Naine oma ilmingutes (sensuaalne kutsuja, raevunud libahunt, armas kokett, ihalev flamenco-tantsija, labane käratseja, filosoofiline ironiseerija) oli imehäälega Fátima Miranda (Hispaania) kontsertetenduse sisu, hääletehnikate vahendusel.
Nii avar nagu Fátima häälevõime oli ka tema naistegelaste ampluaa – just hispaanialikult kuumad-agressiivsed. Stereotüüpidest jäid välja jahedamad (truu Solveig-ootaja, allaheitlik kannataja) või vastuolulisemad (skisofreeniline, kuritegelik) tüübid.
Kui võrrelda teise naishääleakrobaadi Meredith Monkiga, siis Fátima mängib – ja mida tahes, aga Meredith on. Fátima lähenemine on sisuliselt teatraalne, distantseeritum ja mitmekülgsem. Tema lugudes on olulisel kohal iroonia. Mitmekordselt paremini saab sellest aru, kui tunda hispaania olustikku, ent lihtsamad pilad püüdis eestlanegi kinni. Kusjuures huvitav oli tõsiduse ja iroonia piiri ületamine. Kui laulja laval uriseb ja pureleb (meenub naistekas “Jookseb koos huntidega”), on see siis traagiline või naljakas? Eestlaste libahundi-minevik on piisavalt tõsine, et asja üle üldse mitte naerda. Nii oligi hetki, kus ei teadnud – kas tohib, kas sobibki naerda. Fátima tuli publikule appi ja keeras vindi üle, nii et oli selge – tema teeb nalja, parodeerib kõike. Ka oma flamenco-kultuuri.
Ürgselt kõnekaim oli paljaste jalgade rütmi lüües ja maagiliselt aeglasi ringe tehes esitatu. Mõjus ka see, et laulja polnud väga noor. Tema esituses töötas kaasa elukogemuse pagas, noore naise lahtistest emotsioonidest rahulikult teadlikuks settinud tarkus. Esiema loits, naise arhetüüp. Samasse kanti läks ka mõtlik lisalugu – äkki mõjus just see, et tegu polnud mitte ainult häälitsuste, vaid laulmisega, aga üle inimvõimete laulmisega. Inimlik dimensioon andis juurde reaalsust ja sügavust.
Aga vokaalselt oli Fátima esitus omaette kaleidoskoop hääleakrobaatikast ja selles oli kontserdi krestomaatiline väärtus. Bukleti andmetel on Fátima õppinud Jaapani, India ja Mongoolia vastava ala imelauljate juures. Lisaks neile on tema enda stiili integreeritud araabia, hiina ja aafrika vokaalkultuuri sugemed. Eriti muljetavaldav oli kontserdil gomero vilistamiskunsti näide, kus flöödisarnane heli tekitatakse häälepaelte abil, mitte vilistamisega. Kuna tegemist on uurimusi kirjutanud ja raamatukogus töötanud kunstiajaloolasega, on Fátima ka oma vokaaltehnikad süstematiseerinud ja katalogiseerinud. Tabav määratlus on bukletis see, et ta kasutab häält tõesti löök- ja puhkpillina. Sellesarnases suunas liikus ka neli päeva varem Monika Mattiesen oma flöödiga – nagu nõid ja tema õpilane.
Filosoofilist plaani näitas viimane lugu “Lõpu algus”, kus lauljaga kaasa kordasid neli Fátimat ekraanil. Kümme ja üheksa korda kaht luuletust eri tempoga, eri meeleoluga. Mitmekihiline mäng, kus neli Fátimat eri ilmetega eri ajal kaasa elasid. Üks tegi publikule vahepeal isegi silma. Vormiliselt kõige virtuoossem ja üllatavam oli just see korduste kaleidoskoobi lugu, ainus, mis oleks võinud veidi lühem olla. Siin oli justkui tahetud mängida korraga kahte väravasse (pikkade korduste ürgne maagilisus ja tänapäeva võimaluste kõrvaltvaatav tehnoloogilisus).
Lausa teatraalne stseen oli vaidlevate naiste lugu: žestikuleerimine ja käratsemine. Teiste maade muusika mõjule vaatamata kumas esitatavast ikka ja jälle läbi iseloomulikult hispaanialik rütmika, pinge kruvimine kuni äkilise loobumiseni, n-ö katkestamine enne mäetippu.
See kontsert ei toonud küll katarsist, aga näitas inimvõimete piiramatust koostöös erakordse loomingulisusega.
