Avalikus kirjas Gazas kohest relvarahu nõudnud 134 kultuuritegelasele heitis Ilmar Raag Postimehes ette, et nood ei toonud esile ühtegi kriitilist nooti Hamasi aadressil. Et ei oleks kaksipidi mõistmist: Hamas on ultraparempoolne fundamentaalne islamistlik terroriorganisatsioon, kes ei vääri mingit halastust, tuleb kõhklusteta hukka mõista ja organisatsioon hävitada. Aga täpselt sama kuritegelik ja hukkamõistetav on Netanyahu ultraparempoolne sionistlik (loe: fašistlik) valitsus ning Iisraeli aastaid väldanud jõhker ja igasuguseid rahvusvahelisi leppeid rikkuv poliitika palestiinlaste suhtes. Sellest saavad väga hästi aru need sajad New Yorgi juudid, kelle politsei eelmise nädala meeleavaldusel kinni pidas ja kes ütlesid selgelt, et see valitsus nende nimel Gazat pommitades ja rünnates küll ei tegutse. Kas ka nemad on Hamasiga „ühte heitnud“, nagu väidavad Postimehe nn arvamusliidrid?
Amnesty International on osutanud, et sõjakuritegusid panevad toime mõlemad osapooled ja loomulikult nimetas Iisraeli välisministeerium Amnestyt seepeale antisemiitlikuks organisatsiooniks. Tüüpilise agressorina üritab ka Iisrael ennast näidata ohvrina, teades väga hästi, mismoodi ükskõik milline vihje antisemitismile avalikkuses mõjub. Ainult et antisionism ei ole antisemitism. Vastuseis igasugusele fašistlikule väljatõrjumisele – sest mida muud saab endast kujutada juutide Lebensraum’i laiendamine ebaseaduslike asunduste rajamise näol kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid süsteemselt ja rutiinse järjekindlusega rikkudes – on iga inimõigusorganisatsiooni kohustus. 1990ndate diplomaatilised pingutused, Yitzhak Rabini ja Yāsir ‘Arafāti lepped ning 2000. aasta jagatud pealinnaga kahe riigi rajamise idee ning kogu rahuprotsess tervikuna on peale Rabini mõrva sionistliku radikaali käe läbi 1995. aastal järk-järgult rappa jooksnud. Või õigemini, võimu haaranud Likudi poolt teadlikult ummikusse aetud. Teatud mööndustega võib öelda, et Iisraeli poliitika on praeguse olukorra oma elanikele ise kaela tõmmanud. Mitte mingil juhul ei ole nii, et ühel pool on hea Iisrael ja teisal paha Palestiina. Eriti absurdne argument Iisraeli kasuks on, et palestiinlasi toetas kunagi NSV Liit. Tule taevas appi! Afganistanis toetas 1980ndatel mudžahiide USA ning John Rambo võitles nendega kinolinal kõrvuti pahade Nõukogude sõdurite vastu, kuni 2001. aastal muutus see kõik USA välispoliitika perspektiivist korraga ülimalt piinlikuks. Nii Palestiina kui ka Iisraeli fundamentalistid on olnud alati kokkulepete vastased ning üritanud olukorda rahustamise asemel eskaleerida, radikaliseerides oma aktsioonidega lihtsaid inimesi teisel pool n-ö rindejoont.
Raag ütleb, et Hamas ei tohi seda sõda võita, aga samavõrd ei tohi Palestiina seda ka kaotada. Reportaažis Iisraelist intervjueeris Astrid Kannel ühte lastest ümbritsetud põgenikust pereisa, kes, vastates küsimusele, mida tuleks tema arvates Gazas teha, ütles, et see tuleb kõik maatasa teha ning hävitada. Kui Kannel pareerib: „Aga seal on ju ka palju lapsi,“ vastab too rahulikult: „Mis siis? Kümne aasta pärast saavad neist järgmised terroristid.“ Ta ei pane isegi tähele, et õigustab laste tapmist samamoodi nagu mõni nats Endlösung’it, kes asudes tükitöö korras juudi naisi ja lapsi hävitama, ohkab, et ebameeldiv küll, aga seda ju tuleb teha. Küllap leiaks Gazast sama suhtumisega lihtsa palestiinlase, kes ütleks, et natsidel oli õigus – juudid tulnukski hävitada, vaadake, mida nad siin korraldavad. Hamas ütleb seda niikuinii. Mõlemad on täiesti kindlad, et teineteisega ei ole võimalik koos elada.
Seda on naiivne loota, aga tegelikult vajaksid Iisrael ja Palestiina ühist sekulaarset nii antisionistlikku kui ka antiislamistlikku revolutsiooni, kus palestiinlased ja juudid koos lõpetaksid selle brutaalse vastasseisu, tõrjudes välja mõlema poole radikaalid. Seejärel kokku kutsutav Palestiina-Iisraeli rahukongress määratleks kogu omavahelise suhtluse võrdsetel alustel algusest peale uuesti, tunnustades poolte õigust olemasolule ja elule. Mõte võib paista praeguste protsesside valguses ulmelisena, kuid ilma selle püüdluseta eskaleerub konflikt veel brutaalsemaks ja veelgi ohvriterohkemaks sõjaks Iisraeli ja islamiriikide vahel. Ainus, kes sellest kasu lõikaks, oleks Venemaa.
Paistab, et prahvatanud on vimm, mis kogunend salaja. Kümmekond Eesti teatrit on liitunud käitumiskampaaniaga „Märka, et oled teatris“ (juhuse tahtel meenub kirjaniku ja kriitiku Veiko Märka nimi, kuigi see ei seostu ettevõtmisega kuidagi), mille üllas eesmärk on tuletada teatripublikule meelde või vajadusel neile ka õpetada, kuidas viisakas inimene peaks teatris käituma. Kuuldavasti tuleb üha tihedamini ette teatrikülastajate kurtmist, et kaaspubliku käitumine on rikkunud nende teatrielamuse, ent eks ka teatritegijad tea omast käest, kui tõhusalt suudavad vaatajad etendust segada. Probleem süveneb, seega tuli midagi ette võtta.
Kui täiskasvanud inimest, kes teatris käituda ei oska, on põhjust pidada lihtsalt lollpeaks, siis laste ja noorte puhul saab öelda, et vanematel pole jagunud neile õigeid õpetussõnu. Seetõttu ongi kõnealune käitumiskampaania suunatud eelkõige noortele teatrikülastajatele, ja seda kahel põhjusel: see on kõige probleemsem vanuserühm, aga ühtlasi on ka lootust, et väärt eeskujuga annab midagi veel ette võtta, sest täiskasvanud matsi juba ümber ei kasvata. Sestap on kampaania avalöögiks valitud videoline vorm. „Märka, et oled teatris“ Youtube’i lehelt1 saab vaadata kolme videot, mis toovad esile põhilised murekohad: telefoni kasutamine etenduse ajal, valjuhäälne rääkimine ning saalis söömine ja joomine. Karta on, et selle kõigega on teatris kokku puutunud paljud.
Esmalt siis helendavad ekraanid. Iga näitleja õudusunenägu on see, kui pimedas teatrisaalis hakkavad vaatajate näod värvuma koolnukarva siniseks ja võikalt helendama. Siis on kaks võimalust: kas on sel õhtul saalis rohkelt nõmedat publikut või kisub laval pakutav tõesti igavaks. Aga isegi viimasel juhul (seda tuleb küll harvem ette) ei võta viisakas inimene taskust nutitelefoni ega hakka seda näppima, vaid kui tõesti enam kuidagi lava poole vaadata ei saa, siis lubab endale pehmes teatritoolis väikese tukastuse, kuid seda siis kindlasti ilma norskamiseta. Etenduse ajal telefoni näppimine ja vahel sellega koguni rääkimine (püüdlik sosin saalist: „Ma ei saa praegu rääkida, olen teatris!“) pole üksnes teismeliste halb harjumus, vaid see kummitab ka täiskasvanuid. Mis valu see küll on, mis sunnib kogu aeg Facebooki seina rullima või mõnes suhtlusrakenduses istuma, on jäänud mulle tõesti mõistetamatuks.
Ent vahel pole teatrisaalis rääkimiseks telefoni vajagi, tuleb ette, et lobisetakse niisama oma kaaslasega, kusjuures pikalt ja pidevalt. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kui otse minu ees istunud soliidses eas proua ei vaikinud kogu etenduse kestel. Algul arvasin, et tema sõbranna silmanägemisel on ehk midagi viga ning seetõttu teeb see proua talle keskmisest valjema sosina saatel laval toimuvast kirjeldustõlget. Aga siis selgus kibe tõde, et proua oli lihtsalt väga jutukas ja teda valdas tung lavasündmusi kommenteerida. Kui see poleks seganud etenduse jälgimist, olnuks see kõik võib-olla isegi päris naljakas.
Kui siia lisada juba pimedasse saali hiilivad hilinejad, kes kaasvaatajate varvastel talluvad ja neile oma tagumiku näkku lükkavad, samuti need teatrikülastajad, kes kohe kuidagi ilma joogi- ja söögipooliseta vaatust vastu ei pea, siis on teatrite mure mõistetav. „Teatris käimist tuleb õppida ja käitumist tuleb samuti õppida,“ ütles ERRi kultuuriportaalis VAT-teatri korraldus- ja kommunikatsioonijuht Rasmus Järvesaar. „Igal asjal on oma aeg ja koht ning tõesti on üha rohkem lavastusi, kus on ka interaktiivset kaasalöömist, kuid sellest antakse siis teada.“ Seni aga säilitagem viisakus.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia esindusüritus „Müriaadfest“ 20. – 25. X.
Muusika- ja teatriakadeemia esindusüritus „Müriaadfest“ leidis aset juba neljandat sügist järjest: kuulajad said pealkirjale vastavalt nautida lõputul hulgal ning paljudes eri žanrides kontserte ja etendusi, avatud meistrikursusi ning sel aastal osa ka vestlusringidest.
Väga tiheda ajakavaga kuus päeva kestnud festivalil jõudnuks kõigest osa saada vaid täielikult pühendunud melomaan. Minul õnnestus külastada nelja kontserti, üht etendust ning kuulata vestlusringi muusikakriitika teemal.
Vestlusringide sari festivali esimesel kahel päeval oli festivali kavas esmakordselt. Nagu on tõestanud muusikat ja kultuuri kajastavate ajakirjade ning saadete olemasolu, on muusika loomise ja interpreteerimise kõrval tähtsad ka muusikast mõtlemine ja rääkimine. Vestlusringid andsid hea võimaluse muidu ühismeedia kommentaarides või üksikutes arvamusartiklites avaldatu üheskoos läbi arutada, kas siis interpretatsiooni, muusikakorralduse, muusikahariduse või muusikute vaimse tervise vaatepunktist. Arutelul „Kas ja kuidas teha kaasavat muusikakriitikat?“ jäi kõlama kaks vastandlikku mõtet. Ühelt poolt peaks julgustama (noori) kirjutama kontserdiarvustusi, kuid teiselt poolt oodatakse muusikakriitikutelt väga palju: stiili, teoste ja konteksti tundmist, interdistsiplinaarset lähenemist ning sotsiaalse tausta avamist. On selge, et algaja kirjutaja saab väiksema kogemuse põhjal ennekõike muljetada ning tagasihoidliku tasustamise juures on nõuded vägagi kõrged. Mõistetavalt ei jõudnud ka vestlusringis osalejad vaid ühe tunni jooksul lahendusteni.
Esimene kontsert viis mind laupäeval Niguliste saali Müriaadkoori kontserdile, kus EMTA koor kandis Lodewijk van der Ree juhatamisel ette vanamuusikat, kavas vaheldusid Giovanni Pierluigi da Palestrina teosed gregooriuse lauludega. Väga põnev oli dirigendi otsus kasutada kavas missa osi, aga sel korral mitte samast, vaid Palestrina kolmest erinevast missast. Kui teistel „Müriaadfesti“ kontsertidel said noored näidata oskusi oma valitud professioonist lähtudes, siis EMTA koor ei koosne ju tulevastest lauljatest, vaid dirigeerimise ja muusikapedagoogika tudengitest, kes vahetuvad koori koosseisus igal aastal. Vanamuusika laulmine pole lihtne ning ka häältes oli kontserdi lõpuks kosta väsimust, eriti kitsaks läks vokaal sopranitel. Kiitma pean tenoreid, kes hoidsid ilusat ümarat tooni ja head rühmatunnet. EMTA koori puhul oli tunda lauljate musikaalsust ja suurt potentsiaali: tegemist on puhtalt kõlava noortekooriga, kellele külalisdirigendi ning polüfoonilise muusikaga kokkupuude on kindlasti väga arendav, nii lauljana kui tulevase koorijuhina.
Müriaadkoori kontserdil Nigulistes kandis EMTA koor Lodewijk van der Ree juhatamisel ette vanamuusikat.
Laupäeva õhtu jätkus kontserdiga „Müriaadorkester“ EMTA kontserdimajas, akadeemia sümfooniaorkestrit dirigeeris Paul Mägi. Kas on veel paremat võimalust noortele kui äsja akadeemiasse astunult musitseerida koos tulevaste kolleegidega professionaalsetest orkestritest. Kavasse valitud lood olid heakõlalised, efektsed ja energilised, kontserdi tippteosed olid kindlasti Maurice Raveli klaverikontsert D-duur vasakule käele ning Wolfgang Amadeus Mozarti metsasarvekontsert nr 2. Pianist Fortunato Salvador García Piquer mängis ilma nähtava pingeta, nagu mängiks nii muuseas iseendale, samas pidi vaid vasakut kätt kasutades katma ära kogu klaveri ulatuse. Vaatepilt oli muljetavaldav ja publik teenis suure aplausiga välja lisaloo. Metsasarvekontserdi alguses olin esituse osas natuke kahtlev, vaskpillidel kipub tihti kriikse ja ebapuhtusi sisse tulema. Nikita Matsukil õnnestusid ka kiired käigud puhtalt ning pehmekõlaliselt ning on tore näha muidu tagumise rea pilli orkestri ees soleerimas.
Pühapäevase kontserdi „Müriaadjazz“ lugusid kavalehele polnud jõudnud, või siis oli tegemist džässile omase improvisatsiooniga. Džässitudengid tõid kuulajateni eelmiste päevade meistrikursuste tulemused kahes koosseisus. Kontserdi alguses olid esinejad natuke krampis ja puised ning silmad nootides, aga peagi oli tunda vabanemist: koosseis hakkas omavahel rohkem suhtlema ning muusikud kogu kehaga muusikat tunnetama. Minu silmis ongi džäss pigem jämmimine, üksteiselt energia ülevõtmine, mitte noodilehest võimalikult täpne mahamängimine/laulmine. Mõlemas koosseisus tundusid bassimehed Karl Tammaru ja Felix Verlin ennast kõige rohkem muusikasse unustavat. Kontserdi lõpetas õppejõudude trio vaikse ja õdusa meeleolumuusikaga, mis sobis pühapäeva õhtusse imehästi.
Festivali žanripaljusus kajastus eriti hästi kontserdil „Müriaadheli“, mis oli ühtlasi kinoseanss. Tumm- ja animafilmide taustaks kõlanud helid loodi publiku ees laval. Sai kuulda improvisatsiooni soolopillidel ja noorte heliloojate uudisloomingut instrumentaalansambli esituses. Kõikvõimaliku ekraanil nähtu, nagu müntide kukkumise, sammude või toolijalgade põranda vastu kraapimise hääle lõid EMTA foley-ansamblid. Muusika ning hääled olid väga täpselt filmikaadritega kooskõlas, mistõttu unustasin mitmel korral ära, et krõbin või sahin ei tulegi lindilt. Mitmedki foley-artistide tehtud helid, nagu kassi näugumine või mehe matsutamine, panid publiku muhelema. Elektroakustilise loomingu tudengi Jürgen-Kristoffer Korstniku loodud tolmurullide seiklustest kõnelev film tõestas, et filmimuusika tõttu (samuti Korstniku kirjutatud) saab isegi näiliselt lihtsa teema puhul vaataja emotsionaalse kogemuse.
Muusika- ja teatriakadeemia festivalil ei jää mõistagi kõrvale ka teater. Festivali kavas oli Tartu Uues teatris lavastatud lavakunstiosakonna XXXI lennu tudengite „Päva lõpuks, kiigu“. Kes on näidendis mainitud tegelased Paul ja Kira, jätan teatrikriitikute avada. Aga olles näinud ka sama lennu „Komöödiat“, on need tudengid jätnud mulje, et on väga avatud eksperimenteerimisele ning füüsilistele väljakutsetele. Kui „Komöödias“ pugesid noored tünnidesse (isegi mitmekesi), siis lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ libistati ennast muu hulgas läbi kitsa vahe publikutoolide alla, tehti õhuakrobaatikat ning musitseeriti pingpongipalli vastu hambaid lüües. Lavastuses olid ühendatud sõna, kehaline väljendus ja ka muusika.
„Müriaadfestil“ ei jäänud mul kuidagi muljet, et tegemist on koolikontsertidega. Sain rahulikult lasta meeled uitama ja nautida professionaalsel tasemel muusikat. Kontsertidel/etendustel, kus käisin – ja see oli tõesti vaid pisike osa suurest valikust –, olid saalid mõõdukalt külastajaid täis, kuigi väga palju kohtas akadeemiaga otseselt seotud rahvast. Kui kultuur läheb üha kallimaks, siis „Müriaadfest“ annab ka n-ö linnarahvale hea võimaluse kas tasuta või väga soodsa hinnaga kuulata noori musitseerimas kõikvõimalikes žanrides. Loodetavasti jõuab info turunduskanalite kaudu ka majast väljapoole ning edaspidi on festivalil publikut järjest rohkem.
„Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid koolilapsed juba rõõmsalt hoovil mängimas.“
KURMO KONSA
Ilmselt on väga paljud nõus väitega, et eesti keele ja kultuuriga kursis olija peaks oskama lõpetada lauset: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…“ Viimati kirjutas sellest Aimar Altosaar Postimehes.1 Selle artikli juhatab sisse ChatGPT pakutud vastus selle kuulsa lause lõpetamiseks. Mida võib siit järeldada?
Juba sellise lühikese ajaga, mis on möödunud juturobotite kasutuselevõtust, on saanud selgeks nende ülisuur mõju paljudele inimtegevuse valdkondadele. Kuna tegemist on keelemudelitel põhineva tehisaruga, siis on sellel ilmselgelt ka mõju keelele ja kogu kommunikatsioonile. Eriti ilmne on edasiminek inimese suhtluses masinatega. Mida enam on tarku masinaid, seda tähtsam on otsida lihtsaid ja inimesele intuitiivselt arusaadavaid viise nendega suhtlemiseks. Inimese kõige loomuomasemaks suhtlemisviisiks on kahtlemata keel. See, et masinad on lõpuks õppinud inimkeelest „aru saama“, on suur samm edasi inimeste ja masinate ühise kultuuri tekkeks.
Milline on aga vestlusrobotite mõju keeltele, eriti väikestele, näiteks eesti keelele? Kas tehisaru ohustab eesti keelt või pakub meie keelele hoopis uusi võimalusi?
Mis keeles räägib juturobot?
OpenAI loodud ChatGPT põhineb GPT mudelil, mida on terve seeria, viimane neist kannab tähistust GPT-4. Lisaks sellele tugineb ChatGPT teisele mudelile, mida kutsutakse InstructGTP. Selle mudeli häälestamisel kasutati inimesi, kes kirjutasid soovitavaid vastuseid viibetele. Seejärel hindasid inimesed omakorda mudeli vastuseid. Seega treenitakse InstructGTP-d andma just inimestele sobivaid vastuseid. Mudeli treenimisel osales 40 inglise keele kõnelejat. Nii et mudel on juba oma olemuselt kallutatud inglise keele väärtuste poole. Seda tunnistavad ka mudeli loojad ise. Milliste andmetega on GPT mudeleid treenitud? Nendeks andmehulkadeks on Common Crawl, WebText2, Books 1 ja Books 2 ning Wikipedia. Common Crawl2 kujutab endast hiiglaslikku veebist kogutud teabekogu. See sisaldab teavet enam kui 40 keeles, kuid üle 50% kogutud teabest pärineb USAs asuvatelt veebilehtedelt.3 Küllaltki suure osa moodustavad ühest keelest teise masintõlgitud tekstid, eriti patendiinfo. Selle tekstikorpuse puhul on kasutatud „ebasobivate või ebasündsate“ sõnade filtrit, mis eemaldab näiteks seksuaalse sisuga sõnad. WebText2 on tekstikorpus, mis koosneb Redditi4 postitustest, millele on antud kolm või enam poolthäält. See peaks tagama nende kvaliteedi, kuid tuleb arvestada, et Redditi kasutajaskond on piiratud ega esinda kogu inimkonda. Raamatute korpusi kirjeldab OpenAI kui „veebis baseeruvaid raamatukorpusi“, midagi täpsemat pole nende kohta öeldud. Arvatakse, et tegemist võib olla näiteks avaliku Gutenbergi raamatukoguga.5 GTP-1 treenimiseks kasutati ka BookCorpuse nimelist raamatukogu, mis sisaldas autorite endi üleselaetud tekste. Ka see tekstikorpus sisaldas kallutatud ja problemaatilist sisu.6 Wikipedia puhul kasutati ingliskeelseid lehekülgi.
2023. aasta veebruaris pani ajakiri Time esikaanele ekraanipildi vestlusest ChatGPTga.
ChatGPT on ju iseenesest mitmekeelne. Sisestage eestikeelne käsk ja ta täidab selle. Kuid tuleb arvestada, et see on eesti kultuuri kohta omandanud teadmisi peamiselt inglise keele vahendusel. ChatGPT on kujundatud selgelt USA seaduste, väärtuste ja kultuuri järgi. Enamikul juhtudest langevad need kokku euroopalike väärtustega, aga mitte alati. Selline ühtlustamine põlistab senist ja loob uut ebavõrdsust väikeste ja suurte keelte vahel.
Keel kui suhtlusvahend ja tõlkimine
Kindlasti aitavad tõlkeprogrammid ja juturobotid omavahel suhelda eri keeltes rääkivatel rahvastel. Enamikule on võõrkeelte omandamine küllatki raske ja hea on, kui osatakse emakeele kõrval veel üht-kaht keelt. Samal ajal on selge, et keeltevaheline tõlkimine toimub peamiselt ühes suunas, nimelt tõlgitakse väiksematest keeltest suurematesse. Kui Eesti loodusturismiga tegelev talu tahab jõuda suuremale turule, peab ta oma veebilehe ja muud infomaterjalid tõlkima kas inglise või saksa keelde. Kui keskendutakse lähinaabritele, siis peaks tõlkima läti, soome ja rootsi keelde. Ilmselt on aga väga vähe ingliskeelseid inimesi, kes vaevuksid tõlkima eesti keelest inglise keelde. Enamasti puudub neil selleks otsene vajadus, kõikvõimalik teave on ingliskeelsena nagunii olemas. Inglise keele domineerimine üle maailma on ilmne. Mulle tuttavamas valdkonnas, nimelt teaduses, on seos veelgi selgem, minu kui teadlase edukus sõltub ainult ingliskeelsete artiklite publitseerimisest.
Juturobotite ja suurtel keelemudelitel põhinevate tehisaru süsteemide, mis kõik põhinevad inglise keelel, levik suurendab veelgi vahet inglise keele ja teiste keelte vahel. Uuringud on näidanud, et ChatGPT tõlgib hästi teisi keeli inglise keelde, kuid vastupidised tõlked on märksa halvema kvaliteediga. Eriti suuri probleeme esineb tõlkimisel keeltesse, mis ei kasuta ladina tähestikku.7
Teistes keeltes teeb ChatGPT rohkem faktivigu ja samuti pole see ka nii osav võõrkeelsete tekstidest kokkuvõtete tegemisel.8 Ja siinkohal ei ole juttu väikestest keeltest, vaid muret tunnevad näiteks hispaania keele kõnelejad, keda on maailmas 548 miljonit. ChatGPT loojad tunnistavad ka ise, et mudel põhineb inglise keelel ning on valdavalt USA-keskne. Pärast algset treenimist ingliskeelsete tekstidega on mudelit õpetatud ka väiksemamahuliste tekstikorpustega teistes keeltes, nt hispaania, saksa, prantsuse, itaalia, hiina, jaapani, korea keeles.
Paratamatult jäävad mudeli teadmised teiste keelte kohta pinnapealseks. Tõsi on see, et keelemudelite loojad püüavad seda olukorda parandada, näiteks Google’i keelemudeli PaLM 2 treenimiseks kasutati üle 100 keele.9
Mis juhtub, kui kaob keel?
Maailmas kõneldakse praegu üle 7000 keele, kusjuures enam kui 90% puhul jääb keele kasutajaskond alla 100 000 inimese. Keelte arv väheneb pidevalt ligikaudse kiirusega üheksa keelt aastas.10 Kuidas seda protsessi mõjutab ChatGPT? Siinkohal lähevad uurijate arvamused lahku. Mõnede arvates kutsub juturobotite levik esile keelte massilise väljasuremise, teiste arvates aitavad need kaduvaid keeli hoopiski säilitada.
Mis juhtub, kui kaob üks keel või mitu keelt? Miks on see üldse tähtis? Keelte väljasuremist võib ju käsitleda ka soovitavana, kuna selline areng võib viia ühtse maailmakeele kujunemisele. Selline idee pärineb selgelt piiblist, kõik teavad ju legendi Paabeli tornist, kuidas rikka ja võimsa Paabeli riigi asukad otsustasid rajada samanimelisse pealinna taevani ulatuva torni. Jumalale see ehitusprojekt ei meeldinud ja koostöö takistamiseks andis ta inimestele eri keeled. See tegi üksteisemõistmise võimatuks ja nii jäigi torni ehitamine katki. Enne olid kõik inimesed rääkinud ühes keeles ja seega saanud vabalt suhelda. Algse olukorra taastamiseks peaks kaotama kõik keeled ja lootma, et inimkonnast kujuneb üht keelt kasutades jällegi ühtne sõbralik pere. Selle idee naiivsus on nii ilmne, et ei vaja pikemat selgitust. Küll aga võivad mõned suurema levikuga keeled kujuneda ülemaailmseteks keelteks. Seda protsessi näemegi praegusajal toimumas ja suured keelemudelid kiirendavad seda kohe kindlasti.
Nagu märgitud, on juturobotite treenimiseks vajalik, et veebis oleks kättesaadav võimalikult suur hulk antud keeles tekste. Lisaks inglise keelele on veebis suurte andmekogumitega esindatud ka mandariini, vene, saksa ja jaapani keel ning veel mõned. Keelemudeleid saab seega edukalt nendes keeltes treenida ja hiljem loovad juturobotid just nendes keeltes tekste juurde, suurendades nende nähtavust ja tähtsust. Tekib omalaadne ennastvõimendav protsess ja need keeled, milles on mudelite koolitamiseks vähem saadaolevat materjali, tõrjutakse kõrvale. Üheks lahenduseks on luua avatud keelemudelid, mis haaraksid võimalikult paljusid keeli. Turu ülikooli juhitavas projektis püütakse ehitada soome keelel baseeruvat mudelit Finnish ChatGPT. Ei tasu unustada, et selliste keelemudelite loomine ja vajaliku riist- ning tarkvara hankimine ei ole odav lõbu. Veelgi enam vahendeid kulub aga nende käigushoidmiseks ja pidevaks arendamiseks. Nii on hinnatud, et OpenAI kulutab ChatGPT käigushoidmiseks vähemalt 700 000 dollarit päevas.11 Teine võimalus on suurendada keele digitaalset nähtavust veebis. Väikseim samm, mis praegu kohe tuleks astuda, on digiteerida ja teha veebis vabalt kasutatavaks kõik eesti keeles kirjutatud tekstid, ennekõike raamatud ja ajakirjad. Kuna juturobotid õpivad kasutamise käigus, siis on vajalik nendega eesti keeles suhtlemine ja kindlasti ka tagasiside andmine. Sellega muudame juturoboti osavamaks eesti keele valdajaks ja õpetame talle ka meile omaseid väärtusi ja norme. Igaüks meist saab olla õpetajaks globaalsele digiinfosüsteemile.
Kas keel loob kultuuri või kultuur keelt?
Keel kuulub kahtlemata kultuuri juurde. Organisatsioonikultuuri uurija E. H. Schein on kasutanud kolmetasandilist kultuurimudelit.12 Artefaktid ehk tehiskeskkonna moodustab kõik see, mida me kultuuris näeme, kuuleme ning tajume. Tegemist on selle kultuuri füüsiliste, käitumuslike ja verbaalsete ilmingutega, mille näiteks võib tuua arhitektuuri, keele, esemed, tehnika, kunstiteosed, riietuse, käitumise, käitumistavad, emotsioonide väljendamise, müüdid, lood, kangelased, rituaalid, tseremooniad, religiooni, sotsiaalse struktuuri, sümbolid, poliitika jne. Väärtused ja uskumused, mis moodustavad kultuuri teise tasandi, on aluseks käitumis- ja mõtteviiside õigustamisel ja käitumisviisi valikul. Tegemist on teadvustatud ja sõnastatud ideaalide ja normidega, millest inimesed lähtuvad. Väärtused pole vahetult vaadeldavad ega jälgitavad, need on seotud moraaliga ja väljendavad inimeste ettekujutust soovitavast. Sügavamad arusaamad on alateadlikud, enesestmõistetavad, sõnades väljendamata veendumused maailma ja inimese kohta. Need moodustavad väärtuste ja uskumuste aluse.
Selle käsitluse kohaselt moodustab keel osa kultuuri artefaktidest, olles küll tähtis, aga siiski ainult üks paljudest kultuuri osistest. Seega teine keele kadumise väide, nagu kaoks koos keelega tingimata ka kultuur, ei ole tõsi. Keele kadumisega ei kao teadmised maailma kohta, need ei sisaldu ju keeles endas. Teadmisi kannavad ikka inimesed ise, mitte keel. Keel moodustab osa teadmistest, aga ei ole nende aluseks. Maailm, kus inimesed elavad, koosneb ikkagi kultuurist, inimestest ja kogu keskkonnast. Kultuuri kadumise või muutumisega kaasneb küll teadmiste ja maailmatajumise viiside kadu, kuid keelevahetus üksinda ei pruugi veel kultuurile hävitavalt mõjuda, see võib osutuda määravaks osaks üldises kultuurivahetuses. Viimane Mani saarel mänksi keelt emakeelena kõnelnud inimene suri 1974. aastal ja 1990. aastatel kuulutas UNESCO selle keele hävinuks. Praeguseks on aga välja kujunenud märkimisväärne arv – kuni 1800 inimest – mänksi keele kasutajaid ja toimub selle keele taassünd. Tegemist on hea näitega sellest, et keelevahetus ei hävitanud mänksi kultuuri ja kui keele taastamist peetakse tähtsaks, siis on seda võimalik teha. Keel aitab paljudel juhtudel hoida alles kultuuri ja sellisel juhul on keele säilitamine ka selle kultuuri seisukohalt tähtis.
Enamik keelte kadumist käsitlevatest autoritest seob keele, kultuuri ja rahva identiteedi lahutamatult kokku. Kindlasti on keel, kultuur ja identiteet seotud, kuid keskkonniti eri määral. Kui keel oleks rahva identiteediga nabanööriga seotud, siis kuidas saaksid rahvad üldse keelt vahetada, aga see on ju toimunud kogu aeg ja toimub edasi. Enamikul juhtudest tähendab keele surm seda, et ajapikku on kasutusele võetud mõni teine keel. Probleemiks ei ole mitte keelevahetus, vaid selle põhjuseks olnud kultuurimuutused. Kultuuri muutumine põhjustab paratamatult eriomaste teadmiste kaotsimineku. Kuid on ka selge, et kultuurid muutuvadki pidevalt. Keelevahetus võib takistada kultuurile omase teabe edastamist vanematelt ja vanavanematelt lastele. Kui lapsed ei mõista enam hästi vanavanemate keelt, ei saa nad üle võtta ka selles keeles esitatavaid teadmisi. Keelevahetus aga toimubki sageli just lapseeas. Käsitledes keelte saatust jäetakse sageli inimesed ja nende kultuur tagaplaanile. Keel ei eksisteeri isoleeritult, vaid on alati seotud teiste keelte, allkeelte, murrete ja muuga. Me supleme kogu aeg eri keeltes, monolingvistiline keskkond on äärmine haruldus. Keelte vahelduv kasutamine on omane suuremale osale inimkonnast. See, millist keelt mõni rahvas või kogukond kasutab, sõltub hulgast teguritest.
Juturobotite kultuuriline kallutatus inglise keele ja kitsamalt USA suunas on ilmne probleem. Kuna juturoboti kasutamine on vajalik ja kasulik väga paljudes tegevusvaldkondades ning kui inglise või mõnes muus levinumas keeles vastab see täpsemalt, siis tekib inimestel surve kasutada just inglise keelt. Tegemist on veel ühe argumendiga suurkeelte kasutamise kasuks, mille tagajärjel võib väiksem keel kaotada koha suhtluses tehissüsteemidega. Kui juturobotid õpivad suhtlema ka väikekeeltes, võib tekkida kultuurilise omastamise probleem. Selle tulemusena kasutatakse küll väikekeeltes loodud kultuuritekste, kuid ilma vajaliku kultuurilise konteksti mõistmise ja austamiseta.
Juturobotite kiiduväärt mõjuna võib välja tuua selle, et nüüd on ka teistes keeltes võimalik luua tekste, mis tõlgitakse automaatselt inglise keelde ja mis saavad veebis ülemaailmselt kättesaadavaks. Iseasi, milline mõju on neil ingliskeelses tekstiookeanis.
Keele kadumisega kaob ka võimalus seda keelt teaduslikult uurida ja see on kindlasti tõsine teadmiste kadu. Jällegi ei pruugi kultuuris osalejad ise seda sellisel viisil tajuda. Küll aga teevad seda keeleteadlased. ChatGPT ja teised juturobotid aitavad ohustatud keeli säilitada. Teadlastel on nende abil võimalik koguda ja analüüsida andmeid ohustatud keelte kohta.
Kas keel on tehnika?
Tehnika on tavatähenduses midagi sellist, mida inimene teeb ja kasutab. Keele kasutamine inimese poolt on ilmne, selle tegemine aga küsitav. Loomulikult loob inimene keelt, kuid enamjaolt mitte teadlikult ja eesmärgistatult. Ametliku keelekorralduse võib siinkohal kõrvale jätta, kuna keel areneb suuresti sellest sõltumatult. Koos juturobotite ja tehisaru tulekuga on aga keele tehnilisus märksa arusaadavam. Võib-olla oleks hoopis kasulikum ja loovam käsitleda eesti keelt ja kultuuri tehnikana, mida tuleb võimalikult efektiivselt kasutada tänapäeva ja tuleviku ühiskondade lokaalsete ja globaalsete probleemide lahendamisel.
Keele ja kultuuri käsitlemine loodava tehnikana võimaldab ära hoida kultuuri võimalikku kasutamist natsionalismi, separatismi, rõhumise põhjendamiseks ja toetamiseks. Keel ja kultuur ei ole seotud rahvuste ja inimgruppide põhiolemuse ega ajaloosündmustega. Inimgrupid on pidevalt segunenud, vahetanud kultuure ja keeli.
Keele ja kultuuri kaudu luuakse tähendusi ja esitatakse väärtusi kogukondadele ja ühiskonnale. See on meie kõigi võimalus ja kohustus. Selles vallas pakuvad uued tehnoloogiad võimalusi, aga esitavad ka puremiseks parajaid pähkleid.
4 Reddit on veebileht meelelahutuse, uudiste ja sotsiaalse võrgustikuga. Sellele loovad sisu registreeritud kasutajad, kes teevad postitusi ning hääletavad nende postituste poolt või vastu.
Oleme kõik aasta lõpus nostalgitsenud ja lootusrikkalt uude aastasse kiiganud, andes seejuures pühalikke lubadusi ning sõlmides nii enda kui teistega kokkuleppeid käitumise, harjumuste või tegutsemisviiside parandamiseks. Kui endale või kaaslasele antud suusõnalisest lubadusest jäi vajaka, võis ennevanasti sõlmida ka lihtsakoelisi kirjalikke kokkuleppeid. Seevastu tänapäeval hoiavad meid õigel teel ja aitavad distsipliini säilitada vastutusäpid.
Tehnoloogiasektor on viimasel kümnendil turule toonud lugematu arvu kasutajasõbralikke ja mängulisi indiviidi distsiplineerijaid. Rakendusi, mis aitavad talletada tegevuse toimumist (nt pornosaidi külastamine), tulemusi visualiseerida (nt tarbitud kalorite arvu), kuvada infot aja ja kordade kohta (nt mitu korda nädalas sai kõnnitud 10 000 sammu). Nii tulebki rakenduse kasutajal üksnes uskuda, et taskus vibreeriv ja piiksuv vidin on just see, mis luhtunud käitumismuudatuse teekonnal õnnestumisest puudu jäi.
Kui lähtuda muudatust sooviva üksikisiku vaatenurgast, võib tehnoloogiaga toetatud distsipliini jagada kolmeks. Esimesse kuuluvad olukorrad, kus isik soovib oma käitumist muuta ja kasutab tehnoloogiat enese jälgimiseks, selleks et oma käitumise ja tegutsemise üle järele valvata. Inimene lubab endale, et muudab käitumist, kehtestab reeglid ja kaasab endale appi tehnoloogilise kaaslase, kusjuures teiste inimeste utsitamised ja manitsused on vähem tähtsad või ei puutu üldse asjasse. Siia kuuluvad näiteks fitness- vm liikumisharrastust toetavad rakendused, füüsilise ja vaimse heaolu eest hoolitsevad tehnoloogilised toed, aga ka aja planeerimise ja töö efektiivsuse mõõtmise digividinad.
Teise kategooriasse saab paigutada nn vastutava sõbra (ingl accountability buddy) kaasamist hõlmavad lahendused, kus soov muudatusteks lähtub isikust, kuid jälgimisse ja järjel püsimisse on kaasatud ka keegi teine. Esimese ja teise kategooria peamiseks erisuseks ongi see, kas eesmärkide täitmise eest võetakse vastutus enda peale või kaasatakse veel keegi. Vastutavaid sõpru saab kasutada näiteks mõne finantseesmärgi täitmiseks, töö tootlikkuse suurendamiseks või mõnest pahest (nutitelefoni- või tubakasõltuvus) vabanemiseks.
„Kvantifitseeritud mina“ viitab nii tehnoloogia abil enesejälgimise kultuurilisele fenomenile kui ka enesejälgimise tööriistade kasutajatele ja tegijatele.
Kolmandasse kategooriasse saab paigutada olukorrad, kus piirangute seadmise või teatud eesmärkide saavutamise signaal tuleb kelleltki teiselt kui isikult, kelle käitumise puhul nähakse vajadust mingit laadi kontrollimehhanismide kehtestamiseks. Näiteks võib siinkohal tuua kriminaalhooldusele allutamise, mille käigus valvatakse kriminaalhooldusaluse käitumist ja talle kohtu või prokuröri pandud kohustuste täitmist ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest.1 Olgugi et kriminaalhooldus ja vana-aastaõhtu lubadus on täiesti erinevad nähtused, on mõlema keskmes distsipliin ja erisus tuleneb distsipliini rakendamise vajaduse põhjustest.
Kvantifitseeritud mina ehk Ise mängin politseid
Tehnoloogilised enesejälgimist võimaldavad rakendused ja digividinad on tavakasutajate seas populaarsust kogunud juba 2000ndate algusest saadik. Vahet pole, kas loetakse samme, kaloreid, uneminuteid, jälgitakse raseduse kulgu või tujude muutumist, arvutatakse autos viibitud minuteid või arvutiekraani taga istumist – kõigi selliste rakenduste peamine eesmärk on koguda andmeid inimkäitumise ja harjumuste kohta, mida me tavaolukorras nii hõlpsalt kvantifitseerida ei suuda. Enamgi veel, kõik oma käitumisest ja harjumusest pealtnäha objektiivseid, neutraalseid ning „puhtaid“ andmeid omavad inimesed peaksid püüdlema pideva enesetäiustamise poole.2 On ju meie neoliberaalsesse ühiskonnakorraldusse juba eos sisse kirjutatud ootus, et igaüks vastutagu ise oma hea tervise, füüsilise vormisoleku ja töövõime eest.
Samal ajal on empiirilised uuringud3 näidanud, et tehnoloogia toel enesejälgimine on küll tõhus, kuid üsna rõõmutu tegevus.4 Lisaks nähtub uuringutest, et hoolimata rikkalikest tehnoloogilistest kogemustest napib inimestel endiselt „andmetaju“ ehk teadmisi ja oskusi, kuidas saadud andmeid mõtestada ja mõista, püsivast käitumise muutmisest rääkimata.5 Tagamaks paremat distsipliini on vaja midagi enamat kui mänguliste võtetega kasutajat motiveerida püüdvat ja tegutsema nügivat tehnoloogilist vidinat.
Vastutuspartnerid ja vastutusäpid
Kui iseendale politsei mängimisest väheks jääb, võimaldab nutikas ökosüsteem inimesel palgata nn vastutuspartner. Näiteks saab rakenduses GoalsWon6 endale palgata „professionaalse vastutuspartneri“, kes kontrollib tegemisi, annab juhiseid ja innustust õigel teel jätkamiseks. Iseenesest pole ju vastutusvõrgustiku laiendamises midagi nöökimisväärset, kui jätta arvestamata tõik, et oma eraelu ja sellega kaasnevaid muresid jagatakse suvaliste inimestega.
Muidugi võib õigel rajal püsimiseks vastutuspartneriks võtta ka mõne lähedase, kes aitaks rakenduse kaasabil jagu saada mis tahes pahest – alkoholi-, ühismeedia-, tubaka-, porno- või nutitelefoni sõltuvusest vabanemiseks on loodud omajagu rakendusi. Muidugi ei aita rakenduse kasutamine iseenesest kuidagi eesmärgiks võetud käitumist saavutada või harjumusest vabaneda. Ei suuda ka algoritmid ja tehisaru aidata neid, kel endal motivatsiooni ja sihikindlust napib.
Ometi võib teatud olukordades tehnoloogiast mingil määral kasu olla küll. Näiteks pornosõltuvuse käes vaevelnud tõsielu-telestaar Josh Duggar leidis viisi, kuidas edukalt takistada jälgimisrakendusel oma libastumistest ette kandmast vastutuspartneriks valitud abikaasale.7
Jubejälgimine tahtevastase distsipliini osana
Ajakirjas Wired on paaril aastal ilmunud mitu lugu nn häbivara (ingl shameware) kasutamisest inimeste käitumise mõjutamiseks.8 Siinkohal oleme jõudnud üpris kaugele omaalgatuslikult ette võetud harjumuste muutmisest ning teistega jagatult individuaalsete või kollektiivsete eesmärkide poole püüdlemisest. Häbivara näiteks võib tuua nutirakenduse Covenant Eyes, mis isegi eemaldati ajutiselt Google Play veebipoe rakenduste hulgast, sest see rikkus Google’i rakendustele seatud tingimusi. Turundajad on Covenant Eyesile ja teistele sellesarnastele nutirakendustele, näiteks Accountable2You, omistanud muu hulgas „kristiliku pornovastase rakenduse“ tiitli,9 mille kaudu saavad hädas olijad tehnoloogilist tuge pornosõltuvusest vabanemiseks. Küll aga kipub – võib-olla tuleks siia lisada „nagu ikka“ – mõnele vajalik tehnoloogiline abi leidma tee kombluspolitsei kasutusse. Kirikul, eriti Ameerika Ühendriikide värvilises ja mitmekesises usuelus, on oma koguduse karjatamisel täita tähtis roll, mis võibki pühakirjast tõukuvalt viia digitaalse kombluspolitseini. Kuna Covenant Eyesi rakendus tegi muu veebiliikluse jälgimise kõrval kasutaja seadmest kuvatõmmiseid ja edastas need koguduse juhist vastutuspartnerile, hakkasid kristliku õpetusega vastuollu sattunud koguduse liikmed saama kohe ka häbistavaid, süüdistavaid ja jälgimist meelde tuletavaid e-kirju.
Kui sõnalisest märguandest ei piisa, saab vajaduse korral käiku lasta ka veebiliikluse jälgimise ja kuvatõmmised. Ühtlasi pole kombluspolitseist teab mis pikk tee õiguskaitseorganiteni, sest jubejälgimine ja valvamine on mõlema ampluaas, isegi kui põhjenduslik taust ja kohaldatavad reeglid erinevad. Juba on ka teada juhtumeid häbivara rakendamisest tingimisi vabastatute ja nende pereliikmete veebikäitumise jälgimisest.10
Seda laadi andmeühiskonna ilmingud on paratamatult probleem, sest olukorra küsitavus ja tekkiv inimese põhiõiguste riive torkavad teravalt silma. See aga ei tähenda, et vabast tahtest tõukuv tehnoloogia kasutamine enesedistsiplineerimiseks riiveta oleks: suve lõpus tuli andmekaitsel vapralt silma peal hoidev Euroopa digiõiguste keskus NOYB(not your business ehk „pole sinu asi“) lagedale tõdemusega, et Euroopa Liidus kehtivaid isikuandmekaitse reegleid rikkuva andmete edastamiseta oleksid näiteks FitBiti nutiseadmed kasutu kola.11
Kas olete märganud, et müra on ümbritsevas keskkonnas järjest rohkem? Kui elasite varem maal ja kolisite linna, siis puutute rohkem kokku autode, rongide, lehepuhurite, naabrite tekitatud jm keskkonnamüraga. Kui aga olete elanud linnas, siis on tõenäoliselt liikluskoormus teie kodutänaval viimaste aastakümnete jooksul kasvanud. Autoliiklus ongi Euroopas, sh Eestis, kõige suurem keskkonnamüra allikas.
On kõigile teada, et müra häirib inimesi. Kas üha suureneval liiklusmüral on ka otseselt tervist kahjustav toime? Uuringuid müra tervisemõjude kohta on maailmas tehtud veel vähe, kuid nende arv kasvab kiiresti. Peamiselt uuritakse liiklusmüra mõju eurooplaste tervisele. See on nii seepärast, et Euroopa Komisjon on kehtestanud müra direktiivi,1 mille kohaselt tuleb suuremates linnades ja suurte maanteede ääres koostada müra kaardid. Müra kaardid koostatakse ühtse metoodika järgi iga viie aasta järel autoliikluse, rongiliikluse, lennuliikluse ja tööstusmüra kohata. Müra kaardil on igas linna punktis modelleeritud vastava müraliigi aasta keskmine müratase. Igaüks, kes elab Tartus või Tallinnas, saab nendelt kaartidelt oma elukoha mürataset vaadata. Esimene müra kaardistamine Eestis teostati 2012. aasta, järgmine 2015. aasta ja viimane 2019. aasta kohta.2 Teadlased saavad neid andmeid kasutada seoste kindlaks tegemiseks müra ja tervisenäitajate vahel.
Mürakaartidelt selgub, et autoteedel on müratase umbes 60–70 dB ja see väheneb teest kaugenedes. Kuna autoteid on linnades palju ja suured majad paiknevad sõiduteele küllalt lähedal, leidis 2015. aasta kohta tehtud müra kaardistamise aruanne, et müratsoonis üle 50 dB elas 84% tallinlastest ja 70% tartlastest. 2019. aasta hindamise järgi olid vastavad arvud 47% ja 37%. Tulemuste põhjal ei saa siiski väita, et autoliikluse müra oleks Eesti suuremates linnades vähenenud, sest 2019. aasta hindamine tehti teistsuguse (täpsema) metoodikaga kui eelmised. Rongiliiklusest tuleneva liiga kõrge müratasemega puutub Eestis kokku 1–3%, lennukiliiklusest tingituga alla 1% elanikest.
Müra ja tervis
Maailma Terviseorganisatsiooni (MTO) soovituste kohaselt ei tohiks autoliikluse aasta keskmine müratase olla inimese elukohas üle 53 dB, sest see on juba terviseohtlik.3 MTO tegi sellise järelduse tuginedes ülevaateuuringutele, mille põhjal koostati Euroopa regiooni keskkonnamüra juhised. MTO vaatas läbi kõik keskkonnamüra kohta tehtud uuringud, mis olid avaldatud aastaks 2015 ja teostas nende tõenduspõhisuse hindamise. Need näitasid, et teaduskirjanduses on küllalt tõendeid selle kohta, et autoliiklusest tulenev müra on üks riskitegureid, mis põhjustab südame isheemiatõbe. Uuringute põhjal on leitud seoseid ka teiste haigustega, nt insult, kõrgvererõhktõbi, rasvumine, diabeet, depressioon ja ärevushäired. Kõrge müratasemega keskkonnas on täheldatud rohkem enneaegseid sünde ja väiksemat sünnikaalu.Siiski peab mainima, et MTO hinnangul ei oldud 2015. aastaks veel tehtud piisavalt uuringuid teiste haiguste kohta peale südame isheemiatõve.
Linnades on põhiliseks müra- ja õhusaasteallikaks autod ning nende ümbersuunamine ja arvu vähendamine võib linlaste tervist parandada.
Lähtudes MTO järeldusest, et autoliikluse müra suurendab südame isheemiatõve riski, ja aasta 2015 müra kaardistamise andmetest, viisime Tallinnas ja Tartus läbi liiklusmüra tervisemõjude hindamise.4 Hindamine näitas, et Tallinnas on aastas ligikaudu 130 ja Tartus 25 uut südame isheemiatõve juhtu, mis oleksid olnud ärahoitavad juhul, kui autoliikluse müratase oleks inimese elukohas olnud alla 50 dB. See moodustab mõlemas linnas ligikaudu 6% kõikidest südame isheemiatõve juhtudest. Südame isheemiatõbi võib väljenduda infarktina ja lõppeda surmaga. Meie hindamine näitas, et kui autoliikluse müra jääks alla 50 dB, siis oleks infarktisurmasid aastas Tallinnas vähem 25 ja Tartus nelja võrra. Autoliikluse müra mõju tõestatuse insuldi tekkele hindas MTO keskmiseks. Kui ka insult lugeda müra tekitatud tervisemõjuks, siis lisandub autoliikluse müra tõttu üle 50 dB Tallinnas 140 ja Tartus 25 insuldi juhtu aastas. Kokku põhjustab autoliikluse müra Tallinnas 270 ja Tartus 50 kardiovaskulaarset haigestumist aastas. See aga ei pruugi olla kogu haiguskoormus, mis müra tõttu tekib. Viimastel aastatel on teadlased palju uurinud autoliikluse müra ja diabeedi seoseid ja see seos on enamikus uuringutes leidnud kinnitust. Seega võib siis lisada ka diabeeti haigestumise, mida me selles uuringus ei hinnanud.
Arvatakse, et müra saab mõjutada haigestumist peamiselt stressi ja/või une häirimise kaudu. Müra mõjul vallanduvad stressihormoonid, nt adrenaliin ja kortisool. See kutsub esile veresoontes ja ainevahetuses muutusi ning kui müraga ollakse kokkupuutes pidevalt aastaid järjest, siis võib see viia krooniliste haiguste kujunemiseni.
Stressihormoonid võivad vallanduda nii, et me saame sellest aru – oleme vihased ja häiritud ning siin mõjutavad müra olemus, keskkond ja kuulaja ise. Näiteks kontserdikülastaja on kokkupuutes väga kõrge müratasemega (100 dB), kuid ta ei pea seda häirivaks, vaid vastupidi, on ostnud kalli pileti, et seda kuulata. Samal ajal inimene, kes elab kontserdipaigast kilomeeter eemal ja püüab samal ajal lugeda või uinuda, on häiritud. Ta peab palju vaiksemat helitaset müraks ja tal vallanduvad stressihormoonid. Samamoodi on ka liiklusmüraga – kui inimene peab seda häirivaks, siis on terviserisk suurem. Uuringutest ilmneb ka see, et me ei pruugi alati mürast tekkinud stressi teadvustada. Liiklusmüra puhul on täheldatud stressireaktsiooni tekkimist magamise ajal, ilma et inimene üles ärkaks või seda hommikul mäletaks.
On tehtud uuringuid, kus noortele tervetele vabatahtlikele on lastud öösel magamise ajal eelnevalt lindistatud autoliikluse müra ja mõõdetud nende tervisenäitajaid öö jooksul või kohe hommikul. Sellistest uuringutest on selgunud, et müra keskkonnas magades on keskmiselt lühem sügava une staadium ja esineb rohkem ärkamiseelseid seisundeid. Samuti on hommikul pärast mürarikast ööd veres rohkem stressihormoone ja glükoosi. Kiired muutused ilmnevad ka veresoonte töös – veresooned on ahenenud ja jäigemad.
Stressihormoonide vallandumist magamise ajal on täheldatud juba alates müratasemest 33 dB, mis on väga vaikne heli, võrreldav külmkapi tekitatava müraga. Liiklusmüra on katkendliku iseloomuga ja seetõttu põhjustab stressi rohkem kui näiteks pidevalt surisev külmkapp. Möödasõitev raskeveok võib magamise ajal põhjustada stressihormoonide vallandumist ilma inimese teadmata. Mida rohkem selliseid sündmusi öö jooksul, seda halvem on une kvaliteet ning seda suurem on tõenäosus, et kujuneb välja mingi krooniline haigus.
Eri põhjustel on mõni müra suhtes tundlikum. Sellised inimesed on näiteks lapsed, vanurid, kroonilise haigusega inimesed, aga ka need, kellel on vahetustega töö. Päeval on liiklusmüratase palju suurem kui öösel. Kui inimene peab töö tõttu magama päeval, siis liiklusmüra häirib tema und rohkem. On tähele pandud, et osa inimesi on juba sünnipäraselt suurema müratundlikkusega kui teised. Neid häirib müra rohkem kui teisi ja teaduslikult on kindlaks tehtud, et müratundlikel on ka suurem risk haigestuda mürast põhjustatud haigustesse.
Mis müra vastu aitab?
Müra on Euroopa ja maailma tulevikuteema. Müra peetakse üheks tähtsamaks tervist mõjutavaks keskkonnateguriks õhusaastuse järel.
Euroopa linnad on asunud selle probleemi lahendamiseks välja töötama tegevuskavasid. 2030. aastaks on ELi eesmärk vähendada mürast krooniliselt häiritud inimeste arvu 30% võrra.
Linnades ongi põhiline müra- ja õhusaasteallikas just autod ning nende ümbersuunamine ja arvu vähendamine võib linlaste tervist parandada. Kuna linnaplaneering on enamasti autokeskne ja elumajad asuvad suurte autoteede lähedal, siis pole see lihtne töö.
Siiski tuleb väljakujunenud autostumist vähendada. Mida vähem autosid, seda vähem müra ja õhusaastust. Appi tuleb rattaliikluse ja ühistranspordi edendamine. Igas elamupiirkonnas võiksid olla rohelised puhkealad, mis parandaksid liikumisharjumusi, vähendaksid stressi, õhusaastust ja müra. Mürataset viib madalamale ka vaiksemate elektriautode kasutuselevõtt ja autode piirkiiruse alandamine.
Üks asi, mida ise saab teha, on tervise tugevdamine tervisliku eluviisiga. On kindlaks tehtud, et jooksmise või jalgrattaga sõitmise tervisekasu kaalub üles sellest tulenevad riskid isegi siis, kui see toimub saastunud õhus ja keset müra. Tervislik on minna tööle jalgsi, jalgrattaga või ühissõidukiga.
Müra vastu saab paigaldada helikindlamad aknad. Soojustamine suurendab hoonete helikindlust, aitab nii õhusaastuse kui ka müra vastu.
Järgmine kord, kui tunnete end mööduvatest autodest häirituna, teadke, et see on üks praegusaja probleemidest, millega tuleb järjepidevalt tegeleda. Loodetavasti saame sellega kõik koos hakkama ja kogeme juba varsti enda ümber vaiksemat ja rohelisemat linnaruumi.
Triin Veber on Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi keskkonnatervishoiu spetsialist.
Üks Euroopa alusmüüte räägib jumal Zeusist, kes end valgeks sõnniks muutes röövis Europe, Siidoni kuninga Agenori kauni tütre ja heitis temaga ühte. Kas Europe ise oli nõus Zeusi omaks saama või oli see vägivaldne akt, sellest on erinevaid tõlgendusi ja sageli just maalikunstis (Tizian, Veronese, Rubens jt) on seda kujutatud pigem vägistamisena. Kuid selge on see, et kogu Euroopa ajaloo jooksul on ikka olnud põhjust tema pärast muret tunda, sedakorda käimasolevate sõdade puhul, kus Euroopa riikide hoiakutes valitseb segadus ja võib näida, et keegi on röövinud Euroopalt selge mõistuse. Tõsi, Brüsseli ametlik hoiak Ukraina suhtes on toetav, Ukrainale antakse sõjalist ja majanduslikku abi, kehtestatud on hulgaliselt sanktsioone Venemaa vastu, kuid kõnelda Euroopa Liidu ühtsusest ja ennastsalgavast panustamisest Ukraina toetuseks on ilmselgelt liiast.
Selgust pole ei Euroopa ega muu maailma poliitikute peades ka Hamasi ja Iisraeli konflikti küsimuses, nagu näitas ÜRO hääletus Gaza resolutsiooni üle, mis kutsub konflikti osalisi üles sõlmima viivitamatult humanitaarrahu. Iisraeli suursaadiku Gilad Erdani sõnul osutab reolutsioon, et ÜRO pühendub sellega vaid edasise julmuse tagamisele ega anna Iisraelile õigust end kaitsta.1 Resolutsiooni toetas 120 ja vastu oli 14 riiki, 45 jäi erapooletuks. Teiste hulgas toetas resolutsiooni 7 Euroopa Liidu riiki: Belgia, Hispaania, Iirimaa, Luksemburg, Portugal, Prantsusmaa ja Sloveenia.
Käimasolevate sõdade taustal ilmneb, et pehmetele väärtustele orienteeritud Euroopa pole enam võimeline tegema põhimõttelisi otsuseid. Üks põhjus, miks Euroopa on valmis toetama pigem palestiinlasi ja kiiret rahu poolte vahel, on küllap ka Euroopa liidrite kartus, et Iisraeli poolele asudes vallandataks sellega kontrollimatu tänavarahutuste laviin Euroopa islamiusulises elanikkonnas, kelle meelsuse ja hoiakutega peavad Euroopa poliitikud paraku arvestama. Ka tooks pikalt veniv konflikt kaasa uue põgenikelaine.
Joe Biden: „Kui me ei peata Putini võimuiha Ukrainas, ei piirdu ta ainult Ukrainaga.“
Sama oluline argument on seegi, et Gaza kriisi venimine tõmbab USA tähelepanu endale ega lase keskenduda Ukrainale. Euroopa Liidu julgeolekuküsimuste kõrge esindaja Josep Borell märkis mõni aeg tagasi, et kui Ameerika abi Ukrainale peaks katkema, ei suuda Euroopa seda lünka üksi täita.2 Borell viitas küll segadustele USA Kongressis, mis nüüdseks on päädinud Mike Johnsoni valimisega esindajatekoja esimeheks, kuid mõte jääb samaks. Et olukorda muuta, peaksid Euroopa riigid relvade ja laskemoona tootmist otsustavalt suurendama ning kõik vabad vahendid suunama Ukrainasse. Aga isegi kui nad seda praegu otsustavad ja asuvad pühendunult tegutsema, jõuavad nad arvestatava tulemuseni alles aastate pärast.
Kuhu jäävad Taurused?
Kuid asi ei ole ainult 155-millimeetristes mürskudes, mille laovarud on otsakorral ja mida Euroopa vaatamata võetud kohustusele ei jõua piisavalt juurde toota. Kõheldakse ju sellegi eraldamises, mis juba olemas on. Nii pole Saksamaa siiani suutnud otsustada Taurus rakettide andmist Ukrainale. Saksa kantsler Olaf Scholz on tõlgendanud seda kui sõja eskaleerimist ja Saksamaa muutumist sõjas osaliseks. Need raketid võimaldavad oma tehniliste omaduste tõttu rünnata edukalt ka Kertši silda. Nagu märgib Oslo ülikooli raketiekspert Fabian Rene Hoffmann, kasutavad Ukrainal juba olemas olevad raketisüsteemid Storm Shadow ja SCALP mitmeastmelist BROACH lõhkepead, millega löögi ja lõhkepea detonatsiooni vaheline viivitus määratakse käsitsi. See muudab keerukate objektide, sh sildade, õige sihtimise komplitseerituks, kuna lõhkepea peab enne tegelikku eesmärki – kogu konstruktsiooni hoidvat betoonsammast – esmalt läbima suhteliselt õhukese teepõhja. Selle probleemi lahendab eksperdi sõnul Tauruse Mephisto lõhkepea, mis on varustatud tühimikku tuvastava ja kihte loendava sütikuga ning võib tõhusamalt õhkida mitmekihilisi objekte.3
Kuigi teatud osa Euroopa liidritest mõistab väga hästi, et Euroopa tahtetus panustada otsustavalt Ukraina konflikti lahendamisse on lühinägelik, on nad paraku kinni neis poliitilistes ahelates, mis hoiavad neid võimul. Sageli on see poliitika peitnud end patsifismi maski taha, vastustades sõjalist abistamist üleüldse. Nii võib suure purustusjõuga rakettide eraldamata jätmine näida küll õilis, kuid tegelikkuses toob niisugune „sõjavastasus“ kaasa sõja venimise ja veelgi suurema inimohvrite hulga. Samuti pole raske näha selle sõjavastasuse taga Vene mõjutustegevust, mis kogu aeg kõneleb punastest joontest, mille ületamisele ähvardab Venemaa kasutada tuumarelva või muul hirmsal viisil reageerida.
Oma neutraliteedile tuginedes on relvastuse tarnimisest Ukrainale sootuks loobunud Austria, mille tagant, nii nagu ka Ungaris ja Slovakkias, ilmutavad end hoopis tihedad majandussidemed ja poliitikute soojad suhted Venemaa liidri Vladimir Putiniga. Siin ei saa mööda minna kuulujuttudest, et tegelikult on Putin juba surnud, ent isegi kui ta füüsiliselt seda pole, peaks ta Euroopa jaoks ikkagi olema poliitiline laip, kelle kätt ei sobi suruda, nagu tegi seda hiljuti Ungari president Viktor Orbán Pekingis kohtumisel Putiniga.4
Septembris põhjustas tõsise poliitilise lainetuse Euroopa Komisjoni Austria esindaja Martin Selmayri tõdemus, et 55% Austria gaasist tuleb jätkuvalt Venemaalt. „See üllatab mind, sest Venemaale saadetakse iga päev koos gaasiarvega vereraha,“ ütles Selmayr ühel Viini kunstimessi arutelul, kaitstes sellega Euroopa Komisjoni presidenti ja Ukraina innukat toetajat Ursula von der Leyenit, keda üks kohalviibija süüdistas sõja õhutamises ja veristes kätes. Selmayri mõistsid raevukalt hukka nii võimul olev Austria Rahvapartei (ÖVP) kui ka populaarsusküsitlusi juhtiv Austria Vabaduspartei (FPÖ). Selmayri ei süüdistatud seejuures tõe väänamises, vaid tema ütlemiste ebakohasuses Euroopa Komisjoni esindajana.5
Sõja venimine Ukrainas on viinud sõjaliste konfliktide lahvatamiseni teistes piirkondades. Soodsat olukorda kasutas ära Aserbaidžaan, et lahendada enda kasuks territoriaalne vaidlus Mägi-Karabahhis. Arvatavalt Venemaa ja Iraani mahitusel alustas Hamas sõda Iisraeli vastu ning pole välistatud, et konflikti lülituvad ka Hezbollah ja Iraan ise. Samuti pingestavad julgeolekuolukorda sõda Süürias, millega on seotud nii Venemaa, USA, Türgi kui ka Iraan, Türgi kasvav läänevastasus ning Hiina ja Taiwani keerulised suhted. Olukorra pingestumine Vaikse ookeani regioonis vastab kindlasti ka Venemaa huvidele, kuna see tõmbaks USA tähelepanu veelgi enam Ukrainast eemale ja annaks Venemaale vabad käed nii Ukrainas kui ka mujal Euroopas. Nii võib Venemaa liidri hiljutise visiidi taga Hiina näha taotlust panna Hiina Venemaa kasuks tegutsema ja positsioneeruma selgelt Venemaa poolele.
Ebakindluse veerel
Oktoobris aktiviseeris Venemaa järsult oma ründetegevust mitmes rindelõigus Luhanski ja Donetski oblastis, seejuures enneolematute jõududega Avdijivka suunal, korraldades Ukraina hästi kaitstud positsioonide vastu suurte kaotustega lauprünnakuid. Venemaa on saavutanud seal ka edu ja sundinud Ukrainat paiskama sinna oma reserve. Samal ajal Ukrainale olulisemas rindelõigus Lõuna-Ukrainas Tokmaki, Melitopoli ja Berdjanski suunal suuri muutusi ei ole, kuna läbimurdeks seal Ukrainal enam jõudu ei jätku. Teatud edu on Ukrainal sillapeade loomisega Dnepri vasakkaldal ja kaugete sihtmärkide – lennuväljade, ladude, juhtimiskeskuste, tagalaüksuste ründamisel, kuid kokkuvõttes võib hinnata, et olukord on jõudnud patiseisu ja väga suuri muutusi rindel lähimal ajal ei toimu. See eeldab relvastuse uue ründevaru loomist ja elavjõu uute reservide kaasamist.
Ukrainale on andnud lootust ja energiat ATACMS-kobarrakettide ilmumine sõjateatrisse, mis on võimaldanud Ukrainal vaenlase sõjatehnikat ja elavjõudu efektiivselt hävitada ja sundinud neid oma ladusid ja juhtimiskeskusi rindest kaugemale viima. Samal ajal pole selgust, kui kauaks jätkub juba üle antud rakettidest ja kas USA on valmis neid Ukrainale veel eraldama. Ka ei sobi olemasolevad kobarraketid suuremate objektide ründamiseks, milleks oleks vaja ühe lõhkepeaga võimsamaid rakette.
Oktoobri alguse seisuga oli USA kaitseministeeriumil olemas heakskiit veel 5,4 miljardi dollari ulatuses Ukrainale sõjalise abi osutamiseks, millest ei piisa kuigi kauaks. Edasine abi sõltub ennekõike sellest, kas Bideni administratsioon suudab Kongressis läbi suruda järgmise aasta eelarve, mis sisaldab kokku ligi 106 miljardi dollarit sõjalist abi Ukrainale, Iisraelile ja Taiwanile. USA esindajatekoja uueks spiikriks valitud Mike Johnson on juba teatanud, et peab vajalikuks Ukraina toetamise jätkamist, kuid selle üle tuleb tema sõnul tagada suurem kontroll. Ka ei poolda Johnson Ukraina ja Iisraeli abi sidumist ühte paketti.
Kokku võttes võib tõdeda, Ukraina vasturünnak pole oodatud edu toonud. Selle põhjuseks on ühelt poolt lääne ebapiisav relvaabi, Ukraina poole ülehinnatud võimekus ja Venemaa suur ülekaal nii elavjõus kui ka sõjatehnikas. Oma osa on etendanud küllap ka Ukraina strateegilised vead, kuid teiselt poolt ei osatud ju oodata, et Venemaa sõdib just sellisel viisil – inimelusid ja sõjatehnikat säästmata ja on võimeline toimimas hoidma nii suurt väekontingenti. Venemaal on rinnetel üle 400 000 mehe ja iga kuu suudab Venemaa juurde värvata 25 000 sõdurit, milles Ukraina jääb oluliselt alla.
Oodati, et Venemaal areneb välja sõjavastane liikumine ja tekivad raskused uute sõdurite värbamisel, kuid kõik on toimunud just vastupidi. Igasugune sõjavastane meelsus Venemaal on maha surutud ja värbamine edeneb jõudsalt. Üleüldine vaesus ja kõrge lepingutasu toob kahuriliha kogu aeg juurde ega takista seda protsessi ka surnukehi täis tuubitud külmkambrid, värskete haudadega üle ujutatud surnuaiad ja laibakottide puudus.
Aga Ukraina ise?
Ukraina kaitsevõime on püsinud ennekõike tänu USA abile, kuid siiani pole Ukraina suutnud üles ehitada oma kaitsetööstust, erinevalt Venemaast, kes on oma majanduse selleks ümber orienteerinud. Tõsi, Ukraina on demokraatlik riik ega saa asju lahendada diktaadi korras nagu Venemaa, kuid riik saab selleks rakendada soodustavaid meetmeid, mis aktiveerivad erasektorit sõjatööstusse panustama. Selles pole Ukraina olnud kuigi efektiivne.
Ebakindlust sisendab ka Ukraina enda sisepoliitiline olukord. Õhus on küsimus, kas korraldada tuleval aastal presidendivalimised või jätta need sõjaolukorra tõttu ära. Pole raske arvata, et ühes sellega kerkivad üles ka kõik muud Ukrainale valusad teemad. Lisaks nappivale sõjatööstuse võimekusele kimbutab Ukrainat korruptsioon, mis kõigutab doonorriikide usaldust Ukraina vastu ja kahandab soovi Ukrainat aidata.
Lisaks eelnevale pole kuigi efektiivne ka Ukraina mobilisatsioonisüsteem, mis ei suuda tagada relvajõudude vajadusi. Järjekorrad sõjakomissariaatide uste tagant on ammu kadunud ja kogu süsteem vajab nüüd juba tõhusaid sunnimeetmeid. Olgugi et Ukraina sõjakomissariaatide juhtkond on välja vahetatud, toimib korruptsioon sealgi edasi, võimaldades end sõjaväeteenistusest vabaks osta või keelust hoolimata Ukrainast lahkuda.
Praeguseks on põhjust kõnelda ka olukorrast, kus heroismi oreool Ukraina kohal on tuhmumas ja asendunud sõja halli argipäevaga. See tähendab, et rohkem tuleb nüüdses olukorras pöörata tähelepanu välispoliitikale ja mõjutustegevusele lääneriikides, et meelestada neid tegema enda jaoks positiivseid otsuseid. Selles mõttes on head vilja kandnud Zelenskõi nn rahuvalemiga seotud kõnelused, mille mõte aga ei pruugi jõuda lääneriikide tavaliste valijateni. Selleks tuleks keskenduda mõjutustegevusele riikide sees, milles Ukraina jääb Venemaale suuresti alla.
On kõneldud ka sellest, et Ukraina relvajõudude ülemjuhatajal ei ole piisavalt volitusi, et sõjategevust iseisesvalt planeerida, mille tõttu langetakse olulisi otsuseid poliitilistel põhjustel, kuna relvajõudude ja julgeolekunõukogu kõrgeim juht ka sõja tingimustes on president. See seletab ilmselt, miks nii palju tähelepanu on pühendatud sõjategevusele Donetski oblastis ja kulutatakse sinna suur osa reservidest, mis on tähtis propagandistlikus mõttes, kuigi läbimurre sõja käigus võinuks pigem toimuda lõunarindel.
Uus julgeolekuarhitektuur ja Ameerika argumendid
Ukraina sõja tulemus määrab paratamatult ära ka Euroopa ja muu maailma julgeoleku arhitektuuri. Seejuures on Euroopa julgeoleku tagamine Ukraina abil parem alternatiiv kui milleski kokkuleppimine Venemaaga, mis tähendaks lahenduste projitseerimist tulevikku. Nagu nähtub, pole see Euroopas nii üheselt selge, ikka ja jälle kõneldakse kiirest vaherahust, mis lähtub nn väljakujunenud reaalsusest.
Erinevalt Euroopast, jätkub USA-l siiski veel otsusekindlust Venemaa agressioonile vastu seista ja üles ehitada julgeoleku arhitektuur, millel on ka eeldus püsima jääda. 19. oktoobril Valge Maja ovaalsaalis peetud kõnes määratles president Joe Biden ühelt poolt Ameerika enda julgeolekuhuvid käimasolevate konfliktide taustal, kuid teiselt poolt ka Ukraina koha uues julgeolekuarhitektuuris. Ja see koht on Ameerika ja teiste demokraatlike riikide kõrval. See tähendab, et Ukrainat ei anta ära Venemaale.
„Ma tean, et need konfliktid võivad tunduda kaugel ja on loomulik küsida: miks see Ameerika jaoks oluline on? Nii et lubage mul jagada teiega, miks Iisraeli ja Ukraina edu tagamine on Ameerika riikliku julgeoleku jaoks eluliselt tähtis. Teate, ajalugu on meile õpetanud, et kui terroriste ei panda nende tegude eest maksma, kui diktaatorid ei maksa oma agressiooni eest, põhjustavad nad veelgi rohkem kaost ja surma ja rohkem hävingut. Nad jätkavad. Ja kulud ja ohud Ameerikale ja maailmale aina kasvavad. Nii et kui me ei peata Putini võimuiha Ukrainas, ei piirdu ta ainult Ukrainaga.“6
Muu hulgas määratleb Bideni kõne Ameerika huvina ka Poola ja Balti riikide kaitsmise. Nagu Biden ütles, on Putin juba ähvardanud Poolat ja Venemaa endine president nimetanud Eestit, Lätit ja Leedut Venemaa Balti provintsideks. „Need kõik on NATO liitlased. NATO on 75 aastat hoidnud Euroopas rahu. Ja see on olnud Ameerika julgeoleku nurgakivi. Ja kui Putin ründab NATO liitlast, kaitseme me iga tolli NATOst, mida leping nõuab,“ märkis Biden.
Ukraina asetamine Euroopa julgeoleku vundamenti toob vastavalt kaasa ka vajaduse Ukraina abistamisse rohkem panustada. On palju räägitud, et USA võimuses on anda Ukrainale sõjalist abi just sellisel määral, et see muudab otsustavalt sõja käiku. Ilmselt näeme juba lähimal ajal, kas see uus vundament ka relvaabiga tagatakse. Muul juhul püsib sõjategevus kas patiseisus või võtab Venemaa initsiatiivi uuesti üle, mis tähendab, et tuleb otsida muid lahendusi nii Ukrainale kui kogu maailmale. Need pole ilmselgelt kuigi head. Need tähendavad praeguse sõja edasilükkamist tulevikku.
1 George Wright, Antoinette Radford, Israel angrily dismisses UN truce resolution on Gaza. – BBC 27. X 2023. https://www.bbc.com/news/world-middle-east-67245797
2 Sam Meredith, European leaders say they can’t fully replace U.S. support to Ukraine as funding fears grow. – CNBC 5. X 2023. https://www.cnbc.com/2023/10/05/russia-war-eu-says-europe-cannot-replace-us-support-to-ukraine.html
3 Caleb Larson, Why Germany is rattled about sending its Taurus missile to Ukraine. – Politico 12. X 2023. https://www.politico.eu/article/why-germany-scholz-rattled-sending-taurus-missile-ukraine/
4 Telegram kanali (kasutaja Generall SRV) postituse kohaselt suri Vladimir Putin oma Valdai residentsis 26. oktoobril. Sama kinnitab väidetavalt Kremli siseallikatele tuginedes ka Valeri Solovei intervjuus Dmitri Gordonile (В гостях у Гордона, 28. X 2023). On väidetud ka, et kasutaja Generall SRV taga ongi tegelikult Solovei, kes juba pikemat aega vestab Putini surmast.
5 Jorge Liboreiro, EU recalls envoy who said Austria’s purchases of Russian gas amounted to “blood money”. – Euronews 19. IX 2023. https://www.euronews.com/my-europe/2023/09/08/eu-recalls-envoy-who-said-austrias-purchases-of-russian-gas-amounted-to-blood-money
6 Remarks by President Biden on the United States’ Response to Hamas’s Terrorist Attacks Against Israel and Russia’s Ongoing Brutal War Against Ukraine. – The White House 20. X 2023. https://www.whitehouse.gov/briefing-room/speeches-remarks/2023/10/20/remarks-by-president-biden-on-the-unites-states-response-to-hamass-terrorist-attacks-against-israel-and-russias-ongoing-brutal-war-against-ukraine/
Arhitektid Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Kaire Koidu, Jõnn Sooniste, Katrin Vilberg, Lisett Eist, Karoliine Kuus (Arhitekt Must). Sisearhitektid Tarmo Piirmets, Anni Leo (Pink). Maastikuarhitektuuri lahendus Kino maastikuarhitektid. Konstruktorid Arro & Agasild, ehitaja Merko Ehitus. Avati 2023 sügisel.
Mustamäe riigigümnaasium
Arhitektid Ott Alver, Alvin Järving, Mari Rass, Kaire Koidu, Jõnn Sooniste, Katrin Vilberg, Lisett Eist, Karoliine Kuus (Arhitekt Must). Sisearhitektid Mari Põld, Kadi Karmann, Elizabeth Saal (T43 Sisearhitektid). Maastikuarhitektuuri lahendus Väli maastikuarhitektid.
Konstruktor Kuupmeeter, ehitaja Astlanda Ehitus. Avati 2023 sügisel.
2023. aastal on riigigümnaasiumide programm jõudnud haripunkti. Tallinnas avati tänavu kolm kooli, millest kaks alustasid õppetööd uues, täpselt seda tüüpi õppeasutuseks projekteeritud hoones. Tallinna Mustamäe riigigümnaasiumi (Murg) ja Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumi (Perg) on projekteerinud Arhitekt Must, kes võitis Murgi arhitektuurikonkursi 2019. aastal ja Pergi oma 2020. aastal.
Ühiskonnal on haridusruumile kõrgendatud ootused, kuna seal võrsub põlvkond, kes kogetud ruumi põhjal hakkab kujundama tulevikku ja tuleviku hoonestust. Kui suured sõnad kõrvale jätta, siis kool on ennekõike koht, kus veedetakse kohustuslikus korras pikk osa oma elust ehk 9 + 3 aastat. Et see aeg püsivalt ja hea tundega ühes kohas mööduks, peab ka koolimaja võimalikult kena olema. Võib arvata, et osa täiskasvanud elanikkonnast kannab endaga kaasas veel nõukogudeaegse tuhmi kooliruumi painet. Osalt on see küll ülekohtune väide, ent riigigümnaasiumide kõrval pole neil koolimajadel kuigi palju atraktiivset pakkuda. Riigigümnaasiumid on oma välimuselt rõhutatult tänapäevased, jättes kohati mulje tulevikuarhitektuurist. Mustamäe riigigümnaasiumil on hõbenoole kuju, mis on mõeldud sümboliseerima metalset kosmoselaeva. Kooli õppekava on tehnikahariduse suunitlusega. Pelgulinna hoone on puidu manifestina ka palju tähelepanu pälvinud ning seda on nimetatud viimase poolsajandi suurimaks puitehitiseks. Peale haridussüsteemi uuendamise etendavad riigigümnaasiumid moodsas arhitektuuripildis pearolli.
Pelgulinna hoone on justkui puidu manifest. Seda on nimetatud viimase sajandi suurimaks puitehitiseks Eestis ning see on hoonele toonud palju tähelepanu.
Pelgulinna puidune koolimaja
Kolde puiesteel asuv Pelgulinna riigigümnaasiumi hoone moodustub kolmest selgest kuubikujulisest mahust. Uus koolihoone naudib viimasel ajal kuulsust, sellest majast on kirjutatud artikleid1 ning Arhitekt Must ja sisearhitektuuribüroo Pink on nomineeritud oma tööga mitmele kohalikule arhitektuuriauhinnale. Perg on saanud kõvasti tähelepanu tänu rohkele puitmaterjali kasutusele nii hoone välisilmes kui interjööris. Hoone kandekonstruktsioonidest on 85% liim- ja ristkihtpuidust, silmapaistvaks arhitektuurseks elemendiks on fassaadi terviklikult kattev puitribistik, mis on maja tunnuselemendina väga fotogeeniline. Liimpuidust sõrestik toimib praktilise varjestusena, kaitstes hoone sisemust kuuma päikesevalguse eest. Puitu on fassaadil isegi rohkem kui varjestamiseks tarvis, kohati isegi seitse prussikihti. Seetõttu on Pergi maja termopuidust ribifassaad omaette ruumiline objekt. Alumisi horisontaalseid prusse saab kasutada pinkidena, kuhu soovi korral võivad istuda ka niisama möödujad. Iseasi, kas see niimoodi käiku läheb, aga mõte on sümpaatne. Kui harjumuspäraselt on koolimaju ümbritsev perimeeter suletud, tihti ka tarastatud, siis Pergi puhul on üks võite mängulised, mitmekesise haljastuse ja põneva inventariga välialad, mille on loonud Kino maastikuarhitektid. Pelgulinna gümnaasiumi maastikulahendusel on tugev karakter, mis voolab maja arhitektuuriga harmooniliselt ühte.
Pergile omistatud Eesti suurima puithoone tiitel on mõnevõrra meelevaldne, sest täpset kriteeriumi, mille alusel see määratakse, pole paika pandud. Võrreldavaks teguriks võiks olla nii toorpuidu kogumaht, puidu osakaal tarindites või hoone identiteet. Singapuris valmis tänavu mais Toyo Ito projekteeritud Nanyangi tehnoloogiaülikooli maja, mida ülikool ise on nimetanud just kasutatud puidumahu tõttu Aasia suurimaks puidust ehitiseks.2 Sel tehnoloogiaülikooli hoonel on teatud stiililist sarnasust Pergiga, mis rihib suurima puithoone tabeli edetabeli etteotsa eelkõige visuaalse identiteedi poolest ning see on olnudki arhitektide teadlik valik, et rõhutada ja visualiseerida keskkonnasõbralikku ehitust ning „jutustada puidu lugu“.3 Ülesanne on lahendatud õnnestunult – tervik on tabav, kaunis ja eristuv. Koolimaja ümbergi kõndides õhkub sellest tugevat puidulõhna. Pole ammu juhtunud, et arhitektuurne kontseptsioon annab end kätte ka lõhna kaudu.
Sisearhitektid Tarmo Piirmets ja Anni Leo on koolimaja interjööris jätkanud sama puidukaasust, mis haakub Arhitekt Musta tervikuga. Hoone keskne element on vaba vormiga puidust astmestik, mis suundub esimeselt korruselt teisele. Astmetel saab koolipere puhata ja suhelda, ühtlasi on võimalik seal õppetööd läbi viia. Vajaduse korral on see paik lava kooliaktusteks või suuremateks koosviibimisteks. Interjöör on tsoneeritud värvide abil, näiteks on garderoob roosa ja teise korruse klaaspiirded ootamatult smaragdrohelised, mis fotol mõjuvad kummastavalt, aga kohapeal on talutavad. Korrustel on kasutatud eri tüüpi põrandamaterjale. Esimene korrus on suures mahus kaetud terrazzo-plaadiga. See materjal võib mõnes tekitada pentsiku meenutuse nõukogudeaegsest ruumist, ent ilma selle kogemuseta mõjub plaaditud põrand väljapeetult. Lisaks on see praktiline valik, arvestades kui palju peab pindu puhastama. Pergi sisemuses on tähtsal kohal lopsakas kõrghaljastus, kõrgeid puid on pandud kasvama sopistustega raamatukokku ja fuajeesse, rohelust leidub mujalgi. See on tore samm, loodetavasti sobib taimedele.
Mustamäe kosmoselaev
Mustamäe riigigümnaasiumi hoone Akadeemia teel ei seisa ühegi kindla materjali eest. Idee noolekujulisest majast ning selle kõrval asuvast spordihallist sündis arhitektuurivõistluse kavandiga „Kuppelmaastik“, millega Arhitekt Must konkursi võitis. Tehnikasuunitlusega kool teeb koostööd Tallinna tehnikaülikooliga ja tulevikus saabki Murg jalakäijate ja ratturite promenaadi kaudu ühendatud tehnikaülikooli kampusega. Promenaadi arhitektuurikonkursi võitis 2022. aastal samuti Arhitekt Must, nende kavand näeb ette tihedat linnamööblit ja esemeid täis tänavat, millesse on põimitud lokaalsed energiatootmise ja -salvestamise funktsioonid. Loodetavasti ei kao kogu selle innovatsiooni käigus ära tehnikaülikooli kampusele niivõrd omane kaunis Soome arhitektuuri mõjuga modernistlik hõng, mis on tugevas seoses ümbritseva männipuistuga.
Mustamäe riigigümnaasiumil on hõbenoole kuju, mis on mõeldud sümboliseerima metalset kosmoselaeva. Kooli õppekava on tehnikahariduse suunitlusega.
Murgi ruumid ei ole paraku samamoodi õnnestunud kui Pelgulinna õppehoone. Nagu Pelgulinnas, startis Mustamäel tänavu samuti 360 gümnaasiumiõpilast, maja mahutab neid kokku maksimaalselt 1080. Juba nädalake pärast esimest septembrit tundis koolipere muret varsti terendava ruumipuuduse pärast. Kui Pergi üldmulje on avar, siis Mustamäe koolis on ruumid kokku surutud. Hoone noolekujuline põhiplaan on tinginud ruumiskeemi, kus ühes otsas on kindla peale kitsas ning klassitoad maja põhja- ja lõunaküljel muutuvad samm-sammult noole tipu poole liikudes ahtamaks. Riigigümnaasiumide tüpoloogiale on omane, et koolimajas pole enam suurt aulat, vaid aktused toimuvad avatud alal. Murgis on küll üritusteks nurk olemas, kuid sinna mahub heal juhul vaid pool lennutäit õpilasi. Ala on steriilselt valge, mis rõhutab laval toimuvat, aga vajaka on hubasusest. Samuti ei kujuta ette, missugused on valge mööbel ja põrandad aasta pärast, kuna majast käib ju läbi väga suur hulk inimesi. Avatud aulale loob tausta Maret Sarapu klaassein „Voog“, mis telliti kooli protsendikunsti konkursiga.
Mustamäe kooli sisearhitektuur on kakofooniline – puudub läbiv element ja tundub, et igas paigas on ellu viidud eraldiseisvat kosmosefantaasiat. Õpikeskuses domineerivad sisseehitatud, väga ereda valgustusega riiulid, võimla on anishkapoorilikult karjuv-veripunane ning muusikaklass on tumepruun. Ühtset liini ei leidu pea üldse. Meeldivaim ala on söögisaal, kuhu maast laeni akendest paistab küllaga loomulikku päevavalgust, ning rahulikult maitsekas on ka õpetajate tuba. Klassiruumid on toonilt neutraalsed ja heledad, erilisi arhitektuurseid vidinaid silma ei paista. Nii võib-olla ongi lihtsam õppimisele keskenduda.
Nagu Pelgulinnas, kuulub ka Mustamäe kooli juurde samuti toredalt kirgas väliala, mis hoonekompleksi hallika metallist ja roostevabast terasest fassaadide kõrval silma torkab. Murgi hoonete asetus toimib linnaplaanis hästi – hõbenoole teravik torkab Akadeemia tee poole, põhjaküljele jääb trollide lõpp-peatus, spordihall krundi lõunaküljel tekitab tunde sisehoovist. Varasem mannetu infrastruktuuri asfaltmaastik on saanud endale koolimaja näol kõrvale kena naabri – välisilmes on soovitud hõbenoole idee hästi õnnestunud.
Riigigümnaasiumid nüüdisarhitektuuri esindajana
Vastvalminud riigigümnaasiumid torkavad kohalikus arhitektuuripildis silma ning äratavad uudishimu. See on igati loomulik, sest Riigi Kinnisvara investeerib nende ehitamisse suure hulga raha ning samuti on see arhitektidele hea võimalus ennast teostada, osaledes kutsuvatel, kuid samal ajal väga mahukatel arhitektuurivõistlustel. Seda rallit sõidab enamasti aga suhteliselt kitsas ring meeskondi. Arhitekt Musta juhtum on siinse loo rambivalguses, mitu riigikooli on projekteerinud Salto arhitektid, nende sulest pärinevad koolimajad Viljandis (2012), Raplas (2018), Paides (2021), Rakveres (2022) ja verivärske Narva gümnaasium, mis avati poolteist kuud tagasi. Laia joonega saab väita, et riigigümnaasiume projekteerivad silmapaistvad edukad bürood, kel on raha konkurssidest osa võtta. Lähiajal on valmimas Rae koolimaja (Koko Arhitektid), Narva Eesti riigigümnaasiumi ja põhikooli hariduskompleks (3+1 arhitektuuribüroo) ning kaugemas tulevikus Tõnismäe riigigümnaasiumi uus hoone (Arhitekt 11). Needki nimetatud bürood sõidavad laineharjal.
Arhitektuurivõistluste seis on Eestis hea ning koostöö Riigi Kinnisvaraga sujub. Arhitektide liidu presidendi Andro Männi sõnul oleme selle poolest omadega Lääne-Euroopas, protsendikunsti konkursid pole veel samasse seisu jõudnud.4 Peale võistluse käigus leitud novaatorliku arhitektuuri on riigigümnaasiumidel ka silmapaistvad maastikulahendused ning karakteriga interjöörid, nii et koolide ehitamise programmist võidab arhitektuur tervikuna.
1 Nt Gregor Taul, PERGi pärgamine, Nii suurt puitmaja pole Eestis ehitatud vähemalt pool sajandit. – Areen 4. X 2023.; Carl-Dag Lige, Puitarhitektuuri pidupäev ja propaganda Pelgulinnas. – Ehitusleht 29. IX 2023.
2 Vt Oscar Holland, Like entering a forest: Inside Asia’s largest timber building. – CNN 5. VI 2023; Lizzie Crook, Toyo Ito completes „largest wooden building in Asia“. – Dezeen 5. VII 2023.
3 Alvin Järvingi kommentaar Facebookis Carl-Dag Lige profiilil. Kättesaadav: https://www.facebook.com/carldag.lige/posts/pfbid023P4RfuKZYPKYpH3h7ENTqPCcRPPk7SZcBqsLoFdqnn8ueF2b4CMnbDj8d5esKtSAl (vaadatud 15. X 2023).
4 Andro Mänd, Samamoodi linnaruumi edasi arendades möllab Eestis paarikümne aasta pärast jõugukultuur. – Areeni podcast, intervjueeris Brent Pere, 14. X 2023.
Keith Murray (sünd 1946) on Zimbabwes sündinud ja üles kasvanud arhitekt, disainer ja kunstnik. 1980. aastatel kolis ta Inglismaale, kus töötas nii arhitektina eri büroodes kui ka õppejõuna ülikoolides. Brightoni ülikoolis oli tema kolleegiks praegune EKA sisearhitektuuri osakonna professor ja selle juhataja Jüri Kermik, keda nüüd seob Murrayga sama kodukant Ida-Inglismaal Suffolkis. Arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas, millel tänavu juba kaheteistkümnes hooaeg, jõuab õppeaasta jooksul kord kuus tudengite ja erialaliitude liikmete ette eksperte üle maailma. Lisaks inspireerivale loengule jagavad nad oma teadmisi Tallinnas viibimise ajal ka seminarides või vaheülevaatustel.
Igal semestril on avatud loengute sarjal alati olnud uus teaduskonna õppejõudude või doktorantide seast pärit kuraator, kes valib semestri loengusarjale pealkirja ning siduva teema ning paneb kokku esinejate nimekirja. Sel sügisel jõudis järg sisearhitektuuri osakonna kätte ning programmi koostamisel püüdsin silmas pidada aspekte, mis on meile erialaselt iseäranis südamelähedased, kuid võiksid midagi pakkuda ka teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele ning ruumikultuuri huvilistele. Teemaks valisin materjalid, inimmõõtmelise ruumi ning n-ö seestpoolt väljapoole projekteerimise.
Kuraatorina koondasin loengud pealkirja alla „Mobiilsed meistrid“, utsitades esinejaid mõtlema ühelt poolt ehitusmaterjalide liikumise üle ja teiselt poolt jagama oma rännukogemusi ruumiloojatena. Näiteks on ka eestikeelse „mööbli“ eelkäija, saksa sõna „Möbel“ tüvi pärit ladina keelest (mobile ‘liikuv vara’, mobilis ‘liikumisvalmis’) ning käibel keskajast, mil jõukad vürstid vedasid rüüstajate hirmus ühest valdusest teise reisides oma vallasvara endaga kaasa. Pealegi on aastasadu arhitektide ja käsitööliste õpingud olnud lahutamatult seotud kas rännuaastate (Wanderjahre) või antiigihimuliste grand tour’idega, mis tänapäeval on muundunud Erasmuse programmi vahetusõpinguteks ja välispraktikaks. Nüüdseks on küll selge, et meie planeet sellises mahus inimeste ja kaupade liikumist enam ei talu ning tuleb mõelda paiksemate või vähemalt regionaalsemate alternatiivide peale. Ja mõeldaksegi. Kui saatsin välja loengusarjas osalemise neli esimest kutset, ütles kaks esinejat ära: nad kas enam ei lenda lennukiga või oli nende tänavune isiklik lennulimiit täis. Mis juhtub aga siis, kui materjalid enam meie juurde ei lenda, vaid tuleb ehitades ja disainides kasutada seda, mis on paarisaja kilomeetri raadiuses võtta? Sama olukorra leidis eest Keith Murray noore arhitektina kolonialismijärgses Aafrikas.
Keith Murray, Zimbabwes sündinud ja üles kasvanud arhitekt, disainer ja kunstnik, töötas pärast 1980. aastatel Inglismaale kolimist seal eri büroodes arhitektina ning oli mitme ülikooli õppejõud.
Kuidas sattus sinu perekond Zimbabwesse?
Majanduslikel põhjustel. 1929. aasta majanduskrahhil ja sellele järgnenud surutisel oli Briti töölisklassile laastav mõju. Paljud noored lootsid leida lahenduse koloniaalmaadele õnne otsima minnes. Minu šotlasest isaisa oli self-made man: ta oli oma kodulinnas avanud kino ning majanduslikult igati nutikas. 1930. aastatel kolis ta koos perega Aafrikasse. Minu emaisa võttis kas seiklushimust või rahateenimise vajaduse tõttu osa Teisest buuri sõjast XX sajandi alguses. Teda pahandas südamepõhjani see, kui halvasti kohtles Briti armee oma alamaid. Teel Aafrikast tagasi Inglismaale hoiti neid viletsates tingimustest, kuid enne Southamptonis maabumist söödeti neil kõht täis ja pandi selga uhked rõivad, et näidata neid rahvale kui vahvaid kangelasi. Selle peale otsustas ta, et võtab oma noore naise kaasa ja läheb Lõuna-Aafrikasse seda maad üles ehitama. Mu vanaisa oli insener ja sepp ning väiksena olid kõik minu mänguasjad tehtud tema töökojas.
Eeldan, et selle töökoja ruumimõju võis mängida rolli sinu elukutsevalikus? Kuidas sai sinust arhitekt?
Keskkooli lõpuklassis täitsime karjäärinõustamise testi. Sain oma klassis sotsiaalsete oskuste poolest halvima tulemuse, aga parima hinnangu ruumilise mõtlemise osas. Toonases Lõuna-Rodeesias arhitektuuri ei õpetatud, kuid valitsus andis stipendiume teatud erialadel õppimiseks välismaal, eriti Lõuna-Aafrika Vabariigis. Paraku puudus rahastus arhitektuuriõpinguteks, kuid mul õnnestus saada stipendium insenerinduse tudeerimiseks Kaplinnas. Mõne kuu pärast mõistsin, et see eriala pole minu jaoks, kuid õnneks sain järgmisel aastal arhitektuuri peale üle minna.
Kirjelda oma õpinguid. Milline oli kooli atmosfäär ja millised olid õppejõud ning kes olid tudengite eeskujud arhitektuuriloost?
Meie koolil Kaplinnas oli tugev rahvusvaheline võrgustik ja tudengid elasid esimesest päevast kaasa uutele kultuuriilmingutele. Filosoofilises ja vormilises mõttes oli kõige keskmes Le Corbusier ning tema järel Põhjamaade orgaaniline modernism. Pedagoogika poolest oli õpe natuke vanamoeline ja hierarhiline, s.t kõik koondus ümber enigmaatiliste õppejõudude-meistrite. Aga millised maestrod need olid! Eriti Mosambiigi päritolu arhitekt Antonio de Souza Santos, kes oli õppinud Portugalis ja Pennsylvania ülikoolis ning kes projekteeris 1960. aastatel Kaplinna kõige säravamad modernistlikud villad ja kortermajad, ning Louis Kahni käe all õppinud Lõuna-Aafrika arhitekt Roelof Uytenbogaardt, kes õpetas hiljem nii Massachusettsi tehnoloogiainstituudis kui ka Harvardis. Lisaks sellele, et nad olid tõelised Le Corbusier’ vaimu kandjad, olid nad varustatud sadade Euroopa ja USA moodsa arhitektuuri tippteoste slaididega. Mulle on eluks ajaks meelde jäänud Santose kolme projektoriga mitmetunnised loengud, millest igaüks oli pühendatud ühele hoonele, nagu Frank Lloyd Wrighti Fallingwater või Le Corbusier’ Villa Savoye. Ma arvan, et selles mõttes sarnaneb minu haridus Eesti omaga, kui Nõukogude võimu all õppinud tudengid said oma õppejõududelt mahukad teadmised lääne arhitektuurist, kuid lääne poolt siiapoole ei vaadanud keegi. Ja pole kuni viimase ajani vaadanud. Minu arust on see hullumeelne.
Kas said õpingute ajal ka rännata?
Viieaastane õppeprogramm nägi ette, et neljandal aastal tuli üheksa kuud praktiseerida mõnes büroos ja seejärel kas veel kolm kuud töötada või siis minna väikese stipendiumi toel rändama. Mina valisin reisimise. Oli 1970. aasta, taustaks hipiliikumine ja teravdatud kogemuste ihalemine. Mind oli alati tõmmanud Jaapani poole ja mul õnnestus ühe kaubalaevaga sinna hääletada. Jaapani metabolistide ehituskunst oli toona moes ja loomulikult ma tahtsin seda oma silmaga näha. Metabolismi taustaks oli seal kogu vaimne ja füüsiline kultuurikiht, mis mind erutas ja siiani vaimustab. Hiljem õnnestus mul teha ka 8000 kilomeetri pikkune autoreis läbi terve Euroopa, suuresti Le Corbusier’ pärandi jälgedes, aga jõudsin ka Alexander Calderi ateljeesse, millest rääkisin oma loengus.
Ja sealt edasi?
Õpingute järel tegin ma Alexander Calderi võtmes suuremahulisi installatsioone, aga lõin ka perekonna, ehitasin maja ning püüdsin oma projektides siduda kohalikud töövõtted oma arhitektuurialaste tõekspidamistega.
Ja mõne aasta pärast läksid Euroopasse? Kas olid sunnitud jäädavalt lahkuma? Oma loengus tõid sellest rääkides väga liigutavalt välja Bertolt Brechti luuletuse kodust ilma jäänud mehest, kellel polnud oma endisest elust rääkides selle kohta muud tõendust kui telliskivi.
1965. aastal algas geriljasõda valgete vähemusvalitsuse ja mustade natsionalistlike jõudude vahel. Ehkki 1970. aastal kuulutati välja vabariik, tunnistas rahvusvaheline üldsus Zimbabwet alles 1980. aastal. Samal aastal tuli võimule ka diktaator Robert Mugabe. Mina lahkusin Zimbabwest sellepärast, et geina oli minu elu seal ohus. Ma olin abielus ja jätsin endast maha viieaastase poja ning abikaasa, kellele oli see loomulikult väga valus. Peab ütlema, et ma ei kolinud kuigivõrd sõbralikumasse riiki, sest lisaks üleüldisele hirmutavale thatcherismile võeti pärast minu Ühendkuningriiki kolimist seal vastu kurikuulus paragrahv 28, seadustikus, millega keelustati homoseksuaalsuse „edendamine“ ja mis viis laialdase (enese)tsensuurini. Ent tööalaselt õnnestus mul siiski leida rakendust arhitektina, kuni saabus 1990. aastate suur majanduskriis.
See oli ühtlasi aeg, mil Eesti vabanes Nõukogude Liidu okupatsiooni alt. Kuna meie kollektiivses mälus on see ajajärk tugevalt seotud vabaduse ja turumajanduse tulekuga, siis ei ole siin tihti pööratud tähelepanu sellele, kui muserdavalt mõjus see Euroopale ja muule maailmale.
See oli tõesti keeruline aeg. Majanduslikust kitsikusest pääsemiseks püüdsin oma korterit maha müüa, aga see oli võimatu. Saatsin laiali üle poolesaja töötaotluse ja sain ainult ühe vastuse autodidaktist arhitektilt John Pawsonilt, kes vabandas, et tal tööd pakkuda ei ole, aga tal on häid ideid. Siis avanes mul võimalus Aafrikasse tagasi minna. Mulle pakkus tööd üks Keenia ehitusettevõte, mis ehitas hotelle peamiselt Ugandasse. See etapp minu elus oli pöörane ja võiksin sellest pajatada sadu lugusid. Riik oli alles praktiliselt kodusõjas ning ehitussektori olid enda alla võtnud mingisuguse endise Nõukogude vabariigi sõdurid ja muud asjapulgad. Korruptsioon oli kõikehõlmav ning mina ei suutnud oma teistsuguse kasvatusega selle pideva pistisekauplemisega kohaneda ja lõpuks tulin sellepärast ka tulema. Aga mul on hea meel, sest hakkasin Ugandas õpetama. Nimelt oli seal töötajatel kohustus teha kaheksa tundi nädalas ühiskondlikult kasulikku tööd ning mina olin kord nädalas koolis õpetajaks.
Kui kauaks sa sinna jäid?
1994. aastal sai minu kaheaastane leping läbi. Sel ajal suri mu ema ning isa tervis halvenes. Otsustasime partneri Stepheniga kolida mu isakodule lähemale ja jäime mitmeks aastaks paigale Lõuna-Aafrika Vabariiki. 1994. aastal võitis valimised Nelson Mandela ja sellega lõppes riigis apartheid ning ka ülikoolid avanesid mustanahalistele. Mina keskendusin arhitektuurikoolis õpetamisele, mis oli äärmiselt põnev, aga ka suur väljakutse, kuidas panna väga erineva perekondliku ja haridusliku tausta ning võimalustega tudengid omavahel koos töötama. Tegemist oli suurepäraste noortega, kes olid valmis rügama ööl ja päeval ning ka nädalavahetustel ning tahtsid panustada oma riigi taassündi. See oli ilus ja töörikas aeg. Sajandivahetuse paiku kolisime Inglismaale tagasi, misjärel töötasin arhitektina ja olin õppejõud, muuhulgas koos Jüri Kermikuga Brightonis.
Oled nüüd saanud mõnel päeval ringi vaadata ka Tallinnas. Kuigi see on sul esimene kord Eestis olla, ehk jagad mõnd tähelepanekut? Mida oled näinud?
Ehituskultuuri puhul on kõige aluseks kohapealne kliima. Ma arvan, kui rääkida mobiilsusest ja rändamisest, et siinsed tudengid võiksid ennekõike õppida samal laiuskraadil elavatelt inimestelt. Nii et püüdke teha koostööprojekte inimestega Šotimaalt, Kanadast jne. Teine asi, mis paistab Eesti ajalooga tutvudes silma, on see, et nii keerulises olukorras on suudetud oma identiteeti hoida. Nii arhitektuuris kui ka disainis tahaks näha selles kajastumas kohalikku kliimat, maastikku ja identiteeti. Zaha Hadidi stiilis ei tule see päris kindlasti välja. Küsimus on, kuidas lepitada Eesti unikaalne ajalugu ja ehitatud keskkond tema maastikuga ja vastupidi.
3. novembril juhatab James MacMillan Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Vox Clamantise ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees oma viiendat sümfooniat „Suur tundmatu“ („Le grand inconnu“). Püha kolmainsuse kolmandale isikule pühendatud helitöö kohta on MacMillan öelnud, et see pole liturgiline teos, vaid katse uurida, kus loovuse ja vaimsuse mõiste kattub. Šoti helilooja ja dirigent James MacMillan oli viimati Eestis augustis, kui Birgitta festivalil esitati tema kammerooperit „Clemency“ ehk „Halastus“. Ühe proovi vaheajal avas ta oma elu ja loomingu tagamaid.
Alustasite muusika kirjutamist varakult. Mis teid tagant tõukas?
Sellele ajale tagasi vaadates ütleksin, et mul polnud valikut. Ma ei teadnud, kuidas saadakse heliloojaks, aga teadsin juba lapseeas, et tahan sellega tegeleda. Olin alustades kaheksa-üheksa aastat vana. Ma ei tundnud ühtegi heliloojat, nii et mul polnud võimalik oma kogemust kellegi teise omaga võrrelda. Nüüd, kui uued põlvkonnad on peale kasvanud, näen, et neid toetatakse igati ja see on suurepärane. Juhendan ka ise noori heliloojaid ja naudin seda väga. Šoti maapiirkonnas, kust ma pärit olen, ei komponeerinud keegi. Ent minu vanemad, eriti ema ja vanaisa, armastasid muusikat ning rääkisid mulle heliloojatest sageli, nii et liikusin oma rajal tasapisi edasi ja avastasin ka klassikalise muusika.
Näib väga julge teha just selline valik, kui läheduses ei ole ühtegi elavat eeskuju.
Jah, ma ei tea, mis mind käivitas, aga see kõik sai alguse niipea kui mulle anti algkooli ajal esimene instrument, väike plastist plokkflööt. Hiljem mängisin puhkpilliorkestrites kornetit ja trompetit, ka klaverit. Aga soov muusikat kirjutada tekkis just sel hetkel, kui olin endale pilli saanud. Ma ei teadnud muud kui seda, mida peres oli mulle räägitud möödunud aegade heliloojatest. Oli kingitud lasteraamatuid Mozartist, Beethovenist ja teistest heliloojatest. Olin neist väga võlutud ja mul polnud ühtegi teist valikut.
James MacMillan: „Ma ei taha olla liiga positiivne, kuid tunnen, et saan praegu nautida musitseerimist ja muusika kirjutamist nooruse ärevuseta.“ Fotol James MacMillan augustikuus Tallinnas oma ooperi „Halastus“ peaproovis.
Millist muusikat te kaheksa-aastaselt kirjutasite?
Esimene lugu oli väike klaveripala a-mollis. Kirjutasin endale mängimiseks väikseid klaveripalu, kuid proovisin kätt ka orkestrimuusika loomises. Muidugi ei saanud ma ühtegi neist orkestrivisanditest kunagi kuulda, aga ainuüksi mõte orkestrile kirjutamisest tundus väga põnev. Moodustasin oma koolikaaslastest väikese bändi, kus olid plokkflöödid, trompet ja löökpillid, tegin neile jõulu- ja muude laulude seadeid.
Tõenäoliselt ümbritses teid ka muud muusikat, mis mõju avaldas.
Jah, mitmesugust. Ma ei pannud seda tol ajal tähele, kuid Šotimaal õppisime kõik koolis šoti rahvatantse ning seda muusikat kõlas meie ümber palju. Briti puhkpilliorkestril oli samuti oma eriline stiil, nn hõbedane orkester, kus ma ka mängisin marsse ja muud sellist muusikat. Keskkoolis oli mul väga hea muusikaõpetaja, kes oli ise organist ja armastas peamiselt koorimuusikat. Tema juhendamisel hakkas mind väga huvitama koorimuusika, millesse ma tõeliselt armusin ja mis viis mind kokku varajase muusika pärandiga. Alates sellest ajast olen kirjutanud palju koorimuusikat ja see on mulle tähtis. Oluline oli ka see, et väga noorena kuulsin räägitavat ka elavatest heliloojatest. Mina küll ühtegi ei tundnud, kuid Benjamin Britten oli tollal elus ja elas mõnesaja kilomeetri kaugusel Inglismaal ning minus tekitas elevust mõte, et ka meie ajal, siis 1970ndatel, kirjutatakse tõsist muusikat. Hakkasin uurima, kes on teised elavad heliloojad ning läksin Edinburghi ülikooli edasi õppima, kuna seal oli õppejõudude hulgas üks helilooja, kelle käest tahtsin õppida. Seal õppisin tundma ka kaasaegset muusikat.
Kas teil oli õpingute ajal mõne helilooja vastu eriline huvi või kiindumus?
Jah, Benjamin Britten tõuseb neist esile. Mind hämmastas, et ta kirjutas oopereid ja orkestrimuusikat, mida võis mõnikord näha-kuulda televisioonis ja raadios. Ülikooli ajal olin täielikult haaratud modernismist, tahtsin tundma õppida kõiki tuntud avangardheliloojaid – Boulezi, Stockhausenit, Beriot, Lutosławskit. Õige varakult õnnestus mul Lutosławskiga ka kohtuda. Mu õpetaja John Casken oli üks inglise heliloojaist, kes läksid 1970. aastatel Poola õppima. Nii et Lutosławski, Penderecki ja teised mõjutasid suurel määral mulle eelnevat põlvkonda.
Tulles praegusesse aega: kas teie arvates on selles ilmalikus, materialistlikus maailmas võimalik rahvale edasi anda vaimset sõnumit?
Ma arvan, et see juhtub, olenemata helilooja motivatsioonist või sisetundest, sest muusika on vaimne jõud. Inimesed, kes armastavad muusikat, eriti sellist muusikat, mis kutsub enda sisse, kutsub pühendama sellele oma aega, tajuvad seda. Millestki tuleb loobuda, et muusikast osa saada, süvenenult kuulata ja kuulda. Tegelikult olete andnud oma elu muusikale ka siis, kui olete muusik, kui olete helilooja. Ja need, kes armastavad muusikat – olgu nad religioosse ilmavaatega või mitte, see ei ole üldse tähtis –, peavad muusikat vaimsuse väljenduseks. Teatud mõttes on see eeldus, millest me kõik lähtume, ka mina. Muusikat armastatakse just seepärast, et see mõjutab inimest sügavuti tema hingekäänakutes, toob kaasa muutuse.
Kuidas püsite vaimsel teljel nii oma elus kui ka muusika loomisel?
Minu vaimulik elu on üsna traditsiooniline. Olen lihtne katoliiklane, kes elab väga tavalist katoliiklikku elu. Igaüks, kes teab, mida see tähendab, teab, et sellega kaasneb palve. Ma ei hakka siin palvet kirjeldama, aga igapäevane palve on mulle oluline. Elan väga vaikses kohas, nii et ka see soodustab minu tegevust. Igaüks peab leidma endale mingid läbiproovitud meetodid, vaimsed harjutused ja ka palved, mis on loomeprotsessis toeks.
Kas kogete muusikat kirjutades kahtlusi?
Kogen ikka. See on pidev võitlus – küsimus sellest, kas olen mingit teost luues ikka õigel rajal. See ei lase mind uinuda ja äratab ka keset ööd. Pidev sisemine kannustus, et leida sobiv teekond, ning kui tundub, et see ei toimi, siis kuhupoole liikuda, et leida parem muusikaline lahendus. Minu arvates tunneb iga kunstnik inspiratsiooni asjus pidevalt tüütut kahtlust. Kas see on õige inspiratsioon, mis viib võimaluseni anda endast parim? Kas annan endale võimaluse luua täiuslik teos ja kas suudan luua iga kord eelmisest parema teose? See on võimatu püüdlus, aga see paneb liikvele.
Kas seisate komponeerides silmitsi ka olukorraga, kus pole selge, kuhu lähete?
Üha enam seisan silmitsi just tundmatuga. Nooremana arvasin, et tean, mida teen. Noored on oma sõnumilt otsesemad ning väljenduses uljad. Minu noore ea teosed on ka väga julged ja isegi jultunud seisukohavõtud. Keskea ja küpsusega on saabunud aga tundmus teadmatuses olemisest ja kindlusetusest. Praegu võin midagi alustada, teadmata, kuidas see kõik areneb ja kuhu liigub. See teeb elu ennustamatumaks ja ebakindlamaks.
Mis on teie esimene idu, esimene impulss?
Iga teos on isesugune. Ja isegi esimene idu pole kunagi sama.
On see teie puhul tunne, sisemine pilt, tekst, sõna, muusikaline motiiv või mõni heli?
Kõik need on võimalikud. Teksti kasutamise korral on muusikat teeniv materjal ja sellest on abi. Kui teksti pole, olen veidi rohkem avamerel. Kirjutan praegu suurt orkestriteost ja tundsin alustades omajagu ärevust, sest see teos asetub kõrvuti väga paljude kooriteoste loomisega ja sealjuures annab tekst juba väga palju ette.
Kuidas te tekste leiate? Kas need annab tellija või valite ise, panete eri tekste kokku?
Kõike tuleb ette. Mõnikord töötan elavate luuletajate ja kirjanikega. Mul on pikem koostöö inglise luuletaja Michael Symmons Robertsiga, kes on kirjutanud ka ooperi „Halastus“ libreto. Hiljuti töötasin koos USA luuletaja Dana Gioiaga. Tekst ja muusika telliti meilt koos, samal ajal. See nõudis väga palju ühist arutlemist. Loen väga palju luulet ja otsin niimoodi kasutamiseks tekste, enamasti juba lahkunud luuletajatelt. Liturgia on samuti hiiglaslik tekstivaramu.
Aga eri keeled?
Seni olen kasutanud ainult üht teist keelt peale inglise ja ladina keele – see on portugali keel. Nägin sellega väga palju vaeva, see teos on seotud Fatima ilmutusega. Ma ei oska seda keelt, nii et töötasin mitme portugallasega, ja mitte ainult õige häälduse, vaid ka keele muusikaliste rõhuasetuste pärast.
Kas see muutis teie muusikat?
Jah, muutis küll. Kui lugesin portugali keeles ise, siis mõnikord ei kõlanud see üldse nii, nagu oleks pidanud. Pidin harjuma keele kõlaga ja sellega, kuidas seda räägitakse. Uurisin palju portugalikeelseid kirikulaule, mida Fatimas olin kuulnud, ning sain teada, kuidas sealsed heliloojad teksti on kasutanud. Esimeses proovis olin veel närvis, kuidas õnnestub kooril laulda oma emakeeles, kui muusika on kirjutanud keegi, kes keelt ei valda. Aga tundus, et see toimis.
Elate vaikses kohas. Milline on teie suhe loodusega? Kas see mõjutab ka teie muusikat?
Võib-olla alateadlikult, aga tõepoolest tunnen end pärast maale kolimist loodusega paremas ühenduses. Umbes kaheksa aastat tagasi kolisime Glasgow’st kohta, kus pole peale kaugemal orus elavate inimeste üldse naabreid. See org on väga avar, mis on imeline. Oma tööruumist näen saari läänerannikul ja veidi merd. Oleme sisemaal mäe otsas merest kolme miili kaugusel, kuid ikkagi näen merd. Need vaated, lambad ja metskitsed, öökullid ja linnulaul ei jäta mõju avaldamata ka sellele, kuidas ma end muusiku ja heliloojana häälestan.
Mis on teie meelest ilu ja miks me seda vajame?
On teoloogiline arusaam, et jumal on ilu. See võib tunduda tühja väitena, sest meie tsivilisatsiooni ajalugu on täis lihtsustamist. Kuid kui rebime enese etteantust lahti, et seda ideed objektiivselt kaaluda, siis on selles oluline mõttekoht. Ka intellektuaalses, metafoorses ja filosoofilises traditsioonis on idee, et ilu on üks kolmest olemise fundamentaalsest transtsendentaalsest iseloomulikust tunnusest või omadusest – teised kaks on tõde ja headus – ning et need kõik on omavahel seotud ja osutavad samas suunas. Ja kui need kolm omadust on omavahel seotud ning avavad uksi-aknaid pühaduse ja jumaliku poole, siis heliloojana tahan neid otsida sellest maailmast, mis näib olevat otsustanud neid kolme vältida.
Kas te helilooja ja inimesena tunnete, et teie elus on üks keskne mõte, mida te teenite?
Jah, teatud tasandil ma tõesti tunnen seda. Pean oma tegevust pigem kutsumuseks kui karjääriks. Selleni on mind algusest peale juhitud ja ma teen seda päevast päeva, kuni surmani. Mis mind motiveerib – on see vaimne motivatsioon? Küllap on. See võib olla ka religioosne motivatsioon, aga ma ei mõtle sellele kuigi palju.
Heliloojana häirib mind kõige rohkem, et ühiskond ei hooli eriti sellest, mida me teeme. Milleks ma seda muusikat kirjutan? Kas inimestel on seda muusikat üldse vaja? Kas maailmas muutub midagi, kui ma lõpetaksin muusika kirjutamise või kui ma poleks üldse ühtegi lugu kirjutanud? Kunstnikku häirivad need eksistentsiaalsed küsimused. Mul pole nendele vastuseid, aga sisetunne sunnib mind ikka edasi liikuma. Muusikat ei kirjutata ainult praeguseks hetkeks. Mind julgustab, kui näen, et nelja-viie-kuue sajandi eest kirjutatud muusikat esitatakse ikka veel ja sel on niisugune tohutu mõju, mida need heliloojad ei osanud aimatagi. Mulle meeldib mõelda, et see on endiselt nii, et looming on kink ajaloole ja tulevastele põlvedele. Samamoodi nagu minevikust pärit muusika võib teha inimeste elu paremaks, võime loota, et praegune muusika suudab midagi samasugust teha ka tulevikus.
Kui käisin siin viimati neli aastat tagasi, sain teada, et sellised inimesed nagu Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt on eesti ühiskonnas austatud isikud. See oli mulle rabav kogemus, sest Ühendkuningriigis see pole nii, kuigi meie heliloojatel ja muusikutel võib olla rohkem võimalusi.
Võib-olla on see viimane põlvkond, kes tunnistab kultuuris keskseid isiksusi, kellel on ühiskonnas mõju. Aga mis saab edasi?
Need on suured murettekitavad küsimused. Ja mis saab siis, kui kõik hoopis koost laguneb, kui kultuur laguneb.
Kuidas hoiate endas tervikutunnet?
Tuleb ikkagi edasi liikuda, järgida oma sisetunnet ja loota parimat. Meil pole küll võimu selle üle, mis ühiskonnas tulevastel aastakümnetel toimub, aga kui suudame luua midagi, millel on väärtust väljaspool materiaalset, võib see olla meie and ajaloole, mida on ka tulevastel ühiskondadel vaja. Mida vanemaks saan, seda rohkem tajun sisemise juhatuse selginemist, hoolimata skeptilistest arvamustest, millega olen elus kokku puutunud.
Tahan küsida ka praktilise küsimuse. Kas te komponeerite ja kirjutate partituure arvutisse või käsitsi?
Käsitsi. Tehnoloogiline revolutsioon on minust kuidagi mööda läinud. Ma ei oska arvutiga nii hästi töötada. Saan aru, et see on mitmes mõttes kasulik, kuna noored heliloojad saavad kiiresti oma teoseid ise avaldada ja esitusmaterjali ette valmistada …
… kuid sellega kaasnevad ka ohud.
Oh, kindlasti. Ma juhendan vahel ka nooremaid heliloojaid ja ütlen neile, et pole mõistlik liialt tehnoloogiale toetuda, kuna see mõjutab tugevasti komponeerimisprotsessi, pakub lihtsaid lahendusi nagu „lõika ja kleebi“. Selles on midagi masinlikku ja automaatset, mis pole kasulik. Kuid sama võib öelda ka klaveri kohta. Nii et soovitan proovida oma muusikat ette kujutada ilma mingi helilise toeta. See on suurepärane treening. Midagi saab muidugi kontrollida, kuid klaverita komponeerimine on üks paremaid oskusi, mida helilooja saab arendada.
Kas te teete midagi, mis tasakaalustab helilooja töö kahjulikku poolt, pikka laua taga istumist, midagi, mis hoiab teid vormis ja keskenduses?
Neli aastat tagasi, kui olin saanud 60aastaseks, otsustasin oma füüsilise tervise paremasse vormi saada, sest ma ei olnud sellega piisavalt tegelenud. Võtsin kaalust alla, muutsin oma toitumist, hakkasin trenni tegema. Läheb päris hästi. Ma armastan õlut, mis on probleem, kuid üldiselt tunnen end nüüd palju tervemana kui neli-viis aastat tagasi. Tegelikult võib helilooja tegevus olla omamoodi obsessiivne. Keskendutakse teatud viisil ühele asjale, mis on paratamatu, kuid selle kõrvale tuleb leida midagi täiesti teistsugust. Aastate jooksul on mul olnud tegevusi, mis on mul aidanud fookust muuta. Mulle meeldib näiteks jalgpall. Käisin nooremana palju Celticu mänge vaatamas ja jälgin siiani kirglikult. Perega koos veedetud aeg on väga tähtis. Lapsed on nüüd juba suured, kuid mul on lapselaps ja veel üks tulekul. Nendega koos olemine aitab taastuda, muudab täiesti mustrit. Pea on muusikast tühi ja lühikeseks ajaks ongi see hea.
Kui mõtlete, ütleme, viimase 30 aasta peale, siis mis on teile loomingulises plaanis muutunud?
Mul on raske astuda oma muusikast nii palju eemale, et mul oleks sellest mingi objektiivne ülevaade. Siiski olen märganud, et minu stiil, esteetika ja keel on arenenud, ilma et ma seda märkaksin või sellest teadlik oleksin. Mul on teos „Isobel Gowdie pihtimus“, mida ma sageli dirigendina juhatan. See on väga valjuhäälne ja dramaatiline teos. Kirjutasin selle suhteliselt noorena, veel kahekümnendates eluaastates. Ma ei usu, et kirjutaksin nüüd samamoodi. Tunne on, nagu loeksin noorena kirjutatud kirju ja mõistaksin, et olen sama inimene, aga vaat kui palju muutunud.
Milline on praegu teie sisetunne elu suhtes?
See on huvitav. Kui kirjutasin „Isobel Gowdie“, oli kõik värske, uus ja põnev. Elu on praegu ikka veel põnev, aga tunnen end palju lõdvestunumana. Kui oleksin 29aastaselt pidanud midagi sellist tegema nagu praegu siin, oleksin olnud närvivapustuse äärel, mõeldes, kuidas kõigega toime tulen. Nüüd võtan seda teatud meelerahuga ja teadmisega, kuidas kõik tõenäoliselt kulgeb. Helilooja veedab palju aega üksi ja siis äkki visatakse ta teistsugustesse avalikesse olukordadesse, kus ta peab tegelema hoopis paljude muusikute grupidünaamikaga. Arusaamine, kuidas sellega toime tulla, võttis mul aega. Kuid kõik asetus nagu iseenesest paika ja keegi just ütles, et kui saate oma 60ndates eluaastates tegeleda selliste aladega, siis saabub omamoodi kuldaeg. Ma ei taha olla liiga positiivne, kuid tunnen, et saan praegu nautida musitseerimist ja muusika kirjutamist nooruse ärevuseta. Märkamatult on toa kõige nooremast väga ebakindlast inimesest saanud ilmselgelt vanim. Tunnen end turvaliselt ja olen sellega rahul ning loodan omakorda toetada noori muusikuid samamoodi, nagu vanemad muusikud toetasid omal ajal mind. Ootan huviga järgmist 20 või 30 aastat.
