Pole päris õige rääkida islamist kui lihtsast ja igamehele mõistetavast religioonist. Islamis elab arusaam, et koraanil on tegelikult omad varjatud tähendused (neid võib olla igal sõnal ja fraasil) ja nendeni jõuab inimene vaid õpetaja toel läbi raskete vaimulike harjutuste. Ismailism (ismailiia) toetubki sellisele koraani esoteerilisele tõlgendusele (batin). Praegune islamifundamentalism ja näiteks Saudi Araabias võimul olev vahhabism võitlevad sellise koraanitõlgenduse vastu ja sellega koos sufismi, islami müstika vastu, mille adeptid muidugi leiavad, et neid ei mõisteta. Väita, et islamis ei ole prohveti isiksusel erilist tähtsust, pole samuti korrektne, see kehtib ehk sunni-islamis, kuid mitte ?iias ja ismailiias, kus leitakse, et pääle pühakirja peab olema ka püha inimene ? imaam, religiooni vaimsuse kandja põlvest põlve. Siit ka ?iia-islamis esinev vaimsete juhtide, ajatollade austamine, mis meie poolt vaadates võib ulatuda mõõdutu isikukultuseni (näiteks ajatolla Homeini puhul Iraanis).
Buddha naeratuses ei ole tingimata põhjust näha salapära. Naeratus on inimese esimene äratundmise märk, tita naeratab emale ja ema temale. Naeratus on niiviisi inimkontakti kõige ürgsem sümbol ja kontakt eeldab sedasama äratundmist, taipamist, arusaamist. Buddhism on arusaamise, taipamise (jaapani keeli satori) õpetus ja nii oleks ehk mõistlik ka valgustatuse ja kirgastumise asemel rääkida arusaamisest, taipamisest, et buddhismi demüstifitseerida. Iga arusaamine võtab meilt mingi koorma ja koormast vabanenud inimene naeratab. Ning on siis ka valmis oma arusaamist teistega jagama. Arusaamine on midagi, mis meid ühendab nii maailmaga, teistega kui iseendaga. Ning Lääne sokraatilise traditsiooni järgi on ju arusaamises põhiline ikkagi arusaamine iseendast. Mis on põhiline ka buddhismis.
Ilmar Vene kristlusetõlgendus toetub seni üsna levinud arusaamale, et Jeesus vastandas end teadlikult-tahtlikult judaismile, selle tuumaks olnud käsuõpetusele, mille eksperdid olid meile variseridena tuntud intellektuaalid, kes tegelesid Toora uurimise ja seletamisega. Jeesuse vastandamine juutidele on uuemate uurimuste (Géza Vermes, Paula Fredriksen jt) valguses põhjendamatu. Selle juured ulatuvad I-II sajandisse m.a.j, kui kristlastel tuli pärast juutide Rooma-vastaseid ülestõuse teha pingutus, tõestamaks, et nendel ei ole midagi ühist mässajate, keisri ja impeeriumi vastaste juutidega. Nii jõutakse hilisemates evangeeliumides (eriti Johannese omas) juba Jeesuse õpetuse ja juutluse selge vastandamiseni ja lastakse Jeesusel öelda, et juudid, kes teda ei mõista ja vastu ei võta, on Saatanast. Sellisel vastandamisel on olnud väga pikad ja sünged järelmõjud, mis kestavad tänapäevani, kasvõi usuna sellesse, et maailma valitseb mingi juutide-vabamüürlaste salaselts. Johannese evangeeliumi aga tasub võtta kõigepealt ühe teoloogilise koolkonna teosena, kus Jeesusele pannakse suhu selle koolkonna väiteid väljendavaid pikki müstilist filosoofiat väljendavaid monolooge, väiteid nagu ?mina ja Isa oleme üks? jms. Jeesus kõneleb siin rohkem kri?naistliku guru kui Galilea rändava rabina.
Tegelikult, kui toetuda kõige varasematele allikatele, milleks ka nüüdsete arusaamade järgi ikkagi ja ennekõike on Markuse evangeelium, ei leia me kuskilt selliseid vastandamisi. Jeesus oli Galileast pärit rändõpetaja ja imetegija, kes Vermesi järgi kõneles Galilea dialekti ja esindas just Galileas tüüpilist religioossust, mida tänapäevaselt võiks nimetada pietistlikumaks, kus palvel ja hardusel oli suurem tähtsus kui Jeruusalemma kirjatarkade arendatud õpetusel. Jeesus esindas erinevat religioossust, kuid mitte erinevat religiooni. Nii nagu seda XIX sajandil esindasid hassiidid, kes aga ei eitanud käsuõpetust, kuigi olid rängas tülis ortodoksidega. Jeesus ei rikkunud kunagi käsuõpetust. Haigete ravimine hingamispäeval ei ole vastuolus tollase ega tänase juudi käsuõpetusega. Vajadus päästa inimese elu on judaismis ülem hingamispäeva pidamise käsust, õpetatud rabid on vaielnud vaid selle üle, kui tõsine peab olema haigus, et sekkumine sel ajal oleks õigustatud. Jeesuse ütlusele, et hingamispäev on inimese, mitte inimene hingamispäeva jaoks, leidub paralleel talmudis, kus üks rabi ütleb, et ?sabat on antud teile, mitte teie sabatile?.
Kui kristlikus ikonograafias ja kujutluses Jeesusest on ta karmilt tõsine, siis on siingi küsimus tema imagost. On raske uskuda, et tegelik Jeesus kunagi ei naeratanud, olgu siis lastega mängides või Kaana pulmas, kus, nagu juudi pulmas kunagi, lauldi, tantsiti ja tehti nalja. Usutavasti võttis noormees Jeesus sellest pulmatrallist osa, eriti kui mõelda tema esimesele imeteole ? vee muutmisele veiniks, usume siis sellesse või ei. Jeesuse aja õpetatud rabidele ei olnud huumor sugugi võõras, millest tunnistavad mõnedki talmudisse jõudnud naljalood. Näiteks lugu sellest, et Jumal küsinud inglitelt nõu, kas luua inimene või ei. Inglid pidanud pikalt aru, jõudnud siis järeldusele, et ei seda maksa teha. Kui nad aga läinud seda Jumalale teatama, tulnud välja, et läbemata vastust ära oodata, oli Jumal inimese juba valmis teinud.
See, et meie kujutluses Jumal ja tema poeg peavad olema karmi ja kurva näoga, ütleb midagi pigem meie endi kui Jumala kohta. Ma ise arvan, et Jumal tunneb rohkem rõõmu inimeste rõõmust, naerust, laulust ja tantsust, nagu on arvanud hassiidi õpetajad. Rabi Nahmani meelest on lausa inimese kohus olla rõõmus. Ilmar Vene probleem on, miks kristlus on läänemaailmas taandunud. Üks võimalikke vastuseid on, et temas on olnud liiga vähe ruumi lustile, tantsule, ülemeelikusele ja peale muu ka seksile. Kristlusele võib saatuslikuks saada arusaam pühadusest kui pühalikkusest ja pühalikkusest kui hardast protestantlikust igitõsidusest. Kust me teame, et Jumal ei loonud maailma nalja, lusti pärast ja et tema vaikimine, eemalolek meist ei tule sellest, et võtame teda liiga tõsiselt?