Matrada küla. Abdallah Muatak Alwaj. Foto projektist “Tunnustamata”/“Unrecognized”. 2003 – 2006. 

 

Matrada küla. Abdallah Muatak Alwaj. Foto projektist “Tunnustamata”/“Unrecognized”. 2003 – 2006.

 

“Kui ma hommikul meiereisse piima järele läksin, jälgisin ma üle järve liikuvat päikesevalgust, mis näis äratavat vee otsekui iidsest unest. Niisugune tunne on siin kogu aeg. Juudi rahvas ja juudi maa ärkavad uuesti pärast kahte aastatuhandet. Mõni aasta tagasi ei olnud siin muud kui kuivanud rohi ja tolm ja nüüd on mäeküljele kasvanud see tore väike asundus oma lihtsate valgete hoonete, sirgete viljapuuridade ja mäeveerge katva niisutatud nurmede rohelusega”. Nii on kirjas äsja eesti keelde tõlgitud Jeremy Gavroni “Israeli raamatus”. Gavroni raamat ei ole ülemlaul juudi rahvale, see on XIX sajandi lõpul Läti ja Leedu väikeses piirilinnas elanud Israeli perekonna lugu, nende rännakud Inglismaale, Lõuna-Aafrikasse, tagasi Inglismaale, sealt Iisraeli, et leida oma paik, kombed, identiteet. See on mõtisklus selle üle, mida tähendab olla juut?

Juudi oma riik, Iisraeli riik loodi 1948. aastal. Iisraeli riik kutsus juute kogu maailmast naasma oma iidsele kodumaale. Juutide tõotatud maa oli aga sajandite vältel olnud paljude rahvaste koduks, kelle usk, elulaad ja arusaamad erinevad märgatavalt juutide omast, iseäranis Euroopast tagasi pöördunud juutide eluhoiakust.

 

 

Kui palju teavad Iisraeli juudid tunnustamata beduiini küladest? Mida nad sellest arvavad?

Tal Adler: Minu näitus, õigemini projekt, sest näitus on ainult osa suuremast projektist, ei ole lihtsalt beduiinidest, vaid beduiinide tunnustamata küladest Iisraeli lõunaosas. See ei ole etnograafiline väljapanek, vaid sotsiaalne, isegi poliitiline projekt, sest see analüüsib praegust sootsiumi. Tunnustamata külad on ainult Negevi piirkonna küsimus, sest Iisraeli põhjaosas elavatel beduiinidel on teised probleemid. Küsimus puudutab umbes 80 000 inimest ning 40 – 45 küla. Loomulikult saab selle projekti kaudu üht-teist teada ka beduiinide, Iisraeli ja Negevi ajaloost.

Beduiinid ise on veendunud, et nad on küll rahvus teise rahvuse sees, kuid Iisraeli kodanikud ja  tahavad, et neid koheldaks võrdselt teiste Iisraeli riigi kodanikega: tunnustataks nende külasid riiklikul tasemel ja et seal oleks samasugune infrastruktuur ja sotsiaalsed tagatised kui mujal. Iisraelis elab üle miljoni islamiusulise. Iisraeli riigi propaganda tahab näidata beduiine eraldi hoidvatena, teistsugustena. See on ohtlik viga.

Paljud iisraellased on kuulnud tunnustamata küladest, paljud teavad, et Negevis elavad beduiinid, kuid enamasti ei teata tõsiasju, ei tunta ajalugu. Kui mu näitus oli väljas Iisraelis, oli tagasiside hea: inimesed olid lausa šokis, sest nad ei kujutanud ette, et olukord on nii hull. Nad küsisid, kas nad saaksid midagi ära teha. Kuid enamik iisraellasi siiski usub, et beduiinid on anarhistlikult hõivanud Negevi maad, et nad ei hooli seadusest ega soovi mingit reguleerimist ja et riiklik poliitika käsitleb beduiine täpselt samuti nagu teisi kodanikke. Nad usuvad seda, mida nad loevad riigipressist, aga seal hämatakse. Sealt võib lugeda, et Negevi beduiinidel on probleeme, nende eest peaks rohkem hoolitsetama, teiselt poolt aga leitakse, et tunnustamata külade elanikud tuleb evakueerida, sest normaalsetele iisraellastele pole seal ruumi. Inimesed teavad valesid fakte. Beduiinidele vaadatakse kui nomaadidele, keda tuleb ohjeldada.  Oma projektiga tahan tasandada seda vajakajäämist, anda teavet, et inimesed saaksid ise oma arvamuse kujundada. Võib-olla ka siis, kui teatakse kõiki tõsiasju, leitakse ikka, et beduiinid peavad Negevist välja kolima.

Ilja Sundelevitš: Negev on Iisraeli riigi osa. Enamiku iisraellaste, juutide jaoks on hästi tähtis tõotatud maa küsimus: mis on tõotatud maa? Ja mitte ainult üldises mõttes, vaid isiklikult, tõotatud maa igaühe jaoks eraldi.

T. A.: Tõotatud maa? Tõotatud maa kontseptsioon on minu arvates väga problemaatiline ja valuline, paljude Lähis-Ida konfliktide põhjus. Juudid arvavad, et see on ainult nende tõotatud maa. Paljud moslemid näevad seda regiooni oma piirkonnana: nad mõtlevad, et see peab kuuluma ainult muhameedlastele. Tahaksin, et mu riigis valitseks religioonide võrdsus, et mõni usk ei domineeriks teiste üle. Inimestel peab olema vabadus valida ise endale religioon. Iisraelis nagu ka paljudes selle piirkonna islamiriikides on religioon riigivõimu, riigipoliitika osa. Religioon ja riigivõim peaksid eraldi seisma.

Kas riigivõimuga on seotud ainult judaism või on seal kohta ka minoriteetide uskumustele?

T. A.:. Iisraelis on ka kristlasi, kuid enamasti on nad otseselt kirikuga seotud (teenivad kirikutes, kloostrites). Kõige rohkem on juudi ja seejärel islami usku. Viiendik iisraellastest on islami usku.

Kui oluline on usk praeguses Iisraelis?

T. A.: Iisraelis on religioon äärmiselt tähtis. Ka juudi kogukonna seas võib kohata ilmalikke inimesi, kuid enamus on usklikud, paljud on isegi ultraortodokssed. Iisraeli riik loodi juutide jaoks. Siit kerkib küsimus: kes on juudid? Mille alusel saab defineerida juuti? Religioon on üks ühendav joon. Kui jätta riiklik tasand kõrvale, on ka argitasandil usul väga suur tähendus. Sünagooge näeb igal pool. Võib hoomata tendentsi, et usku on praegu rohkem vaja kui varem. Religioonil on praegusel ajal tõesti oluline tähendus.

Ei saa aga eitada ka ilmalikustumise tendentsi, kuid see on peidetud. Mul on palju sõpru, kelle perekond on väga usklik, kuid kes ise sellest ei hooli. Religioossus on märksa nähtavam, eelkõige Jeruusalemmas, kus ma praegu elan. Jeruusalemm on väga religioosne linn ja läheb järjest religioossemaks.

Negevi tunnustamata küladega analoogseid probleeme võib näha kõikjal üle maailma. See on midagi, mis on seotud illegaalsuse või õigemini seaduste ja sellest välja jäävate inimeste vahekorraga. Mida erilist on Negevi tunnustamata külades?

T. A.: Kes ütleb, et nende külad, sealsed ehitused on illegaalsed? 1965. aastal võeti vastu uus ehitusplaneerimisseadus, mis reguleeris kõigi Iisraeli linnade ja külade kujunemist. Seda seadust ei rakendatud ainult nende Negevi külade kohta. Need külad muutusid (muudeti) üleöö illegaalseteks. Need külad olid juba siis seal, kui Iisraeli riik loodi. Küsimus, mis on illegaalne, on väga paindlik. Ka Põhja-Iisrealis võib leida mõned tunnustamata külad, üks neist on isegi juudi küla.

Miks just need Negevi külad olid pinnuks silmas?

T. A.: Pärast Teist maailmasõda oli Iisraeli riigi loomisega eelkõige natsi-Saksa poliitika tõttu väga kiire. Kui 1948. aastal riik loodi, siis tuli sinna ÜRO heakskiidul juute kõikjalt üle maailma. See omakorda tõi kaasa Palestiinas elavate araablaste ja uue juudi riigi sõja. Paljud Palestiina araablased olid sunnitud põgenema Jordaaniasse, Egiptusesse, Gazasse. Sama juhtus ka Negevi beduiinidega: ka nemad olid sunnitud põgenema. 1950ndate algul leidis Iisraeli riik, et Negev on kõige suurem maaressurss. Nad suhtusid beduiinidesse nagu enamik eurooplasi suhtub rändrahvastesse, näiteks mustlastesse: nad on nomaadid ja neil on ükskõik, kus nad elavad. Beduiinide maa ei olnud ametlikult arvele võetud türklaste ja inglaste ülemvõimu ajal. Põhjapool elavate araablaste maa oli maaregistris kirjas, beduiinide oma ei olnud seaduslikult nende omaks kuulutatud. Uuel riigil oli väga lihtne neid ära ajada. 1950ndate algul koondati nad väiksele maa-alale, sest ülejäänud maa oli sobilik maaharimiseks ja see anti juudi uusasunikele. 1960ndatel elasid nad sõjaväelise järelevalve all väikesel maa-alal, siis hakkas riik neile spetsiaalseid linnu ehitama. Riiklik poliitika näeb siiani ette beduiinide koondamist neisse linnadesse, urbanistlikku kes
kkonda. Just nii nagu ameeriklased on teinud indiaanlastega. Beduiinide linnad ehitati väga lohakalt, seal ei nähtud erilist vaeva ka infrastruktuuride väljaarendamisega. Seal valitseb tööpuudus, vaesus ja seetõttu ka kuritegevus. Paljud beduiinid ongi otsustanud linna mitte kolida, vaid jääda oma tunnustamata küladesse. Praegu elab pool beduiini elanikkonnast linnades, pool oma, tunnustamata maa-alal illegaalidena.

Kuigi kogu Negevi piirkond on kergelt problemaatiline: pealinnast eemal, just vaimses, mitte füüsilises mõttes. Ka Negevi juudi linnad on kõige vaesemad Iisrealis.

Milline on tunnustamata külade tulevik? Linnastumisprotsessi on näha kõikjal üle maailma: prognoosi kohaselt elab 2050. aastal 75 protsenti maakera elanikest linnades.

T. A.: Beduiini linnades ja ka tunnustamata külades on toimunud ka palju positiivset, eelkõige tänu valitsusväliste organisatsioonide, nii juudi kui ka araabia kodanikuühenduste tegevusele. Järjest suurem hulk beduiine on saanud hariduse, on läinud edasi õppima ülikoolidesse. Kui räägitakse linnastumisest, tehakse tulevikuprognoose, siis peetakse silmas loomulikke protsesse: seda, et inimesed ise on otsustanud linna kasuks. Negevis tehti seda kunstlikult, isegi vägivaldselt. Praegu läheb nii mõnigi beduiin ise linna elama, kuid siis oli see pealesurutud otsus. Samal ajal saadeti tuhandeid juute Negevisse, et nad hariksid seal maad, kasvataksid loomi.

Miks oli juute vaja sinna saata? Kas mujal polnud enam ruumi?

T. A.: Iisrael püüdis koondada juudid kõikjalt üle maailma: kõige rohkem juute oli elus araabia maadel. Araabia maade juutide immigrandid aga erinesid totaalselt Euroopa juutidest. Seetõttu otsustatigi saata Põhja-Aafrika, Iraani, Iraagi jt riikide juudid kolkaküladesse, et lahendada kultuurierinevuse probleem ning et katta kogu maa juutidega ja  araablased (moslemid) välja suruda. See oli riiklikul tasandil rahvuslik projekt. Leitigi, et beduiine on linnas kergem kontrollida ja et küllap harjuvad nad põlvkonna vältel uue elulaadiga ära.

Kas Iisraeli valitsuse mõttelaadi võib iseloomustada kui euroopalikku mõttelaadi? Kas võib öelda, et Iisraeli valitsus on moodustatud peamiselt Euroopa taustaga juutidest?

T. A.: Veel 1980ndail oli see nii, praegu on valitsus märksa segatum, kuid peaministrid on alati olnud ashkenazi, Euroopa taustaga juudid, praegune president on Iraani juut. Maailma avalikkus räägib Iisraeli ja araabia maade konfliktist, kuid 1980ndatel oli tõeliselt suur Euroopa ja araabia juutide vastasseis: eurooplased olid eliit, araablasi diskrimineeriti. Olukord on küll muutunud, kuid ühiskondlik debatt jätkub ka praegu. See on sama nagu sugude võrdsuse küsimus.

“Tunnustamata” on koostööprojekt: see ei ole minu autoriprojekt, vaid sai sündida ainult koos sealsete inimestega. Ma ütlesin esimesel kohtumisel, et mina annan oma teadmised, kuidas kunstiprojekti teha, sisu on neilt. Kui nad tunnevad, et nad ei taha enam jätkata, siis ma lõpetan selle projekti. Kui avasime tänavu jaanuaris näituse Tel Avivis, siis osalesid ka asjaosalised, külaelanikud. See on eelkõige nende projekt.