Toeta
Otsi

Accordionfest

  • Improvisatsioon, klaver ja joon

    Andri Ksenofontov

    31. VIII esitas Rein Rannap Tallinna Kunstihoone näitusesaalis klaveriimprovisatsiooni. Samal ajal valmisid publiku ees valgetel tahvlitel kolm joonist. Rannap on varemgi näituse avamisel ning pildiprogrammide taustamuusikat mänginud. Ent selliseid kunstiliike liitvaid esitusi tuleb ette harva. Kui mitte mainida videoinstallatsioone ja häppeninge, mille tulemuseks ei ole erinevate kunstiteoste summa, vaid neist kokku keedetud “supp”.

    Kui kaks muusikut koos improviseerivad, siis on see loomulik kui vestlus. Muusiku ja kunstniku ühisimprovisatsioonis esimene vestleb, teine aga konstrueerib oma lauset tähthaaval juhuslikus järjekorras kuni valmimiseni jutuajamise lõpuks. Paralleelsed improvisatsioonid helis ja pildis kipuvadki jääma paralleelseteks ühiseid punkte leidmata. Seda juhul, kui muusik ja kunstnik paigutataks eukleidiliselt sirgjoonelisse ruumi, kus nende kingapaelad on kokku seotud ühise kontserdiprogrammiga. Teineteise sammude tähelepanelik jälgimine kogu liikumise vältel lõpeks paariskoperdamisega.

    Ent Rein Rannap ei käinud Eukleidese järgi. Klaveritoolile istudes tõmbas ta ruumi pigem Einsteini moodi lohku kui võrkkiige. Ta lõi kunstihoone saalis tähesüsteemi, mille muusikalises gravitatsiooniväljas tiirles kolm planeeti: Maria-Kristiina Ulas, Katrin Kaev ja Kärt Hammer.

    Katrin Kaevu improvisatsioon ei alanud päris tühjalt kohalt. Hakatuseks kleepis ta tahvli keskele pildi klahvidest ja pianistikätest. Ent antud juhul ei olnudki õhkutõusmiseks hüppelauda vaja. Kaev nägi Rannapi palas jõulist musta värvi, mis sobib tema kalligraafiliselt kontrastse graafikakäsitlusega. Tušipintsel vehkis nagu marionettnuku käes, kelle pulki juhtisid Rein Rannapi sõrmed. Mustad pilved kogunesid mustade rooside kohale klaverikõmina taustal, mille sünkroonsus oli seda ilmekam, et Kaev ja Rannap olid teineteise poole seljaga.

    Kui Katrin Kaevu pintsel järgis muusika rütmi ja meloodiat, siis Kärt Hammeri vilgas vildikas sehkendas klaverimängu faktuuri ennast. Nagu elektrokardiogrammi masin, mis valgele paberile lahti lastud. Kujundit otsiv siil, kes lükkab end edasi ainsa nõelaga, mis äritundide ajal kehast võnkeid välja loeb ja paberilindile trükib. Nüüd, rekreatiivses õhkkonnas, andis nõel protsessile tagasikäigu ning pööras klaverikeelte võnked tantsivateks kehadeks pildil.

    Maria-Kristiina Ulas töötas Rein Rannapi vaateväljas. Ent vaatamata sellele, nagu ka ülejäänud kahe joonistaja puhul, ei tekkinud siingi loomingulist kahekõnet. See ei ole siiski päris täpselt nii, sest Ulas vastas Rannapi loomingulisele monoloogile ühe sõnaga: Rannap. “R” nagu surnupea, mille “paun” on ajumahuti ja “jalg” kaelakont. Seos klahvide ja luude vahel on otsene, klimberdamise ja skeletitantsu vahel assotsiatiivne. Ent siin sümboliseerib kolp Rannapi loomingulist kartmatust. Ulas ise püsis iseloomulikult kõigutamatuna, justkui oleks ta joonistades mingit oma viisikest ümisenud. Ta ei tantsinud Rannapi järgi, vaid jälgis, seedis ja kujutas.

    Ajas muutumatu pildi joonistamisest sai ajas kulgev teos, multifilm, mis voolas välja improviseeritud soundtrack’ist.

     

  • Ajalugu ? kaemus, aga mitte teadus

    Andrei Hvostov

    Mart Laar, ÄRATAJAD. Eesti ajalooarhiiv, 2005, 496 lk.

    Üks võimalus teadusliku raamatu selgroo leidmiseks poes riiulite vahel ja püsti seistes ehk siis sõna otseses mõttes stante pede on vaadata isikunimede registrit. Kolleegidest on Mart Laar kõige sagedamini maininud kahte nime: need on t?ehh Miroslav  Hroch ja eestlanna Ea Jansen. Nimetatud olid omavahel head tuttavad, võib-olla isegi sõbrad, mõttekaaslased igal juhul.  Kuna Jansen oli meil esimene Hrochi n-ö populariseerija, toetudes ka ise oma rahvusajaloolistes töödes Hrochi antud metoodikale, siis on Laari raamatu ?Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad? selgroog leitud. Hroch, kahtlemata.

    Lühidalt neile, kes kuulevad seda nime esmakordselt: Hrochi rahvuslike liikumiste periodiseeringus vastab A-faas meie eelärkamisajale, kui rahvuslikku asja ajasid mõned üksikud entusiastid ajendatuna kas etnograafilisest või filosoofilisest huvist.  Faas B on rahvusliku agitatsiooni faas, mis vastab meie ärkamisajale ja kus kandvaks jõuks on madalama haridustasemega, kuid eelmisest põlvkonnast märksa arvukam aktivistide kiht, kes ajab rahvuslikku asja isikliku kirega.  Ning lõpuks C-faas, mis vastab rahvusliku liikumise jõudmisele väga laiadesse hulkadesse ehk siis rahvuse sünnile.  Hrochi antud periodiseering püüab seletada-kirjeldada just Austria-Ungari ning Vene impeeriumi ?rahvuste vanglatesse? aheldatute ärkamisi.

    Laari mõistmiseks on teoreetilises osas vaja veel eristada Herderi ja Hegeli seisukohti. Herderi järgi on rahvus ettemääratus, see on midagi kõrgemalt poolt antut ning sellisena unikaalne. Rahvus on olemas aegade hämarusest: kõrgem jõud võib panna ainult talle teada põhjusel rahvuse unustama oma olemasolu, aga ta võib ka saata äratajateks nimetatud inglid (näiteks Kauksi Ülle ja Merca, kes äratavad aegade hämarikku ulatuva Ugandi rahvuse sajanditepikkusest unest).

    Hegeli järgi on rahvus ühiskondlik-poliitilise arengu tulemus. (Kauksi Ülle ja Merca pole sellisel juhul inglid, vaid natsionaalsest ideest haaratud aktivistid, kes oma tegevusega loovad just praegu entiteeti, mida ürituse õnnestumisel hakatakse nimetama ugalasteks). Kuna hegellikult vaadates on arengutase erinev, siis jagunevad ka rahvused n-ö rohkem ja vähem väärtuslikeks, või pigem siis elujõulisteks ning hääbumisele määratuteks. XIX sajandil tõmmati piir kümnemiljonilise rahvaarvu juurde: kes jõudis oma rahvuskehandi ?mahukusega? selle numbrini, sel oli piisavalt ressursse oma rahvuskultuuri ning -teaduse loomiseks.

    Riskin väita, et meil õilmitsev rahvuslus on herderlik. Ühe ajaloolaseharidusega ideoloogi kinnitusel võib rääkida eesti rahva (rahvuse) olemasolust juba Rooma impeeriumi päevil. Kui ajada Lauri Vahtre mõtterida piinliku lõpuni, peab tunnistama Laari raamatu esimese poole täiesti tarbetuks. Kui oleme rahvusena olemas, sest oleme olemas, siis milleks veel teoretiseerida?

    Laari ?Äratajaid? lugedes panin ma kollase kleepsu 218. lehekülje vahele, kirjutades juurde, et sellest kohast algab raamat tegelikult. Seda ei teinud ma küll mitte herderlusest kantuna, vaid sel lihtsal põhjusel, et raamatu esimene pool on n-ö soojenduseks põhiteemale. Raamatu pealkirja kohaselt on põhiteemaks ikkagi need inimesed, keda nimetatakse äratajateks. 218. leheküljel algabki IV peatükk ?Rahvusliku liikumise aktiiv?. Jõudnud 308. leheküljele, panin raamatu vahele uue kleepsu küsimusega, kas ei alga raamat hoopis V peatükist ?Kes olid äratajad??. Kolmas kord ilmus tüütu kleeps 372. leheküljele alapeatüki ?Üksikisiku rahvuslikku ärkamist mõjutanud teguritest ärkamisajal? algusesse. See on nüüd see, mida raamatu pealkirjas on lubatud, jõudsin ma lugejana otsusele. Kaheksa lehekülge hiljem algab Laari teose kokkuvõte. Raamat saab läbi. Kokkuvõte ise on aga hea. Selle Laari teose puhul võib eelnenu ära jätta ning piirduda kokkuvõtte tähelepaneliku läbivaatamisega. Kindlasti tuleks kiigata ka ?Summary? all seisvat teksti. Ingliskeelne kokkuvõte on jõhvikas omaette.

    Võib-olla olen ma liiga kvalifitseeritud lugeja, teemast omal ajal üleküllastunud ja nüüd veidi tülpinud. Võimalik. Laari raamatu lugemise mõnu ei jäänud siiski tulemata. Laari käsitlus läheb vana head sissetallatud rada pidi, mis on pooleteise sajandiga trööbatud maanteelaiuseks. Laar on teepeenrale pannud helendavad postid ning uuendanud teekatte valged triibud. Muidu on kõik omane ja tuttav: samad augud-muhud, mis jäävad alles isegi siis, kui juba eeläratajate tallatud tee kaetakse asfaldiga. Teel tatsajat saadab lakkamatu äratundmisrõõm. Mingil hetkel saabub isegi sportlik hasart, kas see põline jonks on ka kusagil alles. Ja näe ? ongi!

    ?Uuelt põlvkonnalt tulid mitmed rahvusliku liikumise suuremad algatused, näiteks Eesti Kirjameeste Seltsi loomine. Innukalt püüti eestlastele nende ajalugu tagasi anda (minu esiletõste ? A. H.), iseäranis ergastavat mõju avaldasid C. R. Jakobsoni ?Isamaakõned? ja J. Hurda ajalookäsitlus ?Pildid isamaa sündinud asjust?. Suuresti aitas rahva mälu taastada (minu esiletõste) see, mida Hurt tegi ajaloolise pärimuse kogumisel ja teadvustamisel? (lk 129). Kui XIX sajandil püüti eestlastele ajalugu tagasi anda, siis millal ja kes selle ära võttis? Selgitan. Aastatel 1941(44) ? 1991 üritas nõukogude võim eestlastelt ajalugu ära võtta, vähemalt senist, ?õiget? ajalugu, asendades selle ?vale? ajalooga. Hävitati või peideti erifondidesse EW ajal trükitud teoseid, õhiti mälestusmärke, kasvatati koolilapsi uues vaimsuses, kirjutati kunagist omariiklust halvustavaid raamatuid ja vändati mustavaid filme. Nüüd aga küsigem: millised eestluse ajalooteadvust kandvad artefaktid olid hävitatud XIX sajandi keskpaigaks? Mingi omamaine ja -meelne kroonika näiteks? Kas oli meil õhkulastud akropol või maalt pagendatud valitsejadünastia? Ei olnud. Rahvuslikku vaimu kandnud artefakte kirjalike allikatena või kultuurimälestistena polnud. Kuidas sai midagi tagasi anda, kui see midagi tuli esmalt sõna otseses mõttes luua?

    Edasi. Jakobsoni esimeses isamaakõnes on Faehlmannist inspireerituna esitatud Kaljuvallas asunud muinaseesti jumalate panteon: peajumal Vanemuine, kunstide jumal Ilmarine, trikser Lämmeküne, jahijumal Vibolane. Jakobsoni arvates olnud muinaseestlased samas monoteistid, sest uskusid ühte Jumalat. Neil olnud omad kuningad, kes põlvnesid Kalevite soost. Kuningad elasid kantsides. Peate neid XIX sajandi muinasaja illusioone Jakobsoni kõnedest ise lugema, rohkem pole neid siin vaja korrata. Ma nüüd ei saagi Laari tekstist aru, kas ta peab ajaloo tagasiandmisest või mälu taastamisest rääkides silmas neid luulusid. XIX sajandi ideoloog Jakobson võis neid illusioone heauskselt kunagi tegelikult olnu pähe jutlustada, nimetades seda siiralt mälu taastamiseks. Ent XXI sajandi Eesti ajaloolane Laar? Ei mõista. (Hüva, vastuse, vähemalt kaude, annab Laar sada kolmkümmend lehekülge edasi.)

    See oli armsuseni tuttava augu näide. Aga Laari värskendatud rahvuslikul maanteel on ka ?pesulauaks? nimetatud kurrustusi. Soomlaste ärataja Yrjo Sakari Koskise kohta saame leheküljel 110 teada, et 1882. aastani kandis ta perekonnanime Forsman. (Lisan enda poolt, et täielik nimi oli tal Georg Sachris Forsman, emakeeleks mõistagi rootsi keel, ent kuna mees ütles rootslusest lahti, siis on ta läinud ajalukku soomlasena.) Lätlaste ärkamisele pühendatud  alalõigus (lk 120) loeme, et ajalehte Balss toimetas ?rahvuselt sakslane, kuid püüdlustelt lätlane Alexander Waeber?. Kuna Koskise kohta Laar ei ütle, et ta olnuks ?rahvuselt roots, kuid püüdluselt soom?, nii nagu ta siiski Waeberi kohta ütleb, järeldan mina siit, et rahvusliku kuuluvuse määratlemisel on Laarile oluline nimemaagia. Rahvusliku liikumise aktiivile pühendatud peatükis (lk 240) kirjutab Laar ent järgmist: ?Kui Juhanson lähtus rahvuse kindlaksmääramisel kuulumisest Eesti Üliõpilaste Seltsi ja eestipärasest nimest, siis P. Hännil on
    kriteeriumiks olnud eesti päritolu?. Aga mis on siiski Laari enda kriteerium, kas nimi ja organisatsiooniline kuuluvus või päritolu? Autor ei ütle seda.

    Lk 256: ?Kogu Rosenplänteri tegevusajal oli tema lähimaks abiliseks? Torma kihelkonnas Lohusuus eestlasest köstri pojana sündinud, kuid ennast sakslaseks pidav Otto Wilhelm Masing.? Aga Laar ise, peab ta Masingut eestlaseks või sakslaseks? Kas veri või tahe määrab tema arvates rahvuse? Lk 267: ?Eelärkamisaja eestlastest köstrite ja koolmeistrite rahvuslust ei maksa üle hinnata. Pea kõigi kodudes oli suhtluskeeleks saksa keel?

    Samas oli vaadeldava koolmeistrite ja köstrite põlvkonna side oma rahvaga niivõrd tugev, et nende lastest kasvas mitu rahvusliku liikumise juhti.? Ma nüüd jälle ei saa aru esimeses lauses kõlavast manitsusest midagi üle hinnata tunnustuse valguses, mis kõlab järgnevas lauses. Ja milline indikaator on ikkagi keel? Määrab see rahvuse või ei määra?

    Lk 275: ?Siiski ei saa mitte kõiki tolle põlvkonna koolmeistreid veendunud rahvuslasteks lugeda. 1863. aasta EÕS-i küsitlustulemustest selgub, et enamik neist ei määratlenud end veel eesti koolmeistritena, vaid kasutas endiselt ?ma-rahva? nime?? Küsigem selle peale, kas talupoegade seisusest ?maa-rahvas?, s.t rahvustunde-eelne entiteet, ei olegi identne ideoloogilise eestlusega. Kas siit järeldub, et inimene muutub eestlaseks siis ja ainult siis, kui ta ennast voluntaristlikult määratleb?

    Hurda abikaasa Eugenie (Jenny) Oetteli kohta loeme leheküljelt 349: ?Siit sugenesid ka Jenny hilisemad tülid Hurda sõprade naistega, samuti oma miniatega, keda ämm, ehkki ta ise rääkis eesti keelt suurte raskustega, ei pidanud piisavalt eestimeelseteks.? Ja nüüd jonksutamise lõpetuseks tõdemus leheküljelt 366, kus peatüki ?Äratajate kujunemist mõjutanud tegurid? avalõigus Laar tunnistab: ?On jäänud lahtiseks, millest sõltus äratajate kujunemine, kes või mis mõjutas neid tegema otsust olla eestlane. Seda teaduslikult uurida pole lihtne.?

    Nii see on. Ning on ilmselge, vähemalt siinkirjutajale, miks pole seda teaduslikult uurida lihtne. Sest see, mida Laar teeb, ei ole teadus. Asi pole Laaris. Asi on selles, et nn ajaloosteadus on samasugune pseudoteadus nagu psühholoogia või filosoofia.

    Ent ma ei kahtle, et Laar teab siiski, kes on eestlane ja kes mitte. Teab kaemuslikult. Vaadakem küsimust, kuidas suhtestusid talupojad ärkamisaega. (Laar hindab ruraalset maailma rahvusliku asja ajamisel kõrgelt, ehkki samas kuidagi järjekindlusetult: võrrelge lehekülgi 251, 297, 307). Aga loeme siinkohal siiski kaemuslikkuse selgitamise näitena leheküljelt 221, kus kritiseeritakse Hrochi talupoegade rolli vähendamise pärast: ?See tuleb sellest, et Soome rahvusliku liikumise kõige massilisemat ning just talupoegade kantud algatust, rahakogumiskampaaniat soomekeelse gümnaasiumi asutamiseks pole Soomes piisavat uuritud, mille põhjuseks omakorda on nimetatud liikumise arhiivi hävimine 1944. aasta sõjatules.? Sama väide esineb Laaril ka leheküljel 110.

    Seletamaks, mis mind selles lauses häirib, kirjutan järgmised väited: eesti talurahva osa Hansa-aegses Venemaa salakaubanduses pole piisavalt uuritud, sest Narva ordulinnuse arhiiv müüdi XIX sajandi alguses kohalikule heeringakaupmehele pakkepaberiks; eesti soost ülikute osa Liivimaa konföderatsiooni poliitikas pole piisavalt uuritud, sest Liivi ordu arhiiv hävis XVII sajandi lõpus Stockholmi kuningalossi põlemisel. Kui lugeja küsib, et kust ma üldse tean, mis nendes hävinud arhiivides oli; et kuidas ma üldse saan nende sisule toetudes vihjata teatud lünkadele meie uurimistöödes, jään ma ?teadusliku? vastuse võlgu. Aga mul on kaemus. Ja sellest piisab. Kaemused olid juba õndsal Faehlmannil, Jakobsonil, Juhan Luigal, Jüri Uluotsal. Kaemused on meie Lauri Vahtrel. See pole halb. Kaemused on tore asi. Ainult ärgem nimetagem nendel põhinevat vaimutegevust teaduseks.

    Mart Laar on kirjutanud suurepärase raamatu. Igasugu irooniata on see öeldud. Seal on põhjalikku statistikat, on ülimalt põnevate tegelaste lühielulugusid, on väärtuslikke andmeid. Ent mitte see ei tee tema raamatut tänuväärseks. Laar fikseeris rahvusliku mõtte hetkeseisu A.D. 2005. Au ja kiitus selle eest.

    P. S. Juhtusin paar kuud tagasi kuulama Klassikaraadiost Laariga tehtud põhjalikku vestlust ?Äratajate? aineil. See oli väga huvitav jutt. Minu meelest erines Laari jutustatu kirjapandust tunduvalt. Klassikaraadio stuudiosse kutsutud Laar ei vantsinud nagu mõni väsinud skolaar mööda rahvuslikku maanteed, ta hõljus selle kohal vaba kotkana. Miks küll peab kirjapandu jutustatust nii palju erinema?

     

  • ERM avab sünnipäeval uksed

    Reimo Rehkli

    14. aprillil  tähistab Eesti Rahva Muuseum oma 103. sünnipäeva ning sel puhul on kõik muuseumi uksed valla. Lisaks näitusesaalile saab nüüd uudistada ka, mida tehakse fotolaboris, piiluda kogudesse ja mitmesugustesse tööruumidesse. Kõigis majades toimuvatele ekskursioonidele lisaks ootavad peresid ka meisterdamistuba, mitmed näitused ja õdus kohvik. Ja isegi piletit ei pea ostma! Tule terve perega või võta sõber kaasa!

    Peamaja: Veski 32 – avatud 10.00-15.00

    Ekskursioonid läbi kogu maja algusega 10.30, 11.30, 12.30, 13.30. (Eelregistreerimist ei toimu).

    Ekskursiooni käigus külastatakse: fotoateljee, naha-, paberi-, foto- ja tekstiilikonservaatorite ruumid, fotograafide tööruumid, raamatukogu ja arhiiv, esemekogu koguhoidjate ruumid.

    Näitusemaja: Kuperjanovi 9 – avatud 10.00-15.00

    Ekskursioonid läbi kogu maja algusega 10.00, 11.00, 12.00, 13.00, 14.00. (Eelregistreerimist ei toimu).

    Ekskursiooni käigus külastatakse: püsinäitus, ajutised näitused, töötajate ruumid, uue püsinäituse töökoosolek

    Näitusemajas veel:

    I korrusel

    –              Meisterdamist ja mängu peredele töötoas

    –              Raamatulaat ja muuseumipood

    –              ERMi Sõprade Seltsi loterii – iga loos võidab! Raha kogutakse Raadi heakorrastustalgutele tööriistade ostmiseks.

    –              Kohvikus filmiprogramm

    II korrusel

    –              Tutvustame uut maja: milline see tuleb ja mis seal sees olema hakkab?

    –              Mari saalis saab tutvuda uue püsinäituse tööprotsessiga – kuidas tehakse uut püsinäitust?

    –              Esimest päeva avatud näitus „Kahetsetud ost“

    –              Lisaks näitused „Eesti filmi rajaleidjad“ ja „Ostupalavik“

    Postimuuseum: Rüütli 15, avatud 11.00-15.00

    11.00 Hageri ja Nissi rahvarõivaste postmarkide esitlus:

    –              Näituse „Rahvarõivad postmarkidel“ avamine.

    –              Teadur-kuraator Reet Piiri räägib Hageri ja Nissi rahvarõivastest

    –              Postipunktis müügil äsja ilmunud margid, FDC-d

    –              Kasutusel Tartu esimese päeva tempel ja kõrvaltempel ERM 103

    –            

    Ekskursioonid giidiga Postimuuseumis: 12.00, 13.00, 14.00 (Eelregistreerimist ei toimu)

    Postimuuseumis veel:

    –              Püsinäitus koos uue osaga „Postis keelatud kaup“

    –              Näitus „Hammastega või hammasteta“

    Raadi: Narva mnt 177, Raadi mõis, mõisapark avatud iga päev 7.00-22.00, hooned avatud ekskursioonide toimumise ajal

    Ekskursioon Raadi kogudesse: 10.00 ja 12.00 (Vajalik eelregistreerimine aadressil koguhoidjad@erm.ee või telefonil 7350407)

    Ekskursiooni käigus külastatakse: Raadil asuvad kogud, puidukonservaatorite tööruumid, filmilabor.

    Ekskursioon Raadi mõis veetornis: 10.00, 11.00, 12.00, 13.00. (Vajalik eelregistreerimine aadressil ulo.siimets@erm.ee või telefonil 7350442).

    Raadil veel:

    –              Fotonäitus veetornis “Raadi läbi aegade“

    –              Välinäitus mõisa peahoone akendel „Meie siin maal“

    –              Näitus „Trükitud pildid ja kirjad. Eesti Rahva Muuseumi müürilehed ja plakatid siiberkapis“

    Heimtali Muuseum: Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa, avatud 9.00-17.00

    Ekskursioon ERMi bussiga Tartust Heimtalisse: väljasõit 10.00, tagasi Tartusse jõutakse 15.30. (Tasuta, ent vajalik eelregistreerimine aadressil ly.rosenthal@erm.ee või telefonil 7350400).

    ERMi buss viib huvilised Heimtali Muuseumi, kus tutvutakse Heimtali Muuseumi väljapaneku ja igapäevatööga.

    Heimtali Muuseumi veel:

    –              Püsinäitus rahvakultuurist ja kohalikust ajaloost

    –              Piknikuplats muuseumi õuel

    –              Muuseumipood unikaalse käsitöökauba valikuga

    –              Jalutuskäigu kaugusel kaunis Heimtali mõis ainulaadse ringtalli ja viinaköögiga

  • Meediast ja ühest teatavast nupust

    Evi Arujärv

     

    Teine meedia usaldusväärtuse kriteerium on üldistustase: see peaks olema ?koht?, kus pakutakse välja  (mitte ei suruta peale) ? üldistusi, kus pannakse maailma kokku ? nagu vanadel aegadel toimisid pärimus, usundid ja rahvatarkus. Üldistus on töömahukas, kallis ja hüsteerilise poliitkorrektsuse olukorras ohtlik.

     

    Tähtis meedia usaldusväärsuse kriteerium on erapooletus: erakondlike ja ilmavaateliste seisukohtade tasakaalustatud esitus, vähemasti avalik-õiguslikus meedias. ETVst jäävad silma võimukate normidega ideoloogiad (pealetükkiv vähemuste ja luteriusu propaganda), mitte isegi ilmavaatelise, vaid erakondliku sihikuga ?naljanurgad? ja sisuka dialoogi kasinus.

     

    Avalikkuse kõige üldisemaks huviks võikski pidada konsensust, mis tõmbaks piiri olulise (üldiselt tähtsa) ja ebaolulise (privaatse, lokaalse, parteilise huvi) vahele, ja dialoogilisust, mis selle konsensuse võimalikuks teeb. Paraku seostub ?parempöördes? ühiskonnas iga viide ?avalikule asjale? ajalooliselt kompromiteeritud ideoloogiatega. Ja asi läheb tõesti keeruliseks, kui küsida, kes või mis peaks olema avaliku huvi kandja ? kas avalik arvamus (mis sõltub küsitlusviisist ja foonist ning on manipuleeritav), ?terve mõistus? (kollektiivne pärimus, mis elus kipub murenema eriarvamusteks), valgustatud eksperdid (kelle puhul kerkivad üles legitiimsuse ja erapooletuse küsimused) või ajakirjandus kui institutsioon (mille ärihuvisid looritab vabaduse-retoorika).

     

    Põhiargument, millega ajakirjandus kui institutsioon oma sõltumatust ja moraalset õiguspärasust kaitseb, ongi viide ajakirjandusvabadusele. Piire ületav ja testiv vabadus oli tähtis vanade struktuuride ja kultuurinormide lõhkumise perioodil. Tänase juridifitseerunud ja mitmel viisil ?privatiseerunud? demokraatia tingimustes mõjub pateetiline udujutt vabadusest naiivsuse või demagoogiana. Nagu muudes valdkondades, on ka ajakirjanduse puhul ausam ja adekvaatsem kõnelda eksisteerivatest ja soovitavatest, kirjutamata ja kirjutatud regulatsioonidest.

     

    Ajakirjanduse põhiregulaator on tänase ühiskonnakorralduse vundament ? turumajanduslik erahuvi. Majandusliku efektiivsuse nõue mõjutab võimsalt ka avalik-õiguslikku meediat. Seda ebavõrdset vastasseisu ?  mitmeti tõlgendatav avalik huvi versus meedia kui äriettevõtte huvid, õigused ja kohustused ? võib pidada meediaarutelu tuumaks ja põhiliseks komistuskiviks. Et arutelu demagoogiavahtu ei upuks, tasuks ehk silme ees hoida mõnda põhiküsimust: kas kodaniku põhiõigus on ennast avalikkusest ?välja? või hoopis ?sisse? lülitada? Ja kelle käes peaks olema avalikkuse pilti kujundava masinavärgi ?nupp? ?

     

  • Killuke Itaaliat keset põhjamaist jaanuari

    Kai Lorents

    Solisti tutvustuseks niipalju, et Maren Ülevain lõpetas 1984. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis dotsent Urve Tautsi lauluklassi. 1977 ? 1990 töötas ta rahvusooperis Estonia kooriartistina, täites ka soolorolle. Laulja on tegutsenud G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis õpetajana ning mitmete kooride juures hääleseadjana, täiendanud end G. Gulkina, dotsent L. Sauli ja professor E. Märtsoni juures. Praegu on ta vabakutseline solist, esinenud soolokontsertidega nii kodu- kui välismaal. Hiljuti valmis ka Ülevainu esimene CD vanade inglise jõululauludega, mis salvestatud Rapla kirikus, kus tema partneriks oli organist Hille Poroson. Kõnealusel kontserdil saatis Maren Ülevainut klaveril Jelena Anstal.

    Kavas olid klassikaline Schubert kontserdi esimeses ning itaalia rahvalaulud teises osas, muusikamaja hubases saalis kõlas seekord sillerdav bel canto.

    Maren Ülevainu vokaal on hea kandvusega, varjundirikas, hääl vaba, fraseerimine sügavalt läbi tunnetatud, mõjus samuti efektne fileerimisoskus. Tähelepanuväärne oli ka selle kontserdi raamistik: tuttavlikud Schuberti pühendumuslik ?Muusikale? avapalaks ja päikeseline ?Santa Lucia? lõpetuseks. Nende vahele mahtus muuhulgas oma emotsionaalselt tonaalsuselt vahest kõige kontrastsemana Schuberti meenutuslik ?Pärnapuu? (meil tuntud kui ?Üks kask meil kasvas õues?).

    Itaalia rahvalauludest oli eriti mõjuv humoorikas ?Eesel-tobuke?, mis tuli ettekandele kaasahaarava emotsionaalse näitlejameisterlikkusega. Kuulajad reageerisid sooja aplausiga igale laulule, mis oli kui killuke päikeselist Itaaliat keset meie põhjamaist jaanuari. Iga hetk oli tunda, et Maren Ülevain armastab itaalia muusikat tõepoolest väga ja laulab seda suure sisseelamise ja naudinguga.

    Selline lauljanna on küllap meeldiv avastus igale kontserdikülastajale. Opereti- ja muusikalilavastajad võiksid kergendatult ohata ? eredat lavatähte pole vaja kaugelt otsida! Kontsert lõppes tõelise maiuspalaga, nimelt ühise tordisöömisega. Hõrgutisi nii meelele kui ka keelele… Mida hing veel ihata tihkab? Jääme ootama uusi kontserte!

     

  • Silmapaistva Euroopa naisskulptori Dora Gordine’i näitus Adamson-Ericu muuseumis

    Evelina Vedom

    Laupäevast, 14. aprillist on Adamson-Ericu muuseumis publikule avatud Londonist toodud näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer”. Eestis kunstnikuteed alustanud Dora Gordine’ist kujunes Euroopas 20. sajandi esimesel poolel üks silmapaistvamaid naisskulptoreid.

    Lugupeetud ajakirjanikud!

    Reedel, 13. aprillil kell 13.00 tutvustavad Adamson-Ericu muuseumis (Lühike jalg 3) ajakirjanikele väljapanekut näituse koostajad ning Dora Gordine’i monograafia autorid PhD Jonathan Black ja kuraator Brenda Martin (Dorich House Museum), samuti näituse Eesti poolsed koordineerijad Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruus ja kunstiteadlane Juta Kivimäe.

    „Dora Gordine’i loomingu taasesitlemine Eestis saab teoks tänu aastaid kestnud koostööle eri maade kunstiajaloolastega,” ütles Juta Kivimäe. „Eesti kultuuriloos on rahvusvahelise tähelennuga Eesti taustaga naisskulptor jäänud mitmel põhjusel aastakümneteks tahaplaanile. Meie kultuurilukku lisandub selle näitusega seoses uusi rikastavaid fakte – näiteks selgub, et 1919. aastal eesti kunsti ülevaatenäitusel tehtud üldtuntud fotol seisab teiste seas ka Dora Gordine.”

    Dora Gordine’i (1895–1991) debüüt kunstimaailmas algas 1917. aasta veebruaris Viru tänaval avatud kino Passaaž ruumides toimunud Eesti Kunstiseltsi kolmandal näitustel. 1928. aastal lahkus Gordine Eesti Vabariigi kodanikuna oma nooruslinnast Tallinnast. Pariisi elama asunud kunstnik oli tegutsenud seal perioodiliselt juba alates 1924. aastast ning suutis end tol ajal üsnagi meestekeskses Euroopa kunstimaailmas jõuliselt kehtestada. 1920. aastate lõpus esines ta nimekates galeriides nagu näiteks Salon des Tuileries (Pariis), Alfred Flechtheimi galerii (Berliin ja Düsseldorf), Leicester Galleries (London) jm. 1936. aastal Gordine abiellus uuesti ning alustas elu Kingston Vale’s inglise kõrgseltskonna daamina, disainides ise oma kodumaja sisekujunduse. Gordine oli Briti Kuningliku Skulptorite Ühingu liige ning loominguliselt aktiivne veel 1960. aastatel.

    „Näitust võib vaadelda kui kahe põlvkonnakaaslase Dora Gordine’i ja Adamson-Ericu isikumuuseumite kohtumist Tallinnas,” ütles Ülle Kruus.

    Näituse koostajad on kunstiajaloo professor Fran Lloyd, PhD Jonathan Black ning Dorich House’i muuseumi kuraator Brenda Martin. Väljapaneku on kujundanud Inga Heamägi.

    Eesti Kunstimuuseum avaldab tänu näituse toetajatele Dorich House’i muuseumile Kingstoni Ülikooli juures, Kingstoni Ülikoolile ja Kultuuriministeeriumile.

    Näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer” on avatud 5. augustini 2012.

  • Kergitab kulmu

    Evi Arujärv

    Teises filmis võitleb juristist gei surrogaatemaga, kes avastab, et geidele last sünnitades tahab ta alateadlikult enamat kui lepliku sünnitusmasina rolli ? lähisuhet lapse isaga, suuremaid õigusi lapse kasvatamisel (?). Ristuvad ootused.

    Kolmandas filmis otsustab surrogaatema gei­paarile lapse kinkida. Kingituse peab kinni maksma saaja, hind on 13 000 dollarit. Lõpukaadrites sammub õnnelik ?gei-ema? lapsevankri taga, paks grimm näol, parukas peas ja dekolteega kleit rinda paljastamas. Õnnelik lõpp? Too film ei saanud veel kõnelda sellest, kuidas mõtestab oma elu geiperes teismeliseikka jõudnud laps. Sellest rääkis üks teine film.

    ?Õnneliku lõpuga? filmis oli tähelepanuväärne stseen: surrogaatema toimetab kirikus loobumisrituaali, andes geivanematele pidulikult üle lapsega ühendanud punase lindi (sümboolne nabanöör), tähistades sel viisil vastutuse üleandmist. Nutikas autoteraapia ja kultuurinormidega seotud ootuste täpne tunnetus! Ema kohustused ja tundeline side lapsega on ju universaalne, bioloogilise vundamendiga kultuurinorm. Sellest lähtudes on lapsest loobumine enamasti hälbeline ja hukkamõistetav käitumine. Seda peab varjama ? või avalikult põhjendama ja pühitsema.

    Meenutades kohalike ?meesõiguslaste? sõnavõtte ja poliitilise taustaga ?rongaema? juhtumit, võib öelda, et too norm omandab meilgi ajuti lausa patriarhaalseid vorme. Ka väikelapse kõrvalt paratamatuse sunnil töö rügamist, rääkimata teadlikust karjääritegemisest, võidakse naisele süüks panna. Kaitsjaid leidub vähem kui ?alternatiivsete? perevormide puhul.

    ?Moodsa pere? filmiprogramm kõneles tahes või tahtmata vabaduse ja ?alternatiivsuse? hinnast. Selleks hinnaks on enamasti kellegi loobumised: lesbiperekonna teismelise lapse valu, kes peab leppima mõttega, et ta ei saa kunagi tunda oma isa; mõtlematu ema kahetsus, kes avastab oma tundesideme lapsega; lapselasteta vanavanemate kurbus. Või peaks eelkõige kaasa tundma geimehele, kes ihkab kättesaamatuid vanemarõõme?

    Kõikide kannatuste aluseks on mingid ootused. Gei lapsesaamise soovi toetab kujutlus absoluutsest vabadusest, mis peaks seisma kõrgemal ?keskmisest? kultuurinormist ja bioloogilisest paratamatusest. Homoseksuaalist vanemate ja nende laste kannatuste aluseks on bioloogilise vundamendiga, kuid ikkagi ka tinglikud ja kokkuleppelised kultuurinormid.

    Ei ole mõtet küsida, kas vabadus kui abstraktsioon on suurem väärtus ja suuremeelsem idee kui kokkuleppeline kultuurinorm. Elu on vabadus kui mingi valiku-eelne seisund alati ?tühi? seisund ? ja ?tühi mõiste?. Elus realiseerub vabadus alati uue normina, mis mõjutab paljusid ümbritsevaid. Paradoks, aga vabameelsust peresuhetes toidavad sageli lausa patriarhaalsed hoiakud. Mis vahet on patriarhaalses peresuhtes sünnitusmasinaks oleval naisel ja emal, kes on valmis geiperele inkubaatoriks olema? Mõlemal juhul ju sunnib teatav ?alternatiivne? (meeste)loogika naist (last, vanemaid) iseendast loobuma, ennast ära salgama.  Muidugi, moodsa inkubaatori puhul asendab armastust või pühendumist sageli ka pühitsetud müügitehing. Üldiselt aga nõuab kellegi vabadus alati piiritult palju kellegi teise altruismi ja enesesalgamist.

    Tegelikult peaks ükskõik missuguses eluvaldkonnas individuaalset vabadust või ?alternatiivset? grupiinitsiatiivi hinnates alati küsima, mis on uue normi sisu ja missuguseid loobumisrituaale see nõuab.

     

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Nimetagem ka Capella Andrea Barcat András Schiffiga, Guarneri ja Hageni kvartette ning triot Julian Rachlin/Mischa Maisky/Itamar Golan, Mahler CO lõpetamas Trevor Pinnocki juhatusel, solistiks Grigori Sokolov. Solistide reas veel lauljad Thomas Hampson (sooloõhtu), Barbara Bonney ja Angelika Kirchschlager, pianistid Yefim Bronfman, Lars Vogt, Rudolf Buchbinder ning viiuldajad Vadim Repin ja Thomas Zehetmair. Viimane esitas koos Gidon Kremeriga Gija Kant?eli uue teose, mis pühendatud Kremerata Balticale; nende kahes kavas aga kokku viis Mozarti viiulikontserti.

    Festivali korraldab Salzburgi Muusikaühing, kes organiseeris ka järjekordse uue muusika festivali ?Aspekte Salzburg? (14. ? 19. II), kus peategelaseks samanimeline ansambel Kai Röhrigi juhatusel. Keskendudes viimase 30 aasta muusikale, saavad siin portreekontserdid endale Otto M. Zykan, Terry Riley, Andor Losonczy, Helmut Lachenmann, Kurt Schwertsik, täna brasiillanna Jocy de Oliveira (sarjas ?Naiste profiilid?) ning homme lõpetuseks läinud aasta juubilarid Peter Maxwell Davies ja Harrison Birtwistle.

     

    ?Saxophonia? Riias

    Juba neljas saksofonimuusika festival algas 15. II Riia Väikese Gildi saalis, korraldajaks Latvijas Koncertdirekcija. Avakontserdil astusid üles Riia ja Zagrebi saksofonikvartett, ansamblid Alpha (Taani) ja Poing (Norra), Duo Cuypers/Lop, Jean-Pierre Baraglioli ja Gustavo Beytelmann (Prantsusmaa). Pidustusel esinevad veel Habana Sax (Kuuba), Jonas Kullhammari kvartett (Rootsi) jt, Eestit esindab Raul Sööt Group, kus kvarteti liikmed ka Soomest, Saksamaalt, Poolast, just nemad teevad homme ainsa jam session?i klubis Casablanca.

    Toimub ka kolmes vanusegrupis saksofoniõppurite konkurss, ?üriid juhib J.-P. Baraglioli. Nii tema kui veel neljast välisriigist pärit ?üriiliikmed, samuti läti pedagoog Artis Simanis teevad Riias ka meistrikursuse. Festival viiakse Riiast veel 14 linna, näiteks hommegi antakse üheksa festivalikontserti üle Lätimaa. Suure Gildi saalis lõpetab festivali ülehomme Habana Sax.

     

    Händeli ooperid USAs

    Paaril viimasel hooajal Ameerika ooperimajades täheldatav Händeli ooperite renessanss näib jätkuvat: New York City Operas olid hiljaaegu laval nii Händeli ?Flavio? kui ?Alcina?, Juilliard Opera Center teatas 1734. aastast pärit pasticcio ?Oreste? USA esilavastusest, mis tehtud Bärenreiteri kirjastatud Hallische Händel-Ausgabe uue väljaande põhjal. Sel hooajal tulevad publiku ette ka veel ?Julius Caesari? uuslavastused Houstoni Grand Operas ja Utah? Operas.

    Nimetamist väärivad ka uued plaadistused Euroopast: ooper ?Lotario?, esitajaks Il Complesso Barocco, dirigent Alan Curtis (Deutsche Harmonia Mundi) ning ?Rinaldo?, esitajaks Concerto Köln, dirigent Nicholas MacGegan (Göttinger Händel-Gesellschaft); ka Alan Curtise ansamblilt on kohe ilmumas ?Rinaldo? ja ?Radamisto? (HWV 12a, algversioon, firma Virgin Veritas).

     

    Hamburgis lasteooperid laval

    Hamburgi Riigiooperi tiiva all tegutsev Opera piccolo on viimasel ajal tänuväärselt välja toonud rea lasteoopereid: Hans Werner Henze ?Pollicino?, Peter Maxwell Daviese ?Tuhkatriinu?, Violeta Dinescu ?35. mai?. Sel kuul tuli maailmaesiettekandele uusooper, Matthias Kauli ?Oliver Twist? Dickensi aineil, kus Riigiooperi peadirigendi Ingo Metzmacheri assistendi Boris Schäferi käe all musitseerib kohalike muusikakoolide õpilaste 24-liikmeline orkester.

     

    Paciuse kõik ooperid plaadistatud

    Nüüdseks on heliplaadil kõik Fredrik Paciuse

    (1809 ? 1891) kolm ooperit. Suurimad teened selles on dirigent Ulf Söderblomil. Esimesena tuli välja CD ooperiga ?Kuningas Karli jahiretk? 1991. aastal Finlandia Recordsilt, 2003. aastal järgnes ?Loreley? juba BISi firmamärgi all ning nüüd viimane ooper ?Küprose printsess? (1860) samuti BISilt. Taas on muusikajuhi töö teinud Ulf Söderblom, koos Jubilate koori ning Tapiola Sinfoniettaga, nimipartiid laulab sopran Tove Åman, kes oli väga menukas ka Soome Rahvusooperis Rossini ?Teekonnas Reimsi? Giuditta Pasta osas.

     

    Daniel Harding tuleb Stockholmi

    Rootsi Raadio SO valis praeguse peadirigendi, austerlase Manfred Honecki järglasena oma üheksandaks peadirigendiks ning raadiosaali Berwaldhalleni muusikadirektoriks (aastast 2007) noore inglise dirigendi Daniel Hardingi (30). 17aastase Hardingi avastas Birminghamis Simon Rattle, 1995 aastal kutsus ta oma assistendiks Berliini Filharmooniasse Claudio Abbado.

    Harding oli enne Paavo Järvit Deutsche Kammerphilharmonie peadirigent ning tegutsenud ka Mahler Chamber Orchestra peadirigendi ja Aix-en-Provence?i ooperifestivali muusikadirektorina. Raadio-orkestrile näib Hardingi leping olevat tavapärane: väga noorelt, 27aastasena kutsuti 1985 ? 1995 samale postile ka soomlane Esa-Pekka Salonen. Rootsi Raadio koori ette tuleb aga praegu 26aastane hollandlane Peter Dijkstra, kes seni tegutsenud ansambli The Gents muusikajuhina.

     

    ?Stockholm New Music? algab homme

    1990. aasta mais alustatud pidustuste seekordne teema on ?Spoken Sound?. Festivali heliloojaiks on prantsuse kreeklane Georges Aperghis, Saksamaal elav korealanna Unsuk Chin ja austerlanna Olga Neuwirth; esiplaanil ka Richard Barrett, Giorgio Battistelli, Jennifer Walshe ja Volker Straub.

    Nybrokajeni saalis Neue Vokalsolisten Stuttgart (nad annavad ka meistrikursuse) ja Aperghise ?Petrrohl? alustamas, Rikskonserteri tellitud teosena esiettekandel Farangis Nurulla-Khoja ?A thorn expands to a rose?; Aperghiselt kavades ka ?Récitations? nr 2, 5, 9, 10, 11, 12 ning ?Requiem furtif? (portreekontsert 23. II). Naisheliloojate kvintetti kuuluvad ka Liza Lim ja Leilei Tian, kelle uus ?wwww-M? saksofonikvartetile orkestriga samuti Rikskonserteri tellitud; alati põneva Battistelli autorikavas ?Orazi e Curiazi? ning ?Aphrodite? löökpillitriolt Ars Ludi solistidega.

    Kuninglikus  Ooperis on  laval Thomas Jennefelti ?Sport ja vabaaeg?, ka Henze ?El Cimarrónist? tehakse rootsikeelne esiettekanne. Lõpupäeval  26. II juhatab Raadiokoori James Wood, ta enda ?Incantamenta? kõrval tuleb esiettekandele Berwaldhalleni tellimusena Kent Olofssoni ?The Bells? koorile instrumentaalansambliga.

     

     

  • Uued töötajad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    Kaasaegse Kunsti Eesi Keskus annab teada, et projektijuht-kuraatori töökohale kuulutatud konkursi tulemusena asub kunstikeskusesse tööle kaks uut töötajat – Maria Arusoo ja Rebeka Põldsam.

    Maria Arusoo on omandanud bakalaureusekraadi maalikunsti alal Tartu Ülikoolis, õppinud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide magistrantuuris ja omandanud magistrikraadi Londoni Ülikooli Goldsmith College’is kaasaegse kunstiteooria alal. Maria Arusoo on siiani olnud tegev kunstnik-kuraatori ja lektorina ning rahvusvaheliste konverentside korraldajana. Tema kureeritud projekt  “Continuum_the Perception zone” 2011. aastast pälvis Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali preemia rahvusvahelise kuraatoridebüüdi eest.

    Maria Arusoo asub kunstikeskusesse tööle projektijuht-kuraatorina käesoleva aasta maikuu algusest ning tema tööks on Eesti paviljoni projektijuhtimine Veneetsia biennaalil, kunstikeskuse professionaalse partnervõrgustiku arendamine ning rahvusvahelise kunstisündmuste algatamine ja läbiviimine.

    Rebeka Põldsam on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse erialal ning on hetkel lõpetamas kaasaegse kunstiteooria magistrikursust Londoni Ülikooli Goldsmith College’is. Rebeka Põldsam on siiani olnud tegev kunstikuraatori ja –kriitikuna ning rahvusvaheliste seminaride korraldajana. Aastail 2010 – 2011 debüteeris ta näituse „Sõnastamata lood“ kuraatorina (koos Anders Härmi ja Airi Triisbergiga).

    Rebeka Põldsam asub tööle projektijuht-kuraatorina käesoleva aasta septembris ning tema tööks on kunstikeskuse videokogu ja veebiarhiivi täiendamine, uute lahenduste arendamine Eesti kaasaegse kunsti veebiesitlusteks, kunstikeskuse professionaalse partnervõrgustiku  arendamine ning rahvusvaheliste kunstisündmuste algatamine ja läbiviimine.

  • Bumerang tuleb tagasi

    Evi Arujärv

    Pole saladus, et inimesi, ?kes teavad tõde?, nimetatakse mõnikord fundamentalistideks. Islamiterroristid teavad tõde. President Bush teab tõde. Tõe nimel hoiavad NATO sõdurid islamimaade kodanikke sihikul. Tõe nimel sai brasiilia võõrtööline kuuli. Tõde teavad nüüd vist ka eesti ?rahuvalvajad?. Üldiselt oleme tänaseks õppinud, et tõde on liiga ?kange? ollus, kontsentraat, sobilik üksnes radikaalseteks saneerimistoiminguteks või välispidiseks tarvitamiseks. Ja sel puhulgi mitte alati: erakond, kes väitis teadvat õigeid lahendusi, sai laita. Igapäevaelus ei kipu nüüd ka eesti inimene enam naljalt oma tõest kõnelema: näiteks, kui tegemist pole poliitikuga, pole ammu enam sobilik küsida kaaskodaniku poliitiliste veendumuste järele.

    Paradoks on, et maailmas ei ole sallivus ja relativism toonud kaasa rahuriiki, vaid pigem süvenevat konfrontatsiooni. Põhjus on lihtne: erinevuste tunnustamine ei soodusta ühisosa leidmist, vaid pigem võimendab ja konserveerib neid, tekitab kommunikatsioonisulgu ja tabuteemasid. Ka on sallivuse idee omandanud ülimalt silmakirjalikke ?ettehooldavaid? vorme. Prükkari eluviisi ?aktsepteerimine? kui sotsiaalse suuremeelsuse avaldus? Türgi võõrtööliste ?aktsepteerimine? sakslaste odava teenijarahvana kui rahvaste sõpruse ja kultuurilise integratsiooni märk? Demokraatia levitamine lennukipommide abil…

    Kõige hirmutavamad hoobid, mida läänemaailmale annab selle silmakirjalikule sallivusele ülima tõe ambitsioonidega vastav islamiterrorism, on mentaalsed. Kui mõelda kõige üldisemale, mille suunas läänes viimastel sajanditel on liigutud, siis tundub selleks olevat jätkuv püüdlus ratsionaalse, põhjuslikke seoseid avava ja mütoloogilisi kolle dekonstrueeriva maailmatunnetuse poole. Sellega ühtib loomulikustamise tendents, püüd tunnustada ja legaliseerida erinevusi ? seda ka ja eriti ajaloolistest tagasilöökidest hoolimata. Inimloomuse ja käitumise ?viga? või hälve ei ole selle mõtteviisi põhjal täna peaaegu et võimalikki. Kõik on seletatav ja põhjendatav. Seletus lunastab ja seadustab. Seadustamise eesmärki teenib näiteks ka püüdlik ja globaalseid mõõtmeid võttev keeletarvituse kontroll, lapsik lingvistiline kosmeetika, mis sunnib nüüd meidki otsima veel ?määrdumata? sõnu neegri või invaliidi nimetamiseks. Seegi on eelkõige erinevusi puuderdav ja konserveeriv, mitte sotsiaalset empaatiat tekitav toiming.

    Paradoks, aga piiriületuse ideestik, sallivuse ja integratsiooni apoloogiad ei ole praktikas sugugi siirad ega ka kahjutud ideed. Integratsiooni ja globalismi ideede praktiline rakendus meenutab täna juba diletandist keemiku suvaliste ainetega mäkerdamist põrandaaluses laboris. Otsekui peo pealt on näha, kuidas kultuuriliste hoiakute ja uue aja tehnoloogiliste teadmiste ?kokkusegamine? toodab ettearvamatuid, plahvatusohtlikke segusid. Hirmutavamgi kui ähvardus lihalikule eksistentsile on terrorismiajastu mõtteviisi muutjana.

    Bumerang tuleb tagasi. Lääs liigub olemuselt samasuguse mütoloogilise mõtteviisi suunas nagu see eksisteerib islamiterroristi peas. See on mõtteviis, mille puhul keegi ei püüa midagi seletada või põhjendada, põhjusi ja tagajärgi näha. See on mõtteviis, milles hea ja kuri on muutumatud aegade algusest kuni lõpuni ning ilmuvad lihast ja verest isikute kujul, olgu musta habemega tõmmu kõvernina või Texase kauboina. See on maailm, kus tähtsaim on tulistada esimesena. Eestiski on inimesi, kes asju nii näevad.

    Ehk päästaks olukorra, kui taas õpitaks austama erinevate tõdede geograafilisi, vaimseid ja kultuurilisi piire. Alles seejärel, piire ja levialasid tunnustades, oleks ühisosa leidmine reaalne. Vaevalt see küll niipea juhtub. Kõikide ideede suurim jõud on inertsijõud.

Sirp