Orhan Pamuk, Lumi. Tõlkinud Ly Seppel. Pegasus, 2006. 502 lk.
Käisin Türgis 1991. aastal, ülikooli algusajal. Sealne maailm oli võõram ja huvitavam, kui oleksin osanud oodata. Kõrvus oli kelleltki kuuldu, et Türgi on nii euroopalik. Minu silmale ta seda siiski ei olnud. Ega tol korral aru kõigest ei saanud. Meelde jäi aga palju, tohutult pilte, mis elustusid taas Orhan Pamuki raamatut lugedes, meenutades üha uusi ja uusi detaile Türgi olustikust. See raamat andis paljule seletuse, tõi arusaamise.
Lugenud mõningaid intervjuusid autoriga, tundub, et see ongi tema teoste peamine eesmärk: “Tähtsad ei ole mitte parteidevahelised tülid, tsivilisatsioon, ida-lääs vms. Peame aru saama, et teise tsivilisatsiooni inimesed on tegelikult täpselt samasugused nagu sa ise ja seda saab tunnetada kirjanduse kaudu. Vaata hea kirjanduse poole, aga ära usu poliitikuid”1.
Inimlikult usutav ja tsivilisatsioonide piire ületav tekst avab siiski huvitavalt ja mõistetavalt ka Türgi ühiskonna sotsiaal-poliitilisi olusid. Väga veenev on Pamuki detailne Türgi olude kirjeldus: vaesus, ususõgedus, fanaatiline vabariiklus jm. Ka Pamuk ise on oma Nobeli preemia vastuvõtmisel peetud kõnes öelnud, et kes tunneb huvi Türgi poliitika vastu, peaks lugema romaani “Lumi”.
Raamatus on neli suuremat teemade ringi: majanduslikult eduka (ent ilmaliku) lääne ja vaese (uskliku) ida kokkupuude, Türgi ühiskonna sotsiaal-poliitiline kirjeldus, Türgi XX sajandi ajaloomudel ning paradoksaalne sõnum läänele.
Kahe maailma kokkupõrge
Türgi luuletaja Ka sõidab Saksamaalt väikesesse Türgi piirilinna Kars. Ta elab Frankfurdis poliitilise pagulasena. See sõit kätkeb endas suurt probleemide ringi ning sellest saab kahe vastandliku maailma kokkupuude. Ühelt poolt majanduslikult edukas lääne ühiskond, kus lokkab üksindus ja individualism, teiselt poolt väike, vaene, usklik, fanaatiline, sotsiaalselt vägagi integreerunud Kars. Fookuses on Kars. Lääne ühiskond on taustaks ning see ei ole realistlik, vaid lääne peegeldus kohalike meeltes. Kohalike suhtumine läände on täiesti negatiivne – trotslik, halvustav, aga samas mängib autor mõttega, et kui Karsi linnas saaks tasuta Saksa viisa, siis sõidaks suurem osa elanikest kohe minema, isegi suurimad läänevastased.
Tegelikult see ongi paradoks, mis meid Türgiga seonduvalt vaevab. Eriti Türgi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste valguses. Pamuk: “Türgi otsustas hakata läänestuma juba 200 aastat tagasi ja see protsess käib ikka veel. Konflikt läänemeelsete ja islamistide vahel on rohkem elustiili küsimus kui debattide teema. Islami äärmuslased õpivad palju Türgi marksistidelt-leninistidelt, sest natsionalism ja läänevastalisus on mõlema ideede kese.”
Praegu tundub, et Türgi läänelikkus on jätkuvalt seotud majandusliku olukorraga ja et viimaste aastate majandusedu on islamistidele peamiseks motivatsiooniks säilitada sekularism. 2002. aastal võimule tulnud islamistlik Õigluse ja Arengu Partei kinnitab küll, et tal pole kavatsust kallutada Türgi islamiriigi teele, on aga siiski soovinud vastu võtta mitmeid usu tähtsust suurendavaid seadusi (mille on vetostanud Türgi praegune president Ahmet Necdet Sezer, sõjaväelise taustaga jurist).
Läbilõige ühiskonnast
Tihedas lumesajus jõuab luuletaja Ka Karsi. Erakordne sadu sulgeb teed ja lõikab läbi Karsi ühenduse ülejäänud maailmaga. Seal moodustub omamoodi akvaarium, kus on olemas kõik Türgi sotsiaal-poliitilised probleemid ja ühiskonna grupid: läänelikult meelestatud intelligents, sekulaarse vabariigi toetajad, kunagised vasakpoolsed, kurdi rahvuslased, islamistid ning isegi islamistlik terrorist. Tänapäeva probleemide valguses lisandub veel üks grupp, enesetapjad, nn turbanitüdrukud, kes võitlevad õiguse eest katta oma pead. Justkui vihjamisi annab Pamuk raamatus ülevaate kaugelt vaadates äärmiselt segasest ja keerulisest olukorrast. Ja see ülevaade on lihtne ja mõistetav. Peamine probleemide allikas tundub autori arvates olevat vaesus. Vaesus tekitab viha ja tigedust, vaesus võtab inimestelt vabaduse ja tõukab noori naisi enesetapule. Tohutu kiired sotsiaalsed muudatused XX sajandil on Türgis tekitanud palju segadust ja muresid. Majanduslikele edusammudele on järgnenud suuremad ja väiksemad kriisid. Näiteks langes 2001. aastal Türgi majandus rohkem kui seitse protsenti.
Siiski ei ole vaesus läbinisti negatiivne. Olles küll poliitilise ebastabiilsuse põhjuseks, tõukab vaesus inimesi Jumala poole, otsima ja leidma Jumala armastust. Vaesed türklased on omavahel tihedamalt seotud kui rikkad eurooplased ja on seetõttu võimelised leidma üles Jumala armastust. “Kõigepealt peaksid püüdma olla samasugune nagu kõik teised, alles seejärel õpid uskuma Jumalat” (lk 378). Lääne ühiskond on kohalike arvates täis rikkaid, aga õnnetuid ja üksildasi inimesi. Isegi kui seal võib igaüks osta endale ilusast Kaufhalle’st ilusaid riideid, istub ta õhtul üksi teleka ees. Ka vaene karslane vaatab palju telekat, aga siiski on vahe, kas vahtida üksi pornovideot või vaadata kogu perega, isegi kogu linnaga seriaali “Marianna”, mille kangelasele sügavast südame põhjast kaasa tuntakse ja keda mõistetakse.
“Mariannat” vaatavad kõik, vasakpoolsest vabariiklasest islami terroristini. Raamatus on see isegi omamoodi sümbol – näitamaks, et üksmeel on siiski teatud tingimustel võimalik. Kas autor usub sellesse? Vist mitte eriti. Vähemalt ei näe ta sellise üksmeele perspektiivi. Hoolimata kogu linnakese elanike veendumusest, et järgmised valimised võidavad islamistid, on kusagil mingid tumedad jõud, mis olukorda tegelikult suunavad. Selline üksmeel võib juhatada inimesed Jumala juurde, aga poliitikasse ilmub sellel hetkel Türgi XX sajandi ajaloo paradoks – sõjaväeline riigipööre.
Ajaloo korduv mudel
Sündmused, mis Karsis kolme lumise päeva jooksul aset leiavad, kehastavad kogu Türgi XX sajandi ajaloo peamist mudelit: majandusliku kitsikuse ja perspektiivituse tõttu saavad ühiskonnas üha rohkem kandepinda islamistid, nende lõpliku võimuletuleku peatab sõjaväeline riigipööre, mida viib läbi vasakpoolne, ilmalik seltskond. Pärast Türgi Vabariigi väljakuulutamist 1923. aastal on selliseid riigipöördeid läbi viidud peaaegu iga kümne aasta tagant. Konkreetsed põhjused on olnud erinevad, kuid peapõhjuseks saab siiski pidada kõrvelekaldumist vabariigi asutaja Mustafa Kemal Atatürgi ideedest ja usu toomist poliitikasse.
Sõjaväelisi riigipöördeid meenutab Pamuk korduvalt oma raamatus. Need olid tema lapsepõlve argipäev. Ka Karsis toimub riigipööre just siis, “kui oli saanud selgeks, et islamistide ja kurdide kandidaadid võivad õige pea toimuvad kohalikud valimised ära võita” (lk 313). Türgi sõjaväelised riigipöörded on oma vastuolulisuses Euroopale mõistetamatud. Mida teha, kui demokraatlikult saab võimule islamistlik valitsus? Kui Lääs toetab islamistide-vastast sõjaväelist riigipööret, kes toetab siis demokraatiat? Neid küsimusi vaagitakse ka Karsi riigipöördega seoses. Aga kõige kummalisem on kõrvalt vaadates sõjaväelise riigipöörde stabiliseeriv mõju. Selles kontekstis ei olegi see niivõrd riigipööre, kuivõrd kontrolli taastamine ühiskonna üle.
Läkitus Euroopasse
Kogu sellele paradoksaalsusele lisandub veel luuletaja lubadus kirjutada Karsi linnast Saksa ajalehte lugu. See teema erutab kõiki linna elanikke ja kõik ühiskondlikud grupid üritavad läkitada oma sõnumit. Ka see väljendab üht viimase aja Türgile olulist sõlmpunkti: kuidas teha end Euroopale arusaadavaks või õigem oleks vist öelda kuuldavaks. Kui ühed tahavad seletada Türgi olemust, siis teised tahavad deklareerida sõltumatust. Tulised vaidluse
d selle üle, kas Euroopa on Türgi tulevik ja kuivõrd demonstreerida Türgi erinevust Euroopale, ei vii tegelikult kuhugi. Lõpuks jõutakse siiski teksti osas kokkuleppele ja sellele on valmis alla kirjutama kõik poliitilised või ühiskondlikud rühmitused. Antud olukorras on see kokkulepe äärmiselt tähtis ja täis lootust, kuigi tekst ei seleta midagi ega ole ka reaalne, et see tõesti lääne lehtedes avaldatakse.
Kõiki neid sündmusi saadab vaikne lumesadu. Kogu teksti rütm ja olemine on sellest kantud. Välditakse ootamatuid katastroofe, s.t kõige eest on ette hoiatatud, et mitte lugejat ehmatada. Samas muutub sündmustik üha skisofreenilisemaks – rõhutamaks, et igaühel on oma tõde ja omad soovid, aga kõige suurem tõde on armastus. Kas siis naise või jumala vastu.
Kafkalik, nagu öeldakse järelsõnas. Tegelikult tuli see mõte tõesti lugedes mitu korda pähe. Siiski on “Lumes” loodud lumine õhustik tunduvalt rahulikum ja ootuspärasem. Ei ole seda hirmu ja teadmatuse õhustikku, vastupidi – kõik püütakse ära seletada. Kõik on arusaadav ja mõistetav. Rohkem tuletab selle teksti rütm meelde Lars von Trieri filmi “Dogville”.
Seekordne Nobeli preemia on läinud raamatule, mille iga viimne kui täht on seda preemiat väärt: inimlik, valgustav, lepitav, loetav, sügav. Pamuk seletab Türgit. Raamatut lugedes sai mõistetavamaks Türgi vastuolulisus ja ka pinevus, millega oodatakse Türgi presidendivalimisi mais ja parlamendivalimisi novembris.
Mõistetavaks ei saa siiski Orhan Pamuki tapmise ähvardused, mis viimasel ajal on viinud isegi selleni, et kirjanik on lahkunud Türgist ja teatanud, et ta lähiajal sinna naasta ei kavatse. Rünnakute peamiseks põhjuseks peetakse tema julgeid väljaütlemisi kurdi rahvuslaste toetuseks ja avalikku armeenlaste genotsiidi tunnistamist. Ka ei meeldi türgi rahvuslastele İstanbuli kohtu poolt 2006. aasta suvel tehtud Pamuki õigeks mõistnud otsus; kohtu all oli ta süüdistatuna Türgi rahvuslike huvide kahjustamises Šveitsi ajalehele Tages Anzeiger 2005. aasta veebruaris antud intervjuus.
1 Intervjuukatked siin ja edaspidi Orhan Pamuki kodulehelt http//www.orhanpamuk.net/.