Uibopuu on oma kooritöös sama järjekindel kui koolmeistrina: nii oli ta ka Tartu ülikooli naiskoori peadirigent rohkem kui 40 aastat. Ta on küll juhatanud ka Eesti Koorijuhtide Naiskoori ning asutanud Tartu ülikooli kammerkoori, kuid mõlemaga jäi töö lühemaajaliseks. Sealjuures valis ta omal ajal ülikooli kammer- ja naiskoori vahel hoolega, otsustades naiskoori kasuks sellepärast, et oli selle juures ainus dirigent (kammerkoori juhatas ka Tiiu Otsus) ja ta soovis kindlasti mõlema koori kestmajäämist. Täna ongi mõlemad alles. Veel enam, nii TÜ naiskoori kui kammerkoori võib Eestis pidada rahvuslike ja rahvusvaheliste konkursside põhjal oma liigi parimateks koorideks. Ja mõlemat juhatab juubilari õpilane Triin Koch. Vaike Uibopuu on saanud TÜ naiskooriga auhinnalisi kohti mitmel rahvusvahelisel konkursil, kuhu võistlema pääsedagi on raske (Debrecen, Tours, Cork jm). Tema nõudlikkus nii laulja kui iseenese suhtes on üldtuntud, ta kooride kõlakultuur ja interpretatsiooniline peenus silmapaistvad. Kui naiskoori kõlalisi võimalusi kiputakse enamasti segakooride omadest ahtamaks pidama, siis Uibopuu on oma tööga tõestanud, et naiskoorist saab välja võluda imelist muusikat väga mitmekülgseis kõlavärves.
Tundub sümboolne, et nii tema esimene koori-CD kui praegu tähtpäevaks ilmunud elulooraamat kannavad pealkirja „Tähemõrsja”. Juubelikontserdil lauluväljaku klaassaalis laulsid nii kunagised kui praegused Vaike Uibopuu koorid: lisaks TÜ Akadeemilisele Naiskoorile ja kammerkoorile ka Eesti Koorijuhtide Naiskoor, TÜ naiskoori Tartu vilistlaskoor (millega ta töötab tänaseni) ning Tallinna vilistlaskoor (mille dirigent pole Uibopuu küll kunagi olnud, kuid mille kõik lauljad on tema koori vilistlased). Kava koosnes arvatult eesti muusikast, sealhulgas nii väga tuntud ja levinud teoseid (Tormis, Mägi, Ernesaks, Härma) kui ka suhteliselt harva esitatavaid laule nagu Heino Lemmiku „Sügisetüüdid”.
Kõik viis erinäolist koori pakkusid muusikalisi elamusi, olgu siis tegu noorte säravate häältega ülikooli naiskooris, väljakujunenud täiskasvanute kooridega (TÜ kammerkoor ja Eesti Koorijuhtide Naiskoor) või küpsema vokaaliga vilistlaskoorides. Komplitseeritud kava esitus oli muusikaliselt vaba, kontrastideja värvirohke, elava dünaamilise kujundusega. Sealjuures kujundasid nii Vaike Uibopuu kui tema tööd jätkavad Triin Koch (ülikooli naiskoor ja kammerkoor ning Tallinna vilistlaskoor) ja Andrus Siimon (Eesti Koorijuhtide Naiskoor) muusikat oma näo ja käe järele, kuid ühtmoodi kuulamapanevalt. Usun, et ma polnud ainus, kellega maestra mõni hea aasta tagasi jagas oma arutlusi ja kõhklusi, kellele anda üle Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor – kes jätkaks tema tööd ta enda ootustele vastava musikaalsuse ja pühendumisega ning kelle käe all jääks koor kestma.
Rohkem kui aasta väldanud kaalumise tulemusel sai naiskoori peadirigendiks tema õpilane Triin Koch. Ja juubelikontserdilt eriliselt säravana meelde jäänud „Kevade kullendav taevas” (Alo Ritsing) ülikooli naiskoorilt otsekui kinnitas, et Uibopuu tegi viis aastat tagasi õige otsuse. Head interpreedid pole alati head õpetajad ega pruugi ühiskondlike huvide pärast südant valutada. Vaike Uibopuu on kõike ja jõuab kõike. Ja kui ta ei ole vilistlasnaiskoori proovis, valmistab ta mõnes Eestimaa nurgas ette järjekordset laulupidu või -päeva või õpetab koorijuhte mentorkoolitusel. Homme, 29. mail seisab ta „Uma pido” ühendnaiskooride ees Põlva Intsikurmu laululaval.
Kontserdil käis Kaie Tanner