„Kallim. Riigiga kahasse on ikka kallim,“ teaks kosta iga tänapäevane Sauna-Madis. 2017. aastal, kui Eesti Kunstnike Liidu (EKL) Andresed toonase kultuuri­ministri Indrek Saarega käed lõid ja notari juures allkirjastasid Sihtasutuse Kunstihoone asutamislepingu, oli neil igati õigus ja põhjus loota, et kahasse tuleb odavam. Riik pole ju mingi kaval ja riuklik naabrimees. Sihtasutuse ees­märgiks seati põhikirjas „kaasaegse kunsti edendamine Eestis“ ja „professionaalne näitusetegevus“.

On ütlematagi selge, et viimane pole võimalik aasta läbi õues. Selle kinnituseks (lisaks sihtasutuse nimetusele), et küsimus oli ja on endiselt ennekõike Tallinna Vabaduse väljaku äärse Kunstihoone eluohtlikus seisukorras, viskas EKL sihtasutuse katlasse oma maja isikliku kasutusõiguse terveks poolsajandiks. Valitsus omalt pool pani sinna aga ainult näpuotsaga raha tegevustoetuseks ning helgeid lubadusi, kusjuures viimaseski osas endale tagaukse lahti jättes. Nimelt tõotas valitsus asutamislepingus tagada „tegevus­toetuse riigieelarve võimalustest lähtuvalt“. Võimalused on siinkohal valitsuskoalitsioonide tujude sünonüüm. Karikakramäng: raha on, raha ei ole.

Ent alguses kõik enam-vähem sujus ja seda 2023. aastani, kui riigi rahanduslik kitsikus oli küll juba käes, kuid valimiste lähenemine tegi võimu eelarves heldeks: esimene osa remondirahast laekus sihtasutuse kontole ja kulus kiiresti esmasteks päästetöödeks, et maja maa alla ei vajuks. Peaaegu nii, nagu on kirjas sihtasutuse arengukavas aastateks 2022–2026. Täpsemalt on sihtasutuse nõukogu (sinna kuuluvad EKLi esindajate kõrval vastutavad riigiametnikud kultuuri- ja rahandusministeeriumist) kinnitatud dokumendis ehitustegevus planeeritud aastateks 2022–2024. Toona, enne suuremat sõda, ei osatud inflatsioonihüpet ette näha ja loodeti hakkama saada kuue miljoniga stabiilse väärtusega rahas.

Siis aga pöördus kõik tagurpidi. Kõigepealt võttis valitsus Kunsti­hoonelt sellele juba määratud osa ehitusrahast, et lappida sellega puudujääki rahvusraamatukogu remondi eelarves. Lubati (nagu oktoobris ennustasin, kõva katteta¹), et kevadeks saab selle raha tagasi. Tõenäoliselt lootis kultuuri­minister, et kultuurkapitali seaduse muutmise järel õnnestub see hiidehitistega võrreldes suhteliselt väike ettevõtmine kulka finantseerimisele sokutada. Kuid riigikogu kultuurikomisjon, mis on viimastel aastatel suutnud kultuuritaristu investeeringute korraldusse arulagedat segadust hulgi külvata, otsustas seegi kord teisiti. Kahtlemata on uusi, samuti rohkem kui kaua oodatud telestuudioid hädasti vaja, aga piiratud ressursi jagamisel kipub suurem alati oma osa enne saama ja väiksemale jäävad tühjad pihud. Seda eriti juhul, kui üheks võistlejaks on meediaorganisatsioon, mille pakutavat keskmisest suurema kekutamiskalduvusega poliitikkond alati kunstisaali vernissaažist enam hindab.

Nii see kevad õues õitseb ja Kunsti­hoone remondiks raha ei ole. Arvestades, milline on valitsuskoalitsiooni üldine hoiak raha ja eelarve suhtes, ega teda ei tule ka, mis sest, et iga viivitatud aasta suurendab otsest ehituskulu, aga ka kaudset kulu, mille hulgas on nii sihtasutuse realiseerimata plaanid, tühi töö ja asjaosaliste vaimne tervis, samuti jõupingutus, mis tuleb aastate pärast teha pealinna poolsurnud peaväljakul käimisest võõrdunud inimeste liikumistrajektoori kunstihoone juurde tagasi painutamiseks.

Kunstihoone hetkeseisust on andnud läinud nädala Eesti Päevaleht ammendava ülevaate², mille detaile siinkohal kordama ei hakka. Erandina loo pealkirjas mainitud aken, mis, nagu ühiskonnas majanduslikult vähem taiplikel ja edutumatel kombeks, kukkus maja küljest ära valel ajal ja maja valel küljel. Efektne ja raha genereeriv oleks olnud, kui aken oleks taibanud maja küljest lahkuda Vabaduse väljaku pool –mina, nurjatu, oleksin teda kõhklematult peitli või haamriga aidanud, kui aga ligi pääsenuks – ning mõnel tähtsal puhul, kui riigivõim platsil tseremoonitseb, näiteks äsja Euroopa päeval.

Viimast ei maini ma juhuslikult, sest raske oli mitte märgata tahtlust või riigipropagandistide soovitust üha enam juurduvas tavas paigutada pidusündmuse pealava nii, et rahvas oleks iluga silmitsi ja seljaga probleemi poole. Ja rahvajuhid ka. Ilu kehastus on ennekõike Harjumäe bastioni servale püstitatud suur rist, mille poole peavad olema vankumata truuduses püsivalt pööratud rahva ja tema juhtide palged. Ei ole parimatelgi silmi selja taga, aga ei ole ka kõrvu, et kuulda, kuidas too rist kunstihoonele mõnitavalt päevast päeva jaurab vana laulu rikkast ja vaesest, pahvib sigarit, kannab seemisnahast kingi ja punab näost kui kirsimari. Mina olen kunst, sina sitaratas. Mis lauljal muret, kui iga risti küljest kukkunud klaas või kustunud pirn asendatakse päevapealt, väiksematest korralistest iluteenustest rääkimata. Seal nurgas raha ei loeta.

Mis edasi? „Ta ei paku ju ühtki lahendust,“ nagu tavatseb peaminister mu arvamusi ilma juttu lugemata hukka mõista. Pakun ikka, võib-olla lahenduseni viivate soovituste kujul. Valitsuselt saab nõuda ainult üht: täitke endale võetud kohustusi, siin ei ole mingit mänguruumi. EKLi oma on palju suurem. Tuleb vaid unustada laulusalm, et head lapsed kasvavad vitsata. Hea, tõrgeteta ja tulemuslikult töötava poliitiku saab ainult vitsaga. Eskaleerides, vinti peale keerates.

Alustuseks teha ettepanek siht­asutus praegusel kujul likvideerida (soojenduseks sellega ähvardada), sest üks asutajatest ei ole endale võetud kohustusi täitnud. Seda saab teha poolte kokkuleppel, kuid oleks päris koomiline lugu, kui oma ülesannetes läbi kukkunud riik keelduks ja ütleks, et pole midagi, ka tühja paagiga sõites võib kaugele jõuda.

Sihtasutuse formaalne lõpetamine oleks vajalik ka seetõttu, et kui eemalt vaadates pururikas Tallinna raad aastal 2017 ei olnud maja ja kunstielu olukorra parandamisest huvitatud, sest korruptsioon oli toona pikk, kunst aga lühike kõrs, siis nüüd on olud ja inimesed Kunstihoonest üle väljaku võimumajas vahetunud. Niisama sihtasutusse juurde tulla ei saa, seega on vaja uut juriidilist keha, kus linn oleks võrdne osaline. Sest lõpuks: kelle väljak, kas linna või riigi oma?

Paralleelliinina ei tohiks hetkekski rahu anda Eesti rikaste esimesele pooltuhandele, kel igaühel vara rohkem kui Kunstihoone päästmiseks vaja. Mida neile pakkuda? Lihtne ja umbkaudne rehkendus näitab, et kui EKLi iga liige annaks metseenile või nende grupile tasuta ära ühe oma enda arvates parema ja ajaülese teose, mille loomiseks tööaega ja materjali on kulunud keskmiselt näiteks viie tuhande euro eest, sh maksud, saaks kohe kätte viis miljonit. Lisaks võib moodustuva helduskogu liikmetele pakkuda ka nende nimede tähtajalist tulikirjas kuvamist Kunstihoone seinal või katusel nii, et paistaks korraga Õismäe tornmajadesse ja Hiina kosmosejaama. Üks kontserdimaja kannab alatasa vahetuvaid firmanimesid, küllap suudaks ka kunstisõbrad maja elu nimel sama asja valuta alla neelata. Vanade meistrite teoste oksjonihindade arengukursi järgi võib arvata, et isegi kui poole sajandiga sellise kunstikogu väärtus ainult viiekordistuks, oleks investeering ikka hoopis tulusam kui raha paigutamine pensionifondi või kinnisvarasse.

Seega, kui praegune tee on tupikusse viinud, siis ei aita seal kannatlikult ja viisakalt ootamine, et äkki ükskord algab aega. Ei alga, aga aasta 2017 nullpunktist uuesti ja teisiti alustades võib eesmärgile jõuda küll.

1 Põud ja miljardisadu. – Sirp 20. X 2023.

2 Aken kukkus sisehoovi, fassaad pudeneb tänavale … – EPL 10. V 2024.