Toeta
Otsi

Ajakirjandus

  • Latt sai seatud

    REET VARBLANE
    Tartu esimesel skulptuurioksjonil müüdi kõige kallimalt Andreas Tukmanni skulptuur „Iseseisev“.

    Oksjonitest on saanud meie kunstielu loomulik osa ja avalikkuse tähelepanu pälvivad need vaid siis, kui mõne teose hind tõuseb kõrgustesse, nagu juhtus aastate eest Konrad Mäe ja üsna hiljuti Olev Subbi teoste puhul. Oksjonitel on menu siiani saatnud peamiselt maalikunsti. Tartus peeti aga esimene skulptuurioksjon, mille korraldasid Tartu Loomemajanduskeskus (Külli Hansen) ja Voronja galerii (Raul Oreškin) ning viisid läbi kunstiteadlane Indrek Grigor ja näitleja Katrin Pärn. Oksjonitöid sai näha tARTu poe näitusel.

    Kokku osales 32 autorit 50 teosega, müüdi 24 teost. Kõige kallimalt vahetas omanikku Andreas Tukmanni skulptuur „Iseseisev“, mis osteti alghinnaga 3000 eurot. Tõelises oksjonilahingus said müüdud Maarit Mälgi „Pärast vihma“ (alghind 480 eurot, lõpphind 1000 eurot) ja Silver Rannaku „Arana“ (alghind 480 eurot, lõpphind 760 eurot), õnneliku omaniku leidsid veel Tauno Eriku ja Terje Ojaveri, Heikki Leisi, Timo Tootsi, Katriin Mudisti jt teosed.

    Kas olete tulemusega rahul? Kes oli ostja ja kas valik tehti kunstniku või teose järgi?

    Raul Oreškin: Kui vaatan oksjonit Voronja galerii vaatevinklist, siis võib tulemusega vägagi rahule jääda. Eesmärgiks oli skulptuurile ja mahulistele teostele laiemalt tähelepanu pöörata. Voronja aia puhul võib näha, kui elevile külalised lähevad, kui näevad nüüdis­skulptuuri traditsioonilises vanausuliste külas, aiamaal, kus siiani on kasvanud sibulad. tARTu poe seisukohast vaadatuna võinuks müük suurem olla. 30 kunstniku näituse korraldamine kataloogi koostamisega on mahukas töö. Näituse külastajatega rääkides kogesime, et skulptoreid valdavalt ei tunta. Kuigi näitus sai mänguline ja meeldis publikule, oli märgata, et kolmemõõtmeliste teoste puhul tekib ka võimalikel ostjatel väike tõrge, sest kodus on teos vaja kuidagi ruumi paigutada. Siin on juba meie asi lahendusi pakkuda ja näidata võimalusi, kuidas kolmemõõtmelised teosed ruumi loovad, mitte ei võta seda ära.

    Maksimaalse eesmärgi võiks saavutada mõne aasta pärast, kui tuntakse ära ka need skulptorid, kes avalikkuse ees ei figureeri, siis, kui igakevadisest skulptuurinäitusest Tartus on saanud sündmus. Siis loodetavasti tõuseb ka teoste müügihind. Latt, mida ületada, sai esimesel oksjonil seatud.

    Sel korral olid pigem ostjateks need, kel on juba kodus kunsti ja kes otsustasid oma kogu kolmemõõtmeliste teostega täiendada. Kuigi, oli ka institut­sioonide esindajaid.

    Külli Hansen: Minu arvates ei olnud oksjonil kindlat ostjaprofiili. Oli loomemajanduskeskuse ja tARTu poe sõpru, oli huvilisi, kes tulid ostma kindlat teost, ja ka neid, kes läksid kaasa oksjoni elevusega. Oli alghinnaga ostjaid ja ühe töö eest võitlejaid. Selles mõttes oli kohapeal ehtsat oksjonitunnet ja elevust jätkus.

     

  • Laureaadi kõne Soome riikliku tõlkeauhinna saamise puhul 24. mail 2022

    KADRI JAANITS

    Mele Pesti on artiklis tõlkijatöö perspektiividest masintõlke ajastul tõdenud: „Tõlkijad on alati pidanud leppima maailmaga, kus nende panust väärtustatakse selle tegeliku kaaluga võrreldes uskumatult vähe.“ Tunnen, et minu panust on nüüd väärtustatud! Nii suur tunnustus saabki tõlkijale osaks ehk kord elus, seega valdas mind pärast esimese üllatuse möödumist sügav tänutunne ja liigutus. Ma ei ole tänulik ainult mulle antud preemia eest. Olen tänulik kõigile fondidele ja teistele institutsioonidele, kes toetavad kultuuri ja selle vahendamist – tänu teile on maailm kahtlemata mitmekesisem ja parem.

    Kui ma kahe aasta eest rääkisin siin samas majas, kuidas rasked ajad toovad esile inimese vajaduse lugude ja nende vabastava toime järele, ei osanud ma arvata, et peagi on maailm veelgi enam liigestest lahti ja ei mina ega ükski teine tõlkija saa seda kahjuks paika panna, aga me saame teha midagi, mida oleme alati teinud: vahendada eesti keelde seda, mida maailm on süstinud kirjanduse vereringesse.

    Kahe maa ja rahva vahelised suhted rajanevad suures osas erinevuste mõistmisel ja nendega leppimisel või, mis veelgi parem, väärtustamisel. Aga kõigepealt on vaja tahet teineteist jätkuvalt tundma õppida ja läbi käia, kui seda pole, võivad isegi nii lähedased rahvad nagu eestlased ja soomlased kaugeks jääda. Kahjuks on viimastel aastakümnetel mõnel tasandil nii ka läinud. Omal ajal oli Soome eestlastele aken vabadusse, praegu võistleb Soome paljude teiste keelte ja kultuuridega, seda eriti nooremate põlvkondade jaoks.

    Ent naabrid oleme endiselt ning mõistmist ja ühtehoidmist on praegu vaja rohkem kui kunagi varem. Siin saabki ulatada oma abikäe raamat ja selle tõlkija, sest kuidas oleks võimalik naabrit mõista ilma tema keelt ja kultuuri tundmata. Usun, et Soome ja soome kirjandus on eestlasele endiselt oluline. Me täiendame üksteist, oleme koos rohkemat kui eraldi ja mis võib-olla kõige tähtsam – isiklikul tasandil ei ole huvi naabri vastu kuhugi kadunud. Eestit ja Soomet on nimetatud ühe puu eri harudeks ja tasub ju teada, mis naaberoksal toimub.

    Seepärast on loomulik, et soome kirjandust antakse meil ikka veel välja suhteliselt palju, isegi rohkem, kui seda tegelikult ostetakse ning viimasel paaril aastal on soome keelest tõlgitud jälle uue hooga. Siinkohal sügav kummardus Soome Kirjanduse Teabekeskusele – ilma nende toeta jääks suur osa raamatutest ilmumata.

    Samavõrd tahan tänada Soome Instituuti Eestis, kes on juba 30 aastat olnud saatkonna kõrval Soome esindajaks Eestis ning toetanud siin nii soome keele õpetamist kui kirjanduse tõlkimist ja tutvustamist põhimõttel, et keel ja kultuur kõigepealt, sest ilma nendeta oleksime üksteisele võõrad.

    Kuid ostmine ei võrdu ju lugemisega ning kuigi tõlkekirjanduse müügiarvud näitavad langustrendi, ei maksa unustada raamatukogusid. Olen ka ise innukas laenaja ja võin öelda, et kui kohalikku raamatukokku saabub Tommi Kinnuse värske romaan, tekib sellele kindlasti järjekord ning Mia Kankimäe „Naised, kellest ma öösiti mõtlen“ on mul siiani lugemata, sest kahe aasta jooksul pole õnnestunud tabada hetke, mil see poleks välja laenutatud. Soome kirjandusel on seega kõigest hoolimata Eestis lugejaid ja nemad on tegelikult ära teeninud kõige suurema tänu. Samavõrd tahan tänada raamatukogusid ja raamatukoguhoidjaid – nemad hoiavad nüüdiskultuuri kättesaadavana ka seal, kuhu see muidu ei ulatuks.

    Teadsin juba väikese tüdrukuna, et kui suureks saan, tahan istuda laua taga ja kirjutada. Mida just, polnudki nii oluline. Tõlkimisest ega sellest, et selline amet üldse olemas on, ei teadnud ma muidugi midagi – raamatul oli lapse jaoks ainult pealkiri ja heal juhul autor. Praeguseks olen rüganud keelekaevanduses ligi kakskümmend aastat ja väike tüdruk minus on rahul ega pane sugugi pahaks, et tõlkija töö jääb autori varju, sageli anonüümseks. Tal, see tähendab minul, on hea meel, et saan tegeleda keelega, kõigega, mis selle ümber koondub, kirjutada, ilma et peaksin ise lugusid välja mõtlema. Olen tänulik neile, kelle sulest ja südamest need lood tulevad.

    Liiatigi – Soome sild on eestlasi ja soomlasi vaimselt ühendanud ajast, mil Lydia Koidula seda kujundlikku mõistet esimest korda kasutas. On uhke tunne olla üks ehitajatest, eriti täna, mil tunnen end – nagu üks mu sõber auhinnast kuuldes tabavalt ütles – soome keelest tõlkimise valitseva maailmameistrina. See on küllap nagu iga teise loomingulise tööga, kui töö on ühtlasi kutsumus ja täitunud unistus, teeb see ka õnnelikuks, on pigem eluviis kui vahend raha teenimiseks. Olen tänulik ka universumile, selle eest, et saan anda oma panuse, et üks unistus on täitunud.

    Mõistagi tuleb ikka ette hetki, mil tahaks kõigele käega lüüa, hetki, mil tahaks lihtsat teksti, neutraalset ja selget keelt, ilma pideva nuputamiseta, kuidas kogu autori isikupära ja teksti rikkust kõige paremini edasi anda. Kuid eriti armsaks saavad millegipärast ometi just need keerulised ja rasked – raamatud, millega oled vaeva näinud, sest ilma raskusteta poleks ka arengut ja õppimist, võimalust üha uuesti aru saada, kui vähe sa ikka veel mõistad. Võimalus, mille eest oskan jällegi üksnes tänulik olla. Ma ei tea, kas tõlkija peab olema andekas, aga kindlasti on vaja õppimisvõimet ja kohusetunnet, valmidust kahelda ja visadust uurida, oskust küsida, kui ise ei tea. Ja muidugi keelevaistu – arvan, et sellestki ei ole ma päris ilma jäänud. Eneseusku on siiski ka vaja ning seda tänane tunnustus annab – aitäh!

    Ning lõpetuseks veel suur tänu kogu soome kirjandusele tema uskumatus mitmekesisuses! Aitäh Eesti kirjastajatele, kes on minu töö võimalikuks teinud ja aitäh toimetajatele, kes on andnud kindlustunde, et see töö ka teistele lugeda kõlbab. Aitäh kõigile minu õpetajatele, kaasa arvatud nendele, kes on olnud seda enese teadmata. Aitäh minu emale ja õele, tugivõrgustikule ja kogukonnale, kelle toetuseta poleks ma nii kaugele jõudnud! Tänan ka meid nii lahkelt võõrustanud Soome saatkonda. Ja kõige suurem tänu Soomele tänase uskumatu tunnustuse eest!

    Loe ka intervjuud Kadri Jaanitsaga!

    Valik Kadri Jaanitsa tõlgitud teoste arvustusi:
    Laura Lindstedti romaan „Minu sõber Natalia“;
    Sofi Oksase romaan „Koertepark“;
    Rosa Liksomi romaan „Kupee nr 6“;
    Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu“;
    Katja Kettu romaanid „Rose on kadunud“, „Ööliblikas“ ja „Ämmaemand“.

  • Maapealse elu deemonitest kubiseval palverännakul, saateks merekohin

    KAROLA KARLSON

    Martin Lutheri järgijad olevat reformatsiooni aegu uskunud, et maailmas on liikvel kümme triljonit kurivaimu – ca 100 000 iga kristlase kohta.1 Üks selline elutseb Iris Murdochi romaani „Meri, meri“ peategelase Charles Arrowby arvates ka tema nõbu Jamesi korteris, puust ehiskastis. See metafoor on üks võtmetest, mis aitavad lahti muukida mitme­kihilist teost ja selle suhteradadel kulgevat moraalifilosoofilist rännakut.

    Mäleta Proteust!

    Iiri-briti kirjanik ja filosoof Iris Murdoch (1919–1999) saavutas kuulsuse juba eluajal. Selleks ajaks, kui „Meri, meri“ trüki­valgust nägi, oli Murdoch avaldanud 18 romaani. Kokku avaldas Dame Iris 26 romaani, neli filosoofiakogumikku, viis näidendit, ühe luuleraamatu ja rohkelt esseid. Murdoch õpetas aastaid Oxfordi ülikoolis filosoofiat, tema karjäärist ja ideedest annab aimu näiteks essee­kogumik „Eksistentsialistid ja müstikud“ („Existentialists and Mystics: Writings on Philosophy and Literature“, 1997).2

    Nii nagu Murdochi ilukirjanduslikud teosed hullutavad kiire tempo, vaatepunktide paljususe ja kirevate karakterite virvarriga, oli autor ka eraelus püsimatu, ehk isegi rahmeldav. „Mäleta Proteust,“ olnud tal kombeks öelda oma kirjanikust abikaasale John Bayleyle. „Hoia minust kõvasti kinni ja kõik läheb hästi.“3 (Proteus oli kreeka jumalus, kel oli võime oma kuju muuta, võtta lõvi, mao, kala, isegi vee või puu kuju. Kõigile muundumistele vaatamata hoidis Herakles teda tugevalt oma haardes, nii et lõpuks oli Proteus sunnitud uuesti inimese kuju võtma.)

    Romaan „Meri, meri“, mis ilmus 1978. aastal ja tõi autorile Bookeri kirjandusauhinna, jõudis eesti keelde 1996. aastal. Nüüd on see taas ilmunud „Varraku kuldsarja“ egiidi all. Romaani peategelane, kuuekümnendates teatridirektor Charles Arrowby jätab selja taha Londoni high society ja kolib üksildasse majja mere ääres. Majas on vaid üks voodi, ta ei oota külalisi. On kõigest mees, maja ja meri. Erinevalt teatrimaailmast, kus teda nähti türannina, on Arrowby enesepilt märksa luulelisem: ta näeb end avameelse realistina, kes kahetseb egoistina elatud elu; tema uuel horisondil vikerdavad puhastumine, filosoofilised mõtisklused ja mälestusteraamatu kirjutamine.

    „Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine“ (lk 7). Romaan avaneb maalilise kirjeldusega. Juba teises lõigus taritakse lugeja idüllist välja: saame teada, et loetu pärineb Charles Arrowby memuaaridest, mille kirjutamist ta äsja alustas, kuid siis juhtus temaga midagi niivõrd kohutavat, et ta ei suuda seda kirjeldada. Murdoch on lugeja meisterlikult õnge otsa püüdnud ja närve kõditav sõit n-ö inglise mägedel võib alata.

    Kurjus on ilmas, headus on ilmas

    Romaani võib lugeda armastusloona: peategelane kohtab taas oma elu esimest armastust. Hartleyst, keda Charles pole näinud 40 aastat, kujuneb tema romantiline kinnisidee: ta otsustab, et vabastab naise kohutava abikaasa hirmuvalitsuse alt, ja asubki koostama päästeplaani. Aga kas Hartley soovib, et ta päästetaks? Kohati sotsiaalutoopiasse kalduvas teoses analüüsitakse inimsuhteid ja kinnisideid eri vaatepunktide kaudu. Iga tegelaskuju on omal viisil häiriv või ebamoraalne, aga siiras inimlikkuses sellegipoolest sümpaatne. Kui mängu tulevad eetika- ja moraaliküsimused, saab peategelasest iseenda suurim antagonist.

    „Nii on elu koomiline, mõnikord ka kohutav, aga see ei ole siiski traagiline; tragöödia on juba teatri kaval väljamõeldis“ (lk 47). Charles ei ole oma avantüürides üksi. Nagu teatrilaval, ilmub kulisside tagant üha uusi karaktereid – vanad armastused, sõbrad, sugulased, Charlesi Hamleti Horatiod. Romaani lõpplahendus meenutab deus ex machina võtte poolest antiiktragöödiaid. Autoril endal on aga olnud ilmselgelt lõbus, tema muie on tajutav kogu teose vältel.

    Omaette tegelastena tõusevad „Meres …“ esile meri ja maamaja. Nii nagu painavad teoses inimestest tegelasi illusoorsed moraalsed sisemised põrguinglid, kummitab ka mere ääres ja kodus. Ühel päeval näeb Charles Arrowby merest tõusmas koletist. See meenutab kumerduva kehaga musta madu, pika paksuharjalise ja okkalise seljaga. „Oli veel miski, mis võis olla kas loib või käpp.“ Hiljem hirmust toibudes otsib mees nähtule loogilist selgitust: silmapete, ammuse LSD-tripi järelkaja …

    Merekoletised olid „moes“ viktoriaanlikul ajastul, aga veel 1938. aastal külastanud isegi Virginia Woolf Loch Nessi järve ning kohanud seal paari, kes oli „koletisega kontaktis olnud“.4 Kui XIX sajandil võis meremadu sümboliseerida peletist, kes on tulnud inimesi pattude eest karistama, siis Murdochi koletis peegeldab eelkõige deemonit, kes peitub meie enda sees, sütitab alatuid illusioone ja kapriise. Ometigi näib Murdoch leidvat, et elu ilma inimlikkuse pahupooleta on poolik, tühine ja igav. Eks ole „asjatud sõjad viirastuslike hüvede pärast“ (lk 207) õigupoolest elusündmusi käivitav mootor.

    Sic biscuitus disintegrat

    Murdoch on käsitlenud mitmes essees kirjanduse rolli ideede, tõe ja moraali kujundajana. Essees „Against Dryness“ ehk „Tuimuse vastu“ (1961) kirjutab ta: „Me ei ole isoleeritud vabad valijad, kõige end ümbritseva valitsejad, vaid pimestatud olendid, uppunud reaalsusse, mille loomust on meil kiusatus pidevalt ja kõikehõlmavalt fantaasia abil ümber voolida.“ Tuginedes Simone Weilile, leiab Murdoch, et moraalsus ei ole mitte tahtejõu, vaid tähelepanu küsimus. Kirjanduse võimuses on panna meid märkama elu mitmekihilisust ja tihedust ning looma oma reaalsuse kohta tõesem pilt.5 „Sic biscuitus disintegrat,“ nagu täheldab Charlesi nõbu James (lk 396) – nii mureneb küpsis, niiviisi asjad käivad.

    1990. aastal paluti Murdochil kirjeldada tema teoste ideaalset lugejat. – „Küllap oleks ideaalne lugeja keegi, kellele meeldib lõbus veste ja kes naudib ühtlasi mõtisklemist raamatu üle, moraaliküsimuste üle.“6 Romaani „Meri, meri“ kangelane näeb publikut läbi mõnevõrra vaenulikuma teatriprisma: „Näitlejad peavad vaatajaid muidugi vaenlasteks, keda tuleb petta, uimastada, vangistada, juhmistada. See on osaliselt sellepärast, et publik on ka kohus, mille otsuse peale ei saa edasi kaevata“ (lk 44).

    Nagu hea õppejõud kunagi, on Murdoch ka kirjanikuna lugeja suhtes vastutulelik. Ehkki romaanis „Meri, meri“ käsitletakse sügavat filosoofilist probleemistikku, ei ole tegemist keerulise tekstiga (sama ei saa öelda Murdochi esseede kohta). Vastupidi, naerutavaid seiku on romaani publiku lõbustamiseks pikitud õige rohkelt. Üks teost läbivaid humoorikaid teemasid on toit. Mida sööks üksik suurlinnahärra pärapõrgus? Eks ikka neidsamu, oma veidruses võluvaid roogasid, mida valmistas Murdochi abikaasa Bayley ja mida end „valgustatud sööjaks“ tituleeriv Charles Arrowby kirjeldab kui „intelligentset hedonismi“.

    „Sõin lõunaks ühe muna, mis oli keedetud ilma kooreta kuumas munapudrus, siis koos sibulatega hautatud rahnkala, karripulbriga kergelt vürtsitatud, juurde pisut ketšupit ja sinepit. (Ainult rumal inimene põlgab tomatiketšupit.) Siis sõin veel taevalikku riisipudingit. Üsna kerge on teha head riisipudingit, aga kui tihti te seda saate? Jõin pool pudelit Mersault’d, rahnkala terviseks. Mul hakkab vein otsa saama“ (lk 69). Ja no tõesti… „Miks võtta kelleltki hoolimatult võimalus odavaid veine nautida? (Seejuures ei mõtle ma märjukest, millel on banaani maitse)“ (lk 15).

    Romaani võrgulik ja võrgutav tegevustik ning üha laiemaks hargnev sündmusahel suubuvad lõpuks üpriski mõistlikku lahendusse. Lainetus vaibub, koletis laskub tagasi vete- ja hingesügavustesse. Charles kolib tagasi Londonisse ja elurütm jätkub enam-vähem sealt, kus see pooleli oli jäänud. Aga mis sai Jamesi korteris puust ehiskastis elutsevast kurivaimust? „Mu Jumal, see neetud laegas kukkus põrandale! Keegi kõpsis haamriga kõrvalkorteris ja laegas kukkus konsooli pealt maha. Laeka kaas tuli lahti ja kes seal ka iganes oli olnud, nüüd oli ta sealt välja lipsanud. Tahaksin teada, mis ootab veel ees selle maapealse elu deemonitest kubiseval palverännakul“ (lk 578). Kas ikka tahaks?

    1 Eliot Weinberger, Angels and Saints. New Directions Publishing, 2020.

    2 Soovitan ka kaht hiljuti ilmunud raamatut, mis käsitlevad Oxfordis tegutsenud naisfilosoofide elu ja pärandit: „Naistel on miskit plaanis“ („The Women Are Up to Something“, 2021) ja „Metafüüsilised loomad. Kuidas neli naist taaselustasid filosoofia“ („Metaphysical Animals: How Four Women Brought Philosophy Back to Life“, 2022).

    3 John Bayley, Iris: A Memoir of Iris Murdoch. Time Warner Books UK, 1999, lk 40-41.

    4 Philip Hoare, From Loch Ness to the Essex Serpent, why are humans so keen to invent sea monsters? – The Guardian 8. V 2022. www.theguardian.com/culture/2022/may/08/from-loch-ness-to-the-essex-serpent-why-are-humans-so-keen-to-invent-sea-monsters

    5 „We are not isolated free choosers, monarchs of all we survey, but benighted creatures sunk in a reality whose nature we are constantly and overwhelmingly tempted to deform by fantasy.“ Vt Iris Murdoch, Against Dryness. 1961. Rmt: Existentialists and Mystics, Penguin, 1999, lk 293-294.

    6 „I suppose the ideal reader is someone who likes a jolly good yarn and enjoys thinking about the book as well, thinking about the moral issues.“ Vt Iris Murdoch, The Art of Fiction No. 117. – The Paris Review 1990, nr 115. www.theparisreview.org/interviews/2313/the-art-of-fiction-no-117-iris-murdoch

  • Turid Farbregd pälvis kuningliku rüütliristi

    PILLE-RIIN LARM

    Pikaajaline silmapaistev töö Eesti-Norra kultuurisuhtluse hüvanguks on toonud Turid Farbregdile kõrge tunnustuse: Norra kuningliku teeneteordeni I klassi rüütliristi.

    Turid Astrid Farbregd on Norra estofiil, tõlkija ning kultuuri­vahendaja ja -toetaja. Tema pühendumine Eestile, eesti keelele, kirjandusele ja kultuurile sai alguse 1979. aastal külaskäigust Tallinna. Farbregd on vahendanud norra keelde Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Andrus Kiviräha, Emil Tode, Friedebert Tuglase, Lennart Mere, Jaak Jõerüüdi, Mati Undi jt loomingut.

    1990. aastate alguses asus Farbregd põhitöö kõrvalt Helsingi ülikoolis koostama norra-eesti-norra sõnaraamatut. See ilmus tema, Ülle Viksi ja Sigrid Kangru koostöös 1998. aastal. Sõnaraamatu täiendatud kordustrüki väljaandmisel oli abiks ka Øyvind Rangøy. 2010. aastal ilmus Turid Farbregdi juhtimisel mahukas Eesti kultuuri- ja ajalugu ning Eesti ja Norra suhteid tutvustav artiklikogumik „Estland og Norge i fortid og natid“ („Eesti ja Norra minevikus ja olevikus“).

    Turid Farbregd on Norra-Eesti kultuuriseltsi liige ja üks asutajaid, samuti kuulub ta seltsi ajakirja Estlands-nytt toimetusse. Farbregd on hoidnud aastakümnete vältel sidet väga paljude Eesti kultuuritegelastega ning korraldanud Norras nende näitusi ning ringreise: tema eestvedamisel on norrakad saanud tutvuda näiteks Kaljo Põllu ja Viive Tolli kunstiga, aga ka eesti rahvamuusika ja -tantsuga. Kümned noored eestlased on saanud Farbregdi abiga käia Norras õppimas.

    Turid Farbregd on pälvinud tõlkijana mitmeid auhindu ja tunnustust nii Norras kui ka Eestis. 2018. aastal tunnustati Farbregdi aasta kultuurisõbra tiitliga ning samast aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu liige. Norra kuninga Harald V määratud ordeni andis Farbregdile Norra konstitutsiooni­päeva tähistamisel Tallinnas üle suursaadik Else Berit Eikeland.

    Norra suursaadik Else Berit Eikeland ja Turid Farbregd
  • ,

    Eesti Kontserdi festivalisuves jagub häid muusikaelamusi kõikjale üle Eesti

    Peatselt suvehooaega alustav Eesti Kontsert korraldab sel suvel mitu traditsioonilist suvefestivali Haapsalus, Tallinnas, Pärnus, Ida-Virumaal ja Saaremaal.

    Marcel Johannes Kits

    Eesti Kontserdi festivalisuvi saab hoo sisse 30. juunist kuni 3. juulini kestva I Haapsalu Valgete Ööde festivaliga, mis kannab endise Tšaikovski festivali vaimu ning romantilise ja muretu suveaja ergast püüdu kauni muusika poole. Esinevad Trio Hämarik, Marcel Johannes Kits, Andres Kaljuste ja Tallinna Kammerorkester, Iris Oja ja Duo Telluur, Eesti tunnustatud keelpillikunstnikud kontserdil „Firenze suveniir“ ning külalised Lätist – Tšaikovskist inspiratsiooni ammutav võrratu Dagamba ja Eestis alati oodatud muusikaline külaline segakoor Latvija. Programmi rikastavad tasuta promenaadikontsert Haapsalu kohalike muusikakollektiivide esituses, Haapsalu raekoja suvitaja jalutuskäigud ning David Vseviovi ning Alo Põldmäe avalikud loengud. Esimest korda on võimalus soetada festivalipass, mis tagab pääsu kõigile kontsertidele.

    Vaata lisa www.haapsalufestival.ee

    Samal ajal algab Tallinnas läbi suve vältav kontserdisari „Suveklassika Kadriorus“, mis toob igal neljapäeval Kadrioru lossi põnevad ja maitsekad kooslused. Avaõhtul 30. juunil astuvad lavale Rahvusooper Estonia muusikud, esinevad solistid Karis Trass (metsosopran) ja Priit Volmer (bass) ning pianist Jaanika Rand-Sirp. Kontserdil „Romanss“ kõlab Sviridovi, Tšaikovski, Rahmaninovi, Rubinsteini, Kapi ja Saare helilooming. Sarja viimane kontsert on 18. augustil, kui publiku ette astuvad noored ja andekad Hans Christian Aavik (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) ja Karolina Žukova (klaver).

    Vaata lisa www.eestikontsert.ee/festivalid/suveklassika-kadriorus/

    1.–9. juulini võõrustab Ida-Virumaa juba 24. korda suvefestivali „Seitsme linna muusika“. Festivali algne idee – seitse päeva, seitse kontserti, seitse linna – on aegade jooksul täienenud ja sellest on kujunenud suve suursündmus Ida-Virumaa põnevates kontserdipaikades. Oodatud kergemuusikafestival kulgeb mõnusalt eri žanrites, klassikast estraadini ja bluusist folgini, ning haarab kogu maakonda. Juubelieelsel aastal võtame festivali kokku mitmetähendusliku sõnumiga „Muusika ei vaiki“. Esinevad ansambel Noorkuu, Shabat Quartet, Hedvig Hansoni Trio, Jaan Tätte, Valter Soosalu, Voldemar Kuslap koos Gerli Padariga, duo Virgo Veldi ja Mihkel Mattisen, Hanna-Liina Võsa ja Jakko Maltis, Birgit Sarrap ja Mihkel Mattisen, Lõõtsavägilased ning Carlos ja Raul Ukareda.

    Vaata lisa www.eestikontsert.ee/7linna

    Üle aasta korraldatavad Pärnu ooperipäevad toimuvad tänavu 7.–9. juulini. Neljateistkümnendate ooperipäevade külalisteater on Poola Kuninglik Ooper, mis tegutseb endises Poola kuningapere suveresidentsis Łazienki Królewskies. Kaasajal on nad pälvinud tähelepanu just Mozarti ja poola heliloojate teoste esitustega. Seda pakuvad ka etendused Pärnus – Mozarti „Don Giovanni“ ja Stanisław Moniuszko „Õudne mõis“. Ooperipäevad lõpevad piduliku galakontserdi-õhtusöögiga, mida juhib Anu Välba.

    Vaata lisa parnu.concert.ee/parnu-ooperipaevad/ ja www.operakrolewska.pl/en/

    Juba kaheteistkümnendat korda lõpetab Eesti Kontserdi ridades tegutsev varajase muusika ansambel Hortus Musicus oma hooaja traditsioonilise suvefestivaliga „In Horto Regis“. 11.–15. juulini Tallinnas toimuv festival on seda erilisem, et kroonib ansambli viiekümnendat kontserdihooaega. Festival pakub stiilide, žanride, ajastute ja maade poolest väga erinevate kavade valikut. Viiel festivalipäeval antakse viis kontserti Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas, Väravatornis ja Kadrioru lossis.

    Vaata lisa www.eestikontsert.ee/festivalid/in-horto-regis-2021

    Saaremaa ooperipaevad. Sileesia ooper Bytomi.

    Suve suursündmus, 20.–24. juulini toimuvad XV Saaremaa ooperipäevad esitleb tänavu Bytomis tegutseva Sileesia ooperiteatri kõrget kunstilist kvaliteeti. Kõigi lavastuste taga on rahvusvahelise haardega lavastaja Michał Znaniecki. Esinduslikus programmis on Gounod’ klassikaline „Romeo ja Julia“, kaasaegses võtmes Verdi „Traviata“, Mozarti-õhtu koos lavastaja enda kirjutatud lühiooperiga „Reekviemi saladus“ ning Mozarti „Reekviemi“ balletilavastusega, lisaks lavastaja kirjutatud muusikaõhtu „Chopini oodates“ Opera Royalis ning poola helilooja Moniuszko lastelavastus „Parvemees“. Kahes viimases lavastuses lööb kaasa metsosopran Juuli Lill (Rahvusooper Estonia). Kavast ei puudu ooperigala ega Opera Royali kesköösalongid koos New Murphy Bandi ja DJ Tõnu Kõrvitsaga.

    Vaata lisa www.saaremaaopera.com ja www.opera-slaska.pl

    Eelmisest suvest alates paneb Eesti Kontsert õla alla tulevikutegijaid koondavale noorte festivalile KRATT, mis tänavu toimub Estonia kontserdisaalis 22.–27. augustini. Noortest muusikutest koosneva sümfooniaorkestri dirigent on Olari Elts, kes on kava peateoseks valinud Leonard Bernsteini „West Side Story“ sümfoonilised tantsud. Peale selle esitatakse Benjamin Britteni, Lembit Beecheri ja Sergei Prokofjevi teoseid. Kammerorkestrit juhatab Andres Kaljuste. Solistidena astuvad Mozarti sinfonia concertante’s üles Triinu Piirsalu ja Grettel Eerik. Lisaks kõlab renessansstantsudest inspireeritud Peter Warlocki „Capriol Suite“.

    Vaata lisa www.krattfestival.ee

  • ,

    Kultuuri Tegu 2021 läheb Ukrainaga seotud kunstnikele 

    Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp annab teisipäeval Eesti Kultuuri Koja konverentsil üle Kultuuri Tegu 2021 auhinnad.

    “Seoses sõjaga Ukrainas otsustasime Kultuuri Teo konkurssi 2021 mitte välja kuulutada ja suunata auhind Eesti-Ukraina kultuurisidemeid hoidvale tandemile ja Hersoni kunstnike fondile,” vahendab auhinna mõtte algataja Egge Kulbok- Lattik. “Tandemis osalevad Ukraina kunstnik Viktoria ja Eesti kultuuritegelane, Voronja galerii asutaja Raul Oreškin, kes kogub raha Ukraina kunstnike heaks ja vahendab informatsiooni Hersonist.”

    Auhinnafond jaguneb:

    1500 eurot Ukraina kunstnik Viktoria – vapruse eest sõja kajastamisel ja Ukraina kunstnike näituse  “Päästik / Тригер / Trigger” kureerimise eest Tartus.

    1500 eurot Raul Oreškin – sidemete hoidmise eest Ukrainaga, teedrajavate värskete ideede ja nende realiseerimise eest (Voronja galerii, Tartu Uus Teater, kunstipood tARTu, kodukohvikud).

    2000 eurot Heategevusfondile Hersoni linna kunstnike toetuseks.

    Auhinnatseremoonia avab Eesti Kultuuri Koja välk-konverentsi “Muutuv maailm. Kuidas edasi?” Pärast autasustamist järgnevad paneelarutelud ühiskonnas põletavatel teemadel.

    Ettekannetega esinema ja arutlema tulevad ühiskonnategelased ning mõtlejad. 

    Esimeses paneelis saavad sõna Eva-Maria Liimets, Jonatan Vseviov, Marju Lauristin, Andres Puustusmaa ja Kristiina Ehin. Arutelu juhib Toomas Kiho. Teemad on: Kuidas mõtestada toimuvat? Milline on uus ja muutuv maailmakord? Kuidas edasi?

    Teises paneelis on publiku ees Ülle Madise, Mihkel Kunnus, Aveliina Helm, Jelena Skulskaja ja Stella-Maria Sillaste (gümnasist). Vestlust suunab Egge Kulbok-Lattik. Teemaderingis: Eriarvamustes Eesti. Jätkusuutliku arengu eelduseks on üldine mõistmine ühiskonnas, et vaja on õppida uutmoodi mõtlema ja koostööd tegema. Kas globaalsest kriisi aitab välja  rohujuure tasandilt tõusev koostöö?

    Kultuurikoda kutsub kõiki kaasa rääkima – mõlemas paneelis on avatud mikrofon ka saalile.

    Sissepääs konverentsile on tasuta ja võimalusel annetusega Ukrainale. Konverentsist teeb ülekande ka Postimees.

    Kultuurikoda tänab neid, ilma kelleta poleks konverents teoks saanud: Kultuuriministeerium, Värska, Jaanihanso, Postimees

    Konverentsile teeb muusikalise eelhäälestuse vokaalkvintett. Pärast arutelusid aga järgneb bankett kõigile osavõtjatele, kus nii publik kui ka panelistid saavad omavahel vabas vormis mõtteid vahetada.

  • Kultuuriministeerium avas uue taotlusvooru loovuurimuse toetamiseks

    Kultuuriministeerium avas taotlusvooru, millest toetatakse kunsti-, disaini-, muusika-, audiovisuaal-, etenduskunstide, arhitektuuri- või kirjandusvaldkonnas tehtavaid loovuurimusi. Voor on avatud 27. juunini.

    „Loovuurimus on teadusmaastikul väga vajalik väljund, mis ühendab loomingu ning uurimusliku teadustegevuse. Kultuuri- ja loomevaldkondades loovuurimusi toetades soovime luua nende projektide kaudu uusi teadmisi, kultuurivorme, loome- ja uurimismeetodeid või -tehnikaid. Sedalaadi projektid panustavad oluliselt ka uurimisvaldkondade ning ühiskonna ja majanduse arengusse,“ rääkis ministeeriumi strateegia- ja innovatsiooniosakonna juhataja Reelika Väljaru.

    Toetuse kasutamise tulemusel peab valmima loomepraktika või teos, loomeprotsess (näiteks tehnoloogiate, materjalide, mudelite, prototüüpide arendused), toode või teenus ning nende loomisel tekkinud uut teadmist edasi andev ja avav kirjalik analüüs. Toetuse maksimaalne summa on 40 000 eurot projekti kohta. Taotlusvooru eelarve on 413 000 eurot.

    Taotlema on oodatud on Eestis positiivselt välishinnatud teadus- ja arendusasutused. Vajadusel võib taotleja kaasata projekti koostööpartnereid.

    Taotlusi saab esitada taotlemise elektroonilises keskkonnas. Lähemalt saab loovuurimuse toetamise kohta lugeda Kultuuriministeeriumi kodulehel.

  • Sel reedel Sirbis

    Nii lähedal, nii kaugel, nii hästi tõlgitud – soome kirjandus. Pille-Riin Larmi intervjuu Kadri Jaanitsaga
    Tõlkija Kadri Jaanits: „Eesti-Soome kultuurisuhted on ilmselt tugevamad kui meie suhted põhjanaabritega mitmel muul tasandil. Potentsiaali oleks aga palju enamaks.“
    Sain Soomest kirja. Viisakalt ja lakooniliselt kutsus haridus- ja teadusministeerium riikliku tõlkepreemia väljaandmise üritusele. Hyvä, ainult et miks nad seda Tallinnas teevad? Küllap saab siis suure tunnustuse osaliseks mõni eesti tõlkija? Ja tõepoolest. Teisipäeval, 24. mail kuulutati laureaadi nimi välja sõnadega: „Eesti keel on üks soome kirjanduse enim tõlgitud sihtkeeli ning soome kirjanduse menu eest Eestis võib ühtlasi kiita Kadri Jaanitsa suurepäraseid tõlkeid.“

    Loe ka laureaat Kadri Jaanitsa kõnet Soome riikliku tõlkeauhinna saamise puhul ja tema tõlgitud Laura Lindstedti romaani „Minu sõber Natalia“ arvustust!

    ÜLO MATTHEUS: Ukraina vaba langus ja tõus
    Macroni sisuliselt lootusetu Euroopa armee ideega võrreldes on Läänemere ja Musta mere alliansil hoopis rohkem jumet.
    Käimasolev sõda näitab, kui oluline on Ukraina roll puhvrina agressiivse Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel. Eeldades, et Ukraina võidab sõja ja taastab oma territoriaalse terviklikkuse, tuleb juba lähiajal vastata küsimusele, kuidas integreerida see puhver maailma julgeolekusüsteemi.

    Pamfir parnassil. Tristan Priimägi intervjuu Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšukiga
    Sel nädalal esilinastus Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammis „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des réalisateurs“) üks värske ja hoogne ukraina film „Pamfir“i. Folklooriga vürtsitatud krimitriller leiab aset Ukrainas, Rumeenia piiri ääres, ja selle peaosas on mees, kes on pärast pikki välismaal töötatud aastaid kodus tagasi. Asjaolud sunnivad teda naasma vanade liistude juurde ning ta hakkab taas salakaupa vedama, et tasuda mõned võlad ja klaarida arved.
    Esilinastuse puhul oli režissöör Dmõtro Suhholõtkõi-Sobtšuk nõus avama filmi tagamaid.

    SANNA MUSTONEN: Uus ukraina keele õppekomplekt Ukrainast põgenenud laste tarvis
    Ukraina laste emakeele, identiteedi ja õppimise toetamiseks vajatakse nüüd kõikjal Euroopas kvaliteetset õppevara. Just enne sõda valmis Ukrainas pedagoogiliselt uuenduslik ukraina keele õppekomplekt koos õpilase tööraamatuga „Навчаємо(сь) української разом“ ehk „Õpime koos ukraina keelt“. Praeguses olukorras peavad koostajad oluliseks, et see võetaks kasutusele kõikjal Euroopa koolides, kuhu on õppima asunud ukraina lapsi. Kuigi Ukraina koole praegu pommitatakse, ei ole võrdsema ühiskonna, laste haridusvõimaluste ja keeleõppe nimel tehtud töö olnud asjata, sest Euroopa õpetajate kaasabi ja koostöö tulemusena võib see levida hoopis laiemalt, toetada paguluses elavaid lapsi ja nende õpetajaid.

    KAUPO LIIV: Kino nõukogude moodi
    Venemaal on filmide levitamisega seotud sanktsioonid viinud kurbnaljakate lahendusteni.
    Pandeemia algusest saadik on räägitud, et kinod on kaotamas lahingut voogedastuskanalite vastu. Kinode sulgemised ja piirangud peletavad inimesed kinost ja harjutavad mugava koduse diivaniga. Viimased nädalad on näidanud, et nii see siiski ei ole. „Apteeker Melchior“ on jõudnud eksklusiivsesse 100 000 vaataja klubisse ning välismaisete filmide vaatajaskondki on vaikselt kasvamas endiste arvude suunas.

    TRIIN METSLA: Kuidas uurida nõukogude kunsti?
    Baltimaade kunstiteadlaste (taas)kohtumisel esitati Nõukogude aja kunsti käsitlemiseks uusi tõlgendusi ja täiendati vastastikku, õhku jäänud küsimused ootavad jätkuseminari.
    Baltimaade kunstiteadlaste ja kuraatorite seminar „Sarnasus erinevuses. Balti regionaalse kunstiajaloo perspektiivid“ kunstiakadeemia suures saalis 13. V ja Kumus 14. V, peakorraldajad Anu Allas ja Eda Tuulberg, koordinaatorid Annika Toots ja Tiiu Saadoja.
    Baltimaade kunstiteadlaste ja kuraatorite seminari – nimetaksin seda pigem küll konverentsiks – kandvaks jõuks oli uurijate kriitiline pilk materjalile ja metodoloogistele vahenditele, millega nad töötavad. Kitsas regionaalsus teemaderingis ja ka ettekandjate valikul (üsnagi kindel kolmikjaotus) oli konverentsi tugevus, kuigi ootasin ka teistsugust sekkumist, rahvusvahelisemat rõhuasetust või pilku väljastpoolt.

    LAURA LIINAT, MONIKA TOMINGAS: Meie tuleviku määrab huviharidus
    Huviharidust rahastab kohalik omavalitsus ja suuresti sõltuvalt sellest, milliseid huvikoole ja -tegevust pakkuvaid ühinguid kohalikul tasandil toetatakse. Igas omavalitsuses on veidi omamoodi süsteem, üle-eestiline lahendus puudub. Riik toetab kohalikke omavalitsusi vastavalt koefitsiendile, mis tuleneb näiteks töötuse määrast, sotsiaalabi vajavate inimeste arvust ja teistest komponentidest. See summa vähenes aga 2021. aastal ligemale 40% võrra ning seni pole selge, kas omavalitsused jätkavad endises mahus toetamist ja panevad ise vahendeid juurde või ei tee seda. Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esimees Jane Miller-Pärnamägi selgitab, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua huvihariduse rahastamise vähenemine.

    HANNES AAVA: Mitte ainult inimestele ehitatud linnad
    Mure liigirikkuse vähenemise, elupaikade kao ning loodusest kaugenemise pärast paneb otsima lahendusi, kuidas linnade ökoloogilist tolerantsust suurendada.
    Hoolimata viimastel sajanditel levitatud eksiarvamusest, et inimene asub väljaspool loodust, oleme siiski paratamatult selle osa. Sama mõtet võib laiendada ka linnadele, mis ei ole kunagi olnud koduks üksnes inimesele, vaid toimivad ka teiste liikide suhtlusvõrgustikuna. Need suhted, nagu kodus ikka, kipuvad olema muutlikud ning ulatuvad peretülidest ja väljakolimistest harmoonilise kooseluni. Järjest arvukamad teadustööd näitavad, et peale inimloomade on linn koduks ka üha suuremale hulgale teistele liikidele, kellest mõne, näiteks kimalase, puhul on täheldatud suisa sedagi, et teatud linnades ületab nende arvukus juba linna ümbritsevate piirkondade oma.

    KATI OTS: Putukaväila installatsioonid ühendavad looduse ja linna
    „Kohasumin“ kinnitab, et pealinna linnaruumikunstist ei koosne vaid monumentidest ja grafitist.
    Alustuseks Putukaväilast. Mis see siis ikkagi on ja kus asub? Kas see on juba olemas? Kui pole, siis millal valmis saab? Need küsimused kipuvad ikka seoses Putukaväilaga korduma. Küsitakse muidugi ka seda, miks omatahtsi vohavat loodust linnas üldse vaja on. Kõik need küsimused on põhjendatud, sest ühe suure lineaarpargi loomine on mahukas projekt, mis võtab palju aega ja mida tuleb kavandamise ajal ühtlasi ka rajada. Proovin seega Putukaväila olemust ja valmimist selgitada.

    MARIS PEDAJA: Ussisõnad XXI sajandi loodushoius
    Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda – terviklikku ussisõnade valdamise kunsti.
    Eestlastena elame mitmes mõttes piiririigis. Oleme käinud pika tee Põhja Konnast ja krattidest üleilmsete talgupäevade ja ükssarvik-idufirmadeni, kuid meie väärtusruumis on säilinud teatav ürgsus. Ka kultuuriruum on jäänud loodusest lahutamatuks, igavesti poolnukrutsevaks ja haisvaid adruvalle igatsevaks. Jaan Tätte on kirjeldanud, kuidas hommikupäikest tervitava vilsandlasega hingeliselt võrdväärse katarsise kogemiseks peaks linnainimene läbi lugema kolm raamatut ja käima kolm korda teatris. Valdur Mikita on võrrelnud kukeseenekorilust lääneeuroopaliku teatrielamusega – teatrisaalis kogetu, muide, kinnistub samuti paremini, kui koduteel õhtuhämaruses läbi pargi jalutada.

    VAHUR LUHTSALU: Teadusdiplomaatia I. Mis see on ja millega seda süüakse?
    Tõenäoliselt võib pealkirjas esitatud küsimus peast läbi käia inimesel, kes seda liitnimisõna, ja kui grammatiliste terminitega täpne olla, siis põimliitnimisõna, esimest korda näeb või kuuleb.
    Eestikeelses inforuumis on teadusdiplomaatia võrdlemisi tundmatu termin.

    AIJA SAKOVA: Teadlane kui ihaldatud dialoogipartner ja inspireeriv kõneisik
    Teaduskommunikatsioon on teadmussiirde lahutamatu osa. See on vajalik, et saavutada teaduse ja teadlase mõjukuse ning seeläbi usaldusväärsuse kasv ühiskonnas.
    Ehkki teadmussiirdest on saanud justkui teadusmaailma võlusõna, ei ole selles midagi olemuslikult uut. Laias tähenduses on see sünonüümiks ülikoolide kolmandale sambale ehk ühiskondlikule missioonile. Kitsamas vaates kasutatakse teadmussiiret jällegi tehnosiirde ehk ettevõtlussektoris teadmuspõhiste tehnoloogiliste lahenduste rakendamise sünonüümina.

    MAIT JÜRIADO: Tuttava linna tuled. Maapealne paradiis
    Suure-Jaanis pole ühtegi valgusfoori! Ei pea kiirustama, et jõuda esimesena punase tuleni.
    Kui me vähem kui viis aastat tagasi Suure-Jaani külje alla järve äärde kolisime, siis küsisid paljud, miks nii kaugele. Maailmas ringi rännanuna on asi perspektiivis: Austraalia on kaugel, Suure-Jaani ei ole kaugel! Pealegi oleks siia kolimine veel nii kuus aastat tagasi kõlanud ka mulle endale hullumeelsena, kuid nüüd ainumõeldavana. Ring saab ühel hetkel täis ja juurte juurde tagasi tulla tundub loomulik. Jaane on mitu – Järva-Jaani, Kolga-Jaani, Suure-Jaani jt –, aga on vaid üks ja ainus Suure-Jaani. Kui sõbrad esimest korda külla tulid, helistasid nad mulle ja pärisid, kus see järv siin ikkagi asub – nad ei leidvat üles. Tuli välja, et nad sõitsid esimese hooga Kolga-Jaani.

    Arvustamisel
    Laura Lindstedti romaan „Minu sõber Natalia“
    Pentti Linkola „Ellujäämise küsimus. Linkola programm“
    Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“
    Iris Murdochi romaan „Meri, meri“
    Vambola Kriguli doktorikontsert „Drumming“
    Estonia „Õhtused majad“
    lavastus „Razdedauch“
    näitus „Ars Viva 2022. Tajuvälja agendid“
    näitus „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“

  • ,

    Eesti ja Soome analoogfotograafia tänapäev Fotomuuseumis

    1. mai – 4. september 2022
    Kadri Otsiver (EST)

    Fotomuuseum avab koostöös Soome Pimeruumi Assotsiatsiooni (SPA) ja Soome Instituudiga 26. mail Tallinnas Jaani seegi galeriis Eesti-Soome analoogfotograafia ühisnäituse. Sellega algab ühtlasi Fotomuuseumi uus teema-aasta, mis on seekord pühendatud analoogfotograafiale.

    Digitaalne maailmakord pole saavutanud täit võimu analoogi üle, ka mitte fotograafias. Pigem on näha analoogfotograafia taaselustumist ja noorema põlvkonna soovi katsetada oma käega vanu fototehnikaid.

    Eesti-Soome analoogfotograafia näituse eesmärk on tuua nähtavale, et vanad tehnoloogilised fotomeetodid pole välja surnud ja neid kasutatakse edukalt kaasaegses fotograafias visuaalse eneseväljenduse praktikana. Näitusel on analoogtehnikatest esindatud broomõlitrükk, tsüanotüüpia, polaroidfotograafia, pinhole; samuti suureformaadilise plaatkaameraga jäädvustatud negatiividest (24 x 30 cm) ilmutatud mustvalged fotod, mis lõppfaasis käsitsi koloreeritud; klassikalised hõbeželatiinprindid, värvilised fotogrammid, kitsas- ja keskformaat värvifilmile jäädvustused ja neist loodud kromogeensed prindid, lisaks üks analoogtehnikat ja moodsat 3D digitehnikat ühendav projekt.

    Teemadena varieeruvad väljapanekul mälu ja aeg, keskkonnas toimuvad muutused ja sisekaemuslikud kogemused.

    Rahvusvahelisel grupinäitusel osalevad Eesti ja Soome fotokunstnikud valiti mõlemas riigis korraldatud avatud kutsungi teel. Open call’ile saatis konkursiprojektid 57 fotograafi Eestist ja 30 autorit Soomest. Rahvusvaheline žürii, mille töös osalesid Katri Lassila (SPA president), Natalia Kopkina (SPA tegevjuht), Elina Heikka (Soome Fotokunstimuuseumi direktor), Hannamari Shakya (fotokunstnik, kuraator ja kirjanik), Marge Monko (EKA fotoosakonna juhataja) Andrij Bojarov (visuaalkunstnik, kuraator ja teadur) ning Annika Haas (Fotomuuseumi kuraator), valis näitusele 13 kunstniku tööd: nendeks on Karoliina Partanen, Kristian Jalava, Ida Taavitsainen, Juho Vesanen, Mikael Siirilä, Kadri Otsiver, Madis Katz, Toomas Kalve, Tarmo Rätsep, Theo Efros, Liis Ring, Maxim Mjödov ja Aiki Järviste. Tegu on kunstnikega, kes kasutavad nüüdisaegsete fototeoste loomisel analoogprotsesse.

    Ida Taavitsainen „Lovisa silmad“ (FIN).

    Näituse oluline eesmärk on pakkuda sama ala praktiseerijaile Soomes ja Eestis võimalust luua omavahelisi kontakte ja jõuda loominguga rahvusvahelisele tasandile. Näitus liigub sügisel edasi Soome, esitlusele Soome Pimeruumi Assotsiatsiooni galeriis.

    Fotomuuseumi analoogfoto teema-aasta näitab, tutvustab ja uurib analoogfotograafia eritehnikaid ja nende kasutamist tänapäevases kontekstis. Fotomuuseumi kogudest moodustavad suurema osa just analoogfotograafial põhinevad museaalid.

    Analoogfotograafia teema-aastaga kaasneb Fotomuuseumis mahukas publikuprogramm loengusarjade, meistriklasside ja töötubadega, käivitub Fotomuuseumi fototäika, toimuvad kunstnikuvestlused ja kuraatorituurid. Näitus jääb avatuks kuni 4. septembrini 2022.

    Näituse kuraator on Fotomuuseumi giid-kuraator Annika Haas.

    Fotomuuseum tänab:
    Soome Instituut Eestis, Soome Pimeruumi Assotsiatsioon (Finnish Darkroom Association), Soome Fotokunstimuuseum.

    Analoogfoto teema-aasta haridusprogrammi toetab Eesti Kultuurkapital.

    Info leiab ka muuseumi kodulehelt.

     

     

     

     

     

     

  • Kultuuriministeeriumi audiovisuaal- ja digikultuurinõunikuna alustab Karlo Funk

    Kultuuriministeeriumi audiovisuaal- ja digikultuurinõunikuks valiti filmikriitik ja kultuurijuht Karlo Funk. Funki lähiaja suurimad ülesanded on digikunstide ja digikultuuri valdkonna kaardistamine ning tegevuskava koostamine, samuti filmivaldkonna tervikliku arengu eest seismine.

    „Audiovisuaaltööstuses ja muusikas on digitaliseerimisega kaasnenud muudatused olnud põhjalikud, alates loomemeetoditest kuni väärtusahela ja levini. Usun, et filmi- ja teletööstuse tundmine annab mulle hästitoimiva mudeli ka teistes kultuurivaldkondades toimuvate muudatuste mõistmiseks, suunamiseks ja võimalusel loomemajandusega sidumiseks. Digikultuurist on saanud kultuurivaldkondade ühismõõde ning selle võimaluste kaardistamine ja arendamine riiklikul tasandil on inspireeriv,“ ütles Karlo Funk.

    „Audiovisuaal- ja digikultuurivaldkonna nõunik hakkab kaardistama ja arendama neid näiliselt lõputuid võimalusi, mida digikultuur meile pakub nii eraldiseisvalt kui ka koostöös teiste valdkondadega. Karlo Funkil on nendes teemades nii pädevus, suur kogemuste pagas kui ka lai kontaktvõrgustik,“ rääkis kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp.

    Karlo Funk on töötanud Eesti Filmi Sihtasutuse välissuhete juhi ja peaeksperdina, Eesti Instituudi direktorina ja Telia digi-TV hankejuhina. Alates 2020. aastast oli ta Eesti Filmimuuseumi kuraator. Funk alustab tööd 30. mail.

Sirp