Jah, majanduslikult on meil läinud pareminigi kui kakskümmend aastat tagasi võis oodata. Eesti on oma sitkuse ja sihikindlusega ära teeninud rahvusvahelise tunnustuse ja võitnud parima kriisiületaja tiitli. Eesti Vabariigi kui äriettevõtte areng on olnud vaieldamatult edukas. Ja ehkki suurt osa selles on mänginud juhtrolli ülevõtmine Soome ja Rootsi kapitali poolt, võime uhkusega öelda, et ega eestlased ise pole ka papist poisid: seal, kus on vaja ellujäämise nimel, hambad tangis, raskusi trotsida, pole meile Euroopas võrdväärset.
Eesti edulugu kiites meenuvad aga Tammsaare Jürka ponnistused Põrgupõhjal õndsaks saada. Sest edulugu kuulub rohkem Kaval-Antsule, kes ei mõtle õndsuse, vaid rikkuse peale ja püüab Jürkalegi selgeks teha, et tema ja tema laste õndsus tuleb Antsu rikkuse kaudu. Kuna Jürka mõistus sellest seosest jagu ei saanud, tuli ka Põrgupõhjale lõpp. Aga Ants on sellegipoolest ka täna omadega mäel.
Mida me kakskümmend aastat tagasi Eesti riiki taastades õieti tahtsime? Kumba igatsesime siis rohkem, kas rikkust või õndsust? Vaadates liigutavad kaadreid laulvast revolutsioonist, ei ole vastuses kahtlust. Tahtsime rahvuslikku õndsust ehk põhiseaduse sõnadega öeldes: eesti rahva, keele ja kultuuri kestmist üle aegade. Kuivõrd oleme sellele lähemale jõudnud täna, kakskümmend aastat hiljem? Vastus sellele küsimusele ei tulene otseselt ühestki majandusnäitajast. Ei peitu selle küsimuse sisuline vastus ka ühestki reitingus, ei rahvusvahelises, ei kodumaises.
Sammud, mis on kasulikud ja tõhusad äri õitsengule, ei pruugi seda olla rahva ja kultuuri kestlikkusele. Kodumaa maha jätnud tänased ja tulevased lapsevanemad, ääremaastunud vallad ja getostunud uusagulid, pooliku haridustee ja varajase viinaveaga noored, koolide toimimine kihistumise kasvulavana, lugemisrõõmu kaotsiminek usina arvutikasutuse ja eduka testitegemise pöördnähuna, eestikeelse kõrghariduse hiiliv muutumine ingliskeelseks ning rahvusvahelise meelelahutustööstuse pealetung Eesti meediale ohustavad eesti rahva ja kultuuri tulevikku täna reaalsemalt kui vene vähemuse napp keeleoskus või idanaabri sõjakus.
Lauluväljakul on piltlikult näha nii meie rahva suurus kui väiksus, meie kultuuri igavikulisus ja haprus. Suur osa selle püsimisel on olnud traditsioonil, mille hoidjateks veel täna on vanemad ja vanavanemad, kes kannavad endas eestlaseks jäämise uhkust ja rahvana väljasuremise hirmu. Kuid tänased noored ei tunne seda hirmu enam nii terava ja olulisena, sest eestlaste esimese okupatsioonijärgse põlvkonnana naudivad nad elu vabas piirideta maailmas. Väike ja keeruline keel ning selle keele püsimiseks elutähtis emakeelne kirjasõna ja ülikool võivad selles maailmas tunduda sama tarbetud kui Jürka hingeõnnistus. Mida väiksem on rahvas, seda rohkem läheb talle maksma oma kultuuri hoidmine ja seda raskem on neid kulusid põhjendada majandusliku otstarbekusega. Ja juba arutavadki asjamehed, kas nii hirmkallist rahvusmuuseumi tasub ikka ehitada, sest see pole turistidele atraktiivne ega too piisavalt raha sisse.
Olen nõus nendega, kes väidavad, et Eesti riik ei toimi oma rahadega alati kõige mõistlikumalt. Mõistlikult saab riik kulutada siis, kui otsuste aluseks on ühised väärtushinnangud ning kui erinevad eelistused ja huvid avalikult läbi kaalutakse ja omavahel tasakaalu pannakse. Muidu juhtub nii, et raha raisatakse väljavalitute toretsemisele, kärpides samas niigi nappe vahendeid inimeste igapäevaste murede leevendamiseks või tõsisemate vaimsete vajaduste rahuldamiseks. Võetakse ette suurejoonelisi PR-projekte, hoidmata kokku kulusid nende elluviimiseks, ja lastakse lasteaedadel laguneda. Kulutatakse hiigelsummasid sündimuse turgutamiseks, kuid ei leita raha sündinud laste kasvukeskkonna parandamiseks, haridustee toetamiseks, oma annete arendamiseks. Rõõmustatakse eluea pikenemise üle, kuid peetakse liiga kalliks tagada väärikaks vananemiseks vajalikke teenuseid. Selmet koondada riigi parimad ajud eesti rahva, keele ja kultuuri kestlikkuseks vajaliku uue heaolumudeli väljatöötamisele, hirmutatakse valijaid juttudega Põhjamaade heaoluühiskonna kokkuvarisemisest.
Järgmisel aastal selguvad rahvaloenduse tulemused. Eestist viimase kümne aasta jooksul parema elu otsinguile lahkunute arv on kõige objektiivsem tunnistus sellest, kuidas rahvas hindab oma riigi arengut. Lootkem, et tõehetk, mil saame täpselt teada, kui paljud pole leidnud kodumaal oma soovidele ja võimetele vastavat rakendust, ei tule liiga kibe. Kakskümmend aastat oli Eesti Vabariik püsinud, kui Tammsaare pani paberile oma hoiatava nägemuse Põrgupõhjast. Kakskümmend aastat oleme nüüd oma Põrgupõhjat uuesti ehitanud. Toad on saanud valgemad ja laed kõrgemad. Oleme ise targemad ja meie riik küpsem ning kaitstum, kui ta oli enne sõda. Kuid küsimus, kuidas sellel maal oleks kõigil võimalik oma tööga nii õndsaks kui rikkaks saada, on veel vastamata.