Toeta

AI

  • Vladovskist ja Vladovskiga

    ROBERT TREUFELDT

    Näitus „Arhitekti visandid. Aleksandr Wladovsky albumist“ Vene teatri galeriis Tallinnas. Kuraator Denis Jatsenko. 31. märts – 15. juuni 2023.

    Näitus „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“ Tallinna Vene muuseumis. Kuraator Denis Jatsenko, kunstnik-kujundaja Jekaterina Poltavets. Avatud kuni 10. III 2024.

    Näitus „Ellamaa elektrijaama sajand“ mootorispordi muuseumis (Momu) Turbas. Kuraator Carl-Dag Lige, produtsent Tiiu Niglas, arhitekt Villem Tomiste, graafiline disainer Margus Tamm. Avatud kuni 31. VIII 2024.

    Eestis töötanud tuntud arhitekti Aleksandr Vladovski (Juliuse kalendri järgi 27. veebruaril, ukj 10. III 1876 Peterburi – 3. X 1950 Tallinn) looming on ühtäkki alates 2023. aasta suvest saanud tähelepanu mitme näitusega. Kui Tallinna Vene muuseumi näitustel on arhitekt olnudki n-ö peaesineja, siis Turba aleviku näitus on eelkõige tema varase Eesti-perioodi ühest tähttööst, Ellamaa elektrijaamast. Tallinna näitust on enne sulgemist võimalik veel nädalajagu vaadata, kuid Turba näitust saab nautida terve tuleva suve.

    Esmalt arhitekti nimest, mida latiniseerituna esineb arvukates variantides. Oma nime kirjutas ta esmalt ikka slaavi kirjas – Александръ Владовскiй vene vanas kirjaviisis või Александр Владовский uues kirjaviisis. Kõik latinisatsioonid on teisesed ning ajast ja moest sõltuvalt põhinenud kas eesti, poola või saksa traditsioonil, kuidas kirjutada vene nimesid. Kuna eesti keeles on lubatud kaks vene nimede kirjaviisi, kasutan siinkohal traditsioonilisemat transkriptsiooni uuema ja täpsema transliteratsiooni asemel. Seega – Aleksandr Vladovski.

    Ellamaa

    Turba näitus on pühendatud Ellamaa elektrijaama rajamise 100. aastapäevale. Eestis rändavad kohanimed üsnagi ebaselgelt, seega tuleb meeles pidada, et Ellamaa elektrijaam asub Turba alevikus, mitte Ellamaa külas – vahemaa on umbes neli kilomeetrit. Näitus paikneb peahoone kõrval vabas õhus, sest hoone ise on pilgeni täis Eesti mootorispordi ajalugu. Kõlavast nimetusest hoolimata on tegu esemete lihtsal moel väljapanekuga: kahtlemata on kõik autod, mootorrattad jm Eesti mootorispordi ajalugu, kuid niimoodi esemete kokkusurumine ja tohutu ruumikitsikus pärsivad jaamast endast ja mootorimaailmast ülevaate saamist. Ka praeguse välinäituse puhul on kompleksist ülevaate saamine – peale peahoone veel turbatööstus, eri rööpmetega raudteepaigaldis, turbaraba ja muidugi ka tehaseasula – küllaltki raske. Sel näitusel on arhitekt Vladovski tagaplaanil, aga kes võtab suvel ette teekonna Turbasse, saab elamuse nii Eesti mootorispordi ajaloost, jaama veel säilinud elektripaigaldisest ja siin-seal alevikuroheluses kohati hästi säilinud elukondlikest hoonetest.

    Vladovski album

    Tallinna Vene muuseumi näitused keskenduvad arhitektile ja tema loomingule. Miks on need näitused tehtud praegu, ei selgu näituse saatetekstidest, sest Vladovskil pole ühtegi ümmargust tähtpäeva ega ole ilmunud ka arhitektuuri ajalugu täiendavaid uusi leide või käsitlusi tema loomingust. Kohe parandamiseks ka üks viga arhitekti eluloos: erinevalt näitusel väidetavast 4. oktoobrist on tema surmapäev ikkagi 3. oktoober.

    Saatse uus (Peeter-Pauli) kirik on tänapäeval maha jäetud.

    Vene teatri galeriis olnud lühiajaline näitus oli lihtsalt mõne töö eksponeerimine pisut pidulikumas ümbruses kui tavapärases muuseumisaalis, sisulist kooslust see näitus ei moodustanud. Koht oli muidugi hästi valitud, sest praeguses teatrihoones olnud restoran-kabaree on ju Vladovski enda kujundatud … kahjuks oli näitus ühes jalutusruumis, mitte omaaegses pidusaalis.

    Vene muuseumis olev näitus ei ole originaaluurimusel põhinev väljapanek, vaid ühe Moskvas välja antud põhjaliku raamatu visualiseering. Kuraatori uurimistöö siin peaaegu puudub, nii et originaalloominguga paistab silma pigem näituse kujundaja Jekaterina Poltavets.

    Õigupärast on arhitekt Vladovski loomingut Eestis uuritud küllaltki palju. Üks uurimispõhjus on olnud ka arhitekti enda koostatud salapärane ja pilkupüüdev portfoolio, tuntud kui Vladovski album. Millalgi on album (ehk pärast arhitekti surma 1950. aastal või abikaasa Jelena surma 1957. aastal?) sattunud tuntud kunstikoguja Julius Gensi valdusesse. Gensi poeg, tuntud kunsti- ja arhitektuuriloolane Leo (Lev) Gens ongi olnud Vladovski loomingu varaseim ja seni ka põhjalikem uurija. Tema esimene uurimus ilmus trükis 1990. aastal,1 selle artikli lühendatud eestikeelne tõlge aga juba järgmisel aastal.2 Ka Eesti XX sajandi arhitektuuri ajaloo Vladovski peatükk põhineb Gensi uurimusel.3

    Leo Gens suri 2001. aastal, pärast seda proovis albumit ära osta ka Eesti arhitektuurimuuseum. Pärijaid pakutu ei rahuldanud ning lõpuks müüdi album Moskvasse. Sealne uurija Andrei Ponomarjov ongi albumile tuginedes esmakordselt oma uurimistulemusi esitlenud 2015. aastal,4 põhjalikuks ja mahukaks raamatuks vormus see 2018.5 Ka Sirbis ilmus tollal raamatu reklaamimaiguline ülevaade.6

    Vene muuseumi näituse puhul on tegu lihtsalt raamatust piltide valimisega ja Eesti mäluasutustest algprojektide tellimisega näitusevaatmike jaoks. Kuraatori osa on ka mõne ehitise ülepildistamine. Mis on raamatust puudu, seda pole kuraator ka näitusele lisanud. Üks väga häiriv nähtus näitusel: aja­leheartiklite koopiatel puuduvad viited allikale!

    Raamatust ilmneb, et autor ei tunne Eesti olusid ega ka Eestis olevaid ehitisi. Näitusel ongi nt parandatud Moskva-raamatu mõnda ekslikku aadressi – nii on Tallinna peaalajaam, mis raamatus on märgitud kavandatuna Ellamaale ja mitte teostatud, näitusevaatmikul märgitud siiski õige aadressiga. Paraku on näituse pilt tegelikult üks Vladovski fantaasiapiltidest ja sellisena tõesti mitte kunagi teostatud. Näitusel esineb ka alajaama pilt kunagi teostatud kujul, kuid üldse ilma pildiallkirjata … Oleks ju võinud panna ka praeguse pildi, sest tegu on avalikkusele tundmatu ehitisega vägagi käidavas kohas Reisijate tänaval. Tõsi, praegu näeb ehitis sodimiste ja vandalismi tõttu kole välja, aga ka huvitavaid ajaloolisi fotosid ümberehitamise eelsetest aegadest on palju saadaval.7

    Samas on nt raamatu ekslik väide, et Rakvere suurtükiväekasarm on Vladovski töö, jäänud näitusel õiendamata. 1924. aastal valminud ja 1944. aastal hävinud uhke uusklassitsistlik kasarm on meie praeguste teadmiste järgi ikkagi Boris Krümmeri töö.

    Eesti arhitektuuriloos levinud klišeede kordamine teeb nukraks, eriti pühakodade puhul. Nõmme Johannese kiriku saamisloos on seni prevaleerinud Vladovski enda lugu, sest põhi­autor, insener Aleksei Golubkov lahkus Eestist 1920. aastate teisel poolel ega rääkinud enam kaasa pühakoja ajaloo kujunemises. Enne oma Eesti-perioodi oli Golubkov Venemaal ikkagi tuntum kui Vladovski, kes sel ajal oli ainult ühe tehase arhitekt. Nõmme õigeusu kiriku kutsutud projektivõistluse järel teostasid kiriku ikka Golubkov ja Vladovski üheskoos, rõhuga muidugi esimesel autoril.8 Raamatus toodud Vladovski ilupildid pole seega mingid projekti variandid, vaid tema fantaasia. Hea kunstiharidusega Vladovskile meeldis neid luua. Projekt oligi enam-vähem valmis kiriku näoga, mitte mingi Golubkovi-poolse vägivaldse lihtsustamise tagajärg.

    Kopli Vene loodearmeelaste kalmistu Jüri kabeli värske (2022) ülesehitamine pole mingi restaureerimise edulugu. Tegu on uusehitisega täiesti uues kohas, mida olekski võidud otse välja öelda. Kabeli algse koha kasutamist olevat Tallinna linnavõimu levitatava legendi kohaselt takistanud Nõukogude võim, kuid kõige vanem segav ehitis on pärit 2012. aastast ning vähemalt siin on Nõukogude võimule näpuga näitamine kohatu.

    Kopli Nikolai kirik ei paiknenud algul Vene-Balti tehasehoones, vaid tehase sööklas. Ja uus kirik ehitati tehase tuletõrjekomando garaaži sisse, seda siis vajaduse järgi külgedele ja peale laiendades.

    Samas on nt käsitlemata Setumaal pärast 1934. aasta koguduste reformi kohaselt püstitama hakatud Saatse uus (Peeter-Pauli) kirik. Paljuski ehitati seda annetuste toel, seepärast jäi ehitus ka venima. Nõukogude ajal võeti pooleliolev kirik üldse koguduselt ära ning tehti majandi töökojaks. Sellisena kohtab hulkuv külastaja kirikuvaremeid praegugi. Eriti nukker on see pilt võrreldes kõrval oleva Saatse vana (Paraskeva) kirikuga, mis kenasti kordatehtuna kirikupaari kontrastsust veelgi suurendab.

    Muidu oma vanamoodsa väljanägemise pärast kriitikat saanud Tallinna uus (1925) sõjaväehaigla on saanud ka vägagi head tagasisidet, seda oma moodsa sise­lahenduse ja funktsionaalsuse poolest. Soomlased saatsid 1928. aastal arhitektid Tallinna just sel põhjusel uue sõjaväehaiglaga tutvuma, enne kui Viiburisse hakati uut ja moodsat sõjaväehaiglat rajama.9

    Vladovski rikkalikust hauatähiseloomest on näitusel esitatud ainult paar näidet, ehkki raamatus on neid rohkem. Paraku pole toodud ära arhitekti enda kalmutähist – küll vormilt ja kogult tagasihoidlik, viib selle kujundus siiski mõttele arhitekti osalusest endale hauatähise kavandamisel. Ja mõistatus: miks on arhitekt ja tema ainult seitse aastat hiljem surnud abikaasa Jelena maetud küll lähestikku, kuid eraldi hauaplatsidele?

    Vladovski ja tema kaasaegsed

    Peaaegu käsitlemata on Vladovski loomingus küllaltki väljapaistva osa moodustanud linnaehituslikud ansamblid. Kui tsaariajal oli Kreenholmi tehases Virumaal tema looming allutatud varasemale ansamblile, siis kohe Eesti aja algusese Narva hüdroelektrijaama asula oli puhtalt Vladovski uuslooming. Ellamaa soojuselektrijaama ja asula planeering on saanud kriitikatki, aga 1937. aastal kavandatud Goldfieldsi asula Virumaal (hilisem Roodu-Nõmme alevik tänapäeva Kohtla-Nõmme alevi alal) on saanud eranditult kiita. Tõenäoliselt oli 1941. aastal kavandatud Punase Krulli tehaseasula Tallinnas samuti läbimõeldud lahendusega, kuid näitusel on seda projekti ainult mainitud ja üksainuke majapilt tagatipuks veel vale aadressiga.

    Saatse uue (Peeter-Pauli) kiriku ehitusaegne annetuspostkaart.

    On näha, et kuraator on näitusevaatmikke koostades täielikult loobunud toimetajast ja retsensendist. Osa pilte on allkirjata, osa allkirju on rännanud teiste piltide alla. Osa ehitiste-piltide seost ei ole osatud esile tuua (nt kortermaja Valli 4 Tallinnas ja Viljandi tikuvabriku ehitisi ühendab sama omanik-tellija). Näitusel eksponeeritud „puhutud klaasist tellised“ on küll ilusad, aga ikkagi harilikud pressklaasist plokid, millel klaasipuhumisega seost ei ole. Hull lugu on nimede õigekirjutusega: Roman Genrichsen ja Pavel Alisch on ikkagi vastavalt Heinrichsen ja Paul, A. Pern on Artur Perna, Eduard Pool on Eduard Pohl, Hernan Reiner on Hermann Reier jne.

    Kuna näitusetekstide algkeel on olnud vene keel, oleks tulnud kaasata ka eesti keele toimetaja. Siis poleks saanud tekkida selliseid kummastavaid vigu nagu kolledži registraator (p.o kolleegiumiregistraator), Petrovski Kaubanduskool (p.o Peetri), Konstantinovski II sõjaväekool (p.o Konstantini sõjakool), tuletõrjejaam (p.o tuletõrjedepoo), Sablinski klaasitehas (p.o Sablino klaasitehas). Kui saksa või vene ajaloolises kontekstis on Fellin või Hapsal omal kohal, siis eesti keeles on sellised kohanimekujud kurjast – ikka Viljandi ja Haapsalu!

    Vladovskist on Mart Kalm kirjutanud 2001. aastal, et ta oli sõdadevahelisel ajal oma loomelaadi ainus esindaja, kuid praegu võib juba tõdeda, et asi ei ole nii hull. Kahtlemata on Vladovski ja tema loomekaaslaste uurimine seni olnud Eesti arhitektuuriloo äärealade uurimine, kuid sellelgi on juba pikk traditsioon. Esimeseks n-ö mitte-peavoolu uurijaks võib lugeda mainitud Julius Genssi, kelle 1940. aastate lõpul kogutud käsikirjalised „Eesti kunsti materjalid“ on siiani hindamatu allikas.10 Kalmu raamatuga samal ajal ilmus juba tõelise amatöörarhitektuuri ülevaade.11 Sõjaväeinsener ja arhitekt Aleksandr Jaroni on juba alates 1970. aastatest uurinud Jevgeni Kaljundi,12 Tartu ühest tuntumast vene arhitektist on artikli avaldanud ka siinkirjutaja.13 Senised perifeersed kunsti- ja arhitektuurinähtused köidavad järjest rohkem uurijaid ja kunstitegelasi, viimaste aastate näiteina võib tuua Kristina Normani kunsti- ja filmiprojekti troopiliste lillede maalijast Emilie Rosalie Saalist või ka siinkirjutaja osalusega artikli ühest hoopis teist liiki monumentaalkunstist.14

    Erinevalt Sirbi veergudel näituse arvustaja Karin Pauluse soovist15 peame lootma mitte venekeelse näituseainese tõlkimisele eesti keelde, kuivõrd Vladovski albumi digiteerimisele, et pääsetaks ligi algallikale ja jätkataks uuringuid. Segastest aegadest hoolimata ootab see seni vähekäsitletud arhitektuuriloo valdkond uurimise jätkamist ning seniste uurimuste üle- ja ümberkirjutamist, millele need näitused on loodetavasti andnud hea tõuke.

    1 Лео Генс, Вечно живая традиция. О творческом пути А. Владовского. Таллинн 1(70)/ 1990. Lk 56–68.

    2 Leo Gens, Arhitekt-kunstnik Aleksander Vladovski. – Linnaehitus ja arhitektuur. Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut. Tallinn 1991. Lk 131–137.

    3 Mart Kalm, Aleksander Wladovsky – akademismist art déco’sse”. – Eesti 20. sajandi arhitektuur. Prisma Prindi Kirjastus. Tallinn 2001. Lk 220–225.

    4 Андрей Пономарев, Архитектор А. Владовский. – VI Псковские региональные краеведческие чтения. Книга II. Москва 2015. Lk 177-178.

    5 Андрей Пономарев, Архитектор-художник Александр Владовский. Материалы к творческой биографии. Москва 2018. 430 lk.

    6 Aurika Meimre, Irina Belobrovtseva, Renessansiajastu mõõtmetega arhitekt. – Sirp 20. VII 2018.

    7 Heldor Pitsner, Ants Tammaru, Turvas ja elekter Ellamaalt. Tallinn 2007. Lk 95 ja 104.

    8 Владимир Беренс, Историко-статистическое описание церквей и приходов Северо-Западных Епархий. Часть 1, Эстонская Епархия. Таллинн 1974. Leht 380. Käsikiri asub Tallinna Ülikooli raamatukogu baltika osakonnas.

    9 Anne Mäkinen, Suomen valkoinen sotilasarkkitehtuuri 1926–1939. Lk 109.

    10 Käsikiri asub nt ka Tallinna Ülikooli raamatukogu baltika osakonnas.

    11 Sigrid Saarep, Vaba stiil. Tallinn 1997.

    12 Nt kokkuvõtvalt: Евгений Кальюнди, Инженер и архитектор Александр Ярон. – Балтийский архив. Русская культура в Прибалтике ХI. Таллинн 2006. Lk 112–130.

    13 Robert Treufeldt, Arhitekt Anatoli Podtšekajev. – Kunstiteaduslikud Uurimused 3-4/2004. Lk 78–112.

    14 Hilkka Hiiop, Robert Treufeldt, Sõjaväesisene kunst – pärimus ja pärand. – Kunstiteaduslikud Uurimused 3-4/2021. Lk 82–109.

    15 Karin Paulus, Aleksandr Wladovsky, ehituskunstnik ja tallinlane. – Sirp 28. IV 2023.

  • Nooruslik jõud ja teotahe

    LISANNA LAJAL

    Ülevaatefestival „Balti tantsu platvorm“ 9. – 11. II Riias.

    Kolmandat korda korraldatud „Balti tantsu platvorm“ on nüüdseks toimunud kõigis Balti riikides ja saavutanud tantsumaailmas tähelepandava koha. Ülevaatefestival toob kord kahe aasta jooksul kokku siinse piirkonna nüüdistantsu tipplavastused, võimaldab tantsuprofessionaalidel omavahel suhelda ning tutvustab tantsukunsti laiemale publikule.

    Alates 2022. aastal Tallinnas korraldatud festivalist on žürii lähtunud põhimõttest, et igast Balti riigist kuulub programmi kolm lavastust. Peale selle valitakse välja 15 tantsukollektiivi või etendajat – kohad jaotuvad riikide vahel samuti võrdselt –, kes lühiettekande vormis tutvustavad oma valmimisjärgus projekte. Kokku esitati sel aastal festivalile 77 taotlust, millest osalema pääses 24. Seekordse platvormi tegid eriliseks kõrvalprogramm ning kõigile etendustele järgnenud kunstnikuvestlused.

    Eesti valik ajas publiku segadusse. Eestit esindasid seekord üks lavastus Sõltumatu Tantsu Lavalt ja kaks Kanuti gildi saalilt, millest viimased tekitasid publikus segadust. Sattusin pärast Netti Nüganeni „Müüt: päeva äärel“ etendust kuulma, kui teatrikülastaja kurtis oma kaaslasele: „Mida kuradit, see polnud ju tants?! Misjaoks neid tantsijaid siis treenime?“ Publik oli just vaadanud poolteist tundi teekonda, mille jooksul etendaja kaevab end välja teda katva tolmukuhja alt, uurib ümbritsevaid objekte, astub dialoogi oma alter ego’ga ning esitab metal-lauljatelegi üle jõu käiva numbri „I Become a Skeleton“. Teatrikülastaja eksistentsiaalne küsimus tundus igati asjakohane: milline platvorm jääb tantsijatele, kui ka tantsufestivali võtavad üle etenduskunstnikud, kellel on niigi olemas Soomes toimuv „Baltic Take Over“.

    Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo lavastust „Lehmkeha / Oh, sina siin!“ raamivad lava eesosas põlevad küünlad kirjaga „for ever“ ja kõikuv-klõbisev prožektorivalgus.

    Kanuti gildi saali repertuaarist pärinev Sigrid Savi ja Hanna Kritten Tangsoo „Lehmkeha / Oh, sina siin!“ tekitas publikus samuti vastuvõturaskusi. Paar inimest lahkus etenduselt ja ohkeid kuuldus saalist rohkemgi. Lavastus koosneb n-ö soojenduse osast, mis algab juba enne publiku saali jõudmist: etendajad liiguvad ruumis ning Tangsoo püüab üles tõmmata nööriga lakke riputatud kott-tooli. Sellele järgneb tõstete ja kontaktliikumise jada, mustadest kummikinnastest tehtud (udaraid meenutavate) veepommide loopimine, pikk-pikk minibatuutidel hüppamine ning lõpuks loeb kõlaritest kostev robothääl ette kõik, mis homme on paremini. Kõike seda raamivad lava eesosas põlevad küünlad kirjaga „for ever“ ja kõikuv-klõbisev prožektorivalgus. Lavastuse eesmärk paistabki olevat publiku ootuste petmine, ent laval nähtud tõsted ja hüpped teevad nähtu meelepäraseks ka tantsijate füüsilist võimekust hindavale publikule.

    Klassikalisemat koreograafiat sai näha Sveta Grigorjeva lavastuses „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“. Saalis ootab publikut ees kuus etendajat, kes hakkavad aeglaselt liikuma. Kui inimesed on saali jõudnud, algab twerk’imine ning publik kutsutakse kaasa tantsima. Lavastusse kätketud vastupanuliikumine ilmneb kaasatud tekstist: liikumine on pühendatud abordiõiguse kaitsele. Riias toimunud etendust rikastasid näiliselt vabalt sisse põiganud eestikeelsed fraasid ning nende ühine tõlkimine olukorra keskel. Sellist argielu ja etenduslikkuse vahel kõikuvat stiili on lavastaja nimetanud vabaks vormiks1 ning seda on peetud2 ka parimaks süvahängi näiteks meie nüüdisteatris.

    Suurim elamus Lätist. Festivali suurima elamuse pakkus Erik Erikssoni (Rootsi) ja Krišjānis Santsi (Läti) lavastatud ja etendatud „Keeris“ („Vērpete“). Peale nende teevad lavastuses kaasa kitarrist (Rihards Lībietis) ja vibrafonist (Mārtiņš Miļevskis). Enne etendust, nagu ka Grigorjeva lavastuse puhul, antakse vaatajatele teada, et nad võivad ruumis vabalt ringi liikuda ja asupaika vahetada. Kui publik saali siseneb, keerlevad tantsijad juba teineteise ümber. Pärimuse ja nüüdistantsu elemente põimides hakkavad nad mängima tempo- ja asupaigamuutustega, eralduvad ja koonduvad korrakski silmsidet kaotamata. Liiguvad läbi ruumi, mis on täidetud publikuga nii, et vaatajail tuleb ka hoolitseda selle eest, et ei sünniks ühtegi kokkupõrget. Sellises sümbioosis ei ole koreograafia enam kahe kogenud tantsija pärusmaa – kõik ruumis viibijad keerlevad ja õhkavad nendega kaasa.

    Eelmisel korral lavastusega „Eden Detail“ Eestit esindanud Jette Loona Hermanis osales sel korral hoopis Lätis esietendunud performance’iga „Külma­kahjustus“ („Frostbite“). Visuaal­kunstniku Anna Ansonega koostöös valminud teos käsitleb lapselikkust ja üleskasvamist, seda kõike kujutluslike „koduseinte vahel“. Peale kolme etendaja on laval veel tohutu hulk objekte, riideesemeid ning jubinaid, millest osa leidis kasutust etendajate tegevuses, teised täitsid vaid dekoratiivset funktsiooni. Kogu lavaruum on pastelsetes toonides, kasutatud on palju käsitöömaterjale. Teost võikski käsitada installatsiooni või kujutava kunsti teosena – see pakub rohkem esteetilist kui mõistuslikku elamust. Algselt galeriiruumi mõeldud etendus ei tekitanud kitsas saalis niivõrd kaasavat ruumitunnetust, kuid jättis siiski tugeva mulje.

    „Nimetu liikumisloeng“ („Untitled movement lecture“, autor Līga Ūbele) on John Cage’i kompositsioonist inspireeritud lavastus seitsmele tantsijale, mille koreograafia koosneb erisugustes tempodes ja suundades kõndimisest, seismisest ja mõnest pearaputusest. Kogu etenduse kestel hoiavad etendajad käes kaustu, mis meenutavad noodimappe, kuid näiliselt sisaldavad sammude ülestähendusi. Kostüümid ja saal on mustades ja hallides toonides, valguskujundus on tagasihoidlik, jäädes niiviisi kuhugi tähenduslikkuse ja tähendusetuse hämarale piirimaale.

    Leedust mitmekesised lavastused. Leedu koreograafi Dovydas Strimaitise „Duett“ („A Duet“) põhineb samuti vormilistel kordustel. Lavastust võib nimetada nüüdisballetiteoseks, sest kogu liigutuste ampluaa tuleneb klassikalisest tantsust, aga muusika ja kostüümid on tänapäevastatud. Kaks tantsijat esitavad petit allegro korduste jada. Nende riietus on naha tooni ning jalas kannavad nad tosse. Muusikat ei ole, ainsaks saatjaks on liikujate ja põranda kokkupõrke heli ning hingamine. Tantsijaid hoiavad ühes rütmis väikesed kõrvaklapid, kuid publik kuuleb muusikat vaid ühe korra – see hetk on justkui lavastuse kulminatsioon –, lava tagaosast kiirgav valgus muutub eredaks ning kõik on hetkeks väga intensiivne. Ka pärast etenduse lõppu ei lõpe sammude monotoonne tatsumine kuulmekiledes.

    Lukas Karvelise „Veel üks päev paradiisis“ („Yet Another Day in Paradise“) ei ole midagi nii maaliline lugu, kui pealkirjast arvata võiks. 35 minuti jooksul näeb laval kahe haldjaliku tegelase teekonda tikk-kontsadelt sporditossudesse, hüpernaiselikkusest meheliku kasvatuse ahelaisse. Esimene tragikoomiline pilt kõrgetel kontsadel rula peal kõõluvatest olenditest vahetub suurepärase tehnikaga kukkumiste jadaks, milles etendajate käed on peidetud dressipluusi taskutesse ning omavaheline hell kontakt kaob. Nii „Dueti“ kui ka lavastuse „Veel üks päev paradiisis“ oli festivalile toonud kahe koreograafi asutatud produktsiooniasutus Be Company, kes on võtnud oma missiooniks kunstis LGBT+ kogukonna ja noorte tulijate nähtavamaks tegemise.

    Leedu töödest viimasena näidati Grėtė Šmitaitė lavastust „Praod“ („Craks“). Black box’is jutustab etendaja loo sellest, kuidas ta (või tema kujutatud tegelase, nendevaheline distants jääb umbmääraseks) hakkas kirjutama oma kadunud vanaisale armastuskirju. Monolooge eraldavad üksteisest üliemotsionaalsed koreograafiad Beyoncé „Drunk in Love” ja Frank Sinatra „My Way“ sõnadele. Iga liigutus on lõpuni tunnetatud viisil, millest õhkub lavalist kohaolu ja liikumiskoolitust. Šmitaitė lavamina tõstab hapral häälel toostid julgusele, usaldusele, saalisviibijatele ning kõigile inimestele ja aastaaegadele väljaspool seda ruumi – ta heasoovlikkus ulatub saalist välja.

    Kõrvalprogrammi kese. „Balti tantsu platvormi“ kõrvalprogrammist jäi enim silma tantsukollektiiv SIXTH, kes esines kahe lavastusega ning pidas lühiettekande oma tegemistest. Koosluse moodustavad Läti kultuuriakadeemia 2021. aastal lõpetanud koreograafid ja tantsijad, keda ühendab tohutu energia ja soov kunsti teha. Kuna festivalil osales vaid kaks vanematest tantsijatest koosnevat tantsukollektiivi, ja sedagi 15minutilise kiirettekande kujul, võikski selleaastast festivali jääda iseloomustama SIXTHi nooruslik jõud ja teotahe. Nüüd aga pea padjale ja puhkama, sest 2026. aasta „Balti tantsu platvorm“ Vilniuses on peagi ukse ees.

    1 Sveta Grigorjeva, Geeniused pahased: pööbel teatris! – Sirp 9. II 2024.

    2 Henri Hütt, Kärt Kelder, Sügav(üks)kõiksus. – Teater. Muusika. Kino, jaanuar 2024.

  • Ingrid Kivirähk 8. V 1931 – 21. II 2024

    92aastasena lahkus meie seast nukunäitleja ja teletöötaja, aastaid Eesti Riiklikus Nukuteatris töötanud Ingrid Kivirähk.

    Kivirähk õppis Draamateatri õppestuudios aastatel 1951–1952. Jõudnud poolteist aastat õppida ja lavapraktikat saada, kutsus vastloodud Eesti Vabariikliku Nukuteatri peanäitejuht Ferdinand Veike ta oma truppi. Iseseisva Nukuteatri esimese uuslavastusena esietendus 23. märtsil 1952 Sergei Mihhalkovi nukunäidend „Ninatark jänku“, lavastajateks Raivo Kuremaa ja Ferdinand Veike. Oma esimest rolli nukulaval meenutas Ingrid Kivirähk hiljem nii: „Mina sain Kolmanda Jänesepoja osa. Mul ei olnud seal palju teksti, aga see oli hirmus tore minu arust, see esimene roll! See oli väga lihtne lavastus, käpiknukkudega. Sirmitükk oli. Me ei mänginudki tol ajal teisiti kui sirmitükke. Lihtne, lustakas, lauludega koos. Dekoratsiooni polnud palju. Huvitav, et nukuga harjutamine polnudki nii raske, see oli väike käpiknukk. Veike õpetas, ta ju ise väga hästi liigutas nukku, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk ka. Ainult ma olen väga pisikest kasvu ja mulle tehti koturnid: minu kingadele pandi puuklotsid alla.“

    Nukuteatri erisuguse koolitusega näitlejate ühtsesse ansamblisse sulatamiseks lavastas Veike 1953. aasta esimese lavastusena Juhan Kangilaski „Vaeslapse käsikivi“. Vaeslapse kui õrna tütarlapse rollis esines justkui selleks loodud väikest kasvu nooruke näitlejanna Ingrid Kivirähk. Kriitik Aino Tigane on kirjutanud lavastuse kohta: „Ja siin tuleks kõigepealt nimetada Vaeslast Ingrid Kivirähki kehastuses, kes on põhiliselt oma ülesande õigesti lahendanud. See kuju muutub Ingrid Kivirähki osakäsitluses vägagi usutavaks: üle jõu käivas töös näeme teda küll nõrkevat füüsiliselt, kuid mitte hingeliselt. Ka püsib Vaeslapse selge teadvus ülekohtust ning tahe võidelda selle vastu. Vaeslapse elujulgus, vaatamata isegi lootusetuna näivale olukorrale, on lavastuse üks suurimaid positiivseid väärtusi.“ Ferdinand Veike teadis hästi, et Vaeslapse osatäitja omapäraselt siiras ja kaunikõlaline lapsehääl, väline veetlus ja sünnipärane anne aitavad luua unustamatu rolli.

    Ingrid Kivirähk töötas Nukuteatri näitlejana aastatel 1952–1955 ja 1959–1962, kehastades muu hulgas Lumivalgekest (lavastaja Hannes Kelder, 1953) ja Punamütsikest (lavastaja Enn Toona, 1954). Pärast teatrist lahkumist mängis ta mitmetes Eesti Televisiooni armastatud lastesaadetes. Tema tuntumad rollid on Tipp („Tipp ja Täpp“, 1965–1981), Telepoiss (1967–1980) ja Kastanitüdruk (sarjas „Tammetõru seiklused“, 1988–1990).

    Eesti Noorsooteatri näitleja Are Uder, kes temaga küll koduteatris koos töötada ei jõudnud, meenutab armastatud lastesaate „Tipp ja Täpp“ tegemise aega: „Ingrid oli äärmiselt südamlik naine, tõeline rõõmuallikas, keda kõik hoidsid ja armastasid. Mulle meenub Ingridiga seoses esimeste seas üks kollektiivne väljasõit Võsule, kus asusid teatriliidu puhkekodud: sirelid Ingridi käes ja tema helgus, see, kuidas ta kaasas olnud lastega rääkis.“

    Aastatel 1965–1982 töötas Ingrid Kivirähk Eesti Televisioonis helirežissööri assistendina ja 1982–1992 fonoteegitöötajana. Alates 1953. aastast oli ta Eesti Teatriliidu liige.

    Ingrid Kivirähk Nukuteatri esimese koosseisu liikme ja nukunäitlejana on oluline isik mitte ainult koduteatri, vaid kogu eesti teatri ajaloos. Tema teatriarmastus, hool ja helge eluhoiak jäägu saatma kõiki, kes puutusid temaga kokku laval või ekraanil, mängus või elus.

    Eesti Noorsooteater ja Nukuteatrimuuseum

    Eesti Teatriliit

    Eesti Näitlejate Liit

  • Seda näitust ei ole võimalik arvustada

    URMAS LÜÜS

    Näitus „Nina Võnnõku Ukraina“ Temnikova & Kasela galeriis kuni 17. III 2024.

    Olen juba pikemat aega tundnud külgetõmmet nn outsider-kunsti poole. Kes on need autsaiderid, need väljaspool olijad? Mis see on, kuhu nad ei kuulu, millise piiri taga nad seisavad? Autsaiderite kunstiks peetakse loomingut, mille autoril üldjuhul ei ole kõrgemat kunstiharidust, nad on iseõppijad ning viljelevad naivistlikus stiilis kunsti, sest nad lihtsalt ei oska teisiti. Nad loovad iseendale, õhinapõhiselt ja tungivast vajadusest. Kunstiturust ei tea nad midagi. Neid ei huvita, kuidas peaks kunsti tegema või mis on „kaasaegsus“.

    Seetõttu ei tunne ka kapitalistlik kunstiäri nende vastu suuremat huvi. Vähemasti mitte enne naivisti surma. Seega olin väga üllatunud, kui nägin Temnikova & Kasela galeriid Nina Võnnõku loomingut eksponeerimas, sest seda laadi kunst ei tundunud kohe sugugi nende tassike teed. Eks see tuli mu enda ebatervest skepsisest, mis ei lubanud uskuda, et ka investeerimisväärtusega kunsti vahendav galerii võiks tunda huvi mullivälise siiruse eksponeerimise vastu, mis suure tõenäosusega raha sisse ei too. Olen ju ka ise süsteemi kuuluv „aktsia“, kelle igale tööle peaks saama hinnasildi külge riputada – seetõttu tõmbabki mind looming, mis pole nii valmis ja pakendatud, vaid voogab omasoodu. On allumatu.

    Hapramad hetked

    Sageli luuakse kõige võimsamaid autsaiderkunsti taieseid näiteks vaimuhaiglates või raske vaimse puudega inimeste tugikeskustes. Samuti sunnib tihti end loominguliselt avama vanglakeskkond. Kunsti juurde jõutakse nii pikkade aastate mööda saatmiseks kui ka surma­laagrites elu mõttest kinni hoidmiseks. Olen juba aastaid pead murdnud küsimuse üle, mis paneb mõne inimese, kel endal on sent surmale võlgu, tegelema kriisihetkel loominguga. Keegi õpetas kunagi ammu, et kui pead minema üle võbeleva purde või ukerdad kitsukesel müürijupil, loo fantaasias kujuteldav käsipuu – selle abil saad kindlamini üle. Ja kui ma ei eksi, oli see Ain Kaalep, kes tõdes, et praegusel põlvkonnal saaks koonduslaagris märksa raskem olema, sest nemad olid omal ajal sunnitud väga palju luulet ja muud kirjandust pähe õppima, mida siis rasketel aegadel üksteisele tsiteerida sai. Sellele tuginevalt loodi piirsituatsioonis ka uut vaimuvara.

    Kunstiline tegevus annab indiviidile tagasi tema iseduse. Siirusest õilistatud kunst on oma looja nägu, tema enda siseilmast tulnud. Selline kunst pakub hingele tuge, millest hapramatel hetkedel kinni haarata. Kuna Nina Võnnõk (1928–2011) või nagu näitusel piltide alt initsiaale annab lugeda VNP ehk Võnnõk, Nina Petrovna, professionaalse kunstimaailma jaoks ei eksisteeri, tuleb kunstniku taustaloo kirjeldamiseks tugineda näituse saateteksti autori Mari Vallikivi pakutud informatsioonile. Võnnõk sündis Ukrainas Dnipropetrovski oblastis, mida piiravad põhjast Poltava ja Harkivi oblast, idast Donetski oblast, lõunast Hersoni ja Zaporižžja oblast, läänest Mõkolajivi ja Kirovogradi oblast. Need on kohanimed, millest mul enne Venemaa täieulatuslikku sõjalist sissetungi aimugi polnud.

    Näitus „Nina Võnnõku Ukraina“ Temnikova & Kasela galeriis. Näitusevaade.

    Tema ema suri, kui tütar oli vaid viiene. Isa mobiliseeriti Punaarmeesse ning saadeti neljakümne esimesel aastal rindele. Kasuema viskas tüdruku tänavale. 13aastane Nina viidi Saksamaale, kus ta töötas koos mitmete Ukraina ja Valgevene saatusekaaslastega. Neljakümne viiendal aastal viibis tüdruk Sileesias, kui piirkonna enda valdusse võtnud Nõukogude väed Nina (kes ei olnud veel 17aastanengi) tööpataljoni värbasid. Sakslaste heaks töötanud inimesi nähti julgeolekuriskina ning neid sunniti jalgsi Berliini kõndima.

    Pärast sõja lõppu ei õnnestunud tulevasel kunstnikul kodumaale naasta, vaid ta töötas Doonau sillaehitustel. Komárnos, nüüdses Slovakkias, sai ta juhiloa ja sõitis üle Karpaatide tagasi koju, millest ei olnud paraku midagi säilinud. Sünnipaigas pakuti talle kohta sovhoosis. Nina läbis traktoristikursuse ja jäi sinna viiekümne kaheks aastaks. Abiellus. Koos mehega loodi kodu, sündisid lapsed, rajati suur aiamaa. Aga saatus ei jätnud ka tõusujoonel nööki. Surid nii mees kui ka noorem poeg. Vanima poja kutsel müüs Nina Ukrainas oma elamise ja kolis Eestisse. Suure tõenäosusega on praegu sealsest kodust järel sama vähe kui pärast Teisest maailmasõjast kojutulekut. Nina Võnnõk oli kaotanud pere, kodu, koha. See on vangistusega väga sarnane ilmajäetus. Vangistus vabaduses.

    Koduigatsuse vaevades võttiski Võnnõk tuttavad vahendid – kangad, niidid-nõelad – ning hakkas õmblema piltvaipu ukrainapäraste paradiisivaadetega. Kuigi kõik tema teosed kujutavad Ukraina idülli, ei saa ma seda pidada rahvusromantikaks. Kandvaima osa moodustavad röövitud lapsepõlve ja nooruse fantaasiad: lapsed sulistavad suures plekkvannis, ema läheb lüpsma, vili lokkab, isa on põõsa all juua täis. Linnuparved lendavad üle niidetud hoovi, vohav lopsakus lainetab silmapiirini. Kolme galeriiseina katavad suured piltvaibad. Põnevaimate artefaktidena lebab akende all raskel puidust laual seitse hiiglaslikku raamatut. Rasketest vaipadest lehtedele on õmmeldud samasugused aplikatsioonitehnikas tekstiilist pildid. Köited jagunevad temaatiliselt: stseenid piiblist, mälupildid Võnnõku minevikust ja sugupuust, lilled, nukrate laulud ja motiivid rahvaluulest.

    Nullist lõpmatuseni

    Kui Võnnõk poleks Eestisse tulnud, oleks suure tõenäosusega tema looming realiseerumata jäänud, elu lihtsalt võtab oma osa. Umbes nagu Roald Dahli muinasloos võluvõimetega Matildast, kes kaotas oma imeväe niipea, kui argitoimetused temalt täit pühendumist nõudma hakkasid.

    Juba antiikajal öeldi, et filosoofia tekkimise eelduseks on aeg niisama istuda. Sund iseendasse vaadata õhutab niisama jõude tilbendava üksinduse ja nukruse loomingusse valamist.

    Võnnõku piltvaibad meenutavad Tšiili arpillera’id. Kui Augusto Pinochet seitsmekümne kolmandal aastal Ameerika Ühendriikide toel sõjaväelise diktatuuri kehtestas ja pea nelikümmend tuhat inimest vasakpoolsete vaadete pärast vangistas, sattusid lugematud pered kohutavatesse raskustesse. Katoliku kiriku toel hakati õmblema piltvaipu, kasutades aplikatsioonidena just nimelt kadunuks kuulutatud omaste rõivaid. Nendest sai üks vastupanu sümboleid ning kiriku abiga läände smugeldatud vaibad tagasid õmblejatele eluspüsimiseks sissetuleku. Kõige tähtsam oli omada midagi, millest võis rasketel aegadel kinni hoida, olgu see kas või kaltsudest õmmeldud tekike.

    Kas need inimesed lõid kunsti, pidasid end ise kunstnikuks? Kas nad istusid, jalg üle põlve, Picasso kombel pea mõtlikult sõrmedele toetudes oma piltide ees? Juurdlesid nad kompositsiooni­tehniliste küsimuste üle? Murdsid nad pead fookus­punktide ja värvitonaalsuste tasakaalu üle? Ahastasid, kas nad ikka on piisavalt „kaasaegsed“? Kas nende looming peab vastu kriitikute pilkele ning murrab läbi rahvusvahelistele messidele? Kõnetab nende valmiv looming kunstipublikut piisavalt, et kirjutataks näituse külalisraamatusse tänulikke kiidusõnu oluliste sotsiaalprobleemidega tegelemise eest? Ma ütlen kohe ette ära: ei.

    Säärane looming on kunstiturumajandusele ebamugav. Ja ka arvustajale. Õieti ei allu see ühelegi arvustamisloogikale. Arvustada on võimalik võltsi, etendatut. (Heas mõttes võltsi!) On ju parem, kui suremise stseeni järel tõuseb näitleja kummardama, mitte ei pea talle kiirabi kutsuma. Arvustamisele allub professionaalne sooritus: võtame näiteks stseeni, kus mingi karakter kaotab laval enesevalitsuse. Vaataja saab aru, et näitleja kontrollib täielikult oma keha iga liigutust ning saab seejärel hakata mõttes analüüsima, kui hästi lõi osatäitja oma kohaloluga laval atmosfääri, kuidas hoidis pinget, rabas kulminatsiooniga … Aga kui nüüd juhtub midagi sellesarnast mõnel pikal äreval töökoosolekul? Kolleeg kogub endasse pinget, kaotab enesevalitsuse, röögib, nutab, sajatab … Kuidas hindame seda rollisooritust? See on võimatu. See pole rollisooritus, vaid elu oma eheduses. Hindamatu.

    Mille alusel määratakse nii eluliste teoste hinda? Kunstiharidust autoril pole, seega kuulub ta väljaspool seisjate hulka ja näitusepublik ei saa hinnata ühtegi tehnilist aspekti, ei teadlikult seatud kompositsiooni ega koloriiti. Autorit on kandnud puhas ja siiras intuitsioon. Õmmeldud aplikatsioonide meisterlikkust ei ole samuti võimalik hinnata. See on kodukäsitöö oma ehedaimal kujul. See va päris elu. Ja nagu elu ikka, ulatub selle väärtus nullist lõpmatuseni.

    Mind köidab autsaiderkunst oma siiruses, eheduses. Alasti kunst, kus miski pole varjatud. Kui näiteks vaimse puudega kunstnik joonistab hiiglaslikule paberilehele sadu karikatuurseid paljaid naisi, ise samal ajal vaba käega masturbeerides, nagu hiljuti ühel Hollandi autsaiderkunsti väljapanekul pealt nägin, võib eeldada, et ta ei tee ta seda transgressiooni taotlusega. Tema jaoks on tegu siira tegevusega, mis on vaba igasugusest soorituspingest. Kui surmamõistetud vang nikerdab omale puutüki ja klaasikillu abil neitsi Maarja kujukese, ei loo ta sotsiaalpoliitilist kommentaari, vaid usku, lootust ja armastust, mis kannaks tema hinge elektritoolini. Kui ukrainlanna Nina Võnnõk õmbles vanadest rõivastest tükke lõigates fantaasiapildikesi maaeluidüllist, konstrueeris ta oma isiklikku paradiisiaeda. Lõi omale põgenemisruumi. Mitte ruumi millest põgeneda, vaid kuhu põgeneda.

    Ei pea teadma midagi kunstist ega kunstiturust, et Võnnõku paradiisis ennast kaotada. Me kõik loome selliseid fantaasiamaailmu, enamasti oma peas – mõnikord helgemaid, teinekord tumedamaid. Sellise loominguga kohtumiseks ei pea end eriliselt treenima nagu kaasaegse kunsti puhul, kus ilma eelneva soojenduseta võivad kunstniku valikud jääda krüptilisteks. Võnnõku piltidega suhestumine algab pilgust.

  • Loe Sirpi!

    näitus „Nina Võnnõku Ukraina“

    kontsert „Üksinduse visandid“

    kontsert „Selgeolek“

    kontsert Floridante „Euroopa tippsolistid III“

    agentuuri Damn Loud seitsmenda tegevusaasta festival

    näitused „Arhitekti visandid. Aleksandr Wladovsky albumist“, „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“ ja „Ellamaa elektrijaama sajand“

    ülevaatefestival „Balti tantsu platvorm“

    dokumentaalfilm „Ilvesmees“

    In memoriam Ingrid Kivirähk

    Esiküljel produtsent Aurelia Aasa. Foto Taavet Kirja

     

     

     

     

  • ,

    Liivia Leškini uus maalilooming Vabaduse galeriis

    Leškin, Liivia. Kevad Linnas, 2023 (fragment). Akrüül, grafiit, 150x210cm.

    Reedel, 1. märtsil kell 17.00 avab Liivia Leškin Vabaduse galeriis enda uut maaliloomingut esitleva isikunäituse „Lähemale, palju lähemale“. Näitus jääb avatuks 27. märtsini 2024.

    Liivia Leškin:

    „Usun, et vaataja suhtes on kõige õiglasem väljendada end abstraktses pildikeeles. Emotsioone, aimdust, hirme, kõike alateadvuses olevat formuleerimata.

    See loob võimalusi nii jagatud kogemusele kui ka täiesti ainulaadsele isiklikule tajule.

    Kui mõni joon või värv annab vaatajale edasi ausa emotsiooni ja juhatab mingile rajale, juba siis on hästi.

    Selles on mu õigustus tegeleda loominguga lähtudes iseendast.

    Täna meie ümber toimuv on jõhker ja ootamatuseid täis.

    Siiski on meil luba olla kunstis, looduses.

    See ei ole vaid leevendus, pigem armastus.“

    Viimastel aastatel on Liivia Leškin pühendanud oma loomingu täielikult maalikunstile, sellel teekonnal järjest enam disainmõtlemise eesmärgipärasusest eemaldudes. Käesoleva näituse üks baaselement on joone taasleidmine ja uues kontekstis kasutamine. Autori maalides on emotsionaalset laetust, samas ka teatud lõpetamatust, ambivalentsust, mida vaataja on kutsutud avastama ja omal moel tõlgendama.

    Liivia Leškin on sündinud 1956. aastal Tallinnas. 1980. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi moekunsti eriala. Aastatel 1981-1987 töötas Leškin Tallinna Moemajas ning seal välja antud ajakirja Siluett toimetuses. Aastatel 1987–1997 oli ta moedisaini eriala õppejõud, aastast 1990 dotsent ning perioodil 1990-1993 moekunsti kateedri juhataja Eesti Kunstiakadeemias; lisaks külalisõppejõud mitmes Skandinaavia kunstikõrgkoolis. Leškin oli 1990. aastal asutatud tarbekunstnike ja disainerite rühmituse ON Grupp asutajaliige (koos kunstnikega Katrin Amos, Ülle Kõuts, Ülle Rajasalu ja Leanika Korn) ning juhtis aastatel 1994-2020 omanimelist moefirmat. Ta on esinenud arvukatel personaal- ja grupinäitustel moedisaineri, moeillustraatori, kostüümi- ja maalikunstnikuna ning loonud muuhulgas ka suuremõõtmelisi interjööritekstiile. Alates 2019. aastast on Liivia Leškin keskendunud täielikult maalikunstile ning sel perioodil esitlenud oma loomingut viie erineva isikunäitusega. Eesti Kunstnike Liitu kuulub Leškin alates 1989. aastast.

    Vabaduse galeriid toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko.

    Vabaduse galerii
    Vabaduse väljak 6, Tallinn
    E-R / Mon-Fri 11.00-18.00
    L / Sat 11.00-17.00

    <https://facebook.com/vabaduse.galerii>            <https://instagram.com/vabaduse.galerii>

  • ,

    Ukraina kunstniku Olena Hnatiuki näitus R galeriis

    Reedel, 1. märtsil, avatakse R galeriis Ukraina kunstniku Olena Hnatiuki personaalnäitus “Labürint: 12 mõra hinges”. 

    Näitusel on seeria eneseuurimuslikke digitaalseid illustratsioone, mis põhinevad kunstniku isiklikel kogemustel ning on loodud Rootsis, kus kunstnik Ukrainas toimuva sõja tõttu praegu elab.

    “Need on 12 erinevat lugu, mis sisaldavad valu, reetmise, üksinduse ja surmakogemise hetki kuid sümboliseerivad ka lootust, eneseületamist ja taassündi,” avas Olena Hnatiuk näituseseeria ideed.

    “Kirjeldan seisundeid, millesse tahes-tahtmata sukeldume ja millest läbi sisemaailma labürindi on kohati keeruline väljuda. Illustratsioonid ei peegelda ainult siseuniversumit vaid ka kohtumisi ja õppetunde, mis kujundavad arusaama iseendast ja ümbritsevast maailmast ning teed mõistmise ja harmooniani,” lisas autor.

    Olena Hnatiuk on sündinud 1995. aastal Ukrainas Hersoni linnas. Ta on maalikunstnik, illustraator, graafiline disainer ja õpetaja.

    Ta on lõpetanud Hersoni Riikliku Tehnikaülikooli disainiteaduskonna graafilise disaini erialal ning on osalenud üle 30 näitusel. Tema looming on erakogudes Ukrainas, USA-s, Rootsis ja Saksamaal. Alates 2022. aastast elab ta Rootsis Skåretis.

    Näituse kuraator on Olena Hnatiuki õpingutekaaslane ja sõber, praegu Eestis elav kunstnik Viktoria Berezina, kes on samuti pärit Ukrainast Hersoni linnast ning on paljudele eestlastele tuntud “Viktoria kirjade” autorina.

    “Viktoria kirjadest” sai avalik sõjapäevik kui täiemahulise sõja esimestel kuudel tekkis Viktorial kirjavahetus Tartu galeristi Raul Oreškiniga. Tänaseks on kirjadest saanud raamat “Minu Herson. Kirjad Ukrainast.”

    Näitus “Labürint: 12 mõra hinges” jääb R galeriis avatuks 27. aprillini

    R galerii asub stuudiopoes Karud ja Pojad Tartu Aparaaditehases.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel produtsent Aurelia Aasa

    Animafilmi kaitseingel. Andrei Liimets vestles Aurelia Aasaga
    Aurelia Aasa: „Vahepeal tuleb süda hästi kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib.“
    Produtsent Aurelia Aasa viimaste aastate töötempo on olnud pöörane. Pälvinud 2019. aastal aasta filmiajakirjaniku tiitli, astus ta hoopis arvustatavate sekka, asutas oma ettevõtte AAA Creative ja hakkas animatsiooniprodutsendiks. Lühikese ajaga on teda saatnud muljetavaldav rahvusvaheline edu. Lühianimafilm „Sierra“ (2022) jõudis mullu lühianimafilmide Oscari lühinimekirja ning pälvis maailma eri paigust kümneid auhindu. Selle aasta alguses linastus Aasa uusim projekt „Miisufy“ mainekal Sundance’i filmifestivalil – sealsamas, kust sai tuule tiibadesse maailmafilmi tippu jõudnud „Savvusanna sõsarad“.

    ÜLO MATTHEUS: Ukraina sõja teine rinne
    Väiksed professionaalsed lääneriikide armeed ei suuda Venemaad ohjes hoida. Kui Venemaa peaks Euroopale massiga peale vajuma, jääb Euroopa hätta.
    Olukord Ukraina rindel on kujunenud ukrainlastele piinavalt raskeks: initsiatiiv on Venemaa käes, ukrainlastel napib laskemoona, rakette ja sõjatehnikat, mille tulemuseks on tagasilöögid mitmel rindelõigul, neist kõige valusam Avdijivka kaotamine. Ukraina hättajäämine on nihutanud uudiste huvikeskme põhjustele, miks lääs ei suuda või ei taha Ukrainat aidata: USA ja Venemaa presidendivalimistele, kasvavatele pingetele ja sõjale Lähis-Idas, Hiinale, Iraanile ja Põhja-Koreale, millel kõigel on Ukraina sõjaga midagi pistmist.

    MARTIN AIDNIK: Oleme tunnistajaks palestiinlaste kollektiivsele karistamisele
    Alates oktoobrist on maailma pilgud pööratud Lähis-Idale. Iisraeli nüüdseks rohkem kui neli kuud kestnud lakkamatu sõjategevus on põhjustanud Gazas enneolematuid purustusi ja inimelude kaotuse. Gaza okupeeritud territooriumist on saanud sõjatanner ning endiselt ei ole näha lõppu palestiinlaste kannatustele. Palestiinlaste elud on ohus kõikjal Gazas. Mitte kusagil ei ole turvaline, pole kohta, mida ei ohustaks Iisraeli raketirünnakud. Üle miljoni palestiinlase on otsinud pelgupaika Egiptuse piiri ääres Rafah’s. Kuid Rafah nagu ülejäänud Palestiinagi pole turvaline. Oleme tunnistajaks palestiinlaste kollektiivsele karistamisele, sõjaväe operatsioonidele, kus puudub eristus tsiviilisikute ja Hamasi rühmituse vahel. Iisrael tegutseb väljaspool igasuguseid rahvusvahelisi seadusi.

    Eesti teatri auhindade nominendid 2023. aasta loomingu või pikaaegse silmapaistva töö eest
    Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit.

    UNO LIIVAKU: Eetrikute keel ja kõne
    Eetriajakirjanike kõne peab olema selge ja sisu hõlpsasti arusaadav, kuna neil on kuulajate keele- ja muudegi harjumuste kujundajana suur vastutus.
    Eestis on sadakond aastat olnud inimesi, kes räägivad tuhandetele, keda nad ei näe ega kuule. Nad on eetrikud (eetriajakirjanikud; nagu elektrikud, keemikud, eristamaks kirjutavatest ajakirjanikest), kaua aega kuulajaskonna teenistuses. Eesti eetrikutel polnud vaja alustada nullist. Oli olemas muu maailma eeskuju.

    ARNE MERILAI: „Eesti kirjanike leksikon“ – täiesti võimalik
    Kirjanike, lugejate ja kriitikute tähtis sõnaraamat on kirjanike leksikon. Palume võimalust selle uuendamiseks, kas või korra veerandsajandi tagant.
    Peagi kuulutatakse kantslist pidulikult välja: järgmisel ehk 2025. aastal elab meie preambuliriik Eesti suure raamatuaasta tähe all. Teadaolevalt ilmus 500 aastat tagasi esimene eesti ja läti keelt kasutanud trükis. See on meie emakeelse raamatu, kirjakeele ja kirjanduse tähistamise aasta. Pealkirjaks oleme korraldavas toimkonnas soovitanud Hando Runneli sügavamõttelist värssi „Rahvas algab raamatust“.

    EERO EPNER: Miks topeldada illusiooni?
    Kunstnik Lepo Mikko loomingus üha uuesti korduv filosoofiline motiiv paneb põhjalikult mõtlema tegelikkuse ja maalikunsti omavahelistele suhetele.
    Natüürmortidest kujunes üks Lepo Mikko (1911–1978) maaliloomingu tuumsemaid žanre, mida jagus kõigisse loomekümnendeisse. Nende programmilisus ei ole küll võrreldav Olav Marani või Toomas Kalve lähenemisega, kelle vaikelude filosoofiline laetus ei tee tänu oma totaalsusele läbi erilisi nihkeid. Mikkole näivad natüürmordid olevat seevastu pigem maalikeeleliste eksperimentide platvormiks, kus aja jooksul nihkuda poetiseerivast maalikeelest jahedama ning geomeetrilisema laadi poole.

    ÄLI-ANN KLOOREN: Väljas oli veebruar …
    Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu, kuigi laiemas pildis ei ole asjad meie muusikamaastikul siiski sugugi nii roosilised.
    Veebruar on eestlastele eriline kuu ja seda võis märgata ka kontserdikavades, kuhu oli valitud tavapärasest rohkem eesti muusikat. Nii omamaise heliloomingu kui ka interpreetide üle saab tunda vaid suurt ja sügavat rõõmu.

    Ehitamine kujundab ka vaimset maailma. Hannah Segerkrantz vestles Laurens Bekemansiga
    Laurens Bekemans on Brüsselis tegutseva arhitektuuribüroo, uurimiskeskuse ning materjalilabori BC architects & studies & materials üks neljast asutajast. B tähistab Brüsselit ja C koostööd (cooperation). 2012. aastal alustanud BC on püüdnud nihutada arhitektuuri piire. Paralleelselt kolme juriidilise kehana tegeletakse mitmesuguste eksperimentaalsete projektidega planeerimisest ringmajanduseni. Üldiselt on eesmärgiks võetud muuta ehitussektorit.

    ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI, PRIIT VAHTER: Ükssarvikute lood ehk Vaade kiiresti arenevatele iduettevõtetele
    Ükssarvikud ei ole pelgalt ammustest aegadest pärinevad mütoloogilised olendid, vaid selle mõistega tähistatakse ka kiiresti arenenud, põhjapanevate innovatsioonidega iduettevõtteid, kes on saavutanud rohkem kui miljardi USA dollari suuruse ettevõtte turuväärtuse. Idufirmad on loodud kiire kasvu eesmärgiga, sealhulgas leidmaks ning katsetamaks uusi korratavaid ja skaleeritavaid ärimudeleid. 75– 92% iduettevõtetest ebaõnnestub ja lõpetab tegevuse, aga ükssarvikud jäävad ellu ja kasvavad eriti intensiivselt. Veel enam, ükssarvikud raputavad ühiskondi ja muudavad seniseid arusaamu

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK: Käsutöömeistrid ja nende „kuskilt mujalt“ laekunud mitteteosed
    Juturobotitega kaasneva furoori keskmes on algusest peale olnud probleemküsimused teoste loata kasutamisest keelemudelite „treenimisel“. Näiteks esitasid Ameerika Ühendriikides teoste autorid Meta vastu hagi, sest tõendite kohaselt oli Meta oma LLaMa keelemudeli treenimiseks kasutanud muu hulgas andmestikku „Books3“, mis sisaldas tuhandeid autoriõigustega kaitstud töid.

    KAIRIT TAMMETS, TOBIAS LEY, ANDRES KARJUS, REET KASEPALU, JÖRGEN IVAR SIKK: Millest me räägime, kui räägime tehisintellektist hariduses?
    Tallinna ülikooli haridustehnoloogia uurimisrühma uuringud on näidanud, et õpetajate aktiivne osalemine tehisaru lahenduste ja õpetamisviiside väljatöötamises ja kohandamises viib õpetajad arusaamiseni, kuidas ühendada tehnoloogia, ainealased teadmised ning tõekspidamise sellest, mis on tõhus õppimine. Euroopa Komisjoni hiljutises aruandesi on uuritud tehisaru mõju elukutsetele, sealhulgas õpetajatele ja haridustöötajatele, ning aruandest selgub, et kuigi õpetajate ja haridustöötajate ameteid tehisaru nii palju ei ohustata kui mõnesid teisi elukutseid, on eriti generatiivse tehisintellekti areng siiski avaldanud haridusvaldkonnale märkimisväärset mõj

    MARJU HIMMA: Tsensuuri ei ole. Või siis on varjatult
    Liiga sageli sildistatakse ajakirjanduses tsensuuriks mõnd nähtust või tegevust, mis selle mõiste alla ei kuulu. Tsensuur on küll olemas, kuid märksa paremini maskeeritud kui Nõukogude ajal.

    Arvustamisel
    Kaire Põdra, Triin Lauri ja Andre Veski „Kas Eesti PISA on viltu?“
    näitus „Nina Võnnõku Ukraina“
    XVII Tallinna talvefestival
    kontsert „Üksinduse visandid“
    kontsert „Selgeolek“
    Floridante kontsert „Euroopa tippsolistid III“
    agentuuri Damn Loud seitsmenda tegevusaasta festival
    näitused „Arhitekti visandid. Aleksandr Wladovsky albumist“, „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“ ja „Ellamaa elektrijaama sajand“
    ülevaatefestival „Balti tantsu platvorm“
    Maria Metsalu „Kultuur“
    dokumentaalfilm „Ilvesmees“
    dokumentaalfilm „Sillad Liverpooli“

     

  • ,

    A-Galerii seifis avatakse Ülle Voosalu näitus “Leinaliblikas”

    Ülle Voosalu
    LEINALIBLIKAS
    1.03.-30.03.24
    A-Galerii SEIFIS

    Reedel, 1. märtsil kl 18 avaneb A-Galerii SEIFIS Ülle Voosalu näitus LEINALIBLIKAS. Olete oodatud avamisele ja sõna levitama!

    Ülle Voosalu “Leinaliblikas. Leinaliblikas.”

    “Talveunest ärkab Leinaliblikas varakult, magab kesksuveund ja on sügisel kaua ärkvel.
    Ülle kohtus imekauni Leinaliblikaga juba varases lapsepõlves.
    Vanainimesed ka pöörasid liblikale tähelepanu.
    Sõna lein jäi lapsele kättesaamatuks, ainult mingi õhkõrn vari langes tiivulisele kaunitarile.
    Tunded ja teadmine on ajast kantud.
    Tänutunne kallitele lahkunutele jääb.
    Maise olendi pimedam pool, kadedus ja ahnus, on leina väärt, mitte ahastus tundmatu valguse ees. Siin ilmas lendab Leinaliblikas metsa ja mere kohal, mõnuleb Päikese käes õitsval aasal, imeb mahla ja aega, mis talle on antud. Läbib teekonna Universumi lahkel loal, suve soojuses ja uue ootuses külmal talvel. Lõputu ringkäik õnne otsingul.
    Päike paitab inimesi, sest nad on nii ilusad ja head.
    Kallid kaasteelised valivad valguse või varju.
    Talve tulekul taevas linnutee, seda mööda saab minna.
    Ja inimesed on nii ilusad ja head… Lootus jääb.”

    Ülle Voosalu näitusega LEINALIBLIKAS tähistab A-Galerii Tartust pärit ehtekunstniku 70. juubelit. Voosalu lõpetas Kunstiakadeemia metallehistöö eriala 1980. ja alustas näitustegevusega 1981. Ta on töötanud kunstnikuna Tartu ARS-is ja õppejõuna Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastast 2001 tegutseb ta vabakutselise ehtekunstnikuna. Voosalu kuulub Eesti Kunstnike Liitu.

    Kunstnik teostab ehteid väljapaistvas autoritehnikas, kombineerides hõbetraati ning vääriskive erinevate korrastusastmetega pusadesse. Tema ehted kätkevad metsikut elurõõmu ning armastust looduse ilu vastu. Ehted valmistab ta parimate soovidega kandjale.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
    Näitus jääb avatuks 30. märtsini.

  • ,

    Noore skulptori preemianäitus 2024

    29. veebruaril kell 16.00 avaneb Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Eesti uue kunsti esinduslikem Noore Skulptori Preemianäitus. Näituse avamisel selgub Noore Skulptori Preemia 2024 laureaat.

    Konkursile on kutsutud osalema üksikautorid 2023. a. valminud teose, selle edasiarenduse või ka valmiva uue teosega. Jagatud autorluse või grupitööna valminud ideed arutamisele ei pääsenud. Esitatud tööde põhjal valib komisjon välja teosed, mida eksponeeritakse EKKM-is 11. märtsini, 2024.

    Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna väljaantava Noore Skulptori Preemianäituse 2024 konkursile laekunud 39 autori töö hulgast valis näituse zürii seekord välja 15 teost, mille autoriteks on Sandra Ernits, Iohan Figueroa, Chloé Geinoz, Aurelia Grace Talmon, Erik Hõim, Loora Kaubi, Ellen Emilie Laaksonen, Noah Emanuel Morrison, Sarah Noonan, Elise Marie Olesk, KitKit Para, Inessa Saarits, Asmus Soodla, Sonja Sutt ja Ats-Anton Varustin.

    Alates 2012. aastast välja antav Noore Skulptori Preemia ja sellega kaasneva näituse eesmärk on esile tõsta ja tunnustada skulptuuri ja installatsiooniga tegelevate noorte kunstnike erialast tegevust.

    Noore Skulptori Preemia on varasemalt pälvinud Hanna Piksarv, Sten Saarits, Anna Mari Liivrand, Johannes Valdma, Rosa Violetta Grötsch, Johannes Luik, Siim Elmers, Sarah Nõmm, Junny Yeung ja Mara Kirchberg.

     

Sirp