Eesti kunst on jäänud vaesemaks olulise inimese võrra. 30. juunil lahkus meie seast metallikunstnik, kunstnike liidu auliige Helge Pihelga.
Helge Pihelga elu oli pikk, tihe ja vaheldusrikas. 1945. aastal pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tallinna polütehnilises instituudis arhitektuuri, kuid suundus järgmisel aastal Tallinna riiklikku tarbekunstiinstituuti õppima metallehistööd. Ta lõpetas tarbekunstiinstituudi 1951. aastal.
Pärast kunstiinstituudi lõpetamist töötas ta peaaegu kümnendi kunstitoodete kombinaadi metallehistööde ateljees (1951–1958), osa aega selle kunstilise juhina. 1959. aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna. Näitustel esines ta 1951. aastast, kuid loobus 1970. aastatel loometegevusest peaaegu täielikult.
Helge Pihelga lõi ehete ja ka ehis- ja tarbevorme, tema aktiivsema loomingulise perioodi tööd kuulusid alati Eestit esindavate väljapanekute valikusse Nõukogude Liidu piires ja ka sellest väljaspool.
1950. aastatel kujundas Pihelga ajastule omaselt peamiselt etnograafilisest pärandist lähtuvaid sõlgesid, aga ka pidulikke ja igapäevaseks kandmiseks mõeldud ehtekomplekte. Nende teostamisel kasutas ta hõbefiligraantehnikat, lisades poolvääriskive (granaat, türkiis, korall, pärlid). Sõlgi kujundades muutis Pihelga need kohati ažuurseteks nüüdisaegseteks rinnanõelteks ja juba 1950. aastate lõpu töödes ilmneb tema eriline oskust moderniseerida traditsioonilist ja konventsionaalset, panna see ajakohaselt kõlama. Ehkki Helge Pihelga loomingus ei ole kunagi olnud otsest ja kestvat seost tema isa Kristjan Raua loominguga, on selle mõju kindlasti olemas. Nii võib eriti tema varastes töödes leida diskreetseid vihjeid rahvusromantilistele teemadele. Helge Pihelga oli meisterlik rahvusliku ja moodsa sünteesija.
Nii kavandas ta 1950. aastate teisest poolest järgmise kümnendi algupooleni mitmeid seeriatootmises ehteid, mis valmisid hõbeda kõrval ka kättesaadavamatest materjalidest nagu vask või messing.
Jõulisem üldistus ja dekoratiivsus ning ekspressiivsem väljenduslaad ilmus Pihelga loomingusse 1960. aastate alguses. 1960. aastal hakkas Pihelga kasutama klaasi koos hõbedaga, paari aasta pärast lisandus materjalivalikusse ka looduslik kivi. Ta oli Adamson-Ericu kõrval esimesi, kes võttis eesti ehtekunstis kasutusele looduskivi. Ehteloomingu kõrval alustas kunstnik 1960. aastatel metallvormide ja -plaatide loomisega. Vasest ja messingist kerajate ja silinderjate vormide ornamendi moodustavad geomeetrilised elemendid koos loodusmotiividega. Ajastuspetsiifilise lihtsuse ja range joone tõttu on neil töödel ajatuse hõng.
Kunstniku viimane isikunäitus oli pärast aastakümneid kestnud pausi 2003. aastal Kristjan Raua majamuuseumis. Viimast isikunäitust ette valmistades jätkas Helge Pihelga justkui sealt, kus oli kunagi katkestada otsustanud, tehes seda sama oskuslikult kui varem ja vastuvõetud otsust ja võimalust kogu hingest rõõmuga kasutades. 2002. aastal valminud looduslikest kividest ehted on ühe loomingulise teekonna võluv lõppakord.
Helge Pihelga osales aktiivselt Kristjan Raua majamuuseumi loomises ning see toimis Eesti Kunstimuuseumi filiaalina aastatel 1984–2008. 2004. aastal pälvis Helge Pihelga Kristjan Raua preemia. Tema teosed on alati kuulunud Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi püsiekspositsiooni ning neid leiab ajaloomuuseumi, Tartu kunstimuuseumi ja Tallinna linnamuuseumi kogudes ning mitmetes kollektsioonides väljaspool Eestit.
Helge Pihelga jääb meie mälestustesse kui hooliv ja tugev inimene ning suurepärane kunstnik. Tema kohalolekut on ikka tunda, tema looming ja mälestused temast jäävad meiega.
28. juunil lahkus meie seast 63aastasena teleprodutsent Toomas Kirss.
Kirss töötas aastatel 1984–1995 Eesti Televisioonis režissöörina ning alates 1995. aastast teleprodutsendi ja režissöörina. Ta on dokumentaalfilmide „Jüri Järvet“ (1995) ja „Avatud Eesti Fond“ (1996) režissöör ning dokumentaalfilmi „Jackpot“ (2008) stsenarist. Tootja ja lavastajana oli ta tegev telesarjade „Miss Marple“, „Salmonid“, „V.E.R.I.“, „Waba riik“, „Kired“, „Kelgukoerad“, „Pilvede all“, „Üheotsapilet“, „Kartulid ja apelsinid“ ja „Brigaad3“ juures.
Kirsi viimaseks suuremaks lavastajatööks jäi 2020. aastal valminud mängufilm „Salmonid. 25 aastat hiljem“, tänavu jõudsid vaatajate ette ka sarja „Pilvede all“ uued osad. Kirss on ka näiteks tuntud telelavastuse „Vigased pruudid“ (1989) režissöör.
„Toomas Kirss puhus tuule tiibadesse paljudele erilistele projektidele ja aitas särama lüüa paljud tähed,“ kirjeldab teda TV3 turundus- ja kommunikatsioonijuht Annely Adermann ning lisab: „Omaenda elu parima režissöörina lõi ta ainulaadse filmi, milles on inimlikkust, kirge, soojust, action’it ja – mis kõige tähtsam – head huumorit. Kõik need naljad, vembud ja juhtumised, mis on argipäevi vürtsitanud, teevad Toomasele mõeldes tuju hetkega heaks!“
Toomas Kirssi jäävad kolleegid ja tuttavad mäletama kui iroonialembest ning otsekohese ütlemisega inimest, kelle kompromissitu natuur tõi talle liitlasi ja ka vastaseid. Värvika isiksusena jääb ta aga kindlasti märkima oma ajastut Eesti telemaastikul.
Meie inimene tahab aina enam eramajja, Crocsidega õues grillida ning palja taguotsaga saunast tiiki hüpata. Statistikaamet annab teada, et rahvaloenduse järgi on eramuid praegu 14 protsenti rohkem kui kümme aastat tagasi. Elumajade seas on lausa 77,5 protsenti ühepereelamuid. Lisanduvad veel muud elamuüksused, mis ei ole suvilad ega maamajad. Neid tuleb riburada juurde. Koroona-aastad ja muutunud töötegemine, aga ka soov raha mõtestatult paigutada on pannud ehitama teisi ja kolmandaid kodusid, kus siis aeg-ajalt veeta nädalalõppe või terveid nädalalaid.
Teisalt on ettevõtjad, kelle alluvuses töötab rohkem rahvast, mures: nemad omakorda palkavad järjest sagedamini disaineri, kes aitaks mõtestada organisatsiooni vajadustest lähtuvat kontorit, s.t teha nii, et inimesed tuleksid tagasi büroosse. Kui kohal käib vaid ligi kolmandik, siis ei piisa enam kiigest ega naljakatest lösutamistoolidest. Töö pole ülemäära tõhus ning ainult digikoosolekutega jääb eelkõige edasiviiv sünergia kesiseks.
Süvenenud individualism, paindlikkuse ja valikuvabaduse iha sunnib planeerima apetiitset ruumi või valima repressiivmeetmeid (loe: tuleb käia kontoris). Töötama meelitava ruumi inspireerivaim kodumaine eeskuju on Saue vallamaja oma tegevuspõhise kontoriga. Võimust hoolimata pole vallajuhil isegi kabinetti. Soovi korral saab seista püsti, ronida värvilisse pessa, leiab ka traditsioonilise laua. Intiimsust lisab kohev vaip, kus käiakse vaid susside ja sokkidega.
Iga asutus vajab siiski kopeerimise asemel rätsepaülikonda. Sisearhitektuuriprojektide taga on aina enam töökultuuri analüüs ehk puhtakujuline teilorism. Fredrick Winslow Taylor oli nimelt see, kes pakkus välja töö teadusliku juhtimise ja korraldamise põhimõtted eesmärgiga suurendada tööviljakust teadlikult paika pandud töövõtete, -tingimuste ja -vormide abil. Praegu kasutatakse samamoodi osavalt kaasamist: inimesed ise seletavad, millist lahendust nad vajavad. Tulemus on aga juhi poolt vaadates täpselt sama kui ülemöödunud sajandi vabrikandil: tööviljakus ja kasumlikkus kosuvad. Vahe on ainult selles, et valgekrae on rabamisele ise kaasa aidanud.
KRISTEL PAPPEL: Metsä kuldane kuningas Saksamaal on ooperiteater ühiskonnaellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon, ent suure üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ siiski ennekõike Helena Tulve muusika.
Helena Tulve ja Nina Gühlstorffi dokumentaalse loodusooperi „Wölfe“ ehk „Hundid“ esiettekanne 24. juunil Schwerinis Mecklenburgi riigiteatris.
Saksamaal on hundist saanud probleem. Pärast seda, kui hundid olid XIX sajandil seal peaaegu täiesti hävitatud, hakkas 2000. aasta paiku maa kirde- ja idaossa järk-järgult taas ilmuma hunte. Algul ei tohtinud neile jahti pidada, kuid praegu on seadusega lubatud hundid maha lasta, kui nad kujutavad ohtu kariloomadele ja inimasustusele – vajadusel ka kogu hundikari hävitada. Selline olukord on kutsunud esile arvukalt vaidlusi, hunditeemast on saanud parteide võimuvõitluse ja valijate häälte korjamise vahend. Samal ajal on püütud leida lahendusi hundi ja inimese võimalikult rahulikuks koeksistentsiks, asutatud vastavaid uurimisinstituute, hakatud elanikele tutvustama huntide käitumistavasid jms.
RAGNE SOOSALU: Vanaisa kuuri fenomen ehk Kuidas kujundada jätkusuutlikku näitust?
Selle aasta algusest saavad Eesti muuseumid rakendada rohelise muuseumi süsteemi, mille töötas välja Tallinna Stockholmi keskkonnainstituut koostöös rahvusvahelise muuseumide nõukoguga (International Council of Museums, ICOM). Siinne vestlusring on esimene sarjast, kus võetakse sellega seonduvad teemad kõne alla kujundajate, kunstnike, kuraatorite ja haridustöötajate vaatevinklist.
Esimeses vestlusringis osalevad näitusekorraldajad Neeme Külm stuudiost Valge Kuup ja Aleksander Meresaar Eesti kunstimuuseumist, graafilised disainerid Maria Muuk ja Indrek Sirkel ning arhitekt Laura Linsi stuudiost LLRRLLRR.
KADRI ASMER: Pallase kooli XXII lend, suunad ja valikud Pallase kooli lõputööde näitus tõestas, et elame parimas võimalikus kultuuriruumis, kus üliõpilased saavad ette võtta just need teemad, mis on neile praegu tähtsad.
Kõrgema kunstikooli Pallas tänavuste lõpetajate stardipositsioon on oma tugevuste ja nõrkustega eriilmeline, kuid ka lõpunäituse põhjal on ennatlik prognoosida tuleviku läbilööjaid ja kunstielu kujundajaid. Esmajoones saab tänavuse koondnäituse põhjal hinnata peasuundi ja -teemasid, mis uut põlvkonda enim näivad puudutavat: digiloome ja taaskasutus, minapilt ja selle kujunemine, inimolemise (düs-)funktsioonid ja sotsiaal-poliitiline ruum.
KARIN PAULUS: Lennukas või lihtsalt kõrge? Kas praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi.
Tallinna Maakri kvartalisse kerkib järjekordne kõrghoone. Sel korral eriti edev: plaanis on suisa 36 korrusega kuni 120 meetrit kõrge ehitis (merepinnast 130 meetrit). Meie mõistes pilvelõhkuja täpne lahendus pole veel päris selge – selleks korraldatakse arhitektuurivõistlus. Luba ninaga nii kõrgel taevast riivata on siiski antud ja pole põhjust arvata, et arendaja – Eesti Evangeelne Luteri Kirik – sellest vabatahtlikult loobub ning asemele midagi tillemat teeb. Praegu saab detailplaneeringuga kohtuda avalikul väljapanekul.
OLJA FOMINA: Liikuvuskeskused on samm kestliku linna suunas Eri liikumisviise on praeguseks tekkinud palju. Nende kombineerimine peaks olema kiire, lihtne ja mugav.
Pikka aega on liikumist planeeritud selliselt, et autoga saaks sõita võimalikult otse, kiiresti ja mugavalt. Nii on sellest saanud domineeriv liikumisviis. Auto tulek andis vabaduse liikuda, kuhu tahad ja millal tahad, kellestki sõltumata. Autost on kujunenud mugavusese, nii igapäevane ja harjumuspärane, et ilma selleta justkui ei saagi. Sellel mugavusel on siiski olnud oma hind, laialdasel sõiduauto kasutamisel on palju negatiivseid külgi. Mootorsõidukite heitgaasid saastavad õhku ja mõjutavad kliimat. Saastunud õhk ja liiklusmüra mõjuvad halvasti tervisele. Ka mugavus on jätnud jälje meie tervisele. Eesti rahvastiku tervise arengukava järgi on vähene aktiivne liikumine nii ülekaalulisuse kui ka muude haiguste oluline riskitegur.
LAURI LAANISTO: Teaduskirjastamisnurjatused Aja jooksul on rämpsajakirjad õppinud oma valskust paremini peitma ning ka suured ja väärikad teaduskirjastused on hakanud mõistma, et Nigeeria rämpsajakirjapettusel on jumet.
Veidi üle aasta tagasi hakkas ajakiri Nature koos oma allajakirjadega, mida on praeguse seisuga 156, üle minema avatud ligipääsu (open access) süsteemile, mis tähendab seda, et igaüks, kel on ligipääs internetile, saab Nature ajakirjades avaldatud artikleid lugeda vabalt täismahus. Iseenesest ei ole see mudel küll midagi uut: avatud ligipääsu mudelile on viimase viie aasta jooksul teadusajakirjades massiliselt üle mindud ja võimalus oma artikkel kõigile lugejatele kättesaadavaks teha on enamikus ajakirjades saadaval olnud juba oma viimased viisteist aastat. Kuid praeguse üleminekulaine omapära on asjaolu, et kõik muud, sh oma artikli tasuta avaldamise variandid kaovad õige pea sootuks, kui ei olegi juba kadunud. Jääb vaid üksnes võimalus artikli avaldamise eest rahakotti kergendada.
MADIS KOLK: Tuttava linna tuled. Keila, keeglirada lähte- ja sihtpunkti vahel
Läinud aastal sai Keila omale laulu „Kaunim kui kunagi“, mille autorid on Olav Ehala ja Leelo Tungal ning tellija Keila kogukonnaaktivist, muusik ja pedagoog Margus Minn. Viimane pani, muide, mullu kokku ka suurejoonelise fotonäituse Keilaga seotud muusikutest ja ansamblitest: pildirida tuli uhke. Eriti arvestades, kui palju muusikuid on tõepoolest kas Keilast pärit, sealses koolis õppinud või hiljem Keilasse elama kolinud, tundsin esmapilgul Minni valiku üle imestust.
Arvustamisel
2 × kogumik „Esseid vabadusest 20. sajandi poliitikafilosoofidelt“
jutukogu „Eesti nõid“
festival „Mägede hääl“
Haapsalu Valgete Ööde festival
EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi „Stalker“
Läti Kunstiteatri festival Riias
Hooviteatrite festival Paides
Austria kunstnike rühmituse Gelatin performance „Protopopopoformancoepost“
mängufilmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“
Netflixi mängufilm „Kõik mängus“
Täna, 6. juulil esietendub festivalil Baltoscandal Rakveres neli uudisteost:
Liis Varese koreograafiline ruum “Kus sa oled?”, Inga Saluranna ruumiinstallatsioon “Kiss and Fly”, Daria Khrystychi ja Bohdana Korohodi kõnninäidend “performing inscribed trajectories: a play in walks” ning Renzo van Steenbergeni ja Kristjan Pütsepa installatsioon “Portaal”.
“Kus sa oled?”, “Kiss and Fly” ja “performing inscribed trajectories: a play in walks” on osa eˉlektroni ellukutsutud interdistsiplinaarsest (etendus)kunstiprojektist “Ruumiantropoloogiad”.
“Ruumiantropoloogiad” kutsub publikut vaatlema ja mõtlema ruumi ning inimese vahekorra üle. Rakveres asuvad linnatänavad, korter ja endine šašlõki restoran loovad teekonna ruumi ja inimese vahele, moodustades omalaadse vaheala, kus miski pole päris see, mida ta representeerib. Festivaliks valminud teosed tuletavad meelde, et kõik ruumid, milles me viibime, nii mõttelises kui füüsilises maailmas on liminaalsed ja mõeldud vaid läbikäimiseks.
Rakvere teatri proovisaalis avatakse täna Renzo van Steenbergeni ja Kristjan Pütsepa installatsioon “Portaal”. Steenbergen ja Pütsep on loonud areneva keskkonna, kus mitmed iseseisvad skulptuurid juhivad ruumis heli ja pildi (valguse) vibratsiooni. Masinate tekitatud vibratsioonid moodustavad koos harmoonia ja disharmoonia, mis täidavad kogu ruumi.
7.07 alustab ka festivaliraadio otse Baltoscandali epitsentrist. Raadioprogrammi teevad elektron.signalit sepitsenud Maike Lond, Taavet Jansen, Kaie Olmre, Hendrik Kaljujärv jt raadiohuvilised Rakvere teatrimaja taga. Programmis on vestlused kunstnikega, reportaažid, uudised, muusika ja palju muud nii optimistidele kui pessimistidele. Salvestused on avalikud ning kutsuvad osalema, kaasa mõtlema ja vestlema ning programm on kuulatav kohapeal “raadiomaja” ees, otseülekandena või järelkuulatavana aadressil https://elektron.art/podcast.
Festivaliraadio programm on inspireeritud Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi tsitaadist “mul on mõtteid, tundeid ja soove” etendusest Gangsta Rap.
A-Galerii võõrustab suvel tunnustatud Norra kunstnike kollektiivi ARKIVET
Kolmapäeval, 6. juulil, kell 16:30 avaneb A-Galerii AKENDEL Norra ehtekunstnike grupinäitus JÄÄKÜLM. Avamisest võtab osa ka Norra Suursaatkond. Näitus jääb avatuks 28. augustini.
Kunstnikerühmitus ARKIVET uurib oma värkseimas näituseprojektis teemat JÄÄKÜLM. Jääkülm võib viidata temperatuurile, ilmale või toidule ja joogile. Kui aga ARKIVETi liikmed seda väljendit omavahel dialoogis uurivad, ilmneb hulk tõlgendusi ja mõtisklusi. Projektiga väljendab ARKIVET kollektiivset seisukohta tänapäeva ja keerulise ajastu kohta, milles me elame.
ARKIVET on 2014. aastal asutatud Norra kunstnike rühmitus, kuhu kuuluvad Putte H. Dal, Hilde Dramstad, Camilla Luihn ja Ella Heidi Sand. Neli ehtekunstnikku, kel igaühel oma kunstiline iseloom. Üheskoos on neil materiaalne arusaam, käsitööoskus, kunstiline taju ja kontseptuaalne teemapõhine lähenemine, mis realiseerub kaasaegses ehtekunstis – mida eksponeeritakse nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel areenil.
ARKIVET uurib üksikute teoste läbi erinevate nurkade alt, kuidas ehted võivad dialoogi-loova meediumina meie tänapäevases ühiskonnas toimida. Projektid arenevad läbi arutelu ja uurimise ning ühise soovi tuua ehted kui kunsti väljendus tänapäeva. Näiteks ideoloogilisi, sotsialistlikke, kapitalistlikke või ökoloogilisi väärtusi saab analüüsida ja ehete kaudu kunstiliseks väljendusviisiks sünteesida, mis omakorda aitab neil teemadel mõtiskleda.
Eesti Kultuurkapitali nõukogu kinnitas 2022.-2023. aasta “Ela ja sära” stipendiumi saajad.
Stipendium “Ela ja sära” suurusega 18 000 eurot aastas pakub kõrgvormis loomeinimestele võimalust pühenduda oma erialale. Stipendium makstakse välja kord kvartalis, alates jooksva aasta oktoobrist. Stipendiumile võisid kandideerida kõikide Kultuurkapitalis esindatud valdkondade professionaalid.
Kokku valiti 159 kandidaadi hulgast välja 16 stipendiaati, igast valdkonnast 2.
Lembit Sarapuu näitus „Tegelikkus ja tõelisus“ Kumus kuni 18.IX, kuraator ja kujundaja Anders Härm ja graafiline kujundaja Martin Pedanik.
1
Mis on tegelikkus? Ja mis on tõelisus? Kas üks toetab teist? Või teine varjab teist? Lembit Sarapuu maalid annavad kõigile neile küsimustele vastuse ja ometi on küsimused ikka tähtsamad kui vastused, sest küsimus väljendab seda, mida vastus kunagi anda ei saa: mõistatuse püsivust. Vastused on küll head, need on isegi liiga head, aga küsimus võtab need tagasi, sest kõige paremalgi vastusel on alati üks viga. Vastus nimelt on liiga isekas, tahab ise kõike seletada, kõigele näpuga näidata, sest on tegelikkuse tegelane, kes tahaks iga hinna eest kätte saada tõeluse tõde – veel enam, tahaks ise olla tõeluse tõde. Nõnda unustab ta küsimuse ära. Aga küsimus ei kao kuhugi, ta peidab ennast ära, algul vastuse varju, ja siis juba unustuse südamesse, kust ta vastupandamatu jõuga tagasi tulema hakkab. Ja tagasi tuleb ta juba mõistatusena, mõistatusliku tõelusena.
2
Mõned Sarapuu maalid on võtmelised. Neid on ta tavaliselt maalinud kaks korda, sest tõeliselt olulist ideed võib maalida igavesti, selle vägi ei saa kunagi otsa, ja
Lembit Sarapuu. Keskustelu. 1989–1990, õli. Eesti Kunstimuuseum
minimaalne kordus on piiramatu jada algus. Samasuguseid maale peab olema just kaks, vastasel korral võiks siit sugeneda serialism, mis on Sarapuule võõras: serialism ju osutab, et ükski teos pole lõplik, vaid ainult sama teema variatsioon. Aga Sarapuu maal on alati lõplik. Selle maali maalimiseks pole ühtki paremat viisi kui see, kuidas Sarapuu on ta maalinud; ja kui maal on valminud, siis on ta lõplik, ta kätkeb juba kõiki võimalikke variatsioone, mis tahes seeriat. Ning sama protsessi võib korrata veel teistki korda. Ka sel juhul on tulemus lõplik ja kätkeb kõiki võimalikke variatsioone, kätkeb neid igavesti.
Mingit paradoksi siin polegi. Vaatame korraks ühe kõige võtmelisema maali, 1986. aastal maalitud teose „Kalevipoja sõit maailma otsa“ või „Kalevipoja sõit maailma lõppu“. Tuntud motiiv (selle kõige meeldejäävam kujutis pärineb Kristjan Raualt) on siin saanud täiesti uue ilme. Kalevipoja laev on küll laev, aga see laev on halli pae karva, otsekui paekivist müür; laeva peal kasvab kadakaid, isegi üks mänd, need ajavad juuri koguni laeva kõrval, kus näeme võrsumas rohtu. Kalevipoeg ise on samuti hallist paest, nii nagu üksikud sõitjadki tema laeval – aga Kalevipoeg ei istu, vaid on laevale asunud ratsa, vaadates otse enda ette, sinna, kust laeva paistab ründavat eelajalooline lind. Lind ongi ainus, kes pildil tõesti liikuvat näib, sest keskne motiiv on ülimalt staatiline, pigem paekivist saar kui laev.
Kaht samasugust, ometi erinevat pilti kõrvuti silmitsedes hakkab midagi juhtuma. Kahe pildi vahele ilmub kolmas, mida me küll silmaga ei näe, aga mille kohalolekut me siiski selgesti tajume. See kolmas ei olegi päriselt pilt, vaid Sarapuu maali ainulisus. Kahe pildi koosmõjust ilmub ainuline sündmus, millel ei ole algust ega lõppu, aga mis lakkamatult tagasi tuleb, sest ta pole kordagi katkenud sellest ajast peale, kui kangelane asus teele maailma otsa. Seetõttu polegi laev päriselt laev, vaid ühtlasi paekivist saar; seetõttu pole laevamast päriselt mast, vaid ühtlasi mastimänd, kui ka pisut jõnksuline. Ja seetõttu purjetab Kalevipoeg maailma lõppu ratsa, ilma kordagi paigast liikumata. Niisugune nähtamatu pilt ütleb õigupoolest sedasama, mida ütleb vana laul, kus meri lauldakse maaks: „Kui mina hakkan laulema – ma laulan mere maasse, mere kaldad heinamaaks, mere ääred karjamaaks, mere põhja põllumaaks …“1 Tegemist on omamoodi maailmalõpuga, kuid see maailmalõpp ei saabu lineaarses ja ühtlases ajas, vaid müütilises ajas, igavese tagasituleku ajas. Üheainsa lauluga, üheainsa pildiga saabki kõik otsa, maailm lõpeb ära, aga selles lõppemises on igavese tagasituleku vägi. Selles on metsikut sigivust, loomise tungi, kreatiivset potentsiaali, mis lausa tükib Sarapuu piltidelt välja, püsimata päriselt raamis. Niisugune ongi Lembit Sarapuu maailmalõpp.
3
Sarapuu maalid on ainulised veel teiseski mõttes: neid vaadates on tihti tunne, et midagi niisugust pole kunagi varem näinud. Kas see on originaalsus? Võib-olla küll. Täpsemalt, Sarapuu maalid jagunevad põhijoontes kahte kategooriasse: pildid, mida pole varem näinud, ja pildid, mida justkui oleks kuskil näinud, ainult ei mäleta, kus … Esimest kategooriat nimetaksin müütiliseks, teist aga traditsiooniliseks. 2 Kronoloogia pole seejuures tähtis, samuti ka see, kas pilt on üllatav või mitte (nt 1980. aastal kaks korda maalitud „Põlev maja“ mõjub ootamatult, kuid on siiski traditsiooniline). Ütlen „traditsiooniline“, et mitte öelda „realistlik“, ütlen „müütiline“, et mitte öelda „sürrealistlik“, kuigi enamasti on Sarapuu traditsioonilised maalid realistlikud ja müütilised maalid sürrealistlikud. Aga realism ja sürrealism oleksid Sarapuu puhul liiga markeeritud, liiga ideoloogilised mõisted – seda laadi efekte Sarapuu ilmselgelt ei taotle. Küll on aga nõnda, et Sarapuu müütilised pildid jäävad meelde täiesti ainulistena, nende mõistatus on lõppkokkuvõttes läbitungimatu, ja selle mõistatuse helk langeb müütilistelt piltidelt tagasi traditsioonilistele, muutes ka lihtsa maastiku või tavalise akti mõistatuslikuks ja läbitungimatuks.
Lembit Sarapuu. Läänemere sünd. 1993, õli. Tartu Kunstimuuseum
Kust tuleb Sarapuu ainuline müütilisus? Üks asi on selge: see ei tule mitte pildi müütilisest ainest. Näiteks „Flora“ (1972) on küll renessansilik motiiv, aga ei mõju müütilisena, kuigi neiu hoiab kirsimarja väga elegantselt sõrmede vahel; maalil „Magav Veenus“ (1976) on kujutatud rannal pikutavat alasti tüdrukut, kes on kahtlemata veetlev, aga mitte müütiline. Seevastu „Ehituskunst ja tarbekunst“ (1986) on müütiline pilt, kuidas seda ka allegooriliselt tõlgendataks. Teriomorfne seapeaga inimfiguur, temast poole suurem jooksu pealt jäädvustatud naine, kelle tohutu punane juuksepahmas läheb taeva taustal üle roheliseks säbarlainetuseks, mistõttu tekib tunne, et juuksed leegitsevad, ning et see daam päriselt gravitatsioonile ei allu – kõik need elemendid annavad märku, et siin on midagi sündimas, kuigi me ei tea, mis see on. See on sündmuse atmosfäär, kus aeg justkui hargneb, tõmbub kokku ja paiskub taas valla, olemata igas punktis üks ja seesama. Pilt jääb nii eredalt meelde, et seda ei saa ühegi teisega segi ajada, ja pealegi toimib ta meeles ikka veel edasi, sest miski on ikka veel sündimas.
Teine näide: „Läänemere sünd“ (1993). Rannakividel poolkükkis naine, kelle jalge vahelt pahiseb merre vesi, ning ekstaatiliselt tantsiv hobusepeaga mees, kellel on võimas erektsioon – juba mainitud elementidele lisandub siin intensiivne, peaaegu toores seksuaalsus. Pildi pealkiri mõjub nagu loomisloo paroodia, kuid suurem osa eesti loomislugusid ongi sellised. Loomine toimub justkui kogemata, seda toimetavad ürgolendid, kelle seast vähemalt üks on ikka trikster, ja tekkiv maastikuvorm kannab endas kehalise tegevuse jälgi. Trikster on muidugi tiirane, ülimalt falliline tegelane, kuid Sarapuul omandab ta tihti ka loomakujulisi jooni. Teriomorfsus ongi mütoloogiline universaal, see viitab otseselt tõsiasjale, et tegevus toimub müütilisel loomisajal, kus asjadel ja olevustel pole veel kindlat kuju. Sarapuul on looma ja inimese vahepealseid olendeid terve rida: sea, karu või hobuse peaga mehed, rebasenäoline naine, lehma, hirve või linnu kehaga naised, pullikehaga mees, tiibadega lendnaine … „Iga inimene varjab endas mingit looma koos tema välimuse, iseloomujoonte ja käitumismaneeriga,“ ütleb kunstnik ise. „Seda kummalist seost tõendavad ka paljude rahvaste müüdid.“3 Siin paistab müütilist teriomorfsust täiendavat veel väelooma idee – inimese loomakujuline teisik, mida tunnevad paljud rahvad. Kosmilist loomisaega ja isiklikku väelooma aitabki siduda pulbitsev seksuaalsus, mis on korraga individuaalne ja kollektiivne, loomalik ja inimlik.
4
Aga inimeses on peidus ka taim. Kõige paremini näitab seda „Keskustelu“, mis on esimest korda maalitud 1988, teist korda aga aasta hiljem, 1989-1990. Näeme palja ülakehaga meest ja naist, kes ilmekalt žestikuleerivad, nähtavasti elava vestluse käigus. Tegelikult on need kaks kadakapõõsast, kes seisavad kõrvuti mererannal. Vöökohast allapoole näeme ainult kadakaokkaid ning jalgade asemel on mõlemal tüvi. Varasemal maalil on ülakehad rohekashallid, sulades taustaga ühte, samuti nagu Kalevipoeg pildil „Kalevipoeg ja saareneiu“ (1987); hilisemal maalil on aga ülakehad ihukarva rõõsad (nagu võrgutava moega saareneiu), ja see annab pildile kerge erootilise võbeluse. Ka vestlejate juuksed on hilisemal pildil muutunud rohekashallist kuldseks ning mehele on ilmunud kullakarva habe ja rinnakarvad; meri on seevastu rahulikum, teiste kadakate ladvad ei paindu tuule käes ja juuksed helendavad mahedas õhtuvalguses.
Võib-olla just sellel pildil tulebki kõige lähemale Sarapuu juuste mõistatus. Sarapuu on juukseid maalinud väga palju, aga portreedel on need alati kenasti kammitud, soengusse seatud ja nunnud, nii-öelda tsiviliseeritud. Traditsiooniliste portreede juuksed ei tiku vallanduma, nad on enamasti siledad ja peaaegu abstraktsed. Seevastu müütilistel piltidel on juuksed täiesti metsikud. Nad laotuvad laiali üle pildi pinna, ei hooli gravitatsioonist ega õhu liikumisest; nende värv varieerub punasest roheliseni ja mustast kuldseni, sisaldades mõnikord ka vastandlikke toone. Allegoorilise pealkirjaga „Tõde ja vale“ (1985) omandab müütilise ilme just üleloomulike juuste tõttu, mis rõhutavad gravitatsiooni ignoreerimist, võisteldes taevalaotusel pilvedega. 1990. aastate teisel poolel maalitud „Akt rannal“ on täiesti traditsiooniline pilt, aga liivale heidetud säbrulised juuksed muudavad selle eriliselt ahvatlevaks; kui need juuksed oleksid õhus, piisaks sellest täiesti, et pilt areneks müütiliseks (vrd „Magav Veenus“, kus juuksed on mahedamad ja erootiline laeng seega tunduvalt nõrgem). Müütilised juuksed on ka hirvnaisel („Rõõm ühest ilusast porgandist“, 1987), konnale ligineval kaunitaril („Naine ja konn“, 1995) ning muidugi allilma tunginud Kalevipojal („Kalevipoeg allilmas“, 1988). Sellega loetelu ei piirdu.
Mis juuksed need sellised küll on? Mõtisklegem hetkeks. Laskem silme eest mööda kõik ikonograafilised motiivid, mis on seotud juustega – kõigil aegadel, kõigis kultuurides, mida vähegi teame. Ja siis ongi selge: need metsikud, vabalt voogavad, peaaegu leegitsevad juuksed on ühe jumalanna juuksed. Indias nimetatakse teda Kālī, ning ta on jumalannadest suurim. Kālī on loova kosmilise energia ehk šakti ülim kehastus, ta valitseb surma, aja ja muutumise üle. Kālī vägi on vastupandamatu, sest tema on tõelisus ise, kelle kõrval meie igapäevane tegelikkus on ainult illusioon. Täpsemalt, igapäevane tegelikkus on loor, mis peab varjama tõelisuse loovat väge, sest see vägi võib olla ka õudne ja hävitav. Kālī kujutistel on india ikonograafias mitmeid tüüpilisi tunnuseid (alasti keha, pealuudest kaelakee, suust välja torgatud keel jne), aga kõige pilkupüüdvamad on siiski tema ebatavaliselt vägevad lahtised juuksed. David Kinsley arvates väljendavadki need ennekõike metsikust, kammitsematust, alistamatust, sest tavaliselt panevad India naised oma juuksed kinni või seovad palmikusse – kuid Kālī ei allu ühelegi sotsiaalsele konventsioonile. Võimalik on veel üks tõlgendus: „Kālī lahtistel juustel võib olla ka avaram, õieti kosmiline tähendus, mis tõepoolest viitabki hajumisele. Kuna Kālī samastatakse surma ja matusepaigaga, võivad tema lahtised juuksed väljendada maailmalõppu. Tema juuksed on pääsenud valla ja lendavad kuhu tahes: korrapärale on tulnud lõpp, kõik on kaosesse tagasi pöördunud. Kālī metsikutes, voogavates, kinnitamata juustes saab ühiskondliku ja kosmilise korra „palmitsetus“ otsa.“4
Metsikud juuksed väljendavadki seega metsikust, sõna otseses mõttes ja ka mis tahes ülekantud tähenduses. Nad kehastavad kammitsematut kreatiivsust, loovat väge, aga ühtlasi ka hävingut, lagunemist, hajumist – lühidalt, nad kehastavad loomist ja maailmalõppu.
5
Meie kõige tuntumas loomislaulus öeldakse linnule, kes on universumi looja: „Sinikirja linnukene, ära puoe sinise põesa, ära puoe punase põesa, puoe kullakarvasesse!“5 Neid värve on püütud mitmeti interpreteerida, kuid tegelikult on asi ehk palju lihtsam: lindu palutakse, et ta teeks pesa meie ilma, kullakarvalisse maailma. Sinine ja punane märgiksid siis allilma ja ülailma.
Ka Sarapuule näivad olevat eriti armsad just kullakarvalised juuksed. Tõsi küll, nagu eespool öeldud, juuste värv varieerub tublisti, hõlmates ka süsimusta (nagu Kālī ikonograafias), aga kullakarvaline paistab siiski olevat lemmik. Võtan nüüd endale vabaduse seda värvisümboolikat omamoodi tõlgendada. Mulle nimelt tundub, et voogavad kullakarva juuksed Sarapuu maalidel rõhutavad kosmilist siinpoolsust, kuulumist meie maailma, sellesse „kullakarvasesse põesa“, kuhu tegi pesa loomisloo lind. Tihti on nad seotud ka mingi erootilise episoodiga („Pulmakleit Ledale“, 1998-1999, „Naine ja konn“, 1995), mis ongi loomulik, sest meie seksuaalsus kuulub siia ilma, mitte all- ega ülailma. Kui juuksed tõmbuvad ruskemaks, on see ilmselt ohu märk („Rõõm ühest ilusast porgandist“, 1987). Mõnel pildil on juuste värv esitatud gradatsioonina: selline on „Türannosaurus“ (1985), kus ranna päikesepoolsel küljel on viis alasti naist, teiselt poolt aga läheneb eelajalooline elukas. Kõige heledama peaga naisterahvas on jooksnud kõige kaugemale, kaks ruskemat põgenevad, olles küll ilmselgelt ohus. Seevastu kaks tumedamat on märganud sauruse punakat kürba ning on valmis talle anduma, väljendades seda soovi oma kehaasendiga. Musta peaga naine on näoga sauruse poole ja vaatab otse üles: tema on kahtlemata kõige ohjeldamatum.
Kuidas aga avaneb selles valguses „Keskustelu“? Siin ei toimu ju ometi midagi pöörast: kaks kadakapõõsast vestlevad omavahel, žestikuleerides hoogsalt ja graatsiliselt. Neist žestidest ei kiirga mingit ägedust, himurust ega ohjeldamatust, tegu on pigem intellektuaalse dialoogiga. Nende vahel ei paista tekkivat mingit ebakõla, ikkagi säilitavad nad vajaliku distantsi. Ehk on pildil hoopis kadakapõõsaste hing? Varasema maali koloriit (1988) näib sellist oletust kinnitavat: figuurid on rohekashallid, ja helehaljad on ka nende juuksed, nad on juurtega sügaval maa sees ja seega allilmaga seotud. Hilisem maal (1989-1990) sisendab aga midagi muud. Siin on mõlemal vestlejal kaunid kullakarva lakad, metsikud ja müütilised muidugi, aga päikesevalguses säravad, täiesti siinpoolsed. Kas nemad ongi loomislaulu kullakarvaline põõsas?
Miks mitte. Sarapuu maalid on küll täis ürgset ja kammitsematut väge, aga see vägi kiirgab välja piltidest, mis mõjuvad väga tasakaalustatult. Tänu sellele tõusebki nii jõuliselt esile nende ainulisus. Ja tänu sellele pole ka vähematki vastuolu traditsioonilise ja müütilise Sarapuu vahel. Vastupidi, kui üks neist ära võtta, jääks teisel midagi puudu. Kõrvalt jääks midagi puudu. Sest vägevalt voogavad maailmalõpu-juuksed on eriti meelde jäävad siis, kui nende kõrval on malbete soengutega traditsioonilised portreed. Tõelisus tuleb läbi tegelikkuse loori, nii suudame seda vähemalt välja kannatada. Ka Sarapuu maalid ise kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole päris igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks me nende ainulisust nii teravalt tajume, ilma et see oleks kuidagi ette määratud või paratamatu – see miks on juba tõelisus.
1 Eesti rahvalaulud, I kd. Toim Ülo Tedre. Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 114.
2 „Müütiline“ lähtub siin osalt Reet Varblase eristusest mütoloogilise ja premütoloogilise etapi vahel, „traditsiooniline“ aga hõlmab portreesid, maastikke, akte ja „igapäevaelu allegooriaid“ (vt Anders Härmi eessõna kataloogile Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus. Kumu, Tallinn 2022, lk 15).
3 Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus, lk 178.
4 David Kinsley, Tantric Visions of the Divine Feminine. University of California Press, Berkeley, Los Angeles 1997, lk 84.
„Kiida lolli, loll jookseb nahast välja,“ õpetab vanasõna. Võidupühal kinkiski Eesti poolvalitsuse juht Kaja Kallas välismaal ajakirjanikega suheldes Eesti rahvale piruka, mida on nüüdseks juba nädal otsa näritud. Puudu on vaid peaministri selgitus, kas mõttele anda Eesti ja teiste Balti riikide riigikaitse seisule hävitav hinnang tuli ta iseseisvalt või sai ta selleks asjatundjatelt ja vastutavatelt ametkondadelt läbikaalutud ning kõigi võimalike tagajärgedega arvestava soovituse – ja kui sai, siis kellelt konkreetselt. Nahast väljajooksmine oli see paraku igal juhul, mida aga tagantjärele tarkusega võib pidada ka ootuspäraseks. Ei ole ju ime, kui inimene, keda otse suu sisse ja meedia vahendusel on kuude kaupa kiidetud ja imetletud Euroopa vaata et võimsaima ja osavaima sõjalis-poliitilise juhina, seda müüti ise uskuma jääb.
Probleem ei ole tegelikult selles, kas peaminister ületas oma volitusi, lobises välja mingi salastatud teabe või tegi rahvusvahelisel areenil avaliku väljapressimise teed minnes lihtsalt valearvestuse. Viimsetpäeva kuulutanud avaldus (peaminister ei ole öelnud, et ajakirjandus teda valesti tsiteerinuks) paljastab, et peaministril on faktide seostamise ja tõlgendamisega suuri raskusi. Lühidalt kokku võttes teatas peaminister, et kunagiste ja aegunud NATO kaitseplaanide kohaselt pühitakse Eesti rahvas, nagu ka lätlased ja leedulased, Venemaa sissetungi korral maamunalt – 180 päevaga teevad okupandid lõpu rahvusele, keelele ja kultuurile. Punkt.
Mõistatagem, kuidas võis peaminister sellise järelduseni jõuda. Esmalt peab arvama, et Kaja Kallas ei usu NATO aluslepingus kirjapandu kehtivust ning peab meie partnereid maailma suurimas ja tugevaimas sõjalises liidus ebausaldusväärseks. Peasekretär Jens Stoltenberg on arvatavasti juba surmani tüdinud, et peab igal hommikul ärgates esimese asjana Baltimaade pealinnad läbi helistama ja kinnitama, et kaitstakse iga jalatäit maad seal ja siis õhtupoolikul sedasama pressile kordama. Kaja Kallas vastab aga ikka samade sõnadega nagu Jeesus Peetrusele: „Enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära!“
Teiseks, isegi kui oletada, et keegi on Baltimaade sõjalise kaitse n-ö detailplaneeringut Eesti peaministrile näidanud, peab meeles pidama, et need üksikasjalikud ja tingmärkidest kubisevad plaanid on kokku joonistanud end alal akadeemiates doktoriks väidelnud ehk kõrgeima eriharidusega inimesed ning võib olla päris kindel, et vastava ettevalmistuseta poliitik võib neid kuude kaupa põrnitseda ja aru saada sama palju kui kingsepp sümfoonia partituurist.
Aga keegi halb inimene on peaministrile näidanud ka kaarti, kus Eesti või Baltimaade territoorium on kopeeritud Donbassi ala peale, millest Kallas on teinud sirgjoonelise järelduse, et Venemaa suudab samade võtetega nagu Ida-Ukrainas sama ajaga vallutada sama suure territooriumi ka meie mail. Mõistagi peab selleks unustama nii demograafia, geograafia, kliima kui ka kalendri. Viimase osas märgin vaid, et okupatsiooni praegune ulatus Ukrainas on saavutatud kaheksa, mitte poole aastaga.
Kuni kaitsetahet on, okupatsiooni ei tule. Ja vastupidi.
Mõte, et Eestit, Lätit ja Leedut on võimalik okupeerida, võiks midagigi kaaluda juhul, kui rünnak, suurte väehulkade sissetung (okupatsioon ei ole pommitamine, vaid territooriumi kontroll) tuleks täiesti ootamatult, üleöö. Et keegi ei teaks ega märkaks, kuidas vägesid lähtepositsioonidele koondatakse, toetusstruktuure rajatakse ega tehtaks mingeid liigutusi kaitsepositsioonile asumiseks, aga miks ka mitte esimesena löömiseks. Ukraina sõja praeguse faasi ettevalmistamine võttis Venemaal peaaegu terve aasta ja võiks mäletada, et iga viimse kui manöövri, mille Venemaa tegi, publitseeris USA luure ka meedias. Võrdluseks: Iraagi invasiooni ettevalmistustööd võtsid USA ja tema mõne liitlase armeel koos kõigi eeltöödega samuti aega ligemale aasta, kuid põhitöö tehti seejärel ära 40 päevaga (Iraagi territoorium on umbes kolmveerand Ukraina omast) ning operatsiooni käigus hukkus alla paarisaja sõduri. Washingtonist vaadates toimus kõik maakera teisel poolel, kuhu oli pikk maa sõita, Türgi oli keeldunud koostööst ning tegu oli ründesõjaga, kus ründaja kaotused peaksid olema mitu korda suuremad kui kaitsja omad, aga ei olnud.
Sellest peaks piisama jõudmaks järelduseni, et kogu kaitse jõuab ära korraldada ka selle aja jooksul, mil vaenlane aktiivselt ründama valmistub. Seda muidugi juhul, kui tal üldse on, millega valmistuda, nimelt sõdurid ja relvad, millega meid minema pühkida. Nagu teada, aitab iga sõjapäev Ukrainas Venemaa desarmeerimist kiirendada tõhusamalt, kui seda on suutnud ükski diplomaatia. Kust, millal ja kuidas Venemaa uue ning NATOga sõdimiskõlbuliku armee küll peaks saama, kui ta juba praegu korjab oma ääremaadelt hädaga kokku vaid viimaseid lahingukõlbmatuid kottpükse? Rääkimata sellest, et otsa hakkavad saama ka ohvitserid, kelle ettevalmistamine on võtnud aastaid ja isegi kümnendeid.
Kust ameeriklased Iraaki tulid? Ikka kõigepealt õhust. Venemaa ei ole aga suutnud Ukraina õhus korda saata suurt midagi peale tsiviilhävitustöö, mis sest, et Ukrainal ei olnud õhus vaenlasele peaaegu mitte midagi vastu panna. Sama käib ka mereväe kohta. Sellel taustal võiks isegi Eesti peaminister jõuda arusaamiseni, et Venemaa hüpoteetiline sõda NATO, „anglosaksonite“ või USAga – väiksemaid sihtmärke Moskva vastasena ei tunnista – näeks välja väga teistsugune kui praegune kahurväeduell iidsete mürskudega. Ukrainas sõdivad maaväed muude vägede puudumise tõttu, mitte seetõttu, et lääs teisiti ei oska.
Peaministri mureks on veel ka see, et Eestis viibivad Ühendkuningriigi sõdurid kurtnud talle, et ei taha Eesti eest surra. Täpselt sama vähe tahavad seda Eesti oma kaitseväelased. Ainus potentsiaalselt kasulik sõdur on elus sõdur ja sellele arusaamale on lääne sõjaline planeerimine, erinevalt Venemaa omast, ka üles ehitatud. Soov ja oskus ellu jääda ei tähenda aga soovimatust võidelda ja võita, vaid lihtsalt kutsemeisterlikkust. Midagi sellesarnast, mida poliitikud oma alal tähtsaks peavad, kuigi meisterlikkus koosneb poliitikas pahatihti vaid sõnamurdlikkusest ja intrigeerimisest.
Ja lõpuks veel peaministrit vaevav pool aastat kestev okupatsioon, mille lõpuks liitlasväed lõpetavad, kui inimtühja ja siledaks triigitud tühermaa Venemaa küüsist tagasi võidavad. Pildid Ukraina sõjakoledustest mõistagi erutavad kujutlusvõimet, kuid sel võimatul juhul, kui Eestit ründav Venemaa peaks tõesti kiiresti sõjalise edu saavutama, puudub tal vajadus okupeeritud linnad, kus oma väed sees, majahaaval sodiks lasta. Selline asjakäik oleks võimalik siis, kui eestlaste praegu tugev kaitsetahe olematuks sulaks ning rahvahulgad alandlikult massilise kollaboratsiooni teele asuksid. Teisel juhul, nagu kinnitavad ühest suust sel nädalal kõik peaministri prohmakat siluda püüdvad asjatundjad, sõdib Eesti koos liitlastega vajadusel tõhusalt esimesest sõjasekundist alates ning see ei seisne kogu väega Gotlandile taganemises. Nagu kindral Ühtegi juba mõne aasta eest muhedalt selgitas, surevad vaenlased siin kiiresti ja hulgakaupa, ja kindral Herem lisas hiljaaegu, et on kahe aasta pärast valmis koos soomlastega korraldama ka Leningradi blokaadi, kui Venemaa mõne vale näpuliigutuse peaks tegema. Aga peaministril on vist vaha kõrvas ja ta ei kuule, kui ta oma kindralid mehejuttu räägivad.
Vaba Eesti on kolmekümne aastaga tohutult enesekindlust kogunud ja ka häid liitlassuhteid sõlminud, mistõttu võib arvestada, et kui 1939. aastal vajas N Liit Baltimaade eelokupeerimisel soojenduseks 75 000 ja 1940. aastal riigipöörete toetuseks kokku kuni pool miljonit punasõdurit, siis nüüd kuluks neid minimaalselt poole rohkem. Peaminister näidaku kaardil, kuskohal Venemaa avarustes see miljon küll pesitseb ja pealetungiks valmistub. Või vaikigu, näeks targem välja.
Peaministri ettevaatamatu ja edev pressiloba (hoopis hull on lugu, kui ta räägitud juttu ise siiralt usub) saavutas ainult ühe ja soovimatu eesmärgi, nimelt õõnestas grammikese võrra Eesti kaitsetahet. Ma kirjutanuks sel korral millestki muust, kui ei oleks pidanud nädala jooksul rahustama õige mitut peaministri jutust ärevusse sattunud ja peaaegu kohvreid pakkima hakanud inimest. Hea oleks, kui peaminister pühenduks nüüd täielikult talle jõukohastele lõpututele koalitsioonikõnelustele, siis kahaneb ka oht jälle mõne välisajakirjaniku otsa komistada.
