Sulev Keeduse tunnipikkune dokumentaalfilm “Tormise regi” on pisut fragmentaarse, kuid huvitava ülesehitusega: see pole mitte niivõrd portreefilm Veljo Tormisest, kuivõrd sissevaade heliloojat ümbritsevasse (heli)maailma, inimestesse ja õhustikku. Pole juhus, et filmis näeme Tormist kevadtalvel tema maakodus, kesk loodust ja kohalikke inimesi, ja mitte tema linnakorteris. Kuulus ju eesti vana regilaul ikka maainimeste lauluvaramusse, linnasaksad ei tundnud noid pärimusviise tõenäoliselt ka hallil ajal. Ja nii on ka Tormise kui regilaulukultuuri ülesärataja loomulik elukeskkond keset metsi ja jõgesid. Mida ta tunnistab filmis ka ise, kui istub oma vanaisa tehtud laua taga ja sõnab, et siin on hea olla. Tormis tunneb oma juuri väga hästi.

Inimesed, kes linateoses Tormist ümbritsevad, on kas tema muusika interpreedid või siis lihtsad maainimesed – näeme mitmeid laulumemmesid, aga ka lõõtsa tõmbavat ja lorilaulu laulvat taati. Seegi on Tormise loomulik keskkond ja kuulub ta juurte manu. Nagu ka interpreedid, kellest enim näeme pildis Tõnu Kaljustet.

Tormis näib elavat lihtsat elu, ka tema muusika on (näiliselt) lihtne, ent pärimusmuusika kestmine pole meie ajal sugugi lihtne probleem. Sellest räägib ka helilooja ise: “Miks naised vanasti laulsid? Sest nad olid koduhoidjad. Naised laulsid, lapsed kuulasid, siis laulsid kaasa ja nii regilaul pärimusmuusikaks muutuski”. Täna on mõistagi teised ajad ja teised viisid, mida Tormis kommenteerib sõnadega: “Praegu kuulab eesti rahvas Meie Meest, inimesed ostavad koguni pileti ja käivad niisugust jama kuulamas.” Ei, ta ei näi mõistvat seepärast eesti rahvast ja toda “jama” veel hukka, pigem on ta hämmeldunud. Regiviiside pärusmaa on täna, paraku, peamiselt muuseumihoidlates ja Tormis lisab, et nüüd ongi “muuseumifolkloor” see õige, see päris folkloor.

Filmis avaneb pärimusmuusika ja selle loomulik keskkond mitme kandi pealt. Tõnu Kaljuste räägib autoroolis istudes, et rahvalaul on teistesse keeltesse tõlkimatu. Kui seda teha, on tulemuseks “hull asi”. Siin tuleb olla põhimõttekindel ning Kaljuste on seisukohal: “Tormis on tahtnud olla lõpuni printsipiaalne. Keel on tekitanud muusika, mitte muusika keele.” Et regilauluaegne Eesti pole praegune Eesti, tõdeb ka “Eesti ballaadide” lavastaja Peeter Jalakas. Nüüdisinimesele tunduvad tollased tekstid naiivsed ja moraliseerivad, kuid Jalakat huvitab pigem too vägi, mis nendes lauludes peidus on: “Tormis on suutnud seda väge hästi tabada ja edasi anda.”

Tormis ise mingist ürgsest väest ei räägi, kõlab omajagu humoorikaltki, kui ta filmis ütleb: “Tööori pole ma kunagi olnud, mulle pole tähtis kirjutada 10, 11 või enam sümfooniat – ma pole tüüpiline helilooja.” Tüüpiline või mitte, ent arvestades tema pretsedenditut panust meie rahvuslikku koorikultuuri – kõlab ju kummaliselt?

Pärimusmuusika loomulikku keskkonda, s.t Eesti maaelu puudutab filmis ka “Eesti ballaadide” koreograaf Aki Suzuki. Külastanud Vormsit, on jaapanlanna hämmeldunud, et Eestis on maainimesel lehm ja hobune, koguni kanadki, et ta saab talunaiselt osta piima ja mune… Tõsi, regilauluaegset küla pole enam ammugi, liig palju on ajavoogudesse kadunud, ent sellele vaatamata on nii mõndagi veel alles.

Mis puutub säilimisse, siis filmist jookseb korraks läbi ka mõte, et ega aegu ammuseid pole mõistlik taga igatseda kas või seetõttu, et isegi suurte rahvusriikide püsimine (immigratsioon, integratsioon jne) on tänapäeval sattunud küsimärgi alla. Saati siis väikese Eesti pärimuskultuur.

Nii või teisiti, ent kahtlemata on Veljo Tormise muusika meie helikunsti tänane päev. Pärimustekstid, mida ta kasutab, võivad olla küll tõlkimatud, kuid tema teosed ei vaja tõlkimist ühelgi kontinendil.