Kuidas need talgulised filmitegemisega haakusid?

Kes soovisid osaleda režissööri või mingis teises rollis, võtsid esialgu ühendust internetis aadressil www.filmitalgud.ee, kus nad kinnitasid, et on valmis seda tööd tegema. Nad saatsid oma näidised, mille järgi siis valitigi.

Millal idee alguse sai, protsess käivitus? Millal hakkasite talgulisi koguma ja stsenaariumi kirjutama?

Kuulutasime 2010. aasta 28. XII välja, et teeme järgmisel aastal „Eesti film 100” üritusega seonduvalt tõelise massifilmi. Talgulisi hakkasime korjama interneti abil jaanuaris, et kirjutada nendega stsenaarium, koos kõik korraga. Professionaalsed filmistsenaristid olid meil Peep Pedmanson, Aina Järvine ja Margit Keerdo. Nad toimetasid kogu aeg teksti, mida rahvas välja pakkus.

Suhtlus käis internetis?

Sõitsime veebruaris-märtsis-aprillis terve Eesti 15 maakonda läbi, tegime igas kohas väikese koolituse ehk teema arenduse, mida võiks nimetada kohapeal kirjutamiseks.

Kuidas siis lõpuks stsenaariumi kokku saite ja kes oli see ülempakendaja või peastsenarist või juhtstsenarist?

Juhti meil ei olnud. Talguprotsess oli korraldatud professionaalse meeskonnaliikme poolt. Meil oli kolm stsenaristi-juhendajat, sest teksti mahtu oli nii palju, et üks inimene oleks lihtsalt lolliks läinud. Aga kolm stsenaristi jagasid omavahel kogu aeg lugusid ja toimetasid neid nii, et tekstilaamast tuleks üks tervik. Inimesed pakkusid ideid, aga meie otsustasime, et ei võta üht kindlat ideed, vaid paigutame ideed kokku. Käis küll omaette kapustnik, aga seda üldiselt.

Võtted algasid siis, kui stsenaarium oli enam-vähem valmis?

Ja-jah, ikka. Aga talgufilmi üks eripära on see, et stsenaarium on kogu aeg n-ö kaasa elanud. Nii pole olnud, et stsenaarium on täiesti valmis ja täiesti lukus ja alles siis minnakse võttesse. Stsenaariumi kirjutati enne võttesse minekut, oleme stsenaariumi käigult täiendanud ja täpsustanud. Ja seda kas või helimontaažis.

Millal kaamerad käima muljuti, mis kohad kõik läbi käidi ja kaua võtteprotsess vältas?

Põhimõtteliselt oli stsenaarium meil selge mai lõpuks. Juuni keskel võis struktuuri järgi arvata, millistes maakondades me mida filmime. Selle filmitalgu üks konkreetne eesmärk oli, et haarame võtetesse kõik maakonnad. See oli omaette administratiivne rollijaotus, otsustasime, et meil tuleb viisteist võttepäeva viieteistkümnes maakonnas.

Nii et päris kiiresti tehtud pikk film. Kas sellel filmil on ka mingi süžee, läbivad peategelased, jooksev lugu?

On! Kõik algab ikkagi stsenaariumist ja seda kirjutades otsustasime aluseks võtta nn kaheksa rulli stsenaariumi tüübi: kolm vaatust, kaheksa rulli, käivitavad momendid ja lahendused. Raiusime selle stsenaariumi struktuuri talgulistele pähe, nii et kõik mõtleksid samast struktuurist lähtuvalt. Selles mõttes olime ameerikaliku stsenaariumi küüsis.

Nii et entusiastlikud ja oma mõtetega talgulised pidid ikkagi teie mudelisse sulanduma?

Aga kõik, millest seal filmis juttu, on ikkagi talguliste peast tulnud: tegelased, karakterid, käitumine, jupiti stseenid ideede katkenditest kokku miksitud. Seetõttu pole see linalugu ka täiesti realistlik. Meil on ikkagi haldjad ja Viljandi paadimees.

Kui mängus on viisteist maakonda, siis peab tegu olema road movie’ga.

Jah, seda on ta kindlasti.

Tegelasi ja sündmusi on kah väga palju?

No tegelasi on rohkem kui tavaliselt. Kangelasi pole üks, vaid ikka mitu, aga mitte nii palju, et neid ei hoomaks. Ja igasse maakonda jätkus ikka üks sündmus. Vajaka ehk jäigi sellest, et ei anta piisavalt aega, et jõuda ühest sündmusest teiseni.

Ja kindlasti peaks ka nalja saama.

Nalja proovisime ikka loomulikul teel sisse istutada, punnitama ei hakanud.

Pealkiri on „Täitsa lõpp”, mis peaks olema maailma esimene talgufilm.

Seda ta on!

Varem pole nii demokraatlikult mängufilmi tehtud.

Algusest peale oli kogu protsess täiesti lahti mängitud. Igaühel, kes soovis, oli võimalik filmitegemisega liituda: kaasa mõelda, kirjutada, tulla näitlejaks, massistseeni või niisama võtteplatsile aitama ja vaatama.

Kuidas oli operaatorite ja helimeestega?

Alguses oli meil 160 operaatorikandidaati, mis on ühe filmi jaoks natuke palju. Lõpuks pääses neid võtma 12–15. Iga võttepäev oli peaaegu ise operaatoriga. Aga iga n-ö osakonna, operaatori või helimehe või kunstniku või grimmi või režii vaatas üle oma ala professionaal. Talgulise, kes pole varem nii mastaapse filmiga kokku puutunud, selja taga pidi olema silm ja tugi.

Ideest esilinastuseni läks kümme ja pool kuud. Mulle ei meenu, et Eestis oleks varem nii kiiresti üks täispikk mängufilm valmis tehtud. Palju oli peaprodutsendi kui idee andja tulehargiga taganttorkimist?

Talgulisele oli see päris pikk aeg. Kümme kuud võisid nad veel kuidagi kaasa elada. Ma ei kujuta ette talgufilmi, mida tehakse mitu-mitu aastat. Talgulisel kaob siis huvi, tal on muid tegemisi. Tempo tuli pidevalt üleval hoida.

Suur tegijate hulk peaks lubama, et filmi hakatakse palju vaatama. Esilinastusel on suurushulluse maitset: film tuleb korraga välja Eestis 111 ekraanil. Raske uskuda, et meil üldse nii palju korralikke ekraane ongi.

On küll! 1990. aastate alguses oli Eestis umbes 600 kinoekraani või filminäitamise kohta. Kui võtta nüüd rahvamajad, seltsimajad, koolimajad, kõik majad kokku, saab tänu tehnika arengule seal filmi näidata. Tahame oma filmiga ellu äratada need saalid, kus varem oli kino. Kui panna üles kolm korda neli meetrit ekraan, kasutada korralikku projektsiooni- ja helitehnikat ning korjata taskukohane piletiraha, on kino jälle elus!

Ja sa kinnitad, et täna õhtul on Eestis 111 ekraani kaetud maailma esimese talgufilmiga „Täitsa lõpp”.

Jah.

Selle kohta võib öelda: täitsa lõpp! Räägime natuke rahast ka. Palju see film raha neelas ja kuidas rahastajad kaasa tulid?

Filmi eelarve on umbes 140 000 eurot, mida on tegelikult ülivähe, kui pidada silmas, et filmi tegemise ajal pidime tegijaid ka õpetama, omamoodi koolitama. Ei saa öelda, et ideega tuldi kaasa ainult lennult. Reegel oli selline, et professionaalid saavad üsna minimaalset tasu. Proffe sai takka piitsutatud, kuid vähe tasustatud, aga nad said talguemotsiooni. Talgulised tulid vabatahtlikult ja tasuta ning õppisid nii mõndagi.

Sa oled aastaid Kinobussiga mööda Eestit ringi sõitnud, õpitubasid korraldanud, pooleldi põlve otsas huvilistega pisikesi filmitükke teinud. Nüüd tuli suurem tükk.

Kümne aasta jooksul on Kinobussi n-ö käe alt läbi käinud kümme tuhat inimest, kes on midagi õppinud. Hakkasime mõtlema, et väikeste tükikeste tegemine ei motiveeri enam ei õppijaid ega koolitajaid. Tuli midagi huvitavamat ja suuremat ette võtta.

Ma loodan, et pärast esilinastust tulevad välja ka nn talgufilmikriitikud, kes „Täitsa lõppu” innukalt hekseldama hakkavad ja oma kirjutistega päeva- ja nädalalehtede künnise ületavad. Aga eks siiski ole omakorda vaja juhtoinaid.

Olen täiesti nõus, sest minu arvates vajab meie filmikriitika ka natuke talguformaati. Minu arvates on meie filmikriitika natuke liiga suletud konnatiik.

Eks see ole juba minu mure ja raha selle jaoks pole vaja üldse raisata. Kui palju oli kokku neid inimesi, kes osalesid talgufilmi protsessis selle igas faasis?

Filmitalgute internetikeskkonda jättis oma jälje umbes sada tuhat külastajat kui jälgijat ehk IP aadressi, millelt võis asja vastu huvi tunda mitu silmapaari. Registreerunud kasutajaid oli vi
ie tuhande ringis. Nende kohta võib juba öelda, et nad esitasid oma arvamusi ja ideid. Aga neid, kes ühel või teisel konkreetsel moel filmi valmimisele füüsiliselt kaasa aitasid, oli rohkem kui 1500 inimest. Rohkem talgulisi oli juba raske hallata.

Kogu sellel talgufilmi tegemisel on pullitegemise maitse juures. Kas ja kuidas siis saab seda protsessi ja nähtust tõsiselt võtta?

See protsess on palju rohkem hariduslik asi kui pullitegemine. Ühest küljest ka meelelahutuslik haridus, sest inimene õpib, kui ta seda protsessi naudib. Laps areneb kiiremini, kui ta õpib mängides. Me mängisime ka, aga tegime seda tõsiselt. Mitte ainult lapsed ja noored, vaid ka täiskasvanud inimesed ja pensionärid võivad mängides midagi luua.

Talgufilmi tegemine käis ositi ka programmi „Tallinn – kultuuripealinn 2011” alla.

Kultuuripealinna programm oli käivitav jõud ses mõttes, et kaks aastat tagasi käidi välja üleskutse: pakkuge oma ideid! Siis ma pakkusin selle idee ja pärast mitmeid komisjone läkski nii, et nad tahtsid seda oma programmi, et kultuuriline tegevus ei leiaks aset ainult Tallinnas, vaid ka Eestis üldse. Üks positiivne nähtus, miks saime selle protsessi nii kiiresti käima, oli see, et palju igasuguseid gruppe tuli oma hea tahtega kaasa ja toetas filmitalgulisi kas toidu, transpordi, öömaja või millegi muuga. Te saate süüa, liikuda ja magada – olge lahke ja hakake oma filmi tegema!

Lõpuks montaažist ka. Kuidas ja kes seda tegid?

See oli täitsa omaette nähtus. Selge oli see, et montaažiks jääb väga vähe aega, kui lõpetame võtted augustis ja juba oktoobris peame helindama. Aga appi tuli IT-buss, nad tegid meile liikuva montaažistuudio ja kogu võtete aja sõitis see buss meiega kaasa. Märten Vaher on selle montaažiprotsessi juhendaja ehk montaažirežissöör. Samal päeval, kui võte maakonnas aset leidis, näitasime juba õhtul talgulistele-osalistele stseene filmitud materjalist. Tulemus oli talgulistele näha ja niimoodi võitsime oma liikuva montaažijaamaga filmile aega juurde.

Ega ometi 15 võttepäeva 15 maakonnas tulnud riburada pidi üksteise otsa?

Alguses oli kaks proovivõttepäeva, millele järgnes nädal pausi. Korraldasime oma tegevuse paremaks, ökonoomsemaks ja siis läks juba kõik järjest: võtmine ja kolimine ja sättimine, võtmine ja kolimine-sättimine …

Eks see talgufilmindus paista paras hullumeelsus, mille tulemust ei saagi ehk teiste täispikkade kunstiliste mängufilmidega võrrelda, vaid seda tuleks võtta kui isesugust nähtust.

Jah, sellest võiks veel palju rääkida, aga ma rõhutan selles talgufilmi protsessis kõige rohkem hariduslikku külge.