„TABi kuraatorivõistlusele esitatud töö oli väga tehnoloogiakeskne. Minu töö järgi esialgu kõrvale seetõttu, et idee oleks võinud žürii arvates olla rohkem ruumi- ja mitte nii tehnoloogiakeskne. Minule ongi aga see olemuslikult üks ja sama asi: tehnoloogia on vahend, mille abil ruumilise tulemuseni jõuda,” ütleb Marten Kaevats, 2015. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali kuraator. Tema idee jäeti kevadisel konkursil alguses kõrvale, kuid nüüd on ta valitud biennaali korraldama. Arhitektuuribiennaal koosneb kohustuslikest osistest (sümpoosion, kuraatorinäitus, arhitektuurikoolide näitus, Tallinna visioonivõistlus, linnainstallatsioonivõistlus, satelliitsündmused), mida Kaevats on jõudumööda osaliselt otsustanud omal moel laiendada-värskendada-arendada.
Kaevatsi kontseptsiooni alus on uute tehnoloogiate ruumiline ja sotsiaalne mõju: „Mind huvitab see, kuidas muutuvad seeläbi inimese taju ja linnaruum. Kui räägime kolmanda tööstusrevolutsiooni mõjust ühiskonnale, siis on digiliikuvuse ehk isejuhtiva auto näite kõrval olulised ka digitaalse tootmise vahendid nagu 3D-printerid, robotid jne, samuti kommunikatsioonitehnoloogia innovaatika,” selgitab Kaevats. Nii nagu võis lugeda tema magistritööst ja Sirbis sel kevadel avaldatud artiklitest „Digiliikuvuse võimalused ja kasvuraskused”, köidab teda nutika liikuvuse-liikluskorralduse ja sellest tõukuva kultuurilise ja tehnoloogilise pöörde tulevik. Kaevats tahab paratamatu ühiskondliku ülemineku visualiseerida, käegakatsutavaks ja mõistetavamaks, inimestele vastuvõetavamaks teha.
Hüperlokaalne
Kõigepealt võitis 2015. aasta TABi kuraatorivõistluse Madle Lippuse, Karli Luige ja Ingrid Ruudi töö „Lokaalsused/Localities”. Ka Kaevatsile on kohaspetsiifilisus ülioluline: „Tallinn on meie tööriist. TABi visioonivõistluse eesmärk on pakkuda Viru väljakule uus lahendus, mis võiks järk-järgult edasi hargneda.” Viru väljak on kahtlemata Tallinna olulisim ristmik, linna keskpunkt, ja Kaevats tajub asukoha potentsiaali laiema publikuni jõudmiseks. „Tallinna elanikud peaksid tundma end osana biennaalist ja biennaal peaks olema linnas nähtav,” rõhutab Kaevats, kes ei näe TABist väljakasvavat tegevustikku siiski puhtalt Tallinna-kesksena. „Samad teemad on olulised igas väikelinnaski ning ka maal,” lisab Kaevats. Kui Tallinnas Kaevatsi digiliikumise skeem Viru väljakul rakendamist leiab, siis on see teema biennaali külastajale küllap üsna käegakatsutav ja arusaadav. Kaevatsi meeskonnal on plaan uued lahendused linnaruumis visualiseerida, et biennaali külastajad saaksid inspiratsiooni ruumist teistmoodi mõelda ja põhjuse argimudelist kas või välja hüpata. „Kodu ei pea olema ainult korter, kus inimene elab, vaid see on ka kogu linnaruum ehk tänav, plats jpm seal ümber,” rõhutab Kaevats. Liikuvus/liikluski ei tähenda ainuüksi autoliiklust sellisel kujul, nagu me seda praegu näeme.
Mujal maailmas on ses osas paljuski edasi liigutud. „Singapuris on kõvasti arendustööd tehtud, Ann Arbor Michigani osariigist, Milton Keynes Inglismaalt,” loetleb Kaevats näiteid ja eeskujusid, kellega dialoogi astuda. Väliskülalised, kes TABile esinema kutsutakse, jagunevad sümpoosioni ja nn expo vahel, mis on TABi senise arhitektuurikoolide näituse formaadi edasiarendus. „Kui seni on sümpoosion olnud pigem arhitektuuriteoreetiline plokk, siis sel korral tahame seda avardada ja suunata selle laiemale publikule, teemaks linnaruum ja majandus ning nende omavahelised seosed. Meid huvitab sotsiaalne mõõde ja see, kuidas ruumiline areng ühiskonda mõjutab,” selgitab Kaevats.
Terviknägemuse jahil
Kuraatorinäituse tööpealkiri on praegu „Existence maximum”. Kaevatsi nägemuses on see koht, kus külastajale on tuleviku olme eri tahud ära seletatud: „Seal saab teada, kust tulevad tulevikus toit, energia ja asjad, kuidas liigutakse jne, kus eluolu aspektid on jupphaaval läbi käidud ja narratiiviks seotud.” Näitus kui unistuste uus elu. Vähemalt mõtlemapanev kui küsimus, mis on võimalik – ja seda makettides, tekstides ja joonistel. „Kuraatorinäitus tuleb valdkondadevahelisem ja mitte niivõrd arhitektidele suunatud,” pakub Kaevats. TABi mõte on, 2011. aastast ehk algusest saadik olnud ühiskonnas (linna)ruumi üle diskussiooni algatamine.
Kaevats on tõmmanud korraldustoimkonda juba hea hulga erialainimesi ja hakkajaid projektijuhte, sh arhitekt Alvin Järvingu ja varemgi TABi korraldamist juhatanud Kristiina Sipelga. Samuti on toimkonda tõmmatud SPIN Unit eesotsas Damiano Cerronega, aga ka EKA endine kommunikatsioonijuht Solveig Jahnke jpt. Kaevats hõikab välja üleskutse TABi elluviimisel kaasa lüüa: „TABi korraldamise tööprotsess on üles ehitatud avatud platvormina: kõik, keda välja pakutud teema kaasa tõmbab, võiksid välja mõelda, mida nad teha tahaksid, ja siis ühendust võtta ning nende asjadega kohe pihta hakata.”
Kaevats näeb TABis võimalust luua taktikaline laiapõhjaline platvorm, et edaspidi digiliikuvusepõhise isejuhtiva linna mõtet koordineerida ja arendada. Ta on veendunud: „TAB on käimatõmbav sündmus, et saada Eesti digiliikuvuse vallas maailmakaardile ja et mõte hakkaks hargnema ka siin kohapeal.”