Eesti Draamateatri „Sammud“, lavastaja Mari-Liis Lill, lavastusdramaturg Paavo Piik, helikujundaja Pille-Riin Langeproon. Mängivad Henrik Kalmet, Helena Lotman ja Kaie Mihkelson. Esietendus 13.V Tallinna linnaruumis.
Jalutuskäigu vormis lavastus „Sammud“ on fiktiivne lugu kahest omavahel tõmbuvast-tõukuvast armastajast (osatäitjad Helena Lotman ja Henrik Kalmet). 26-liikmeline publikukamp jälitab paari nende jalutuskäigul Tallinna vanalinnas ja kuulab kõrvaklappidest pealt nende kolmetunnist isiklikku jutuvadinat. Seekord ei tasu oodata Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi varasemale koostööle iseloomulikku ühiskonnakriitikat. Suisa vastupidi: „Sammud“ on kahe inimese fiktiivne suhtelugu, kus neljas sein jääb vankumatult püsti ning püsitakse peamiselt ühe peo meenutamise juures.
Jalutuskäigu vormis lavastus „Sammud“ on fiktiivne lugu kahest omavahel tõmbuvast-tõukuvast armastajast (osatäitjad Henrik Kalmet ja Helena Lotman).
Enne „Sammudele“ kaasa sammumist ma nimme ei lugenud-kuulanud-vaadanud mitte midagi lavastusega seonduvat. Alustades teekonda Eesti Draamateatri kõrvalt revolutsioonimonumendi eest, tabas mind neljanda seina vastu põrkumine suure üllatusena. Näitlejad tõepoolest esitasid fiktiivseid karaktereid, said monumendi ees kokku, et arutada reedeõhtuse peo suudluse anatoomiat, ega näinud teisi inimesi, publikut enda ümber. Üks suhtelugu oli publikule jälgimiseks tõstetud linnaruumi. Peagi mõistsin, et tegemist polegi rännaklavastuse kui ühe nüüdisetenduskunstide alaliigiga, Eesti Draamateatri ajalehes nimetataksegi „Samme“ täpsemini rännakuvormis lavastuseks.
Mida polnud? Rännaklavastustel on etenduskunstide maailmas juba oma kindel koht ja traditsioon. Ka Eestis on hakatud kõndides toimuvaid ja ümbrust mängu võtvaid performatiivseid-refleksiivseid lavastusi järjest rohkem looma – eesmärgiks enamasti avardada publiku tajukogemusi. Näiteks meenub kohe ühe teise riigiteatri rännaklavastus, eelmisel suvel esietendunud ja selgi suvel kogetav Ugala teatri mänguline ja informatiivne „Viljandi lood. Jaan“ (autorid Marika Palm ja Liis Aedmaa).
Rännaklavastustele on omane publiku osavõtt ja tegutsemine, protsessile suunatus ja improvisatsioonilisus, uurimuslikkus ja kogukonna loomine. See kõik ei iseloomusta aga „Samme“. Neljas sein jääb vankumatuks ega teki ka publikust ajutist kogukonda. Vaatajad esitatud loost osa ei võta ning ka näitlejate improviseerimishetked on rangelt piiritletud.
Rännaklavastused mängivad sageli osavõtjatele üllatuslike elementidega: avardavad ruumikogemust ja raamistavad varem tuntut uuel moel. Mingil määral võis „Sammud“ seda teha inimesega, kes Tallinna vanalinna ja selle ümbrusega nii tuttav pole, üllatuslikku momenti ei saa välistada (teekonnal peatuti mulle kahes uudses paigas). Rännaklavastuste loojatele on harilikult oluline publiku meelte mõjutamine: „Sammudes“ sai mugida kummikomme. Eks meeli mõjutas jalutuskäik sedavõrd, kuivõrd linnaruum ongi intensiivne müra- ja inforikas paik.
Veel on rännaklavastused olemuselt eksklusiivsed ja isiklikud. „Sammud“ on eksklusiivne (paari saab jalutuskäigul jälitada vaid 26 inimest), aga mitte eriti isiklik: kuna neljas sein seisab püsti algusest lõpuni, siis on lavastuse vastuvõtt samavõrd isiklik ja subjektiivne nagu ükskõik millist teist traditsioonilisemas vormis lavateost kogedes.
Sageli on rännaklavastused informatiivsed ning publik saab midagi uut teada ajaloo või külastatud paiga kohta. „Sammudes“ palju uut teada ei saa, sest tegelasi huvitab rohkem suudluse meenutamine, kuid ühe uue teadmisekillu sain siiski: kuni 1930. aastateni oli meie pealinna nimena kasutusel ka Tallinna –omastavas käändes nagu kõikide Eesti linnade nimed. Praegu on Tallinn ainus Eesti 47 linnast, mille nimi on nimetavas käändes.
Uitamine. „Sammudes“ liigub rühm inimesi armastajapaaril sabas ning kuulab nende omavahelist jutuajamist kõrvaklappidest. Kõrvaklappide ainus funktsioon on helivõimendi (lavastuse alguses saab kuulata ka rootsi meeleoludžässi). Tegelikult ei ole see jutt, mida paar ajab, eriti sisukas ega sügav, kuid teksti autori Paavo Piigi eesmärk ongi ehk olnud tabada jalutuskäigu suvalist juttu ja meeleolu. Kui paari omavaheline vestlus läheb potentsiaalselt sügavamaks ja isiklikumaks (näiteks küsimused: millal sa viimati nutsid? mida sa kardad? millal olid sa õnnelik?), siis need küsimused jäävad pooleli või vastatakse neile pealiskaudselt. Jällegi, eks seegi ole eluline situatsioon. Ka lavastuse liikumisskeem ja sündmustik on mõneti etteaimatav (väikese üllatuse osaliseks saab siiski eelviimases punktis, mille jätan jalutuskäigu kogejatele avastamiseks).
Muidugi on uitamine kui kontseptsioon lavastuse oluline impulss: tegijad on soovinud pakkuda inimestele kiires tormlemises eristuva vabama hetke. Uitamine on tõesti eesmärgita tegevus, kuid lavastus on selleks liiga struktureeritud, et see kontseptsioon saaks täielikult avalduda.
Vormi ja sisu omavahelise seotuse taotlus on küll kogedes ilmne. Lavastaja Mari-Liis Lill sõnab: „See sihitu kõndimine on seotud ka sihitusega nende tegelaste omavahelises suhtes. Nii nagu nad täpselt ei tea, kuhu nad kõnnivad, siis ega nad ei tea ka seda, kuhu nad jõuavad oma suhtes. Kuhu need sammud lõpuks viivad.“1 See mõte tuli tegelaspaari vaadates esile küll, kuid selleks et uitamine jõuaks ka publikule päriselt naha vahele, poleks lavastuse fookus pidanud olema nii tugevalt tegelastevahelisel lool.
Näitlejad ja juhus. Mis oli tegijate eesmärk „Samme“ luues? Lavastaja Mari-Liis Lill sõnastab: „Mulle tundub põnev, kas meil õnnestub tekitada lavastusega tunne, nagu oleksime kogemata sattunud peale kahele inimesele ja tekkinud on harukordne võimalus salaja pealt kuulata kahe inimese väga isiklikku vestlust.“2 Lugesin seda mõtet pärast etendust. Etenduse ajal olin pealtkuulamise tunde endale just sellisel viisil sõnastanudki. Jah, tõepoolest, salaja pealtkuulamise tunne jalutades tekkiski, aga tekitas pigem ebamugavust ja tõstatas küsimuse, miks ma pean seda vestlust kuulama.
Selles pealtkuulamise mängus oli näitlejate loodud fiktiivseid tegelasi mõneti keeruline uskuda. Mitte et nad poleks hästi mänginud. Distants tekkis küllap sellest, et näitlejad Kalmet ja Lotman on vaatajatele tuttavad, nad on kogenud ja pika rollislepiga. Võimalik, et noorte, väiksema kogemusega näitlejatega oleks eluläheduse ja usutavuse saavutamine lihtsam.
„Sammudes“ osalemisega on näitlejaile antud võimalus kohtuda juhusega, kuid mulle tundus, et päris juhus oli sel jalutuskäigul pigem taltsutatud. Vähesel määral näitlejad muidugi improviseerida saavad (näiteks kui mündiautomaat ei tööta või kui näitleja kommenteerib mööduvaid inimesi), kuid juhus on raamidesse surutud.
Linn kui lava. Muidugi esineb „Sammudes“ linn ise lavana ning teksti autor Paavo Piik tõdebki: „Mind käivitas võimalus kirjutada tõeliselt suurele lavale ehk kogu linnale, aga selliselt, et seome topograafia, milles liigume, kahe inimese isikliku topograafiaga. Meid huvitab, kuidas siduda reaalne maastik tegelaste sisemiste maastikega.“3 Dramaturgiliselt tõuseb jalutuskäigu ajal katusteemaks mälu selektiivsus: paar jalutab vanalinnas ja põikab sisse mõnda sisehoovi, kus naistegelane meenutab noorusjuhtumeid, mis on dramaturgiliselt seostatud mälu, selle selektiivsuse ja peol juhtunud suudlusega. Vanalinna hoovid on kui ajusopid, kuhu ebausaldusväärne mälu sisse põikab.
Linn kui lava võib „Sammude“ vaatajale toimida filmilikult, võimalusena valida oma kaader.4 Mõnes linnaruumi rohkem teemaks võtvas lavastuses on selline isiklike kaadrite loomine rohkem toimima hakanud. Seekord jäi filmilikkus pigem taustale küllap fiktiivsele loole keskendumise tõttu. Neljas sein kõrgus liiga paksult ees, et leida impulssi spetsiaalselt linnaruumi kadreerida.
Kokkuvõtteks: „Sammude“ kogemine võimaldab rahulikku vaatlushetke sagivas linnakäras. Kui ka ilmaga veab, saab nautida imelist päikeseloojangut ning igas mõttes aja maha võtta. Kindlasti on lavastus põnev kogemus neile, kellele sobib gramm üllatuslikkust ning kes tulevad Tallinna külla kaugematest Eesti paikadest.
1 Kairi Kruus, Kuhu viivad sammud. – Draamateatri leht, kevad 2023.
2 Samas.
3 Samas.
4 Helena Lotman: lavastus „Sammud“ on kohaloleku harjutus. – ERRi kultuuriportaal 12.V2023.
Vanemuise „Sada grammi taevasina“, autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Priidu Adlas, videokujundaja Karl-Gustav Kello. Mängivad Piret Laurimaa, Lena Barbara Luhse, Reimo Sagor ja Veiko Porkanen. Esietendus 15. IV Sadamateatris.
Alliksaare „Ei ole paremaid, halvemaid aegu …“ on kui universaalne rahvalaulukilluke, sobib lohutuseks igavesest ajast igavesti. Kõik näikse teadvat luuletuse kahte esimest rida. Urmas Vadi on selle teksti lõpuni lugenud ning jutustab meile oma versiooni Alliksaare ajast ja meie ajast. Ajapiltidele lisavad vürtsi müütilised tegelased nagu härginimene Minotauros ja kosmonaut Gagarin. Petta saavad need, kes loodavad näha Tartu-nostalgiat – seda pole seal mitte üks gramm, nagu ka kultuuriloost tuttavat kohvikuseltskonda. Aga Poeet on kohal.
Poeedi roll nõuab noort energiat ja jõudu, et lavastuse tempot hoida – sellega saab Veiko Porkanen hästi hakkama.
Tähendusrikas topograafia. Alliksaareliku sõnasaju ootel on Sadamateatri lava tühi mis tühi, ainult kell on seinal. Vaataja ootushorisont lööb kõikuma: mis siin toimuma hakkab, äkki jälle liikumine ühe seina äärest teise või ringiratast – see moodsa ängi armastatud teatrimuster. Aga Vadi on ju sõnameister, ei saa ta läbi tekstita. Ootushorisont selgineb.
Etendus algab koos mustlasnaisega, kes hakkab publikuga suhtlema. Veidi häirib, tungib turvatsooni. Kes neid tülitamisi teatris ja tänaval ikka armastab, kuigi Piret Laurimaa mustlaseit on malbus ise. Te olete õnnelik inimene, teil on viis sõrme alles, ütleb ta. Muidugi olen ma õnnelik inimene, istun teatris ja pole surnud. Ega inimhing pole vaksal, kuhu võib igal ajal sisse astuda, ütleb ta. Sobib! Mustlasnaisel tekib segadus kelladega, neid on järsku rohkem kui vaja. Kelle käest on kellad saadud, kelle paremaid-halvemaid aegu need on mõõtnud? Ja mis aeg on siin ja praegu?
Kõik on liikumises. Lavakujundus siseneb koos näitlejaga, olgu selleks suur söögilaud kui ilusa elu altar või räämas kööginurk kui postament nõukogude viletsusele. Lavakujundus voolab nagu supp toidukulleri kotis. Lava teise nurka voolab kitsuke voodinurk, kus elutseb oludega paremini kohanenud noorluuletaja, kelle voodiveerel poeet jalga puhkab. Vangilaagri elu jäetakse õue, teatrisaali akna-ukse taha. Ja kui poeet lõpuks leiab oma kodu, asub seegi väljaspool saali piirjooni. Väga tähendusrikas topograafia on Pille Jänese lavakujundusel.
Esimene kontakt poeediga ei allu loogikareeglitele, küll aga vihjab mängureeglitele: kuldse pühitsuse saab poeet naiselt, kuldkollane on armastuse ja hoolimise värv, seda tunnet napib ajas ja ruumis ning sel on kibehapu sidruni maik. Just seda tsitruspuu vilja söövad salamisi poeet ja naine – kas mõttelise hea ja kurja tundmise puu all nagu Aadam ja Eeva? Kas see kohtumine toimub unes või ilmsi, pole selge. Näib siiski, et tegu ei ole imaginaarse naisega, poeet otsib temaga uut kokkusaamist, aga ühist teed väikekodanlikku heaollu pole selles ajas ja ruumis ette nähtud.
Mutid lapsepõlvest. Selle lavastuse kõige rasvasemad stseenid mängitakse maha köögiuberikus, kuhu kaks paksu eite suurivaevu asjatama mahuvad. Ju on nad poeedi õed. Kahe jalaga maa küljes kinni ja raskuseks veel paks polster kitli all. Elu on vilets ja näljane, aga õed on kohanenud ja õige prisked, kuigi hirmul.
Ma tunnen neid mutte, minu lapsepõlves seisid nad igas poesabas. Hankisid hasartselt söögipoolist ja muud trini-träni, kogusid varusid suure pühendumisega, aga ära anda ei raatsinud kübetki. Kui see kübe oli juhtumisi pereringist välja läinud, tuli sellest tänitada aegade lõpuni. Kus küll Vadi selliseid „minu mutte“ kohata võis, ühist lapsepõlveaega meil ju ei olnud. Ju elasid sellised mutid terve sajandi, umbusaldasid kõiki, põlgasid poeete ja nõutasid oma tekke tagasi. Mis me räägime, eluvitsad nahutasid neidki – lihast jäid ilma, vorst võttis metalse läike, kuldne tekk hajus ööde tolmu ja suure küürimise kiuste jäi venna vari nende elukaarele kui kole plekk.
Poeet oma õdedega-madalukestega ei jagele. Vadi ässitab muttide kallale Minotaurose, härja pea ja inimese kehaga koletise, kes kreeka mütoloogias tavatseb labürinti sattunud inimesi õgida. Meenub eelmisest Vadi lavastusest, Vilde näitemängust, sõbralik lehm, keda lüpsti. Nüüd on lavaloom tunduvalt kurjem nagu ajastule kohane. Võiks ju härjas näha kurja Nõukogude võimu käsilast, kes vaeste naiste hakklihamasinast ainsa lihatüki välja rebib. Kusjuures sellele lihale on eelnevalt antud lausa sakraalne tähendus, õekesed oleksid justkui pühitsetud liha saanud, et järgmisel momendil sellest ilma jääda.
Hullem veel, see lihapala olevat tükk Minotaurose enda küljest. Mutid tahtnud pintslisse pista tüki kreeka koletisest. Kõik on pahupidi pööratud, inimsööjast saab ohvriloom. See õnnetu Minotauros ilmutab ennast lavastuse käigus veel mitut puhku, kuni oma otsa leiab – jäädes sõbra magamiskambrit ehtima kui jahitrofee või kuri silm luuledebütandi voodi kohal.
Labürindist pole väljapääsu. Poeet ise härg-inimesega ei kohtu, küll on ta heidetud ekslema oma aja labürinti. Kuhugi kuulumata on luuletaja igal pool soovimatu võõras. Laval on üks uks, mille taha poeet ikka ja jälle tuleb sissepääsu lunima. See uks võiks viia ametliku tunnustamiseni, võimaluseni oma loomingut avaldada. Uksevalvuriks on veidi napakas nõukogude naine, malbe nagu põrgukoer – esimene tunnimees poeedi vaenajate leeris. Kui poeedil õnnestubki mesijuttu ajades ukse vahelt läbi lipsata, viib iga järgmine käik ummikteeni. Sellest labürindist pole väljapääsu. Uksevalvur on igavene, ei saa poeet tast lahti ei maa peal ega ka taevases rohtaias.
Kui Minotauros on oma otsa leidnud, äratab Vadi ellu uue tegelase, kes pääseb orbiidile taevasina nautima. Mind see Gagarini-nimeline kosmonaut väga ei eruta, aga müüdiloome seisukohalt ta sobib Vadi mustrisse. Lennaku pealegi sinna kreeka jumalate riiki, ühel jumalusel on skafander peas, teisel härja pea ja sinitaevast jagub kõigile, tore, kui poeet tast rõõmu tunneb.
Lavastuses on oma koht ka eluõnnel ja armastusel, poeet leiab naise koos kambri ja kirjutusmasinaga. Loometingimused paranevad, nüüd on poeedil oma koht ja oma masinakirjutaja, kes luule kirja paneb ja ka putru keedab. Aga see naise roll mõjub nagu kaks-ühes-kasulik-toode, millesse emotsionaalselt väga ei panustata. Vadi pole armastuse kirjanik. Vilde looski oli hiline armastus kui raske koorem kanda. Või pole mul endal silma armastuse tarvis, ikka on igav ja kisub koomiliseks. Aga lavastus on veel noor ja ehk jõuab armastus mängu käigus õide puhkeda.
Artistlikud hundirattad. Lavastuse peategelane on poeet, mängib teda Veiko Porkanen. Teised kolm näitlejat – Laurimaa, Luhse ja Sagor – mängivad kokku üheksateistkümmet rolli. Naistel on rohkem võimalusi karakteriloomeks. Reimo Sagor saab see-eest müüti punuda härgmehest kosmosemeheni, mustlasest etableerunud luuletajani, pereisast sõbrani. Kohati näib, et Sagor mängib kogu aeg ühte ja sama rolli, vahetab ainult kostüüme. Sõbrana on ta poeedile partneriks, aga mis mees ta ise on, jääb hämaraks – kas poeedi õpipoiss või hea kohaneja? Tema puhul jääb kõlama motiiv mehest, kes ei ole pildil. Lavastuses on stseen, kus mees ilmutab perepilte ja kohkudes tõdeb, et teda ennast pole ühegi pildi peal. Mul vaatajana on sama tunne – Sagor on laval värvikates kostüümides ja seejuures teda seal pole. On see lavastaja taotlus, et poeet saaks särada?
Kõige artistlikumaid hundirattaid selles lavastuses viskab Piret Laurimaa. Näitleja elukogemus ja lavanärv sobib Vadi teatrilaadiga. Matsakast õest vinguva uksehoidjani, mustlasnaisest, kes lavastuse käima tõmbab, sõbra tülpinud pruudini ja sinna vahele veel üks armas lapsesuu. Ümberlülitamine selles rollide reas toimub silmamoondaja tempos ja heas kvaliteedis. Kusjuures kõiki neid tegelasi kujutab Laurimaa suure armastusega. Isegi vastik uksehoidja on ennemini umbusklik õnnetu käsutäitja kui Kerberos allilma väravas. Aasta näitlejaauhinda väärt töö.
Lena Barbara Luhse roll on olla poeedi muusa noorusvärskusest keskeakriisini ja sealt edasi kehastuda koomilise tundetooniga armastajaks-masinakirjutajaks. Vahepeal veel väike värvikas tööots õdede duos. Noorele näitlejale hea kool, publikule värske tegija vaadata. Karakteritunnetus on paigas, seda näitab õe roll. Poeedi abikaasa oli tugevas koomikaregistris ja mu meelest veidi üheplaaniline, aga see võib olla lavastaja antud ülesanne. See-eest noor armastaja avastseenis oli sümbolistlikult puhas ja rõõmus.
Teel universumi ballisaali. Veiko Porkaneni poeet on ootamatult asjalik. Temas on nooruslikku õhinat, tegutsemislusti, vähem romantilist hõllandust. Alliksaare sõnabarokk on argivestlusse põimitud ja selle on Porkanen endale suupäraseks teinud. Usun küll, et ta on teel universumi pidulisi pungil ballisaali, aga esialgu mängivad õekesed ta veel nurka oma vanamutisketšiga.
Poeedi roll nõuab noort energiat ja jõudu, et lavastuse tempot hoida – sellega saab Porkanen hästi hakkama. Lavastust mängitakse ühes vaatuses ja kogu aeg oli pinge üleval. Selgelt on meeles kahe luuletaja stseen voodiveerel, kui avaldamiskeelualune poeet peab järsku andma hinnangu oma sõbra äsja ilmunud luulekogu kohta. Saal vakatab … paus on pikk ja hästi hoitud … mida ütleb poeet? Ütleb ilusasti. Poeedi lõputust kõnelemismaaniast kantud monoloog on mõnusasti kirjutatud (omapärane vaade vananemisele), etendusel tekst jooksis, aga seda esitusmõnu ei olnud veel täies ilus tunda. Ju need tekstitrikid tahavad sissemängimist.
Luulevormis lausumised on poeedi pärisosa, aga ka toidukuller ja härg on Alliksaarest nakatatud ning vaatajal on soovitatav panna vaim valmis üllatusteks, sest ülirealistlikud hetked vahelduvad poeetilise sõgedusega. Ootamatult jõuab Vadi oma Alliksaare elust ja loomingust inspireeritud näidendi lõpus nüüdisaega, lausa meie oma tagaaeda. Mis banaalsus see veel on? Tegelikult tasakaalustab see näidendi alguse argimütoloogiat. Meie aja märgid vuravad laval ringi ja suubuvad alliksaarelikesse lausumistesse.
Etendusel ma nii geniaalse mõtte peale ei tulnud, olin ikka segaduses, aga näidendit lugedes hakkas stseen toimima. Ju sõnade mõõdunõu hakkas etenduse lõpus üle ajama ja kõiki koode ei suutnud lahti murda. Aga see-eest päris lõpp oli ilusasti rehitsetud nagu rohtaiale kohane. Meile ilmutati, et poeet on pääsenud sisse uksest, mis tema ees oli raske avanema. Tore on teada, et kui midagi pole keelatud, on kõik lubatud.
Sebastian Junger on Ameerika ajakirjanik, kirjanik ja filmirežissöör, kes on pühendunud ekstreemsete olude ja nende järelmõjude kujutamisele. Tema esikteos „Täiuslik torm“ (ingl 1997, ee 2016) kõneleb ühest 1991. aasta tormisest kalastusretkest. Raamat oli menukas ning 2000. aastal valmis selle alusel ka samanimeline Hollywoodi film Mark Wahlbergi ja George Clooneyga peaosades. Tema järgmine raamat „Surm Belmontis“ käsitleb ühe mustanahalise mehe süüdimõistmist valge naise mõrvas. Junger süüdistab võime kahtlusaluse rassistlikus profileerimises ning väidab, et naise tappis hoopis kurikuulus Bostoni Kägistaja. Raamatut peeti spekulatiivseks ja skandaalijanuliseks. Jungeri 2009. aasta dokumentaalfilmi „Restrepo“ keskmes on Afganistani sõja üks surmavamaid paiku Korengali org. Film võitis „Sundance’i“ filmifestivalil kodumaiste dokumentaalide auhinna. Samal teemal ilmus tal 2010. aastal bestseller „Sõda“. Korengali org oli jätnud Jungerile nii kustumatu mulje, et 2014. aastal valmis veel ka samas asukohas teeninud USA sõdurite sõjajärgsest käekäigust kõnelev film „Korengal“. Sama teemat ehk veteranide naasmist ja posttraumaatilist stressi on ta käsitlenud ka oma raamatus „Hõim“ (2016).
Junger kõndis koos paari sõjaveterani ja sõjaajakirjanikuga Washingtonist Philadelphiasse ja sealt edasi Pittsburghi suunas. Kogu neljasajamiiline rännak läbitakse raudteel.
Ka kõnealune 120-leheküljeline reisikiri „Vabadus“ on paaristeos dokumentaalfilmiga „Viimane patrull“ (2016). Junger kõndis koos paari sõjaveterani ja sõjaajakirjanikuga Washingtonist Philadelphiasse ja sealt edasi Pittsburghi suunas. Kogu neljasajamiiline rännak läbitakse raudteel, kus kõndimine on karistatav, ja nii sisemise kui ka rahvusvahelise rahu nimel. See on ühelt poolt teraapilise taotluse ja mõjuga rännak, kus kõneldakse vähe ning ollakse sunnitud varjuma kohalike elanike ja võimude eest. Teiselt poolt on kasutanud Junger seda ebakonventsionaalset reisi raamatus Ameerika põlisrahvaste ja pioneeride omavaheliste kokkupuudete iseloomustamiseks ning oma ajaloo- ja antropoloogiateadmiste taasesitamiseks, mitte niivõrd uute tekitamiseks.
Dokumentaalfilmis „Viimane patrull“ on keskne sõjakogemuse järelelu, arutletakse selle üle, kuidas pääseda sõja moonutatud mentaalsest reaalsusest tagasi tsiviilellu. „Vabaduses“ kipub aga rännakuolukord raamima Sebastian Jungeri lugemispäevikut, ilma et moodustuks kõnetavat tervikut. Raamat köidab alguses hemingwayliku veidi ülespuhutud argiheroismiga, mis ei vii kahjuks kuhugi. Kui Junger kirjeldab kohtumist ühe võõraga, kirjeldaks ta justkui oma autoripositsiooni: „[—] ta lihtsalt tahtis kampa lüüa. Või millestki lahku lüüa. Paneb mõtlema, kui inimene näeb nelja meest keset talve mööda raudteerööpaid astumas ja leiab, et neil on tema jaoks varuks midagi enamat kui tema oma elul sel hetkel. Ta ei vajanud meid selleks, et oma maja uksest välja astuda, kuid nii mõnigi asi, mis teiste inimestega koos võib tunduda vabadusena, on üksi olles kõigest omamoodi pagendus …“(lk 23). Raamatu lõpuks selgub, et ka neli raudteel rännanud meest olid põgenenud oma elu eest ning lootnud ilmselt sel illegaalsel jalgsimatkal taas kogeda adrenaliinitulva (üks kohalik elanik tulistab üle nende pea) ja kindlas sihis kulgemise olukorda, mis meenutaks natukenegi sõjalist missiooni. Peidetakse end mööduvate rongide ja kohalike elanike eest, ööbitakse nii, nagu ööbitaks sõjaretkel.
„Vabadus“ on ühtaegu ülistuslaul kõndimise puhastavale toimele, pioneeride sitkusele ja põlisrahvaste hõimuühiskonnale ning asümmeetrilisele sõjapidamisele. Junger jõuab oma lühikese reisikirja sees põigata Montenegrosse (võitlus Osmanite riigi vastu), Iirimaale (Dublini 1916. aasta lihavõtteülestõus) ja iidsesse Pärsiasse. Autor on keskendunud tapluste julmuse ja olude karmuse kirjeldamisele ning neist kirjeldustest õhkub nostalgiat aegade järele, mil elu oli märksa kaootilisem ja ennustamatum kui üksluine neljasajamiiline retk mööda raudteed. Kui üks tulirelvaintsident välja arvata, ongi meeste rahuretk nii sündmustevaene, et paar tugevamat vihmavalingut ja kohviku tualetis salaja habemeajamine tunduvad juba täitsa sündmuse mõõtu juhtumitena. Jungeri raamatust jääb vägisi mulje, et ta on püüdnud maailma ajaloost kokku kuhjatud vägivallaepisoodide abil anda veidi eksistentsiaalsemat mõõdet ka piraatmatkandusele. Kui võrrelda Jungeri seiklusi Kirde-Ameerika raudteel eestlastest vändaglobalistidega ETV tuntud saatest „Eh, Uhhuduur“, siis mõjuvad Hannes Hanso ja Wenna seiklused märksa loomulikumalt, aga sugugi mitte vähem uljamalt, eriti arvestades Eesti jalgratturite pantvangidraamat Liibanonis 2011. aastal.
Vabadust defineerib Junger negatiivselt, s.t olukorrana, kus on tekkinud võimalus reegleid rikkuda ja võimude ettekirjutusi eirata. Selline vabadus on räsitud inimese vabadus, niisuguse inimese, kes laeb ennast poollegaalsetel retkedel, kus tegelikult suurt midagi kaalul pole, kes näeb vabadust võimaluses kõndida mööda etteantud rada, kui see vaid ära keelatud on. Kui palju on niisuguses hillitsetud riskikäitumises ehedust ja kui palju simulatsiooni, jäägu igaühe enda otsustada. Samas on raudtee Marc Augé mõistes „mittekohana“ kahtlemata loogiline enesepagenduse koht.
Jungeri raamatu jõustavam külg väljendub tõdemuses, et vabadus väärib võitlust ja maitseb paremini või tähendab rohkem, kui selle nimel on riskitud ja midagi ohverdatud. Vabadus väljendub autori arvates ka hõimuliikmete omavahelises sõltuvuses, meietundes, mis saabub pärast koos kogetut ja sellest tulenevat arusaama, et üksi on ohtlik. Jungeri vabadusekontseptsioon on seega olemuselt macho’lik ja selle vabaduse teostamise viis eskapistlik, nostalgitsev. Õigupoolest mõjub raamatus kirjeldatud matk ebaküpse katsena taastada midagi, mis meenutaks lahinguväljal, aga ka poisipõlves kogetud kambavaimu. Vaimustust siin ei väljendata, sest kokkuvõttes on see ühe väsinud, kuigi erudeeritud inimese reisikiri. Kõndimise-kulgemise filosoofia algeid tutvustatakse, aga jäetakse isikupäraseks arendamata.
Autor näeb tänapäeva inimolemises justkui kaht võimalust: kas alistuda või mässata. Seesugune pessimistlik, ahas arusaam vabadusest võib pigem juurde toota neid ohtraid vägivaldseid episoode, mida raamatus ajaloonäidete varal kirjeldatakse. Kirjeldatud raudteerännak pole mitte teelolemise, vaid põgenemise rännak. Aga miks peaksid mind lugejana huvitama põgeneda otsustanud inimese vabadusemõtted? Sebastian Junger on varem põhjalikult käsitlenud veteranide rehabilitatsiooni ja vaimse teekonnaga seotud teemasid. Ta on tõdenud, et sõdurite posttraumaatilise stressi allikas ei pruugi olla lahinguväljal kogetu, vaid kodumaal kogetud tähendusetuse tunne pärast intensiivseid eksistentsiaalse kaaluga elamusi, mida pakub sõda. Loodetavasti mõjus sümboolne retk selles Marc Augé järgi „mittekohas“, mida raudteetamm endast võiks kujutada, Jungeriga kaasas olnud veteranidele kosutavalt. Soovin mõttes nii autorile kui ka tema seikluskaaslastele edu enese teostamiseks raudtee liikumispiirangu alast väljaspool.
Süüvimine hingepõhja, enne kui hingel põhi alt ära kukkus
MIHKEL KUNNUS
„Semjon Frank? Nagu oleks kuulnud, aga ei, ei tea.“ Võib vist öelda, et Semjon Frank (1877–1950) on suurtest Vene filosoofidest üks vähem tuntuid. Isegi nii vähe, et võib õigusega küsida, kas ta sellist epiteeti vääribki. Aga küllap ikka väärib. Vähemasti David Vseviovi järelsõnas raamatule „Reaalsus ja inimene. Inimolemise metafüüsika“ tuleb hästi välja, kuivõrd mõjukas ja hinnatud oli ta oma kaasaegsetele. Ja samast järelsõnast aimub ka see, miks ta praegu meile nii tundmatu on: „Vägivaldne pagulusse saatmine seletab ka, miks Semjon Franki nimi ja tema teosed olid NSV Liidus peaaegu tundmatud. Näiteks 1985. aastal vene keelest eesti keelde tõlgitud „Filosoofia leksikonis“ tema nime isegi ei mainita, nii nagu ka „Eesti nõukogude entsüklopeedias““ (väljasaatmine toimus 1922. aastal nn filosoofide laevaga).
Olgu, Nõukogude aeg Nõukogude ajaks, aga kui vaatame tänapäevast leviku mõõdikut – Google’i saaki, siis on pilt trööstitu. Semjon Franki pole eestikeelsetes veebiartiklites peaaegu üldse käsitletud ega talle ka viidatud. Raivo Raave mainib teda möödaminnes ühes Keskuse 2005. aasta artiklis ja kõik.
Üks asi on minna lähedaste ja päris nimega ligimestega hämarasse savusanna ja teine asi on minna ülevalgustatud steriilsesse psühhiaatrikabinetti x kuupäeval täpselt kell y ja kus võtab vastu professionaalne ehk meetodilt ebaisiklik spetsialist. Ta saab välja kirjutada tableti, aga mitte rüpe, millesse peita pää.
Nüüd aga on eestikeelse filosoofia auväärseimas sarjas ilmunud pooleteise aastaga lausa kolm teost: eelmainitu, siis „Ühiskonna vaimsed alused. Sissejuhatus sotsiaalfilosoofiasse“ ja „Inimese hing. Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse“. Viimane sisaldab ka viit esseed koondpealkirja all „Etüüdid Puškinist“. Kõik raamatud on Hillar Künnapase tõlgitud ja varustatud põhjalike järelsõnadega. Küllap olekski kõige parem Semjon Frankiga tutvumist alustada David Vseviovi järelsõnast, mis annab hea ülevaate ka toonastest majanduslikest ja poliitilistest oludest, kus Frank pidi ellu jääma. Peeter Toropi järelsõna on akadeemilisem ja Madis Kolgi oma läheb juba (õigeusu) kõrgteoloogiliseks kätte. Eks igaühele oma.
David Vseviov kirjutab: „„Reaalsus ja inimene. Inimolemise metafüüsika“ kujutab enesest Semjon Franki filosoofilist kokkuvõtet XX sajandi esimese poole katastroofilistest sündmustest: bolševistlikust revolutsioonist, Venemaa kodusõjast, Saksa natsionaalsotsialismist ja Teisest maailmasõjast.“
Sarnaselt teiste intelligentsi esindajatega püüdis Frank jõuda toimunu põhjusteni, aga selleski laulis ta nagu nokk loodud. Ja tema nokk on loodud kõrgeima abstraktsusastme metafüüsikaks. Sestap kujutan ette, et pole palju neid, kellele tema mõttelennud ainuüksi vormilt anakronistlikuna ei mõju. Välja arvatud „Inimese hinge“ eessõna, probleemipüstitus. Kirjastuse tutvustus on täpne: „Kõige süsteemikindlamaks vene filosoofiks nimetatud Semjon Franki (1877–1950) teoste esimene köide „Avatud Eesti raamatu“ sarjas sisaldab neist kaht. „Inimese hing: Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse“ (1917) on üks vene filosoofilise antropoloogia tähtteoseid. Selle lähtepunktiks on rahulolematus psühholoogia arengusuundadega, selle muutumisega psühhofüüsikaks ja psühhofüsioloogiaks.
„Inimese hinges“ eristab Frank teadvuse kolme vormi: esemeline teadvus, hingeline elu ja eneseteadvus. Selles kompleksis raamistavad eneseteadvus ja esemeline teadvus hingelise elu kui kõikühtsuse stiihiat. Hinge kui individuaalseülese idee aktiivse ilmingu näiteks toob Frank geniaalse looja.“ „Inimese hinge“ esimesed viiskümmend lehekülge mõjuvad väga tänapäevaselt, selgelt ja aktuaalselt ning igaüks, kes tunneb, et teaduslik psühholoogia on liialt muutunud psühhofüüsikaks ja psühhofüsioloogiaks (ja neurokeemiaks, psühhofarmakoloogiaks jne), võib seda lugedes endal kaela kangeks noogutada. Jah, materialistliku reduktsionismi, positivismi, pimeda biheiviorismi ja kogu muu säärase välispidisest lähtuva psühholoogia probleemistiku laob Frank lugeja ette elegantselt, tabavalt ja täiesti värskelt mõjuvalt. Ent kirjastuse tutvustuse järgmised laused on samuti täpsed. Franki „positiivne programm“ suubub sinna, kuhu on juba raskem entusiastlikult kaasa minna. Kõikühtsuse stiihia ja geniaalne looja? Jah, kui probleemipüstitus mõjub ka XXI sajandil täiesti värskena, siis probleemi lahendus on tugevalt XIX sajandi maiguga. Aga need on ka rohkem raamatute „Ühiskonna vaimsed alused“ ja „Reaalsus ja inimene“ teemaks.
Semjon Frank
Kuna „Inimese hinge“ alapealkiri on maksimaalselt alandlik – isegi mitte sissejuhatus, vaid pelgalt sissejuhatuse katse! – siis ei saa siin Frankile midagi ette heita. Ja just seda see on. Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse. Kust ta alustab? „Inimene on tegelikkusele suunatud vaimsete jõudude elav kese. See inimese sisemine, subjektiivne suhe tegelikkusesse, see inimhinge maailma suunatus, mis moodustab selle olemuse enese, mida me nimetame meie eluks – kui kummaline see esmapilgul ka ei näiks –, jäi tervenisti teisele poole niinimetatud „empiirilise psühholoogia“ vaatepiiri“ (lk 42).
Frank püüab tabada elavat hinge, elavat psüühikat ja sedavõrd, et isegi tavaline introspektsioon on talle liialt objektistav. „Objektiivne vaatlus (kaasa arvatud tavaline niinimetatud enesevaatlus, mida oleks täpsem nimetada omaenda hingeliste nähtuste vaatlemiseks) on laiba anatoomiline lahkamine või hinge elavast olemusest eraldunud eritiste või surnud kudede anatoomiline vaatlemine, aga mitte sisemise, subjektiivse elu tegelik vaatlus. Samal ajal on inimese elav suhe tegelikkusesse – armastuse ja vihkamise, jaatamise ja eitamise, püüdluste ja eemaletõukamiste nähtuste kogu mitmekesisus – just see elu, mis saabki olla ainult tegelikult seesmiselt vaadeldav selle kogemises eneses, elava teadmise lagundamatus ühtsuses, aga mitte objektiivselt uuritav läbi välise anatomiseerimise või psühholoogilise vivisektsiooni. Võtame näite tarvis inimese siseelu sellise üldlevinud ja tähtsa nähtuse nagu armumine“ (lk 43). Küllap need tsitaadid olid ammendavad. Ülesanne, mille kallale Frank asub, ongi selline, mille alustaja jõuab oma eluajal teha vaid katse sissejuhatusse.
Lühidalt: Frank asub metoodilise ja range mõttetööga teele Dostojevski suunas ja tema hüpoteetiline koolkond leiutaks piisava ajalise ressursi juures korraliku psühholoogilise realismi, selle romaanikunsti kõrgžanri.
Tunda või tõestada?
Juri Lotman eristas skemaatiliselt kaht mudellugejat. Üks on maksimaalselt skeptiline teadusartiklite lugeja ja teine on ilukirjandustekstide lugeja, kus autori usaldamine on eeldus, mis üldse teksti „tööle paneb“. Maksimaalselt skeptiline lugeja tõmbaks Franki kiirelt vahele, sest Frank toetub arutledes isiklikele kogemustele, mille ta loeb üldinimlikuks. Range hüüatus „tõesta!“ mõjuks Frankile hävitavalt. Kui aga Franki lugeda heatahtlikult ja usaldavalt, siis saab temaga hästi kaasa minna ja see ei ole üldse raske, sest näited, mida ta toob, julgen arvata, on tõesti üldinimlikud. Aga sellevõrra ka triviaalsed. „Kujutagem meie hingelist elu enesele ette poolune seisundis,” alustab Frank lugejat rammestunult diivanile vedelema kirjeldades ning ütleb, vaadake, pange tähele, siis „kaob erinevus meie „mina” ja välise maailma vahel; meie jaoks ei ole ühte ega teist, ei ole ka teadlikkust kindlast ruumist ja ajast [jne]“ (lk 64-65).
Semjon Frank on küll epistemoloogilselt kõvasti uljam kui Descartes oma absoluudini küündivas eksimishirmus ja söandab enesevaatluse alla võtta märksa unenäolisemat materjali oma sisemaailmast kui pelk cogito, ent mõjub ainuüksi Freudi ja Jungi järgses maailmas siiski väga vaoshoituna. Tema süstemaatilisust on õigustatult kiidetud, aga selle hinnaks on see, et kui ta hakkab inimpsüühika kõige selgema täpi ümber rangelt, korralikult ja metoodiliselt spiraalis sammuma, siis ta kuigi kaugele ei jõua. Nii ongi tulemuseks pelgalt sissejuhatuse katse.
Kõrvutame, et mõista
Eestikeelsest lugemisvarast oleks kõnealusest Franki raamatust temperamendilt kõige kaugem teos ehk Alar Tammingu „Jalutuskäik iseendasse“ – see on täiesti ebasüstemaatiline, vabamälulisi ja kohati ebausaldusväärseid viiteid täis husaarlik kapak üle psüühe ammendamatu mitmekesisuse ja sügavuse, ütleme: psühhedeelilis-transpersonaal-süvapsühholoogine kirjanduslik stiihia erudeeritud autorilt. Alar Tamming alustas oma psühholoogiaõpinguid ontliku akadeemilisusega Tartu ja Tallinna ülikoolis (MA 2007), aga praeguseks jõudnud sinna, et tema Vikipeedia artiklist võib lugeda: „on Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident ning Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi ja Holistilise Regressiooniteraapia Seltsi HORETES liige. Alar Tamming on Holotroopse hingamise ja Transpersonaalse hingamise koolitatud juhendaja.“
Kui põhi kaob alt
Kvantfüüsika mõju füüsikalisele maailmapildile on kirjeldatud tabava kujundiga „aatomil kukkus põhi alt“. Tõesti, enne seda olid aeg ja ruum pidevad (modelleeritavad reaalarvteljel) ning mateeria oli diskreetsete tükkide (aatomite) süsteem, pärast kvantfüüsikat hakiti nii aeg kui ruum diskreetseteks kildudeks, aatomi algosised kandusid ruumis laiali jne. Normaalse inimese teadvus ja maailmapilt ei tule nii kogemuskauge kujutlusega teps kaasa. Kummati juhtus hingega midagi sarnast. Süvapsühholoogia (= psühholoogia, mis võtab alateadvust tõsiselt) tulekuga kukkus hingel põhi alt. Alustada praegu pärast süvapsühholoogilist revolutsiooni kartesiaanliku cogito kandist tundub naeruväärne. Sestap ütleksingi Franki kohta kõige kokkuvõtlikumalt, et see on katse süüvida hinge põhja enne kui hingel põhi alt ära kukub. Põhi kukkus alt ja äkitse hakati märkama hinge olemuslikku ajaloolisust, on isiklik (mitteteadvustatud) mälu, Freud ja arengupsühholoogia, on liigiline (mitteteadvustatud) mälu, Jung ja evolutsioonipsühholoogia, on mees, on naine, on kultuur, on vaimsed praktikad, on psühhedeelikumid jne (psüühika kultuurievolutsioonist, sellest, millele tunnetuslikku ligipääsu Foucault pidas vähegi rangemas mõttes võimatuks, on õige varsti eesti keeles ilmumas Richard Tarnase võrratu „Lääne meele passioon“ („The Passion of the Western Mind: Understandig the Ideas That Have Shaped Our World View“). Jah, hinge enam üksi ei uuri, isegi sissejuhatust mitte, siin on vaja põhjaliku tööjaotusega süüvijate armeed. Ning Robert Sapolsky mahukas „Behave: The Biology of Humans at Our Best and Worst“,mille tõlget samuti võib varsti oodata, annab hea ülevaate sellest, kui kaugele ja detailseks saab minna ka täiesti fenomenoloogiavabal teel, s.t hingest ja elavast psüühikast mööda minnes.
Ometi, kordan, on Franki esimesed poolsada lehekülge täiesti aktuaalsed. Ta kirjutab seal veidi põhjalikumalt lahti selle, millele Marju Lepajõe osutas talle ainuomase elegantsiga sajand (!) hiljem: „sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus, on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole. [—] Praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi. Mis teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem“ (Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? – Akadeemia nr 9, 2014).
Siis häda akadeemiale!
Kas siis sajandiga pole midagi muutunud? On. Oo, kuidas on! Lihtsalt need arengud ei ole (akadeemilises) peavoolus. Keda huvitab hing ka pärast seda, kui sel põhi alt ära kukkus, siis hingemaade avastajatelt on reisikirju isegi eesti keeles rohkem kui lugeda jaksatakse. Näiteks sellesama Tammingu kureeritud ESTRA (Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon) raamatusari. Tunnistan, et kõndisin sellest raamatupoes mööda, sest need kaaned olid värvilised nagu esoteerika kitš. Ometi on seal täielikku klassikat alates Albert Hoffmannist (koos ta murelaps LSDga) ja Stanislav Grofist Joseph Campelli „Tuhandenäolise kangelase“ ja Aldous Huxley „Saareni“. Tõlkijad on samuti meisterlikud, Ülo Valgust Triinu Pakuni.
Samuti on väga head ja avardavat psühholoogilist kirjandust tulnud eesti keeles ka neile, kes hindavad ikka veidi positivistlikumat ja empiiriliselt toestatumat kraami. Näiteks hiljuti on eesti keeles ilmunud Bessel van der Kolki ja Gábor Máté’d, Randolph Nesset ja Jaak Pankseppa ehk autoreid, kellel on tugev (akadeemiline) praktikutaust, aga ka väga sügav filosoofiline üldistusvõime. Väga hea sünteesi jungiaanliku süvapsühholoogia ja positivistlikuma-biheivioristlikuma diskursuse vahel pakub Jordan Petersoni „Tähenduse teejuhid“, mille mu abikaasa hiljuti eesti keelde on pannud, aga sellest võib vist praegu juba päris julgelt minevikuvormis rääkida. Kultuurisõjaline allergia Jordan Petersoni suhtes on nii tugev ja hingemattev, et see varjutab täielikult võime tema kunagist peateost eelarvamusteta lugeda.
Ülestunnistus arvustuse viibimise kohta
Pean tunnistama, et samalaadne irratsionaalne ja tugev vastumeelsus (või mingi omapärane aktiivne huvipuudus) tabas mind ka Franki puhul. Käesolev tutvustus oli juba suuresti valmis, kuid siis ründas Venemaa Ukrainat ja mul kadus igasugune huvi otsad kokku tõmmata ja tekst toimetajale saata. Mihhail Lotman hakkas Vabas Akadeemias andma loenguid „Vene kultuur: etüüd mustades värvides” (otsi Youtube’ist!) ning ka Frank tsiteerib Puškinit, kes põlgab „ajutist soosikutest õukondlikku aadlit, kes „hüppavad hohollidest vürstideks““ (lk 375) jne. Puškinit ülistab Frank mõõdutundetult ning seletab kirglikult, kuidas teised (talle eelnenud) Puškini mõõdutundetud ülistajad on siiski Puškini üleelusuurusest geniaalsusest täiesti valesti aru saanud jne. Ökk …mingi täiesti füsioloogiline vastumeelsus tekkis.
Ja järsku mõistsin ka ühte Milan Kundera eluseika, millele seni olin vaadanud armulik-üleolevalt kui andeka loomeinimese kentsakale kapriisile: Milan Kundera pööras pärast Praha kevadet järsult selja Dostojevskile, oma lemmikkirjanikule. Hakkasin mõistma, sest kogesin midagi sarnast. Nõnda nende psüühika süvakihtidega sageli on – enne ei mõista, kui ise ei koge. Eks motivatsiooni pärssivaid tegureid oli teisigi. Näiteks ebamugavustunne öelda ausalt välja, nii et ma olen kindel, et Semjon Frank jääb meie keeleruumis sama tundmatuks ja vähetsiteerituks edasipidigi. Väga head järelsõnad väga headelt autoritelt ning võimas tõlketöö … mille oleks võinud mõne teise autori peale kulutada. Mitte et Frank oleks halb või mõttetu, oh ei, aga tõenäoliselt selliseid lugejaid, kelles ta arenguhüppe tekitab, pole väga palju.
Otsi ebaprofessionaalset abi!
Psühholoogia peavool ja meditsiinipraktika tammub aga ikka proosalistel, nt turundus-bürokraatlik-administratiivsetel, põhjustel primitiivses reduktsionistlikus psühhofarmakoloogias, antidepressantide krõbistamine teeb aina uusi rekordeid (hoolimata ainuüksi Robert Whitakeri auhindadega ülepuistatud uurimustest ja raamatutest, kus ta selgelt ja andmerikkalt näitab, kui neetult primitiivne ja lollakas on praegune ametlik tabletikeskne vaimse tervise käsitlus) ning Savusanna sõsarad saavad teenitud tunnustuse, sest nad on asjale pihta saanud.
Sestap tahaksin konstruktiivse noodiga lõpetamiseks öeldagi, et raskemate probleemide, traumade ja sõltuvushaiguste korral – otsi ebaprofessionaalset abi! Miks? Sest professionaalsus ja ranged replitseeritavusnõuded on psühholoogilist situatsiooni väga tugevalt mõjutavad tegurid. Teaduse ja professionaalsuse metoodiline nõue jätta kõik isiklik ja subjektiivne kõrvale tähendab teisisõnu hingehädade kõrval kõige olulisema kõrvale jätmist. Üks asi on minna lähedaste ja päris nimega ligimestega hämarasse savusanna ja teine asi on minna ülevalgustatud steriilsesse psühhiaatrikabinetti x kuupäeval täpselt kell y ja kus võtab vastu professionaalne ehk meetodilt ebaisiklik spetsialist. Ta saab välja kirjutada tableti, aga mitte rüpe, millesse peita pää.
„Psühholoogia on püüdnud end muuta läbinisti nomoteetiliseks teadusharuks. Idiograafilised graafilised teadused, nagu ajalugu, elulooteadus ja kirjandus [—], püüdlevad selle poole, et mõista mõnd konkreetset sündmust looduses või ühiskonnas. Isiksuse psüholoogia peaks esmajoones olema idiograafiline,“ tsiteerib evolutsioonilise psühhiaatria rajaja Randolph Nesse („Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile“) Gordon Allporti 1937. aasta raamatut ning nendib, et psühhiaatrias on individuaalsed narratiivid vajunud unustusse, kuid see on viga. Tõsi, mööndakse, et ka antidepressantide mõju on indiviiditi varieeruv, aga ikka toetutakse masinliku järjekindlusega sellisele „teaduspõhisele” psühholoogiale, mis üha enam meenutab hiiglaslikku kuhja Rohke Debelaki anekdootidest („Sõltumatud Šveitsi teadlased tegid kindlaks, et kui magistritaseme tudeng panna tuukriskafandris õunapuu alla istuma, siis keskmiselt 20 minuti pärast hakkab tal igav“). Bessel van der Kolk selgitab omakorda, miks ühislaulmine ja massaažki on tihti moodsast laborimeditsiinist tõhusam. Mainin just neid autoreid, sest nemad alustavad oma rännakut valgustatud ruumist, seega on kontorivalguse psüühikaga inimestel hea kaasa jalutada. Liiga järsk hüpe kabinetist savusanna võib tekitada peapöörituse.
Heaks näiteks on ka Anonüümste Alkohoolikute liikumine, sest sellesse on korraga sisse programmeeritud isiklikele narratiividele toetuv raviskeem ja ka erinevad professionaliseerumise keelud (keeld võtta sponsoreid, riigi tuge, kellestki ei saa guru, range vabatahtlikkus, metoodiline nõue püsida isiklik jne). AA on nii edukas ja tõhus just sellepärast, et see ei ole professionaalne. Võib isegi väita, et see on selgelt antiprofessionaalne. Ja seepärast nii haruldaselt kõrge toimivusprotsendiga (soovitan siin üles otsida Neeme Raua intervjuu Jaak Panksepaga https://www.youtube.com/watch?v=Xevjwe1qQ7c&ab_channel=veebiakadeemia).
„Olen püüdnud mõned korrad sõltuvusesohu langenud inimest aidata, teda suunates, käekõrvale võttes ja vahel isegi vägisi viies spetsialistide juurde ja asutustesse, kus professionaalset abi pakutakse. Kõik need aitamised, mis on olnud leebed, viisakad, meditsiiniliselt hästi läbimõeldud ja kaalutletud, pole kunagi head tulemust andnud,” meenutab Margus Allikmaa.* On ta psühholoog? Akadeemilse kvalifikatsioonitähisega sõltuvusspetsialist? Ei, lihtsalt elutark.
Kuu muusikaelu ülevaadet kirjutades leian end tavaliselt küsimuste eest, kas rõhuda mingile ühisjoonele või tuua välja just erisusi; kas rõõmustada turvalise repertuaari kõrgetasemelise esituse üle, kuna see toob publiku saali, või tõsta esile kõrvalradu pidi käijad, kellel sageli kuulajaid heal juhul paarkümmend. Maikuus pakkus elamusi nii üks kui ka teine suund, kuid et „klassikaline muusika ei ole veel eksistentsiaalses kriisis, aga sellele väga lähedal“*, alustan just uuenduslikumast poolest, kuigi publiku arvukuselt on sellised kontserdid ikka alles kaotaja positsioonil.
Anna-Liisa Elleri repertuaarivalik kandlele on täis meeldivaid üllatusi ning mängutehnika on erakordne. Koos Taavi Kerikmäega toovad nad kuulajateni ka järjest uusi pillikooslusi.
Ühe huvitava joonena, millest on tasapisi kujunemas vaata et moeasigi, hakkas maikuu kontserdikavades silma vanema ja uuema muusika segu. Eri ajastute muusikat on samal kontserdil esitatud kogu aeg, nüüd aga olid mitmed interpreedid oma kava üles ehitanud vanemat ja nüüdismuusikat korrapäraselt vaheldades.
Hea ja võib-olla ka kõige äärmuslikum selline kava oli Kirke Karja sooloõhtu, kus Paul Hindemithi „Ludus tonalis’e“ osad vaheldusid pianisti enda improvisatsioonidega. Kokku sai väga orgaaniline tervik, üleminekud ühelt stiililt teisele olid läbimõeldud ja mõjusad. Kindlasti ei ole sellise kava esitamine solistile kerge, ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Karja esitus avaldas tõepoolest muljet: ta näitas taas oma häid pianistivõimeid ning avatud ja otsivat meelt.
Karja kontserdiga sarnanes festivalil „Odessa Classics“ antud saksa pianisti Sebastian Knaueri oma. Tema klaveriõhtu keskmes olid Wolfgang Amadeus Mozarti klaverisonaadid, kuid ühtegi neist ei esitanud ta terviklikult, vaid osad olid valitud mitmetest, sealjuures tuntumatest sonaatidest. Et asjast ei kujuneks „best of Mozart“, oli Knauer tellinud Michael Nymanilt kuus pala, mida ta mängis vaheldumisi Mozarti sonaatide osadega. Selline lahendus andis hea koosluse: Nymani minimalistlikud, peamiselt ühel motiivil põhinevad lood olid piisavalt pretensioonitud sobitumaks Mozarti ülimalt tuntud meloodiatega.
Veel võib samalaadse lähenemise alla liigitada Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe Eesti muusika päevade (EMP) kontserdi, kus barokiajastu heliloojate David Kellneri (1670–1748) ja Johann Valentin Mederi (1649–1719) teosed vaheldusid eesti heliloojate uudisloominguga. Anna-Liisa Elleri kontserte ootan alati põnevusega: tema repertuaarivalik kandlele on täis meeldivaid üllatusi ning mängutehnika erakordne, koos Kerikmäega toob ta kuulajateni ka järjest uusi pillikooslusi. Nii ka sel korral, kui muusika kõlas kandlel, harmooniumil, klavikordil ja süntesaatoril. Eesti muusikast oli meeldejäävaim Märt-Matis Lille „Un’aura dolce … soave vento“ ehk „Õhu pehme paitus … mahe tuulehingus“ kandlele ja klavikordile. Tegemist on väga kujundliku teosega: kandle tremolo’d ja mõlema pilli katkendlik helikude toovad silme ette pildi õhuvirvendusest ja kergetest tuulepuhangutest.
EMPil kuulasin teistki kontserti „21 g“: ansambel U: esitas Age Veeroosi, Alisson Kruusmaa, Tatjana Kozlova-Johannese ja Sander Saarmetsa loomingut. Järjest enam jälgitakse läänemaailmas, et nais- ja meesheliloojate teosed oleksid kontserdikavas tasakaalus, mis võib teatud juhtudel viia ka absurdsete nõudmisteni ja tekib küsimus, kui palju võib interpreet ise oma kava üle otsustada. Eesti praegune helilooming on selles mõttes heas seisus, et meil on nii palju väljapaistvaid aktiivselt tegutsevaid naisheliloojaid (kuigi seda sõna vist ei ole ka enam soovitav kasutada), et isegi kui mitte lähtuda soolisest kuuluvusest, on ikkagi üsna tõenäoline, et nüüdismuusika kontserdil kõlab mõni naise loodud teos. Ansambel U: kontserdil kuulus minu isiklik sümpaatia Kozlova-Johannese teosele „Nurgad“, kus niigi huvitavat kõlamaastikku täiendasid muusikud kilega krabistades.
Kui tulla traditsioonilisemate kontsertide juurde, tuleb kindlasti ära märkida ERSO omad: seal lihviti mai teises pooles toimunud Ühendkuningriigi turnee kava, kus oli oluline koht Rahmaninovi klaverikontsertidel. Tallinna kahel kontserdil kõlasid esimene ja kolmas klaverikontsert (solist inglise pianist Barry Douglas), samuti kanti ette Jean Sibeliuse viies ja Antonín Dvořáki seitsmes sümfoonia. Kui sümfooniate ettekanded pakkusid tõelist naudingut, siis Douglase Rahmaninov oli minu arvates natuke liiga mõistuspärane, hillitsetud, väheste emotsioonidega – kõik oli kuidagi liiga korralik. Hoopis mõjusam oli Douglase lisapala, tema enda iiri rahvamuusika seade.
Inglismaa reisi tegi maikuus ka Eesti Rahvusmeeskoor ning enne seda anti samuti kontsert, mis ei olnud siiski kuidagi seotud eelseisva turneega. Tänavu tähistab oma 70. sünnipäeva Rein Rannap ning Tallinna ja Pärnu publik sai meeskoori esituses kuulda tema laulude kooriseadeid, mille autorid on Riivo Jõgi, Siim Aimla ja Kuldar Schüts. Meie meeskoor on viimastel aastatel olnud suurepärases vokaalses vormis ning kiitma peab ka nende repertuaarivalikut, ometigi on tavaliselt nende osaks esineda pooltühjas Estonia kontserdisaalis. Seekordne kombinatsioon Rannapi kõige populaarsematest lauludest ja meeskoorist tõi aga saali täis ja kontserdi lõpus mitte lõppeda tahtev aplaus leevendas ehk natukegi pettumust senise publikupuuduse pärast.
Kõlanud Rannapi laulude seaded võib paigutada kahte kategooriasse. Oli neid, mis olid nagu ühed korralikud lauluseaded ikka, näiteks „Eesti muld ja eesti süda“ (seadnud Riivo Jõgi) – ilus seade, aga kergelt kergemuusika koori hõnguga, mille tekitas eesti keele väldetest lähtuv sünkoopide (liigne) kasutus. Aga oli ka selliseid seadeid, mis andsid oma mitmekesise faktuuriga välja üsna komplitseeritud kooriteoste mõõdu, nagu näiteks „Tule minuga sööklasse“ (Siim Aimla) ja „Kes kellega käib“ (Kuldar Schüts), eriti kaasahaarav oli „Tango“ (Riivo Jõgi).
Külaliskollektiividest oli suursündmus Soome Raadio sümfooniaorkestri esinemine inglasest peadirigendi Nicholas Colloni juhatusel. Kui nüüd stereotüüpide keeles rääkida – soomlased kui rahulikud, pikaldased, põhjamaiselt vaoshoitud –, siis see kontsert kummutas küll kõik eelarvamused. Kava koosnes vaid tantsulistest teostest ja nende esitamiseks vajalikku tulisust ja temperamenti jagus soome muusikutel küll ja veel. Huvitav avastus oli avaloona kõlanud Väinö Raitio (1891–1945) ballett-intermetso „Vesipüks“, värvika ja isikupärase helikeelega teos heliloojalt, kes on siin täiesti tundmatu ja kelle suurem avastamine on ka Soomes alles ees. Teises pooles kanti hoogsalt ette Leonard Bernsteini sümfoonilised tantsud muusikalist „West Side’i lugu“ ja Maurice Raveli „Valss“. Veel kõlas kontserdil tehniliselt keerukas Mieczysław Weinbergi trompetikontsert op. 94, soleeris orkestri esitrompet Jonas Silinskas, kelle esitus pakkus väikestest apsudest hoolimata võimsa elamuse.
Maikuusse jäid ka pianist Sten Heinoja ja viiuldaja Peeter Marguse doktorikontsert. Heinoja, kes uurib oma doktoritöös Mart Saare klaveriprelüüde, oli kavasse valinud teosed, mis on õhkõrnalt seotud ka Saarega. Koos ansamblipartneri Marcel Johannes Kitsega kanti ette Lepo Sumera „To Reach Yesterday“, Francis Poulenci tšellosonaat FP 143 ja Sergei Rahmaninovi tšellosonaat g-moll op. 19. Kaks esimest teost kõlasid kontserdi esimeses pooles ja nende esitus oli niivõrd kõrgel tasemel ja väljendusrikas, et teise poole Rahmaninovi sonaat jäi paratamatult nende varju. Heameelt valmistas Sumera teose valik – põnev, improvisatsiooniline teos, mis väärib kindlasti sagedamat esitust.
Viiuldaja Peeter Marguse doktorikontsert kandis pealkirja „Estländer“ ning koos pianist Lukas Gedvilasega esitatigi vaid eesti muusikat. Taas väga hea ja läbimõeldud kava ning meeldejääv ettekanne. Sügavaima mulje jättis selleski kavas Lepo Sumera teos – „Quasi improvisata“. Huvitav leid oli ka Jaan Räätsa vaid käsikirjas olemas sonaat viiulile ja klaverile op. 71. Au noortele, et nad toovad kuulajateni veel avastamata muusikat.
* Richard Morrison, Can classical concerts in unlikely settings attract new audiences? – BBC Music Magazine, juuni 2023.
Muusikauuringute kevadkonverents „Diskussioonid ja dialoogid“ 31. V Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
Muusikast saab mõelda seda kuulates, lahates või sellest mitte midagi aru saades, saab ka lihtsalt artiste kommenteerida või laulutekstide üle naerda. Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikauuringute kevadkonverents „Diskussioonid ja dialoogid“ tõestas, et muusikast võib mõelda vähemalt 18 viisil, sest just nii palju oli seekord ettekandeid.
Muba muusikateooria õpilane Hannah Grete Verbeek tuletas meelde, et muusikateadlane võib kehastuda tõeliseks detektiiviks.
Konverentsi peeti tänavu kolmandat korda, ent sellises mahus esmakordselt. Selle korraldasid muusikauuringute ja -korralduse üliõpilased Maarja Malmet, Greta-Liisa Aro, Jelizaveta Bukina ja Maria Helena Vain ning õppekava koordinaator ja teadur Brigitta Davidjants. Ettekandepäeval said huvilised kuulda, millised teemad noori muusikateadlasi köidavad ja kuidas nad neile lähenevad, ning tulevastel muusikakultuuri mõtestajatel avanes võimalus esineda asjatundliku publiku ees.
Viietunnine konverentsipäev koosnes kolmest plokist, millest esimene andis aimu, kuidas mõtlevad muusikateadusest noored. EMTA Tatari tänava kooriklassis olid kohal Vanalinna hariduskolleegiumi (VHK), Tallinna muusika- ja balletikooli (Muba) ning Miina Härma gümnaasiumi gümnasistid. Konverentsi avas VHK abiturient Johanna Helene Martinson, kelle ettekanne põhines tema 45-leheküljelisel gümnaasiumi lõputööl, mille ta esitlusega ka ühtlasi kaitses (see selgitas mitmeid piibelehekimpe auditooriumi laudadel), kuuldavasti hinnati töö suisa viie plussi vääriliseks. Martinson oli uurinud Alo Mattiiseni „Viie isamaalise laulu“ seoseid XIX sajandi samanimeliste koorilauludega. Ärkamisaegsete koorilaulude ja möödunud sajandi levimuusikapärlite muusikalise materjali analüüsimisel selgus, et vormiline sarnasus on pigem juhuslik kui taotluslik. VHK gümnasist Mia Kukk oli pööranud pilgu 1969. aasta üldlaulupeo korraldamisele ja repertuaarile. Täpsemalt uuris X klassi õpilane, kuidas mõjutasid võimuorganid Nõukogude okupatsiooni tingimustes korraldatud juubelilaulupidu. Meelde tasub jätta, et sel laulupeol muudeti viie laulu sõnu ning Tšehhi lastekooril ei lubatud Praha kevade tõttu osaleda.
Muba muusikateoora II kursuse õpilane Hannah Grete Verbeek tuletas meelde, et muusikateadlane võib kehastuda tõeliseks detektiiviks. Ehkki Verbeeki eesmärk oli analüüsida, kuidas on Konstantin Türnpu ja Cyrillus Kreek kasutanud oma loomingus rahvaviisi „Meil aiaäärne tänavas“, peatus ta pikemalt armastatud rahvalaulu päritolul. Mis siis, kui see ei olegi eesti rahvaviis? Klassikaraadio toimetajana rõõmustas mind iseäranis tõsiasi, et ettekandja oli saanud uurimistööks inspiratsiooni viis aastat tagasi Klassikaraadio eetrisse jõudnud saatest „Helikaja“1, kus ajaloolane Enn Tarvel värskendas teadmist, et tegemist pole Koidula originaalluuletuse, vaid hoopis Klaus Grothi alamsaksakeelse luuletuse tõlkega. Tõde meloodia päritolu kohta varjab veel saladusloor, mis ootab järgmisi muusikanuhke asja uurima. Avaploki lõpetas füüsikast ja muusikast huvituv Tartu Miina Härma gümnaasiumi abiturient Matthias Loona, kes tõestas, et muusikaliste nähtuste uurimine võib olla sama põnev kui telesaade „Rakett 69“. Mõte uurida kitarrikeele ülemtoonide muutust pärast flažoleti mängimist tuli Loonale kitarri harjutades. Ja nagu Loona arvas, ongi flažoleti (mängutehniline võte, mille puhul tekitatakse heli keelpillidel keele kerge puudutamisega teatud punktis) mängimispositsioonil ja kõlama jäävate ülemtoonide vahel seos. Ta usub, et saadud tulemused aitavad nii muusikuid kui ka süntesaatori- ja virtuaalinstrumentide arendajaid, ning tuletas meelde, et muusikal ja füüsikal on kokkupuutepunkte rohkem, kui me argielus kipume mäletama.
Konverentsi teises plokis keskenduti muusikaloole ja -haridusele. EMTA doktorant Kadi Kaja viskas oma ettekandes õhku küsimuse, milline väärtus on muusikaõpetusel üldhariduskoolides. Sellega seoses meenus kunagi Ühendkuningriigis tehtud küsitlus, milles selgus, et 70 protsenti noortest brittidest ei olnud kunagi kuulnud Mozartist ning viiendik vastanutest arvas, et varsti 300 aastat tagasi surnud Johann Sebastian Bach on endiselt elus.2 Varalahkunud kasvatusteadlane Airi Liimets ütles tookord uuringut kommenteerides, et tänu kohustuslikule muusikaõpetusele Eestis seesugune küsitlus siin samasuguseid tulemusi ei annaks. Ehk on aeg sealmaal, et muusikatundide olulisust ei pea iga uue riikliku õppekava koostamise eel jälle tõestama? EMTA magistrant Janika Mesi käsitles endise viiuldajana oma ettekandes viiuldajate ja vioolamängijate esinemisärevust ja füüsilisi traumasid. Kas oleksite osanud arvata, et 13 üliõpilase suurim hirm on mängida mustalt? Kui mustalt mängimine puudutab tõesti spetsiifiliselt interpreete, siis kartus häbisse jääda kuulub inimese juurde ning mis tahes esinemisärevuse maandamiseks on sellest uurimusest kõigil midagi kõrva taha panna. Hoian pöialt, et magistritöös selgunud abinõud ei jää esinduslikus köites ülikooli arhiivi, vaid jõuavad muusikute ja neid koolitavate õppeasutusteni.
Tulevikuhariduse kõrval oli konverentsil oma koht ka meie muusikaloo valgetel laikudel. EMTA üliõpilased Greta-Liisa Aro ja Carolin Karo avasid oma ettekandes eesti päritolu interpeetide elu ja kontserttegevuse. Viljandis sündinud viiuldajast imelaps Evi Liivak ning Võrus muusikaõpinguid alustanud ja hiljem sõja eest Rootsi põgenenud pianist Hilja Saarne on ühed neist tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud interpreetidest, kes viisid eesti muusika laia ilma. Ja mis veel olulisem, need ettekanded tuletasid meelde, kui unikaalne on igaühe elulugu. Ploki lõpetas Tallinna ülikooli doktorant Gerhard Lock ülevaatega oma lõppfaasis doktoritööst „Metodoloogilisi arusaamu tajutud kaasaegse posttonaalse orkestrimuusika strukturaalse muusikalise pinge kognitiivseks analüüsiks“. Sellest pika ja keerulise pealkirjaga ettekandest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga eks ole seegi viljakas pinnas uudishimu tekitama. Ilmselt just seda laadi reaktsioon on käivitanud sel nädalal toimuva kunstifestivali „Ma ei saa aru“.3
Euroopas puhkenud sõja valguses näeb ikka ja jälle trükimusta arusaam, justkui seisaksid kaunid kunstid argipäeva maistest muredest kõrgemal. Muusikauuringute kevadkonverentsi viimane plokk – muusika sotsiaalteaduste vaates – tõestas vastupidist: muusikalisi nähtusi uurides leiab otseseid ühiskonna peegeldusi. Küllap on mitmete muusikasotsioloogiliste uurimuste taga Brigitta Davidjantsi tulek muusikateaduse õppejõudude ridadesse. EMTA üliõpilane Maarja Malmet võttis ette ajalehe Sirp 1998. ja 2022. aasta numbrid ning vaatas, kuidas on muutunud eesti naisheliloojate retseptsioon meie kultuurilehe veergudel. Kui möödunud sajandi lõpus ei olnud pooles Sirbi numbritest mitte ühtegi naishelilooja nime, siis eelmisel aastal leidis neid märksa rohkem ning arvustused on muutunud sooneutraalseks ja teosekeskseks.
Mina rääkisin naislauljate kuvandi muutumisest meie peavoolu popmuusikas pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja olgugi et praegune pilt on 1990. aastatega võrreldes rahulikum ja vähem seksualiseeritud, on muutus siiski marginaalne, vähemasti mitte nii ilmselge kui Malmeti analüüsitud Sirbi näide. Konverentsi lõpetasid kaks erinevat vaadet fänlusele. EMTA magistrant Anita Maasalu on käsitlenud oma magistritöös subkultuurilist fännikogemust põlvkondlikust perspektiivist, esmakursuslane Maria Helena Vain võrdles aga briti rokkbändi Depeche Mode fanzine’e 1990. aastate Eesti ja Ühendkuningriigi fännikogukondades. Kes, nagu minagi, ei teadnud, siis fanzine on fännikogukonna omaalgatuslik fänniajakiri, mis on kokku sulandatud sõnadest „fan“ ja „magazine“. „Hea on teada,“ nagu ütleb poku Edgar Valteri „Pokuraamatus“.
Ja see pole veel kõik! Terve konverentsipäeva sai EMTA neljanda korruse fuajees tutvuda posterettekannetega. Loodan, et need vaatmikud, mille olid koostanud Veeda Kala, Jelizaveta Bukina, Marju Raju, Brigitta Davidjants ja Kristina Haavamägi, jõuavad kiiremas korras rahvarohkesse linnaruumi.
1 Miina Pärn, „Meil aiaäärne tänavas“ ei olegi Lydia Koidula luuletus. – ERRi kultuuriportaal 20. V 2018. https://kultuur.err.ee/832919/meil-aiaaarne-tanavas-ei-olegi-lydia-koidula-luuletus
2 Lisete Velt, „Helikaja“: Briti noorte jaoks tundmatu Mozart on Eestis loomulik teadmine. – ERRi kultuuriportaal 20. I 2020. https://kultuur.err.ee/1025958/helikaja-briti-noorte-jaoks-tundmatu-mozart-on-eestis-loomulik-teadmine
3 Festival „Ma ei saa aru“ 9. ja 10. VI Telliskivi loomelinnakus. https://www.maeisaaaru.ee/
Tänavu 24. veebruaril jagati 48. korda välja Prantsuse filmiauhinnad Césarid –need kõige hinnatumad prantsuse filmivaldkonna auhinnad. Tihedas konkurentsis tõusis tol õhtul mõnevõrra üllatuslikult esile Dominik Molli politseitriller „Mõistatuslik mõrvalugu“1, mis sai suurvõitjana lausa kuus auhinda lähimate konkurentide kahe ees, sealhulgas kõige hinnatumad: parim film, parim lavastaja (Dominik Moll), parim kõrvalosatäitja (Bouli Lanners), parim uustulnuk (Bastien Bouillon), parim mugandatud käsikiri (Gilles Marchand) ja parim heli.
Kolm hilisemat Césari laureaati Dominik Moll, Bouli Lanners ja Bastien Bouillon 2022. aasta Cannes’i filmifestivalil „Mõistatusliku mõrvaloo“ esilinastusel.
Üllatuslikult ehk seetõttu, et „Mõistatuslik mõrvalugu“ on kindlasti žanrifilm, nn protseduurifilm ehk procedural, mis põhineb kriminaaljuhtumi uurimise käigu kujutamisel. Žanri sees on aga stampidest niimoodi mööda mindud, et tulemus mõjub värskena. Nüüd on film ka Eesti kinodes ja kahe Césari laureaadi, lavastaja Dominik Molli ja tulevikulootuse Bastien Bouilloniga tuli filmist ka lähemalt juttu.
Filmi aluseks on raamat, millest olete käsikirjas kasutanud ainult väikest osa. Mis on see raamat ja millest selline valik?
Moll: Filmi aluseks on mitteilukirjanduslik raamat pealkirjaga „18.3 – aasta kriminaalpolitseis“2. Kirjanik veetis aasta koos Versailles’ kriminaalpolitsei rühmaga ja raamat räägib nende tööst. Kirjeldatakse paljusid juhtumeid ja meie filmi aluseks olev juhtum, Clara mõrv, on neist raamatu lõpus viimane.
On mitu põhjust, miks ma just selle loo soovisin ekraniseerida. Kirjeldatakse, kuidas politseiuurijat jääb kummitama üks konkreetne juhtum, millest saab tema kinnismõte, kuna ta ei suuda seda ära lahendada. Mind huvitaski tõsiasi, et see oli lahenduseta jäänud juhtum, sest tavaliselt saadakse krimilugudes tapja lõpuks kätte. Siin mõistsin, et kui käsitletakse lahendamata jäänud kuritegu ja seda sellisena ka algusest peale esitatakse, annab see nii lavastajale kui publikule võimaluse keskenduda millelegi muule. Näiteks politseiuurimise rutiinile, sellele, kuidas kuritegu uurijatele emotsionaalset mõju avaldab ja kuidas nad oma tundeid valitsevad.
Üks asi, mis mind selle juhtumi puhul veel huvitas, oli see, et kuna tegemist on noore naise mõrvaga, võimaldas see ühtlasi käsitleda ka meeste vägivalda naiste vastu. Meile oli see üks filmi teemasid.
Enamik raamatus kirjeldatud kuritegusid on kas narkodiilerite arveteklaarimised või kriminaalide omavahelised tülid ja nende puhul on mõju uurijatele märksa väiksem, sest kurjategija võimaliku surmaga on kõik mingil määral arvestanud. Ja siis on selline juhtum nagu Clara surm, mille puhul politsei kasutab väljendit „tõeline ohver“, mis tähendab, et surma on saanud inimene, kes oli valel ajal vales kohas, ja selline juhtum mõjutab neid märksa rohkem, kuna oskavad ette kujutada, et see võinuks olla omaenda õde, tütar, abikaasa. Tõelise ohvri emotsionaalset mõju uurijatele tahtsingi oma filmis käsitleda.
See on tõesti väga julge loojutustamise viis, kui teatatakse kohe alguses, et kuritegu lahendust ei leia. Võib ju tekkida küsimus – ja esialgu tekkiski –, et miks ma siis seda filmi üldse vaatan. Filmi lõppedes seda küsimust küll enam ei olnud.
Moll: Tahtsin olla publikuga aus, sest teadsin, et jätan lõpplahenduse lahti, aga ei soovi vaatajaid lollitada, kui jätan algul selle ütlemata. Muidugi võib tekkida reaktsioon, et miks on üldse mõtet filmi vaadata, aga „Mõistatusliku mõrvaloo“ peamõte oli selgitada, et politsei- või krimifilmi puhul ei pruugi olla kõige olulisem see, kes on kuriteo toimepanija. On ka palju muid aspekte, millele tuleb tähelepanu pöörata.
Bastien, mis tundega mängisite tegelast, kelle saatus on nagu etturile ette määratud?
Bouillon: Püüan oma laused öelda ja mitte sellele liialt keskenduda. (Naerab.)
Moll: Huvitav on ka jälgida, kuidas Bastieni karakter Yohan areneb koos sellega, et kuritegu ei lahendata. Kui juhtum laheneks, siis võiks ta tõdeda, et on oma töö teinud – „pühin käed puhtaks, lähme teeme ühe õlle, sööme õhtust“. Siin kirjeldatakse filmis, kuidas Yohan ei anna alla ega kaota julgust, hoolimata sellest, et juhtum lahendust ei leia. Ta jätkab töötamist ilma mingi garantiita, et leiab kunagi lahenduse. Yohan võlgneb selle ohvrile ja peab seda tegema. Seepärast on filmi lõpp optimistlik, juhtumiuuring ei ole tema jaoks veel läbi.
Bouillon: Yohani arengukaar filmis põhineb usul, et uurimine viib kuhugi välja ja lahendus tuleb. Ometi annab ta alla, ja kui kolm aastat hiljem palutakse tal uurimine uuesti üles võtta, võtab ta enese uuesti kokku ja hakkab uskuma lõpplahendusse. Seesama usk kandub edasi ka vaatajatesse, isegi neisse, kes on filmi mitu korda näinud, ja isegi kui teatakse, et iial ei saada teada, kes on tüdruku tapnud kurjategija. Ikka ollakse nõus uskuma, et see nimi tuleb välja ja süüdlane leitakse üles.
Moll: Filmi lõpupoole kõlab Nadia (Mouna Soualem) kõne, kus ta räägib vaimudest ja taas ootab läbikukkumine, sest surnuaiast leitu ei olnud loodetud kurjategija. Yohan küsib Nadialt, kas too usub vaime, sest ta kahtlustab, et surnud tüdruku vaim kummitab teda. Naine vastab: selleks et teada, pole vaja vaime uskuda – surnud jäävad meiega. Ja tähtsama, mida teeme, teeme neile. Need sõnad loksutavad Yohanis midagi lahti ja lasevad tal nõiaringist välja murda.
Bastien, teil on filmis mõnevõrra tänamatu ülesanne, sest teie vastas mängib kuulus Bouli Lanners väga värvikas stiilis, aga teie peate hakkama saama märksa kahvatuma paletiga.
Neid kaht rolli on stsenaariumis väga hästi kirjeldatud. Me pidime neisse tegelastesse süvenema ja nad enda omaks tegema. Eriti huvitav oli töötada nii, et mul tuli end oma rollilahenduses kogu aeg tagasi hoida, pidin olema väga täpne, ütlema napilt ja otse. Samal ajal pidid silmad edasi andma siseelu ja varjatud emotsioone. Teisisõnu, pidin pidevalt vahetama käiku kahe laadi vahel: olema hästi otsekohene ja sõnatäpne, aga silmad pidid edasi andma sisepiinu. Näitlejale oli see suurepärane võimalus mängida sellist tegelast.
Dominik, olete oma filmides ikka ja jälle pöördunud kuritegude poole, ja need kuriteod kipuvad toimuma kaugetes kolgastes või väikelinnades. Kas mõrv väikekohas on pahaendelisem?
Mulle tõesti meeldivad kuriteod, aga mitte sellepärast, et see on tore, et meil on kuritegevus, või et see on midagi austusväärset. Kuritegu paljastab inimese tumedama poole ja huvitav on välja selgitada, mis viib inimese vägivallani ja kuriteoni.
Tõsiasi, et sündmuspaigana kasutan tihti väikelinnu, võib tulla sellest, et suurtes linnades on rohke kuritegevus ootuspärane, aga väikelinnas, mis paistab välja kena, meeldiv ja rahulik, on vägivalla- või kuritegevuse purse palju … ootamatum. Seal on kuriteo mõjuulatus märksa suurem kui suurlinnas.
Kas Clara tapmine lõpuks lahendati?
Ei, kahjuks mitte. Uurimine veel alles käib, aga kuritegu toimus 2013. aastal, nii et … ei, nad ei ole seda veel lahendanud.
Loodame parimat.
Jah, kindlasti.
1 „La nuit du 12“, Dominik Moll, 2022.
2 Pauline Guéna. 18.3. Une année à la PJ, Paris, Éditions Denoël, 2020. Prantsusmaal jagunevad politseijõud administratiivpolitseiks (police administrative), mille ülesanne on hoida avalikku korda ja kriminaalpolitseiks (police judiciaire), mis tegeleb kriminaaluurimisega.
Kristjan, 24. Hoolimata noorusest on Kristjan töötanud kaheksa tööandja juures. Kõige kauem kaks aastat, kõige vähem üks kuu. Kõik tööandjad on tuntud ja on näha, et Kristjan on liikunud järjest rahvusvahelisemate kogemuste poole ning on aastakese ka välismaal töötanud. Oskuste nimekiri on tal muljetavaldav.
Mari, 36. Mari on töötanud ainult ühes ettevõttes, kuid kaua, kokku 14 aastat. Tegemist on tuntud Eesti ettevõttega ja Mari on enese seal üles töötanud. Tööalaselt on ta end ka järjepidevalt koolitustel täiendanud.
Mart, 54. Mart töötas organisatsioonis juba enne sind, tema tööstaaž on 26 aastat. Sarnaselt Mariga on ta vaikselt end üles töötanud, praegusel ametikohal on ta olnud viimased 11 aastat. Ka Mart on stabiilne enesetäiendaja.
Keda sa alateadlikult eelistaksid ja miks?
Joonis 1. Karjääriteede variatiivsus.
Karjääriteede variatiivsus
Praegust 15aastast ootab tema eluea jooksul tõenäoliselt ees seitseteist töökohta ja viis karjääri.1 Võrreldes varasemaga ei ole sel noorel elu jooksul mitte kuus töökohta, vaid kuus töökohta korraga.2 Näiteks töötades osakoormusega reklaamiagentuuris teeb ta oma firma kaudu tellimustöid neljale teisele ettevõttele ja lisaks sõidab aeg-ajalt Bolti. Veelgi huvitavamat väljavaadet pakub LinkedIn:3 53% Z-generatsiooni (snd 1995–… ) töötajatest nimetab end vabakutseliseks.
Kas see tähendab, et noored on püsimatud ega suuda ühes asutuses 30 aastaga end alt üles töötada? Kas noortele ei olegi karjäär enam tähtis? On, aga mitte sellises tähenduses, nagu karjääri seni on mõistetud. Pealegi ei ole ametikoha ja karjääri sage vahetamine enam ainult noorte privileeg.
Karjäär on üha dünaamilisem ja komplekssem, kaob selge korrelatsioon inimese vanuse ja karjääriteekonna vahel.4 Näiteks selleks et saada maailmatasemel tippjuhiks ei pea enam tingimata hallpea olema – Bolti juht Markus Villig on 29. Sama hästi võib akadeemilise karjääri alustaja olla ka 95aastane – 2018. aastal kaitses Suurbritannias just selles vanuses doktorikraadi Charles Betty.5 Tartu ülikoolis on noorim doktorikraadi pälvinu olnud 24aastane ja vanim 74aastane – vahe 50 aastat.
Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi on karjäär „tõus teenistuses, edu mingil alal“.6 Teisisõnu, karjäär on töökohal edu saavutamine, ent see edu ei tähenda üksnes ülespoole liikumist, vaid arengut läbi eri dimensioonide. Euroopa Komisjon on õpetajate ja koolidirektorite najal selgitanud välja kuus karjäärimustrit, kus edukuse mõõt ei ole sugugi ainult kõrgemate ametikohtade püüdmine, edu võib tuua ka oma oskuste teises keskkonnas või valdkonnas rakendamine, ametialase koostöövõrgustiku ja kompetentside laiendamine, uutesse rollidesse minek jms.7 Samataoline variatiivsus kehtib ka muudes sfäärides. Tegutseme keskkonnas, kus on võimatu luua üht ja ainsat – enamasti lineaarsele tõusule üles ehitatud – karjäärimudelit, tegutsedes tuleb aktsepteerida erinevaid karjääriteid.
Joonis 2. Keskmine ühe tööandja juures oldud staaž tööturul tervikuna.
Kiiresti muutuv tööturg lõhub pikaajalised sidemed
Traditsioonilist eluaegset sidet ühe tööandjaga lõhub tugevasti ka see, kui turvaliselt töötajad end organisatsioonis tunnevad. Kas töötajal on arenguvõimalusi? Milline on töökliima? Millist alternatiivi pakuvad teised organisatsioonid? Mida annab aastatepikkune pühendumine juurde – palgas, töötasus, töökorralduses jm hüvedes? Mida õhemaks jäävad sidemed tööandjaga, seda kergem on töötajal edasi liikuda. Pealegi tingib tehnoloogia areng ja töö olemuse muutus vajaduse uute oskustega inimeste järele.
Huvitav, et Eesti paistab Euroopas silma selle poolest, et tööturul on keskmine ühe tööandja juures töötamise staaž üks Euroopa lühemaid, nt kui Kreekas on töötaja ühe tööandja juures keskmiselt kolmteist aastat, siis Eestis kõigest kaheksa.
Seda, et Lõuna- ja Põhja-Euroopa töökorraldus erineb, kinnitab ka Maailmapanga ülevaade: lõunaeurooplased on keskmiselt ühe tööandja juures kaks aastat kauem kui põhjaeurooplased.8
OECD riikides on keskmine ühe tööandja juures töötatud aeg 10 aastat, sealjuures 15–29aastaste grupis keskmiselt 2 aastat ja 5 kuud, samal ajal kui 30–54aastaste seas on see keskmiselt 10 aastat ja 1 kuu ning 55–64aastaste seas koguni 18 aastat ja 10 kuud.9
Asjaolu, et liiga sage töötajate vaheldumine mõjutab organisatsiooni tulemusi negatiivselt, on teadlased ammu tõestanud.10 See, millal sagedast saab liiga sage, erineb valdkonniti. Valdkondades, kus nõutakse väga spetsiifilist ja aeganõudvat ettevalmistust, esineb ka töökohavahetust harvem.9 Näiteks on arstiameti ettevalmistus üks pikemaid ja põhjalikumaid ning seetõttu on 360kraadine karjääripööre või arstiametist loobumine haruldane. Sama on olukord ka ülikoolides – teadlaskarjääriks tehtud aastatepikkune investeering hoiab töötajaid ülikooli juures. Samal ajal näitab Maailmapanga uuring, et kõrgemalt haritud töötajatel veab tööalast mobiilsust eeskätt see, et tõenäoliselt saavad nad rohkem atraktiivsemaid pakkumisi ja töövahetus toob selgesti tajutava lisandväärtuse,8 näiteks paremad töötingimused, kiirema karjääritõusu või palgaboonuse.
Joonis 3. Keskmine tööandja vahetamise intervall tegevusvaldkonniti.
Miks nii sagedasti töökohti vahetatakse?
Töökohavahetust soosivad mitmesugused tegurid. Maailma suurimaid töövahendusportaale LinkedIn on tuvastanud, et peamine põhjus, miks töökohta vahetatakse, on paranenud karjäärivõimalused. Sealjuures peategurid, mis motiveerivad uut töökohta vastu võtma on kompensatsioon (49%), professionaalne areng (33%), parem töö ja eraelu tasakaal (29%). LinkedIni CVde analüüsi najal on näiteks leitud, et ettevõttesisene edutamine on märksa vähem levinud kui tööandja vahetamine.11 Põhjusi on kaks: uusi tööpakkumisi on palju lihtsam leida kui jääda edutamist ootama, ning tööandja vahetamine toob enamasti kaasa suurema palgatõusu kui samas ettevõttes kõrgemale positsioonile liikumine.11 Pahatihti tuleb tööelus ette ka nn telefonioperaatori vahetamise efekti, kus töötaja saab oma väärtusest teada alles siis, kui ta on valmis vana tööandja juurest lahkuma. Nii nagu telefonioperaatorid teevad kõige parema pakkumise uuele kliendile ja vana jäetakse unarusse.
COVID-19 tõi lahkumislaine
Eeskätt USA tööturgu iseloomustava nähtusena on käibele tulnud termin „suur lahkumine“ (ingl the great resignation), mis tähistab pärast COVID-19 pandeemiat tekkinud arusaama, et elu on liiga lühike tegemaks tööd, mida ei armastata.12 Vabatahtlikult lahkujate laine ei tekkinud pandeemia tõttu, vaid pandeemia oli ilmselt viimane müks neile, kes olid juba aastaid karjäärivahetusele mõelnud. Seda kinnitab ka McKinsey uuringu tulemus: paljud lahkujad vahetasid tegevusvaldkonda ja tegid karjääripöörde.13
Spetsialistide kriis ja oskused vs. kraadid
Jäigalt oma valdkonna traditsioonilistesse töö- ja karjääriarusaamadesse kinnijäämine on paljudele organisatsioonidele pudelikael. Traditsiooniline arusaam keskendub staatilistele, täpsetele töökirjeldustele, mida ametikoht ette näeb ja milline on nõutav kvalifikatsioon. Tulevikku vaatava paradigma järgi on ametikoht proaktiivne avatud süsteem, kus vajaminevad oskused ajas teisenevad. See, kuidas ametikohti struktureeritakse, kujundab suuresti ka selle, kes võetakse neid ametikohti täitma. Eksperdid soovitavad juba töökuulutuses rõhutada vajalikke oskusi ja tulemusi, mitte kvalifikatsiooni, mille abil loodetakse vajalike tulemusteni jõuda.14 Küll aga võib kvalifikatsiooni, nt magistri- või doktorikraadi, puudumine jätta paljud vajalike oskustega kandidaadid barjääri taha – oskused on, aga kraad puudub. Maailma Majandusfoorumi 2023. aasta ettekande järgi lähtuvad tööandjad uute töötajate valimisel üha enam oskustest, mitte ülikoolikraadist (47% vs. 45%), sealjuures kasvab huvi mikrokraadide vastu, sest need on lühema tsükliga, paindlikumad ning tööturu vajadustega paremini kooskõlas.15
Eelkirjeldatu põhjal on tähtis aru saada, kui kulukaks läheb ebaõnnestunud värbamine tööandjale. LinkedIni11 kohaselt:
– on ebaõnnestunud värbamise keskmine lisakulu 30% värvatud töötaja aastasest töötasust;
– kulub keskmiselt uue töötaja leidmiseks 42 päeva;
– vale inimese värbamine vähendab 33% juhtudel töötajate töömoraali ja tekitab 36% kahanemise töö tulemuslikkuses. Põhjuseks suure tõenäosusega see, et teised peavad sobimatu töötaja tõttu lisatööd tegema.
Miks on oskused esmatähtsad? Paljusid valdkondi ähvardab talendipuudus. Kuna spetsialistidest on igas valdkonnas puudu, siis oskustele keskendudes on võimalik leida sobivate oskustega inimesi väljastpoolt valdkonda. Seega tööjõu nappuse tingimustes ei ole ametikirjeldused, tiitlid ja kraadid esmatähtsad.16 Lühidalt öeldes, kedagi ei pea tööle võtma pelgalt seepärast, et tal on magistri- või doktorikraad, vaid seepärast, et on need ja need oskused, mida tööülesannete täitmiseks vaja läheb ning loodetavasti on need oskused saadud magistri- või doktoriõppes.
Tärkav trend on värvata töötajaid mitte nende kunagiste tegemiste, nt ametite või koolituste loend CVs, vaid tulevikupotentsiaali pärast.14 Mida paljud töötajad ega ka tööandjad sageli ei märka, on see, kui hästi saab ühe valdkonna oskusi teise valdkonna üle kanda. Näiteks on meisterlikel klienditeenindajatel väga hea suhtlus-, koos sellega ka probleemilahendusoskus, millest on kasu muudes tegevusvaldkondades. Parimatel gümnaasiumi füüsikaõpetajatel on mitte ainult suurepärased füüsikaalased teadmised, vaid klassitäite õpilaste haldamise tõttu ka tiimijuhtimise kogemused, mida saab erasektoris edukalt rakendada.
Miks on vaja kraadi?
Ilmselt kõige valusamalt mõjutavad tööturumuutused keskmisest konservatiivsemaid valdkondi, kus on traditsiooniliselt olnud jäigad hierarhilised karjäärimudelid ning formaalsed kvalifikatsioonipõhised sisenemis- ja edenemisbarjäärid, nt haridusvaldkond tervikuna. Siiski ei tähista selline suundumus ülikoolikraadide vaikset hääbumist, vaid tõukab tagant vajadust kõrghariduse olemus teisiti määratleda.
Mida enam on akadeemilises teaduses keskseks mõõtühikuks kujunenud ingliskeelne teadusartikkel, seda vähem mõistab kohalik tööturg doktorikraadi väärtust. Vastutus on siin mõlemal – üks ei küsi, teine ei räägi, millised doktorikraadi omandamisega saadud oskused on ka muudes organisatsioonides väärtuslikud. Peamine tõlgendusraskus tuleneb sellest, et teadlaste tööd ülikoolis käsitletakse kui muudes sfäärides rakendamiseks kõlbmatut. Ülikoolides mõõdetakse enamasti teadlase edukust sisse toodud (rahvusvaheliste) grantide ja välja paisatud teadusartiklite kaudu. Grantide sissetoomine eeldab väga head rahvusvahelist meeskonnatööd, finantsjuhtimist, probleemi lahendamise oskust, müügioskust, suhtlemis- ja läbirääkimisoskust, ent kahtlemata (ilmselt enim!) ka oskust toime tulla tagasilöökidega. Mida teha siis, kui granti ei saa?
Teadusartiklite kirjutamine eeldab väga suurt eeltööd: uuringu planeerimine, uudsete probleemide lahendamine, meetodite valimine, enesejuhtimine, koostöö, ka kirjalik müügitöö jne. Nii nagu grandi taotlemise puhul on siin üks tähtsamaid võime toime tulla ka siis, kui artikkel lükatakse väga suure tõenäosusega tagasi.
Sitkus, mis omandatakse grantide ja artiklite kirjutamisel, on ülekantav omadus kogu tööturule.
Kuidas tööturgu ja akadeemilist ringkonda teineteisemõistmisele lähemale tuua? Tuleb mõelda, milliste ülesannete – just nimelt ülesannete, mitte ametite – täitmiseks on tööturul vaja kraadi, ja selgemalt edastada, millised on kraadi omandamisega saadud oskused. Ametites ülesanded vahelduvad, ent arusaam ameti sisust muutub palju aeglasemalt. Veelgi rohkem vaeva nõuab tulevikuoskuste ettenägemine, selleks et olla oma organisatsioonis oskustelt kaks sammu praegustest vajadustest eespool. Hea näide on üldhariduskoolide olukord, kus paljud õpetajad on üle koormatud ja läbipõlemise äärel. Ometi on õpetaja kvalifikatsioonitingimuseks magistrikraad. Tuleb hakata mõtlema magistrikraadiga õpetaja edaspidistele tööülesannetele, kuidas neid mõjutab näiteks tehisaru. Veel enam, millised õpetaja ülesannetest on need, milleks otseselt kraadi vaja ei lähe ja mida võiksid täita abiõpetajad, madalama kraadiga õpetajad jt, vabastades magistrikraadiga õpetaja paremini täitma neid ülesandeid, kus kraad annab väärtuse.
On oht, et tööjõu nappuse tingimustes kvalifikatsiooninõuete ületimmimine pigem süvendab kui leevendab tööjõukriisi. Kui kõikidele IT-sektori töökohtadele oleks Eestis rangeks eeltingimuseks magistrikraadi nõue, siis kui suur oleks selles valdkonnas tööjõupuudus?
Ette tuleb võtta ka kõrghariduse korraldus. Tulenevalt demograafilise olukorra halvenemisest on ülikoolides järjest vähenenud otse gümnaasiumist tulnud ja verinoorte üliõpilaste osakaal. Aasta-aastalt kasvab hoopis hilisemas eas (sageli teist või kolmandat) kõrgharidust omandajate arv, kel ei ole võimalik aastaid esmaspäevast reedeni töö kõrvalt päevaõppes õppida, neile sobib kaugõpe (1-2 korda kuus nädalavahetuseti toimuv õpe). Õigupoolest ongi praegu raske leida ka päevaõppes noori, kes ei tööta ja kellele õpingud oleksid põhitegevus.
Kolmas küsimus on kõrghariduse integreeritus tööturuga. Kui ülikoole tabab kriitika, et ülikooliharidus pole praktiline, on enamasti vastuseks „ülikool pole kutsekool!“. Siiski, ülikoolidel on kohustus tagada kutseoskused tulevastele juristidele, arstidele, õpetajatele jpt. Osa riike on koguni ette võtnud kõrghariduse kõrgeima astme, doktorantuuri tiheda integreerimise tööturuga. Kui tööstusdoktorantuur on suurriikides juba tavapärane, siis Põhjamaad on eesrindlikud selle poolest, et rikastavad teaduspõhiselt ka avalikku sektorit, näiteks on Norras avaliku sektori doktorantuur.17
Elame huvitaval ajal, kus paljudes tegevussfäärides kehtib seaduspära, et vana mudel ei tööta, aga uut ei ole või ei ole see otsustajate seas veel poolehoidu pälvinud.
Kristjan, Mari või Mart?
Teadusuuringud näitavad, et sageli valitakse alateadlikult esimesena selline kandidaat, kes on valijaga kõige sarnasem.18 Otsitakse omaenda peegeldust –seda nii iseloomuomaduste kui ka varasema tööturukäitumise poolest. Kui ollakse värbajana/tööandjana stabiilne ja on töötatud kaua ühes asutuses ühel ametikohal, siis hinnatakse neid väärtusi ka kandidaadis. Ja vastupidi – kui ollakse ise sage ameti ja tööandjate vahetaja, siis kiputakse omasarnaseid otsima, sest janunetakse pidevalt uudsuse järele. Alateadlikult otsitakse inimesi, kellega meeldiks koos ka aega veeta, unustades, et vaja on leida õige inimene teatud tööülesannete täitmiseks, ega mõelda, mida tähendab organisatsiooni käekäigule, kui organisatsiooni täiendatakse (valija)sarnaste inimestega.
Kuivõrd on meile vastuvõetav, et praegustes oludes sobivad nii Kristjan, Mari kui ka Mart kõik ühte asutusse tööle? Nad täiendavad üksteist, neil on mitmesuguseid kompetentse ja nad kindlustavad tasakaalu stabiilsuse ja paindlikkuse vahel. Vastus peitub selles, milliste ülesannete täitmiseks on just Kristjan, Mari ja Mart kõige sobivamad.
1 The new work standard: How young people are engaging flexible work. FYA 2021.
2 Why skills – not degrees – will shape the future of work. World Economic Forum 2020.
3 Top 100 Hiring Statistics for 2022. LinkedIn 2022.
4 Deloitte Insights, The social enterprise at work: Paradox as path forward. Deloitte Global Human Capital Trends 2020.
5 D-Day veteran becomes oldest person awarded a PhD by British University. – Telegraph 27. VII 2018.
6 karj`äär. Eesti õigekeelsussõnaraamat 2018.
7 Supporting teacher and school leader careers: A policy guide. Euroopa Komisjon 2020.
8 Maurizio Bussolo, Damien Capelle, Michael Lokshin, Iván Torre, Hernan Winkler, Explaining the Evolution of Job Tenure in Europe, 1995–2020. Policy Research Working Paper 10205. World Bank, Washington 2022.
9 Retaining Talent at All Ages, Ageing and Employment Policies, OECD Publishing, Paris 2023.
10 Peter Kuhn, Lizi Yu, How costly is turnover? Evidence from retail. – Journal of Labor Economics 2021, Vol. 39/2, 461–496.
11 Global Talent Trends. LinkedIn 2023.
12 The Great Resignation continues. Why are US workers continuing to quit their jobs? World Economic Forum 2023.
13 Aaron De Smet, Bonnie Dowling, Bryan Hancock, Bill Schaninger, The Great Attrition is making hiring harder. Are you searching the right talent pools? McKinsey & Company 2022.
14 Ryan Roslansky, You Need a Skills-Based Approach to Hiring and Developing Talent. – Harvard Business Review 8. VI 2021.
15 Future of Jobs Report 2023. Insight report. World Economic Forum 2023.
16 2023 Global Human Capital Trends. Deloitte 2023.
17 Public Sector PhD Project – Doctoral Project in the Public Sector. The Research Council of Norway 2023.
18 Lauren A. Rivera, Hiring as Cultural Matching: The Case of Elite Professional Service Firms. – American Sociological Review 2012, 77(6), 999–1022.
Rahvusvaheline loomaõiguste konverents toimub Eestis juba kaheksandat korda. Sel aastal koos Kriitiliste Loomauuringute Euroopa Assotsiatsiooni (EACAS) samuti kaheksanda konverentsiga. Korraldajad on Loomus ja Eesti Vegan Selts, konverentsi peetakse inglise keeles ja virtuaalselt.* Virtuaalne oli ka rahvusvaheline ümarlaud, kus neljakümne neljast esinejast viis vastasid küsimustele loomaõiguste hetkeseisust ja tulevikust.
Martina Davidson on Brasiilia Rio de Janeiro föderaalülikooli (UFRJ) doktorant bioeetika, praktilise eetika ja rahvatervise erialal. Ronnie Lee on aktivist, üks Loomade Vabastusrinde (Animal Liberation Font, ALF) loojaid. Ka Brett Mills on Ühendkuningriigist, Edge Hilli ülikooli inimeste ja teiste loomade vaheliste suhete uurimise keskuse liige ning meedia- ja kultuuriuuringute auprofessor East Anglia ülikoolis. Neljas ümarlauda istunud konverentsiettekandja Heldi Marleen Lang on Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige, kes kaitseb paari päeva pärast Tartu ülikoolis bakalaureusekraadi filosoofias. Vivek Mukherjee on India õigusteaduste ülikooli (NALSAR) dotsent, kes juhib ka loomadega seotud seadusandluse keskust.
Loomaõiguste liikumine on ülemaailmne, mis on suuremad saavutused, ideed, aga ka suuremad takistused just viimasel ajal?
Brett Mills: „Loomi ei hakata enne õiglaselt kohtlema, kuni inimene lõpetab nende elusse sekkumise.“
Brett Mills: Viimase kümne aasta jooksul on kõige hämmastavamaks saavutuseks veganluse normaliseerumine. Pikk tee on veel minna, aga mitmetes Euroopa riikides tundub see olevat päris tavaline elustiil ja vegantoitu leiab paljudest poodidest ja söögikohtadest. Suuresti on see juhtunud tänu nooremale põlvkonnale, kellel on meist erinev suhtumine loomadesse, eetikasse, keskkonda. Suurim takistus on endiselt lihatööstus ja globaalne kapitalism, mis suhtub loomadesse kui vahenditesse.
Ronnie Lee: Meil siin Ühendkuningriigis on huvitav areng – viimasel ajal kasutatakse järjest rohkem otsest tegevust (direct action) inimeste teadlikkuse tõstmiseks loomadest. Üks grupp nimega Animal Rising päästis näiteks kuninglikule perele kuuluvast farmist kolm lambatalle jne. Samas on selle rühma tegevusest saanud suurema sõnumi edastamisel takistus, sest meediakajastus ei räägi midagi veganlusest, ehkki neil on see võimalus.
Heldi Marleen Lang: Tähtis on arusaam, et kliimakriis ja loomade õigused on omavahel tihedalt seotud. Loomade tööstuslik kasvatus on üks suuremaid looduse ja loomuliku tasakaalu hävitajaid. Kui ei tegeleta loomaõiguslusega, siis järelikult ei tegeleta tõsiselt ka kliimakriisiga. Õnneks on see sõnum hakanud põimuma.
Martina Davidson:Ma usun, et dekoloniseerimine on kriitiline telg rassismi, spetsiesismi ja ontoloogiliste binaarsuste suhtes, mida on läbi koloniseerimise kehtestatud ja säilitatud. Koloniaalne mõtlemine ongi suurimaks takistuseks, et näha spetsiesismi vastaseid süsteemseid alternatiive (ja samal ajal ka antirassistlikke, transfeministlikke, antikapitalistlikke).
Vivek Mukherjee: Suurim saavutus on loomakaitse idee ja irooniliselt on see ka üks suurimatest arengu takistustest. Las ma selgitan! Loomakaitse, mis toetub utilitarismile, muutus 1960ndate lõpus 1970ndate alguses seadusandluse ja valitsemise osaks. Loomakaitse kõige suurem panus loomade vabastamisse on see, et ta tegi loomad inimeste jaoks nähtavamaks. Postmodernsed teadlased peavad seda pilku pöörama ja viima teooria selles suunas, kus subjekti objektistamine tehakse küsitavaks. Heaolu valitseb siiani loomade küsimuse diskursust, peamiselt sellepärast, et seda saab seadusega määratleda. Samal ajal on imelik näha, et loomade väärkohtlemine tekitab avalikkuses küll pahameelt, aga tihti ei järgne sellele seaduse sekkumist. Seadus ja valitsemine on alati sabassörkijad. Poliitilise identiteedi puudumine on teine ülesanne, mida poliitikateadlased peavad lahendama.
Aga kitsamalt? Teie enda regioonis? Mis on takistused ja millised
Vivek Mukherjee: „Unistan loomade õiguste kontseptsioonist, mis põhineb liikide vajadustel.“
edasiminekud?
Brett:Ühendkuningriigis on suurim mure Brexit. Raske öelda, kuhu välja jõutakse leevendamaks Brexit tekitatud katastroofi ja püüdes seda näidata kui õnnestumist. Brexit mõjutab kahtlemata põllumajandust, töötajate kaitset ja keskkonnaregulatsioone. Aga see mõjutab kindlasti ka ülemaailmseid otsuseid. Samal ajal võeti Ühendkuningriigis eelmisel aastal vastu loomakaitse (tundevõimelisuse) seadus, mis on loomade tundevõimelisuse (sentience) kaitses suur samm edasi.
Ronnie: Arvan, et meie regioonis on kõige olulisem see, et nii palju veganeid kui võimalik levitaks veganideed omaenda kodukohas. Mulle teeb muret, et isegi nii lihtsa tegevuse jaoks nagu lendlehtede jagamine, on raske aktiviste leida. Siiski on see viimaste aastatega lihtsamaks läinud.
Vivek: Kõige haletsusväärsemas olukorras on pandeemiajärgsel ajal Indias hulkuvad loomad, eriti koerad. Mulle tundub, et oleme loonud kuju „teisest“, kes kehastub eriti selgelt nii hulkuvates kui hüljatud koertes, kelle arv suurenes pandeemia ajal. Need „teised“ mitteinimolendid demoniseeriti antropotsentristlikule, ebakindlusele ja hirmule nähtamatu viiruse tõttu. India ei ole arengumaana oma kohustust mitteinimloomadest vähemuste suhtes täitnud.
Samas on metsloomade kaitse (looduskaitseseadus, 1972) paremini korraldatud kui põllumajandusloomade või lemmikloomapoodidest pärit loomade oma.
Heldi Marleen Lang: „Kui ei tegeleta loomaõiguslusega, siis järelikult ei tegeleta tõsiselt ka kliimakriisiga.“
Heldi: Eestis häirib mind nii inimeste kui võimude suhtumine, et „on ka olulisemaid teemasid kui loomad“. Kui riik astuks samme, et kaitsta neid olendeid, kes ise enda eest seista ei saa, siis oleks ka inimestele hea elukvaliteedi tagamine tõenäoliselt lihtsam, sest sõnum oleks selge: „me ei tolereeri kannatusi“. Tugev kaart on see, et sobime hästi koostööd tegema nii Balti- kui ka Põhjamaadega, muidugi on tähtis ka Euroopa tervikuna. Viimased aastad ongi näidanud just koostöö jõudu ja seda, et teha nii, nagu teevad teised suuremad riigid, ei ole halb, kui nende meetodid on edukust näidanud.
Martina: Kui mõtlen konkreetselt Ladina-Ameerikale, siis ilmselt on meil siin natuke rohkem probleeme. Meil on nälga, iga 23 minuti tagant mõrvatakse politsei poolt noor mustanahaline mees, meedia räägib tihti femitsiididest ja transvestitsiididest, seega peab loomateemade strateegiavalikutes arvestama kogu paljusid inimesi mõjutava olukorra keerukust. Nii karmides oludes on raske aru saada, et loomade kohtlemine on ajaloolise sotsiaalse rõhumise kordus. Brasiilias on põllumajandusel palju võimu, kaasa arvatud maffiarühm kongressis ning aktivistide ja põliselanike mõrvad. Selles karmis reaalsuses ei ole Euroopas kasutatavatel meetoditel efekti, nii võib surma saada. Sellest hoolimata on meil spetsiesismi vastane liikumine olemas, mis kasutab oma strateegiates dekoloniaalsust. Sellised ühingud nagu Afro-Vegan Movement, Vegan Activism Uniso ja antikapitalistlikud loomaõiguslikud ühendused annavad lootust, et tekib arusaam – me peame minema kogu süsteemi vastu.
Elame võltsuudiste ja tõejärgsuse ajastul, mil tegutseb tehisintellekt. Millised on head ja millised halvad strateegiad loomaõiguste info levitamiseks?
Brett:Töötan meediauuringute alal ja arvestades, et nii paljud inimesed loovad oma arusaama maailmast läbi meedia, on mure tõejärgsuse ja võltsuudiste pärast võtmeküsimuseks. Meediakirjaoskus on tähtsam, kui kunagi varem, inimesi tuleb aidata informatsiooni tõlgendada. Visuaalidel on endiselt võimu muuta inimeste arusaamu loomade olukorrast ja sellepärast tuleb neid muudkui juurde luua. Moraliseerimine ja jutlustamine on halvad taktikad. Parim viis inimeste veganluseni viimiseks on ise eeskujuks olla ja näidata, kui lihtne see on. Inimestele ei meeldi kuulda, et nad teevad midagi valesti, aga õigeid otsuseid teha ja lihtne elu neile meeldib.
Ronnie Lee: „Peame võimalikult vähe tarbima ja „elama lihtsalt, et teised lihtsalt elada saaksid“, nagu Gandhi ütles.“
Ronnie: Arvan, et me peame palju rohkem pingutama, et oma informatsiooni levitada. Ühismeedias jääb kergesti mulje, et info levib, aga tegelikult elatakse seal tihtipeale veganmullis, millest pole kasu.
Heldi: Tehismõistust ei peaks kartma, vaid tuleks õppida seda teatud piirini enda (ja loomade) kasuks rakendama. Tehismõistus tunneb inimeste käitumist ja kalduvusi, tõenäoliselt suudab see näiteks tööstusloomade piinu ja nende lõpetamise ideed inimestele osavamalt serveerida kui inimene, kelle jaoks on loomaõigused iseenesestmõistetavad. Tõejärgne ajastu võib kõlada hirmutavalt, aga loomade kannatused on hirmsad igas ajastus.
Martina:Anarhistlikust vaatenurgast usun, et otsene tegevus, rohujuure tasandil tegutsemine ja terviklik rõhumisevastane suund on kõige peamisemad. Ja kohalikud tegevused. Arvan, et Loomade Vabastusrinne on loomade vabastamise tee ka küberspetsiesistlikus ühiskonnas. Selliste gruppide olemasolus, mis töötavad ausama maailma nimel ja mässavad institutsionaalse vägivalla vastu, on midagi kapitalismile väga ohtlikku. Vabastusrinne teostab end anarhistlike rakukeste kaudu, kus ei ole liidreid ega liikmete nimekirju, see on horisontaalne võitlus, ilma hierarhiata.
Vivek: Kunstlik konstruktsioon, et inimene asub loomadest kõrgemal, on kõikide probleemide aluseks ja seega me vajame muutusi kogu ühiskonnas, mitte ainult seadusandluses. See tundub muidugi utoopiline, aga peame kannatlikult selles suunas töötama. Näiteks räägin Loomuse konverentsil India kohtutes toimuvast kisklemisest inimtraditsioonide ja mitteinimloomade õiguste vahel India ülemkohtu 2014. aasta jallikattu otsuse põhjal. Kohus tegi otsuse härgade kasuks, keda sunniti osalema härgade võidujooksus. Tamil Nadu ringkonnakohus vaidlustas selle otsuse viidates teistele seadusepunktidele ja nüüd on juhtum jälle ülemkohtus. Ma väidan, et nii kaua kui loomade õigusi ei ole põhiseaduses, on raske vastu vaielda inimeste kultuurilistele-traditsioonilistele õigustele ja seega ei peaks aktivistid neid asju kohtusse andma, sest nii sai väga väikese piirkonna kultuuritraditsioon liiga palju tähelepanu.
Mis võiks olla kõige julgem utoopia seoses loomade eluga sellel planeedil?
Brett:Pole aimugi! Heitlen selle teemaga kogu aeg ja arvan, et see on tegelikult hea, ma oleks mures, kui kellelgi oleks valmiskujul utoopia olemas. Tundub, et loomi ei hakata enne õiglaselt kohtlema, kuni inimene lõpetab nende elusse sekkumise, aga ma ei tea, kuidas seda saavutada. Võtmeküsimus on mõista loomi kui indiviide, mitte karjaliikmeid. Isikuga suhtlemine on erinev rühmaga suhtlemisest, see paneb sind eetikat ja oma võimu ümber mõtestama.
Heldi:Hea elu loomade jaoks on tegelikult palju lihtsam, kui näiteks inimeste jaoks. Loomad ei vaja ideaalset riigijuhtimist, kuldkandikuid ega viimase peal tehnoloogiat, nagu arusaam utoopiast tavaliselt ette näeb. Nad vajavad lihtsalt seda, et inimesed oma ebaõiglase võimutsemise nende kallal lõpetaks. Ma ei tea, kas seda tuleks utoopiaks nimetada, kuid loomade jaoks on praegune maailm ju justkui düstoopia, kus nende saatus otsustatakse nende eest juba enne nende sündi.
Martina: Ma olen koos dr Anahí Gabriela Gonzálezega kirjeldanud utoopiat, mille kontseptsioon on nn metsikud liidud, mis baseeruvad loomafilosoofial ja loomi arvestaval poliitikal. Sotsiaalse õigluse eest võitlemine loob parema maailma meile kõigile.
Martina Davidson: „Antikapitalistlikud loomaõiguslikud ühendused annavad lootust, et tekib arusaam – me peame minema kogu süsteemi vastu.“
Ronnie:Minu utoopia on muidugi selline, milles inimesed ei rõhu enam teisi loomi ja see nõuab väga suuri muutusi selles, kuidas inimesed seda planeeti juhivad. See tähendab, et me kõik peame olema veganid, lõpetama jahipidamise, loomkatsed, loomaaiad, need meelelahutused, kus loomi kasutatakse jne. Inimeste arv maailmas peab kahanema, transpordisüsteemid ja põllumajandustehnika muutuma ning loomulikult tuleb lõpetada keskkonnareostus, sest see tapab juba praegu miljardeid loomi. See tähendab, et peame võimalikult vähe tarbima ja „elama lihtsalt, et teised lihtsalt elada saaksid“, nagu Gandhi ütles.
Vivek: Minu utoopia seisneb selles, et peaksime samasuse argumendist lahti saama. See mõte, et ühed loomad on intelligentsemad kui teised, ja need, kes on inimesega sarnasemad, väärivad paremat kaitsmist, viib selleni, et antropotsentristlikud teooriad muutuvad muudkui tugevamaks. Loomade õiguste kontseptsioon, mis põhineb liikide vajadustel, on unistus; kontseptsioon, et kõigile ühesugused õigused, võiks olla pigem taandatud.
* Kava ja esinejad https://loomus.ee/konverents
Tõlkinud Saara Mildeberg
Vestlusringi täispikka ingliskeelset versiooni saab lugeda alates laupäevast aadressilt www.kadritaperson.com
Viimati käisin endises kodulinnas vanaema juures emadepäeva tähistamas. Mul pole õrna aimugi, miks ma pidin just selles aegruumis nende inimestega kooseksisteerima, aga okei – elu on antud, midagi peab ju tegema. Seal me oleme, kolm naist, kolm generatsiooni, igaühel oma lugu – need kõik rohkem või vähem üksteise eest varjatud, kaasa lohisemas üle meie kõigi kanduv ülegeneratsiooniline trauma. „Ja kus sinu lapsed on?“ – ma mõtlen, kas võtta koera või kassi. Ei julge kumbagi. Mis garantiisid saan tagada loomale, kui isegi ei tea, kuidas, millal ja kus meie mõlema jaoks elementaarne summa kokku saada. Aga enne loom kui laps, kindlalt. Loom ei pea nii kaua kannatama kui meie.
Sääse alevik 2020. aasta sügisel. Aasta pärast liitus Sääse Tamsaluga.
Õigupoolest ei pea ma Tamsalust suurt midagi, aga et nüüd on Sääse alevik seoses haldusjaotuse muudatustega linnaga üheks liidetud, saab juriidiliselt öelda, et mu elu olulisemad ja ka südamelähedasemad aastad on veedetud Tamsalu „uues“ osas: Sääsel. Sovhoosiküla, alevi geto, karjamaatagune kõrvalüksus – see oli paik, kus veetsin oma elu esimesed aastad. Lasteaed, kanalad, Korgi pood – selle lagunemine, põlengud, läbud, ossid. Polnud tegelikult minu kamp. Ainult koht oli minu koht, sest teist laps valida ei saa.
Olgu lapsepõlv missugune tahes, algupärane koht ei asendu millegagi – ükskõik kui palju teraapiaid, psühhiaatreid ja psühholooge hiljem, ei teadvuses ega teadvustamatuses. Unenägusid Sääsest on olnud nii palju, et võiksin neist kokku panna kümnehooajalise seriaali àla „Twin Peaks“: Ida-Euroopa postsovetlik kauboikapitalism verinoorte lapsevanematega kõrvalosades. Peaosas mina, misfit. Kodus ja koolis aeti nii palju sitta, et parim koht inimeste lollusest eemaldumiseks oli muidugi raamatukogu. Mind tõmbasid sinna eelkõige vaikus ja rahu. Ja kuna ma sinna kükitama jäin, hakkasin ka lugema. See oli üksinduse paratamatus, mitte entusiastlik valik. I’m the genuine article in a world of superior fakes. Oleks olnud rohkem sõpru ja sõbralikum keskkond, ilmselt ei oleks nii palju lugenud ja mõelnud. Vihkasin juba algklassidest peale vahetunde, sest kõik karjusid. 1996. aastal kooli minnes olin üks 1980ndate lõpu beebibuumi toodangust, mis sai võimalik olla ilmselt ainult Nõukogude Liidu lagunemise tõenäosuse tõttu (ent ehk mängis „Emmanuelle’i“ näitamine selles ka mingit rolli?). Seetõttu oli meid ses väikelinnas kooliminekul isegi kaks väga suurt paralleelklassitäit lapsi: kummaski umbes 35. Väikese maja kolmandal korrusel olid peale meie veel teised klassid – ja nõukogude distsipliini kohaselt pidime kümneminutiliste vahetundide ajal ringis jalutama (nagu vangid ja hullud), sest muidu olnuks lärm ja korralagedus liiga suur. Põhikoolis oli olukord ikkagi hull. Siis avastasingi raamatukogu. Mul oli põgenemiskoha otsimiseks reaalne põhjus: VII klassi tüdrukud. Nad teadsid, et ma olen liiga tundlik. Sellepärast nad mind sihtisidki.
See oli muidugi orgaaniline vägivalla ahelreaktsioon: kottisid need, keda kotiti kodus, ja kotti said need, kes koduski turvatunnet ei tundnud. Mu esimene mälestus vägivallast on salvestunud kuhugi mu kehasse, eelteadvusesse, aga teadvuses on säilinud kogemus piima ja suhkruga segatud muljutud maasikatest, mida serveeris vanaema samal ajal, kui isa, onu ja vanaisa üksteise võidu üksteist peksid. See maitse. Need helid. Selline lapsepõlv. Ainus põhjus, miks mu verinoored vanemad meie kommunaal-hõim-perekonnast eemale kolisid, oli ema soov, et ta laps ei kasvaks sellises keskkonnas. Sellises vägivallas. Tema ema tappis end ära. Muidugi valis ema eostumiseks alateadlikult vähemalt samaväärse keskkonna – et tal oleks perekond, mida ta lastekodust pärit isa koos end ära tapnud emaga talle pakkuda ei saanud. Nii õilis viis rasedaks jääda. Milline õndsus olla kellegi rahuldamata jäänud vajaduse teostamise objekt. Kui südamlik emaarmastus. Ja sa imestad moraalse nihilismi üle? Iibe äravajumise pärast? Vaeseke.
Kui saaksin aega tagasi kerida ning oma vanemaid ja elukohta valida, tahaksin eraõpetajaid või väheste õpilastega waldorfkooli, kus ma ei oleks ülestimulatsioonist pidevas stressis. Kus ma ei peaks end tundma nagu mingi friik. Spin it until it reveals the reason you don’t feel to feel.
Tõde rääkida on mõnus, see on vabastav. Isegi kui seda kuulda ei taheta, mind ei huvita. Ma olen elus ja räägin, kirjutan, mõtlen – ja mind ei saa tappa. See väikelinn oma valedega on õpetanud mind tõde austama ja elus korrektuure tegema, et mõista ja tunda, mida tähendab ausus. Iseenda vastu ja oma suhetes teistega. Ma ei ole mugavalt allutatav või bioloogilistele instinktidele järgnev naine, tsiviliseeritud kodanik, standardne kultuurinormidele ja kultuurilistele kujutelmadele vastav inimene, naine, mees, hetero- ega biseksuaal. Ma ei mäleta, et oleksin valinud seda aega või ruumi, aga ometi eksisteerin ma neis ruumides ja aegades. Ma läbin ruume, kuhu mind on määratud – ja valin neist sisu, mida pean teadma. Muu mind ei huvita.
Jumal tänatud, et pääsesin provintslikust küünilisusest; et ma ei armunud ühtegi kohalikku jotasse; et minust ei saanud samasugust kaassõltlast nagu mu lähedastest. Psüühikahäirete uues normaalsuses, mille kihte kannavad nooremad generatsioonid veel raskemini, veel tõenäolisemate enesetappudeni Eestis, kus sotsiaalsed garantiid ja igavene noorus on garanteeritud „ise endale rikkuse töötanud“ kapitalistidele, mitte humanitaarteadlastele, õpetajatele, lasteaiakasvatajatele jne – mu keskmine sõrm tõuseb ükskõiksuses nii oma päritolu kui ka eksistentsi eitajate suhtes. Jumal tänatud, et ma pole provintslik nagu see piiratud silmapiir, milles ma kasvama pidin.
