Reimani elu oli täidetud pidevast püüdlemisest ideaali poole, seda nii isiklikus elus kui kogu Eestis. Karmi luterlasena elas ta rängalt üle nii isiklikku ebatäiuslikkust kui Eestis jätkuvalt esinevaid puudusi. Reiman armastas eesti rahvast, kuid ilmselt just seetõttu pidas ta õigeks pidevalt selle puudustele tähelepanu juhtida. Peamisteks probleemideks polnud tema meelest seejuures mitte aineline puudus või nõrk haridustase, vaid rahva sügavamatest hingelistest omadustest tulenevad nõrkused.
Reiman ei väsinud kritiseerimast kõiketeadvaid kritiseerijaid, eitamast eitajaid ega materdamast teiste ülekohtuselt materdajaid. Reimani arvates kiskus eestlasi iseloomustav eitamine alla positiivseid ettevõtmisi ning muutis asjaliku arvustamise mõttetuks materdamiseks. ?Meil ei arvustata valutava südamega nagu seda, mis meie elule kallis, nagu ema-isa last arvustab, meil arvustatakse mefistoliku irvitamisega ja meil tuntakse rõõmu, kui aga hästi anda sai. Meil ei arvustata asja pärast asjaajajaid, ei armastusest asja vastu, et asja parandada, meil arvustatakse, et asjaajajaid jalaga tönkida, las kärvata terve asi. Ja kui ta kraavi läheb, siis tuntakse jällegi kangesti hääd meelt ja korrutatakse seda hääd meelt lõpmata kordadel. Meie arvustamine ei ole enam õiglane ja tõemeelne kohtumõistmine, vaid ülespuhutud kiunumine aia tagant, väiklane irisemine ja urisemine selle vastu, kui arvustajaid ühes ei ole.?
Reiman võitles väsimatult kõrgema moraali ning tugeva perekonna eest, lugedes neid eesti elu edenemise juures saatuslikult oluliseks. Siit tuleneb ka tema aktiivsus karskusliikumises. Reimani karm nõudlikkus ei sobinud mugavamaks ning ükskõiksemaks muutuvasse maailma, tekitades ebamugavust ning piinlikkust. Kindlasti ei teinud see Reimanit avalikkuses populaarsemaks.
Võib loomulikult väita, et reaalsuse tunnistamine oleks mõttekam ning teinuks Reimani elu lihtsamaks, kuid samas poleks ilma selliste kõiki segavate ning juba oma olemasoluga tülitavate inimesteta edenemist ega arengut loota. Sest kogu oma pessimismile vaatamata oli Reiman tulevikku vaatav ning edasi kiskuv inimene. Temas tekitas viha vaid närusus ja asisus, aadete ja veendumuste puudumine, mida rahvuslasest Reimanil eriti raske oli taluda. Ta kirjutab: ?Materialismus, kellest mitmed otse imesid rahvaelu tõstmiseks loodavad, tormab uksest sisse ja tikub ideaalisid murdma. Vaimustus, mis ärkamisajal eest vedas ja tagant tõukas, kiduneb; armastus, mis käe külge pani, kust kõlisevat kasu loota ei olnud, vaid tarvis tuli ennast kulutada, käest anda, mis anda oli: tööaega, tööjõudu, ainelist vara, armastus jahtub.
Ei ole ivakest uskugi jäänud vaimustuse sisse, mis asja pärast tulle läheb, armastuse sisse, mis oma kasu ei otsi. Kui mõni üksik arust-ajast mahajäänud, vettinud ja kolikambri visatav inimene sellest veel julgeb kõneleda, seda teistelt nõuda, siis irvitatakse jabura üle ehk mõnitatakse, et tema veel tarvilikuks peab ?omakasu? nende iluhilpudega kinni katta.?
Nii on lugu rahvuslusega ka tänapäeva Eestis. Sest see, et inimene võiks midagi teha sellepärast, et ta nii arvab või mõtleb, tundub vähemalt progressiivsele ajakirjandusele ilmvõimatuna. Sellest pole vaja end aga häirida lasta. Sest nagu Reiman ütleb: ?mitte maailm, nagu ta on, vaid maailm nagu ta peab olema, isevalitsuseline, kõlbuline aade annab ühiselule tema põhjusseaduse. See nägemata ilm ainult on tugev ja selle ilma kodanikuks saame meie, kui meid kasvatatakse nähtavat maailma ära võitma ja tema üle valitsema. Kuna meie nähtava ilma võitmises higi valame, saab nägemata ilma seadus meie elu väeks. Olud on aine, on savi, mida meie voolime.?
Tülikas rahvuslane on meie keskel igal juhul tagasi. Ning kuigi seda nii ilmselt ei planeeritud, viib Reimani monumendi tagasitulek ka tema vaimse pärandi tagasitulekuni, tundugu see mõnele siis sama vanamoodsana kui tema mõttekaaslastele sada aastat tagasi.