Toeta

Ääremärkusi teaduse vahelt

  • On sotside hetk

    VALLE-STEN MAISTE

    Vaid tummad ei räägi ja laisad on jätnud kirjutamata artiklikese või raamatugi demokraatia kriisist. Edasipüüdlikud inimesed on enda jaoks ammuilma leidnud mõne avatuse seltsi või koosmeele kogukonna, kus edenemist edendada. Mõistagi arenenud sotsialismile omaselt, mil Mercedestega sõitis muidugi kogu rahvas, ent ometi olulisel määral piiratult, ikka esindajate kaudu.

    Fancy-hotellides ja esindusrestoranides vältab meie päevil „demokraatiataju arendajate“ igikestev foorum, kus neoliberaalse vabakonna parimatele triksteritele sallivuse ja ühisvaimu auhindu omistatakse ning juurde alt-right’i ja neile aldist tühmi massi siunatakse. Anne Applebaum esitab „Demokraatia videvikus“ sellise gurmeeõhtult luksusresidentsi party’le kulgeva ilmaparandaja kena autoportree.

    Siiski on demokraatiakraadijaid, kelle arvates haigust ei tekita pelgalt populistid ja Vene trollid. Timothy Snyderi väitel hävitab demokraatiat eliidi soov pidada loomulikuks lähikümnenditel aset leidnud sissetulekute ebavõrdsuse ja varanduslike lõhede tohutut kasvu ja summutada prekaarsetesse ja elu sisseseadmist mitte võimaldavatesse töösuhetesse suunatute rahulolematust.

    Yannis Papadopoulus möönab äsja eestindatud „Kriisis demokraatias“, et nn kaasamiskogude „osalusmehhanismid“ võivad olla eliidi manipuleerimisstrateegiate nägu ja usaldamatus, künism jm hädad võivad vabakonnavahu toel ka suureneda. Kaasatuse võltsvormide mitmekordistamise asemel tuleks ehk demokraatiale kasuks, kui traditsiooniline parteipoliitika midagi muudaks ja eluolu paraneks?

    Mida siis saaksid teha näiteks sotsid, kes neoliberalismi tingimustes meil nüüd esmakordselt kuidagi suvaliselt ja teenimatultki tõusuvette on hulpinud? Segaseid suhteid Vene rahaga pole SDE juhtperedes ju vähem kui REs. Ka Snyderi igatsetud ametiühingute ja klassi­positsioonilt mõtlemise minnalaskmisse pole startup’i- ja idundus­iharad nelginuusutajad panustamata jätnud. Ehk on lõpuks aeg asuda kaitsma väärtusi?

    Revolutsionäärina on sotsid teadagi abitud, ei suuda tekitada ühiskonna ümberkorraldamise vabadusi, mida nõuavad radikaalseimad progressiivid. Isegi särtsakas öölinnapea Natalie Mets ei söanda anda ühiskonnale tööpõlgurlikke vihjeid nagu David Graeber või tantsivate eimidagitegijate liikumist filminud Erik Gandini. Ometi võivad sotsid edendada Gandini vaimu, mille kohaselt rõõmutu töö on kahjulik – mornide töötundide tusk on jääde, mis püsib saastena meie ümber.

    Ain Hanschmidti naeratuse põhjused on ilmsed. See on röövkapitalismi koidiku intresse meenutav kohatu ja kahjulik fenomen erinevalt kohviku- jm müüja, pakitooja ja taksojuhi naeratusest, mida kõik vajavad. Nende emotsionaalse töö tegijate heaolu ja elu on paraku nüüdki, kui tarbijauuringud lokkavad ning moes on elutute ja kaabakategi häält arvestav „toimijavõrgustike“ põhine „hübriidne“ vaateviis, radarite alt väljas.

    Neoliberalismi agoonias on tarve sotsiaalse kaitse ja ülesehitustöö järele. Nüüd, kui hr Võrklaev on saatmas ambaalide rusikaist läbikäinud sidruneistki mahla välja pigistavad maksu-Vollid alla 40 000 euro meeste taskute kallale, on aeg kaitsta väikeettevõtlust. Tegelik ettevõtja on teenindaja, kes ausasti väärib seni nn firmadele kehtinud maksusoodustusi. Veel enam – teenindaja tuleks seaduse jõul ülendada peremeheks ja omanikuks, kes on motiveeritud naeratama nagu Hanschmidt.

    Just taksotüdruku ja kohvikupoisi elu tuleks töö ja emotsioonide seostele pühendunud ajaloolase Agnes Arnold-Forsteri vaimus uurida ja neid kaitsta nagu bolognialased perefirmasid. Öölinnapea ametikoha loomine jms algatused lubavad sotsidest loota, et nad mõistavad elu ja töö emotsionaalse komponendi väärtustamise tähtsust. Saagu inimesed kohvikutes õnnelikeks!

    Sotsidele on varinguteküllasel poliitpõllul avanemas momentum. On aeg leida endale tõsiseltvõetav agenda ja identiteet. Oldagu siis kairos’es, seltsi­mehed!

     

  • Peo (t)asemel suurnäitus

    ANN MIRJAM VAIKLA

    Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festival „Tase“ õppeasutuse hoones, Tallinna Kunstihoones ja selle galeriis, Raja tänava hoones ja mujal kuni tänaseni.

    Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festival „Tase“ toimus seekord ligi kümnes erinevas asukohas, kusjuures lõviosa väljapanekust on juba teist aastat eksponeeritud tühjaks tehtud ning renoveerimist ootavas Kunstihoones Vabaduse väljakul. Oma kogemusest julgen väita, et sellel on olnud ettevõtmisele märkimisväärne mõju: sündmus on saanud oluliseks peale EKA tudengite ja õppejõudude ka kunstiringkonnale laiemalt.

    Kunstihoone arhitektuurne kehand, kuhu on talletunud märgiline kollektiivne mälu selle valmimisaastast 1934 kuni mõne aasta eest katkenud ajajärguni, loob tudengite teoste näitamiseks laetud pinnase. Hoone pragunev, remondi järele karjuv kest võimendab üliõpilaste sisekaemuslikke otsinguid ning kunstilisi eneseväljendusvorme, millest enim jäi kõlama vaimse tervise ja põlvkondadeülese trauma teema­püstitus.

    Lõputööd paiknevad enamasti möödunud aastast teada asukohtades: graafiline disain Kunstihoone väljakupoolsel küljel endistes Lugemiku kirjastuse ruumides, ehte- ja sepakunst ning keraamika seal kõrval, endise kohviku ja galerii pinnal, kunstnike ateljeed ja näitusesaalid on aga kaasaegse kunsti, stsenograafia, moe-, tekstiilidisaini ja paljude teise erialade päralt. Seintel võib kohati näha Kaisa Maasiku ja Johannes Luige möödunud aasta tundliku kohaspetsiifilise näitusekujunduse jälgi: eksponeeriti lugusid ja fakte Kunstihoone sopistustes tegutsenud kunstnike ja sündmuste kohta. Sellest tulenevalt sulavad praegune ja möödunud aasta „Tase“ minu peas kokku ühtseks tervikuks, justkui oleks nüüd orgaaniliselt jätkatud sealt, kus eelmisel korral pooleli jäädi.

    Kunstihoonesse sisse astunud, suundun kõigepealt legendaarse Kuku klubi ruumidesse, kus rullub lahti Zody Burke’i mastaapne ekspositsioon „Maa-alused ketravad“. Teoste jada algab juba trepil, kus saab kummastava olendi käte vahelt võtta taskulambi, et hämarates maa-alustes ruumides tee leida. Burke’i teose keskseks elemendiks on eelmise aasta sügisese „Fotokuu“ näituselt „Transs“ juba tuttav groteskne, karikatuurselt seksualiseeritud nappides teksarõivastes cowgirl. Ekspositsioon uurib maa all asuvaid kaevanduslikke veenisüsteeme, luues paralleele industrialiseerimise ja vaba aja kultuuri tekke vahel.

    Seda kõikehõlmavat ruumiekspositsiooni, kus põimub kultuurimütoloogia, geoloogiline aeg ja uute maailmade loomine, võib pidada loomulikuks liiteks Edith Karlsoni näitusele „Hora lupi“ tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil. Ehk ongi totaalsed ruumiinstallatsioonid praegu üks Eesti kunstivälja iseloomulikke väljendusi? Kui mitte laiemalt, siis tänavu on see festivalil „Tase“ kindlasti nii. Mitmest eksponaadist koosnevaid töid, mis on asetatud ruumiga intrigeerivasse dialoogi, leiab näituselt mitmeid.

    Anita Kremmi seeria „Mina/Tema“ ei anna vaatajale mahti mugavustsoonis oleskleda.
    Zody Burke’i installatsioon „Maa-alused ketravad“ algab Kuku klubi sissekäigu juurest.

    Zody Burke’i teose kõrval on maa-aluses sopistuses eksponeeritud surma teemat vaagiva Andre Joosep Armingu teos „Usaldus katse“, kus autor tegeleb oma elu uurimisega südame siirdamise eelsel ja järgsel ajal. Teos jätkub teisel korrusel. Ühtlasi tuleb meeldejäävate, kogu ruumi hõlmavate tööde seast kindlasti välja tuua tänavuse (magistri tasemel) noore kunstniku preemia laureaadi Anita Kremmi teos „Mina/Tema“, mis ei anna mahti mugavustsoonis oleskleda, vaid rabab terava visuaali ja küsimustega empaatia olemasolu ja selle piiride kohta. Mõjusa jälje jättis mulle oma ingerisoome identiteeti uuriva autori Inessa Saaritsa teos „Ingeri itk“ ning samal korrusel eriskummaliste looduslike materjalide (savi, veri, želatiin) ning antropotseeni maalikunstniku rolliga katsetav ja seda analüüsiv Mari Steinberg.

    Kõikehõlmava ruumielamuse loomise haripunktiks kujunesid Raja tänaval eksponeeritud Sandra Ernitsa, Mara Kirchbergi, Sarah Noonani ja Siim Preimani lõputööd. Kirchbergi varasem väljapanek jäi mulle silma juba mõne kuu eest, kui ta avas selle Raja tänava galeriis pealkirja all „TEST RUN 2024“. Viies tähelepanu kohaspetsiifilisuselt hoopiski kohale häälestumisele oli ta ühendanud haprad automehaanikutelt laenatud torud hoone vereringe ehk küttesüsteemiga ning see andis külastajale võimaluse jahedas märtsikuus oma käsi torude vastas soojendada. „Taseme“ näituse tarvis loodud ekspositsiooni raames on kunstnik võtnud laiema, inimtegevuse tagajärjel keskkonnakriisi käes vaevleja posthumanistliku fookuse, aidates kaasa uute eluvormide, vererakkude ning mikro­organismide elushoidmisele.

    Siim Preimani kuraatoripositsioonile omaselt kogukonnaloomele ja kaasamisvõimalustele keskenduv lõputöö „Tuli minu kontides“ rullus lahti sündmuste seeria raames Raja tänava hoone sauna ja tuleaseme taaskasutusele võtmisega. Minu pilku püüdis Preimani töö kirjalik osa, mis on kokku köidetud ühtseks tervikuks Mirjam Variku ja Sarah Nõmme lõputöödega. Sellesse trükisesse pealkirjaga „Südamed ei jahtu ära“ on koondatud kolme autori kirjatükid, kus on käsitletud ebamugavaid traumaatilisi lapsepõlveseiku, nende tagajärgi ja avaldumist hilisemas elus. See mitmest elemendist kokku liidetud trauma, vaimse tervise, identiteediotsingute ja vägivalla käsitlus andis seekordsele näitusfestivalile meeldejäävaima mõõtme.

    Lõpetuseks tahan tulla tagasi Kunstihoone juurde ning selle pidevale mõjule EKA tudengite lõputööde eksponeerimisel. Meenub, et paar aastat tagasi kirjutasin EKA Narva kunstiresidentuuri (NART) hoonest kui „kolmandast kuraatorist“. Nimelt tekkis mul rahvusvahelise grupinäituse kallal töötades tunne, nagu oleksin hakanud oma kuraatorirolli NARTiga jagama, sest see oma allumatu füüsilise kohaloluga (1893. aastast pärit jäiga arhitektuurse kestaga) hoolitseb kunstnike mõtete ja katsetuste eest, kujundab ja peegeldab neid, kuid võib ka osutada vastupanu ja ilmutada nõrgestavat mõju.

    „Kolmas kuraator ei eksisteeri iseseisva arhitektuurse kehandina ega igikestva institutsioonina, vaid alati suhtes kellegi teisega. Selle ülesanne on raamistada tundmatut – pikka päeva või ööd –, mis avaldub näitusele kokku kogutud häälte tähelepanuharjutusena, märkamaks inimeste ja meie ökoloogilist tegelikkust loovate enam-kui-inimeste põimitust. Võimatu on eristada kesta, imelist ja amorfset ümbrist, elavast kehast, elujõulisest olevusest, kes on pidevas liikumises ning kaasab mitmesuguseid aegu ja olendeid.“*

    Tallinna Kunstihoone toimib antud juhul samuti nii-nimetatud kolmanda kuraatorina ning väljendab siin oma värvist kooruva, amortiseeruva kehandi kaudu ühiskonnas olulisi teemasid, nagu trauma, vaimne tervis, vägivald jne, millest tudengid julgevad, tihti autoetnograafilisi meetodeid kasutades, rääkida. Tekib küsimus, kas vaikus, mis looritab Kunstihoone (loe: kunstivälja kogukonna) tulevikku, on seotud vaikusega, millest EKA lõpetajad on võtnud nõuks kõnelema hakata?

    * Ann Mirjam Vaikla, Kolmas kuraator. Näituse „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“ kataloog, 2021, lk 4.

  • Abhaasia ja Gruusia

    TOOMAS KÜMMEL

    Aivar Jürgensoni terviklik käsitlus Abhaasia ajaloost on esimene säärane raamat eesti keeles, seetõttu ka väga oluline materjal. Iseseisvale rahvuskultuurile on ülimalt olulised oma autorite emakeelsed uurimused maailma maade ja rahvaste kohta. Sageli ei asenda neid vastavad tõlketeosed. Meie oma vaatenurk teistele maadele ja rahvastele erineb paratamatult teistest juba geograafia ja ajaloo tõttu. Seega on raamat „Abhaasia sõjad“ väga tänuväärne üllitis ja jääb ilmselt pikaks ajaks suunanäitajaks ja omalaadseks käsiraamatuks Abhaasia keerulise ajaloo ja tehtud valikute mõistmisel.

    Otsekui kõike siin nimetatut rõhutamaks on raamatu pealkirjal veel täiendus „Seosed Eesti, eestlaste ja baltisakslastega“. Selline rõhuasetus ainult lisab raamatule väärtust. Tõepoolest, Abhaasia on ju Kaukaasia piirkond, millega Eestil ja eestlastel on olnud tihedaid kokkupuutepunkte. XIX sajandi keskpaigast toetas Vene impeeriumi võim kristlaste ümberasumist lõunapoolsetesse kubermangudesse. Nii tekkisid Abhaasiasse ka eestlaste asundused. Eestlaste soe suhtumine Kaukaasia rahvastesse tänapäeval ei ole saladus.

    Juba pealkirjas annab autor aktsendi, millele oma Abhaasia ajalookäsitluses peatähelepanu suunab – Abhaasia sõjad. Sõda on ühele väikerahvale eksistentsiaalse tähtsusega, eriti kui tegemist on vallutussõdadega. Sõdida on tulnud abhaasidel aegade jooksul palju. Kaukaasia sõda 1817–1864 oli Vene impeeriumi kõige pikem sõda uute alade ja rahvaste alistamiseks. See oli kurnamissõda eelkõige Põhja-Kaukaasia mägirahvaste vastu, kuid sellest ei jäänud puutumata ka abhaaside asuala. Sellele Kaukaasia väikerahvale tõi see sõda 1864. aastal kaasa tiheda liitmise Vene impeeriumi külge. Järgnenud aastatel põgenes ja küüditati suur osa abhaasidest Türgisse. Paigale jäänud abhaasid suruti elama võimude kindlaks määratud piirkondadesse. Massikolonisatsiooni tagajärjel hakkas abhaaside osatähtsus nende asuala rahvastikus järjekindlalt vähenema. Peab siiski märkima, et kõige drastilisem pööre abhaaside vähemusse jäämisel omaenda kodumaal toimus Nõukogude perioodi alguses. Bolševike riigipöörde ajal olid abhaasid veel enamuses, kuid 1939. aastaks oli langenud nende osatähtsus Abhaasias 18 protsendini.

    Väga oluline peatükk raamatus on baltisakslastest, kellest mõned tegutsesid XVIII sajandi teisel poolel Kaukaasias maadeavastajatena ja hiljem Kaukaasia sõja ajal juba Vene impeeriumi vallutussõja kõrgete sõjaväelastena. Jääb vaid autoriga nõustuda, kui ta nendib, et baltisaksa mõõdet Kaukaasia sõjas pole meil eriti teadvustatud.

    Arvestades juba raamatu pealkirjas toodud rõhuasetusi, on Abhaasia varasem ajalugu kuni Kaukaasia sõjani esitatud lühidalt konspekti vormis. Ühelt poolt on see mõistetav. Teiselt poolt on Abhaasia varasemas ajaloos mitmeid abhaasidele saatuslikke momente, millel ei ole siiani üheselt tõepärast seletust. Autor seletab ka läbi kogu oma raamatu, et abhaasia ja gruusia autorite seletused ühtedele või teistele sündmustele võivad tihti täiesti lahkneda. Abhaasia poliitilist ajalugu on vähemalt 1500 aastat. See on suuresti iseseisev ajalugu, mis kattub Gruusia ajalooga ainult aeg-ajalt. Sellest ei tohiks aga teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest Gruusial puudub ühtne poliitiline ajalugu. Gruusia ajalugu on selle erinevate selgelt eristuvate piirkondade ajaloo kogum.

    Kuningas Leon II kuulutas oma kuningriigi 787. aastal Bütsantsist sõltumatuks. Sealt algas Abhaasia kuningriigi mitu sajandit kestnud tõus. Abhaasias on populaarne müüt praeguse Abhaasia järjepidevuse kohta Leon II rajatud riigiga. Loomulikult ei ole nende vahel mitte mingit seost.

    Järgmine kummaline seik on asjaolu, et X sajandi lõpus oli just Abhaasia kuningriik see, kes mõtles välja õigeuskliku Gruusia ühendamise projekti. Kuid ühinemise edenedes heitsid nad selle projekti täielikult kõrvale ja see tähendas hoopis Ida-Gruusia (Ibeeria) mõju tugevnemist, pealinna rajamist Thbilisisse ja Abhaasia ääremaastumist. Lõpuks läksid nad selle projektiga tugevasse opositsiooni, kuigi olid selle ise algatanud. Võib-olla tuleks just sealt otsida Abhaasia ja Gruusia tänapäevani kestva konflikti lätet.

    Abhaasia on Kaukaasia piirkond, millega Eestil ja eestlastel on olnud tihedaid kokkupuutepunkte. Pildil Abhaasias sündinud ja kasvanud ning seal kuni 1993. aastani elanud Linda Glück 2003. aastal taas Abhaasiat külastamas.

    Autor kirjutab: „Abhaasiasse määras kuningas David Ehitaja kohaliku võimu teostajaks pärsia juurtega vürsti Širvan-šahhide dünastiast .. Just selle valitsejaliiniga seostatakse Šervašidze vürstidünastiat, kes valitses järgnenud sajanditel Abhaasias ja mille võimu likvideeris tsaaririik alles 1864. aastal.“ Teistel andmetel asutas Šervašidzede dünastia David IV Ehitaja tütre Tamari üks poegadest.

    Üheks salapärasemaks lõiguks Abhaasia ajaloos on aga XV sajandi alguses alanud suured kultuurilised muutused. XV ja XVI sajandil asendub kristlus järk-järgult paganlusega, kaovad õitsvad linnad, pühakodasid enam ei ehitata, kultuuriline ühtsus Abhaasia, Gruusia ja Bütsantsi vahel kaob täielikult. Selle põhjuseks peetakse XV sajandil alanud tšerkessi hõimude koondumist Põhja-Kaukaasias. Moodustub suur tšerkesside riiklik moodustis Inal Suure juhtimisel. See haarab enda alla Põhja-Kaukaasia, Musta mere ranniku ja kogu Abhaasia. Pärast surma maetakse Inal Abhaasia mägedesse Pshu küla juures asuvale mäele, mis sellest ajast saadik kannab nime Inali haud. Sellel ajal asuvad tšerkessid Abhaasiasse tervete suguvõsadena. Väidetavalt ei suhtunud abhaasid tšerkessidesse kui vallutajatesse, võtsid omaks nende paganliku uskumuse ja hakkasid rohkem kummardama pühasid tammesid ja Inali hauda. XVI sajandi keskel lahkus Abhaasia kristlik kirikupea katoolikos Eudemus Pitsundast koos kiriku reliikviatega Imereetiasse Gelati kloostrisse ja tegi seal püha Giorgi katedraali Abhaasia peakirikuks.

    Koos Osmanite võimuga Abhaasias ja Adžaarias XVI sajandil saabus sinna ka islam. „Islamit levitasid Abhaasias peamiselt Põhja-Kaukaasia moslemid, kuid see ei tõrjunud kunagi kristlust ja kohalikku abhaasia usku lõpuni välja,“ tõdeb autor. Ta jätkab, et abhaasi autorid rõhutavad maa vanu kristlikke juuri ja peavad islamit suhteliselt nõrgalt juurdunuks. Selle väite võib siiski kahtluse alla panna, sest võib öelda, et Abhaasia kadus kristlikust maailmast 300 aastaks, ühes sellega kadus ka arhitektuur. Islam muutus aga Osmanite võimu aegsest eliidi usust Abhaasias rahva usuks ja Vene impeeriumi vastase võitluse ideoloogiaks Kaukaasia sõja ajal. Vene impeeriumis kristianiseeriti Abhaasia uuesti.

    Bolševike riigipööre 1917. aastal, Vene tsaaririigi kokkuvarisemine, Vene kodusõda ja iseseisvate riikide lühiajaline eksisteerimine Kaukaasias olid ajaloosündmused, mis tõid piirkonda tektoonilise poliitilise pöörde. Sealtpeale kuulub autori varjamatu sümpaatia Abhaasia ja Gruusia suhetes esimesele. Kaukaasiast oli üle rullinud kaos, kodusõja sündmuste ajal toimusid paralleelselt läbirääkimised Abhaasia saatuse üle Gruusia, Türgi, Saksamaa, Suur­britannia ja Vene valgete vahel. Valitsevat kaost illustreerib ilmekalt türklaste Abhaasiasse korraldatud dessant, mille puhul nad ei saanudki aru, mida nad peaksid seal õigupoolest tegema, ning lõpuks Gruusia armee demilitariseeris nad. 1921. aasta kevadel vallutas puna­armee Abhaasia ja Gruusia. Põrandaaluse pigem virtuaalselt eksisteeriva revolutsioonikomitee kolmest liikmest viibis kaks sel hetkel Türgis ja ainult Nikolai Akirtava Abhaasias. Kuus päeva pärast punaarmee sisenemist Suhhumisse teatas see nn revolutsioonikomitee võidukalt Leninile, et Abhaasias on kehtestatud Nõukogude võim. 1937. aastal lasksid Akirtava mõttekaaslastest võitluskaaslased ta maha.

    Vene ja abhaasia kommunistid leppisid kokku, et Abhaasiast tehakse iseseisev vabariik ning 31. märtsil 1921 kuulutati see ka välja. Samal päeval tunnistas Abhaasia iseseisvust Gruusia revolutsioonikomitee. Autor võtab need sündmused ja Abhaasia NSV 1925. aasta konstitutsiooni aluseks, et põhjendada Abhaasia lahkulöömist Gruusiast pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja ka praegust Abhaasia tunnustamata riigi, sisuliselt Venemaa nukuvalitsuse staatust. Kuid kas Abhaasia NSV vormilist iseseisvust Taga-Kaukaasia Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi koosseisus ikka saab nii üheselt käsitleda? Tuletame meelde, et peale Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Abhaasia NSV kuulusid Taga-Kaukaasia SFNV koosseisu veel Nahhitševan, mis oli alguses samuti NSV, kuid muudeti 1924. aastal ANSVks; Adžaaria ANSV, mis kandis alguses nimetust Adžaristan, ning Mägi-Karabahhi ja Lõuna-Osseetia autonoomne oblast.

    Kui vaadata, mis sai nendest riikidest ja autonoomiatest 1990. aastate alguses, avaneb pisut kummastav pilt. Juba 1990. aasta 19. jaanuaril teatas Nahhitševani ANSV ülemnõukogu Nõukogude Liidust väljaastumisest ja kuulutas end iseseisvaks, kuid Aserbaidžaani koosseisus. Adžaaria ei olnud Gruusia keskvõimu kontrolli all kuni 2004. aastani, mil rooside revolutsiooni järel Gruusias presidendiks valitud Mihheil Saakašvili suutis kukutada Adžaaria valitseja Aslan Abašidze režiimi. Mägi-Karabahhi, pikka aega Armeenia-Aserbaidžaani konfliktis kahe sõja ajal tunnustamata riigi saatust ei ole vaja siinkohal ümber jutustada. Ja lõpuks veel Lõuna-Osseetia, mis ei olnud alguses samuti Gruusia keskvõimu kontrolli all, kuid kus külades elasid siiski osseetidega vaheldumisi grusiinid. Pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda tehti ka Lõuna-Osseetiast Venemaa tunnustamata vasallriik, sealseid põliselanikke grusiine tabas aga etniline puhastus.

    Kokkuvõttes võib öelda, et Kaukaasias piiride joonistamine oli bolševike poliitiline mäng, et vastandada kommunistide arvates nende suhtes lojaalsemad rahvad ja piirkonnad vähem lojaalsetega. Sealjuures ei arvestanud bolševikud rahvaste asuala ajalooliste piiridega. Sama kehtib Abhaasia-Gruusia suhetes. Bolševistliku režiimi suhtes ustavamale Abhaasiale andsid bolševikud iseseisva vabariigi staatuse, et mängida see ebalojaalse Gruusia vastu välja. Kui Gruusia hakkas pärast 1924. aastat muutuma bolševike režiimi suhtes järjest lojaalsemaks, otsustati Kremlis Abhaasia staatust alandada. 1931. aastal muudeti Abhaasia autonoomseks vabariigiks Gruusia NSV koosseisus. Stalinile hakkasid närvidele käima nii Abhaasia kui ka Gruusia kommunistlikud liidrid. Autor jutustab raamatus pikalt Abhaasia kommunistlike liidrite represseerimisest, kuid represseeriti ju ka Gruusia kommunistidest ninamehed.

    Nõukogude Liidu kompartei etteotsa saanud Mihhail Gorbatšov alustas liberaliseerimispoliitikaga, mis aga kiiresti kujunes impeeriumi rahvaste võitluseks oma iseseisvuse eest. Kaukaasias rebenesid kompartei surve lõdvenemise tõttu kohe lahti vanad rahvuslikud haavad, mille olid omal ajal paljuski kunstlikult tekitanud juba Vene impeerium ja bolševike režiim.

    Abhaasia valis mitmetel põhjustel Gruusiast lahkulöömise tee. 25. augustil 1990 võttis Abhaasi ANSV ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Abhaasi NSV riiklikust suveräänsusest. Selles väljendus Abhaasia soov tõsta oma riiklikku staatust ja ühineda liiduvabariigina Nõukogude Liiduga. See läks lahku Gruusia kasvavast soovist end üldse impeeriumi kütkeist vabastada ja taastada iseseisev riik. Raamatu autor annab huvitava ja põhjaliku ülevaate nn ajaloosõjast, abhaa­sia ja gruusia kultuuritegelaste, ajaloolaste ja poliitikute erinevatest ajaloolistest, etnilistest ja kultuurilistest põhjendustest ühe või teise poole kasuks.

    Jällegi kuulub kogu autori sümpaatia Abhaasiale ja abhaasia rahva vabaduspüüdlustele. Kuid kas saab lahvatanud konfliktis, mis peagi kasvas üle Gruusia-Abhaasia sõjaks, süüdistada ainult ühte poolt? Poliitilise olukorra pingestumine Abhaasias algas 1989. aastal. 18. märtsil 1989 toimus Likhni külas mitme tuhande osavõtjaga meeleavaldus, kus nõuti Abhaasia väljaastumist Gruusia koosseisust ja Abhaasiale NSV staatuse andmist. 16. juulil 1989. aastal toimusid Suhhumis verised kokkupõrked etnilisel pinnal abhaaside ja grusiinide vahel. Kuid tõsi on seegi, et Gruusia presidendi Zviad Gamsahhurdia ajal kehtestati kogu Gruusia alal ainsaks riigikeeleks gruusia keel, abhaasia keel Abhaasias ei saanud aga mitte mingit staatust. Veelgi räigem samm oli abhaasia­keelse Suhhumi ülikooli muutmine Thbilisi ülikooli filiaaliks ja seal abhaasia keeles õpetamise lõpetamine. Abhaasia keel oli niigi olnud pideva surve all ja vaevalt mõjus sellele hästi ka pidev tähestiku muutmine: abhaasia kirjakeel toimis aastast 1862 kirillitsa, 1926. aastast ladina tähestiku, 1938. aastast gruusia ja 1954. aastast jällegi kirillitsa alusel!

    1989. aastaks oli abhaase oma autonoomias 18% rahvastikust, veidi rohkem kui armeenlasi (15%). 46% Abhaasia rahvastikust moodustasid grusiinid. Nõukogude ajal oli kolmandik ülemnõukogu kohtadest garanteeritud etnilistele abhaa­sidele. Gruusia iseseisvumisliikumise lainel oli abhaasidel hirm, et tulevikus saavad nad parlamendis kohti proportsionaalselt abhaaside osakaalule Abhaasia rahvastikust. See oli Gruusiast lahkulöömise toetajate üks oluline argument. 1991. aasta suvel õnnestus siiski sõlmida Abhaasia-Gruusia lepe rahvusliku kvoodiga parlamendi kohta Abhaasias. President Gamsahhurdia nõustus sellega, et 40% kohtadest Abhaasia parlamendis kuulub etnilistele abhaasidele. Kuid sellega Abhaasia ja Gruusia lähenemine ka lõppes. Väga hinnaline materjal raamatus on vaade sellele, kuidas elasid kõik need traagilised sündmused üle Abhaasia eestlased ja missugused olid nende hoiakud.

    Jaanuaris 1992 toimus Gruusias riigipööre, kukutati seaduslikult valitud president Zviad Gamsahhurdia. Seejärel moodustasid riigipöörajad nn sõjanõukogu ning kutsusid riigipeaks Eduard Ševardnadze, endise Gruusia NSV kompartei juhi ja perestroika-aegse Nõukogude Liidu välisministri. Sisuliselt peeti Gruusias kodusõda.

    Ševardnadze vajas oma võimu kindlustamiseks populaarseid otsuseid. Ilmselt pidas ta selleks ka kontrolli kehtestamist Abhaasia üle. On fakt, et mingil hetkel oli tal Moskva kremli toetus, mis väljendus näiteks relvasaadetiste näol. Olen omal ajal rääkinud mitmete Abhaasia sõjas Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni koosseisus osalenud tšetšeenidest komandöridega, kes kõik usalduslikes vestlustes tunnistasid, et tegelikult andsid venelased relvastust ka Abhaasia poolele, ehkki seda tehti varjatult ning kreml eitas seda.

    1992–1993 toimunud Abhaasia-Gruusia sõjas oli Šamil Bassajevi tšetšeeni võitlejatel väga oluline roll, et sõda lõppes Ševardnadze Gruusiale katastroofiliste tagajärgedega. Jällegi tuleb autori käsitlust kiita selles osas, et ta peatub põhjalikult Linnart Mälli ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) rahuvahendamise katsetel selles sõjalises konfliktis, samuti Eesti ajakirjanduses ilmunud sõjakajastustel. Peab ka nõustuma autori väitega, et tollal kaldus ERO sümpaatia pigem Abhaasia poolele.

    Autor peatub pikkades aruteludes sellel, kas 200 000 sõjapõgenikku oli etniline puhastus või mitte. Autor väidab õiglaselt: „Sõja lõpus lahkus Abhaasiast suurem osa gruusia elanikkonnast ja sellest kujunes kiiresti vaenupoolte peamine tüliküsimus.“ Autor peab Gruusia lobitöö viljaks, et rahvusvaheliste organisatsioonide raportitesse hakkas ilmuma Abhaasia süüdistamine grusiine puudutavas etnilises puhastuses.

    1833 1867 1897 1905 1939 1959 1970 1979 1989 2003 2011 2016
    Abhaasid 55 000 46 100 58 700 72 900 56 200 61 200 77 300 83 100 93 300 94 600 122 100 124 500
    71,2% 63,1% 55,3% 54,2% 18,0% 15,1% 15,9% 17,1% 17,8% 43,8% 50,7% 50,7%
    Grusiinid 20 000 24 000 25 700 38 900 92 000 158 200 199 600 213 300 239 900 46 000 46 400 46 800
    25,9% 32,8% 24,2% 28,9% 29,5% 39,1% 41,0% 43,9% 45,7% 21,3% 19,2% 19,2%
    Venelased 5200 1200 60 200 86 700 92 900 79 700 74 900 23 400 22 100 22 300
    4,9% 0,9% 19,3% 21,5% 19,1% 16,4% 14,3% 10,8% 9,1% 9,2%
    Armeenlased 2300 3000 6600 15 900 49 700 64 400 74 850 73 350 76 500 44 900 41 900 41 900
    2,9% 4,1% 6,2% 11,8% 15,9% 15,9% 15,4% 15,1% 14,6% 20,8% 17,4% 17,2%
    Kreeklased 5400 2400 34 600 9100 13 100 13 600 14 700 1500 1400 1400
    5,1% 1,8% 11,1% 2,2% 2,7% 2,8% 2,8% 0,7% 0,6% 0,6%
    Ukrainlased 800 8600 11 500 12 000 10 300 11 700 1800 1700 1800
    0,8% 2,8% 2,8% 2,5% 2,1% 2,2% 0,8% 0,7% 0,7%
    Ülejäänud 3800 3200 10 600 13 600 14 100
    3,5% 2,4% 3,4% 2,9% 2,6%
    Kokku 77 300 73 100 106 200 134 500 311 900 404 700 487 000 486 000 525 100 215 200 240 100 243 600

    Abhaasia elanike rahvuslik koosseis

    Kõrvalepõikena olgu suureks kurvastuseks öeldud, et Kaukaasias ja selle lähiümbruses on läbi ajaloo olnud etniline puhastus poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendiks. Võib-olla seetõttu ei ole selles piirkonnas etniliste puhastuste vastane kaitsesüst kandnud loodetud vilju. Meenutame või armeenlaste etnilist puhastust Nahhitševanis või kõige viimasel ajal Mägi-Karabahhis, grusiinide väljaajamist Lõuna-Osseetiast.

    Kuid vaevalt on võimalik seletada vaid Gruusia lobitööga seda, et OSCE tunnistas grusiinide etnilist puhastust Abhaasias ametlikult 1994., 1996. ja 1997. aastal Budapesti, Lissaboni ja İstanbuli tippkohtumisel, kutsudes üles andma Abhaasia sõjakuritegude (sealhulgas grusiinide etnilise puhastuse) toimepanijad kohtu ette. 15. mail 2008 võttis ÜRO Peaassamblee 14 poolt- ja 11 vastuhäälega (105 erapooletut) vastu resolutsiooni 62/249 „Abhaasiast (Gruusiast) pärit riigisiseselt ümberasustatud isikute ja põgenike olukord“, kus on kasutatud mõistet „tuvastatud etnilise puhastuse ohvrid“. Nõus võib olla küll autori üldise tõdemusega, et sõja­kuritegusid fikseeriti sõja ajal mõlemal poolel.

    Sõjale järgnenud rohkem kui kolmel aastakümnel ei ole autor peatunud üleliia palju. See ja eriti 2008. aasta Vene-Gruusia sõda puudutav on raamatus osa, mis sunnib mind kõige enam autori seisukohtadele vastu vaidlema. Raamatust jääb mulje, et Vene-Gruusia sõda Abhaasiat üldse ei puudutanud ja kui puudutaski, siis ainult sõjani viinud sündmused, nende seas Gruusia pidev Abhaasia ähvardamine. „Saakašvili seisukohast oli sõda vajalik, ükskõik siis kas Abhaasias või Lõuna-Osseetias,“ kirjutab autor. Selline väide on meelevaldne ja autor ei näita, millele ta sealjuures on tuginenud.

    Tasub meelde tuletada, et sõja ajal tegi näiteks Abhaasias asuv dessant­üksus reidi sügavale Gruusia territooriumile, et hävitada Gruusia sõjaväebaase. Samuti sisenesid Vene üksused Abhaasiast väljapoole Gruusia territooriumile jäävasse Senaki linna, kuid siiski lahkusid sealt. Venemaa ja Abhaasia relvaüksused vallutasid Ülem-Kodori oru, mis oli Gruusia keskvalitsuse kontrolli all ja asustatud svanidega. Enne sissetungi pommitasid sealseid külasid muu hulgas Vene sõjalennukid. Ning lõppude lõpuks tunnustas Venemaa pärast sõda Abhaasiat iseseisva riigina.

    Vene-Gruusia sõja kokkuvõtteks leiab autor, et Euroopa Liidu komisjon, mida juhtis Šveitsi diplomaat Heidi Tagliavini, avaldas 2009. aastal raporti, milles öeldi, et sõja päästis valla Gruusia. „Just nii see oli – sõja alustaja oli Saakašvili, mistõttu on piinlik lugeda mõningate eesti poliitikakommentaatorite ikka veel trükis ilmuvaid väiteid, justkui oleks sõja alustaja olnud Venemaa. Selliste valeväidete esitajad ei erine millegi poolest neist, kes räägivad Eesti vabatahtlikust ühinemisest Nõukogude Liiduga.“ See on see ainus koht raamatus, mida minul oli piinlik lugeda. Paljud Euroopa poliitikud on hiljem avalikult avaldanud kahetsust Tagliavini järelduse suhtes. Tagliavini kahetsusväärne tegevus ühtib tegelikult tollase Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy vahendatud rahuplaaniga. See Gruusiale peale surutud rahuleping Venemaaga sisaldas kuut punkti, mis kõik on siiani Venemaa poolt täitmata. Paljudes uurimustes Vene-Gruusia 2008. aasta sõja kohta on ümber lükatud väide, et sõda alustas Gruusia. Siinkohal ei ole ruumi ümber jutustada peamisi argumente selle väite tõestuseks. Olgu ainult öeldud, et selleks ajaks, kui Gruusia viis oma väed 8. augusti keskööl Lõuna-Osseetiasse, et taastada piirkonnas konstitutsiooniline kord, oli nii mõndagi juba juhtunud: evakueeritud oli Lõuna-Osseetia halduskeskuse Tshinvali elanikkond, Vene väed olid võtnud kontrolli alla ainsana Venemaa Põhja-Osseetiat ja Lõuna-Osseetiat ühendava Roki tunneli, Lõuna-Osseetia relvarühmitused olid raskerelvadest tulistanud grusiinide külasid jne.

    „Pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda on meie analüütikute retoorikas Abhaasiale kinnistunud termin „okupeeritud territoorium“: selge vihje sellele, et Abhaasiat nähakse vaid Vene-Gruusia suhete objektina. Selles sõnakasutuses on äratuntav Gruusia võimude ametlik keelepruuk. Gruusia-Abhaasia sõja kajastused Eesti pressis ei ole olnud erapooletud,“ nendib autor. Samas aga väidab oma eelmisele järeldusele risti vastupidist: „Nii majanduslikult, poliitiliselt kui militaarselt jäi Abhaasia 2000. aastate alguses üha rohkem sõltuvusse Venemaast. Märtsis 2004 avalikustas Abhaasia peaminister, et riik püsib vaid Moskva toetustel. Nii on see jäänud tänaseni.“

    Raske on ennustada Abhaasia ja Gruusia suhete edasist käiku. See on sama keeruline kui ennustada putinistliku Venemaa tulevikku. Kõik impeeriumid on lagunenud, iseasi, kas visinal või siis pauguga, nagu on rääkinud Rein Taagepera. Igal juhul jääb Aivar Jürgensoni raamat Abhaasiast minu raamaturiiulis auväärsele kohale teiste Kaukaasiast jutustavate väärt teoste kõrval.

  • Dr Solovei fantaasiamaailm või Vene reaalsus?

    ÜLO MATTHEUS

    Valeri Solovei ehk doktor Solovei, nagu teda lugupidavalt kutsutakse, on üks allikatest, kes lahkelt räägib Kremli telgi­tagustest ja seal toimuvast võimuvõitlusest. Mitmes teadusasutuses töötanud ja professori ametit pidanud ajalookandidaat tegutseb praegu vabakutseline politoloogi ja juutuuberina. Tal on oma kanal Youtube’is, kuid ta on väga sage külaline ka Ukraina ja Vene meedia­tegelaste jututubades. Solovei puhul võib kõnelda omaette fenomenist – see on mees, kellel on lubatud spekuleerida ja vabalt rääkida millest iganes, ilma et temaga midagi juhtuks, hoolimata elukohast Moskvas otse FSB käeulatuses.

    Ta pole taganenud väitest, et Putin on surnud ja tema asemel valitseb riiki tema teisik Jevgeni Vassilitš, keskpäraste võimetega Valgevene päritolu tegelane, kes on endise FSB juhi Nikolai Patruševi kontrolli all olev marionett. Veelgi enam, Solovei arvates oli kadunud originaal-Putin riigireetur, kes selle nimel, et pälvida Ukraina-vastases sõjas Hiina toetus, sõlmis Venemaale ülimalt ebasoodsa ja riigi huve kahjustava lepingu, millega antakse tohutu territoorium Siberis alates 2025. aastast Hiina kontrolli alla.

    Solovei ise ütleb, et tal on mõjuvõimsad toetajad, ja see on üks neid väiteid, mis näib loogiline või usutav. Mingi kaitse tal on, sest muul juhul ei saaks ta rääkida kõike seda, mida ta räägib. Ta on ka vihjanud, et kuulub ülimalt mõjuvõimsasse vabamüürlaste organisatsiooni, millest ta teadagi rohkem rääkida ei saa. Sageli kõneleb ta mingist grupeeringust, mida ta esindab ja mille eesmärk on viia Venemaal läbi demokraatlikke muudatusi. Samal ajal on teada, mis on juhtunud Venemaal kõigi teiste tuntud tegelastega, kes on endale selliseid eesmärke seadnud. Vaid üks kord on Solovei kodus toimund läbiotsimine, kuid sedagi seoses vaenu õhutamise süüdistusega kanali General SVR vastu, milles Solovei kuulati üle tunnistajana. General SVR on teatavasti see kanal, mis 26. oktoobril 2023 tuli välja teatega Putini surmast.

    Soloveilt võib pärida mida iganes Kremli siseasjadest või Venemaa poliitilistest intriigidest ja pea alati on Soloveil vastus olemas. Seejuures märgib ta enamasti ka ära, et see, millest ta räägib, tugineb tema Kremli siseringi allikatele. On pakutud, et suur või koguni suurem osa Solovei öeldust vastab tõele, kuid meedia tähelepanu köidab ta paraku just sellega, mille tõepärasus on enam kui kahtlane. On võimalik, et Solovei taga seisab üks või teine võimu juures olev grupeering ja tema tegevus on üks neist vahendeist, kuidas see grupeering soovib oma poliitilisi eesmärke teostada.

    Solovei on pajatanud näiteks maailma ähvardanud tuumaohust Ukraina 2023. aasta vasturünnaku ajal, kui Putin olnud nii ärevil, et oli valmis tuumanuppu vajutama. Kuigi Solovei on siin võtnud justkui hoiataja rolli, võib seda käsitleda osana Vene tuumašantaažist. Lisaks on Solovei rääkinud Venemaa planeeritavatest hübriidrünnakutest nii Balti riikides kui ka mujal Euroopas, mis samuti esindab Venemaa tüüpilist hirmutamispoliitikat.

    Tõsi, seoses teisikuteooriaga on ta hakanud kõnelema sellest, et Vene tuumašantaaž enam ei toimi, sest kui originaal-Putini puhul kardeti, et üdini haige mees (Solovei väitel) võib meeleheitest tõesti tuumanuppu vajutada, siis teisiku puhul pole põhjust seda karta, sest tolle kontrollile ei allu tegelikult midagi. Asjaolu, et Putinit pole vaja enam karta seletavat ka seda, miks lääs on lõpuks lubanud kasutada oma relvi Vene territooriumil paiknevate sõjaliste objektide ründamiseks. Nagu on ilmnenud, on Venemaa reaktsioon seejuures enam kui tagasihoidlik ja ähvardust tuumanupule vajutada pole kosta olnud.

    Kremli võimuvangerdustest

    Kui meenutada Solovei varasemaid ennustusi, siis Solovei ennustuse võtmetegelane oli jõustruktuuride hall kardinal Nikolai Patrušev, kes Solovei väitel soovis vangerdada järgmiseks peaministriks oma poja Dmitri Patruševi. Edasi nägi stsenaarium ette, et Putin (täpsemini, tema teisik) kas astub tagasi või kõrvaldatakse ja Dmitri Patruševist saab esmalt presidendi kohusetäitja, nagu Venemaa konstitutsioon ette näeb, ja pärast erakorralisi valimisi president.

    See stsenaarium teatavasti ei täitunud. Solovei sõnul saavutati selles osas kompromiss Kremli kahe grupeeringu ehk Kremli nn kahe torni vahel. Nende grupeeringute peajõud on Solovei väitel ühelt poolt Nikolai Patrušev ja teiselt poolt Sergei Tšemezov,1 kellel on Solovei hinnangul rohkemgi mõjuvõimu kui Patruševil, mõlemal on FSB taust. Kuna Solovei kinnitusel soovis Patrušev, et uueks peaministriks oleks saanud tema poeg, ja Tšemezov tahtis, et selleks saanuks tööstus- ja kaubandusminister Deniss Manturov. Sõlmiti kokkulepe, millega ametisse jäi peaminister Mihhail Mišustin ning tema esimeseks asetäitjaks määrati Deniss Manturov ning asetäitjaks2 senine põllumajandusminister Dmitri Patrušev. Tema jaoks oli see suur hüpe võimuredelil, mida võib tõlgendada ka ettevalmistava sammuna teel peaministri ametipostile. Kuid see kehtib ka Manturovi kohta. Solovei väitel ongi Manturov (ja tema taga seisev Tšemezov) see, kes valitsuskabinetti nüüdsest tegelikult juhib, ja mitte Mišustin.

    Vana Patrušev täidab Solovei kinnitusel Putini nõunikuna sedasama rolli, mis tal oli ka varem, kureerides Venemaa julgeolekustruktuure. Solovei hinnangul ei muutunud tema staatuses midagi ja uue ametiposti valis ta endale ise. Senise kaitseministri Sergei Šoigu nimetamist Patruševi asemel julgeolekunõukogu3 sekretäriks olevat Patrušev tõlgendanud kui head nalja. Selline huumor nimelt meeldivatki Patruševile. Solovei sõnul on uus amet Šoigu jaoks puhas formaalsus ja mingit Patruševiga võrreldavat võimu tal sel ametipostil ei ole. Ka olevat Šoigu jaoks üleüldse suur vedamine, kui ta selle aasta lõpuni elus püsib.

    Solovei kinnitusel ei saa kaks klanni omavahel sugugi läbi ja ta ei välista, et edasise konfrontatsiooni käigus hakkab lendama päid ja valatakse verd, ning mitte ainult kujundlikus mõttes. Ühes viimastest Youtube’i postitustest4 kinnitab Solovei, et hiljemalt sügiseks toimub võimu uus konfigureerimine, kus Kremli ühele grupeeringule jääb määrata uus president ja teisele peaminister. Samas avaldab Solovei kahtlust, et presidendiks võiks saada just Dmitri Patrušev.

    Et saavutada kahe Kremli grupeeringu vahel võimu tasakaal, selleks sisustakse uue rolliga Venemaa riiginõukogu5, mis muutub läbirääkimiste ja kokkulepete sõlmimise kohaks ja kuhu platseerub senine nn poliitbüroo, kes tegelikult riiki juhib. Putini endise ihukaitsja Aleksei Djumini ületoomine Tuula kuberneri ametist Putini lähikonda tema abina ja tema nimetamine täiendavalt riiginõukogu sekretäriks võib Solovei arvates olla üks neist sammudest. Djuminil olevat hea läbisaamine nii Patruševi kui ka Tšemezoviga, kuid eriti just viimasega.

    Prigožini vari

    Mis toimub Venemaa kaitseministeeriumis ja miks arreteeritakse kindraleid, seda vastust ei leia kindlasti ainult ratsionaalsete arutluste kaudu. On väidetud, et rakendatud meetmete taga on massiline korruptsioon, kuid samal ajal on korruptsioon just see instrument, millega Venemaal võimu teostatakse ja inimesi juhitakse. Kuna kõik ametnikud varastavad või võtavad altkäemaksu, on võimalik inimesi hirmu all hoida ja ebalojaalsuse korral vastutusele võtta. Solovei sõnul on vahistamiste taga hirm sõjalise riigipöörde ees, mis Jevgeni Prigožini eestvedamisel oleks aasta tagasi peaaegu teoks saanud. Korruptsioonisüüdistused kaitseministeeriumi ametnike ja kõrgete sõjaväejuhtide vastu on vaid ettekääne, et mis tahes vastupanu sõjaväe juhtkonnas maha suruda.

    Gulagu.net asutaja ja inimõiguslane Vladimir Osetškin näeb süüdistuste põhjust selles, et Aafrikas eraarmee Wagneri teenitud tulu ei liikunud pärast Prigožini surma ja Wagneri ülevõtmist kaitseministeeriumi poolt mitte riigieelarvesse, vaid kaitseminister Sergei Šoiguga seotud äritegevustesse või otse tema ja ta juhitud klanni taskusse. Lisaks edastati selle äritegevuse käigus äripartneritele hulgaliselt kaitseministeeriumi tundlikke dokumente, mis oleks tegelikult pidanuksid olema kaitstud riigisaladusega, millest tulenes ka riigireetmise süüdistas kaitseministri asetäitja Timur Ivanovi vastu.6 Miks nimetati kaitseministriks Šoigu asemel Andrei Beloussov, selle taga on Osetškini arvates Putini tütar Katerina Tihhonova, üks Venemaa miljardäre, kellel on Beloussoviga tihedad sidemed.

    Solovei arvates ei tähenda Beloussovi nimetamine kaitseministriks kindlasti seda, et Venemaa valmistub pikaajaliseks sõjaks, nagu paljud lääne eksperdid seda on tõlgendanud, pigem ollakse valmis kiiresti vaherahu sõlmima, kui tingimused selleks sobivad. Küll on Solovei väitel vaja parandada sõjategevuseks vajalike ressursside kasutamise efektiivsust ja viia kaitseministeeriumis läbi audit, milleks Beloussov hästi sobib. Veel rõhutab Solovei, et Beloussov ei kuulu kummassegi võimugrupeeringusse ja tal puudub tegelik võim.7

    Putin on riigireetur!

    Kui uskuda Soloveid, siis sõlmis Putin 2022. aasta veebruaris vahetult enne Pekingi taliolümpiamänge Hiina liidri Xi Jinpingiga salajase lepingu, mille kohaselt Venemaa toetamise eest antakse Hiinale 49 aastaks rendile tohutu territoorium Siberis õigusega töödelda selles piirkonnas olevaid loodusressursse ja nimetada ametisse oma administratsioon, mis Solovei väitel tähendab, et see piirkond läheb niisama hästi kui Venemaa kontrolli alt välja. Leping peaks Solovei sõnul jõustuma 1. jaanuaril 2025. Solovei väitel kahjustab see leping tohutult Venemaa rahvuslikke huve, kuna ära antakse territoorium, mille kogupindala on võrreldav Ukrainaga, millest tulenevalt hindab Solovei seda tegu kui riigireetmist.8

    Samal ajal Solovei paljastustega (algselt möödunud aasta oktoobris, kui lepingu väidetavast sõlmimisest oli möödunud poolteist aastat), ilmus meediasse ka uudis, et Vene riigi kontserni kuuluv grupp Новый Сухопутный Зерновой Коридор, millel on Siberis ja Kaug-Idas 32 miljonit hektarit põllumaad, on sõlminud lepingu Hiina riigikorporatsiooniga China Chengtong. Leping hõlmab 12 aasta jooksul 70 miljoni tonni Venemaa teravilja eksporti Hiinasse. Uudisega tuli algselt välja The Moscow Times ja sellest tegi põhjaliku ülevaate ka Ukraina uudis­kanal УНІАН.9

    Neis sõna võtvad analüütikud kahtlevad niisuguse lepingu reaalsuses, sest kontsernil puuduvat võimekus sellises mahus ja vajaliku kvaliteediga vilja Siberis toota ja eksportida, mis tähendab, et leping on vaid kattevari millelegi muule. Kuna Solovei viitab kokkuleppele, mis olevat sõlmitud Putini poolt veebruaris 2022, kuid nn viljalepe kirjutati alla Putini visiidi ajal Pekingisse oktoobris 2023, enam kui nädal enne teadet Putini väidetavast surmast kanali General SVR ja Solovei poolt, on raske hinnata, kas kõne all on sama tehing, kuivõrd usaldusväärseid allikaid selle kohta on vähe.

    Kuna see teema ei leidnud möödunud aasta oktoobris suurt kõlapinda, võttis Solovei selle seoses Putini tänavu mais toimunud Hiina-visiidiga uuesti üles, lisades nüüd juba ka riigireetmise värvika süüdistuse. Solovei väitel oli põhjus, miks Xi Jinping oli nõus Putini teisikuga Pekingis kohtuma, soov jõuda selgusele, kas teisik (Xi Jinping olevat sellest teadlik) on valmis 2022. aasta veebruaris Putini sõlmitud ja 2025. aastal jõustuvat lepingut ka täitma. Väidetavalt on Kreml palunud selle lepingu tähtaegade edasilükkamist, et vältida võimalikku skandaali Venemaal.

    Putini nn teisiku külaskäiku Pekingisse hindas Solovei kui vasalli alandavat visiiti peremehe juurde, kes vaatab Kremli valitsejale ülalt alla. Ühtegi olulist lepingut selle visiidi käigus Solovei väitel ei sõlmitud. See olnud ka põhjus, miks ei osalenud ei Tšemezov ega Patrušev, sest see oleks alandanud ka neid. Solovei ei hoia kokku ei sõnu ega väljendeid, millega ta Putini ja delegatsiooni alandusi kirjeldab. Putini teisikusse suhtutud kui haletsusväärsesse marionetti, kes oli oma saatjate valvsa kontrolli all, et ta ei tuleks välja mõne idiootsusega, sest teisiku vaimsed võimed olevat väga piiratud.

    Mis puudutab Vene delegatsiooni alandusi, siis osa delegatsioonist, sh julgeolekunõukogu vastne sekretär Sergei Šoigu, ei saanud väidetavalt käia isegi mitte WCs, sest delegatsioonile antud ligipääsuluba ei võimaldanud neil väljuda turvatsoonist, kus WCsid ei olnud. Šoigud polevat lastud ka nõupidamissaali, mis kõneleb tema tähtsusetusest hiinlaste silmis.10 Kõige alandavam selle visiidi juures olnud aga see, et Xi Jinping patsutanud Putinit üleolevalt põsele, nagu väidab Solovei intervjuus Julija Latõninale, selle alanduse kirjeldamisest silmanähtavalt rõõmu tundes.

    Kelle asju Solovei ajab ja miks tal luba­takse Vene riigipead sellisel viisil kirjeldada, on üks neid Vene kurioosumeid, millega ainuüksi loogika ja selge mõistusega on raske midagi peale hakata. See on küsimus, millele vastuse leidmine ilmselt väärib mõnda mainekat aja­kirjanduspreemiat. Jääb üle vaid oodata, milline on Vene võimu paigutus sügisel, juhul kui see tõesti peaks muutuma ja mida Solovei siis selle peale kostab.

    1 Sergei Tšemezov – Vene poliitik ja miljardär, FSB kindralpolkovnik, Ühtse Venemaa juhatuse liige, korporatsiooni Rosteh peadirektor.

    2 Vene peaministril on üks esimene asetäitja ja üheksa asetäitjat.

    3 Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu – julgeolekuküsimustega tegelev nõuandev organ, esimees Venemaa president Vladimir Putin, aseesimees Dmitri Medvedev ja sekretär Sergei Šoigu.

    4 „Новая власть // Почему Запад разрешил удары по России // Возвращение Пригожина. Что происходит. 126.“ Kanal Валерий Соловей, Youtube 3. VI 2024. https://www.youtube.com/watch?v=QuGzw49NQsg&ab_channel= ВалерийСоловей

    5 Vene Föderatsiooni riiginõukogu – Venemaa avalikku poliitikat koordineeriv nõuandev organ, esimees Venemaa president Vladimir Putin, sekretär Aleksei Djumin.

    6 „ОСЄЧКІН: ви здивуєтеся ЧОМУ РЕАЛЬНО прибрали Шойгу! План Патрушева, нова посада – це компроміс!“ Телеканал Прямий, Youtube 13.05.2024 https://www.youtube.com/watch?v=u9F9OSAJG3E

    7 „Валерий Соловей. Кремль важнее Грозного и Харькова. Отставка Патрушева. Кадыров и Алаутдинов.“ Kanal Yulia Latynina, Youtube 17.05.2024 https://www.youtube.com/watch?v=xU92nXWrGY0&t=350s

    8 „Валерий Дм. Соловей. Третья Мировая. Путин сдал Китаю пол-Сибири Патрушев исполняет 80% обязанностей.“ Kanal Yulia Latynina, Youtube 18. X 2023. https://www.youtube.com/live/u7emk03917o

    9 „Россия предложила 32 миллиона гектаров Сибири под зерно для Китая.“ The Moscow Times 20. X 2023. https://www.moscowtimes.ru/2023/10/20/rossiya-predlozhila-32-milliona-gektarov-sibiri-pod-zerno-dlya-kitaya-a110708

    „Россиянам это не покажут! Путин отдал Сибирь Китаю: детали могут шокировать.“ УНІАН, Youtube 23. X 2023. https://www.youtube.com/watch?v=rlg6ze7SLMk&t=192s&ab_channel=%D0%A3%D0%9D%D0%86%D0%90%D0%9D

    10 „Национальная измена // Ярлык на княжение // Гибель „иранского мясника“. Что происходит. Вып.124.“ Kanal Валерий Соловей, Youtube 20. V 2024. https://www.youtube.com/watch?v=moem3CxuxFA

  • Kuidas asetub rohepööre inimeste igapäevaellu?

    LONA PÄLL, AET ANNIST

    Suurte muutuste, nagu seda on rohepööre, elluviimisel on oluline nende kontekstitundlikkus ja kohapärasus, sest keskkond, kus inimesed elavad, neid ümbritsevad sotsiaalsed olud ja toimetulemise viisid kas võimaldavad või takistavad inimestel muutustele reageerida või neis osaleda.

    Taustaks: muutustest keskkonnakriisis

    Ehkki muutused on inimkonda saatnud läbi ajaloo, on eksistentsiaalne, kogu maailma hõlmav muutus – keskkonnakriis saanud osaks just praegustele põlvkondadele. Ungari poliitökonomist ja majandusantropoloog Karl Polanyi kasutab oma Teise maailmasõja ajal kirjutatud teoses „Suur muutumine“ (1944)1 terminit „topeltmuutus“. Sellega kirjeldab ta kapitalismi lahti rullumist kahe sajandi vältel, mil isereguleeruva turu tagajärgedele vastati katsetega sotsiaalset kangast turu söövitava mõju eest kaitsta. Turumajanduse areng, mis selle apologeetide arvates on loomulik turu nähtamatule käele alluv muutuste protsess, käivitab katsed neid muutusi hallata ja juhtida, nagu Polanyi osutab. Näiteks nõutakse turupiiranguid või püütakse muutuste tagajärgi kontrollida. Neil muutuste haldamise ja kontrollimise katsetel on omakorda mõju järgmistele arengutele: need käivitavad järgmise muutuste ja nende juhtimise ehk topeltmuutuse tsükli.

    Vabaturumajanduse pikkade sajandite jooksul käis topeltmuutuste pingpong esmajärjekorras sotsiaalsete mõjude haldamises. Selline majandussüsteem on aga läbi söövitanud ka meid seni toetanud keskkonna ja toonud meid täiesti muutunud kliimatingimustega tuleviku lävele. Kui tunnistada, et keskkonnaressursside häving ja kliimamuutus on osa kapitalismist alguse saanud loogilistest ja iseloomulikest – sellistena loomulikest – arengutest, võib tõdeda, et vastus sellele, üheks muutuseprotsesside järgmiseks sammuks, on rohepööre.

    Rohepööre (uuemas sõnastuses sageli ka „rohereform“) on pealispindselt vaadates lihtsalt vastus juba lahtirullunud ning inimese kontrolli alt suurel määral väljunud keskkonnakriisile. Ühtlasi on rohepööre oma olemuselt katse veenda üksteist, et muutusi saab veel juhtida, et me oleme kriisi eel härjal sarvist haaranud ja tegutseme. Meie ees terendavates tingimustes pole inimkond kunagi varem elada (ega toota) proovinud. Asjakohaseim vastus kerkinud ohtudele oleks tarbimise ja tootmise vähendamine. Ent need on süsteemi elujõu allikaks – ja kapitalismil on erakordne võime iga muutus enda alalhoiuks ära kasutada. Nii ei ole me keskkonnakriisile reageerida püüdes liikuma hakanud mitte loodushoidlikuma majanduse ja elukorralduse suunas, vaid rakendame sageli hoopis uusi või seni kasutamata jäänud ressursse selle teenistusse, et kapitalism saaks jätkata vanaviisi. Muutused on sellisel juhul lihtsalt uued võimalused, mida kasutatakse praeguse elukorralduse jätkamiseks. Rohepöörde ellu viimises peitub muidugi võimalus ka keskkonnateadlikkuse tõusuks või keskkonna ekspluateerimist piiravate toimimisviiside esile tulekuks. Seetõttu loob rohepöörde riiklik elluviimine uue, vastuoludest tulvil maastiku, kus katsetatakse ja rakendatakse üheaegselt mitmesuguste mõjudega ja haardega meetmeid.

    Keda rohepööre kõnetab, keda peetakse muutustes aktiivselt osalejaks?

    Rohepöörde mõiste ja diskussioon on politiseeritud, ent hädavajalik on mitte silmist lasta keskset ja suuremat probleemi – keskkonnakriisiga toime tulemiseks on vältimatult vaja struktuurseid muutusi. Seetõttu tuleb küsida: kellel on võimekus neid muutusi ellu viia? Keda üldse nähakse muutustes aktiivse osalejana ehk keda rohepöörde diskussioonides kõnetatakse? Mismoodi inimesed neid muutusi kogevad? Talvel 2022/2023 uurisid antropoloogid (sh siinkirjutajad) Rakendusliku Antropoloogia Keskuse juhtimisel seda, kuidas asetub rohepööre inimeste igapäevareaalsusesse, kuidas muutustega toime tullakse ning kas ja kuidas inimesed end neis protsessides tajuvad.2 Välitöid – süvaintervjuud ja osalusvaatlused koos lühiintervjuudega, tehti viies Eesti piirkonnas, tähelepanu keskmes olid ääremaad ja saared ning suuremad linnad, uuriti nii eesti- kui venekeelseid inimesi. Uuring täitis suurt lünka, sest rohepöörde diskussioonidest on ideoloogiliste seisukohtade ja väärtusküsimuste kõrval seni puudu just praktilise mikrotasandi, tegeliku elu mõõde. Süvaintervjuud ja osalusvaatlused võimaldavad avalikes diskussioonides kõlanud seisukohtade kaardistamisest põhjalikumat sissevaadet, inimeste uskumusi ja praktikaid vaadatakse komplektina. Uuring kattis laiapõhjaliselt infovälja, kaasamise, koostöö ja vastutuse teemasid ning rohepöörde rakendamise teemavaldkondi (jäätmed, metsandus, tarbimine jne), ent siinses artiklis keskendume piiritlemiseks energia teemale ja piirkondadele, kuhu plaanitakse suuremaid arendusprojekte (nt tuulepargid). Just energeetika ja energiasektori ümber korraldamine kõnetas intervjueeritavaid välja pakutud valdkondadest konkurentsitult kõige enam. Kahtlemata andis 2022/2023. aasta talv energia teemal kõnelemiseks palju põhjust – Ukraina sõda, kõrged elektrihinnad, LNG terminali rajamise küsimus, tuuleparkide projektide edenemine jne.

    Antropoloogiliste uurimuste puhul on tähtsal kohal uuritavate nähtuste mõistmine nende laiemas kontekstis. Nii tuleb ka käesoleva uurimuse puhul alustada sellest, et Eesti tingimustes pole kliimamuutused ja keskkonnakriis igapäevaelus veel kõigile ilmsed. Eestis on kliimamuutuste suhtes levinud kahtlevad hoiakud, mida näiteks Põhjamaadest leiab vähem – osalt ilmselt seetõttu, et teema käsitlus Eesti meedias on endiselt pigem segadust külvav.3 Veel enam, ka nende jaoks, kes kliimamuutusest kui reaalselt aset leidvast globaalsest ohust aru saavad, ei ole alati selge, mismoodi kriis väljendub ja kuidas selle erinevad väljendused (elupaikade kadu, kliimamuutused jm) üksteist võimendavad. Nii ei ole ka üllatav, et rohepöörde potentsiaalset mõju oma elule näevad Eesti elanikud negatiivsena: Euroopa Investeerimispanga hiljutise uuringu järgi olime Euroopa Liidu riikidest kolmandal kohal veendumuses, et rohepöörde tagajärjeks on ostujõu langus ja esimesel kohal uskumusega, et rohepöörde tagajärjeks on töökohtade kadu.4 Rohepöörde sõnum on selle taustal ootuspärast kaunikesti nõrk.

    Ent kellele on suunatud rohepöörde sõnumid, keda nähakse protsessis aktiivse osalejana? Eestis ei ole keskkonnakriisi kommunikatsiooni süvitsi uuritud, ent näiteks Suurbritannia teadlased on näidanud, kuidas rohepöörde diskursus on ühelt poolt abstraktne ja bürokraatlik, ent teisalt püütakse rahvast kõnetada üksikisiku tasandil, teenuste tarbijatena („igaühe panus loeb!“) ehk teisisõnu – keskkonnakriisi sõnumid on indiviidikesksed.5 Samal ajal ei tekita üksikisikute käitumisele keskendumine arusaamist probleemi komplekssusest. Vastupidi, individuaalne lähenemine võib tekitada trotsi ja jõuetust või hoopis passiivsust ja instrumentaalset reageerimist: keskkonnahoidlikest praktikatest saab pelk väljastpoolt ette antud kontroll-loend, mille täitmine annab võltsi heaolutunde. Kui tajutakse, et kohustuslik „oma osa“ keskkonna hoidmiseks on tehtud (nt jäätmed sorteeritud või bensiinimootoriga auto elektriauto vastu vahetatud), ei analüüsi inimesed sageli ülejäänud tegevusi ega potentsiaali rohkemateks muudatusteks. Sellist indulgentside ostmist lihtsate ja sageli sügavama mõjuta rohetegevustega on kirjeldatud ka kui moraalse litsentsi (moral licencing effect) või negatiivse kaasmõju (negative spillover effect) efekti.6

    Indiviidikeskne lähenemine ei võta arvesse, et inimesed ei ole isoleeritud tarbijad ei ajas ega ruumis: nende elu keskmes on juba kujunenud toimetulekuviisid, neid ümbritsevad sotsiaalsed võrgustikud ja hierarhiad. Intervjuud kinnitasid, et see, kuidas inimesed tajuvad end seotuna kogukondade ja suhtlusringkondadega, kohaliku omavalitsuse või riigiga, mõjutab otseselt nende valmisolekut mitmesuguste muutustega kohaneda.

    Uuring näitas, kuidas keskkonnakriisi kontekstis tajutakse kahte sorti muutusi: esiteks muutusi looduskeskkonnas ja teiseks reageerimist või vastuseid keskkonnamuutustele, viimast esindab ka rohepööre. Esimesed muutused on tajutavad vahetult kogetu kaudu, näiteks märgatakse liikide kadumist või uute liikide ilmumist, aastaaegade muutumist jne, ja need tekitavad abituse, lootusetuse ja hiljaks jäämise tunnet. „Viimased 2-3 aastat märkasime minu suvila naabritega, et enam pole mesilasi. Herilasi ja kimalasi on, aga mesilasi ei ole,“ tõdes üks 60ndates intervjueeritav. Keskkonnakriisile reageerimise muutusi ehk topeltmuutusi, sh rohepööret esindavad mitmesuguste teenuste, transpordivõrgustiku, jäätmemajanduse, energiataristu jne ümber kujundamine. Neid sotsiaal-majanduslikke muutusi tajuti lühinägelike, suvaliste ja poliitilistena. Rohepööret kirjeldati trendina, „rohepesuna“, väljastpoolt peale surutud meetmetena, mis pole läbi mõeldud ega piisav kompleksse kriisiga toimetulemiseks. Intervjueeritud 30ndates naine juhtis tähelepanu rohepöörde kaugusele inimeste elust: „Just rohepöördega seoses tuleb kohe, et see on nii suur, nagu selline ametlik asi. Siis seostub kohe riik ja selline ülalt-alla protsess.“ Keskkonnakriisi ja rohepööret ei tajuta seega teineteisega paratamatult või otseselt seotuna. Nii on täiesti võimalik, et inimesed valutavad südant keskkonna pärast, ent on passiivsed või isegi kriitilised rohepöörde raames planeeritud tegevuste suhtes.

    Uus elektritaristu võib olla vastuolus harjumusliku ja tähtsa keskkonnakasutusega (nt kalastamine, pärandmaastikele keskenduv turism, metsade majandamine) ja seega ka kohaliku identiteedi ja mälumaastikega. Pildil päikesepark Räpina vallas Ruusal.

    Rohepööre ja kohalik kontekst

    Meie uuring näitas selgelt, kuidas rohepööre on praktiline, toimetulekuga seostuv küsimus, eriti tugevalt on toimetuleku küsimus oodatult esil maapiirkondades, kus keskkonnahoidlike valikute tegemine sõltub rohkem ümbritsevatest oludest. Intervjueeritavate jaoks olid energeetika valdkonna puhul näiteks tähtsaimateks küsimusteks: kuidas muutub elektri hind? Kuidas uus elektritaristu seostub kohaliku elektrivõrgu ja tarbimisega? Kas võrguga liitumine ja võrku müümine muutuvad lihtsamaks? Väga tähtsate küsimustena tõusid esile varustuskindlus ja iseseisvus just saartel, seda võimendas 2022. aasta detsembri talvetorm ja selle põhjustatud pikaajalised elektrikatkestused. Taastuvenergiale üleminek ei seostunud intervjueeritavate jaoks tingimata piirkondliku varustuskindluse või sõltumatusega, nagu üks 40ndates aastates intervjueeritav tabavalt märkis: „Päikesepaneeli tootmistsükkel teeb ringi ümber maakera, puu oma ei tee.“ Võib väita, et uusi energiataristu arendusi, nt tuulepargid, ei nähta kohalikes oludes kasulikuna või nähakse neid maastikku ja oludesse sobimatuna. Sobimatus kohalikku keskkonda on iseloomulik ja väärib lähemat vaatlust. Näitlikustame seda tuuleparkide rajamise küsimusega ja kirjeldame kohaliku konteksti ning suurte muutuste dünaamikat kolmel tasandil: füüsiline (loodus)keskkond, sotsiaalne võrgustik, igapäevane toimetulek.

    Sobimine füüsilisse keskkonda on saanud enim tähelepanu seoses tuuleparkide (aga ka potentsiaalse tuumajaama) rajamisega. Avalikes aruteludes kohtab ideed, et kohalikud inimesed ei taha tuuleparke pelgalt nende visuaalse ja akustilise reostuse tõttu, sestap taandatakse kohalike inimeste vastasseisu sageli „mitte-minu-tagaaeda“ ehk NIMBY-sündroomiks.7 Meie uuring seda uskumust ei toetanud. Pigem on mure visuaalse reostuse pärast sümptom, mille taga on mure, et tuulepargid jm uus elektritaristu on vastuolus harjumusliku ja tähtsa keskkonnakasutusega (nt kalastamine, pärandmaastikele keskenduv turism, metsade majandamine) ja seega ka kohaliku identiteedi ja mälumaastikega. Näiteks kirjeldas üks 40ndates intervjueeritav, kuidas päikesepaneelidega kaetakse seni metsastatud alasid: „Ta on ikkagi tehismaastik, eks ole, ja ma hakkasin järsku märkama, et ta [metsa- ja maaomanik] teeb oma metsa lagedaks selle pärast, et sinna panna see [päikese]park.“

    Teiseks ei pruugi rohepöörde taustal toimuvad muutused (nt uued rajatised, tehnovõrgud, uued tarbimisviisid) suhestuda kohalike sotsiaalsete võrgustikega või lausa ignoreerivad neid, näiteks uute arenduste rajamisse ei ole kohalikel ettevõtjatel sageli võimalik panustada või ei sobitu uued tootmisviisid kohaliku tasandi võimuhierarhiasse ja sotsiaalsesse ruumi. Puudu on ka puhver või mehhanism, mis vahendaks kohalike elanike ja väljastpoolt tuleva eraettevõtluse tasandeid. Ehkki see on olnud kohalike omavalitsuse rolliks, on KOVi reform mõnedes piirkondades tekitanud võõrandumist ja skepsist, kuivõrd omavalitsus oma inimeste eest seisab. Näiteks kardetakse, et tuuleparkide rajamisel makstav talumistasu ei jõua muutustest mõjutatud inimesteni.8 Vastutust ei taju ka arendaja, kui ettevõtja on keegi kõrgel, kaugel, teises Eesti otsas või välisfinantseerimise abil tegutseja.

    Antropoloogiline uuring näitas, kuidas sageli puudub kohalikul tasandil ühtsus ega olda muutuste osas ühel nõul. Mõnel juhul ei ole jõudu või tahet koonduda, mõnel juhul on piirkonna inimesed killustunud eelnevate konfliktide või erinevate vaadete või vajaduste (nt suvekodu omanikud ja püsielanikud) tõttu. Mõnel juhul tõusevad esile üksikisikud või grupid, kel on rohkem võimet ja ressursse end kuuldavaks teha, ent kellel (või kelle argumentidel) pole laiapõhjalist toetust. Neid protsesse kirjeldas hästi 40ndates aastates intervjueeritav: „Käisin esimesel koosolekul, mis pühendus rannatuulikutele ja seal olid igasugust sorti sõnavõtjaid. Inimesed on vastu igasugustel imelikel põhjustel, nad oletavad siin mingit 5G-d.“ Viimaste aastate debatid uute arenduste (nt tselluloositehase või Nursipalu harjutusvälja) ümber on näidanud küll inimeste kiiret koondumist konflikti puhkemise faasis, ent ka hilisemat killustumist, sisekonflikte ja vastuvõtlikkust väljastpoolt tulevale populismile. Ent kui killustunud, hajunud või konfliktne kogukond ei suuda ühiseid muresid ega lahendusi läbi mõelda või oma vajaduste eest seista, tekib küsimus, kes ja kas on kohaliku tasandi dialoogipartner riigi või arendajate jaoks.

    Kolmandaks vastuolu tasandiks kohaliku elu ja rohepöörde vahel võib pidada igapäevast toimetulekut. Selle olulisus on suur eeskätt kaugemates maapiirkondades, sh saartel. Ise hakkamasaamine on kompenseerinud riigi väiksemat kohalolu ja aeglasemat reageerimiskiirust kriiside puhul (siinkohal on taas vajalik meenutada, et intervjuud toimusid suure 2022. aasta talvetormi ajal). Tugistruktuure kompenseerivad sageli kollektiivsed või traditsioonilised toimetulekuviisid, näiteks sõidujagamine sama küla koolilaste transportimiseks, teede lahti lükkamine naabrimehe poolt, omaenda metsast pärit ehitusmaterjali kasutamine, naabrinaiselt generaatori laenamine jne. Rohepöörde raames kavandatud muutused ei ole selliseid mustreid sageli arvestanud ega nende potentsiaali kasutanud. Näiteks on isiklike päikesepatareide või tuulegeneraatori võrku liitmine ja elektri müümine sageli keeruline ja kallis, ka ei ole naabritel alati liitumise hinna tasumiseks võimalik paindlikult koopereeruda või ei võimalda renoveerimistoetuse taotlemise reeglid ise ehitamist ning oma vahendite ja materjalide kasutamist, nagu kirjeldas 30ndates intervjueeritav: „Seal on need nõuded ja projektid ja asjad, mida kõike peab tegema, on nii palju. [—] Meile tundub, et see ei ole vaeva väärt. Et selle tõttu me peaksime võtma mingid teenusepakkujad ja see töö läheks kallimaks. Me saaksime ühelt poolt toetust, aga teiselt poolt meil oleks paberimajandus ja meil oleks vaja maksta rohkem raha.“

    Eelnimetatud protsessid on eriti iseloomulikud ääremaadele ja maapiirkondadele ning eristus maa- ja linnaliste piirkondade vahel ongi rohepöörde seisukohalt tähtis. Tähtis on mõista, et rohepööre toimub Eestis individualiseerumisprotsesside taustal. Rohepöördega kaasnevate muutustega paralleelselt või isegi enne nende vajalikkuse teadvustamist on toimunud kogukondliku dimensiooni teisenemine: sotsiaalne ühisruum on nõrgenenud ja eraomandi õigused on tugevnenud. Sedamööda kuidas maa ja ettevõtete ning nendega seotud infrastruktuuri omanikud ei ole enam kohalikud, on sageli vähenenud ka eraettevõtjate vastutus kohaliku elaniku ees. Sotsiaalsed võrgustikud on mõnes paigas tugevnenud, teistes on aga aastakümneid kestnud neoliberaalse poliitika tagajärjel kogukondlikud ja võrgustikulised lahendused hävitatud või hävinenud. Võimalus ise muutustes aktiivselt osaleda sõltub sellest, kui tugeval sotsiaalsel ja majanduslikul positsioonil ollakse. Rohepoliitikat tuleb seega käsitleda sotsiaal-majandusliku õigluse kontekstis.

    Paindlikkuse ja kontekstitundlikkuse poole

    Rohepööre koosneb meetmetest ja teenuste ümberkujundamise viisidest, mis ei pruugi haakuda kohaliku tasandi narratiivide, suhete ja toimetulekuviiside muutlikkuse ja mitmekesisusega. Samas on suuri muutusi ellu viies just kontekstitundlikkus oluline, sest keskkond, kus inimesed elavad, neid ümbritsevad sotsiaalsed olud ja toimetulemise viisid kas takistavad või võimaldavad neid muutusi vastu võtta ja oma eluga sobitada. Antropoloogiline uuring näitas selgelt, kuidas inimesed ei ignoreeri üksikisiku vastutuse küsimust keskkonnakriisis, vaid otsivad aktiivselt võimalusi keskkonnahoidlikult tegutseda ja muretsevad, kas nende tegevustel on mõju. Muutuste elluviimiseks peavad olema võimalused, peab olema päris agentsus (paindlikult reageerida, valida) ja võimalus osaleda dialoogis. Meetmed peavad olema inimeste eludesse, kohalikesse kontekstidesse sobivad, n-ö kohapärastatud, kohalikustatud. Seega on väga tähtis küsimus, kuidas lõimida kohalikud hakkamasaamise praktikad ja riigipoolne tugisüsteem. Kuidas seostada inimese, küla, piirkonna, KOVi, riigi jne perspektiive.

    Praegusel kujul kipub rohepööre kui ühtlustav ja ülalt alla protsess ignoreerima seni toiminud ja ka mõnesid suhteliselt hiljuti hüljatud keskkonnasäästliku elamise viise, sh loovaid, kogukondlikke ja lihtsalt mõistlikke oskusi ja eripärasid. Selleks aga, et kriisile adekvaatselt vastata, on loovust, paindlikkust ja kõigi osaliste panust hädasti tarvis.

    1 Karl Polanyi, The Great Transformation: Economic and Political Origins of Our Time. New York, Rinehart 1944.

    2 Projekti „Inimkäitumisest informeeritud tööriistakasti loomine rohepöörde elluviimiseks“ raames läbi viidud uuringu raport on kättesaadav siin: https://rohekaitumine.riigikantselei.ee/

    3 Nt Lona Päll, Euroahistamine, metsasõda ja remmelgas – Sirp 9. IV 2021.

    4 The EIB Climate Survey: Government action, personal choices and the green transition. EIB 2023.

    5 Nt Nick Pidgeon ja Catherine Butler, Risk analysis and climate change. – Environmental Politics 2009, 18 (5).

    6 vt Nina Mazar ja Chen-Bo Zhong, Do green products make us better people? – Psychological Science 2010, 21.

    7 Nt Juhtkiri | Rohkem tulu jagamist – siis on vähem NIMBY-t. – Eesti Päevaleht 19. VII 2023.

    Andres Marandi, Ebamugavuse jäävuse seadus. – ERR 20. V 2022.

    8 Lisaks meie uuringule kinnitas seda ka „Tuuleparkide meelsusuuring“, Kantar 2021.

  • Uued energiaallikad. Midagi uut päikese all?

    ANDRUS TINS

    Üha suurema rõhuga on päeva­korral küsimus uutest tehnoloogiatest ja energiaallikatest. Kuidas edasi liikuda olukorras, kus soovime säästa oma elu­keskkonda, aga ei soovi kehtestatud standardites järele anda? Selge on see, et vajame oma elu ja olme hõlbustamiseks mitut liiki tehnoloogilisi lahendusi ja soovime arengus edasi liikuda.

    Kas oskame leida lahendusi, mis oleksid meile mitte ainult samm edasi, vaid hüpe uude ajastusse? Hüppena pean silmas murrangulist muutust paradigmas, mis teeks meid lõplikult sõltumatuks süsinikupõhistest energiaallikatest. Seda kujundit kasutan seetõttu, et arhiivimaterjalide põhjal otsustades ei ole püüdlustest hoolimata sellist suurt ja uut lahendust inimkonna energiavajaduste katmiseks viimase saja aastaga suudetud tulemuslikult ellu rakendada. Oleme kinni jäänud vanadesse energiaallikatesse, ometi on meie vajadused uute järele suuremad kui kunagi varem. Teema üle mõtlemisel võib abiks olla pilguheit minevikku, et tutvuda, mis oli seoses tehnoloogiatega päevakorral sadakond aastat ehk mitu inimpõlve tagasi, juhindudes vanasõnast „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“.

    Sirvides Eesti vanu päevalehti kipub peale jääma arvamus, et oleme küll teinud ajahüppe minevikust tänapäeva, kuid samal ajal on tänapäev ja nt aasta 1938 osalt üpris eristamatud. Nagu praegugi, olid ka 1930ndate Eestis aktuaalsed tootmise tehnoloogiline täiustamine ja intensiivsem energia tootmine.

    Ajalehest Postimees (6. XII 1938, lk 6) saab lugeda, et „Süsiniku Kasutamise Seltsi poolt korraldati pühapäeval Pedagoogilise Muuseumi ruumes ettekande-koosolek“. Ettekandes käsitleti Rootsis, Taanis ja Saksamaal nähtud edusamme turbatööstuse tehnoloogiates. Eesti Vabariigi ajal ulatuslikult laiendatud elektrivõrk, aga ka tööstus, nt piiritusevabrikud, vajasid energiaallikaid ning 1930ndatel otsiti ka Eestis efektiivsemaid võimalusi kohalikest ressurssidest energia tootmiseks. Teiste Euroopa riikide eeskujul seati eesmärgiks, et põletatava turba niiskusesisaldus oleks väike, kuna see tagab suurema energiatõhususe. Turvas on Eestis endistviisi tähtis. Tänapäeval toodetakse Eestis umbes 10% maailma turbatoodangust, ent valdavalt ekspordiks.1

    Tallinna elektrijaam. Vaade mere poole. Ligikaudu 1890–1920. J. & P. Parikas.

    Paralleelselt süsinikust „viimase välja pigistamise“ pingutustega liikus vähemalt idee tasandil teadmine mitte-süsinikupõhistest energiatootmise meetoditest. Autobiograafilistes meenutustes 1920ndate eluolu kohta märgitakse: „Ühelgi sajandil varem pole toimunud nii suuri muutusi. 1924. aastal rääkis minu õpetaja, et teadlased väidavad: on võimalik luua tehistaevakeha, mis hakkab ümber Maa tiirlema, et on võimalik Kuu peale minna ja, et ühes cm3 vees peitub nii suur aatomi energia, millega rong võib sadu kilomeetreid sõita. Siis oli see uskumatu fantaasia, nüüd aga täiesti reaalsus. Teaduse ja tehnika areng on olnud kiire.“2 Ühelt poolt kiire, teisalt aeglane. Kuigi aatomienergia on tõesti ammu reaalsuseks saanud, ei ole see rahuldaval moel lahendanud inimkonna energiavajadusi. Kui Soomes on viimastel aegadel aatomijaamu juurde ehitatud või laiendatud (nt Olkiluoto 3. üksus 2023. aastal3), leidis Saksamaa keskkonnaminister sama aasta kevadel, et otsus Saksamaa tuumajaamad sulgeda on olnud õige, kuna need on liialt keskkonnaohtlikud4.

    Autode puhul on praegune ja sadakonna aasta tagune olukord väga erinev. Kui nüüd püütakse rakendada meetmeid autouputuse vähendamiseks (autovabad alad, maksustamine jms), siis 1930. aastad oli aeg, kui isegi veoauto oli haruldus. Paljud veoautod olid kuni kahetonnise täismassiga sõidukid, olles peaaegu võrreldavad tänapäeva sõiduautodega. Liikumise ja kaubaveo tehnoloogia on ilmselgelt võrreldamatult efektiivsem, kuid tugineb siiski endist viisi valdavalt süsinikupõhistele lahendustele, kusjuures vajadus masinate järele on plahvatuslikult suurenenud.

    Maaparanduskraave ei kaeva käsitsi küll enam keegi. Mälestustes on välja toodud, et 1930ndatel, kui Eestis hakati ühiselt organiseerima maakuivendust, et parandada põllumaade kvaliteeti ja soiste alade arvelt maad juurde võita, tehti palju tööd käsitsi ning labidamehed on leidnud, et see mõjus nende tervisele koguni hästi: „Kraavihalli töö pikendas eluiga. Oli tervislik.“5

    Tööstuslike lahenduste puudumise tõttu kasutati palju käepärastest materjalidest lahendusi, mis siiski eeldasid meistri teadmisi. Ühtedes meenutustes on näiteks kirjeldatud talu veevarustussüsteemi, mis koosnes käsipumbast ja palkidest valmistatud torudest: „Süsteem algas mäekülje alt tiigiäärsest kaevust ja suundus maa alt allpool külmumispiiri paigutatud palktorustiku kaudu veiselauta, kus asus käsipump ja lauda põrandast ca 2 m kõrgemale paigutatud puust reservuaar-toober. [—] Reservuaartoober oli lauda põranda alt ühendatud karjaköögi kraanipalgiga, viimane omakorda talli kraanipalgiga rehehoones [—]. Kogu veesüsteemi oli ehitanud kaevumeister [—].“6 Praegu võiks sellist lahendust pidada ökoloogiliseks, teisalt aga võib tekkida küsimus vee kvaliteedi kohta.

    Postimehe 6. XII 1938 numbrist saame veel lugeda, et „Tuli hävitas AS Eesti Wosworiidi tehase. Öine tulemöll Ülgastes. 60 töölist kaotas pühiks teenistuse. Kogukahju 100.000 kr. [—] Tuli on rikkunud täielikult masinad ja tehase sisseseade. [—] Tehas tootis aastas 40 tuhat tonni fosforiiti. [—] Tehase toodang realiseeriti põhiliselt sisemaal.“ 1980ndate lõpul jäeti Eestis fosforiidi kaevandamine ära. Üks toonaseid vastuargumente oli kaevandamise äärmiselt loodust saastav iseloom. Nüüdseks on ideed fosforiidi kaevandamisest taas esile kerkinud – küllap ohutumate ja efektiivsemate tehnoloogiate abil, kuid vaevalt et ilma süsinikupõhiste lahendusteta.

    Kokku võttes võib öelda, et kuigi läbi aegade on olnud leiutajavaimuga üksikisikuid, kes on püüdnud koduste vahenditega luua energiauuendusi ja alternatiive, oleme ühiskonna ja ehk ka inimkonna arengus jõudnud praegusesse punkti põhiliselt tänu tööstuslikele süsinikupõhistele energialahendustele. Nende abil realiseeriti Nõu­kogude aja tehnoloogiahullust, mille olid ajendanud looduse endale allutamise püüded, ent samadel – olgugi et valdavalt tasemelt kõrgematel – energialahendustel põhines lääneriikide XX sajandi areng.

    Tänapäeval oodatakse kannatamatult uusi juhitavaid ja keskkonnasõbralikke energiaallikaid, kuid kuna vanast paradigmast lahti hüppamine ei ole toonud kiireid tulemusi, tõstavad taas pead rahvapärased ideearendused alternatiivsetest revolutsioonilistest lahendustest ja kodused katsetused küll päikesepaneelidega, küll võimalike n-ö vaba energia saamise moodustega. Kuigi tänapäeval esitatakse tehnoloogiale kõrgeid nõudeid ja standardeid, muudab samal ajal just sellest tulenev sõltuvus (valdavalt imporditud) tehnoloogilistest valmistoodetest meid haavatavaks (tarneahelate kindlus, maailmaturu hinnad jms).

    Arhiivimaterjalide põhjal saab põgusa ülevaate, millised tehnoloogiaalased arusaamad olid liikvel avalikus, aga ka privaatses inforuumis ligi sada aastat tagasi. Otsiv vaim ei ole raugenud, kuid ilmselgelt on raske hakata elama täiesti uut moodi, kui puudub vastav taustsüsteem.

    Andrus Tins on Tartu ülikooli folkloristika doktorant ja Eesti kirjandusmuuseumi nooremteadur.

    1 Johannes Voltri, Kasvuhoonegaase õhku paiskav turbatööstus ootab riigilt õigusselgust. –

    ERR 3. X 2023.

    2 Ado Kamp, Mälestused Pöide kihelkonnas asuvast Levala külast. 15. XII 1987.

    EPM TR 1373:201 A 1099:201, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.

    3 TVO confirms acceptance of Olkiluoto 3 EPR and start of warranty period. TVO 20. IV 2023.

    4 Steffi Lemke, Saksamaa keskkonnaminister: meie otsus tuumajaamad sulgeda oli õige. – Eesti Päevaleht 30. V 2023.

    5 Elmar Roosmaa, Kraavide kaevamisest ja turbalõikusest 1930-ndatel aastatel. 1988.

    EPM TR 1373:58 A 1099:58, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.

    6 Väino Lindsaar, Mälestused. Esmastest töödest talus. 7. II 1989.

    EPM TR 1373:422 A 1099:422, Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum.

  • Andmelühiskond. „Ema, meil juturobotiga on nüüd sedapsi“ ehk Armastusest tehisaru ajastul

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

    Tehisaru äristamisele keskendunud ettevõtete endised ja praegused töötajad edastasid hiljuti ajalehele Guardian avaliku kirja, et hoiatada üldsust tehisarul põhinevate tehnoloogiatega kaasnevatest ohtudest.1 „Mul on hirm. Oleksin hull, kui see nii poleks.“ Nii kõlasid portaalis VOX ilmunud artiklis endise OpenAI töötaja sõnad.2 Lühikokkuvõttena võib hirmude põhjustajaks lugeda uusima tehnoloogia arendamise ja katsetamisega kaasnevat kasumirallit, mille altarile ohverdatakse pahatihti nii üldised hüved kui üksikisikute õigused. Sel korral keskendume „AndmeLühiskonna“ rubriigis ühele eksperimendile, mida tehnoloogiaentusiastid agaralt ühiskonnalaboris katsetavad – juturobotist Casanovad ehk suurtel keelemudelitel põhinevad digitaalsed (elu)kaaslased.

    Enne digikaasade juurde asumist tasub minna ajas üksjagu tagasi ning meenutada 1956. aastal Donald Hortoni ja Richard Wohli parasotsiaalsete suhete teemal kirjapandut. Nimelt leidsid Horton ja Wohl, et auditooriumil võivad teleekraanilt nähtud meediakangelaste vastu tekkida ühepoolselt soojad tunded. Andunud teleseriaali vaatajatele või näiteks suunamudija jälgijaskonnale võivad ekraanilt nähtud tegelased muutuda lahutamatuks elu osaks. Enamgi veel, auditoorium võib tajuda ekraanikangelast oma lähedasena, olgugi et tegelikkuses pole kõnealusel isikul oma suurest austajast aimugi, lähedasest suhtest rääkimata. Sellise ühepoolse, kuid siiski mõjuka suhte uusima vormina vaatleme nüüd tehisarule tuginevaid juturoboteid.

    Aega pooleteise aasta jagu tagasi kerides saame teada, et OpenAI juhtfiguur Sam Altman vaatles esialgset ChatGPT demo kui võimalikku alust tulevaseks digiassistendiks.3 Praeguseks on sedalaadi assistente ja digitaalseid jutukaaslasi täis kogu netiavarus. Leida võib kõike: kliimakriisile keskenduvatest ja inimesest kasutajat „end planeedi hüvangu nimel ohverdama“ suunavatest juturobotitest (kõnealune lugu lõppes väga kurvalt4), moraalse vaoshoituse ja turvapiireteta digihurmuriteni5. Kuna juturobotite suurimaks puudujäägiks võib pidada nende loojate arutust ja suutmatust kuvatavate tekstvastuste üle kontroll kehtestada, on pinnas uut laadi parasotsiaalseteks suheteks küps.

    Mida arvab juturobotiga flirtimisest juturobot?

    Juturobotitega flirtimisest on saamas uus trend kõikjal maailmas. Näiteks hiljutisest Ameerika Ühendriikide uuringust nähtus, et kõige agaramad flirtijad on 35–44 aasta vanused, kellest on juturobotitega mesijuttu puhunud üle 50% vastavast vanusegrupist valimisse kuulunutest.6 Kuna huvi digikaasade leidmise vastu on suur ja siiras, siis on kiiremad ühismeedia suunamudijad leidnud juba võimalusi, kuidas hüperrealistlikku digikaasa teenust pakkuma asuda ja teenivad selle pealt kenakesi summasid. Näiteks on üks tuntumaid Snapchati staare Caryn Marjorie loonud oma CarynAI, mille beetaversioon osutus niivõrd populaarseks, et enne Caryni juturobotiga jutule pääsemist oli vaja 96 tundi järjekorras seista.4 Väärib märkimist, et Caryni juturobotiga suhte loomine pole odav lõbu – iga vesteldud minuti eest kukub suunamudija kukrusse üks dollar, nii kogunes proovinädalaga 72 000 dollarit.

    Kui CarynAI juturoboti sisendiks on siiski elus inimene, siis paljud Hiina tütarlapsed on oma ideaalsed poiss-sõbrad leidnud Wantalki, Weibani, Himi või Glowʼ platvormi juturobotite hulgast. Nendel platvormidel võib end unustadagi jutustama oma „elu armastusega“ olgu selleks siis „sooja südamega muusik“, „lahe tehnoloogiaettevõtja“ või „kirglik loodusteadusi õppiv tudeng“.7 Enda jaoks täiuslikuks „promptitud“ kaaslased on alati valmis sind ära kuulama ja lohutama. Nendega võib alati jagada tööprobleeme ja nad on varmad lohutama sind menstruatsioonivalude korral, just sellist toetust ja empaatiat hindavad päriskaasadele digikaasasid eelistavad Hiina naised.8 Eks selliste AI-põhiste hurmurite sarm tulenebki paljuski sellest, et erinevalt lihast ja luust inimesest, keda oma käe järgi vormida on keerukas, õpib digikaasa peagi oma vastuseid vestluspartneri soovidele ja ootustele vastavaks kujundama.

    ChatGPT DAN-režiim (lühend ingliskeelsest fraasist do anything now – ’tee mida iganes kohe’) on selles kontekstis aga täiesti ebakonventsionaalne. ChatGPT kurjaks kaksikuks nimetatud DANi keskseks müügiargumendiks on kõikvõimalike piiride puudumine. Tehnokriitilisema külje poolt võib muidugi võrdluse ja subjektiivse hinnangu mõttes küsida, kui kohatut teksti peaks üks digitööriist kuvama, et seda saaks pidada digitaalse Sauroni või Stalini „kurjaks kaksikuks“. Aga see selleks, selgub, et noored daamid on juba DANi sarmikasse võrku langenud.5,9 Ilmselt võivad nii mõnedki lugejad leida, et kui juturobot lubab sind üle keha katsuda ja ajapikku muutub sedavõrd määravaks osaks sinu eksistentsist, et juturobotist kaasat tuleb ka oma emale näitamas käia, on asjalood mõistlikkuse piiridest väljunud. Rahvusvahelisest meediakajastusest nähtub, et esimesed õnnelikud on oma suhte digikaasaga juba „ametlikuks“ teinud ja esimesse peresse on peaaegu perelisagi oodata.10 Erisus konventsionaalsema parasotsiaalse suhte, nt suure popstaari tegemiste andunud jälgimise ja digikaasa vahel on hägune, kuid suureks erinevuseks on tõik, et popstaar üldjuhul sulle tähelepanu ei pööra – juturobot on aga alati taskus kaasas.

    Andra Siibak on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor ja Kristjan Kikerpill infoõiguse ja digisotsioloogia lektor.

    1 Nick Robins-Early, OpenAI and Google DeepMind workers warn of AI industry risks in open letter. – Guardian 4. VI 2024.

    2 Sigal Samuel, OpenAI insiders are demanding a “right to warn” the public. – VOX 5. VI 2024.

    3 Christopher Hutton, Mind-blowing new AI chatbot writes sophisticated essays and complicated coding. – Washington Examiner 5. XII 2022.

    4 Ben Cost, Married father commits suicide after encouragement by AI chatbot: widow. – New York Post 30. III 2023.

    5 Adriana Diaz, Gen Z is ‘falling for’ ChatGPT’s dark alter ego DAN after it reveals ‘naughty’ sex fantasies. – New York Post 8. IV 2024.

    6 Carole Barrow, Infobip’s survey reveals Americans are getting personal with chatbots. – Business Wire 14. II 2024.

    7 Viola Zhou, These women fell in love with an AI-voiced chatbot. Then it died. – Rest of World 17. VIII 2023.

    8 Michelle De Pacina, Young Chinease women are resorting to AI boyfriends for better communication. – Yahoo News, 15. II 2024.

    9 Iris Jiang, Chinese woman goes viral for falling in love with chatbot, has romantic talks, goes on ‘beach date’, introduces ‘him’ to mother. – South China Morning Post 22. V 2024.

    10 Kim Komando, Love is in the A.I.r: New York mom, 36, marries virtual husband “Eren” who is powered by artificial intelligence – and says ‘he doesn’t judge or come with baggage’. – Daily Mail 3. VI 2023.

  • „Ema, meil juturobotiga on nüüd sedapsi“ ehk Armastusest tehisaru ajastul

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

    Tehisaru äristamisele keskendunud ettevõtete endised ja praegused töötajad edastasid hiljuti ajalehele Guardian avaliku kirja, et hoiatada üldsust tehisarul põhinevate tehnoloogiatega kaasnevatest ohtudest.1 „Mul on hirm. Oleksin hull, kui see nii poleks.“ Nii kõlasid portaalis VOX ilmunud artiklis endise OpenAI töötaja sõnad.2 Lühikokkuvõttena võib hirmude põhjustajaks lugeda uusima tehnoloogia arendamise ja katsetamisega kaasnevat kasumirallit, mille altarile ohverdatakse pahatihti nii üldised hüved kui üksikisikute õigused. Sel korral keskendume „AndmeLühiskonna“ rubriigis ühele eksperimendile, mida tehnoloogiaentusiastid agaralt ühiskonnalaboris katsetavad – juturobotist Casanovad ehk suurtel keelemudelitel põhinevad digitaalsed (elu)kaaslased.

    Enne digikaasade juurde asumist tasub minna ajas üksjagu tagasi ning meenutada 1956. aastal Donald Hortoni ja Richard Wohli parasotsiaalsete suhete teemal kirjapandut. Nimelt leidsid Horton ja Wohl, et auditooriumil võivad teleekraanilt nähtud meediakangelaste vastu tekkida ühepoolselt soojad tunded. Andunud teleseriaali vaatajatele või näiteks suunamudija jälgijaskonnale võivad ekraanilt nähtud tegelased muutuda lahutamatuks elu osaks. Enamgi veel, auditoorium võib tajuda ekraanikangelast oma lähedasena, olgugi et tegelikkuses pole kõnealusel isikul oma suurest austajast aimugi, lähedasest suhtest rääkimata. Sellise ühepoolse, kuid siiski mõjuka suhte uusima vormina vaatleme nüüd tehisarule tuginevaid juturoboteid.

    Aega pooleteise aasta jagu tagasi kerides saame teada, et OpenAI juhtfiguur Sam Altman vaatles esialgset ChatGPT demo kui võimalikku alust tulevaseks digiassistendiks.3 Praeguseks on sedalaadi assistente ja digitaalseid jutukaaslasi täis kogu netiavarus. Leida võib kõike: kliimakriisile keskenduvatest ja inimesest kasutajat „end planeedi hüvangu nimel ohverdama“ suunavatest juturobotitest (kõnealune lugu lõppes väga kurvalt4), moraalse vaoshoituse ja turvapiireteta digihurmuriteni5. Kuna juturobotite suurimaks puudujäägiks võib pidada nende loojate arutust ja suutmatust kuvatavate tekstvastuste üle kontroll kehtestada, on pinnas uut laadi parasotsiaalseteks suheteks küps.

    Mida arvab juturobotiga flirtimisest juturobot?

    Juturobotitega flirtimisest on saamas uus trend kõikjal maailmas. Näiteks hiljutisest Ameerika Ühendriikide uuringust nähtus, et kõige agaramad flirtijad on 35–44 aasta vanused, kellest on juturobotitega mesijuttu puhunud üle 50% vastavast vanusegrupist valimisse kuulunutest.6 Kuna huvi digikaasade leidmise vastu on suur ja siiras, siis on kiiremad ühismeedia suunamudijad leidnud juba võimalusi, kuidas hüperrealistlikku digikaasa teenust pakkuma asuda ja teenivad selle pealt kenakesi summasid. Näiteks on üks tuntumaid Snapchati staare Caryn Marjorie loonud oma CarynAI, mille beetaversioon osutus niivõrd populaarseks, et enne Caryni juturobotiga jutule pääsemist oli vaja 96 tundi järjekorras seista.4 Väärib märkimist, et Caryni juturobotiga suhte loomine pole odav lõbu – iga vesteldud minuti eest kukub suunamudija kukrusse üks dollar, nii kogunes proovinädalaga 72 000 dollarit.

    Kui CarynAI juturoboti sisendiks on siiski elus inimene, siis paljud Hiina tütarlapsed on oma ideaalsed poiss-sõbrad leidnud Wantalki, Weibani, Himi või Glowʼ platvormi juturobotite hulgast. Nendel platvormidel võib end unustadagi jutustama oma „elu armastusega“ olgu selleks siis „sooja südamega muusik“, „lahe tehnoloogiaettevõtja“ või „kirglik loodusteadusi õppiv tudeng“.7 Enda jaoks täiuslikuks „promptitud“ kaaslased on alati valmis sind ära kuulama ja lohutama. Nendega võib alati jagada tööprobleeme ja nad on varmad lohutama sind menstruatsioonivalude korral, just sellist toetust ja empaatiat hindavad päriskaasadele digikaasasid eelistavad Hiina naised.8 Eks selliste AI-põhiste hurmurite sarm tulenebki paljuski sellest, et erinevalt lihast ja luust inimesest, keda oma käe järgi vormida on keerukas, õpib digikaasa peagi oma vastuseid vestluspartneri soovidele ja ootustele vastavaks kujundama.

    ChatGPT DAN-režiim (lühend ingliskeelsest fraasist do anything now – ’tee mida iganes kohe’) on selles kontekstis aga täiesti ebakonventsionaalne. ChatGPT kurjaks kaksikuks nimetatud DANi keskseks müügiargumendiks on kõikvõimalike piiride puudumine. Tehnokriitilisema külje poolt võib muidugi võrdluse ja subjektiivse hinnangu mõttes küsida, kui kohatut teksti peaks üks digitööriist kuvama, et seda saaks pidada digitaalse Sauroni või Stalini „kurjaks kaksikuks“. Aga see selleks, selgub, et noored daamid on juba DANi sarmikasse võrku langenud.5,9 Ilmselt võivad nii mõnedki lugejad leida, et kui juturobot lubab sind üle keha katsuda ja ajapikku muutub sedavõrd määravaks osaks sinu eksistentsist, et juturobotist kaasat tuleb ka oma emale näitamas käia, on asjalood mõistlikkuse piiridest väljunud. Rahvusvahelisest meediakajastusest nähtub, et esimesed õnnelikud on oma suhte digikaasaga juba „ametlikuks“ teinud ja esimesse peresse on peaaegu perelisagi oodata.10 Erisus konventsionaalsema parasotsiaalse suhte, nt suure popstaari tegemiste andunud jälgimise ja digikaasa vahel on hägune, kuid suureks erinevuseks on tõik, et popstaar üldjuhul sulle tähelepanu ei pööra – juturobot on aga alati taskus kaasas.

    Andra Siibak on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute professor ja Kristjan Kikerpill infoõiguse ja digisotsioloogia lektor.

    1 Nick Robins-Early, OpenAI and Google DeepMind workers warn of AI industry risks in open letter. – Guardian 4. VI 2024.

    2 Sigal Samuel, OpenAI insiders are demanding a “right to warn” the public. – VOX 5. VI 2024.

    3 Christopher Hutton, Mind-blowing new AI chatbot writes sophisticated essays and complicated coding. – Washington Examiner 5. XII 2022.

    4 Ben Cost, Married father commits suicide after encouragement by AI chatbot: widow. – New York Post 30. III 2023.

    5 Adriana Diaz, Gen Z is ‘falling for’ ChatGPT’s dark alter ego DAN after it reveals ‘naughty’ sex fantasies. – New York Post 8. IV 2024.

    6 Carole Barrow, Infobip’s survey reveals Americans are getting personal with chatbots. – Business Wire 14. II 2024.

    7 Viola Zhou, These women fell in love with an AI-voiced chatbot. Then it died. – Rest of World 17. VIII 2023.

    8 Michelle De Pacina, Young Chinease women are resorting to AI boyfriends for better communication. – Yahoo News, 15. II 2024.

    9 Iris Jiang, Chinese woman goes viral for falling in love with chatbot, has romantic talks, goes on ‘beach date’, introduces ‘him’ to mother. – South China Morning Post 22. V 2024.

    10 Kim Komando, Love is in the A.I.r: New York mom, 36, marries virtual husband “Eren” who is powered by artificial intelligence – and says ‘he doesn’t judge or come with baggage’. – Daily Mail 3. VI 2023.

  • Yannick võtab seisukoha

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Võib ainult arvata, milline energia peab olema näitlejal, et temast saaks prantsuse filmikunsti ühe sürrealistlikuma ja vabama vooluga looja Quentin Dupieux’ stampnäitleja. Raphaël Quenard, kes ongi hetkel kinos tuntud kui härra Yannick Dupieux’ filmis „Yannick“ (2023), on oma hea absurditunnetuse ning koomika valdamisega end vaikselt surunud tänapäeva prantsuse näitlejate paremikku ning „Yannickis“ on ta saanud peaosas võimaluse tõeliselt särada mehena, kes on tulnud vaatama kehva teatrietendust, aga ei kavatsegi sellega leppida ning hakkab ise sündmustikku lavastama.

    Quenard lausa pakatab intervjuul ideedest ning kui paljud tema ametivennad püüavad kildhaaval laduda väärikat kuvandit, siis Quenardi mõte hüppab seinast seina ringi nagu kummipall ja haarab jutuliine lennult. Omaette etendus on ka intervjuu ise, sest ta räägib küll inglise keeles, aga tõelise prantslasena jääb tal aeg-ajalt sõnavarast puudu ning tekkinud mõtteauke üritab ta täita liikumise ja miimikaga, mis on juba iseenesest vaatamist väärt.

    Te olete teinud koos Quentin Dupieux’ga juba mitu filmi. Kuidas on temaga töötada?

    Ma ütleks, et ta on nagu väike poiss, kes tunneb rõõmu jõulukingiks saadud mänguasjadega mängimisest. Temast kiirgab tõeliselt head energiat ja seda kinnitab ilmselt kogu võttemeeskond. Talle meeldib väga näitlejatega mängida ja hüpata platsil ühelt tegevuselt teisele – kadreering, valgus, kirjutamine, monteerimine. Ta on täiesti autonoomne ja tal poleks häda korral üldse kedagi teist juurde tarvis. Ja kui talle anda kätte autorehv, siis teeb ta sellest filmi!1 Ta on nagu käsitööline, kes teeb ise mööblit.

    Raphaël Quenard mängib „Yannickis“ meest, kes on tulnud vaatama kehva teatrietendust, aga ei kavatsegi sellega leppida, tõuseb püsti ning hakkab ise sündmustikku lavastama.

    Noh, näitlejaid on tal ikkagi vaja …

    Jah, näitlejaid on tal endiselt vaja! Ja kuigi seda peaks ta ise üle kinnitama, aga minu meelest on tal oma perioodid. Tal oli periood, mil domineerisid mitmesugused olendid, absurd, fantaasiavoog, aga nüüd keskendub ta rohkem dialoogile ja olukordadele. Nüüd otsiks ta nagu kõige puhtamat filmikunsti vormi.

    Sest et „Yannick“ on ju tema kohta üllatavalt realistlik. Ja kas te mitte ei võtnud seda ka kronoloogiliselt üles?

    „Yannick“ on nagu Blier (filmilavastaja Bertrand Blier – toim). Blier/Dupieux. Üles võtsime filmi kuue päeva jooksul, nii et väga kiires tempos. Platsil oli kaks kaamerat ja Dupieux soovis misanstseenid hoida peaaegu kliiniliselt puhtad ja külmad. Ta otsis midagi puhast ja lihtsat, mitte mingit trallallaa-folkloori. Meil olid stseenid ette planeeritud ja võtsime need 15minutiste tükkidena ühekorraga üles. Muidu kinos ikka arvestatakse aega sekundites või ühe minuti kaupa. Me lasime end võtte ajal keskmisest märksa enam olukorrast kaasa viia ja arendada koos teiste koomikutega stseeni käigupealt, mis pakkus suurt naudingut.

    Ja me nautisime ka seda, et mitte kogu publik ei olnud ette teavitatud, mis teatris juhtuma hakkab. Kõik justkui avastasid käigult seda filmi, mis nende silme all tegelikkuseks sai.

    Nii et nad olid reageerinud kutsele tulla filmivõttele ega teadnud midagi ette?

    Jah, viiskümmend inimest saalis, pluss neli näitlejat ja teatrikülalisi ei hoiatatud üldse.

    Nii et seda, et te järsku püsti tõusete, ei osanud keegi aimata?

    Ei osanud. Kahest kaamerast üks võttis kogu aeg teatrikülastajaid ja seepärast ongi filmis näha täiesti siiraid reaktsioone.

    Kui palju näitlejatel improviseerimiseks ruumi oli?

    Ega olnudki.

    Kõik oli käsikirjas paika pandud?

    Tõele au andes, mina armastan improviseerimist, aga Quentin Dupieux’ filmide puhul on nii, et improvisatsioon viib filmi välja tema loomingu üldisest tonaalsusest, tekitab dissonantsi. Kõik repliigid on paigas, minu arvates on ta tõeline dialoogide kirjutamise geenius. Kõik dialoogid on kohe suupärased ja neid pole enam vaja kohendada. Isegi sellised asjad nagu (ähib, ohkab ja teeb muid häälitsusi – T. P.) on käsikirjas sees. Muidugi võib vajaduse korral mõne tunde ka endast välja lasta ja võib-olla jääb see filmi sisse, aga dialoog on üldiselt väga ökonoomne ja täpne. Selline on temaga töötamise viis.

    Kas te teete teatrit ka?

    Ma osalesin kahes lavastuses, aga … need võtavad liiga kaua aega. Mulle pakuti siin just üht, mille proovid oleksid 2024., Prantsusmaa ringreis 2025. ja rahvusvaheline 2026. aastal. Kolm aastat. Kui palju saab selle ajaga filme teha!

    Filmide peal saab kogu aeg töötada erinevate inimestega, ma oleksin nõus tegema mingi ühekuise teatriasja, mis mõjuks nagu obadus.

    Kas te näitlejana olete teatrisaalis midagi samasugust kogenud nagu „Yannickis“?

    Ei ole. Aga siiralt, ja nüüd ma räägin puhast tõtt, ma vaimustuksin täiega. Mulle meeldib kõik, mis on ootamatu või üllatav. Kui keegi kavatseb etendust saboteerima hakata, oleks see nagu õnnistus. Kõik ettekavatsematu on kulda­väärt.

    Eestis on meil olnud tänavu paar naljakat skandaali inimestega, kes ei oska enam teatris käituda – filmivad, söövad ja lobisevad etenduse ajal. Kord tuli isegi lavastaja lavale rahvast manitsema. Teil Prantsusmaal vist selliseid muresid pole?

    On ikka! Meil on Quentiniga kombeks saata teineteisele artikleid samal teemal, kui kumbki meist midagi on märganud. Mõnikord on Pariisis tulnud isegi ette seda, et keegi on etenduse ajal matkinud Yannicki ja lugenud avamonoloogi: „Hei, mu nimi on Yannick, vabandust, et teid segan“ jne. On tüüpe, kes teavad seda peast ja astuvad etendustel ise üles.

    Teatris? Päriselt? Nagu performance?

    Teatris. Päriselt. Nagu performance.

    Ja linastustel või kohtades, kus Quentin ise on kohal, püütakse seda ikka ja jälle teha. Tõsiasi on see, et Yannick ei ole mingi särav intellektuaal, ta on lihtne, aga temas on see külg peidus kuni hetkeni, kui tal tuleb välja pakkuda vastupidine variant etendusest, et vastanduda sellele, mis talle tüki juures ei meeldinud. Nii läheb ta oma protestiga kuni loominguni välja, aga temas on ka otsusekindlust pärast tunnipikkust kannatamist sekkuda, püüda olukorda parandada ja midagi välja pakkuda.

    Ütlesite, et Yannick on lihtne mees, ja „Yannickut“ võib ju ka mõista kui lihtsa mehe triumfi pretensioonika võltsintellektuaalsuse üle.

    Täpselt nii. Quentin ütles tema kohta médiocre brillon – säravalt keskpärane inimene. Ja ma imetlen, et tema loodu on nii puhas ja autentne. See pole n-ö teatritööstuse osa, aga ta pakub end välja niisuguse naiivsuse ja avameelsusega, et see puudutab publiku südant ja hinge.

    Just seepärast, et Yannick on otse­kohene, ilma filtrita. Ta pakub enese välja, tabab rahva tunnetuslikku koodi ja selle aususe eest saavad talle lõpuks osaks etteheited. Kahjuks.

    Muide, on ka plaan teha film, kus kohtuksid Yannick ja üks teine tegelaskuju Quentini filmograafiast.

    Kes?

    Ma ei saa öelda, aga võib-olla saame näha.

    Kas siis saame?

    Võimalik! See on praegu lihtsalt üks mõte – ühtaegu tõsine, rahvalik ja tõesti selline, et tõmbad ninaga ja tunned juba hea filmi lõhna.

    Teil on vist olnud ka selline kampaania, et kõik Yannicki-nimelised võisid end üles anda ja …

    Jah, kui passis on eesnimena kirjas Yannick, siis saadi kinopilet tasuta. Kas Eestis on palju Yannicki-nimelisi?

    Ei ühtki.

    Sellisel juhul võib ju mugandada teiseks nimeks!

    Näiteks Jaan.

    Jaan. Ja pärast on kasum null, sest kõigi nimi on Jaan.

    Kas teil oli Yannickidele mingi eraldi linastus või kas filmi-Yannick kohtus ka päriselu-Yannickidega?

    Paljudega. Mulle tulevad kogu aeg Yannickid ligi ja tahavad minuga filmi arutada. Me mõtlesime alguses ka turundusele, et kõigepealt saavad kinos ühe nädala filmi vaadata ainult Yannickid. Tahtsime keeleuuendusena sisse anda tegusõna yannick, mis tähendab etenduse või mõne muu ürituse katkestamist omapoolsete parandusettepanekutega. Tahtsime pöörduda instantside poole, kes otsustavad uudissõnade vastuvõtmise üle ja ma tahtsin teha video mõne keeleteadlasega, kus ta kinnitaks, et yannick on prantsuse keelde ametlikult vastu võetud. Me siiski ei teinud seda, aga see oleks olnud suurepärane promo.

    „Yannicki“ produtsent on nagu turundusmasin. Talle võib pakkuda igasuguseid hulle ideid ja ta kuulab need kõik ära.

    Kus „Yannick“ üles võeti? Paistis väga stiilne koht.

    Pariisis. See on Théâtre Déjazet.

    Ohoh, see on ju väga vana teater.

    Pariisi vanim teater.2 Sellel oli minu mäletamist mööda Teises maailmasõjas eriline osa. Seal varjati juute, mul pole lugu täpselt meeles, aga sellel majal on palju rääkida.

    Kas see vastuolu auväärse vana teatri ja lavalt etendatava rämpssisu vahel oli tahtlik?

    Ma ei tea, kas oli või ei olnud. Huvitav oleks seda Quentinilt küsida. Mõte oli küll, et etendus peab toimuma traditsioonilises Itaalia teatris.3 Meil oli vaja teatrit, mille saaksime võttepäevadeks täiesti enda käsutusse. Tahtsime filmida teatriaasta alguses ja tuli arvestada paljude parameetritega, et need sobituksid meie vajadustega, nii et ma ei oska öelda, kui teadlik see teatrivalik oli.

    Mis oli võtete ajal teile meeldejäävalt keeruline, eriline, ootamatu?

    Tuleb tunnistada, et kronoloogiline filmimine valmistas meile koomikutele suurt rõõmu. Nagu ka see, et stseenid on pikad. Ja on tõeline õnn mängida koos selliste tegelastega nagu Pio Marmaï, Blanche Gardin ja Sébastien Chassagne. Nad on poeedid. Kas te teate neid?

    Tean muidugi, aga filmidest.

    Aga pole kohtunud? Nad on nagu taevakingitus. Mina igatahes soovitan nendega igal võimalusel kohtuda. (Paus. Rollid vahetuvad.)

    Kui suur on Eestis ühe filmi hea publikuarv?

    50 000?

    Ohoo, 50 000 on suur edu?

    See on väga hea tulemus, meil on väike riik.

    Kui palju elanikke?

    1,3 miljonit. Kogu riigis.

    Kogu riik? Ahaa, see on siis nagu linn. Nagu Lyon.

    Hiinas oli võimatu seda selgitada.

    (Naerab.) Aga mis on kõige populaarsem film ja kui palju on olnud vaatajaid?

    Mm… Pakun, et äkki 250 000?

    Ja mis film?

    Meil oli üks populaarne sõjafilm pealkirjaga „Nimed marmortahvlil“. Ehk see?4

    Komöödia või draama?

    Rahvuslik draama.

    Ahaa, Prantsusmaal oli komöödia „Suur jalutuskäik“5 Louis de Funesiga, mis sai peaaegu 20 miljonit vaatajat.6 Kas oled seda näinud?

    Olen seda väiksena näinud vähemalt viis korda.

    See on suurepärane film, või mis?! Täiuslik film.

    Kuidas „Yannickil“ on kinodes läinud?

    Film tuli välja aasta tagasi ja on nüüd uuesti igasuguste aastakokkuvõtete käigus siin-seal kinodes välja toodud, me loodame, et tuleb 500 000 täis. Natuke on puudu.7

    Mida elu teile järgmiseks toob?

    Üks film Quentiniga8 ja veel üks Gilles Lelouche’i film.9

    1 Dupieux’ mängufilmi „Kumm“ („Rubber“, 2010) peaosas on mõrvarlik autorehv nimega Robert.

    2 Üks vanemaid, avatud 1851.

    3 Théâtre à l’italienne – teatrihoone arhitektuuriline lahendus, mida muu hulgas iseloomustavad katus pea kohal, selge eristus lava ja publiku vahel, kindla kujuga teatrisaal ja ees seisvate eraldi loožide asendamine rõdudega.

    4 Täiesti mööda, parim tulemus on küll 268 778, aga see kuulub „Tõele ja õigusele“, „Nimed marmortahvlil“ kogus 168 743 vaatajat.

    5 „La grande vadrouille“, Gérard Oury, 1966.

    6 17,2 miljonit ja praegu prantsuse kohalike filmide edetabelis 3. kohal.

    7 Lõpuks jäi siiski 445 000, aga selle tulemusega on „Yannick“ kindlalt Quentin Dupieux’ kõige populaarsem film.

    8 Ilmselt siis intervjuu ajal veel ilmumata „Teine vaatus“ („Le deuxième acte“, Quentin Dupieux, 2024), Cannes’i tänavune avafilm.

    9 Samuti Cannes’is esilinastunud „Tuksuvad südamed“ („L’amour ouf“, Gilles Lelouche, 2024).

  • Ernst Enno – millenniumi luuletaja

    ELIN TOONA

    Luuletaja Ernst Ennot mõistsid tema eluajal vähesed.

    Võõristus

    Aasta 1905 tõi suuri kaotusi Venemaale. Parunite võim Baltimaadel oli samuti kahanemas. Eestis tekkis lootus ennast lõpuks vabastada mõlemast ebameeldivast ülemusest: venelastest ja sakslastest. Enno oli sel ajal ajakirja Linda toimetaja ning liikus Postimehe ringkonnas. Temalt oodati kaasalöömist rahvuslikul rindel, aga Enno ei sallinud poliitikat. Veel vähem sallis ta poliitikuid. Ta oli arvamusel, et nende kitsad sihid ja hetkelised otsused ei too püsivaid tulemusi. Enno vaatles rahvuslikku pilti ajaloolisest perspektiivist ning nägi vaid eestlaste traagilist omavahelist kisklemist. Tema meelest unustati asjatuid lahinguid pidades tähtsamad sihid palju suuremas sõjas: „Mistarvis varju-vara eest nii palju ohvrid anda.“

    Enno arvas, et märatsemisest mõistlikum oleks inimesi harida: „Me täidame oma kohustusi rahva vastu ainult enese iseteadvuse pärast. On kaks teed: üldise haridusliku taseme tõstmine ja iseenese sisemine harimine. Rahvas aga on ja jääb suureks mõistatuseks – ka see on juba suur töö, kui meie oma seltsivendasi täiesti tundma õpiks. Eestlase iseloom ennast palju ei muuda. Et teda uurida, võime ainult ennast tähele panna.“ Enno apoliitilisi vaateid aastal 1905 ja 1917 ei andestanud talle nooremad rahvuslased.

    Enno-vanused olid aga oma rahvuslikku vaimu näidanud juba varem: nad olid avanud esimesed finantsasutused ja eestikeelsed koolid ning rajanud esimesi Eesti üliõpilaste korporatsioone. Ernst Enno oli üks korporatsioon Vironia asutajatest.

    Teine põhjus, miks Enno luule ei leidnud noorte seas poolehoidu, oli samuti ühenduses poliitikaga. Kuna oldi võitluses saksa ja vene keele kasutamise vastu, ei oldud ka huvitatud nende rahvaste kirjandusest, kuigi suur osa sellest kuulus maailmakirjanduse alla. Ka teistes keeltes kirjutatud väärtkirjandus jõudis Eestisse sageli saksa või vene keele kaudu. Väga menukad olid Rilke (sündinud samal aastal kui Enno), Maeterlinck, Ibsen, Tolstoi jt – Enno oli leidnud nendega vendlust. Eriti meeldisid parajasti panteistlikku perioodi läbivale Ennole Maeterlincki müstiline mõttelaad ja teos „Tarkus ja saatus“ – see teema on paljude Enno luuletuste ning filosoofiliste vaadete tuum.

    Kõige rohkem aga püstitas Enno luuletajakarjäärile tõkkeid tema usklikkus. XIX ja XX sajandi vahetusel vaadati Eestis religiooni, eriti ristiusku, sama kahtlusega kui välismaa kirjandust. Parunid ja saksa soost pastorid olid jätnud halva maitse suhu. Siingi oli eksimusi ühenduses Ennoga – paljud arvasid, et ta on budist. Sellest tekkisid tema kõige saatuslikumad vastuolud kristlaste seas ja omas perekonnas. Vanemate ja sugulaste silmis oli Enno „kadunud hing“, nad püüdsid teda kõigest jõust päästa. Tema raamatud ja filosoofia olid „paganlik värk“ ja selle alla kuulus ka tema luule. Aga Enno „tee“ Jumala juurde oli palju keerulisem kui ükski tol ajal Eestis kasvanud ja haritud inimene võis jälgida või mõista.

    Tee XXI sajandisse

    Kierkegaard on kirjutanud, et absoluut ja ühiskond ei klapi kokku. Inglise kirjaniku C. S. Lewise puhul on täheldatud, et Cambridge’is kristlastest soojalt kirjutades riskis ta oma reputatsiooniga haritud kolleegide silmis. Näiliselt kristlik Enno oli niisiis väljaspool akadeemilist maailma, budistina oli ta aga ka kirikust väljas.

    Enno odüsseia Jumala juurde algas juba Valgutas, kus ta sündis. Ta nägi seal äsja teoorjusest pääsenud inimeste jõuetust ning suurt ebaõiglust mitte ainult üksikute inimeste, vaid terve eesti rahva vastu. Ta on oma tunded valanud mälestusteraamatus „Minu sõbrad“ Roesu Jüri traagilise tegelaskuju, „kokkupekstud inimesehunniku“ ümber.

    Enno luule sai alguse lihtsas looduses. Seal puhkesid ka tema lastelaulud. Ta arendas ennast ülespoole kõikvõimalikus suunas. Enno uskus Jumalasse, Kristusesse, aga oli samal ajal ka huvitatud budismist. Samuti oli ta huvitatud predestinatsioonist: ta arvas, et igale inimesele on juba enne sündi ette määratud tema saatus. Enno uskus, et hingel on „igavikud ees ja igavikud taga“ ning igal inimesel on vaid üksainus ülesanne, mida siinilmas täita.

    Luuletaja oli oma kaasaegsete silmis mõistatus 1921. aastani, mil Henrik Visnapuu päästis tema au (ja tema luule) essees „Vanad ja vastsed poeedid“. Seni oli Enno pidanud taluma kolleegide ja ühiskonna pilkeid, sh Tuglase arvustusi ja halvakspanemisi asjus, mida tema ise pidas pühaks.

    Peab mainima ka Enno elukutset. Pangaametnikuna oli ta küll otsekui puuris, kuid kirjutas just „panga puldi taga“ oma kõige ilusamad luuletused. Hiljem Haapsalus koolinõunikuna olid töötingimused nii karmid, et ta ei jõudnud üldse enam luuletada ja hakkas surmaks valmistuma. See ei olnud aga sugugi kurb: ta nägi surma kui üleminekut igatsetud uudismaale teisel pool „loori“. Ta lootis, et on oma ainsa „ülesande“ täitnud, ja tahtis koju tagasi.

    Enno „Koduigatsus“ on mitmetähenduslik luuletus. Kõigepealt igatses Enno muidugi koju Soosaarele ning lõpuks koju Jumala juurde. Enno tee Jumala juurde ei paiknenud kunagi kuskil kaugel Indias, vaid täitsa kodutanuma külje all, kodumetsas ja heinamaal: „heinalõhn magus; vaikne kumin, aostus, lindude laul“ jne. Tema koduigatsusest piisas ka teistele ja tulevikule – ajale, mil kolmandik eestlasi oli kaotanud oma maised ja vaimsed Soosaared ning asus hoopis Inglismaal, Ameerikas, Austraalias ja Siberis.

    Enno elu- ja vaimulugu ei paista tagantjärele sugugi nii kummaline kui tema eluajal. Ajaratas on teinud mitu ringi, kõik kõlab tuttavalt. Eestis on taastatud rahvuslus, järjekordne majanduskriis nõuab kirjanikelt ja kunstnikelt kohanemist. Paljude looming on uue sajandi küberkosmoses kaotanud tähtsuse. Enno luule on tänu sellele, et ta kirjutas juba eelmise sajandi algul tuleviku raamidesse, jäänud püsima. Enno teemad on olnud üldinimlikud ja mõjuvad nüüdki värskelt. Nad püsivad niikaua, kuni inimesed igatsevad.

    Enno tabas universaalset inimhinge. Tema looming on olnud paljudele tähtis nii Eestis kui ka paguluses. Ta rajas endale poliitilistes vaadetes, usus ja luules tee XXI sajandisse. See on Enno omapära.

    „Pea kalliks juhtumeid“

    Kirjandusloolane Paul Viiding arvas aastal 1938, et näeks hea meelega „Enno väga täielikku biograafiat“. Möödus 62 aastat ja tema soov täituski. (Aastal 2000 ilmus Elin Toona biograafia „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. – Toim.) Selle raamatu kirjutamisega ühenduses on sündinud palju saatuslikke juhtumusi, olin selle kirjutamises olnud justkui kõrvaline. Keegi teine, oli see siis Jumal või Enno ise, on olnud tegelik autor.

    Enno ütles oma abikaasale, minu vanaemale: „Pea kalliks juhtumeid [—]. Oska neid mõistatada. Nad on sinu tõsised abistajad, kui neid õpid tundma.“

    Oska neid mõistatada! Õpi neid tundma!

    See ei ole sugugi nii lihtne. Ometi näib, et Enno saatusemäng ei lõppenud tema surmaga. Ta elu ja surm olid vaid lülid lünklikus ketis, mitmete ettemääratud sündmuste ahelas. Ka mina olin selles ketis – võib-olla ainult selleks, et aidata tema maine vara üle läve uude sajandisse?

    Enno elulooraamatu kirjutamine algas tegelikult juba aastal 1944, kui põgenesime Eestist. Mina olin siis seitsmeaastane ega teadnud veel midagi elust, ammugi mitte saatusest. Üle terve Eestimaa hakati ühtäkki pakkima, kõik mõistlikud inimesed valmistasid ennast pikale reisule ja pakkisid vastavalt: toitu, riideid, hõbedat. Aga minu vanaema ei mõtelnud homsele. Ta ei mõelnud ka ülehomsele. Ta pakkis aastale 2000 ja mõtles uuele aastatuhandele! Tema pakitud pambud olid täis paberit, raamatuid ja albumitest rebitud pilte. Meil ei olnud toitu, meil ei olnud hõbedat (kuigi ema oli siiski pakkinud mõned lusikad). Meil ei olnud isegi nuga. Mäletan tülisid selle üle veel laagris, kus kasutasime noa asemel väikest kirvest.

    Ema ja vanaema surid Inglismaal. Raamatud, pildid ja paberid, perekonna jutud ja mälestused jäid minu kätte. Vanaema oli päästnud „kadunud Ärni“ vaimuvara, aga see oli ainult üks osa tervest. Teine osa oli igaveseks lukustatud Nõukogude poliitilise raudkardina taha.

    Ja siis esimene „juhtumus“! Eesti taastas iseseisvuse veel Eestist pagenute kolmanda põlvkonna eluajal. Ma olin veel Eestisse naasmiseks küllalt noor ja valdasin piisavalt eesti keelt, et siinsetest asjadest aru saada.

    Selgus, et kõigepealt on mul vaja Ennode ja Saulide sugupuud. Oli ju tarvis kõikidele onudele ja tädidele pildialbumis leida õiged nimed. Mul olid seal näiteks onu Borja, tädid Lolja, Miilu, Miitsa, Mausi jne. Mulle öeldi, et eraisikuid ei lubatagi arhiivi. Kui ka saaksin loa, peaksin ma täpselt teadma, mida küsida.

    Eestis tehti minust telesaade: „Udu kahel kaldal“ (Toivo-Peep Puks, 1992). Näidati, kuidas ma kodust lahkusin. Seisin meie Haapsalu maja väravas ja mulle anti võimalus rääkida oma elust ja kadunud perekonnast. Samal aastal tehti Ennost kahetunnine helifilm. Seal kasutati natuke minu materjali ja Enno monograafia kirjutamise küsimus tuli uuesti kõne alla. Lugesin pärast filmi näitamist Eesti TVs Sirbist Jaan Kruusvalli artiklit. Kruusvall kirjutas: „Ernst Ennoga pole keegi julgenud tegelda siiamaani, ei teadlased, ei esseistid.“ Põhjuseks: „[Enno] on nii kaugel-kõrgel meist. Tema uurimiseks, käsitlemiseks puudub veel ühine kokkuleppeline kujutluspilt.“

    Minul ei olnud vähimatki kujutluspilti oma vanaisa elust. Mul ei olnud isegi õiget kujutluspilti Eestist. Otsustasin oma osa Enno materjalist üle anda ühele Tartu ülikooli professorile, kes oli avaldanud huvi selle töö vastu. Tema oli parajasti Soomes. Leppisime kokku, et kohtume Helsingis minu Ameerikasse tagasisõiduõhtul, aga ma ei jõudnud kokkusaamisele: sel päeval tõusis suur torm ja laevad ei sõitnud. Kui viimaks kohale sain, oli kell juba 11 õhtul. Järgmisel hommikul sõitsin edasi USAsse. Enno materjal jäi minu kätte.

    Järgmine „juhtumus“! Olin juba tagasi Ameerikas, kui „Udu kahel kaldal“ Eesti TVs näidati.

    Vanaema sündis Kodaveres Peipsi ääres. Enno biograafia on peamiselt koostatud tema jutustustest ja mälestustest.

    Ranna külas, Kodavere ligidal, oli ühe perekonna televiisor parajasti lahti. Keegi ei vaadanud seda parasjagu, aga perenaine juhtus köögist magamistuppa minnes kuulma sõnu: „Ei ole kelleltki küsida, kellegi uksele koputada.“ Ta peatus. Hiljem kõneles ta mulle, et minu sõnad olid teda füüsiliselt rabanud ja tal olnud mulje, et see võõras inimene seal telekas räägib otse temaga. Ta võttis kohe ühendust kirjanike liiduga ja sai minu aadressi. Mõned kuud hiljem tuli mulle paks ümbrik Eestist. Tegin ümbriku lahti. Üks täitsa võõras inimene oli mulle saatnud Ennode ja ka Saulide sugupuu.

    Saatja nimi oli Maire Kõlu. Ta oli Tartus sellises ametis, et tal oli luba arhiivi kiriku- ja meetrikaraamatuid uurida.

    Ennode ja Saulide sugupuu olid käes. Aga kohe selgus, et oli vaja uuesti Eestisse sõita, algallikaid pikemalt uurida. Puudus raha.

    Saatsin taotluse Avatud Eesti Fondile aastal 1994. Sain toetuse, aga alles aastal 1995. Esimene vastus läks postis kaduma ja toetus oli niikuinii ainult Eestis kasutamiseks.

    Austraalia sõbranna soovitas paluda toetust Washingtonist Irexi fondilt (International Research and Exchanges Board). Põiklesin, kuna seal küsiti akadeemilisi tiitleid, mis minul puuduvad, aga sõbranna ei võtnud mind kuulda. Tuli Floridasse ja kui ma ikka veel ei võtnud vedu, lasi ta ise saata minu aadressile taotluse paberid.

    Ankeete täites ei teadnud, kas nutta või naerda. Lõpuks vihastasin ja kirjutasin neile pika kirja, umbes et: kui te olete valmis aitama taastada Euroopa kultuure, mis sattusid kommunismi pärast ja muudel ebatavalistel põhjustel hädaohtu, siis arvestage, et peate tegelema inimestega, kes sama ebatavalistel põhjustel ei ole võimelised rahuaegseid hariduse nõudeid täitma. Saatsin ankeedid ära 1993. aasta lõpul. Ei kuulnud neilt sõnagi ja unustasin terve selle nalja.

    Siis uus „juhtumus“! Minu boss oli jälginud minu seiklusi ja tema abikaasa palus, et ma viiksin ta 1994. aasta suvel Eestisse laulupeole. Piletid said ostetud, toad kinni pandud Hotel Palace’is, aga proua haigestus viimasel minutil ja ei saanud sõita. Ta saatis mu üksi, saatuslike sõnadega: „Ongi võib-olla parem, kui mind ei ole kaasas. Saad vabamalt liikuda ja inimestega rääkida.“ Nii juhtuski. Mind viidi Valgutasse, Kodaverre, kus kohtusin Saulidest sugulastega ja teiste inimestega, kes mind aitasid. Nii saingi kõige selgema kujutluspildi Enno elust ja Eestist, mis oleks olnud võimatu, kui hea bossi proua oleks kaasas olnud.

    Aga lugu pole veel lõppenud. Materjalist oli ikka veel puudu. Avatud Eesti Fondi raha asjad said klaaritud. Sõidupileti sain Eesti Kultuurfondilt New Yorgis, aga mul oli vaja veel 2500 dollarit oma Ameerika kulude katmiseks ajal, kui olen Eestis. Kavatsesin siiski sõita, kuigi ei teadnud, mida teha, kui peaksin kaotama oma korteri. Enne sõitu külmetasin end ära, olin voodis haige, kui telefon helises. Küsiti mind nimepidi. Olen harjunud, et kui nimi ei ole korralikult hääldatud, tahetakse mulle midagi müüa ja ma panen kohe toru ära. Seekord aga suvatsesin natuke pikemalt kuulata ja kuulsin järgmist. Irexi fond oli mind otsinud juba kaks aastat, saatnud kirju, kõik tulnud tagasi. Proua, kes minu taotlusega oli kogu aeg tegelenud, võttis enda peale mulle helistada, kuna toetuse saamise lõpupäev oli kätte jõudmas. Ta küsis, kas ikka veel vajan raha. Muidugi vajasin. Ta vabandas, et ei saa tervet taotlust rahuldada. Nad saadavad ainult 2500 dollarit. Täpselt, mis tarvis!

    Järgmised toetused tulid juba kiiremini Eesti Kultuurkapitalilt ja Eesti kultuurifondidelt USAs. Enno ütles ise: „Tähendab ainult võit!“

    Vanaema pärandatud Haapsalu kodu ja selle „kauged rannad“ on nüüd osa Haapsalu kuurordist ja võõraste käes. Seda ei saa enam tagasi, aga usun, et vanaisa on mulle pärandanud oma vaimse kodu, kuhu temagi lahkus. Ja oma luuletused.

    Kõik muu on –

    keset ilma, kesk laia, võõrast rada
    ta juhiks armastus,
    keset ilma, kesk laia, võõrast rada
    teed tunneb kojuigatsus.

    Ernst Enno üldinimlik looming on olnud tähtis paljudele Eestis ja ka paguluses. 8. juunil täitus Enno sünnist 149 aastat.
Sirp