viitab Alfonso Cuaróni „Inimlastele“, ei ole meie igapäevaeluga võrreldes enam üldse nii uskumatu. Jah, selle 2006. aastal linastunud düstoopilise filmiga markeerib Fisher hiliskapitalismi, mida on terve eelmise sajandi kirjeldatud ja analüüsitud – selle peatne saabumine on korduvalt ka välja kuulutatud –, kuid pandeemiast, kliimast ja sõjast tulenevate kriisidega on düstoopiline tulevikukujutlus üha relevantsem, mõjudes nüüd juba paiguti trafaretselt ja isegi igavalt.

    Raivo Vetik: „Lisaks poliitilise vastupanu kanaliseerimisele on meil soomeugrilust vaja ka inimeseks olemisel.“
    Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras
    Paide arvamusfestivali „Rände ala“ raames toimus 12. VIII arutelu teemal „Meie soomeugriline elurikkus uues geopoliitilises olukorras“, vestlejateks politoloog, Tallinna ülikooli professor Raivo Vetik, Tartu ülikooli kaasprofessor, folklorist Madis Arukask, Eesti kunstiakadeemia professor, ajaloolane Linda Kaljundi ja Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes. Vestlust juhtis Fenno-Ugria projektijuht Barbi Pilvre.*

    ART LEETE: Soome-ugri pimeda maa hääled
    Uurali rahvad ühendavad maailma alguse, teadmiste loomise ja vahendamise justkui kaootiliste, kuid ka käepäraste nähtustega nagu soo, tundra, laul, hääled, vaimud, jumalad, öö ja päev.
    Raske öelda, kas soomeugrilaste maailmast arusaamiseks on võtit. Kõigest korraga arusaamine on teadlasi ikka huvitanud, isegi kui uuritakse vaid mingeid soome-ugri üksikasju. Seda ebamäärast küsimust võib püüda lahendada jälgides, kuidas soomeugrilased ise igasuguseid hämaraid ilminguid mõistavad, seletavad või järele teevad.

    MAKSIM ŠTŠURA: Tuttava linna tuled. Aatomijanu ja lootustäratavad meretuuled
    Uraani rikastamiseks ehitatud tehasega loodi Sillamäele telg, mille ümber pöörlesid linna tööstus ja ühiskonnaelu.
    Kui sõita Sillamäe kesklinna poole praeguse Silmeti tehase territooriumilt mööda hiljuti renoveeritud Kesk tänavat, siis avaneb kõrgendikult laskudes paremat kätt mõtlik vaade Sõtke jõe laiale, tammiga eraldatud basseinile. Tuulevaikse ilmaga päeval peegelduvad kristallselges vees kaeblikud remmelgad. Kunagi vangoghilikult päevalillelise, nüüdseks ammu kulunud värvi tõttu Kollaseks tembeldatud jalakäijate sild justkui ripub kahe taeva vahel. Nõnda asub Sõtke vasakul kaldal linna industriaalne raison d’être, paremal aga Sillamäe kesklinna ainulaadne hooneansambel – kuulus stalinistlik ampiir, mida imetlevad mereäärsesse linna sattunud arhitektuurihuvilised.

    Arvustamisel
    Andrei Ivanovi romaan „Õuduste teater“
    Jessica Bruderi raamat „Nomaadimaa“
    festival „Station Narva“
    Tartu kammermuusikafestival
    Pärnu näitused: Uno Roosvaldi „Siin Põhjanaela all“, Janno Bergmanni „Les Fleurs du mal“ ja Vaskjala loomeresidentuuri väljapanek
    Kai Kaljo näitus „Hunnik räpaseid kaltse“
    Eesti Noorsooteatri „Palle üksi maailmas“
    Tero Saarinen Company „Hz“
    dokumentaalfilm „Kukerpillide rapsoodia“
    dokumentaalsari „Kõik või mitte midagi. Arsenal“
    mängufilm „3000 aastat igatsust“

  • ,

    Valgemetsa metsaetendus „Kujuseinad“

    Kaspar Ausi publikuosalusega etendus metsas ilma etendajateta, Tartu lähistel Valgemetsas 17., 18. ja 25. september algusega kell 16

    Asukoht: Valgemetsa Projektiruum, Lõunaveere-Kohviku, Valgemetsa, Põlva

    „Kujuseinad“

    „Minuga koos asusid teele kolm vaprat inimest, kes protsessi käigus ükshaaval ootamatult lahkuma pidid. Ruum võttis üle. Lõpuks kui valmis sai lahkusin ka ise.“

    Lavastuse autor, koreograaf ja kunstnik: Kaspar Aus

    Interaktiivne heli: Taavi Suisalu

    Koos publikuga: Jose Aldemar Muñoz

    Etenduses ilma etendajateta saab osaleda igaüks, kellel on huvi looduse, liikumise ja inspireerivate olukordade vastu. Etenduse alguseks kogunetakse Valgemetsa Projektiruumis, et minna koos mööda metsarada Ahja jõe ürgsesse metsa, kus asuvad liikuvad seinad.

    Osalev publik juhindub kohapeal kujunevast olukorrast. Mets on koht ja ruum, mis avab meid olukordadeks muutumiste spiraalil. Nähtamatu saab nähtavaks, tundmatu mereks ja tagasi metsaks metsateel. Kostub hääli, loomad on kujuteldavad ning puhub tuuleiil kõrgel puude latvade kohal.

    Kestus 60-90 minutit

    FB üritus: https://fb.me/e/1I9fQ3I5M

    Autorist

    Kaspar Aus, sündinud 1985 Tallinnas, lõpetas 2009. aastal koreograaf-lavastaja eriala magistrikraadiga Tallinna Ülikoolis. 2009-2010 resideerus Iirimaal Daghdha Dance kompanii all, kus tegeles kaasaegse koreograafia ja kujutava kunstiga. Seejärel vabakutselisena on loonud mitmeid performantse, etendusi ja näitusi nii Eestis kui välismaal. 2010. aastal esines video-installatsiooniga “Kadunud ruum” Iirimaal rahvusvahelisel visuaalkunstibiennaalil EV+a”Matters”. Samal aastal valminud soolokoreograafiat „Enigma“ on esitanud nii Iirimaal, Eestis kui Kreekas. 2012. aastal esines koos iiri maalikunstnik Patrick Hall’ ga koreograafias ‘Blood’, mida esitati Vaal galeriis Tallinnas ja hiljem The Dock, The Model ja Green on Red galeriis Iirimaal. Aastatel 2013-2015 võttis osa RICEonHYDRA (The Choreography of Humans) eksperimentaalsest tantsukoolist Hydra saarel Kreekas. 2014. aastal lõpetas Kumu kunstimuuseumi eestvedamisel Raul Meele retrospektiivnäituse “Dialoogid lõpmatusega” koreograafiaga “Uus inimene”, milles esines koos muusik Juhan Vihterpaliga. Isikunäitused Eestis on olnud “Kadunud ja Püha” (2011) Draakoni galerii keldrisaalis Tallinnas, “Onn” (2014) Disaini -ja Arhitektuurigalerii keldris Tallinnas ja “Koreograafia Amandusele” (2016) Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumis Paldiskis. Koostöös sepakunstnik Nils Hindiga sündis 2017. aastal installatsioon-performants „SULA“, mis toimus kuue noore Eestis tegutseva kunstniku koosesitusena rongidepoos Tallinnas. Tema kõige hilisemateks töödeks on koreograafia, installatiivne tantsuetendus „Soolo nullist nulli“, mis etendus 2018. ja 2019. aastal Kirjanike Maja Musta Laega saalis Tallinnas; koreograafiline poeem „Liikuv koda“, mida etendati 2021. aastal Tallinnas; ja isikunäitus „Ilmutused allikal“ 2022. aastal Metropol galeriis Tallinnas. Lisaks kuulub interdistsiplinaarsesse kunstirühmitusse Laik ja heli-tantsu kollektiivi Adhesion.

    Valgemetsa Projektiruumi galerii asub Valgemetsa rongipeatuse juures. Kohale saab Tallinn-Tartu-Piusa suunal rongiga, mis saabub Valgemetsa kell 15:29. Rong lahkub Valgemetsast tagasi Piusa-Tartu-Tallinn suunal kell 17:50.  Nendel päevadel on avatud ka selle galerii esimene näitus „Aus ja Harper maal“, mida saab külastada vahetult enne ja pärast etendust. Kohal on ka miniBaar.

    Autori ja Valgemetsa Projektiruumi näituse kohta saab lugeda persoonilugu ajalehest KesKus number juuli-august 2022.

    Täname Keskkonnaametit ja Roger Puit AS

    Toetab Eesti Kultuurkapital

  • Endale päriseks

    • Neitsimets
    • Kristallselge vesi
    • Tuule vaikus
    • Pelgupaik kurnatud rändurile

    https://youtu.be/GFrixecCFXI

    https://op-koti.fi/kohde/536114

    tel: 53059905

     

     

  • Stipendiumivõimalused ajakirjanikele Eesti Rahvuskultuuri Fondist

    Eesti Rahvuskultuuri Fondis (EKRF) saavad ajakirjanikud taas taotleda stipendiume. Vabakutselistele ajakirjanikele pakub Andres Küngi fond sel aastal 700-eurost stipendiumi loomingulise tegevuse toetuseks. Taotlus, mis sisaldab CV-d, motivatsioonikirja ja soovitusi, tuleb esitada Rahvuskultuuri Fondile hiljemalt 15. oktoobriks.

    Stipendiumi saaja valib Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) juhatus ja eelistatud on konkreetse tegevusplaaniga taotlused.

    Andres Küngi Fond on asutatud 2006. aastal Lili Kaelase (1919−2007) poolt Andres Küngi (1945−2002) mälestuseks. Viimati määras EALi juhatus stipendiumi Enda Naaberile.

    Andres Küngi stipendiumi kõrval on ajakirjanikel võimali ERKFi kaudu taotleda stipendiume veel järgmisest fondidest: Päevaleht “Kaleva” fondist, toetamaks humanistlikke taotlusi, eriti ajakirjanduses, 500 eurot; Sini-Valge fondist, toetamaks kirjandust ja ajakirjandust, 500 eurot; Ülo Ingatsi fondist vabakutselistele ajakirjanikele loominguliseks tegevuseks 860 eurot. Kuni 30-aastased ajakirjanikud võivad osaleda Tiina Tammani fondi mõttekonkursil teemal ”Otsustasin”, millega toetatatakse omapärast ja iseseisvat mõtlemist õppivate või loovtööga tegelevate noorte seas 1000 euroga. Õpinguteks ja enesetäienduseks uuriva ajakirjanduse alal võivad nii töötavad ajakirjanikud kui ka ajakirjandustudengid taotleda stipendiumi Agnes Kultase fondist, kus jagamisele läheb 5000 eurot.

    Kokku eraldab sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond 2021/2022 aastaks stipendiume ja toetusi 138 allfondist.

  • ,

    Kumu ekraanil rullub lahti ebatavaline ökoeksperiment

    “Kosmoselaev Maa”.

    Kaheksa inimest elasid kaks aastat välismaailmast eraldatult Arizona kõrbesse ehitatud kunstlikus ökosüsteemis.
    Kuidas see aastail 1991–1993 laineid löönud eksperiment sündis, millega lõppes ja mida sellest tagantjärele arvatakse, näitab USA režissööri Matt Wolfi film „Kosmoselaev Maa” (Spaceship Earth), mis linastub kolmapäeval Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide programmis.
    Pöörase ettevõtmise eesmärk oli katsetada, kas kinnine kunstlik ökosüsteem, mille elanikud suudaks end ise varustada hapniku, joogivee ja toiduga, on võimalik ja kas seda saaks üle kanda ka koduplaneedist kaugemale, näiteks ellujäämiseks Kuul.
    „Tõsielu, mis võib olla uskumatum kui väljamõeldis,” kirjutasid lennukama sulejooksuga väljaanded pärast filmi esilinastust. Aga seda on nimetatud ka hoiatusfilmiks ja idealismi ülistuseks meie üha süngemaks muutuvas maailmas.
    Kolmapäeval, 14. septembril kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse ökoloog Mihkel Kangur.
    Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF. Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.

    Lähemalt vaata
    https://kumu.poff.ee

    “Kosmoselaev Maa”

     

Sirp