Hulle on igal pool
Õnneks mainib Ilmar Raag artikli kommentaarides, et kaasaegne uusvasakpoolsus on pigem seotud lääne mõtlejate, näiteks Noam Chomsky ja Jean-Paul Sartre’i, kui Stalini ja Beriaga. Tõepoolest, Karl Marxi olid lugenud kõik neli, aga ka Nietzsche austajate hulka kuulusid ühtviisi nii Adolf Hitler kui William Butler Yeats. Selline assotsiatsiooni-süülisus tõendab vaid, et hullumeelseid leidub nii vasak- kui parempoolsete seas. uurimisobjekt ise jääb ideoloogilise polariseerimise taustal täiesti tagaplaanile. Mida täpselt „nõukanostalgia” all mõistetakse, jääb selgusetuks, kindel on vaid, et see hõlmab ühtviisi rahvusringhäälingu uut telesarja, populaarseid stiilipidusid ja KirdeEesti tudengite õhkamisi stiilis „ranše bõlo lutše”. Nagu Potter Stewart kunagi pornograafia kohta ütles: „Tunnen ära kui seda näen”.
Niisiis, mis on üleüldse nostalgia? Termin on pärit saksa arsti Johannes Hoferi 1688. aasta väitekirjast, kus ta kirjeldab nostalgiat kui haigust, mille puhul on ühinenud kohanemisvõimetus olevikuga ja fanaatiline minevikuigatsus. 3 Kuigi meditsiinilist tähendust pole nostalgial juba enam ammu, tõdevad ka sotsioloogid praegu, et „nostalgia hõlmab alati hirmu, rahulolematust või ängi oleviku suhtes, kuigi inimene ei pruugi seda otseselt teadvustada”.4 Näiteks võib XIX sajandi Suurbritannias käsitööd ja traditsioonilist arhitektuuri viljelnud Arts and Craftsi liikumise näol tajuda hirmu tööstusrevolutsiooniga kaasnevate muutuste ees, ka 1990ndate alguse Ostalgia endises Saksa DVs on seletatav suuresti taasühendamisega kaasnenud kasvuraskustega. See, et oleviku ängid on olulisemad kui mineviku taganutmine väljendub sageli selles, et minevik, mida taga igatsetakse, on silmanähtavalt fiktiivne, peaaegu utoopiline. Meilgi populaarsust kogunud filmis „Hüvasti, Lenin!” nendib peategelane, kes raudse eesriide langemist oma südamehaige ema eest paaniliselt varjab, et tema väljamõeldud Ida-Saksamaa, kus sotsialism tähendab üksteisest hoolimist ja riiki juhib esimene sakslasest kosmonaut, meenutab pigem muinasjuttu kui tõelist SDVd.
Teiseks pole võimalik lahutada nostalgiat tarbekultuurist. Rahvalik ajalugu või kollektiivne mälu sööbib inimeste mällu füüsiliste objektide abil, „reliikviad on ainus mälestus, mis on füüsiliselt meie meeltele kättesaadavad”.5 Seda, kui tugevaid tundeid võivad esemed esile kutsuda, teab igaüks, kes on kunagi keskkooli lõpupildilt oma esimest armastust otsinud, diskussioonides ajaloo üle jääb see seos käegakatsutavate tarbeesemetega aga sageli tagaplaanile. Asjata. Seotus füüsiliste esemetega, mida on võimalik osta ja müüa ning millel on bränd ja turuväärtus, tähendab, et nostalgiakultuuri pole võimalik lahutada turumajandusest koos kõigi seal toimivate jõuvahekordade ja majanduslike huvidega. Reklaamitööstus võimendab tagasihoidliku heldimuse, mis tekib mummulisest tassist teed juues või 80ndate muusikat kuulates, üle igasuguse taluvuspiiri, olgu siis tegu Elioni tootereklaami või sotsrealistliku külarestoraniga. Mõlema näite puhul on põhiliseks mootoriks aga kommunismiihaluse asemel hoopis selle vastand – korporatiivne turumajandus oma puhtaimal kujul.6 Tootefetišism Eesti nõukanostalgias on muidugi ülevoolav. Kui kusagil eksisteeriks nõukogude memorabiile müüv kaubanduskett (küll ta ükskord tuleb), siis võiks „ENSV” täies mahus kuulutada pikaks reklaamklipiks. Vaatasin Internetist esimest ettejuhtuvat osa ning juba enne algustiitreid oli mulle demonstreeritud nõukogudeaegset hokikeppi, tursamaksakonservi ja hautamispotti. Edasi läks ainult hullemaks. Emotsioonidega ülekuhjamine on alati edukas turundusstrateegia olnud – ega asjata ole ajaloo suurimat kassatulu teeninud filmid pisarakiskujad („Titanic”) või eepilised märulid („Sõrmuste Isand”). Ka „EN SV” puhul osutus see strateegia edukaks: vähemalt esimesed kolm nädalat troonis telesari vaadatavuse tipus. Pangem tähele, et ka tarbekultuuris pole enamik kohalikele mõeldud nostalgiatooteid mitte kaminasimsi kaunistamiseks mõeldud vidinad (à la mingid ordenid, Lenini büstid vms), vaid sõna otseses mõttes tarbeesemed: jäätis Eskimo, A Le Coqi kali, Balti jaama tšeburekid. Nostalgiatööstus rõhub just meelelisele elamusele, millele lisandub, kui uskuda radikaalsemaid poststrukturaliste, rahulolu vihatud võõrvõimu sümboli füüsilise äratarvitamise pärast.7
Kolmandaks on nostalgia produktiivne. Kanooniliste kunstiteoste tõlgendamine või parodeerimine on suvalises loomevaldkonnas igapäevane nähtus, ning mitte ainult postmodernsel ajastul. Nimetagem näiteks meie oma Andrus Kivirähka „Meest, kes teadis ussisõnu”, mille inspiratsiooniks oli Jüri Parijõe samanimeline muinasjutt. Kuigi paroodiate täielikuks mõistmiseks on tarvis tunda originaali vähemalt põgusalt, on uute teoste tähendusväljade kese siiski tugevalt olevikus. Sama kehtib ka nostalgilise tarbekultuuri puhul. Võtame näiteks Eesti disainiauhinna võitnud Võru ’82 tossud, mis, olles selgelt nostalgiamaigulised, kannavad endas väga XXI sajandisse kuuluvat sõnumit: „eesmärgiks on taastada sidemed kohaliku jalatsitööstuse ning disainisfääri vahel ning luua kaubamärk, mis täidaks tühimiku Eestis masstoodetud moe- ja vabajalatsi turul”.8 Retromoe seostamine keskkonnateadlikkuse, fair trade’i, kohalikkuse ja anti-kapitalismiga üleüldse pole popkultuuris muidugi midagi uut, kogu hipster-kultuur oma ühekäiguliste jalgrataste, sarvraamitud prillide, johnlennonlike vuntside ja biitkirjanduse ülistamisega sellel ainult põhinebki. Ent tähelepanu, hipster’ite mõistmisel on (rohkelt parodeeritud) võtmesõnaks „iroonilisus” ehk teisisõnu, Lennoni vuntside kandja ei pruugi tegelikkuses üldse biitlite fänn olla. Ka Võru tossude sõnum toimib siiski eeskätt XXI sajandi turumajanduse kontekstis.
ENsv ja oleviku ängid
Üks küsimus on siiani vastuseta. Kui nostalgia tõelised juured peituvad „oleviku ängistuses”, siis mis äng on meid seekord tabanud? Ilmselt pole juhuslik, et praegune nostalgiapuhang ühtib ajaliselt sügava majanduskriisi ja mõtteloidusega. Vähemalt Euroopa parlamendi valimistest saadik on räägitud (olgu rääkijaks Indrek Tarand, Tiit Ojasoo või Marju Lauristin), et praegused võimurid on stagneerunud, vaja oleks muutust, aga täpselt missugust muutust, seda öelda ei osata. Selgeid eesmärke (nagu Euroopa Liitu ja NATOsse saamine) enam ei ole ning pole kindel, kas meie rahvuslik neoliberalism järgmise aastakümnegi üle elab. Võimalik, et just sellepärast paelub ligi kahtsadat tuhandet eestlast igal nädalal väikese eelarvega teleseriaal, kus lääne vidinate saamine on hea, järjekorras seismine on halb, riigiametnikud on lollid ja naabrimees on nobeda ärivaistuga kavalpea. Jutumärkideta ENSVga on „ENSV-l” vähe pistmist, küll aga pakub see muinasjutt väljapääsu komplitseeritud reaalsusest, kus ebakindlust ja halltoone on märgatavalt rohkem. Seetõttu teebki mind murelikuks, kui kiiresti kipuvad mõned arvamusliidrid nostalgiameelseid inimesi hälbinuteks või masohhistideks lahterdama. See, et sümptomist tehakse haigus, on vaid üks valupunkt, olulisemgi on see, et sellise häbimärgitamisega kantakse probleemi kese ühiskonnalt üksikisikule. Selmet uurida, millist mõtteviisi tuleks muuta siin ja praegu või vähemalt nautida retrokultuuri kogu selle mitmekesisuses ja nüansirohkuses, püstitatakse kulunud vastandusi, sildistatakse ja räägitakse lööklausetega. Probleemid sellest ei lahene ja maailmapilt jääb ka vaesemaks, täpselt nagu vanadel headel aegadel.
1 Kristjan Jõevere, Nostalgia kõikvõimalike alanduste järele. – Eesti Päevaleht 31. VIII 2010, vt ka Anto Raukas, Tänan väga, kolhoos läks laiali. Kes-Kus, VII 2010.
2 Heiki Suu
rkask, Nõukanostalgia toob tagasi ka vanad vaenlasekujundid. – Eesti Päevaleht 5. X 2010.
3 Shirley Teresa Wajda, Nostalgia. Material Culture in America: Understanding Everyday Life. ABC Clio, Oxford 2008, lk 327.
4 Fred Davis, Nostalgia, Identity and the Current Nostalgia Wave. – Journal of Popular Culture nr 11(2), lk 420.
5 David Lowenthal, The Past is a Foreign Country. Cambridge UP, Cambridge 1985, lk 245.
6 Nostalgiatööstusest annab hea ülevaate näiteks Gerald W. Creed artiklis „Strange Bedfellows” (Postcommunist Nostalgia. Toim M. Todorova ja Zsuzsa Gille. Berghahn Books, New York 2010, lk 29–46.
7 Vt nt Anne Norton, Bloodrites of the Post-Structuralists. Routledge, New York 2002.
8 Eesti Disaini Auhind Bruno, „Võru ’82 ja Tartu tossude tagasitulek”, 6. IX 2010, http://www.edl.ee/ konkursid#4/174.