Poliitikud, kes seda peavad otsustama, elavad olevikus, nad ei pea olema ajaloolased ega muu ala asjatundjad, sest neil on raha, mille eest nad võivad seesuguseid endale nõunikeks palgata. Aga ega nad ei pruugi neid kuulama jääda. Kuid ajalugu on kasulik tunda. Sest jõud, mis on läbi sajandite kujundanud ühe riigi ajaloo, toimivad ka tänapäevas ja veel tulevikuski. Enamasti on need jõud tegusamad kui poliitikute subjektiivsed soovid ja arvamused.
Türgi puhul on kasulik alustada sellest, et see riik ehk rahvas alustas liikumist Aasiast läände juba tuhat aastat tagasi ja praegune soov pääseda Euroopa Liitu on lihtsalt selle liikumise jätkumine. Oma geopoliitilise asendi ja ajaloo poolest on Türgi mõneti võrreldav Venemaaga. Mõlemad on olnud seotud Euroopaga, kuid on olnud liiga suured ja enesekesksed, et sellesse kuuluda. Mõlemad on tuhandeaastase Bütsantsi riigi järglased, türklased pärisid Bütsantsi maa ja rahva, venelased usu ja kiriku, nad mõlemad on võidelnud teineteisega selle pärandi pärast nagu ka ülemvõimu pärast Euraasia südamaal. Venemaa lõunapiir Kaukaasiast Siberini on piir türgi keeli kõnelevate rahvastega. Sõda türgi rändrahvastega, Türgiga ja unelm Konstantinoopoli vabastamisest on Venemaa ajaloo püsikomponent. Kui Venemaal on edu olnud, on Lääne-Euroopa toetanud Türgit, kui Türgi on ohustanud Euroopat, on Euroopa teinud panuse Venemaa peale. Seega Euroopa jaoks on Türgi küsimus vahetult seotud Vene küsimusega.
Türgi geopoliitiline asend Euraasia südamaal on peamine tegur, mis teda läänega seob. 1916. aastal sõlmitud Inglise-Prantsuse-Vene nn Sykesi-Picot’ leping nägi ette Türgi riigi kui sellise likvideerimise. Kui Euroopa suurriigid sellest ideest üsna peatselt loobusid, arvas Kreeka, et lööb Türgit üksinda. Oleks peaaegu löönudki, kuid tema vastas oli kindral Kemal Paşa, pärastine Atatürk, kelle juhtimisel kreeklaste rünnak löödi tagasi. Kasutades oma isiklikku võimu, kehtestas Atatürk uue poliitilise süsteemi ja pööras maa lõplikult näoga lääne tsivilisatsiooni poole. Türgi demokraatia on sisuliselt valitseva poliitilise ja sõjaväelise eliidi valik ega ole sugenenud rahva enamuse tahtest. Viimane elab ikka veel traditsioonilise agraarühiskonna tõekspidamiste järgi. Ainult vastukaaluna kommunistide ohule on võimud lubanud usuorganisatsioonide avalikku tegevust.
Ka Euroopa sisetülides on olnud Türgi alatine kaasarääkija. Kui XVI sajandil poleks Türgi sidunud katoliiklike Habsburgide sõjajõudusid, oleksid need kerge vaevaga surunud maha Lutherit pooldavate Saksa vürstide ülestõusu. Ilma Türgita poleks olnud usupuhastust. Pärast Viini piiramist 1684. aastal pole Türgi aga enam Euroopa riikidega sõdinud. Tulpide ajastul (1700 – 1730), kui Euroopas tõlgiti “1001 öö” jutud, hakkas Türgi eurooplaste meeles kehastama eksootilist imedemaad orienti. See unelm püsis I maailmasõjani ja vabariigi kehtestamiseni, kui Türgist sai vaene ja igav Balkani ääremaa. Sajandi lõpuks on Türgi taastanud oma maine turismi- ja puhkusemaana. Vana romantilist orienti enam küll ei ole, kuid Türgi müüb eurooplastele nüüd sinist merd ja suvesoojust.
Geopoliitiline turvalisus, mis kaasneb Türgi lähenemisega Euroopa Liidule, peaks olema üks põhilisi argumente Türgi kasuks, see muudab jõuvahekordi kogu Euraasias. Kõik teised poolt- ja vastuväited on sellega võrreldes suuresti teisejärgulised. Viited ajaloos esinenud ülekohtule ja väärtushinnangute ühitamatusele on põhjendatud, kuid tasub meenutada, et ka kristlik Euroopa pole kunagi olnud õigluse ja headuse kehastus, alles inimpõlv tagasi pidasid eurooplased omavahel maha ajaloo ohvriterohkeima sõja. Euroopa kõneleb poolteise miljoni armeenlase tapmisest, Türgi kuut miljonit juuti, kelle eurooplased tapsid, meelde ei tuleta. Pigem üksnes seda, et natside eest põgenenud saksa ülikoolide professorid ehitasid üles Türgi praeguse kõrgharidussüsteemi.