Pealinna kultuurileht ei pruukinud sellest muidugi kohe aru saada. Näiteks 14. – 17. aprillini Emajõe Ateenas toimunud muinsuskaitsepäevad leidsid küll järgmises Sirbis ja Vasaras äramärkimist, aga alles 7. leheküljel fotoga Inglisilla alt mäkke rühkivast hõredast kolonnist loosungiga „Jaa Eesti rahvarindele”. Olgem ükskordki ausad ja tunnistagem: see loosung ei sobinud kopika eestki kokku muinsuskaitsepäevade meeleolu ja tonaalsusega. Aga sellest oli pealinnas pesitseval lehetoimetajal raske aru saada. „Uuelaadsed perestroikalikud olid EMS-i korraldatud muinsuskaitsepäevadki,” jagab Peeter Olavi nime taha peituv kirjutaja näpuotsaga ka tunnustust. Nädal enne Valgu kuulsat artiklit refereeris Sirbi ja Vasara anonüüme autor 12. leheküljel Eesti sõltumatut noortefoorumit, aga paraku nii kohmakalt ja laialivalguvalt, et vaevalt võiks sellest ajalookirjutajatel olla kunagi abi. Küll aga kajastati põhjalikult 1. – 2. aprillil toimunud loomeliitude juhatuse ühispleenumit, mis oligi ajalehe vastutusrikas ülesanne.
Kalle Muuli tsiteerib pikalt Heinz Valgu ajaloolist artiklit, kuid jätab edastamata kirjutise lõpu: „Antagu meile lõppude lõpuks võimalus vabaks tegutsemiseks, antagu meile võimalus olla suveräänne sotsialistlik riik ja me võime näidata kogu maailmale, mida üks väikerahvas suudab. Seni aga laulame edasi!”
Meie rahvuslikud liidrid olid hakkajad mehed ja varmad olukorra kirjeldamisel vahvaid väljendeid välja mõtlema. Trivimi Velliste kirjutis „Päikesepaisteline revolutsioon” oli ilmunud kultuurilehes nädal varem ja tutvustas EMSi volikogu IV istungit, kus võeti vastu deklaratsioon rahvusvärvidest. „Deklaratsioonis nenditakse, et rahvuslik haritlaskond ja seejärel kogu rahvas võttis sinimustvalged värvid kasutusele demokraatlikul viisil. Seevastu põlu alla seati need ebademokraatlikult, jõhkra stalinliku rahvuspoliitika kaudu. Stagnatsiooniaja inertsi tõttu võib kohata endiselt eitavat suhtumist rahvusvärvide kasutamisse. Kõike seda saab käsitleda vaid eesti rahvuskultuuri olulise osise ebaseadusliku represseerimisena, luhtunud katsena kustutada osa meie ajaloolisest mälust.” Meeldetuletuseks: vaid kaks kuud varem oli Draakoni galeriis avatud René Kari isikunäitus, kus tema maal „Sinine, must ja valge” jõudis üleval olla vähem kui ööpäeva …
Jah, aeg oli selline. Räägiti pluralismist, avalikustamisest, suveräänsusest (mis tollal tähendas iseseisvuse pehmemat varianti), isegi perestroikale noa selga löömisest. 16. juunil ilmus Rahvarinde Teataja esimene number, aga Nõukogude korra eriti ohtlikud retsidivistid Mart Niklus ja Enn Tarto istusid Venemaa vangilaagrites ja kandsid kümne aasta pikkust vabadusekaotust ühes asumisele saatmisega viieks aastaks. Tõsi, jää oli hakanud sulama ja kodulinna jõudsid meie vabadusvõitlejad juba sama aasta 13. juulil ja 17. oktoobril.
Mis aga puudutab Kesknädala ja Pealinna kauget eelkäijat Rahvarinde Teatajat, siis selle eest hoiatas Edasi tollane peatoimetaja Mart Kadastik Sirbi ja Vasara lugejaid juba enne propagandalehe sündi: „Veidi segased on minu tunded Rahvarinde häälekandja asjas. Infobülletääni otstarvet ma mõistan. Kuid mida hakkab trükkima RR-i erileht erinevat sellest, mida on juba praegu leida muus eesti ajakirjanduses? Kui RR saavutab oma eesmärgi – mõjutada valitavaid organeid, siis järelikult mõjutab ta ka nende organite häälekandjaid. /—/ Juba kujutlen, kuidas RR-i bürool (vabandust, volikogus!) võetakse päevakorda küsimus „Rahvarinde häälekandja töö puudujääkidest töötajate poliitilisel kasvatamisel.”” („Rindelemineku aeg”, 6. V).
25. märtsil 1988 esitas Jaan Kaplinski Edasi veergudel artiklis „Et tuli ei tuleks” esimesena remigratsiooni idee, mis tundus omas ajas uskumatuna. Kirjaniku arvates tuleks suurendada eestlaste osa Eesti rahvastikus 75 protsendini, stimuleerida remigratsiooni ja eestlaste loomulikku juurdekasvu ning luua garantiid eesti keele ja kultuuri säilimiseks. Remigratsiooni protsess oleks võimalik koostöös Pihkva- ja Novgorodimaaga, kusjuures Eesti võtaks endale ka majanduslikke kohustusi. Kaplinskist võttis ilmselt tuld tollal 27aastane Rein Raud, kes kirjutas 20. mail Sirbis ja Vasaras: „Muidugi peaksid soodsad remigratsiooni tingimused koputama iga Eestis elava muulase südametunnistusele: kellele on Eestimaa jõudnud armsaks saada, see ärgu võtku eestlasi kui Eestimaa tülikat kõrvalnähtust, õppigu ära ka eesti keel ja meel, et olla tõepoolest oma. Eesti keele oskust tuleb aga siin elavatelt muulastelt igal juhul nõuda, ükskõik, kas kolimistoetus kehtestatakse või mitte. Sest just muulaste vähene keeleoskus, huvipuudus Eestimaa probleemide suhtes (kas või Kirde-Eestis) on tekitanud olukorra, kus Eesti NSV elanikkond jaguneb „omadeks” ja „võõrasteks”. Kui aga kõige agressiivsemad „võõrad” kellegi poolt „omadeks” kuulutatakse, peame võõrastena end nähtavasti tundma meie, omal maal, kust me ei saa kuskile minna.”
Veerandsajanditagune kultuurilehe ülevaade ei oleks kindlasti täiuslik, kui me ei annaks lõpetuseks sõna Ugala teatri tollasele kunstilisele juhile Jaak Allikule: „Mulle tundub, et Eestimaal on see aeg nüüd selgelt otsa lõppemas ja nimepidi tuleb hakata nimetama inimesi mitte nende minevikuvigade, vaid tänase päeva tegude eest. Ja just siin peitubki kriitilise hoiaku põhjus, sest mitmedki meil viimasel ajal astutud sammud on sellised, millega ei saa kaasa minna, mis tekitavad protesti ja näitavad meil toimuvat kummalises valguses. /—/ Lausa jahmatuse kutsus minus Tallinna linna RSN täitevkomitee otsus. Nimelt teatas Õhtulehes aselinnapea Svetlana Tšulkova, et Tallinna joomarluse vastu võitlemise komisjon nõustus ettepanekuga jagada puskariajamise eest määratud rahatrahv riigi ja isiku vahel, tänu kellele see seaduserikkumine avastatakse. Nii et riiklik tasu oma naabri ülesandjale uutmisajal Eestis! Ja ma mõtlesin, kuidas saab nõukogude võimu eesotsas olla inimene, kellel ei jätku sotsiaalpsühholoogilisi teadmisi niisuguse otsuse sügavamaid ja kaugemaid tagajärgi ette näha, kellel pole eetilist kogemust, et reflektoorselt võpatada ainuüksi seesuguse ettepaneku saamisel, rääkimata selle vastuvõtmisest.” („Ootuste aeg”, 15. IV).